2-20-766/135 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Neve Uudelt, Ele Liiv, Siret Siilbek

Määruse tegemise aeg ja koht

09.05.2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-766

Kohtuasi

Kohtu algatusel S.B-le määratud eestkoste

pikendamine

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 10.03.2025 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

S.B määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Puudutatud isik I S.B (isikukood XXX), riigi õigusabi

korras määratud esindaja vandeadvokaat Anti Aasmaa

Puudutatud isik II Tallinna linn (Haabersti Linnaosa

Valitsuse kaudu), seaduslik esindaja Anna Levandi

Puudutatud isik III S.X (isikukood XXX)

Puudutatud isik IV L.T (isikukood XXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 10.03.2025 määrus muutmata.

2. Jätta määruskaebus rahuldamata.

3. Jätta määruskaebemenetluse kulud menetlusosaliste endi kanda, välja arvatud

S.B-le riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu ja kulud, mis jätta Eesti

Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 532 lg 1 järgi võib käesoleva määruse peale

esitada määruskaebuse isik, kellele eestkostja määramist menetleti, eestkostjaks määratu,

samuti isiku, kellele eestkostja määramist menetleti, abikaasa, registreeritud elukaaslane,

otseliinis sugulane, isiku enda nimetatud lähedane isik (usaldusisik) või isiku elukohajärgne

valla- või linnavalitsus.

2-20-766

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi

taotlusele esitada ka määruskaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna linn (puudutatud isik II, eestkosteasutus) esitas 16.01.2020 Harju Maakohtule

avalduse täisealisele isikule S.B-le (puudutatud isik I, eestkostetav) eestkostja määramiseks.

Maakohus seadis 11.03.2020 määrusega puudutatud isikule I tema kõigi asjade ajamiseks

eestkoste ja määras eestkostjaks puudutatud isiku II kuni 11.03.2025.

2. Puudutatud isik I esitas 28.07.2023 Harju Maakohtule avalduse, milles taotles temale

seatud eestkoste lõpetamist. Maakohus jättis 27.05.2024 määrusega puudutatud isiku I

avalduse rahuldamata ning andis puudutatud isikule I õiguse teha iseseisvalt pisitehinguid 100

euro ulatuses kuus. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 14.01.2025 maakohtu määruse osas,

milles maakohus jättis taastamata puudutatud isiku I valimisõiguse ning tegi selles osas uue

määruse, millega luges, et puudutatud isik I on valimisõiguse tähenduses teovõimeline ja tal

on hääleõigus. Muus osas jäi maakohtu määrus muutmata.

3. Maakohus algatas 15.01.2025 määrusega puudutatud isiku I jätkuva eestkostevajaduse

väljaselgitamiseks eestkoste pikendamise menetluse ning määras muu hulgas, et puudutatud

isiku I suhtes tuleb läbi viia kohtupsühhiaatriline ekspertiis.

17.02.2025 kohtupsühhiaatrilise arvamuse kohaselt esineb puudutatud isikul I püsiva kuluga

psüühikahäire – luululine häire (F22.0). Puudutatud isik I on selge teadvusega, ta on

orienteeritud enda isikuandmetes, ajas ja kohas. Situatsioonis puudutatud isik I ei orienteeru,

tal puudub haiguskriitika. Puudutatud isik I peab ennast vaimselt terveks ning enda arvates

ravi ei vaja. Situatsiooni tõlgendab isik luulumõtetest lähtuvalt, avaldades paranoilisi, suurus-

ja hüpohondrilise luulu mõtteid. Puudutatud isik I on püsivalt psühhootiline, häirunud

mõttekäiguga ja desorienteeritud situatsioonis. Seetõttu ei ole ta võimeline enda ja oma

toimetuleku eest adekvaatselt hoolitsema. Arvestades puudutatud isikul I esinevat püsiva

kuluga rasket psüühikahäiret luululise häire kujul, mis on kestnud vähemalt 2007. aastast ja

vaatamata sundravi osakonnas viibimise ajal rakendatud pidevale toetusravile, ei ole

puudutatud isikul I seisund oluliselt paranenud ning prognoos paranemisele on halb. Püsiva

medikamentoosse raviga tugevalt kontrollitud tingimustes on võimalik vähendada mõningal

määral luulumõtete aktuaalsust (puudutatud isiku I puhul ei ole vaatamata ravile seda

juhtunud, ta tegutseb endiselt luulumõtetest lähtuvalt) ja kontrollida ohtlikku käitumist.

Puudutatud isikul I puudub tugivõrgustik ning oma elukorralduslike toimingute ja

igapäevaeluga ei ole ta võimeline hakkama saama. Puudutatud isik I ei saa aru eestkoste

tähendusest. Ta vajab abi majanduslike ja juriidilise iseloomuga toimingute tegemisel.

Puudutatud isikule I võiks jääda võimalus sooritada rahalisi tehinguid väärtuses kuni 100

eurot ja valimisõigus.

Puudutatud isikute II–IV seisukohad

4. Tallinna linn (puudutatud isik II) toetas eestkoste pikendamist. Puudutatud isikul I puudub

adekvaatne reaalsusele vastav arusaamine ümbrusest ning keerukamatest sotsiaalsetest

suhetest, ta ei ole suuteline mõistma oma psüühilisest haigusest tingitud toimetulekuraskusi

ning abivajadust. Puudutatud isikul I puudub täielikult haiguskriitika ning ravi on võimalik

2-20-766

ainult väga tugevalt kontrollitud keskkonnas. Puudutatud isiku I elu ei ole võimalik

korraldada ilma eestkosteta, kuna isik ei ole võimeline adekvaatselt aru saama dokumentide

sisust, tegema tehinguid, võtma vastu otsuseid ja oma tervise eest seisma. Puudutatud isik I on

suuteline sooritama iseseisvalt rahalisi tehinguid 100 euro ulatuses kuus. Kuna puudutatud

isikul I puuduvad sugulased või lähedased, kes sooviksid ja oleksid sobilikud eestkostja

ülesandeid täitma, võiks eestkostja ülesannete täitjaks jääda ka edaspidi puudutatud isik II.

5. Puudutatud isikule I määratud esindaja hinnangul tuleb eestkoste lõpetada. Ärakuulamisel

orienteerus puudutatud isik I enese isikuandmetes ja elukeskkonnas ning vastas sisuliselt

õigesti kõigile küsimustele. Olemuslikult on puudutatud isikule I seatud eestkoste seetõttu, et

ta esitab erinevatele ametiasutustele avaldusi ja taotlusi. Sisuliselt ametiasutuste mõnevõrra

suurem koormamine ei saa õigustada isiku põhiõiguste piiramist ning tema üle eestkoste

seadmist. Lisaks peab kohus hindama seda, millises ulatuses suudab isik ise aru saada

elukorralduslike otsuste tegemise vajadusest ja eesmärgist. Eestkostja võib määrata ainult

nende ülesannete täitmiseks, milleks eestkoste on vajalik. Eestkoste ei ole vajalik, kui

täisealise huve saab kaitsta volituse andmise ning perekonnaliikmete või muude abiliste

kaudu. Puudutatud isiku I teovõime võib olla piiratud üksnes ametiasutustega suhtlemise osas.

Kuna puudutatud isik I viibib sundravil, siis ülejäänud teenused saab temale tagada

teenuseosutajate poolt. Samuti ei saa puudutatud isik I sundravil viibimise tõttu valdavas osas

ka mistahes tehinguid ja toiminguid teha.

6. Tartu Maakohus kuulas 21.02.2025 erinõude korras puudutatud isiku I ära tema

viibimiskohas Viljandi Haigla Psühhiaatriakliinikus. Puudutatud isik I vastas kohtuniku

küsimustele ja oli teadlik käimasolevast kohtumenetlusest ning tema üle seatud eestkostest.

Puudutatud isik I teatas, et eestkoste ei ole vajalik ja tuleks lõpetada, kuna ta saab ise

hakkama ning ei vaja abi. Puudutatud isik I selgitas seoses enda tervisliku seisundiga, et tal on

juba 14 aastat igapäevaselt kohin peas, mis teda segab ning mille tõttu vajab ta meditsiinilist

abi, kuid keegi ei aita teda sellega.

7. Puudutatud isiku I abikaasa S.X (puudutatud isik III) ja ema L.T (puudutatud isik IV) oma

seisukohta ei esitanud.

Maakohtu määrus ja põhjendused

8. Harju Maakohus pikendas 10.03.2025 määrusega puudutatud isiku I üle seatud eestkostet ja

määras tema eestkostjaks puudutatud isiku II kuni 10.03.2030. Kohus määras, et eestkostja on

eestkostetava seaduslik esindaja, kelle õigus ja kohustus on eestkostetava varaliste ja isiklike

õiguste ja huvide kaitsmine oma ülesannete piirides. Kohus kohustas puudutatud isikut II

esitama ülesannete täitmise kohta aruandeid. Kohus määras, et eestkostja ülesanneteks on

puudutatud isiku I esindamine kõigi õiguslike ja varaliste tehingute sooritamisel, v.a

pisitehingud, ning tema elu korraldamine, talle inimväärsete elutingimuste, toimetulekuks

vajaliku kõrvalabi, sotsiaalteenuste ja ravi tagamine. Kohus lubas puudutatud isikul I teha

pisitehinguid igakuiselt 100 euro ulatuses. Kohus tunnistas puudutatud isiku I valimisõiguse

osas teovõimeliseks.

8.1. Kohus jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, v.a riigi õigusabi tasu ja riigi

õigusabi kulud ning tasu kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi teostamise eest, mis jäid riigi kanda.

8.2. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt on eestkoste pikendamine põhjendatud.

Puudutatud isik I ei ole psüühikahäire tõttu kestvalt võimeline oma tegudest (sh abielu

sõlmimise jm perekonnaõiguslike tehingute õiguslikest tagajärgedest) aru saama või neid

2-20-766

juhtima, ta ei ole võimeline oma elu iseseisvalt korraldama. Puudutatud isik I ei ole võimeline

sõlmima lepinguid ega tegema tehinguid, v.a pisitehinguid. Puudutatud isik I on suuteline

teostama valimisõigust.

8.3. Puudutatud isikul I esineb püsiva kuluga psüühikahäire – luululine häire (F22.0), mille

tõttu ei ole ta võimeline enda ja oma toimetuleku eest adekvaatselt hoolitsema. Puudutatud

isik I on selge teadvusega ning orienteeritud enda isikuandmetes, ajas ja kohas, kuid

desorienteeritud situatsioonis. Puudutatud isikul I puudub haiguskriitika ja ravisoostumus.

Vaatamata sundravi osakonnas viibimise ajal rakendatud pidevale toetusravile, ei ole tema

seisund oluliselt paranenud. Puudutatud isikul I puudub tugivõrgustik ning ta ei ole võimeline

oma elukorralduslike toimingute ja igapäevaeluga iseseisvalt hakkama saama.

8.4. Puudutatud isikule I määratud esindaja hinnangul võib eeskoste olla põhjendatud üksnes

ametiasutustega suhtlemise osas. Kohtu hinnangul on selline seisukoht vastuolus

kohtupsühhiaatrilises arvamuses toodud psühhiaatri järeldustega, et puudutatud isik I ei ole

oma psüühilise seisundi tõttu võimeline oma elukorralduslike toimingutega ja igapäevaeluga

hakkama saama ning vajab abi kõigi majanduslike ja juriidilise iseloomuga toimingute

sooritamisel (v.a pisitehingud). Ühtlasi puudub puudutatud isikul I tugivõrgustik, kes saaks

teda abistada ning kelle kaudu oleks võimalik tema huve kaitsta.

8.5. Puudutatud isik I on piiratud teovõimega, tema huve ei ole võimalik kaitsta volituse

andmise ega perekonnaliikmete või muude abiliste kaudu ning tema üle seatud eestkostet

tuleb pikendada. Kohtule ei ole teada puudutatud isiku I lähisugulasi, kes oleksid nõus ja

võimelised täitma eestkostja ülesandeid. Seega määras kohus eestkostjaks senise eestkostja

puudutatud isiku II.

Määruskaebus

9. Puudutatud isik I esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määrus tühistada ja teha uus

määrus, millega jätta avaldus rahuldamata.

Puudutatud isiku I hinnangul ei vaja ta eestkostet – ta on terve mõistuse juures, teovõimeline

ja ta ei ole kunagi põdenud luululist häiret. Puudutatud isik I saab vabaduses iseseisvalt

hakkama (poes käimine, jalutamine ja enda eest hoolitsemine) ja ta on ise suuteline kaitsma

oma õigusi. Puudutatud isiku I arvates on ekspertiisiakt ebaõigesti koostatud.

Menetlusosaliste seisukohad ja menetluse edasine käik

10. Puudutatud isik II avaldas, et jääb oma varasemate seisukohtade juurde.

11. Puudutatud isikule I määratud esindaja ning puudutatud isikud III ja IV seisukohta

määruskaebuse kohta ei esitanud.

12. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

13. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 1 alusel

jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud

ning määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub

2-20-766

maakohtu põhjendusega ja tuginedes TsMS § 654 lg-le 6 koosmõjus §-ga 659 ei korda neid.

Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

14. Perekonnaseaduse (PKS) § 203 lg 1 näeb ette, et kui täisealine ei suuda vaimuhaiguse,

nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu kestvalt oma tegudest aru saada või neid

juhtida, määrab kohus tema enda, tema vanema, abikaasa, registreeritud elukaaslase või

täisealise lapse või valla- või linnavalitsuse avalduse alusel või omal algatusel talle eestkostja.

Sama paragrahvi teise lõike esimene lause ja neljas lõige näevad ette, et eestkostja võib

määrata ainult nende ülesannete täitmiseks, milleks eestkoste on vajalik. Kohus kontrollib

hiljemalt iga viie aasta järel, kas eestkoste jätkumine eestkostetava üle on eestkostetava

huvide kaitseks vajalik ning kas on alust eestkostja ülesandeid laiendada või kitsendada, tehes

selle kohta määruse. TsMS § 528 lg 1 järgi kohaldatakse eestkostja ametiaja pikendamisele

eestkostja määramise kohta sätestatut.

15. Ringkonnakohus märgib, et toimiku materjalide pinnalt ei nähtu, et puudutatud isiku I

eestkostevajadus on ära langenud. Tsiviilasjas kogutud tõenditest ja menetlusosaliste

seisukohtadest koosmõjus nähtub, et puudutatud isik I vajab oma isiklike ja varaliste õiguste

kaitseks jätkuvalt eestkostet (puudutatud isikul I on siiski õigus teha iseseisvalt pisitehinguid

ning ta on valimisõiguse osas teovõimeline).

16. Siinses tsiviilasjas tehtud kohtupsühhiaatrilise ekspertiisiakti (psühhiaater TK) kohaselt

esineb puudutatud isikul I püsiva kuluga psüühikahäire – luululine häire (F22.0). Asja

materjalidest nähtuvalt on puudutatud isikul I diagnoositud luululine häire juba 2007. aastal

(aastate jooksul on puudutatud isikul I diagnoositud veel paranoiline isiksushäire ja

hüpohondria) ning puudutatud isik I viibib Harju Maakohtu 16.02.2012 määruse alusel alates

08.05.2012 SA Viljandi Haigla psühhiaatriakliiniku sundravi osakonnas. Oma psüühikahäirest

tulenevalt on puudutatud isik I püsivalt psühhootiline, häirunud mõttekäiguga ja

desorienteeritud situatsioonis, avaldab paranoilisi, suurus- ja hüpohondrilise luulu mõtteid

ning tema tahteelus on domineerinud luulumõtetest lähtuv käitumine. Puudutatud isikul I

puudub haiguskriitika, ta peab ennast psüühiliselt terveks ja ravimeid vajalikuks ei pea –

vaatamata rakendatud ravile esinevad puudutatud isikul I püsivad luulumõtted. Seega nähtub

asja materjalidest, et puudutatud isik I ei ole oma psüühikahäire tõttu võimeline kestvalt oma

tegude tähendusest aru saama ja neid juhtima.

17. Kohtupsühhiaatrilise ekspertiisiakti kohaselt vajab puudutatud isik I eestkostet.

Puudutatud isik I ei ole oma psüühikahäirest tulenevalt võimeline enda ja oma toimetuleku

eest adekvaatselt hoolitsema. Puudutatud isik I vajab ravi tugevalt kontrollitud keskkonnas,

statsionaarse sundravina. Puudutatud isikule I on määratud puuduv töövõime ja raske puue

ning ta ei ole võimeline raske püsiva kuluga psüühikahäire tõttu endale töökohta muretsema.

Puudutatud isikul I puudub tugivõrgustik, oma elukorralduslike toimingute ja igapäevaeluga

ei ole ta võimeline hakkama saama. Puudutatud isik I vajab abi kõigi majandusliku ja

juriidilise iseloomuga toimingute sooritamisel, v.a õigus sooritada rahalisi tehinguid väärtuses

kuni 100 eurot. Lisaks võib puudutatud isikule I alles jääda valimisõigus.

18. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda psühhiaater TK ekspertiisiaktis avaldatus.

19. Puudutatud isik I ei ole siinses asjas esile toonud selliseid asjaolusid ega tõendeid, millest

saaks järeldada, et tema üle seatud eestkoste pikendamiseks ei ole alust. Puudutatud isiku I

väide, et ta saab iseseisvalt hakkama ega vaja eestkostjat, on vastuolus asjas esitatud

tõenditega (sh kohtupsühhiaatrilises ekspertiisiaktis toodud järeldustega). Ekspertiisiaktis

viidatud 28.10.2024 SA Viljandi Haigla sundravi osakonna sotsiaaltöötaja arvamuse kohaselt

2-20-766

on puudutatud isik I sotsiaalselt toimetulematu ja ühiskonnaohtliku hoiakuga. Samuti on

puudutatud isik II selgitanud, et puudutatud isikul I puudub adekvaatne reaalsusele vastav

arusaamine ümbrusest ning keerukamatest sotsiaalsetest suhetest, puudutatud isik I ei ole

suuteline mõistma oma psüühilisest haigusest tingitud toimetulekuraskusi ning abivajadust.

Lisaks ei ole puudutatud isik I puudutatud isiku II hinnangul võimeline adekvaatselt aru

saama dokumentide sisust, tegema tehinguid, võtma vastu otsuseid ja oma tervise eest seisma.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et asjas esitatud tõendid ei võimalda teha järeldust

nagu vajaks puudutatud isik I eestkostet üksnes oma huvide ja õiguste kaitsmiseks

ametiasutustes. Kuna puudutatud isikul I puudub tugivõrgustik, siis ei saa puudutatud isiku I

huve kaitsta ka volituse andmise ning perekonnaliikmete või muude abiliste kaudu. Asja

materjalid kinnitavad, et oma elukorralduslike toimingute ja igapäevaeluga ei ole puudutatud

isik I võimeline hakkama saama. Kuigi puudutatud isik I võib hakkama saada pisitehingute

tegemise ja lihtsamate igapäevaste tegevustega, ei saa sellest järeldada, et ta oleks iseseisvalt

võimeline kõiki tehinguid tegema ning saaks iseseisvalt hakkama oma elu korraldamisega.

20. Arvestades eeltoodut, on maakohus põhjendatult leidnud, et puudutatud isik I ei ole oma

psüühilise seisundi tõttu võimeline kestvalt oma tegude tähendusest aru saama ja neid

juhtima, mistõttu on ta tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 8 lg 2 tähenduses piiratud

teovõimega isik, kes vajab jätkuvalt eestkostet (puudutatud isikul I on siiski õigus teha

iseseisvalt pisitehinguid ning ta on valimisõiguse osas teovõimeline). Seega jätab

ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata.

21. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud on

põhjendatud jätta menetlusosaliste endi kanda, v.a riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud,

mis jäävad Eesti Vabariigi kanda (TsMS § 172 lg 1 ja lg 3).

22. TsMS § 532 lg 1 ning TsMS § 696 lg-d 1 ja 3 võimaldavad esitada siinse määruse peale

määruskaebuse.

(allkirjastatud digitaalselt)