3-24-1958/14 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse tegemise aeg ja koht

9. mai 2025, Tallinn

Haldusasja number

3-24-1958

Haldusasi

Q.S-i kaebus tühistada Tallinna Linnavalitsuse 04.06.2024

korraldus nr 552 ning Tallinna linna kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: Q.S, volitatud esindaja Olga Väina-Kesler

Vastustaja: Tallinna linn

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kaebus. Tühistada Tallinna Linnavalitsuse 04.06.2024 korraldus nr

552 ning kohustada Tallinna linna vaadata kaebaja avaldus üürilepingu

pikendamiseks uuesti läbi arvestades muuhulgas käesoleva kohtuotsuse

põhjendustega.

2. Mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja kaebuselt tasutud riigilõiv summas 20

eurot. Muus osas jätta poolte menetluskulud nende enda kanda.

3. Kaebajal esitada vastustajale andmed, kuhu tuleb välja mõistetud riigilõiv kanda

hiljemalt 5 päeva jooksul arvates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest.

4. Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja ja muud isikuid tuvastada

võimaldavad andmed nagu elukoha aadress jms tähemärgiga.

5. Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 09.06.2025 (halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 184).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Linnavalitsus võttis 04.06.2024 vastu korralduse nr 552, millega otsustati jätta

pikendamata kaebajaga 28.08.2014 sõlmitud ning 12.09.2017 ja 12.07.2022 pikendatud

üürileping nr ISS-1465 ning lugeda üürileping lõppenuks tähtaja saabumisega 28.08.2024.

2. 03.07.2027 saabus Tallinna Halduskohtule Q.S-i kaebus tühistada Tallinna Linnavalitsuse

04.06.2024 korraldus nr 552 ning Tallinna linna kohustamiseks teha uus korraldus, millega

pikendada Q.S ja Tallinna Linnavalitsuse vahel sõlmitud munitsipaalruumi aadressil YYY,

Tallinn üürileping 5 aastaks.

3. Kohus võttis kaebuse oma 12.07.2024 määrusega menetlusse. Ühtlasi kohaldas kohus omal

algatusel esialgset õiguskaitse ja peatas Tallinna Linnavalitsuse 04.06.2024 korralduse nr 552

ja sellele lisatud Tallinna Linnavaraameti 06.06.2024 teavituse nr 3.2-1/2509 - 2 kehtivuse

kuni käesolevas asjas tehtava lõpplahendi jõustumiseni.

08.04.2025 määrusega määras kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse.

KAEBAJA SEISUKOHAD

4. Kaebaja seisukohad on kokkuvõtvalt järgmised.

4.1. Kaebaja leiab, et 04.06.2024 vastustaja korraldusega nr 552 on oluliselt rikutud tema ja

tema alaealiste laste subjektiivsed õigusi, nimelt õigust Tallinna linna eluruumile.

Korralduse aluseks olev Lasnamäe linnaosa eluasemekomisjoni andmed on valed ja järeldused

ebaõiged. Mõlemad lapsed W.S ja F.S-i on jäänud elama koos kaebajaga ning on täielikult

tema ülalpidamisel. Tuleb silmas pidada, et vanema ülalpidamiskohustus ühe lapse kohta

rahaliselt moodustab mitte vähem kui 286,63 eurot. On absurdne Lasnamäe linnaosa

eluasemekomisjoni põhjendus, et lastele on tagatud elukoht nende ema juures.

Eluasemekomisjon on kohustatud lähtuma faktilistest asjaoludest aga mitte otsustada nii laste

kui ka vaemate asemel, kus lastel elukoht peab olema.

4.2. Lasnamäe linnaosa eluasemekomisjon on valesti jõudnud järeldusele, et kaebaja omab

piisavat sissetulekut, et tagada endale vabaturult eluruum. Kaebaja on töövõimetu isik ning

temal puudub töökoht. Kaebaja on 67 aastane eakas inimene, kelle sissetulekuks on pension.

Puuduvad eeldused, et kaebaja leiab endale töökoha piisava sissetulekuga selleks, et üürida

korteri Tallinnas (vähemalt 500 euro eest) ning täiendavalt tasuda majandamiskulud

(keskmiselt 350 euro kuus). Antud asjas omab tähtsus ka see, et 67-aastane töövõimetu

kaebaja ei ole kohustatud teenima sissetulekut enda ülalpidamiseks kuna ta on

vanaduspensionil.

Selleks, et üürile võtta “vabaturult” korterit, peaks kaebaja sissetulek olema vähemalt 2100

euro kuus (500 euro üür+ 350 kommunaalid+ 600+toidukulu+ 100 euro ravi ja hügieen+ 560

euro vaba raha lastele minimaalse ülalpidamise andmiseks). Selline sissetulek kaebajal

puudub ning puuduvad eeldused arvata, et eakas ja töövõimetu kaebaja saab sellist

sissetulekut teenida.

2(8)

4.3. Kaebaja leiab, et 16 aastat kehtinud üürilepingu lõpetamiseks puuduvad objektiivsed ja

tõsised põhjused ning üürilepingu lõpetamine toob kaasa kaebaja ja tema laste jaoks äärmiselt

negatiivsed tagajärjed: ehk kodu kaotamise ja tegelikult õue jäämise.

4.4. Kaebaja rõhutab oma täiendavas seisukohas, et kaebaja on pensionil ja töövõimetu ning

temaga koos elavad kolm alaealist last. Laste ema ei ela lastega koos ega osale nende

igapäevases hoolduses. Kaebaja täidab laste suhtes kõiki vanemlikke kohustusi ning on ainus

reaalne hooldaja ja ülalpidaja. Sellises olukorras on ülioluline tagada lastele stabiilne

elukeskkond. Eluruumi kaotamine tähendaks laste viimist ebakindlasse olukorda, mis

ohustaks nende arengut ja turvalisust.

Kaebaja on 67-aastane, kelle ainsaks sissetulekuks on vanaduspension. Tema sissetulek ei

võimalda üürida vabaturult sarnase suuruse ja tingimustega eluruumi Tallinna linnas.

Vastustaja eeldus, et kaebaja on võimeline leidma eluruumi oma vahenditega, ei vasta

reaalsusele ega arvesta kaebaja vanust, töövõimetust ja sotsiaalset olukorda.

Vaidlustatud korraldus rikub proportsionaalsuse põhimõtet ja ei arvesta piisavalt lastekaitselisi

kaalutlusi. Kohtu määruses on selgelt öeldud, et korralduse põhjendused on puudulikud, ning

et haldusorgan on eiranud kaebaja tahte selgitamise kohustust. Samuti ei ole esitatud veenvaid

tõendeid, miks kaebaja ei kvalifitseeru sotsiaalteenust vajava isikuna.

4.5. Tegemist on diskrimineeriva kohtlemisega. Vastustaja otsus jätta üürileping pikendamata

tugineb formaalsetele hinnangutele ja ei võta arvesse reaalseid elutingimusi ega seda, et

üürileping on kehtinud 16 aastat. Kaebajale ja tema lastele ei ole pakutud ühtki alternatiivset

elamispinda ega tehtud sisulist pakkumist probleemile lahenduse leidmiseks.

4.6. Kokkuvõtvalt palub kaebaja kaebuse rahuldada, vaidlustatud korralduse tühistada ning

kohustada Tallinna linna pikendama kaebaja ja Tallinna linna vahel sõlmitud

munitsipaaleluruumi üürilepingut aadressil YYY, Tallinn vähemalt kaheks aastaks.

VASTUSTAJA SEISUKOHAD

5. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta selle tervikuna rahuldamata. Vastustaja

leiab, et korraldus on põhjendatud ning vastab õiguspärase haldusakti nõuetele.

5.1. Vastustaja märgib esmalt, et Tallinna Linnavalitsuse korralduse vastuvõtmisel 04.06.2024

oli jõustunud uus Tallinna Linnavolikogu 08.02.2024 määrus nr 1 Tallinna eluruumide

kasutusse andmise kord, mille § 22 sõnastab üheselt:“ Määruse nr 56 alusel sõlmitud

munitsipaaleluruumi üürileping kehtib kuni üürilepingus nimetatud lõpptähtpäevani, kui

lepingut ei ole varem erakorraliselt üles öeldud.“ Sama paragrahvi lõige kaks täpsustab, et

linnavalitsusel on võimalus asjaolude, mis olid eluruumi kasutusse andmise aluseks,

esinemisel pikendada üürilepingu tähtaega kuni kaheks aastaks. Seda sellisel juhul, kui üürnik

on esitanud Tallinna linnale vastavasisulise avalduse.

Vastustaja selgitab, et kaebaja ei ole esitanud ühtegi dokumenti, millest nähtub, et ta on

Tallinna linnale esitanud sooviavalduse üürilepingu nr ISS-1465 pikendamiseks. Kuna

kaebaja vastavasisulist tahteavaldust vastustajale esitanud ei ole, siis puudub õiguslik alus

tühistada Tallinna linna 04.06.2024 korraldus nr 552.

5.2. Kaebaja väidab, et Lasnamäe Linnaosa eluasemekomisjoni tehtud otsus, mis ei arvesta

tema poolt kohtule esitatud kaebusele lisatud dokumente, on andnud vastustajale võimaluse

vastu võtta kaalutlusvigadega korralduse. Tallinna Linnavaraamet, kes on volitatud esindama

Tallinna linna kui üürileandjat, on küsinud Lasnamäe linnaosa arvamust, kas kaebaja on

jätkuvalt Tallinna linnalt munitsipaaleluruumi vajav isik. Eraldi paluti hinnata üürniku laste

ema, R.S, omandis olevas eluruumis lastega elamise võimalikkust ja asjakohasust või

olemasoleva kinnisvara arvelt lastega eluruumi leidmise võimalust (dtl 60). Lasnamäe

Linnaosa Valitsus on andnud oma seisukoha Lasnamäe linnaosa eluasemekomisjoni

3(8)

30.04.2024 protokollis nr 5-12/14 (dtl 39-42). Riigikohus on selgitanud, et abivajadus on ajas

muutuv, mis tähendab, et seda tuleb hinnata teenuse taotlemise hetkel (otsus nr 5-18-7/8, p

230). Täiendavalt on Lasnamäe Linnosa Valitsuse sotsiaalhoolekande osakonna juhataja

andnud oma seisukoha 10.07.2024 e-kirjaga, millest selgub, et kaebaja ega tema lahutatud

abikaasa ei ole huvitatud koostöö tegemisest kohaliku omavalitsusega tagamaks laste

igakülgne turvalisus (dtl 61). Kaebaja on lisanud küll avaldusele kaks omakäeliselt kirjutatud

väidetavat laste taotlust, kuid vaatamata kohtu korraldusele asuda läbi rääkima Tallinna

linnaga lastele eluruumi tagamiseks, ei ole kaebaja seda teinud. Kaebaja ei ole võtnud

ühendust ei Tallinna Linnavaraametiga ega ka Lasnamäe Linnaosa Valitsusega, et leida

mõlemat osapoolt rahuldav lahendus vaidlusele. Seetõttu tuleb vaidlustatud korraldust

käsitleda kui kaalutlusvigadeta korraldust.

5.3. Vaidlustatud korraldus vastab ka proportsionaalsuse põhimõtetele. Proportsionaalsuse

põhimõte koosneb kolmest elemendist: esiteks, meede peab olema sobiv eesmärgi

saavutamiseks; teiseks, mitme samaväärse meetme seast tuleb valida meede, mis on isikutele

kõige vähem koormav; kolmandaks, meede ei tohiks olla soovitud eesmärgiga võrreldes

ebaproportsionaalselt koormav. Nimetatud korralduse eesmärk on tagada kõigile Tallinna

linna kodanikele võrdne ligipääs kohaliku omavalitsuse ühele olulisemale ülesandele tagada

eluase isikutele, kellel puudub selleks võimalus tulenevalt tema sotsiaalmajanduslikust

olukorrast. Vaidlustatud korralduse vastuvõtmise hetkel oli kaebaja töötav pensionär, kes

jagas kolme alaealise lapse kasvatusõigust laste emaga, kelle eraomandis on 4-toaline kõigi

mugavustega korter. Kaebaja ei ole taotlenud kolmel eelneval aastal sotsiaaltoetusi kohalikult

omavalituselt. Tuginedes Tallinna Linnavolikogu 08.02.2024 määrus nr 1 regulatsioonile ei

olnud Tallinna linna poolt otsuse tegemise hetkel kaebaja käsitletav isikuna, kes vastaks

sotsiaalhoolekande seaduse alusel kohaliku omavalitsuse üksuse korraldatav sotsiaalteenuse

vajaja kriteeriumitele. Oluline on sealjuures silmas pidada sotsiaalhoolekande seaduse § 12

sätteid, et kohalik omavalitsus sotsiaalteenuste osutamisel, sotsiaaltoetuste ja muu abi

andmisel arvestab isiku tahet. Seega üürilepingu pikendamine on praegusel juhul kohaliku

omavalitsuse kaalutlusotsus, kuna kaebaja ei ole abivajaja SHS mõttes.

5.4. Ka õiguskantsler asus 10.04.2023 kirjas nr 6 4/230142/2301941 seisukohale, et juhul kui

inimese sotsiaalmajanduslik olukord on nii palju paranenud, et kohalik omavalitsus talle

eluruumi enam tagama ei pea, pole inimesel alust kohalikult omavalitsuselt sellist abi nõuda.

See ei tähenda, et kohalik omavalitsus ei võiks ka neile inimestele eluruumi pakkuda, kuid siis

on tegu kohaliku omavalitsuse vabatahtlikult antava hüvega, mida kohalik omavalitsus võib

jagada vastavalt sellele, kui palju on tema käsutuses vabu eluruume, tagades seejuures

inimeste võrdse kohtlemise (Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-91-13, p 23).

5.5. Samuti vastab vaidlustatud korraldus akti andmise hetkel kehtivale õigusele ja on sellega

kooskõlas. Seega ei esine ei formaalseid ega ka materiaalseid haldusakti õigusvastasust

tingivaid asjaolusid, mis annaks aluse haldusakti tühistamiseks. Et vaidlustatud korralduse

tühistamiseks puudub alus, siis tuleb jätta käsitlemata kaebaja hüpoteetiline taotlus kohustada

vastustajat haldusakti andma või toimingut sooritama.

SHS § 41 lg 1 ei anna kohalikule omavalitsusele üksüheseid 1juhiseid eluruumi tagamise viisi

osas ega anna isikule nõudeõigust just kohalikule omavalitsusele kuuluva eluruumi või

varasemalt tema kasutusse antud eluruumi üürile saamiseks.

KOHTU PÕHJENDUSED

6. Kohus, uurinud menetlusosaliste poolt esitatud tõendeid ja nende seisukohti leiab, et

kaebus tuleb rahuldada. Kohus põhjendab oma seisukohti järgmiselt.

7. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 sätestab, et haldusakt on õiguspärane, kui ta on

antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas,

4(8)

proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. HMS § 56 lg 1-3 tuleneb, et

kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine peab olema kirjalikult

põhjendatud. Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas

dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. Haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti

andmise faktiline ja õiguslik alus. Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb

märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Kohus leiab, et

vastustaja korraldus eeltoodud nõuetele ei vasta ning on sellest tulenevalt õigusvastane.

8. Sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 41 lg 1 sätestab, et eluruumi tagamine on kohaliku

omavalitsuse üksuse korraldatav sotsiaalteenus, mille eesmärk on eluruumi kasutamise

võimaluse kindlustamine isikule, kes ei ole sotsiaalmajanduslikust olukorrast tulenevalt

võimeline enda ja oma perekonna vajadustele vastavat eluruumi tagama.

Tallinna Linnavolikogu 08.02.2024 määruse nr 1 „Tallinna eluruumide kasutusse andmise

kord“ (Määrus nr 1) § 4 lg 1 p 1 sätestab, et linna omandis või kasutuses olevat elamut ja

eluruumi kasutatakse seadustest ja linna õigusaktidest tulenevate ülesannete täitmiseks,

sealhulgas isikule eluruumi tagamise teenuse osutamiseks sotsiaalhoolekande seaduses ja

linna õigusaktides sätestatud korras.

Määruse nr 1 § 22 lg 1 sätestab, et Määruse nr 56 alusel sõlmitud munitsipaaleluruumi

üürileping kehtib kuni üürilepingus nimetatud lõpptähtpäevani, kui lepingut ei ole varem

erakorraliselt üles öeldud. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt kui munitsipaaleluruumi üürileping

lõpeb: 1) hiljemalt 30. aprillil 2026 (k.a), võib linnavalitsus üürniku avalduse alusel

eluruumi kasutamise õiguse tähtaega pikendada kuni kaheks aastaks (omandireformi

subjektidel kuni viieks aastaks), kui jätkuvalt esinevad asjaolud, mis olid eluruumi

kasutusse andmise aluseks, arvestades vajadusel linnaosa eluasemekomisjoni arvamust;

2) 1. mail 2026 või hiljem, pikendatakse eluruumi kasutamise õiguse tähtaega ja sõlmitakse

uus üürileping, lähtudes käesolevas määruses kehtestatud korrast ja linnavalitsuse kehtestatud

munitsipaaleluruumide kasutusse andmise tingimustest.

Sama paragrahvi lg 3 sätestab, et linnavara valitseja või tema poolt lepingu alusel volituse

saanud isik teavitab üürnikku üürilepingu lõpptähtaja saabumisest vähemalt kuus

kalendrikuud ette.

9. Poolte vahel puudub vaidlus järgmiste faktiliste asjaolude üle.

9.1. YYY anti kaebajale koos abikaasa R.S-i, tütarde W.S-i ja F.S-i ning poja J.S-iga üürile

Tallinna Linnavalitsuse 18.08.2014 korralduse nr 1236-k alusel (dtl 38).

Kaebaja võeti arvele eluruumi üürimist taotleva isikuna vastavalt Tallinna Linnavolikogu

17.10.2002 määrusega nr 56 kinnitatud „Tallinna linna omandis olevate eluruumide üürimist

taotlevate isikute üle arvestuse pidamise korra” punktile 3.3.4 teistel sotsiaalsetel põhjustel.

Tallinna Linnavaraameti juhataja 27.06.2017 käskkirja nr 1.-2/191 alusel arvati välja

üürnikuga koos eluruumi kasutama asunud isikute hulgast J.S . Tallinna Linnavaraameti

juhataja 10.06.2022 käskkirja nr 1.-1/113 alusel majutati eluruumi kaebaja poeg J.S .

9.2. Pooled ei vaidle ka selle üle, et kaebaja esitas 15.04.2024 Tallinna Linnavaraametile

avalduse endise abikaasa välja arvamiseks üürilepingust (dtl 37). Kaebaja soovib endise

abikaasa üürilepingust välja arvata, kuna nad ei ela koos, abielu on lahutatud 27.03.2024.

Kaebaja sõnul elavad lapsed tema ja emaga võrdselt. Kaebaja ei soovi lapsi üürilepingust

välja arvata. Kaebaja abikaasa on oma elukohaandmed korrastanud ja tema elukoht ei ole

registreeritud aadressile YYY.

9.3. Kinnistusraamatu andmetel kuulub kaebaja abikaasale R.S-ile alates 11.04.2023

ainuomandis korteriomand MMM, mis koosneb kolmest katastriüksusest (809/54768

mõttelist osa kinnisasjast ja eriomandi ese eluruum NNN) (dtl 90-94).

5(8)

9.4. Poolte vahel puudub vaidlus ka selles, et vähemalt pool aega elavad kaebaja alaealised

lapsed tema juures.

9.5. Asjas on tõendamist leidnud ka see, et vastustaja pöördus Lasnamäe linnaosa

eluasemekomisjoni poole arvamuse saamiseks, kas kaebaja on jätkuvalt Tallinna linnalt

eluruumi vajav isik. Lasnamäe linnaosa eluasemekomisjon (30.04.2024 koosoleku protokoll

nr 5-12/14, dtl 39-42), leidis arvestades Lasnamäe Linnaosa Valitsuse sotsiaalhoolekande

osakonna ettepanekuga, et kaebaja ei ole eluruumi vajav isik.

9.6. Vaidlus puudub ka selles, et haldusmenetluse läbiviimisel ei pöördutud kordagi kaebuse

esitaja poole seoses kaebaja abivajaduse hindamisega.

10. Kohus leiab lähtudes ülal tuvastatud asjaoludest, et vastustaja on rikkunud oluliselt

haldusmenetluse peamisi põhimõtteid, milleks on ärakuulamispõhimõte (vt haldusmenetluse

seaduse (HMS) § 40 lg 1 ja 2) ja uurimiskohustuse täitmine (HMS § 6). Kohus leiab, et asjas

on välja selgitamata asjas tähtust omavad asjaolud sh pole antud kaebajale võimalust esitada

oma seisukohti ega tõendeid abivajaduse osas. Juba üksnes vastavad rikkumised toovad kaasa

vaidlustatud korralduse tühistamise.

11. Vastustaja on nii oma vastuses kohtunõudele kui ka hilisemas seisukohas kaebusele

jäänud oma väite juurde, et kaebaja ei ole esitanud Tallinna linnale sooviavaldust üürilepingu

nr ISS-1465 pikendamiseks ja seetõttu puudub õiguslik alus Tallinna linna 04.06.2024

korralduse nr 552 tühistamiseks. Kohus vastustaja seisukohaga nõustuda ei saa.

Esiteks – juhul kui vastustaja väidab, et kaebaja ei ole üldse taotlust eluruumi üürilepingu

pikendamiseks esitanud (millise seisukohaga kohus küll ei nõustu – vt allpool), siis sellisel

juhul on vastustaja viinud vastava menetluse läbi omal algatusel. Kui isiku suhtes viiakse läbi

menetlust, millega otsustatakse tema elukoha üle ehk käesoleval juhul munitsipaaleluruumi

üürilepingu, mis on sõlmitud sotsiaalsetel põhjustel ehk isiku abivajaduse tõttu pikendamise

üle, siis see menetlus eeldab juba menetluse olemuse tõttu isiku abivajaduse välja selgitamist.

Kui isikut sellisesse menetlusse ei kaasata ja teda menetluse läbiviimisest ei teavitata ega

küsita tema seisukohta ning otsus kujundatakse pelgalt ametiasituste, kes ei ole samuti

vahetult isikult seisukohti ega tõendeid küsinud, seisukohtade pinnal, siis on juba seaduse

põhilisi nõudeid haldusmenetlusele arvestades tegemist niivõrd raske rikkumisega

haldusemenetluse läbiviimisel, et see rikkumine toob üksi kaasa vastava haldusakti

tühistamise.

Teiseks on vastustaja seisukoht selles, et kaebaja üürilepingu pikendamise taotlust üldse ei

esitanud, otseses vastuolus vaidlusaluses korralduses nr 552 tooduga. Nii nimetatud

korralduses, sellele eelnenud Lasnamäe Linnaosa Valitsuse eluasemekomisjoni 30.04.2024

koosoleku protokolli nr 5-12/14 (dtl 39-42), kui ka kaebajale Tallinna Linnavaraameti poolt

06.06.2024 saadetus teavituses nr 3.2-1/2509-2 (dtl 44), on selgesõnaliselt märgitud

kõigepealt pealkirjades, et otsus puudutab eluruumi üürilepingu pikendamata jätmist ning

nende sisust ja tekstist nähtub üheselt, et käsitleti kaebaja avaldust eluruumi üürilepingu

pikendamiseks. Protokollis on järgmine kohtu hinnangul selge mõttega sõnastud lause: „J.S

kinnitab oma avalduses linnavaraametile, et kasutab koos lastega YYY oma elukohana ning

soovib eluruumi kasutamist jätkata üürilepingu alusel.“. Vaidlustatud korralduse resolutiivosa

esimene punkt on sõnastatud järgmiselt: „ Jätta J.S-i (ik ccccccccccc) poolt esitatud avaldus

eluruumi YYY üürilepingu pikendamiseks rahuldamata ja eluruumi üürilepingut nr ISS-1465

mitte pikendada.“.

Asjaolule, et kaebaja avaldust käsitleti vastustaja enda poolt üürilepingu pikendamise

taotlusena viitavad otseselt ka korralduse p-d 5.5. ja 5.7 (vt dtl 45-46). Kohus leiab, et

haldusmenetluse materjalid kogumis tõendavad seda, et kaebaja vastava avalduse vastustajale

esitas. Eeltoodut arvesse võttes on vastustaja vastuses avaldatud seisukoht, et eluruumi

6(8)

üürilepingu pikendamise taotlust ei ole kaebaja poolt esitatudki, kohtule endiselt täiesti

arusaamatu.

Kohus rõhutab veelkord, et kui vastustajale jäi kaebaja soov üürilepingut pikendada

arusaamatuks, oleks vastustajal tulnud see oma uurimiskohustuse raames ise täpselt välja

selgitada. Kohtule on arusaamatu, kuidas ja mis alusel vastustaja vastava avalduse puudumisel

üldse üürilepingu pikendamise küsimust oleks saanud arutada.

Kohus leiab, et tekkinud olukorras, kus vastustaja ei ole omal väitel (mis ei ole kooskõlas

vastustaja enda läbi viidud haldusmenetluse ametlike dokumentidega) üldse üürilepingu

pikendamise küsimust arutada saanud ja samas on tehtud selle pikendamisest keeldumise

otsus kaebajat mingilgi moel kaasamata ja sellest puudub peaaegu igasuguse sisuline ja

tõenduslik põhjendus, miks kaebaja on Tallinna linnalt eluruumi mitte vajav isik, on tegemist

igal juhul õigusvastase korraldusega, mis tuleb tühistada.

12. Vastusaja märkis oma vastuses kaebusele veel, et eraldi paluti hinnata üürniku laste ema

omandis olevas eluruumis lastega elamise võimalikkust ja asjakohasust või olemasoleva

kinnisvara arvelt lastega eluruumi leidmise võimalust (dtl 60). Lasnamäe Linnaosa Valitsus on

andnud oma seisukoha Lasnamäe Linnaosa Valitsuse eluasemekomisjoni 30.04.2024

protokollis nr 5-12/14 (dtl 39-42). Vastustaja on oma korralduse andmisel ekslikult tuginenud

üksnes viidatud seisukohale. Esiteks tuli vastustajal endal hinnata, analüüsida ja kaaluda

kaebaja abivajadust arvestades kõiki olulisi asjaolusid (sh kaebaja seisukohti ja tõendeid, mis

jäeti üldse kogumata). Kohus rõhutab, et antud juhul tuli hinnata just nimelt kaebaja

abivajadust, mitte kaebaja laste ema oma. Kohus tuletab vastustajale meelde, et laste

kasvatamise ja ülalpidamise kohustus on mõlemal vanemal (vt perekonnaseaduse § 116).

Seega ei saa vastustaja oma suva järgi abivajaduse hindamisel otsustada, et lapsed saavad

100% ajast elada emaga ning ei pea isa juures üldse elama. Kui tegemist on olukorraga, kus

alaealised lapsed elavad faktiliselt (või ka näiteks peavad kohtuotsuse järgi elama) vähemalt

pool ajast kaebajaga, siis tuleb vastustajal sellega abivajaduse hindamisel igal juhul arvestada.

Vastustaja ei saa seda oma suva järgi ümber hinnata. Küll aga on vastustajal õigus vajadusel

koguda asjas täiendavaid tõendeid ja selgitada välja, kus ja kui kaua kaebaja alaealised lapsed

tegelikult elavad. Vastustajal tuleb selle kohustusega kaebaja avalduse uuel läbivaatamisel

arvestada.

13. Vastusaja leidis veel, et kuivõrd kaebaja ei ole aga kohtumenetluse ajal võtnud

vastustajaga ühendust kompromissi leidmiseks, siis oli vaidlustatud korraldus

kaalutlusvigadeta. Veel viitas vastustaja sellele, et kaebaja ei tee koostööd viidates omakorda

Lasnamäe Linnaosa Valitsuse e-kirjale (dtl 61). Kohus leiab, et vastustaja seisukoht on

pehmelt öeldes arusaamatu. Kaebaja tegevused kohtumenetluse ajal ei saa muuta korralduse

õiguspärasust. Vastustaja viidatud e-kirjast nähtub pigem see, et kaebaja laste ema ei tee

koostööd ja ema juures ei ole õnnestunud läbi viia kodukülastust, millest tulenevalt ei ole

vastustaja väited kaebaja poolsest koostöö mittetegemisest ka asjakohased.

Kohus jääb seetõttu ka siinkohal oma seisukoha juurde, et olukorras, kus on välja selgitamata

asjas tähtust omavad asjaolud ning kaebaja on jäetud üldse ära kuulatamata ei ole võimalik

asuda seisukohale, et tegemist on kaalutlusvigadeta korraldusega. Selleks, et võtta vastu

kaalutlusvigadeta korraldus, peavad esmalt olema ära kuulatud kõik osapooled ning kogutud

asjakohased tõendid. Antud juhul seda tehtud ei ole.

Õige on vastustaja seisukoht selles, et abivajadus on ajas muutuv. Selleks aga, et abivajadust

hinnata, peavad olema enne otsuse langetamist välja selgitatud kõik asjas tähtust omavad

asjaolud.

7(8)

14. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et kaebus tuleb rahuldada ja Tallinna Linnavalitsuse

04.06.2024 korraldus nr 552 tühistada ning kohustada Tallinna linna vaadata kaebaja avaldus

üürilepingu pikendamiseks uuesti läbi arvestades käesoleva kohtuotsuse põhjendustega.

Täiendavalt toob kohus välja, et lisaks nähtub vastustaja enda poolt kohtule esitatud

dokumentidest, et kaebaja on üürilepingu pikendamisega seotud täiendava avalduse esitanud

05.06.2024 ja see on registreeritud nr 7-5/2513-1 (vt dtl 61, 5 lõik) so vahetult peale

vaidlusaluse korralduse andmist, seega kohustamiskaebuse lahendamisel tuleb vastustajal

arvestada ka viidatud avaldusega ning kohtumenetluse ajal vastustajale teatavaks saanud

asjaoludega ja koguda vajadusel täiendavaid tõendeid kaebaja abivajaduse kohta ning

selgitada välja kõik otsuse langetamiseks vajalikud ja kohased faktilised asjaolud.

Lisaks soovib kohus märkida, et asjaolu, et isik ei ole taotlenud viimastel aastatel

toimetulekutoetust (viimati 2021 – vt Lasnamäe Linnaosa Valitsuse eluasemekomisjoni

30.04.2024 protokoll) ei saa olla iseseisvaks argumendiks/põhjenduseks leidmaks, et isik ei

vaja linna eluruumi. Asjaolu, et isik ei ole vajanud täiendavat toimetulekutoetust ajal, mil

tema kasutada on linna eluruum ei tähenda veel automaatselt seda, et tegemist ei ole abivajava

isikuga. Arvestades kaebaja sissetulekuid nähtub selgelt, et vabaturult ka laste majutamise

vajadusele vastava eluruumi üürimisel muutub isiku toimetulek ning isikust saab suure

tõenäosusega toimetulekutoetuse taotleja. Vastustajal tuleb kaaluda mh ka seda asjaolu.

Menetluskulude jaotamine

15. HKMS § 108 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Käesolevas asjas tehti otsus vastustaja kahjuks. Kaebaja on kaebuselt tasunud riigilõivu

summas 20 eurot, mis tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista.

Muus osas jäävad poolte menetluskulud nende enda kanda (kuivõrd kaebaja ei ole kohtule

õigusabikulude hüvitamise taotlust esitanud).

(allkirjastatud digitaalselt)

Daimar Liiv

Kohtunik

8(8)