3-24-2328/9 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Ragne Piir

Otsuse tegemise aeg ja koht

30.04.2025, Tallinn

Haldusasja number

3-24-2328

Haldusasi

Xi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 16.07.2024 otsuse ja

05.08.2024 vaideotsuse tühistamiseks ning Politsei- ja

Piirivalveameti kohustamiseks kaebajale tähtajalise

elamisloa andmiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – X

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Kristiina-

Marita Alliksoo

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.

3. Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.

KOHTU SELGITUSED

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 30.05.2025

(HKMS § 181 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele ja sellega

ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse

menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg-d 1 ja 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, siis tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida.

Vastasel juhul eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p

9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Venemaa Föderatsiooni kodanik X

esitas 05.03.2024 Politsei- ja

Piirivalveametile (PPA) tähtajalise elamisloa taotluse püsivalt Eestisse elama

asumiseks välismaalaste seaduse (VMS) § 118 p 9 alusel.

2. PPA keeldus 16.07.2024 otsusega nr 15.3-3.2/466-1 tähtajalise elamisloa

andmisest VMS § 123 p 2 alusel.

3-24-2328

3. X esitas PPA-le 25.07.2024 vaide PPA 16.07.2024 otsuse kehtetuks

tunnistamiseks ja talle tähtajalise elamisloa andmiseks.

4. PPA jättis 05.08.2024 vaideotsusega nr 15.3-3.6/43 vaide rahuldamata,

põhjendades seda järgmiselt.

1)

Vaide esitajale oli pikendatud tähtajaline elamisluba töötamiseks VMS § 181 lg 1 p 11

alusel. PPA ei ole vaidlustatud otsuses väitnud, et vaide esitajale ei oleks makstud VMS-s

sätestatud töötasu, vaid tuginenud VMS § 178 lg-le 4. Ei oma tähtsust, mida PPA on vaide

esitaja poolt viidatud vaidemenetluses varasemalt osutanud, sest tollane vaideotsus puudutas

seda, et VMS-s sätestatud töötasu nõue ei kohaldunud. Vaide esitajal on õigus, et ta võis talle

antud tähtajalise elamisloa alusel töötada mitme tööandja juures. Samas tuleb tähtajalise

elamisloa andmise tingimusi täita just selle tööandja juures, kelle juures töötamiseks

tähtajaline elamisluba anti. Töötamiseks antud tähtajalise elamisloa puhul märgitakse

elamisloa kaardile selle tööandja nimi, kelle juures töötamiseks tähtajaline elamisluba on

antud. Eelnev viitab selgelt, et vastava tööandja juures tuleb täita VMS-s sätestatud tingimusi.

Kui välismaalane ei saa täpselt kõigest aru, on võimalus pöörduda kas PPA

migratsiooninõustajate või vajadusel juristi poole. Vaide esitajal on Eestis viibides kohustus

tutvuda siin töötamise reeglite ja piirangutega. See, et vaide esitaja võib-olla ei mõistnud, et

toimetulekuks piisavat töötasu peab maksma see tööandja, kellel juurde töötamiseks luba on

väljastatud, ei tähenda, et PPA ei peaks seaduses sätestatust lähtuma.

2)

Seadusandja on pidanud mõistlikuks eeldada, et välismaalane täidab oma tööaja, töötades

selle tööandja juures, kelle juurde töötamiseks välismaalasele elamisluba anti (elamisloas

kindlaksmääratud põhitööandja või kutsuja), ja kasutab temale antud elamisluba kui ka

seadusest tulenevat õigust töötada samal ajal teise tööandja juures eesmärgipäraselt.

Tähtajalise elamisloaga töötamiseks antakse välismaalasele õigus viibida Eestis ja töötada

Eestis registreeritud tööandja juures elamisloas kindlaksmääratud tingimustel. Kui

välismaalasele antakse nimetatud eesmärgil elamisluba Eestis töötamiseks, tuleks eeldada, et

ta kasutab tähtajalist elamisluba töötamiseks eesmärgipäraselt ning töötab Eestis elamisloas

kindlaksmääratud tingimustel.1

3)

VMS § 178 lg 4 kohaselt tähtajalise elamisloa töötamiseks andmise korral peab

välismaalase töötasu võimaldama tema toimetulekut Eestis ehk vaide esitaja toimetuleku pidi

tagama FIE J. G. juurde töötamiseks antud tähtajaline elamisluba. VMS ei näe ette, et piisava

toimetuleku peab või võib tagada töötamine mitme tööandja juures, kuigi töötamine mitme

tööandja juures ei ole keelatud. PPA otsuses on piisavalt põhjalikult selgitatud seisukohta, et

vaide esitaja ei ole saanud piisavat töötasu oma toimetuleku tagamiseks. Sisuliselt on vaide

esitaja ka ise vaides kinnitanud, et FIE juurest saadav töötasu ei ole piisav, väites, et ei saa olla

etteheidetav, et töötasu ei ole selle tööandja juures piisav, kui kokkuvõttes on tema töötasu

Eestis elamiseks ja toimetulekuks küllaldane. Piisava toimetuleku peab tagama töötamine

selle tööandja juures, kelle juures töötamiseks tähtajaline elamisluba on väljastatud. Eelnev on

kooskõlas VMS mõttega, mis küll ei keela teise tööandja juures töötamist, kuid VMS-s

sätestatud tingimused peavad olema täidetud selle tööandja poolt, kelle juurde töötamiseks

elamisluba on väljastatud. Seega on PPA asunud õigele seisukohale, et tuli keelduda

tähtajalise elamisloa andmisest, kuna vaide esitaja puhul ei ole täidetud VMS § 2102 lg 1 p-s 3

sätestatud lisatingimus.

1 Välismaalaste seaduse muutmise ning sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus 809 SE, I lugemise

seletuskiri.

Kättesaadav: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/a53e8004-f54c-40db-b45d-ccb4b7924fdf/

2(12)

3-24-2328

4)

Keeldumine ei ole ebaproportsionaalne. Tähtajalise elamisloa andmiseks peavad olema

elamisloa taotlusele sätestatud tingimused täidetud ega tohi esineda keeldumise aluseid. Antud

juhul ei olnud täidetud üks seaduses sätestatud lisatingimus. Välismaalasena puudub vaide

esitajal subjektiivne õigus Eesti tähtajalise elamisloa saamiseks või pikendamiseks. Vaide

esitaja ei ole PPA-le elamisloa menetluses märkinud, et tal on Eestis elukaaslane. Seega ei saa

teha PPA-le etteheidet, et vastavat asjaolu ei ole PPA otsuses käsitletud, sest PPA ei saa

arvestada asjaoluga, millest ta ei ole teadlik. Lõppjärelduses on vaide lahendaja seisukohal, et

Eesti Vabariigi kodanikust elukaaslase olemasolu ei oleks saanud tingida tähtajalise elamisloa

andmist ehk teistsuguse otsuse tegemist. Vaide esitajal on kuni 04.10.2025 olemas seaduslik

alus riigis viibimiseks, seega saab ta jätkata Eestis elamist, sh pereelu elamist.

5)

Taotletud tähtajalise elamisloa üle otsustamisel ei oma tähtsust, et vaide esitaja poliitilised

vaated erinevad tema vanemate ja vennaga, mistõttu justkui oleks välistatud Venemaale

naasmine. Ka vaide esitaja teised põhjendused seonduvalt sellega, miks Venemaale naasmine

on talle ohtlik, ei saa tingida tähtajalise elamisloa andmist püsivalt Eestisse elama asumiseks.

Vaide esitajal on hetkel seaduslik alus riigis viibimiseks kuni 04.10.2025. Vaide esitaja B1

tasemel riigikeele oskus ning põhiseaduse ja kodakondsuse seaduse tundmise eksami nõuetele

sooritamine ei tingi taotletud tähtajalise elamisloa andmist.

5. X esitas Tallinna Halduskohtule 14.08.2024 kaebuse, mille kohus võttis

menetlusse nõuetega tühistada PPA 16.07.2024 otsus nr 15.3-3.2/466-1 ja 05.08.2024

vaideotsus nr 15.3-3.6/43 ning kohustada PPA-d kaebajale tähtajalise elamisloa

andmiseks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

1. X kaebuse põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised.

1)

Kaebaja elab seaduslikul alusel Eesti Vabariigis alates 2018. a augustist. Tal oli

elamisluba õppimiseks ja ta lõpetas 2020. a juunis õpingud Ida-Viru kutsehariduskeskuses

erialal Noorem Tarkvaraarendaja (4. tase). 2020. a sügisel leidis ta töö FIE J. G. juures ja

sõlmis käsunduslepingu. Kaebajale on 2020. a väljastatud tähtajaline elamisluba töötamiseks

VMS § 118 p 4 alusel. Kaebaja asus 03.02.2021 paralleelselt põhitööga tööle Coop Eesti

Keskühistusse, kus keskmine brutotöötasu on 1540 eurot.

2)

24.08.2022, kolm kuud enne kehtiva elamisloa lõppu, taotles kaebaja elamisloa

pikendamist samal alusel, viidates uuele käsunduslepingule ja tööandja kutsele. PPA esialgu

keeldus pikendamisest, leides, et töötasu nõue ei ole täidetud, kuid 19.12.2022 vaideotsusega

hinnati olukorda uuesti ja väljastati elamisluba töötamiseks FIE J.G. juures VMS § 181 lg 1 p

11 alusel, sest tulenevalt VMS § 178 lg-st 12 ei kohaldunud tema suhtes VMS § 178 lg-tes 1 ja

11 nimetatud tasu määr, samuti ei ole kehtestatud kohustust saada vähemalt miinimumpalka.

3)

Kaebaja esitas 05.03.2024 PPA-le tähtajalise elamisloa taotluse püsivalt Eestisse elama

asumiseks. PPA leidis, et esinevad keeldumise alused, kuna taotleja ei ole saanud igakuist

palka FIE J.G.lt, töötades samal ajal teises ettevõttes. Kaebaja esitas PPA-le arvamuse ja

vastuväited. PPA küsis täiendavaid dokumente FIE J.G. tegevuse tõendamiseks, mille esitas

FIE J.G. ise. PPA asus 16.07.2024 otsuses seisukohale, et tähtajalise elamisloa andmisest

tuleb keelduda VMS § 123 p 2 alusel. Kaebaja vaie jäeti rahuldamata.

4)

Keeldumine tugineb ametniku poolt valesti tuvastatud asjaoludele. Samuti on eksitud

VMS § 2102 lg 1 p 3 sisustamisel. Kaebaja ei ole eksinud senises tegevuses elamisloa

eesmärgi ja tingimuste vastu. PPA hindas analoogilist olukorda 19.12.2022 vaideotsuses ja

väljastas kaebajale korduva elamisloa. Kaebaja tööülesandeks FIE J.G. juures on

3(12)

3-24-2328

veebipoodide arendamine ja haldamine ning osalemine erinevates arendusprojektides, mis on

väga muutliku töömahuga ja seetõttu on sõlmitud käsundusleping, mille alusel makstakse tasu

vastavalt tehtud tööle. Käsunduslepingu sõlmimine ei ole olnud elamisloa taotlemise ja

pikendamise takistuseks, kuigi töötasu ei ole olnud suur. Kuna taotleja töötab ka teise

tööandja juures, mis on tööloas ja ka vastavalt VMS § 1812 lg-le 1 lubatud, siis kokkuvõttes

on täidetud keskmise palga nõue, kui see käesoleval juhul kohaldamisele kuuluks. VMS § 178

lg 4 kohaselt peab tähtajalise elamisloa töötamiseks andmise korral välismaalase töötasu

võimaldama tema toimetulekut Eestis. See nõue on täidetud.

5)

Keelduv haldusakt peab olema kohaselt motiveeritud. Kuna kaebajale väljastatud

elamisloale ei olnud seatud arusaadaval viisil tingimuseks kohustust saada töötasuna FIE

J.G.lt vähemalt Eesti keskmist ega ka mitte alammääras töötasu, töötasu suurusele ei ole

seatud mingeid nõudeid, ei saa selle kohustuse mittetäitmine olla elamisloa väljastamisest

keeldumise aluseks, kui muud tingimused on täidetud. Kaebaja ei ole rikkunud temale

väljastatud elamisloa tingimusi ning temale elamisloa andmisest keeldumise alused ei ole

täidetud. PPA on varasemates otsustes möönnud, et kaebajal ei ole olnud kohustust saada FIE

J.G. juures töötades igakuist töötasu, kuivõrd kohaldub § 178 lg 12.

6)

Kaebaja on Eestis elanud järjepidevalt üle viie aasta, siin hariduse omandanud, keele

selgeks õppinud ning integreerunud. Tema ainus „eksimus“ PPA silmis on asjaolu, et ta on

pidanud töötama mitmel kohal, et saavutada piisav sissetulek, mis on tegelikult just

vastutustundliku isiku tunnus. Elamisloa andmisest keeldumine sunniks kaebajat lahkuma

riigist, kus on tema kodu, töö ja perekond, ning pöörduma riiki, kus tema turvalisus ja

põhiõigused pole tagatud. Selline tagajärg ei ole kaalukohane ega vajalik taotletava eesmärgi

(tagada, et välismaalased tulevad toime) saavutamiseks – kaebaja tuleb ju toime. Leebem

meede oleks tunnistada, et kaebaja on sisuliselt nõuded täitnud, ja anda talle elamisluba.

7)

Kaebaja ei nõustu, et toimetuleku nõue (VMS § 178 lg 4) peab olema täidetud just selle

tööandja juures, kelle juurde elamisluba anti, ning et peamine sissetulek ei tohiks tulla mujalt.

VMS § 2102 lg 1 p 3 ei sätesta eraldi, et välismaalane peaks kogu oma sissetuleku teenima

üksnes ühest (põhi)töökoha allikast. Oluline on, et välismaalane on järginud elamisloa

tingimusi: kaebaja töötas lubatud tööandja juures vastavalt sõlmitud käsunduslepingule ning

kasutas talle antud õigust töötada samaaegselt ka teise tööandja juures (Coop Eesti) nii, nagu

seadus seda lubab (VMS § 1812 lg 1). Kaebaja ei ole rikkunud ühtegi elamisloaga kehtestatud

tingimust – täiendav töötamine teise tööandja juures oli seadusega lubatud ning elamisloale ei

olnud märgitud keeldu saada sissetulekut mitmest kohast.

8)

Kaebaja nõustub, et iga elamisloa andmisel tuleb veenduda, et taotleja tulevane sissetulek

katab tema toimetulekuvajadused (VMS § 178 lg 4). Kaebaja on seda nõuet ka sisuliselt

täitnud – tal on Eestis stabiilne sissetulek, mis võimaldab ära elada. Loogiline ja õiguspärane

on arvestada kogu sissetulekut. Ühegi õigusnormi sõnastusest ei tulene, justkui tohiks arvesse

võtta ainult „kutsuja“ makstavat tasu. Vastupidi, VMS võimaldab mitme tööandja juures

töötamist, mis eeldab, et saadav tasu on osa toimetulekust. Kaebaja ei vaidle vastu, et FIE J.G.

poolt makstav tasu on olnud ebaregulaarne ja kohati ei oleks olnud iseenesest toimetulekuks

piisav. Just seetõttu töötaski kaebaja lisaks teisel töökohal ja tagas endale toimetuleku. See on

kooskõlas nii seaduse mõtte kui ka elamisloa eesmärgiga.

9)

PPA on tuginenud argumendile, et elamisloa andmise eesmärk (VMS § 176) on

soodustada Eesti majanduse arengut, tuues Eestisse vajalike oskustega välismaalasi, ning et

seetõttu just elamisloas määratud tööandja juures töötamine ja sealt peamise sissetuleku

teenimine on oluline. Kaebaja tegevus ja taust on täielikult kooskõlas VMS § 176 eesmärgiga

– ta on vajalike oskustega IT-valdkonna spetsialist (Eestis omandatud kvalifikatsiooniga), kes

4(12)

3-24-2328

panustab Eesti majandusse nii oma erialasel tööl (veebipoodide arendamine FIE G. ettevõttes)

kui ka tööga Eesti ettevõttes (Coop). VMS § 176 eesmärgi saavutamist ei kahjusta see, et

kaebaja saab osa sissetulekust ühest ja osa teisest töökohast. Oluline on, et ta on Eestis

tööhõives ja tuleb toime, aidates ühtaegu kaasa nii oma erialases valdkonnas (arendustöö) kui

ka tööjõupuuduse leevendamisele muus sektoris. PPA pakutud tõlgendus pidurdaks VMS §

176 eesmärgi saavutamist – kui seadus piiraks välismaalase sissetuleku ainult ühele allikale,

siis vähendaks see oluliselt välismaalaste võimalusi endale elatist teenida ja looks tarbetuid

takistusi tööturul osalemiseks. Kaebaja töötas oma põhitööandja juures nii palju, kui töö

iseloom (projektipõhine käsundusleping) seda võimaldas, ning täiendas oma koormust teise

tööga. Ta on igakuiselt teeninud piisavalt, et Eestis toime tulla. Seega on VMS § 2102 lg 1 p 3

tingimus täidetud.

10) Eesti seadusandja on andnud erilise soodustuse neile välismaalastele, kes on omandanud

hariduse Eestis. Nimelt sätestab VMS § 178 lg 12 juhud, kui ei kohaldata VMS § 178 lg-tes 1

ja 11 nimetatud tasumäära. Seega teatud palganõuded ei laiene Eestis hariduse omandanud

isikutele. Seadusandja on pidanud vajalikuks soodustada siin õppinud inimeste Eestisse

jäämist, leevendades neile esitatavaid sissetulekunõudeid. Kaebaja kuulub omandatud

hariduse tõttu sätte kaitsealasse. Talle ei kehti nõue teenida teatud palgataset, nagu PPA

möönis juba 19.12.2022 vaideotsuses. PPA pikendas toona kaebaja elamisluba vaatamata

sellele, et FIE J.G. kaudu teenitav tasu oli väike. Samalaadses olukorras tõlgendas PPA

seadust kaebaja jaoks leebemalt ja kooskõlas seaduse mõttega. VMS § 178 lg 12 kohaldub ka

praegusel juhul ja PPA ei saa de facto kehtestada kaudset palganõuet läbi VMS § 2102 lg 1 p 3

tõlgenduse, kuigi seadusandja on otsustanud, et konkreetseid palgakünniseid tema puhul

nõuda ei tohi. Kaebaja ootas, et 2022. a lähenemine kehtib ka edaspidi, kui tema asjaolud pole

oluliselt muutunud.

11) Kaebaja juhtumiga analoogne juhtum oli ka teise inimesega, kellele antud elamisluba

samuti pikendati PPA poolt 24.10.2022 otsusega, kuigi asjaolud (töötamine samade tööandjate

juures, sissetulekud, sama lepinguline struktuur ja kutsehariduse olemasolu Eestis) olid

sisuliselt identsed kaebaja omadega. Otsused tegid erinevad PPA töötajad, seega ei saanud

olla inimlikku eksitust, vaid otsused tuginesid teadlikule halduspraktikale. Ei saa põhjendatult

väita, et kaebaja ei vasta VMS § 187 lg-s 1 sätestatud lisatingimustele, kui samadel alustel on

elamisluba kaebaja viidatud teisele isikule antud ja pikendatud. See kinnitab PPA otsuse

põhjendamatut ja ebajärjekindlat olemust.

12) Rikuti õiguspärast ootust. VMS § 187 lg 1 ja § 2102 lg 1 p 3 sätestavad sisuliselt identse

sõnastuse elamisloa tingimuste kohta (nõue, et „senine tegevus on olnud kooskõlas talle antud

elamisloa andmise eesmärgi ja tingimustega“). PPA on neid sätteid kaebaja suhtes kohaldanud

vastuoluliselt. 2022. a ei viidatud VMS § 187 lg 1 nõude rikkumisele ja elamisluba pikendati.

See lõi kaebajale õiguspärase ootuse, et tema tegevus on seadusega kooskõlas. Põhjendamatu

erinev käsitlus 2024. a keeldumisel on vastuolus hea halduse ja õiguspärase ootuse

põhimõtetega ja haldusorgani tegevuse järjepidevuse nõudega. Kaebaja planeeris oma elu

Eestis, tuginedes PPA varasemale otsusele, et tema töösuhete kombineerimine on vastuvõetav.

PPA uus kitsendav tõlgendus ilma seaduse muutuseta seab kahtluse alla haldusorganile

kohustusliku hea halduse tava ning riivab kaebaja usaldust riigi vastu.

13) Elamisloast keeldumine on ebaproportsionaalne, sest VMS § 2101 ja § 2102 tingimused on

täidetud. Kaebaja on sooritanud B1 taseme keeleeksami ning põhiseaduse ja kodakondsuse

seaduse tundmise eksami ja on Eestis hästi kohanenud, tal on stabiilsed töökohad ja ta on oma

kohustused täitnud. VMS § 178 lg 12 ei sätesta, et see kuulub kohaldamisele üksnes VMS §

181 lg 1 p 11 alusel taotluse esitamise korral. Tegemist on erandiga, mis kehtib kõigile Eestis

nõutava hariduse omandanud välismaalastele. Kaebaja on sotsiaalselt integreerunud: ta on

5(12)

3-24-2328

loonud Eestis perekondlikud sidemed (elu- ja kooselukaaslane on Eesti kodanik), tal on siin

lähedased sõbrad ja tugivõrgustik ning ta osaleb aktiivselt tööelus. Kaebaja samasooline

elukaaslane, kellega tal on tekkinud aastate jooksul tugevad sidemed, on Eesti Vabariigi

kodanik. Koos elatakse üle 4 aasta ja on sõlmitud kooseluleping Eestis. Kaebajal on

keeleoskus ja teadmised Eesti põhiseadusest, lisaks on ta Eestis omandanud teisegi

kutsehariduse, mille raames saadud logistikateadmisi ta nüüd kasutab Coop Eesti Keskühistus.

Ka PPA vastuses ei väideta, et kaebaja oleks kuidagi ohtlik või ebasobiv kandideerima

püsivalt elamise elamisloale – ainus vaidlus on formaalse lisatingimuse üle, mille täitmist

PPA põhjendamatult kitsalt hindas. Kaebaja on Eestisse loonud oma kodu. Eesti keel, kultuur

ja ühiskond on talle omaseks saanud. Sellises olukorras oleks tema Eestist lahkuma sundimine

äärmiselt karm meede, mis riivab tema era- ja perekonnaelu õigust (sh Euroopa inimõiguste ja

põhivabaduste kaitse konventsiooni art 8 põhimõtteid arvestades). Kaebaja ei saa oma

seksuaalse sättumuse ja poliitiliste veendumuste, sh nende väljendamise tõttu turvaliselt

naasta Venemaale. Kaebajal ei ole enam sidemeid Venemaal elavate sugulastega – ema, isa ja

vennaga –, kuna suhted on katkenud poliitiliste lahkhelide tõttu, sh seoses Venemaa

sissetungiga Ukrainasse, mida kaebaja täielikult mõistab hukka ja peab Venemaad

agressoriks. Samuti on perekond kaebajast loobunud tema seksuaalse sättumuse tõttu.

Venemaal on viimastel aastatel märkimisväärselt halvenenud nii LGBT+ kogukonna olukord

kui ka teisitimõtlejate kohtlemine. Kaebaja kardab tagakiusamist või vägivalda, kui ta peaks

naasma. Ehkki käesolev asi puudutab elamisluba ega ole varjupaigamenetlus, on need

asjaolud asjakohased hindamaks, kui ebaproportsionaalne oleks keeldumise tagajärg. Kaebaja

eemaldamine Eestist tähendaks sisuliselt tema saatmist keskkonda, kus tema põhiõigused ja

turvalisus oleksid ohus. Haldusorgan peab kaaluma kõiki olulisi asjaolusid (HMS § 4 lg 2)

ning tegema otsuse, mis isiku õigusi ebavajalikult ei riiva. Antud juhul kaalub kaebaja Eestis

elamise huvi – mis on põhjendatud nii tema tugevate seoste, integreerituse kui ka humaansete

kaalutluste tõttu – selgelt üle mis tahes abstraktse huvi nõuda rangelt ühe tööandja põhist

sissetulekut. Kaebaja jätkamine Eestis ei kahjusta avalikku huvi, vaid edendab seda

(panustades ühiskonda ja olles ise toimetulev). Seevastu kaebaja lahkumise nõue kahjustaks

rängalt tema põhiõigusi.

14) PPA vastuses kaebusele puudub konkreetne õiguslik alus VMS-s. Väide, et seadusandja

„on pidanud mõistlikuks eeldada,“ et välismaalane täidab oma tööaja just elamisloas märgitud

tööandja juures, ei tulene ühestki VMS konkreetsest sättest ega seletuskirjast. Vastavalt HMS

§ 56 lg-le 1 peab haldusakt olema piisavalt ja ühemõtteliselt põhjendatud ning sisaldama

selgeid viiteid konkreetsetele õigusnormidele, mille alusel otsus langetati. Haldusorganil ei ole

õigust kehtestada uusi tingimusi ega laiendada olemasolevate tingimuste tähendust ilma selge

seadusliku aluseta. Seetõttu ei ole PPA põhjendus õiguslikult korrektne ega kooskõlas HMS

nõuetega, mis on otsuse oluline menetluslik puudus.

2. PPA palub vastuses jätta kaebus rahuldamata, leides, et vaidlustatud otsus ja

vaideotsus on õiguspärased, põhjendades seda järgmiselt.

1)

Vaidlustatud PPA otsused ei riku kaebaja õiguseid. Kaebajal on olemas tähtajaline

elamisluba, mille alusel on tal õigus Eestis elamiseks ja töötamiseks kuni 04.10.2025.

2)

Asjasse puutuv ei ole vaidemenetlus, mille tulemusel PPA rahuldas 19.12.2022

vaideotsusega kaebaja vaide ning pikendas tähtajalist elamisluba töötamiseks. Tolles

vaideotsuses tõi vaide lahendaja välja, et haldusmenetluse käigus leidis kinnitust kaebaja

vastavus VMS § 181 lg 1 p-ga 11. Tookord PPA eksiski, olles arvamusel, et tööandja peab

maksma kaebajale VMS-s sätestatud töötasu. Vastustaja ei nõustu, et käesolevaga vaidlustatud

otsuste puhul oleks tegemist analoogse olukorraga 2022. a menetlusega.

6(12)

3-24-2328

3)

PPA-l tuli praegusel juhul tähtajalise elamisloa andmisel mh hinnata, kas kaebaja senine

tegevus on olnud kooskõlas talle antud elamisloa andmise tingimustega (VMS § 2102 lg 1 p

3). Tegemist on konkreetsele tähtajalise elamisloa andmise alusele sätestatud lisatingimusega,

mis peab olema täidetud ehk tegemist on imperatiivse sättega.

4)

Vastustaja ei nõustu, et VMS § 178 lg-s 4 toodu on kaebaja puhul täidetud. PPA ei ole

vaidlustatud otsusega keeldunud kaebajale tähtajalise elamisloa andmisest seetõttu, et FIE J.G.

ei maksa kaebajale Eesti keskmist või alammääras töötasu. PPA on selgitanud, et kaebajale

makstav töötasu peab võimaldama tema toimetulekut Eestis ning PPA hinnangul ei võimalda

FIE-lt makstav töötasu seda. Kaebajale on eelnevat selgitatud haldusmenetluse käigus nt

09.05.2024 e-kirjas. Ka PPA 16.07.2024 otsuse p-s 17 on selgitatud ja põhjendatud, miks ei

ole täidetud VMS § 2102 lg 1 p-s 3 sätestatud lisatingimus. Et FIE poolt makstav töötasu ei

võimalda kaebaja toimetulekut Eestis, ilmestab asjaolu, et kaebaja on otsinud endale ka teise

tööandja.

5)

Tähtajalise elamisloa andmise tingimusi tuleb täita selle tööandja juures ja poolt, kelle

juures töötamiseks kaebajale tähtajaline elamisluba anti. Oluline on arvestada seaduse

mõttega. VMS-i mõttega ei ole kooskõlas seisukoht, et põhiline sissetulek töötasu näol võiks

tulla tööandjalt, kelle juures töötamiseks tähtajalist elamisluba ei ole antud. Seda seisukohta ei

väära asjaolu, et VMS iseenesest lubab töötada samaaegselt ka teise tööandja juures.

Seadusandja on pidanud mõistlikuks eeldada, et välismaalane täidab oma tööaja, töötades

selle tööandja juures, kelle juurde töötamiseks välismaalasele elamisluba anti (elamisloas

kindlaksmääratud põhitööandja või kutsuja), ja kasutab temale antud elamisluba kui ka

seadusest tulenevat õigust töötada samal ajal teise tööandja juures eesmärgipäraselt.

Tähtajalise elamisloaga töötamiseks antakse välismaalasele õigus viibida Eestis ja töötada

Eestis registreeritud tööandja juures elamisloas kindlaksmääratud tingimustel. Kui

välismaalasele antakse nimetatud eesmärgil elamisluba Eestis töötamiseks, tuleks eeldada, et

välismaalane kasutab tähtajalist elamisluba töötamiseks ka eesmärgipäraselt ning töötab Eestis

elamisloas kindlaksmääratud tingimustel (välismaalaste seaduse muutmise ning sellega

seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus 809 SE, I lugemise seletuskiri).

6)

Kaebajal on tähtajaline elamisluba töötamiseks FIE J.G. juures ning temalt makstav

töötasu ei võimalda kaebaja toimetulekut Eestis. PPA otsuse p-s 17 on välja toodud töötasu

suurus, mida FIE J.G. kaebajale maksab. Tegemist ei ole stabiilse töötasuga ehk kaebaja ei saa

töötasu igakuiselt ning töötasu suurus on vägagi kõikuv. Ei ole eluliselt usutav, et nt 261,58

euro suurune töötasu, mida kaebaja sai 2024. a veebruaris, võimaldaks toimetuleku Eestis.

Seevastu Coop Eesti Keskühistult laekub kaebajale igakuiselt töötasu. Ka kaebaja ei vaidle

vastu, et FIE-lt saadav töötasu ei võimalda toimetulekut, vaid ta arvestabki ka oma teise

töötasuga, leides, et VMS § 178 lg-s 4 sätestatud nõue on täidetud. Kuigi kaebajale ei kehti

konkreetne töötasumäär ega miinimumpalganõue, peaks ta saama piisavat igakuist töötasu, et

võimaldada tema toimetulek Eestis. PPA on menetluse käigus tuvastanud, et igakuist töötasu

ta FIE J.G. juures ei saa (vt PPA otsuse p 17), vaid igakuist, stabiilset töötasu saab ta hoopis

Coop Eesti Keskühistust. Eelnevat arvestades asus PPA seisukohale, et kaebaja senine tegevus

ei ole olnud kooskõlas talle antud elamisloa andmise tingimustega. On tervitatav, et kaebaja

on hoolitsenud selle eest, et mitte olla koormaks riigile, kuid see ei tähenda, et PPA-l

puudunuks õigus keelduda kaebajale tähtajalise elamisloa andmisest püsivalt Eestisse elama

asumiseks, tuginedes VMS § 2102 lg 1 p-le 3 ja § 123 p-le 2. Seda ei väära ka see, et VMS §

176 lg-s 1 sätestatud eesmärk on kaebaja puhul täidetud ning kahest erinevast kohast

sissetuleku saamine ei kahjusta selles sättest sätestatut. Küsimus on seadusandja eesmärgis

ning selles, et tööandja, kes on kutsunud ja võtnud välismaalase enda juurde tööle, maksaks

töötasu, mis võimaldaks välismaalase toimetulekut Eestis (VMS § 178 lg 4 koosmõjus VMS

176 lg-ga 2).

7(12)

3-24-2328

7)

PPA otsuses ei väidetud, et kaebajale kehtib nõue teenida teatud kindlat palgataset, seega

VMS § 178 lg-ga 12 seonduv käsitlus ei ole asjakohane. Kindla palgataseme puudumine ei

välista VMS § 178 lg 4 kohaldumist.

8)

Vastustaja ei nõustu, et tähtajalise elamisloa andmisest keeldumine oleks

ebaproportsionaalne. Seadus lubab tähtajalise elamisloa anda, kui vastava elamisloa taotlusele

sätestatud tingimused on täidetud ning ei esine keeldumise aluseid. Antud juhul ei olnud

täidetud seaduses sätestatud lisatingimus, mistõttu ei olnud tähtajalise elamisloa andmine

püsivalt Eestisse elama asumiseks võimalik. PPA on otsust tehes lähtunud VMS-s sätestatust

ning selle mõttest. PPA ei keeldunud VMS § 2102 lg 1 p 2 alusel. PPA otsuse õiguspärasust ei

saa mõjutada see, kas kaebaja saab oma seksuaalse sättumuse ja poliitiliste veendumuste tõttu

Venemaale naasta.

9)

VMS § 2102 lg 1 p 3 tõepoolest ei sätesta kaebaja väljatoodut. Kuna välismaalane võib

töötada ka teise tööandja juures, on loogiline, et lubatud on sissetuleku saamine mitmest

kohast. Samas on oluline tähele panna, et VMS § 1812 lg 1 sätestab selgelt, et järgida tuleb

töötamiseks antud elamisloas kindlaks määratud tingimusi. VMS mõttes on kohustused

välismaalase ees üksnes sellele tööandjal, kelle juurde töötamiseks välismaalasele on antud

elamisluba. Seega antud juhul on FIE J.G.l kaebaja ees kohustused, sh kohustus maksta

töötasu, mis võimaldab tema toimetuleku. Seega ei ole oluline, et välismaalane saaks kogu

oma sissetuleku üksnes ühest allikast, kuid see töötasu, mis tuleb tööandjalt, kelle juures

töötamiseks tähtajaline elamisluba on väljastatud, peab võimaldama toimetulekut (VMS § 178

lg 4). Vastavat kohustust ei saa olla tööandjal, kes ei ole konkreetse välismaalase ees võtnud

VMS-s sätestatud kutsuja kohustusi ning kohustust täita VMS-s sätestatud nõudeid töötasule.

10) Tõepoolest oli kaebaja poolt viidatud isikul kaebajaga analoogne olukord. Asjaolu, et

kaebaja töötamise eesmärgil esitatud tähtajaliste elamisloa taotluste osas on teinud otsused

erinevad PPA ametnikud, ei tähenda veel, et tegemist oli teadliku halduspraktikaga. Vastustaja

hinnangul on kaebaja ja kaebaja poolt viidatud välismaalase n-ö korduvate (töötamise

eesmärgil esitatud tähtajalise elamisloa pikendamine) taotluste läbi vaatamisel eksitud ning

juba siis oleks pidanud tähelepanu pöörama VMS § 178 lg-le 4, kuid seda ei tehtud. Eelnev ei

tähenda, et PPA pidanuks kaebajale tähtajalise elamisloa püsivalt Eestisse elama asumiseks

andma ning jätkuvalt eirama seda, et tegelikkuses ei ole tööandja, kelle poolt makstav töötasu

peab võimaldama välismaalase toimetuleku Eestis, sellist töötasu maksnud. Sellises olukorras

ei saa kõne alla tulla õiguspärane ootus, kuivõrd haldusorgan ei pea jätkama seadusele

mittevastavat halduspraktikat.

11) Kohus ei saa kohustada PPA-d kaebajale tähtajalist elamisluba andma. Tegemist on PPA

kaalutlusotsusega.

KOHTU PÕHJENDUSED

3. Kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Kohus nõustub ka

vaidlustatud otsuses ja vaideotsuses esitatud põhjendustega ega pea vajalikuks neid

kõiki üle korrata (HKMS § 165 lg 2).

4. Selles asjas on vaidluse all kaebajale Eestisse elama asumiseks tähtajalise

elamisloa andmisest keeldumise otsuse õiguspärasus. Kaebaja taotles elamisluba

püsivalt Eestisse elama asumiseks VMS § 118 p 9 alusel. PPA keeldus VMS § 123 p 2

alusel, leides, et kaebaja ei vasta tähtajalise elamisloa andmise tingimustele.

5. Eestisse elama asumiseks antava tähtajalise elamisloa andmise eesmärk on

võimaldada Eestisse elama jääda välismaalasel, kes on Eestisse elama asunud

8(12)

3-24-2328

tähtajalise elamisloa alusel ja kelle Eestisse elama jäämine on kooskõlas avalike

huvidega (VMS § 2101 lg 1). PPA põhjendab keelduvat otsust VMS § 2102 lg 1 p-s 3

sätestatud püsivalt Eestisse elama asumiseks antava tähtajalise elamisloa andmise

lisatingimusega, mille kohaselt on üheks selliseks lisatingimuseks asjaolu, et

välismaalase senine tegevus on olnud kooskõlas talle antud elamisloa andmise

eesmärgi ja tingimustega ja mis PPA hinnangul oli kaebaja puhul täitmata.

6. Töötamiseks antava tähtajalises elamisloa tingimusi reguleerib VMS § 185.

Selle lõike 1 järgi tuleb PPA-l tähtajalises elamisloas kindlaks määrata vähemalt

välismaalase tööandja, töötamise koht ja töökoht. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt on

välismaalasel, kellele on antud tähtajaline elamisluba töötamiseks, lubatud Eestis

töötada üksnes elamisloas kindlaks määratud tingimustel.

VMS § 176 lg 1 kohaselt on tähtajalise elamisloa töötamiseks andmise eesmärk soodustada

Eesti majanduse, teaduse, hariduse või kultuuri arengut, luues võimaluse võtta Eestisse tööle

vajalike teadmiste ja oskustega välismaalasi. Sama sätte teine lõige sätestab, et tähtajalise

elamisloaga töötamiseks antakse välismaalasele õigus viibida Eestis ja töötada Eestis

registreeritud tööandja juures elamisloas määratud tingimustel.

VMS § 189 lg 1 p 2 näeb seejuures ette ka töötamiseks antud tähtajalise elamisloa kehtetuks

tunnistamise, kui elamisloas kindlaks määratud tingimus on muutunud. Kui inimene ei ole

vastavalt elamisloa tingimustele tööle asunud või ka juhul, kui elamisloas kindlaks määratud

tööandja muutub (seega asjaolusid, mis tingisid elamisloa andmise, tegelikult või enam ei

esine), on see käsitatav töötamise tingimuse muutumisena VMS § 189 lg 1 p 2 mõttes, mis

annaks aluse elamisloa kehtetuks tunnistamiseks. Elamisluba töötamiseks antakse isikule

eeldades, et ta asub ka tegelikult tööle vastavalt elamisloa tingimustele.

7. Eelnevalt viidatud normidest tuleneb seega kohustus siduda töötamiseks antav

tähtajaline elamisluba konkreetse tööandja ja ametikohaga ning ka elamisloa kehtivus

on seatud sõltuvusse konkreetse tööandja juures ja konkreetsel ametikohal

töötamisega. Tingimuste muutumine, nt olukord, kus ilmneb, et isik, kellele on antud

elamisluba töötamiseks, ei tööta elamisloa andmise otsuses sätestatud tingimustel,

annab aluse tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamiseks.

8. Vaidlust ei saa seega olla selles, et konkreetne tööandja on üks töötamiseks

antava tähtajalise elamisloa tingimustest. Praegusel juhul oli PPA varasema otsusega

nr 1060273977/TE kaebajale antud tähtajaline elamisluba töötamiseks FIE J.G. juures

kehtivusega 02.01.2023-04.10.2025. Puudub vaidlus, et tähtajalise elamisloa

kehtivusaja jooksul on kaebaja FIE J.G.lt ka töötasu teeninud.

9. Pooled ei vaidle sellegi üle ja PPA on vaidlustatud otsuses samuti esile toonud,

et kaebaja kui Eestis nõutava haridustaseme omandanud välismaalase puhul ei pidanud

olema täidetud VMS-s sätestatud välismaalasele makstava konkreetse palgataseme

nõue.

Vaatamata sellele on üheks elamisloa andmise aluseks olevaks asjaoluks siiski toimetulekut

võimaldavat töötasu teenimine vastavalt VMS § 178 lg-le 4.

10. Peamine vaidlusküsimus seisneb praeguses asjas selles, kas PPA on õigesti

leidnud, et kaebaja senine tegevus tema tähtajalise elamisloa kehtivuse ajal ei ole

olnud kooskõlas talle antud elamisloa andmise eesmärgi ja tingimustega põhjusel, et

kaebaja ei teeninud toimetulekut võimaldavat töötasu enda elamisloas kindlaks

määratud tööandja juures teeninud, vaid teenis seda teise tööandja juures töötades.

9(12)

3-24-2328

11. Nagu nähtub ka vaidlustatud otsusest, võimaldab VMS kaebajal kui

töötamiseks elamisloa saanud välismaalasel iseenesest töötada mitme tööandja juures

– VMS § 1812 lg 1 järgi võib välismaalane, kes on saanud elamisloa töötamiseks,

samal ajal töötada mitme tööandja juures, järgides töötamiseks antud elamisloas

kindlaks määratud tingimusi. PPA ei ole vaidlustatud otsuses seda õigust kahtluse alla

seadnud, kuid on selgitanud, et õigus töötada samal ajal mitme tööandja juures kehtib

vaid eeldusel, et muud kaebajale antud elamisloas kindlaks määratud tingimused ei

muutu.

12. Seega kuigi VMS § 1812 lg 1 võimaldab välismaalasel küll töötada mitme

tööandja juures, tuleb põhitööandja vahetumisel taotleda uut tähtajalist elamisluba (vt

ka Tallinna Ringkonnakohtu 26.09.2022 määrus nr 3-22-1923, p 13).

13. Ka VMS eelnõu (809 SE) seletuskirjas on seonduvalt VMS § 1812 ja § 189

muutmisega (eelnõu § 1 p-d 55-56 ja 62)2 märgitud, et kui välismaalasele antakse

töötamise eesmärgil elamisluba, tuleks eeldada, et ta kasutab tähtajalist elamisluba

töötamiseks eesmärgipäraselt ning töötab Eestis elamisloas kindlaksmääratud

tingimustel. Sealsamas selgitatakse, et kuna VMS § 185 lg 1 järgi määratakse

töötamiseks antavas elamisloas kindlaks vähemalt välismaalase tööandja, töötamise

koht ja töökoht, ning vastavalt töölepingu seaduse (TLS) § 43 lg-le 1 eeldatakse, et

töötaja töötab 40 tundi seitsmepäevase ajavahemiku jooksul (täistööaeg) ja TLS § 46

lg 1 kohaselt ei tohi tööaeg kokku ületada keskmiselt 48 tundi seitsmepäevase

ajavahemiku kohta kuni neljakuulise arvestusperioodi jooksul, kui seaduses ei ole

sätestatud teistsugust arvestusperioodi, on mõistlik eeldada, et välismaalane täidab

oma tööaja, töötades selle tööandja juures, kelle juurde töötamiseks välismaalasele

elamisluba anti (elamisloas kindlaksmääratud põhitööandja või kutsuja), ja kasutab

temale antud elamisluba kui ka seadusest tulenevat õigust töötada samal ajal teise

tööandja juures eesmärgipäraselt.

14. Seletuskirjast nähtub seega, et seadusandja eesmärgiks ei ole olnud seada teise

tööandja juurde tööle asumisele täiendava nõusoleku küsimisega seonduvaid

piiranguid, küll aga on jätkuvalt lähtutud ka vastustaja poolt rõhutatud eeldusest, et

välismaalane täidab oma tööaja just elamisloas nimetatud tööandja kui põhitööandja

juures töötades. Niisiis on vastustaja õigesti leidnud, et tähtajalise elamisloa andmise

tingimusi tuleb täita selle tööandja juures ja poolt, kelle juures töötamiseks kaebajale

tähtajaline elamisluba anti. VMS mõttega ei oleks kooskõlas seisukoht, et reaalset

toimetulekut võimaldav töötasu teenitakse valdavas ulatuses tööandjalt, kelle juures

töötamiseks tähtajalist elamisluba ei ole antud, samas kui põhitööandja välismaalasele

tema töö eest toimetulekut võimaldavat töötasu ei maksa.

15. Vaidlustatud otsuses ongi PPA tuginenud VMS § 178 lg-le 4, mis sätestab, et

tähtajalise elamisloa töötamiseks andmise korral peab välismaalase töötasu

võimaldama tema toimetulekut Eestis. PPA on oma otsuses seejuures välja toonud

kaebajale tema tähtajalises elamisloas tööandjana nimetatud FIE J.G. poolt makstud

tasud ning leidnud, et põhitööandja juures teenitud töötasu ei võimaldanud kaebaja

toimetulekut Eestis, kuna ta on töötasu saanud järgnevalt: juunis 2022 – 57,64 eurot,

juulis 2022 – 654 eurot, oktoobris 2022 – 654 eurot, novembris 2022 – 149,48 eurot,

jaanuaris 2023 – 186,85 eurot, veebruaris 2023 – 186,85 eurot, augustis 2023 – 261,58

eurot, novembris 2023 – 261,58 eurot, veebruaris 2024 – 261,58 eurot; seega 2673,56

eurot 20 kuu eest ehk ~112 eurot kuus. PPA hinnangul viitab eelnev sellele, et kaebaja

senine tegevus ei ole olnud kooskõlas talle antud elamisloa andmise tingimustega.

2 https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/a53e8004-f54c-40db-b45d-ccb4b7924fdf/

10(12)

3-24-2328

Sisuliselt möönab ka kaebaja ise oma seisukohtades, et ainuüksi vastavad summad tema

äraelamist ei taganuks.

16. Nagu ülal märgitud ning arvestades VMS § 178 lg-t 4, on toimetulekut

võimaldava sissetuleku saamine üheks elamisloa andmise aluseks olevaks asjaoluks.

Samuti nähtus eelnevast, et kaebaja ei ole ametikohal, kus töötamiseks talle tähtajaline

elamisluba anti, toimetulekut võimaldavat töötasu saanud – nagu PPA selgitab, ei ole

tegemist stabiilse töötasuga, kuna kaebaja ei ole saanud töötasu igakuiselt ning tasu

suurus on seejuures samuti olnud väga kõikuv. Kaebajale oli elamisluba antud

töötamiseks FIE J.G. juures, seega töötamine või tasu saamine Coop Eesti

Keskühistult ei omanud elamisloa andmisel tähtsust ning see ei saa omada sisulist

tähtsust ka kaebajale antud elamisloa andmise eesmärgi ja tingimuste täitmise

hindamisel.

17. Asjaolu, et PPA otsustas 19.12.2022 vaideotsusega rahuldada kaebaja vaide, ei

tähenda, et praegusel juhul ei saanuks PPA tähtajalise elamisloa andmisel enam

analüüsida, kas kaebaja senine tegevus on olnud kooskõlas talle antud elamisloa

andmise tingimustega. Õige on PPA käsitus, et vastava lisatingimuse täidetust tuli

PPA-l praeguses menetluses hinnata (VMS § 2102 lg 1 p 3). PPA möönab enda

tookordset eksimust seoses VMS-s sätestatud palgataseme nõudega ning selgitab

asjakohaselt, et toonane vaidlus ei seisnenud selles, et tööandja, kelle juures

töötamiseks oli kaebajale antud tähtajaline elamisluba, ei peaks täitma muid VMS-s

sätestatud tingimusi.

18. Kaebaja viidatud VMS § 178 lg 12 kohaldumine kaebaja suhtes ei ole vaidluse

all ning vastavad väited ei ole asjakohased. Vastustaja ei ole nõudnud kaebajalt

konkreetset palgakünnist, vaid on hinnanud elamisloa andmise tingimuste täitmist.

19. Kaebajal ei saanud 2022. a vaidemenetlusest tekkida õiguspärast ootust sellele,

et tema elamisluba ka edaspidi pikendatakse või talle antakse uus elamisluba.

Vastustaja ei ole praegusel juhul asunud kehtetuks tunnistama kaebaja olemasolevat,

kuni 04.10.2025 kehtivat tähtajalist elamisluba, vaid on kehtiva elamisloa tingimuste

täitmist võtnud arvesse uue elamisloa taotluse menetluses. Seejuures sai vastustaja

lähtuda kaebaja vahepealsel ajal põhitööandjalt saadud sissetulekutest, et

konkreetsemalt hinnata, kas kaebaja senine tegevus on olnud kooskõlas talle antud

elamisloa andmise eesmärgi ja tingimustega. Seda enam, et kaebaja esitatud

käsunduslepingus oli nimetatud üksnes tunnitasu, mitte konkreetset igakuist palga

suurust, mistõttu vastustaja ei saanudki vaid käsunduslepingu alusel kaebaja

sissetulekuid reaalselt prognoosida. Kaebaja on põhitööandjalt saadud tasu osas ise

esile toonud, et tegu on sissetulekuga, mille suurus varieerus ja sõltus talle antava töö

mahust. Seega ei ole alust vastustajale ette heita ebajärjekindlust põhjusel, et saadud

sissetulekut ja selle vastavust VMS nõuetele on hinnatud tagantjärele saadud

konkreetsete andmete alusel uue tähtajalise elamisloa menetluses.

20. Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et vastustaja ei ole nõuetekohaselt

kaalunud kaebajale kaasnevaid tagajärgi või et keeldumine on ebaproportsionaalne.

Kohus hindab vaidlustatud otsuse õiguspärasust selle tegemise aja seisuga, seega ei saa

vastustajale ette heita keelduva otsuse tegemisel selliste asjaoludega arvestamata

jätmist, millest kaebaja vastustajale taotluse esitamisel või ärakuulamisõiguse

teostamisel teada ei andnud. Vastustaja märgib õigesti, et vaidlustatud otsuse

õiguspärasuse seisukohalt ei oma tähtsust see, et kaebaja on sõlminud kooselulepingu

isikuga, kellega ta on elanud koos 4 aastat ning et ta on Eestis integreerunud, kuna

11(12)

3-24-2328

PPA ei keeldunud praegusel juhul elamisloa andmisest VMS § 2102 lg 1 p-s 2

sätestatud lisatingimuse tõttu. PPA otsuse õiguspärasust ei mõjuta ka see, kas kaebaja

saab oma seksuaalse sättumuse ja poliitiliste veendumuste tõttu Venemaale naasta.

Vastustajal tuli eelkõige hinnata, kas kaebaja puhul on täidetud püsivalt Eestisse elama

asumiseks antava tähtajalise elamisloa andmise eesmärk (VMS § 2101 lg 1) ning

lisatingimused (VMS § 2102 lg 1). Vastustaja on põhjendatult leidnud, et kuna

seaduses sätestatud lisatingimus ei olnud täidetud, ei olnud tähtajalise elamisloa

andmine püsivalt Eestisse elama asumiseks võimalik. Kaebajal ei ole õigustatud ootust

ebaõige halduspraktika jätkumisele ning ta ei saa eeldada, et vastustaja eiraks jätkuvalt

seda, et tegelikkuses ei ole põhitööandja kaebajale toimetulekut võimaldavat töötasu

maksnud.

21. Eeltoodud põhjendustel leiab kohus, et PPA 16.07.2024 otsus on õiguspärane ja

selle tühistamiseks puudub alus. Samadel põhjendustel jääb rahuldamata ka kaebaja

nõue tühistada 05.08.2024 vaideotsus. Kuna vaidlusalused haldusaktid on

õiguspärased, puudub alus ka kohustamisnõude rahuldamiseks.

22. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus

tehti. Kuna kaebus jääb rahuldamata, siis jäävad kaebaja menetluskulud HKMS § 108

lg 1 alusel tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude kandmise kohta kohtule

andmeid esitanud, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109

lg 1 alusel samuti tema endi kanda.

23. Otsuse avaldamisel asendatakse kaebaja nimi tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

12(12)