3-25-552/44 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kadri Sullin

Määruse tegemise aeg ja koht

7. mai 2025. a, Tallinn

Haldusasja number

3-25-552

Haldusasi

Politsei- ja Piirivalveameti taotlus X. Xi kinnipidamiskeskuses

kinnipidamise tähtaja pikendamiseks

Menetlusosalised

Taotleja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Katri

Bergmann

Puudutatud isik – X. X, volitatud esindaja advokaat Kristina

Ivanova

Asja läbivaatamise vorm

Avalikul kohtuistungil 30.04.2025, Tallinnas

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada taotlus ning anda Politsei- ja

Piirivalveametile luba X. Xi kinnipidamiskeskuses

kinnipidamise tähtaega kuni kinnipidamise aluste

äralangemiseni, kuid mitte kauem kui 07.09.2025 (k.a).

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna

Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest

arvates.

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) esitas 29.04.2025 Tallinna Halduskohtule taotluse Iraagi

kodaniku X. Xi kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks. Taotluse põhjendused:

1. Isiku reisidokumendi taotlemine on pooleli. PPA alustas Iraagi saatkonnaga suhtlust, et saada

isikule reisidokument. Käesolevaks ajaks käivad läbirääkimised isiku identifitseerimise protsessi

alustamiseks, kuna isikul puudub rahvuspass ning isik ei ole passiga seoses jaganud

informatsiooni või koopiat. 16.04.2025 õnnestus PPA-l saada Prantsuse saatkonnast, asukohaga

Iraak, isiku passi koopia. PPA jätkab läbirääkimisi Iraagi saatkonnaga isikule reisidokumendi

saamiseks.

2. PPA-l on keelatud lahkumisettekirjutuse sundtäitmine. Tegemist on ajutise abinõuga.

3. Arvestades isikuga seotud asjaolusid kogumis (smuugeldajate abil Schengeni alal korduvad

ebaseaduslikud piiriületused, valeütluste andmine, eesmärk jõuda Soome perekonnaliikmete

juurde, tagasilükkav otsus) on isikust tulenev põgenemise oht on jätkuvalt aktuaalne ning

seetõttu ei ole võimalik järelevalvemeetmeid kohaldada.

4. Isik ise ei aita kaasa enda dokumenteerimisele. Isik ei ole esitanud PPA-le enda rahvuspassi

andmeid ega koopiad.

2. Isiku esindaja esitas enne istungit kirjaliku seisukoha põhjendustega:

1. Puudub põgenemisoht, mis õigustaks isiku kinnipidamist. Isik küll on tunnistanud algset soovi

jõuda Soome, kus elab tema õde, kuid ka see ei tähenda, et isik plaanib uuesti ebaseaduslikult

piiri ületada. Tema tegevus piiriületusel on seotud eelkõige hirmuga päritoluriigi tagakiusu ees

ning tal ei olnud koduriigist pääsemiseks muud varianti. Isikul on selge huvi rahvusvahelise

1(7)

kaitse menetluse vastu ja ta ei kavatse kuhugi põgeneda kui teda kinnipidamiskeskusest

vabastatakse.

2. Taotleja väited, et isik ei aita kaasa, on paljasõnalised ja tõendamata. PPA-l on hulgaliselt isikut

identifitseerimist ja dokumenteerimist võimaldavat infot, dokumente ja muud andmed, mis sai

tuvastatud mh rahvusvahelise kaitse menetluse raames. Isikule ei saa ette heita selliste andmete

avaldamist, mida ta ise ei tea või objektiivselt ei mäleta, nt passi number. Vaidlust ei ole selles,

et puudutatud isik ei ole kehtivat reisidokumenti. Samas eeldab kohustus aidata kaasa

väljasaatmiseks vajalike dokumentide muretsemisele, et PPA on teinud eelnevalt isikule

ettekirjutuse Eestist lahkuda.

3. Kinnipidamine ei ole proportsionaalne, kuna isikul on võimalik rahvusvahelise kaitse menetluses

tehtud otsust kolmes kohtuastmes vaidlustada ning isik on seda võimalust kasutanud.

4. Isik on kinnitanud koostöövalmidust, sh ta on valmis täitma registreerimiskohustust ja elama

kindlas kohas. Puudutatud isikul on Eestis pooleliolev rahvusvahelise kaitse menetlus, mistõttu

tuleb jaatada isiku nii majanduslikku kui ka sotsiaalset seost Eestiga.

3. Istungil selgitas taotleja, et ei ole teada, kus isiku pass võiks olla. Passi koopiaga on isiku

dokumenteerimine lihtsam. Taotlejal on Iraagiga varasemat praktikat vähe, kuid Soome praktikast

lähtuvalt on tagasipöördumistunnistuste saamine ja väljasaatmine Iraaki võimalik. Toimuvad ka

ühis-operatsioonid väljasaatmiseks, millega Eesti saab liituda. Passi puudumise osas ei tugine

taotleja kaasaaitamiskohustuse mittetäitmisele.

Isik selgitas istungil, et vahendaja käskis passid ära hävitada. Isik soovib koostööd teha, kuid kuna

temaga suheldi provokatiivselt, siis sai ta vihaseks. Isik austab seadusi ja teeks koostööd. Isik ei ole

keskuses võimeline pikemat aega elama, sest ta sööb vaid saia ja joob vaid mahla. Toit ei ole hea

ning see on korduv. Toitu ei tehta hästi ja ei sobi talle. Kõiki õe toodud asju ei antud üle. Talle on

vaja meditsiinilist abi.

Isiku esindaja leidis, et ei ole piisavalt suurt põgenemisohtu, mis õigustaks isiku kinnipidamist.

Taotleja ei saa tugineda kinnipidamise alusena VSS § 23 lg 1 p-le 3. Arvestada tuleb, et isikut

peetakse keskuses kinni juba alates 27.08.2024 ehk 9 kuud. Isiku selgitusi tuleb arvestada

kontekstis, kas tema jätkuv kinnipidamine on isiku tervist arvestades proportsionaalne.

KOHTU PÕHJENDUSED

4. VSS § 23 lg-st 1 tulenevalt võib Eestis viibimisaluseta viibiva välismaalase halduskohtu loal

kinni pidada ja KPK-sse paigutada juhul, kui VSS § 10 lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmete

kohaldamine ei taga välismaalase Eestist lahkuma kohustamise menetluse läbiviimise või

lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkust. Kinnipidamine on lubatud eelkõige juhul, kui esineb

välismaalase põgenemise oht (p 1) või välismaalasel puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud

dokumendid või nende hankimine viibib (p 3). VSS § 23 lg 1¹ järgi annab halduskohus loa

välismaalase kinnipidamiseks, kui VSS § 10 lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik

tõhusalt kohaldada. Kinnipidamine peab olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ja igal

üksikjuhtumil arvestama välismaalasega seotud olulisi asjaolusid. VSS § 23 lg 1 p-s 1 nimetatud

põgenemise ohtu iseloomustavad objektiivsed asjaolud on loetletud VSS §-s 6⁸. Põgenemise ohu

kindlakstegemiseks ei piisa siiski üksnes mõne VSS §-s 6⁸ nimetatud asjaolu tuvastamisest, vaid

arvestada tuleb ka muid isikuga seotud asjaolusid kogumis (Riigikohtu 31.05.2017 määrus nr 3-3-1-

93-16, p 13). Seejuures võib arvesse võtta ka minevikusündmusi ja isiku varasemat käitumist

(Riigikohtu 27.02.2014 otsus nr 3-3-1-1-14, p- d 17 ja 19).

VSS § 6⁸ p 6 kohaselt esineb välismaalase põgenemise oht, kui välismaalane on PPA-le teada

andnud või haldusorgan järeldab tema hoiakutest ja käitumisest, et ta ei soovi lahkumiskohustust

2(7)

täita. Põgenemisohu kindlakstegemine on prognoosotsus, mille raames hinnatakse isiku teatud liiki

käitumise tõenäosust, võttes arvesse temaga seotud asjaolusid kogumis.

5. Tallinna Ringkonnakohus leidis 02.04.2025 määruses käesolevas asjas järgmist:

-

Puudutatud isiku kinnipidamine on VSS § 23 lg 1 p 1 alusel põhjendatud, sest esineb tema

põgenemise oht VSS § 6⁸ p 6 järgi. Puudub vajadus täiendavalt analüüsida, kas kinnipidamise

aluseks saanuks olla ka VSS § 23 lg 1 p 3.

-

Isiku ütlustest võib järeldada, et ta soovis leida riiki, kus parandada enda majanduslikku

olukorda. Tema eesmärk oli jõuda Soome, kus elab tema õde. Reisidokumendi puudumine ei

takistanud tal ebaseaduslikku riigipiiride ületamist. Puudutatud isik väljendas istungil korduvalt

oma soovimatust koduriiki naasta. Põgenemise ohtu suurendab asjaolu, et PPA lükkas

29.10.2024 otsusega puudutatud isiku rahvusvahelise kaitse taotluse tagasi ja halduskohus jättis

05.03.2025 otsusega nr 3-24-3192 tema kaebuse rahuldamata. Puudutatud isiku kinnitus, et ta ei

kavatse põgeneda, ei ole eespool toodud asjaolusid arvestades usaldusväärne.

-

Puudutatud isiku varasema käitumise ja ütluste tõttu on usutav, et KPK-st vabastamise korral

võib ta viia ellu oma esialgse plaani ja lahkuda Soome või mõnda teise Euroopa Liidu

liikmesriiki. VSS § 68 p-s 6 nimetatud põgenemisohu jaatamiseks ei ole vaja, et puudutatud isik

oleks selgesõnaliselt väljendanud kavatsust Eestist põgeneda. Kuna isik on avaldanud, et ta

läheks ja taotleks rahvusvahelist kaitset mõnes teises kohas, ei nähtu, et puudutatud isikul oleks

olnud soov või tegelik kavatsus siduda end just Eestiga, mis võiks vähendada tõenäosust, et ta

KPK-st vabastamise korral Eestist lahkub.

-

Põgenemisohu tõttu ei oleks leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine põhjendatud.

Olukorras, kus isiku Eestis hakkamasaamine võib osutuda väga keeruliseks (nt keelebarjääri

tõttu), on suurem ka tõenäosus, et puudutatud isik võib püüda jätkata enda teekonda Soome, kus

tal on lähedaste näol olemas tugivõrgustik.

-

Asja materjalide põhjal ei ole alust arvata, et kinnipidamine ohustaks puudutatud isiku tervist või

turvalisust. Vajadusel on puudutatud isikule ka KPK-s viibimise ajal tagatud tervisekontroll ja

vajalikud tervishoiuteenused (VSS § 23 lg 5 p 1).

6. Kohus leiab, et asjaolud, mis sisustavad VSS § 23 lg 1 p-s 1 toodud põgenemisohtu ja sellest

tulenevat kinnipidamisalust, ei ole käesoleva taotluse lahendamise seisuga muutunud. Isiku Eestisse

saabumise asjaolud, mis viitavad tema võimalikule põgenemissoovile, ei ole muutunud. Pigem võib

järeldada, et rahvusvahelise kaitse taotluse rahuldamata jätmise tõttu, on suurenenud isiku soov

riigivõimude eest pakku minna. Isik selgitas ka istungil, et pahameele korral, võib ta saada vihaseks

ja avaldada, et ei ole koostööga nõus (vt 07.03.2025 istungil toodud seisukohad, dtl 29). Ka on isik

varem avaldanud, et kui teda siin ei taheta, siis andku talle paber ja ta läheb taotleb kaitset mõnes

teises kohas (dtl 30). Seetõttu ei saa pidada usaldusväärseks isiku praeguseid kinnitusi, et ta soovib

teha koostööd.

7. Kohus nõustub taotlejaga, et täidetud on ka VSS § 23 lg 1 p-s 3 toodud tingimus, s.o

välismaalasel puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid või nende hankimine

vastuvõtvast või transiidiriigist viibib. Vaidlust reisidokumendi puudumise üle ei ole ning hetkel ei

nähtu ka, et taotleja oleks selles osas olnud tegevusetu. Samuti ei saa teiste liikmesriikide kogemust

ja ühisoperatsioonide võimalikkust arvestades pidada hetkel isiku väljasaatmist hetkel

perspektiivituks.

Käesoleva taotluse lahendamise hetkel ei ole isikul võimalik täiendavalt dokumentide hankimisele

kaasa aidata. Halduskohus on teadlik ringkonnakohtu läbivast kohtupraktikast, et VSS § 23 lg 1 p-le

3 tuginemise eelduseks on see, et isik ei täida dokumentide hankimisel kaasaaitamiskohustust.

Samas puudub Eesti Vabariigis pretsedendiõigus ehk teistes kohtuasjades tehtud lahendid ei ole

siinsele kohtule järgimiseks kohustuslikud. Kohtupraktika peab olema küll mõistlikus ulatuses

ühtne ja ettenähtav, kuid see ei välista vajadusel korrigeerimist või edasiarendamist.

3(7)

7.1. Ringkonnakohtu praktika tugineb Riigikohtu 16.07.2017 määruse nr 3-3-1-24-17 punktis 11

toodule:

„VSS § 15 lg 2 p 3 sätestab välismaalase kinnipidamise alusena juhu, kui välismaalasel

puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid või nende hankimine vastuvõtvast või

transiidiriigist viibib. Nimetatud sätet tuleb tõlgendada kooskõlas direktiivi 2008/115/EÜ art 15

lõikega 1. Direktiivi art 15 lg 1 p b sätestab, et isikut võib kinni pidada, kui ta hoiab kõrvale

tagasisaatmise ettevalmistamisest või väljasaatmisest või takistab neid. Seetõttu on võimalik

tagasipöördumiseks vajalike dokumentide puudumisele tugineda üksnes siis, kui isik ei aita

kaasa endale dokumentide hankimisel. Analoogiliselt on ka Euroopa Kohus asjas nr C-146/14 (p

73) leidnud, et väljasaadetava kinnipidamise direktiivi art 15 lõike 6 alusel pikendamise ainsaks

põhjenduseks ei saa olla dokumentide puudumine. /…/“

7.2. Direktiiv nr 2008/115/EÜ1 sätestab vaidlusaluses osas järgmist:

1. Kui muid piisavaid, kuid leebemaid sunnimeetmeid ei ole konkreetsel juhul võimalik

tulemuslikult kohaldada, võivad liikmesriigid kinni pidada ainult kolmanda riigi kodaniku, kelle

suhtes kohaldatakse tagasisaatmismenetlust tagasisaatmise ettevalmistamiseks ja/või

väljasaatmise läbiviimiseks, eelkõige kui:

a) on olemas põgenemise oht või

b) asjaomane kolmanda riigi kodanik hoiab kõrvale tagasisaatmise ettevalmistamisest või

väljasaatmisest või takistab neid.

6. Liikmesriigid ei tohi lõikes 5 osutatud ajavahemikku pikendada, välja arvatud piiratud

ajavahemiku puhul, mis ei ületa siseriikliku õiguse kohaselt veel kahteteist kuud, kui hoolimata

nende mõistlikest jõupingutustest on tõenäoline, et väljasaatmise viibimise põhjuseks on:

a) asjaomase kolmanda riigi kodaniku koostöö puudumine või

b) kolmandatest riikidest vajalike dokumentide hankimise viibimine.

Kohus kontrollis direktiivi sõnastust saksa, inglise, prantsuse ja soome keeles ning art 15 lg-te 1 ja 6

alapunktid on neis keeltes omavahel alternatiivsed, sarnaselt eestikeelsele versioonile, s.o kasutatud

on sõna „või“ vastavas keeles.

Eeltoodust tuleneb, et isikut on võimalik kinni pidada nii käesolevas asjas lahendatava taotluse

alusel 6 kuu kestel ja edaspidi kuni 18 kuu kestel, kui täidetud on mõlemast lõikest vähemalt üks

tingimus. Nii on võimalik isikut kinni pidada juhul kui:

-

on olemas põgenemisoht (lg 1 p (a)); ja

-

väljasaatmise viibimise põhjuseks on kolmandatest riikidest vajalike dokumentide hankimise

viibimine (lg 6 p (b)).

Samu tingimusi sisaldab endas ka VSS § 23 lg 1 p 3, kuivõrd samale alusele tuginemine eeldab

seda, et leebemaid järelevalvemeetmeid ei ole võimalik kohaldada ehk esineb põgenemisoht. Kohus

on puudutatud isiku osas põgenemisohu esinemist kontrollinud (p-d 5 ja 6) ning samuti puudub

vaidlus selle üle, et isiku koduriigist reisidokumentide saamine viibib (p 7 sissejuhatus).

7.3. Riigikohtu poolt määruses nr 3-3-1-24-17 on selgitatud küll, et vajalik on tugineda ka isiku

kõrvalehoidumisele (art 15 lg 1 p b), kuid määruses ei ole selgitatud, kas on võimalik tugineda

üksnes põgenemisohule (art 15 lg 1 p a) ja ühele lg-s 6 toodud alternatiivile. Välistatud ei ole, et

Riigikohtu seisukoht on asjakohane üksnes samas asjas, mida selle määrusega lahendati ning see ei

ole laiemalt rakendatav.

1 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/HTML/?uri=CELEX:02008L0115-20081224

4(7)

Samale järeldusele viib ka tutvumine Riigikohtu otsuses viidatud Euroopa Kohtu (EK) lahendiga nr

C-146/142. Kohtuotsuse resolutsioonist lähtuvad asjakohases osas järgmised järeldused:

3. Direktiivi 2008/115 artikli 15 lõikeid 1 ja 6 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus

niisugused siseriiklikud õigusnormid, nagu on käsitlusel põhikohtuasjas, mille kohaselt võib

esialgse kinnipidamise kuuekuulist perioodi pikendada üksnes seetõttu, et asjaomasel kolmanda

riigi kodanikul puuduvad isikut tõendavad dokumendid. Ainult siseriikliku kohtu ülesanne on

asjaomase kolmanda riigi kodaniku kinnipidamise pikendamise üle otsustades hinnata

juhtumipõhiselt kõnealuse olukorra faktilisi asjaolusid, tegemaks kindlaks, kas võib selle

kodaniku suhtes tõhusalt kohaldada leebemat meedet või esineb tema põgenemise oht.

4. Direktiivi 2008/115 artikli 15 lõike 6 punkti a tuleb tõlgendada nii, et kolmanda riigi kodaniku

puhul, kellel sellises olukorras nagu põhikohtuasjas puudub isikut tõendav dokument, mis oleks

võimaldanud teda asjaomasest liikmesriigist välja saata, on tegemist „koostöö puudumisega”

selle sätte tähenduses üksnes juhul, kui nimetatud kodaniku käitumise uurimisest kinnipidamise

ajavahemikul ilmneb, et viimane ei ole väljasaatmisel teinud koostööd ja on tõenäoline, et tema

käitumise tõttu kestab see toiming ettenähtust kauem, mida peab hindama eelotsusetaotluse

esitanud kohus.

7.4. Otsuse resolutsiooni punkt 3 käsitles eelotsuse taotluse kolmandat küsimust, milles eelotsuse

taotluse esitanud kohus soovis teada, kas esialgse kinnipidamise kuuekuulist perioodi võib

pikendada üksnes seetõttu, et asjaomasel kolmanda riigi kodanikul puuduvad isikut tõendavad

dokumendid ja seega esineb nimetatud kodaniku põgenemise oht (p 65). Euroopa Kohus märkis

esmalt, et mõiste „põgenemise oht” on piiritletud direktiivi 2008/115 artikli 3 punktis 7, mis

määratleb selle kui õi-gusaktides kehtestatud objektiivsetel kriteeriumidel [halduskohtu rõhutus –

kohtu märkus] rajanevate selliste põhjuste olemasolu üksikjuhul, mis annavad alust arvata, et

kolmanda riigi kodanik, kelle suhtes kohaldatakse tagasisaatmismenetlust, võib põgeneda (p 66).

Konkreetsel juhul sätestas Bulgaaria õigus põgenemise ohu esinemise objektiivse kriteeriumina mh,

et asjaomasel isikul ei ole ühtegi isikut tõendavat dokumenti (p 71).

Seega ei hinnanud vastavas osas Euroopa Kohus mitte art 15 lg-te 1 ja 6 alapunktide kumulatiivsust

või alternatiivsust, vaid sisuliselt selgitas seda, kuidas tuleb kohaldada põgenemise ohu kriteeriumit,

sh juhul kui see on sätestatud analoogselt VSS §-s 68 tooduga. EK leidis lisaks, et ei piisa

dokumendi puudumisest, vaid tuleb hinnata juhtumipõhiselt kõiki asjaolusid, sh kas isiku suhtes on

võimalik kasutada leebemaid meetmeid (p 72). Seejärel jõudis Euroopa Kohus järeldusele, et

asjaolu, et asjaomasel kolmanda riigi kodanikul puuduvad isikut tõendavad dokumendid, ei saa olla

ainus põhjendus direktiivi 2008/115 artikli 15 lõikes 6 ette nähtud kinnipidamise pikendamisele (p

73). Seega on tegemist ka Eesti kohtute praktikas läbivalt toodud seisukohaga, et põgenemisohtu

ega seega kinnipidamise alust ei saa järeldada üksnes seaduses sätestatud põgenemisaluse (VSS §-s

68) formaalsest olemasolust, vaid hinnata tuleb ka konkreetse kaasuse asjaolusid ning muu hulgas

leebemate järelevalvemeetmete kasutamise võimalikkust.

Halduskohtu hinnangul ei tulenenud seega EK lahendist, et hinnatud oleks isiku

kaasaaitamiskohustuse vajalikkust dokumentide hankimise viibimisel, vaid hoopis põgenemisohu

sisustamist, millele viitab ka lahendi resolutsiooni p 3 (vt eelpool) ning otsuse põhjenduse p 68: /…/

kinnipidamist tohib nimetatud direktiivi artikli 15 lõike 6 kohaselt pikendada üksnes siis, kui on

tõenäoline, et väljasaatmise viibimise põhjuseks on asjaomase kolmanda riigi kodaniku koostöö

puudumine või kolmandatest riikidest vajalike dokumentide hankimise viibimine, ilma et oleks

mainitud asjaolu, et asjaomasel isikul puuduvad isikut tõendavad dokumendid.

2 https://curia.europa.eu/juris/document/document.jsf?

text=&docid=153314&pageIndex=0&doclang=et&mode=lst&dir=&occ=first&part=1&cid=20503409

5(7)

7.5. Otsuse resolutsiooni punktist 4 nähtub, et Euroopa Kohus sisustas direktiivi art 15 lg 6 punkti a;

s.o asjaomase isiku koostöö puudumist. Euroopa Kohus ei andnud hinnangut alapunktile b, mis

käsitleb välisriigist dokumentide hankimise viibimist.

7.6. Seda, et koostöö puudumine ja dokumentide hankimise viibimine on alternatiivsed, mitte

kumulatiivsed tingimused, kinnitavad ka Euroopa Kohtu seisukohad 22.06.2021 suurkoja otsuses nr

C-718/193 (p-d 37 ja 70) ja 14.05.2020 suurkoja otsuses nr C-924/19 PPU ja C-925/19 PPU4 (p

279). Suurkoda rõhutas ka oma 22.06.2021 otsuses, et asjaomaste isikute puhul võivad sellise

kestusega kinnipidamist põhimõtteliselt põhjendada just praktilised raskused, mis on eelkõige

seotud kolmandatest riikidest vajalike dokumentide hankimisega (p 71). Seega ei ole Euroopa

Kohus taaskord sidunud dokumentide hankimist isiku koostööga.

Ka on kinnitanud Euroopa Kohus, et ka direktiivi art 15 lg 1 tingimused on alternatiivsed

(10.03.2022 otsuse nr C-519/20 p 37)5.

Halduskohus leiab, et vastupidise tõlgenduse kohaselt – koostöö puudumise ja dokumentide

viibimise tingimused peavad olema täidetud samaaegselt – muutub dokumentide hankimise

viibimise tingimus direktiivis (vt art 15 lg 6) sisutuks. Kuivõrd isiku koostöö puudumisel peab

olema põhjuslik seos sellega, et isikut ei saa välja saata (EK otsuse nr C-146/14 p 82), sisaldaks see

ka olukorda, kui isiku tegevuse tõttu dokumentide saamine viibib. Sellisest tõlgendusest lähtuvalt

puuduks tähtaja pikendamise võimalus üle 6 kuu olukorras, kus isik teeb koostööd, kuid

dokumendid ei ole veel saabunud ja samas esineb põgenemisoht.

Kui isiku kinnipidamisel üle kuue kuu võivad need tingimused olla täidetud alternatiivselt, võivad

need olla täidetud ka alternatiivselt isiku kinnipidamisel lühema tähtaja jooksul. Seega on

käesoleval juhul täidetud kinnipidamisalusena VSS § 23 gl 1 p 3 tingimus, kooskõlas direktiivi nr

2008/115/EÜ art 15 lg 1 alapunkti a ja tulevikku suunatuna ka lg 6 alapunktiga b.

8. Kohus ei pea isiku jätkuvat kinnipidamist ebaproportsionaalseks, sh ka kumulatiivselt nii VRKS

kui ka VSS alusel kinnipidamist. Hetkel ei ole võimalik eeldada, et isikut peetakse kinni

rahvusvahelise kaitse kohtuasja nr 3-24-3192 lõpuni, kuna kinnipidamine otsustatakse üksnes

tähtajaliselt. Sealjuures on isiku väljasaatmise ettevalmistamine raskendatud isiku enda tegevuse

tõttu (passi hävitamine) ning kinnipidamine on otseselt seotud isiku varasema käitumisega, millest

järeldub põgenemisoht.

Isiku kinnipidamise ebaproportsionaalsust ei saa järeldada ka isiku etteheidetest

kinnipidamistingimustele. Istungil antud ütluste kohaselt ei ole isikut jäetud toiduta, vaid ta ise

loobub pakutavast. Ka on isikule tagatud meditsiiniline abi, sealjuures ka vabaduses viibides ei

pruugi olla soovitud abi viivitamatult kättesaadav näiteks ravijärjekordade tõttu. Kuna isikul on

lepinguline esindaja, tuleb eeldada, et too aitab vajaduse korral ka isikul oma õiguseid ja huve

kinnipidamistingimuste osas asjakohastes menetlustes kaitsta.

9. Kohus rahuldab taotluse ja annab taotlejale loa puudutatud isiku kinnipidamiskeskuses

kinnipidamise tähtaja pikendamiseks VSS § 23 lg 1 p-de 1 ja 3 alusel koostoimes VSS § 68 p-ga 6

kuni neljaks kuuks. Kohus kordab halduskohtu seisukohta kohtuasjas nr 3-24-3192, et kuna

lahkumisettekirjutuse sundtäitmise keelamine ei takista taotlejal puudutatud isiku väljasaatmiseks

3 https://curia.europa.eu/juris/document/document.jsf?

text=&docid=243245&pageIndex=0&doclang=et&mode=lst&dir=&occ=first&part=1&cid=18848529

4 https://curia.europa.eu/juris/document/document.jsf?

text=&docid=226495&pageIndex=0&doclang=et&mode=lst&dir=&occ=first&part=1&cid=18848529

5 https://curia.europa.eu/juris/document/document.jsf?

text=&docid=255425&pageIndex=0&doclang=et&mode=lst&dir=&occ=first&part=1&cid=19778393

6(7)

ettevalmistuste tegemist, siis võib PPA taotleda esialgse õiguskaitse tühistamist, kui isiku

väljasaatmiseks vajalikud toimingud on tehtud (05.03.2025 määruse p 6).

10. Kuna kohus rahuldab taotluse, jätab kohus HKMS § 108 lg 1 analoogiat kohaldades menetlus-

osaliste menetluskulud nende endi kanda.

Kuna puudutatud isikul on lepinguline esindaja, ei korralda kohus käesoleva määruse tõlget isikule

arusaadavasse keelde.

(allkirjastatud digitaalselt)

Kadri Sullin

7(7)