3-22-1755/33 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kristjan Siigur, Janar Jäätma ja Monika Laatsit

Otsuse tegemise aeg ja koht

5. mai 2025, Tallinn

Haldusasja number

3-22-1755

Haldusasi

J.J kaebus Eesti Advokatuuri juhatuse 02.08.2022 otsusele

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja – J.J

Vastustaja – Eesti Advokatuur,

esindajad Merit Aavekukk-Tamm ja v.adv Toomas Vaher

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 09.10.2023 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

J.J apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kohtuistungil 16.04.2025

RESOLUTSIOON

1. Jätta J.J apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 09.10.2023 otsus

haldusasjas nr 3-22-1755 muutmata.

2. Jätta apellatsioonimenetlusega seotud menetluskulud poolte endi kanda.

SELGITUSED

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt

04.06.2025

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1).

Teine menetlusosaline võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul

kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või

ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse

läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223

lg 1).

3-22-1755

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD, MENETLUSE KÄIK JA HALDUSKOHTU OTSUS

1. Kaebaja esitas 22.06.2022 Eesti Advokatuurile (edaspidi „advokatuur“) avalduse, milles

taotles esimese võimalusena enda võtmist advokatuuri liikmeks vandeadvokaadina vastavalt

advokatuuriseaduse (AdvS) § 26 lõikele 31 ja selleks kutsesobivusvestluse läbi viimist ning

teise võimalusena tema lubamist vandeadvokaadi abi eksamile. Vandeadvokaadi

kutsenimetuse taotlemisel tugines kaebaja eelkõige sellele, et tal on töökogemuses Maksu- ja

Tolliameti kohtumenetluse valdkonna juristi ja peajuristina (edaspidi „MTA jurist/peajurist“)

aastatel 2015–2021.

2. Advokatuuri juhatus tegi 02.08.2022 otsuse (edaspidi „vaidlustatud otsus“), millega

otsustas esiteks mitte lubada kaebajat kutsesobivuskomisjoni vestlusele ning teiseks lubada

kaebaja vandeadvokaadi abi eksamile. Advokatuuri juhatus leidis, et kaebaja ei vasta AdvS §

26 lõikes 31 sätestatud nõuetele, kuna ta ei ole töötanud ameti- või töökohal, mille keerukus ja

vastutus vastavad vandeadvokaadi töö keerukusele ja vastutusele. Seda seisukohta põhjendati

kokkuvõttes järgmiselt: a) MTA juristiks/peajuristiks saamise eeldused ei ole samad, mis

advokaadil, kuna advokaadiks saamine eeldab väga põhjalikke õigusteadmisi kontrolliva

eksami sooritamist; b) vandeadvokaadi igapäevatöö eeldab ulatuslikke teadmisi paljudes

õigusvaldkondades, samas kui MTA juristi/peajuristi töö keskendub kitsamatele

õigusvaldkondadele; c) kaebaja töö MTA-s ei anna piisavat menetluskogemust, et täita

iseseisvalt AdvS § 40 lõikes 1 ja § 41 lõikes 1 nimetatud ülesandeid; d) MTA jurist/peajurist

ei kanna vandeadvokaadiga sarnast varalist vastutust; e) kaebaja varasem töökogemus, sh

praktikantide juhendamine, ei ole piisav, et olla valmis tegutsema patroonina ning f) kaebaja

töökogemus ei anna piisavaid teadmisi ja oskusi advokaadibüroo pidamiseks.

3. Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, taotledes vaidlustatud otsuse

tühistamist ning vastustaja kohustamist kaebaja lubamiseks kutsesobivuskomisjoni vestlusele

või teise võimalusena vastustaja kohustamist kaebaja 22.06.2022 taotluse uueks

läbivaatamiseks. Kaebaja põhjendused olid kokkuvõttes järgmised.

3.1.

AdvS ei anna advokatuuri juhatusele võimalust keelduda isikut kutsesobivuskomisjoni

vestlusele lubamast. Juhatus lahendas kaebaja avalduse lubamatult enne

kutsesobivuskomisjoni vestluse tulemusi.

3.2.

Vastustaja leidis vääralt, et MTA juristi/peajuristi ülesannete keerukus ja vastutus ei

vasta vandeadvokaadi töö omadele. Vaidlustatud otsus on selles osas oluliste

põhjendamispuudustega. Vastustaja ei ole arvesse võtnud, et MTA juristi/peajuristi

tööülesanded hõlmasid õigusnõustamist, esindamist ja kaitsmist kohtus, nõustamist

kohtueelses menetluses, erinevate dokumentide koostamist mitte kitsalt maksuõiguse, vaid

ka sellega külgnevates õigusvaldkondades. Kuigi AdvS § 26 lg 31 teise lause kohaldamisel

ei ole asjassepuutuv, millised on vastavale ametikohale saamise eeldused, siis sisuliselt läbis

kaebaja MTA juristi ametikohale nimetamise eelselt nii teadmiste kui isikuomaduste

sobivuse kontrolli, mis sarnanes kohtunikueksamiga.

2(10)

3-22-1755

3.3.

Vaidlustatud otsuse põhjendused on vastuolulised – ühelt poolt leiab vastustaja, et

AdvS § 26 lg 31 teises lauses toodud töö- või ametikoht peab olema samaväärne AdvS § 26

lg 31 esimeses lauses loetletud töö- või ametikohtadega, kuid teisalt ei arvesta osutatud

esimeses lauses nimetatud ametikohtadega kaasnevate tegevuspiirangute ja

spetsialiseerumisega. Pealegi sarnanevad eelviidatud ametikohad kaebaja varasemate

ametikohtadega selle poolest, et ka neil töötavad isikud ei kanna isiklikku varalist vastutust,

millega seotud vandeadvokaadi töö eripärale osutas vastustaja vaidlustatud otsuses.

Põhjendatud ei ole ka vastustaja viide sellele, et vandeadvokaadilt eeldatakse oskust bürood

pidada, kuna AdVS § 26 lg 31 alusel vandeadvokaadi kutsenimetuse saanute jaoks kehtib

sellega seoses erinormina AdvS § 49 lg 21.

4. Vastustaja vaidles kaebusele vastu, esitades kokkuvõttes järgmised seisukohad.

4.1.

Advokatuuril on õigus määrata, millises korras AdvS § 26 lg 31 alusel advokatuuri

astuda sooviva isiku avaldust menetleda. Hinnangu sellele, kas isik vastab eelviidatud sättes

toodud nõuetele, annab juhatus, mitte kutsesobivuskomisjon.

4.2.

Advokatuur on olemuselt eraõiguslik kutseorganisatsioon, millel on teatavad avalik-

õiguslikud funktsioonid. Advokatuuri tähtsaim organ on riigist täiesti sõltumatu advokatuuri

üldkogu, kus liikmed omavalitsuslikel põhimõtetel ja demokraatlikul teel otsustavad,

millisele standardile liikmete tegevus peab vastama kutseühingu sisemistest huvidest

lähtuvalt, ja annavad perioodiliste valimiste kaudu mandaadi nii juhatusele kui ka aukohtu

vandeadvokaatidest liikmetele üldkogu määratletud põhimõtete jõustamiseks. Advokaadi

suhtes kehtivad paralleelselt riigi poolt seadusega kehtestatav miinimumstandard ning

kutseorganisatsiooni sisemised nõuded, mille kehtestamise ja sisustamise üle otsustab

kutseorganisatsioon autonoomia printsiibist lähtudes. Kutseorganisatsiooni praktika

kujundamisel ei või riik sellesse autonoomiasse sekkuda, kuna see valdkond ei ole otseselt

seotud advokatuuri kui avalik-õigusliku isiku staatuse ja sellest tulenevate funktsioonidega.

4.3.

Advokatuuri juhatus saab kaalutlusõiguse alusel määratleda, milline peab olema või

millele vastama liikmekandidaadi töö- või ametikoht, et saaks järeldada, et selle keerukus ja

vastutus vastavad vandeadvokaadi töö keerukusele ja vastutusele. Advokaatide poolt

pakutava õigusteenuse kõrge kvaliteedi tagamiseks on oluline, et lihtsustatud tingimustel

vandeadvokaadiks saavatel isikutel oleks advokaaditööga võimalikult sarnane kogemus.

4.4.

Kaebaja osutatud teadmiste kontrolli MTA teenistusse asumisel ei saa ilmselgelt

võrrelda advokaadieksamiga. Vandeadvokaadile esitatav standard ei seisne vaid teadmistes,

vaid ka kogemustes ja praktilistes oskustes ning võimekuses kliendile õigusteenust osutada

igakülgselt õigusharude üleselt.

4.5.

Kaebaja tegevuse eesmärk juristide juhendamisel ei olnud samaväärne patroneeritava

ettevalmistusega ülesanneteks, mida oodatakse tulevaselt vandeadvokaadilt, kuna kaebaja

juhendatavad juristid ei olnud sõltumatud nagu tulevane vandeadvokaat.

4.6.

Büroopidajana tegutsemiseks vajalike kogemuste olemasolu hindamine ei olnud

juhatuse otsuse kujunemisel määrava kaaluga, juhatus hindas liikmekandidaadi kogemust

tervikuna.

5. Tallinna Halduskohus jättis 09.10.2023 otsusega kaebuse rahuldamata, nõustudes

vaidlustatud otsuses esitatud põhjendustega ning märkides kokkuvõttes järgmist.

3(10)

3-22-1755

5.1.

01.08.2016 ja 10.06.2018 jõustusid kohtute seaduse, AdvS ja teiste seaduste

muudatused, millega seadusandja suurendas horisontaalset liikumist klassikaliste õigusalade

vahel selliselt, et teise õigusala liikmeks on võimalus saada lihtsustatud korras ilma

õigusalaseid teadmisi kontrollivat eksamit sooritamata. Seadusandja on võrdsustanud

vandeadvokaadi töö keerukuse ja vastutuse kohtuniku ja prokuröri omaga, ent ei ole seda

võrdustanud riigiasutuste juristide omaga. Seega pole riigiametite juristidele võimaldatud

vandeadvokaadiks saamist lihtsustatud korras ilma õigusalaseid teadmisi kontrollivat

eksamit sooritamata. Kohtumenetluses kogutud teave ei võimalda näha kaebaja poolt MTA-

s täidetud ametikohtadel vandeadvokaadi tööle vastavat keerukust ja vastutust. Asjaolu, et

kaebajal tuli MTA juristiks/peajuristiks saamisel läbida erialateadmiste ja isiksuseomaduste

kontroll, ei kinnita, et tema ülesannete keerukus ja vastutus vastas vandeadvokaadi töö

keerukusele ja vastutusele. Vastustaja leiab õigesti, et vandeadvokaadile esitatav standard ei

seisne üksnes teadmistes, vaid ka võimekuses osutada kliendile õigusteenust õigusharude

üleselt, samuti võimekuses mõista ja rakendada advokaadikutse-eetilisi põhimõtteid.

5.2.

Asjaolust, et AdvS ja advokatuuri kodukord ei sätesta juhatuse pädevust otsustada

kaebaja lubamise üle kutsesobivuskomisjoni vestlusele, ei saa teha järeldust, et juhatus on

vaidlustatud otsuse tegemisel pädevust ületanud. Vaidlustatud otsusega ei andnud

advokatuuri juhatus hinnanguid, mille andmine on AdvS § 26 lg 32 kohaselt

kutsesobivuskomisjoni pädevuses. Kui seadusest ei tulene täpset menetluskorda, on

advokatuuril AdvS §-st 2 tuleneva enesekorraldusõiguse alusel õigus ise kindlaks määrata,

millises korras AdvS § 26 lg 31 alusel advokatuuri astuda sooviva isiku avaldust menetleda.

Mõistlik ega otstarbekas ei oleks viia eelnimetatud avalduse esitanud isikuga kõigepealt läbi

vestlust kutsesobivuskomisjonis ja alles seejärel hakata kontrollima, kas ta on vähemalt

kolm aastat töötanud ameti- või töökohal, mille ülesannete keerukus ja vastutus vastavad

vandeadvokaadi töö keerukusele ja vastutusele.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. Kaebaja esitas Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub

halduskohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega kaebus rahuldada.

Apellatsioonkaebuse põhjendused on kokkuvõttes järgmised.

6.1.

Halduskohus on ebaõigesti kohaldanud AdvS § 26 lõiget 31, jättes tähelepanuta, et

nimetatud säte ei sisalda kinnist loetelu ametikohtadest, mis oma keerukuselt ja vastutuselt

vastavad vandeadvokaadi omale.

6.2.

Halduskohtu otsusest ei ole võimalik mõista, millise tõendite hindamisel leidis

halduskohus, et MTA juristi/peajuristi ametikohad ei olnud vandeadvokaadi tööle vastava

keerukuse ja vastutusega. Halduskohtule esitatud ametijuhendid kinnitavad vastupidist, kuna

seal on ülesannetena sõnastatud õigusnõustamine, esindamine või kaitsmine kohtus ja

kohtueelses menetluses, dokumendi koostamine, muu õigustoimingu tegemine, mis vastavad

sisult AdvS § 40 lõikes 1 sätestatule. Samuti nägid ametijuhendid ette juhendamiskohustuse,

mis vastab AdvS §-le 39. MTA juristi ametikohtadega kaasnev vastutus tekitatud kahju eest

avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 80 lg 1 ja 4 alusel sarnaneb advokaadi vastutusele AdvS

§ 47 järgi, sarnane on ka distsiplinaarvastutus.

6.3.

Halduskohus on asjassepuutumatult viidanud MTA juristiks/peajuristiks saamisele

eelnenud erialateadmiste ja isiksusomaduste kontrolliga seotud asjaoludele, kuna neil pole

4(10)

3-22-1755

AdvS § 26 lg 31 teise lauses sätestatule vastavuse hindamisel mingisugust tähtsust.

Osundatud sätte seisukohast samavõrd asjassepuutumatu on ka halduskohtu viide sellele, et

vandeadvokaadil peab olema võimekus osutada kliendile õigusteenust õigusharude üleselt

ning mõista ja rakendada kutse-eetika põhimõtteid. Advokaaditööks vajalike võimete ning

kutse-eetika teadmiste hindamine on AdvS § 26 lg 32 kohaselt kutsesobivuskomisjoni

pädevuses.

6.4.

Halduskohus on põhjendamatult tähelepanuta jätnud kaebaja väited, et MTA

esindamine kohtus, teiste ametnike nõustamine, koostöö prokuratuuriga jms kinnitab

kaebaja suutlikkust osutada õigusteenust õigusharude üleselt. Samuti ei ole halduskohus

käsitlenud kaebaja väidet, et praktikas on advokaadid spetsialiseerunud ning MTA juristi töö

vastab sisuliselt maksuadvokaadi tööle.

6.5.

Halduskohus on vääralt kohaldanud AdvS § 26 lg 32 teist lauset, kuna sellest sättest

tulenevalt saab juhatus otsustada isiku vandeadvokaadiks vastuvõtmise

kutsesobivuskomisjoni vestluse tulemuse alusel. Vestluse eelnemine otsusele on oluline

selleks, et juhatus saaks otsuse teha kõiki asjaolusid arvesse võttes.

6.6.

Halduskohus ei ole HKMS § 165 lg 1 punktis 4 ja lõikes 2 sätestatud nõudeid rikkudes

põhjendanud, miks ta ei nõustu kaebaja esitatud järgmiste väidetega: a) vastustaja kaalus

lubamatult advokaadiks saamise ja MTA juristiks/peajuristiks saamise eeldusi; b) vastustaja

käsitles lubamatult kaebaja teadmisi ja oskusi advokaadibüroo pidamiseks; c) AdvS § 26 lg

31 teises lauses nimetatud ametikoht ei pea olema samaväärne selle lõike esimeses lauses

loetletutega; d) väär on vastustaja väide, et kaebaja töö keskendus vandeadvokaadi omaga

võrreldes kitsamale õigusvaldkonnale; e) vastustaja ei põhjendanud, miks teiste juristide

juhendamine MTA-s ei ole võrreldav patrooni ülesannetega; f) vastustaja ei hinnanud

kaebaja väidet, et AdvS § 26 lg 31 teises lauses nimetatud isiku ülesanded ei pea kattuma

100% kattuma advokaadi omadega, kuna sellisel juhul ei oleks viimati osutatud sätet

praktikas võimalik kohaldada; g) vastustaja ei selgitanud vaidlustatud otsuses, millistest

kriteeriumitest ta lähtus ja millistele neist kaebaja ei vastanud.

7. Vastustaja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ning jäädes varem esitatud

seisukohtade juurde, esitab kokkuvõttes järgmised põhjendused.

7.1.

Halduskohus ei ole AdvS § 26 lõiget 31 vääralt kohaldanud. Halduskohtu tõlgenduse

õigsust kinnitab ka see, et vastava seaduseelnõu menetluse käigus sooviti eelviidatud sätte

esimeses lauses toodud loetellu lisada ka pankrotihaldurid, millega Riigikogu õiguskomisjon

ei nõustunud just põhjusel, et pankrotihalduri eksamil kontrollitakse isikute teadmisi

kitsamalt. Seega on ametikohale nimetamise eeldused (nõuded) asjassepuutuvad ka AdvS §

26 lg 31 teise lause kohaldamisel – kui seadusandja leidis, et AdvS § 26 lõike 31 esimeses

lauses sisalduvasse ametikohtade loetelu ei ole võimalik kanda ametikohta, kuhu isiku

vastuvõtmise lävend on madalam, siis ei ole selle sätte teise lause alusel võimalik

advokatuuri vastu võtta ka muid isikuid, kelle teadmisi ametisse astumisel kontrollitakse

kitsamalt, kui vandeadvokaadi omi.

7.2.

Halduskohtu otsus on MTA juristi/peajuristi ning vandeadvokaadi ülesannete ja

vastutuse võrdlemist puudutavas osas piisavalt põhjendatud ja selge. Halduskohus viitas

„käesolevas asjas kogutud teabele“, milleks on asjassepuutuvad ametijuhendid. Muud teavet

ei ole kohus kogunud. Halduskohus on neid tõendeid õigesti hinnanud. Arvestada tuleb ka

seda, et MTA juristi/peajuristi ülesanded nõustamisel, esindamisel ja dokumentide

5(10)

3-22-1755

koostamisel on n-ö in-house juristi ülesanded, vandeadvokaadi kutsetegevuses on need

toimingud suunatud väljapoole ehk kliendile, kellele vandeadvokaat osutab õigusteenust

sõltumatult ja omal äranägemisel kooskõlas seaduse ning kutse-eetika nõuetega.

7.3.

MTA juristi vastutus ei sarnane vandeadvokaadi omaga. ATS § 80 lg 1 käsitleb üksnes

varalist vastustust ametiasutustele tekitatud kahju eest, samas kui AdvS § 47 ei erista, kelle

ees tekitatud kahju eest advokaat vastutab. Ka ei ole ametnike tegevuse osas kohustusliku

kutsekindlustuse nõuet, erinevalt advokaatidest.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4).

Apellatsioonkaebuse väited ei lükka halduskohtu põhjendusi ümber, ent nendega seoses

märgib ringkonnakohus järgmist.

9. Esiteks nõustub ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga, et vaidlustatud otsuse

tegemine oli advokatuuri juhatuse pädevuses. Halduskohus on kohaselt viidanud advokatuuri

enesekorraldusõigusele ja õigesti sedastanud, et AdvS § 26 lg 32 kohaselt piirdub

kutsesobivuskomisjoni pädevus sama paragrahvi lõike 31 alusel advokatuuri liikmeks astuda

sooviva isiku teadmiste, isikuomaduste, aususe ja kõlbelisuse hindamisega. AdvS § 26 lg 32

näeb ette, et kutsesobivuskomisjon viib läbi advokatuuri vastuvõtmiseks vestluse, hindamaks,

kas isik vastab AdvS § 23 lg 1 punkti 5 nõuetele. AdvS 26 lg 31 ja lg 32 ei näe ette, et just

kutsesobivuskomisjon peab hindama ka AdvS § 26 lg 31 viimases lauses sätestatud eelduste

esinemist. Olukorras, kus seaduse ega advokatuuri kodukorra sätetest ei tulene üheselt, et

sellises küsimuses peaks hinnangu andma kutsesobivuskomisjon, võis selle otsustada juhatus.

10. Eeltoodud seisukohta toetab ka see, et lõpliku otsuse tegemine eelnimetatud isiku

advokatuuri liikmeks võtmise kohta on juhatuse pädevuses vastavalt AdvS § 26 lg 32

viimasele lausele. Isegi kui kutsesobivuskomisjon võtaks mingisuguse seisukoha küsimuses,

kas isiku teatava varasema ametikoha ülesannete keerukus ja vastutus vastavad

vandeadvokaadi töö omadele, ei saaks selline seisukoht ühelgi juhul olla juhatusele siduv,

erinevalt näiteks kutsesobivuskomisjoni otsusest advokaadieksami sooritamise või

mittesooritamise kohta. Ringkonnakohus nõustub ka vastustaja seisukohaga, et AdvS § 26 lg

32 esimeses lauses nimetatud vestluse näol on tegemist omamoodi advokaadieksami

lihtsustatud alternatiiviga, mistõttu on AdvS üldise loogika ning advokatuuri organite vahelise

pädevusjaotusega kooskõlas see, et AdvS § 26 lg 31 alusel advokatuuri liikmeks astuda

sooviva isiku saatmise kutsesobivuskomisjoni ette otsustab juhatus samamoodi nagu ta

otsustab üldises korras advokatuuri liikmeks saada sooviva isiku lubamise

advokaadieksamile. AdvS-i sätetest ega eesmärgist ei tulene kuidagi, et juhatus peaks isiku

kutsesobivuskomisjoni ette lubamise otsustamisel piirduma pelgalt formaalsete asjaolude

kontrollimisega ega võiks teha mingisuguseid hinnangulisi otsustusi küsimustes, mis pole

üheselt antud kutsesobivuskomisjoni pädevusse.

11. Teiseks on halduskohus asjassepuutuvaid materiaalõigusnorme õigesti kohaldades ning

menetlusnorme, sh tõendite hindamist käsitlevaid norme rikkumata põhjendatult leidnud, et

vastustaja võis vaidlustatud otsuses asuda seisukohale, et MTA juristi/peajuristi ametikohtade

tööülesannete keerukus ja vastutus ei vasta vandeadvokaadi töö keerukusele ja vastutusele.

Üldreegli kohaselt tuleb advokatuuri liikmeks saamiseks sooritada eksam. Silmas tuleb

6(10)

3-22-1755

pidada, et AdvS § 26 lg 31 näeb ette erandi advokatuuri liikmeks võtmise üldisest korrast.

Sellise erandi sisustamisel ja kohaldamisel on advokatuuril kui omavalitsuslikel põhimõtetel

tegutseval kutseühendusel (AdvS § 2 lg 1) väga avar kaalutlusruum. Ka advokatuuri

mittekuuluvatel juristidel on võimalik õigusteenust valdavas ulatuses pakkuda. Kohtulik

kontroll sellise erandi kohaldamist puudutava otsuse üle piirdub sellise otsuse meelevaldsuse

kontrollimisega. Siinsel juhul on ilmne, et vaidlustatud otsus ei ole meelevaldne, kaebaja

suhtes diskrimineeriv ega vastuolus AdvS § 26 lg 31 eesmärgiga.

12. Mis puudutab seda, et teadaolevalt ei ole eelviidatud sätte alusel advokatuuri seni vastu

võetud mitte ühtegi isikut, siis ei nõustu ringkonnakohus kaebaja seisukohaga, nagu oleks

advokatuuri praktika muutnud selle sätte sisutuks. Tegemist ongi väga erandliku võimalusega.

Kõnealuse erandi eesmärk on anda advokatuurile võimalus võtta advokaadieksameid

sooritamata enda liikmeks vandeadvokaadina selline isik, kelle puhul saab advokatuur selle

isiku eelnevatel ametikohtadel täidetud ülesannete ja sellega seoses kantud vastuse pinnalt

mõistliku kahtluseta asuda seisukohale, et tal on olemas piisavad teadmised, oskused ja

kogemused, saamaks hakkama vandeadvokaadi tööga , ilma et oleks põhjust kontrollida tema

õigusalaseid teadmisi ja ilma et ta peaks eelnevalt omandama advokatuuris õigusteenuse

osutamisega seotud kogemusi vandeadvokaadi abina.

13. Eeltoodu määrab suuresti ära ka põhjendamiskohustuse ulatuse – kuna AdvS § 26 lg 31

alusel isiku vandeadvokaadina advokatuuri liikmeks võtmist tuleb käsitada erandina ning

kuna selle erandi kohaldamata jätmine ei võta isikult võimalust saada advokatuuri liikmeks

üldises korras, siis peab advokatuuri juhatus hoolikalt põhjendama sellise erandi kohaldamist,

ent ei pea selle erandi kohaldamata jätmisel asuma väga üksikasjalikult põhjendama, miks

teatava muu varasema ameti- või töökoha ülesannete keerukus ja vastutus ei vasta

vandeadvokaadi töö ülesannete keerukusele ja vastutusele.

14. Siinsel juhul nähtub vaidlustatud otsusest selgelt, et vastustaja hinnangul ei vasta MTA

juristi/peajuristi ametikoha ülesannete keerukus ja vastutus vandeadvokaadi töö omadele

eelkõige seetõttu, et MTA jurist/peajurist keskendub oma töös õigusnõustamisele ja sellega

seotud toimingute tegemisele (sh kohtus esindamisele, menetlus- ja muude õigusdokumentide

koostamisele jne) ühe konkreetse riigiasutuse pädevuse teostamisega seotud

õigusvaldkondades ning teeb seda ametnikuna, alludes hierarhias kõrgemalseisvale

ametnikule, samas kui vandeadvokaadilt eeldatakse suutlikkust osutada iseseisvalt (st ilma

temast hierarhiliselt kõrgemalseisva ametiisiku toe ja kontrollita) õigusteenuse osutamist

erinevates õigusvaldkondades või vähemalt piisavaid teadmisi ja oskusi kõiksugu erinevatest

õigusvaldkondadest selleks, et korraldada advokaadibüroo tegevus selliselt, et klient saaks

vajaliku, kvaliteetse ja õigeaegse õigusteenuse. See, et reaalselt on valdav osa tegutsevatest

vandeadvokaatidest spetsialiseerunud mõnele konkreetsele valdkonnale, mis ei pruugi olla

sugugi kitsam kui see, millega seotud ülesandeid täitis kaebaja MTA juristi/peajuristi

ametikohal, ei ole siinkohal oluline. Samuti ei ole oluline see, et nii mõnigi vandeadvokaat ei

pruugi kogu oma karjääri jooksul kuuluda kunagi advokaadibüroo pidajate hulka. AdvS § 26

lg 31 teist lauset ei saa põhimõtteliselt mõista selliselt, et advokatuur peab selle sätte alusel

liikmeks astuda soovija varasema töö- või ametikohta ülesannete keerukust hindama lähtudes

mõne reaalselt tegutseva keskmise vandeadvokaadi tegevusest.

15. Küsimus, millele advokatuur peab eelviidatud erandi kohaldamisel vastuse leidma, on

niisiis see, kas asjaomase isiku varasemate ametikohtade ülesannete keerukus ja vastutuse

ulatus on sellised, mis veenavad kahtluseta selles, et isiku teadmiste kontrollimine

7(10)

3-22-1755

advokaadieksamil ning kogemuse omandamine vandeadvokaadi abina oleks tarbetu. Kui

advokatuuri juhatus selles üldjoontes ratsionaalsel põhjusel kahtleb, võib ta erandi

kohaldamisest keelduda. Siinsel juhul on juba pelgalt asjaolu, et MTA juristi/peajuristi

ametikoha sisuks ei ole õigusteenuse osutamine iseseisvalt ja omal vastutusel, nagu

vandeadvokaadi puhul, nagu ka asjaolu, et vandeadvokaadiks saamise eelduseks on

õigusteadmised märksa suuremas hulgas õigusvaldkondades kui need, mille kogemuse saab

töötamisest MTA juristi/peajuristi ametikohal, piisav eelnimetatud kahtluse õigustamiseks.

16. Kaebajal on õigus, et AdvS § 26 lg 31 ei sisalda kinnist loetelu ametikohtadest, mis oma

keerukuselt ja vastutuselt vastavad vandeadvokaadi omadele. Kaebaja leiab aga ekslikult,

nagu oleks halduskohus asunud teistsugusele seisukohale. Vaidlustatud kohtuotsuse punktis

6.2. on halduskohus sellega, et riigiasutuste juriste ei ole nimetatud osundatud sätte esimeses

lauses, soovinud arusaadavalt viidata sellele, et seadusandja ei ole esimeses lauses nimetamata

ametikohtade puhul soovinud kuidagi eriliselt advokatuuri kaalutlusruumi piirata.

17. Erinevalt kaebajast leiab ringkonnakohus, et vastustaja võis vaidlustatud otsuse tegemisel

võrrelda MTA juristi/peajuristi ametisse nimetamise eeldusi advokaadiks saamise eeldustega.

Nimelt kõige olulisemaks erinevuseks üldises korras ja AdvS § 26 lg 31 alusel advokatuuri

liikmeks saamisel on see, et esimesel juhul peab kandidaat advokatuurieksamil näitama oma

õigusalaseid teadmisi, teisel juhul aga mitte. See tähendab, et AdvS § 26 lg 31 alusel saab

advokatuuri liikmeks võtta põhimõtteliselt isiku, kes on varem töötanud sellistel töö- või

ametikohtadel, mille puhul saab eeldada, et vastavate töö- või teenistusülesannete täitmiseks

ja sellega kaasneva vastutuse kandmiseks pidid isikul olema vähemalt üldjoontes

samasugused teadmised, oskused ja kogemused, nagu peavad olema vandeadvokaadil. Sellise

eelduse on seadusandja sõnaselgelt ette näinud AdvS § 26 lg 31 esimeses lauses nimetatud

ametikohtade puhul. Seejuures ei ole oluline, kuidas selles esimeses lauses nimetatud

ametikohtadele nimetamisel kandidaadi õigusalaseid teadmisi tegelikult kontrollitakse.

Nimelt, nagu halduskohus õigesti osutas, väljendab AdvS § 26 lg 31 seadusandja soovi

lihtsustada liikumist teatavate õiguselukutsete vahel. Tegemist oli seadusandja pragmaatilise

valikuga, mille eesmärk riigi seisukohast oli eelkõige hõlbustada võimalusi värvata

kohtunikeks ja prokurörideks vandeadvokaate, kelle motivatsiooni sellistele ametikohtadele

kandideerida pärssis varasem eraldi eksami sooritamise kohustus. Sellisest lahendusest oli

samavõrd huvitatud advokatuur, et suurendada võimalusi värvata oma liikmeskonda

kohtuniku- ja prokuröriametis töötavaid spetsialiste. Seadusandja sellisest valikust ei saa aga

kuidagi järeldada, et AdvS § 26 lg 31 teist lauset tuleks tõlgendada võimalikult laialt või et

seadusandja eesmärk oleks advokatuuri liikmeskonna laiendamine ka kõikvõimalike selle

lõike esimeses lauses nimetamata õigusala-professionaalidega sõltumata sellest, kas

advokatuur seda ise otstarbekaks peab. AdvS § 26 lg 31 teises lauses osutatud ametikohtade

puhul ei ole iseenesest põhjust eeldada, et sellist ameti- või töökohta täites pidid isikul olema

vandeadvokaadilt nõutavaga samaväärsed õigusteadmised, kui vaadeldavale ameti- või

töökohale asumise nõuded eelkõige õigusteadmiste osas ei ole samaväärsed vandeadvokaadile

esitatavate nõuetega.

18. Ringkonnakohus tõdeb, et MTA juristi/peajuristi ametikoha puhul ei olnud advokatuuril

põhjust sellisest eeldusest lähtuda. Selle kohta, et MTA juristi/peajuristi ametisse nimetamise

eelselt oleks kaebaja õigusteadmisi kontrollitud vandeadvokaadi eksamiga samaväärselt (st et

oleks olnud sarnase keerukuse eksam, mida oleks hinnanud advokatuuri

kutsesobivuskomisjoniga sarnane organ), ei ole mistahes tõendeid. Teatav teadmiste kontroll

8(10)

3-22-1755

MTA juristi/peajuristi ametikohale kandideerimise protsessis ei ole ühelgi juhul samastatav ei

vandeadvokaadi eksamiga ega ka kohtunikueksamiga, millele viitas kaebaja. Liiati osutas

vastustaja õigesti sellele, et kaebaja esitatud ametijuhendite (dtl 38, 44) kohaselt oli MTA

juristi/peajuristi ametikoha haridusnõudeks märgitud „magistrikraad või selle omandamine“.

Olukorras, kus isegi ametikoha haridusnõue oli madalam kui vandeadvokaadi puhul, ei saa

eeldada, et ametikoha ülesanded olid keerukuselt samaväärsed vandeadvokaadi omadega.

Siinkohal tuleb korrata, et vaidlustatud otsuses ei hinnanud vastustaja ega pidanudki hindama

konkreetselt kaebaja teadmisi, oskusi ja kogemusi, vaid kaebaja viidatud ametikohtade

ülesandeid ja vastustust võrrelduna vandeadvokaadi omadega. Teisisõnu – vastustaja ei

otsustanud mitte seda, kas kaebaja saaks hakkama vandeadvokaadi tööga, vaid seda, kas

asjaolusid arvestades võiks mistahes isik, kellel on varasemast kaebajaga samasugune

töökogemus MTA juristi/peajuristi ametikohtadel, saaks sellega hakkama, ilma et oleks vaja

kontrollida tema teadmisi advokaadieksamil ja ilma et ta peaks omandama kogemusi

vandeadvokaadi abina.

19. Selles, et kaebaja täitis MTA juristi/peajuristi ametis ülesandeid, mis kattusid paljus

advokaadi ülesannetega õigusteenuse osutamisel, ei ole mõistlikku kahtlust. Põhimõtteliselt

samamoodi on see aga väga paljude riigiasutustes või kohaliku omavalitsuse asutustes

töötavate juristide puhul, kelle ülesanded hõlmavad oma asutuse nõustamist mitmesugustes

praktilistes õigusküsimustes, asutuse esindamist kohtus jne. Nii on see ka ettevõtete in-house

juristide puhul, kelle hulgas võib seejuures olla selliseid, kelle õigusteadmised, töökogemus ja

oskused ületaksid väga paljude ametis olevate vandeadvokaatide omasid. Ometi ei ole see

põhjus, miks peaks advokatuur sedalaadi ametikohad lugema AdvS § 26 lg 31 teise lause

kohaldamisalasse kuuluvaks ning võtma vastava isiku vandeadvokaadina advokatuuri

liikmeks lihtsustatud korras, nõudmata oma õigusteadmiste näitamist advokaadieksamil.

20. Ringkonnakohus ei nõustu ka kaebaja väitega, et MTA peajuristi ametiülesannete hulka

kuuluv juhendamiskohustus on võrreldav advokatuuris vandeadvokaadist patrooni rolliga.

Ringkonnakohus nõustub selles osas vaidlustatud otsuse teise lehekülje viimases lõigus

esitatud põhjendustega. Patrooni roll ja vastutus advokatuuri liikmete osutatavate

õigusteenuste võimalikult ühtse standardi kujundamisel ning noorte advokaatide ette

valmistamisel iseseisvalt kvaliteetse õigusteenuse osutamiseks on advokatuuri kui

kutseorganisatsiooni jaoks väga olulise tähtsusega. Vandeadvokaat peab olema suuteline

patrooni rolli välja kandma. See, milline varasem töökogemus on AdvS § 26 lg 31

kohaldamise kontekstis patrooni rolli täitmiseks piisav ja milline mitte, on advokatuuri

juhatuse otsustada ning kohus saab sekkuda sellesse vaid juhul, kui otsus on selgelt

meelevaldne. Siinsel juhul see nii ei olnud.

21. Ringkonnakohus ei nõustu ka kaebaja etteheitega, et vastustaja ei võinud arvesse võtta

seda, et MTA juristi/peajuristi ametiülesannete täitmine ei anna vajalikku kogemust

advokaadibüroo pidamiseks. Tõsi on, et vastavalt AdvS § 49 lõikele 21 saab AdvS § 26 lg 31

alusel advokatuuri liikmeks võetud vandeadvokaat advokaadibürood pidama hakata alles

pärast üheaastast tegutsemist advokatuuri liikmena. See aga ei vähenda kuidagi advokatuuri

juhatuse võimalust võtta mistahes varasema ameti- või töökoha ülesannete keerukuse ja

vastuse vandeadvokaadi omadega võrdlemisel arvesse ka seda, kas või mil määral hõlmas

vaadeldaval varasemal töö- või ametikohal töötamine selliseid funktsioone ja vastustust, mida

tuleb vandeadvokaadil täita või kanda advokaadibüroo pidajana.

9(10)

3-22-1755

22. Selles, et AdvS § 26 lg 31 teises lauses nimetatud ametikoha ülesandeid ei pea kattuma

sajaprotsendiliselt vandeadvokaadi omadega, on kaebajal mõistagi õigus. See ei vähenda aga

kuidagi vastustaja kaalutlusruumi otsustamaks selle üle, kui suur peab kattuvus olema selleks,

et lugeda varasema ametikoha ülesannete keerukus ja vastutus „vastavaks“ selle sätte

tähenduses. Seetõttu ei pidanud halduskohus hakkama üksikasjalikult hindama seda, millised

MTA juristi/peajuristi ülesanded on samasisulised vandeadvokaadi omadega ega hakkama ise

üksikasjalikult võrdlema nende ülesannete ja vastutuse vastavust. Halduskohtu kontroll pidi

piirduma vastustaja otsuse meelevaldsuse puudumise kontrollimisega ning selle kontrolli

tulemusena asus halduskohus õigele seisukohale ning jättis kaebuse õigesti rahuldamata.

Vastustaja otsus jäi talle seadusest tuleneva kaalutlusõiguse piiridesse ja oli kooskõlas

kaalutlusõiguse eesmärgiga ning seega õiguspärane.

23. Tulenevalt HKMS § 108 lõikest 1 ning sellest, et vastustaja ei ole taotlenud

menetluskulude välja mõistmist, jäävad apellatsioonimenetluse kulud poolte endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

10(10)