2-25-27/47 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Vallo Kariler, Gea Lepik ja Neve Uudelt

Määruse tegemise aeg ja koht

15. mai 2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-25-27

Kohtuasi

Lääne-Harju valla avaldus X psühhiaatriahaiglasse

paigutamiseks kuni kolmeks kuuks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 10.02.2025 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

C määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja: Lääne-Harju vald (Vallavalitsuse kaudu)

Puudutatud isik: X (isikukood XXXXXXXXXX),

esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaat Annemarie

Kunila

Määruskaebuse esitaja: C (isikukood XXXXXXXXXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 10.02.2025 määrus muutmata.

2. Jätta määruskaebus rahuldamata.

3. Jätta määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud riigi kanda.

2-25-27

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates praeguse

määruse kättetoimetamisest. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 543 järgi võib

määruse peale esitada määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, TsMS § 536

lg-s 2 nimetatud isikud ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle

suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise

lõpetamisest, mh tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust. Hagita

menetluses Riigikohtus võib menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või

advokaadi vahendusel.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse

lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohus rakendas 03.01.2025 määrusega X (puudutatud isik) suhtes esialgset

õiguskaitset ja pikendas seda 04.01.2025 neljakümne päevani, lubades kohaldada tema suhtes

tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi kuni 10.02.2025 kell 17.06. Maakohus leidis, et

puudutatud isikul oli raske psüühikahäire, millest tulenes teda ennast ja teisi ohustav

käitumine. Puudutatud isik oli võimetu otsustama enda ravivajaduse üle.

2. Lääne-Harju vald (Vallavalitsuse kaudu) (avaldaja) esitas 28.01.2025 avalduse puudutatud

isiku suhtes haiglaravi pikendamiseks kolme kuu võrra. Avalduse kohaselt on puudutatud

isikul psühhiaatriakliiniku info kohaselt raske psüühikahäire – psühhootiliste sümptomitega

maania. Puudutatud isik võib haiglaravita jäädes psühhoosist lähtuva käitumise tõttu olla

ohtlik nii enesele kui ka ümbritsevatele ebaadekvaatse, impulsiivse, afektlabiilse käitumise

tõttu. Puudutatud isik on olnud agiteeritud, ähvardav, impulsiivne ja konfliktne. Puudutatud

isik ei ole oma psüühilise seisundi tõttu võimeline tegema adekvaatset otsust enese ravi kohta

ega andma edasiseks haiglaraviks teadvat nõusolekut. Puudutatud isik suunati tema

käitumisest tulenevalt 24.01 tagasi akuutosakonda, kus on kõrgendatud järelevalve ja olemas

ainult naistele mõeldud osakond. Arvestades raviprotsessi senist kulgu, polnud tõenäoline, et

puudutatud isiku tervislik seisund paraneks 10.02 piisavalt, et oleks tagatud tema iseseisev

ohutu toimetulek haiglavälises keskkonnas.

3. Maakohus määras 28.01.2025 ekspertiisi, selgitamaks välja, kas isik vajab tahtevastase ravi

pikendamist kolme kuu võrra.

4. Psühhiaater JK teostas 05.02.2025 ekspertiisi, mille kohaselt orienteerus puudutatud isik

isikus, kohas ja ajas õigesti, kuid olukorda kriitiliselt ei hinnanud. Puudutatud isiku mõttekäik

oli kiirenenud, hüplik, vahel raskesti jälgitav ja häiritud seoslikkusega. Tema tahteaktiivsus

oli tõusnud, kuid selle sihipärasus oli oluliselt häiritud ja tähelepanu hajuv. Puudutatud isiku

meeleolu oli kõrgenenud, kohati düsfoorilise alatooniga. Puudutatud isik oli kergesti ärrituv ja

emotsionaalselt labiilne. Ta suhtles avatult, väga aktiivselt, valjuhäälselt ja elavalt

žestikuleerivalt. Vestluse ajal jõudis ta paralleelselt käia koridoris, kus alustas suhtlemist

vaatevälja sattuvate inimestega. Haigla arstidest rääkis puudutatud isik sarkastiliselt ja

süüdistavalt. Ta avaldas vestluse käigus fragmentaarseid luulumõtteid. Puudutatud isik

2 (6)

2-25-27

kinnitas, et tema alaealisel pojal oli ilmselt kavatsus teda tappa. Samuti jälitas poeg

puudutatud isikut Egiptuses, ei lubanud puudutatud isikul midagi teha, peksis ja piiras.

Puudutatud isik pidas enda meeleolu heaks. Ekspert määras puudutatud isiku diagnoosiks

bipolaarse häire, psühhootiliste sümptomitega maania (F31.1), mis oli ägenenud ja piiras

puudutatud isiku võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida. Väljaspool haiglat on

puudutatud isiku ründav, provotseeriv, konfliktne ja kriitikavaene käitumine pigem kindel kui

tõenäoline. Kuna puudutatud isikul puudus haiguskriitika ning ta ei suutnud järgida

ravirežiimi ilma meditsiinilise järelevalveta, siis ei olnud muu psühhiaatriline abi piisav. Isiku

tahtest olenemata psühhiaatriahaiglasse paigutamise eelduste äralangemise aega ei olnud

võimalik täpselt prognoosida. Siiski oli eksperdi hinnangul vajalik jätkata isiku tahtest

olenematut ravi kuni 3 kuud alates tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi otsusest.

5. Puudutatud isikule määratud esindaja avaldas kohtule, et senine 40-päevane ravi ei olnud

kestnud piisavalt isiku psüühilise seisundi parandamiseks. Puudutatud isikul esinesid jätkuvalt

luulumõtted. Ta oli vaenulikult meelestatud nii kliiniku arstide kui poja suhtes ning oma

haigust ja selle ravivajadust eitas. Esindaja nõustus eksperdiga, et väljaspool kontrollitud

keskkonda viibides oli võimalik, et puudutatud isik seab ohtu oma elu ja tervise ning et muu

psühhiaatriline abi ei ole piisav.

Maakohtu määrus ja põhjendused

6. Maakohus rahuldas avalduse ning paigutas puudutatud isiku tema tahte vastaselt

psühhiaatriahaiglasse talle haiglaravi kohaldamiseks kolmeks kuuks kuni 10.05.2025. Kohus

kohaldas puudutatud isiku suhtes psühhiaatriahaiglasse paigutamise ajal tahtest olenematut

psühhiaatrilist haiglaravi, sh vajadusel tahtevastast ravimite manustamist. Kohus märkis, et

tahtest olenematu psühhiaatriline ravi tuleb lugeda lõpetatuks 10.05.2025 või mõnel eelneval

päeval, kui raviasutus on otsustanud tahtevastase ravi lõpetada seoses kinnisesse asutusse

paigutamise eelduste äralangemisega. Kohus jättis menetluskulud TsMS § 172 lg 3 järgi riigi

kanda.

6.1. Psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg 1 kohaselt võetakse isik tema enda või tema

seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla

psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata (tahtest olenematu ravi), kui

isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda

juhtida, haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või

julgeolekut ja muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. PsAS § 13 lg 2 kohaselt võib isiku

tahtest olenematu ravi haigla psühhiaatriaosakonnas kesta üle 48 tunni ainult kohtu loal.

TsMS § 533 lg 1 p 1 kohaselt menetleb kohus isiku elukohajärgse valla- või linnavalitsuse

avalduse alusel asja psüühiliselt haige isiku paigutamiseks tema tahteta või tahte vastaselt

psühhiaatriahaiglasse või hoolekandeasutusse koos vabaduse võtmisega ja talle haiglaravi

kohaldamiseks.

6.2. Kohus märkis, et kuulas puudutatud isiku ära psühhiaatriahaiglas esialgse õiguskaitse

rakendamisel ja ei pidanud vajalikuks isikut uuesti ära kuulata, kuivõrd isik ei olnud

ekspertiisist nähtuvalt võimeline enda seisundit ise adekvaatselt hindama. Kohus ei pidanud

vajalikuks ka avaldaja arvamuse suulist ärakuulamist, kuivõrd avaldaja avaldas oma

seisukohad kirjalikult. Muude isikute ärakuulamist ei pidanud kohus vajalikuks, sest

arvestades isiku psüühilist seisundit ja teisi objektiivseid asjaolusid, ei oleks aidanud nende

isikute ärakuulamine ilmselt kaasa asja lahendamisele.

6.3. Kohus veendus ärakuulamisel tuvastatu, puudutatud isikule riigi õigusabi korras

määratud esindaja seisukoha, arstide arvamuse ja ekspertiisiakti põhjal, et puudutatud isikul

esines raske psüühikahäire bipolaarne häire, psühhootiliste sümptomitega maania (F31.1),

3 (6)

2-25-27

mis oli ägenenud ning piiras oluliselt puudutatud isiku võimet oma käitumisest aru saada ja

seda juhtida. Maniakaalse seisundi ägenemise tõttu jäi puudutatud isiku käitumine

kontrollimatuks, konfliktseks ja kohati ebaadekvaatseks. Tema turvalisus oli tagatud pideva

järelevalve ja raviga, mida polnud võimalik tagada haiglavälises keskkonnas. Ravimata

psühhootiliste tunnustega maniakaalse seisundi ohtlikuks tagajärjeks on maniakaalsele

seisundile järgnev raske depressiivne seisund ja kõrgenenud suitsiidi oht. Vaatamata ravile ei

olnud puudutatud isiku tervislik seisund oluliselt paranenud ja haiguskriitika jätkuvalt puudus.

Puudutatud isik oli jätkuvalt kergesti ärrituv, emotsionaalselt labiilne, sarkastiline, süüdistav

ja avaldas fragmentaarseid luulumõtteid (IX osakonnas tekkis tema vastu mingi vandenõu;

anti meelega selliseid riideid, et ta meelitaks mehi; pojal oli siiski kavatsus teda tappa jm).

Puudutatud isiku käitumine oli mõjutatud psühhootilistest elamustest, mistõttu oli ta ohtlik nii

endale kui teistele. Kohus leidis, et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui

tõenäoline. Puudutatud isik polnud võimeline mõistma ravivajadust ega kontrollima oma

käitumist. Arvestades eeltoodut ei ole tema suhtes võimalik kohaldada muud psühhiaatrilist

abi peale tahtest olenematu ravi psühhiaatriahaiglas. Järelikult on põhjendatud isiku

psühhiaatriahaiglasse paigutamine 3 kuuks.

Määruskaebus ja menetluse edasine käik

7. C (puudutatud isiku poeg) esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada

ja vabastada puudutatud isik haiglast.

7.1. Määruskaebuse kohaselt on puudutatud isiku tervislik seisund oluliselt paranenud ja isik

on muutunud oluliselt adekvaatsemaks. Ta suudab igapäevaselt enda eest hoolitseda, on

kaotanud varasemad agressiivsed käitumismustrid ning osaleb aruteludes loogiliselt ja

arusaadavalt.

7.2. Määruskaebuse esitaja on 12. klassi õpilane ning valmistub lõpueksamiteks. Puudutatud

isiku haiglas hoidmine tõstab oluliselt määruskaebuse esitaja koormust, sest ta peab koduseid

kohustusi üksinda täitma, mis on õppimise kõrvalt väga kurnav. Puudutatud isiku

vabastamine haiglast leevendaks määruskaebuse esitaja olukorda ning tagaks, et ta saab

keskenduda oma haridusele.

7.3. Puudutatud isiku tervislikku seisundit on põhjalikult hinnatud ning füüsilised

terviseprobleemid on välistatud. Seetõttu puudub vajadus tema edasiseks haiglaraviks.

7.4. Puudutatud isiku kriitiline unevõlg on korrigeeritud, ta saab korralikult magada ning tema

vaimne ja füüsiline seisund on stabiliseerunud. Pikem haiglaravi võib mõjuda puudutatud

isikule negatiivselt ning takistada normaalse elu taastumist.

8. Avaldaja oli seisukohal, et seisukohal, et isiku suhtes tehtavad raviotsused, sealhulgas ravi

jätkamine, on raviasutuse pädevuses.

9. Puudutatud isikule määratud esindaja avaldas kohtule, et määruskaebuse esitaja ei ole

kompetentne otsustama, kas ja millisel määral on puudutatud isiku psüühiline tervis taastunud

ja kas temale kohaldatud tahtest olenematu ravi tuleks koheselt lõpetada. Asjaolu, et 12.

klassis õppiv määruskaebuse esitaja arvab vajavat ema abi koduste kohustuste täitmisel ja

peab nendega ilma emata toimetulemist endale koormavaks, ei saa olla aluseks puudutatud

isiku ravi ennetähtaegseks lõpetamiseks.

10. Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla tõi esile, et puudutatud isiku puhul on täidetud

kõik tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise haiglaravi rakendamise tingimused.

4 (6)

2-25-27

11. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks Tallinna

Ringkonnakohtule.

12. Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla teatas 11.03.2025, et seoses puudutatud isiku

psüühilise seisundi paranemisega lõpetati tahtest olenematu vältimatu psühhiaatriline ravi

psühhiaatriakliinikus 11.03.2025.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

13. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 ja § 659

alusel muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud

ning määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks.

14. Kuigi määruskaebuse lahendamise ajaks on puudutatud isiku tahtest olenematu ravi

lõpetatud, annab ringkonnakohus hinnangu maakohtu määruse seaduslikkusele ja

põhjendatusele. TsMS § 543 lg 3 järgi saab kõrgema astme kohus ka pärast isiku kinnisesse

asutusse paigutamise lõpetamist tuvastada kinnisesse asutusse paigutamise määruse

seaduslikkuse või ebaseaduslikkuse. Seega ei takista puudutatud isiku ravi lõppemine

määruskaebuse lahendamist.

15. Maakohus leidis õigesti, et puudutatud isiku puhul olid täidetud PsAS § 11 lg-s 1

sätestatud tingimused tahtest olenematu ravi kohaldamiseks kolmeks kuuks, sh vajadusel

tahtevastaselt ravimite manustamiseks. Kolleegium nõustub maakohtu määruse põhjendustega

ning TsMS § 654 lg 6 alusel neid ei korda. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib

ringkonnakohus järgmist.

16. Maakohus on õigesti tuvastanud, et puudutatud isikul oli raske psüühikahäire, mis piiras

tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida (PsAS § 11 lg 1 p 1).

Määruskaebuses ei vaidlustata maakohtu tuvastatut, et puudutatud isikul esineb raske

psüühikahäire bipolaarne meeleoluhäire psühhootiliste sümptomitega maania kujul (F31.2).

17. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti tuvastanud ka puudutatud isiku

ohtlikkuse (PsAS § 11 lg 1 p 2). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et puudutatud isiku

ohtlikkus väljendus eelkõige haiguskriitika puudumises, mis oli ohtlik nii tema enda kui ka

teiste isikute elule ja tervisele. Ka Riigikohus on selgitanud, et isiku ohtlikkusele võib viidata

mh puudulik haiguskriitika, st olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (RKTKm

14.02.2018, 2-15-3662, p 14.1).

17.1. Asja materjalidest nähtuvalt ei olnud puudutatud isiku psüühiline seisund ja käitumine

vaatamata haiglaravile paranenud. Puudutatud isiku mõttekäik oli hüplik ja laialivalguv. Tema

käitumine oli jätkuvalt maniakaalne ja ebastabiilne. Puudutatud isik oli sihipäratult aktiivne,

nõudlik, pretensioonikas ja kohati mõnitav. Ta oli kaaspatsientide suhtes pealetükkiv, ahistav

ega arvestanud ümbritsevate isikute piiridega. Puudutatud isik ähvardas haiglapersonali

vägivallaga. Puudutatud isiku kohta esitati kolme päeva jooksul (21.01 kuni 23.01) kolm

vägivallateadet. Puudutatud isik suunati 24.01.2025 kõrgendatud järelevalvega osakonda, kus

ta viibis kuni 29.01.2025 (dtl 81). Eeltoodust tulenevalt oli puudutatud isiku käitumine

ettearvamatu ja agressiivne, mistõttu ta võinuks haiglaravita jätmisel ohustada iseenda või

teiste elu ja tervist.

17.2. Asjaolu, et puudutatud isiku poeg on seisukohal, et tema ema tervislik seisund oli

oluliselt paranenud, ei saa olla määravaks PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimuste hindamisel.

Ringkonnakohtul puudub alus kahelda asjatundjate seisukohtades.

5 (6)

2-25-27

18. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles, et olukorras, kus puudutatud isikul

haiguskriitika puudus, ei piisanud muust psühhiaatrilisest abist. Puudutatud isik ei mõistnud

psühhiaatrite ja eksperdi arvamustest nähtuvalt seda, et ta vajas ravi terviseseisundi

stabiliseerimiseks. Arvestades puudutatud isiku seisundit, käitumist ning asjas esitatud

arvamusi, ei nähtu ringkonnakohtule, et puudutatud isik oleks teinud ravi saamiseks koostööd

või enda ravimisega ise toime tulnud. Seetõttu ei olnud võimalik osutada puudutatud isikule

psühhiaatrilist abi muul viisil kui tema suhtes tahtest olenematut ravi kohaldades (PsAS § 11

lg 1 p 3).

19. Eelnevast tulenevalt on maakohtu järeldused põhjendatud. Vaidlustatud määruse tegemise

ajal olid täidetud tingimused puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu ravi kohaldamiseks ja

tema paigutamiseks tema tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse haiglaravi kohaldamiseks

kolmeks kuuks. Seda järeldust ei mõjuta ravivajaduse hilisem äralangemine. Neil kaalutlustel

jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata.

20. Menetluskulud tuleb TsMS § 172 lg 3 alusel jätta riigi kanda. Puudutatud isikule riigi

õigusabi korras määratud esindaja tasu määrab kohus kindlaks eraldi määrusega.

21. TsMS § 696 lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale

määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. TsMS § 543

võimaldab esitada praeguse määruse peale määruskaebuse.

(allkirjastatud digitaalselt)

6 (6)