1-11-8350/56 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-11-8350

KOHTUMÄÄRUS

Kohus

Määruse tegemise aeg ja koht

Kriminaalasja number

Kohtukoosseis

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohus

1. detsember 2011 Tartu (kirjalik menetlus)

1-11-8350

Paavo Randma, Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus

Tartu Maakohtu 10. novembri 2011 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik A.U. kaitsja vandeadvokaat Marko Kairjaki

määruskaebus Tartu Maakohtu 10. novembri

2011 määrusele.

RESOLUTSIOON

Jätta Tartu Maakohtu 10. novembri 2011 määrus muutmata ja A.U. kaitsja

vandeadvokaat Marko Kairjaki määruskaebus määruskaebuse taotluste 1-3 osas

rahuldamata ning määruskaebuse taotluse 4 osas läbi vaatamata.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib advokaadi vahendusel Tartu Ringkonnakohtu kaudu esitada

määruskaebuse Riigikohtule kümne päeva jooksul alates vaidlustatavast kohtumäärusest

teada saamisest.

Asjaolud

Tartu Maakohtu 10.02.2011 määrusega vahistati A.U. kahtlustatuna KarS § 201 lg 2 p 4; § 214

lg 1; § 121 järgi kvalifitseeritud kuritegude toimepanemises.

10.02.2011 on A.U. suhtes kohaldatud kokkusaamiste, kirjavahetuse ja telefonikõnede

pidamise piirangud kuni kriminaalasja menetluse lõpuni.

Tartu Ringkonnakohtu 28.02.2011 määrusega jäeti muutmata A.U. suhtes kohaldatud tõkend –

vahistamine.

Tartu Maakohtu 08.08.2011 määrusega anti A.U. süüdistustes KarS § 214 lg 2 p 1,4; § 121; §

201 lg 2 p 1,4 § 120; § 257 järgi kohtu alla ning kriminaalasi määrati arutamisele

02.01.-31.01.2012. Sama määrusega jäeti A.U. suhtes kohaldatud tõkend vahistamine

muutmata.

A.U. kaitsja esitas 18.10.2011 Tartu Maakohtule taotluse tõkendi tühistamiseks ja

alternatiivselt vahistamise asendamiseks elektroonilise valve või kautsjoniga.

Taotluse põhjenduste kohaselt põhjendas maakohus kohtu alla andmisel A.U. vahi

alla jätmist kohtuistungini jääva lühikese ajaga. Kaitsja leiab, et kuna muid aluseid pole, tuleb

isik vabastada KrMS § 275 alusel. A.U. varasemad karistused pärinevad 1995.a ja

1999. a. Esimesed kuriteod pani A.U. toime alaealisena. Süüdistatava vanemad

vajavad nende tervisliku seisundi tõttu hoolt ja abi. A.U. on ettevõtja, kes on seoses

vahistamisega saanud varalist kahju. Kahju laieneb ka teistele isikutele seoses töökohtade

kaotusega.

Tartu Maakohtu 10.11.2011 määrusega jäeti A.U. le kohaldatud tõkend vahistamine muutmata

ning tõkend vahistamine asendamata elektroonilise valvega ja kautsjoniga. Sama määrusega

tühistati osaliselt A.U. suhtes 10.02.2011 kohaldatud lisapiirangud.

Esimese astme kohtu määruse sisu

Määruse põhjenduste järgi kohaldati A.U. le Tartu Maakohtu 10.02.2011 määrusega tõkend

vahistamine KrMS § 130 lg 2 sätestatud ühel alusel, tõkestamaks uute kuritegude

toimepanemist. Ka kohtu alla andmisel võttis kohus seisukoha tõkendi osas ja jättis selle

muutmata. Kohus leidis, et tõkendi kohaldamisel esinenud alused ei ole ära langenud ning

endiselt esineb KrMS § 130 lg 2 sätestatud raskemaliigilise tõkendi kohaldamise alus.

Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-110-10 järgi võib vahistamisaluse kaal aja jooksul väheneda.

Maakohus kaalus kohtu alla andmise ajal tõkendi põhjendatust võrreldes kohtumenetluses

kriminaalasja arutamise ajaga ja leidis, et eelistungist kohtuistungini jääv aeg on mõistliku aja

piirides.

Maakohus leidis, et ehkki A.U. elukohas vastavad tehnilised tingimused elektrooniliseks

järelevalveks ja vanemad on andnud nõusoleku, ei ole nimetatud asjaolud küllaldased

elektroonilise järelevalve kohaldamiseks ning elektrooniline valve või kautsjon ei ole küllaldane

abinõu ära hoidmaks A.U. poolt uute kuritegude toimepanemisest. Selliseks järelduseks

annavad alust süüdistatava isik ja tema varasem eluviis. A.U. le esitatud süüdistuses kirjeldatud

teod kahjustavad õiguskorraga kaitstud mitmeid erinevaid õigushüvesid: vara, inimese tervist ja

avalikku julgeolekut. Tegudega kaasnes vägivald. Eelmistest karistustest möödunud aeg ei ole

teda ära hoidnud uutest kuritegudest. See asjaolu näitab, et A.U. ei ole andnud hinnangut oma

eluviisidele ning on jätkanud õigusvastase eluviisiga. A.U. kuriteotunnustega teod on

muutunud raskemaks. Raskema kuriteo eest vastutusest hoidumiseks on suur tõenäosus toime

panna ka õigusemõistmise vastu suunatud kuritegu.

Maakohus tühistas osaliselt A.U. suhtes kohaldatud lisapiirangud ning lubas suhtlemise

telefoni teel ema ja õega, samuti lühiajalist kokkusaamist nimetatud isikutega. Kuna L.H. on

tunnistajate nimekirjas ja prokurör taotleb tema tunnistajana küsitlemist, ei andnud maakohus

luba temaga suhtlemiseks.

Määruskaebuses esitatud taotluste sisu

A.U. kaitsja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles taotleb A.U. suhtes

kohaldatud vahistamise tühistamist (p 1). Alternatiivselt taotleb kaitsja asendada vahistamine

elektroonilise järelevalvega (p 2) või kautsjoniga (p 3) ning võimaldada lühiajalist kokkusaamist

L. H. (p 4).

Määruskaebuse põhjenduste järgi on maakohus ebaõigesti jätnud rahuldamata taotluse tõkendi

vahistamine tühistamiseks. A.U. ei ole kuritegusid toime pannud 12 aastat. Arvestades A.U.

vanust (33.a), on tegemist niivõrd pika ajaperioodiga, mille põhjal ei saa teha järeldust, justkui

käesolev kriminaalasi osutab selgelt sellele, et isik ei ole teinud varasemast järeldusi.

Maakohtu järeldused seonduvalt isikule inkrimineeritavate koosseisudega on otseses vastuolus

vahistamist puudutava tõlgenduspraktikaga, mille puhul ei saa vahistuse põhjendatust hinnata

läbi isiku isikule inkrimineeritavate koosseisude sisu ja raskuse (Riigikohtu lahendid nr

3-1-1-103-06, nr 3-1-1-110-10). Maakohus on asunud isiku süüdistuse sisu analüüsides

lahendama süüküsimust, mitte vaagima vahistuse põhjendatust. Asjaolu, et isikule on

inkrimineeritud I astme süütegu (§ 214 lg 2 p 2 ja 4), ei ole piisav alus sedastamaks, et

potentsiaalselt isikut ähvardav karistus on niivõrd raske, et isik võib hakata sellest pääsemiseks

süütegusid toime panema. Maakohus ei ole arvestanud sellega, et isikut ei ole varasemalt reaalse

ega ka tingimisi vangistusega karistatud, § 214 lg 2 p 2 ja 4 episoodis kaasaaitajana

süüdistatavat V. S. ei ole vahistatud.

Maakohus ei ole võtnud seisukohta kaitsja väitele, mille järgi 01.09.2011 jõustunud KrMS § 275

kohustab maakohut korra 6 kuu jooksul omal algatusel kontrollima vahistuse põhjendatust.

Maakohus on süüdistatava jätnud vahi alla põhjendusega, et isiku vahi all pidamine arvestades

asjaolu, et asja arutamine on määratud jaanuarisse 2012.a, ei ole ebamõistlikult pikk aeg.

Kaitsja on seisukohal, et arvestades 01.09.2011 jõustunud KrMS § 275 sisu, on maakohus jätnud

KrMS § 130 nimetatud vahistamise alused kontrollimata.

Maakohus on ebaõigesti keeldunud vahistamise asendamisest. Kaitsja on taotlenud A.U.

vahistamise asendamist eelkõige selleks, et tagada hoolitsus A.U. haigetele vanematele. A.U.

on nõus elektroonilise valvega selliselt, et ta peab igapäevaselt viibima vanematekodus Võrus,

eranditena võimaldataks kohtumisi kaitsjaga ja osalemist kohtulikul arutamisel. Maakohus ei ole

määruses mingilgi määral sedastanud, kuidas oleks kasvõi teoreetiliselt elektroonilise valve

puhul süüdistataval võimalik toime panna süütegusid.

Maakohus ei ole arvestanud, et seonduvalt äärmiselt suure avaliku kajastuse tõttu süüdistatava

suhtes oleks eeldatavasti iga tema vähegi deliktiline käitumine suure avalikkuse tähelepanu all,

mistõttu on igasuguse õigusemõistmise vastase teo toimepanemine ebatõenäoline. Lisaks ei ole

maakohus võtnud seisukohta, mil viisil võib isik selliseid tegusid toime panna, arvestades, et

kannatanuteks käesolevas kriminaalasjas on näit. Swedbank Liising AS. Maakohus ei ole

mingilgi määral arvestanud sellega, et vahistuse asendamine on tingimuslik, st juba kahtluse

tekkimisel õigusemõistmisevastase süüteo toimepanemises on põhjendatud isiku uuesti vahi alla

võtmine. Arvestades seda, et A.U. on vahi all olnud 9 kuud ja asjaolu, et teda ei ole varem

karistatud vangistusega, on ebatõenäoline, et isik uusi süütegusid toime paneb.

Tulenevalt eeltoodust taotleb kaitsja asendada tõkend vahistamine elektroonilise järelevalvega

või juhul, kui kohus ei pea võimalikuks elektroonilise valve kohaldamist, asendada vahistamine

kautsjoniga.

Kaitsja taotleb süüdistatava lühiajalist kokkusaamist L.H. Maakohus on jätnud arvestamata, et

L.H. keeldus kohtueelsel ülekuulamisel ütluste andmisest, st kasutas temale KrMS § 71 lg 1 p-st

5 tulenevat õigust. Kuna isikul esineb alus ütluste andmisest keeldumiseks (mida ta on juba ka

teinud), ei saa süüdistatav mõistlikult võttes ka tema ütlusi mõjutada.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määruse tühistamiseks määruskaebuse motiividel ei ole

alust. Maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud.

Vaidlustatud määrusega kontrollis maakohus A.U. vahistamise põhjendatust ja leidis, et

kuivõrd maakohus kaalus kohtu alla andmise ajal tõkendi põhjendatust võrreldes

kohtumenetluses kriminaalasja arutamise ajaga ja leidis, et eelistungist kohtuistungini jääv aeg

on mõistliku aja piirides, tuleb vahistamist pidada põhjendatuks ka käesoleval ajal.

Ringkonnakohus leiab, et maakohtu sellises põhjenduses on teatud pinnapealsust, kuid

maakohtu lõppjäreldus on enda tulemilt õige. Määruskaebuses esitatud väidetele vastates

osundab ringkonnakohus järgnevale.

Ringkonnakohus märgib, et A.U. vahistamise põhjendatust on kontrollitud 3 korral, s.o Tartu

Maakohus tema vahi alla võtmisel 10.02.2011 määrusega, Tartu Ringkonnakohus 28.02.2011

määrusega ja Tartu Maakohus 08.08.2011 kohtu alla andmise määrusega. Riigikohtu lahendi nr

3-1-1-110-10 järgi peab isiku vahi all pidamiseks jätkuvalt eksisteerima vahistamisalus KrMS §

130 lg 2 mõttes. Kui möödub oht, et süüdistatav hakkab kriminaalmenetluses kõrvale hoiduma

või võib hakata jätkuvalt kuritegusid toime panema, tuleb vahistatu koheselt vahi alt vabastada.

Ringkonnakohus leiab, et käesolevaks ajaks ei ole ära langenud oht, et A.U. võib vabaduses

jätkuvalt toime panna kuritegusid, s.o asuks vabaduses tunnistajaid ja kannatanuid mõjutama

ning paneks sellega toime uusi kuritegusid. Arvestada tuleb ka seda, et kuna A.U. oli (on)

tööalaselt ja isiklikult tunnistajatega seotud, võib ta suure tõenäosusega hakata isikuid mõjutama

valeütluste andmisele, takistades sellega tõe tuvastamist. Lisaks tuleb arvesse võtta ka

süüdistuse mahtu ja kaalukust ning seal kirjeldatud tegude toimepanemise asjaolusid (esitatud

on süüdistus I astme kuriteos ja vägivallateo toimepanemises), mistõttu on ringkonnakohus

seisukohal, et vahistamine on põhjendatud ka käesoleval ajal. Pealegi ei ole konkreetseid ja

mõjuvaid asjaolusid, mis käesoleval ajal lükkaksid ümber eelnevad vahistamise kontrolli

tulemused.

KrMS § 1371 lg 1 sätestab, et kahtlustatava või süüdistatava taotlusel võib eeluurimiskohtunik

või kohus asendada vahistamise kohustusega alluda KarS § 751 lõikes 1 sätestatud

elektroonilisele valvele.

Ringkonnakohus leiab, et elektroonilist valvet saab kohaldada isiku suhtes, kelle suhtes on

kohtul alust eeldada, et elektrooniline valve on piisav meede uute kuritegude toimepanemise

vältimiseks.

Seletuskirjas 562 SE III Kriminaalmenetluse seadustiku täiendamine §-ga 1371 on märgitud, et

elektroonilise valve kohaldamine vahistamise asemel võib kõne alla tulla kriminaalmenetlusest

kõrvalehoidumise ohu puhul. Uute kuritegude toimepanemist ei ole võimalik elektroonilise

valvega vältida, sest ei saa 100%-liselt kontrollida, kellega ja kuidas isik päeva jooksul suhtleb.

Seega on ekslik kaitsja seisukoht, et elektrooniline valve välistab isiku poolt õigusrikkumiste

võimaliku toimepanemise juba eos.

Kuivõrd A.U. on vahistatud uute kuritegude toimepanemise tõkestamiseks, saaks tema suhtes

elektroonilist valvet kohaldada üksnes juhul, kui kohtul oleks piisavalt alust eeldada, et

elektrooniline valve on piisav meede A.U. poolt uute kuritegude toimepanemise vältimiseks.

Maakohtul seda veendumust ei kujunenud ning eeltoodust tulenevalt ei ole seda ka

ringkonnakohtul.

KrMS § 135 lg 1 kohaselt võib eeluurimiskohtunik või kohus kahtlustatava või süüdistatava

taotlusel asendada vahistamise kautsjoniga.

Vahistamise asendamise otsustamiseks tuleb kohtul hinnata, kas teatud piisava suurusega

kautsjonisumma omandiõiguse riivena võimaldab A.U. suhtes vältida tõkendi

vahistamise kohaldamise tinginud asjaolusid sama efektiivselt, kuid vähemintensiivselt riivava

põhiõiguste riivega.

Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-80-07 asunud seisukohale, et kautsjoni kohaldamist kui

põhiõiguste vähemintensiivset riivet tuleks eelistada juhtudel, kus kõik muud tingimused on

võrdsed. Seega ei ole küsimus selles, kas süüdistataval on piisavalt vahendeid kautsjoni

tasumiseks või kes reaalselt kautsjonisumma tasuks või millises majanduslikus olukorras on

süüdistatava ettevõte või kas süüdistatav on oma toimepandud tegu tunnistanud või mitte või kas

süüdistatav ja kaitsja nõustuvad süüdistatavale esitatud süüdistusega täies mahus või osaliselt,

vaid esmalt siiski selles, kas kautsjon täidab tõkendina sama efektiivselt oma eesmärki kui

vahistamine.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga ning leiab, käesoleval ajal

puudub veendumus selles, et A.U. ei pane vabaduses toime uusi kuritegusid. Arvestades

esitatud kahtlustuse sisu ja mahtu ning sellega seotud isikute arvu, ei välista kautsjon tõkendina

kahtlustatava poolt tõe tuvastamise takistamist kriminaalasjas.

Seega ei ole ringkonnakohtu arvates käesolevas menetlusstaadiumis kautsjon A.U. puhul piisav

vahend kriminaalmenetluse tagamiseks ja uute kuritegude toimepanemise vältimiseks.

Ringkonnakohus märgib, et arutlus kautsjoni suuruse üle on kohane üksnes juhul, kui kohus on

leidnud, et vähem põhiõigusi riivava tõkendi kohaldamine on võimalik. Kuna ringkonnakohus

on seisukohal, et vahistamist ei ole võimalik asendada kautsjoniga, puudub käesoleval ajal alus

käsitleda A.U. kautsjoni suurust.

Eelnevast lähtuvalt ning juhindudes KrMS §-st 390 jätab ringkonnakohus vaidlustatud

kohtumääruse muutmata ja esitatud määruskaebuse taotluste 1-3 osas rahuldamata.

Määruskaebuse taotluse osas A.U. kokkusaamiseks tunnistaja L.H. leiab ringkonnakohus, et

kuna tegemist on kohtumenetluses poole taotlusega, millele tulenevalt KrMS § 385 p 20 ei saa

määruskaebust esitada, jätab ringkonnakohus määruskaebuse taotluse 4 osas läbi vaatamata.

Paavo Randma

Maarika Kuusk

Tiit Lõhmus