2-22-150594/48 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Anneli Alekand, Kersti Kerstna-Vaks, Indrek Parrest

Määruse tegemise koht ja aeg

Tartu, 6. mai 2025

Tsiviilasja number

2-22-150594

Tsiviilasi

Revensen OÜ hagi Sergei Gustovi vastu võla

väljamõistmiseks

Apellatsioonkaebuse hind

349 eurot 77 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 4. märtsi 2025. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Sergei Gustovi apellatsioonkaebus

Menetlusosalised

Hageja (vastustaja) Revensen OÜ (registrikood

16625699)

Kostja (apellant) Sergei Gustov (isikukood

XXXXXXXXXXXX), esindaja riigi õigusabi korras

vandeadvokaat Meelis Masso

Asja läbivaatamise viis

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Keelduda Sergei Gustovi poolt Viru Maakohtu 4. märtsi 2025. a otsuse peale esitatud

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest.

2. Jätta apellatsioonkaebuse esitamisega seotud menetluskulud Sergei Gustovi kanda.

Rahaliselt kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

3. Jätta Sergei Gustovi taotlus apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumisest vabastamiseks

läbi vaatamata.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib esitada Riigikohtule määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättesaamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

menetlusabi taotluse ja teise menetlusosalise kaebuse või taotluse kohta seisukohti ja

vastuväiteid.

Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD JA MENETLUSKÄIK

1. Revensen OÜ (hageja) esitas Viru Maakohtule Sergei Gustovi (kostja) vastu hagi, milles

palus mõista kostjalt hageja kasuks välja:

1.1. 21. detsembri 2021. a laenulepingu nr XXXXXXXXXXXX alusel põhivõla 467 eurot 94

senti, intressi 63 eurot 64 senti, hooldustasu 5 eurot 63 senti, sissenõudmiskulu 15 eurot,

24. märtsi 2023. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 113 eurot 79 senti ning

viivise põhivõlalt määras 38% aastas alates 25. märtsist 2023 kuni põhivõla tasumiseni;

1.2. 7. jaanuari 2022. a laenulepingu nr XXXXXXXXXXXX alusel põhivõla 443 eurot 76

senti, intressi 50 eurot 21 senti, hooldustasu 5 eurot 13 senti, sissenõudmiskulu 25 eurot,

24. märtsi 2023. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 53 eurot 55 senti ning viivise

põhivõlalt määras 34% aastas alates 25. märtsist 2023 kuni põhivõla tasumiseni.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Ühisraha OÜ (laenuandja) ja kostja 21. detsembril 2021

laenulepingu nr XXXXXXXXXXXX (leping nr 1). Kostja sai lepingu nr 1 alusel laenu 500

eurot. Intress oli 38% aastas ja laenu tagasimakseperiood oli 36 kuud, s.o alates 21. jaanuarist

2022 kuni 21. detsembrini 2024. Krediidikulukuse määr on 55,29% aastas. Laenuandja

maksis kostjale laenu välja. Kostja tasus lepingu nr 1 kehtivuse ajal 103 eurot 92 senti ja

pärast selle ülesütlemist 15 eurot 65 senti, kokku 119 eurot 57 senti. Laenuandja saatis

makseviivituse tõttu kostjale nii tasuta kui ka tasulisi meeldetuletusi. Laenuandja saatis

kostjale 7. juulil 2022 lepingu nr 1 ülesütlemise hoiatuse ja 5. augustil 2022 lepingu nr 1

ülesütlemise teatise.

Laenuandja ja kostja sõlmisid 7. jaanuaril 2022 laenulepingu nr XXXXXXXXXXXX (leping

nr 2). Kostja sai lepingu nr 2 alusel laenu 500 eurot. Intress oli 34% aastas ja laenu

tagasimakseperiood oli 36 kuud, s.o alates 15. veebruarist 2022 kuni 15. jaanuarini 2025.

Krediidikulukuse määr on 49,51% aastas. Laenuandja maksis kostjale laenu välja. Kostja

tasus pärast lepingu nr 2 sõlmimist laenuandjale 185 eurot 17 senti. Laenuandja saatis

makseviivituse tõttu kostjale tasuta kui ka tasulisi meeldetuletusi. Laenuandja saatis kostjale

1. juulil ja 30. septembril 2022 lepingu nr 2 ülesütlemise hoiatuse ja 18. novembril 2022

lepingu nr 2 ülesütlemise teatise.

Laenuandja loovutas 21. detsembril 2022 nõuded kostja vastu hagejale. Laenuandja järgis

kostjale laenude andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet.

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Laenulepingud on võlaõigusseaduse (VÕS) § 4062 lg 1 alusel tühised. Samuti ei järginud

laenuandja lepingu nr 2 ülesütlemisel VÕS §-s 416 sätestatud piiranguid. Laenuandja rikkus

kostjale laenude andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Kostja peab eelnevat arvestades hagejale tagastama laenulepingute alusel saadud

laenusummad, kokku 1000 eurot ja seadusjärgse intressi. Samas tuleb sellest maha arvata

lepingu nr 1 alusel kostja poolt tasutud 119 eurot 57 senti ja lepingu nr 2 alusel tasutud 185

eurot 17 senti ning mõlema lepingu alusel makstud lepingutasu kokku 30 eurot.

MAAKOHTU LAHEND

3. Maakohus rahuldas 4. märtsi 2025. a otsusega hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja

kasuks lepingu nr 1 alusel välja põhivõla 365 eurot 43 senti, intressi 37 eurot 57 senti ja

viivise põhivõlalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates otsuse jõustumisest

kuni põhivõla tasumiseni ja lepingu nr 2 alusel välja põhivõla 299 eurot 83 senti, intressi 38

eurot 80 senti ja viivise põhivõlalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates

otsuse jõustumisest kuni põhivõla tasumiseni. Maakohus jättis menetluskulud poolte endi

kanda.

Laenulepingud ei ole VÕS § 4062 lg 1 alusel tühised. Laenulepingute krediidikulukuse

määrad vastavad seaduses sätestatud nõuetele.

Laenuandja ei järginud lepingu nr 2 ülesütlemisel VÕS §-s 416 sätestatud piiranguid.

Lepingu nr 2 ülesütlemine on seega tühine. Leping nr 2 ei ole ülesütlemisega lõppenud.

Laenuandja ei järginud kostjale laenude andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet

(VÕS § 4034 lg-d 1 ja 2). Laenuandja küsis kostjalt pangakonto väljavõtte ja kontrollis

maksehäireregistri andmeid, ent ei hinnanud kostja maksevõimelisust õigesti. Laenuandjal ei

saanud tekkida VÕS § 4034 lg 6 tähenduses veendumust, et kostja on krediidivõimeline.

Kostjalt tuleb VÕS § 94 lg 1, § 101 lg 1 p 1 ja § 108 lg 1 alusel välja mõista põhivõlg ja

seadusjärgne intress. Kuna laenuandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet, on

laenulepingute intressimäär VÕS §-s 94 sätestatud seadusjärgne intressimäär (VÕS § 4034 lg

7). Kostjal on seega kohustus tagastada lepingu nr 1 alusel laenusumma 500 eurot ja tasuda

intressi alates 21. detsembrist 2021 kuni 21. detsembrini 2024 kokku 37 eurot 57 senti.

Kostjal on kohustus tagastada lepingu nr 2 alusel laenusumma 500 eurot ja tasuda intressi 7.

jaanuarist 2022 kuni 15. jaanuarini 2025 kokku 38 eurot 80 senti. Kostja ei võlgne

laenulepingute alusel muid tasusid (VÕS § 4034 lg 7 teine lause).

Pooled ei vaidle, et kostja tegi lepingu nr 1 alusel tagasimakseid 119 eurot 57 senti ja maksis

lepingutasu 15 eurot. Pooled ei vaidle, et kostja tegi lepingu nr 2 alusel tagasimakseid 185

eurot 17 senti ja maksis lepingutasu 15 eurot. Kostja tehtud maksed on osaliselt arvestatud

laenulepingutest tulenevate alusetute kohustuste katteks, arvestades, et kostja ei pea

vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu tasuma peale seadusjärgse intressi muid

tasusid. Kostjal on VÕS § 412 lg 1, § 197 lg 1 ja § 4034 lg 8 järgi õigus tasaarvestada enda

nõuded alusetult makstud summade tagastamiseks hageja nõudega. Kostja soovib

tasaarvestust. Kostja poolt alusetult tasutu tuleb seega hageja põhinõudest maha arvata.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine ei välista hageja õigust nõuda kostjalt VÕS

§ 113 lg 1 teise aluse alusel viivise tasumist. Võlg muutub sissenõutavaks otsuse jõustumisest.

Hageja saab seega nõuda kostjalt viivist otsuse jõustumisest.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja palub apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse resolutsiooni punktid 2–5

ning teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja lepingu nr 1

aluse põhivõlg 172 eurot 14 senti ja lepingu nr 2 alusel põhivõlg 239 eurot 97 senti ning

võlgnetavatelt summadelt viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates otsuse

jõustumisest kuni võla tasumiseni. Kostja palub vabastada end apellatsioonkaebuse esitamisel

riigilõivu maksmisest ning jätta menetluskulud hageja kanda.

Laenulepingud on VÕS § 4062 lg 1 alusel tühised. Laenuandja ei järginud lepingu nr 2

ülesütlemisel VÕS §-s 416 sätestatud piiranguid. Laenuandja rikkus laenulepingute

sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Maakohus jättis VÕS § 88 lg 8 kohaldamata. Maakohus on sellest tulenevalt mõistnud kostjalt

hageja kasuks välja suurema põhivõla ja intressi. Maakohus tuvastas õigesti, et kostja sai

lepingu nr 1 alusel laenu 500 eurot ja et kostja peab tasuma selle lepingu alusel intressi 37

eurot 57 senti. Kostja maksis tagasi 365 eurot 43 senti. Kostja peab maksma lepingu nr 1

alusel hagejale 172 eurot 14 senti [500 – (365,43 – 37,57)]. Maakohus tuvastas õigesti, et

kostja sai lepingu nr 2 alusel laenu 500 eurot ja et kostja peab tasuma selle lepingu alusel

intressi 38 eurot 80 senti. Kostja maksis tagasi 299 eurot 83 senti. Kostja peab maksma

lepingu nr 2 alusel hagejale 238 eurot 97 senti [500 – (299,83 – 38,80)].

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

5. Ringkonnakohus leiab, et kostja apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest tuleb

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 637 lg 21 alusel keelduda ning kaebus kostjale

tagastada.

6. Kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna

põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole, menetleb kohus hagi

TsMS § 405 lg 1 esimese lause järgi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras,

järgides üksnes üldisi menetluspõhimõtteid. Praeguses asjas ei ületa hagihind hagis esitatud

nõuetelt TsMS § 405 lõikes 1 sätestatud piirmäärasid. Tegemist on seega lihtmenetluse

asjaga.

Seadusest tulenevalt on lihtmenetluse asjades edasikaebeõigus apellatsioonimenetluses

piiratud. TsMS § 637 lg 21 kohaselt võetakse apellatsioonkaebus TsMS § 405 lõikes 1

nimetatud asjas menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba

edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud

materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti

hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.

7. Maakohus ei ole andnud TsMS § 637 lg 21 mõttes luba maakohtu otsuse edasikaebamiseks

(vt ka RKTKm 1.04.2015, 3-2-1-183-14, p 12). Ringkonnakohtu hinnangul ei kohaldanud

maakohus otsuse tegemisel ebaõigesti materiaalõiguse normi, samuti ei hinnanud kohus

ebaõigesti tõendeid ega rikkunud menetlusõiguse norme selliselt, et see võis mõjutada

lahendit.

7.1.

See, kas maakohus leidis põhjendatult, et laenulepingud ei ole VÕS § 4062 lg 1 alusel

tühised, ei mõjuta maakohtu otsuse resolutsiooni. Kui laenulepingud oleksid VÕS § 4062 lg 1

alusel tühised, peaks kostja ikkagi maksma tagasi laenulepingute alusel saadud laenusummad

(VÕS § 4062 lg 3). Laenusummad tuleks tagasi maksta ajaks, mil kostja oleks pidanud need

laenulepingute alusel tervikuna tagasi maksma (VÕS § 4062 lg 3), s.o laenulepingu nr 1 alusel

21. detsembriks 2024 ja lepingu nr 2 alusel 15. jaanuariks 2025. Kostja peaks lisaks maksma

laenude kasutamise aja eest VÕS § 94 lõikes 1 sätestatud määras intressi (VÕS § 4062 lg 3

teine lause). See tähendab, et lepingu nr 1 tühisuse korral oleks kostja kohustatud hagejale

tagastama laenusumma 500 eurot ja tasuma intressi 21. detsembrist 2021 kuni 21. detsembrini

2024 kokku 37 eurot 57 senti. Lepingu nr 2 tühisuse korral oleks kostja kohustatud hagejale

tagastama laenusumma 500 eurot ja tasuma intressi 7. jaanuarist 2022 kuni 15. jaanuarini

2025 kokku 38 eurot 80 senti. Maakohus lähtus otsuse tegemisel samadest summadest. Kostja

ei vaidlusta kaebuses nende arvestuste õigsust. Laenulepingute tühisus ei muudaks seega

maakohtu otsuse lõppjäreldusi.

7.2.

Kostja väidab kaebuses, et laenuandja ei järginud lepingu nr 2 ülesütlemisel VÕS §-s

416 sätestatud piiranguid ja rikkus laenulepingute sõlmimisel vastutustundliku laenamise

põhimõtet. Maakohus tuvastas need asjaolud ja lähtus neist asja lahendamisel. Kohus

menetleb tsiviilasja, kui isik pöördub seaduses sätestatud korras kohtusse oma eeldatava ja

seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks (TsMS § 3 lg 1). Kohtuotsuse peale kaebuse

esitamise esmane eeldus on samuti õiguskaitsevajaduse olemasolu, st olukord, kus

kohtulahend koormab kaebuse esitanud isikut. Kaebuse esitaja õigusi ei riku üldjuhul otsus,

mis on tehtud tema kasuks, ning sellises olukorras ei ole kaebuse esitajal õiguskaitsevajadust

(vt RKTKo 31.03.2025, 2-17-6713/196, p 20). Kostja ei saa seega pöörduda maakohtu otsuse

tühistamiseks ringkonnakohtusse, tuginedes samadele väidetele, mille ta esitas maakohtus

ning millega maakohtus nõustus ja millest lähtus. Kostjal ei ole selleks õiguskaitsevajadust.

7.3.

Ringkonnakohus möönab, et maakohtu otsus on hageja nõude arvestamise osas

osaliselt ebaselge. Maakohus rikkus sellega TsMS § 436 lõiget 1 ja § 442 lõiget 8. Maakohus

tuvastas nõude arvestamise eeldused piisavalt selgelt, kuid tegi nõude arvestamisel

põhjendustes siiski vea. Maakohtu otsuse põhjendamisel tehtud vead ei ole, arvestades kostja

apellatsioonikaebuses esitatud väiteid, samas mõjutanud maakohtu otsuse resolutsiooni.

Maakohus tuvastas, et kostja sai lepingu nr 1 alusel laenu 500 eurot ja pidi selle raha

kasutamise eest maksma seaduses sätestatud intressi 37 eurot 57 senti. Kostja ei vaidlusta

seda kohtu järeldust. Kostja väidab kaebuses, et ta tegi lepingu nr 1 alusel tagasimakseid

kokku 365 eurot 43 senti. Arvestades kostja viidet selle summa arvutuskäigule (500 – 119,57

– 15) ja muude väidete puudumist, on kostja selle summa võtnud maakohtu otsuses märgitud

valest arvustuskäigust. Maakohus tuvastas, et pooled ei vaielnud maakohtus, et kostja tegi

lepingu nr 1 alusel tagasimakseid 119 eurot 57 senti ja maksis lepingutasu 15 eurot. Kostja ei

vaidlusta seda kohtu järeldust. Maakohus tegi hageja ja kostja nõuete tasaarvestamisel vea,

kui märkis, et põhiosast saab pidada makstuks 365 eurot 43 senti (500 – 119,57 – 15).

Maakohtu tuvastatud eeldustest, mida kostja ei vaidlusta, järeldub, et põhiosast saab lugeda

makstuks 134 eurot 57 senti (119,57 + 15) ning maksmata osaks on 365 eurot 43 senti (500 –

119,57 – 15).

Maakohus tuvastas, et kostja sai lepingu nr 2 alusel laenu 500 eurot ja pidi selle raha

kasutamise eest maksma seaduses sätestatud intressi 38 eurot 80 senti Kostja ei vaidlusta

seda. Kostja väidab kaebuses, et ta tegi lepingu nr l alusel tagasimakseid kokku 299 eurot 83

senti. Arvestades kostja viidet selle summa arvutuskäigule (500 – 185,17 – 15) ja muude

väidete puudumist, on kostja selle summa võtnud maakohtu otsuses märgitud valest

arvustuskäigust. Maakohus tuvastas, et pooled ei vaielnud maakohtus, et kostja tegi lepingu nr

2 alusel tagasimakseid 185 eurot 17 senti ja maksis lepingutasu 15 eurot. Kostja ei vaidlusta

seda kohtu järeldust. Maakohus tegi hageja ja kostja nõuete tasaarvestamisel vea, kui märkis,

et põhiosast saab pidada makstuks 299 eurot 83 senti (500 – 185,17 – 15). Maakohtu

tuvastatud eeldustest, mida kostja ei vaidlusta, järeldub, et põhiosast saab lugeda makstuks

200 eurot 17 senti (185,17 + 15) ning maksmata osaks on 299 eurot 83 senti (500 – 185,17 –

15).

7.4.

Kostja etteheide, et maakohus jättis VÕS § 88 lg 8 kohaldamata, on põhjendamatu.

Hageja nõue tuleneb VÕS § 402 lg 1 mõttes tarbijakrediidilepingutest. Kui tarbija on teinud

tarbijakrediidilepingu alusel makse, millest ei piisa kõigi sissenõutavaks muutunud kohustuste

täitmiseks, tuleb tagasimaksete arvestamisel lähtuda VÕS § 415 lõikest 2. See tähendab, et

makse tuleb esimeses järjekorras lugeda tasutuks võla sissenõudmiseks tehtud kulude katteks,

seejärel võlgnetava põhisumma ja alles siis intressi katteks. VÕS § 88 lg 8 ei kohaldu.

Ringkonnakohus märgib, et kostja poolt tasutud summade esimeses järjekorras intressi

katteks arvestamine oleks kostja jaoks ka kahjulikum. Põhivõla jääk oleks sel juhul suurem.

Kostja ei vaidlusta, et tal on kohustus tasuda põhivõlalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras viivist. Põhivõla suuremalt summalt viivise tasumine on kostjale

kahjulikum.

8. Eelmärgitut arvestades keeldub ringkonnakohus TsMS § 637 lg 21 alusel kostja

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest.

9. Ringkonnakohus ei toimeta TsMS § 638 lg 4 teise lause alusel apellatsioonkaebust

hagejale kätte. Kaebus tuleb kostjale tagastada. Elektrooniliselt esitatud menetlusdokumendid

loeb ringkonnakohus tagastatuks. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei

ole esitatud. See tähendab, et käesoleva määruse jõustumisega jõustub maakohtu otsus.

10. Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise tõttu tuleb apellatsiooniastme

menetluskulud jätta TsMS § 168 lg 1 alusel kostja kanda. Hagejale ei ole

apellatsioonimenetluse praeguses etapis hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud.

11. Kuna kostja apellatsioonkaebus jäi menetlusse võtmata, ei ole kostjal kohustust tasuda

apellatsioonkaebuse eest riigilõivu. Ringkonnakohus jätab kostja taotluse kostja riigilõivu

tasumisest vabastamiseks TsMS § 181 lg 1, § 423 lg 2 p 2, § 639 lg 1 alusel läbi vaatamata.

(allkirjastatud digitaalselt)