2-25-1383/4 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaija Piirmets, Iris Kangur-Gontšarov, Vallo Kariler

Otsuse tegemise aeg ja koht

30.04.2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-25-1383

Kohtuasi

Bigbank AS hagi D.R-i vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 11.03.2025 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Bigbank AS 14.04.2025 apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

Bigbank AS apellatsioonkaebuse hind 12 377 eurot 54

senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja Bigbank AS (registrikood 10183757), lepinguline

esindaja Aap Kulik

Kostja D.R (isikukood XXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta Bigbank AS 14.04.2025 apellatsioonkaebus Pärnu Maakohtu 11.03.2025

otsuse peale Tallinna Ringkonnakohtu menetlusse.

2. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 646 alusel otsustada asi üksnes

apellatsioonkaebuse põhjal.

3. Tühistada Pärnu Maakohtu 11.03.2025 otsus ja saata asi tagasi maakohtule uueks

läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis.

4. Rahuldada Bigbank AS apellatsioonkaebus.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

2-25-1383

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse määrab asja lahendav maakohus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Bigbank AS (hageja) esitas 27.01.2025 Harju Maakohtule D.R-i (kostja) vastu hagi, milles

palus mõista kostjalt hageja kasuks välja 10 680,13 eurot, millest 5 eurot on

sissenõudmiskulu, 600,38 eurot intress, 7,96 eurot lepingu haldustasu, 311,58 eurot viivis

ning 9755,21 eurot tagastamata krediidisumma. Lisaks palus hageja kostjalt alates 28.01.2025

kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni mõista välja viivise 17,40% tagastamata

krediidisummalt aastas. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

2. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 18.12.2023 tarbijakrediidilepingu CL-EEC-

23032444, mille personaalsetes tingimustes lepiti kokku laenusummas 10 000 eurot,

intressimääras 17,40% aastas, krediidi kulukuse määras 20,18%, mis Euroopa tarbijakrediidi

standardinfo teabelehe p-st 3 (krediidiga seotud kulud) tulenevalt on arvutatud tüüpilise näite

põhjal 10 000 euro laenamisel 120 kuuks intressimääraga 17,40% aastas, lepingutasu 200

eurot ja igakuine lepinguhaldustasu 1,99 eurot kuus on krediidi kulukuse määr 20,18%. Laen

summas 9800 eurot (maha arvestatud lepingutasu 200 eurot) kanti kostja arveldusarvele

19.12.2023. Alates 18.12.2023 kuni lepingu ülesütlemiseni 21.11.2024 tegi kostja lepingu

raames oma kohustuste katteks hagejale ülekandeid kokku 1457,76 eurot, millest haldustasu

on 13,93 eurot, intress 999,04 eurot, krediidisumma 244,79 eurot, lepingutasu 200 eurot.

Kostja tasus viimase maksegraafikujärgse osamakse juulis 2024, seega oli kostja alates

augustist 2024 viivituses täielikult vähemalt kolme osamakse tasumisega. Hageja hoiatas

17.10.2024 saadetud teatega kostjat lepingu ülesütlemisest ning ütles 21.11.2024

ülesütlemisavaldusega lepingu üles. Seega on kostja lepingu järgi tagastamata

krediidisummaks 9755,21 eurot (10 000 – 244,79).

2.1. Kostjal on intressivõlgnevus. Lepingu alusel on kostja kohustatud maksma hagejale

intressi 17,40% tagastamata krediidisummalt ühe aasta kohta. Lepingu ülesütlemise avalduses

esitas hageja sissenõutavaks muutunud intressi nõude summas 600,38 eurot (lepingu

maksegraafiku kohaselt kuulus lepingu kehtivuse perioodil tasumisele intress 1599,42 eurot,

millest kostja tasus 999,04 eurot).

2.2. Vastavalt 18.12.2023 sõlmitud laenulepingu tingimustele ja maksegraafikule on

laenusaaja kohustatud tasuma lepingu haldamise tasu, mis on laenuandmete kohaselt 1,99

eurot kuus. Kostja kohustus lepingu kehtivuse ajal 15.08.2024 kuni 15.11.2024 tasuma

lepingu haldustasu 7,96 eurot.

2.3. Hageja sissenõudekulud suuruses 5 eurot on kujunenud järgnevalt: 23.08.2024 edastatud

meeldetuletuskiri 0 eurot, 03.09.2024 edastatud meeldetuletuskiri 5 eurot.

2.4. Lepingu alusel nõuab hageja viivist põhivõla summalt 9755,21 eurolt lepingu

ülesütlemisele järgnevast päevast alates, s.o 22.11.2024, kuni hagiavalduse esitamise

kuupäevani 27.01.2025 lepingus kokku lepitud viivisemääras s.o 17,40%, kooskõlas

2-25-1383

laenulepingu põhitingimuste punktiga „Viivisemäär“ ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1

kolmanda lausega. Viivise võlgnevus on 311,58 eurot.

2.5. Vastutustundliku laenamise osas märkis hageja, et vastavalt VÕS § 4034 lg-le 2 omandas

võlausaldaja teabe tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku ja teiste varaliste kohustuste

kohta laenutaotlusele esitatud andmete, avalikest registritest saadud info alusel.

Laenutaotlusel märkis klient oma igakuiseks sissetulekuks töötasu 1300 eurot neto ettevõttest

QQQ. Kostja Maksu- ja Tolliameti sissetulekute alusel nähtus tema keskmiseks sissetulekuks

viimase kolme kuu vältel töötasu 1368,28 eurot. Klient märkis laenutaotlusel, et tal on

igakuiseid kohustusi 250 eurot. Krediidilepingust nr CL-EEC-23032444 tuleneva

tulevikukohustuse suuruseks moodustus 179,68 eurot. Arvestades kliendi sissetulekute

keskmist suurust 1300 eurot kuus, moodustus kliendi igakuiste kohustuste osakaal

sissetulekust konservatiivsete arvutuste kohaselt (s.o väikseim tuvastatud sissetulek ja

maksimaalsed kohustused) ca 33,05% ([179,68+250]/1300*100), mis on Eesti ühiskonnas ja

majanduspiirkonnas praktikas tavapärane ja mõistlik kohustuste osakaal sissetulekutest.

Kostjale jäi seega igakuiste elamiskuludena kasutusse 66,95% sissetulekutest ehk 870,32

eurot. Lisaks arvestas laenuandja krediidivõimelisuse hindamisel, et kostjal on 0 ülalpeetavat,

kostja ei ole abielus ja elab isiklikus korteris. Laenuandja leidis, et kogutud ja tuvastatud

andmete põhjal ei saa eeldada, et niivõrd väike tuvastatud kohustuste osakaal ainuüksi

33,05%, võinuks põhjustada krediidisaaja laenuorjusesse sattumise. Lisaks omandas

laenuandja infot tarbija varasemate maksekohustuste täitmise kohta vastavalt VÕS §-le 4034

lg 3 kättesaadavatest avalikest andmebaasidest, nagu E-krediidiinfo andmebaasist, Taust

andmebaasist, Maksu- ja Tolliametist. Ühtegi kehtivat maksehäiret ega maksekohustust

krediidiandja ei tuvastanud. Eeltoodust tulenevalt leidis laenuandja, et krediidilepingu

sõlmimine on olnud kooskõlas VÕS § 4034 lg-tega 2–4 ja 6, krediidiandjate ja -vahendajate

seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-dega 2 ja 3 ning KAVS § 50 lg-tega 3 ja 4.

2.6. Hageja selgitas, et juhul kui kohus leiab, et krediidiandja on rikkunud vastutustundliku

laenamise põhimõtet, siis loetakse VÕS § 4034 lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu

intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud

intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja

peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist,

ning need tarbijale teatavaks tegema. Hageja on esitanud nõude ümberarvestuse VÕS § 4034

lg 7 kohaselt. Ümberarvestuse kohaselt on hageja nõue 8542,24 eurot (10 000 – 1457,76).

Kostja vastuväited

3. Kostja hagiavaldusele vastust ei esitanud.

Maakohtu otsus ja põhjendused

4. Pärnu Maakohus jättis 11.03.2025 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda ning märkis, et kostjal puuduvad kindlaksmääratavad menetluskulud.

5. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on tegemist tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402 lg 1

mõttes. Maakohus tuvastas, et krediidi kulukuse määr ei ületanud lepinguga rohkem kui kolm

korda krediidi andmise ajal Eesti Panga avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele

antud tarbimislaenude kulukuse määra. Leping ei ole tühine VÕS § 4062 lg 1 alusel. Hageja

19.12.2023 teostatud laenusumma väljamakse on tõendatud väljavõttega (dtl 29). Lepingust nr

CL-EEC-23032444 tuleneva nõude sissenõudmine on tõendatud 17.10.2024

2-25-1383

tarbijakrediidilepingu ülesütlemise hoiatusega (dtl 32). Lepingu ülesütlemine on tõendatud

21.11.2024 tarbijakrediidilepingu ülesütlemise teatega (dtl 33).

6. Maakohus märkis, et selgitas 28.01.2025 hagejale, et tal lasub kohustus tuua välja asjaolud,

millest nähtub, et laenuandja täitis vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks

vajalikud kohustused ning neid asjaolusid tõendada (dtl 52–58). Hageja täpsustusi ja tõendeid

ei esitanud. Hageja ei ole tõendanud, et krediidiandja oleks vastutustundliku laenamise

põhimõtet järginud ning toimikust nähtuvad tõendid kinnitavad, et vastutustundliku laenamise

põhimõtet on rikutud. Hageja ei ole esitanud tõendeid, et laenuandja oleks kostjalt küsinud ja

saanud kostja pangakonto väljavõtte või üldse mingi info, millest nähtuksid kostja

sissetulekud ja väljaminekud. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit, et laenuandja oleks

kontrollinud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Üksnes avalikesse registritesse ja Maksu-

ja Tolliametisse päringute tegemine ei tõenda vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist.

Seetõttu pole kohtul võimalik kontrollida ega veenduda, et laenuandja järgis vastutustundliku

laenamise põhimõtet. Seega tuvastas maakohus, et krediidiandja on vastutustundliku

laenamise põhimõtet rikkunud.

7. Maakohus leidis, et lepingu ülesütlemine laenuandja 21.11.2024 avaldusega ei toimunud

kehtivalt, kuna kostja ei olnud sellel kuupäeval tagasimaksetega viivituses. Hagiavaldusest ja

lepingust nähtub, et kostja sai hagejalt laenu 10 000 eurot. Laenu on kostja tagastanud

1457,76 eurot (1. põhiosa makse – 36. põhiosa osamakse [osaliselt 49,22 eurot]).

Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude

vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Maakohus andis hagejale 28.01.2025

võimaluse ümber arvestada oma nõue lähtuvalt VÕS § 4034 lg-s 7 sätestatust. Maakohus

selgitas, et hagejal tuleb teha nõude ümberarvestus ning juhul, kui lepingu tähtaeg ei ole

saabunud, tagasimaksed uuesti määrata. Seega peab krediidiandja ka kohtumenetluses

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamata jätmise korral esitama oma

sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja

muude kulude vähenemisega ja mille alusel saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse

laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks muutunud (dtl 56). Hageja ei ole oma nõuet ümber

arvestanud (dtl 56). Hageja ei ole kohtu määratud ajaks ümberarvestust esitanud. Maakohtu

hinnangul ei olnud nõue seega selge.

8. Kuna hageja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet ja ei toonud esile, et ta oleks

VÕS § 4034 lg 7 kohaselt määranud uuesti tagasimaksed ja need kostjale teatavaks teinud, ei

saanud maakohus hageja nõuet ja hagis esile toodud asjaolusid arvestades hagi täielikult ega

osaliselt rahuldada. Ilma ümberarvestuseta ei olnud maakohtul võimalik hagi (ka osaliselt)

rahuldada, sest hagi rahuldamiseks peab hageja tooma esile ja tõendama oma nõude aluseks

olevad asjaolud. Kuigi leping oli käesolevaks ajaks muutunud sissenõutavaks, siis ei olnud

maakohtul võimalik hagi rahuldada, kuna kohtule ei ole teada palju kostja tegelikkuses

võlgnevuses on. Seega asus maakohus seisukohale, et hageja nõuded ei olnud õiguslikult

põhjendatud ja olid ebaselged.

9. Maakohus määras TsMS § 122 lg 1, § 123 ja § 133 alusel kindlaks tsiviilasja hinna

suuruses 12 377,54 eurot.

10. Maakohus jättis TsMS § 162 lg 1 alusel menetluskulud hageja kanda. Kostjal otsusega

kindlaksmääratavad menetluskulud puudusid.

2-25-1383

Apellatsioonkaebus

11. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu 11.03.2025 otsuse täies ulatuses

tühistada ning saata asja samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonimenetluse

menetluskulud palub hageja jätta täies ulatuses kostja kanda.

12. Hageja on seisukohal, et maakohus on rikkunud menetlusõiguse norme. TsMS § 330 lg 1

kohaselt tuleb avaldused, taotlused, tõendid ja vastuväited esitada enne taotluste esitamise

tähtaja möödumist. Sellega seatakse pooltele piirid, millest vastuse esitamisel lähtuda. Hageja

hinnangul on sellest tuletatav ka asjaolu, et kohus ei saa nõuda poolelt kohustuse täitmist

enne, kui kohtu enda poolt seatud tähtaeg on möödunud. Kohus peab ka ise enda seatud

tähtaegadest kinni pidama ja võimaldama poolele vastust esitada. Seda toetab ka

„Kohtumenetluse parima praktika edendamise suuniste“ p 9.6. Maakohus ei ole enda poolt

seatud tähtajast kinni pidanud. Selle tõttu ei saanud hageja esitada kohtule täpsustusi ja

tõendeid, mida ta soovis määratud tähtaja jooksul esitada. See põhjustas asja lahendamise

kohtu poolt oluliselt teistsuguse lahendiga, kui olukorras, kus hageja oleks saanud soovitud

täpsustusi ja tõendeid esitada. Seega on maakohus kohaldanud ebaõigesti menetlusõiguse

normi TsMS § 631 lg 2 kohaselt, mille korrektne kohaldamine tingiks apellatsioonimenetluses

esimese astme kohtu otsusest erineva otsuse. Seetõttu tuleb apellatsioonkaebus rahuldada ja

asi uuesti esimese astme kohtule menetlemiseks saata, et hinnata täiendavaid seisukohti ja

tõendeid, mida hageja oleks saanud esitada, kui maakohus oleks enda määratud tähtaega

järginud.

13. Hageja leiab, et maakohus on ebaõigesti hinnanud hagiavalduses esitatud tõendeid. Kostja

hinnangul ei vasta maakohtu otsuse p-s 10 märgitud maakohtu seisukohad tõele.

Hagiavaldusele on lisatud tõendeid, mis on lisatud vastutustundliku laenamise põhimõtte

täitmise tõendamiseks. Maakohus ei ole esitatud tõendeid TsMS § 232 lg 1 kohaselt

igakülgselt hinnanud. Hagiavalduses on selgitatud ja tõendatud, et kostja sissetulekute suurust

on kontrollitud Maksu- ja Tolliameti Sissetulekute registrist. Tegemist on riikliku registriga,

mis sisaldab isiku kohta deklareeritud andmed tulu- ja sotsiaalmaksu, kohustusliku

kogumispensioni makse ja töötuskindlustusmakse deklaratsioonil tööandja poolt. Seega ei ole

hageja hinnangul põhjust kahelda seekohaste sissetulekute andmete usaldusväärsuses. Kostja

krediidivõimelisust on hinnatud kooskõlas seadustega, kohtupraktikaga ja

Finantsinspektsiooni juhistega ning piisava nõuetekohase hoolsusega.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

14. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb võtta TsMS § 638 lg 1 alusel

menetlusse ja rahuldada, maakohtu otsus tuleb menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu

TsMS § 646 ja § 656 lg 1 p 1 alusel tühistada ning saata tsiviilasi samale maakohtule

eelmenetluse staadiumis uueks läbivaatamiseks. Menetlusökonoomia kaalutlustel lahendab

ringkonnakohus asja TsMS § 646 alusel üksnes apellatsioonkaebuse põhjal.

Apellatsioonkaebus rahuldatakse.

15. TsMS § 646 kohaselt võib kohus otsustada asja üksnes apellatsioonkaebuse põhjal, kui

leiab, et asja arutamisel esimese astme kohtus rikuti menetlusõiguse normi, mis toob

ilmselgelt kaasa otsuse tühistamise apellatsioonimenetluses (TsMS § 656 lg 1). Sel juhul otsus

tühistatakse ja asi saadetakse esimese astme kohtusse uueks läbivaatamiseks. TsMS § 652 lg 2

teise lause järgi on ringkonnakohtul õigus apellatsioonkaebuse põhjendusest olenemata

tühistada esimese astme kohtu otsus ja saata asi uueks arutamiseks esimese astme kohtule ka

2-25-1383

teiste menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu, kui rikkumist ei ole võimalik

apellatsioonimenetluses kõrvaldada. See tähendab, et ringkonnakohtul ei ole kohustust küsida

teiselt poolelt apellatsioonkaebuse vastust (TsMS § 641 lg 1), arutada asja kohtuistungil

(TsMS § 648) ega analüüsida apellatsioonkaebuse põhjendusi (TsMS § 656 lg 1).

16. TsMS § 656 lg 1 p 1 kohaselt on menetlusõiguse normide rikkumine, mis toob igal juhul

kaasa otsuse tühistamise ja asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmise, eelkõige

õigusliku ärakuulamise või menetluse avalikkuse põhimõtte rikkumine. Ärakuulamise

põhimõtet on rikutud, kui kohus ei võimalda menetlusosalisel esitada asja lahendamiseks

olulisi faktiväiteid ja nendega seotud tõendeid. Riigikohtu kujundatud praktika kohaselt on

TsMS § 656 lg 1 p 1 eesmärk tagada, et kummalegi poolele antakse menetluses võimalus

esitada oma seisukohti. Lisaks peab esimese astme kohus TsMS § 656 lg 1 p 1 alusel

kohtuotsuse tühistamiseks rikkuma õigusliku ärakuulamise põhimõtet oluliselt. Seetõttu ei too

mitte igasugused puudused poolte seisukohtade ärakuulamises kaasa kohtuotsuse tühistamist.

Otsust ei ole põhjust tühistada, kui pooltele oli korduvalt tagatud võimalus esitada asjaolusid

ja tõendeid. TsMS § 656 lg 1 p-le 1 tuginemisel tuleb kaebuse esitajal ka näidata, kas ja

kuidas oleks kohtu nõuetekohasel tegutsemisel lahendatud asi teisiti (RKTKo 19.06.2017, 3-

2-1-68-17, p 12 ja seal viidatud kohtupraktika).

17. Toimiku materjalidest nähtub, et maakohus on 28.01.2025 määrusega võtnud

hagiavalduse menetlusse ning kohustanud kostjat esitama kohtule kirjaliku vastuse

hagiavaldusele 14 päeva jooksul, alates kohtumääruse kättetoimetatuks lugemisest ning

teatama, kui asi on võimalik lahendada kompromissiga või muul viisil kokkuleppel. Ühtlasi

teavitas maakohus hagi menetlusse võtmisest hagejat ning määras, et hagejal on õigus esitada

hagiavalduse täpsustused, kõik tõendid ja seisukoht kostja vastusele 14 päeva jooksul, alates

kostja vastuse saamisest. Seejärel on maakohus teinud vaidlustatud otsuse. Maakohus on

sidunud hagejale määratud tähtaja sõltuvusse kostja vastuse saamise ajaga. Kuivõrd kostja

hagiavaldusele ei vastanud, siis tuli kolleegiumi hinnangul selliselt tähtaegade määramisel

enne asja lõplikku lahendamist määrata hagejale uus tähtaeg kohtu nõutud täpsustuste ja

tõendite esitamiseks. Sellises olukorras on maakohtu etteheited hagejale täpsustuste ja

tõendite esitamata jätmise kohta asjakohatud. Seega on ringkonnakohus seisukohal, et

maakohus on rikkunud TsMS § 651 lg 1 p 1 alusel oluliselt õigusliku ärakuulamise põhimõtet.

18. Eeltoodust tulenevalt jäi hageja ilma võimalusest hagiavaldust täpsustada ning esitada

täiendavaid tõendeid nõude aluseks olevate asjaolude kohta. Kirjeldatud menetluslik

rikkumine mõjutas asja lahendamise tulemust, mida ei ole võimalik apellatsioonimenetluses

kõrvaldada. Apellatsioonimenetluse eesmärk ei ole korraldada ise eelmenetlust (RKTKo

08.12.2021, 2-18-4181/75, p 19). Muuhulgas on hageja apellatsioonkaebuses esile toonud, kas

ja kuidas oleks maakohtu nõuetekohasel tegutsemisel asi lahendatud teisiti. Seetõttu tuleb

maakohtu otsus tühistada ning saata asi samale maakohtule uueks lahendamiseks.

Ringkonnakohus ei hinda menetlusökonoomia kaalutlustel hageja muid apellatsioonkaebuse

väiteid.

19. Arvestades seda, et asi saadetakse maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse

staadiumis, ei otsusta ringkonnakohus apellatsioonkaebusele lisatud uue tõendi (Lisa 1 –

ümberarvestatud maksed) asja materjalide juurde võtmist. Hagejal on võimalik esitada vastav

taotlus asja uuel läbivaatamisel maakohtus.

20. Kuna ringkonnakohus tühistab vaidlustatud maakohtu otsuse ja saadab asja maakohtule

uueks läbivaatamiseks, ei määra ringkonnakohus asjas menetluskulude jaotust ega

2-25-1383

hüvitatavate menetluskulude suurust. Menetluskulude jaotus otsustatakse asja uuel

läbivaatamisel (TsMS § 173 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)