3-24-3354/14 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kadri Sullin

Määruse tegemise aeg ja koht

6. mai 2025. a, Tallinn

Haldusasja number

3-24-3354

Haldusasi

X. X kaebus Tallinna Vangla kohustamiseks

RESOLUTSIOON

1. Tagastada kaebus.

2. Tagastada määruse jõustumisel kaebuse ja kaebuse

täienduste lisad.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna

Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest

arvates.

1. X. X esitas 12.12.2024 Tallinna Halduskohtule avaldus-taotluse (dtl 1-2), sest Tallinna Vangla ei

vasta kaebaja esitatud vaietele või pöördumistele. Kaebaja taotleb, et kohus nõuaks Tallinna

Vanglalt välja kinkelepingu. Lisaks taotleb kaebaja, et:

-

vangla lõpetaks kinnipeetavate kiusamise ja vastaks;

-

vangla annaks kingituse (eelduslikult televiisori) kambrisse kasutusse;

-

vangla lubaks kaebaja avavanglasse paremini tasustatud tööle.

Kohus on jätnud kahel korral kaebuse käiguta, proovides kaebuse nõudeid täpsustada. Samuti kogus

kohus 14.02.2025 määrusega võimalikke asjakohaseid materjale Tallinna Vanglalt.

2. Kohus on kaebajale selgitanud selge nõude esitamise kohustust, sealjuures, mida tuleb iga nõude

kohta välja tuua (13.01.2025 määruse p 6). Samuti selgitas kohus 14.02.2025 määruses, milliseid

nõudeid on kaebaja kohtule selgesõnaliselt esitanud (p 3) ning millised nõuded on sedavõrd

ebamäärased, et kohus jätab need täpsustamata jätmise korral tähelepanuta (p 4).

Kohus lahendab asja üksnes kaebuses või seaduses sätestatud muus avalduses nõutud ulatuses.

Avalduse esitamise otsustab menetlusosaline omal äranägemisel (HKMS § 2 lg 3). Seega peab

kaebaja ise otsustama, milliseid nõudeid ta kohtule esitada soovib. Kohtule nõude esitamiseks ei

piisa üksnes kirjavahetusele või varasematele kohtuasjadele viitamisest, samuti erinevaid teemasid

puudutavate dokumentide esitamisest. Seega lähtub kohus üksnes nõuetest, mille kaebaja on selgelt

kohtule sõnastanud (dtl 1-2 – kaebus; dtl 42-49, 87-88, 110-123 ja 127-130 – kaebuse täiendused).

3. Kaebaja on esitanud selge nõude, et ta soovib vaidlustada televiisori ja selle tarvikute kambrisse

andmisest keeldumist.

Asja materjalidest nähtub järgnev:

-

kaebaja esitas 10.10.2024 taotluse nr 5-8/24/20680-1 televiisori, kaabli ja puldi kambrisse

saamiseks (dtl 12);

-

kaebaja esitas korduva taotluse 14.10.2024 (dtl 14);

1(8)

-

Tallinna Vangla 06.11.2024 vastusega nr 5-8/24/20680-2 jäeti kaebaja 10.10.2024 registreeritud

taotlus rahuldamata (dtl 13);

-

Justiitsministeerium edastas 31.12.2024 kaebaja vaide nr 5-8/24/20680-1 Tallinna Vanglale (dtl

95);

-

kaebaja esitas vangla otsusele nr 5-8/24/20680-2 vaide, mis tagastati 06.01.2025 (dtl 77);

-

samuti esitas kaebaja korduva taotluse 06.01.2025 (dtl 75), millele vastati 14.01.2025 nr 6-7/1-

25/66-2 (dtl 81), jättes taotluse rahuldamata.

Eeltoodust tulenevalt on kaebaja taotlus elektriseadme kasutamiseks (dtl 12, korduv taotlus dtl 14)

06.11.2024 vastusega nr 5-8/24/20680-2 lahendatud. Kaebaja esitas vangla 06.11.2024 otsusele

18.12.2024 vaide, mis tagastati vaide esitamise tähtaja ületamise tõttu 06.01.2025 nr 1-8/1-25/309-2

(dtl 77). Kaebaja korduv taotlus (dtl 75) on lahendatud 14.01.2025 nr 6-7/1-25/66-2 (dtl 81) ning

kaebaja ei ole sellele vaiet esitanud (dtl 260).

Seega on kaebajal elektriseadme kasutamise taotluse osas kohustuslik kohtumenetlus läbimata, s.o

ühel korral on vaie tagastatud tähtaja ületamise tõttu ning teisel korral ei ole kaebaja vaiet esitanud,

mistõttu tuleb nõue HKMS § 121 lg 1 p 4 kohustusliku kohtueelse menetluse läbimata jätmise tõttu

tagastada.

4. Kaebaja suhtes on tehtud ka 29.09.2024 eseme äravõtmise akt (dtl 11), millega on asjad

paigutatud lattu. Kaebaja on esitanud aktile vaide (dtl 5-9 ja sama dtl 205-209). Vangla on

kinnitanud, et vaie on lahendamata (dtl 260). Eeltoodut arvestades vastab kaebaja nõue 29.09.2024

äravõetud esemete aktile kohustusliku kohtueelse menetluse läbimise nõudele. Kohus tõlgendab

seda tühistamisnõudena.

Kohus saab kaebaja eesmärgist aru, et kaebaja soovib, et esemed talle tagastataks. Sõltumata sellest,

mis on märgitud äravõtmise akti, puuduvad nõudel ilmselgelt eduväljavaated. VangS § 15 lg 2 p 6

kohaselt on kinnipeetavale keelatud esemed, mis nõuavad VangS § 31 lg 2 kohaselt

vanglateenistuse ametniku luba. Selliseks esemeks on ka televiisor (VangS § 31 lg 2) ning

kohtuasjast ei nähtu, et kaebajal oleks televiisori luba, sh arvestades, et enne kinkelepingu sõlmimist

kaebajal ka eelduslikult televiisorit tema valduses ja omandis kambris ei olnud.

Vangla sisekorraeeskirja (VSKE) § 57 lg 1 kohaselt on kinnipeetaval on õigus hoida enda juures või

kinnipeetavate isiklike asjade laos vanglasse saabumisel kaasa võetud asju, pakiga saadud asju ja

vanglateenistuse vahendusel soetatud isiklikke asju. Vaidlust ei ole selle üle, et vaidlusalune

televiisor koos tarvikutega ei olnud kaebajal vanglasse saabumisel kaasas, saadud pakiga ega

soetatud ka vanglateenistuse vahendusel. Seega on tegemist asjadega, mida kaebajal ei ole õigus

vanglas enda juures hoida. Kaudselt võib sama järelduseni jõudmist tõlgendada ka aktist endast, kus

on märgitud „ei kuulu kinnipeetavale“ (dtl 11) ehk tegemist ei ole vangla silmis kaebaja kasutusse

antud esemega.

Sisekorraeeskirjas toodud piirangu eesmärk on hoida ära vangide vahelisi subkultuurilisi ja

võlasuhteid. Sellisele eesmärgile viitab ka VangS § 281 lg 4, mille kohaselt ei ole kinnipeetaval

lubatud teisele kinnipeetavale pakke saata. Võimalikule tavale või kombele on ka kaebaja ise

viidanud (vt dtl 113). Kuigi VangS ja vangla sisekorraeeskiri selgelt käesolevat olukorda ei

reguleeri, on üheselt selge, et tegemist on esemetega, mille hoidmine kaebaja juures ei ole VangS §

15 lg 2 p 6 ega VSKE § 57 lg 1 kohaselt lubatud. Riive, mis tekib kaebajale seetõttu, et ta ei saa

enda juures hoida eset, mida ta õigusaktide kohaselt kambris hoida ei tohi, ei ole sõltuvuses asja

(televiisori) väärtusest. Piirang, et kinnipeetav saab enda juures hoida üksnes neid asju, mis on

vanglasse saabunud kindlal teel (VSKE § 57 lg 1) ning mille kasutamiseks on kaebajal luba (VangS

§ 31 lg 2), on selline, mis kaasneb paratamatult vanglas kinnipidamisega VangS § 41 lg 1 mõttes.

Teisele kinnipeetavale antud televiisori luba, mis tal tõenäoliselt oli, ei saa lugeda ka televiisori

2(8)

omandi üleminemise möönmise korral samuti kaebajale üle läinuks. Eeltoodust tulenevalt on

kaebajale tekkiv riive vähene ja kaebuse rahuldamine selles osas ebatõenäoline ning nõue tuleb

tagastada HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel.

Kohus selgitab ka punktide 3 ja 4 koosmõjus, et kaebajal on iseenesest võimalik taotleda enda

televiisori laos hoidmist ja seejärel televiisori kambrisse saamiseks loa andmist. Selle raames on

võimalik lahendada ka küsimus, kas televiisori omand on kaebajale üle läinud ning kas omandi

üleminekust sõltumata tuleb televiisor lugeda vanglas keelatud esemeks VSKE § 57 lg 1 mõttes.

Kohus juhib kaebaja tähelepanu, et nõuete esitamisel tuleb järgida nii tähtaegu kui ka kohustusliku

kohtueelse menetluse korda.

5. Kaebaja on esitanud taotluse avavanglasse saamiseks. Kaebaja on esitanud ka väiteid, et vanglas

on töötasu liiga väike ja ta soovib paremale tööle, kuid kaebaja on kohtule esitanud selgesõnaliselt

nõude, et ta soovib saada heale tööle avavanglasse (dtl 42 ja 88). Eeltoodust tulenevalt jätab kohus

tähelepanuta kaebuse lisad, mis puudutavad vanglas majandustööde töötasu suurust. Vastav nõue ei

oleks ka tähtaegne, kuna kaebajale tehti vaideotsus juba 03.09.2024 nr 5-15/24/191-2 (dtl 21,

korduv vaideotsus 19.09.2024, dtl 61), kuid kaebaja pöördus kohtusse alles 12.12.2024. Selline

nõue on ka eduväljavaadeteta, sest kohtupraktikas on korduvalt leitud, et vanglas majandustööde

töötasu eesmärgiks ei ole tagada kinnipeetava toimetulek, kuivõrd kinnipeetavale on tagatud

toitlustamine, peavari ja esmavajadused riigi poolt kinnipidamisasutuses endas. Tegemist on

ennekõike tööharjumuse säilitamisele suunatud võimalusega (vt viimati Tallinna Ringkonnakohtu

30.04.2025 otsuse nr 3-22-1217 p 12).

Samuti on kaebaja esitanud kohtule 19.09.2024 vaide (dtl 61), milles tal on erinevaid etteheiteid.

Vastustaja on kinnitanud töötasude ülekandmist 13.12.2024 kirjas nr 5-18/24/18922-2 juba

10.10.2024 (dtl 256). Kaebaja on samas vaides viidanud Tallinna Vangla 02.09.2024 käskkirjale nr

5-3/24/731 (dtl 258), millega lõpetati kaebaja majandustöödele määramine, kuna kaebaja muutis

pabereid, märkides oma kambri numbri kõrvale enda soovitavat erimenüü toidu. Kaebaja ei ole

selle käskkirja kohta aga kohtule ühtegi nõuet esitanud, sh et ta sooviks jätkata vanglas

majandustööde tegemist. Kaebaja eesmärgiks on kaebuse enda teksti kohaselt (dtl 1-2 – kaebus; dtl

42-49 – kaebuse täiendus; dtl 87-88 – kaebuse täiendus) avavanglasse ja sealt paremini tasustatud

tööle saamine.

Samas on 19.09.2024 vaidena pealkirjastatud dokumendis (dtl 61 jj) kaebaja viidanud oma

varasema 08.02.2024 vaidele (dtl 210), mis on vaideotsusega lahendatud (dtl 221) ning mida kohus

käsitleb edaspidi.

Ka on kaebaja samas dokumendis (dtl 66) esitanud kahjunõude selle kohta, et ta ei ole saanud tööl

[käia – kohtu märkus] alates juuni 2022. a ning taotleb sellega seoses kahju hüvitamist. Vangla on

selgitanud, et kahjunõue on menetlemisel. Kohus leiab sellegipoolest, et tegemist ei ole nõudega,

mille kaebaja oleks halduskohtule HKMS § 2 lg 3 mõttes esitanud. Kohus märgib, et toimiku

kohaselt oli kaebaja määratud vanglas majandustöödele vähemalt ajavahemikul 30.05.-02.09.2024

(dtl 17 ja 258), mistõttu ei vasta tõele väide, et kaebaja ei ole alates 2022. aasta juunist tööle saanud.

Ka sätestab VangS § 38 lg 1, et vanglateenistus kindlustab võimaluse korral kinnipeetava tööga

/…/. Kohtupraktikas on läbivalt leitud, et tööd tuleb pakkuda siis, kui sobilik töö on olemas

(Riigikohtu 29.09.2015 määruse nr 3-3-2-1-15 p 16) ning kinnipeetaval ei ole subjektiivset õigust

nõuda enda tööle määramist või valida, millise sagedusega ja millist tööd teha, nõuda tööd kindlal

tegevusalal, majanduslikult tulutoovat tööd jne (Tartu Ringkonnakohtu 08.11.2024 määrus nr 3-24-

2928). Seega puuduksid sellisel kaebusel igasugused eduväljavaated HKMS § 121 lg 2 p 21 mõttes.

6. Avavanglasse saamise soovi kohta nähtub toimikust järgnev:

-

kaebaja esitas 11.01.2024 taotluse avavanglasse saamiseks (dtl 58);

3(8)

-

vangla jättis taotluse 08.02.2024 otsusega nr 5-1/24/286 rahuldamata (dtl 56);

-

kaebaja esitas 08.02.2024 otsusele nr 5-1/24/286 vaide (dtl 210), mis jäeti vangla 13.03.2024

vaideotsusega nr 5-15/24/44-2 rahuldamata (dtl 221);

-

kaebaja esitas 19.09.2024 vaide (dtl 61jj), milles on viidatud kaebaja eelnevale, 08.02.2024

vaidele (dtl 62) ning mida vangla ei ole lahendanud, kuid menetlus on märgitud lõpetatuks (dtl

260);

-

kaebaja esitas 25.10.2024 pöördumise nr 5-18/24/21895-1, kus soovib teada, miks talle ei pakuta

tööd ning teeb ettepaneku teiste kinnipeetavate töölt eemaldamiseks. Kaebaja avaldab lootust, et

saab vanglaga töö asjus ja palgas jutule ning võimaldatakse avavanglasse (dtl 23-26). Vangla on

selgitanud, et pöördumisele ei ole vastatud (dtl 260).

Kohus leiab, et ennekõike saab lugeda korrakohane haldus- ja vaidemenetlus läbituks 2024. aasta

jaanuaris ja veebruaris. Kaebus on selles osas esitatud ilmselgelt kaebetähtaega ületades. Sealjuures

ei ole kaebetähtaja järgituks lugemise või ennistamise aluseks see, kui isik esitab vaide uuesti.

Kohus ei pea vajalikuks asuda kaebetähtaja järgimist täiendavalt uurima, vaid leiab, et nõue tuleb

tagastada, kuna kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on

kaebuse rahuldamine ebatõenäoline (HKMS § 121 lg 2 p 21).

Kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus nõudmaks, et ta saaks vangistust kanda talle sobival viisil.

Kui imperatiivsed normid seaduses välistavad (vastamise ajal) kaebaja ümberpaigutamise

avavanglasse, ei saa pidada ka kaebajale tekkinud riivet intensiivseks, sest avavanglasse

paigutamise tingimused on esmajärjekorras seadusandja ja täitevvõimu kujundada ning alles siis

haldusorgani poolt kaalutavad.

Tallinna Vangla 08.02.2024 käskkirjast nr 5-1/24/286 (dtl 56) nähtub, et kaebaja karistusaja lõpp on

20.12.2028, tingimisi ennetähtaega vabanemise võimalus avaneb 10.11.2025 ning seoses

elektroonilise järelevalvega 20.04.2024. Harju Maakohtu 29.08.2024 otsusega1 asjas nr 1-24-4718

pikenes kaebaja karistusaeg veel 1 kuu ja 15 päeva võrra ning otsuse resolutsioonipunktide 2 ja 3

koosmõjus lõppeb kaebaja karistusaeg alles 2029. aastal.

Riigikohus selgitas 10.04.2019 määruses nr 3-18-111, et VangS § 20 lg 1 ei võimalda teha

kinnipeetava avavanglasse ümberpaigutamise otsust üksnes ITK alusel, vaid arvesse tuleb võtta ka

muid selles normis nimetatud tingimusi. VangS § 20 lg 1 järgi saab avavanglasse paigutada üksnes

kinnipeetava, kelle reaalselt ärakandmisele kuuluva vangistuse tähtaeg ei ületa ühte aastat või kelle

ärakandmata vangistus ei ületa 18 kuud (p 19). Norm kehtis sellisena ka ajal, mis vastustaja andis

08.02.2024 käskkirja nr 5-1/24/286.

Alates 01.04.2024 sätestab VangS § 20 lg 1 p 1 alternatiivina, et kinnipeetava võib tema nõusolekul

ümber paigutada avavanglasse, kui on piisavalt alust oletada, et kinnipeetav ei pane toime uusi

õiguserikkumisi, ja kui kinnipeetava individuaalsest täitmiskavast selgub, et karistuse kandmine

kinnises vanglas ei ole otstarbekas.

Tallinna Vangla on 08.02.2024 käskkirjas nr 5-1/24/286 kaalunud kaebaja sobilikkust avavanglasse

paigutamiseks (dtl 56). Kaebaja ei ole sisuliselt neid hinnanguid vaidlustanud, vaid on leidnud

üksnes seda, et soovib asuda paremini tasustatud tööle (08.02.24 vaide, dtl 210 jj). Kaebaja on

kinnitanud, et ta on olnud 2019-2023 korralik ja tal ei ole ühtegi rikkumist (samas), samas kui

08.02.2024 käskkiri nr 5-1/24/286 on nimetanud nii sel ajaperioodil toiminud rikkumisi (dtl 57) kui

on kaebaja ka enne 07.07.2022 ja 08.05.2022 toimunud lähenemiskeelu korduva rikkumise eest

kriminaalkorras süüdi mõistetud (vt Harju Maakohtu otsus nr 1-24-4718).

1 https://www.riigiteataja.ee/kohtulahendid/fail.html?fid=379401145

4(8)

Ka kaebaja 25.10.2024 pöördumises (dtl 23-26) avaldab kaebaja pahameelt, et ta ei saa tööle ning et

teda ei ole suunatud automaatselt avavanglasse. Sealjuures avaldas kaebaja pahameelt selles osas,

milliseid teisi kinnipeetavaid on tööle võetud (samas). Samas nähtub eelnevatest materjalidest, et

kaebaja oli määratud 1 aastaks majandustöödele (dtl 17), kuid kaebaja majandustöödele määramine

lõpetati, kuna kaebaja asus endale hüvesid märkima, rikkudes sellega töötingimusi (dtl 258).

Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kaebaja avavanglasse määramise tõenäosus on nii 08.02.2024

käskkirja nr 5-1/24/286 põhjendusi kui ka hiljem lisandunud asjaolusid arvestades (täiendavalt

määratud kriminaalkaristus talle seatud kohustuste rikkumise tõttu ning vanglasiseselt töölt

vabastamine endale hüvede määramise tõttu) hetkel ebatõenäoline. Kuna kaebajal puudub ka

avavanglasse paigutamiseks subjektiivne õigus ehk riive on ilmselgelt vähene, tuleb nõue HKMS §

121 lg 2 p 21 alusel tagastada.

7. Arstiabi

Kaebaja on 21.01.2025 kaebuse täienduses esitanud teksti: „minule kogu tehnika jne ja lubatud ka

heale tööle avavanglasse saades ja arstiabi“ (dtl 42). Kaebaja ei täiendanud, mismoodi ja kuidas ta

on arstiabist ilma jäänud ning see nõue ei vasta kaebuse täienduse eel kaebajale saadetud

13.01.2025 käiguta jätmise määruse punktis 6 toodud suunistele (dtl 40). Arstiabile seda

täpsustamata on kaebaja viidanud ka 20.02.2025 selgitustes (dtl 111, 123).

Kaebaja on alles 20.02.2025 esitatud teises avalduses (dtl 127 jj) avaldanud, et leiab seda, et ta ei

ole saanud uneapnoe osas arstiabi. Seega vaidlustab kaebaja riigi väidetavat tegevusetust uneapnoe

osas arstiabi saamisel. Kui isikul on õigus arstiabi saada ja ta ei ole seda saanud, on isikul õigus

pöörduda kohtusse (RVastS § 6 lg-d 1 ja 2).

Kohtule nähtub asjas esitatuid materjalidest järgnev:

-

Tallinna Vangla vastas kaebajale 06.03.2024 nr 7-8/24/3472-2, et kaebaja on suunatud seoses

uneapnoega vangla arsti poolt eriarsti vastuvõtule (dtl 150).

-

Uneapnoe probleemi kohta vastas Tallinna Vangla kaebajale 20.05.2024 nr 5-18/24/7721-2 (dtl

164), et kaebaja tervisekaardi andmetest nähtub, et ta korduvalt viibinud eriarsti vastuvõtul ning

visiidi käigus saanud rääkida oma terviseprobleemist. Väljaspool vanglat soovitati kaebajale

uneapnoe raviks CPAP aparaati, millest kaebaja keeldus. Operatsioon, millele kaebaja end

registreeris, jäi ära, kuna ta sattus kinnipidamisasutusse. Vangla andis teada, et kaebaja on

suunatud seoses uneapnoega vangla eriarsti poolt väljaspool vanglat toimuvale uuringule 24.

nädalal.

-

Kaebajale oli määratud uneuuringu aeg 11.06.2024 kell 13.00 SA Põhja-Eesti Regionaalhaiglas

(tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni protokoll, dtl 100).

-

Lääne-Tallinna Keskhaigla vastas kaebajale 31.07.2024 nr 7-2.2/15-2, et kaebaja on viibinud

väljaspool vanglat nõustamisel seoses uneapnoega ning talle tehti vastav uuring, mille

tulemusena nähtub, et kaebajale ei ole näidustatud uneapnoe aparaat (dtl 177).

-

Lääne-Tallinna Keskhaigla selgitas 13.12.2024 nr 7-2.2/160-2, et kaebaja pöördus mh uneapnoe

ravi küsimusega 28.11.2024 perearstile ning perearst on andnud asjakohased vastused (dtl 98).

Haigla on 31.07.2024 nr 7-2.2/15-2 samasisulisele pöördumisele vastanud.

Eeltoodust tulenevalt ei nähtu asja materjalidest, et vangla või Tervisekassa samuti

tervishoiutöötajad oleksid vanglas tervishoiuteenuse osutamisel olnud tegevusetud ja kaebaja

uneapnoega ei oleks tegeletud. Olukorras, kus kaebaja väidab, et ta ei ole saanud uneaponoe osas

mistahes ravi, kuid erinevate asutuste koostatud vastused kinnitavad vastupidist, saab kaebaja

õiguste riive olla üksnes vähene. Sellises olukorrad on ka tõenäoline, et kaebus jääb rahuldamata,

kuna puudub tegevusetus, mille õigusvastasust kohus tuvastada saaks. Seetõttu tagastab kohus

uneapnoe osas arstiabi saamise nõude (kohustamisnõude) HKMS § 121 lg 2 p-de 1 ja 21 alusel.

5(8)

Kohus selgitab samuti, et kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda endale konkreetset raviviisi,

ennekõike juhul, kui konkreetse ravi vajaduse puudumine on uuringuga kinnitatud. Raviviisi valib

oma parimate erialaste teadmiste kohaselt üldist meditsiinilist taset järgides tervishoiutöötaja.

Kaebaja ei ole väitnud ka ühtegi ravi-või diagnoosiviga, mis oleks piisavalt põhistatud HKMS § §

38 lg 1 p-de 7 ja 8 mõttes. Ainuüksi väide, et kaebaja ei nõustu arsti seisukohaga, ei ole kaebuse

faktiliseks põhjendamiseks piisav.

Kohus selgitab, et ka juhul kui vaidluse all võiks olla, kas vangla oli varem tegevusetu uneapnoe

probleemiga tegelemisel, siis esitas kaebaja selles osas kahjunõude, mille vastustaja jättis

03.06.2024 otsusega nr 5-37/24/42-2 rahuldamata ning mille vaidlustamiseks pöördus kaebaja asjas

nr 3-24-1686 kohtusse (viidatud kohtuasjas 25.06.2024 avalduse lk 55). Kohus tagastas kaebuse

27.06.2024 määrusega ning määrus on jõustunud. Sama kahjunõue ei ole käesolevas asjas enam

menetletav, kuna kaebaja 12.12.2024 kaebus ei ole Tallinna Vangla 03.06.2024 otsuse

vaidlustamiseks tähtaegne. Seetõttu ei ole selles osas kaebuse eesmärgi muutmiseks ja

täiendamiseks ettepaneku tegemine eesmärgipärane.

8. Kinkelepingu koopia saamine

Algses kaebuses (dtl 1) on kaebaja avaldanud soovi, et ta saaks ka teise kinnipeetavaga sõlmitud

kinkelepingust ka selle teise eksemplari. Kaebajal on üks eksemplar kinkelepingust ilmselgelt sel

hetkel olemas, sest ta esitas selle kohtule (dtl 3-4), selgitades, et tegemist on originaaliga (dtl 2

lõpp). Kohus küsis 13.01.2025 määruses, et kuivõrd kinkelepingu p 5.4. sätestab, et kinkeleping on

sõlmitud kahes eksemplaris, millest üks jääb kinkijale ja teine kingisaajale (kaebajale), siis kas

kaebaja soovib seega saada kinkelepingu eksemplari, mis pidi jääma kinkijale, ning miks on selline

nõue vajalik kaebaja õiguste kaitseks.

Kaebaja ei ole 21.01.2025 avalduses kohtule oma nõuet täpsustanud, jäädes kinkelepingu nõudmise

juurde. Vangla on kohtule selgitanud, et koopiad kinkelepingust väljastati kaebajale 02.12.2024 (dtl

260 ja 263), mistõttu on see nõue leidnud juba enne kohtusse pöördumist lahenduse. Seetõttu

tagastab kohus nõude HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel kaebeõiguse ilmse puudumise tõttu.

Kohus selgitab, et tagastab kaebajale käesoleva kohtuasja raames kaebuse ja selle täiendustele

juurde lisatud lisad käesoleva määruse jõustumisel. Seega tagastab kohus ka kaebajale määruse

jõustumisel kohtule 12.12.2024 esitatud kinkelepingu eksemplari (dtl 3-4).

9. Kahjunõue

30.01.2025 pöördumises kohtu poole (dtl 88) on kaebaja esitanud ka täpsustamata kahjunõude

„soovin saada kahju nõude summades, mida Tallinna Vangla juhtkond aastatega mulle teinud on“.

See nõue ei vasta kohtu poolt varem selgitatud nõuetele (vt 13.01.2025 määrus), s.o välja tuleb tuua

konkreetne tegevus, mida kaebaja vaidlustab. Kohtule ei nähtu ka, et kaebaja oleks sellise nõudega

pöördunud vangla poole nii, et kohtul oleks võimalik seostada kaebaja nõuet varasema kohustusliku

kohtueelse menetluse läbimisega.

HKMS § 2 lg 3 kohaselt sisustab kaebaja oma nõude ise. Kohus ei saa siinkohal muutuda kaebaja

esindajaks. Kohus on juba selgitanud konkreetse nõude esitamise vajadust ning käesoleva asja

toimikust nähtub, et kaebaja oskas sellist konkreetset nõuet soovi korral esitada. Abstraktset nõuet,

mille täpsustamise vajadust on kohus asjas juba selgitanud, ei ole ka kohustusliku kohtueelse

formaalse läbimise korral võimalik kohtumenetluses lahendada. Seetõttu tuleb selline nõue HKMS

§ 121 lg 1 p-de 2 ja 4 alusel tagastada.

Kohus selgitab ka, et kohtusse saab pöörduda, sh kahju hüvitamist taotleda üksnes oma õiguste

kaitseks, mitte vangla karistamiseks (vt kaebaja avaldus dtl 123).

6(8)

10. Vaided ja pöördumised

Kaebaja on esitanud ka nõude, et kohus nõuaks vastustajalt välja erinevate pöördumiste ja vaiete

vastused. Kohus selgitas, et selline nõue ei vasta HKMSi tingimustele (13.01.2025 määruse p 6).

Kohus ei menetle kindlale pöördumisele või vaidele vastamise kohustust, kui pöördumise sisu on

teadmata. Sõltuvalt pöördumise või vaide sisust, võib tulemuseks olla see, et vastuse puudumisel

saab kaebaja esitada otse vaide ja/või kaebuse. Küll aga ei saa vaiet või kaebust esitada

pöördumisele või vaidele vastamise eesmärgil, vaid selleks, et saaks lahendatud see sisuline taotlus,

mille kaebaja vangla esitas (nt kohustamiseks lubada tööle, tühistada distsiplinaarkaristus, teha

mingi muu tegevus või võtta kaebajalt ära mõni kohustus või keeld). Pöördumisi, mille sisu kaebaja

ei ole täpsustanud, sh millist õigust või hüve kaebaja sellega kaitseb, kohus abstraktselt ei menetle,

sh ei asu ka kõigi nende sisu välja selgitama ega seejärel kaebajalt küsima, kas kaebaja soovib saada

pöördumises toodud õigust või hüve. Oma avalduse sõnastamine on kaebaja ülesanne (HKMS § 2

lg 3).

Kohus peab oluliseks ka tuua, et arvestades kaebaja poolt viidatud pöördumiste kuupäevi, on

tõenäoline, et mitmete osas oli kaebuse esitamise ajaks (12.12.2024) kaebetähtaeg juba möödunud.

Analoogselt ei saa kohus asuda menetlema ka nõudeid, millele kaebaja on viidanud üksnes

kohtuasjade numbrite kaudu (dtl 122).

Üldised soovitused

11. Kuigi kohus tagastab kaebuse tervikuna, selgitab kohus kaebajale edaspidiseks järgnevat:

-

Kaebaja saab vangla tegevust vaidlustades kohtusse pöörduda siis, kui ta on läbinud

vaidemenetluse ehk esitanud vanglale vaide ja oodanud ära selle vastuse või vastamise tähtaja

möödumise. Ka kahjunõude korral tuleb kaebajal esmalt esitada taotlus vanglale.

-

Kui vangla ei vasta seaduses määratud tähtaja jooksul või kaebaja ei nõustu vangla vastusega, on

kaebajal õigus pöörduda kohtusse – sama nõude osas, millega ta pöördus vaide või

kahjunõudega vangla poole.

-

Kohtusse pöördumise tähtaeg, reeglina 30 päeva, ei hakka uuesti kulgema siis, kui kaebaja esitab

menetluses, milles on juba tehtud vaideotsus, uuesti vaide samale algsele haldusaktile või

tegevusele. Korduva vaide või kahjunõude esitamine juba lahendatud küsimuses ei ole ka kohtus

kaebetähtaja ennistamise aluseks.

-

Kaebajal tuleb olla oma nõuetes kohtule täpne, tuues välja, mida ta taotles (või milline kohustav

või keelduv haldusakt talle anti), mida vangla vastas ning mida kaebaja kohtult soovib. Kohtult

ei saa taotleda üldiselt kõikide murede lahendamist, kõikidele kirjadele vastamist, üldiselt halva

kohtlemise lõpetamist ja/või täpsustamata arstiabi andmist. Kaebajal tuleb selgelt välja tuua,

millist ajaliselt, ruumiliselt ja muul viisil piiritletud tegevust ja/või konkreetset taotluse

lahendust, haldusakti või toimingut ta vaidlustab.

-

Seetõttu ei ole ka piisav, kui kaebaja taotleb üksnes pöördumise lahendamist, vaid kaebajal tuleb

välja tuua, mida ta pöördumises soovis ning taotleda kohtult sama hüve või õigust.

Kaebaja on ka käesolevas asjas lisanud dokumente, mis ei puuduta kaebaja poolt esitatud nõudeid.

Samuti on kaebaja nõudeid ajas lisandunud. Kaebajal on soovitatav esitada erinevad nõuded

erinevatel teemadel eraldi, selleks, et oleks võimalik lahendada kaebaja üks probleem korraga.

Kaebuse tagastamine ei võta õigust pöörduda uuesti kohtusse. Kaebuse tagastamisel loetakse, et

kaebus ei ole kohtu menetluses olnud (HKMS § 43 lg 2).

12. Kohus tagastab käesoleva määruse jõustumisel kaebuse ja selle täiendustele lisatud dokumendid

(lisad) paberkandjal.

(allkirjastatud digitaalselt)

7(8)

Kadri Sullin

8(8)