2-25-5257/22 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Iris Kangur-Gontšarov, Mati Maksing ja Indrek Soots

Määruse tegemise aeg ja koht

12.05.2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-25-5257

Kohtuasi

Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlus isiku

paigutamiseks

psühhiaatriakliinikusse

tahtest

olenematule ravile

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 07.04.2025 määrus (esialgse õiguskaitse

pikendamine)

Kaebuse esitaja ja liik

E.N-i määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla

(registrikood 90006399)

Puudutatud isik E.N (isikukood XXX), riigi õigusabi

korras määratud esindaja vandeadvokaat Mariann Tusti

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 07.04.2025 määrus muutmata.

2. Jätta määruskaebus rahuldamata.

3. Menetluskulud ringkonnakohtus jäävad Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi

taotlusele esitada ka määruskaebus.

2-25-5257

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (avaldaja; PERH) esitas 05.04.2025 Harju

Maakohtule avalduse, milles taotles E.N-i (puudutatud isik) suhtes esialgse õiguskaitse

rakendamist ja palus ühtlasi pikendada seda 40 päevani ning lubada kohaldada tema suhtes

tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi 40 päeva arvestades tahtest olenematu ravi otsusest.

1.1. Taotlusele lisatud psühhiaatrite arvamuse kohaselt viibib puudutatud isik PERHi

psühhiaatriakliinikus haiglaravil kolmandat korda elus. Esmakordselt viibis puudutatud isik

statsionaarsel haiglaravil tahtest olenematult 28.07.–25.08.2020, kui puudutatud isikule kutsus

kiirabi tema ema, sest poeg ei olnud viimased ööd maganud ja käitus ebaadekvaatselt –

muutus liigselt aktiivseks, kuulis hääli, kellega vestles, pidas ennast Jumalaks. Haiglaravil

avaldas puudutatud isik jälitusluulumõtteid spioonide nägemisest, avaldas, et on Eesti riigis

pettunud ja kahtlustas valvearsti seotust temaga juhtuvas. Puudutatud isik kirjutati

antipsühhootilise toetusraviga haiglast koju. Puudutatud isik keeldus vaatamata raviarsti

soovitusele haiglaravi psühhootilise seisundi tõttu jätkamast, haiguskriitikat ei tekkinud.

Diagnoositi äge polümorfne psühhootiline häire skisofreenia sümptomitega (F23.1). Pärast

haiglaravi käis puudutatud isik ühel korral kokkulepitud arstivisiidil, retseptikeskuse alusel

katkestas puudutatud isik toetusravi. Viimati vajas puudutatud isik haiglaravi 29.12.2024–

10.01.2025, kui ta viidi PERHi psühhiaatriakliiniku valvetuppa kiirabi saatel. Puudutatud

isikule kutsuti Piritale politsei, sest ta loopis sealse kohviku akende vastu esemeid, võttis

riidest lahti sooviga ujuma minna ning rääkis segast juttu Edgar Savisaare surmast. Politsei

kaasas kiirabi, kelle autos puudutatud isik laulis, luges numbreid, rääkis omaette juutidest

ning avaldas pettumust Eesti riigi ning haiglasüsteemi suhtes. Alguses käitus puudutatud isik

osakonnas probleemselt (nõudis eritingimusi, ei teinud koostööd, ähvardas valjuhäälse

monoloogina kohtu ja näljastreigiga, solvas meditsiinipersonali), kuid haiglaravi foonil tema

seisund paranes, mõttekäik muutus sihipäraseks ja jälgitavaks. Haiguskriitikat siiski ei

tekkinud. Planeeriti toetusravi ja ambulatoorne jälgimine psühhiaatri juures, kuhu patsient ei

ilmunud.

1.2. Praegusel juhul toodi puudutatud isik PERH-i psühhiaatriakliiniku valvetuppa

erakorralise meditsiini osakonnast, kuhu puudutatud isik viidi kiirabiga politsei saatel, sest ta

käitus kodus ebaadekvaatselt ja agressiivselt. Puudutatud isik viskas telliskivi 5. korruse

aknast alla, mille tagajärjel purunes auto esiklaas. Puudutatud isik tõmbas selga pahupidi

pusa, et kaitsta putukate eest, mis igalt poolt sisse tahtsid tulla. Kiirabi saabumisel oli

puudutatud isik rahutu ja keeldus koostööst. Kiirabikaardist nähtub, et puudutatud isik oli

eelneval ööl tänavatel hulkunud ning koju saabudes muutus agressiivseks, oli emotsionaalselt

inadekvaatne (naeris maniakaalselt, siis karjus), kõneles seosetut juttu, mistõttu puudutatud

isiku ema kartis oma turvalisuse pärast. Lähedaste sõnul lõpetas puudutatud isik talle

määratud ravimite võtmise. Psühhiaatriakliiniku valvetoas oli puudutatud isik sihipäratu ja

sehkendav, organiseerides valvetoas toole enda äranägemise järgi. Ta oli kõnes ärrituv, vastas

küsimustele hüplikult ning avaldas paranoilisi luulumõtteid. Valvearst vormistas tahtest

olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi otsuse 04.04.2025 kell 10.05.

1.3. Alates ravi alustamisest ei ole puudutatud isiku seisund oluliselt paranenud. Ta on

jätkuvalt düsfoorilise ja üleoleva olekuga ning süüdistab haiglasse sattumise asjaoludes ema,

kes oli kodus varastanud patsiendi rahakoti arusaamatutel põhjustel (ema ärritus, sest patsient

koristas kodu). Täpsustava anamneesi küsimisel patsient läheb endast välja ja hakkab

dissimuleerima. Ta eitab telliskivi alla viskamist, kahtlustab, et seda tegid alumise korruse

elanikud või mõni lind katuselt. Tema mõttekäik on hüplik ja katkendlik, kõnetempo

kiirenenud ning küsimustest vastab mööda laialivalguva jutuga. Puudutatud isik avaldab

2-25-5257

spontaanselt paranoilisi kahjustusluulumõtteid, kuidas pidi kodus kaitsma end toidukoide eest,

kes ronisid riiete alla. Patsient tõusis järsku keset vestlust püsti ning hakkas osakonnas

sihipäratult ringi liikuma ning nõudis kohtuniku tulemist. Patsiendil puudub sisuline

haiguskriitika, ta ei mõista ravivajadust ega oma tegude tagajärgi.

1.4. Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire – äge polümorfne psühhootiline häire

skisofreenia sümptomiteta (F23.0), millest juhituna on tema käitumine ebaadekvaatne,

impulsiivne ja agressiivne. Haiglaravita jäädes võib ta psühhoosist lähtuva ettearvamatu

käitumise tõttu olla ohtlik nii enesele (hulkus öösel tänaval) kui ümbritsevatele (viskas 5.

korruse aknast telliskivi alla). Oma psüühilise seisundi tõttu ei ole ta võimeline tegema

adekvaatset otsust enese ravimise kohta ega andma edasiseks haiglaraviks teadvat nõusolekut.

2. Harju Maakohus rahuldas 05.04.2025 määrusega esialgse õiguskaitse taotluse ja lubas

kohaldada puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi neli ööpäeva tema

psühhiaatriahaiglasse paigutamisest, s.o alates 04.04.2025 kell 10.05 kuni 08.04.2025 kell

10.05 koos vajadusel tahtevastase ravimite manustamisega.

3. Valvearsti 07.04.2025 arvamuse kohaselt ei ole puudutatud isiku seisund muutunud, tal

puudub koostöövalmidus raviks ning ravita jäämisel on ta ohtlik endale ja ümbritsevatele.

4. Puudutatud isik avaldas 07.04.2025 ärakuulamisel, et ei vaja haiglaravi. Puudutatud isik

väitis, et tal oli haiglas olles okseviirus, aga abi ei saanud, täielik ebakompetentsus. Hiljem

puudutatud isik siiski möönis, et sai okseviirusega abi ja nüüd on korralikult magada saanud,

juba on parem. Puudutatud isik selgitas, et enne haiglasse sattumist algas kõik sellest, et ema

ei andnud talle rahakotti tagasi, läksid tülli. Puudutatud isik tahtis Soome kolida, sõbrad ja

tuttavad on ees. Alustuseks teeks seal maalritöid. Eestis töötas viimati paar kuud tagasi.

Puudutatud isik väitis, et ravimeid on tarvitanud, aga ravimitel on kõrvalnähud, sh see

okseviirus. Hiljem märkis, et kodus ta ravimeid ikka ei võta, sest ravimite võtmine maksab ja

kuna tal läks tunne mööda, siis ei läinud ravimeid ostma. Kui ta on töötu, siis ema on

rahaliselt toetanud. Puudutatud isik ütles, et tal on kiire haiglast välja saada, pere läheb

Ahvenamaale ja tema muidu ei saa minna. Arvab, et teda süüdistatakse naabri auto

lõhkumises alusetult. Elab 5. korrusel, aga telliskivi pole ta alla visanud. Ise ka ei näinud, et

naabri auto oleks lõhutud.

5. Maakohus kuulas ära puudutatud isiku raviarsti, kes jäi taotluse juurde, kuivõrd puudutatud

isiku seisund ei ole haiglas olles märkimisväärselt paranenud.

6. Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja toetas avaldust.

Maakohtu määrus ja põhjendused

7. Harju Maakohus pikendas 07.04.2025 määrusega (vaidlustatud määrus) puudutatud isiku

suhtes esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu ravi tähtaega kuni 40 päevani

alates tema psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest, s.o alates 04.04.2025

kell 10.05 kuni 14.05.2025 kell 10.05 või kuni raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi

lõpetamiseks. Maakohus andis loa puudutatud isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks,

eeskätt psühhoosivastase, rahustava ja meeleolu stabiliseeriva ravi manustamiseks haigla

tingimustes ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui

puudutatud isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta või ravimeetoditega ei nõustu.

Menetluskulud jättis maakohus riigi kanda.

2-25-5257

7.1. Maakohus tugines tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 534 lg-tele 1 ja 5 ning

psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg-le 1 ja § 13 lg-tele 1 ja 2.

7.2. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt on puudutatud isikul raske psüühikahäire – äge

polümorfne psühhootiline häire skisofreenia sümptomiteta (F23.0). Puudutatud isikul esineva

raske psüühikahäire tõttu on tema käitumine ebaadekvaatne ja ettearvamatu. Ärakuulamisel

veendus kohus, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma

käitumisest aru saada ning seda juhtida. Maakohus leidis, et haiglaravita jäädes on puudutatud

isik ebaadekvaatse käitumise tõttu jätkuvalt ohtlik enesele (enda ravita jätmine, öösel

hulkumine) ja ümbritsevatele (viskas 5.korruselt alla telliskivi). Puudutatud isik ei ole

võimeline mõistma ravivajadust. Puudutatud isiku ohtlikkus enese ja ümbritsevate elule ja

tervisele lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Puudutatud isiku raviarsti arvamuse

kohaselt on vajalik tahtest olenematu ravi pikendamine, sest puudutatud isiku seisund ei ole

muutunud, tal puudub teadev koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel ohustab ta

psüühikahäire tõttu ennast. Seega ei ole puudutatud isiku seisund alates tahtest olenematu ravi

alustamisest paranenud ning esialgse õiguskaitse kohaldamise aluseks olnud asjaolud ei ole

muutunud ega ära langenud.

7.3. Maakohus selgitas, et ei kuulanud ära teisi isikuid peale puudutatud isiku, talle määratud

esindaja ja puudutatud isiku raviarsti, kuna arvestades isiku psüühilist seisundit ja asja

kiireloomulisust, ei aita nende isikute ärakuulamine ilmselt kaasa asja lahendamisele.

Määruskaebus ja menetluse edasine käik

8. Puudutatud isik esitas riigi õigusabi korras määratud esindaja vahendusel määruskaebuse,

milles palub vaidlustatud määruse tühistada, millega pikendati tema suhtes esialgset

õiguskaitset.

Puudutatud isik leiab, et täidetud ei ole PsAS §-s 11 sätestatud eeldused kinnisesse asutusse

paigutamiseks koos tahtest olenematu raviga. Puudutatud isik möönab, et enne haiglasse

sattumist võis tal olla psühhootiline episood, kuid see oli täielikult provotseeritud ema

käitumisest. Puudutatud isik pole oma seisundi tõttu ei endale ega teistele ohtlik. Igal juhul on

võimalik tema ravimine kodustes tingimustes.

9. Avaldaja vaidles määruskaebusele vastu.

10. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

11. Avaldaja teatas 30.04.2025, et seoses puudutatud isiku psüühilise seisundi paranemisega

lõpetati tahtest olenematu vältimatu psühhiaatriline ravi psühhiaatriakliinikus 29.04.2025.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

12. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 (koosmõjus

TsMS §-ga 659) alusel muutmata ning määruskaebus rahuldamata.

13. Ringkonnakohus märgib esmalt, et kohus saab TsMS § 543 lg 3 alusel ka pärast isiku

kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamist tuvastada kinnisesse asutusse paigutamise

määruse seaduslikkuse või ebaseaduslikkuse. Seega ei takista määruskaebuse lahendamist

2-25-5257

asjaolu, et 29.04.2025 lõpetati puudutatud isiku tahtest olenematu psühhiaatriline ravi

psühhiaatriakliinikus.

14. TsMS § 534 lg 1 kohaselt võib esialgse õiguskaitse rakendamise korras paigutada isiku

kinnisesse asutusse, kui kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud ja

viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ja on olemas piisavad

dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. Esialgset õiguskaitset võib rakendada kuni neli

päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest (TsMS § 534 lg 5 esimene lause). Pärast

isiku enda ärakuulamist võib esialgse õiguskaitse rakendamise tähtaega pikendada kuni 40

päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates (TsMS §

534 lg 5 teine lause).

15. Kui tegemist on isiku paigutamisega haigla psühhiaatriaosakonda, tulenevad isiku

kinnisesse asutusse paigutamise tingimused PsAS § 11 lg-st 1. PsAS § 11 lg 1 kohaselt

võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise

abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata,

ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab

tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik

psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei

ole küllaldane.

16. Puudutatud isik on määruskaebusest nähtuvalt seisukohal, et PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud

eeldused ei olnud tema suhtes esialgse õiguskaitse pikendamisel täidetud. Kolleegium sellega

ei nõustu ning on kõiki asjas esitatud asjaolusid kogumis hinnates seisukohal, et eelduste

esinemine puudutatud isiku suhtes on esialgse õiguskaitse pikendamisel olnud täidetud.

Samuti oli enne vaidlustatud määruse tegemist maakohus puudutatud isiku isiklikult ära

kuulanud ning haigla valvearst esitanud maakohtule hinnangu, mille järgi oli esialgse

õiguskaitse pikendamine vajalik. Maakohus asus õigesti seisukohale, et puudutatud isiku

puhul olid täidetud PsAS § 11 lg 1 tingimused tahtest olenematu psühhiaatrilise abi

kohaldamiseks. Kolleegium nõustub TsMS § 654 lg 6 (koosmõjus TsMS §-ga 659) järgi

maakohtu määruse põhjendustega ega korda neid täies ulatuses.

17. Maakohus on tuvastanud, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema

võimet oma käitumisest aru saada või seda mõista. Avaldaja taotlusele lisatud psühhiaatrite

arvamusest nähtub, et puudutatud isikul on diagnoositud raske psüühikahäire – äge

polümorfne psühhootiline häire skisofreenia sümptomiteta (RHK-10 F23.0). Puudutatud isik

avaldas paranoilisi luulumõtteid ja oli emotsionaalselt ebaadekvaatne (naeris manikaalaselt,

siis karjus). Puudutatud isikul esinesid psühhoosisümptomid (ümbritseva teravnenud taju,

mõttekäigu häiritus, paranoilised kahjustusluulumõtted) rahutuse ja impulsiivse käitumisega.

Puudutatud isik on viibinud varasemalt kahel korral haiglaravil samalaadse

psühhoosisümptomaatika tõttu. Käesoleval juhul süüdistas puudutatud isik temaga juhtunus

enda ema, eitas telliskivi alla viskamist 5. korruselt ja kahtlustas, et seda võisid teha alumise

korruse elanikud või lind katuselt. Ka haiglas viibides avaldas puudutatud isik spontaanselt

paranoilisi kahjustusluulumõtteid, kuidas pidi kodus kaitsma end toidukoide eest, kes ronisid

riiete alla. Valvearsti avaldatust nähtuvalt ei olnud puudutatud isiku seisund 07.04.2025

oluliselt paranenud. Puudutatud isik eitas ärakuulamisel samuti hospitaliseerimisele eelnenud

sündmusi seoses telliskivi viskamisega. Eeltoodust tulenevalt on maakohus kolleegiumi

hinnangul õigesti tuvastanud, et puudutatud isikul oli diagnoositud raske psüühikahäire, mis

piiras tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida (PsAS § 11 lg 1 p 1).

2-25-5257

18. Maakohus tuvastas nõuetekohaselt puudutatud isiku ohtlikkuse. Psühhiaatrite arvamusest

ja avaldaja vastusest määruskaebusele nähtub, et puudutatud isik oli ohtlik nii endale kui ka

teistele ning puudutatud isik vajas pikemat ravi kui esialgselt rakendatud neli päeva.

Puudutatud isik toimetati enne hospitaliseerimist kiirabiga politsei saatel EMO-sse, kuna

käitus kodus ebaadekvaatselt ja agressiivselt – puudutatud isik viskas telliskivi 5. korruse

aknast alla, mille tagajärjel purunes auto esiklaas. Määruskaebuse vastusest nähtuvalt ta reisis

puudutatud isik haiglaravi eelselt vajalike vahenditeta mitmeks päevaks Lätti, lähedased

temaga ühendust ei saanud. Ärakuulamisel avaldas puudutatud isik, et kõik algas sellest, et

läks emaga tülli, sest ema ei andnud talle rahakotti tagasi. Telliskivi viskamist ja naabri auto

kahjustamist puudutatud isik eitas ning leidis, et teda süüdistatakse selles alusetult. Ka

määruskaebuses on märgitud, et puudutatud isiku hinnangul võis tal olla enne haiglasse

sattumist psühhootiline episood, kuid see oli täielikult provotseeritud ema käitumisest. Seega

ei tunnistanud puudutatud isik ka enda käitumise ohtlikkust teistele isikutele. Arvestades, et

psühhiaatriakliinikus viibimise ajal oli puudutatud isiku käitumine endiselt

psühhoosielamusest juhitud ning sellest tingituna oli ta ettearvamatu ja ebaadekvaatne, oli

pigem kindel kui tõenäoline, et puudutatud isik on esialgse õiguskaitse pikendamata jätmise

korral teistele ohtlik PsAS § 11 lg 1 p 2 tähenduses, kuid võis ohtu seada ka ennast.

Põhjendatud oli puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu ravi pikendamine enne, kui haigus

veelgi ägeneb ja temast lähtuv oht realiseerub. Isiku ohtlikkuse tuvastamine ei eelda, et ta

oleks juba jõudnud enda või teiste isikute elu või tervist kahjustada (vt ka RKTKm

14.02.2018, 2-15-3662, p 14). Seega leidis maakohus õigesti, et tulenevalt raskest psüühilisest

häirest võis puudutatud isik kujutada ohtu teda ümbritsevatele ja iseendale PsAS § 11 lg 1 p 2

mõttes.

19. Samuti ei olnud alust arvata, et puudutatud isikule piisanuks muudest psühhiaatrilise abi

meetmetest. Riigikohtu praktika kohaselt eeldab muude abinõude kasutamise võimatus seda,

et muid abinõusid ei ole võimalik kasutada isikust endast tulenevate põhjuste tõttu (RKTKm

19.02.2014, 3-2-1-155-13, p 40). Puudutatud isiku määruskaebusest nähtuvalt ei ole ta enda

hinnangul oma seisundi tõttu ei endale ega teistele ohtlik ning võimalik on ravimine kodustes

tingimustes. Samas on avaldusele lisatud psühhiaatrite arvamuses märgitud, et puudutatud

isikul puudus sisuline haiguskriitika ja ta ei mõistnud ravivajadust. Ka määruskaebuse

vastuses on toodud esile, et peale viimast tahtevastast ravi käesoleva aasta jaanuaris plaaniti

puudutatud isikule toetusravi antipsühhootikumiga ja ambulatoorset jälgimist psühhiaatri

juures, kuid puudutatud isik vastuvõtule ei läinud. Samuti on toodud välja, et käesoleva aasta

märtsis viibis puudutatud isik psühhoosi tõttu ka Roomas haiglaravil. Ärakuulamisel avaldas

puudutatud isik, et kodus ta ravimeid siiski ei võta, sest ravimite võtmine maksab ja kuna tal

läks tunne mööda, siis ei läinud ravimeid ostma. Seetõttu ei ole praegusel juhul veenev

puudutatud isiku seisukoht, et ta oleks võinud haiglaravi asemel jätkata raviga kodus.

Ringkonnakohtu hinnangul ei olnud seega võimalik osutada psühhiaatrilist abi muul viisil kui

tema suhtes tahtest olenematut ravi kohaldades. Väljaspool haiglat ei oleks olnud kontrollitav

ravimite korrektne manustamine. Maakohus asus seega põhjendatult seisukohale, et

puudutatud isikule ei olnud võimalik osutada vältimatut psühhiaatrilist abi muul moel, kui

talle psühhiaatriahaiglas tema tahtest olenemata ravi osutades (PsAS § 11 lg 1 p 3).

20. Eeltoodule tuginedes olid täidetud tingimused puudutatud isiku kinnisesse asutusse

paigutamiseks, mistõttu tuleb maakohtu määrus jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata.

21. Määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel riigi

kanda.

22. TsMS § 543 lg 2 võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale.

2-25-5257

(allkirjastatud digitaalselt)