2-23-132893/28 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

Kohtunik

Janek Väli

Kohtuotsuse tegemise aeg ja

koht

30. aprill 2025.a, Tallinn

Tsiviilasja number

2-23-132893

Tsiviilasi

TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal hagi V. K. vastu

28.03.2023 võlatunnistuse ning võlausaldaja ja võlgniku

vahel sõlmitud maksekokkuleppest tuleneva võlgnevuse

746,69 euro, viivise 52,23 euro ja täiendava viivise

saamiseks

Hagihind

916,61 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal (registrikood

14304235, asukoht Vabaõhumuuseumi tee 1, 13521

Tallinn)

Hageja lepinguline esindaja Sigrid Rahkema (OÜ Julianuse

Õigusbüroo, Toompuiestee 35, 10149 Tallinn; e-post XXX)

Kostja: V. K. (isikukood XXX, elukoht XXX)

Kostja lepinguline esindaja Irina Vassiljeva (Griff

Õigusbüroo, Õismäe tee 84-52, 13513 Tallinn; e-post

XXX)

Menetluse liik

Lihtmenetlus

Resolutsioon

1. Jätta rahuldamata TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal hagi V. K. vastu 28.03.2023

võlatunnistuse ning võlausaldaja ja võlgniku vahel sõlmitud maksekokkuleppest

või 06.09.2021 sõlmitud järelmaksulepingust nr xxxx tuleneva võlgnevuse 746,69

euro, viivise 52,23 euro ja täiendava viivise saamiseks.

2. Jätta menetluskulud hageja TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal kanda.

3. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kohus kindlaks pärast kohtuotsuse

jõustumist tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lg 2 alusel.

Edasikaebamise kord

Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 10 ei anna kohus

menetlusosalistele luba käesoleva otsuse edasikaebamiseks.

Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on

antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti

kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt

ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Apellatsioonkaebus tuleb

esitada 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest Tallinna Ringkonnakohtule asukohaga

Pärnu mnt. 7 Tallinn. Apellatsioonkaebuse võib kohus lahendada kirjalikus menetluses, kui

kaebuses ei taotleta kohtuistungi pidamist.

Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg 6 peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel

ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Kohtuotsuse selgitused

1. Kohus on menetlenud tsiviilasja esemeks olevat hagi lihtsustatud korras vastavalt TsMS §

405 lg 1 ning on seda pooltele selgitanud 07.09.2023 määruse punktis 2 (dtl 48).

Menetlusosalised enda ärakuulamist taotlenud ei ole.

2. TsMS § 444 lg 2 sätestab, et kui kohus menetleb käesoleva seaduse § 405 lõikes 1

nimetatud hagi lihtmenetluses, võib ta kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda üksnes

õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega.

3. Edasikaebamise korda tuleb selgitada ka nendes maakohtu otsustes, mille puhul

edasikaebamise luba ei anta, sest edasikaebamine ei ole välistatud TsMS § 637 lg 21

sätestatud alustel. Vastavalt TsMS § 637 lg 21 võtab ringkonnakohus lihtmenetluses

tehtud otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu

otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt

ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi

või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.

Hagi nõuded ja põhjendused

4. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal ja kostja 28.03.2023

võlatunnistuse ning võlausaldaja ja võlgniku vahel sõlmitud maksekokkuleppe.

Kokkuleppe kohaselt kostja kinnitas võlgnevuse olemasolu, suurust ja koosseisu, s.h

põhivõla summalt arvestatava viivise suurust, ning nõustus, et võlatunnistuse andmisega

kaotab võlgnik võimaluse vaidlustada hiljem võlgnevuse olemasolu ja suurust ning

esitada võlgnevuse aluseks oleva nõudega seotud vastuväiteid. Kostja nõustus, et alates

võlatunnistuse andmisest saab võlausaldaja esitada tema vastu võlatunnistuses nimetatud

summa tasumise nõude tuginedes üksnes võlatunnistusele ning võlausaldaja ei pea

esitama mistahes tõendeid võlgnevuse olemasolu suuruse, sissenõutavuse või selle

tekkimise aluseks olevate asjaolude kohta peale käesoleva võlatunnistuse.

Tingimuste punkti 1.2. kohaselt on pooled kokku leppinud, et võlatunnistus ja selle juurde

kuuluv maksegraafik ei kujuta endast hageja ja kostja vahelist kokkulepet maksetähtaja

edasi lükkamise kohta ega katkesta viivise arvestust võlgnevuse osaks olevalt põhivõla

jäägilt. Kostja võlatunnistusest tulenevaid kohustusi ei täitnud.

Kokkuleppe kohaselt tunnistas kostja, et võlgneb kokkuleppe andmise päeva seisuga

hagejale kokku 706,69 eurot, millest on põhisumma 496,04 eurot, viivis 39,50 eurot,

sissenõudekulu 40,00 eurot, intress 131,15 eurot. Lisandub ühekordne lepingutasu 40,00

eurot. Kostja ei ole võla katteks makseid teostanud.

Hageja ja kostja on kokkuleppe punktis 1.3 kokku leppinud kohaldatava viivise määras

0.065% iga kalendripäeva eest. Sellise viivise suurus on kajastatud maksegraafiku tulbas

„Viivis“ ja kostja tasub viivise vastavalt maksegraafikule. Hageja on arvestanud viivist

põhivõla summalt 496,04 eurot alates võlatunnistuse sõlmimisele järgnevast päevast s.o

29.03.2023 kuni hagi esitamiseni 6.09.2023 kokkuleppes kokkulepitud viivisemääras s.o.

0,065%. Hageja nõuab viivist summas 52,23 eurot. Edaspidi nõuab hageja viivist

põhinõudelt kuni selle kohase tasumiseni alates 7.09.2023 kokkuleppes kokkulepitud

viivisemääras s.o 0,065%.

Käesoleval juhul on võlatunnistus sõlmitud uue nõude omaniku/hageja ja kostja enda

vahel, mitte algse nõude omaniku/algse võlausaldaja ja tarbija vahel.

Hageja jääb oma seisukoha juurde, et tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega. Kuid

isegi juhul kui kohtud leiavad, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, siis ka

deklaratiivse võlatunnistuse puhul on tõendamiskoormis kostjal. Võlatunnistusega

seonduvat ei reguleeri tarbijakrediidisätted. Järelikult ei kohaldu hagejale ka

vastutustundliku laenamise põhimõtete täitmise kohustused jne, mistõttu ei tulene

hagejale kohustust ka VÕS § 4034 lg 13 kohaselt tõendada vastutustundliku laenamise

põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist.

Tasaarvestuse läbi viimiseks sh ka kohtulikuks tasaarvestuse läbiviimiseks ei piisa lihtsalt

väite esitamisest, et kostja tasaarvestab oma kahju hüvitamise nõuded hageja nõudega

kostja vastu. Kostja ei ole välja toonud oma kahju hüvitamise nõude suuruse ega selle

kujunemist jne.

Hageja selgitab, et enne võlatunnistuse nr xxxx sõlmimist oli kostja ja TF Bank AB

(publ.) Eesti filiaal vahel sõlmitud leping nr. xxxx. Kostja soetas lepingu alusel kauba

summas 481,49 eurot ning on lepingule teinud tagasimakseid kogusummas 93,03 eurot.

Lepingu krediidikulukuse määraks oli 40,56% ja intressimääraks 36,62%. Laenuandja on

väljastanud kostjale laenu vastutustundliku laenamise põhimõtteid järgides. Kui

laenutaotlemisel on kostja esitanud laenuandjale ebaõiged andmed, siis on kostja sellise

käitumisega läinud vastuollu VÕS § 6 lg-s 1 sätestatud hea usu põhimõttega, mille

kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest

lähtuvalt. Kui kostja teadis, et ta suuremate finantskohustuste võtmisel ei ole suuteline

neid täitma, ei oleks tohtinud laenulepingut sõlmida. Hageja kontrollis kostja varalist

seisundit ning regulaarset sissetulekut teostades päringud Pensioniregistrisse.

Pensioniregistri andmetest saab tuletada, et isiku sotsiaalmaksuga maksutatava tulu järgi

on keskmine brutopalk 662,00 eurot ning sellest tulenevalt netopalk ca 610 eurot. Hageja

lähtus pensioniregistris toodud sissetulekust 610 eurot ja arvestades, et käesoleva

lepinguga lisandub igakuiselt 20,22 eurot, saab kohustuste suhtarvuks 3,3%. Samuti on

laenuandja teinud päringu maksehäireregistrisse. Lähtudes maksehäireregistri

informatsioonist ei olnud lepingu sõlmimise kuupäeval kostjal ühtegi maksehäiret.

Arvestades hagi aluseks oleva lepingu laenusummat, osamakse suurust ning lepinguga

kaasnevaid kohustusi tervikuna, oli võetud kohustuse täitmine kostjale jõukohane. Kostja

puhul oli tegemist piisava sissetulekuga inimesega ehk täiesti usaldusväärse laenuvõtjaga,

kes on seega võimeline lepingulisi kohustusi raskuseteta täitma.

Kostja vastuväited ja põhjendused

5. Kostja vaidleb esitatud hagile vastu.

Kuna võlausaldaja TF Bank AB Eesti filiaal ei esitanud tõendeid, et talle loovutati nõude

kostja vastu, on kostja seisukohal, et TF Bank AB Eesti filiaal on esialgne võlausaldaja.

Seega on kostja hageja suhetes tarbija ning nende vahel sõlmitud kokkuleppele

kohaldatakse tarbijakrediidi kohta sätestatut, sh krediidiandja on kohustatud järgima

vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Kostja on seisukohal, et kui leiab kinnitust kostja eeldus, et võlatunnistuse pooleks on

esialgne nõude omanik ja kostja, siis sõlmitud kokkuleppe juhul on tegemist pigem

refinantseerimislepinguga, mitte aga võlatunnistusega.

Kostja on seisukohal, et 28.03.2023 sõlmitud kokkulepe on vastutustundliku laenamise

põhimõttega vastuolus. Kostja märgib, et 28.03.2023 kokkuleppe sõlmimise ajaks oli

temal arvukalt võetud laene, tal puudusid vahendid, mille arvelt laenukohustusi täita, ta

võttis uusi laenu varasemate laenude likvideerimiseks. Laenukohustusi täitis kostja uute

laenude võtmisega, ta ei olnud võimeline tagastama laenu oma sissetulekute arvelt. Enne

28.03.2023 kokkuleppe sõlmimist pidi hageja nagu laenuandja põhjalikult kontrollima

laenutaotleja majanduslikku olukorda ja tema võimet täita võetud kohustusi, sh

analüüsima maksehäireregistri väljavõtet. Kostja ei olnud 28.03.2023 kokkuleppe

sõlmimise ajal krediidivõimeline.

Kostja on seisukohal, et 28.03.2023 sõlmitud kokkulepe on vastutustundliku laenamise

põhimõttega vastuolus ka sel põhjusel, et hageja nagu laenuandja ei kontrollinud kostja

panga kontoväljavõtet. Kostja ei esitanud hagejale vajalikku teavet tema kogematuse

tõttu. Kostjal ei olnud teadmisi ega arusaamist laenu võtmise ajal, et laenuandja annab

laenu peale laenutaotleja krediidivõimelisuse hindamist.

Kostja on seisukohal, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisega tekitati

kostjale kahju, mille hüvitamist kostja taotleb hageja esitatud nõuete tasaarvestamise teel

kostja kahjunõudega. Kahju all peab kostja silmas eelkõige temale krediidilepingu

sõlmimisega tekkinud negatiivseid tagajärgi (ülemäärase nõude, kõrvalnõuete,

sissenõudekulude, menetluskulude jms näol). Kui võlatunnistus loetakse sõlmituks, on

hageja oma lepingueelse kohustuse rikkumisega kostjale kõigi võlatunnistusest tulenevate

kohustuste osas kahju tekitanud. Kuivõrd võlatunnistuse alusel kostjale midagi välja ei

makstud, hõlmab kahju kõiki võlatunnistuses kajastatud summasid, sh hagis esitatud

nõudeid. Kostjal on õigus oma kahju hüvitamise nõue hageja vastu tasaarvestada hageja

nõudega kostja vastu. Juhul kui hagejal olid võlatunnistusest tulenevad nõuded kostja

vastu, on need tasaarvestusega lõppenud ja hagi tuleb rahuldamata jätta.

Alternatiivselt, kuna võlatunnistuses ei ole sätestatud enamikku VÕS § 404 lg-s 2

sätestatud andmetest, sealhulgas andmeid intressimäära, krediidi kulukuse määra, tarbija

poolt tasumisele kuuluvate maksete kogusumma, viivise aastamäära jms kohta, on

võlatunnistus VÕS § 408 lg 1 alusel tühine.

Teise alternatiivina, juhuks kui kohus eelmainituga ei nõustu, tühistab kostja

võlatunnistuse sõlmimiseks tehtud tehingu, kuna tehing on tehtud hageja pettuse ja kostja

eksimuse mõjul. Võlatunnistus ei vasta tarbijakrediidilepingule kehtestatud nõuetele.

Võlatunnistuses ei ole avaldatud tarbijakrediidilepingus avaldamiseks kohustuslikke

andmeid, sh andmeid intressimäära, krediidi kulukuse määra ja tarbija poolt tasumisele

kuuluvate maksete kogusumma kohta. Samuti pole viivise määra avaldatud aasta- ja

päevamäärana, mistõttu viivise nõude olemasolul ei või VÕS § 408 lg-st 10 tulenevalt

nõuda viivist suurema kui VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud seadusliku määra (12,5

% aastas) alusel.

Antud võlatunnistusest ei ole arusaadav, mis kohustust tunnistab kostja.

Kostja on nõus hagejaga, et kostja keskmine netopalk oli 610 eurot. Kostja ei ole nõus

hagejaga, et kostja kohustuste suhtarv oli 3,3%. Hageja väide on paljasõnaline ja

tõendamata. Hageja ei analüüsinud kostja panga kontoväljavõtet ning tegi ekslikult

järelduse. Kostja selgitab, et vahetult enne hagejalt laenu võtmist olid tal arvukalt võetud

laenud, mida ta tagastas osamaksetena ja osaliselt uute laenude võtmise arvel.

Kohtuotsuse lihtsustatud kirjeldav osa ning põhjendused

6. Käesolev tsiviilasi on lihtmenetluse asi. TsMS § 444 lg 2 sätestab, et kui kohus menetleb

käesoleva seaduse § 405 lõikes 1 nimetatud hagi lihtmenetluses, võib ta kohtuotsuse

põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud

kohtu järeldused, märkimisega.

7. TsMS § 444 lg 2 tulenevalt tuvastab kohus otsuse tegemisel tähtsust omavad faktilised

asjaolud:

7.1.

Hageja ja kostja vahel oli sõlmitud 28.09.2023 maksekokkulepe nr xxxx, mille

kohaselt on kokkuleppe päeva seisuga on võlgnikul võlausaldaja ees tähtaegselt

tasumata võlgnevus kokku summas 706,69 eurot. Võlatunnisuse kohaselt moodustub

eelnevalt nimetatud summa põhisummast 496,04 eurot, viivisest 39,50 eurot,

sissenõudekulust 40 eurot, intressist 131,15 eurot. Võlatunnistuse andmisega sõlmitud

maksekokkuleppe kohaselt on viivise määr 0,065% võlgnetavalt summalt päevas.

Lisandub ühekordne lepingutasu 405 eurot (dtl 36-38).

7.2.

Enne võlatunnistuse nr xxxx sõlmimist oli kostja ja TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal

vahel 06.09.2021 sõlmitud järelmaksuleping nr xxxx (dtl 158-163), mille alusel kostja

soetas kauba summas 481,49 eurot ning on lepingule teinud tagasimakseid

kogusummas 93,03 eurot (dtl 151, p 2.1).

Järelmaksulepingu peamised tingimused olid järgmised:

Krediidisumma: 481,49 eurot

Lepingu periood ja osamaksete arv: 66 kuud

Intressimäär algsummalt: 25,00% aastas

Intressimäär laenujäägilt: 36,62% aastas, 0,102% päevas

Maksete kogusumma (Krediidi kogusumma): 1197,22 eurot

Viivitusintressi määr: 24,15% aastas, 0,0671% päevas

Esialgne krediidi kulukuse määr aastas: 40,56%

8. Kuna kohus oli seisukohal, et võlatunnistuse nr xxxx aluseks oli tarbijakrediidileping

(VÕS § 402 mõistes), siis andis kohus hagejale kahel korral (s.o. 06.10.2023, dtl 78-81, ja

11.04.2024, dtl 144-148) võimaluse selgitada, mis on antud võlatunnistuse aluseks olev

krediidileping(ud) ja kuidas on nendes täidetud võlaõigusseaduse (VÕS) § 4034 sätestatud

nõuded.

8.1.

Hageja vastas 13.10.2023 (dtl 84-87), et ta on kostjaga sõlminud konstitutiivse

võlatunnistuse. Eeltoodust tulenevalt hageja leidis, et käesoleval juhul ei saa hageja

nõude menetlemisel võtta aluseks hageja ja kostja vahel sõlmitud varasemat võlasuhet

ega sellest lähtuvalt kohaldada hageja ja kostja vahelisele võlasuhtele

tarbijakrediidilepingu kohta sätestatut (VÕS § 402 jj).

8.2.

24.04.2024 seisukohas (dtl 151-157) on hageja avaldanud, et enne võlatunnistuse nr

xxxx sõlmimist oli kostja ja TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal vahel sõlmitud leping nr.

xxxx. Kostja soetas lepingu alusel kauba summas 481,49 eurot ning on lepingule

teinud tagasimakseid kogusummas 93,03 eurot. Samuti tõi hageja välja, et laenuandja

on väljastanud kostjale laenu vastutustundliku laenamise põhimõtteid järgides.

Pensioniregistri andmetest saab tuletada, et isiku sotsiaalmaksuga maksutatava tulu

järgi on keskmine brutopalk 662,00 eurot ning sellest tulenevalt netopalk ca 610 eurot.

Hageja lähtus pensioniregistris toodud sissetulekust 610 eurot ja arvestades, et

käesoleva lepinguga lisandub igakuiselt 20,22 eurot, saab kohustuste suhtarvuks 3,3%.

Samuti on laenuandja teinud päringu maksehäireregistrisse ja lähtudes

maksehäireregistri informatsioonist ei olnud lepingu sõlmimise kuupäeval kostjal

ühtegi maksehäiret.

9. Kuigi hageja 24.04.2024 menetlusdokumendiga sisuliselt võttis tagasi oma väite, et

kostjaga sõlmiti konstitutiivne võlatunnistus ja muid tõendeid oma nõude tõendamiseks ei

pea hageja esitama, siis kohus seda väidet ikkagi käsitleb.

9.1.

Kohus ei nõustu hagejaga, et tulenevalt asjaolust, et hageja väidab nõude aluseks

olevat konstitutiivse võlatunnistuse, on tegemist konstitutiivse kokkuleppega, milline

välistab muuhulgas tarbijakrediidi sätete kohaldamise võlasuhtele.

9.2.

Riigikohus on 03.06.2021 otsuses tsiviilasjas nr 2-19-5601 selgitanud, et tõendamaks,

et võlgnik tunnistas kohustusi hageja ees konstitutiivse võlatunnistusega VÕS § 30

mõttes, tuleb hagejal esmalt tõendada poolte tahe luua iseseisev kohustus, vastasel

juhul eeldatakse deklaratiivset võlatunnistust (vt nt Riigikohtu 2. mai 2018. a otsus

tsiviilasjas nr 2-13-34922/124, p 12.2; 2. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-

13, p 36; 10. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 24). Seega on

tegemist konstitutiivse võlatunnistusega siis, kui vaidlusaluse võlatunnistuse

tõlgendamise teel selgub, et hoolimata poolte lepingudokumendis kasutatud

sõnastusest oli poolte eesmärk luua senistest võlasuhetest sõltumatu (abstraktne)

kohustus. Tõlgendamisel tuleb lähtuda eelkõige sellest, mis oli poolte ühine tahe

lepingudokumendi koostamise ajal (vt VÕS § 29). Kui sellist abstraktse kohustuse

loomise tahet ei tuvastata, tuleb lähtuda sellest, et tegemist on deklaratiivse

võlatunnistusega, millega üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse

vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist (vt nt Riigikohtu 2. mai

2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-34922/124, p 12.2; 24. aprilli 2006. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 15; 6. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-

11, p 20).

9.3.

Kohus analüüsib maksekokkulepet, millele hageja viitab kui võlatunnistustele (dtl 36-

38) ning tuvastab, et see sisaldab järgmist:

9.3.1.

Selle pealkiri on: „VÕLAUSALDAJA JA VÕLGNIKU VAHEL SÕLMITUD

MAKSEKOKKULEPPE TINGIMUSED“ ja leping nr xxxx.

9.3.2.

Teksti alguses käsitletakse seda kui maksekokkulepet ning tähistatakse tekstis kui

Kokkulepet.

9.3.3.

Maksekokkuleppe punkti A kohaselt sõlmimise päeva seisuga on Võlgnikul

Võlausaldaja ees tähtaegselt tasumata võlgnevus summas kokku 706,69 eurot

(Võlgnevus), mis koosneb tähtaegselt tasumata põhivõlast ja/või intressist,

viivistest, leppetrahvist, sissenõudmiskulust vms tasumisele kuuluvatest, kuid

tasumata summadest. Võlausaldaja (hageja) on teinud Võlgnevuse täpsema sisu

enne Kokkuleppe sõlmimist Võlgnikule (kostjale) teatavaks ning kostja kinnitab

kokkuleppe allkirjastamisega, et on Võlgnevuse sisust ja selle tekkimise alustest

teadlik.

9.3.4.

Maksekokkuleppe punkti B kohaselt on kostja nõustunud kinnitama Võlausaldajale

Võlgnevuse olemasolu ja suurust ning on teinud Võlausaldajale ettepaneku

Võlgnevuse osade kaupa tasumiseks. Oma eeldatavat maksevõimet arvestades on

Võlgnik Võlausaldaja koduleheküljel kätte saadavaks tehtud rakendust kasutades

koostanud maksegraafiku (Maksegraafik).

9.3.5.

Maksekokkuleppe punkti C kohaselt nõustus hageja maksekokkuleppe täitmise ajal

mitte nõudma sisse võlga kohtu kaudu.

9.3.6.

Maksekokkuleppe teine lehekülg on pealkirjastatud kui „Võlatunnistus“.

Võlatunnistusega tunnistas kostja, et võlgneb selle andmise päeva seisuga TF Bank

AB (publ.) Eesti filiaal-le (kirjapilt muutmata) kokku 706,69 eurot, millest:

Põhisumma 496.04 €, Viivis 39.50 €, Sissenõudekulu 40.00 €, Intress 131.15 €.

Samaaegselt võlatunnistuse andmisega sõlmitud maksekokkuleppe kohaselt on

viivise määr 0,065% võlgnetava põhivõla summalt päevas ning lisandub ühekordne

lepingutasu 40 € (lepingutasu). Võlgnik kinnitab, et ta on võimeline tasuma

Võlausaldajale Võlgnevuse vastavalt (igas kokkuleppes välja toodud)

maksegraafikule. Võlgnik kinnitab Võlgnevuse olemasolu, suurust ja koosseisu, s.h

põhivõla summalt arvestatava viivise suurust, ning nõustub, et käesoleva

võlatunnistuse andmisega kaotab Võlgnik võimaluse vaidlustada hiljem Võlgnevuse

olemasolu ja suurust ning esitada Võlgnevuse aluseks oleva nõudega seotud

vastuväiteid. Võlgnik on nõus, et alates käesoleva võlatunnistuse andmisest saab

Võlausaldaja esitada tema vastu võlatunnistuses nimetatud summa tasumise nõude

tuginedes üksnes käesolevale võlatunnistusele ning Võlausaldaja ei pea esitama

mistahes tõendeid Võlgnevuse olemasolu, suuruse, sissenõutavuse või selle

tekkimise aluseks olevate asjaolude kohta peale käesoleva võlatunnistuse. Võlgnik

on teadlik asjaolust, et käesolev võlatunnistus ei kujuta endast kokkulepet

Võlausaldajaga maksetähtaja edasi lükkamise kohta ega katkesta viivise arvestust

põhivõla jäägilt. Sellise viivise suurus on kajastatud Maksegraafiku tulbas „Viivis“.

Teksti kohaselt on võlatunnistus konstitutiivne võlatunnistus võlaõigusseaduse § 30

lg 1 tähenduses ning selle alusel tekib uus iseseisev kohustus.

9.3.7.

Maksekokkuleppe kolmandal leheküljel, mis on pealkirjastatud kui

„Maksekokkulepe“, räägitakse segamini nii maksekokkuleppest, maksegraafikust

kui ka võlatunnistusest, neid ja nende õiguslikku režiimi eristamata.

9.4.

Kohus leiab, et hageja ei ole tõendanud, et võlatunnistuse nr xxxx näol on tegemist

konstitutiivsete võlatunnistustega. Esitatud dokumentidest ei nähtu, et pooltel oli soov

luua abstraktne kokkulepe algse lepingu kõrvale. Kokkulepetest on võimalik saada

aru, et eelnevalt on sõlmitud krediidileping (kuna selle alusel on tekkinud mh

intressivõlg), sellest on tekkinud võlg ning poolte tahe on selle võla tasumises uus

maksegraafik ja sellega seotud tingimused kokku leppida. Konstitutiivse

võlatunnistuse sõlmimist deklareeritakse vaid kokkulepete teisel leheküljel.

Dokumendi sisust konstitutiivse võlatunnistuse sõlmimise soov aga ei nähtu.

9.4.1.

Kohus osundab siinkohal sellele, et ilmselt on tegemist hageja enda koostatud

tüüptingimustel dokumendiga. Dokument on koostatud mitmetimõistetavalt

selliselt, et selle õiguslikest tagajärgedest arusaamine on muudetud keeruliseks ka

juristile, õigusliku erihariduseta tarbijast rääkimata. Erinevates kohtades kasutatakse

dokumendi kohta erinevat tähistust ning tarbija ei pruugi üldse teadvustada, et ta

allkirjastab (hageja väitel) konstitutiivse võlatunnistuse, näiteks ei ole esimesel

leheküljel sellest üldse juttu, viidates vaid uue maksekokkuleppe sõlmimisele. Võib

ka eeldada, et enamik tarbijaid ei saa aru, mida termin „konstitutiivne

võlatunnistus“ tähendab ja mis on selle õiguslikud tagajärjed.

9.4.2.

Dokumentide teisel leheküljel on ka tingimus, mille kohaselt „võlatunnistus ei

kujuta endast kokkulepet Võlausaldajaga maksetähtaja edasi lükkamise kohta ega

katkesta viivise arvestust põhivõla jäägilt“. See viitab otseselt, et tegelikult ei

kujundatud eelmist kohustust ümber ega loodud uut iseseisvat kohustust, kuna

võlalt jooksev viivise arvestus ei katkenud, vaid ilmselt kulges edasi.

9.4.3.

Seega ei saa kohus eeldada, et antud juhul oli kostjal kindel soov luua dokumendi

allkirjastamisega iseseisev abstraktne võlakohustus ning loobuda

tarbijakrediidilepinguid reguleerivatest tarbijate õiguseid kaitsvatest imperatiivsetest

sätetest. VÕS § 29 lg 4 sätestab, et kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa

kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik

seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Siinjuures tuleb arvestada, et tarbijast

krediidivõtja enamasti ei orienteeru juriidilistes terminites. Võlgu jäänud tarbija

eesmärgiks, võib eeldada, on eelkõige kokku ajatada võla tasumine ja mitte kanda

kohtuvaidluse või täitemenetlusega tekkivaid täiendavaid kulusid.

9.5.

Seega ei olnud käesoleval juhul tegemist konstitutiivse võlatunnistusega, vaid

deklaratiivsega. Tegemist ei olnud võlgniku ühepoolne mittetehingulise tunnistusega,

vaid tehinguna õiguslikult siduva võlatunnistusega.

9.6.

Riigikohus on oma 24.11.2023 lahendis tsiviilasjas nr 2-21-13098 p-s 27 selgitanud, et

tarbija ei saa mistahes lepinguga võtta endale kohustusi, mis on seadusega keelatud.

Ka deklaratiivse võlatunnistusega, millega võlgnik on vastuväidetest loobumisega

lihtsustanud võla sissenõudmist, ei saa tarbija loobuda vastuväidetest asjaoludele, mis

toovad kaasa tarbijakrediidilepingu tühisuse, sest lepingu tühisust kontrollib kohus

omal algatusel (vt sama määruse p 13). Kui võlausaldaja tugineb oma nõude alusena

võlatunnistusele, millega tarbija tunnistab tarbijakrediidilepingust tulenevat võlga või

millega luuakse tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude asemele uus võlasuhe, peab

kohus omal algatusel kontrollima, milline oli tarbijakrediidilepingu krediidi kulukuse

määr (vt sama määruse p-d 14-16) ja kas krediidiandja on järginud vastutustundliku

laenamise põhimõtet (vt sama määruse p-d 17-23). Kui võlatunnistuse andmisega on

tarbija loobunud õigusest esitada krediidiandja nõudele vastuväiteid, siis toob

võlatunnistuse tühisuse kaasa VÕS § 421. Tüüptingimustel sõlmitud võlatunnistus

võib olla tühine ka VÕS § 42 lg 1 ja § 42 lg 3 p 11 alusel. Kui võlatunnistuse on

andnud tarbija majandus- või kutsetegevuses tegutsevale isikule, siis saab eeldada, et

tegemist on tüüptingimustel sõlmitud lepinguga, ja vastupidist tuleb tõendada isikul,

kes võlatunnistusele tugineb. Kokkuvõttes toob tarbijaga sõlmitud võlatunnistuse

tühisuse kaasa see, kui võlatunnistusega soovitakse muuta kehtivaks kokkulepped, mis

on seaduse kohaselt tühised (RK 2-21-13098 p 28). Seetõttu ei ole kokkuvõttes vahet,

kas (algselt) tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude korral tugineb võlausaldaja oma

nõude alusena laenulepingule või võlatunnistusele, mis on sõlmitud laenulepingu

asendamiseks. Mõlemal juhul peab kohus kontrollima, kas tarbijakrediidileping ja

selles sisalduvad kokkulepped muude kulude, sh intressi kohta kehtivad (RK 2-21-

13098 p 29).

9.7.

Kohus on hagejale eelmenetluses selgitanud, et ilmselt ei ole tegemist konstitutiivsete

võlatunnistustega. Samuti on kohus hagejale selgitanud, et eeldatavalt on tegemist

tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud kohustuse alusel väljastatud võlatunnistusega.

9.7.1.

Hageja on küll esitanud kohtule võlatunnistuse aluseks oleva järelmaksulepingu nr

xxxx (dtl 158-161), kuid ei ole selgitanud, mis kostja kohustused lõppesid. Hageja

ei ole ka otsesõnu eitanud, et tegemist oli tarbijakrediidisuhtes antud

võlatunnistusega. Kuna võlatunnistus sisaldab viidet intressivõlgnevusele, mis

eelduslikult tekib krediidisuhtes, ning tegemist on tarbijaga, lähtub kohus eeldusest,

et tegemist on tarbijakrediidisuhtes antud võlatunnistusega. Hageja ei ole seda

ümber lükanud. Olukorras, kus on selged viited sellele, et hageja nõuab kostjalt

võlatunnistuse alusel tarbijakrediidilepingust tulenevat võlga, peab hageja kohtu

nõudel esile tooma, mis on sellele võlatunnistusele eelnenud või selle kõrval algse

lepingu tingimused. Kui hageja neid välja ei too, siis on hageja nõue ebaselge ning

seda ei saa rahuldada. Samuti peab hageja konstitutiivsele võlatunnistusele

tuginedes arvestama asjaoluga, et kohus võib seda käsitleda mitte konstitutiivsena,

vaid deklaratiivsena. Sel juhul ei piisaks üksnes ühest tõendist (s.o.

võlatunnistusest) hagi rahuldamiseks, vaid hageja peaks esile tooma võlatunnistuse

aluseks oleva õigussuhte. Kui hageja seda ei tee, peab ta arvestama võimalusega, et

hagi jääb rahuldamata.

9.8.

Vastavalt Riigikohtu otsuse nr 2-19-5601 p-le 17 jj tuleb juhul, kui on selge, mis liiki

võlatunnistusega on tegemist, tuleb järgmisena hinnata, kas võlatunnistus kui tehing

on kehtiv, analüüsides ka tühisuse aluste esinemist, näiteks tüüptingimuste

kasutamisel. Lisaks võlatunnistuse kehtivuse hindamisele tüüptingimuste kohta

käivate sätete alusel tuleb hinnata, kas võlatunnistus (nii deklaratiivne kui ka

konstitutiivne) on vastuolus seadusest tulenevate imperatiivsete sätetega.

9.8.1.

Kohus arvestab käesoleval juhul võlatunnistuse tõlgendamisel VÕS § 29 lg 5 p 1

alusel võlatunnistuse sõlmimise asjaolusid, sh. seda, et võlatunnistus on ette

valmistatud hageja poolt ning puudub alus kahelda, et maksekokkulepe ja

võlatunnistus (dtl 36-38) on tüüptingimustega leping VÕS § 35 tähenduses.

Võlatunnistust allkirjastades on kostja olnud olukorras, kus tal oli juba tähtaegselt

tasumata võlgnevus summas 706,69 eurot (dtl 37). Seega on suure tõenäosusega

võlatunnistus sõlmitud olukorras, kus kostjale selgitati, et alternatiivina pöördutakse

kostja vastu koheselt nõudega kohtusse ning kostja, suure tõenäosusega väheste

õigusalaste teadmise tõttu, on pidanud võlatunnistuse sõlmimist soodsamaks ja

mõistlikumaks lahenduseks, mõistmata võlausaldaja kavatsusi.

9.8.2.

VÕS § 42 lg 1 kohaselt on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu,

sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab

teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust

tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt

rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse

kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole

lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi

saavutamine muutub küsitavaks.

9.8.3.

Vaidlusaluse võlatunnistusega on hageja ühemõtteliselt soovinud välistada

tarbijakrediidilepingute regulatsiooni kohaldamise võlasuhtele, mis algselt tuleneb

tarbijakrediidilepingust. Nimetatut kinnitab ka hageja korduvad vastused ja

selgitused kohtule, milles hageja järjekindlalt osundab, et tulenevalt võlatunnistuse

sõlmimisest ei ole hagi aluseks tarbijakrediidileping, mis moodustab tema hagi

selgroo.

9.8.4.

Seega on hageja tüüptingimuste kasutajana soovinud oluliselt ümber kujundada

pooltevahelist õigussuhet viisil, mis kahjustab oluliselt tarbijast krediidivõtjat ning

seda olukorras, kus tarbijakrediidilepingu regulatsioon on imperatiivne (VÕS §

421). Imperatiivselt kohalduvatest õigusnormidest ei ole võimalik vabaneda

allkirjastades selleks dokumendi pealkirjaga konstitutiivne võlatunnistus või

deklareerides vastavasisulise dokumendi sõlmimist. Seda ei muuda ka asjaolu, et

hageja ei ole algne laenuandja, vaid on nõude (väidetavalt) omandanud.

9.8.5.

Analoogiliselt Riigikohtu otsuse nr 2-19-5601 p-s 17.2.4 selgitatuga asub kohus

käesolevas asjas seisukohale, et võlatunnistusega ei saa tarbijakrediidilepingu korral

välistada selliste vastuväidete esitamist, mille välistamine ei ole VÕS § 421 kohaselt

võimalik. Muu hulgas on sellisteks säteteks VÕS-i asjakohased normid, millest

tuleneb selle rikkumise tagajärjel otseselt tagajärjena osaline või täielik tühisus või

mille järgi ei saa tarbijakrediidilepingu pooled teisiti kui normis ette nähtud kokku

leppida (nt VÕS § 4034 lg 7; § 4062 lg 1). Sellise välistamise korral on deklaratiivne

võlatunnistus vastavas osas tühine.

9.9.

Seega hoolimata sellest, et võlatunnistuses on märgitud, et see on konstitutiivne, ei

tuvasta kohus, et poolte tegelik ühine tahe oli konstitutiivse võlatunnistuse

sõlmimisele suunatud. Samuti ei tulene pelgalt võlatunnistuses märgitust, et võlgnik

on kõikidest tarbijakrediidiga seonduvatest vastuväidetest loobunud.

Tüüptingimustega lepinguna vormistatud konstitutiivne võlatunnistus, mille eesmärk

on välistada tarbijakrediidilepingu regulatsiooni kohaldumist, on käsitletav VÕS § 421

teises lauses nimetatud kokkuleppena.

9.10.

Arvestades poolte poolt kohtu ette toodud asjaolusid, ei ole kostja loobunud

vastuväidetest, millised on kostjale kui tarbijale VÕS § 421 alusel tagatud tulenevalt

sätete imperatiivsest iseloomust. Isegi kui lugeda, et kostja tahe oli suunatud

vastuväidetest loobumisele, on mistahes seadusest kostja kahjuks kõrvalekalduv

kokkulepe, mida vastuväidetest loobumine vaieldamatult on, VÕS § 421 alusel nii või

teisiti tühine.

10. VÕS § 164 lg 1 sätestab, et võlausaldaja võib oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata

anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet

ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei

saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. VÕS § 164 lg 2

sätestab, et nõude loovutamisega astub uus võlausaldaja senise asemele. VÕS § 164 lg 2

alusel seega hageja ja kostja vahelisele õigussuhtele kohaldub tarbijakrediidilepingu

regulatsioon, sealhulgas vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustus, kuna

hageja loetakse astunuks esialgse laenuandja asemel tarbijakrediidilepingusse. Asjaolu, et

maksekokkuleppe (või võlatunnistuse) alusel hageja kostjale rohkem laenu ei andnud,

pole siinjuures asjakohane. Samuti ei vabane hageja (ega esialgne laenuandja) seaduses

sätestatud imperatiivsetest normidest, mis tarbijakrediidilepingus tarbijat kui eeldatavalt

nõrgemat osapoolt kaitsevad.

11. Kohus andis hagejale võimaluse tuua esile ja tõendada, et krediidiandja on järginud

vastutustundliku laenamise põhimõtet (dtl 78-81, 144-148). Hageja ei ole kohtu määratud

tähtajal esitanud andmeid ega tõendeid (VÕS § 4034 lg 13), mille alusel saaks järeldada,

et krediidiandja oleks järginud vastustundliku laenamise põhimõtet.

11.1.

VÕS § 4034 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses

tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud enne

tarbijakrediidilepingu sõlmimist aktiivselt infot koguma ning omandama teabe, mis

võimaldab hinnata tarbija krediidivõimelisust. VÕS § 4034 lg 2 kohaselt peab

krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase

hoolsusega, koguma igakülgset teavet tarbija varalise seisu ja varasemate kohustute

kohta, lähtudes krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lõike 1 punktides 1–7,

lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. VÕS § 4034 lg 6

kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui

ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

11.2.

Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 kohaselt peab krediidiandja

või -vahendaja vastutustundliku laenamise nõude täitmiseks sise-eeskirjaga

kehtestama tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise

metoodika, võttes vastava metoodika väljatöötamisel arvesse vähemalt sätte punktides

1-7 loetletud tarbijaga seotud näitajad. KAVS § 49 lg 2 sätestab, et krediidiandjal ja -

vahendajal tuleb käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 nimetatud tarbija regulaarse

sissetuleku hindamisel:

1)

arvesse võtta, millised on tarbija sissetulekuallikad, sealhulgas töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud

ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning milline on tarbija

sissetulekute laekumise regulaarsus sõltuvalt tarbija töölepingu või muu lepingu

vormist;

2)

aluseks võtta piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid, sissetuleku

laekumise regulaarsust ning muid eelnimetatud tingimusi;

3)

teha mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude

tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku

suuruse arvutamisel.

KAVS § 50 lg 3 alusel krediidiandja või -vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi,

et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja

võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes

võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 kohaselt

krediidiandja või -vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja

kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto

väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks.

11.3.

VÕS § 4034 lg 3 kohaselt krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe

omandamiseks küsib krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab

asjakohaseid andmekogusid. VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga

tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise

aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on

krediidivõimeline.

11.3.1.

VÕS § 4034 lg 13 kohaselt on vastutustundliku laenamise järgmiseks vajalike

kohustuste täitmise tõendamiskoormis krediidiandjal, kohtumenetluses hagejal.

Hageja ei ole tõendanud, et krediidiandja oleks vastutustundliku laenamise

põhimõtet järginud ning toimikust nähtuvad tõendid kinnitavad, et vastutustundliku

laenamise põhimõtet on rikutud.

11.4.

Hageja selgitas, et laenuandja on teostanud põhjaliku krediidihindamise. Hageja

kontrollis kostja varalist seisundit ning regulaarset sissetulekut teostades päringud

Pensioniregistrisse (dtl 164). Hageja lähtus pensioniregistris toodud sissetulekust 610

eurot ja arvestades, et lepinguga lisandub igakuiselt 20,22 eurot, saab kohustuste

suhtarvuks 3,3%.Samuti on laenuandja teinud päringu maksehäireregistrisse (dtl 165).

Lähtudes maksehäireregistri informatsioonist ei olnud lepingu sõlmimise kuupäeval

kostjal ühtegi maksehäiret (dtl 155).

11.5.

Hageja ei ole tõendanud, et laenutaotluse rahuldamisel ja selle alusel tarbijakrediidi

väljastamisel kostjale poleks ta rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Mitte

ühestki tõendist ei nähtu, et laenuandja oleks kontrollinud kostja sissetulekuid ja

kulusid, mida nõuab VÕS § 4034 lg-d 2-4 ja lg 6 ning KAVS § 49 lg-d 1-4. Samuti ei

nähtu ühestki tõendist, et laenuandja oleks ka tegelikult teostanud mingit analüüsi

kostja sissetulekute ja kulude vahe piisavuse kohta teenindada järjekordselt võetavat

laenu. Kohtul ei ole võimalik eeltoodud hageja poolt välja toodud asjaolude pinnalt

võimalik tuvastada, et laenuandja on täitnud vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Hagiavalduses ei ole esile toodud, et laenuandja oleks andmeid sissetulekute,

kohustuste ja väljaminekute suuruse kohta kontrollinud. Hageja ei ole esile toonud, et

ta oleks nõudnud kostjalt pangakonto väljavõtte(te) esitamist ja seda kontrollinud.

Asjas ei ole esitatud ka kostja taotlust talle krediidi võimaldamiseks. Hageja ei ole

selgitanud, kuidas ta ilma kostja pangakonto väljavõtteta tegi kindlaks, et kostjal muud

(laenu)kohustused puuduvad ja et kostjale jääb 600-eurosest sissetulekuks igakuiseks

elamiskuluks piisav varu.

11.6.

VÕS § 4034 lg 3 alusel peab tarbija esitama krediidiandjale õige ja täieliku teabe, mis

on vajalik tema krediidivõimelisuse hindamiseks. Kohtule ei ole esitatud laenutaotlust,

millisest nähtuks kostja enda igakuised kohustused ja sissetulekud. Samas ei nähtu

asja materjalidest, et hageja krediidiandjana oleks täitnud enda kohustusi (VÕS § 4034

lg-d 1 ja 2, lg 3 esimene lause ja lg 6), ning esitatud teavet kontrollinud. Krediidiandja

ei saa jätta omapoolseid kohustusi täitmata, viidates vaid sellele, et laenuvõtja on

esitanud mingid andmed ja ise kinnitanud nende õigsust.

11.7.

Seega, kuivõrd hageja ei ole tõendanud, et krediidiandja oleks vastutustundliku

laenamise põhimõtet järginud, tuvastab kohus, et krediidiandja on vastutustundliku

laenamise põhimõtet rikkunud. Eelnevast tulenevalt asub kohus seisukohale, et

laenuandja ei ole veendunud kostja krediidivõimelisuses ning ta on rikkunud VÕS §

4034 lg-s 6 sätestatud kohustust.

12. VÕS § 4034 lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub sama paragrahvi lõikes 6 sätestatut,

loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui

see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale

sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades

intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Kohus

andis hagejale võimaluse ümber arvestada oma nõue lähtuvalt VÕS 4034 lg-s 7

sätestatust, kuid hageja ei ole kohtu määratud ajaks ümberarvestust esitanud (dtl 148).

12.1.

Kohtu hinnangul ei ole nõue selge. Kohus andis 11.04.2024 kohtumääruse punktiga

5.6 (dtl 148) hagejale võimaluse täpsustada haginõuet ja esitada kohtule teabe

krediidiandja poolt uuesti määratud tagasimaksete kohta kooskõlas VÕS § 4034 lg 7

sätestatuga. Hageja on otsustatud oma nõuet mitte ümber arvestada ega teavet esitada.

Hageja esitatud lepingust nähtub, et algne maksegraafik pidi kestma 10.10.2021-

10.03.2027 (dtl 160), seega ei ole kõikide algse graafiku järgsete maksete tähtaeg

saabunud ning hageja oli kohustatud esitama VÕS 4034 lg 7 kohase ümberarvestuse.

12.2.

Kuna krediidiandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet ja hageja ei ole

toonud esile, et krediidiandja oleks VÕS § 4034 lg 7 kohaselt määranud uuesti

tagasimaksed ja need kostjale teatavaks teinud, ei saa kohus hageja nõuet ja hagis esile

toodud asjaolusid arvestades hagi täielikult ega osaliselt rahuldada. Ilma vastava

ümberarvutuseta ei ole kohtul võimalik hagi (ka osaliselt) rahuldada, sest hagi

rahuldamiseks peab hageja tooma esile ja tõendama oma nõude aluseks olevad

asjaolud, sh selle, millised ümberarvutuste järgsed maksed on muutunud

sissenõutavaks.

12.3.

Kuivõrd hageja ei ole hoolimata saadud kohtunõudest esitanud VÕS § 4034 lg-ga 7

kooskõlas olevat tagasimaksete uuesti määramist, asub kohus seisukohale, et hageja

nõuded ei ole õiguslikult põhjendatud ja on ebaselged. Sel põhjusel jätab kohus hageja

nõuded kostja vastu rahuldamata.

Tsiviilasja hinna kindlaksmääramine

13. TsMS § 442 lg 2 p 51 kohaselt märgitakse kohtuotsuse sissejuhatuses tsiviilasja hind.

Tulenevalt TsMS § 122 lg 1, § 123 ja § 133 on käesoleva tsiviilasja hinnaks 916,61 eurot.

Menetluskulude jaotamine ja kindlaksmääramine

14. TsMS § 173 lg 1 kohaselt tuleb asja menetlenud kohtul otsustada ka menetluskulude

jaotuse üle menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud

pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi jääb rahuldamata, siis tuleb menetluskulud jätta

hageja kanda.

15. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks

kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine

ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg-st 4

tulenevalt, kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid

kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise

suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS §

177 lõikes 2 sätestatud korras.

15.1.

Kohus käesolevas asjas menetluskulusid kohtuotsuse tegemisel kindlaks ei määrata

ning lahendab menetluskulude küsimuse TsMS § 174 lg 2, 4 alusel pärast kohtuotsuse

jõustumist.

16. Kohus selgitab, et TsMS § 178 lg 1 kohaselt saab menetluskulude jaotuse kohta tehtud

kohtulahendit vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega

menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

/allkirjastatud digitaalselt/

Janek Väli

Kohtunik