1-24-4424/60 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-24-4424

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

13. mai 2025, Tallinn, kirjalikus menetluses

Kohtuasja number

1-24-4424

Kohtukoosseis

Eesistuja Inna Ombler, liikmed Janika Kallin ja Markus

Kärner

Kohtuasi

Dmitri Drušljaki süüdistuses KarS § 422 lg 2 p 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 27. jaanuari 2025 otsus, üldmenetluses

Apellatsiooni esitaja

Süüdistatav ja kaitsja Madis Mahlapuu

Prokurör

Kannatanud

Kannatanute esindaja

Ringkonnaprokurör Ilona Litvinova

V.Q ja C. N

Vandeadvokaat Indrek Sirk

Süüdistatav

Dmitri Drušljak, isikukood: 38807220245; kodakondsus

EV; emakeel: vene keel; XXX; elukoht: XXX; XXX; varem

kriminaal ja väärteokorras karistatud; tõkend vahistamine.

Kaitsja

Vandeadvokaat Madis Mahlapuu, määratud korras

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 27. jaanuari 2025 otsus muutmata ja apellatsioonid

rahuldamata.

2. Jätta rahuldamata süüdistatava Dmitri Drušljaki taotlus arutada

apellatsioonimenetluses kriminaalasja suulises menetluses ja taotlus tõendi kogumiseks.

3. Määrata vandeadvokaat Madis Mahlapuu poolt Dmitri Drušljakile

apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest Advokaadibüroole Mahlapuu &

Partnerid makstava tasu suuruseks koos käibemaksuga 1141,92 eurot. Mõista riigi

õigusabi kulu Eesti Vabariigi kasuks välja Dmitri Drušljakilt.

1(25)

1-24-4424

4. Mõista Dmitri Drušljakilt välja kannatanu V.Q kasuks kannatanute lepingulise

esindaja apellatsioonimenetluses tekkinud õigusabikulu 667,95 eurot koos

käibemaksuga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes

advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohus tunnistas 27.01.2025 otsusega D. Drušljaki süüdi KarS § 422 lg 2 p 1

järgi ja mõistis karistuseks vangistuse 8 aastat. KarS § 68 lg 1 alusel arvati eelvangistuses

viibitud aeg karistuse hulka ja karistuse kandmist arvestati alates D. Drušljaki kahtlustatavana

kinnipidamisest 18.04.2024.

2. KarS § 422 lg 3 p 2 ja § 50 lg 3 alusel võeti D. Drušljakilt lisakaristusena ära

mootorsõiduki juhtimise õigus 2 aastaks ja 6 kuuks. KarS § 55 lg 1 järgi laieneb lisakaristus

põhikaristuse kandmise kogu ajale ja lisaks kohtuotsusega määratud tähtajale. Liiklusseaduse

§ 127 alusel kohustati D. Drušljak loovutama 5 tööpäeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest

arvates juhiloa Transpordiametile.

3. Maakohus mõistis süüdistatavalt välja menetluskulud kokku 5723,55 eurot, mille määras

tasumisele ositi igakuiste maksetena 476,96 eurot. KrMS § 175 lg 1 p 1 alusel mõisteti

süüdistatavalt kannatanute C. N ja V.Q kasuks välja nende õigusabikulud 4154,10 eurot.

Kohus tegi otsustuse ka asitõendite kohta.

4. D. Drušljak anti kohtu alla ja mõisteti süüdi KarS § 422 lg 2 p 1 järgi mootorsõiduki juhi

poolt liiklusnõuete rikkumises joobeseisundis, millega põhjustati ettevaatamatusest inimese

surm kokkuvõtvalt järgmises teos.

18.04.2024 kella 04.54-04.55 ajal juhtis D. Drušljak Harjumaal, Tallinnas, Laagna teel

mootorsõidukit Volkswagen Passat, reg. märk XXXXXX, liikudes Mahtra tn 29 asuva Circle

K teenindusjaama (tankla) poolt Rahu tee suunas.

Mootorsõiduki juht ei tohi ületada konkreetsel teelõigul kehtivat suurimat lubatud

sõidukiirust. D. Drušljak oli mootorsõiduki juhina teadlik, et liikudes Tallinnas, Mahtra tn 29

asuva Circle K teenindusjaama juurest mööda Laagna tee välimist (parempoolset) sõidurada

Raadiku silla suunas ülespoole ning seejärel sillalt maha Rahu tee poole kuni Laagna tee

välimise sõiduraja ja teiste sõiduradade ühinemiseni Ümera tn 2 kinnistu juures, sõidab ta

teelõigul, kus suurim lubatud sõidukiirus on 50 kilomeetrit tunnis. Samuti teadis, et alates

sõiduradade ühinemise kohast Ümera tn 2 kinnistu juures kehtib Laagna teel, sh Laagna tee

80 kinnistu ees liikuvatele sõidukitele suurim lubatud sõidukiirus 70 kilomeetrit tunnis.

Sellele vaatamata, sõitis D. Drušljak vähemalt alates sõiduradade ühinemise kohast Ümera tn

2 kinnistu juures, sealhulgas Laagna tee 80 kinnistu ees, kiirusega 130 kilomeetrit tunnis,

millega ületas tahtlikult suurimat lubatud sõidukiirust 60 kilomeetri tunnis võrra. Lisaks eiras

D. Drušljak tahtlikult nõuet mitte ohustada oma tegevusega teel liikuvat vähekaitstud liiklejat,

2(25)

1-24-4424

s.o jalakäijat, anda temale teed, kui ta ületab ülekäigurada, ning olla tema suhtes tähelepanelik

ning eiras juhi üldisi hoolsuskohustusi.

Liiklusnõuete tahtlikust rikkumisest, eelkõige joobeseisundist ja suurima lubatud sõidukiiruse

ületamisest, samuti juhi üldiste hoolsuskohustuste eiramisest tingituna ei andnud D. Drušljak

18.04.2024 kella 04.55 ajal Laagna tee 80 juures fooriga reguleeritud ülekäigurajal foori

keelava punase tule ajal juhi suhtes paremalt vasakule sõiduteed ületanud jalakäijale S.M-ile

(S.M) teed ning sõitis temale otsa. Otsasõidu tagajärjel sai S.M raskeid kehavigastusi ning

suri sündmuskohal. Surnu kohtuarstliku ekspertiisiakti nr 24E-AOS00418/TLN192

14.06.2024 kohaselt on S.M surma põhjuseks kogu keha tömp trauma ulatuslike luude,

pehmete kudede, lihaste ja siseorganite purustustega ja osalise eemaldumisega kehast.

Kehavigastused võisid olla tekitatud 18.04.2024 liiklusõnnetuse käigus tömbi vägivalla toimel

ja surm saabus vahetult pärast liiklusõnnetuse toimumist. Rikkudes mootorsõiduki juhina

teadlikult liiklusseaduse sätteid, pidas D. Drušljak võimalikuks liiklusõnnetuse toimumist,

millele järgnevad rasked tagajärjed, sealhulgas surm, kuid kohusetundetuse tõttu lootis neid

vältida.

18.04.2024 ajavahemikul 05.41-05.47 kasutatud tõendusliku alkomeetriga Dräger Alcotest

7110, seeria nr ARAF-0008, tuvastati, et D. Drušljaki väljahingatavas õhus on alkoholi 0,81

milligrammi ühe liitri kohta (lugem 0,90 mg/l, laiendmääramatus ± 0,09 mg/l, mõõtetulemus

0,81 mg/l). Peale selle tuvastati Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi poolt läbiviidud uuringuga,

et D. Drušljakil esineb narkootilise, psühhotroopse või muude joovastavate ainete ‒ kokaiini,

MDMA ja zopiklooni ‒ tarvitamisest põhjustatud joove.

Jalakäija S.M surm saabus, kuna D. Drušljak rikkus tahtlikult järgmisi liiklusseaduse sätteid:

a) LS § 14 lg 2, mille kohaselt peab iga liikleja, liikluse korraldaja ja muu isik järgima

liiklusalaste õigusaktide nõudeid, olema liikluses hoolikas ja ettevaatlik ning tagama liikluse

sujuvuse, et vältida ohtu ja kahju tekitamist; b) LS § 16 lg 1, mille kohaselt peab liikleja

olema viisakas ja arvestama teiste liiklejatega ning oma käitumises hoiduma kõigest, mis võib

takistada liiklust, ohustada või kahjustada inimesi, vara või keskkonda; c) LS § 17 lg 5 p 21,

mille kohaselt peab mitterööbassõiduki juht andma teed ülekäigurada ületavale jalakäijale; d)

LS § 33 lg 1, mille kohaselt peab juht olema tähelepanelik teel ja teeservas seisva või liikuva

vähekaitstud liikleja (jalakäija, jalgrattur ja muu selline) suhtes ning vältima tema ohustamist

ja talle kahju tekitamist; e) LS § 33 lg 11 p 2, mille kohaselt on juhil keelatud joobeseisundis

juhtida sõidukit; f) LS § 35 lg 1, mille kohaselt ei tohi juht oma tegevusega ohustada

jalakäijat, tasakaaluliikuri juhti ega jalgratturit. Eriti tähelepanelik peab juht olema lapse,

vanuri ning haigustunnustega, liikumispuudega ja pimeda inimese suhtes; g) LS § 50 lg 5 p 3,

mille kohaselt ei tohi juht sõita kiiremini liikluskorraldusvahendiga lubatud kiirusest; h) LS §

69 lg 1, mille kohaselt ei tohi juht olla /…/ joobeseisundis.

5. Maakohtu hinnangul leidis D. Drušljakile KarS § 422 lg 2 p 1 järgi süüks arvatud tegu

tõendamist. D. Drušljaki liiklusseaduse rikkumised on põhjuslikus seoses kannatanu S.M

surmaga. Süüdistatav ei olnud tuvastatud joobeseisundi ja sõidukiiruse ületamise tõttu

võimeline sõidukit ohutuks liiklemiseks vajalikul määral suunama ja piisavalt kiiresti ja

õigesti reageerima, mistõttu ei tulnud toime sõiduki valitsemisega. Kohus leidis, et D.

Drušljakile ei välista kannatanu surma omistamist see, et S.M ületas liiklusseaduse nõudeid

rikkudes ülekäigurajal teed keelava punase fooritulega. Teo asjaolusid arvestades luges kohus

süüdistatava süü suureks, arvestas kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust, kahte

kehtivat kriminaal- ja viit väärteokaristust, sh kehtivaid karistusi liiklussüütegude

3(25)

1-24-4424

toimepanemise eest ning karistas D. Drušljakki vangistusega 8 aastat. Lisaks võttis

süüdistatavalt ära mootorsõiduki juhtimise õiguse tähtajaga 2 aastat 6 kuud.

APELLATSIOONID

Kaitsja apellatsioon

6. Kaitsja taotleb tühistada maakohtu otsuse D. Drušljaki süüdimõistmises KarS § 422 lg 2 p 1

järgi ebaõige kvalifikatsiooni ja faktiliste asjaolude ebaõige tuvastamise tõttu ning

alternatiivselt karistuse liigse ranguse tõttu, kergendades karistust sanktsiooni alammäära

piirides. Kui ringkonnakohus tuvastab KrMS § 339 lg-s 2 nimetatud kriminaalmenetluse

olulise rikkumise, mida apellatsioonimenetluses ei saa kõrvaldada, taotleb kaitsja saata

kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks samas või teises kohtukoosseisus.

Apellatsioonimenetluse kulud taotleb jätta riigi kanda. Maakohus rikkus faktiliste asjaolude

tuvastamisel menetlusõiguse norme, jättes vastamata kaitseargumentidele ja piisava

põhjalikkuseta analüüsimata kannatanu liiklusseaduse jämeda rikkumise, ei järginud KrMS-s

sätestatud tõendite hindamise üldpõhimõtteid ja otsuse põhistamise nõuet ning eksis tõendite

hindamisel süüdimõistetu kahjuks. Eeltoodu tõttu mõistis maakohus valesti D. Drušljaki süüdi

KarS § 422 lg 2 p 1 järgi ja karistas liiga rangelt.

7. Ei ole vaidlust, et kannatanu S.M ületas sõiduteed ülekäigurajal, aga tegi seda jalakäija

jaoks keelava punase fooritule ajal. LS § 25 lg 3 kohaselt peab jalakäija ülekäigurajal sõidutee

ületamisel juhinduma foorituledest, reguleerija olemasolul aga tema märguannetest. See on

imperatiivne norm, mis on täitmiseks kohustuslik. Kannatanu liiklusseaduse jäme rikkumine

on otseselt kausaalses seoses liiklusõnnetusega põhjustatud tagajärjega, s.o surmaga.

Kannatanu aitas ise suurel määral kaasa raske kahju saabumisele, ületades sõiduteed keelava

punase fooritulega ja pani end potentsiaalselt ohtlikku olukorda, millega välistas süüdistatava

tegevuse õigusvastasuse. D. Drušljakil oli õigustatud ootus, et ajal, mil tema ületab rohelise

fooritulega sõiduteega ristuvat jalakäijate ülekäigurada, täidavad ka jalakäijad neil lasuvat

kohustust mitte alustada punase fooritule ajal sõidutee ületamist. Kui kannatanu oleks

järginud liiklusseaduse nõudeid, ei oleks liiklusõnnetust toimunud.

8. Nõustuda ei saa otsuse p-s 40 märgituga, et kannatanu punase tulega teele ületamisest ei

saa tuletada enese elu teadlikku ohtu asetamist, sest kannatanu oleks pidanud keskmise

kodanikuna aru saama ja olema teadlik enese elu ohtu asetamisest, ületades punase tulega 3-

realist, üht Tallinna kõige aktiivsema liiklusega tänavat. Kannatanu võttis oma hoolsusvastase

käitumisega üle kogu järgneva põhjusliku ahela ning seega ei saa vastutada süüdistatav

tagajärje eest ei tahtluse ega ettevaatamatuse vormis. Seda järeldust toetab ka Riigikohtu

praktika lahendis nr 3-1-1-97-15, p 14. Seega tõusetub D. Drušljaki vastutuse küsimus ja talle

kannatanu surma põhjustamise omistamine. Asjakohane ei ole maakohtu otsuse p-s 4 toodud

viide Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-102-16, p-le 11, sest see ei käsitle spetsiifilist

liiklussüütegu. Maakohus on „teadliku eneseohustamise mõiste“ sisustamisel rakendanud

valesti materiaalõigust. Kõne alla võiks tulla D. Drušljaki vastutus KarS § 424 järgi ehk

mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis.

9. Kaitsja viitas juba kaitseaktis kohtueelse menetluse puudustele, sest sündmuskoha vaatlus

on tehtud äärmiselt puudulikult ja pealiskaudselt. Liiklustehnilise ekspertiisi määramisel ei ole

välja selgitatud D. Drušljaki tegelikku liikumisteekonda vahetult enne liiklusõnnetust.

Süüdistusest nähtuvalt liikus D. Drušljak Raadiku sillalt maha Rahu tee poole kuni Laagna tee

välimise sõiduraja ja teiste sõiduradade ühinemiseni ja seejärel Ümera tn 2 kinnistu juures

Laagna teele. Liiklusteekonna tõttu tekib kahtlus ka liiklustehnilise ekspertiisi järelduste

4(25)

1-24-4424

usaldusväärsuses. Jääb arusaamatuks, kus konkreetselt asub eksperdiarvamuse punktis 2

nimetatud ca 219 meetrit, st kas Raadiku sillalt mahasõidul või Laagna teel. Seega on jäänud

sündmuskoha vaatlusprotokollis kajastamata D. Drušljaki tegelik liikumisteekond kuni

jalakäijale otsasõiduni.

10. D. Drušljakile on mõistetud liialt range karistus, mida tuleks kergendada. Maakohus on

vääralt kohaldanud karistuse mõistmise aluseid ja põhimõtteid, mis on viinud liialt range

karistuse mõistmisele. Karistus ei ole vastavuses kuriteo raskuse ja süüdimõistetu isikuga ega

teeni seega karistuse eesmärke. Maakohus ei võtnud karistuse mõistmisel piisavalt arvesse, et

liiklusõnnetus sai toimuda ainult seetõttu, et ka kannatanu ohustas ennast ise, rikkudes

jämedalt liiklusseadust. Maakohus ei ole karistuse mõistmisel piisavalt arvestanud, et D.

Drušljak on andnud toimepandud teo kohta puhtsüdamlikke ja igakülgseid ütlusi, aidates

kaasa menetlusele. Ta on end ise menetluse algusest alates süüdi tunnistanud ja tema ütlused

on olnud põhiolemuselt ühesed ja muutumatud. Samuti on ta kahetsenud toimepandud tegu.

Sarnaste kuritegude puhul peab olema karistuspraktika võrreldav, st karistused ei tohiks

märkimisväärselt erineda. Apellant peab vajalikuks viidata Viru Maakohtu Jõhvi kohtumaja

19.02.2024 lahendile nr 1-24-855, kus kohus karistas analoogse teo ja tagajärjega süüteo eest

süüdistatavat vangistusega 5 aastat. See näide kinnitab ilmselgelt, et D. Drušljakile mõistetud

8 aastat vangistust ei ole kooskõlas kohtupraktikaga ja on ebaõiglane.

Süüdistatava apellatsioon

11. Kohtuistungi protokollis on kirjutatud, et juhi suhtes oli punane tuli, mis viib kohtuniku

segadusse. 23.10.2024 protokollis on sekretär teinud vea kirjutades, et D. Drušljak ütles: Ma

nägin, et inimene oli ülekäiguraja keskel. Õige oleks olnud protokolli kirjutada, et inimene oli

äärmise vasaku sõiduraja keskel. Süüdistatava ütluste andmise ajal oli veel mitmeid kordi, kus

ta pidi isiklikult paluma, et protokollis ütlusi parandataks.

12. Kohtuotsuse punktis 17 on mainitud, et D. Drušljak ei teinud midagi, et vältida

kokkupõrget ja süüdistatav vaatas Julia poole ja siis toimus kokkupõrge. Tegelikult

süüdistatav pööras pea Julia poole alles siis, kui auto peatus ja silmad olid klaasikildudest

puhtaks tehtud. Süüdistatav rõhutab, et oli enne kokkupõrget juba kolmandas reas ehk

esimeses reas vasakult poolt ja oli näha, et hukkunu oli ka esimese vasaku rea keskel. Ainuke

võimalus oli keerata vasakusse ja sõita ülekäigufoori vastu või proovida pöörata paremale, et

mitte ohustada kaasreisijat ja kui toimub traagiline olukord kokkupõrkes oleks löök olnud

autojuhi peale.

13. Tänaseni pole selge, mis kohast täpselt arvutas ekspert ekspertiisis, et vahemaa on ca 219

meetrit ja kiirus oli 130 km/h. D. Drušljak rõhutas mitmeid kordi, et kiirusel 100 km/h, + / ‒ 5

km/h, tuli välja ABS viga, mille pärast D. Drušljak gaasi pedaali peale ei vajutanud. Ainuke

asi, mida D. Drušljak tegi, vahetas kolmanda käigu neljanda peale.

14. Kui oleks tehtud D. Drušljakile vereproov, oleks tuvastatud, et narkojoove puudus.

Ütlustes süüdistatav mainis kokaiini tarvitamist 14.-15.04. ja 16.04 zopiklooni (unerohi)

kasutamist, aga ta ei kasutanud kanepit ja MDMAd. Jääb küsimus, miks ei võetud D.

Drušljakilt vereproovi, et kontrollida alkoholi ja narkojoovet ega korraldatud esmaabi. Kiirabi

nägi, et D. Drušljakil on haavad ja vasaku käe murd, aga D. Drušljak viidi politsei jaoskonda,

mitte haiglasse. Politseis võeti ära spordiriietus ja jalatsid ja jäeti selga T-särk, aluspüksid ja

sokid. Pärast seda viidi Ravi tänavale haiglasse, kus võeti uriini proovi. Alles pärast kella 10

5(25)

1-24-4424

hommikul viidi kiirabiga Mustamäe haiglasse, kus anti esmaabi ja pandi kips vasaku käe

peale luumurdude pärast.

15. Kaitsja ei rahuldanud taotlust, et süüdistatav saaks veelkord tutvuda isiklikult

kriminaalasja materjalidega ja e-toimiku vahendusel ei ole tehtud nähtavaks materjale. Kaitsja

väidab, et keegi ei maksa talle selle eest, kui ta peab tulema materjale vanglasse näitama.

Prokuratuur ei võimaldanud materjale tutvustada.

16. Süüdistatava kaitsja taotles 24.07.2024 D. Drušljaki täiendavat ülekuulamist, et ta saaks

anda omapoolsed selgitused süüdistuse kohta. Samuti taotles kaitsja teostada täiendava

uurimistoiminguna D. Drušljaki ütluste seostamine olustikuga sündmuskohal. Prokuratuur

jättis aga need taotlused rahuldamata, mis tähendab menetluslikke minetusi.

17. Täiendavalt tuleks teha kriminaalasja lisatud salvestisele videoekspertiis, kus on näha,

kus olid auto ja jalakäija, sest salvestist on montaažil on külgedelt lõigatud väiksemaks.

Eksperdiarvamuses hukkunu astumine ülekäigurajale ja liiklusõnnetus toimus 6 sekundil,

protokollis 7 sekundit.

18. D. Drušljak ei ole nõus mõistetud karistuse suurusega. Ta saab aru, et sündmus oli ränk ja

võttis inimese elu, aga süüdistatav on juba väljendanud ja väljendab veelkord suurt kaastunnet

ja siirast vabandust perekonnale. Ühte elu tagasi tulla ei saa, aga teise elu nii pikaks ajaks

trellide taha jätmine on samamoodi kaotus. D. Drušljak tahab teha parimat, et olla

ühiskonnale kasulik ja kuulekas. Ta on vanglas liitunud AA grupiga ja käib igal koosolekul.

Samuti on võtnud ühendust Viljandi rehabilitatsioonikeskusega ja ootab vastust, kas on

võimalik sinna ravile saada. Süüdistatava hingel on suur koormus, et võttis kellegi ema, õe,

vanaema, abikaasa, töökaaslase elu.

PROKURÖRI SEISUKOHAD VASTUSEKS APELLATSIOONIDELE

19. 5.03.2025 vastuses ei nõustu prokurör kaitsja etteheitega, et maakohtu otsuses ei käsitleta

praktiliselt üldse kannatanu poolset liiklusseaduse rikkumist, mis võis kaasa tuua surma.

Maakohus on otsuse p-des 39-42 kaitsja väidet põhjalikult käsitlenud. Maakohus selgitas, et

kannatanu ei tegutsenud punase tulega teed ületades täie arusaamisega sellest riisikost, mida

selline käitumine endas kätkeb, s.t. kannatanu eneseohustamine ei olnud piisaval määral

teadlik ja informeeritud. Kohus viitas otsuse p-s 41 õigesti ka kannatanu tähelepanelikkusele –

veendus enne tee ületamist, et ükski Laagna teel liikuv sõiduk teda ei ohustaks. Maakohus

leidis põhjendatult, et süüdistatav vastutab kannatanu surma põhjustamise eest ja punase

tulega tee ületamine ei välista süüdistatava vastutust.

20. Maakohus ei eksinud tõendite hindamise ega kohtuotsuse põhistamise nõuete vastu.

Arusaamatud on etteheited sündmuskoha vaatluse puudulikkusele, mille tegemisel ei olegi

politseil kohe pärast liiklusõnnetuse toimumist võimalik kajastada vaatlusprotokollis sõiduki

kokkupõrke-eelset liikumisteekonda.

21. Tegelikkusele ei vasta ning tähtsust ei oma argument, et süüdistatav sõitis kokkupõrke

kohani alguses mööda Raadiku silla mahasõitu. Tõenditest nähtub selgelt süüdistatava

teekond Circle K teenindusjaamast kuni liiklusõnnetuse toimumise kohani. Kõnesoleva

mahasõidu puhul on tegemist Laagna tee välimise (parempoolse) sõidurajaga. Seega liikudes

mööda seda sõitis süüdistatav Laagna teel. See, kas Raadiku silla otsas asuvast ristmikust

algavat mahasõitu, mis kulgeb Laagna tee põhiosani pidada Laagna teeks või Raadiku silla

6(25)

1-24-4424

mahasõiduks, et ole asja lahendamise seisukohalt oluline ega sea kahtluse alla ka

liiklusekspertiisi tulemusi, sh arvutuskäiku, mille kohaselt kannatanu teele astumise hetkel oli

süüdistatava sõiduk kokkupõrke kohast ca 219 m kaugusel. Süüdistatava paiknemine

kokkupõrke kohast ca 219 m kaugusel kas Laagna tee põhiosal või selle välimisel

(parempoolsel) sõidurajal (n-ö Raadiku silla mahasõidul) ei oma ekspertiisi tõendiväärtuse

seisukohast olulist tähtsust, sest Laagna tee põhiosa ja mahasõit kulgevad kõrvuti.

22. Apellatsioonis ei ole põhjendatud, kuidas maakohus karistuse mõistmisel kohaldas vääralt

materiaalõiguse norme ja milliseid põhimõtteid rikkus. Sisustamata on väide, et määratud

karistus on liialt range ja vastuolus varasema kohtupraktikaga. Maakohtu otsuse p-des 53-62

on põhjendatud mõistetavat karistust, arvestades õigesti asjaolusid ja Riigikohtu praktikast

tulenevalt on maakohtul karistuse otsustamisel lai kaalutlusruum.

23. 11.03.2025 vastuses süüdistatava 26.02.2025 apellatsioonile märgib prokurör, et jääb

eelmise seisukoha juurde. Õige pole süüdistatava etteheide, et prokuratuur keeldus

süüdistatavale materjalide väljastamisest 2025. aasta jaanuaris. Selliseid taotlusi ei ole

prokuratuurile esitatud. Nõustuda ei saa sellega, et kohtueelse menetluse lõpuleviimisel rikuti

süüdistatava õigusi. Prokuratuur esitas KrMS §-st 224 tulenevalt kaitsjale kriminaaltoimiku

koopia, sh kõik salvestised, tehes toimiku kaitsjale e-toimiku kaudu kättesaadavaks

03.07.2024. Prokuratuuri infosüsteemi andmetest nähtuvalt sai kaitsja koopia kätte samal

päeval kell 20.26. KrMS § 2241 kohaselt tutvustab toimikut kahtlustatavale / süüdistatavale

kaitsja. Senise menetluse põhjal võib põhjendatult väita, et kaitsja on süüdistatavale toimiku

materjale piisaval määral tutvustanud ja kohtuliku arutamise käigus ei väitnud süüdistatav

kordagi, et oleks rikutud tema õigust tutvuda toimikuga. KrMS § 225 alusel taotlust

rahuldamata jättes ei teinud prokuratuur minetusi ega rikkunud süüdistatava õigusi. Sellele

seisukohale jõudis maakohus nii eelmenetluses kui kohtulikul uurimisel, jättes kaitsja

taotlused rahuldamata.

24. Süüdistatav heidab ette, et sündmusekohal ei osutatud talle esmaabi, vaid seda tehti mõni

tund hiljem. Puudub alus kahelda 18.04.2024 sündmuskohale saabunud kiirabibrigaadi

pädevuses, kes hindas süüdistatava terviseseisundit adekvaatselt ja pidas võimalikuks tema

osalusel menetlustoimingute läbiviimist, seega on etteheide politseitöötajate suunal ainetu.

25. Prokurör ei nõustu süüdistatavaga, et juhul kui oleks talt võetud uriiniproovi asemel

vereproov, oleks tuvastatud, et narkojoove puudus. Väär on arusaam, et veri on uuringute

teostamiseks uriinist parem. Vabariigi Valitsuse 19.06.2014 määrusega nr 88 on sätestatud

bioloogilise vedeliku proovi võtmise, säilitamise, uuringuks edastamise, uuringu tegemise

kord, milles on reguleeritud nii vere- kui uriiniproovi võtmine ja uurimine. Süüdistav ei ole

narkojoobe tuvastamist kinnitavaid tõendeid kahtluse alla seadnud ega teinud etteheiteid

kohtuekspert-toksikoloogi kompetentsusele. Ekspert tegi kategoorilise järelduse, et

süüdistataval esineb narkootilise, psühhotroopse või muu sarnase aine tarvitamisest

põhjustatud joove. Kuigi süüdistatav eitab MDMA tarvitamist, ei suutnud ta mõistlikult

selgitada, kuidas see aine tema organismi sattus.

26. Süüdistatav heidab ette 23.10.2024 istungi protokollimisel vigade tegemist. Pole infot, et

süüdistatav oleks KrMS § 158 lg 1 alusel esitanud taotlust protokolli parandamiseks, mistõttu

on etteheide põhjendamatu.

7(25)

1-24-4424

27. Tõele ei vasta süüdistatava väide, et maakohus, väites, et süüdistatav sõitis ülekäigurajale

valgusfoori punase tulega, sattus segadusse. Süüdistuses kui ka kohtuotsuses on üheselt välja

toodud, et just kannatanu ületas sõiduteed punase tulega.

28. Maakohus tuvastas kahtlusteta, et otsasõidu hetkel asus kannatanu keskmises (teises) reas

ja ei leidnud kinnitust süüdistatava vastupidised väited. Seoses ABS süsteemi märgutuledega

tuleb arvestada, et ABS süsteemi töö lakkamine ei tähenda, et pidurid ei tööta ja autot ei ole

võimalik peatada. ABS süsteemi väljalülitumine võib vähendada pidurdamis efektiivsust, kuid

ei takista pidurite tööd. Seega puudusid süüdistataval takistused pidurdamised, kuid ta ei

teinud seda.

29. Paludes määrata ekspertiis, et tuvastada, kas on võimalik leida videosalvestise montaažile

viitavaid tunnuseid (videofail nimega record-0001-00E5-20240418040457-20240418044548,

tõendid 16.29-16.30), annab süüdistatav mõista, justkui oleks prokuratuur esitanud

maakohtule võltsitud tõendi. Kõnealune videosalvestis on ehtne tõend, selle päritolu on

jälgitav ja selle saamisel ei ole seadust rikutud. 18.04.2024 andis Ümera Keskuse tehniline

direktor uurimisasutusele üle keskuse videokaameratega salvestatud videod, millele on

jäädvustatud samal päeval keskuse ees toimunud liiklusõnnetus (tõend 16.29). Kaitsja, kes sai

toimiku koos kõigi salvestistega 03.07.2024 tutvustas süüdistatavale 19.07.2024 toimikut.

Kaitseaktis, eelistungil ega kohtulikul uurimisel maakohtus ei ole süüdistatav kõnealuse

tõendi kohta vastuväiteid esitanud ega selle usaldusväärsust kahtluse alla seadnud.

Süüdistatava taotluses puudub igasugune põhjendus, mille alusel ta leiab, et võib esineda

montaaži tunnuseid ja mille alusel ta väidab, et „salvestist on külgedel lõigatud väiksemaks“.

Süüdistatav ei ole ka põhjendanud, miks tuli taotlusega välja alles apellatsioonis ja pealegi

märgib, et soovib määrata ekspertiisi, et leida võimalikku montaaži. Seega on taotlus otsitud

ja paljasõnaline ja tuleb jätta rahuldamata.

KANNATANUTE ESINDAJA SEISUKOHT APELLATSIOONIDELE

30. Maakohus jõudis õigele järeldusele, et keelava tulega reguleerimata ülekäigurajal

sõiduteele astunud jalakäija ei saanud ette näha, et autojuht ületab sellises ulatuses lubatud

sõidukiirust. Liiklusseaduse § 2 p 100 sätestab, et ülekäigurada on reguleeritav, kui liiklejate

liikumise järjekorra määravad foorituled või reguleerija märguanded. Kannatanu täitis

reguleeritud ülekäiguraja regulatsioonist tulenevat kohustust liiklejate liikumise järjekorra

kohta. Hoolimata fooris põlevast tulest jäi jalakäija seisma ja andis teed lähenevatele

sõidukitele. Ta veendus, et täidab tee andmise kohustust vastavalt liiklusseaduse § 2 p 1

sätestatule - anda teed (mitte takistada) on nõue, et liikleja ei jätkaks ega alustaks liikumist

ega teeks manöövreid, mis võiksid sundida teist liiklejat järsult muutma liikumissuunda või -

kiirust. Liiklustehnika ekspertiisiga on tuvastatud, et kannatanu poolt sõidutee ületamine ei

saanud mõjutada mitte mingil viisil õiguspäraselt liikuva sõidukijuhi liikumissuunda ega -

kiirust, rääkimata sellest, et seda oleks pidanud tegema järsult. Liiklustehnika eksperdi

arvutuste kohaselt oleks süüdistatava poolt lubatud sõidukiirusega liikumisel jõudnud

kannatanu suunavööndi ületada ja liikuda juba 3,5 meetri kaugusele eraldusribal. Süüdistatav

poleks pidanud isegi kiirust vähendama, rääkimata pidurdamisest. Seega ei ole kannatanu end

pannud ohtu vaatamata sellele, et ületas sõiduteed foori keelava tulega. Reguleerimata

ülekäiguraja regulatsiooni eesmärk ei ole võimaldada autojuhtidel sõita lubatud piirkiirusest

ca 2x suurema kiirusega. See ei ole reguleeritud ülekäigurajal keelava fooritulega sõidutee

ületamise normi kaitseala. Kokkupõrkekohast vähem kui 100 meetri kaugusel on väljasõit

parklast – parklast väljasõitval juhil on kohustus teed anda Laagna teel liikuva sõiduki juhile,

kuid väljasõit ise on absoluutselt seaduslik. Sellisel juhil on õigus eeldada, et

8(25)

1-24-4424

sõidueesõigusega teel liikuvad sõidukid liiguvad lubatud sõidukiirusega. Süüdistatav ei oleks

oma lubatust oluliselt suurema kiiruse tõttu suutnud vältida kokkupõrget täiesti seaduslikult

Laagna teele välja sõitnud sõidukiga ning selle sõiduki juht ei pidanud liikluses kehtivast

usalduspõhimõttest tulenevalt ette nägema, et teised liiklejad ei täida liiklusnõudeid.

31. Riigikohus on lahendis nr 1-22-6710 märkinud, et süüdistatav vabaneb vastutusest

tagajärje põhjustamise eest üksnes juhul, kui kannatanu tegutseb täie arusaamisega sellest

riisikost, mida tema käitumine endas kätkeb (RKKK 08.12.2016, 3-1-1-102-16, p 11),

kusjuures sellise teadliku eneseohustamise võimaliku tagajärjena on aktsepteeritud nii reaalse

ohu põhjustamist enda elule kui ka surma (RKKK 11.04.2024, 1-22-1990/69, p 22). See

tähendab, et kannatanu eneseohustamine võib küll välistada teo toimepanija vastutuse, kuid

seda vaid juhul, kui see eneseohustamine on teadlik ja informeeritud. Kannatanu teadlikkus ja

informeeritus peavad seejuures hõlmama nii teadmist ohtu loovatest asjaoludest kui ka

võimalikust õigushüve kahjustavast tagajärjest. Ulatuses, milles isik tagajärge ette ei näe, ei

saa rääkida teadlikust eneseohustamisest. Riigikohus on rõhutanud liikluses kehtivat

usalduspõhimõtet lahendites nr 3-1-1-94-02, 3-1-1-1-03, 3-1-1-63-03, 3-1-1-2-05. Antud

juhul ei katkesta kannatanu liiklusnõuete rikkumine kausaalset ahelat süüdistatava lubatud

suurima sõidukiiruse ületamise ja saabunud tagajärje vahel.

32. Kannatanud ja esindaja leiavad, et sündmuskoha skeemil ja süüdistatava liikumistee

määramisel ei ole kohtueelsel menetlusel tehtud vigu. Kohtulikul uurimisel on kindlaks

tehtud, et Laagna teele jõudis süüdistatav Raadiku silla kaudu, kuid liiklusõnnetus toimus

Laagna teel, mistõttu on sündmuskoht fikseeritud õigesti. Sel hetkel, kui kannatanu astus

sõiduteele, ei pruukinud süüdistatav veel olla jõudnud Laagna teele, kuid see ei muuda

järeldust, et kannatanu oleks jõudnud sõidutee ületada ohutult ja süüdistatavat takistamata.

33. Arusaamatuks jäävad süüdistatava väited nagu oleks mingid väljaspool sõiduteed olevad

liikluskorraldusvahendid takistanud tal nägemast sõiduteel liikuvat jalakäijat. Liiklusmärgid,

mis asuvad väljaspool sõiduteed, ei saa takistada jalakäija nägemist, kuna nad ei saa jääda

sõiduteel liikuva autojuhi ja sõiduteel liikuva jalakäija vahele. Eksperdi arvamuse lk 3 nähtub,

et juhi normatiivne reageerimisaeg on 0,8 sekundit ja pidurite tööle rakendumise aeg 0,2

sekundit. Jalakäija oli liikunud sõiduteel kuni kokkupõrkeni hetkeni 6 sekundit, st autojuht

reageeris jalakäijale ca 5 sekundit pärast jalakäija teele astumist. Kui süüdistatav oleks

reageerinud koheselt või ka näiteks 3 sekundit pärast kannatanu sõiduteele astumist, siis oleks

ka süüdistatava valitud kiirusel 130 km/h olnud kokkupõrge välditav – pidurdusteekond on

mõõdetud sündmuskohal 101 meetrit, mis tähendab, et kui süüdistatav oleks sellele eelneva ca

118 meetri jooksul reageerinud ja asunud pidurdama, siis ei oleks kokkupõrget toimunud.

Praegusel juhul on süüdistatav lisaks lubatud sõidukiiruse ületamisele ka reageerinud olulise

hilinemisega. See ongi joobeseisundi üks olulisi mõjusid – reaktsiooniaeg pikeneb,

koordinatsioon muutub ebakindlaks ning inimene ei suuda langetada mõistlikke otsuseid. Just

seetõttu on joobeseisund selles asjas olulise tähtsusega mitte üksnes kvalifitseeriva tunnusena,

vaid on ka iseseisev liiklusõnnetuse põhjus. Süüdistatav ei näinud kannatanut ja ei

reageerinud kannatanu sõiduteele ilmumisele mitte seepärast, et tema vaateväljast eemal olid

mingi liiklusmärgid, vaid seetõttu, et ta oli lihtsalt purjus ja ei suutnud piisava tähelepanuga

liiklusoludele keskenduda.

34. Liiklusõnnetuseni viinud asjaolud (mh süüdistatava eelnev käitumine nii samal päeval kui

varasem õigusvastane käitumine), liiklusõnnetuse tagajärjed (mh kannatanu purustavad ja

keha moonutavad vigastused) ning liiklusõnnetuse põhjustaja käitumine pärast liiklusõnnetust

(mh uriiniproovi võtmise takistamine ning kannatanute ees vabandamata jätmine kuni

9(25)

1-24-4424

kohtuistungini) on olnud kannatanute jaoks äärmiselt traumeerivad. Kannatanud on

väljendanud sügavat meelehärmi, et aastaid erinevaid liiklusalaseid ning narkootiliste ainetega

seotud rikkumisi toime pannud isiku suhtes ei ole riik varasemalt suutnud võetud tarvitusele

meetmeid, mis takistaksid tal ohustada teisi ühiskonna liikmeid. KarS § 422 lg 2 p 1 näeb ette

vangistuse 3 kuni 12 aastat, mistõttu kohtu kohaldatud vangistust ei saa lugeda

põhjendamatult rangeks. Tegemist ei olnud õnnetusjuhtumiga. Süüdistatava käitumine

varasematel aastatel ja samal ööl oli nii süstemaatiline ja hoolimatu. Juhus ei olnud mitte

liiklusõnnetuse toimumine, vaid õnneliku juhusega oleks tegemist olnud siis, kui

liiklusõnnetus oleks toimumata jäänud.

35. Kannatanud on pöördunud spetsialistide pool seoses psüühiliste üleelamistega.

Kannatanutel oli väga lähedane suhe emaga ning nad ei saanud isegi temaga hüvasti jätta.

Matusebüroo keeldus neile ema surnukeha näitamast ning kannatanute esindaja peab

sündmuskohal tehtud, samuti ekspertiisiaktile lisatud fotodega tutvumist nentima, et see oli

põhjendatud. Mitte keegi ei peaks oma lähedast inimest viimast korda nägema sellises

seisundis. Selle liiklusõnnetuse tagajärjed olid ebatavaliselt rängad võrreldes muude

liiklusõnnetustega (vt Riigikohtu lahend 1-21-3082). Kannatanud on siiani seisukohal, et D.

Drušljaki oleks tulnud karistada seaduse maksimaalmääras, et kaitsta teiste inimeste elu ja

tervist. S.M see tagasi ei too, kuid D. Drušljaki senine elukäik ning konkreetse juhtumi

asjaolud kinnitavad, et ainus viis teisi inimese kaitsta on tema isoleerimine võimalikult pikaks

ajaks ühiskonnast.

36. Kannatanud paluvad lugeda menetluskulude hulka nende esindaja kulud

apellatsioonimenetluses ja need kannatanutele hüvitada. Kulud on kandnud V.Q, kellele tuleb

ka kantud kulud hüvitada.

SÜÜDISTATAVA TÄIENDAVAD SEISUKOHAD

37. D. Drušljak kordab, et narkojoove tuvastati tal uriiniprooviga, aga ei võetud vereproovi,

kuigi joobe pidanuks tuvastama vereanalüüsiga. Uriiniga ei ole võimalik teha täpselt kindlaks,

kas süüdistataval oli teo toimepanemise kuupäeval narko- ja psühhotroopne joove. Istungil ei

näidatud videoid süüdistatava käitumise ega katsete sooritamise kohta sündmuskohal. Tuleks

arvestada süüdistatava ütlusi ainete tarvitamise kohta.

38. Süüdistatavale keelduti sündmuskohal andmast esmaabi, kuigi fotodelt on näha, et

süüdistatav seda vajas. Eesti seadus kohustab andma kodanikele esmaabi ja selle takistamine

politseiametniku poolt võib lugeda seadusrikkumiseks. Kiirabi viis alles 10.00 süüdistatava

Mustamäe haiglasse.

39. Süüdistatav sai videomaterjalidega tutvuda alles 19.07.2024. Süüdistataval on õigus

õiglasele arutamisele ja tutvuda kohtuasja materjalidega. Süüdistatav ei arvanud, et võiks

tekkida probleeme toimiku tutvustamisega, sellepärast ei maininud seda maakohtus. Kuigi

advokaat lubas tulla veelkord vanglasse tutvustama, kuid ei teinud, rõhutades, et keegi ei

maksa talle selle eest.

40. Maakohtu sekretär tegi süüdistatava ütluste protokollimisel 23.10.2024 istungil vigu.

Süüdistatav ei teadnud, et ta võib kolme päeva jooksul teha protokolli parandusi ja palub

arvesse võtta kohtuistungi protokolli ja helisalvestist ja ka tõlke vigade tekitamist, mida

süüdistatav palus tõlgil parandada. Süstemaatiline on vea tegemine, et punane tuli oli juhi

10(25)

1-24-4424

suhtes. Menetlus on hooletu, sh kohtueelne uurimine, prokuratuur ja maakohus tahtlikult

pimedad või korrumpeerunud.

41. Süüdistatav ei nõustu prokuröriga, et pidurdusjäljed pärast ülekäigurada näitavad auto

kontrollimatust. Kannatanu tuli sõidurajale ootamatult, süüdistatava ütlustest nähtub, et

vahemaa oli ca 119 meetrit, kui ta märkas ja tegi enda poolt maksimaalse, et otsasõitu vältida.

O. N ütlused tõendavad, et pöörati Raadiku sillalt esimesse vasakusse sõiduritta. Videol on

näha, et kannatanu vaatas vasakule ja ei veendunud hästi, et võib ohutult asuda teed ületama.

Kannatanu rikkus tahtlikult LS paragrahve, et peab juhinduma foorituledest. Isegi kui

kannatanu ei pannud tähele sõitvat autot, pidi ta seda kuulma, sest auto sõitis kiirusega 105

km/h ja naastrehvidega varahommikul, mil tihedat liiklust polnud. Seega on võimalik kuulda

autot 200-300 m kauguselt, kuid kannatanu ikka jätkas liikumist. Auto oli punast värvi ja on

tõestatud, et punase värviga autod on rohkem silmapaistvamad ja liikluskindlustusfondi

kohaselt satuvad harvem liiklusõnnetusse.

42. Süüdistatav ei ole nõus, et kannatanu oli otsasõidu hetkel keskmises (teises) reas. Auto

deformeerumisest ja pidurdusjälgedest on näha, et kannatanule otsasõit oli kolmandas reas.

Pööramine vasakule otsasõidu vältimiseks oleks tekitanud eluohtliku situatsiooni kahele või

kolmele isikule, sest võinuks toimuda valgusfoori või suurte kivide otsas rohealal.

43. Ringkonnakohtul tuleks teha KrMS § 297 lg 1 ja § 335 lg 1 alusel salvestisele ekspertiis,

et teha kindlaks selle montaaž. Videotel ei ole näha täpne otsasõit kannatanule. Süüdistatav ei

taotlenud täiendava tõendi kogumist varem, sest arvestas advokaadi positsiooni ja tema töö

kompetentsusega, kuid nüüd proovib end ise kaitsta.

44. Süüdistatav rõhutab, et kannatanu surnukehale ei ole tehtud kohustuslikku vere ja uriini

analüüsi lahangul. Liiklusõnnetuse korral kontrollitakse kannatanul alkoholi, narkootilise ja

psühhotroopsete ainete esinemist. Kuivõrd seda pole tehtud, on tegemist tõendite varjamisega.

45. Süüdistatav ei nõustu eksperdiarvamusega, et ta sõitis kiirusega 130 km/h ja arvutuslikult

oli ca 219 m kaugusel kuni jalakäija otsasõiduni, sest süüdistatava ütlused ja tõendid näitavad,

et sõidukiirus oli +/‒ 105 km/h.

46. Süüdistatav märgib, et 12.04.2020 otsusega karistamisel palus süüdistatav kohtunikul

mitte karistada juhiloa äravõtmisega, aga kohus ei arvestanud sellega ja juba aasta pärast sai ta

kohtuotsuse eiramise pärast juurde veel viis kuud reaalset vangistust, mis asendati üldkasuliku

tööga. Süüdistatav ei ignoreerinud eelmist otsust, vaid tal oli vaja eluks raha teenida, sest

tegeles transpordiga. Süüdistatav palus maakohtus 23.10.2024, et talle võimaldataks läbida

sõltuvushaigete rehabilitatsiooni programmi ja võttis selleks ühendust SA Viljandi Haiglaga

ja on alates 10.03.2025 järjekorras, mille kohta lisab seisukohtadele teate.

47. Süüdistatav nõustub kaitsja positsiooniga ja palub maakohtu otsuse tühistada ebapiisavate

põhistuste ja tõendite ebaõige hindamise ja mõistetud karistuse mittevastavuse tõttu

süüdistatava isikuga. Kvalifitseerida tegu KarS § 424 järgi ja alternatiivselt mõista kergem

karistus. Menetluskulud jätta riigi kanda. Süüdistatav soovib asja arutamist suulises

menetluses ja osaleda istungil. 8.05.2025 esitatud täiendavas seisukohas taotleb süüdistatav

ka maakohtu kohaldatud lisakaristuse ‒ mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise ‒

tühistamist.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

11(25)

1-24-4424

48. Kohtukolleegium tutvunud toimiku materjalidega, maakohtu otsuse, apellatsioonide ning

poolte kirjalike seisukohtadega leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ega kuulu tühistamisele.

Ringkonnakohus võtab seisukohad süüdistatava menetluslike taotluste (I) ja maakohtu

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise väidetava kohta (II), vastab süüdistatava väidetele

kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses tehtud minetuste kohta (III), kujundab seisukohad

apellantide väidete (IV) ja vaidlustatud karistuse osas (V), võtab kokku

apellatsioonimenetluse tulemuse (VI), lahendab menetluskulude taotlused (VII).

(I)

49. Kolleegium jätab rahuldamata süüdistatava taotluse arutada asja suulises menetluses,

mille süüdistatav esitas ringkonnakohtu määratud tähtajaks saadetud kirjalikus seisukohas

21.04.2025.

50. Kolleegium selgitab, et suulise menetluse taotlemiseks apellatsioonikohtus on sätestatud

kindel tähtaeg (vt KrMS § 322 lg-d 1, 3, 4). KrMS § 322 lg 4 koostoimes sama paragrahvi lg-

ga 3 annab kohtumenetluse poolele õiguse taotleda suulist menetlust seitsme päeva jooksul

alates teate saamisest apellatsiooni esitamise kohta. Juhul kui kohtumenetluse pool seda

ettenähtud tähtaja jooksul ei tee, minetab ta suulise menetluse taotlemise õiguse. Ehkki

ringkonnakohus määrab kriminaalasja läbivaatamisel kirjalikus menetluses KrMS § 331 lg 11

p 2 kohaselt uue tähtaja, mille jooksul võivad apellatsioonimenetluse pooled esitada kohtule

oma kirjalikke seisukohti, samuti taandusi ja muid taotlusi, ei anna see enam õigust taotleda

suulist menetlust, kuna võimalus suulise menetluse taotlemiseks on selleks hetkeks minetatud

ning kohus on kriminaalasja läbivaatamise viisi juba otsustanud (vt RKKKo nr 3-1-1-44-16, p

14-15).

51. Kohtute Infosüsteemi (KIS) kohaselt tehti teatis süüdistatava kaitsja 27.02.2025 esitatud

apellatsiooni kohta koos märkega taotleda suulist menetlust seitsme päeva jooksul

kohtumenetluse pooltele, sh süüdistatavale, nähtavaks ja kättesaadavaks e-toimiku

vahendusel. Kaitsja avaldas apellatsioonis, et apellant soovib asja arutamist kirjalikus

menetlustes. Apellatsiooni esitamise kohta 28.02.2025 teatise kätte saanud süüdistatav ei

esitanud seitsme päeva jooksul teate saamisest taotlust suuliseks menetluseks ega taotlenud

seda ka enda 4.03.2025 esitatud apellatsioonis. Suulist menetlust ei taotlenud ka teised

kohtumenetluse pooled.

52. KrMS § 331 lg 12 kohaselt vaadatakse apellatsioonimenetluses asi läbi suulises

menetluses, kui seda taotleb apellatsioonimenetluse pool või kui seda peab vajalikuks kohus.

Praeguses asjas ei taotlenud apellandid ‒ kaitsja ega süüdistatav ‒ apellatsioonides suulist

menetlust. Sellist menetlusviisi ei pidanud vajalikuks ka prokuratuur ega kannatanud ja nende

esindaja ning ringkonnakohus määras 3.04.2025 vaadata apellatsioonid läbi kirjalikus

menetluses.

53. Ringkonnakohus teavitas seega kohtumenetluse pooli apellatsiooni(de) esitamisest KrMS

§ 322 lg 1 ettenähtud tähtajal, millega tagas apellantidele ja teistele apellatsioonimenetluse

pooltele võimaluse taotleda seaduses ettenähtud tähtaja jooksul suulist menetlust.

Apellatsioonimenetluse pooled, sh süüdistatav, ei kasutanud õigust taotleda suulist menetlust

seitsme päeva jooksul alates teate saamisest apellatsioonide esitamise kohta. Järelikult oli

süüdistataval ringkonnakohtu määratud tähtajaks õigus esitada kohtule kirjalikke seisukohti ja

12(25)

1-24-4424

muid taotlusi, kuid võimalus suulise menetluse taotlemiseks oli selleks hetkeks minetatud ja

taotlus jääb rahuldamata.

54. Kolleegium jätab KrMS § 297 lg 2, KrMS § 321 lg 6 ja KrMS 2861 lg 2 p 2 alusel

rahuldamata süüdistatava taotluse täiendava tõendi kogumiseks, s.o ekspertiisi määramiseks

18.04.2024 asitõendi vaatlusprotokollis käsitletud Ümera poe turvakaamerate

videosalvestisele „record-0001-00E5-20240418040457-20240418044548.avi“, selle salvestise

lühendatud dubleerivale versioonile (tähistuse lõpp CH15.avi) ja salvestisele lõpuga

CH13.avi.

55. Süüdistatav põhjendab videosalvestistele ekspertiisi taotlemist vajadusega kontrollida

võimalikke tunnuseid selle kohta, et salvestisi on monteeritud, näiteks videod on lõigatud

külgedelt väiksemaks. Täiendavas seisukohas täpsustab süüdistatav, et ei taotlenud maakohtus

salvestistele ekspertiisi, sest arvestas advokaadi positsiooniga, kuid nüüd peab ekspertiisi

tegemist vajalikuks. Prokurör palub jätta taotluse rahuldamata. Süüdistatav ei ole

põhjendanud, mille alusel ta peab tõendeid monteerituks / võltsituks ja miks ei esitatud

taotlust ekspertiisi teostamiseks õigeaegselt, s.o kaitseaktis ega maakohtus. Prokurör kinnitab,

et Ümera Keskuse videokaameratele talletatud ja kriminaalasjas vaadeldud videosalvestised

18.04.2024 sündmuse kohta andis üle keskuse direktor ja tõendeid ei ole võltsitud.

56. Esmalt peab kolleegium vajalikuks märkida, et kaitseaktis (Kd I, tl 6-12) ega maakohtus

kohtulikul uurimisel 21.10.2024 ei ole kaitsja ega süüdistatav esitanud vastuväiteid

prokuratuuri tõendite (16.29 ja 16.30) ‒ Ümera keskuse (Laagna tee 80, Tallinn)

videokaameratega salvestatud videote üleandmise akti ja 18.04.2024 asitõendite

vaatlusprotokolli ja selles vaadeldud salvestiste vastuvõtmisele ja uurimisele ega vaidlustanud

nende usaldusväärsust (Kd I, tl-d 47 pöördel ja 48; Kd II, tl-d 130-134). Istungiprotokollist

nähtuvalt ei esitanud süüdistatav ja kaitsja kohtulikul uurimisel ka taotlust ekspertiisi

teostamiseks, kontrollimaks, kas salvestisi on mingil moel töödeldud või moonutatud.

57. Kolleegium ei näe esmakordselt ringkonnakohtule esitatud taotluses selliseid põhjendusi

ega erandlikke asjaolusid, mis õigustaks täiendava tõendi kogumise vajadust

apellatsioonimenetluses. Selleks ei piisa süüdistatava väitest, et varem, st kohtueelse

menetluse lõpuleviimisel, kaitseaktis ja maakohtus, ei pidanud kaitsja ja süüdistatav seda

vajalikuks. Kolleegium jagab prokuröri seisukohta, et vaidlusaluste salvestiste tõenditena

kriminaalasja juurde võtmine on jälgitavalt ja usaldusväärselt dokumenteeritud ning puuduvad

viited tõenditega manipuleerimisele. Kokkuvõtvalt jääb süüdistatava taotlus salvestistele

ekspertiisi määramiseks edutuks.

(II)

58. Apellandid heidavad maakohtule ette kriminaalmenetluse normide olulist rikkumist, mis

seisneb kokkuvõtvalt tõendite ebaõiges hindamises, sh KrMS-s sätetatud üldpõhimõtete

järgimata jätmises; tõendite hindamises süüdimõistetu kahjuks; kaitseargumentidele

vastamata jätmises; kannatanu liiklusseaduse jämeda rikkumise piisava põhjalikkuseta

analüüsimata jätmises ja otsuse põhistamise nõuete rikkumises. Kaitsja taotleb lisaks juhul,

kui ringkonnakohus tuvastab KrMS § 339 lg-s 2 nimetatud kriminaalmenetluse olulise

rikkumise, mida apellatsioonimenetluses ei saa kõrvaldada, saata kriminaalasi maakohtule

uueks arutamiseks samas või teises kohtukoosseisus.

13(25)

1-24-4424

59. Ringkonnakohus ei jaga apellantide seisukohti, et maakohus rikkus KrMS § 339 lg 2

tähenduses oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Maakohus järgis tõendite hindamisel ja otsuse

tegemisel KrMS §-s 61 sätestatud tõendamise reegleid, hinnates tõendeid nende kogumis oma

siseveendumuse kohaselt ja omistamata ühelegi tõendile ette kindlaksmääratud jõudu.

Maakohus põhjendas, miks ja millises osas ei saa süüdistatava versiooni usaldusväärseks

pidada ja tema ütlusi tõendina arvestada. Samuti ei jätnud kohus analüüsimata ja hinnangut

andmata sündmuse asjaoludele, sh kannatanu käitumisele. Maakohus ei eksinud KrMS § 7 lg-

s 3 sätestatud süütuse presumptsiooni põhimõtete vastu, samuti ei jätnud vastamata

kaitseargumentidele. Kohtuotsuse tegemisel järgis maakohus KrMS § 3051 sätestatud

nõudeid. Kohtu siseveendumuse kujunemine on otsuses jälgitav, seisukohad põhistatud ja

sellest ilmneb arusaadavalt ning veenvalt, kuidas kohus jõudis uuritud tõendikogumi põhjal

järeldusele, et D. Drušljak pani toime KarS § 422 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava teo.

Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud asjas ei ole tuvastatav kriminaalmenetlusõiguse oluline

rikkumine, millega kaasnes ebaseaduslik või põhjendamatu kohtuotsus ja mida ei saaks

apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Seega ei esine ka KrMS § 341 lg-s 3 sätestatud aluseid

kriminaalasja saatmiseks maakohtule uueks arutamiseks.

60. Apellandid taotlevad sisuliselt maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste

ümberhindamist. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonides ei ole esitatud veenvaid

argumente, mis annaksid põhjuse muuta esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas uuritud

tõenditele antud hinnangut. Maakohus ei ole tõendite hindamisel teinud vigu, millest ilmneks

kohtuliku uurimise ühekülgsuse või puudulikkus, mis oleks viinud maakohtu järeldused

mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Seega puudub alus muuta maakohtu süüdimõistvat

otsust. Kuivõrd esimese astme kohtu otsus jääb muutmata, ei korda ringkonnakohus KrMS §

342 lg 3 p-s 1 sätestatust ja kohtupraktikast tulenevalt (vt nt RKKKo nr 1-16-6115/67, p-d

30–31; 3-1-1-109-15, p 108) maakohtu põhjendusi täies mahus, vaid annab hinnangu

apellatsioonides esitatud peamistele väidetele ja lisab omapoolsed põhjendused.

(III)

61. Esmalt käsitleb ringkonnakohus süüdistatava esitatud etteheiteid kriminaalasja

menetlemisel aset leidnud rikkumiste kohta kohtueelses menetluses ja maakohtus.

62. Süüdistatav väidab, et 23.10.2024 istungil on tema ristküsitlemisel antud ütluste

protokollimisel tehtud vigu, mille kohta ta olevat teinud märkusi sekretärile ja tõlgile. Toodud

näitena oleks istungisekretär pidanud protokollima, et süüdistatav nägi inimest äärmise vasaku

sõiduraja keskel, mitte ülekäiguraja keskel ning protokolli olevat kirjutatud valesti, et juhil oli

punane tuli. Süüdistatav ei olevat teadnud, et võib esitada maakohtule taotluse protokolli

parandamiseks ning ja taotleb ringkonnakohtul kontrollida istungi helisalvestist.

63. Kolleegium jätab süüdistatava taotluse rahuldamata. Ringkonnakohus selgitab, et nii

süüdistataval kui tema kaitsjal on KrMS § 156¹ lg 1 järgi õigus tutvuda kohtuistungite

protokollidega. Kooskõlas KrMS § 158 lg 1 võivad kohtumenetluse pooled kolme päeva

jooksul pärast protokollile alla kirjutamist esitada selle parandamiseks kirjaliku taotluse, mis

lisatakse kriminaaltoimikusse. Taotluse laekumisel on maakohus kohustatud selle KrMS §

158 lg 3 alusel määrusega lahendama. Kohustus kontrollida istungi helisalvestist oleks

ringkonnakohtul siis, kui maakohus oleks jätnud apellandi hinnangul tema taotluse

protokollide parandamiseks alusetult rahuldamata. Käesoleval juhul ei ole süüdistatav ega

kaitsja 23.10.2024 kohtuistungi protokolli parandamiseks taotlusi esitanud. KrMS §-s 158

sätestatud õiguse kasutamata jätmine ei saa olla aluseks hilisemale apellatsiooni esitamisele

14(25)

1-24-4424

ning KrMS § 155 lg 2² teine lause omab tähtsust eeskätt KrMS § 158 pinnalt tõusetunud

vaidluste lahendamisel (vt RKKKo 3-1-1-38-12 p 16). Seega ei ole ringkonnakohtul

praeguses asjas põhjust ja alust kuulata maakohtus toimunud istungite helisalvestust, et

tuvastada võimalikke vastuolusid kohtuistungi protokolli ja helisalvestise vahel. Järelikult

tuleb apellatsioonimenetluses tugineda maakohtu istungiprotokollile.

64. Tõele ei vasta süüdistatava väide, et maakohtu viis eksitusse kohtuistungi protokollis

valesti kirjutatu, et juhi suhtes oli foori punane tuli, mistõttu see kajastati valesti ka otsuses.

Nii süüdistuses kui ka maakohtu otsuses on arusaadavalt kajastatud faktiline asjaolu, et

reguleeritud ülekäigurajal ületas foori keelava punase tule ajal paremalt vasakule sõiduteed

jalakäija S.M (vt süüdistus ja otsuse p 7). Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida sedagi, et

23.10.2024 kohtuistungi protokollist ei nähtu, et süüdistatav või kaitsja oleksid teinud

süüdistatava ristküsitlusel avaldusi ütluste protokollimise või tõlkimise puuduliku kvaliteedi

kohta või esitanud taotlusi kontrollimaks, kas süüdistatava ütlused kajastati protokollis õigesti

(Kd I, tl-d 58-68 pöördel).

65. Alusetu on süüdistatava väide, et kriminaalasjas on varjatud tõendeid, sest kannatanu

surnukeha lahangul ei kontrollitud vere ja uriini analüüsiga narkootilise ja psühhotroopsete

ainete esinemist. Kolleegium viitab, et 14.06.2024 surnu kohtuarstliku ekspertiisiaktist nr

24E-AOS00418/TLN192 ilmnevalt kontrolliti vastavalt ekspertiisimäärusele muu hulgas

surnukehas etanooli sisaldumist. Ekspertiisiakti kohaselt ei leitud surnukehast võetud silma

klaaskeha vedelikus etanooli (Kd II, tl-d 96-114). Süüdistatava väite paljasõnalisust ja otsitust

näitab seegi, et 21.10.2024 istungil ei esitanud süüdistatav ega kaitsja kõnealuse tõendi

vastuvõtmisel ega uurimisel mingeid vastuväiteid ega märkusi (Kd I, tl 47, vt ka otsuse p 26).

66. Süüdistatav leiab, et uriiniga ei ole võimalik teha kindlaks, kas tal oli teo toimepanemise

ajal joove narkootilistest ja psühhotroopsetest ainetest, aga vereproovi tegemisel oleks

tuvastatud, et tal narkojoove puudus. Süüdistatav taotleb, et võetaks arvesse tema enda

ütlused, et MDMAd ja kanepit ta ei olnud tarvitanud ning kokaiini ja unerohtu zopiklooni

tarvitas mitu päeva varem enne kuriteosündmust.

67. Süüdistatava etteheiteid narkootilistest ja psühhotroopsetest ainetest põhjustatud joobe

tuvastamise kohta jäävad edutuks. Kolleegium jagab prokuröri seisukohta, et analüüside

tulemuse usaldusväärsust ei mõjuta asjaolu, et narkootilise ja psühhotroopse aine sisaldumist

kontrolliti süüdistatava uriinist. Asjakohane on prokuröri viide, et maakohtus süüdistatav ega

kaitsja joobeseisundi tuvastamist kinnitavate tõendite usaldusväärsuse kohta vastuväiteid ei

esitanud (Kd I, tl-d 45 pöördel – 46). Süüdistatav jätab tähelepanuta sellegi, et maakohus

luges tema ütlused narkootiliste ainete ja unerohu tarvitamisega seonduvate asjaolude kohta

ebausaldusväärseks ega arvestanud neid tõendina (vt otsuse p 23). Ringkonnakohus nõustub

maakohtu hinnanguga süüdistatava ütlustele ja seega ei saa neile tugineda ka

apellatsioonimenetluses. Maakohus on D. Drušljakil 18.04.2024 teo toimepanemisel esinenud

narkootilise joobe tuvastanud põhjendatult ülejäänud uuritud tõendikogumi, sh Eesti

Kohtuekspertiisi Instituudi poolt läbiviidud uuringu, alusel (vt otsuse p-d 22-23 ja Kd II, tl-d

45-47 koos DVD plaadiga, millele on talletatud vormikaamerate salvestised D. Drušljaki

joobeseisundile viitava käitumise kohta).

68. Eksitav on apellandi väide, et politsei vormikaamera salvestisi, mis kajastavad

sündmuskohal süüdistatava joobele viitavat käitumist, ei ole maakohtus uuritud ja

süüdistatavale näidatud. 21.10.2024 kohtuistungi protokollist nähtuvalt esitas prokurör

süüdistatava terviseseisundi protokolli, mis kirjeldab süüdistatava seisundit vahetult pärast

15(25)

1-24-4424

kuriteo toimepanemist. Prokurör esitas ka joobeseisundi tuvastamise saatekirja nr 24T-

TXT01864, 24T-AOT00270 koos selle lisaga – 7.06.2024 hinnanguga isiku joobeseisundi

kohta koos DVD-plaadiga ning 26.04.2024 asitõendi vaatlusprotokolli koos CD plaadiga

patrullpolitseinike vormikaamerate videosalvestistega, millel on kajastatud süüdistatava

seisund ja käitumine vahetult pärast kuriteo toimepanemist. 21.10.2023 protokolli kohaselt

avaldati eelnimetatud tõendid kohtuistungil. Kaitsja ja süüdistatav tõendite vastuvõtmisele ja

uurimisele vastuväiteid ei esitanud. Samuti ei nähtu protokollist, et süüdistatav oleks esitanud

taotlusi mingi tõendi, sh salvestiste, täiendavaks uurimiseks (Kd I, tl-d 45 pöördel kuni 46).

69. See, et süüdistatava väide sündmuskohal tehtud vormikaamerate salvestiste uurimata

jätmise kohta tõele ei vasta, ilmneb tema ristküsitlusestki: 23.10.2024 istungil esitas kaitsja

süüdistatavale küsimuse: Te nägite politseikaameraga tehtud filme. Te käitusite seal

(sündmuskohal) kuidagi kummaliselt. Miks käitumine oli selline ebaadekvaatne? Süüdistatav

vastas seepeale, et kui vaatas videosalvestusi, leiab, et ta ei käitunud nagu inimene, kes võib

olla tugevas narkojoobes. Kuigi tema hääl oleva kostnud salvestistel imelikult, võis see olla

tingitud alkoholi tarvitamisest ja šokist (Kd I, tl 54).

70. Kokkuvõtvalt tuvastas maakohus uuritud tõendite alusel õigesti, et süüdistataval esines

kuriteo toimepanemise ajal narkootilise, psühhotroopse või muude joovastavate ainete ‒

kokaiini, MDMA ja zopiklooni ‒ tarvitamisest põhjustatud joove. Kolleegium peab

asjakohatuks apellandi väidet kanepi mittetarvitamise kohta, sest selle aine tuvastamise kohta

tõendites andmeid ei leidu (vt Kd II, tl 34-35). Küll aga tuvastas maakohus, et süüdistatav oli

lisaks enne sõiduki juhtimist tarbinud alkoholi ja kuriteo järgselt oli tema väljahingatavas

õhus mitte vähem kui 0,81 mg alkoholi ühe liitri kohta. Liiklusseaduse § 69 lg 2 p 1 järgi

loetakse mootorsõidukijuht alkoholijoobes olevaks, kui juhi ühes grammis veres on vähemalt

1,50 milligrammi alkoholi või tema väljahingatavas õhus on alkoholi 0,75 milligrammi ühe

liitri kohta või rohkem. Seega luges esimese astme kohus põhjendatult tõendatuks süüdistuse

asjaolud, et 18.04.2024 varahommikul juhtis süüdistatav sõidukit nii alkoholi- kui ka

narkootilistest ja psühhotroopsetest ainete tarvitamisest põhjustatud joobeseisundis (vt otsuse

p-d 7, 21-23).

71. Kolleegium peab alusetuks apellatsioonimenetluses esitatud süüdistatava etteheidet, et

talle ei osutatud pärast liiklusõnnetust arstiabi, sest politsei takistas seda. Kriminaalasja

materjalidest ja kohtuistungil talletatust ei näe kolleegium, et süüdistatav oleks esitanud

varem kaebusi politsei tegevuse ja arstiabi osutamata jätmise kohta. Kriminaalasja materjalide

kohaselt viidi D. Drušljak 18.04.2024 sündmuskohalt esmalt Ida-Harju politseijaoskonda

isiku läbivaatuseks, mis toimus tõlgi osavõtul. Läbivaatuse protokollist ilmnevalt ei esitanud

D. Drušljak avaldusi ega taotlusi ja allkirjastas selle (Kd II, tl-d 26-36). Seejärel toimetati D.

Drušljak Ida-Tallinna Keskhaiglasse, kus teostati tema läbivaatus ja terviseseisundi kontroll

narkojoobe tuvastamiseks. Samas võeti D. Drušljakilt uriiniproov narkojoobe tuvastamiseks

(Kd II, tl-d 34 ja tl 61). Sellegi toimingu kohta tehtud protokolli allkirjastas D. Drušljak

taotlusi või kaebusi esitamata (Kd II, tl-d 42-44). Asjaolu, et süüdistatav toimetati pärast

eelkirjeldatud vajalike toimingute tegemist haiglasse, kus tema ühele käele paigaldati kips, ei

tähenda, et talle jäi arstiabi osutamata. Seega jäävad apellandi etteheited tagajärjetuks.

72. Tagajärjetuks jäävad alles apellatsioonimenetluses esitatud etteheited prokuratuuri ja

kaitsja tegevusele kriminaalasja materjalide ebapiisava tutvustamise kohta süüdistatavale.

Kohtuasja materjalidest ei selgu, et prokuratuur oleks keeldunud või teinud takistusi

süüdistatavale kriminaalasja materjalide tutvustamisel. Kolleegium nõustub prokuröriga et

kohtueelse menetluse lõpuleviimisel ei rikutud süüdistatava õigusi. Prokuröri märgitu

16(25)

1-24-4424

kohaselt, tehti kohtueelse menetluse lõpuleviimisel vastavuses KrMS §-s 224 sätestatuga

kaitsjale 3.07.2024 e-toimiku kaudu kättesaadavaks kriminaaltoimiku koopia, sh kõik

salvestised. KrMS § 2241 kohaselt tutvustab toimikut kahtlustatavale/süüdistatavale kaitsja.

Kriminaaltoimikust ilmnevalt tutvus kaitsja toimikuga 12.07.2024 ning 19.07.2024 tutvustas

kaitsja toimikut Tallinna Vanglas kaitsealusele (Kd II, tl-d 154-155). Samuti ei näe

kolleegium, et süüdistatav oleks teinud esimese astme kohtus etteheiteid seoses kriminaalasja

materjalide (ebapiisava) tutvustamisega. Tegelikult ilmneb ka süüdistatava esitatud

seisukohtadest, et ta tutvus 19.07.2024 kohtueelse menetluse lõpuleviimisel

kinnipidamiskohas kriminaaltoimikusse lisatud salvestistega. Apellandi väite, et kaitsja ei

olevat hiljem soovinud kinnipidamiskohta salvestisi tutvustama tulla, lükkab ümber

ringkonnakohtule esitatud 26.02.2025 riigi õigusabi taotlus, milles loetletud toimingud

näitavad vastupidist.

73. Põhjendamatu on süüdistatava etteheide, et prokuratuur rikkus kohtueelse menetluse

lõpuleviimisel tema õigusi, jättes rahuldamata KrMS § 225 alusel esitatud taotluse

kahtlustatavana täiendavate ütluste andmiseks ja ütluste olustikuga seostamiseks. KrMS § 225

lg-s 3 sätestatu kohaselt ei takista taotluse rahuldamata jätmisest keeldumine kohtueelses

menetluses selle kordamist kohtumenetluses. Maakohtus oli süüdistataval võimalik

ristküsitlusel anda ütlusi 18.04.2024 kuriteo asjaolude, sh sõiduteekonna üksikasjade kohta

tanklast Raadiku ristmikuni ja edasi Laagna teele kuni Laagna tee 80 juures asuva jalakäijate

ülekäigurajani, kus toimus otsasõit jalakäijale, kohtusaali ekraanile kuvatud Google Maps

ning Maa-ameti aerofoto kaardi abil (Kd I, tl-d 58 pöördel kuni 66 pöördel). 23.10.2024

kohtuistungi protokollist nähtuvalt ei esitanud kaitsja ja süüdistatav pärast seda, kui kohus

jättis rahuldamata kaitsja taotluse süüdistatava ütluste seostamiseks olustikuga, taotlusi

täiendavate tõendite kogumiseks ning nõustusid kohtuliku uurimise lõpetamisega (Kd I, tl-d

68 pöördel- 70).

74. Süüdistatava kirjalikes seisukohtades esmakordselt esitatud väiteid, et arutatavas

kriminaalasjas on menetlus olnud hooletu ning prokuratuur ja maakohus on tahtlikult pimedad

või korrumpeerunud, ringkonnakohus ei arvesta. Selliseid etteheiteid ei ole süüdistatav

kohtueelse menetluse lõpuleviimisel ja maakohtus esitanud ega ole neid ka

apellatsioonimenetluses põhjendanud, mistõttu kolleegium peab neid ainetuks.

75. 8.05.2024 laekus ringkonnakohtule D. Drušljaki täiendav pöördumine, milles süüdistatav

taotleb tühistada maakohtu otsuse lisakaristuse, s.o mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise

osas; jätta kannatanute maakohtus tekkinud menetluskulud nende endi kanda; vabastada

süüdistatav vahi alt ning teha vajadusel lisatoiminguid karistuse asendamiseks. KrMS § 3211

lg-st 1 tulenevalt on apellatsiooni muutmine ja täiendamine lubatud vaid apellatsioonitähtaja

lõpuni. Kohtuinfosüsteemi (KIS) andmetel toimetati süüdistatavale toimetatud Harju

Maakohtu 27.01.2025 otsus kätte 03.02.2025 ja 30-päevane apellatsioonitähtaeg on

möödunud. Esitatud taotlusi ei ole alust käsitleda ka KrMS § 3211 lg 2 kohaselt vastuväitena

teise apellatsioonimenetluse poole poolt esitatule. Seega jätab ringkonnakohus kõnealused

süüdistatava taotlused tähelepanuta, sest nende esitamisel ei ole järgitud seaduses sätestatud

tähtaegu.

(IV)

76. Kolleegium ei jaga apellantide arvamust, et 18.04.2024 sündmuskoha vaatlus on viidud

läbi puudulikult ja liiklustehnilise ekspertiisi määramisel ei selgitatud välja D. Drušljaki

tegelikku liikumisteekonda kuni liiklusõnnetuse toimumise kohani. Prokuratuur esitas

17(25)

1-24-4424

18.04.2024 sündmuskoha vaatlusprotokolli ja selle lisad ‒ skeemid, salvestised ja fotod

21.10.2024 kohtuistungil. Kohtuistungi protokolli kohaselt ei vaidlustanud kaitsja ja

süüdistatav tõendite esitamisel ja uurimisel tõendite usaldusväärsust, ei esitanud taotlusi ega

teinud omapoolseid avaldusi sündmuskoha vaatluse puuduliku vormistamise kohta (Kd I, tl-d

46 - 46 pöördel). Kolleegium nendib, et 23.10.2024 istungil, kui kohus uuris poolte seisukohta

kohtuliku uurimise lõpetamise võimalikkuse kohta, märkis kaitsja, et kaalub sündmuskoha

vaatluse puudustest tingitud täiendava tõendi esitamist. Kaitsja põhjendas seda asjaoluga, et ei

saanud aru, kas kohus võttis eelistungil seisukoha kaitsja taotluse kohta seoses sündmuskoha

vaatlusel tehtud minetustega, mis oli toodud kaitseaktis (Kd I, tl 68 pöördel). Kolleegium

viitab siinkohal, et 19.09.2024 eelistungi protokollist nähtuvalt palusid prokurör ja

kannatanute esindaja jätta rahuldamata kaitsja taotluse ütluste olustikuga seostamiseks, sest

sündmuskoha vaatlusel minetusi ei tehtud. Maakohus jättis eelistungil taotluse rahuldamata

põhjendusega, et süüdistatav saab ristküsitlusel ütlusi anda, misjärel saab otsustada, kas ütlusi

on vaja täiendavalt olustikuga seostada (Kd I, tl 14 pöördel ja tl 15 pöördel). 23.10.2024

istungil tõdes kaitsja, et süüdistatava ristküsitlusel selgitati kaardi ja Google Mapsi abil

süüdistatava teekond kokkupõrke kohani. Süüdistatav seisukohti ja taotlusi ei esitanud.

Maakohus jättis protokollilise määrusega kaitsja taotluse rahuldamata. 23.10.2024

kohtuistungi protokollist ilmnevalt ei esitanud kaitsja ja süüdistatav seejärel seoses

sündmuskoha vaatlusega kohtuliku uurimise täiendamiseks taotlusi ja nõustusid kohtuliku

uurimise lõpetamisega (Kd I, tl-d 68 pöördel - 70).

77. Kriminaalkolleegium ei sedastanud kriminaalasja materjalidega tutvumisel 18.04.2024

sündmuskoha vaatluse läbiviimisel apellantide väidetud puudusi ega pealiskaudsust

toimingute dokumenteerimisel. Vaatlusel on kriminaalasja lahendamiseks piisava

põhjalikkusega kajastatud vajalikud andmed liiklusõnnetuse toimumise asukoha kohta

Tallinnas, Laagna tee 80 asuva Ümera keskuse kõrval sõiduteel. Samuti on fikseeritud

sündmuskoha olustik vahetult pärast liiklusõnnetust, sh ülekäiguraja juurest algavad sõiduki

VW Passat registreerimismärgiga XXXXXX pidurdusjäljed; sõiduki ja hukkunu seisund ning

asukohad ning et sellel asulasisesel teelõigul lubatud suurim sõidukiirus 70 km/h (Kd II, tl-d

63-68).

78. Sarnaselt maakohtuga ei jaga kolleegium apellantide etteheideid liiklustehnilise ekspertiisi

kohta (vt maakohtu otsuse p-d 24 ja 25). 21.10.2024 istungil esitas prokuratuur tõendina

9.05.2024 ekspertiisiakti nr 24E-LL00015. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt ei esitanud

kaitsja ja süüdistatav vastuväiteid ega teinud märkusi ekspertiisi akti usaldusväärsuse kohta

tõendi esitamisel ega uurimisel (Kd I, tl 47 pöördel). Tõendit ei tee ebausaldusväärseks see,

et apellandid ei nõustu eksperdi järeldustega, et sõiduauto oli hetkel, kui jalakäija astus

sõiduteele, otsasõidu kohast arvutuslikult ca 219 meetri kaugusel; sõiduauto liikumiskiirus

otsasõidu hetkel oli ca 130 km/h ning jalakäija liikus liiklusõnnetuse hetkel ülekäigu raja

keskosas

79. Ringkonnakohus peab nõustuvalt maakohtuga 9.05.2024 ekspertiisiakti nr 24E-LL00015

usaldusväärseks. Ekspertiisiakt tugineb objektiivsetele ja usaldusväärsetele lähteandmetele ja

selles on jälgitavalt kajastatud uurimuse käik ja järeldusteni jõudmine. Samuti on aktis

detailselt ja arusaadavalt toodud arvutuskäigud, millele eksperdiarvamus rajaneb (vt

maakohtu otsuse p 25). Ekspertiisiakti uurimuslikus osas käsitletud ekspertiisiks esitatud

materjalide kohaselt liikus jalakäija liiklusõnnetuse hetkel ülekäiguraja keskosas ning

sõiduauto kiirus kontakti hetkel jalakäijaga oli arvutuslikult 130 km/h. Sõiduauto

pidurdusjäljed algavad enne ülekäigurada ja sõiduki kiirus pidurdusjälgede alguses, enne

kontakti jalakäijaga, oli arvutuslikult 131 km/h. Jalakäijal oli võimalik liikuda sõiduteel alates

18(25)

1-24-4424

sõiduteele astumisest kuni kontaktini sõiduautoga ajaliselt 6 sekundit ja sõiduauto oli jalakäija

liikumise hetke kontakti kohast jalakäijaga arvutuslikult ca 219 m kaugusel.

Eksperdiarvamuse kohaselt toimus mootorsõiduki otsasõit jalakäijale ülekäigurajal. Hetkel,

kui jalakäija astus sõiduteele oli sõiduauto otsasõidu kohast arvutuslikult ca 219 meetri

kaugusel ja jalakäija sõiduteele astumine ei tekitanud liiklusohtu. Sõiduauto liikumiskiirus

jalakäijale otsasõidu hetkel oli ca 130 km/h. Kui sõiduauto oleks liikunud jalakäija sõiduteele

astumise hetkel kiirusega 70 km/h, ei oleks liiklusõnnetust toimunud. Jalakäija oleks jõudnud

sõidutee ületada ja asunud sõiduauto ülekäigurajale asumise hetkeks teelt eemal ca 3,5 meetri

kaugusel (Kd II, tl-d 115-123).

80. Kolleegium ei nõustu apellantidega, et pole selge, millisest punktist on ekspert arvestanud

219 meetrit ‒ Raadiku silla mahasõidult või Laagna teelt, sest tegu olevat erinevate

liiklusteekondadega. Kolleegium soostub prokuröri ja kannatanute esindaja asjakohaste

märkustega, et kuigi kohtulikul uurimisel tehti kindlaks, et süüdistatav sõitis Raadiku silla

kaudu Laagna teele, puudub vaidlus tuvastatud asjaolus, et liiklusõnnetunnetus toimus Laagna

teel. Uuritud tõenditest tulenevalt on Raadiku silla mahasõidu puhul tegemist Laagna tee

välimise (parempoolse) sõidurajaga ja asja lahendamise seisukohalt ei ole oluline, kas

Raadiku silla otsas asuvast ristmikust algavat mahasõitu, mis kulgeb Laagna tee põhiosani

pidada Laagna teeks või Raadiku silla mahasõiduks. Kolleegium jagab prokuröri seisukohta,

et eksperdi järelduse õigsust ei mõjuta tõik, kas süüdistatav paiknes kannatanu ülekäigurajale

astumise hetkel kokkupõrke kohast ca 219 m kaugusel Laagna tee põhiosal või selle välimisel

(parempoolsel) sõidurajal (n-ö Raadiku silla mahasõidul), sest Laagna tee põhiosa ja

parempoolne sõidurada (mahasõit) kulgevad kõrvuti.

81. Vaidlustades apellatsioonis eksperdi järeldusi soovib süüdistatav, et ringkonnakohus

lähtuks kuriteosündmuse asjaolude tuvastamisel mitte ekspertiisiaktist ja sellega haakuvatest

tõenditest, vaid süüdistatava esitatud versioonist. Selle kohaselt ei olevat olnud süüdistatava

juhitud sõiduki kiirus enam kui +/‒ 105 km/h; sõiduk ei asunud jalakäija ülekäigurajale

astumise hetkel mitte 219 meetri vaid ca 119 meetri kaugusel ning kannatanu ei asunud

otsasõidu ajal ülekäiguraja keskosas, vaid kolmandas reas. Kolleegium nendib, et sisuliselt

esitab süüdistatav apellatsioonis oma versiooni asjaolude kohta, tuginedes ristküsitlusel antud

ütlustele. Apellant jätab tähelepanuta, et maakohus luges süüdistatava ütlused liiklusõnnetuse

toimumise asjaolude kohta, mis on vastuolus uuritud tõenditega, ebausaldusväärseks.

Kolleegium jagab maakohtu seisukohta, et kriminaalasjas sisalduvad tõendid ei kinnita

süüdistatava väiteid sõidukiiruse, tekkinud liiklusolukorrale adekvaatse reageerimise ega

kannatanu asukoha kohta ülekäigurajal otsasõidu hetkel. Seega jääb edutuks süüdistatava

taotlus tugineda ekspertiisiakti ja sellega haakuvate tõendite asemel tema ütlustele.

82. Süüdistatav ei nõustu maakohtuga, et ta ei olnud võimeline sõidukit kontrollima ja

pidurdas alles ülekäigurajal vahetult enne kokkupõrget, mis toimus ajal, kui ta pööras pea

kaasreisija O. N poole, kes hakkas jalakäijat märgates karjuma. Süüdistatava väitel vaatas ta

tunnistaja poole alles päras kokkupõrget, kui auto peatus. Veel väidab süüdistatav, et ta olevat

teinud omalt poolt maksimaalse otsasõidu vältimiseks ning et ennast ja kaassõitjat mitte

ohustada, olevat olnud tema ainuke võimalus jalakäijat märgates keerata vasakule.

Apellatsioonis leiab süüdistatav, et tema ütlusi, et kannatanu ei olnud keskmises reas,

kinnitavad pidurdusjäljed ja auto deformeerumine.

83. Kolleegium nendib, et eeltoodud väidetega esitab apellant kaitseversiooni, mida uuritud

tõendid ei kinnita. Maakohtus ei seadnud kaitsja ega süüdistatav kahtluse alla tunnistaja O. N

ristküsitlusel antud ütlusi, mille kohaselt hetkel, kui tunnistaja hakkas karjuma, et ees on

19(25)

1-24-4424

inimene, pööras roolis istuv süüdistatav pea tema poole ja samal hetkel toimus kokkupõrge

(Kd I, tl-d 37 pöördel kuni 38 ja maakohtu otsuse p 17). Ringkonnakohtul pole alust pidada

apellatsioonimenetluses esitatud süüdistatava versiooni tunnistaja ütlustest veenvamaks.

Paljasõnaline on süüdistatava väide, et tema versiooni kannatanu asukohast kokkupõrke

hetkel kinnitavad pidurdusjäljed ja auto deformeerumine. Maakohtus uuritud tõenditega leidis

tuvastamist kannatanu asukoht ülekäigurajal kokkupõrke toimumise ajal kui seegi, et

sõiduauto pidurdusjäljed algavad alles vahetult enne ülekäigurada. Maakohus tegi kahtlusteta

kindlaks, et kannatanu liikus liiklusõnnetuse hetkel ülekäiguraja keskosas ja sõiduauto kiirus

kontakti hetkel jalakäijaga oli arvutuslikult 130 km/h. Eksperdiarvamuse kohaselt, kui

sõiduauto oleks liikunud jalakäija sõiduteele astumise hetkel kiirusega 70 km/h, ei oleks

liiklusõnnetust toimunud. Seega, kui süüdistatav ei oleks kiirust ületanud, jõudnuks kannatanu

sõidutee ületada ja oleks asunud sõiduauto ülekäigurajale asumise hetkeks teelt eemal, ca 3,5

meetri kaugusel. Samuti ei kinnita apellandi väiteid ega lükka ümber maakohtu tuvastatut

18.04.2024 vaatlusel sedastatud andmed sõiduki avariijärgse seisukorra ja purustuste kohta.

84. Maakohus jõudis seega õigele järeldusele, et süüdistatava võimet sõidukit juhtida mõjutas

lubatud sõidukiiruse märkimisväärsel määral, s.o ca 60 km/h ulatuses, ületamine ning

joobeseisund alkoholist ning narkootilistest ja psühhotroopsetest ainetest tingitud

joobeseisund, mille tõttu ei olnud süüdistatav võimeline sõidukit juhtima ja liiklusolukorrale

kiiresti ja õigesti reageerima (vt maakohtu otsus, p 38). Kolleegium nõustub kannatanute

esindaja ja prokuröriga, et uuritud tõenditest ilmnevalt ei suutnud süüdistatav lisaks lubatud

sõidukiiruse ületamisele reageerida liiklusolukorrale õigeaegselt ning ei olnud joobeseisundi

tõttu võimeline ka langetama adekvaatseid otsuseid ega märganud kannatanut õigeaegselt.

Süüdistatav ei suutnud liiklusoludele keskenduda ega sõidukit liikluses vajalikul ja ohutul

määral valitseda. Tuvastatud asjaolude kohaselt puudusid süüdistataval takistused

pidurdamiseks, mida ta aga ei teinud. Seda ei muuda süüdistatava väide, et ABS süsteemi

lülitus välja, sest see ei takistanuks pidurite tööd. Kolleegiumi ei veena ka apellandi väited, et

ta ei pidurdanud selleks, et hoida ära veel hullemat tagajärge. Kokkuvõtvalt jäävad

tagajärjetuks süüdistatava väited, et tegi enda poolt maksimaalse otsasõidu vältimiseks.

85. Maakohtu tuvastatut, et kannatanu veendus sõidutee ületamise ohutuses, ei kummuta

süüdistatava väited, et kannatanu ei veendunud selles piisavalt. Süüdistatav leiab, et isegi kui

kannatanu ei pannud tema autot tähele, pidanuks ta kiirusega 105 km/h sõitvat naastrehvidega

autot kuulma juba 200-300 meetri kauguselt. Samuti oleks süüdistatava arvates pidanud

kannatanu autot märkama, sest see oli punast värvi. Süüdistatava apellatsioonimenetluses

esitatud väiteid ei toeta maakohtu kindlakstehtu, mille kohaselt oli sõiduk kannatanu

sõiduteele liikumise hetkel ca 219 meetri kaugusel ning jalakäija sõiduteele astumine

liiklusohtu ei tekitanud. Kriminaalasjas ei ole kaitsja ja süüdistatav esitanud tõendeid, et

kannatanu pidanuks ülekäigurajale astumise ajal kuulma ja nägema 200-300 meetri kaugusel

asuvat punast värvi sõiduautot, mis ületab oluliselt lubatud sõidukiirust. Maakohus tegi

Ümera keskuse juures asuvate videokaamerate salvestiste alusel kindlaks, et kannatanu S.M

peatus ülekäiguraja ees, vaatas vasakule, ootas, kuni möödus liinibuss, vaatas veelkord

vasakule ning alles seejärel asus sõiduteed ületama (vt Kd II, tl-d 130-134 ja maakohtu otsuse

p-d 12 ja 41). Eeltoodust ilmneb, et kannatanu veendus sõidutee ületamise ohutuses ning

hoolimata fooritulest andis teed lähenevatele sõidukitele. Kolleegium toonitab, et tuvastatud

asjaoludel, kui süüdistatava juhitud sõiduk oleks liikunud õiguspäraselt ehk kiirusega 70

km/h, oleks kannatanu jõudnud sõidutee ületada ja olnud sõiduauto ülekäigurajale asumise

hetkeks teelt eemal 3,5 meetri kaugusel.

20(25)

1-24-4424

86. Apellandid leiavad, et süüdistatava tegevuse õigusvastasuse välistab see, et kannatanu

rikkus liiklusseadust, ületades sõidutee keelava punase fooritulega. Kaitsja arvates ei saa

kannatanu hoolsusvastase käitumise ja enese ohtu seadmise tõttu süüdistatavale omistada

kannatanu surma põhjustamist. Süüdistataval oli õigustatud ootus, et kui tema ületab rohelise

fooritulega sõiduteega ristuvat jalakäijate ülekäigurada, täidavad ka jalakäijad kohustust mitte

ületada sõiduteed punase fooritulega. Kolleegium apellantidega ei nõustu. Ekslik on ka kaitsja

väide, et maakohus jättis neile esimese astme kohtus esitatud kaitseväidetele vastamata.

Maakohus käsitles otsuses kaitsja argumente ja selgitas, miks ei saa nendega menetletava

juhtumi asjaolusid arvestades nõustuda (vt otsuse p-d 39-42). Kolleegium ei ole apellantidega

päri, et maakohus kohaldas teadliku eneseohustamise sisustamisel valesti materiaalõigust ja

põhjendab sellist seisukohta järgmiselt.

87. Maakohus analüüsis liiklusnõudeid rikkunud kannatanu käitumist ja võimalikku

eneseohustamist. Kolleegium ei soostu kaitsjaga, et maakohtu viide selle küsimuse

käsitlemisel Riigikohtu otsusele nr 3-1-102-16 on asjakohatu põhjusel, et selles asjas ei

käsitleta spetsiifiliselt liiklussüütegu. Maakohtu viidatud lahend on asjakohane, sest selles

antud Riigikohtu suuniste kohaselt tuleb otsustamaks, kas kannatanu eneseohustamine võib

välistada teo toimepanija vastutuse, tähele panna, et kannatanu ennast kahjustav tegevus (või

tegevusetus) peab olema teadlik. Seega tegemist peab olema olukorraga, kus kannatanu

tegutseb täie arusaamisega sellest riisikost mida tema käitumine endas kätkeb (vt RKKKo 3-

1-1-102-16, p 11). Tuvastatud asjaolusid vaagides asus maakohus põhjendatult seisukohale, et

sellise olukorraga arutatava juhtumi puhul tegemist ei ole. Kuigi kannatanu ületas

ülekäiguraja keelava punase fooritulega, on välistatud kannatanu teadlik ja vabatahtlik

eneseohustamine. Tõenditest ilmnevalt kontrollis kannatanu enne ülekäigurajale asumist, kas

tee on vaba ning veendus sõidutee ületamise võimalikkuses ja selle ohutuses. Maakohus

leidis, et oma elu ohtu seadmise teadlikkusega ei saa samastada ohvri passiivset arusaama

sellest, et tema teo tagajärjel võib halbade asjaolude kokkusattumise korral saabuda tema

surm ning sellist teadlikkust ei saa tuletada ka sellest, et ta rikub liikluseeskirja.

88. Riigikohtu praktikas on toonitatud, et kannatanu eneseohutamine võib küll välistada teo

toimepanija vastutuse, kuid seda vaid juhul, kui see eneseohustamine on teadlik ja

informeeritud. Kannatanu teadlikkus ja informeeritus peavad seejuures hõlmama nii teadmist

ohtu loovatest asjaoludest kui ka võimalikust õigushüve kahjustavast tagajärjest. Ulatuses,

milles isik tagajärge ette ei näe, ei saa rääkida teadlikust eneseohustamisest. Asjaolud, millel

kannatanu teadmine ja tagajärje ettenägemise võimalus põhinevad, tuleb iga juhtumi puhul

eraldi tuvastada (RKKKo 1-22-6710/83, p 25). Menetletavas asjas tegi maakohus kindlaks, et

süüdistatav pani toime mitmed liiklusseaduse sätete tahtliku rikkumised (LS § 69 lg 1, LS §

50 lg 5 p 3, LS § 17 lg 5 p 21, LS § 33 ja LS § 35 lg 1), mis olid põhjuslikus seoses

liiklusõnnetuse tekkimisega. Maakohus leidis, et süüdistatav täitis KarS § 422 lg 2 p 1

objektiivse koosseisu ning etteheidetavad liiklusnõuete rikkumised on põhjuslikus seoses S.M

surmaga.

89. Maakohus tuvastas praeguses asjas, et kannatanu S.M, kes astus liiklusnõudeid rikkudes

punase fooritulega ülekäigurajale, ei olnud teadlik, et alkoholist ja narkootilistest ning

psühhotroopsetest ainetest tingitud joobeseisundis süüdistatav kihutab 130 km/h

sõidukiirusega ega ole võimeline sõidukit ohutuks liiklemiseks suunama ja valitsema,

kannatanut märkama ning liiklusolukordadele õigeaegselt ja adekvaatselt reageerima.

Kolleegium nõustub maakohtuga, et seega ei olnud kannatanu arusaamine ohust piisav ning

võimalik tagajärg ei olnud talle ettenähtav. Järelikult ei ohustanud kannatanu ennast teadlikult

ja KarS § 422 lg 1 p-s 1 toodud tagajärg, s.o kannatanu S.M surm, on süüdistatavale

21(25)

1-24-4424

objektiivselt omistatav. Maakohus ei eksinud ka subjektiivse koosseisu tuvastamisel.

Kokkuvõtvalt mõistis maakohus D. Drušljaki õigesti süüdi KarS § 422 lg 2 p 1 järgi ja

edutuks jääb apellantide taotlus kvalifitseerida tegu KarS § 424 järgi.

(V)

90. Apellandid taotlevad alternatiivselt tühistada maakohtu otsuse D. Drušljakile KarS § 422

lg 2 p 1 järgi mõistetud karistuse ranguse tõttu. Mõistetud karistus ei vasta apellantide arvates

kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule ja piisavalt pole arvestatud kannatanu liiklusseaduse

rikkumist ja eneseohustamist. Kaitsja leiab, et maakohus ei arvestanud ka sellega, et D.

Drušljak tunnistas end süüdi, aitas kaasa menetlusele, andis teo kohta puhtsüdamlikke ja

ühetaolisi ütlusi ning kahetses tegu. Süüdistatav leiab, et kuigi kannatanu elu ei saa tagasi

tuua, on kaotus ka tema pikaks ajaks vangi saatmine. Ta on vanglas liitunud AA grupiga ja

võtnud ühendust Viljandi Rehabilitatsioonikeskusega alkoholisõltuvuse raviks.

91. Kolleegiumi hinnangul ei anna apellantide argumendid alust maakohtu otsuse

tühistamiseks. Kuna kehtiva kohtupraktika kohaselt otsustab kohus karistuse tuginedes

seadusele ja enda siseveendumusele, saab selle valik olla kohtuotsuse tühistamise aluseks

eelkõige siis, kui on tuvastatav selge materiaal- või menetlusõiguslik rikkumine nimetatud

küsimuse lahendamisel, sellel konkreetsel eksimusel on olnud vahetu toime kohtu

siseveendumuse kujunemisele ja see on toonud kaasa süüteo raskusele või süüdimõistetud

isikule selgelt mittevastava karistuse mõistmise (vt RKKKo-d nr 3-1-1-70-16, p 11, ja 1-17-

1629/44, p 26). Kolleegium selliseid vigu D. Drušljakile karistuse mõistmisel ei tuvastanud.

Maakohus on kohaldanud süüdistatavale karistust kooskõlas KarS §-s 56 sätestatuga ja

karistusmäära vajalikul määral põhjendanud.

92. Kohtupraktikas üldiselt omaksvõetu kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta

lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr, mille järel

tuvastatakse süüdistatava süü suurus (KarS § 56 lg 1 ls 1) ja karistust kergendavad ning

raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr.

Selliselt on maakohus menetletaval juhul ka toiminud. Maakohus võttis aluseks, et KarS §

422 lg 2 p-des 1 ja 2 sätestatud sanktsiooni keskmine määr on 7 aastat ja 6 kuud vangistust.

KarS § 422 lg 2 p 1 järgi D. Drušljakile süüks arvatava teo eest karistust mõistes arvestas

maakohus, et sõiduki juhtimine joobeseisundis sisaldub kvalifitseeruva tunnusena

süüteokooseisus ja selle ebaõigus kajastub sanktsioonis ning et süüdistatav pani kõik

liiklusseaduse rikkumised toime kaudse tahtlusega ja põhjustas tagajärjena inimese surma.

Kolleegium nõustub maakohtuga, et arvestades liiklusnõuete rikkumiste rohkust ja ohtlikkust

ja põhjustatud kannatanu surma on D. Drušljaki süü hinnatav suurena. Kolleegiumi hinnangul

ei mõjuta süüdistatava süü suurust kannatanu poolne liiklusseaduse rikkumine. Maakohus tegi

kindlaks, et menetletavas juhtumis kannatanu ennast teadlikult ei ohustanud. Liiklusõnnetuse

tekkimisega oli põhjuslikus seoses süüdistatava liiklusnõuete rikkumine ning raske tagajärg,

s.o kannatanu surm, on objektiivselt omistatav süüdistatavale.

93. Maakohus ei tuvastanud D. Drušljaki karistust raskendavaid asjaolusid ja luges karistust

kergendavaks asjaoluks puhtsüdamliku kahetsuse KarS § 57 lg 1 p 3 tähenduses. Kolleegium

ei jaga kaitsja seisukohta, et karistust kergendava asjaoluna tulnuks täiendavalt arvestada

sellega, et süüdistatav on aidanud kriminaalmenetluses igakülgselt kaasa asjaolude

tuvastamisele, tunnistades end süüdi ja andes puhtsüdamlikke ja ühetaolisi ütlusi. See, et

süüdistatav andis maakohtus ristküsitlusel ütlusi, ei tähenda, et ta aitas aktiivselt kaasa süüteo

asjaolude tuvastamisele. Kolleegium juhib tähelepanu, et maakohus luges süüdistatava ütlused

22(25)

1-24-4424

keelatud ainete tarvitamise ning süüteo toimepanemise asjaolude kohta ebausaldusväärseks.

Nõustudes maakohtuga märgib kolleegium täiendavalt, et edasises menetluses on süüdistatav

esitanud süü vähendamise eesmärgil täiendavaid kaitseversioone, mis on vastuolus maakohtus

uuritud tõenditega. Seega puudub alus arvestada KarS § 57 lg 1 p 3 tähenduses D. Drušljaki

karistust kergendava asjaoluna süüteomenetluse asjaolude tuvastamisele kaasaaitamist.

94. Maakohus mõistis kokkuvõtvalt D. Drušljakile, arvestades suurt süüd, karistust

raskendava asjaolu puudumist ja karistust kergendavat asjaolu olemasolu, süüdistatava isikut

iseloomustavaid andmeid, karistuse eri- ja üldpreventiivseid eesmärke ning kaitstava

õigushüve ja õiguskorra olulist rikkumist, karistuseks 8 aastat vangistust. Kaitsja leiab, et

mõistetud karistus on ebaõiglane ega ole kooskõlas kohtupraktikaga, Võrdleva näitena viitab

kaitsja Viru Maakohtu 19.02.2024 otsusele asjas nr 1-24-855, milles isikut karistati KarS §

422 lg 2 p 1 järgi vangistusega 5 aastat. Kõnealune näide, milles maakohus kinnitas

süüdistatavale mõistetud karistuse kokkuleppemenetluses, ei veena kolleegiumi, et

vaidlustatud asjas mõistetud karistus on ebaõiglane ja irdub kohtupraktikast. Ringkonnakohus

leiab, et käsilolevas asjas ei ole maakohus jätnud kaalutlusõigust teostamata, pole lähtunud

sobimatutest või ebaõigetest kaalutlustest ega jätnud mõnda olulist asjaolu arvestamata.

95. Apellatsioonides jäetakse karistuse vaidlustamisel tähelepanuta maakohtu põhjendused

selle kohta, et süüdistatav ohustas raskete tagajärgede põhjustamisega ulatuslikult KarS § 422

kaitstavat õigushüve s.o inimeste elu ja tervist. Samuti ei arvesta apellandid, et karistusregistri

andmetest ilmnevalt on D. Drušljakil kaks kehtivat kriminaalkaristust ja viis kehtivat

väärteokaristust, sh liiklussüütegude toimepanemise eest. Kolleegium nõustub kannatanu

esindaja seisukohtades märgituga, et eeltoodu näitab, et süüdistatava käitumine on olnud nii

varasematel aastatel kui ka teo toimepanemise ajal süstemaatiline ja hoolimatu. Arvestades D.

Drušljaki senist elukäiku ja konkreetse juhtumi asjaolusid leiavad kannatanud, et teiste

inimeste kaitsmiseks on ainus viis süüdistatava pikaks ajaks ühiskonnast isoleerimine.

Kolleegium tõdeb, et senised mõistetud karistused ei ole mõjutanud süüdistatavat edaspidi

õiguskuulekalt käituma ja kokkuvõtvalt nõustub maakohtu põhjendustega, miks on õigustatud

mõista D. Drušljakile karistuseks 8 aastat vangistust.

96. Maakohtu mõistetud karistuse muutmist ei tingi süüdistatava apellatsioonimenetluses

esitatu, et ta on asunud vanglas alkoholisõltuvusega tegelema, sh pöördunud SA Viljandi

Haigla sõltuvushaigete ravi- ja rehabilitatsioonikeskusesse ravi järjekorda registreerimiseks.

Samuti ei mõjuta mõistetud karistust süüdistatava asjakohatud ja põhjendamatud etteheited

varasemate süüdimõistvate kohtuotsuste kohta. Süüdistatava väited tema varasema ebaõiglase

kohtlemise kohta kohtumenetluses on seda arusaamatumad, et 12.03.2020 otsust, millega D.

Drušljak mõisteti kriminaalasjas nr 1-20-1295 lühimenetluses süüdi KarS § 424 lg 1 järgi,

süüdistatav ei vaidlustanud (vt II kd, tl-d 184-186) ning 12.04.2021 otsusega mõisteti D.

Drušljak kriminaalasjas nr 1-21-2159 KarS § 329 järgi süüdi kokkuleppemenetluses.

97. D. Drušljakilt KarS § 422 lg 3 p 2 ja KarS § 50 alusel lisakaristusena mootorsõiduki

juhtimise õiguse äravõtmisel 2 aastaks ja 6 kuuks ei ole maakohus samuti eksinud materiaal-

ega menetlusõiguse normide vastu.

(VI)

98. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu

27.01.2025 otsuse muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.

(VII)

23(25)

1-24-4424

99. Kannatanute V.Q ja C. N lepinguline esindaja I. Sirk esitas taotluse mõista kannatanute

kasuks süüdistatavalt D. Drušljakilt välja menetluskulud 667,95 eurot, sh käibemaks.

Taotlusele lisatud 11.03.2025 arve nr 250316 ja lisatud spetsifikatsioon on esitatud

kannatanutele V.Q-le ja N. C. Nle. Esitatud taotluse kohaselt on kulud kandnud kannatanu

V.Q, kellele kaitsja palub need hüvitada. Ringkonnakohtule esitatust nähtuvalt kulus

õigusabiteenuse osutamisel apellatsioonidega tutvumisele ja analüüsile 0,80 tundi, klientidega

konsultatsioonile 0,25 tundi ja apellatsioonivastuse koostamisele kokku 2,6 tundi, millele

vastab õigusabiteenuse tasu 547,50 eurot, millele lisandub käibemaks 120,45 eurot, s.o kokku

667,95 eurot. Vandeadvokaadi tunnitasu on 150 eurot, millele lisandub käibemaks 33 eurot.

100. Kannatanute valitud esindaja kulude hüvitamise aluseks on KrMS § 175 lg 1 p 1. Selles

sätestatud põhimõtetest lähtub ringkonnakohus kannatanu esindaja menetluskulude

põhjendatust ja suurust hinnates. Ringkonnakohus leiab, et tunnitasu 150 eurot on

õigusteenuse osutamisel mõistlik ja põhjendatud. Samuti vastab apellatsioonimenetluses

toiminguteks kulunud aeg tehtud tööle ja on põhjendatud. Tulenevalt KrMS § 185 lg-st 2

tuleb seega kannatanute esindaja apellatsioonimenetluses tekkinud ja põhjendatud

menetluskulud 667,95 eurot, sh käibemaks, välja mõista D. Drušljakilt kannatanule V.Q-le.

101. Kaitsja M. Mahlapuu esitas 26.02.2025 riigi õigusabi tasu ja kulude kindlaksmääramise

taotluse, mille kohaselt kulus kaitsjal maakohtu otsusega tutvumiseks 60 minutit,

kaitsealusega Tallinna Vanglas nõupidamiseks 120 minutit, apellatsiooni koostamiseks 360

minutit ja 240 minutit, s.o kokku kulus toiminguteks 13 tundi. Kaitsja on esitanud ka taotluse,

milles taotleb apellatsioonimenetluses osutatud kaitsetasu suurendamist 100 %. Taotluses

kirjeldatud toimingutele vastavaks tasuks on kokku 936 eurot, millele lisandub käibemaks

205,92 eurot, s.o kokku taotleb kaitsja tasutaotluse rahuldamist 1141,92 euro ulatuses. Tasu

suurendamist põhjendab kaitsja sellega, et kriminaalasjas on keskmisest keerukamad

komplitseeritud juriidilised ja liiklustehnilised probleemid ja kaitsealuse taotlusel on kaitsja

pidanud vahetult vanglas tutvustama oma andmekandjatele kopeeritud 355 video ja fotofaile,

mida ei olnud laetud Kohtute Infosüsteemi. Neil põhjustel peab kaitsja mõistlikuks

apellatsioonimenetluse toimingutel kulunud ajaks lugeda kokku 12-13 tundi.

102. Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra § 1 lg 6 ja § 6 lg 3

kohaselt on määratud kaitsja tasu riigi õigusabi osutamise eest kriminaalasja kohtulikul

arutamisel üldmenetluses, välja arvatud kohtuistungil osalemine, 36 eurot iga poole tunni

kohta, kuid kokku mitte üle 432 euro ühes kohtuastmes. Viidatud korra § 2 lg 1 sätestab, et

kohus, uurimisasutus või prokuratuur võib riigi õigusabi osutanud advokaadi põhjendatud

taotluse alusel suurendada riigi õigusabi osutamise eest ette nähtud tasu piirmäära kuni 500

protsenti, kui riigi õigusabi osutamine on eriliselt töömahukas. Kaitsja on esitanud taotluses

selgitused, miks kujunes õigusabitoimingute tegemine eriliselt töömahukaks ja miks ta soovib

tasu suurendamist 100 % ulatuses.

103. Ringkonnakohus leiab, et kuigi praeguses asjas ei ole eraldiseisvalt apellatsiooni

koostamist põhjust lugeda eriliselt töömahukaks, saab kogumis, arvestades D. Drušljakile

esitatud süüdistust, apellatsioonimenetluse vaidlusaluseid küsimusi ja kaitsja toiminguid

süüdistatavale täiendavalt kriminaalasja materjalide, sh fotode ja salvestiste vahetu

tutvustamisega vanglas, pidada kaitsja taotlust tasu suurendamiseks põhjendatuks. Sellest

tulenevalt rahuldab ringkonnakohus kaitsja taotluse ja määrab Advokaadile riigi õigusabi tasu

maksmise ja kulude hüvitamise korra § 2 lg 1 kohaldades põhjendatuks ja hüvitatavaks riigi

õigusabi kulu suuruseks 1141,92 eurot, sh käibemaks 205,92 eurot.

24(25)

1-24-4424

104. KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lõike 1

punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides on

apellatsioonid esitatud. Kuna ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata, tuleb 1141,92

eurot, sh käibemaks 205,92 eurot, mõista välja süüdistatavalt D. Drušljakilt.

/allkirjastatud digitaalselt/

25(25)