3-24-1137/7 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

T A R T U H A L D U S K O H U S

T a r t u k o h t u m a j a

KOHTUOTSUS

E E S T I V A B A R I I G I N I M E L

Kohtuasja number

3-24-1137

Otsuse kuupäev

30. aprill 2025

Kohtunik

Karin Jõks

Kohtuasi

X-i kaebus Kambja Vallavalitsuse 19.03.2024.a

korralduse nr 151 tühistamise nõudes

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja: X

Vastustaja: Kambja vald, esindaja Annika Kiisk

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebaja taotlus menetluse peatamiseks läbi

vaatamata.

2. Rahuldada kaebus osaliselt. Tühistada Kambja

Vallavalitsuse 19.03.2024.a korralduse nr 151 punkt

3.4.

3. Jätta menetluskulud poolte kanda võrdsetes osades.

4. Mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja

menetluskulu 10 eurot.

Edasikaebamise kord ja

muud selgitused

5. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse

Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse

avalikult teatavaks tegemisest arvates, s.o hiljemalt

30.05.2025. Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioon-

kaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei

taotleta selle lahendamist istungil.

6. Andmesubjektil on õigus esitada taotlus otsuse

avaldamise viisi kohta (vt otsuse punkti 20).

Asjaolud ja poolte seisukohad

1. Kambja Vallavalitsus seadis 19.03.2024.a korraldusega nr 151 (dtl 39-42, edaspidi

vaidlustatud korraldus) sundvalduse kinnisasjale asukohaga XXX, Laane küla, Laikna 2

(katastritunnus 94901:007:0212). Sundvaldus seati tähtajatult jalgratta- ja jalgtee (edaspidi

kergliiklustee) ehitamise, haldamise ja avalikuks kasutamiseks määramise eesmärgil.

Sundvalduse ala ligikaudne suurus on 1760 m2. Sundvalduse tasu on 0,34 eurot/m2 ja see

tasutakse ühekordse maksena.

Vastustaja põhjendas, et kergliiklustee rajatakse avalikes huvides, üldplaneeringule vastava

teedevõrgu rajamiseks, elanike käepärasemate, turvalisemate ja kiiremate liikumisvõimaluste

loomiseks ning ligipääsuks vaba aja veetmise võimalustele. Kambja valla üldplaneeringus

endise Ülenurme valla territooriumi osas on sundvalduse alale ette nähtud kergliiklustee.

Sundvalduse seadmine ei takista omanikul kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist. Avalik

eesmärk on saavutatav sundvalduse seadmisega ning kinnisasja omandamine ei ole sel juhul

lubatud.

Kinnisasja omanikule tuleb maksta sundvalduse tasu. Lubatud on lähtuda maa hindamise

seaduse alusel kehtestatud metoodikast. Vastustaja võttis aluseks 2022. aastal läbi viidud maa

korralise hindamise tulemused, hindamise teostas Maa-amet koostöös kutseliste kinnisvara

hindajatega. Hindamistulemused on ajakohased ja see võimaldab neid kasutada maadega

tehtavate tehingute tegemisel. Eelkõige puudutab see aktiivse turuta maid, näiteks

teeservituutide seadmist. Eraldi hindamine oleks keeruline turuinfo puudumise tõttu ning

teeservituudi seadmisel on tehingusummad väikesed võrreldes hindamise tellimise kuluga.

Kinnisasja omanik ei kasutanud õigust tellida hindamine kutseliselt hindajalt, kui ta ei ole

pakutud tasuga nõus. Kinnisasja omanik loobus kokkusaamisest vastustajaga.

Hüvitamisele kuuluvat sundvalduse seadmise tõttu tekkivat tuvastatavat ja tõendatud varalist

kahju kindlaks tehtud ei ole.

2. Kinnistusraamatu andmetel (dtl 76-77) on katastriüksuse 94901:007:0212 asukoht XX,

Laane küla, Laikna, pindala 4,84 ha, sihtotstarve maatulundusmaa (edaspidi Laikna

kinnisasi). Katastriüksus kuulub registriosa 104004 koosseisu. Kinnisasja omanik on kaebaja

X .

3. Kaebaja esitas 17.04.2024 Tartu Halduskohtule kaebuse vaidlustatud korralduse

tühistamise nõudes, menetluse käigus esitas kaebaja täiendavaid avaldusi. Kaebaja on Laikna

kinnisasja omanik.

Esiteks leidis kaebaja, et vastustaja oleks pidanud omandama äralõike kinnisasjast, mitte

seadma sundvalduse. Kaebaja põhjendas seda järgmiselt:

- sundvalduse sisu on määratletud asjaõiguse - isikliku kasutusõiguse kaudu. Isikliku

kasutusõiguse korral ei ole lubatud asja oluliselt muuta või ümber kujundada. Laikna

kinnisasja koosseisus ei ole transpordimaa sihtotstarbega maa-ala ja sellel ei paikne teed;

- kaebaja ei saa kasutada sundvalduse ala põllumajandusmaana. Vaidlustatud korraldus on

tühine, kuna vastuolus on sundvalduse seadmine ja vastustaja väide, et kinnisasja

sihtotstarbeline kasutamine ei ole takistatud.

Teiseks leidis kaebaja, et sundvalduse tasu arvestamise alused ja tasu suurus ei ole

õiguspärased. Kaebaja põhjendas seda järgmiselt:

- sundvalduse ala oleks tulnud hinnata kui äralõiget;

- lähtuda ei saa maa hindadest teealuse maaga tehingute tegemisel, kuna kinnisasjal ei

paikne teed;

- Laikna kinnisasi paikneb üldplaneeringu järgi äri- ja tootmise juhtfunktsiooniga alal,

tegemist on väärtusliku linnalähedase alaga;

- Laikna kinnisasja lähedal asuva Lõuna-Masso kinnisasja puhul hinnati äralõike väärtuseks

7,48 eurot/m2 (dtl 43-75);

- mõistlik ei ole nõuda kaebajalt võrdleva hindamise korraldamist. See põhjustaks kaebajale

kulu ligikaudu 1700 eurot, mida ei hüvitata.

4. Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja on vaidlustatud korralduses

loetlenud kaalutlused, millest on sundvalduse seadmisel lähtutud. Otsuses on piisavalt

kaalutud mõju kaebaja õigustele.

Kinnisasja omandamine ei ole lubatud, kui avalik eesmärk on saavutatav ilma teise isiku

omandis oleva kinnisasja omandamiseta või avaliku eesmärgi saavutamiseks on otstarbekam

seada sundvaldus. Tegemist ei ole olukorraga, kus kehtestatud avalik-õiguslikud kitsendused

ei võimalda kinnisasja kasutada vastavalt senisele sihtotstarbele. Kaebaja kinnisasjal esinevad

kitsendused üksnes piiratud osas. Lause „sundvalduse seadmine ei takista maaomanikul

kinnisasja sihipäraselt kasutada“ tähendab, et kaebaja saab kinnisasja sundvalduse alast välja

jäävat osa takistusteta kasutada maatulundusmaana, sundvalduse ala aga kergliiklusteena.

Kaebaja ei ole sundvalduse ala tegelikult kasutanud põlluharimiseks, nagu seda on tehtud

ülejäänud kinnisasja osas (Maa-ameti fotolao fotod dtl 92-96).

Vastustaja ei nõustu kaebaja etteheidetega sundvalduse tasu määramisele. Vastustaja jäi

vaidlustatud korralduses esitatud seisukohtade juurde. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid, et

sundvalduse tasu on määratud ekslikult. Õige ei ole kaebaja seisukoht, et võrdleva

hindamisaruande tellimise kulusid ei oleks talle hüvitatud. Kaebaja ei saa tugineda Lõuna-

Masso hindamisaruandele. Võrdlev hindamisaruanne peab olema tehtud Laikna kinnisasja

kohta, kuna hindamistulemus sõltub lisaks maa sihtotstarbele mitmetest erinevatest teguritest.

Tõendamata on ka kaebaja väide, et sundvalduse seadmise tulemuseks on Laikna kinnisasja

kui terviku turuväärtuse vähenemine.

Kohtu seisukoht

Menetluse peatamine

5. Kaebaja esitas 21.04.2025 kohtule taotluse peatada menetlus, kuni vastustaja on läbi

viinud kompromissi sõlmimiseks vajalikud tegevused. Pooled on saavutamas kokkulepet, et

vastustaja omandab sundvalduse ala 1760 m2 hinnaga 9,56 eurot/m2, kokku 16 825,60 eurot,

millele lisandub motivatsioonitasu (KAHOS § 15 lg 1 ja 3). Vastustaja selgitas kaebajale, et

ettepanek on arutusel 29.04.2025 toimuval vallavalitsuse istungil, esitatakse seejärel arengu-

ja planeerimiskomisjonile arvamuse andmiseks ning volikogule menetlemiseks. Enne nende

toimingute tegemist ei ole võimalik sõlmida kompromissi. Kompromissi sõlmimise korral

kaebaja loobuks kaebusest, kuid kaebaja ei soovi seda teha enne volikogu otsuse tegemist.

Menetluse peatamine halduskohtus tagab kaebajale olemasoleva õigusliku seisundi kuni

kompromissi sõlmimiseni ning aitab kaasa kompromissi sõlmimisele.

6. Kohus jätab kaebaja taotluse läbi vaatamata. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) §

97 lg 1 alusel võib kohus menetluse peatada poolte ja kolmandate isikute ühisel taotlusel, kui

võib eeldada, et see on otstarbekas pooleliolevate kompromissiläbirääkimiste tõttu või muul

mõjuval põhjusel. Taotlust menetluse peatamiseks kompromissiläbirääkimiste tõttu ei

esitanud pooled ühiselt, vaid selle esitas kaebaja.

7. Kohus ei näe ka sisuliselt vajadust menetluse peatamiseks. Hinnangu andmine sellele, kas

kaebaja väited annavad alust vaidlustatud korralduse tühistamiseks, ja poolte kavatsus

sõlmida kokkulepe, millega vastustaja omandab äralõike Laikna kinnisasjast, ei ole omavahel

seotud nii, et üks välistab teise. Vastustaja tegutseb praegu sundvalduse alal vaidlustatud

korralduse alusel, seega omab igal juhul tähtsust, kas vaidlustatud korraldus kuulub

tühistamisele (s.o ei ole kunagi kehtinud). Kohtuotsuse tegemine on kasuks ka juhul, kui

pooled äralõike võõrandamise küsimuses kokkuleppele ei jõua. Kohtuasi on lahendamiseks

valmis.

Kohtuotsuse tegemine ei takista pooltel sõlmida kokkulepet selle kohta, et vastustaja omandab

äralõike Laikna kinnisasjast. Samuti ei takista see vastustajal vaidlustatud korralduse

edasiulatuvalt kehtetuks tunnistamist. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 65 lg 2 sätestab, et

õiguspärase haldusakti võib edasiulatuvalt kehtetuks tunnistada isiku kasuks (s.t kaebaja

huvides), välja arvatud juhul, kui sama sisuga haldusakt tuleks uuesti välja anda või kui

kehtetuks tunnistamine oleks vastuolus seadusega. Sama sisuga haldusakti ei tule uuesti välja

anda, kui pooled on sõlminud kokkuleppe, mille tulemusena vastustaja saab ka sundvalduse

olemasoluta maa-ala kasutada. Kohtule ei ole teada õigusnormi, millega vaidlustatud

korralduse edasiulatuv kehtetuks tunnistamine oleks vastuolus.

Kaebaja avaldas, et kompromissi sõlmimise korral oleks ta kaebusest loobunud. Kohus

mõistab seda nii, et pooltel on kavas sõlmida kokkulepe (kompromiss) omavahel (vt

11.04.2024.a määruse p 12). Kohus selgitab kaebajale, et kaebusest loobumise korral oleks

vaidlustatud korraldus jäänud kehtima täies ulatuses. See tähendab, et käesoleva otsuse

tegemine ei muuda kaebaja positsiooni äralõike omandamiseks peetavatel läbirääkimistel.

Asja lahendamine

8. Asjas on vaidluse all sundvalduse seadmine Laikna kinnisasjale kergliiklustee ehitamise

eesmärgil. Kaebaja ei ole esitanud vastuväiteid sellele, et kergliiklustee rajamiseks esineb

avalik huvi, või sellele, et kergliiklustee läbib Laikna kinnisasja. Kaebaja avalduste põhjal on

ta nõus sellega, et lõpptulemusena rajatakse Laikna kinnisasjale kergliiklustee. Vaidluse all

on, mil viisil see tulemus saavutatakse ja milline on kaebajale selle eest makstav tasu.

9. Kaebaja leiab, et vastustaja oleks pidanud sundvalduse seadmise asemel otsustama

sundvalduse ala sundvõõrandamise. Kohus sellega ei nõustu.

Kohtu hinnangul ei ole kaebajal subjektiivset õigust nõuda, et vastustaja korraldab Laikna

kinnisasja jagamise ja omandab jagamise tulemusena tekkinud kinnisasja (äralõike).

Kinnisasja avalikes huvides omandamise seaduse (KAHOS) § 4 lg 2 järgi ei ole kinnisasja

omandamine lubatud, kui avalik eesmärk on saavutatav ilma teise isiku omandis oleva

kinnisasja omandamiseta või avaliku eesmärgi saavutamiseks on otstarbekam seada

sundvaldus. Sättes toodud alternatiivsetest tingimustest on täidetud see, et avalik eesmärk

(kergliiklustee rajamine) on saavutatav ilma Laikna kinnisasja omandamiseta. Kinnisasja

omaniku eelistus võõrandada avaliku eesmärgi saavutamiseks vajalik kinnisasja osa ei ole

vastustajale siduv. Kohus selgitas eespool, et kinnisasja osa omandamine on võimalik poolte

kokkuleppel.

10. Asjas ei ole kohaldatav KAHOS § 4 lg 3, mis sätestab kinnisasja omanikule õiguse

taotleda talle kuuluva kinnisasja omandamist õiglase ja kohese tasu eest, kui kehtestatud

avalik-õiguslikud kitsendused ei võimalda kinnisasja kasutada vastavalt senisele

sihtotstarbele.

Esiteks ei anna KAHOS § 4 lg 3 kaebajale õigust vaidlustada sundvalduse seadmist.

Vastupidi, sätte kohaldamise eelduseks on, et sundvaldus on kehtiv. Säte tähendab seda, et

kaebaja aktsepteerib sundvalduse kehtivust, kaebaja leiab, et sel juhul ei ole Laikna kinnisasja

võimalik kasutada maatulundusmaana, ning kaebaja esitab vastustajale taotluse kinnisasi

omandada. Selline taotlus lahendatakse eraldi menetluses. Eraldi menetlusena saab kohtu

hinnangul käsitleda poolte praegu toimuvaid läbirääkimisi Laikna kinnisasja äralõike

omandamise üle.

11. Teiseks ei saa kuidagi öelda, et Laikna kinnisasja ei saa pärast sundvalduse seadmist

kasutada maatulundusmaana. Sundvalduse ala hõlmab Laikna kinnisasjast 3,64 % (1760 / 48

400 * 100). Eluliselt ei ole maa reeglina kasutuses nii, et sihtotstarbe kohaselt ja ilma

igasuguste piiranguteta kasutatakse iga viimast kui ruutmeetrit. Ka praegu ei kasuta kaebaja

põllumaana kinnisasja teeäärset riba. Seda, et kaebaja kui omaniku võimalusi kinnisasja

kasutamisel mõnevõrra piiratakse, kompenseerib sundvalduse tasu.

Kohtupraktikas on selgitatud, et KAHOS § 4 lõikes 3 peetakse silmas üksnes selliseid

piiranguid, mis ei võimalda kinnisasja kasutada maakatastriseaduse alusel kindlaks määratud

maa senise sihtotstarbe kohaselt ning säiliv kasutusvõimalus ei tohi jääda vaid näiliseks ja

marginaalseks võrreldes senise kasutusega (Riigikohtu 18.12.2024.a otsus asjas 3-21-1658 p

45). Praeguses asjas ei saa kuidagi öelda, et kaebaja võimalus kasutada Laikna kinnisasja

maatulundusmaana muutub pärast sundvalduse seadmist näiliseks või marginaalseks.

12. Õige ei ole kaebaja arusaam, et sundvalduse seadmise korral saab vastustaja sundvalduse

ala kasutada üksnes selle praegusel sihtotstarbel ehk maatulundusmaana. Sundvalduse

eesmärgiks on luua võimalus kasutada maad mõnel KAHOS § 4 lg 1 sätestatud eesmärgil,

mis ei pruugi kattuda ja enamasti tõenäoliselt ei kattu maa sihtotstarbega. Kui mõista

õigusnorme nii, et sundvalduse seadmine on võimalik ainult juhul, kui maal on enne

sundvalduse seadmist tulevasele kasutusele vastav sihtotstarve, siis muutuksid sundvaldust

reguleerivad õigusnormid suures osas mõttetuks.

Sundvalduse seadmise eelduseks on KAHOS § 5 lg 1 alusel asjakohase planeeringu või

projekteerimistingimuste olemasolu. Vastustaja on tõendanud, et kergliiklustee rajamine ja

paiknemine on ette nähtud üldplaneeringus (dtl 91). Vastustaja selgitas, et antud on

projekteerimistingimused, mille menetlusse kaebaja oli kaasatud, kaebaja ei ole sellele

vastuväiteid esitanud.

Eeltoodud põhjendustel kohus ühtlasi ei nõustu kaebajaga, et vaidlustatud korraldus on tühine

HMS § 63 p 5 alusel, kuna sundvalduse ala ei ole samal ajal võimalik kasutada

põllumajandus-maana.

13. Kohus nõustub sellega, et sundvalduse tasu suurus ei ole määratud õiguspäraselt.

KAHOS § 39 lg 5 kohaselt makstakse kinnisasja omanikule sundvalduse seadmise korral

sundvalduse tasu, kui ei lepita kokku teisiti, ning sundvalduse tasu määratakse KAHOS § 12

lõikes 2 sätestatud korras.

KAHOS § 12 lg 2 sätestab järgmised võimalused tasu määramiseks:

- tellitakse hindamine kutsetunnistusega hindajalt, kellel on kutseseaduse kohane kehtiv 7.

taseme vara hindaja kutse;

- väärtuse selgitab välja Maa- ja Ruumiamet maakatastriseaduse § 9 lõike 21 alusel

peetavas tehingute andmebaasis sisalduvate tehinguandmete ja turuanalüüsi alusel;

- menetluse läbiviija määrab väärtuse, lähtudes maa hindamise seaduse,

looduskaitseseaduse, riigivaraseaduse või muu asjakohase seaduse alusel kinnitatud

metoodikast.

Praegusel juhul ei ole toimunud hindamist, samuti ei ole tasu suurust välja selgitanud Maa- ja

Ruumiamet. Tasu suuruse määras menetluse läbiviija ehk vastustaja. Vastustaja otsustas, et

tasu makstakse ühekordse maksena ning tasu võrdub sundvalduse ala maksustamishinnaga

2022. aasta maa korralise hindamise tulemuste alusel.

14. Kohtu hinnangul ei ole tasu määramine toimunud KAHOS sätestatud korras. Vastustaja

ei ole lähtunud maa hindamise seaduse alusel kinnitatud metoodikast, vaid maa korralise

hindamise tulemusest. Lähtumine metoodikast ei võrdu lähtumisega selle metoodika alusel

2022. aastal saadud tulemusest. Ka metoodikast lähtumise korral ei oleks kohane olnud maa

korralise hindamise metoodika.

Maa hindamise seaduse (MHS) § 41 lõikes 1 on maa korralisele hindamisele omistatud

konkreetne ja kitsas tähendus - selle eesmärgiks on määrata igale katastriüksusele maa

maksustamishind. Erakorraline hindamine seevastu on MHS § 8 lg 1 kohaselt hindamise

objekti maksumuse kindlaksmääramine tehingu teostamiseks või muul eesmärgil.

Sundvalduse seadmise menetluses oleks tulnud läbi viia erakorraline hindamine. Metoodika

selleks on kehtestatud Vabariigi Valitsuse määrusega „Kinnisasja erakorralise hindamise

kord“. Määruse 3. peatükk näeb eraldi ette kasutustasu hindamise alused ja korra.

15. MHS § 81 võimaldab tehnovõrgu ja -rajatise või tee eelduslikuks kasutustasuks määrata 3

% maa turuväärtusest või maksustamishinnast, kui viimane vastab turuväärtusele. Asjas ei ole

tõendeid selle kohta, et Laikna kinnisasja maksustamishind vastab turuväärtusele. Olemas on

tõendid, mis seavad selle tõsise kahtluse alla - kohtule on esitatud neli hindamisakti samas

piirkonnas paiknevate kinnisasjade hindamise kohta ning neis kõigis on maa väärtus oluliselt

kõrgem kui vaidlustatud korralduses toodud 0,34 eurot/m2. Näiteks Suure-Saariku kinnisasi

on maatulundusmaa ning selle äralõike 1 m2 väärtuseks omandamisel on hinnatud 6,25 eurot/

m2 (dtl 180-241).

Kohus märgib, et MHS § 81 nimetatud kasutustasu all on mõeldud perioodiliselt (iga-

aastaselt) tasumisele kuuluvat tasu. See tuleneb määruse „Kinnisasja erakorralise hindamise

kord“ § 23 lõikest 6, mis sätestab reeglid, kuidas rakendada perioodilise tasu asemel

ühekordset kasutustasu kogu kasutusperioodi kohta.

16. Kohus selgitas 11.04.2025.a määruse punktis 9, et asjas on võimalik kaebuse osaline

rahuldamine sundvalduse tasu osas. Kaebuse osaline rahuldamine tähendab, et vastustajal

tuleb teha mõistliku aja jooksul uus otsus sundvalduse tasu määramiseks. Kui vastustaja seda

ei tee, siis on kaebajal õigus esitada kohtule kaebus otsuse tegemiseks kohustamise nõudes.

Kohus ei käsitle täpsemalt poolte põhjendusi ja tõendeid selle kohta, millisena oleks tulnud

määrata Laikna kinnisasja või selle äralõike väärtus või sundvalduse tasu suurus. Olukorras,

kus vastustajal tuleb see küsimus uuesti otsustada, tähendaks see ennetavat sekkumist

haldusorgani tegevusse, milleks halduskohtul volitusi ei ole. Halduskohus hindab

haldusorgani tegevuse õiguspärasust järelkontrollina. Kaebaja saab oma väited ja tõendid

esitada haldusmenetluses.

Kohus siiski märgib, et põhjendatud on kaebaja kartus, et kui ta tellib sundvalduse menetluses

võrdleva hindamisaruande, siis ei ole vastustajal kohustust talle kulusid hüvitada. Võrdleva

hindamisaruande kulude hüvitamine on ette nähtud KAHOS § 17 ning KAHOS § 39 lg 5

sätestab, et sundvalduse seadmise korral ei maksta KAHOS § 15‒17 nimetatud täiendavaid

hüvitisi. Vastustajal on õigus ja võimalus hüvitada kaebajale võrdleva hindamisaruande kulu,

kuid kui vastustaja võtab endale sellise kohustuse, siis tuleks edasises haldusmenetluses seda

kaebajale selge sõnaga kinnitada.

17. Kokkuvõttes rahuldab kohus kaebuse osaliselt. Kohus tühistab vaidlustatud korralduse

punkti 3.4. Kaebaja väited ei anna alust korralduse muus osas tühistamiseks.

Menetluskulud. Selgitused

18. HKMS § 108 lg 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud

proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega.

Asjas ei ole kaebuse rahuldamise proportsiooni võimalik rahaliselt hinnata. Kaebaja esitas

kaks põhiväidet, millest ühe alusel rahuldas kohus kaebuse osaliselt. Kohus jätab

menetluskulud poolte kanda võrdsetes osades.

19. Pooled ei ole esitanud menetluskulude nimekirju ja kuludokumente. Kohtule on teada, et

kaebaja tasus kaebuse esitamisel riigilõivu 20 eurot. Kohus mõistab poole sellest ehk 10 eurot

vastustajalt kaebaja kasuks välja. Muude võimalike menetluskulude arvesse võtmine ja

väljamõistmine ei ole HKMS § 109 lg 1 alusel võimalik.

20. HKMS § 175 lg 1 näeb ette jõustunud kohtuotsuse avaldamise elektroonilises Riigi

Teatajas. Andmesubjektil on õigus esitada taotlus otsuse osaliseks avaldamiseks, eelkõige

tema nime avaldamata jätmiseks (HKMS § 175 lg 3-5). Kui isik seda soovib, siis sellekohane

taotlus tuleb esitada kohtule enne otsuse jõustumist. Kõige kindlam on esitada taotlus

apellatsioonkaebuse esitamiseks ette nähtud tähtaja jooksul. Avaliku võimu kandja andmeid

kohtulahendis ei varjata.

/allkirjastatud digitaalselt/

kohtunik Karin Jõks