2-22-3591/46 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Triin Uusen-Nacke, Anneli Alekand, Andra Pärsimägi

Otsuse tegemise aeg ja koht

15. mai 2025, Tartu

Tsiviilasja number

2-22-3591

Tsiviilasi

R.Y hagi N.E vastu ühisvara jagamise nõudes

Apellatsioonkaebuse hind

3500 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 12. veebruari 2024 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

N.E apellatsioonkaebus

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja): N.E (isikukood XXX), lepinguline

esindaja Riho Viik

Vastustaja (hageja): R.Y (isikukood XXX), lepinguline

esindaja N.E Sumarok

RESOLUTSIOON

1. Jätta Viru Maakohtu 12. veebruari 2024. a otsus muutmata.

2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus N.E kanda.

4. Määrata R.Y apellatsiooniastme hüvitatavate menetluskulude suurus ning mõista

N.E-lt R.Y kasuks menetluskulude katteks välja 795 eurot.

Välja mõistetud menetluskuludelt 795 eurot tuleb N.E-l tasuda R.Y-le viivist alates

käesoleva otsuse jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. R.Y (hageja) esitas 11. märtsil 2022 Viru Maakohtule hagi N.E (kostja) vastu ühisvara

jagamise nõudes. Hageja palus jagada poolte ühisvarasse kuuluva korteri asukohaga

XXXXXX, XXX (registriosa nr XXXXXXXX) (korter) ja kinnistu asukohaga XXX-i

(registriosa nr XXXXXXXX) (X kinnistu) selliselt, et kinnisasjad müüakse avalikul

enampakkumisel ja müügist saadud raha jagatakse hageja ja kostja vahel järgmiselt:



esmalt tasutakse enampakkumise korraldaja tasu ja enampakkumise kulud;



seejärel täidetakse kohustused Swedbank AS ees, mis tulenevad 12. aprillil 2005

sõlmitud laenulepingust nr XXXXXXXXXXXX ja selle muudatustest;



ülejäänust antakse N.E-le 5000 eurot;



allesjäänud raha jagatakse hageja ja kostja vahel võrdsetes osades.

Hagiavalduse kohaselt abiellusid pooled 21. jaanuaril 2000 ja lahutasid abielu 26. mail 2021.

Abielu kestel omandasid pooled korteri ja X kinnistu. Pooled sõlmisid 12. aprillil 2005

Swedbank AS-ga laenulepingu nr XXXXXXXXXXXX, mille täitmise tagamiseks on

eelnimetatud kinnisasjad koormatud Swedbank AS kasuks hüpoteegiga.

9. märtsil 2021 sõlmisid pooled notariaalselt tõestatud abieluvaralepingu. Pooled lõpetasid

lepinguga varaühisuse ja kehtestasid varalahususe. Pooled jagasid ühisvara osaliselt. Pooled ei

jaganud kinnisasju, kuid leppisid kokku nende müügis ja müügist saadud raha jagamises.

Lepingu järgi pidid pooled kinnisasjad müüma turuhinnaga ja müügist saadud raha arvel

täitma laenulepingust nr XXXXXXXXXXXX tulenevad kohustused. Pärast laenu tagastamist

ülejäänud rahast tuli kostjale üle anda 5000 eurot ja seejärel jagada raha poolte vahel

võrdsetes osades. Pooled pidid tegema kinnisasjade müümiseks koostööd. Hageja leidis

korduvalt potentsiaalsed ostjad, kuid kostja hoidis tehingute tegemisest kõrvale. Ühisvara

tuleb jagada lähtudes 9. märtsi 2021 abieluvaralepingust, pidades silmas enampakkumise

läbiviimise kulude katmist.

Hageja leidis vastuseks kostja vastuväidetele, et kostjale enne abielu kuulunud korter ei

müüdud 70 000 krooni, vaid 40 000 krooni eest. Ühisvarasse kuuluv kinnistu osteti 65 000

krooni eest ning ühisvara eest. Kinnistut on ühisvara arvel märkimisväärselt parendatud.

Kinnistu turuhinnaks on 70 000 eurot ning korteri turuhinnaks 20 000 eurot.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Ühisvara jagamisel tuleb arvestada poolte kõigi varaliste

õiguste ja kohustusega. Poolte teenitud rahalisi sääste hoiti põhiliselt hageja arvelduskontodel

ja kostja arvelduskontolt tehti makseid perekonna vajaduste katmiseks. Abielu lahutamise

ajaks kuulusid pooltele kostja arvelduskontol olevad 263 eurot 22 senti, kinnistu, korter ja

auto jääkmaksumusega 5000 eurot. Abielu lahutamise ajaks olid poolte laenukohustuse jääk

Swedbank AS-le 27 006 eurot 49 senti. Pärast abielu lahutamist tagastas kostja pangale 1605

eurot 23 senti.

Enne abielu sõlmimist oli kostja omandis 2-toaline korter. Kostja müüs korteri abielu ajal 2.

aprillil 2002 70 000 krooni (4473 euro 81 sendi) eest. 8. oktoobril 2022 ostsid pooled 70 000

krooni (4473 euro 81 sendi) eest kinnistu (registriosa nr XXXXXXXX). Kinnistu osteti kostja

korteri müügist saadud rahaga. Pooled ühisvara arvel kulutusi kinnistu parendamiseks ega

remondiks ei teinud. Kuna kinnistu osteti kostja eraomandi arvel, ei peaks see kuuluma

jagamisele. Kinnistu on kostja elukohaks. Kostja palub jätta kinnistu, korter ning

pangalaenust tulenev kohustus 28 611 eurot 72 senti kostjale. Hagejalt tuleb kostja kasuks

välja mõista rahaline kompensatsioon 5805 eurot 86 senti (28 611,72 - 17 000) : 2.

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohus rahuldas 12. veebruari 2024 otsusega hagi. Maakohus jagas poolte ühisvara

korteri ja X kinnistu müümisega avalikul enampakkumisel. Raha jagamisel tasutakse esmalt

enampakkumise korraldaja tasu ja kulud, teisena täidetakse laenulepingust nr

XXXXXXXXXXXX tulenevad kohustused, kolmandana antakse ülejäänud rahast 5000 eurot

kostjale ning viimasena jagatakse allesjäänud raha poolte vahel võrdsetes osades.

Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt kuuluvad ühisvara hulka korter ja X kinnistu. Kohus

tuvastas tõendite alusel, et kinnistut ega korterit ei ostetud kostja lahusvara arvel. Pooltel on

ühisvaral lasuva kohustusena laenukohustus Swedbank AS-i ees, mille tagastamata jäänud

laenusumma 25. mai 2021 seisuga oli 28 611 eurot 72 senti ja 22. aprilli 2022 seisuga 27 006

eurot 49 senti. Poolte vahel kehtis varaühisuse varasuhe kuni 9. märtsil 2021

abieluvaralepingu sõlmimiseni. Pooled ei jaganud 9. märtsi 2021 lepinguga korterit, kinnistut

ega laenulepingust nr XXXXXXXXXXXX tulenevat kohustust, seega on hagejal õigus nõuda

ühisvara jagamist.

Kohus jagas poolte ühisvara hagis pakutud viisil ehk müümisega avalikul enampakkumisel

ning ühisvaral lasuva kohustuse täitmisega. Hageja pakutud vara jagamise viis tagab ühisvaral

lasuva kohustuse täitmise ning kohese ja õiglase hüvitise saamise. Hagi on põhjendatud ka

korteri ja kinnistu enampakkumisest saadava raha jagamise viisi osas.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles vaidlustab kohtuotsuse osaliselt. Kostja taotleb

kohtuotsuse muutmist selliselt, et kohus arvestaks kinnistu ostetuks 53,8% ulatuses kostja

lahusvara arvelt. Pärast kinnistu ja korteri enampakkumisel müümist tuleb esmalt tasuda

enampakkumise korraldaja tasu ja enampakkumise kulusid, teiseks täita laenulepingust nr

XXXXXXXXXXXX tulenevad kohustused Swedbank AS-i ees, kolmandaks eraldada

ühisvarana jagamiseks 10000 eurot, neljandana anda ülejäänud rahast 53,8% kostjale,

viiendana jagada allesjäänud raha sh 10000 eurot poolte vahel võrdsetes osades.

Menetluskulud jätta poolte endi kanda.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt hindas kohus ühisvara koosseisu valesti. Kohus

oleks pidanud jagama poolte ühisvara täies ulatuses. Ühisvara koosseisus oli ka raha hageja

pangakontodel ning kodumasinad, mööbel, köögimööbel ja majapidamistarbed kokku 6410

euro väärtuses. Hageja omastas kodumasinad, mööbli, köögimööbli ja majapidamistarbed.

Nimetatud ühisvara on jagamata. Hageja ei esitanud enda pangakontode väljavõtteid ning

vaatamata kostja tõendite kogumise taotlusele ei nõudnud hageja pangakontode väljavõtteid

ka kohus.

Kostja esitas menetluses vastuväited hagile seoses ühisvara koosseisu kindlaks tegemisega,

kuid osa võimalikku ühisvara jäi jagamata. See on vastuolus menetlusökonoomia

põhimõttega. Kohus ei täitnud piisavalt selgitamiskohustust.

Kostja tasus X kinnistu ostmisel 35000 krooni, ehk 53,8% X kinnistu maksumusest oma

lahusvarast. Kohus leidis vastuolus hageja kinnitusega XXXX korteri lahusvarasse kuulumise

kohta, et XXXX korter kuulus poolte ühisvarasse. XXXXXX korter kingiti kostjale, seega ei

kuulunud see ühisvarasse. Kohtu vastupidine seisukoht lahendis oli pooltele üllatuslik. XXXX

korteri kuulumine kostja lahusvarasse nähtub ka maakohtus tõendina esitatud notariaalsest

müügilepingust.

Lahusvarana tagastamisele kuuluva raha suurust ei saa määrata mehhaaniliselt lähtudes

nominaalväärtusest. Kostja panustas lahusvaraga 53,8% kinnistu hinnast, kuid nüüd saaks

tagasi vaid 7,1% (5000 eurot). See ei õiglane ning on vastuolus Riigikohtu seisukohaga.

Hageja on nõustunud vaid 5000 euro tagastamisega, kuid seejuures pole arvestatud kinnistu

väärtuse kasvu, mis tulenes turu kasvust. Kinnistul asuva elamu renoveerimine on

võimaldanud selle väärtust peamiselt säilitada ja lisaks kuni 10 000 euro võrra tõsta. Kinnistu

väärtus on tõusnud 4154 eurolt 26 sendilt 70 000 euroni. Sellest kasvust tuleb maha arvata 10

000 eurot renoveerimiskulusid ühisvarast. Kostja 53,8% suurune osa on seega kasvanud 32

380 euroni. Ülejäänud 37 720 eurot on ühisvara, mis kuulub jagamisele, kummalegi 18 860

eurot. Täpsemalt selgub jagatava raha suurus kinnistu müümisel. Alus poolte võrdsusest

kõrvale kaldumiseks on olemas, sest 53,8% kinnistu ostuhinnast tasus kostja oma lahusvara

arvel.

5. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata ning

menetluskulude kostja kanda jätmist.

Kostja esitab apellatsioonkaebuses uusi seisukohti ja väiteid, mis tuleb jätta tähelepanuta.

Kostja ei ole põhjendanud uute asjaolude maakohtus esitamata jätmist. Kostja oleks saanud

need seisukohad ja väited esitada juba maakohtus. Samuti on kostja seisukohad ja väited

paljasõnalised ja asjakohatud.

Kostja püüab apellatsioonkaebuses muuta jagatava ühisvara kogumit ja ühisvara jagamise

viisi, mis ei ole ilma vastuhagi esitamiseta lubatud. Apellatsioonimenetluses esitatud ühisvara

jagamise nõuete arutamine või rahuldamine ei ole menetluslikult võimalik. Kostja ei saa enam

apellatsioonimenetluses vastuhagi esitada. Maakohus selgitas kostjale korduvalt vastuhagi

esitamise õigust, riigilõivu tasumise kohustust ning võimalust esitada taotlus riigilõivu

tasumisest vabastamiseks. Kostja sai selgitustest aru, sest esitas vastuhagi ning taotles

riigilõivu tasumisest vabastamist. Seejärel eiras kostja 6 kuu jooksul maakohtu vastuhagi

käiguta jätmise määrust.

Poolte vahel oli sõlmitud abieluvaraleping. Pooled ei jaganud lepinguga kinnistut ja korterit,

kuid leppisid kokku nende jagamise viisi ning kinnitasid kinnistu ja korteri kuulumist

ühisvarasse võrdsetes osades. Kohtuotsusega ei saa jagada ühisvara kehtivast lepingust

erinevalt.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu

otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse resolutsiooni

TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta ja täiendada kohtuotsuse

põhjendusi.

7. Hageja esitas maakohtule nõude ühisvara jagamiseks, kostja esitas vastuhagi. Kohus

keeldus puuduste tõttu vastuhagi menetlusse võtmast. Kostja keeldumist ei vaidlustanud,

samuti ei esitanud maakohtule uut nõuet. Apellatsioonkaebuses esitas kostja küll

põhjendused, milles leidis, et maakohus jättis tema vastuhagi menetlusnorme rikkudes

menetlusse võtmata, kuid selles osas ta maakohtu otsust ei vaidlustanud.

Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 kohaselt apellatsiooni korras esimese astme

kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

Eeltoodut arvestades kontrollib ringkonnakohus, kas maakohus rahuldas õigesti hageja nõude.

Vastuhagi menetlusse võtmisest keeldumise osas ringkonnakohus seisukohta ei võta.

8. Kostja ei ole vaidlustanud maakohtu tuvastatud asjaolu, et korteriomand asukohaga

XXXXXX, XXX on poolte ühisomand, samuti seda, et 12. aprill 2005 sõlmitud

laenulepingust nr XXXXXXXXXXXX tulenevad kohustused on abikaasade

solidaarkohustused. Ringkonnakohus võtab nimetatud asjaolud TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi

apellatsioonkaebuse lahendamisel aluseks ning ei pea nende uut tuvastamist vajalikuks.

9. Ringkonnakohus leiab, et kostja apellatsioonkaebuse väited, mille kohaselt ei ole X

kinnistu tervikuna ühisvara, vaid tegemist on osaliselt kostja lahusvara, on sisult ebaselged

ning ei ole põhjendatud.

9.1. Esmalt võtab ringkonnakohus seisukoha, kas X kinnistu on kostja lahusvara.

X kinnistu müügilepingu sõlmis hageja üksi ning kinnistusraamatusse on omanikuna sisse

kantud üksnes hageja. Samas kinnitab hageja, et sõltumata kandest on X kinnistu omandatud

abielu kestel ja kuulub poolte ühisvarasse. Ringkonnakohus märgib, et abielu ajal omandatud

kinnisasi kuulub ühisvara hulka (PKS § 25 ja § 211 lg 1 aluse).

Pooltel ei ole vaidlust selle üle, et perekonna huvides sõlmisid laenu saamiseks pooled 12.

aprill 2005 Swedbank AS-iga laenulepingu nr XXXXXXXXXXXX, mille täitmise

tagamiseks koormati ka X kinnisasi hüpoteegiga.

Asjas ei ole esitatud põhjendusi, miks X kinnistu omandati teise abikaasa nimele ja seejärel

koormati abikaasade solidaarkohustuse katteks hüpoteegiga. Kostja tugines ka väitele, et

abielu ajal renoveeriti X kinnistul asuvaid hooneid, mis viitab sellele, et kinnistu väärtus

suurenes ühisvara arvel tehtud kulutuste tõttu.

Ringkonnakohtu arvates saab X kinnistu ühisvaraks lugemisel arvestada ka poolte vahel 9.

märtsil 2021 sõlmitud abieluvaralepingu ja ühisvara osalise jagamise lepinguga, kus pooled

kinnitasid, et X kinnistu on ühisvara (dtl 8). AÕS § 119 ja § 641 näevad ette kinnisomandi

üleandmisega seotud tehingute vorminõuded. Nii tehing, millega kohustatakse omandama või

võõrandama kinnisasja kui ka asjaõigusleping peavad olema notariaalselt tõestatud. Tehingu

notariaalne tõestamine on TsÜS § 82 ja tõestamisseaduse (TõS ) kohaselt tehingu sisuline

tõestamine, mille puhul notar peab selgitama tehinguosalistele tehingu õiguslikke tagajärgi

(TõS § 18) ja koostama tehingu kohta notariaalakti (TõS § 6 lg 1).

Pooled on mõlemad osalenud tehingu tegemisel, nad on täisealised ja teovõimelised. Notar on

praegusel juhul kajastanud osalejate tahteavaldused notariaalaktis selgelt ja ühemõtteliselt

arusaadavalt. Kostja esitas mitu aastat pärast lepingu sõlmimist maakohtu menetluse ajal

väite, et ta ei olnud tehingut sõlmides otsusevõimeline, kuid ei tõendanud seda ja

apellatsioonkaebuses kostja sellele ka enam ei tugine. Nii lepingu sissejuhatavas osas, kui ka

5. punktis kinnitasid pooled, et kinnistu X on nende ühisomandis.

Eeltoodut arvestades tuvastas maakohus õigesti, et X kinnistu on omandatud poolte abielu ajal

ja kuulub abikaasade ühisvara koosseisu.

9.2. Teiseks märgib ringkonnakohus, et abikaasade ühisvarasse kuuluv kinnisasi ei saa

samaaegselt kuuluda osaliselt kostja lahusvarasse, vaid tegemist saab olla olukorraga, kus

tuleb kontrollida, kas esinevad alused kalduda kõrvale abikaasade ühisvara osade võrdsusest.

Kui kinnisasi omandati ja ka väidetavad abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise

alused tekkisid enne 1. juulit 2010, tuli ühisvara jagamisel arvestada ka PKS varasemas

redaktsioonis sätestatuga. Ehkki PKS § 211 lg 1 järgi kohaldatakse ka enne PKS nimetatud

redaktsiooni jõustumist sõlmitud abielude puhul abikaasadevahelistele varalistele suhetele

üldjuhul alates 1. juulist 2010 kehtivas seaduses varaühisuse kohta sätestatut, saab PKS § 210

lg 2 järgi ühisvara jagades arvestada PKS1995-st tulenenud abikaasade osade võrdsusest

kõrvalekaldumise aluseid (PKS1995 § 19 lg 2), kui vaidlusalune ese omandati ja

kõrvalekaldumise alus tekkis enne 1. juulit 2010 (RKTKo 19.06.2024, 2-17-15677/175, p 17).

9.3. Hagi kohaselt tuleb kostja panuse eest X kinnisasja omandamisse kostjale ühisvarasse

kuuluvate kinnisasjade müügitulemist eraldada kostjale 5000 eurot ja seejärel jagada

järelejääv osa poolte vahel võrdselt. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et maakohus sisuliselt

kaldus kõrvale abikaasade osade võrdsusest X kinnistu osas. Ringkonnakohus muudab

XXXX osas maakohtu põhjendusi ja tuvastab, et tegemist oli kostja lahusvaraga, mille

võõrandamisest saadud raha paigutas kostja ka X kinnistu omandamisse. Ka hageja kinnitas,

et XXXX oli kostja lahusvara.

Maakohtu menetluses jäi kostja seisukohale, et X kinnistu ei kuulu ühisvara koosseisu,

tegemist on kostja lahusvaraga, mis tuleb seetõttu jätta kostjale.

Kuigi maakohus lähtus hagi läbivaatamisel poolte vahel sõlmitud abieluvaralepingust, siis

arvestades kostja vastuväiteid maakohtus, ei toonud see puudujääk siiski kaasa ebaõiget

kohtulahendit. Nõue nii PKS § 34 lg 2 kui ka PKS1995 § 19 lg 2 alusel saab tekkida olukorras,

kus ühisvara omandamiseks lahusvara arvel tehtud panus on selgelt ja objektiivselt seostatav

konkreetse ühisvarasse soetatud varaesemega (vt ka RKTKo 19.06.2024, 2-17-15677/175, p

18.3). Seega on PKS § 34 lg 2 ja PKS1995 § 19 lg 2 alusel esitatavate nõuete peamised sisulised

eeldused sarnased. Eelkõige tuleb nõuet esitada soovival abikaasal tõendada, et ta on

kasutanud oma lahusvara ühisvara omandamiseks või parendamiseks. Kui isik ei ole seda

asjaolu tõendanud, siis ei ole täidetud ei PKS § 34 lg 2 ega ka PKS1995 § 19 lg 2 alusel esitatud

nõude rahuldamise keskne eeldus.

Kostja jäi maakohtus seisukohale, et X kinnistu on kostja lahusvara. Kostja ei tuginenud

maakohtus osade võrdsusest kõrvale kaldumise põhjendatusele ega esitanud asjaolusid, mille

alusel määrata kõrvalekaldumise proportsioon.

Eeltoodut arvestades lähtus maakohus õigesti hageja nõudest, mille järgi on kostja õigustatud

saama lahusvara kasutamise eest ühisvara soetamisel 5000 eurot.

Kohus saab ühisvara jagada ainult hagis või vastuhagis nimetatud viisil. Kui kostja leidis, et

ühisvara jagamiseks oleks sobivam mõni muu viis või kõrvalekaldumine poolte võrdsusest

oleks põhjendatud muus summas, oleks tulnud selleks esitada nõuetekohane vastuhagi.

Maakohus andis kostjatele tähtaja vastuhagis puuduste kõrvaldamiseks, kuid kostja vastuhagi

puudusi ei kõrvaldanud ega vaidlustanud ka menetlusse võtmisest keeldumist.

10. Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud TsMS § 171 lg

1 järgi kostja kanda.

Ringkonnakohus määrab TsMS § 174 lg-st 3 lähtudes kindlaks ka apellatsiooniastme

menetluskulude rahalise suuruse.

Hageja 30. aprilli 2025 ringkonnakohtule esitatud nimekirja kohaselt on hageja

menetluskulud apellatsiooniastmes kokku 795 eurot (käibemaksuga). Ringkonnakohus leiab,

et hageja esindaja toimingud apellatsioonimenetluses on kostja apellatsioonkaebuse mahtu

ning asja keerukust arvestades asjatundliku õigusteenuse osutamiseks TsMS § 175 lg 1

tähenduses põhjendatud ja vajalikud.

Eeltoodut arvestades määrab ringkonnakohus hageja hüvitatavate menetluskulude suuruseks

apellatsiooniastmes 795 eurot (käibemaksuga) ning mõistab selle summa kostjalt hageja

kasuks välja.

Lähtudes TsMS § 177 lg-st 4, märgib kohus vastavalt kostja taotlusele otsuse resolutsioonis,

et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni selle

täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

(allkirjastatud digitaalselt)