1-24-4199/53 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise kuupäev, koht

ja asja läbivaatamise viis

9. mai 2025, Tallinn, suuline menetlus

Kriminaalasja number

1-24-4199

Kohtukoosseis

Markus Kärner, Janika Kallin, Pavel Gontšarov

Kohtuistungi sekretär

Kea Lemming

Tõlk

Jelena Kremez

Kohtuasi

Jevgeni Nurtdinov süüdistuses KarS § 113 lg 1, § 404 lg

1, § 263 lg 1 p 1 ja § 199 lg 2 p 9 järgi

Vaidlustatud kohtulahend ja

menetluse liik

Harju Maakohtu 27. jaanuari 2025. a otsus, üldmenetlus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Süüdistatav Jevgeni Nurtdinovi ja tema kaitsja

vandeadvokaat Karine Nersesjani apellatsioonid

Kohtuistungi toimumise aeg ja

koht

8. aprill 2025, Tallinn

Prokurör

ringkonnaprokurör Lauri Jõgi

Süüdistatav

Jevgeni Nurtdinov

isikukood 38405162729, elukoht: XXX, viibib vahi all

Tallinna Vanglas; varem karistatud 08.10.2018 Harju

Maakohtu otsusega nr 1-18-4582 KarS § 199 lg 2 p-de

7, 8 ja 9; § 120 lg 1 ja § 203 lg 1 järgi ning 30.11.2017

Harju Maakohtu otsusega nr 1-17-6545 KarS § 184 lg 2

p 2, § 199 lg 2 p-de 7, 8 ja 9, § 213 lg 2 p 1 ja KarS §

263 lg 1 p-de 1 ja 2 järgi; tõkend – vahistamine: kinni

peetud 03.02.2024 ja viibib vahi all Tallinna vanglas

Kaitsja

Vandeadvokaat Karine Nersesjan

1-24-4199

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 27. jaanuari 2025. a otsus osaliselt, s.o osas, millega:

1) Jevgeni Nurtdinov tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 199 lg 2 p 9 järgi;

2) rahuldati kannatanu Circle K Eesti AS tsiviilhagi ning Jevgeni Nurtdinovilt

mõisteti kannatanu kasuks välja 20 eurot 70 senti;

3) Jevgeni Nurtdinovilt mõisteti välja määratud kaitsjale makstud tasu 4882 eurot

44 senti.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega:

1) lõpetada Jevgeni Nurtdinovi suhtes KarS § 199 lg 2 p 9 järgi kvalifitseeritava

kuriteo osas kriminaalmenetlus KrMS § 274 lg 1 alusel, sest tema tegevus võib

vastata väärteo tunnustele;

2) jätta kannatanu Circle K Eesti AS tsiviilhagi läbi vaatamata;

3) mõista Jevgeni Nurtdinovilt Eesti Vabariigi kasuks välja määratud kaitsjale

makstud tasu 4068 eurot 70 senti.

4) määratud kaitsjale makstud tasu 813 eurot 74 senti jätta Eesti Vabariigi kanda.

3. Muus osas jätta Harju Maakohtu 27. jaanuari 2025. a otsus muutmata.

4. Kaitsja Karine Nersesjani apellatsioon rahuldada osaliselt.

5. Süüdistatava Jevgeni Nurtdinovi apellatsioon jätta rahuldamata.

6. Määrata Advokaadibüroo Küünemäe & Partnerid OÜ-le vandeadvokaat Karine

Nersesjani poolt apellatsioonimenetluses Jevgeni Nurtdinovile osutatud riigi õigusabi

eest makstava tasu suuruseks 428 eurot 22 senti (sh käibemaks 77 eurot 22 senti).

Jätta see kulu Eesti Vabariigi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Ringkonnakohtu otsuse saab vaidlustada Riigikohtus esitades selle peale kassatsiooni.

Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates ringkonnakohtu otsuse

avalikult teatavakstegemisest. Kassatsiooni saavad süüdistatav ja kannatanu esitada üksnes

advokaadi vahendusel. Riigikohtusse kaebamise kord on sätestatud kriminaalmenetluse

seadustiku (KrMS) 12. peatüki 1. jaos.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Süüdistus ja tsiviilhagi

1. KarS § 113 lg 1 järgi süüdistatakse J. Nurtdinovit X tapmises. Süüdistuse järgi tõukas J.

Nurtdinov 28. jaanuaril 2024 tõukas ta aadressil XXX, Tallinn Xt ja lõi teda vähemalt ühe

korra käega näo piirkonda, mille tagajärjel tekkis Xl verejooks. Seejärel suunduti XXX,

Tallinn asuvasse X elukohta, kus J. Nurtdinov lõi Xt tapmise eesmärgil kätega pea

2(18)

1-24-4199

piirkonda, peale seda käte ja jälgedega pea, rindkere, kõhu, kaela, reite ja õlgade

piirkonda. Samuti lõi J. Nurtdinov Xt kirve eri osadega rindkere paremale poole, kõhu

paremale poole ja selja piirkonda ning tekitas oma tegevusega Xle arvukaid vigastusi:

1) pea kinnise tömbi trauma, mis väljendus väikeses pehmekelmealuses verevalumis

paremal pool peaaju otsmiku- ja oimusagara pinnal, veres aju külgvatsakestes,

verevalumis kõõlustanul paremal pool otsmiku-kiiru-oimupiirkonnas, nahaalustes

verevalumites paremal pool otsmikukiiruoimu piirkonnas, paremal kõrvalestal,

parema silma alalaul, vasaku silma ülalaul ja kulmul, ninal ja mõlemal põsel,

limaskesta rebendites alahuulel ja alalõualuu kaksikmurrus;

2) kaela kinnise tömbi trauma, mis väljendus kilpkõhre murrus, keeleluu parempoolse

suure sarve murrus ning verevalumites kaela organkompleksi paremal pool;

3) kehatüve kinnise tömbi trauma, mis väljendus vasaku abaluu murrus, lülisamba I

nimmelüli parempoolse ja II–III nimmelüli mõlema ristijätke murrus, rinnaku

murrus, hulgalistes mõlemapoolsetes roidemurdudes, vasaku kopsu vigastuses,

vasakpoolses õhkrinnas, parempoolses veririnnas, põrna rebendis, maksa

rebendites ja lömastuses, parema neeru põrutuses, verikõhus, laiades nahaalustes

verevalumites paremal pool rindkere ja kõhu ees-ning külgpinnal, põrutus-

rebimishaavas rindkere külgpinnal paremal pool, nahamarrastuses rindkere

külgpinal paremal pool, kahes nelinurkse kujuga ja kahes poolümarjas

nahamarrastuses kõhu külgpinnal paremal pool, lineaarses nahamarrastuses kõhu

külgpinnal paremal pool, laiades nahaalustes verevalumites rindkere ja kõhu ees-

külgpinnal ning ülaseljal vasakul pool, nahamarrastuses kõhu külgpinnal vasakul

pool ja nahaalustes verevalumites alaseljal;

4) jäsemete kinnise tömbi trauma, mis seisnes nahaalustes verevalumites mõlemal

õlal, nahamarrastuses paremal küünarvarrel ja nahaalustes verevalumites mõlemal

reiel.

2. X suri talle tekitatud kehatüve kinnise tömbi trauma ja siseorganite vigastuste tagajärjel

sündmuskohal.

3. KarS § 404 lg 1 järgi süüdistatakse J. Nurtdinovit X korteri süütamises, millega põhjustas

ta ohu inimeste elule ja tervisele. Süüdistuse järgi läks J. Nurtdinov 2. veebruaril 2024

aadressil XXX, Tallinn asuvasse korterisse, kus ta oli eelnevalt X tapnud, valas X

surnukehale, tekstiilimaterjalile ja põrandale vähemalt kaks pudelitäuit süütegeeli ning

süütas põlevvedeliku, mille tagajärjel tekkis korteris tulekahju. Oma tegevusega tekitas J.

Nurtdinov ohu teiste selles kortermajas elavate inimeste elule ja tervisele.

4. KarS § 199 lg 2 p 9 järgi süüdistatakse J. Nurtdinovit 1) 30. jaanuaril 2024 Tallinnas

Mahtra tn 29/1 asuvast Circle K Mustakivi teenindusjaamast salati Lõhekauss, apelsini ja

kolme süütegeeli pudeli varguses (varastatud asjade väärtus 16,42 eurot) ning 2) 2.

veebruaril 2024 Tallinnas Kivimurru 48 asuvast Circle K Katusepapi teenindusjaamast

kahe proteiinibatooni ning ühe Monster energiajoogi varguses (varastatud asjade väärtus

4,28 eurot). J. Nurtdinovit on varem väärteokorras karistatud 24. märtsil 2023. a toime

pandud varguse katse eest.

5. Kannatanu Circle K AS esitas tsiviilhagi vargustega tekitatud varalise kahju hüvitamiseks

summas 20,7 eurot.

3(18)

1-24-4199

6. KarS § 263 lg 1 p 1 järgi süüdistatakse J. Nurtdinovit avalikus kohas käitumise üldnõuete

rikkumises, mis seisnes K.G kehalises väärkohtlemises. Süüdistuse järgi ründas ta 3.

veebruaril 2024 Tallinnas XXX asuva maja juures avalikus kohas K.G-d ning lõi teda

vähemalt korra rusikaga pea piirkonda. K.G kukkus löögi tagajärjel maha, misjärel lõi J.

Nurtdinov teda jalaga vähemalt kaks korda rindkere piirkonda ning tekitas kannatanule

füüsilist valu ja tervisekahjustused: silmaümbruse hematoom, silma alune marrastus, nina

paistetus ja ninaluude olulise nihketa murru. Oma käitumisega häiris ta asjasse mitte

puutuva isiku Y rahu ja turvatunnet.

Menetlus maakohtus ning maakohtu otsus

7. Maakohtu menetluses tunnistas J. Nurtdinov end süüdi osaliselt: ei tunnistanud tahtlikult

toime pandud tapmist ega varguste toimepanemist. Kaitsja leidis, et J. Nurtdinovil puudus

tapmistahtlus ning X vastu toime pandud tegu tuleks kvalifitseerida KarS § 118 lg 1 p 7

järgi. Varguste episoodides ei esine kaitsja arvates süstemaatilisust, mistõttu tuleb J.

Nurtdinov õigeks mõista.

8. Harju Maakohus tunnistas 27. jaanuari 2025. a otsusega J. Nurtdinovi temale esitatud

süüdistuses süüdi ning rahuldas Circle K AS esitatud tsiviilhagi. Liitkaristuseks mõistis

maakohus 13 aastat vangistust.

9. Tapmise episoodis leidis maakohus, et Xl tuvastatud vigastused viitavad intensiivsele

vägivallale ning sellele, et X oli J. Nurtdinovi poolt vägivalla kasutamise hetkel täielikult

viimase meelevallas. Sellised vigastused ei toeta J. Nurtdinovi ütlusi selle kohta, et toimus

lihtsalt joodikute rüselus. Kogutud tõenditega on ümber lükatud ka J. Nurtdinovi väited,

nagu võis X saada abaluu, neeru ja kopsu vigastuse siis, kui üritas teda tõsta ja nad

kukkusid koos maha vastu tööriistakasti. Samuti ei toeta kogutud tõendid J. Nurtdinovi

väiteid, et peavigastused on ülepaisutatud või võis X need saada varem, kuna rüseluse

käigus ei oleks X selliseid saanud. Kohus tuvastas, et J. Nurtdinov tegutses X surma osas

otsese tahtlusega.

10. Varguste toimepanemist tõendavad eeskätt videokaamera salvestised, millelt on J.

Nurtdinov äratuntav. Samuti tõendab süütepudelite vargust asjaolu, et X korterist leitud ja

Circle K teenindusjaamast varastatud süütepudel on pärit samast partiist. Vargusi tuleb

maakohtu hinnangul käsitada süstemaatilisena, sest J. Nurtdinovit on varem väärteokorras

karistatud varguse katse eest, kui ta püüdis kauplusest Coop alkoholipudelit varastada.

Varavastaste süütegude toimepanemine on kujunenud J. Nurtdinovi elatusallikaks, ta

sooritab süütegusid väljakujunenud harjumusest lähtuvalt ning püüab üha uuesti leida

ebaseaduslikke lahendusi enda varalise seisundi parandamiseks. Kuna J. Nurtdinov on

pannud ühe aasta jooksul toime kolm vargust, viitab tema käitumine sellele, et

varastamine on saanud tema elustiiliks

J. Nurtdinovi apellatsioon

11. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav J. Nurtdinov, kes palub tapmine

ümber kvalifitseerida raske tervisekahjustuse tekitamiseks ning mõista leebem karistus.

Samuti palub apellant jätta ekspertiisikulud riigi kanda.

12. J. Nurtdinov taotleb kirvele ekspertiisi tegemist selleks, et selgitada välja, millal kirvest

viimati teritati ja puhastati ning kas sellega võidi kannatanule vigastusi tekitada. J.

Nurtdinov väidab, et kannatanu kopsu vigastas ta elustamise käigus lükates selle

4(18)

1-24-4199

pesumasina voolikuga paigast ära, samuti vigastas niimoodi kannatanu lõuga. Osad

vigastused sai kannatanu seega surmajärgselt. Apellant selgitab, et ei soovinud kannatanut

nii lüüa, et ta surma saaks. Süüdistatav ei arvanud, et kannatanu kukub tuhatoosi vastu nii

kõvasti, et kopsust tuleb veri. Mõned vigastused võisid kannatanu tõstmisest tulla, kui

süüdistatav koos kannatanuga kukkus. Tegemist oli õnnetuse, mitte tahtliku tapmisega.

K. Nersesjani apellatsioon

13. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni kaitsja K. Nersesjan, kes palub tapmine ümber

kvalifitseerida KarS § 118 lg 1 p 7 järgi ning mõista kergem karistus. Alternatiivselt, kui

ringkonnakohus leiab, et tegemist on tapmisega, palub apellant mõista kergem karistus.

Varguste episoodides taotleb kaitsja õigeksmõistva otsuse tegemist.

14. Tahtluse tuvastamisel on olulised ka isiku teoeelne ja -järgne käitumine. Maakohtu

kohtuotsus põhineb vaid ekspertiisiaktil, arvestamata on aga jäetud kriminaalasjas

tuvastatud objektiivsed asjaolud. Apellant toob välja ütlused, mille kohaselt kostis X

korterist sageli lärmi. Kaitsja tsiteerib ka süüdistatava ütlusi ning toob välja, et kohus jättis

asjaolu, et X käes oli JK korteris relv, tähelepanuta.

15. Kirve kasutamise osas on maakohtu seisukoht arusaamatu. Esmalt ütleb kohus, et kirve

kasutamine ei ole välistatud, seejärel juba kindlalt, et kirvest kasutati. Ka ekspertiis ei

tuvastanud kirvelt verd ning ekspertiisiakti järgi võisid vigastused olla tekitatud kirvega, st

seda ei tuvastanud ekspertiis tõsikindlalt.

16. Korteris ei olnud elektrit, mistõttu võis J. Nurtdinov koos kannatanuga komistada. Toad

olid möbleeritud ning igal pool oli tööriistakaste ja muid esemeid. Arvestades kannatanu

elustiili, ei ole välistatud, et osa vigastustest sai X ka varasemalt. J. Nurtdinov ei

arvestanud sellega, et kannatanu võib surra. Seda tõendab ka 29. jaanuaril JK telefonist

leitud sõnum, milles J. Nurtdinov uurib X kohta. Löögid ei olnud intensiivsed, löömisel ei

kasutatud relva ega nuga, süüdistatav lootis, et löögid ei vii kannatanu surmani. Seega

tuleb J. Nurtdinovi tegu kvalifitseerida KarS § 118 lg 1 p 7 järgi.

17. Varguste episoodis J. Nurtdinov oma süüd ei tunnista. Kaitsja toetab seda positsiooni ning

leiab, et süüdistatavale etteheidetud tegevus ei ole vaadeldav süstemaatilisena. Varguste

vahel puudub sisuline seos ning ei saa rääkida, et varastamine on kujunenud J. Nurtdinovi

elustiiliks. Varguste süsteemi pidi tõendama prokuratuur ning antud juhul seda tehtud ei

ole.

18. Kui kohus nõustub maakohtuga tapmise kvalifikatsiooni osas, palub kaitsja mõista

kergema karistuse. Tapmise eest mõistetud 11-aastane vangistus ei vasta süü suurusele

ega kohtupraktikale. Maakohus tuvastas küll karistust kergendava asjaoluna

puhtsüdamliku kahetsuse, kuid otsusest ei nähtu, et sellega oleks ka reaalselt arvestatud.

Kohus karistas ikkagi süüdistatavat keskmäära ületava karistusega. Asjaolu, et süüdistatav

toob välja vangistuse negatiivse mõju, ei tähenda, et ta kahetseks tegu vähem. Otsusest ei

nähtu, miks jäeti arvestamata, et kannatanu oli ka alkoholijoobes, samuti temapoolne C

relvaga sihtimine. J. Nurtdinovi kahetsus oli siiras ja emotsionaalne. Seega pidanuks

karistus olema väiksem kui mõistetud 11 aastat.

19. Samuti on maakohus jätnud põhjendamata, miks ei olnud võimalik lugeda kergemaid

karistusi kaetuks raskema karistusega.

5(18)

1-24-4199

Menetlus ringkonnakohtus ja ringkonnakohtu istung

20. Ringkonnakohus otsustas 2. aprilli 2025. a määrusega vaadata kriminaalasi läbi suulisel

istungil. Sama määrusega jäeti rahuldamata süüdistatava taotlus kirvele ekspertiisi

tegemiseks ning kaitseakti vene keelde tõlkimiseks.

21. Ringkonnakohtu istung toimus 8. aprillil 2025. Istungil kordas süüdistatav taotlust kirvele

ekspertiisi tegemiseks. Ringkonnakohus jättis selle taotluse rahuldamata, sest see esitati

hilinenult. Esmakordselt soovis süüdistatav kirvele ekspertiisi tegemist alles maakohtus

toimunud kohtuvaidluse ajal, ehkki prokuratuur heitis kirve kasutamist ette juba

süüdistusaktis. Samuti selgitas ringkonnakohus, et ka sisuliselt ei annaks kirve ekspertiis

täiendavat tõendusteavet.

22. Kaitsja ja süüdistatav jäid istungil enda apellatsioonide juurde ning toetasid üksteise

apellatsioone. Prokurör vaidles apellatsioonidele vastu.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

(I) Sissejuhatus

23. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osaliselt ning teeb tühistatud osas uue otsuse.

Kaitsja apellatsioon rahuldatakse osaliselt, süüdistatava apellatsioon jääb rahuldamata.

24. Maakohtu otsus J. Nurtdinovi tapmises süüditunnistamise ja karistamise osas on seaduslik

ning jääb muutmata (II). J. Nurtdinovile ette heidetud vargusi ei saa aga käsitada

süstemaatilisena. Kuna vargused vastavad väärteo tunnustele, tühistab ringkonnakohus

selles osas maakohtu otsuse, lõpetab kriminaalmenetluse ning jätab tsiviilhagi läbi

vaatamata (III). Maakohus ei kohaldanud J. Nurtdinovile liitkaristust mõistes valesti

materiaalõigust ning liitkaristuse vähendamist ei tingi ka kriminaalmenetluse lõpetamine

varguse episoodides (IV). Maakohtu otsuse osalise tühistamise tõttu tuleb muuta ka J.

Nurtdinovilt välja mõistetud kaitsjatasude suurust. Muus osas jääb maakohtu otsus

menetluskulude osas muutmata. Kuna maakohtu otsus tühistatakse osaliselt, jäävad

apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi tasu ja kantud kulud riigi kanda (V).

(II) Tapmine

(1) Materiaalõiguslik hinnang

25. Mõlemad apellandid taotlevad maakohtu otsuse tühistamist J. Nurtdinovi

süüditunnistamises KarS § 113 lg 1 järgi ning leiavad, et J. Nurtdinovi tegu tuleks ümber

kvalifitseerida KarS § 118 lg 1 p 7 järgi.

26. Sissejuhatuseks meenutab kolleegium, et apellatsioonimenetluses ei arutata kriminaalasja

uuesti algusest peale. Ringkonnakohus hindab maakohtu otsuse seaduslikkust esitatud

apellatsioonide piires. Kui apellandid leiavad, et maakohus hindas tõendeid valesti, tuleb

apellatsioonides välja tuua, millised tõendite hindamisel tehtud vead viisid maakohtu

järeldused mittevastavusse kohtulikul arutamisel tuvastatud faktiliste asjaoludega ning

miks tuleb apellatsioonikohtul tõendikogumile anda teistsugune hinnang (vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 16. jaanuari 2025. a otsus asjas nr 1-23-5620, p 19). Seega ei tingi

maakohtu otsuse tühistamist üksnes see, kui apellatsioonis väljendatakse otsusega

mittenõustumist ning jutustatakse oma lugu uuesti. Suuresti selline on süüdistatava

apellatsioon. Ka kaitsja apellatsiooni fookus on laialivalguv. Nii näiteks refereeritakse

6(18)

1-24-4199

selles kohati ütlusi ja esitatakse seisukohti, mille puhul pole aru saada, millise apellandi

taotlusega need haakuvad ning kuidas viitavad need maakohtu veale subjektiivse

koosseisu hindamisel.

27. Ehkki mõlemad apellandid paluvad kvalifitseerida süüdistatava tegu KarS § 118 lg 1 p 7

järgi, on apellantide käsitlus mõneti vastuoluline. Tapmistahtluse eitamise kõrval seatakse

kahtluse alla ka maakohtu poolt tuvastatud vägivalla intensiivsus ning leitakse, et

kannatanu võis vigastusi saada ka kukkudes või sootuks varasematest konfliktidest.

Olnuks see tõesti nii, oleks vaevalt põhjust J. Nurtdinovi tegu isegi KarS § 118 lg 1 p 7

järgi kvalifitseerida, vaid kõne alla tuleksid üksnes veelgi kergemad kuriteokoosseisud

(eeskätt nt KarS § 121 lg 1 ja KarS § 117 lg 1 kogum). Teo kvalifitseerimisel KarS § 118

lg 1 p 7 järgi tuleks tuvastada, et J. Nurtdinov tekitas kannatanule tahtlikult just sellise

kehavigastuse, mis lõppastmes viis kannatanu surmani. Sealjuures peab tahtlus hõlmama

surmani viinud tervisekahjustuse tekitamist, ent mitte kannatanu surma (vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 1. novembri 2018. a otsus nr 1-16-6512/64, p 8). Kui kannatanu

surm oleks saabunud õnnetu koperdamise tõttu, ei ole selline tagajärg toimepanijale - kes

tegi joodikute rüseluse käigus üksnes paar mõõdukat lööki - sõltuvalt asjaoludest

objektiivselt omistatav (vrd nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. detsembri 2020. a

otsus nr 1-19-4422/107, p-d 11-14) või ei oleks surmani viinud tervisekahjustuse

tekkimine hõlmatud toimepanija tahtlusega.

28. Kaitsja apellatsiooni alapeatükis Materiaalõiguse rikkumine subjektiivse koosseisu

tuvastamisel refereeritakse esmalt tõendeid, mis viitavad sellele, et kannatanule meeldis

alkoholi tarvitada ning tema korterist kostus sageli lärmi. Miks see maakohtu otsuse

subjektiivse koosseisu kontekstis oluline on, kaitsja esialgu ei selgita.

29. Seejärel tsiteerib kaitsja nii J. Nurtdinovi kui tunnistaja JK ütlusi kannatanu käes olnud

relvamaketi kohta ning osutab, et maakohus on jätnud relva olemasolu täiesti

tähelepanuta. Ka siin jätab kaitsja selle asjaolu tähtsuse – vähemasti subjektiivse

koosseisu kontekstis – õhku. Nimelt ei selgita apellant, mida peaks ringkonnakohus selle

asjaolu taustal maakohtuga võrreldes teisiti otsustama. Lühikokkuvõte relvaga seonduvas

on järgmine. J. Nurtdinovi kahtlustatavana kinnipidamisel leiti temalt airsoft püstol

(tõendid, kd II, tl 226 ja tõendid, kd III, tl-d 18-31). J. Nurtdinov andis kohtus ütlusi, mille

kohaselt andis ta selle relva kunagi Xle ning 28. jaanuaril 2024 toimus tema ja X vahel JK

korteris konflikt seetõttu, et kannatanu suunas J. Nurtdinovi arvates relva selle

puhastamise ajal meelega C poole (I kd, tl 50 pöördel). Tunnistaja JK seostab tema

korteris toimunud kallaletungi tekkepõhjust hoopis H pangakaardilt kadunud rahaga.

Samas kinnitab JK, et kannatanu näitas talle püstolilaadset eset (tõendid, kd III, tl 132). X

korteris aset leidnud sündmustel – millel lasub süüdistuse raskuspunkt – puudus aga

airsoft püstoliga isegi J. Nurtdinovi ütluste järgi seos, sest püstol jäi tema ütluste järgi JK

korterisse (I kd, tl 51). Samuti ei väida apellandid, et J. Nurtdinovi poolt kirjeldatu tõttu

tulnuks (vähemalt osaliselt) lugeda J. Nurtdinovi teod hädakaitsega õigustatuks. Kuna

apellatsioonide põhjal ei ole võimalik järeldada, et tegemist olnuks asjaoluga, mis

mõjutaks J. Nurtdinovi teo karistusõiguslikku kvalifikatsiooni (ennekõike subjektiivsele

koosseisule antavat hinnangut), ei saaks selle asjaolu otsuses kajastamata jätmisel ka

maakohtule etteheiteid teha. Etteruttavalt märgib kolleegium, et kaitsja tugineb sellele

asjaolule hiljem ka J. Nurtdinovi karistuse suurust vaidlustades (vt järgmist alajaotist).

30. Mõlemad apellandid vaidlustavad maakohtu seisukoha kirve kasutamise kohta. Kaitsja

leiab, et maakohtu seisukoht kirve kasutamise tuvastamise osas on vastuoluline. Kaitsja

tugineb sellele, et 1) J. Nurtdinov ise kirve kasutamist eitas; 2) asjaolu, et kinnipidamisel

7(18)

1-24-4199

tema juurest kirves leiti, ei viita selle kasutamisele; 3) ekspertiisiakti järeldused kirve

kasutamise kohta ei ole kindlas kõneviisis, vaid leiti, et kirvest võidi kasutada ning 4)

ekspertiisiakti järgi ei tuvastatud kirvel kannatanu verd – sealjuures on oletuslik ning

arusaamatu maakohtu väide, et vere puudumine ei tähenda, et kirvest ei kasutatud, sest

samamoodi võiks väita kõigi korteris olnud esemete kasutamise kohta.

31. Apellatsiooni seisukohad ei tingi maakohtu otsuse muutmist. Kaitsja kritiseeris maakohtu

otsuse punkti 43, milles kohus leidis, et ei ole siiski välistatud ka kirve kasutamine

Jevgeni Nurtdinovi poolt. Eraldivõetuna oleks maakohtu sõnastus tõesti justkui

ebaõnnestunud. KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud nõue ei võimalda süüdistuses kirjeldatud

asjaolu tõendatuks lugeda pelgalt seeläbi, et sellise asjaolu esinemine ei ole välistatud. Ka

otsuse punktis 44 märgib maakohus taas (kursiivis rõhutatult), et vigastused võisid olla

tekitatud kõnealuse kirve eri osadega. See sõnakasutus ei ole õnnestunud, ent kolleegium

mõistab otsust nii, et maakohus viitab seeläbi ekspertiisiakti sedastusele. Lugedes

maakohtu põhjendusi tervikuna, ei ole kolleegiumil kahtlust, et maakohus tuvastas kirve

kasutamise siiski menetlusseadustiku nõudeid järgides.

32. Otsuse punktides 44 ja 45 tuvastab maakohus kirve kasutamise tuginedes mh 1)

süüdistatava ütlustele, mille kohaselt kannab ta kirvest sageli kaasas; 2) kirve välistele

eripäradele ning surnukehal tuvastatud vigastustele, mis neile vastavad; 3) asjaolule, et

süüdistatav kasutas kirvest ka avaliku korra raske rikkumise episoodis. Midagi

ebaloogilist ei näe kolleegium ka maakohtu järelduses, et vere puudumine ei tähenda, et

kirvest ei oleks kasutatud. Maakohus ei välistanud, et kirvest võidi puhastada. Kolleegium

märgib täiendavalt, et nõustub prokuratuuri poolt ringkonnakohtu istungil väljendatud

seisukohtadega, et vere puudumist põhjendab seegi, et tegemist oli pigem väiksema

massiga taskukirvega, millega tehtud löögid ei toonud kaasa selliseid kudede kahjustusi,

mis jätnuks kirvele olulisel määral bioloogilist materjali võrreldes nt suure kirvega

raiumisega (vt kirvest nt tõendid, kd II, tl 36; vigastusi aga ennekõike tl 27). Kannatanul

tuvastatud vigastuste põhjal polegi alust arvata, et kirvelöögid (sh löögid kirvetera

vastasküljel oleva haamripeaga) pidanuks kaasa tooma olulise verejooksu. Samuti märkis

prokuratuur ringkonnakohtu istungil põhjendatult, et kirves saadi kätte alles viis päeva

pärast selle kasutamist ning bioloogilise materjali mitteleidmine võis täiendavalt tingitud

olla nii selle puhastamisest kui ka hoiustamistingimustest. Kirve kasutamist ei sea

kolleegiumi jaoks kahtluse alla ka ekspertiisi järeldused, et osa tuvastatud vigastustest

võidi

tekitada kirvega. Ka siin nõustub ringkonnakohus prokuratuuri poolt

apellatsioonimenetluse istungil väljendatud seisukohaga, et olukorras, kus ründevahend ei

ole just erakordselt ainulaadne (nt seal on mingi monogramm vmt), ei jätagi selle

kasutamine inimkehale üldjuhul selliseid jälgi, mille puhul saab vigastused ilmeksimatult

ühe konkreetse vahendiga siduda. Praegusel juhul tõendab kirve kasutamist aga tuvastatud

tõendite kogum. Asjakohane on seegi, et kannatanul tuvastati mitmeid erinevaid vigastusi,

mille iseloom sobitus kirve eri osadega. Ka see asjaolu kinnitab kogumis seda, et kirvest

kasutati. Kokkuvõtvalt ei anna apellatsioonid alust maakohtu järeldust kirve kasutamise

kohta muuta.

33. Kaitsja vaidlustab maakohtu järelduse kasutatud vägivalla intensiivsuse kohta.

Süüdistatava ütluste tsiteerimise kõrval sisaldab apellatsioon ses osas kahte argumenti: 1)

korteris ei olnud elektrit ning kannatanu võis komistada ning 2) arvestades kannatanu

elustiili võis kannatanu ka osa vigastustest varem saada, mh tarvitati tema korteris pidevalt

alkoholi ja narkootikume ning seal on pidevalt olnud füüsilisi konflikte.

8(18)

1-24-4199

34. Need argumendid maakohtu otsuse tühistamiseks alust ei anna. Kaitsja tsiteerib maakohtu

seisukohta […] sündmuskoha vaatlusprotokollis ei ole nimetatud selliseid kappe või

tööriistakasti, millel oleks olnud nähtavad kahjustused või jäljed võimalikust kukkumisest

vastu kasti või kappi […] ning peab seda alusetuks, sest sündmuskoha vaatlusprotokollist

nähtub, et korter on möbleeritud ja igal pool on näha tööriistakaste ja muid esemeid. See

kriitika ei ole asjakohane. Nagu kaitsja enda poolt osundatud lausest nähtub, ei väitnud

maakohus, et korteris taolised esemed puudusid. Maakohus tugines hoopis sellele, et

tööriistakastidel ja kappidel puuduvad nähtavad kahjustused, mis võinuks kukkumise

tagajärjel tekkida. Arvestades kannatanul tuvastatud vigastuste ulatust pidanuks aga

taolised kukkumised olema erakordselt jõulised. See oleks toonud kaasa ka nähtavad

jäljed esemetel, mille vastu väidetavalt kukuti.

35. Kaitseversiooni, et kannatanu võis osa vigastustest ka varem saada, lükkas maakohus

asjakohaselt ümber otsuse punktides 39-41. Selle, et X olnuks ise agressiivne ja tema

korteris oleks toimunud pidevad kaklused või tülid lükkas kohus ümber otsuse punktis 54.

Apellatsioon ei sisalda argumente, mis seaks maakohtu järelduse kahtluse alla, mistõttu

ringkonnakohus maakohtu seisukohti ei korda.

36. Seejärel jõutakse kaitsja apellatsioonis selleni, et maakohus on ekslikult tuvastanud

tapmistahtluse (ehkki alapealkirja järgi seondus ka kõik eelnev maakohtu veaga

subjektiivse koosseisu tuvastamisel). Kaitsja arvates süüdistatava tahtlus kannatanu surma

ei hõlmanud, mistõttu tuleks tema tegu ümber kvalifitseerida KarS § 118 lg 1 p 7 järgi. Ka

süüdistatav taotleb enda apellatsioonis sama. Kaitsja tugineb sellele, et löögid ei olnud

intensiivsed, löömisel ei kasutatud relva ega nuga ning süüdistatav lootis, et vägivald ei vii

kannatanu surmani. Viimast kinnitab kaitsja hinnangul ka JKle saadetud sõnum.

Ringkonnakohus apellantidega ei nõustu.

37. Maakohus tuvastas ekspertiisiaktile tuginedes õigesti, et kasutatud vägivald oli intensiivne

(vt maakohtu otsuse p-d 30-31). Sedavõrd ulatuslike vigastuste tekitamine eeldab

märkimisväärse jõu kasutamist. Kannatanu surma ei põhjustanud juhuslik ebaõnnestunud

löök. Surma põhjuseks oli kehatüve kinnine tömp trauma hulgaliste nahaaluste

verevalumite, luumurdude (roiete, vasaku abaluu, rinnaku, nimmelülide) ja siseorganite

vigastustega (vasaku kopsu rebendi, maksa rebendite ja lömastuse, põrna rebendi ja

parema neeru põrutusega) (tõendid, II kd, tl 9). Teisiti: süüdistatav peksis Xt rindkeresse

niivõrd kõvasti, et murdis mitmeid luid ning rebestas kopsu, maksa ja põrna. Nende

vigastuste taustal ei saa rääkida n-ö tavapärasest kaklusest. Lisaks tuvastati

märkimisväärseid vigastusi ka peal (nt verevalum paremal pool peaaju otsmiku- ja

oimusagara pinnal, veri aju külgvatsakestes, verevalum kõõlustanul paremal pool

otsmiku-kiiru-oimupiirkonnas jm) ja kaelal (sh kilpkõhre murd, keeleluu parempoolse

suure sarve murd). Verevalumeid ja marrastusi tuvastati õlgadel, küünarvarrel ja reitel.

Enesekaitsele viitavate vigastuste vähesus viitab sellele, et suuremat vastupanu kannatanu

J. Nurtdinovile ei osutanud.

38. Süüdistatava apellatsioonis toodud väidetega selle kohta, et kannatanu võis saada vigastusi

ebaõnnestunud elustamiskatse (pesumasinavoolikuga võidi kahjustada kopsu) ning

põlengu tagajärjel, ringkonnakohus ei nõustu. Esmalt märgib kolleegium, et pesumasina

voolikuga seonduva kaitseversiooni esitas J. Nurtdinov ka ristküsitlusel (kd I, tl 51

pöördel), kuid maakohus luges tema ütlused sündmuse kulu kohta ebausaldusväärseteks.

Maakohtu järelduse muutmiseks ringkonnakohus alust ei näe. Kolleegium viitab

maakohtu poolt märgitule, et ekspertiisiakti järgi olid pea kõik vigastused elupuhused.

Eksperdiarvamuse järgi tekkisid surmajärgselt üksnes pärgamentjad laigud ja põletus-

9(18)

1-24-4199

leekkahjustused. Teiseks, kui süüdistatav tõesti pesumasina voolikut kannatanu

elustamiseks kasutas, olnuks süüdistataval ja tema kaitsjal võimalik oma kaitseväide

usutavaks teha. Prokuratuur esitas tõendina üsna põhjaliku sündmuskoha vaatlusprotokolli

koos fototabeliga (tõendid, kd I, tl-d 181-240). Samas ei kasutanud süüdistatav ega kaitsja

võimalust välja tuua, kust see väidetav voolik võeti, kuhu hiljem pandi ning millisel

sündmuskoha vaatlusel tehtud fotodest see nähtub. Nii järeldabki ringkonnakohus, et

tegelikult süüdistatava väidetud elustamiskatset aset ei leidnud. Seega ei saa kõnelda ka

mingist sellisest teojärgsest käitumisest, mis räägiks tapmistahtluse kahjuks. Soostuda

tuleb maakohtu järeldusega, et sisuliselt jättis süüdistatav kannatanu põrandale surema,

minnes oma sõnutsi elukaaslast otsima ja viina jooma.

39. Kaitsja leiab, et J. Nurtdinovi poolt JKle 29. jaanuaril 2024 (s.o päev pärast X surma)

saadetud sõnum tõendab tapmistahtluse puudumist. Ringkonnakohus sellega ei nõustu.

Maakohus järeldas põhjendatult, et sõnum saadeti üksnes eesmärgiga juhtida kahtlustust

kannatanu tapmises endalt eemale. JK ütluste ja tema telefoni vaatluse järgi saadeti see

sõnum 29. jaanuaril 2024 kell 16.05 (tõendid, III kd, tl-d 129 ja 146). Kui aga lähtuda J.

Nurtdinovi enda ütlustest – mida kaitsja ja süüdistatava arvates teha tuleks – teadis J.

Nurtdinov juba selleks ajaks kannatanu surmast. J. Nurtdinovi enda ütluste järgi tekkis

Xga konflikt sisuliselt kohe 28. jaanuari õhtul kannatanu korterisse sisenedes. Konflikti

järel läks J. Nurtdinov korterist välja Ct otsima. Esmalt jooksis ta bussipeatusesse ning

seejärel JK juurde, kus jõi viina. Enda hinnangul oli seal ligikaudu 20 minutit. Seejärel

läks tagasi X korterisse, kus avastas, et kannatanu on endiselt pikali ja juba külm. Seal

jõudis süüdistatav isegi võimaliku vanglakaristuse peale mõelda ning viis kannatanu teise

tuppa. 29. jaanuari hommikul kell 9 tuli korterisse C ning seejärel lahkuti (I kd, tl-d 50

pöördel – 52). Seega veetis J. Nurtdinov enda ütluste järgi X korteris sisuliselt terve öö,

sealjuures kattis kannatanu laiba vaibaga ning liigutas selle teise tuppa. Nii oli tal enda

ütluste järgi küllaldaselt aega veenduda, et X on tõepoolest surnud. Selle kaitseversiooni

taustal pole põhjust 29. jaanuaril kell 16.05 JKle sõnumi saatmist pidada siiraks

muretsemiseks X pärast ning samal põhjusel ei nähtu sellest ka tõsimeelset lootust, et X

võiks elus olla.

40. Olukorras, kus süüdistatava ütlused selle kohta, kas ta pidas kannatanu surma saabumist

võimalikuks ja möönis seda, on loetud ebausaldusväärseteks, tulebki kohtul hinnata

tahtlust tõendikogumi põhjal, mis kirjeldab teo objektiivset avaldumist. Tahtlusele või

selle puudumisele võib viidata ka toimepanija teoeelne ja -järgne käitumine (vt

kokkuvõtvalt kaudse tahtluse ja kergemeelsuse piiritlemise kohta tapmise korral koos

edasiste viidetega Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. veebruari 2022. a otsus nr 1-20-

6495/139, p-d 19-20). Maakohus tugines tahtluse tuvastamisel õigesti kasutatud vägivalla

intensiivsusele ning süüdistatava teojärgsele käitumisele. Maakohus järeldas, et

süüdistatav ei seadnud küll X surma enda eesmärgiks, kuid sai kindlasti aru, et X surm on

tema teo vältimatuks tagajärjeks, mistõttu pani ta teo toime otsese tahtlusega (vt maakohtu

otsuse p 51).

41. Kolleegiumi arvates puudub põhjus maakohtu otsuse muutmiseks. Eespool leidis

kolleegium, et maakohus talitas õigesti, kui pidas kasutatud vägivalda intensiivseks.

Sedavõrd raske ja ulatusliku peksmise korral, eriti olukorras, kus kannatanu on sisuliselt

vastupanuvõimetu ning täielikult toimepanija meelevallas (vt maakohtu otsuse p 112), ei

ole põhjust arvata, et süüdistatav kas 1) ei pidanud kannatanu surma isegi võimalikuks või

2) pidas seda küll võimalikuks, kuid ei möönnud seda. Ka ei leidnud tuvastamist ükski

selline süüdistatava teoeelne või -järgne käitumine, mis võiks viidata sellele, et teo

toimepanemise hetkel tal tahtlus X surma osas puudus. Nagu maakohus märkis, jättis

10(18)

1-24-4199

süüdistatav enda jutu järgi X sisuliselt surema ning läks viina jooma (maakohtu otsuse p

112). Hiljem aga süütas X surnukeha oma kuriteo varjamiseks. Nii ei jäägi järele ühtki

apellantide argumenti, mis viitaks eksimusele tahtluse tuvastamisel.

42. Kolleegium ei pea vajalikuks muuta ka tahtluse vormile antud hinnangut. Ehkki otsene

tahtlus – mis seondub ennekõike kõrvaltagajärgedega – on pigem harva esinev tahtluse

vorm, põhjendas maakohus oma järeldust piisavalt. Tapmise puhul on põhimõtteliselt

mõeldav, et soov kannatanu tappa ei ole liikumapanevaks jõuks ega sisemiseks põhjuseks,

miks toimepanija vägivallateo toime paneb. Sageli ongi vägivallategu ajendatud pigem

millestki muust – nt soovist näidata kannatanule koht kätte, tekitada talle valu ja

tervisekahjustusi vm ning kannatanu surma peab toimepanija üksnes võimalikuks ja

möönab seda (kaudne tahtlus). Olukorras, kus objektiivne teopilt viitab aga sellele, et

ehkki toimepanija ei seadnud kannatanu surma eesmärgiks, teadis ta, et peksmine

kannatanu surmaga päädib, on tegemist otsese tahtlusega.

43. Kokkuvõtvalt jäävad apellatsioonid J. Nurtdinovi KarS § 113 lg 1 järgi süüditunnistamise

osas rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata.

(2) Karistus

44. Kaitsja leiab, et J. Nurtdinovile tapmise eest karistuseks mõistetud 11-aastane vangistus ei

vasta tema süü suurusele ega kehtivale praktikale. Apellant teeb maakohtule kaks

konkreetset etteheidet: 1) maakohus tuvastas küll karistust kergendava asjaoluna

puhtsüdamliku kahetsuse, kuid otsusest ei nähtu, et sellega oleks arvestatud; 2) maakohtu

otsusest ei selgu, mis põhjusel jättis kohus arvestamata süüdistatava süü suurust

mõjutavate asjaoludena seda, et kannatanu oli samuti tugevas alkoholijoobes ning sihtis

JK korteris Ct relvaga. Süüdistatava apellatsioonis märgitakse, et soovitakse leebemat

karistust, s.o kuni 9 aasta pikkust vangistust.

45. Ringkonnakohus apellantide etteheidetega ei nõustu. Esmalt meenutab kolleegium, et

maakohtul on karistuse mõistmisel ulatuslik kaalutlusruum, millesse apellatsioonikohus

sekkub üksnes selgete ja äratuntavate eksimuste korral (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 26. jaanuari 2021. a otsus nr 1-19-4150/132, p-d 26-28). Selliseid

eksimusi ringkonnakohus ei tuvasta. Maakohus põhjendas J. Nurtdinovi keskmisest

suuremat süüd tuginedes 1) vägivalla intensiivsusele; 2) sellele, et kannatanu ei osutanud

vastupanu ja oli täielikult süüdistatava meelevallas; 3) süüdistatav ei tundnud kannatanu

terviseseisundi vastu muret ning jättis ta sisuliselt surema. Kohus märkis selgelt, et

tuvastab puhtsüdamliku kahetsuse karistust kergendava asjaoluna, kuid põhjendas, miks ei

ole sel asjaolul sedavõrd ulatuslikku mõju, mis tingiks karistuse mõistmise

miinimummäära lähedale. Mõistes süüdistatavale karistuse, mis on vaid veidi üle

sanktsiooni keskmise määra (keskmiseks määraks on 10 aastat 6 kuud vangistust, J.

Nurtdinovile mõisteti 11-aastane vangistus), võttiski kohus ühelt poolt arvesse keskmisest

suuremat süüd, ent teiselt poolt karistust kergendavat asjaolu, ilma milleta olnuks

süüdistatavale mõistetud karistus veelgi suurem.

46. Ainetu on ka etteheide, et maakohus ei arvestanud seda, et kannatanu oli alkoholijoobes.

Kaitsja ei põhjenda, kuidas see J. Nurtdinovi süü suurust mõjutaks. Ringkonnakohus leiab,

et kannatanu elu on ühtmoodi väärt sõltumata tema joobeastmest. Kaitsja viitab ka siin

asjaolule, et kohus ei arvestanud J. Nurtdinovi ütlusi selle kohta, et kannatanu sihtis JK

korteris Ct relvaga. Ehkki maakohus ei tegelenud selle väitega eraldi, pidas maakohus J.

Nurtdinovi ütlusi sündmuste käigu kohta ebausaldusväärseteks. Seega ei saa kolleegiumi

11(18)

1-24-4199

arvates tuvastatuks lugeda ka tema väitel põhinevat relvaga sihtimist. Samas ei mõjutaks

see asjaolu ka J. Nurtdinovi süü suurust. Väidetav relvaga seotud intsident toimus JK

korteris enne seda, kui süüdistatav Xt ründas. Tapmistegu leidis aga aset hiljem X

korterisse naastes, sealjuures jäi relvataoline ese süüdistatava ütluste järgi JK korterisse.

Neil põhjusil ei saa rääkida mingist sellisest kannatanu rollist, mis mõjutaks J. Nurtdinovi

süüle antavat hinnangut.

(III) Süstemaatiline vargus

47. Kaitsja palub varguste episoodide osas maakohtu otsus tühistada ning teha õigeksmõistev

otsus esiteks seetõttu, et J. Nurtdinov ei tunnista varguste toimepanemises oma süüd ning

teiseks seetõttu, et J. Nurtdinovile süüksarvatud tegevus ei ole käsitatav süstemaatilisena.

48. Maakohus tuvastas, et J. Nurtdinov pani talle süüks arvatavad vargused toime ning

põhjendas oma järeldust veenvalt ja jälgitavalt. Apellatsioonis ei esitata selle järelduse

osas ühtki sisulist vastuväidet, vaid piirdutakse tõdemusega, et J. Nurtdinov oma süüd ei

tunnista. See seisukoht ei tingi maakohtu otsuse muutmist. Seega jääb üle üksnes küsimus

sellest, kas J. Nurtdinovile ette heidetud vargused on käsitatavad süstemaatilistena või

mitte.

49. Ringkonnakohus soostub apellandiga, et J. Nurtdinovile ette heidetud vargusi ei saa

käsitada süstemaatilisena.

50. Süstemaatilise varguse mõiste sisustamisel tuleb juhinduda Riigikohtu praktikast (vt

ennekõike Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. aprilli 2009. a otsus nr 3-1-1-87-08, p 10

ja 20. juuni 2013. a määrus nr 3-1-1-66-13, p-d 6.2-9). Süstemaatilisuse mõistet on

Riigikohus täiendavalt avanud ka kohtuasjades, milles on vaidluse all süüdistatava

vastutus KarS § 4231 järgi. Sealjuures on Riigikohus leidnud, et süstemaatilise varguse

kohta väljendatud seisukohad kohalduvad mutatis mutandis ka KarS § 4231

kuriteokoosseisule, ehkki süstemaatilisust sisustavate kriteeriumite ring ja üksikute

kriteeriumite tähtsus ei pruugi neil kahel kuriteokoosseisul kokku langeda (Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 19. oktoobri 2015. a määrus nr 3-1-1-75-15, p 7 ja 15. juuni 2021. a

otsus nr 1-20-3067, p-d 9-14).

51. Viidatud kohtupraktikast järeldub, et süstemaatiline vargus eeldab vähemasti kolme

eraldiseisva varguse toimepanemist. Need vargused peavad olema omavahel seotud ning

moodustama sisulise süsteemi. Nii on ennekõike siis, kui vargus on kujunenud isiku

elustiiliks: ennekõike kui vargusi sooritatakse püsiva sissetuleku hankimiseks või kui

vargusi sooritatakse väljakujunenud harjumusest lähtuvalt. Ühtki konkreetset nõuet

süütegude vahelisele ajavahemikule ei ole, st see ei ole iseenesest süstemaatilisuse

moodustamiseks oluline. Siiski tuleb ajalist faktorit hinnata tegude sisemise seose

analüüsil. Mida pikem on periood üksikute rikkumiste vahel, seda väiksema tõenäosusega

moodustavad need rikkumised n-ö sisulise süsteemi ning seda kaalukamad peavad

süstemaatilisuse jaatamiseks olema muud seda toetavad argumendid. Süstemaatilisuse

hindamisel saab arvestada ka rikkumiste arvukust. Ehkki ka siin ei ole ühtegi kindlat

reeglit, räägib suurem üksiktegude arv varguse süstemaatiliseks lugemise kasuks. Nii

näiteks on suurema tõenäosusega põhjust rääkida süstemaatilisest vargusest isiku puhul,

kes on varem neljal korral varguse toime pannud, kui isiku puhul, kelle varasemate

rikkumiste arv piirdub kahega. Süstemaatilisuse tunnuseid ei ole aga võimalik

ammendavalt loetleda, mistõttu tuleb seda küsimust hinnata arvestades üksikjuhtumi

asjaolusid. Oluline on mõista, et süstemaatilise vargusena ei saa käsitada üksnes seda, et

12(18)

1-24-4199

isik on (mingi ajavahemiku jooksul) toime pannud kolm vargust. Kui seadusandja nii

tahtnud oleks, tulnuks ka süüteokoosseis nõnda sõnastada.

52. Maakohus tugines süstemaatilisuse tuvastamisel sellele, et 1) süüdistatava

karistusandmetest tulenevalt on varavastaste süütegude toimepanemine on kujunenud

tema elatusallikaks: ta sooritab süütegusid väljakujunenud harjumusest lähtuvalt ning

püüab üha uuesti leida ebaseaduslikke lahendusi enda varalise seisundi parandamiseks; 2)

kuna süüdistatav on pannud ühe aasta jooksul toime kolm vargust, viitab süüdistatava

käitumine sellele, et varastamine on saanud tema elustiiliks; 3) on usutav, et isik, kes

järjepidevalt võtab kauplusest kaupa ning möödub kassadest kauba eest tasumata, paneb

varavastaseid süütegusid toime rahalise kasu saamise eesmärgil ehk tema käitumises on

tuvastatav võõra vallasasja omastamise eesmärk ning vargus on toime pandud kavatsetult.

Maski kandmine viitab ka sellele, et isik tegutseb kindlal eesmärgil, mitte hetke ajendil

(maakohtu otsuse p 84).

53. Kolleegiumi arvates maakohtu põhjendustest varguse süstemaatilisuse kohta järeldusi teha

ei saa.

54. Maakohtu järeldus, et karistusregistri andmetest tulenevalt on varavastaste süütegude

toimepanemine kujunenud J. Nurtdinovi elatusallikaks, on ekslik. Karistusregistri

andmete all pidas maakohus silmas seda, et J. Nurtdinovit karistati 24. märtsil 2023

väheväärtusliku asja varguse katse eest, sest ta püüdis toidupoest varastada ühte

alkoholipudelit (vt maakohtu otsuse p 83). Tegemist oli brändipudeliga, mille väärtus oli

10,79 eurot (tõendid, IV kd, tl 1). Lisaks tuvastas maakohus, et J. Nurtdinov varastas 30.

jaanuaril 2024 Circle K teenindusjaamast ühe lõhekausi, ühe apelsini ja kolm

süütevedeliku pudelit. Varastatud asjade koguväärtus oli 16,42 eurot. Sealjuures varastati

süütevedelikku X korteri süütamise tarbeks. 2. veebruaril 2024 varastas J. Nurtdinov

teisest Circle K teenindusjaamast kaks proteiinibatooni ja ühe Monsteri energiajoogi

(seekord ta ühe toote eest ka tasus, nimelt ostis ta 3 euro eest kõnekaardile kõneaega).

Varastatud asjade koguväärtus oli 4,28 eurot. Seega J. Nurtdinov varastas (või püüdis

varastada) ligikaudu aasta jooksul kolmel erineval korral 31,49 euro väärtuses asju,

sealjuures varastati süütepudelid X korteri süütamiseks. Nende asjaolude taustal, eeskätt

arvestades varastatud asjade väikest hulka ja väärtust, on võimatu rääkida sellest, et

vargused oleks saanud J. Nurtdinovi elatusallikaks.

55. Ringkonnakohus möönab, et ka järjepidev olmevajaduste rahuldamiseks varastamine võib

viidata väljakujunenud harjumusele, mis on käsitatav süstemaatilisusena (nn

elustiilivaras). Maakohus aga sisustab oma teist argumenti – varguste saamist süüdistatava

elustiiliks –sellega, et J. Nurtdinov on aasta jooksul kolm vargust toime pannud. Sellest

jääb napiks, liiatigi veel olukorras, kus J. Nurtdinovi toime pandud vargused piirduvad

kolmega ning üks neist on teistest ligi aasta varem toime pandud.

56. Maakohtu viimane argument – tuvastatav on võõra vallasasja omastamise eesmärk ning

vargus on toime pandud kavatsetult – on aga asjakohatu, sest ilma võõra vallasasja

ebaseadusliku omastamise eesmärgita vargust toime panna ei saagi. Sealjuures pannakse

pea eranditult vargused toime just kavatsetult.

57. Seega tugines maakohus tegude omavahelise sisemise seose tuvastamisel sisuliselt sellele,

et J. Nurtdinov on aasta jooksul kolm vargust toime pannud. Järeldades üksnes selle

põhjal, et tegemist on süstemaatilise vargusega, kohaldas kohus valesti materiaalõigust.

13(18)

1-24-4199

58. Süstemaatilisuse tuvastamisele seab piiri ka J. Nurtdinovile esitatud süüdistus, mis ei

võimaldaks maakohtu otsust jõusse jätta ka sealseid põhjendusi muutes. Kõik faktilised

asjaolud, millest prokuratuuri arvates järeldub varguse süstemaatilisus, peavad olema

karistusõigusliku vastutuse eeldustena süüdistuse tekstis kajastatud. Süüdistuses

nimetamata vastutuse eeldustele ei saa kohus tugineda (vt mutatis mutandis KarS § 4231

kohta – Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15. juuni 2021. a otsus nr 1-20-3067/33, p 11).

Nendele nõuetele J. Nurtdinovile esitatud süüdistus ei vasta. J. Nurtdinovi süüdistus KarS

§ 199 lg 2 p 9 järgi on sõnastatud nii:

Jevgeni Nurtdinovit süüdistatakse selles, et tema pani toime varguse, olles isikuks,

keda karistati 24.03.2023.a toime pandud KarS § 199 lg 1 - § 25 lg 2 ja § 218 lg 1

järgi kvalifitseeritava väärteo eest 24.03.2023.a otsusega väärteomenetluses nr

231523002138. Peale seda Jevgeni Nurtdinov jätkas varguste toimepanemist ning

30.01.2024.a ajavahemikul […järgneb süüdistuse esemeks oleva varguse kirjeldus…]

Samuti Jevgeni Nurtdinov 02.02.2024.a ajavahemikul […järgneb süüdistuse esemeks

oleva varguse kirjeldus…]

Seega pani Jevgeni Nurtdinov toime süstemaatiliselt võõra vallasasja äravõtmise selle

ebaseadusliku omastamise eesmärgil s.o KarS § 199 lg 2 p 9 järgi kvalifitseeritava

kuriteo.

59. Süüdistuses kirjeldatud süstemaatilisusega seonduvateks faktilisteks asjaoludeks saab

pidada seda, et J. Nurtdinovit on 24. märtsil 2023 väheväärtusliku asja varguse katse eest

karistatud ning ta jätkas varguste toimepanemist veidi enam kui kümme kuud hiljem, kui

pani toime kaks vargust. Nagu eespool selgitatud, on kolme varguse toimepanemine aga

üksnes üks hädavajalikest eeldustest, ilma milleta ei saa üldse süstemaatilisusest kõnelda.

Pelgalt kolme varguse toimepanemine ei tähenda aga seda, et tegemist oleks

süstemaatilise vargusega. Seda, mis kolme vargust omavahel ühendaks ning kuidas need

vargused omavahel sisulise süsteemi moodustaks, süüdistuses ei mainita.

60. Märkimisväärne on seegi, et kõnesoleval juhul ei ole tegemist olukorraga, kus varguste

omavaheline sisuline süsteem oleks selge juba ainuüksi süüdistuses toodud teokirjelduste

põhjal. Sel juhul võiks tõesti süstemaatilisuse täiendav avamine osutuda ülemääraseks. Nii

oleks näiteks siis, kui J. Nurtdinovile oleks ette heidetud arvukaid sama tüüpi vargusi ja

väidetud, et tegemist on süstemaatilise käitumisega. Kuigi süüdistuses ette heidetud

vargused toimusid lühikese ajavahemiku jooksul (30. jaanuar ja 2. veebruar 2024), pandi

varasem n-ö süsteemi moodustav vargus toime oluliselt varem ehk 24. märtsil 2023, s.o

enam kui 10 kuud varem. Samuti piirdus süüdistuse järgi J. Nurtdinovi poolt toime

pandud varguste arv kolme vargusega – s.o minimaalse võimalikuga, mida saab üldse

süstemaatilisena kaaluda. Tegude ajaline lahutatus ja vähene arv räägivad pigem varguste

süstemaatilisena käsitamise kahjuks kui selle poolt. Nii ei ole süüdistuses nimetatud

varasem karistus koosmõjus ette heidetud hilisema kahe varguse episoodiga piisavateks

faktilisteks asjaoludeks, millest järeldada varguse süstemaatilisust. Kolleegium toonitab

taas, et kui seadusandja soovinuks kuriteona käsitada kolme varguse toimepanemist, oleks

ka selline karistusnorm loodud.

61. Sellest, et pelgalt süüdistuses kirjeldatu ei võimalda varguste süstemaatilisust tuvastada,

annab aimu seegi, et kohtuvaidlustes sisustas prokuratuur varguste toimepanemist kui J.

Nurtdinovi elustiili hoopis viitega sellele, et süüdistatavat on varasemalt – viimati 2018. a

– kriminaalkorras süstemaatilise varguse eest karistatud (I kd, tl 62 pöördel;

14(18)

1-24-4199

süüdistuskõnes ekslikult 2018. a asemel 2024. a). Isegi kui see asjaolu räägiks

süstemaatilise varguse kasuks, ei ole varasemat kriminaalkorras karistamist aga

süüdistuses isegi mainitud, mistõttu ei saa sellele tugineda. Selle vastuväite esitas kaitsja

asjakohaselt ka kohtulikul uurimisel (I kd, tl 55 pöördel).

62. Ehkki Riigikohtu viimatine praktika on süüdistuste puuduste (ennekõike vähese

konkretiseerituse) osas olnud leplikum (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29. jaanuari

2024. a otsus nr 1-20-3487/398, p 37), ei saa siiski järeldada, et Riigikohus oleks lahti

öelnud põhimõttest, mille järgi ei saa kohus süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi

isikule omistada (nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. aprilli 2024. a otsus nr 1-22-

2429/42, p 23). Kui aga leida, et käsilolevas asjas esitatud süüdistusest iseenesest piisab,

sest seal mainitakse ühte varasemat väärteokaristust, kaht uut vargust ning

süstemaatilisuse sõna (vrd nt eristust faktilise asjaolu väljatoomise ja selle olemasolu

põhjendamise vahel – Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. märtsi 2024. a määrus nr 1-23-

1763/24, p 23), siis jääb kolleegiumile mõistmatuks mis mõttega üldse toonitas Riigikohus

(KarS § 4231 kontekstis) seda, et kõik faktilised asjaolud, millest prokuratuuri arvates

järeldub süstemaatilisus, peavad olema karistusõigusliku vastutuse eeldustena süüdistuse

tekstis kajastatud ning süüdistuses nimetamata vastutuse eeldustele ei saa kohus tugineda

(vt eespool viidatud otsus nr 1-20-3067/33, p 11). Kuna karistusnormi sisu on tavaks

süüdistuses lahti kirjutada, siis küllap on igas taolises süüdistuses süstemaatilisuse sõna

sees, samuti on iseenesestmõistetav, et varasem karistatus vähemasti mainitakse

süüdistuses ära, st minimaalselt nõutavad kolm episoodi tulevad süüdistuse tekstist välja.

Vaevalt soovis Riigikohus mõista anda, et just süstemaatilisuse sõna ning kolme teo ära

märkimisega ongi nõutavad faktilised asjaolud süüdistuses piisavalt avatud.

63. Kuna varguste süstemaatiline toimepanemine ei ole tõendatud, rahuldab ringkonnakohus

kaitsja apellatsiooni osaliselt ning tühistab KrMS § 338 p 2 alusel maakohtu otsuse J.

Nurtdinovi süüditunnistamises ja karistamises KarS § 199 lg 2 p 9 järgi. Maakohtu otsuse

tühistamine ei too käsiloleval juhul kaasa õigeksmõistva otsuse tegemist. Süüdistuses ette

heidetud teod vastavad KarS § 218 lg-s 1 sätestatud väärteokoosseisule. Kui süüdistuses

kirjeldatud tegu ei ole kuritegu, kuid võib vastata väärteokoosseisule, ei saa kohus teha

õigeksmõistvat otsust, vaid peab kriminaalmenetluse KrMS § 274 lg 1 järgi lõpetama (vt

ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. oktoobri 2022 a otsus asjas nr 1-20-7409, p 20).

Erandiks on olukord, kus väärteomenetluse alustamine oleks aegumise tõttu võimatu

(Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. aprilli 2024. a otsus asjas nr 1-21-69, p 32 ja 8. mai

2020. a otsus asjas nr 1-18-7408, p 20). J. Nurtdinov pani talle ette heidetud teod toime

2024. aasta 30. jaanuaril ja 2. veebruaril. Seega ei ole need väärteod aegunud isegi KarS §

81 lg-s 3 sätestatud üldreegli järgi, liiatigi veel seetõttu, et süüteo aegumine peatus

kriminaalmenetluse alustamisest arvates (KarS § 81 lg 7 p 2). Nii tulebki

kriminaalmenetlus J. Nurtdinovi süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 9 järgi KrMS § 274 lg 1

alusel lõpetada, sest süüdistatava tegevus vastab väärteo tunnustele.

64. Kriminaalmenetluse lõpetamise tõttu tuleb tühistada ka maakohtu otsus kannatanu

tsiviilhagi rahuldamise osas. Tsiviilhagi jätab ringkonnakohus KrMS § 2962 lg 1 p 4 alusel

läbi vaatamata. Kannatanu võib tsiviilhagi esitada tsiviilkohtumenetluse seadustikus

sätestatud korras.

(IV) Liitkaristus ja kriminaalmenetluse lõpetamise mõju sellele

65. Kaitsja heidab apellatsioonis maakohtule ette seda, et maakohus mõistis J. Nurtdinovile

KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuseks vangistuse 13 aastat, kuid otsuses puudub põhjendus

15(18)

1-24-4199

selle kohta, miks ei ole kohtu arvates võimalik lugeda kergemaid karistusi kaetuks

raskemaga.

66. Ringkonnakohus möönab, et ses osas on maakohtu otsus mõnevõrra sumbuurne. Näib

justkui oleks mingi osa põhjendustest – ennekõike liitkaristuse suurus ning selleni

jõudmise viis – jäänud lahendi lõpptekstist ekslikult välja. Maakohus mõistis J.

Nurtdinovile järgmised karistused: KarS § 113 lg 1 järgi 11 aastat vangistust; KarS § 404

lg 1 järgi 2 aastat 6 kuud vangistust; KarS § 263 lg 1 p 1 järgi 2 aastat vangistust; KarS §

199 lg 2 p 9 järgi 8 kuud vangistust. Otsuse resolutsiooni järgi mõisteti KarS § 64 lg 1

alusel kuritegude kogumi eest J. Nurtdinovile karistuseks vangistus 13 aastat. Sellest

järeldub, et maakohus moodustas liitkaristuse üksikkaristustest raskeima karistuse osalise

suurendamise teel (nn asperatsioonipõhimõte – vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9.

märtsi 2016. a otsus nr 3-1-1-6-16, p 30). Otsuse põhiosas liitkaristuse suurust põhiosas ei

mainita. Siiski leiab otsuse punktist 118 mõningaid liitkaristuse mõistmisega seonduvaid

põhjendusi:

118. Kohus asub seisukohale, et Jevgeni Nurtdinovi käitumine ei ole ühiskonnas

aktsepteeritav ning enda kuritegelike hoiakute muutmiseks ja ühiskonnas turvatunde

tagamiseks on tema ühiskonnast pikemaks ajaks eemaldamine vajalik. Vangistuses

viibides on Jevgeni Nurtdinovil võimalik enda käitumist analüüsida ning tal on aega

mõelda, milliseid samme tuleks edaspidise elu õiguskuulekaks muutmiseks astuda.

Arvestades, et Jevgeni Nurtdinovil on ka kaks kehtivat kriminaalkaristust, on Jevgeni

Nurtdinovi käitumine kohtu hinnangul kuritegelik ning antud juhul vastab Jevgeni

Nurtdinovile mõistetav liitkaristus isiku süü suurusele, arvestab õiguskorra kaitsmise

huve ning on kooskõlas karistuse üld- ja eripreventiivsete eesmärkidega. On oluline,

et Jevgeni Nurtdinov mõistaks oma käitumise ohtlikkust ja tagajärgi ning kannaks ka

tehtu eest vastutust. Mõistetud karistus annab ühiskonnale selge signaali, et inimelu

tuleb väärtustada ning alkoholi kuritarvitamine ei vähenda toimepandud teo tagajärgi

või vastutuse ulatust, igale kuriteole järgneb sellele vastav karistus.

67. Ringkonnakohtu istungil leidsid nii kaitsja kui ka prokuratuur, et tegemist ei ole KrMS §

339 lg 1 p-s 7 nimetatud olukorraga, st põhjenduse puudumisega, mis tingiks maakohtu

otsuse tühistamise ning asja maakohtule tagasi saatmise. Sellega nõustub ka

ringkonnakohus. Maakohus ei ole küll otsuse põhiosas liitkaristuse suurust ega selleni

jõudmise viisi märkinud, kuid põhjendab seda, miks vastab liitkaristus süüdistatava süüle

ning on kooskõlas üld- ja eripreventiivsete kaalutlustega. Koosmõjus otsuse

resolutsiooniga on kohtu kaalutlused mõistetavad. Kolleegium ei nõustu kaitsjaga, et

kohus pidanuks eraldi põhjendama, miks ta ei loe kergemaid karistusi kaetuks raskemaga.

J. Nurtdinov mõisteti süüdi mitme erineva kuriteo eest, millega rünnati erinevaid

õigushüvesid. Raskeimat karistust ei mõistetud sanktsiooni ülemmääras. Sel juhul oleks

nn absorptsioonipõhimõttest lähtumisel jäänud teiste kuritegude ebaõigus tema

liitkaristuses arvestamata (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10. märtsi 2016. a otsus

nr 3-1-1-20-16, p 16). Süüdistatavale mõistetud raskeim karistus oli 11 aastane vangistus.

Suurendades seda osaliselt teiste kuritegude eest mõistetud karistustega 2 aasta võrra, ei

kohaldanud maakohus süüdistatava kahjuks materiaalõigust valesti.

68. Seoses kriminaalmenetluse lõpetamisega süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 9 järgi, tuleb

kolleegiumil kaaluda, kas see tingib ka temale mõistetud liitkaristuse vähendamise.

Maakohus karistas J. Nurtdinovit KarS § 199 lg 2 p 9 järgi kvalifitseeritava teo eest 8 kuu

pikkuse vangistusega. Arvestades temale KarS § 263 lg 1 p 1 ja KarS § 404 lg 1 järgi

kvalifitseeritavate kuritegude eest mõistetud karistuste suurust ning seda, et maakohus

16(18)

1-24-4199

niigi suurendas suurimat karistust üksnes 2 aasta võrra, ei tingi kriminaalmenetluse

lõpetamine – ning 8 kuu pikkuse vangistuse äralangemine – liitkaristuse muutmist.

69. Kokkuvõtvalt jääb maakohtu otsus liitkaristuse osas muutmata.

(V) Menetluskulud

(1) Menetluskulud maakohtus

70. Süüdistatava apellatsioonis palutakse kõik ekspertiisikulud jätta riigi kanda, kuid ei viidata

ühelegi menetlusõiguslikule eksimusele, mida maakohus ekspertiisikulude hüvitamise üle

otsustades tegi. Kuna ühtki maakohtu poolt tehtud viga ei nähtu, jääb see taotlus

tagajärjetuks.

71. Maakohtu otsuse osaline tühistamine tähendab, et ka menetluskulude osas tuleb teha uus

otsus. KrMS § 183 lg-s 1 sätestatud üldreegli järgi jäävad kriminaalmenetluse lõpetamisel

menetluskulud riigi kanda. KrMS § 183 lg 2 sätestab erandina, et kui kriminaalmenetlus

lõpetatakse ja kriminaalasja materjalid saadetakse väärteomenetluse alustamise

otsustamiseks seoses väärteo tunnuste ilmnemisega, võib nende menetluskulude

kandmise, mis oleksid tekkinud ka väärteomenetluses, jätta otsustamiseks

väärteomenetluse lahendis. See tähendab, et ringkonnakohus peab vaagima, kas ja milline

kulu oleks eelduslikult tekkinud ka väärteomenetluses ning seejärel on võimalik sellise

kulu hüvitamine väärteoasja menetleja otsustada (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25.

mai 2020. a otsus asjas nr 4-19-1809, p 22). Varguse episoodiga seonduvaks

menetluskuluks saab pidada üksnes määratud kaitsjale makstud tasu. Sealjuures jättis

kohus kohtueelses menetluses määratud kaitsjale makstud tasu riigi kanda. J. Nurtdinovilt

mõisteti välja üksnes kohtumenetluses määratud kaitsjale makstud tasu 4882,44 eurot.

Seda, milline osa kohtumenetlusest seondus J. Nurtdinovi kaitsmisega süüdistuses KarS §

199 lg 2 p 9 järgi, tuvastab kohus hinnanguliselt. Arvestades maakohtus esitatud

kaitseväiteid, samuti seda, et J. Nurtdinovit varguste kohta sisuliselt ristküsitlusel ei

küsitletudki, määrab kohus varguse menetlemisega seotud summaks 1/6 kogu

kohtumenetluses määratud kaitsjale makstud tasust, s.o 813,74 eurot (4882,44 ÷ 6 =

813,74). Seega tuleb J. Nurtdinovilt välja mõistetud summat selle võrra vähendada,

misjärel tuleb J. Nurtdinovilt Eesti Vabariigi kasuks välja mõista ülejäänud summa ehk

4068,7 eurot (4882,44 – 813,74 = 4068,7). Erinevalt väärteomenetlusest on

kriminaalmenetluses kaitsja osalemine kohustuslik. Seega ei saa väita, et sama kulu oleks

tekkinud ka väärteomenetluses, mistõttu jääb varguse menetlemisega seotud kaitsjatasu

suuruses 813,74 eurot Eesti Vabariigi kanda

(2) Menetluskulud ringkonnakohtus

17(18)

1-24-4199

72. Kaitsja esitas taotluse apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi

õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Taotluse järgi kulus

kohtuotsusega tutvumise ja apellatsiooni koostamise peale 5 tundi (tasu 360 eurot),

nõupidamisele süüdistatavaga 1 tund (tasu 72 eurot), sõiduks Tallinna Vanglasse ja tagasi

3 eurot ning ringkonnakohtu istungil osalemisele 50 minutit (tasu 60 eurot). Kokku taotleb

kaitsja, et tasu suuruseks määrataks 603,9 eurot (sh käibemaks 108,9 eurot). Kolleegium

peab taotlust põhjendatuks üksnes osaliselt. Mõistlikuks peab ringkonnakohus

süüdistatavaga nõupidamisele (1 tund, tasu 72 eurot) ning kohtuistungile kulutatud aega

(50 minutit, tasu 60 eurot). Arvestades apellatsiooni argumente on aga kohtuotsusega

tutvumise ning apellatsiooni koostamise põhjendatud ajakulu 5 tunni asemel 3 tundi (tasu

216 eurot). Hüvitamisele kuulub ka sõidutasu (3 eurot). Seega määrab ringkonnakohus

Advokaadibüroo Küünemäe & Partnerid OÜ-le apellatsioonimenetluses J. Nurtdinovile

osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu ja riigi õigusabi kulude suuruseks 428,22 eurot

(sh käibemaks 77,22 eurot). Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 4 nimetatud

lahendi, kannab menetluskulud riik (KrMS § 185 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)

18(18)