2-23-145216/13 · Viru Maakohus Rakvere kohtumaja

TAGASELJA

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Viru Maakohus

Kohtunik

Marika Leimann

Otsuse tegemise aeg ja koht

02.05.2025, Rakvere

Tsiviilasja number

2-23-145216

Tsiviilasi

Aktiva Finance Group OÜ hagiavaldus R. G. vastu

võlgnevuse nõudes

Hagi hind

290,98 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

HAGEJA:

Aktiva Finance Group OÜ, rk 10746479, asukoht XXX,

lepingulised esindajad kuni 31.12.2024 Sigrid Rahkema ja Ahto

Järvela

KOSTJA:

R. G., ik XXX, elukoht hagiavalduses XXX, tegelik elukoht

teadmata

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Hagi rahuldada tagaseljaotsusega osaliselt.

2. Välja mõista kostjalt R. G.-lt hageja Aktiva Finance Group OÜ kasuks I AS ja R. G.

vahel 25.08.2022 sõlmitud järelmaksu lepingust nr xxxx tulenev tasumata

põhivõlgnevus 166,10 eurot, tasumata intressid 1,50 eurot, 02.05.2025 seisuga

sissenõutavaks muutunud viivised 36,94 eurot ja sissenõudmiskulud 20 eurot.

3. Välja mõista kostjalt R. G.-lt hageja Aktiva Finance Group OÜ kasuks TsMS § 367

alusel edaspidine viivis VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras

põhivõlgnevuse (166,10 euro) tasumata jäägilt alates 03.05.2025 kuni põhivõlgnevuse

166,10 euro tasumiseni.

4. Jätta rahuldamata hageja Aktiva Finance Group OÜ põhinõue 27,56 eurot,

intressinõue 14,71 eurot, haldustasu nõue 4 eurot, viivisenõue 5,56 eurot ning

sissenõudmiskulude nõue 10 eurot.

5. Jätta menetluskulud 76% ulatuses kostja R. G. kanda ja 24% ulatuses hageja Aktiva

Finance Group OÜ kanda ning välja mõista R. G.-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks

menetluskulude katteks 228 eurot.

6. Välja mõista kostjalt R. G.-lt hageja Aktiva Finance Group OÜ kasuks viivis

menetluskuludelt (228 eurolt) alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni

menetluskulude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

7. Tagaseljaotsus kuulub täitmisele viivitamatult.

8. Toimetada kohtuotsuse resolutsioon kostjale väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu

kätte, kui muud kättetoimetamise viisid ei õnnestu.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele on hagejal õigus esitada apellatsioonkaebus kohtuotsuse kättetoimetamisest

arvates Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul. Kui apellant soovib asja arutamist

kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on

nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg.6 § 633 lg.7).

Kostjal on õigus esitada 30 päeva jooksul tagaseljaotsuse kättesaamisest või avaliku

kättetoimetamise korral tagaseljaotsusest või selle täitmiseks algatatud täitemenetlusest

teadasaamisest TsMS § 416 nõuetele vastav kaja menetluse taastamiseks. Kajale tuleb lisada

kõik vajalikud dokumendid asja ettevalmistamise lõpuleviimiseks (TsMS § 394 ja TsMS §

416).

Kaja esitamisel tuleb kostjal tasuda riigilõivu poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 100 eurot

ja mitte rohkem kui 2100 eurot, mis tuleb kanda Rahandusministeeriumi arvelduskontole nr

EE571010220229377229 AS-is SEB Pank või arvelduskontole nr EE062200221059223099 AS-is

Swedbank, märkides selgitusse tsiviilasja numbri.

Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi

taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille

tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või

riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise

taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Hageja nõuded

1. Aktiva Finance Group OÜ esitas 08.11.2023 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse

avalduse ning seoses maksekäsu kiirmenetluse lõpetamisega ja menetluse jätkamisega

hagimenetluses, Viru Maakohtule 13.02.2024 hagi R. G. vastu võlgnevuse nõudes ning

12.06.2024 ja 13.06.2024 hagiavalduse täienduse koos lisadega.

2. Esitatud hagiavalduse ja täienduse kohaselt sõlmisid R. G. ja AS I 25.08.2022

järelmaksulepingu nr. xxxx, millede alusel sai kostja kauba järelmaksuga. Vastavalt lepingule

soetas kostja kauba maksumusega 331,99 eurot, millest tasus kostja sissemaksena 131,99 eurot

ning kostja pidi seega tagastama krediidisumma 200 eurot. Kostja on kinnitanud, et on tutvunud

ja nõustunud lepingu lahutamatuks osaks olevate I AS järelmaksulepingu tingimustega,

üldtingimustega (lepingu põhitingimuste p. 1).

Lepingu nr. xxxx krediidi kulukuse määr on 37,56% aastas ja intressimäär 14,9% aastas. Krediidi

kulukuse määra arvutamisel on arvesse võetud krediidisummat, intressimäära, krediidisumma

tagastamise lõpptähtpäeva, maksete tähtpäevasid, laenulepingu sõlmimise tasu ja igakuist lepingu

haldustasu kooskõlas VÕS § 404 lg-ga 21. Viimase osamakse tähtajaks oli 15.09.2027, igakuise

osamakse suuruseks 6,89 eurot ja igakuiseks haldustasuks 1 euro.

3. Krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise

põhimõtet. Hageja on omandanud teabe lähtudes VÕS § 403⁴ lg-dest 2, 3 ja 4, mis võimaldaks

täita krediidivõimelisuse hindamise nõude KAVS § 49 ja § 50 kohaselt. Tulenevalt KAVS § 49 on

krediidiandjal kohustus kontrollida laenutaotleja sissetulekut ning veenduda tema

maksevõimekuses. Muu hulgas kontrollib laenuhaldur analüüsi raames ka kliendi igakuiseid

kohustusi. Tulenevalt sellest, et krediidiandjatele ei ole sätestatud mitte ühegi regulatsiooniga

sissetulekute ning kohustuste suhtarvu (näiteks nagu on kodulaenude väljastamise puhul

maksimaalseks suhtarvuks 50%), siis lähtuti sellel ajal kehtinud laenude väljastamise poliitika

raames printsiibist, et sissetulekud peavad olema suuremad kui igakuised kohustused. Hageja on

hinnanud kostja krediidivõimelisust põhjalikult ja jõudnud positiivsete otsuseni. Hageja on

seisukohal, et on põhjalikult kontrollinud kostja krediidivõimelisust, teinud kõik endast oleneva

kostja krediidivõimelisuse teada saamiseks ning ei ole rikkunud vastutustundliku laenamise

põhimõtet, kuivõrd hageja on tuvastanud, et kostja igakuised kohustused olid väiksemad, kui

kostja sissetulekud.

Hageja märgib, et kui taotluste täitmisel esitas kostja hagejale ebaõigeid andmeid, ei saa viimasele

ette heita vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist. Hageja ei saa eeldada, et temale

esitatud andmed ei ole õiged. Kui krediidi taotlemisel on kostja esitanud hagejale ebaõiged

andmed, siis on kostja on sellise käitumisega läinud vastuollu VÕS § 6 lg-s 1 sätestatud hea usu

põhimõttega, mille kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu

põhimõttest lähtuvalt. Kui kostja teadis, et ta suuremate finantskohustuste võtmisel ei ole

suuteline neid täitma, ei oleks tohtinud lepingut sõlmida.

Hageja esitab tõendina laenutaotluse ja maksehäireregistri väljavõtte. Taotluses märkis kostja oma

igakuiseks sissetulekuks 1790 eurot ja kohustusteks 320 eurot. Krediidivõimelisuse hindamise

protsessis tegi esialgne võlausaldaja päringud ainult maksehäireregistritesse. Krediiditaotluse

esitamise ajal kehtivaid ega varasemaid maksehäireid polnud. Antud lepingu puhul puuduvad

andmed pensionikeskusest või EMTA-st. VÕS § 4034 lg 2 kohaselt omandab esialgne

võlausaldaja muuhulgas andmeid kostja varalise seisundi, regulaarse sissetuleku ja teiste varaliste

kohustuste kohta taotlusest. Taotlus oli esitatud läbi veebi keskonna 2022 aastal. See tähendab, et

klient on andmed veebis ise sisestanud ning ka nende õigsust seeläbi kinnitanud. Taotluse otsus

oli automaatselt positiivne. Lepingu põhiselt on kliendil kohustus jälgida lepingus määratud

maksetähtaegu ning vastavalt lepingule esitatakse kliendile maksete hilinemistel vastavad

viivsetasud. Võlgnevuse maksetähtaja möödumisel lisatakse viivisetasud järgmisele kuule.

Viivisetasude lisandumine lõppeb siis kui võlgnevused saavad õigeaegselt tasutud. Samuti

edastatakse võlgnevuste puhul kliendile igakuiselt SMS teavitused täpsete selle hetke seisude

võlgnevustega. Antud järelmaksulepingu puhul ei ole klient maksetähtaegadest kinni pidanud,

tagasimaksed pole laekunud. Krediidivõimelisuse hindamise protsessis tehti päringud

Maksehäireregistritesse. Krediiditaotluse esitamise ajal kehtivaid maksehäireid polnud. Inbank on

teinud vastavalt KAVS § 49 lg 3 punktile 3 mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste

dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse

sissetuleku suuruse arvutamisel. Pank eeldab, et tarbijatel on enda finantsseisundi (sh regulaarse

sissetuleku) kohta kõige täpsem informatsioon ning tarbijad esitavad pangale täpset ja tõest

informatsiooni. Pank kasutab riskipõhist lähenemist tarbijate sissetuleku kontrollimiseks. Pank

rakendab erinevaid riskikontrolle, mis võivad põhjustada negatiivse otsuse (näiteks varasem

maksekäitumine) või pangakonto väljavõtte esitamise kohustuse. Negatiivne otsus või sissetuleku

tõendamise kohustus rakendub ennekõike juhul, kui tarbija poolt esitatud ning tema kohta

erinevatest allikatest saadud informatsiooni kogumis vaadeldes tekib kahtlus tarbija poolt esitatud

informatsiooni õigsuses lähtuvalt panga varasemast kogemusest sarnaste näitajatega

tarbijagruppidega. Isikusamasuse tuvastamine käis Smart-ID või Mobiil-IDga PIN 1

sisestamisega.

Seega on hageja tõendanud, et on kogutud ja kontrollitud (sh analüüsinud teavet enne

krediidilepingu sõlmimist) kostja majandusliku seisu, s.o sissetulekute, vara ja kohustuste kohta.

Hageja rõhutab, et seadusest ei tulene nõuet, et tarbijalt tuleb igal juhul krediidi taotlemisel nõuda

kontoväljavõtet, vaid krediidiandjal tuleb adekvaatselt hinnata laenutaotleja krediidivõimelisust.

Hageja on seisukohal, et pangakonto väljavõtte saab jätta tarbijalt välja nõudmata kui muu

informatsioon on krediidivõime hindamiseks piisav. Samuti tuleb lähtuda antava krediidi

summast.

Hageja selgitab, et kostja poolt sõlmitud järelmaksu lepingu puhul on tegemist pangatootega,

mille puhul on välja kujunenud teatud teenusstandard, mille kohaselt teeb pank kiireid otsuseid

ning tulenevalt summa väiksusest ning osamaksete väiksusest ei rakendatud eeltoodu tõttu

kontoanalüüsi. Arvestades hagi aluseks oleva laenulepingu laenusummat, osamakse suurust ning

lepinguga kaasnevaid kohustusi tervikuna, oli võetud kohustuse täitmine kostjale jõukohane.

Kostja puhul oli tegemist piisava sissetulekuga inimesega ehk täiesti usaldusväärse laenuvõtjaga,

kes on seega võimeline lepingulisi kohustusi raskuseteta täitma.

Krediidiandjal ei ole võimalik võtta krediidivõimekuse hindamisel arvesse andmeid, mis ei ole

talle mitte kuidagi kättesaadavad või nähtavad või mida laenusaajale ei avaldata. Samuti on

krediidiandja selgitanud laenulepingust tulenevaid õiguseid ja kohustusi ning see info on

edastatud ka kirjalikult kostjale (laenuleping ja Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabeleht).

Kostja on sõlminud lepingu ja kinnitanud, et lepingu tingimused on arusaadavad.

4. Kostja kohustus lepingust tulenevad kohustused täitma vastavalt lepingus kokku lepitule.

Kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt, mistõttu saatis esialgne võlausaldaja

06.06.2023 kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg

võlgnevuse tasumiseks vastavalt VÕS § 416 lg-le 1. 27.06.2023 saatis esialgne võlausaldaja

kostjale teatise lepingu lõpetamise kohta, kuna kostja ei tasunud enda võlgnevust ka täiendava

tähtaja jooksul. AS I loovutas 30.06.2023 kostja vastase nõude OÜ Aktiva Finance Group-le koos

õigusega nõuda kõrvalnõudeid. Hageja lisab hagiavaldusele teatise nõude loovutamisest, mis

saadeti kostjale.

5. Lepingu alusel soetas kostja kauba maksumusega 200 eurot. Kostja kohustus kauba eest tasuma

lepingus kokku lepitud maksegraafiku alusel perioodil 15.10.2022-15.09.2027. Kostjalt on

toimunud laekumisi põhiosa katteks summas 6,34 eurot (2. osamakse 15.11.2022 kuni 5.

osamakse 15.02.2023), seega on tasumata põhiosa summas 193,66 eurot.

Pooled on laenulepingu põhi- ja üldtingimustes kokku leppinud, et kostja on kohustatud tasuma

intressi. Lepingu punkti 6 kohaselt: intressi arvestamine teenuselepingu jõustumise päevast (k.a).

Intressi arvestamisel lähtume tegelikust päevade arvust kuus ja 360-päevasest aastast. Lepingus on

pooled kokku leppinud intressimääras 14,9% aastas so 0,14 eurot päevas. Kostjal on

intressivõlgnevus alates 6. osamaksest, s.o 15.03.2023 kuni ülesütlemiseni 27.06.2023 kokku

summas 16,21 eurot (3,63 + 3,97 + 3,80 + 3,89 + 0,92). Intressi 0,92 eurot on arvestatud

15.06.2023 kuni ülesütlemiseni 27.06.2023 eest. Kostja intressi tasunud ei ole.

Vastavalt lepingule ja maksegraafikule oli kostja kohustatud tasuma lepingu haldustasu, mis on

lepingu kohaselt 1 eurot kuus. 27.06.2023 lepingu ülesütlemise seisuga oli kostjal tasumata

15.03.2023- 15.06.2023 osamaksete haldustasud, s.o. 4 eurot (4 x 1).

Hageja on kohtuvälises menetluses korduvalt kostjale saatnud maksemeeldetuletusi, kuid

vaatamata meeldetuletusele ei ole kostja võlgnevust likvideerinud. Hagejal on õigus küsida võla

sissenõudmiskulusid peale lepingu ülesütlemist lähtudes VÕS 1132 lõikes 2 sätestatust. Hageja

esitab tõendina hageja poolt kostjale saadetud kirjad. Hageja sissenõudekulude summa 30 euro

kujunemine: 03.07.2023 tasulise kirja saatmine 15 eurot, 26.07.2023 tasulise kirja saatmine 5

eurot, 21.08.2023 tasulise kirja saatmine 5 eurot ja muud makseviivitusega tekkinud kulud 5

eurot. Võlgniku makseviivitusega seotud muud kulud sisaldavad mh nõude andmete töötlemise ja

kontrollimise kulu, kontaktandmete otsingu ja päringu kulu, võlgnikule vastamisega seotud kulud,

võlanõuete selgitamine ja vastuväidetele vastamine telefoni teel, emaili teel, võlgnikule tehtavate

kõnede kulud, võlanõude avaldamisega tehtud kulud.

Kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja tulenevalt VÕS § 101 lg 1 p-st 1 ja 6 nõuda

kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlgnikult viivist.

Hageja selgitab, et Riigikohus on selgelt väljendanud seisukohta, et tarbijakrediidilepingu puhul

on võlausaldajal õigus nõuda viivist samas suuruses, mis on lepingus kokku lepitud intressimäär

(juhul, kui see on kõrgem kui seadusjärgne viivisemäär, mis käesolevas kaasuses nii ka on).

Käesoleval juhul on hageja ja kostja vahel sõlmitud tarbijakrediidilepingus kokku lepitud

intressimäär kõrgem kui VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määr. Ühtlasi on ka lepingus

kokku lepitud, et viivisemäärana kohaldub lepingus kokku lepitud intressimäär. Seetõttu saab ja

tuleb antud olukorras lugeda kohalduvaks viivisemääraks lepingus kokku lepitud intressimäär.

Lepingu alusel nõuab hageja viivist põhivõla summalt 193,66 eurot lepingu ülesütlemisele

järgnevast päevast alates s.o 28.06.2023 kuni hagiavalduse esitamiseni 13.02.2024 lepingus kokku

lepitud laenuintressi aastase määraga võrdses määras s.o 14,9% aastas, kooskõlas VÕS § 113 lg 1

kolmanda lausega. Hageja nõuab viivist summas 18,25 eurot. Hageja esitab viivise arvestuse

lisana. Hageja palub kohtul lisaks hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisele välja

mõista lepingujärgse intressimääraga võrdses määras edaspidine viivis 14,9% aastas alates

14.02.2024 kuni põhinõude täitmiseni.

Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda ning menetluskuludelt palub hageja välja mõista

viivise lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses.

Kostja vastuväited

6. Kostjale on hagimaterjalid kätte toimetatud 14.09.2024 TsMS § 317 lg 12 ja lg 3 kohaselt

avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded 29.08.2024. Kostjat on kohustatud hagile

vastama 14 päeva jooksul alates dokumentide kättetoimetamisest ning hoiatatud TsMS § 407

tagajärgede eest. Kostja ei ole kirjaliku vastust hagiavaldusele esitanud.

Kohtu kohaldatud seadused, tuvastatud asjaolud, järeldused

7. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 kohaselt võib kohus hageja nõusolekul

hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud

ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi

kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse

hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. TsMS § 394 lg 5 kohaselt hagile

vastuse esitamise tähtaeg peab olema vähemalt 14 päeva hagi kättetoimetamisest alates. Seda

tähtaega on järgitud. Kohus edastas kostjale kohtunõude hagiavaldusele kirjaliku vastuse

esitamiseks 14 päeva jooksul väljaandes Ametlikud Teadaanded teate avaldamisele järgnevast

päevast arvates. TsMS § 317 lg 5 kohaselt loetakse dokument avalikult kättetoimetatuks 15 päeva

möödumisel väljavõtte väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumise päevast. Teade avaldati

29.08.2024 ja loeti kättetoimetatuks 14.09.2024, seega tuli kostjal vastus esitada hiljemalt

30.09.2024. Kostja kohtule vastanud ja vastuväiteid hagile esitanud ei ole. TsMS § 407 lg 3

kohaselt võib tagaseljaotsuse TsMS § 407 lg 1 nimetatud juhul teha kohtuistungit pidamata.

8. TsMS § 407 lg 1 mõtte kohaselt saab kohus lugeda kostja poolt omaksvõetuks küll hageja

esitatud faktilised väited, kuid hageja nõude õigusliku põhjendatuse hindamisel tuleb siiski

kontrollida ka hageja nõude arvestuse ning sellega seotud õiguslike väidete vastavust esitatud

dokumentidele. Kohus leiab, et hagi on õiguslikult põhjendatud osaliselt, mistõttu saab hagi

tagaseljaotsusega rahuldada üksnes osaliselt. Osas, milles hagi ei ole õiguslikult põhjendatud, jääb

hagi TsMS § 407 lg 6 alusel rahuldamata.

9. Vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 164 lõikele 1 võib võlausaldaja oma nõude võlgniku

nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude

loovutamine). VÕS § 164 lg 2 sätestab, et nõude loovutamisega astub uus võlausaldaja senise

asemele. Hageja on esitanud kohtule kostjale adresseeritud teatise nõude loovutamise kohta (dtl

40), millest nähtub, et AS I on 30.06.2023 loovutanud poolte vahel sõlmitud lepingust nr xxxx

tulenevad nõuded Aktiva Finance Group OÜ-le.

10. VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 kohaselt

tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 82 kohaselt kui kohustuse täitmise

tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel

tähtpäeval. VÕS § 402 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma

majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti

või laenu. Vaidlus puudub selles, et kostja on füüsiline isik, kes ei tegutse oma majandus- ja

kutsetegevuses, seega on kostja tarbija VÕS § 1 lg 5 tähenduses.

11. Hageja on esitanud kostja vastu lepingulise nõude, tuginedes sellele, et kostja R. G. on AS-ga

I (Xxxx UAB vahendusel) sõlminud 25.08.2022 järelmaksulepingu nr. xxxx, millede alusel sai

kostja kauba järelmaksuga summas 200 eurot. Lisatud järelmaksulepingu ja Euroopa

Tarbijakrediidi Standardinfo Teabelehe p 3 kohaselt on lepingu intressimäär aastas 14,9%,

krediidi kulukuse määr 37,56% aastas, lepingu haldustasu 1 euro kuus. Viivise määras pooled

kokku leppinud ei ole.

12. Tarbijakrediidilepingu kehtivuse kontrollimiseks tuleb esmalt kindlaks teha, kas tarbijale

antud krediidi kulukuse määr ehk krediidi kogukulu tarbijale (VÕS § 406 lg 1) on seadusega

kooskõlas. VÕS § 4062 lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava

krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase

kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Seega peab

krediidiandja või nõude loovutamise korral tema eriõigusjärglane tooma tarbija vastu

krediidilepingust tulenevate nõuete maksmapanekuks esile, milline on tarbijakrediidilepingust

tulenev krediidi kogukulu tarbijale, ja esitama vajalikud andmed selle kontrollimiseks. Vastasel

juhul ei ole kohtul võimalik kontrollida, kas laenuleping kehtib.

13. Lepingu sõlmimise ajal 25.08.2022 oli viimati Eesti Panga poolt avaldatud tarbimislaenude

krediidi kulukuse määr 16,3% (vt Eesti Panga kodulehelt https://statistika.eestipank.ee/#/et/p/147/

r/2273/2102), seega peaks VÕS § 4062 lg 1 kohaldumiseks olema krediidi kulukuse määr üle

48,9% aastas. Lepingu järgne krediidi kulukuse määr 37,56% aastas Eesti Panga avaldatud

krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse kolmekordset määra ei ületa.

Seega leping ei ole VÕS § 4062 lg 1 järgi tühine krediidikulukuse määra suuruse tõttu.

14. Tulenevalt VÕS § 4034 lg-st 1 on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima ka

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on

krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud: 1) omandama teabe, mis

võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi

maksma (teabe saamise kohustus) ja 2) hindama tarbija krediidivõimelisust.

15. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate

asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise

kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral

küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet

koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate

maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku

suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija

kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des

1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja tarbija kohta

omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: 1) tarbija varaline

seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud

füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis,

ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); 2) tarbija varalised kohustused,

sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja

intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud

kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2ja 4); 3) tarbija

varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); 4) tarbija

varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste

võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal

puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei

saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal

sellekohast infot küsida tarbijalt endalt.

16. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija

krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet

küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija

krediidivõimelisuse hindamiseks.

17. Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima

nõuetekohase hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad

mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe

saamise kohustuse täitmisel saadud teave) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause). Lisaks peab

krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks

mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas kohustust võtta

tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija

sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab

krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude

tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse

arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3).

18. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid sissetulekuid, mida

laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas

perspektiivis (RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710/105, p 29.2). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei

võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda

esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima

vajaduse korral tarbijalt lisateavet.

19. VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul,

kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale krediiti

üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et

krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel. Sealjuures ei

saa võlgnevuse tekkimisest iseenesest järeldada, nagu oleks krediidiandja andnud laenu

krediidivõimetule tarbijale, sest teatud asjaolusid ei saa krediidiandja kontrollida ega ette näha, nt

tarbija töötasu vähenemine või kaotus, samuti see, kui tarbija võtab pärast krediidilepingu

sõlmimist uusi finantskohustusi.

20. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta on hageja esitanud üksnes üldistatud

selgitused. Hagiavaldusest ei nähtu esialgse võlausaldaja poolt kontrollitud kostja sissetulekute

ega kohustuste andmeid. Hageja väitel kontrollis esialgne võlausaldaja avalikku andmebaasi –

maksehäireregistrit. Kuigi lepingut sõlmides on kostja volitanud hagejat tegema andmetega

tutvumiseks päringuid AS Pensionikeskus pensioniiregistris, ei nähtu nimetatud päringute

teostamist ja selle mittetegemist on kinnitanud ka hageja.

21. Kohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud, et ta oleks laenuandjana täitnud vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikke kohustusi. Tuvastatud asjaolude pinnalt ei ole kohtul

võimalik asuda seisukohale, et laenuandja oleks üles näidanud vajalikku hoolsust VÕS § 4034 lg 2

mõttes tarbija laenuvõime kontrollimisel. Hagist ei nähtu, milliseid andmeid pidas krediidiandja

piisavalt põhjalikeks, et mitte nõuda kostjalt täiendavalt pangakonto väljavõtet. Samuti ei selgu,

milliste andmete põhjal veendus krediidiandja kostja sissetulekute ja igakuiste kulutuste suuruses

või ülalpeetavate olemasolus. Eeltoodud põhjustel puudub kohtul võimalus ka tuvastada

võimalikku kostja poolset tahtlikku teabe esitamata jätmist või teabe võltsimist, mis välistaks

kostja õiguse tugined VÕS § 4034 lõikele 6 ja välistaks sama sätte lõige 7 kohaldamise. Olukorras,

kus võlausaldaja kostja taotluses märgitud sissetulekuid andmebaasidest (nt. Pensionikeskusest) ei

kontrollinud, oleks krediidiandja pidanud küsima kostjalt täiendavalt tema konto väljavõtet, et

tuvastada, kas kostja üldse omab sissetulekut. Tallinna Ringkonnakohtu 08.11.2021 otsuse nr 2-

20-106661, p 55 järgi on ringkonnakohtu praktikas vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimiseks peetud minimaalselt piisavaks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte

esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet. Samuti

leidis Tallinna Ringkonnakohus 13.10.2020 otsuses nr 2-18-9977, p-s 12, et ainuüksi kostja

täidetud küsimustik, millest nähtus üksnes üldiselt kostja sissetuleku ja väljamineku suurus,

kusjuures täpsustatud ei olnud, milliseid väljaminekuid küsitakse, ei ole ilmselgelt piisav KAVS §

49 korras krediidivõimelisuse hindamiseks. Kohtu hinnangul lähtus krediidiandja käesoleval juhul

krediidivõimelisuse hindamiseks üksnes kostja enda poolt esitatud sissetuleku ja kohustuste

andmetest, mis ei ole aga piisav vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks. Kohtu

hinnangul on hagejapoolne kostja finantskäitumise kontroll piirdunud maksehäirete

kontrollimisega. Tuleb arvestada, et finantskäitumist ei iseloomusta üksnes maksehäireregistrisse

jõudnud võlad. Tuvastatud asjaolude pinnalt ei ole kohtul võimalik asuda seisukohale, et

laenuandja oleks üles näidanud vajalikku hoolsust VÕS § 4034 lg 2 mõttes tarbija laenuvõime

kontrollimisel ning kohus on seisukohal, et hageja ei ole kohtule tõendanud vastutustundliku

laenamise kohustuse täitmist selliselt, nagu Riigikohus on selgitanud.

22. Krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja vastu on hinnata krediidisaaja

krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta

ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta,

tagades selliselt, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla

sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks

(Riigikohtu 31.01.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-14-21710 p 25.3, 19.02.2014 otsus tsiviilasjas nr

3-2-1-169-13, p 21).

23. Kohus selgitab kostjale, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine ei too kaasa

krediidisaaja (kostja) vabanemist oma lepinguliste kohustuste täitmisest. Samuti ei tähenda

vastutustundliku laenamise põhimõtte võimalik rikkumine automaatselt kahju tekkimist

laenusaajale ning võimalust laenu tagasimaksmist vältida nõuete tasaarvestuse teel.

Privaatautonoomia ehk iseotsustamise õiguse ja lepinguvabaduse põhimõttest tuleneb

vaieldamatult ka see, et isik vastutab oma valikutega kaasnevate tagajärgede eest. Laenusaaja

vastutab oma valikutest tulenevate tagajärgede eest ka juhul, kui pärast laenu võtmist tema

majanduslikud ootused ei realiseeru ja laenu võtmisega kaasnevad laenusaajale negatiivsed

tagajärjed. Vastutustundliku laenamise regulatsiooni mõtteks on vähendada selliste olukordade

tekkimise tõenäosust, samas ei ole regulatsiooni eesmärgiks laenusaaja vastutusvõime

vähendamine.

24. VÕS § 4034 lg-s 7 on sätestatud, et kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6

sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud

intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid (nt.

lepingutasusid, haldustasusid) tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Seega

vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks ei ole terve krediidilepingu tühisus,

vaid krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas, kuid seda üksnes juhul, kui

kokkulepitud intressimäär on suurem VÕS §-s 94 sätestatud intressimäärast. See tähendab, et

eelnimetatud olukorras seadusest tuleneva keeluga vastuolus oleva tarbijakrediidilepingu puhul on

intressikokkulepe tühine ja poolte kokkulepe asendatakse seaduse alusel seadusjärgse

intressimääraga. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja

muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Sellise arvestuse esitamise

kohustust ei ole aga juhul, kui algse laenugraafiku järgi on kõigi osamaksete tasumise aeg

saabunud, mistõttu on kogu laenusumma sissenõutavaks muutunud. Kohus leiab, et esialgne

võlausaldaja on kehtivalt lepingud 27.06.2023 üles öelnud, kuivõrd kostja on alates 15.03.2023

osamaksest tagasimaksetega viivituses, mistõttu oli võlausaldajal õigus leping üles öelda. Seega

on kogu väljastatud krediidisumma sissenõutavaks muutunud.

25. VÕS § 4034 lg 7 alusel oli hagejal õigus arvestada intressi vaid seadusjärgses määras. VÕS §-s

94 sätestatud intressimäär oli Eesti Panga andmetel alates lepingu sõlmimisest 25.08.2022 kuni

31.12.2022 0% aastas ning 01.01.2023 - 27.06.2023 2,5% aastas.

Kuivõrd hageja ei too hagis välja kostja poolt tehtud tagasimaksete täpseid andmeid, lähtub kohus

hagis märgitud maksegraafikust (dtl 74). Alates lepingu sõlmimisest kuni 31.12.2022 tehtud

tagasimaksed tuleb lugeda kõik tasutuks põhinõude katteks. 2022 aasta tagasimaksed kokku olid

summas 20,67 eurot (3 x 6,89). Seega on 01.01.2023 seisuga tasumata põhinõude suuruseks

179,33 eurot (200 – 20,67). Seadusjärgne intress (2,5% aastas) põhinõudelt 179,33 eurolt

perioodil 01.01.2023 kuni järgmise osamakseni 15.01.2023, s.o 15 päeva eest on 0,18 eurot (vt

viivisekalkulaator.ee/calculator/interest). Seega tasutud 15.01.2023 osamaksest - 6,89 eurost -

tuleb arvestada intressi katteks 0,18 eurot ning põhiosa katteks 6,71 eurot. 16.01.2023 seisuga on

tasumata põhinõude suuruseks 172,62 eurot (179,33 – 6,71). Seadusjärgne intress põhinõudelt

172,62 eurolt perioodil 16.01.2023 kuni järgmise osamakseni 15.02.2023, s.o 31 päeva eest on

0,37 eurot (vt viivisekalkulaator.ee/calculator/interest). Seega tasutud 15.02.2023 osamaksest -

6,89 eurost - tuleb arvestada intressi katteks 0,37 eurot ning põhiosa katteks 6,52 eurot. Seega on

16.02.2023 seisuga tasumata põhinõude suuruseks 166,10 eurot (172,62 – 6,52), mis kuulub

kostjalt väljamõistmisele.

Hageja palub kostjalt välja mõista intress kuni lepingu ülesütlemiseni 27.06.2023. Seadusjärgne

intress 2,5 % aastas põhinõudelt 166,10 eurolt perioodil 16.02.2023 kuni 27.06.2023, s.o 132

päeva eest on 1,50 eurot (vt viivisekalkulaator.ee/calculator/interest), mis kuulub kostjalt

väljamõistmisele.

26. Rahuldamata jääb hageja põhinõue summas 27,56 eurot (193,66 – 166,10) ja intressinõue

summas 14,71 eurot (16,21 – 1,50).

27. Kohus selgitab, et VÕS § 4034 lg-st 7 tulenevalt ei võlgne kostja laenuandjale muid

laenulepinguga seotud tasusid, seega jääb hageja nõue rahuldamata ka haldustasu 4 euro osas,

kuid kostja ei vabane nt makseviivitusest tekkinud viivise tasumise kohustusest.

28. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine

või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 6 kohaselt kui

võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ning rahalise

kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja

rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates

kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s

94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud

kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud

intressimäär. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et

taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist

kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni

põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla

summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.

29. Vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral ei saa säilida õigus nõuda

lepingujärgset viivist. Selline tõlgendus ei ole kooskõlas regulatsiooni mõttega. Regulatsiooni

mõte on olnud vähendada krediidiandja krediidi tulusust ja võlgniku koormust olukorras, kus

krediidiandja ei ole laenanud vastutustundlikult. Kohus peab vajalikuks selgitada, et kui

tarbijakrediidilepingus kokku lepitud viivisemäär on seotud lepingujärgse intressimääraga ning

viimane asendub vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral seadusjärgse

intressimääraga, muutub sellest tulenevalt ka viivisemäär (sel juhul on viivisemäär samuti

seadusjärgne). Seega kuulub hageja nõue rahuldamisele VÕS § 113 lg 1 kohases seadusjärgses

viivisemääras, s.o VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas.

Seaduses sätestatud viivisemäär oli 28.06.2023 - 30.06.2023 10,5% aastas, 01.07.2023 –

31.12.2023 12% aastas, 01.01.2024 - 30.06.2024 12,5% aastas, 01.07.2024 – 31.12.2024 12,25%

aastas ning alates 01.01.2025 on see 11,15% aastas.

30. Kohus pidas põhjendatuks hageja põhinõuet summas 166,10 eurot, millelt arvestatavat

sissenõutavaks muutunud seadusjärgne viivis ülesütlemisele järgnevast päevast 28.06.2023 kuni

hagi esitamiseni 13.02.2024 ehk 231 päeva eest on 12,69 eurot (v.t. viivisekalkulaator.ee). Seega

kohus jätab rahuldamata hageja sissenõutavaks muutunud viivisenõude summas 5,56 eurot (18,25

– 12,69).

Kuivõrd TsMS § 367 teisest lausest tulenevalt tuleb kohtul välja mõista viivis kindla summana

kuni otsuse tegemiseni, arvestab kohus edaspidise sissenõutavaks muutunud seadusjärgse viivise

tasumata põhinõudelt 166,10 eurolt alates 14.02.2024 kuni otsuse tegemiseni 02.05.2025 (k.a) 444

päeva eest, mis moodustab 24,25 eurot (vt viivisekalkulaator.ee). Lähtudes eeltoodust kuulub

kostjalt väljamõistmisele sissenõutavaks muutunud viivised 02.05.2025 seisuga kokku summas

36,94 eurot (12,69 + 24,25).

31. Arvestades hageja taotlust ja juhindudes TsMS §-st 367 kuulub kostjalt väljamõistmisele ka

edasiulatuv seadusjärgne viivis VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras tasumata

põhinõude jäägilt alates 03.05.2025 kuni põhinõude 166,10 euro tasumiseni. Lähtudes

kohtupraktikast ei tohi edaspidine viivisenõue koos sissenõutavaks muutunud viivisega ületada

põhivõlgnevuse suurust ehk edaspidine arvestatav viivis ei tohi ületada 129,16 eurot (166,10 –

36,94).

32. Hageja palub kostjalt välja mõista viitega VÕS § 1132 lg 2 kõigile punktidele

sissenõudmiskulude hüvitis 30 eurot Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine ei välista

hüvitise nõudmist sissenõudmiskulude eest, sest tegemist ei ole krediidiga seotud tasu(de)ga, vaid

õiguskaitsevahenditega kohustuste täitmise tagamiseks. Kohus leiab, et põhjendatud on rahuldada

hageja võla sissenõudmiskulude nõue osaliselt, s.o. summas 20 eurot.

33. Hageja märgib, et tasulised meeldetuletuskirjad on saadetud peale lepingu lõppemist

03.07.2023 - 15 eurot, 26.07.2023 - 5 eurot, 21.08.2023 - 5 eurot, muud makseviivitusega

tekkinud kulud on 5 eurot, kokku 30 eurot. Kohus ei pea põhjendatuks arvestada 03.07.2023

saadetud kirjaga (VÕS § 1132 lg 3 kohaselt võib esimene tasuline kiri olla kõige varem seitsme

päeva möödumisel lepingu lõppemisest), sest leping öeldi üles 27.06.2023. Lähtudes eeltoodust

peab kohus põhjendatuks määrata VÕS § 1132 lg 2 p 1 alusel 26.07.2023 kirja eest 15 eurot ning

21.08.2023 kirja eest 5 eurot.

34. Võimalike muude kulude tekkimist ja selle ulatust tuleb tõendada s.t. kulud peavad olema

reaalselt kantud. Hageja nimetab, et on teinud nõude andmete töötlemise ja kontrollimise kulusid,

otsinud kontaktandmeid ja teinud päringuid, vastanud võlgnikule, teinud võlgnikule kõnesid ja

kandnud võlanõude avaldamise kulu, kuid nimetatud toimingute eest kulude kandmist esitatud

materjalidest ei nähtu. Kohus selgitab hagejale, et sättes viidatud ülempiir ei ole fikseeritud ning

tegelikust kahjust sõltumatu hüvitisemäär, nagu VÕS § 1131 lõikes 1 sätestatu, mistõttu peab

hageja kahju tekkimist ja selle ulatust ka tõendama. Lähtuda ei saa ainuüksi eeldusest, et kuna

tarbija on jäänud laenu tasumisega võlgnevusse, siis ilmselt on hagejal tekkinud kulusid, mille

saaks tarbijalt ilma kulusid täpsemalt põhjendamata ja sisustamata sisse nõuda. Seadusandja ongi

kehtestanud esimese meeldetuletuskirja eest suurema ülempiiri, et osaliselt hüvitada ka

võlausaldaja üldkulusid. Seega ei ole kohtu hinnangul hageja piisavalt põhjendanud ega

tõendanud muude kulude kandmist summas 5 eurot, mis jääb samuti rahuldamata.

35. TsMS § 468 lg 1 p 2 alusel tunnistab kohus omal algatusel tagaseljaotsuse tagatiseta

viivitamata täidetavaks.

Menetluskulud

36. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 2 kohaselt

maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas

määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava

määruse tegemist. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral

menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise

ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

37. Hageja on esitanud kostja vastu rahaliselt kindlaksmääratud nõudeid kokku summas 262,12

eurot. Kohus jätab otsusega rahuldamata hageja nõuded summas 61,83 eurot ehk

24% ulatuses.

⁓

Eeltoodut arvestades peab kohus TsMS § 163 lg-st 1 juhindudes põhjendatuks jätta menetluskulud

76% ulatuses kostja ja 24% ulatuses hageja kanda.

38. Hageja palub kostjalt välja mõista tasutud riigilõiv summas 100 eurot. Hageja on tasunud

nõudelt riigilõivu seaduses ettenähtud määras lähtudes hagihinnast. Kohus on seisukohal, et

tasutud riigilõivu näol on tegemist põhjendatud ja vältimatult vajaliku kulutusega nõude

esitamisel, mis tuleb hagejale kostja poolt hüvitada vastavalt menetluskulude jaotusele 76%

ulatuses ehk summas 76 eurot.

39. Hageja palub kostjalt välja mõista TsMS §4842 tulenev maksekäsu kiirmenetluse avalduse

koostamise kulu 20 eurot, õigusabikulud summas 338 eurot (käibemaksuta) ning viivise

menetluskuludelt. Esindaja on osutanud õigusabi 2 tundi, hinnaga 169 eurot/tund (käibemaksuta).

Tehtud toiminguteks on täiendavate alusdokumentidega tutvumine ja nende analüüs, hagiavalduse

ettevalmistamine ja koostamine, lisade kogumine ja komplekteerimine, dokumentide esitamine

kohtule. Kohus leiab, et hageja õigusabikulude nõue kuulub rahuldamisele osaliselt.

40. TsMS § 144 p 7 kohaselt on kohtuvälised kulud mh maksekäsu kiirmenetluse kulud, mistõttu

kohus rahuldab hageja nõude maksekäsu kiirmenetluse kulu (TsMS § 484²) väljamõistmiseks

kostjalt vastavalt menetluskulude jaotusele summas 15,20 eurot (76% 20 eurost).

41. Riigikohtu otsuse nr. 3-2-1-43-10 kohaselt menetlusosalist esindava lepingulise esindaja

kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine TsMS § 175 lg 1 järgi on kohtu diskretsiooniotsus.

TsMS § 175 lg 1 annab kohtule võimaluse hinnata esindaja töö mahtu selle kaudu, millise sisuga

on esindaja koostatud menetlusdokumendid. Menetluskulud peavad vastama asja keerukusele.

Lepingulise esindaja tasu hüvitamise mõistlikkuse ja põhjendatuse hindamisel tuleb arvestada nii

lepingulise esindaja ajakulu esindamiseks kulunud toimingute tegemiseks, tunnitasu suurust, aga

ka asja olemust ja hinda. Sealjuures saab ajakulu põhjendatust hinnates arvestada seda, milliseid

toiminguid on esindaja teinud ning kas nende toimingute tegemiseks kulunud aeg on põhjendatud.

42. Menetluskulude nimekirja kohaselt (õigusabikulude arvet ei ole kohtule esitatud, kuigi kohus

selle esitamist TsMS § 176 lg 6 alusel nõudis) on hageja lepingulise esindaja esindustasu

suuruseks 169 eurot tunnis, millele lisandub käibemaks. Kohus leiab, et nimetatud suuruses

esindaja teenuse eest küsitav tunnitasu võiks olla põhjendatud keerulisemates õigusvaidlustes kui

lepinguliseks esindajaks on vandeadvokaat. Käesolev tsiviilasi ei ole keerukas ning esindajaks ei

ole vandeadvokaat, mille tõttu loeb kohus põhjendatud tunnitasu suuruseks 120 eurot ilma

käibemaksuta, mis on kohtu hinnangul keskmine juristi õigusteenuse eest makstav tasu. Kohus

märgib, et advokaadi tunnitasu on kõrgem põhjusel, et ta peab täitma mitmeid

advokatuuriseadusest tulenevaid kohustusi ja alluma kutsealasele järelevalvele. Seda nõuet mitte-

advokaadist esindajate puhul ei ole. Kohus ei ole seotud teenuseosutaja enda poolt kehtestatud

hinnakirjaga.

43. Hageja märgib, et lepinguline esindaja osutas teenust 2 h ulatuses. Kohus leiab, et käesoleva

hagi puhul on ilmselgelt ja üldteadaolevalt tegemist hagejaga, kes käesoleva hagiga sarnaseid

trafaretseid hagisid, milles erinevate kostjate puhul tuleb sisuliselt muuta vaid andmeid lepingu

sõlmimise kuupäeva osas ning muuta lepingust tulenevate summade suurusi, esitab kohtutesse

märkimisväärsel hulgal. Kohus leiab, et tegemist on tavapärase õigusvaidlusega, mis

õigusharidusega esindajalt eelduslikult ülemäärast aega ei nõua. Antud asjas ei ole toimunud

sisulist vaidlust, esindaja ei ole pidanud osalema istungitel, ei ole pidanud tutvuma vastaspoole

vastuväidetega. Hageja on koostanud vaid hagiavalduse. Kohus ei pea usutavaks, et sellise hagi

koostamisel teeks esindaja mingisuguse õigusliku analüüsi või nõustaks kuidagi hagejat. Samuti ei

ole esindajal vaja lugeda lepingute tüüptingimusi, kuna need on erinevate esitatud hagide puhul

samad. Õigusabikulu mahtu ei põhista ka vajadus hagi vastavalt kohtu suunistele täpsustada, sest

eelduslikult pidanuks õigusteadmistega isik suutma lihtsa nõudega hagi nõuetekohaselt

vormistada ka nn esimesel korral. Lisaks eeltoodule kasutab hageja sarnaseid trafaretseid

põhjendusi vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta arvukates tsiviilasjades. Seega

pole tegemist ülemäära keeruka ja mahuka tsiviilasjaga. Arvestades eeltoodut peab kohus

vajalikuks ja mõistlikuks ajakuluks 1,5 tundi ehk õigusabikulud on põhjendatud vastavalt

menetluskulude jaotusele summas 136,80 eurot (käibemaksuta) (1,5 x 120 eurot x 76%).

44. Kokkuvõttes kuulub kostjalt väljamõistmisele menetluskuluna 228 eurot (riigilõiv 76 eurot +

maksekäsu kiirmenetluse kulu 15,20 eurot + õigusabikulu 136,80 eurot).

45. Kostja ei ole kohtule vastanud ning muid menetlustoiminguid teinud, mistõttu võib eeldada, et

kostjal menetluskulud puuduvad. Kohus jätab kostja menetluskulud nende puudumise tõttu seega

kindlaks määramata.

46. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku

avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates

kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on

taotlenud menetluskuludelt viivise väljamõistmist ja kohus rahuldab hageja taotluse.

47. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate

menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega

menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.

(allkirjastatud digitaalselt)

Marika Leimann

Kohtunik