2-21-18602/26 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Gea Lepik, liikmed Liis Arrak ja Kairi Piirisild

Otsuse tegemise aeg ja koht

09.05.2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-18602

Kohtuasi

Mittetulundusühingu Motospordiklubi Nord hagi

Eesti Veemoto Liidu juhatuse 10.11.2021 koosoleku

päevakorrapunktis 1 tehtud otsuse kehtetuks

tunnistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 28.03.2024 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Eesti Veemoto Liidu apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

3500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja) Mittetulundusühing Motospordiklubi

Nord (registrikood 80253100), lepinguline esindaja

Viljar Subka

Kostja (apellant) Eesti Veemoto Liit (registrikood

80088173), lepinguline esindaja Henri Parisalu

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 28. märtsi 2024. a otsuse tsiviilasjas nr 2-21-18602

resolutsioon muutmata, osaliselt muutes ja täiendades kohtuotsuse põhjendusi.

2. Jätta Eesti Veemoto Liidu apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta apellatsioonimenetluse kulud Eesti Veemoto Liidu kanda.

4. Määrata Mittetulundusühingu Motospordiklubi Nord menetluskulude suuruseks

ringkonnakohtu menetluses 1073,60 eurot ja mõista see summa Eesti Veemoto

Liidult Mittetulundusühingu Motospordiklubi Nord kasuks välja. Hüvitatavatelt

menetluskuludelt tuleb Eesti Veemoto Liidul tasuda otsuse jõustumisest alates

kuni menetluskulude hüvitise tasumiseni Mittetulundusühingule Motospordiklubi

Nord viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

5. Kohustada Eesti Veemoto Liitu tasuma menetluskulud Mittetulundusühingu

Motospordiklubi Nord arvelduskontole nr EE901010220071733011 SEB Pank AS-

2-21-18602

s.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Mittetulundusühing Motospordiklubi Nord (hageja) esitas hagi Eesti Veemoto Liidu

(kostja, EVL) vastu, milles palus tunnistada kehtetuks EVL-i juhatuse 10.11.2021 otsuse

hageja väljaarvamise kohta EVL-st (10.11.2021 otsus, vaidlustatav otsus). Menetluskulud

palus hageja jätta kostja kanda.

1.1. Hagiavalduse kohaselt on hageja 2007. aastal asutatud ja Viljandis tegutsev spordiklubi,

mis tegeleb eelkõige noorte veemootorispordi huviliste treenimisega, sportlaste arendamise ja

tippspordiga. Hageja on alates asutamisest EVL-i liige. Kostja on Eesti Olümpiakomitee

(EOK) liige ning spordialaliit, kelle kaudu on spordiala harrastajaid koondavatel

liikmesklubidel võimalik osaleda siseriiklikel ja rahvusvahelistel veemoto võistlustel ning

saada riiklikke sporditoetusi. Üheks selliseks EVL-i poolt makstavaks toetuseks on

kultuuriministri määruse alusel makstav noortespordi toetus.

1.2. Hageja ja kostja sõlmisid 29.07.2020 noortetoetuse kasutamise lepingu nr 8.2020

(leping), mille alusel EVL eraldas hagejale noortespordi toetuse 2381 eurot. Lepingu p 2.2

kohaselt tuli noortespordi toetust kasutada spordialaliidu juhatuse otsusel järgmiselt:

1.2.1. 30% toetusest kasutada nende noorte kuni 21-aastaste veemootorisportlaste

toetamiseks, kes hooajal 2019 tõid spordiklubile tulemuspunkte noortespordi toetuse

saamiseks (lepingu p 2.2.1);

1.2.2. 30% toetusest kasutada nende noorte kuni 21-aastaste veemootorisportlaste UIM-i

tiitlivõistlustele lähetamiseks, kes hooajal 2019 tõid spordiklubile tulemuspunkte noortespordi

toetuse saamiseks (lepingu p 2.2.2);

1.2.3. 40% toetusest kasutada uute kuni 21-aastaste noorsportlaste spordialale kaasamiseks,

neile vajalike tingimuste loomiseks ja tiitlivõistlustel osalemiseks (lepingu p 2.2.3).

1.3. Kostja edastas 04.11.2020 hagejale noortetoetuse kasutamise aruande vormi ja palus

esitada 30.11.2020 aruande koos kuludokumentidega. Hageja esitas kostjale noortetoetuse

kasutamise aruande (noortetoetuse aruanne). Kostja palus hagejal esitatud aruannet korduvalt

täiendada.

2 (14)

2-21-18602

1.4. Kostja juhatuse liige saatis 15.03.2021 hagejale teavituse lepingu rikkumisest ja toetuse

tagasinõudmisest. Teavitusest nähtub, et EVL-i juhatuse hinnangul on rikutud lepingu p-i 2.2

(noortespordi toetuse kasutamine) ja p-i 3 (toetuse kontroll ja aruandlus); EVL-i juhatuse

hinnangul on aruanne puudulik ning EVL nõuab seetõttu lepingu p-de 3.6 ja 4.1.4 alusel

tagasi toetuse 736,60 eurot; selle summa kohustub hageja kostjale tagastama hiljemalt

25.03.2021. Pärast nimetatud kuupäeva saatis kostja hagejale teavitusi toetuse tagastamise

kohta ja hoiatas hagejat tasumata jätmisel õiguskaitsevahendite kasutamise eest.

1.5. Hageja lepingulise esindaja teabenõude alusel esitas kostja 10.05.2021 hagejale

revisjonikomisjoni aruande puuduste kohta ning EVL-i juhatuse 09.03.2021 koosoleku

protokolli, millest nähtuvalt on EVL teinud otsuse selle kohta, et aruanne on puudulik ning ta

nõuab lepingu p-de 3.6 ja 4.1.4 alusel toetuse osaliselt tagasi summas 736,60 eurot

(09.03.2021 otsus). Hageja hinnangul on mõlemad dokumendid loodud pärast hageja

esindajalt teabenõude saamist. Hageja nägi mõlemat dokumenti esmakordselt alles

10.05.2021. Revisjonikomisjoni aruandel puudub dokumendi koostamise kuupäev, koostaja

andmed ja allkiri. 09.03.2021 otsuse protokollis ei ole välja toodud revisjonikomisjoni

aruandes nimetatud puudusi. Samuti ei ole välja toodud, millal EVL hageja noortetoetuse

aruande revisjonikomisjonile kontrollimiseks edastas ja kes revisjonikomisjoni liikmetest

aruannet kontrollis.

1.6. EVL-i juhatus otsustas 10.11.2021 põhikirja p 3.5 alapunkti 3 alusel hageja kostja

liikmete hulgast välja arvata põhjusel, et hagejal on kostja ees võlgnevus 736,60 eurot (millele

lisandub viivis 8% aastas alates 26.03.2021), mida ei ole tähtaegselt ega vaatamata

korduvatele meeldetuletustele tasutud.

1.7. Hageja ei nõustu 10.11.2021 juhatuse otsusega ning taotleb selle kehtetuks tunnistamist.

1.7.1. Hagejal ei ole kostja ees täitmata kohustusi, küll aga on kostjal hageja ees rahaline

kohustus tsiviilasjas nr 2-19-19994 välja mõistetud menetluskulude tasumiseks 8405 eurot.

Hageja selgituste kohaselt tegi kostja ka 09.12.2019 juhatuse otsuse hageja väljaarvamise

kohta EVL-st viimasele ja veemotospordile mainekahju tekitamise tõttu. Hageja vaidlustas

selle otsuse ning maakohus tunnistas EVL-i otsuse kehtetuks (tsiviilasi nr 2-19-19994). Otsus

on jõustunud.

1.7.2. Hageja on talle eraldatud toetuse 2381 eurot kulutanud sajaprotsendiliselt klubi noorte

sportlaste toetamiseks, mida kinnitavad noortetoetuse aruande juurde lisatud kuludokumendid

ja toetuse aruandes loetletud noorte sportlaste saavutatud tulemused. Veemotospordis kulub

enamik rahast tehnikale (võistluspaatide ja mootorite soetamine ning nende hooldus) ning

suurem osa võistlustest toimub välisriikides, kuhu koos võistluspaatidega reisimine on

küllaltki kallis. Toetusega 2381 eurot ei olegi võimalik saada häid võistlustulemusi.

1.8. Hageja hinnangul on juhatuse 10.11.2021 otsus hageja väljaarvamise kohta

ebaproportsionaalselt karm, kuna hageja on kostja liikmete hulgast välja arvatud 736,60-

eurose võlgnevuse pärast, kuid kostjal endal on hageja ees rahalised kohustused 8405 eurot.

Kostja vastuväited hagiavaldusele

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

2.1. Hageja tegevuseks ei ole üksnes noorte veemotospordi huviliste treenimine ning ligipääs

võistlustele ja sportimistingimustele on üksnes hageja sportlastest liikmetel (mitte hagejal).

3 (14)

2-21-18602

Kostja hinnangul ei ole spordialaliitu kuulumine hageja jaoks vältimatult vajalik. Sportlane ei

pea võistlustele ja sportimistingimustele ligipääsu saamiseks olema spordiklubi liige. Ainsaks

EVL-i kaudu jagatavaks riiklikuks toetuseks ongi noortetoetus, millele hageja 2021. ega 2022.

aastal ei kvalifitseerunud.

2.2. Kostja selgituste kohaselt tekkis hagejal kostja ees rahaline kohustus 736,60 eurot kostja

juhatuse 09.03.2021 otsusega, millega otsustati hagejalt noortetoetus osaliselt tagasi nõuda,

sest hageja rikkus hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingut.

15.03.2021 teavitati hagejat kostja juhatuse otsusest nõuda noortetoetus osaliselt tagasi

summas 736,60 eurot ning vastava kohustuse täitmiseks määrati tähtaeg 10 päeva, s.o kuni

25.03.2021. Hageja ei vaidlustanud kostja juhatuse 09.03.2021 otsust ega tasunud ka

vaatamata korduvatele meeldetuletustele võlgnevust 736,60 eurot.

Kuna hageja ei tasunud võlgnevust, otsustas kostja juhatus 10.11.2021 otsusega hageja kostja

liikmete hulgast välja arvata EVL põhikirja p 3.5 alapunkt 3 alusel.

2.3. Kostja juhatuse 09.03.2021 koosoleku protokoll ei ole võltsitud ega loodud pärast hageja

28.04.2021 teabenõuet. 09.03.2021 koosoleku protokoll vormistati pärast vastavat koosolekut

ning sellest teavitati hagejat 15.03.2021 teavituses ehk kuus päeva pärast otsuse vastuvõtmist.

Kostjal polnud kohustust saata 09.03.2021 protokolli hagejale.

2.4. Väär on ka hageja väide revisjonikomisjoni aruande võltsimise kohta. Revisjonikomisjon

edastas aruande kostja juhatusele 08.01.2021 e-maili teel, kuid seda ei ole võimalik siinses

menetluses esitada, kuna see sisaldab ka muud, avalikustamisele mittekuuluvat teavet. Samas

on revisjonikomisjoni aruanne kostja sisemine dokument, mida ei pea edastama kostja

liikmetele. Revisjonikomisjoni aruandes tuvastatud puudustest teavitati hagejat korduvalt ning

paluti puudused kõrvaldada, mida hageja ei teinud. Kostjal puudus üldse kohustus saata

noortetoetuse saajate aruanded revisjonikomisjonile kontrollimiseks, kuid seda tehti

sõltumatuse ja erapooletuse tagamiseks. Samuti ei tulene kuskilt vorminõuded

revisjonikomisjoni aruandele.

2.5. Kostja ei nõustu hageja väitega, et ta on EVL-i poolt lepinguga eraldatud summa 2381

eurot kulutanud 100% klubi noorte sportlaste toetamiseks. Hageja rikkus lepingut, millest

tulenevalt otsustati kostja juhatuse 09.03.2021 otsusega küsida toetus osaliselt tagasi. Hageja

kohustus kostja ees tekkis 09.03.2021 juhatuse otsusega, millega otsustati välja makstud

noortetoetus osaliselt tagasi küsida. Hageja ei ole nimetatud otsust vaidlustanud ja tähtaeg

selleks on möödas.

Samas märgib kostja, et hageja siiski proovis kostja juhatuse 09.03.2021 otsust kohtus

vaidlustada, kuid kohus otsustas jätta hagi menetlusse võtmata (tsiviilasjad nr 2-21-5892 ja nr

2-21-9300).

2.6. Hageja väljaarvamine kostja liikmete hulgast ei ole ebaproportsionaalselt karm, kuna

hageja poolt noortetoetuse osaliselt tagasi maksmata jätmise tõttu saavad teised kostja liikmed

vähem toetust (hageja poolt tagasimakstav summa kuuluks jaotamisele toetust saama

kvalifitseerunud liikmete vahel).

Maakohtu otsus ja selle põhjendused

3. Maakohus rahuldas hagi ja tunnistas kostja juhatuse 10.11.2021 otsuse hageja EVL-st

väljaarvamise kohta kehtetuks. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ning mõistis

4 (14)

2-21-18602

kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 3030,40 eurot ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg

1 teises lauses ettenähtud ulatuses viivise alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva

lahendi jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.

3.1. Maakohus tuvastas, et kostja juhatuse 10.11.2021 otsusega arvati hageja kostja liikmete

hulgast välja põhikirja p 3.5. alapunkti 3 alusel. Vaidlustatud otsuse kohaselt on väljaarvamise

põhjusena toodud noortespordi toetuse kasutamise aruande korduvalt puudustega esitamine ja

puuduste kõrvaldamata jätmine, millega rikuti lepingu p-e 2.2 ja 3, ja 09.03.2021 juhatuse

otsusega toetuse osaliselt summas 736,60 eurot tagasi küsimise otsustamine lepingu p-de 3.6

ja 4.1.4 alusel, mida hageja vaatamata kostja meeldetuletusele kostjale tagasi ei maksnud.

3.2. Maakohus leidis, et vaidlus taandub küsimusele, kas hagejal oli vaidlustatud otsuse

tegemise ajal kostja ees võlgnevusi, mille tähtaeg oli möödunud.

3.3. Maakohus asus seisukohale, et liikmete ühingust väljaarvamiseks peavad olema

tõendatud väljaarvatavate isikute suhtes esitatud etteheited, kuid vaidlustatav otsus on

hagejale tehtud etteheidete osas põhjendamata. Vaidlustatud otsuses sisalduvad viited

põhikirja punkti rikkumisele on põhjendamata ja konkretiseerimata ning otsuse protokollist ei

nähtu, millistele tõenditele tuginedes on kostja hageja väljaarvamise asjaolud ehk hagejale

etteheidetavad rikkumised tuvastanud. Protokollist nähtub vaid üldsõnaline viide

revisjonikomisjoni aruandele ning sellele, et hagejale anti korduvalt võimalus noortetoetuse

aruandes puudused kõrvaldada, kuid nende dokumentide sisu otsuses ei avata.

3.4. Maakohus asus seisukohale, et hagejal ei olnud kohustust toetuse tagasinõudmise otsust

vaidlustada ja ta saab oma vastuväited esitada siis, kui kostja esitab tema vastu rahalise nõude

või kasutab muid õiguskaitsevahendeid. Samas märkis maakohus, et hageja on 09.03.2021

otsust kohtus vaidlustanud (tsiviilasi nr 2-21-5892 ja tsiviilasi nr 2-21-9300) ning viitas

eelnimetatud tsiviilasjade lõpplahendites sedastatule, mille kohaselt eeldab rahalise nõude

maksmapanek kostja, mitte hageja aktiivsust, ning kostja ainsaks võimaluseks on sooritushagi

esitamine.

3.5. Maakohus tunnistas vaidlustatud otsuse kehtetuks, kuna kohtumenetluses esitatu on

jätkuvalt ebamäärane ja konkretiseerimata ning kohtul ei olnud asjas esitatud tõendite põhjal

võimalik tuvastada hagejale tehtud etteheidete põhjendatust, sh hageja rikkumisi, mis

õigustaksid tema väljaarvamist EVL-st. Maakohtule jäi mõistetamatuks, miks EVL leidis, et

aruanne ei ole korrektne ja miks EVL-l on õigus osa toetust tagasi nõuda. Seetõttu ei ole

võimalik tuvastada EVL-i põhikirjas sätestatud välja arvamise eelduste täitmist.

3.6. Kuna kohus rahuldas hagi tervikuna, jättis maakohus TsMS § 162 lg 1 järgi poolte

menetluskulud kostja kanda.

3.7. Maakohus rahuldas hageja menetluskulude kindlaksmääramise avalduse osaliselt ja

mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud kokku 3030,40 eurot.

Apellatsioonkaebus

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ning teha uus

otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

4.1. Kostja hinnangul on maakohus kohaldanud ebaõigesti MTÜS § 16 lg-t 1 ja kostja

põhikirja p 3.5 alapunkti 3. Samuti ei ole selge ega jälgitav maakohtu siseveendumuse

kujunemine 10.11.2021 juhatuse otsuse ja 09.03.2021 juhatuse otsuse õiguspärasuse,

5 (14)

2-21-18602

põhjendatuse ja vaidlustatavuse osas. Seetõttu ei vasta maakohtu otsus TsMS § 442 lg 8

esimesele lausele.

4.2. Väär on maakohtu seisukoht, mille kohaselt on vaidlustatav otsus põhjendamata ja

konkretiseerimata ning et vaidlustatava otsuse protokollist ei nähtu, millistele tõenditele

tuginedes on väljaarvamise asjaolud tuvastatud. 10.11.2021 juhatuse otsuses on selgelt välja

toodud ja piisavalt põhjendatud, miks ja missuguste põhikirja punktide ja MTÜS sätete alusel

hageja välja arvati, samuti on viited hageja rikkumisele piisavalt põhjendatud.

10.11.2021 juhatuse otsuses on selgelt välja toodud, et kostja juhatuse 09.03.2021 otsusega

otsustati hagejalt osaliselt tagasi küsida noortespordi toetus summas 736,60 eurot, tuginedes

noortetoetuse kasutamise lepingu p-dele 3.6 ja 4.1.4. Lisaks on vaidlustatavas otsuses välja

toodud hageja teavitamise aeg toetuse osaliselt tagasiküsimise otsusest ning selle

tagasimaksmiseks antud tähtaeg, sh täiendav tähtaeg, ning asjaolu, et 10.11.2021 seisuga oli

hagejal endiselt kostja ees võlgnevus.

Kostjale jääb arusaamatuks, millistele täiendavatele tõenditele ta oleks pidanud 10.11.2021

otsuses tuginema. Kostja ei saa ega pea tõendama negatiivset asjaolu, et hageja ei ole

noortesporditoetust osaliselt tagasi maksnud.

Kostja ei nõustu maakohtuga, et vaidlustatavast otsusest nähtub vaid üldsõnaline viide

revisjonikomisjoni otsusele ning korduvate võimaluste andmisele aruande puuduste

kõrvaldamiseks. Hagejale oli nende dokumentide sisu teada ja kostja ei pidanud hakkama

juhatuse otsuses neid dokumente pikemalt selgitama.

4.3. Lisaks märgib kostja, et hageja väljaarvamise põhjuseks ei olnud aruande puudused ja

sellest tulenevalt noorteporditoetuse osaline tagasiküsimine 09.03.2021 otsusega, vaid see, et

hageja põhjendamatult ei tagastanud osaliselt noortespordi toetust vaatamata talle selleks

antud tähtajale. Kuna hageja otsustati välja arvata rahalise võlgnevuse tõttu, ei pidanudki

kostja vaidlustatavas otsuses käsitlema aruandega seotud puudusi, mille tagajärjel otsustati

noortesporditoetus osaliselt tagasi küsida – 10.11.2021 otsusega ei otsustatud toetuse osalist

tagasiküsimist. Siiski oli vaidlustatavas otsuses selgelt välja toodud, millest tulenevalt hagejal

rahaline võlgnevus tekkis. Varasemas 09.03.2021 otsuses ja 15.03.2021 teavituses on toetuse

osaliselt tagasiküsimist ka põhjendatud ja selgitatud.

4.4. Samas märgib kostja, et hageja ei vaidlustanud 09.03.2021 otsust ja see oli nii

vaidlustatava otsuse tegemise ajal kui on ka praegu kehtiv, mistõttu oli kostjal õigus toetus

osaliselt tagasi küsida.

4.5. Kostja heidab maakohtule ette ka seda, et maakohus analüüsis siinses tsiviilasjas

tsiviilasjades nr 2-21-5892 ja nr 2-21-9300 tehtud lahendeid 09.03.2021 otsuse

vaidlustamiseks esitatud nõuete menetlemisest keeldumise kohta. Nimetatud tsiviilasjade

kohta ei ole esitatud ühtegi tõendit ja kostjale ei ole mitte ükski dokument kättesaadav.

4.6. Kostja on jätkuvalt seisukohal, et hageja ei saa enam nõuda 09.03.2021 otsuse kehtetuks

tunnistamist ega sellele vastu vaielda. Kostja ei nõustu maakohtu seisukohaga, mille kohaselt

ei olnud hagejal kohustust vaidlustada 09.03.2021 juhatuse otsust ja ta saab oma vastuväited

esitada siis, kui kostja esitab tema vastu rahalise nõude või kasutab muid

õiguskaitsevahendeid. Juhul, kui hageja leidis, et ta ei rikkunud lepingut ning toetuse

tagasiküsimine ei olnud õiguspärane, oleks ta pidanud vaidlustama 09.03.2021 otsuse. Hageja

seda ei teinud, mistõttu on 09.03.2021 toetuse tagasinõudmise otsus kehtiv ja kostjal on selle

6 (14)

2-21-18602

alusel õigus toetus osaliselt tagasi küsida. Hageja ei ole vaidlustanud ka seda, et kostja

tasaarvestas oma nõude 10.03.2022 hageja rahalise nõudega, millest võib järeldada, et hageja

nõustus 09.03.2021 otsuse alusel toetuse osalise tagasimaksmisega.

4.7. Juhul kui asuda seisukohale, et hageja saab käesolevas asjas esitada vastuväiteid

09.03.2021 otsusele, on nimetatud otsus siiski õiguspärane ning kostjal oli õigus hagejalt

toetus osaliselt tagasi küsida. Kostja juhatus on nii 09.03.2021 otsuses kui ka hagejale

15.03.2021 saadetud teavituses selgelt välja toonud, et hageja toetuse aruanne ei anna sisulist

ülevaadet toetuse kasutamise kohta. Samuti on lepingu p-de 2.2.1 ja 2.2.2 kohta toetuse

summa 1428,60 eurot, kuid hageja aruandes on esitatud abikõlbulikke kuludokumente 692

euro kohta (aruande kuludokument nr 2, mille järgi toetati ühte noorsportlast summas 572

eurot, ja hiljem esitatud Leedu majutuse dokument, mida saab arvestada osaliselt ühe

noorsportlase osas summas 120 eurot). Sellest tulenevalt on hageja rikkunud lepingu p-i 2.2

(noortespordi toetuse kasutamine) ja p-i 3 (toetuse kontroll ja aruandlus) ning kostja nõuab

lepingu p-de 3.6 ja 4.1.4 alusel toetuse tagasi summas 736,60 eurot.

4.7.1. Kostja selgitas, et lepingu p-d 2.2.1–2.2.3 sätestasid toetuse kasutamise tingimused.

Hageja esitas 31.10.2020 kostjale toetuse aruande. Revisjonikomisjon vaatas selle üle ja

leidis, et hageja toetuse aruanne ei anna toetuse kasutamise kohta sisulist ülevaadet, lisaks on

täitmata lepingu p-d 2.2.1 ja 2.2.2 ning p 2.2.3 on täidetud liiga suures proportsioonis. Kostja

teavitas 20.01.2021 hagejat toetuse aruande puudustest ning tõi seejuures selgelt välja, et

aruanne ei anna ülevaadet, milleks toetust kasutati. Lepingu p 2.2.1 osas toodi välja, et 30%

noortetoetusest on ümardatult 714 eurot ning hooajal 2019 tõid hageja klubile tulemuspunkte

kolm sportlast, kuid toetuse aruande järgi oli kolmest sportlasest toetatud ainult ühte summas

572 eurot, lepingu p 2.2.1 kasutamata jääk on 142 eurot ja kahte sportlast ei ole üldse

toetatud. Lepingu p 2.2.2 osas toodi välja, et toetuse aruandes ei ole välja toodud sportlaste

lähetamist tiitlivõistlustele ja puuduvad ka vastavad kuludokumendid. Lepingu p 2.2.3 osas

selgitas kostja, et selles osas on toetust kasutatud ebaproportsionaalselt palju (ca 76%

toetusest), sest lubatud on kasutada 40% toetusest s.o ca 952,40 eurot.

4.7.2. Hageja esitas 26.01.2021 kostjale noortetoetuse aruande täiendusena majutuse arve ja

pangakonto väljavõtte, kuid kostja hinnangul esinesid aruandes endiselt puudused ning

01.02.2021 andis kostja hagejale täiendava tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. Kostja tõi välja,

et lepingu p 2.2.1 osas jääb ebaselgeks, milline osa kasutati teise kahe tulemusi toonud

sportlase peale. Lepingu p 2.2.2 osas selgitas kostja, et kui toetust kasutati päevarahade

maksmiseks, siis on vajalik esitada sellekohased juhatuse otsused, kellele ja mis suuruses

päevarahasid maksti. Majutuse arve kohta märkis kostja, et arve järgi on majutus tellitud 17

inimesele, kuid Leedus võistles vaid üks noorsportlane, mistõttu arvestatakse esitatud arvet

osaliselt 120 euro ulatuses. Lepingu p 2.2.3 osas palus kostja täiendavalt selgitada, millised

täpsed kulutused sellele punktile vastavalt tehti.

4.7.3. Hageja esitas 03.02.2021 kostjale aruande täienduse. Kostja hinnangul olid välja toodud

puudused endiselt kõrvaldamata. Hageja selgitas aruande täiendustes, et toetust kasutati ka

teise kahe noorsportlase majutamiseks Leedus. Kuna need sportlased Leedus ei võistelnud,

siis lepingu p 2.2.2 järgi ei kvalifitseeru nende majutamise kulu noortetoetusega kaetavaks.

Küsitavusi tekitavad ka lepingu p 2.2.3 järgi toetuse kasutamise kohta esitatud

kuludokumendid 3 ja 4, sest arvetele oli lisatud suvalisi paadimootori varuosasid ja suures

koguses desinfitseerimise vahendit ning vastavad arved on esitatud ettevõtte Osaühing Enberg

T.E. (registrikood 10467087) poolt, mille kaks osanikku ja juhatuse liiget (IK ja AK) on ka

hageja juhatuse liikmed.

7 (14)

2-21-18602

4.8. Kostja hinnangul on ka 10.11.2021 juhatuse otsus õiguspärane ja põhjendatud.

4.9. Maakohus on olulise tõendina jätnud hindamata kostja revisjonikomisjoni aruande

(hagiavalduse lisa 16) ega ole ka põhjendanud, miks ta on jätnud selle hindamata.

Revisjonikomisjoni aruandes on selgelt välja toodud, missuguseid lepingu punkte on hageja

rikkunud ja mis puudused esinesid hageja toetuse aruandes.

Vastustaja seisukoht

5. Hageja palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 2¹ alusel tuleb maakohtu otsuse resolutsioon

jätta muutmata, kuid maakohtu otsuse põhjendusi tuleb muuta vaidlustatava juhatuse otsuse

põhjendatuse osas ning täiendada hagejale etteheidetavate rikkumiste tuvastamise osas.

Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ning apellatsioonimenetluse kulud jäävad sellest

lähtuvalt kostja kanda.

7. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust

ja põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja on

vaidlustanud maakohtu otsuse täies ulatuses.

8. Ringkonnakohus võtab TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi apellatsioonkaebuse lahendamisel

aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad

kahtlused nende asjaolude tõendamise menetluse õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta

ja ringkonnakohus ei pea nende uut tuvastamist vajalikuks. Maakohus tuvastas, et kostja

juhatuse 10.11.2021 otsusega arvati hageja kostja liikmete hulgast välja.

Apellatsioonimenetluses vaidlevad pooled jätkuvalt selle üle, kas hageja väljaarvamiseks

esines alus ning kas vastav alus on vaidlustatavas otsuses piisavalt esile toodud.

9. MTÜS § 16 lg 1 esimese lause kohaselt võib liikme mittetulundusühingust välja arvata

juhatuse otsusega põhikirjas ettenähtud juhtudel ja korras. Vaidlustatava otsuse kohaselt arvati

hageja EVL-i liikmete hulgast välja põhikirja p 3.5 alapunkti 3 alusel põhjusel, et hagejal on

EVL-i ees võlgnevus, mida ta ei ole vaatamata korduvatele meeldetuletustele tasunud (dtl

114). Hageja esitas hagi nimetatud otsuse kehtetuks tunnistamiseks, kuna on seisukohal, et tal

ei ole kostja ees täitmata kohustusi, st väljaarvamine on hageja hinnangul alusetu.

10. EVL-i põhikirja p 3.5 alapunkti 3 kohaselt võib juhatuse otsusega liikme EVL-ist välja

arvata, kui ta omab rahalisi võlgnevusi EVL-i ees, mille tähtaeg on möödas (dtl 19–27).

10.11.2021 juhatuse koosoleku protokolli kohaselt tulenes hageja võlgnevus sellest, et hageja

esitatud toetuse aruanne oli revisjonikomisjoni hinnangul puudustega, mida hageja ei

kõrvaldanud. Sellega rikkus hageja lepingu p-e 2.2 (s.o toetuse kasutamise tingimusi) ja 3

(toetuse aruandlus). Kostja juhatus tegi lepingu p-de 3.6 ja 4.1.4 alusel 09.03.2021 otsuse

hagejalt toetuse osalise tagasiküsimise kohta summas 736,60 eurot, teavitas sellest 15.03.2021

hagejat ja andis talle tähtaja tagasinõutava summa tagasimaksmiseks. Vaatamata korduvatele

meeldetuletustele ei olnud hageja 10.11.2021 seisuga toetust tagasi maksnud (dtl 114).

11. Seega on vaidlustatud otsuses nimetatud nii väljaarvamise õiguslik alus (MTÜS § 16 lg 1

ja põhikirja p 3.5 alapunkt 3) kui ka väljaarvamise asjaolud (revisjonikomisjoni aruanne

hageja noortetoetuse aruande puuduste kohta, puuduste kõrvaldamata jätmine ning lepingu p-

8 (14)

2-21-18602

de 2.2 ja 3 rikkumine, juhatuse otsusega toetuse osaline tagasinõudmine ja tagasimaksmiseks

antud tähtaja mittejärgimine hageja poolt). Ringkonnakohtu hinnangul on vaidlustatav otsus

piisavalt põhjendatud ning maakohtu etteheited, et 10.11.2021 otsus on põhjendamata ja

konkretiseerimata, on alusetud.

11.1. Kohtupraktikas on küll asutud seisukohale, et ühingu liikme väljaarvamine peab olema

põhjendatud ja need põhjendused peavad sisalduma liikme väljaarvamise otsuses või olema

esitatud viivitamatult pärast otsuse tegemist ning hilisemalt täiendavate põhjenduste ja

etteheidete esitamine, sh kohtumenetluses, ei muuda neid otsuse aluseks (TlnRnKo

04.02.2022, 2-21-1938, p 29 ja seal viidatud kohtupraktika), kuid praegusel juhul sisalduvad

vaidlustatud otsuses nii konkreetsed õiguslikud alused kui ka faktilised asjaolud, sh viited

nende asjaoludega seotud konkreetsetele dokumentidele. Nende asjaolude valguses tulebki

praegusel juhul vaidlustatud otsuse õiguspärasust sisuliselt kontrollida. Küsimus sellest, kas

vastavad asjaolud andsid siinsel juhul alust hageja ühingust välja arvata ning kas

otsuses/protokollis viidatud tõendid ka tegelikult hagejale etteheidetavaid rikkumisi

tõendavad, tuleb lahendada eraldiseisvalt.

11.2. Seadusandja ei ole sätestanud nõuet kajastada väljaarvamise otsuses üksikasjalikke

põhjendusi ega avada neid kinnitavaid tõendeid otsuses endas, mis oleks ka ebamõistlik,

arvestades sellest ühingutele tekkivat halduskoormust. Oluline on, et ühingu liikmele oleks

otsuse tegemisel teada, mille alusel ta ühingust välja arvati ja millise rikkumise toimepanemist

talle ette heideti. Kolleegiumi hinnangul on see nõue 10.11.2021 otsuse puhul täidetud.

11.3. Seega ei nõustu ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, justkui ei oleks kostja

vaidlustatavat otsust piisavalt põhjendanud. Maakohus ei ole oma sellekohase seisukoha

alusena ka ühelegi õigusnormile viidanud, rikkudes TsMS § 436 lg-t 1. Ringkonnakohtu

hinnangul on vaidlustatav otsus piisavalt põhjendatud ja kolleegium muudab selles osas

vastavalt eeltoodule maakohtu otsuse p-de 38 ja 40 põhjendusi. Kostja vastavad vastuväited

maakohtu otsusele on põhjendatud.

12. Eelnev ei tähenda siiski, et kostja ei saaks ega peaks hilisema vaidluse korral otsuses

esitatud põhjendusi täiendavalt selgitama ja tõendama. Kostja tugines otsuses võlgnevuse

olemasolule ning hageja vaidlustas selle etteheite. Seega tuleb praegusel juhul kontrollida, kas

hagejal oli 10.11.2021 otsuse tegemise ajal kostja ees rahalisi võlgnevusi või mitte, millisele

seisukohale asus õigesti ka maakohus. Selle asjaolu tõendamiseks saavad pooled esitada

seisukohti ja tõendeid ka pärast vaidlustatava otsuse tegemist, kuid selles otsuses esitatu

piirides.

13. Maakohus asus vastuoluliselt ühelt poolt seisukohale, et 10.11.2021 koosoleku

protokollist ei nähtu, millistele tõenditele tuginedes on hagejale etteheidetavad rikkumised

tuvastatud, teisalt aga märkis, et protokollist nähtub viide revisjonikomisjoni aruandele ning

on tuginetud sellele, et hagejale anti võimalus aruande puudused kõrvaldada. Seejuures on

maakohus otsuse p-st 39 nähtuvalt ka hinnanud enamikke vaidlustatavas otsuses nimetatud

dokumente (tõendeid) (v.a revisjonikomisjoni aruannet), kuid on jõudnud järeldusele, et asjas

esitatud tõendid (hageja noortetoetuse aruanne, juhatuse 09.03.2021 otsus ning sellele

eelnenud poolte kirjavahetus) ei võimalda tuvastada hageja rikkumist. Alljärgnevatel

põhjendustel nõustub ringkonnakohus maakohtu järeldusega, et menetluses esitatu ei

võimalda asuda seisukohale, et hagejal on kostja ees võlgnevus.

14. Kostja väitel on võlgnevuse aluseks juba ainuüksi 09.03.2021 otsus, millega otsustati

toetus osaliselt tagasi nõuda (dtl 110), milline otsus oli 10.11.2021 otsuse tegemise ajal ja on

9 (14)

2-21-18602

ka praegu kehtiv ning mille vaidlustamise tähtaeg on möödas. Kolleegium ei nõustu kostja

selle seisukohaga. Kuigi hageja ja kostja vahel on ka liikmelisusel põhinev õigussuhe, tuleb

siinses asjas arvestada, et noortetoetuse maksmist, selle kasutamist ja tagasinõudmist

reguleerib poolte vahel sõlmitud leping. Seega on tegemist lepingulise vaidlusega ning hageja

toetuse osalise tagastamise kohustus saab tuleneda üksnes lepingust, mitte juhatuse otsusest.

Järelikult ei piisa toetuse osalise tagasimaksmise kohustuse tekkimiseks juhatuse otsusest.

Eelnevat arvestades ei ole 09.03.2021 otsuse õiguspärasuse tuvastamine siinses asjas

asjakohane ning samal põhjusel ei mõjuta ka 09.03.2021 otsuse vaidlustamata jätmine hageja

õigust toetuse tagasinõudmise alustele vastu vaielda. Hageja väljaarvamise eeldusena tuleb

tuvastada võlgnevuse olemasolu, mis omakorda sõltub lepingu rikkumise tuvastamisest.

14.1. Vastuseks kostja vastuväitele, et maakohus ei oleks tohtinud arvestada siinses asjas

tsiviilasjade nr 2-21-5892 ja nr 2-21-9300 lahendites (menetlemisest keeldumise määrused)

kajastatud kohtu seisukohti, märgib ringkonnakohus, et kostja ise viitas nimetatud

kohtumenetlustele (vt kostja 29.12.2021 vastus hagile, p 4.8 (dtl 240)). Seejuures tsiteeris

maakohus üksnes kohtu seisukohti viidatud tsiviilasjades ning ei kasutanud neid lahendeid

tõendina mingite siinses asjas oluliste asjaolude tuvastamiseks. Kolleegium nõustub

maakohtuga, et toetuse tagasisaamine (rahalise nõude maksma panemine) eeldab aktiivsust

kostjalt, mitte hagejalt, ning hagejal ei olnud kohustust toetuse tagasinõudmise otsust

vaidlustada. Hageja saab oma vastuväited esitada siis, kui kostja esitab tema vastu kohtusse

rahalise nõude või kasutab muid õiguskaitsevahendeid.

14.2. Eksitav on ka kostja apellatsioonimenetluses esitatud väide, justkui oleks hageja

tänaseks võlgnevuse likvideerinud ning väljendanud sellega ühtlasi 09.03.2021 otsusega

nõustumist. Hageja selgitas vastuses apellatsioonkaebusele, et ta ei ole vaidlusalust

võlgnevust likvideerinud, vaid kostja, tasudes hagejale tsiviilasjas nr 2-19-19994 välja

mõistetud menetluskulusid, tegi omavolilise tasaarvestuse hagejale 15.03.2021 esitatud

alusetu nõudega. Kostja ei ole hageja selgitust ümber lükanud ega sellele vastupidist

tõendanud.

15. Hageja vaidlustas lepingu rikkumise, märkides hagiavalduses, et tal ei ole kostja ees

täitmata kohustusi (hagiavalduse p 27 alapunkt 1 (dtl 8)) ning lepinguga eraldatud toetuse

summa on kasutatud sihipäraselt (hagiavalduse p 27 alapunkt 2 (dtl 8)). Arvestades neid

hageja vastuväiteid kohustuste rikkumisele ja vaidlustatava otsuse protokollis esile toodud

asjaolusid, saab ja tuleb siinses asjas hageja väljaarvamise õiguspärasuse kontrollimiseks

tuvastada, kas hageja aruandes esinevad puudused ja kas hageja on rikkunud lepingu p-e 2.2

ja 3, ning hinnata, kas seetõttu on põhjendatud toetuse tagasinõudmine summas 736,60 eurot

lepingu p-de 3.6 ja 4.1.4 alusel.

15.1. Lepingu p 3.6 kohaselt, kui tuvastatakse toetuse kasutamise rikkumine või aruande

puudus, on toetuse andjal õigus nõuda igal ajal täpsustatud aruande esitamist, kogu või osa

toetuse tagastamist või kasutada muid õiguskaitsevahendeid (dtl 36). Lepingu p 4.1.4 kohaselt

kohustub toetuse saaja tagastama lepingus sätestamata eesmärgil kasutatud toetuse osa toetuse

andja vastavasisulise kirjaliku nõude alusel (dtl 36). Seega on toetuse tagasinõudmise

eelduseks toetuse kasutamise tingimuste rikkumise või aruande puuduse tuvastamine ning

kirjalik nõue toetuse tagasiküsimiseks.

15.2. Kostja esitas 15.03.2021 hagejale kirjaliku nõude (teavitus lepingu rikkumisest ja otsus

toetuse tagasinõudest (dtl 94)). Selle kohaselt vaatas revisjonikomisjon hageja esitatud toetuse

aruande üle ning toetuse aruanne oli puudustega. Puudusi ei kõrvaldatud tähtaegselt ning need

esinevad endiselt nii aruande kui ka toetuse kasutamise osas. Toetuse aruanne ei anna sisulist

10 (14)

2-21-18602

ülevaadet, milleks ja kuidas toetust kasutati, ning lepingu p-de 2.2.1 ja 2.2.2 kohta on toetuse

summa 1428,60 eurot, aga aruandes on esitatud abikõlbulikke kuludokumente 692 euro kohta.

Seega on kostja väitel revisjonikomisjoni aruandega tuvastatud puudused nii aruandes kui ka

toetuse kasutamise osas.

15.3. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et revisjonikomisjoni aruanne (dtl 108–109) tuleks

jätta tõendina arvestamata.

15.3.1. Hageja on vaidlustanud revisjonikomisjoni aruande kui tõendi usaldusväärsuse,

märkides nii hagiavalduses kui ka vastuses apellatsioonkaebusele, et EVL-i

revisjonikomisjoni aruanne võltsiti pärast seda, kui hageja esindaja palus teabenõude korras

EVL-il väljastada revisjonikomisjoni aruanne (vt hagiavalduse p 27 alapunkt 4 (dtl 9)).

Hageja kinnitusel nägi ta revisjonikomisjoni aruannet esimest korda 10.05.2021, mil kostja

vastas hageja esindaja teabenõudele. Revisjonikomisjoni aruandest ei nähtu selle koostamise

kuupäeva ega selle koostajate andmeid, samuti puuduvad allkirjad.

15.3.2. Kostja ei eita, et ta ei ole varem revisjonikomisjoni aruannet hagejale saatnud, kuid ei

nõustu, et revisjonikomisjoni aruanne oleks võltsitud. Kostja väitel edastas revisjonikomisjon

talle aruande 08.01.2021 e-kirjaga, mida ta ei esitanud siinses asjas tõendina põhjusel, et

vastav e-kiri sisaldab ka muud hagejale avalikustamisele mittekuuluvat informatsiooni.

Kolleegiumi hinnangul ei välista muu teabe sisaldumine e-kirjas iseenesest selle tõendina

esitamist, kuna võimalik oleks olnud esitada ka nt väljavõte kirja päisest, kust nähtunuks kirja

pealkiri, saatmise aeg, adressaatide ring ja manused.

15.3.3. Samas esitas kostja revisjonikomisjoni liikme SK kinnituse selle kohta, et ta edastas

08.01.2021 kostja juhatusele revisjonikomisjoni aruande seoses noortespordi toetuse

kasutamisega toetuse saajate poolt 2020. aastal. SK kinnitas, et kostja poolt 10.05.2021

hagejale edastatud väljavõte on pärit 08.01.2021 edastatud revisjonikomisjoni aruandest (dtl

248). Kohtul ei ole alust kahelda SK kinnituse usaldusväärsuses.

15.3.4. Hageja ei ole toonud esile asjaolusid, mis annaks alust arvata, et revisjonikomisjoni

aruanne võiks olla võltsitud TsMS § 277 tähenduses. SK kinnitust arvestades ei ole alust

lugeda aruannet ka ilmselt ebausaldusväärseks TsMS § 238 lg 5 mõttes, mis õigustaks selle

arvestamata jätmist.

15.4. Õige on kostja etteheide, et maakohus ei ole selle hindamisel, kas hageja rikkus toetuse

kasutamise tingimusi ja aruandluse nõudeid, kostja revisjonikomisjoni aruannet sisuliselt

hinnanud. Ringkonnakohus saab selle rikkumise kõrvaldada, hinnates alljärgnevalt ise nii

revisjonikomisjoni aruannet kui ka sellele järgnenud poolte e-kirjavahetust hageja esitatud

aruande puuduste ja toetuse kasutamise kohta. Ringkonnakohus täiendab alljärgnevaga

maakohtu otsuse põhjendusi.

15.4.1. Revisjonikomisjoni aruandest nähtuvalt ei anna hageja toetuse aruanne ülevaadet,

milleks toetust kasutati. Täitmata on lepingu p-d 2.2.1 ja 2.2.2 ning lepingu p-i 2.2.3 on

täidetud liiga suures proportsioonis (75,97% kogu toetusest). Aruande koostaja peaks lahti

kirjutama, milliseid tegevusi tehti tulemuste saavutamiseks ning milleks toetust kasutati.

Hagejat tuleks teavitada aruande puudustest ja paluda need puudused kõrvaldada (dtl 108–

109).

15.4.2. Kostja saatis 10.01.2021 hagejale e-kirja (väidetavalt 08.01.2021 revisjonikomisjoni

aruande põhjal), mille kohaselt on kostja toetuse aruande läbi vaadanud ning palus esitatud

11 (14)

2-21-18602

aruannet täiendada. Kostja tõi kokkuvõtvalt välja, et aruanne ei anna ülevaadet, milleks

toetust kasutati; viitega lepingu p-le 2.2.1 märkis kostja, et toetatud on hagejale 2019. a

hooajal tulemuspunkte toonud kolmest sportlasest ainult ühte (PL) summas 572 eurot, selle

lepingupunkti kasutamata jääk on 142 eurot ja kahte sportlast ei ole üldse toetatud; viitega

lepingu p-le 2.2.2 märkis kostja, et aruandes ei ole välja toodud, et oleks toetatud sportlaste

lähetamist tiitlivõistlustele, ja puuduvad ka vastavad kuludokumendid; viitega lepingu p-le

2.2.3 märkis kostja, et ebaproportsionaalselt suures mahus (ümardatult 76% toetusest) on

toetust kasutatud p 2.2.3 alusel (dtl 76–77).

15.4.3. Hageja vastas 26.01.2021 kostja küsimustele. Hageja märkis, et talle jääb

arusaamatuks, kuidas ei ole teist kahte noorsportlast toetatud, viidates, et juppide arved on

kostjale esitatud. Hageja esitas täiendavalt Leedu majutuse, Rootsi päevarahade ja paadi

kütuse kuludokumendid (dtl 83, 84–88).

15.4.4. Kostja palus 01.02.2021 hagejal veelkord aruannet täiendada. Kostja märkis, et jääb

läbipaistmatuks, milline osa kulutati teise kahe noorsportlase toetamiseks; päevarahade

maksmiseks on vajalik juhatuse otsus ning Leedu majutuse kuludokumenti saab arvestada

üksnes ühe isiku osas summas 120 eurot, kuna Leedus toimunud EM-il osales vaid üks

noorsportlane. Ühtlasi palus kostja selgitada, millised on täpsed kulud, mida lepingu p 2.2.3

alusel tehti (dtl 89–90).

15.4.5. 03.02.2021 vastas hageja kõikidele kostja esitatud täiendavatele küsimustele. Hageja

selgitas, et toetust kasutati kõigi kolme noorsportlase üldfüüsiliseks ettevalmistuseks ning teist

kahte noorsportlast (peale PL) toetatakse hageja poolt sajaprotsendiliselt, sh varustusega.

Leedu majutuse kuludokumendi arvestamise osas selgitas hageja, et kuna kostja registreeris

Leedu võistlusele ka teised kaks noorsportlast, siis oli majutuse broneering tehtud kõigile

kolmele noorsportlasele koos mehhaanikutega; broneering oli tehtud enne, kui kostja otsustas

teist kahte noorsportlast karistada, ning broneeringutasu ei kuulunud tagastamisele. Seoses

lepingu p 2.2.3 alusel tehtud kuludega viitas hageja kahele arve-saatelehele. Lisaks märkis

hageja, et täiendavate küsimuste korral saab dokumentidega tutvuda Paistu 3a, Viljandi (dtl

89).

15.4.6. Toimikust nähtuvalt kostja hagejale enam täiendavaid küsimusi ei esitanud, vaid saatis

järgmiseks 15.03.2021 e-kirjaga teavituse lepingu lõpetamise kohta ja otsuse toetuse

tagasinõudmise kohta (dtl 92). Hageja pöördus pärast 15.03.2021 e-kirja saamist kostja poole

küsimusega „kas esitaud dokumendid pole aruande kõlblikud ?“ (dtl 95), millele kostja

sisuliselt ei vastanud, vaid märkis, et hagejale anti võimalus aruande puudused kõrvaldada,

kuid hageja ei suutnud talle antud tähtajaks aruande puudusi kõrvaldada ja abikõlbulikke

dokumente esitada, mistõttu kostja juhatus tegi otsuse lepingu lõpetamise ja toetuse osalise

tagasinõudmise kohta (dtl 95).

15.4.7. Eelkäsitletud tõendeid kogumis arvestades asub ringkonnakohus seisukohale, et

revisjonikomisjoni aruande ja poolte kirjavahetuse põhjal ei ole tuvastatav, et hageja oleks

rikkunud aruandluse ja toetuse kasutamise tingimusi. Ehkki revisjonikomisjoni aruandes oli

viidatud probleemidele hageja esitatud aruandes ja antud hinnang, et hagejat tuleks teavitada

aruande puudustest ja paluda need kõrvaldada, ongi hageja esitanud kostjale tema küsimuste

peale kahel korral täiendavaid selgitusi ja dokumente. Seejuures vastas hageja 03.02.2021 e-

kirjas kõigile kostja 01.02.2021 e-kirjas esitatud küsimustele. Vähemalt osaliselt (nt osaliselt

Leedu majutuse osas) on kostja hageja selgitusi ka aktsepteerinud. Poolte kirjavahetus koos

sellele lisatud dokumentidega ei võimalda järeldada, et revisjonikomisjoni aruandes välja

toodud puudused hageja esitatud aruandes oleksid jäänud kõrvaldamata.

12 (14)

2-21-18602

15.5. Siinses kohtumenetluses vaidlustas hageja kostja väite, et ta ei ole toetust

sihtotstarbeliselt kasutanud (dtl 8). Kostja aga ei ole toonud kohtu ette asjaolusid ega

põhistanud, miks ei saa hageja esitatud selgituste ja kuludokumentide alusel lugeda aruande

puuduseid kõrvaldatuks ja toetuse kasutamist sihipäraseks, sh ei ole arusaadav, miks saab

lepingu p-de 2.2.1 ja 2.2.2 osas arvestada abikõlbulikuna üksnes 15.03.2021 teavituses

märgitud 692 eurot, sh miks vaatamata hageja esitatud selgitustele kulu tekkimise ja kandmise

kohta ei ole Leedu majutuskulud abikõlbulikud suuremas osas kui 120 eurot. Maakohus

selgitas 14.02.2024 kohtuistungil, et vaidlus taandub esiteks sellele, kas kostjal oli õigus

toetust tagasi nõuda, ja teiseks sellele, kas hagejal olid täitmata rahalised kohustused kostja

ees. Seejärel palus kohus kostjal selgitada, millises osas ei vastanud aruanne kostja ootustele

ning miks ei olnud osad kuludokumendid abikõlbulikud (dtl 400). Kostja sellele küsimusele

sisulist vastust ei andnud, vaid märkis üksnes, et 09.03.2021 otsusega otsustati toetus tagasi

küsida ning hageja ei ole seda otsust vaidlustanud (dtl 400). Ringkonnakohus on ülal asunud

seisukohale, et juhatuse otsus ei ole lepingulises suhtes kohustuste tekkimise aluseks.

Apellatsioonkaebuses tugineb kostja ka sellele, et lepingu p 2.2.3 alusel tehtud kulude kohta

esitatud arved nr 3 ja 4 tekitavad küsitavusi. Samas ei ole kostja 15.03.2021 teavituses ega

09.03.2021 otsuses sellele probleemile viidatud. Lisaks ei ole kostja põhistanud ega

tõendanud, et viidatud kuludokumentidelt nähtuvad kulud ei oleks abikõlbulikud, sh et

abikõlbulikuna ei saaks arvestada hagejaga seotud ettevõtete esitatud arveid.

15.6. Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et asja materjalide põhjal ei ole võimalik väita, et

kostjal oleks olnud õigus toetus osaliselt tagasi küsida. Lepingulises suhtes ei teki hagejal

kostja ühepoolse otsuse alusel kostja ees rahalisi kohustusi. Siinses asjas esitatu ei võimalda

järeldada, et kostjal oleks hageja vastu rahalisi nõudeid. Vastavale lõppjäreldusele on õigesti

jõudnud ka maakohus.

16. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 38 lg 1 võimaldab huvitatud isikul nõuda kohtus

juriidilise isiku organi seaduse või põhikirjaga vastuolus oleva otsuse kehtetuks tunnistamist.

Kohtupraktikas on leitud, et see kehtib ka MTÜ juhatuse otsuse kohta liikme väljaarvamise

kohta (vt nt TlnRnKo 23.09.2009, 2-09-48081, lk 7). Kuna kostja ei ole tõendanud

võlgnevuse olemasolu, mille tõttu ta hageja põhikirja p 3.5 alapunkti 3 alusel välja arvas, siis

on põhikirjas ettenähtud väljaarvamise eeldused täitmata, millisele lõppjäreldusele jõudis

õigesti ka maakohus. Seega on maakohus õigesti kostja juhatuse 10.11.2021 otsuse kehtetuks

tunnistanud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

17. Kuna ringkonnakohus ei muuda maakohtu otsust asja sisulise lahenduse osas, ei ole seda

TsMS § 173 lg 3 järgi vaja muuta ka menetluskulude jaotuse osas.

18. TsMS § 173 lg 1 kohaselt tuleb jaotada ka apellatsioonimenetluse kulud. Arvestades, et

apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS §

171 lg 1 järgi kostja kanda.

19. Kostja ei ole esitanud sisulisi vastuväiteid maakohtu poolt menetluskulude

kindlaksmääramisele ning ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus menetluskulude

kindlaksmääramisel diskretsiooni piire ega muid menetlusõiguse norme rikkunud. Maakohtus

kindlaksmääratud menetluskulud on vajalikud ja põhjendatud. Seega jääb jõusse ka maakohtu

otsustus menetluskulude kindlaksmääramise osas.

13 (14)

2-21-18602

20. Hageja esitas 25.04.2025 taotluse menetluskulude suuruse kindlaksmääramiseks ja

menetluskulude nimekirja ringkonnakohtu menetluses kantud menetluskulude kohta. TsMS §

175 lg 1 järgi mõistab kohus menetluskulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Hageja 25.04.2025 menetlusekulude nimekirja kohaselt on tema menetluskuluks lepingulise

esindaja kulud kokku 1073,60 eurot (koos käibemaksuga). Nimekirja kohaselt kulus hageja

lepingulisel esindajal apellatsioonimenetluse toimingutele kokku 7,20 tundi. Selle aja jooksul,

kokkuvõtvalt, tutvuti kostja apellatsioonkaebusega (ca 6 lk sisulisi põhjendusi) ja koostati

sellele vastus (ca 4 lk sisulisi põhjendusi) ning esitati vastavalt ringkonnakohtu antud tähtajale

täiendavad seisukohad ja menetluskulude nimekiri. Nimetatud toimingute hulgas sisalduvad

nõupidamised kliendiga.

20.1. Ringkonnakohus peab kõiki kostja menetluskulude nimekirjas loetletud esindaja

toiminguid vajalikeks ning, arvestades eelkõige kostja (apellandi) menetlusdokumentide

mahtu ja nendele vastuseks koostatud hageja enda menetlusdokumentide mahtu, ka nendele

toimingutele kulunud ajakulu tervikuna põhjendatuks.

20.2. Hageja lepingulise esindaja tunnitasu 120 eurot/tunnis (ilma käibemaksuta, s.o 146,40

eurot käibemaksuga) on põhjendatud. Kohtupraktikas on peetud turuhinnale vastavaks ning

põhjendatud ja vajalikuks juristist lepingulise esindaja tunnihinda 120–140 eurot (ilma

käibemaksuta) (nt TlnRnKo 20.12.2024, 2-21-12012, p 55; TlnRnKo 30.10.2024, 2-21-

14108. p 33).

20.3. Kuna kostja ei ole käibemaksukohustuslane ning on menetluskulude nimekirjas

kinnitanud, et ta ei saa käibemaksu tagasi, siis on põhjendatud menetluskulude hüvitamine

koos käibemaksuga.

21. Menetluskulude jaotust ja hüvitatavate menetluskulude suurust saab TsMS § 178 lg 1

kohaselt vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega vastavalt

menetluskulude jaotus ja rahaline suurus kindlaks määrati. Sama paragrahvi 2. lõike kohaselt

võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks

õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude

summa ületab 280 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)

14 (14)