2-20-8665/48 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Vallo Kariler, Gea Lepik ja Ahti Kuuseväli

Otsuse tegemise aeg ja koht

6. mai 2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-8665

Kohtuasi

Osaühingu Vana Villemi Kõrtsid hagi Fokasu OÜ

(likvideerimisel) vastu võla ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 02.02.2024 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Osaühingu Vana Villemi Kõrtsid apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

129 394,04 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant): Osaühing Vana Villemi Kõrtsid

(registrikood 10966146), lepinguline esindaja advokaat

Sven Lass

Kostja (vastustaja):

Fokasu OÜ

(likvideerimisel,

registrikood 14257599), lepingulised esindajad

vandeadvokaadid Merit Lind ja Riin Rehepapp

Asja läbivaatamine

10.04.2025 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 02.02.2024 otsuse resolutsioon muutmata, muutes osaliselt

otsuse põhjendusi.

2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Apellatsioonimenetluse kulud jätta Osaühingu Vana Villemi Kõrtsid kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

2-20-8665

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Osaühing Vana Villemi Kõrtsid esitas 14.06.2020 Harju Maakohtule hagi Fokasu OÜ

(likvideerimisel) vastu, milles palus: mõista kostjalt hageja kasuks välja poolte vahel sõlmitud

laenulepingu alusel võlgnetav põhivõlgnevus summas 119 809,30 eurot; mõista kostjalt alates

13.08.2020 kuni kohtuotsuse tegemiseni hageja kasuks välja viivis kindla summana

arvestatuna võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras hageja põhinõudelt, s.o

119 809,30 eurolt aastas; mõista kostjalt alates kohtuotsuse tegemisele järgmisest päevast

kuni kohtuotsuse täitmiseni hageja kasuks välja viivis VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras

hageja põhinõudelt, s.o 119 809,30 eurolt aastas; jätta kõik menetluskulud kostja kanda ning

mõista kostjalt hageja kasuks välja hageja menetluskulud.

2. Alternatiivselt eelnevatele nõuetele palus hageja mõista kostjalt hageja kasuks välja:

alusetult saadud raha summas 80 928,34 eurot; alates 14.06.2020 kuni kohtuotsuse tegemiseni

viivis kindla summana arvestatuna ning VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras hageja

põhinõudelt, s.o 80 928,34 eurolt aastas; alates kohtuotsuse tegemisele järgmisest päevast

kuni kohtuotsuse täitmiseni viivis VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras hageja põhinõudelt, s.o

80 928,34 eurolt aastas.

3. Hageja ja kostja vahel sõlmiti 15.06.2017 tähtajatu laenuleping, mille alusel kandis hageja

(laenuandja) kostja (laenusaaja) pangakontole laenu summas 150 000 eurot. Kostja on

hagejale tagastanud 25.11.2019 laenu põhiosana 29 032,41 eurot ja 28.11.2019 laenu

põhiosana 1158,29 eurot.

4. Kostja tasus hagejale intressimakseid kokku summas 38 880,96 eurot alljärgnevalt:

05.09.2017 selgitusega „Fokasu OÜ võlakiri, intressimakse, august 2017“ 1994,70 eurot;

03.10.2017 selgitusega „Fokasu OÜ võlakiri, intressimakse, september 2017“ 4141,91 eurot;

07.11.2017 selgitusega „Fokasu OÜ võlakiri, intressimakse, oktoober 2017“ 633,17 eurot;

04.12.2017 selgitusega „Fokasu OÜ võlakiri, intressimakse, november 2017“ 1561,42 eurot;

05.06.2018 selgitusega „Fokasu OÜ võlakiri, intressimakse, mai 2018“ 2065,72 eurot;

03.07.2018 selgitusega „Fokasu OÜ võlakiri, intressimakse, juuni 2018“ 16 699,54 eurot;

09.08.2018 selgitusega „Fokasu OÜ võlakiri, intressimakse, juuli 2018“ 8984,50,eurot;

05.09.2018 selgitusega „Fokasu OÜ võlakiri, intressimakse, august 2018“ 2800 eurot. Hageja

andis kostjale laenu intressimääraga 21,118381% aastas. Hageja kandis kostja pangakontole

15.06.2017 laenu summas 150 000 eurot ja kosja on hagejale tasunud ajavahemikul

15.06.2017-05.09.2018 (kokku 448 päeva jooksul) intressimakseid kokku 38 880,96 eurot

(150 000 eurot*21,11831%/365 päevaga=38 880,96 eurot).

5. Hageja teatas kostjale 12.06.2020, et ütleb tähtajatu laenulepingu VÕS § 398 lg 1 alusel

korraliselt üles, ning nõudis kostjalt laenu tagastamata osa, s.o 119 809,30 euro tasumist.

Laenuleping on seega kehtivalt üles öeldud ning kostjal on alates 12.08.2020 laenu

tagastamata osa tagastamise kohustus.

2-20-8665

6. Juhul kui kohus leiab, et poolte vahel ei ole sõlmitud kehtivat laenulepingut, siis kuulub

hageja poolt kostjale tasutud raha tagastamisele alusetu rikastumise sätete alusel. Kostja on

hagejale tagasi kandnud 30 190,70 eurot ja 38 880,96 eurot. Seega on kostja hagejalt alusetult

saanud 80 928,34 eurot (=150 000-30 190,70-38 880,96).

7. Hageja arvestab seaduses sätestatud suuruses viiviseid laenu tagastamise nõudelt alates

13.08.2020.

Kostja vastuväited

8. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja

kanda.

9. 2016. a teises pooles ja 2017. a alguses toimusid hageja ja Wolf Invest OÜ vahel

läbirääkimised, mille sisuks oli hageja poolt rahaliste vahendite investeerimine läbi Wolf

Invest OÜ. Investeerimise loogika kohaselt pidi Wolf Invest OÜ emiteerima võlakirju ning

kasutama võlakirjadest saadavat tulu omal äranägemisel finantsturgudel kauplemiseks ning

maksma võlakirju omandanud investoritele intressi.

10. Kuigi sisuliselt jõudsid hageja ja Wolf Invest OÜ raha kaasamises kokkuleppele, avaldas

hageja soovi teostada investeeringuid läbi eraldi spetsiaalselt selleks otstarbeks ühiselt

loodava ühingu. Seetõttu asutasid hageja ja Wolf Invest OÜ uue äriühingu Fokasu OÜ ehk

kostja, mille äritegevus kattus Wolf Invest OÜ-ga ning seisnes võlakirjade emiteerimises ja

sellest saadavate vahendite kasutamises finantsturgudel kauplemiseks. Kostja asutajateks olid

hageja ja Wolf Invest OÜ, kes omandasid kumbki 50%-lise osaluse kostjas, ning kostja

juhatuse liikmeteks said Q. C, kes on ühtlasi hageja juhatuse liige, ning S.Z ja W.O, kes olid

ühtlasi Wolf Invest OÜ juhatuse liikmed.

11. Kostja asutajate (hageja ja Wolf Invest OÜ) ja kostja ühise arusaama kohaselt pidi raha

kaasamine kostja poolt toimuma sama mudeli kohaselt, nagu oli esialgu Wolf Invest OÜ poolt

kavandatud ehk läbi suunatud võlakirjaemissiooni. Mitte kordagi alates hageja ja Wolf Invest

OÜ vahel läbirääkimiste algusest 2016. a kuni hageja 12.06.2020 üllatusliku laenulepingu

ülesütlemisavalduseni ei ole hageja ja kostja (ega ka Wolf Invest OÜ) vahel olnud juttu

laenulepingu alusel rahaliste vahendite kaasamisest. Pooled ei ole laenulepingu sõlmimise

võimalust mitte kunagi kaalunud ning ammugi ei ole kostja ja hageja laenulepingut ei

suuliselt ega ka üheski teises vormis sõlminud. Hageja poolt väidetud 15.06.2017

laenulepingut faktiliselt ei eksisteeri ning ühtlasi puuduvad igasugused tõendid, mis isegi

kaudselt väidetava laenulepingu sõlmimisele viitaks.

12. 14.06.2017 teatas kostja hagejale, et kostja nimel kauplemiskonto avamine on lõpule

viidud ning seega on kostjal võimalik planeeritud äritegevusega alustada. Seejärel tegi hageja

kostjale 15.06.2017 ülekande summas 150 000 eurot. Nimetatud summa eest väljastas kostja

hagejale kolm 50 000 euro suuruse nimiväärtusega elektroonilist võlakirja tähtajaga

30.06.2022. Kahetsusväärselt ning ilmselt tulenevalt asjaolust, et hageja juhatuse liige oli

ühtlasi kostja juhatuse liige ning hageja ühtlasi kostja osanik, on ülekande tegemise ajahetkel

jäänud kostja võlakirjade märkimiskorraldus hageja poolt allkirjastamata või allkirjastatud

märkimiskorraldus kostjale edastamata. Siiski ei väära see asjaolu, et sisuliselt oli poolte

vahel kokkulepe, mille kohaselt omandas hageja kostjale üle kantud 150 000 euro eest kolm

kostja poolt emiteeritud tähtajalist võlakirja.

2-20-8665

13. Lähtudes kostja võlakirjade tingimustest, juhtimislepingust ning märkimiskorraldusest, on

kostja teinud hagejale alates hageja poolt võlakirjade märkimisest (15.06.2017)

intressimakseid vastavalt võlakirjade tingimuste p-s 1(k) sätestatule (võlakirja nimiväärtuse ja

puhasväärtuse vahe, millest on maha arvatud juhtimislepingus sätestatud tasu). Hageja on

intressimakseid sellisena kuni hagi esitamiseni aktsepteerinud ning ühtegi pretensiooni ega

vastuväidet ei ole hageja selles osas enne hagi esitamist kostjale kordagi esitanud.

14. Kuivõrd 2018. a lõpus ning 2019. a ei õnnestunud kostja võlakirjade arvelt saadud

finantsvahenditega kauplemisega enam tulu teenida, otsustas hageja, et soovib tema omandis

olevad võlakirjad ennetähtaegselt lunastada. Nii edastas hageja kostjale 13.11.2019 e-kirja,

milles palus kanda rahaline jääk hagejale ning lõpetada ettevõtte (kostja) tegevus. Vastavalt

hageja juhisele astus kostja vajalikud sammud kostja Interactive Brokers juures avatud

kauplemiskonto sulgemiseks ning kandis vastavalt võlakirjade tingimuste p-dele 3(a) ja 4(a)

hagejale üle hageja omandis olevate võlakirjade puhasväärtuse summa 30 190,70 eurot (=29

032,41 eurot+1158,29 eurot) ehk võlakirjade tulemusena laekunud finantsvahendite summa

koos kasumi või kahjumiga, millest on maha arvatud varasemad intressimaksed (sisuliselt

summa, mis investeeritud summast ehk võlakirjade ostuhinnast 150 000 eurot pärast

finantsinstrumentidega kauplemisega teenitud kahjumit ja intressimakseid järgi jäi). Taas ei

esitanud hageja maksele mistahes vastuväiteid ega pretensioone ning ühtlasi osales hageja

juhatuse liige kostja juhatuse liikmena ja kostja osaniku esindajana kostja likvideerimise

algatamise protsessis.

15. Kui kohus peaks leidma, et hageja ja kostja vahel ei ole kokkulepet kostja poolt

võlakirjade tingimustes sätestatud alustel võlakirjade emiteerimise ja hageja poolt vastavate

võlakirjade soetamise kohta, on pooltevahelisel õigussuhtel käsunduslepingu tunnused.

Hageja on andnud kostjale üle rahasumma, mida kostja pidi kasutama finantsturgudel

kauplemiseks ja investeerimiseks ehk osutama hagejale vastavat teenust. Käsunduslepingu

tähtajaks tuleb seejuures lugeda võlakirjade tingimuste p-s 1(i) sätestatud võlakirjade

lunastamise tähtaeg 30.06.2022, kuna vastavalt poolte kokkuleppele oli just nimetatud

kuupäevani hageja andnud ülekantud summa kostja käsutusse finantsturgudel kauplemise

eesmärgil.

16. Kostja emiteeris vastavalt võlakirjade tingimustele hagejale kostja võlakirjad, tasus

hagejale vastavalt tingimustele võlakirjade intressid ning maksis vastavalt tingimusele

hagejale võlakirjade lunastamiseks võlakirjade puhasväärtuse. Seega on mõlemad pooled

täitnud kohaselt kohustused, mis tulenevad hageja poolt kostja võlakirjade soetamisest ning

asjakohane võlasuhe on vastavalt VÕS § 186 p 1 kohase täitmisega lõppenud.

Maakohtu otsus ja põhjendused

17. Maakohus jättis hagi rahuldamata ja jättis menetluskulud hageja kanda.

18. VÕS § 396 lg 1 kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele

isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi

maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.

Raha üleandmisest ei tulene eeldust, et poolte vahel oli laenuleping. Tõenduslikult tähendab

ülekande tegemine eeldust, et üks isik on teiselt isikult raha saanud, mitte aga ei loo

laenulepingu sõlmimise eeldust. Kohtule esitatud pooltevaheline kirjavahetus ja kohtuistungil

kostja seadusliku esindaja poolt antud ütlused kinnitavad, et pooled ei ole teinud laenulepingu

sõlmimiseks ja selle heakskiitmiseks vajalikke tahteavaldusi. Samuti nähtub kohtule esitatud

tõenditest, et laenulepingu sõlmimist ei ole poolte vahel isegi kunagi arutatud.

2-20-8665

19. Tõendamist on leidnud, et hageja poolt kostja kontole tehtud 150 000 euro suuruse

ülekande aluseks oli kostja võlakirjade emiteerimisest ja hageja poolt võlakirjade soetamisest

tulenev võlasuhe. Kuigi pooltevaheline kirjalik kokkulepe võlakirjade soetamiseks puudub, on

hageja konkludentselt andnud nõusoleku võlakirjade soetamiseks vastavalt kostja võlakirjade

tingimustes sätestatule.

20. Hageja tahet tuua kaasa tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 alusel võlakirjade

tingimustes sätestatud tagajärg kinnitavad kohtule esitatud kirjalikud tõendid, S.Z vande all

antud seletus ja tunnistaja W.O ütlused. Samuti kostja asutamine hageja osalusel ja pärast

kostja asutamist kauplemiskonto avamine, millest hageja teavitamise järgselt tegi hageja

kostja pangakontole 150 000 euro suuruse makse. Vastavalt võlakirjade tingimustes sätestatud

arvestuspõhimõtetele (punkt 1j ja 1k) on kostja teinud hagejale perioodil 15.06.2017-

13.11.2019 kokku 8 intressimakset, mille selgitused viitasid sõnaselgelt kostja võlakirjadele.

Hageja tahet võlakirjade soetamiseks kinnitab ka poolte vaheline suhtlus 2019. aastal.

04.06.2019 on hageja seaduslik esindaja Q. C palunud hageja majandusaasta aruande

koostamiseks kostjalt täiendavat infot 15.06.2017 sõlmitud lepingu kohta, mille alusel kandis

hageja kostjale 150 000 eurot. Hageja seadusliku esindaja Q. C ja S.Z vahel peetud e-

kirjavahetusest nähtub, et 2019. a juunis esitati hagejale tema palvel varasemalt kokkulepitud

võlakirjade tingimused ja märkimiskorraldus. Antud kirjavahetusest nähtuvalt puudusid

hagejal igasugused vastuväited võlakirjade tingimuste ja nende sisu osas. 10.06.2019 vastuses

hageja e-kirjale edastas kostja hagejale märkimiskorralduse ning juhtis tähelepanu sellele, et

märkimiskorraldus on jäänud hageja poolt allkirjastamata. Kostja edastas 14.06.2019 hagejale

võlakirjade tingimused. Hageja küsis 19.06.2019 e-kirjas kostjalt veel kord 150 000 euro

ülekandmise aluseks olnud lepingut, rõhutades ise, et kui seda lepingut ei ole, siis tuleb see

tagantjärgi teha ja allkirjastada. Seega on hageja ise selgelt väljendanud, et andis 150 000

eurot kostjale võlakirjade ostmiseks ning avaldas soovi võlakirjade ostmine tagantjärgi

vormistada.

21. Hageja 2017. a ja 2018. a majandusaasta aruannetest nähtuvalt on hageja kajastanud 150

000 euro kostjale ülekandmise aluseks olevat pooltevahelist tehingut oma raamatupidamises

kui finantsinvesteeringut, mitte kui poolte vahelist laenusuhet. 13.11.2019 esitas hageja

seaduslik esindaja Q. C S.Z-ile teate, milles palus kanda „kogu rahaline jääk, mis sealt veel

võtta on“ hageja kontole ning „seejärel lõpetada firma tegevus“. Sellest võib järeldada, et

hageja soovis võlakirjade lunastamist ja rahalise jäägi väljamaksmist ning ei ole teinud mingit

viidet laenulepingule. Tagasikanded viitasid otsesõnu „võlakirjade tagasikandele“. Seejuures

on hageja kostja võlakirjadesse investeerimist kajastanud ka oma 2019. a majandusaasta

aruandes. Selle lisast 3 nähtub 150 000 euro suuruse investeeringu tegemine ning võlakirjade

lunastamine summas 31 190 eurot. Ülejäänud investeeringu summa 110 809 eurot on

aruandes kajastatud kahjumina. Seega on ka majandusaasta aruande koostamise ajal

(02.07.2020) hageja selgelt aru saanud kostja võlakirjade lunastamise loogikast ja

tingimustest. Arvestada tuleb ka seda, et hageja juhatuse liige oli ka kostja juhatuse liige,

kellel on kogu aeg olnud juurdepääs kostja dokumentatsioonile ja kontodele.

22. Hageja ei ole väidetud intressikokkuleppe kohta esitanud kohtule ühtegi tõendit. Eluliselt

ei ole usutav, et pooled sõlmivad intressikokkuleppe, milles on kokku lepitud intressi suuruses

detailsusega 6 kohta pärast koma. Asjaolu, et hageja väidab sellise kokkuleppe olemasolu,

näitab, et hageja väidetav intressikokkulepe on tegelikkuses arvandmete põhjal tehtud

tagasiulatuv kalkulatsioon. Intressikokkulepe aastase arvestusperioodi kohta eeldaks

intressimaksete teostamisel mingit süsteemsust (kas kord aastas või võrdsetes osades

väiksema arvestusperioodi jooksul, kuid regulaarsete maksetena). Antud juhul kostja poolt

tehtud maksetes selline süsteemsus puudus.

2-20-8665

23. Kostja on teinud võlakirjade emiteerimisega tahteavalduse võtta võlakirjade tingimustes

sätestatud võlakohustus isikute ees, kes omandavad võlakirju, ning võlakirju soetanud

investorid, sh hageja, on teinud võlakirjade soetamisega tahteavalduse olla võlakirjade

tingimustes sätestatud kostja võlakohustuse adressaadiks.

24. Võlakirjade tingimuste p-de 1j ja 1k kohaselt kohustus kostja maksma võlakirjadelt

igakuist intressi summas, mille moodustas nimiväärtuse ja puhasväärtuse positiivne vahe,

millest arvati maha Wolf Invest OÜ-le makstav tasu juhtimisteenuste eest. Seega maksti Wolf

Invest OÜ-le juhtimisteenuse eest sisuliselt 50% kauplemisega teenitud tulust. Kostja esitas

võlakirjade intressiarvestuse, millest nähtuvad juuni 2017 – detsember 2019 võlakirjade eest

arvestatud intressid. Kohtule on esitatud kostja pangakonto väljavõte, mis on kooskõlas kostja

intressiarvestuse ja kostja võlakirjade tingimustes sätestatud intresside arvestamise

põhimõttega. Seega on kostja intressi tasumise kohustuse hageja ees täitnud. Võlakirjade

tingimuste p-i 4 alusel kohustus kostja võlakirjade lunastamisel kandma hagejale üle

võlakirjade puhasväärtuse summa. Tingimuste p-dest 3a ja 5a tulenevalt oli võlakirja

lunastamishinnaks võlakirjade puhasväärtus ehk võlakirjade tulemusena laekunud

finantsvahendite summa koos kasumi või kahjumiga, millest on maha arvatud varasemad

intressimaksed. Kostja on tasunud hagejale 25.11.2019 selgitusega „Lepingu lõpetamine.

Võlakirjade tagasikanne“ 29 032,41 eurot ja 28.11.2019 selgitusega „võlakirjade tagastus“

1158,29 eurot. Seega on 25.11.2019 ja 28.11.2019 kostja poolt hagejale teostatud

tagasikannetega kostja võlakirjade lunastamisest tuleneva kohustuse hageja ees kohaselt

täitnud ning võlasuhe on poolte vahel lõppenud vastavalt VÕS § 186 lg 1 kohase täitmisega.

Apellatsioonkaebus

25. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ning teha uus

otsus, millega hagi rahuldada.

26. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud TsÜS §-i 68 ja VÕS § 396 lg-t 1, valesti hinnanud

temale esitatud tõendeid ning asunud eitama ilmselge laenusuhte olemasolu. Kohus ei ole

hinnanud kõiki asjakohaseid tõendeid ja seisukohti kogumis ning jättis osa temale esitatud

tõendeid üldse hindamata, põhjendamata sealjuureks miks. Maakohus tugines otsuse

tegemisel peamiselt W.O ja S.Z poolt kohtuistungil antud ebausaldusväärsetele

seletustele/ütlustele, mis ei ole tõesed ega riimu ka ühegi hageja poolt menetlusse esitatud

tõendiga. Maakohus ei ole otsuse põhjendavas osas motiveerinud oma seisukohti,

kõrvaldanud tõendite vahelisi vastuolusid ning ka kohtu siseveendumuse kujunemine ei ole

järgitav.

27. Maakohtu otsuses läbivalt esitatud käsitlus pooltevahelise laenusuhte puudumisest on

otseses vastuolus Riigikohtu praktikaga, täpsemalt tsiviilkolleegiumi otsuse nr 3-2-1-45-17

punktiga 13, milles Riigikohus on expressis verbis sedastanud, et juhul kui üks isik on andnud

suulise kokkuleppe alusel teisele raha millegi ostmiseks, on tegemist laenulepinguga, mitte

aga VÕS § 396 lg-s 2 sätestatud olukorraga. Käesoleva asja tehiolud riimuvad Riigikohtu

otsuse nr 3-2-1-45-17 aluseks olnud asjaoludega, mis kogumis tõendavad, et hageja ja kostja

vahel oli kehtiv laenuleping ning kostja rikkus oma lepingust tulenevaid kohustusi.

28. Maakohus ei ole täpsustanud, milliseid konkreetseid võlakirjade tingimusi ta otsuse

punktis 33 silmas peab. Kostja on oma erinevatele menetlusdokumentidele lisanud antud

„tingimuste“ eri versioone, mis on erinevatel aegadel koostatud erinevatele isikutele.

2-20-8665

29. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et kõikvõimalikud „kokkulepped“ Wolf Invest OÜ-ga

seotud dokumentide üle 2017. aastal ei oma mistahes puutumust käesoleva vaidlusega.

30. 2016. aasta teises pooles ja 2017. aasta alguses ei toimunud hageja ja Wolf Invest OÜ

vahel mingisuguseid läbirääkimisi. Hageja ja Wolf Invest OÜ või hageja ja kostja ei jõudnud

raha kaasamises ja tingimustes ning võlakirjaemissioonis osalemises mitte mingisugusele

kehtivale kokkuleppele. Hageja ei ole aktsepteerinud kostja poolt viidatud Fokasu OÜ

võlakirjade tingimusi ja ka tingimustes viidatud juhtimislepingut. Hageja ei ole allkirjastanud

kostja võlakirjade tingimusi ega märkimiskorraldust. Kostja enda poolt lisatud kokkuleppe

projekt sisaldab expressis verbis nõuet (p-s 2.b), et tagastades emitendi juhatusele

allkirjastatud märkimisavalduse, kinnitab investor, et ta aktsepteerib käesolevad tingimused

täies ulatuses ja tingimusteta. Kostja poolt kohtule esitatud kirjavahetuse sisu viitab asjaolule,

et mistahes ühist kokkulepet võlakirjade emisiooni suhtes, võlakirjade või juhtimislepingu

tingimuste vmt osas poolte vahel ei ole ning seda ei olnud ka juunikuus 2019. aastal ehk ca 2

aastat pärast laenu saamist.

31. Vaidlusaluste dokumentide aktsepteerimine vaikimise või tegevusetusega ei ole tulenevalt

TsÜS § 68 lg-st 4 võimalik. Maakohus ei ole vaidlusaluste dokumentide konkludentse

aktsepteerimise juures märkinud, milliseid konkreetseid dokumente hageja aktsepteeris ning

kuidas, sh kas nõustumuse andmine tulenes seadusest, omavahelisest kokkuleppest või

pooltevahelisest praktikast.

32. Tõendatud on, et hageja tegi kostjale 15.06.2017 ülekande summas 150 000 eurot.

Tegemist oli laenuga. Kostja ei ole menetluse jooksul mitte kordagi tõendanud, et tal oleks

õiguslik alus raha endale jätmiseks.

33. Hageja ja kostja vahelisest kirjavahetusest nähtub, et hageja esindaja soov oli saada

kostjalt vajalikku raamatupidamise algdokumenti laenu andmise kohta ehk et hageja on

laenulepingut korduvalt püüdnud kostjalt saada, aga ei ole seda saanud.

34. Kuna hageja on kostjale väljastanud 150 000 eurot laenuna, lootuses teenida laenu

andmisest mõistlikku intressitulu, on eelmainitud nõue kajastatud hageja raamatupidamises

lühiajalise finantsinvesteeringuna. Isegi kui kostja on oma raamatupidamises ja arusaamas

käsitlenud laenu võlakirjana või mingi muu finantsinstrumendina, ei muuda see hagejale raha

tagastamise ja intressi maksmise kohustust – võlakirja näol on tegemist võlatunnistusega,

investor saab võlakirja ostes (ehk laenu andes) ettevõttelt kindlaks määratud tootlust (intressi)

välja laenatud summa eest. Laenulepingu sõlmimist kinnitavad kostja intressimaksed

hagejale, st kostja on nõustunud intressimakse kohustusega ja tasunud temale antud raha

kasutamise eest, mis on majandus- ja kutsetegevuses laenulepingute puhul tavapärane

praktika.

35. Mingit tähendust ei oma, kas ja millistel tingimustel omandasid kostja väidetavalt

eksisteerivaid võlakirju kolmandad ja vaidlusega mitteseotud isikud.

36. Tegelikkusele mittevastav on ka maakohtu seisukoht (otsuse punktis 37), et kostja

väljastas hagejale 3 võlakirja 50 000 eurose nimiväärtusega tähtajaga 30.06.2022. Esiteks,

menetluses puudub tõend, et mainitud dokumendid (3 võlakirja) oleksid kunagi hagejale

edastatud. Teiseks, juhul kui sellised elektroonilises vormis dokumendid eksisteeriksid, siis

oleks kostja lisanud need oma vastusele, mistõttu on ilmne, et selliseid dokumente ei ole

tegelikkuses olemas ning need on ilmselgelt kostja poolt hilisemalt „välja mõeldud“. Kostja

2-20-8665

seisukohad võlakirjade arvu, nimiväärtuse, tingimuste jmt osas erinevates

menetlusdokumentides on vasturääkivad.

37. Maakohtu arvamus (otsuse punktis 45), et kuivõrd hageja juhatuse liige on ühtlasi kostja

juhatuse liikmeks, pidi hageja olema sisuliselt teadlik kostja ärimudelist ja õigussuhetest, on

ekslik. Hagejal ei ole olnud juurdepääsu kostja dokumentatsioonile ja kontodele ning hageja

käsitles oma rahapaigutust kuni 2019. aastani passiivsena ega osalenud mingilgi moel

aktiivselt kostja kui äriühingu igapäevases majandustegevuses.

38. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ta peab S.Z ja W.O kohtuistungil antud ütlusi poolte

omavahelisest pidevast suhtlusest, Q. Cle dokumentide edastamisest vmt piisavalt

usaldusväärseks. Nii tunnistajana ülekuulatud isik kui ka vande all seletusi andnud juhatuse

liige on otseselt majanduslikult kostjaga seotud ning käesoleva kohtumenetluse tulemist

sõltub ka nende isiklik heaolu.

39. Maakohus on jätnud arvesse võtmata, et kostja on kohtule esitatud MS Word formaadis

(.docx) faili nimetusega „Lisa 4_Fokasu Volakirjade Leping 15062017“ muutnud kokku 5

korda, kusjuures viimati pärast hageja poolt laenu ülekandmist. See viitab tõendi võltsimisele.

40. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et hageja seaduslikku esindajat Q. Cit ei ole kunagi

teavitatud „investeerimisega kaasnevatest riskidest“. Q. Cit ei ole informeeritud ka sellest,

kuidas kauplemiskontot või -kontosid jälgida. Q. Cil ei ole olnud ligipääsu ühelegi

kauplemiskontole. Kostja esindaja kauples suure riskiga väärtpaberitega suure kahjumiga ning

kostja oli 2019. aasta keskpaigaks suutnud hageja poolt antud laenu börsil „maha mängida“.

Hageja asus just seetõttu 2019. aastal kostjale antud laenu tagasi nõudma, sest hagejale oli

teatavaks saanud, et kostja majanduslik seis on halb. Kostja võis mistahes otstarbel saadud

rahalisi vahendeid kasutada, kuid see ei tähenda, et kostja ei peaks hagejalt saadud laenu

tagasi maksma.

41. Kostja kulutused lepingulistele esindajatele on äärmiselt ülepaisutatud, mittevajalikud ja

põhjendamatud, mistõttu on maakohtu otsus osas, milles kohus mõistis kostja kasuks

menetluskulud välja põhjendamatu ning tuleb tühistada.

Vastustaja seisukoht

42. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

43. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, muutes

kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p-ga 21 osaliselt kohtuotsuse

põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

44. Maakohus on lõppjäreldusena õigesti leidnud, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Maakohus

on hinnanud kõiki tõendeid ja on järeldanud nendest menetlusnorme rikkumata õigesti, et

hageja ja kostja vahel ei ole tõendatud mitte laenulepingu, vaid võlakirjade ostu-müügilepingu

sõlmimine. Maakohtu otsuse põhjendav osa vastab selles osas TsMS § 442 lg-s 8 sätestatule

ning ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse nende põhjendustega ja tulenevalt TsMS §

654 lg-s 6 sätestatust neid ei korda. Küll aga vajab maakohtu otsuse põhjendav osa

täiendamist osas, milles maakohus järeldas poolte vahel lepingu sõlmimist kaudsete

tahteavaldustega.

2-20-8665

45. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et raha üleandmisest teisele isikule tekib eeldus, et

tegemist on laenulepinguga. Olukord, kus pooled ei vaidle raha üleandmise üle, ei võta

hagejalt tõendamiskoormist, sest raha üleandmisest ei tulene eeldust, et poolte vahel oli

laenuleping (RKTKo 20.03.2019, 2-14-61508/73, p 23). Hageja peab seega tõendama, et

pooled sõlmisid laenulepingu. Hageja esitas üksnes 150 000 euro ülekande ja kostja

tagasimaksete kohta hageja pangakonto väljavõtte ning laenulepingu ülesütlemisavalduse.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et need tõendid ei ole piisavad, et tõendada hageja ja

kostja vahel laenulepingu sõlmimist. Hageja ei ole ka esile toonud, mis tõendid on maakohtul

jäänud hindamata.

46. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles, et pooled on sõlminud võlakirjade ostu-

müügi lepingu. Käesolevas asjas ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et sellise lepingu

sõlmimiseks oleksid pooled vahetanud otseseid tahteavaldusi. Ringkonnakohtu hinnangul on

hageja viide TsÜS § 68 lg-le 4 asjakohatu, kuna käesoleval juhul ei ole tegemist

tahteavalduste tegemisega vaikimisi või tegevusetusega. Samas nähtub tõenditest ja

ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et pooled on sõlminud lepingu kaudsete

tahteavaldustega. TsÜS § 68 lg 3 kohaselt on kaudne ehk konkludentne tahteavaldus, mis

väljendub teos, millest võib järeldada avalduse tegija tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg. Seega

tuleb selle hindamiseks, kas leping on kaudse tahteavaldusega sõlmitud, hinnata tegu, millega

kaudne tahteavaldus võiks olla väljendatud (RKTKo 17.03.2021, 2-19-11650, p 11).

Maakohtu otsuse põhjendustest ei nähtu, mis tegu pidas maakohus selliseks teoks, millest

saab antud juhul poolte kaudseid tahteavaldusi järeldada. Maakohtu otsus ei ole selles osas

piisavalt põhjendatud, kuid see ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus

saab maakohtu menetlusnormi rikkumise kõrvaldada ja maakohtu otsuse põhjendusi

alljärgnevaga täiendada.

46.1. Ringkonnakohtu hinnangul on kostja võlakirjade ostu-müügi lepingu sõlmimiseks

vajalikke tahteavaldusi väljendavaks teoks antud juhul hageja poolt raha 150 000 eurot

hagejale 15.06.2017 üle kandmine ja selle järgselt kostja poolt võlakirjade omandamine.

Pooled ei vaidle, et hageja kandis 15.06.2017 kostja pangakontole 150 000 eurot selgitusega

„leping 15.06.2017“. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et raha kanti üle lepingulise suhte

raames. Kostja võlakirjade tingimuste p 1(a) kohaselt omandab investor võlakirjad (I kd tl 83-

85). Õiguskirjanduses on selgitatud, et õiguste müümise puhul tuleb müüdud õigus ostjale üle

kanda selliselt, et ostja omandaks õiguse ja saaks õigustatud isikuks (VÕS II komm, § 208, p

3.2.2.d). Kostja selgitas, et hageja poolt võlakirjade omandamiseks eraldi lepingut ei sõlmitud,

vaid omandamist kinnitab võlakirjade märkimisavaldus.

46.2. Hageja tugineb sellele, et märkimisavaldus on hageja poolt allkirjastamata (I kd tl 70),

kusjuures selle allkirjastamine oli vajalik selleks, et hageja aktsepteeriks võlakirjade

tingimusi. Võlakirjade tingimuste p 2(b) kohaselt kinnitab investor allkirjastatud

märkimisavaldusega, et ta aktsepteerib tingimused täies ulatuses (I kd tl 83-85).

Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et võlakirjade märkimisavalduse allkirjastamata jätmisest

ei saa antud juhul järeldada, et hageja ei omandanud võlakirjasid. Võlakirjade omandamist

hageja poolt kinnitavad mitmed kirjalikud tõendid, kostja seadusliku esindaja vande all antud

seletus ja tunnistaja ütlused, millele maakohus on viidanud otsuse punktides 34 kuni 45.

Ringkonnakohus ei pea vajalikuks neid täies ulatuses korrata.

47. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus, et ei nõustu hagejaga, et

kostja ei ole tõendanud võlakirjade ostu-müügilepingu sõlmimist. Eelkõige oli hageja

tõendada, et hageja on kostjaga sõlminud laenulepingu. Seda hageja tõendanud ei ole. Kostja

2-20-8665

esitatud tõendid kinnitavad ringkonnakohtu hinnangul võlakirjade ostu-müügilepingu

sõlmimiseks vajalike tahteavalduste tegemist.

47.1. 16.01.2017 saatis kostja juhatuse liige S.Z hageja juhatuse liikmele Q. Cile e-kirja

pealkirjaga „Tingimused“, milles teavitas, et Saime konto kinnitatud ja tahaksime asjaga

peale hakata (I kd tl 57-64, tl 133-138). Seega oli juba 2017. a alguses poolte vahel arutamisel

võlakirjade omandamine hageja poolt. Seda kinnitavad ka kostja seadusliku esindaja S.Z

seletus ja tunnistaja W.O ütlused (II kd tl 53-56 ja tl 56-58). Lisaks tõendab hageja tahet

võlakirjade omandamiseks ka see, et kostja asutati enne raha ülekannet hageja ja Wolf Invest

OÜ poolt 24.04.2017, kusjuures kostja põhitegevusalaks oli märgitud võlakirjade

väljalaskmine ja nendega finantsturgudel kauplemise kaudu tulu teenimine ja investeerimine

(I kd tl 105-109). Võlakirjade omandamisele hageja poolt viitab ka sündmustik enne raha

ülekandmist. Nimelt teatas kostja vahetult enne raha ülekannet hagejale, et võlakirjade

kauplemiskonto on avatud ja hageja saab nüüd raha üle kanda. 14.06.2017 saatis kostja

hagejale kirja, milles teatas, et Saime lõpuks selle kauplemiskonto avatud. Kui teeksid kande

Fokasu OÜle (LHV), siis saadaksin raha juba edasi ja saaksime pihta hakata. (I kd tl 171).

Päev hiljem kandis hageja 150 000 eurot kostjale üle. Ringkonnakohtu hinnangul saab sellest

järeldada, et 150 000 euro suurune ülekanne tehti hageja poolt seoses kauplemiskonto

avamisega.

47.2. Lisaks kinnitab poolte vahel võlakirjade ostu-müügilepingu sõlmimist ja hageja poolt

võlakirjade omandamist poolte kirjavahetus pärast hageja poolt raha üle kandmist. Poolte

kirjavahetusest nähtuvalt soovis hageja majandusaasta aruannet esitada. 10.06.2019 saatis

kostja juhatuse liige S.Z hageja juhatuse liikmele Q. Cile kirja koos võlakirjade

märkimisavaldusega, milles teatas, et hageja saab selle nüüd allkirjastada. Hageja vastas

kostja kirjale, et võlakirjade ostmiseks üksnes märkimisavaldusest ei piisa, vaid vaja on

lepingut, kus peavad olema kirjas kõik tingimused, ning kui seda ei ole tuleb see tagantjärgi

teha. Samal päeval saatis kostja hagejale võlakirjade tingimused (I kd tl 80-81). 19.06.2019

saatis hageja kostjale kirja, milles teatas, et lisaks tingimustele peab olema ka leping. Hageja

juhatuse liige Q. C kirjutas: Kui ma 150 üle kandsin, kirjutasin kande aluseks leping

15.06.2017 – seda lepingut on vaja! Kui seda ei ole, siis tuleb see teha ja kõigi kolme poolt

koos tingimustega allkirjastada. Sellele vastas kostja, et need 2 paberit (märkimiskorraldus ja

võlakirjade tingimused) kokku ise ongi leping. 20.06.2019 vastas sellele hageja, et sealt on

puudu juhtimisleping ning hageja tsiteeris ühte punkti võlakirjade tingimustest, mille kohaselt

emitent kasutab võlakirjadest saadavaid vahendeid finantsturgudel tulu teenimiseks vastavalt

emitendi ja Vana Villemi Kõrtsid OÜ vahelisele 15.06.2017 juhtimislepingule (I kd tl 90-91).

47.3. Ringkonnakohtu hinnangul kinnitab hageja ja kostja kirjavahetus nii enne kui ka pärast

raha üle kandmist seda, et hageja tahe oli võlakirjad kostjalt omandada ja hageja omandas

märkimiskorralduses märgitud 3 kostja võlakirja, mille jaoks kandis 15.06.2017 kostjale üle

150 000 eurot. Hageja poolt kostjale saadetud kirjadest on üheselt võimalik järeldada, et

lepingu all, mida hageja kostjalt soovis, pidas ta silmas võlakirjade ostu-müügilepingut. Ehkki

kirjavahetusest nähtuvalt oli pooltel erinev arusaam sellest, millised dokumendid hõlmavad

võlakirjade ostu-müügilepingut, järeldub kirjavahetusest, et hageja tahe oli 15.06.2017 üle

kantud raha eest soetada võlakirju – hageja märkis 14.06.2019 kirjas, et võlakirjade

ostmiseks on vaja lepingut ja see on vajalik tagantjärgi vormistada.

47.4. Samuti tõendab hageja tahet võlakirjade ostu-müügilepingu sõlmimiseks ka see, et

hageja kajastas enda majandusaasta aruannetes võlakirjade ostmist, mitte laenu andmist.

Hageja 2017. a ja 2018. a majandusaasta aruandest nähtub 150 000 euro suuruse

finantsinvesteeringu tegemine (I kd tl 173-178 ja tl 179-188). Hageja 2019. a majandusaasta

2-20-8665

aruandest nähtub 150 000 euro suuruse finantsinvesteeringu tegemine ning võlakirjade

lunastamine summas 31 190 eurot. Ülejäänud investeeringu summa 119 809 eurot on

aruandes kajastatud kahjumina (I kd tl 95-103). 13.11.2019 saatis hageja kostjale kirja, milles

palus kogu rahalise jäägi kanda hageja pangakontole (I kd tl 169). Võlakirjade tingimuste p 4

alusel kohustus kostja võlakirjade lunastamisel kandma hagejale üle võlakirjade

puhasväärtuse summa. Tingimuste p-dest 3a ja 5a tulenevalt oli võlakirja lunastamishinnaks

võlakirjade puhasväärtus ehk võlakirjade tulemusena laekunud finantsvahendite summa koos

kasumi või kahjumiga, millest on maha arvatud varasemad intressimaksed (I kd tl 83-85).

Sellest tulenevalt kandiski kostja hagejale üle summa, mille hageja kajastas enda 2019. a

majandusaasta aruandes võlakirjade lunastamishinnana ja ülejäänu kahjumina.

47.5. Lisaks kinnitavad poolte tahet sõlmida võlakirjade ostu-müügileping ka kostja

seadusliku esindaja S.Z seletus ja tunnistaja W.O ütlused, milles mõlemad kinnitavad, et

hagejaga oli lepitud kokku, et 150 000 eurot kannab hageja kostjale eesmärgiga investeerida

see võlakirjades märgitud tingimustel ning ostes selle raha eest kostja võlakirju (II kd tl 53-56

ja tl 56-58). Tunnistaja W.O ütluste kohaselt sai märkimiskorraldus Q. Cile viidud paberil (II

kd tl 56 pöördel, ajamärk 01:27:12). Ringkonnakohtul puudub alus kostja seadusliku esindaja

seletuses ja tunnistaja ütluste usaldusväärsuses kahelda. Üksnes sellest, et tegemist on

kostjaga seotud isikutega, ei saa antud juhul järeldada, et nende tõenditega arvestada ei saa.

Nii kostja seadusliku esindaja seletus kui ka tunnistaja ütlused riimuvad kirjalike tõenditega.

Hageja ei ole esitanud omalt poolt ühtegi tõendit, mis lükkaks need tõendid ümber.

47.6. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et puudub tõend, et 3 võlakirja oleks kunagi

hagejale edastatud. Tulenevalt võlakirjade tingimuste p-dest 1 ja 2 lastakse võlakirjad välja

elektroonilisel kujul ja võlakirjade märkimine toimub allkirjastatud märkimisavalduse alusel

(I kd tl 83-85). Seega võlakirjade eraldi investorile edastamist ei toimunud, vaid selleks oli

vajalik üksnes märkimisavaldus. Ringkonnakohus selgitas eelnevalt, miks ei saa võlakirjade

märkimisavalduse allkirjastamata jätmisest antud juhul järeldada, et kostja ei ole võlakirjasid

omandanud.

47.7. Samuti ei nõustu ringkonnakohus hagejaga, et laenulepingu sõlmimist kinnitavad kostja

intressimaksed hagejale. Võlakirjade tingimuste p 1(k) kohaselt on intressi suuruseks

tingimuste punktis 3 toodud võlakirja puhasväärtuse (eelnenud kuu viimase tööpäeva

seisuga) ja võlakirja nimiväärtuse vahe, millest on maha arvatud emitendi ja Wolf Invest OÜ

vahel 15. juunil 2017 sõlmitud juhtimislepingus sätestatud tasu. Kui võlakirja puhasväärtuse

ja nimiväärtuse vahe on negatiivne, siis intressimakset ei toimu (I kd tl 83-85). Kostja poolt

on hagejale tasutud intressimakseid kokku summas 38 880,96 eurot järgnevalt: 05.09.2017

selgitusega „Fokasu OÜ võlakiri, intressimakse, august 2017“ summas 1994,70 eurot;

03.10.2017 selgitusega „Fokasu OÜ võlakiri, intressimakse, september 2017“ summas

4141,91 eurot; 07.11.2017 selgitusega „Fokasu OÜ võlakiri, intressimakse, oktoober 2017“

summas 633,17 eurot; 04.12.2017 selgitusega „Fokasu OÜ võlakiri, intressimakse, november

2017“ summas 1561,42 eurot; 05.06.2018 selgitusega „Fokasu OÜ võlakiri, intressimakse,

mai 2018“ summas 2065,72 eurot; 03.07.2018 selgitusega „Fokasu OÜ võlakiri,

intressimakse, juuni 2018“ summas 16 699,54 eurot; 09.08.2018 selgitusega „Fokasu OÜ

võlakiri, intressimakse, juuli 2018“ summas 8984,50,eurot; 05.09.2018 selgitusega „Fokasu

OÜ võlakiri, intressimakse, august 2018“ summas 2800 eurot (I kd tl 4-5). Ringkonnakohus

nõustub maakohtuga, et intressimaksete tegemise ebaregulaarsus ja summade erinevus viitab

sellele, et tegemist ei ole laenulepinguga, vaid võlakirjade tingimuste p 1(k) alusel tehtud

maksetega. Samuti on kostja märkinud selgituses pidevalt „võlakiri“, viidates sellega

võlakirjade kauplemisest saadud tulemile.

2-20-8665

48. Hageja väitel on maakohus jätnud arvesse võtmata, et kostja on kohtule esitatud MS

Word formaadis (.docx) faili nimetusega „Lisa 4_Fokasu Volakirjade Leping 15062017“

muutnud kokku 5 korda, kusjuures viimati pärast hageja poolt raha ülekandmist, ning see

viitab tõendi võltsimisele. Ringkonnakohus hagejaga ei nõustu. See, et kostja muutis faili, mis

sisaldas võlakirjade tingimusi ja märkimisavaldust, pärast raha ülekandmist, ei tähenda, et

kostja oleks dokumenti võltsinud. Lisaks saatis kostja need dokumendid hagejale 2019. aastal

ja hagejal ei olnud tulenevalt poolte kirjavahetusest vastuväiteid nende sisu osas.

49. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et hageja seaduslikku esindajat Q. Cit ei ole kunagi

teavitatud investeerimisega kaasnevatest riskidest ning Q. Cit ei ole informeeritud, kuidas

kauplemiskontot või -kontosid jälgida ja Q. Cil ei ole olnud ligipääsu ühelegi

kauplemiskontole. Kostja seadusliku esindaja S.Z seletuse ja tunnistaja W.O ütlustega on

tõendatud, et hageja seadusliku esindajaga arutati enne raha üle kandmist investeerimisega

seotud riske ja teda hoiti jooksvalt kursis võlakirjade tootlusega (II kd tl 53-56 ja tl 56-58).

Ringkonnakohtul puudub sarnaselt maakohtuga alus nendes seletustes ja ütlustes kahelda.

Kirjalikud tõendid, mis eelkõige kinnitavad seda, et poolte vahel oli sõlmitud võlakirjade

ostu-müügileping, riimuvad seletuste ja ütlustega. Hageja ei ole esile toonud ega tõendanud,

et vande alla antud seletused ja ütlused ei vasta tegelikkusele. Olukorras, kus hageja ise

mingeid tõendeid esita ja kostja isikulised tõendid riimuvad kirjalike tõenditega, ei saanud

kohus teistsugusele järeldusele jõuda. Üksnes üldsõnalisest vastuvaidlemisest ja tuginemisest

sellele, et tegemist on kostjaga seotud isikutega, ei piisa ringkonnakohtu hinnangul nende

tõendite kõrvale jätmiseks. Seejuures ei ole maakohus põhilises osas oma järelduste tegemisel

tuginenud kostja isikulistele tõenditele, vaid eelkõige kirjalikele. Sellises olukorras ei pidanud

maakohus eraldi põhjendama, miks ta peab S.Z ja W.O kohtuistungil antud ütlusi piisavalt

usaldusväärseks.

50. Maakohus leidis põhjendatult, et hageja poolt võlakirjade lunastamisega on võlasuhe

poolte vahel lõppenud vastavalt VÕS § 186 lg 1 kohase täitmisega. Võlakirjade tingimuste p 4

alusel kohustus kostja võlakirjade lunastamisel kandma hagejale üle võlakirjade

puhasväärtuse summa. Võlakirjade tingimuste p-dest 3(a) ja 5(a) tulenevalt oli võlakirja

lunastamishinnaks võlakirjade puhasväärtus ehk võlakirjade tulemusena laekunud

finantsvahendite summa koos kasumi või kahjumiga, millest on maha arvatud varasemad

intressimaksed (I kd tl 83-85). Kostja on vastavalt sellele kandnud hagejale üle võlakirjade

puhasväärtuse, mida kinnitavad ka Interactive Brokers ülevaated (II kd tl 75-177).

51. Hageja vaidlustab ka kostja menetluskulude suurust. Selles osas on hageja

apellatsioonkaebus asjakohatu, kuna maakohus ei ole kostja menetluskulusid kindlaks

määranud.

52. Kuna apellatsioonkaebust ei rahuldata, tuleb jätta apellatsioonimenetluses kantud

menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)