3-25-836/7 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtunik

Monika Laatsit

Määruse tegemise aeg ja koht

05.05.2025, Tallinn

Haldusasja number

3-25-836

Haldusasi

H.F-i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 27.03.2025

otsuse nr 15.3-3.4/442-1 tühistamiseks ja vastustaja

kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – H.F , esindajad Svetlana Malkova ja

Vladimir Makarov

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Katrin

Toom

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 08.04.2025 määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Politsei- ja Piirivalveameti määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta menetlusse Politsei- ja Piirivalveameti määruskaebus Tallinna Halduskohtu

08.04.2025 määruse peale.

2. Jätta Politsei- ja Piirivalveameti määruskaebus rahuldamata ja Tallinna

Halduskohtu 08.04.2025 määrus muutmata.

3. Asendada avaldatavas kohtulahendis H.F-i nimi ja sünniaeg ning Q. C (Q. C) nimi

tähemärkidega.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale ei saa edasi kaevata (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 235 lg 1, §

252 lg 7).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. H.F (kaebaja) sündis xx.xx.xxxx Eestis. Ta on rahvuselt venelane ja Venemaa

Föderatsiooni kodanik. Kaebajal on Eestis abikaasa ja kaks last (sh alaealine tütar).

2. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tunnistas 08.10.2017 otsusega nr 15.3-3.4/2017/7590-1

kaebaja pikaajalise elamisloa kehtetuks, tegi talle ettekirjutuse Eestist lahkumiseks ja

kohaldas sissesõidukeeldu. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 09.04.2020 otsusega nr 3-17-

2378 kaebaja kaebuse osaliselt ning tühistas lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu.

3. PPA väljastas kaebajale 13.05.2020 Eesti Vabariigis seaduslikuks viibimiseks ja elamiseks

tähtajalise elamisloa nr 2024855833/TE kehtivusega kuni 13.05.2025.

3-25-836

4. PPA tunnistas 27.03.2025 otsusega nr 15.3-3.4/442-1 kaebaja tähtajalise elamisloa alates

27.03.2025 kehtetuks (p 1), tegi talle kohe sundtäitmisele kuuluva ettekirjutuse lahkumiseks

Eesti Vabariigist Venemaa Föderatsiooni (p 2) ja kohaldas kolmeaastast sissesõidukeeldu

Schengeni alale alates lahkumiskohustuse täitmisest (p 3).

Kaebaja on mõistetud süüdi narkokuritegude toimepanemises 2010., 2015. ja 2021. a-l. Teda

on neljal korral karistatud kriminaalkorras, sh kolmel korral narkokuritegude eest. Kaebaja

käitumisest ja tegudest joonistub välja muster, kus ta hoidub mingil perioodil narkootikumide

ebaseaduslikust käitlemisest, kuid varem või hiljem naaseb selle tegevuse juurde. Kaebajale

riigi poolt varem antud võimalus jääda Eestisse elama, sh tähtajalise elamisloa andmine 2020.

a-l, ei ole täitnud eesmärki. Kaebaja edasised võimalused Eestis viibimisaluse saamiseks on

ammendunud. Kaebajast lähtuv oht avalikule korrale on jätkuv ning uue kuriteo, sh

narkootiliste ainete ebaseadusliku käitlemise toimepanemise oht on reaalne ka tulevikus.

Tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamine on proportsionaalne meede ühiskondliku

turvalisuse ja avaliku korra kaitseks.

Lahkumisettekirjutus tuleb sundtäita kohe pärast kaebaja karistuse kandmist. Kaebaja

õiguskuulekad perioodid kuritegude toimepanemise vahelisel ajal on olnud lühikesed ning on

tõenäoline, et kaebaja jätkab kuritegude toimepanemist. Sissesõidukeelu pikkuse määramisel

arvestas PPA, et kaebajal elavad Eestis abikaasa ja 10-aastane tütar, lisaks täiskasvanud tütar

varasemast abielust ning abikaasa varasemast kooselust pärit täiskasvanud tütar.

5. H.F esitas Tallinna Halduskohtule 01.04.2025 esialgse õiguskaitse taotluse, milles palus

peatada PPA 27.03.2025 otsuse kehtivus kuni kohtumenetluse lõppemiseni ning kohustada

Eesti Vabariiki tagama kaebaja tagasipöördumine ja võimalus viibida Eestis kohtumenetluse

lõppemiseni.

Kaebaja on elanud Eestis sünnist saadik. Tema perekondlik, sotsiaalne ja majanduslik kese

asub Eestis. Tal puuduvad perekondlikud, majanduslikud ja sotsiaalsed sidemed Venemaaga.

Eestis elavad kaebaja abikaasa, lapsed ja sugulased. Kaebajal puudub Venemaal elukoht, töö

ja sotsiaalne tugivõrgustik. Kaebaja on 28.03.2025 Eestist sunniviisiliselt välja saadetud ning

ta viibib Venemaal lähedaste, elukoha ja rahalise toeta.

6. H.F esitas Tallinna Halduskohtule 02.04.2025 kaebuse PPA 27.03.2025 otsuse

tühistamiseks ning PPA kohustamiseks tegema uus otsus, millega taastatakse kaebaja

elamisõigus Eestis.

Vaidlustatud otsust ei tutvustatud kaebajale selle tegemise päeval ega võimaldatud kasutada

seadusest tulenevat õigust esitada kaebus halduskohtule või vaie PPA-le. Selle asemel

saabusid politseiametnikud 28.03.2025 ootamatult kaebaja elukohta ning sundisid teda

viivitamatult lahkuma riigist, kus ta oli sündinud ja kogu teadliku elu elanud. Otsus ei ole

kooskõlas õigusriigi põhimõtetega. Kaebaja toime pandud kuriteod ei ole piisavalt tõsised, et

tunnistada tema elamisluba kehtetuks. Kaebaja on elanud Eestis üle 42 aasta. Ta on õppinud

ja töötanud Tallinnas, mis kinnitab tema tugevaid sidemeid Eestiga. Kuigi formaalselt on

kaebaja Venemaa kodanik, puuduvad tal Venemaaga perekondlikud, majanduslikud ja

sotsiaalsed sidemed. Tema lähedased elavad Eestis. Lisaks on Eestisse maetud kaebaja ema.

Kaebaja väljasaatmine Venemaale on ebaproportsionaalne ja kujutab endast tõsist põhiõiguste

rikkumist. 2023. a-l viidi kaebaja üle elektroonilise järelevalve süsteemile, mis võimaldas

pidevalt jälgida tema liikumist ja kehtestatud piirangute järgimist. Viie kuu jooksul kandis

kaebaja elektroonilist jalavõru ning pärast seda oli veel kaks aastat kriminaalhooldaja

järelevalve all. See järelevalveperiood lõppes 28.02.2025. Kogu kontrolliperioodi vältel ei

tuvastatud ühtegi rikkumist, mis kinnitab kaebaja seaduskuulekust ning tema valmidust

järgida ettenähtud reegleid. Kaebajaga seotud potentsiaalne oht on märkimisväärselt

vähenenud ja kaebaja on valmis ühiskonda integreeruma. Vaidlustatud otsuses ei ole

2(7)

3-25-836

arvestatud kergendavaid asjaolusid. Karistuse kandmise ajal kinnipidamisasutuses ei ole

kaebaja kordagi rikkunud vangla reegleid. Lisaks on ta aktiivselt töötanud nii vanglas kui ka

pärast vanglast vabastamist. Vangistuses viibides sooritas kaebaja eesti keele B1-taseme

eksami ning pärast vabastamist edukalt kodakondsuseksamid. Kaebaja osales aktiivselt

rehabilitatsiooniprogrammis. Asjas kogutud tõendid ei kinnita, et kaebaja kujutab endast

tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule. Kaebaja abikaasa ja

alaealine tütar on Eesti kodanikud. Kuna kaebaja on allutatud väljasaatmisele ja talle on

kehtestatud sissesõidukeeld, peab tema tütar kasvama isata.

7. PPA palus jätta esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.

Kaebaja pole teinud tõsiseltvõetavaid püüdlusi Eesti ühiskonda lõimumiseks. Kaebajal on

võimalik töötada ja taotleda tugiteenuseid Venemaal. Kaebaja pole tõendanud ega põhistanud,

et esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisel oleks tema elu ohus. Kaebajat on korduvalt

karistatud uimastikuritegude toimepanemise eest. Narkootikumidega seotud süüteod

kahjustavad ühiskonna põhihuvi – rahvatervist ja on seeläbi ohuks avalikule korrale.

Narkootikumidega seotud süütegudele kui sõltuvussüütegudele on omane kõrge retsidiivsus.

Kaebaja korduv karistamine pole suunanud teda seaduskuulekale teele. Perekonna olemasolu

ei takistanud kaebajal uute süütegude toimepanemist. Ei ole usutav, et edaspidi hoidub

kaebaja süütegude toimepanemisest. Eeltoodust tulenevalt kaalub avalik huvi üles kaebaja

õiguse elada Eestis. Perekonnaliikmetega saab kaebaja suhelda telefoni teel. Selline

elukorraldus ei ole ilmselt kaebajale võõras, sest vangistuses viibides ei saanud kaebaja

samuti perega koos olla. Kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa tunnistas PPA 08.10.2017

otsusega kehtetuks, kuna kaebaja kujutas ohtu avalikule korrale. Vaatamata pikaajalise

elaniku staatuse kaotamisele jätkas kaebaja süütegude toimepanemist ka tähtajalise elamisloa

kehtivusajal. Seega pidi kaebajale ja tema perekonnaliikmetele olema arusaadav risk, et

kaebaja elamisluba võidakse kehtetuks tunnistada ning talle ei pruugita uut tähtajalist

elamisluba väljastada. Välismaalane peab olema valmis naasma oma kodakondsusjärgsesse

riiki ning sellest tulenevalt muudatusteks elukorralduses. Kaebaja Eestis viibimine

kohtumenetluse ajal ei ole kooskõlas äärmiselt kaaluka avaliku huviga – tagada Eesti avalik

kord.

8. Tallinna Halduskohus rahuldas 08.04.2025 määrusega esialgse õiguskaitse taotluse

selliselt, et peatas PPA 27.03.2025 otsuse nr 15.3-3.4/442-1 kehtivuse kaebaja tähtajalise

elamisloa nr 2024855833/TE kehtetuks tunnistamise ja kaebaja suhtes kolmeks aastaks

Schengeni alale sissesõidukeelu kohaldamise osas.

Kaebajal on esialgse õiguskaitse vajadus. Taotlusest nähtuvalt soovib kaebaja esialgse

õiguskaitse kohaldamist selleks, et hoida ära kahjulikud ja hiljem raskesti kõrvaldatavad

tagajärjed, mis kaasnevad kaebajale perekonnast eemal ilma elukoha ja rahata Venemaal

viibimisega. Taotluse kohaselt saadeti kaebaja vaidlustatud otsuse tegemisele järgneval päeval

sunniviisiliselt Venemaale, andmata võimalust kaasa võtta isiklikud asjad. Kaebajal on Eestis

perekond (abikaasa ja alaealine laps). Venemaal puudub tal igasugune sotsiaalne ja

majanduslik tugi. Kaebajale elamisloa kehtetuks tunnistamisega, riigist väljasaatmisega ja

sissesõidukeelu kohaldamisega kaasnevaid kahjulikke tagajärgi, sh perekonnaelu riivet, tuleb

jaatada. Kaebaja on tänaseks Venemaale saadetud ja kehtiva sissesõidukeelu tõttu ei oleks tal

pikka aega võimalik Eestisse naasta. See võib pöördumatult kahjustada tema põhiõigust

perekonnaelu puutumatusele.

Kaebust ei saa praeguses menetlusstaadiumis pidada ilmselgelt perspektiivituks. Kohus peab

asja sisulisel lahendamisel hindama, kas vaidlustatud otsuses toodud asjaoludel oli

põhjendatud tunnistada kaebaja tähtajaline elamisluba kehtetuks, teha koheselt sundtäitmisele

3(7)

3-25-836

kuuluv lahkumisettekirjutus ja kohaldada kolme aasta pikkust sissesõidukeeldu Schengeni

alale.

Asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja ajutiselt Eestis viibimisega kaasneks sedavõrd akuutne

ja tõsine oht avalikule korrale või riigi julgeolekule, mis ilmselgelt kaaluks üle kaebaja

väljasaatmisega ja sissesõidukeelu kohaldamisega kaasneva perekonnaelu riive. Kaebaja on

korduvalt toime pannud süütegusid ega ole ka tähtajalise elamisloa kehtivuse ajal vaatamata

oma varasematele lubadustele suutnud hoiduda kriminaalsest käitumisest, kuid ainuüksi

sellest ei saa tuletada, et kaebaja viivitamatu väljasaatmine oli kaebajast lähtuvat ohtu

arvestades vältimatu. Kaebaja on välja toonud, et 2023. a-l alutati ta elektroonilisele

järelevalvele ning pärast seda viibis ta kuni 28.02.2025 kriminaalhoolduse järelevalve all.

Kaebuse kohaselt ei esinenud kontrolliperioodi vältel kaebaja poolseid rikkumisi. PPA pole

seda ümber lükanud ega ära näidanud, milles seisnes praegusel juhul kaebajast lähtuv akuutne

oht avalikule korrale ja riigi julgeolekule.

Kaebaja on 28.03.2025 Eestist välja saadetud. Seega ei ole vaidlustatud otsuses tehtud

lahkumisettekirjutuse täitmise või kehtivuse peatamine võimalik. Põhjendatud on peatada

PPA 27.03.2025 otsuse kehtivus osas, milles tunnistati kehtetuks kaebaja tähtajaline

elamisluba ja kohaldati tema suhtes sissesõidukeeldu. Selliselt on tagatud kaebajale ajutiselt

võimalus naasta Eestisse ja viibida pere juures kuni talle väljastatud tähtajalise elamisloa

kehtivusaja lõpuni, s.o kuni 13.05.2025. Selle aja jooksul on kaebajal muu hulgas võimalik

astuda samme Eestis viibimisaluse saamiseks. Samuti on kaebajale seeläbi tagatud mõistlik

aeg ette valmistada Venemaale tagasipöördumist.

9. PPA palub 22.04.2025 määruskaebuses Tallinna Halduskohtu 08.04.2025 määrus

tühistada ja uue määrusega jätta kaebaja esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.

Halduskohus on võtnud arvesse tõele mittevastavaid asjaolusid. Kaebajal võimaldati pärast

kinnipidamist pakkida kaasa Venemaale asumiseks vajalikud isiklikud asjad, samuti välja osta

vajalikud retseptiravimid. Kaebajal võimaldati välja võtta ka tema abikaasa poolt

pangakaardile saadetud umbes 240 eurot. Kuna kaebaja ei teadnud kehtiva Venemaa passi

asukohta, võimaldati tal seda otsida. Kaebaja viibis Venemaal pärast väljasaatmist ca 13

päeva. Venemaal hakkama saamist näitab asjaolu, et kaebaja naasis 09.04.2025 Eestisse uue

ja kehtiva Venemaa passiga, mida tal Eestist lahkudes polnud. Samuti on kaebaja Venemaal

viibides esitanud esindaja kaudu kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse, mis eeldab rahaliste

vahendite olemasolu ning näitab võimet kaitsta oma õigusi ka Eestist väljaspool.

Kaebaja on neljal korral kuritegudes süüdi mõistetud. Q. C abiellus kaebajaga ajal, mil

kaebajat oli juba korduvalt kriminaalkorras karistatud. Seega pidi Q. C olema teadlik kaebaja

kuritegelikust eluviisist ja olema soovi korral valmis elama abikaasa kodakondsusjärgses

riigis. Q. C piiriületuste infost nähtub, et tal ei ole varem esinenud probleeme Venemaale

sisenemisega. Samuti ei esine asjaolusid, mille tõttu ei oleks see võimalik kaebaja alaealisel

tütrel koos emaga. Perekonnal on tulnud ka varem ise hakkama saada, kui kaebaja on

kandnud vanglakaristust. Kaebaja vanglakaristused on olnud pikemad kui talle määratud

sissesõidukeeld. Kaebaja perekonnal on võimalik elada perekonnaelu Venemaal. Seega ei

esine kaebaja perekonnaelu puutumatuse riive osas pöördumatuid tagajärgi.

On ilmselge, et kaebaja ajutiselt Eestis viibimisega kaasneb akuutne ja tõsine oht avalikule

korrale ja riigi julgeolekule. Avalik huvi kaalub üles kaebaja väljasaatmise ja sissesõidukeelu

kohaldamisega kaasneva perekonnaelu riive. Halduskohus on jätnud tähelepanuta, et kaebaja

on ka enne viimase kuriteo toimepanemist käitunud õiguskuulekalt. Samas kaks aastat hiljem

(vahetult pärast tähtajalise elamisloa erandina saamist ning hoolimata perekonna olemasolust)

käitles ta uuesti suures koguses narkootilisi aineid, omandades mh kaks kilogrammi

amfetamiini ja müües selle turule. See ohustab otseselt Eesti elanike elu ja tervist.

4(7)

3-25-836

Narkootilise aine käitlemine on oma loomult n-ö peitkuritegu, mille avastamine ja tõendamine

on tavapärasest keerukam, see tegevus toimub varjatult või salastatult. Asjaolu, et kaebaja

pole vabaduses viibides kuriteo toimepanemisega vahele jäänud, ei välista, et ta ei pane

varjatult toime seadusvastaseid tegusid või ei tegele nende ettevalmistusega. Kaebaja on

kuritegude toimepanemise tõttu kaotanud pikaajalise elaniku staatuse. Tähtajaline elamisluba

anti kaebajale seetõttu, et temast tulenev oht ei olnud sel hetkel piisavalt tegelik ega tõsine.

Tähtajalise elamisloa saamise ajal pani kaebaja toime uue kuriteo. Kaebaja pole oma

käitumist parandanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Määruskaebus tuleb võtta HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse

esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 252 lg 7), määruskaebus on tähtaegne

(HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-de 52–54 ja 205 nõuetele. Määruskaebuse esitamine

on lõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9).

11. Määruskaebuse rahuldamiseks ja Tallinna Halduskohtu 08.04.2025 määruse

tühistamiseks puudub alus.

12. HKMS § 249 lg 1 kohaselt võib kohus kaebaja põhjendatud taotluse alusel või omal

algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui

vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse või kaebuse eesmärgi saavutamine kohtuotsusega

osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. Esialgse õiguskaitse kohaldamiseks peab seega

isikut ähvardama tagajärg, mille kõrvaldamine asjas tehtava hilisema kohtulahendiga on

võimatu või ebamõistlikult raske. Esialgse õiguskaitse kohaldamisel peab kohus HKMS § 249

lg-te 1 ja 3 järgi arvestama kaebuse eduväljavaateid ning erinevate lahenduste tagajärgi

isikule, avalikule huvile ja kolmandatele isikutele (vt Riigikohtu 27.06.2017 määrus nr 3-3-1-

19-17, p 15).

13. PPA andis kaebajale 13.05.2020 tähtajalise elamisloa kehtivusega kuni 13.05.2025.

PPA tunnistas 27.03.2025 otsusega kaebaja tähtajalise elamisloa alates 27.03.2025 kehtetuks

(p 1), tegi talle kohe sundtäidetava ettekirjutuse lahkuda Eestist Venemaale (p 2) ja kohaldas

sissesõidukeeldu Schengeni alale kolmeks aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest (p 3).

Asja materjalide järgi saadeti kaebaja 28.03.2025 Eestist välja Venemaale, s.o nii kaebaja

kohtusse pöördumise kui ka halduskohtu 08.04.2025 määruse tegemise ajal oli PPA

27.03.2025 otsuses tehtud lahkumisettekirjutus juba täidetud. Halduskohus peatas seetõttu

08.04.2025 esialgse õiguskaitse määrusega PPA 27.03.2025 otsuse kehtivuse osas, millega

tunnistati kehtetuks kaebaja tähtajaline elamisluba ja kohaldati tema suhtes sissesõidukeeldu.

Seejärel saabus kaebaja 09.04.2025 tagasi Eestisse.

14. Arvestades halduskohtu 08.04.2025 määrust, on kaebajal seega 13.05.2020 väljastatud

tähtajalisest elamisloast tulenev alus Eestis viibimiseks kuni 13.05.2025. Alates 14.05.2025

on aga kaebaja tähtajalise elamisloa kehtivus lõppenud ja muu viibimisaluse puudumise korral

on tal seadusest tulenev kohustus Eestist lahkuda (vt väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu

seaduse (VSS) § 3). Halduskohus ei ole andnud 08.04.2025 määrusega kaebajale viibimisalust

kauemaks kui 13.05.2025. Kaebajale 27.03.2025 otsusega tehtud lahkumisettekirjutus on

28.03.2025 täidetud ja selle kehtivus on lõppenud (VSS § 13 lg 1). Seega uut

lahkumisettekirjutust tegemata ei ole kaebajat võimalik alates 14.05.2025 Eestist Venemaale

välja saata ning kaebajal on võimalik Eestist vabatahtlikult lahkuda ka mõnda teise riiki peale

Venemaa. Kaebajale PPA 27.03.2025 otsusega kohaldatud sissesõidukeelu kehtivus on

esialgse õiguskaitse korras peatatud ja selle mõju kestab edasi ka pärast 13.05.2025.

15. Ringkonnakohus leiab, et kaebajal on eespool kirjeldatud asjaoludel jätkuvalt esialgse

õiguskaitse vajadus. Kaebaja on Venemaa Föderatsiooni kodanik ning puudub alus arvata, et

5(7)

3-25-836

tal ei oleks võimalik oma kodakondsuse järgses riigis iseseisvalt hakkama saada ja seal

alaliselt elada. Selles osas nõustub ringkonnakohus PPA-ga. Samas on kaebaja elanud Eestis

enam kui 42 aastat (s.o kogu oma teadliku elu) ja tal on siin pere, kuid Venemaal ei ole tal

teadaolevalt mingeid lähedasi perekondlikke, sotsiaalseid või majanduslikke sidemeid. Seega

tähendaks Eestist lahkumine kaebaja jaoks tõenäoliselt väga olulist elumuutust. PPA

määruskaebuses esitatud väiteid ja sellele lisatud tõendeid arvestades on usutav, et kaebajal

võimaldati võtta enne 28.03.2025 Venemaale väljasaatmist kaasa esmavajalikud esemed

(riided, ravimid jms). Samas on tõenäoline, et kogu senise elukorralduse muutmine n-ö üleöö

on kaebaja jaoks keeruline. PPA 27.03.2025 otsuse p 1 kehtivuse peatamine säilitab kaebajale

seadusliku aluse viibida Eestis kuni 13.05.2025 ja annab seeläbi talle täiendava aja, et

korraldada Eestist lahkumine ning edasised suhted oma Eesti kodanikest abikaasa ja alaealise

lapsega.

16. Esialgse õiguskaitse vajadus esineb ka seoses PPA 27.03.2025 otsuses kohaldatud

sissesõidukeeluga. Kaebajal on Eestis perekond (Eesti kodanikust abikaasa ja alaealine laps),

samuti elab Eestis tema täiskasvanud laps. Sissesõidukeelu kehtivuse ajal ei oleks kaebajal

võimalik naasta Eestisse (või Schengeni alale) ning see võiks kohtumenetluse ajal

pöördumatult kahjustada tema suhteid oma abikaasa ja lastega. Asjaolu, et pereliikmetel on

võimalik külastada kaebajat Venemaal või mõnes muus riigis, samuti on neil võimalik

suhelda telefoni teel vms viisil, vähendab kaebaja õiguste riive intensiivsust, kuid ei välista

seda täielikult. Kui kaebaja lahkub Eestist, siis on tal siia uuesti saabumiseks ja siin

viibimiseks vaja seaduslikku alust (nt viisat), mis võimaldab pädeval asutusel igakordselt

hinnata kaebajast lähtuvat ohtu.

17. Kaebust ei saa pidada ilmselgelt perspektiivituks ning kaebaja ajutine Eestis viibimine

ei kujuta endast niivõrd tõsist ohtu avalikule korrale, et see välistaks esialgse õiguskaitse

kohaldamise eespool kirjeldatud viisil. Ringkonnakohus nõustub selles osas halduskohtu

08.04.2025 määruses esitatud põhjendustega ega pea vajalikuks neid kõiki korrata (HKMS §

201 lg 4, § 203 lg 2). Iseenesest on õige, et kaebaja on varem korduvalt toime pannud

süütegusid ega ole suutnud ka tähtajalise elamisloa kehtivuse ajal vaatamata oma

varasematele lubadustele kriminaalsest käitumisest hoiduda. Tegemist on olnud tõsiste

kuritegudega. Ka pere, sh alaealise lapse olemasolu ei ole kaebajat varem motiveerinud

seaduskuulekalt käituma. Samas on kaebaja välja toonud, et pärast vanglast vabanemist 2023.

a-l on ta täitnud temale kohaldatud järelevalvemeetmeid ja uusi õigusrikkumisi ei ole ta toime

pannud. PPA ei ole esitanud tõendeid vastupidise kohta. Kuigi PPA arvates ei saa välistada, et

kaebaja ei pane varjatult toime õigusvastaseid tegusid või ei tegele nende ettevalmistamisega,

puuduvad praegu tõendid selle kohta, et kaebaja oleks eelviidatud perioodil jätkanud

kriminaalset tegevust. Seega ei saa kaebajast avalikule korrale lähtuvat ohtu pidada sedavõrd

akuutseks, et see välistaks esialgse õiguskaitse kohaldamise.

18. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et asja menetlus on praegu algusjärgus. Täiendav

teave ja tõendid võivad menetluse edenedes muuta hinnangut kaebuse perspektiivile, samuti

erinevatele huvidele antavat kaalu. Oluliste asjaolude muutumise korral saab kohus saab igas

menetlusstaadiumis esialgse õiguskaitse küsimuse uuesti otsustada nii menetlusosalise

taotluse algatusel kui ka enda algatusel (HKMS § 253 lg 1).

19. Eelneva põhjal jääb määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 08.04.2025

määrus muutmata.

20. Kaebaja eraelu kaitseks tuleb kohtulahendi avaldamisel asendada tähemärgiga kaebaja

nimi ja sünniaeg ning tema abikaasa nimi (HKMS § 175 lg 3).

6(7)

3-25-836

(allkirjastatud digitaalselt)

7(7)