2-24-116447/26 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Maris Juha

Otsuse tegemise aeg ja koht

15.05.2025, Tallinn

Tsiviilasja number

2-24-116447

Tsiviilasi

Aktiva Finance Group OÜ hagi X vastu võla nõudes

Tsiviilasja hind

2660,58 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Aktiva Finance Group OÜ (registrikood

10746479), lepinguline esindaja Sigrid Rahkema

Kostja: X (isikukood XXX)

Asja läbivaatamise viis

RESOLUTSIOON

Kohtuistungil 8.04.2025 (lihtmenetlus)

1. Rahuldada hagi osaliselt.

2. Mõista kostjalt hageja kasuks välja kostja ja Placet Group OÜ vahel sõlmitud

laenulepingute nr SR3377292, SR3420999, SR3427263, SR3422976, SR3436811,

SR3429414 ja KK3530339 alusel põhivõlg 476,33 eurot, viivis perioodi 13.07.2024 –

15.05.2025 eest 47,07 eurot ja viivis põhivõlalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras alates 16.05.2025 kuni põhivõla tasumiseni.

3. Jätta rahuldamata põhivõla nõue 1141,67 euro ulatuses, intressinõue 177,96 eurot,

sissenõudmiskulude hüvitamise nõue 50 eurot ning 07.08.2024 seisuga arvestatud

viivise nõue 245,79 euro ulatuses.

4. Jätta hageja lepingulise esindaja kulud ja maksekäsu kiirmenetluse kulud hageja

kanda.

Jätta hageja tasutud riigilõiv 20,25% ulatuses kostja kanda ja 79,75% ulatuses

hageja kanda.

Jätta kostja menetluskulud 20,25% ulatuses kostja kanda ja 79,75% ulatuses hageja

kanda.

5. Mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 77,96 eurot. Jätta kostja kasuks

menetluskulud hagejalt välja mõistmata.

6. Mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskuludelt viivis VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni menetluskulude summa

tasumiseni.

7. Jätta rahuldamata hageja taotlus riigilõivu tagastamiseks.

Edasikaebamise kord

Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg-ga 10 ei anna kohus

menetlusosalistele luba käesoleva otsuse edasikaebamiseks.

ASJAOLUD

1. Hageja esitas 07.08.2024 Harju Maakohtule hagi kostja vastu järgmiste nõuetega:

1.1. mõista kostjalt hageja kasuks välja Placet Group OÜ ja kostja vahel 14.03.2020 sõlmitud

krediidikonto lepingust nr KK3530339 ning lepingu põhitingimuste muutmise kokkulepetest

tulenevalt põhivõlgnevus 1618 eurot, intress 177,96 eurot, sissenõudmiskulud 50 eurot ning

sissenõutavaks muutunud viivis 249,94 eurot;

1.2. mõista kostjalt hageja kasuks välja viivised lepingu alusel tekkinud põhinõudelt (1618 eurot)

kuni sellekohase tasumiseni alates 08.08.2024 lepingujärgse intressimääraga võrdses määras s.o

34,90% aastas.

2. Hageja on nõude aluseks olevate asjaolude kohta esitanud järgmised selgitused.

2.1. Placet Group OÜ (krediidiandja) ja kostja sõlmisid 14.03.2020 krediidikonto lepingu nr

KK3530339 ning 3.06.2023, 4.07.2023, 27.07.2023 ja 26.08.2023 krediidikonto lepingu nr

KK3530339 põhitingimuste muutmise kokkulepped. Lepingu alusel võimaldati kostjale krediiti

2000 eurot. Lepingu üldtingimuste punktis 6.1. on märgitud: intressi arvestamisel lähtub

laenuandja tegelikust päevade arvust kalendrikuus ja 360-päevasest aastast. Laenuandja alustab

intressi arvestamist laenu laenusaaja väljastamise päevale järgnevast päevast kuni krediidisumma

täieliku tagastamiseni. Intressi suurust (intressimäär) märgitakse protsentides. Lepingus on

pooled kokku leppinud intressimääraks 34,90% aastas ja 0,10% päevas.

2.2. Kostja kohustus lepingust tulenevad kohustused täitma krediidiandja poolt esitatud arvete

alusel. Kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt. Esialgne võlausaldaja saatis

11.02.2024 kostjale ülesütlemise hoiatuse (tähtajaga 25.02.2024), milles anti kostjale täiendav

tähtaeg võlgnevuse tasumiseks. Kuna kostja ei tasunud lepingust tulenevat võlgnevust ka

täiendava tähtaja jooksul, ütles esialgne võlausaldaja 27.02.2024 lepingu üles. Lepingu

ülesütlemise seisuga, s.o 27.02.2024, oli kostjal tagastamata 12.12.2023, 12.01.2024, 12.02.2024

maksed. Lepingu ülesütlemise seisuga oli kostjal tagastamata krediit summas 1618,00 eurot.

2.3. Esialgne võlausaldaja loovutas 27.02.2024 kostja vastase nõude hagejale koos õigusega

nõuda viivist, kahjuhüvitist ja muid kõrvalnõudeid. Hageja lisab hagiavaldusele teatise nõude

loovutamisest, mis saadeti kostjale (Lisa 3).

2.4. Hagis nõuab hageja intresse lepingujärgse intressimääraga 34,90% aastas ja 0,10% päevas.

Hageja väitel olid kostjal lepingu ülesütlemise seisuga, s.o 27.02.2024, tagastamata novembri

2023, detsembri 2023 ja jaanuari 2024 ja perioodi 1.02.2024-27.02.2024 arvestatud intressid

kokku 236 eurot (37,35+49,60+48,63+42,38). Tulenevalt eeltoodust moodustub intressinõue

177,96 eurot.

Lepingu alusel nõuab hageja viivist tekkinud põhivõla summalt 1618 eurolt lepingu

ülesütlemisele järgnevast päevast, s.o 28.02.2024, alates laenuintressi aastase määraga võrdses

määras s.o 34,90% aastas kooskõlas lepingu Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe

punktiga 3, lepingu üldtingimuste punktiga 7.1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmanda lausega.

2.5. Hagejal on õigus küsida võla sissenõudmiskulusid pärast lepingu lõppemist lähtudes VÕS §

1132 lg-s 2 sätestatust ja lepingu üldtingimuste punktist 7.3. Hageja selgitab sissenõudekulude

summa 50 eurot kujunemist: 8.03.2024 tasulise kirja (Lisa 12 lk 1) saatmine 25 eurot;

25.03.2024 tasulise kirja (Lisa 12 lk 3) saatmine 5 eurot; 5.04.2024 tasulise kirja nr 3534315

(Lisa 12 lk 5) saatmine 5 eurot; muud makseviivitusega tekkinud kulud 15 eurot (Lisa 13): nõude

andmete töötlemise ja kontrollimise kulud; kontaktandmete otsingu ja päringu kulud; edastatud

kirjade kulu; võlgnikule tehtavate kõnede ja sms-ide kulud; võlanõude avaldamisega tehtud

kulud (vt Lisa 6).

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

3. Kompromissi kinnitamata jätmine ja kohtuotsuse tegemise eeldused

3.1. Kohus menetles hagi lihtmenetluses (hagi nõude summa jäi lihtmenetluses lubatud nõude

summa piiresse) ja teavitas menetlusosalisi sellest menetlusse võtmise määruses.

Hagis märkis hageja, et ei soovi kohtuistungit. Hiljem aga heitis hageja kohtule ette, et kohus ei

tohiks enne asja sisulist arutamist tõendeid hinnata (dtl 276). Kuigi tegemist on lihtmenetlusega,

kus ei ole menetluse etapid selliselt eristatud kui üldises menetluses, võttis kohus hageja soovi

arvesse ning saatis tõendite uurimiseks kohtuistungi kutsed. Siiski tegi kohus hagejale

ettepaneku esitada nõude ümberarvestus enne kohtuistungit, sest kui kohus peaks istungil

tõendeid hinnates jõudma seisukohale, et vastutustundliku laenamise kohustust on rikutud, võiks

hagejal tekkida soov esitada edasiulatuv nõue, aga kohtuistungil ei oleks see enam võimalik.

Hageja esitas 21.02.2025 ümberarvestuse. Kohus saatis 27.02 kohtukutsed 8. aprilliks, 31.

märtsil taotles hageja, et kohus vaataks asja läbi kirjalikus menetluses kohtuistungit pidamata ja

tühistaks kohtuistungi. Kohus istungit ei tühistanud. Kohtuistungist võttis osa hageja, kostja ei

ilmunud. Kostja oli saatnud 07.04.2025 õhtul kell kolmveerand üksteist kohtule e-kirja, milles

küsis, kas istungi saaks edasi lükata. Kohus vastas kostjale 9.15, et istung toimub määratud ajal.

Kohus kuulas seega istungile ilmunud hageja ära ilma kostja osavõtuta, arvestades, et

lihtmenetluses ei ole kohtuistungi pidamine kohustuslik ning lihtmenetluses võib pooli ära

kuulata ka eraldi.

3.2. Hageja esitas kohtule hageja ja kostja poolt digitaalselt allkirjastatud kompromissi (dtl 342).

Kompromissis on märgitud, et kostja kohustub tasuma hagejale kokku 2861,67 ning see summa

moodustub järgmistest osadest: põhivõla katteks 1618 eurot, intressivõla katteks 177,96 eurot,

viivisevõla katteks 257,65 eurot, sissenõudmiskulude katteks 50 eurot, avaldaja menetluskulu

katteks 527 eurot ning avaldaja tasutud riigilõivu katteks 231,06 eurot. Seega on kompromiss

sõlmitud hagi nõuetega samadele summadele, ainsaks leevenduseks on osade kaupa tasumine.

Kuivõrd kohus tuvastas, et krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, ei

kinnita kohus kompromissi, sest see on esitatud nõude summadele, mida kostja ei võlgne.

3.3. Krediidilepingu alusel nõude rahuldamine eeldab, et poolte vahel oli sõlmitud kehtiv

krediidileping, krediit oli tarbija kasutusse antud, tarbija ei ole krediiti tagasi maksnud ning

kohustus on sissenõutavaks muutunud. Krediidi andmisel pidi krediidiandja järgima VÕS § 4034

sätestatud vastutustundliku laenamise kohustust ning krediidi kulukuse määr ei tohtinud ületada

maksimaalset lubatud määra.

4. Kas laenuleping on sõlmitud ja kas laen välja makstud

4.1. VÕS § 401 kohaselt on krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub

andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub

krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma.

VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega,

samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel.

VÕS § 404 lg 1 kohaselt peab tarbijakrediidilepingu puhul tarbija avaldus kohustuste võtmiseks

olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Tarbijale tuleb viivitamata anda

lepingudokument või selle koopia püsival andmekandjal. Tarbija tahteavalduses peab olema

selgelt ja kokkuvõtlikult märgitud VÕS § 404 lg-s 2 loetletud teave. Kui vorminõue on jäetud

järgimata, on leping tühine (VÕS § 408 lg 1).

Ringkonnakohus on 20.03.2024 kohtumääruses tsiviilasjas 2-23-126134 selgitanud, et VÕS §

108 lg 1 ja § 396 lg 1 alusel laenulepingust tuleneva laenu tagastamise nõude eelduseks on

asjaolu, et laenuandja on laenusaaja ees oma kohustuse täitnud, st laenu üle andud.

4.2. Hageja on kohtule esitanud lepingu KK3530339 (dtl 42) pdf formaadis, millel ei ole

kummagi poole allkirja. Istungil väitis hageja esmalt, et kostja esitas taotluse laenu (1000 eurot)

saamiseks 14.03.2020, kuid peale tõendite uurimist märkis, et tõendist (dtl 75) nähtub siiski, et

kostja esitas laenutaotluse 13.03.2020 kell 7:47. Istungil selgitas hageja, et hagi lisa 4 lk 55

nähtub, et kostjale on samal päeval saadetud lepingueelne teave, tarbijakrediidi teabeleht ja

lepingudokumendid.

Hageja on hagis väitnud, et lepingu nr KK3530339 alusel võimaldati kostjale krediiti 2000 eurot.

Lepingus nr KK3530339 on laenu kasutamise eesmärgi all märgitud: Kliendi ja Placet Group

OÜ vahel sõlmitud laenulepingust nr SR3377292, SR3420999, SR3427263, SR3422976,

SR3436811, SR3429414 tulenevate kohustuste refinantseerimine.

Kohus tuvastas hageja esitatud tõenditest, et SR3377292 numbrit kandva lepingu eel hageja

poolt kogutud andmete (dtl 288) ja 11.02.2019 kuupäevaga märgitud laenuotsuse kohaselt oli

laenusumma 600 eurot, SR3420999 numbrit kandva lepingu eel oli 02.06.2019 laenuotsus 200

euro kohta (dtl 291), SR3427263 numbrit kandva lepingu eel oli 19.06.2019 laenuotsus 200

eurot (dtl 294), SR3422976 numbrit kandva lepingu eel oli 09.06.2019 laenuotsus 200 eurot (dtl

297), SR3436811 numbrit kandva lepingu eel oli 16.07.2019 laenuotsus 200 eurot (dtl 302),

SR3429414 numbrit kandva lepingu eel oli 25.06.2019 laenuotsus 200 eurot (dtl 305). Eeltoodu

alusel saab kohus aru, et 2019. a tegi krediidiandja kostja suhtes laenuotsuseid kokku 1600 euro

ulatuses.

2020. a märtsis sõlmiti väidetavalt nõude aluseks olev refinantseerimisleping, limiidiga 800

eurot, seejärel 2023. a suurendati limiiti 4-l korral kuni 2000 euroni.

Ümberarvestuses on hageja välja toonud, et kostja on perioodil 14.03.2020 kuni 11.09.2023

kasutanud krediiti kokku 3596,07 eurot. Hageja viitab seejuures tõendina failile „maksete

jaotus“, dtl 207, millest nähtub, et esimene raha kasutusele võtmine on 14.03.2020 kirjena

pangaülekanne 770,07, ja viimane 28.08.2023 kell 18:01 10 eurot pangaülekanne.

Hageja on tõendina kohtule esitanud faili „kliendi andmed“ (dtl 74), milles pealkirja „taotluse

andmed“ all on taotluse kuupäev 13.03.2020 07:47, taotluse IP-aadress, smsraha.ee laenulimiit

1000 eurot, KKM 25,74%. väljastamise viis arveldusarvele, laenu kasutamise eesmärk kliendi ja

Placet Group OÜ vahel sõlmitud laenulepingust nr SR3377292, SR3420999, SR3427263,

SR3422976, SR3436811, SR3429414 tulenevate kohustuste refinantseerimine.

Hageja ei osanud istungil selgitada seda, millises ulatuses varasemad 6 laenu refinantseeriti ja

kas ja kui palju laenu juurde anti. Seetõttu andis kohus hagejale täiendava tähtaja kuni

18.04.2020 esitada ümberarvestus: 6 laenulepingu katteks kostja poolt enne 14.03.2020 tehtud

tagasimaksed kokku ning 14.03.2020 (ja selle hilisemate muudatuste) alusel välja makstud

rahasumma kokku. Hageja esitas nõutud andmed (vt kohtuotsuse punktidest 6.2 ja 6.3).

Kuid kuna hageja on esile toonud, et peale refinantseerimislepingu sõlmimist on krediidiandja

kostjale laenu juurde andnud, tuleb leping selles osas, mis puudutab lepingus nõutud, ent

puuduolevaid andmeid, lugeda VÕS § 408 lg 2 alusel kehtivaks. Raha väljamaksmine ei mõjuta

tühisust, mis on tingitud lepingudokumentide kostjale püsival andmekandjal esitamata jätmisest.

4.3. Krediidi kulukuse määra kohta on hageja esile toonud: Krediidi kulukuse määra arvutamise

põhimõtted kajastuvad Euroopa standardinfo teabelehe punktis 3 järgmiselt: krediidilimiit 800

eurot võetakse kasutusele viivitamata ja täies ulatuses lepingus toodud tingimustel. Kohus

kontrollis teabelehes välja toodu alusel (limiit 800 eurot, lepingutasu ega muid tasusid ei ole,

intress 34,90% aastas) alusel minuraha.ee kalkulaatoriga, mis andis krediidi kulukuse määraks

41,06% (mis jääb 14.03.2020 kehtinud maksimaalse määra 61,83% piiresse). Kuivõrd

tagasimaksete summasid ja kuupäevi hageja esitanud ei ole, ei saanud kohus ka kontrollida

tegelikku krediidi kulukuse määra.

5. Vastutustundliku laenamise kohustus

5.1. VÕS § 4034 kohaselt on krediidiandja kohustatud tarbijakrediidi andmisel järgima

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selleks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis

võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi

maksma (krediidivõimelisus) ja hindama selle teabe alusel tarbija krediidivõimelisust.

Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja olema omandanud teabe kõigi

teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Selleks

on vaja tõendada, et ta on hankinud tarbija kohta järgnevad andmed:

a. tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu,

dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised,

toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);

b. tarbija teised varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus,

võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud

hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate

määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);

c. tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p

3);

d. tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste

kohustuste võimaliku suurenemise, sh intressimäära tõusu mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5);

e. krediidiandjale teadaolevad muud faktid, millel võib olla oluline tähtsus tarbija

krediidivõimelisuse hindamisel ja mis võivad mõjutada tarbija kohustuste nõuetekohast täitmist

(KAVS § 49 lg 1 p 6).

Teabe saamiseks peab krediidiandja kasutama andmekogusid (nt rahvastikuregister,

pensioniregister, maksehäireregistrid, täitemenetlusregister) ja teabe, mis jääb nendest kohtadest

saamata, peab ta küsima tarbijalt endalt (VÕS § 4034 lg 3). Seejuures saab krediidiandja nõuda

tarbijalt endalt tõendite esitamist (nt tööandja tõend, töölepingu väljavõte, pangakonto väljavõte,

rahvastikuregistri väljavõte jms).

Vastutustundliku laenamise kohustus seisneb seega a) nõutud teabe kodumises ja kontrollimises

ja b) selle alusel hinnangu andmises. Krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida

üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis

analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

5.2. Nõude aluseks olevast lepingust nähtub, et tegemist oli refinantseerimislepinguga.

Kui refinantseerimise lepingu sõlmimisel laenu juurde ei anta, siis algse, refinantseeritud, laenu

andmisel pidi krediidiandja ikkagi vastutustundliku laenamise kohustust täitma. Kui laen

refinantseeriti seetõttu, et kostja oli sattunud makseraskustesse, tuli valida laenu

restruktureerimise meetmed, nagu seda on selgitanud Finantsinspektsioon „Krediidilepingust

tulenevate kohustuste restruktureerimise kohta tulenevalt krediidivõtjast võlgniku

makseraskustest“. Makseraskustesse sattunud tarbija puhul võidakse algselt sõlmitud lepingu

tingimusi muuta, ent seda tuleb teha vastavalt viidatud reeglitele.

Makseraskustesse sattunud tarbija puhul ei saa krediidiandja olukorra arvelt edasi rikastuda

seeläbi, et pakub tarbijale aina refinantseerimist, muutes eelmise laenu maksmata intressid,

viivised ja muud tasud uue laenu põhiosaks, millelt hakkab uuesti arvestama intresse ja viiviseid

ning lisaks võtab lepingutasu, hindamata seejuures, kas tarbija ka tegelikult kohustusi täitma

võimeline on.

Seega algsete laenude andmisel tuli igal juhul täita vastutustundliku laenamise kohustust ning

viivislaenu puhul restruktureerimismeetmed õigesti valida. Kui emb kumb on nõuetekohaselt

täitmata, on krediidiandja rikkunud laenu andmisel vastutustundliku laenamise nõudeid. Antud

juhul anti refinantseerimislepingu sõlmimisel ka laenu juurde. Samuti nähtub hageja poolt

16.04.2025 esitatust, et refinantseeritud lepingute puhul oli viiviseid ja võla meeldetuletuskirjade

tasusid arvestatud 2019. a maist 2020 a jaanuarini.

5.3. Kohtu nõudel esitas hageja andmed refinantseeritud laenulepingute kohta.

Hageja on kohtule esitanud algse krediidiandja selgitused (dtl 287): SR3377292 lepingu

sõlmimisel 11.02.2019 hinnati X´i krediidivõimekust kasutades kliendi poolt esitatud andmeid

kulude ning kohustuste kohta, kliendi 22.10.2018 Pensioniregistri väljavõte analüüsi,

11.02.2019 maksehäirete päringuid, 20.11.2018 Maksuameti päringut ning 11.02.2019 Ametlike

teadaannete päringut. Samasugused selgitused on ka ülejäänud refinantseeritud lepingute kohta.

Ka on hageja esitanud tõendid, dtl 288-303, millest nähtub, mis andmed koguti enne laenude

andmist ning kuidas laenuotsused tehti. Kostjalt endalt on küsitud sissetulekut, finantskohustusi,

majapidamiskulusid ning tehtud on päring pensioniregistrisse (2018. a oktoobris). Sissetulekuna

on arvestatud pensioniregistri päringu alusel arvutatud keskmine töötasu 772,79 eurot,

finantskohustusteks on arvestatud hageja enda poolt varasemalt antud laenude maksed 310,03

eurot kuus, majapidamiskuludeks 150 eurot (üldkohalduv määr). Algsete laenude andmisel

kostja konto väljavõtet ei kogutud. Ka ei nähtu, et kostjalt oleks küsitud andmeid ülalpeetavate

kohta.

2019. a juuni laenuotsuse andmete all on märgitud 2019. a aprillis tehtud pensioniregistri päring

ja märgitud on 9 laenulepingu numbrid (neist üks on 11.02.2019 leping, ülejäänute osas on

märgitud „tasutud“).

Hageja on põhjendanud: antud juhul ei olnud kostja pangakonto küsimine krediidivõime

hindamiseks vajalik. Arvestades krediidi olemust, suurust ja tarbijaga seotud asjaolusid, oli

esialgsel võlausaldaja võimalik veenduda kostja võimes krediiti teenindada. Ka Riigikohtu

praktika kohaselt ei ole tarbija pangakonto väljavõtte küsimine ja analüüsimine

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustuslik ega vältimatu eeldus. Seega ei saa

esialgsele võlausaldajale ette heita vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist kui kostja

esitas krediiditaotluse esitamisel ebaõigeid andmeid. Tuginedes eeltoodule on esialgne

võlausaldaja järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Arvestades võetava kohustuste

suurust ja sisu on krediidiandja veendunud piisava hoolikusega ja põhjalikkusega tarbija

krediidivõimelisuses.

Eeltoodust nähtub, et krediidiandja andis kostjale pidevalt laenu kostja sissetuleku numbri

suuruse alusel.

Eestis ei ole võimalik kontrollida ühestki registrist tarbija laenukohustusi. Konto väljavõte on

hetkel ainus viis kontrollimaks tarbija väiteid olemasolevate finantskohustuste kohta. Seejuures

pidi krediidiandja, kes ilmselgelt oli laenude andmisele spetsialiseerunud turuosaline ning seega

hästi kursis turul toimuva ja tarbijate käitumisega, ka hästi teadma, et tarbijad ei esita tihti õigeid

andmeid. Sellises olukorras kogu vastutuse tarbija kaela lükkamisel (väiteks, et tarbija pidi

esitama õigeid andmeid ja et krediidiandja võiski neid usaldada) ei täidaks vastustundliku

laenamise kohustuse regulatsioon oma eesmärki.

Praktikas on selline teoreetiliste arvestuste põhjal üksnes tarbija sissetuleku suuruse põhjal laenu

andmine toonud kaasa selle, et tarbijad on saanud võtta suurel hulgal laene erinevatelt

krediidiandjatelt ilma, et keegi oleks kontrollinud, palju tarbijal juba laene tegelikult on ning kas

ta elab sissetulekute piires (mitte üle võimete). Vastutustundliku laenamise kohustuse eesmärk

on hoida tarbijaid võlaorjusesse sattumast. Krediidiandjate kohaldatud hindamissüsteemid

(tuginemine teoreetilistele üldkohaldatavatele määradele) on aga just viinud selleni, et suur hulk

inimesi on võlaorjuses. Just seetõttu on ka Riigikohus 2023.a novembris tehtud lahendis

(RKTKo 24.11.2023, 2-21-13098) märkinud, et üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4

järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul,

kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei

ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave

on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.

Antud juhul võttis kostja laenu pidevalt, ainuüksi Placet Group OÜ-lt on kostja laenu võtnud 14

korda (ning alates 2020 veel lisaks). Krediidiandja ei teinud midagi, et kontrollida, kas kostja on

laene võtnud ka teistelt krediidiandjatelt. See, et kostja poolt laenutaotluses väidetud sissetuleku

suurus tõeseks osutus, ei tähenda, et tõesed olid ka kõik ülejäänud andmed. Nõude alusena

esitatud refinantseerimislepingu limiidi muutmise laenutaotluse andmete all on samuti esitatud

üksnes Placet Group OÜ laenud (dtl 83), kuigi kostjal olid laenud ka muudelt krediidiandjatelt.

5.4. Hageja esitatud refinantseerimislepingus on kuupäev 14.03.2020 ning krediidilimiidiks on

märgitud 800 eurot. Hageja on esitanud ka 4 limiidi suurendamise lepingut: 2023. a juunis

suurendati limiiti 1200 eurole, juulis kaks korda, kõigepealt 1400-le eurole ja seejärel 1600-le

eurole, augustis suurendati 2000-le eurole.

Hageja on nõude aluseks oleva lepingu (KK3530339) sõlmimise eel vastutustundliku laenamise

kohustuse täitmise kohta esitanud järgmised selgitused: Kostja krediidivõimelisuse hindamisel

võttis esialgne võlausaldaja arvesse kostja poolt täidetud taotluses esitatud teavet ning

laenuandja on kontrollinud kostja pangakonto väljavõtet (Lisa 7). Esialgne võlausaldaja on

teada saanud, et kostja igakuine keskmine sissetulek oli 1739,89 eurot ning väljaminekud 0,00

eurot ja elamiskulud 500,00 eurot (Lisa 4 lk 5). Esialgne võlausaldaja on arvestanud kõik kostja

kulud ning taotleva laenu osamakse (46,98 eurot) tuludest maha ning teada saanud, et kostjale

jääb raha reservi vähemalt 1192,91 eurot (1739,89-0,00-500,00-46,98).

Lähtudes

maksehäireregistri informatsioonist ei olnud lepingu sõlmimise kuupäeval kostjal ühtegi

aktiivset maksehäiret (viitab dtl 76).

Eeltoodud selgitustes on hageja hagis esitanud kuvatõmmisena “Otsuse tegemise aluseks olevad

päringud”, milles on märgitud kuupäev 13.03.2020, sh töötasu osas (ka tõendis dtl 76). Konto

väljavõte aga, mille hageja on kohtule esitanud, on perioodi 05.12.2022-02.06.2023 kohta.

Arvestades hageja esitatud lepingutes sisalduvaid kuupäevi, on võimalik, et see väljavõte koguti

enne limiidi suurendamist juunis 2023, mitte aga enne refinantseerimislepingu sõlmimist.

Kohtuistungil tunnistas ka hageja ise, et konto väljavõtet enne 14.03.2020 lepingut ei kogutud.

Tõendist (dtl 77) nähtub, et alates 2022 on arvestatud viivist. Kohtu hinnangul on seega ilmne, et

limiidi suurendamise ajaks 2023. a juunis oli kostja makseviivituses eelnevalt laenuks saadu

tagasimaksmisega. Nagu märgitud, siis oli viiviseid arvestatud juba ka varem, enne

refinantseerimislepingu sõlmimist.

Konto väljavõttest nähtub, et kostja sai palka XXX OÜ-st, 900 eurot kuus ning kostja püsikulud

kuus olid: Elisa Eesti AS teenused arved (mais 2023 60,44+36,77), Telia Eesti AS arve (mais

2023 31,64), makse eraisikule O.K 150 eurot, korteriühistu arve 100 eurot, kokku ümardatult

379 eurot. Samasugused kulud nähtuvad ka 2022. a detsembris. Laenumakseid tasus kostja

Placet Group OÜ-le (41,97), Ferratum Bank P.L.C-le 260 eurot, IPF Digital AS-le 50 eurot.

Lisaks nähtuvad konto väljavõttelt kanded kostja enda teise konto vahel (mis ei ole SEB

rahakoguja konto; sest kanded rahakoguja konto vahel on selgitusega „ülekanne rahakogujasse“,

„väljamakse rahakogujast“). 2023. a mais on kostja enda teiselt kontolt endale kandud kokku 603

eurot. Arvestades kannete summasid ja regulaarsust, on põhjust arvata, et tegemist on

krediidilimiidi kontoga, mille kaudu kostja on raha juurde laenanud. Lisaks on kostja 2023. a

mais saanud laenu juurde Multitude Bank p.l.c-lt 148 eurot ja 39 eurot hagejalt (krediidikonto

lepingu KK3530339 alusel).

Tehes matemaatilise arvutuse 900 – 379 – 352 (teadaolevad laenumaksed) = saab tõesti

tulemuseks, et kostjal jäi 169 eurot vaba raha. Kuid vaadates kostja igakuist kulutamist, on selge,

et ta elas üle oma võimete, st kulutas igakuiselt oluliselt rohkem kui oli tema regulaarne, püsiv

sissetulek (palk). 2023. a mais on kostja kokku kulutanud (lisaks eeltoodud püsikuludele ja

laenumaksetele) kokku 1556,68 eurot, 2022. a detsembris 1529,72 eurot.

Sellises olukorras kostjale laenu juurde andmine oli ilmselgelt vastuolus vastutustundliku

laenamise kohustuse regulatsiooni eesmärgiga (inimese võlaorjusesse sattumise vältimine).

6. Hageja nõuded

6.1. Hageja on esile toonud, et kostja on perioodil 14.03.2020 kuni 11.09.2023 kasutanud krediiti

kokku 3596,07 eurot.

Hageja väitel on kostja perioodil 12.04.2020 kuni 13.12.2023 krediidiandjale teinud

tagasimakseid kokku 2635,18 eurot. Hageja märgib, et juhul, kui kohus leiab, et esialgne

võlausaldaja on rikkunud lepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet, tuleb

kostjalt välja mõista 960,89 eurot (3596,07-2635,18), intressid 31,39 eurot (Lisa), viivise VÕS

§ 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 29.08.2024 kuni 960,89 euro tasumiseni.

Kohus palus istungil hagejal välja tuua kõik kostjale reaalselt alates 11.02.2019 välja makstud

laenusummad, samuti eeltoodu katteks tehtud tagasimaksete summa kokku.

6.2. Hageja esitas nõutud tähtajaks järgmised andmed.

Lepingu nr SR3377292 alusel sai kostja laenu 600 eurot ning on teostanud enne 14.03.2020

tagasimakseid kokku 535,67 eurot. 14.03.2020 on teostatud makse 282,27.

Lepingu nr SR3420999 alusel sai kostja laenu 200 eurot ning on teostanud enne 14.03.2020

tagasimakseid kokku 134,02 eurot. 14.03.2020 on teostanud makse 131,69 eurot.

Lepingu nr SR3427263 alusel sai kostja laenu 200 eurot ning on teostanud enne 14.03.2020

tagasimakseid kokku 141,13 eurot. 14.03.2020 on teostanud makse 114,08 eurot.

Lepingu nr SR3422976 alusel sai kostja laenu 200 eurot ning kostja on enne 14.03.2020

tagasimakseid kokku teostanud 141,63 eurot. 14.03.2020 on teostatud makse 111,23 eurot.

Lepingu nr SR3436811 alusel sai kostja laenu 200 eurot ning kostja on enne 14.03.2020

tagasimakseid teostanud kokku 156,04 eurot. 14.03.2020 on teostatud makse 94,24 eurot.

Lepingu nr SR3429414 alusel sai kostja laenu 200 eurot ning kostja on enne 14.03.2020

tagasimakseid teostanud kokku 216,66 eurot. 14.03.2020 on teostatud makse 36,56 eurot.

Hageja esitatud tagasimaksete arvestusest nähtub, et kõigi refinantseeritud lepingute osas on

14.03.2020 arvestatud tagasimakse, kokku eelpool selle kuupäevaga välja toodud tagasimaksed

kokku 770,07 eurot.

Hageja on viidanud tõendina failile „maksete jaotus“, dtl 207, millest nähtub, et

refinantseerimislepingu järgi esimene raha kasutusele võtmine on 14.03.2020 kirjena

pangaülekanne 770,07. Kohtu hinnangul tuleneb eeltoodust, et refinantseerimislepinguga

refinantseeriti 770,07 euro ulatuses eelpoolloetletud laenulepinguid. Sama on kinnitanud ka

hageja ise 16.04.2025 menetlusdokumendis.

Samas dokumendis hageja poolt iga lepingu kohta esitatud tagasimaksete arvestusest nähtub, et

refinantseerimislepingu alusel laekunud summade arvelt loeti iga lepingu puhul ka laen tasutuks

(põhiosa maksete tulbas koondsumma võrdne laenusummaga).

770,07 eurot seega kostjale välja ei makstud, vaid arvestati varasemate lepingute katteks.

Hageja leiab, et kostjal tuleb nõude ümberarvestuse korral refinantseeritud lepingute alusel

tagastada 291,51 eurot. Selle summa on hageja saanud nii, et on lahutanud

refinantseerimislepingute alusel antud laenusummadest maha enne 14.03.2020 tehtud

tagasimaksed (st ei ole arvestanud refinantseerimislepingust tulnud 770,07 euroga). Kohus

nõustub, et nii arvestades on kostjal refinantseeritud laenulepingute alusel tagastamata laenuks

saadud summadest 291,51 eurot.

6.3. Hageja väitel kasutas kostja refinantseerimislepingu (ja selle limiidi tõstmise kokkulepete)

alusel ajavahemikus 17.06.2020 kuni 11.09.2023 krediiti kokku 2820 eurot (arvestamata

eeltoodud 770,07 eurot, mida tegelikult välja ei makstud).

Hageja on esitanud ka krediidiandja poolt digiallkirjastatud faili „Maksekorraldused“, milles on

kirjed maksekorraldus ajavahemiku 17.06.2020 -28.08.2023 kohta. Selles failis maksekorralduse

kirjetena esitatud andmed ei haaku aga hageja poolt varasemalt esitatud failis „Maksete jaotus“

olevate kirjetega. Maksekorralduste failis on küll samad kuupäevad, mis maksete jaotuse failis,

aga teised summad. Maksekorralduste faili kirja pandud kostjale väidetavalt üle kantud summad

kokku teeks 16 860 eurot. Kohus võrdles maksekorralduste failis ja maksete jaotuse failis

olevaid raha kasutusse võtmise kuupäevi kostja konto väljavõttega (dtl alates 135, väljavõtte

periood 05.12.2022 - 02.06.2023) ning tuvastas, et konto väljavõttelt nähtuvad raha kostjale välja

maksmised samadel kuupäevadel ja summades, mis on kajastatud maksete jaotuse failis.

Kohus märgib, et fail „maksekorraldused“ ei ole kohtule arusaadavalt siiski panga poolt

väljastatud originaaldokument, vaid krediidiandja enda genereeritud fail, milles iga

maksekorralduse juures on märge, et „Kinnitame, et ülaltoodud maksekorraldus on teostatud

vastavalt meie finantsdokumentidele ja raamatupidamiskannetele“. Kohus on seisukohal, et

krediidiandja on koostanud valeandmeid sisaldava dokumendi ning seejuures kinnitanud selle

enda allkirjaga.

Hageja väitel on kostja refinantseerimislepingu katteks tasunud perioodil 12.04.2020 kuni

13.12.2023 kokku 2635,18 eurot. Hageja kostja poolt tehtud tagasimaksete kohta panga poolt

väljastatud tõendit esitanud ei ole. Kui võrrelda hageja esitatud faili „Maksete jaotus“ hageja

16.04.2025 esitatud tagasimaksete tabeliga, siis kattuvad maksete summad ja kuupäevad.

Hageja on teinud ümberarvestuse: 291,52 eurot refinantseeritud lepingute alusel tagastamata

laen, refinantseerimislepingu alusel kasutusse võetud 2820 eurot miinus tagasimaksed 2635,18

eurot = 476,33 eurot.

Tagastamata laenusumma tasumise nõude rahuldamine eeldab, et laenu tagastamise nõue on

muutunud sissenõutavaks. Hageja esitatud leping oli tähtajatu. Hageja toob välja, et kostja võttis

viimati krediiti kasutusse 28.08.2023 ning leiab, et tuginedes VÕS § 4061 lg 4 saab lepingu

lõppenuks lugeda kuupäeval 29.08.2024.

Kohus märgib, et hageja esitatud viimase limiidi suurendamise lepingu põhitingimustes (dtl 57)

ei ole kirjas, mitme osamaksega pidi tasuma. Lisatud tarbijakrediidi teabelehes on tagasimaksete

kohta märgitud, et tasumisele kuulub: Kohustuslik minimaalne osamakse, mis koosneb -

krediidijäägi tagasimaksest, intressist ja muudest lepingu alusel arvestatud summadest;

Minimaalse osamakse suuruseks on 2 % krediidilimiidi summast, minimaalselt 20,00 eurot; -

Kontohaldustasu debiteeritakse igakuiselt krediidikonto laenulimiidist; -Osamaksed tasutakse 1

kord kuus maksekorraldusel näidatud tähtpäeval; -Lepingu lõppemisel tuleb tagasi maksta

kasutatud krediidilimiit.

Seega tuli hageja väidetud lepingu kohaselt laen tagastada igakuiste osamaksetena 2%

krediidilimiidi summast, mis 2000 eurose limiidi korral on 40 eurot. Vastutustundliku laenamise

kohustuse rikkumise korral ei saa hageja muuta lepingu tingimusi. VÕS § 4061 lg 4 tuleks

kohaldada olukorras, kus on nn bullet-tüüpi leping, ehk igakuiselt tuleb tasuda üksnes intressi

ning põhiosa tuleb tagasi maksta lepingu lõppemisel (seda seetõttu, et selliste tingimuste järgi

tagasimakseid uuesti määrates tekiks olukord, kus 0% intressimäära tõttu igakuiselt midagi

tasuda ei tuleks, leping oleks tähtajatu ning üles ütlemise eeldusi ka täidetud ei oleks, st ei oleks

sissenõutavat võlgnevust).

Seega tulnuks tagasimaksed uuesti määrata alates krediidi viimasest kasutusse võtmisest

28.08.2023 40-euroste kuumaksetena. Hageja määraski 16.04.2025 tagasimaksed uuesti alates

28.08.2023 476,33 eurole, 11 x 40 eurost kuumakset ja viimane, 12. kuumakse 12.07.2024 36,33

eurot. Selle alusel leiab hageja, et uuesti määratud tagasimaksete alusel on võla tasumise tähtaeg

möödunud ja võlg on sissenõutav.

Eeltoodu alusel mõistab kohus VÕS § 396 lg 1, § 101 lg 1 punkti 1, § 108 lg 1 ja § 403 4 lg 7

kohaselt kostjalt välja kostja ja Placet Group OÜ vahel sõlmitud laenulepingute nr SR3377292,

SR3420999, SR3427263, SR3422976, SR3436811, SR3429414 ja KK3530339 alusel põhivõla

476,33 eurot.

6.4. Hagis nõuab hageja intresse lepingujärgse intressimäära 34,90% aastas ja 0,10% päevas

järgi novembri 2023, detsembri 2023 ja jaanuari 2024 ja perioodi 1.02.2024-27.02.2024 eest.

Ümberarvestuse juures leiab hageja, et kostjalt tuleb välja mõista intressid 31,39 eurot ja viitab

lisale (dtl 353). Lisast selgub, et hageja on nõude ümberarvestuses intressi arvestanud muutuva

määra alusel, st vastavalt sellele, kuidas seadusjärgse intressi määr on muutunud. Sama on

hageja teinud ka 16.04.2025 esitatud ümberarvestuses, arvestades põhivõlalt 476,33 eurolt

intressi muutuva määra alusel perioodi 28.08.2023 kuni 12.07.2024 eest, kokku 9,11 eurot.

Kohus märgib, et hageja esitatud lepingus oli kokku lepitud fikseeritud intressimäär. Hageja ei

saa nõude ümberarvestuses muuta enda väidetud lepingu tingimusi. Seega asendub lepingus

olnud fikseeritud intressimäär lepingu sõlmimise ajal kehtinud seadusjärgse intressimääraga

fikseerituna kogu lepingu perioodiks. Kuni 2023. aastani oli seadusjärgne intressimäär 0% ning

hageja väitel sõlmiti leping 2020. Seega jääb hageja intressinõue rahuldamata.

6.5. Hagis nõuab hageja viivist 1618,00 eurolt alates 28.02.2024 laenuintressi aastase määraga

võrdses määras s.o 34,90% aastas ning ümberarvestuses nõuab hageja viivist 960,89 eurolt alates

29.08.2024 seadusjärgses määras kuni võla tasumiseni.

16.04.2025 esitatud ümberarvestuses nõuab hageja viivist põhivõlalt 476,33 eurolt alates

13.07.2024 kuni põhivõla tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kuivõrd

kohus nõustus põhivõla 16.04.2025 ümberarvestusega ja leidis, et see on sissenõutavaks

muutunud tagasimaksete uuesti määramise tagajärjel, tuleb viivis välja mõista alates uuesti

määratud tagasimaksete viimase makse tasumise tähtajale järgevast päevast, s.o alates

13.07.2024 kuni põhivõla tasumiseni. Ajavahemiku 13.07.2024-15.05.2025 eest on arvestatud

viivis summas 47,07 eurot.

Ajavahemiku 13.07.2024-07.08.2024 eest on arvestatud viivis summas 4,15 eurot, seega jätab

kohus rahuldamata hagiavalduses esitatud 07.08.2024 seisuga arvestatud viivise nõude 245,79

euro ulatuses (249,94-4,15).

6.6. Hagis nõuab hageja võla sissenõudmiskulude hüvitist 50 eurot. Arvestades eeltoodud

ümberarvestust ja tagasimaksete uuesti määramist, tuli kostjal laen tagastada 12.07.2024. Hageja

väidetud võla meeldetuletuskirjad on aga saadetud enne selle tähtaja saabumist 2024. a märtsis ja

aprillis. Lisaks viitab hageja väidetud lepingu üldtingimuste punkti 7.3 tasude kulude osas

hinnakirjale, mida aga kohtule esitatud ei ole. Hageja ei ole ka tõendanud, et kulud tekkisid just

sellises ulatuses. Seetõttu jääb võla sissenõudmiskulude hüvitamise nõue rahuldamata.

7. Menetluskulud

7.1. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses.

Kohus märgib, et hageja on maksekäsu kiirmenetluses esitanud põhivõla summana 1628 eurot,

hagis aga 1618 eurot. Viivisemäärana on hageja maksekäsu kiirmenetluses esitanud 0,102459%

päevas, mis teeb 37,397% aastas. Samas hagis nõuab hageja viivist lepingujärgse

intressimääraga võrdses määras ja on ise esile toonud, et see lepingus oli 34,9% aastas.

Maksekäsuavalduses oli krediidi kulukuse määraks märgitud 41,18%, lepingus aga 41,73%.

Seega on hageja maksekäsu kiirmenetluse avalduses esitanud põhivõla 10 eurot suuremana ning

viivisemäära suuremana, kui lepingus ette nähtud ning krediidi kulukuse määra väiksemana, kui

oli märgitud lepingusse. Seejuures on hageja maksekäsuavalduses eraldi nõudnud ka võla

sissenõudmiskulusid VÕS § 1132 maksimaalses summas, 50 eurot, mistõttu ei saa hageja ka

väita, et maksekäsuavalduses põhivõla summa sisaldas veel ka võla sissenõudmiskulusid.

Samamoodi 10-20 euro võrra suuremana on kohtule teadaolevalt sama hageja esitanud

maksekäsuavalduses põhivõla suuremana veel paljudes asjades. Kohus juhib tähelepanu, et

maksekäsuavalduse esitamisel on avaldaja kohustatud kinnitama, et avalduses esitatud andmed

on õiged. Riigikohus on Riigikohus on asjas 3-2-1-108-14 punktis 23 (ja ka tsiviilasjas nr 3-2-1-

186-13, p 24) märkinud, et hageja võib olla toime pannud kelmuse katse, kui esitas maksekäsu

kiirmenetluses kohtule tahtlikult valeandmeid võla suuruse kohta. Kohus võtab seda arvesse

menetluskulude jaotuse kindlaksmääramisel.

Lisaks arvestab kohus, et hagejal oli hagiavalduse esitamise ajal 2024. a augustis võimalik

arvestada muutunud kohtupraktikaga. Hagejal oleks olnud võimalik asi lahendada väiksema

tööjõukuluga, kui hageja ei oleks ise kohtule ette heitnud, et kohus võimalikult menetluse

algstaadiumis püüab välja selgitada vajalikke asjaolusid ning uurib tõendeid, kui hageja oleks

läbi lugenud menetlusse võtmise määruse ning hinnanud, mis tal esitamata on. Hagejast endast

tingituna korraldas kohus kohtuistungi. Seega on kohtuistungi kulu see, mida hageja oleks

saanud teistsuguse käitumisega vältida. Hageja esindaja kohtuistungil osalemise kulu kostja

kanda jätmine ei ole seega põhjendatud.

7.2. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse

alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega

seoses kulud tekkisid. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude

jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud

lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Riigikohus on märkinud, et kohtul on diskretsiooniõigus lepingulise esindaja kulude vajalikkuse

ja põhjendatuse hindamisel menetluskulude kindlaksmääramise menetluses (vt nr Riigikohtu

Tsiviilkolleegiumi 27.02.2012.a lahendit asjas nr 3-2-1-143-11, p 13).

Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud, sealhulgas riigilõivu summas

385 eurot, maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot ja hageja õigusabikulud 1929,30 eurot.

Hageja on hagilt TsMS § 133 lg 1 ja RLS § 59 lg 1 ja lisa 1 alusel tasunud riigilõivu 385 eurot.

Kohus peab hageja tasutud riigilõivu 385 eurot vajalikuks menetluskuluks.

Hageja palub mõista kostjalt välja maksekäsu kiirmenetluse kulud summas 20 eurot. Kohus

juhtis hageja tähelepanu sellele, et hageja on maksekäsu kiirmenetluses esitanud põhivõla

summa suuremana hagiavalduses esitatud põhivõla summast. Riigikohus on asjas 3-2-1-108-14

punktis 23 (ja ka tsiviilasjas nr 3-2-1-186-13, p 24) märkinud, et hageja võib olla toime pannud

kelmuse katse, kui esitas maksekäsu kiirmenetluses kohtule tahtlikult valeandmeid võla suuruse

kohta. Kohus on seetõttu seisukohal, et maksekäsu kiirmenetluse kulu kostja kanda jätmine ei ole

põhjendatud.

Hagejat esindas menetluses TsMS § 218 lg 1 p 2 tingimustele vastav lepinguline esindaja,

magistrikraadiga õigusteadmistega isik - jurist. Menetluskulude nimekirja kohaselt oli esindaja

tasumäär 169 eurot tunnis (ilma käibemaksuta). Riigikohus on varem pidanud põhjendatuks

tunnitasu mh 120 eurot ilma käibemaksuta (Riigikohtu 02.10.2013 määrus nr 3-2-1-93-13), aga

ka nt 170 eurot ilma käibemaksuta (Riigikohtu 16.04.2021 määrus nr 2-20-4817, p 20).

Tallinna Ringkonnakohus on 28.02.2023 otsuses tsiviilasjas nr 2-21-10648 punktis 57 märkinud,

et mitteadvokaadist esindaja põhjendatud tunnitasuks on senises praktikas peetud 60-100 eurot,

millele vajadusel lisandub käibemaks. Sellest kõrgemad juristi tunnitasud on pigem erandlikud

(Ringkonnakohtu lahend nr 2-19-110078, p 19). Tunnitasule hinnangu andmisel tuleb mh

lähtuda vaidluse sisust. Ringkonnakohus võtab siinjuures arvesse, et advokaadi tunnitasu on

kõrgem põhjusel, et ta peab täitma mitmeid advokatuuriseadusest tulenevaid kohustusi ja alluma

kutsealasele järelevalvele, mis mitteadvokaadist esindajate puhul nii ei ole. Kohtule on teada, et

tunnitasuga 120 eurot, millele lisandub vajadusel käibemaks, osutavad praeguses majanduslikus

olukorras kohtus esindamise teenust nii mõnedki vandeadvokaadid.

Kohus on seisukohal, et ehkki pooltel on õigus kokku leppida endile sobivas õigusteenuse

osutamise tunnihinnas, ei tähenda, et nimetatud kulu oleks põhjendatud jätta täies ulatuses

vastaspoole kanda. Kohus on seisukohal, et hageja esindaja märgitud teenustasu summas 169

eurot tund ilma käibemaksuta tuleb käesolevas asjas lugeda ebamõistlikult kõrgeks. Arvestades

käesoleva tsiviilasja olemust, vaidluse keerukust ja hageja lepingulise esindaja kvalifikatsiooni,

on esindaja taotletud tunnitasu suurus kohtu hinnangul üle paisutatud. Kohus on seisukohal, et

hageja esindaja tunnitasu on ülemäärases suuruses võrreldes kohtupraktikas heakskiidetud Eesti

Advokatuuri liikmeks mitte oleva lepingulise esindaja tunnitasuga. Tegemist on hageja

põhitegevuse standardse vaidlusega. Lähtudes mh mõistlikest turuhindadest ja kohtupraktikast,

on põhjendatud tunnitasumäär kohtu hinnangul, sõltuvalt käibemaksu suurusest, 122 eurot koos

käibemaksuga. Kuna hageja taotleb menetluskulude hüvitamist ilma käibemaksuta, on hageja

põhjendatud tunnihind 100 eurot ilma käibemaksuta.

Hageja lepinguline esindaja on osutanud hagejale õigusabi 11 tundi 25 minutit tunnihinnaga 169

eurot ilma käibemaksuta. Õigusabi osutamise sisaldas järgmisi toiminguid:

-täiendavate alusdokumentidega tutvumine, nende analüüs; hagiavalduse ettevalmistamine,

koostamine; lisade kogumine ja komplekteerimine, esitamine kohtule 3 tundi;

-05.09.2024 vastuse ettevalmistamine, koostamine ja kohtule esitamine 2 tundi 30 minutit;

-21.02.2025 vastuse ettevalmistamine, koostamine ja kohtule esitamine 1 tund 20 minutit;

-31.03.2025 taotluse ettevalmistamine, koostamine ja kohtule esitamine 40 minutit;

-08.04.2025 istungiks ettevalmistamine 45 minutit;

-08.04.2025 istungil osalemine 50 minutit;

-16.04.2025 dokumendi ettevalmistamine ja kohtule esitamine 2 tundi 20 minutit.

Kohtu hinnangul on käesoleval juhul tegemist keskmise keerukusega varalise õigusvaidlusega.

Kohus on seisukohal, et menetlusdokumentides on eksitavad ja üksteisele vastukäivad väited,

samuti on täiendavate menetlusdokumentide esitamise vajaduse tinginud hageja enda

tegematajätmine (ei ole esile toodud kõiki nõude aluseks olevaid asjaolusid). Kohus märgib, et

hageja majandustegevuseks on võlgade kokkuostmine ning hageja esindaja esindab hagejat

üldjuhul kõikides tarbijakrediidi lepingutest tulenevates võlanõuetes. Seega on hagejal (ja tema

esindajal) olnud aega viia ennast kurssi muutunud kohtupraktikaga ning hagejal oli algusest

peale võimalus vähendada enda menetluskulusid seeläbi, et esitada puudusteta ja täpsustamist

mitte vajavad menetlusdokumendid. Kohus on otsuse punktis 7.1 eelnevalt selgitanud, et

kohtuistungi korraldas kohus hagejast endast tingituna. Kohus leiab, et arvestades kohtule

esitatud menetlusdokumentide sisu ja mahtu, on lepingulise esindaja õigusabitoimingute

põhjendatud ajakulu kokku 4 tundi ja kohtuistungiga seonduv põhjendatud ajakulu 1 tund.

Arvestades lepingulise esindaja õigusteenuse põhjendatud tunnihinda, on hageja põhjendatud

õigusabikulu kokku 500 eurot ilma käibemaksuta (5 tundi x 100 eurot).

TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või

ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

07.08.2024 esitatud hagi hind oli 2660,58 eurot. Hageja on menetluse käigus esitanud vähemalt

kaks nõude ümberarvestust, kuid ei ole sõnaselgelt algselt hagiavalduses esitatud nõuetest

loobunud. Seega lähtub kohus nõude rahuldamise ulatuse arvestamisel 07.08.2024 esitatud

hagihinnast. Kohus rahuldas hageja nõude põhivõla osas summas 476,33 eurot, hagi esitamise

ajaks sissenõutavaks muutunud viivisenõude summas 4,15 eurot ja viivise põhivõlalt (476,33

eurot) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, mis ühe aasta eest arvestatuna on 58,35

eurot. Seega kokku rahuldas kohus arvestuslikult hagi 538,83 euro ulatuses, mis on hagi

esitamisel arvestatud hagihinnast (2660,58 eurot) 20,25%.

Kohus jätab eeltoodud põhjendustel, eelkõige kohtule valeandmete esitamise tõttu ja lähtudes

menetlusdokumentide kvaliteedist ning sellest, et kohtuistungi korraldas kohus hagejast endast

tingituna, hageja maksekäsu kiirmenetluse kulud ja lepingulise esindaja kulud hageja enda

kanda. Hageja riigilõivu jätab kohus poolte kanda võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega.

Lähtuvalt hagiavalduses esitatud nõude rahuldamise proportsioonist jätab kohus TsMS § 163 lg

1 alusel hageja riigilõivu 20,25% ulatuses kostja kanda ja 79,75% ulatuses hageja kanda. Kohus

mõistab kostjalt hageja kasuks välja 20,25 % hageja tasutud riigilõivust (385 eurot), millele

vastab summa 77,96 eurot.

Kohus jätab kostja menetluskulud 20,25% ulatuses kostja kanda ja 79,75% ulatuses hageja

kanda. Tsiviilasja toimikust nähtuvalt osales kohtumenetluses kostja isiklikult ja kostjal

hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid ei ole, samuti ei ole kostja esitanud menetluskulude

nimekirja. Lähtudes eeltoodust ei mõista kohus kostja kasuks menetluskulusid hagejalt välja.

Kohus märgib hageja taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et

hüvitamisele kuuluvalt menetluskulult tuleb kostjal tasuda menetluskulude suurust kindlaks

tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises

lauses ettenähtud ulatuses (TsMS § 177 lg 4).

Menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi

peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kui koos menetluskulude

jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus, saab hüvitatavate

menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates (TsMS § 178 lg 1).

Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks

õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa

ületab 280 eurot (TsMS § 178 lg 2).

7.3. Hageja on 16.04.2025 menetlusdokumendis taotlenud enam tasutud riigilõivu tagastamist.

Kohus selgitab, et 07.08.2024 esitatud hagi hind on 2660,58 eurot, millelt on TsMS § 133 lg 1 ja

RLS § 59 lg 1 ja lisa 1 alusel tasunud riigilõivu 385 eurot. Hageja on menetluse käigus esitanud

vähemalt kaks nõude ümberarvestust, kuid ei ole algselt hagiavalduses esitatud nõuetest

loobunud. Seega ei ole hagihind muutunud ja kuna riigilõivu on tasutud riigilõivuseaduses

sätestatud summas, siis ei ole riigilõivu ka enam tasutud. Lähtudes eeltoodust jätab kohus

taotluse rahuldamata.

/allkirjastatud digitaalselt/

Maris Juha

kohtunik