3-22-1539/23 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Janar Jäätma, liikmed Veiko Vaske ja Kaire

Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. aprill 2025, Tallinn

Haldusasja number

3-22-1539

Haldusasi

A.K kaebus Politsei- ja Piirivalveameti

17. juuni 2022. a otsuse nr 4.2-1/6066-4 tühistamiseks

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja A.K, esindaja v.adv Aldo Vassar

Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Irina

Punko

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 27. oktoobri 2023. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

A.K apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta A.K apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu

27. oktoobri 2023. a otsus haldusasjas nr 3-22-1539 muutmata.

2. Jätta menetlusosaliste apellatsioonimenetluse kulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse hiljemalt 30. mail 2025 (HKMS §

212 lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

(HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

3-22-1539

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tunnistas 17. juuni 2022. a otsusega nr 4.2-1/6066-4

kehtetuks A.K-le väljastatud relvaloa nr DL10003796. Sama otsusega kohustati A.K

relvaloa kehtetuks tunnistamise otsuse teatavakstegemisele järgneval tööpäeval relvi,

laskemoona ja tulirelvapassi politseile üle andma ning 3 kuu jooksul relvi ja laskemoona

võõrandama või alustama nende võõrandamist. PPA esitas otsuses kokkuvõtlikult järgmised

põhjendused:

1) A.K on nii enda kui teise isiku turvalisust ohustava eluviisi ja käitumise tõttu sobimatu

tulirelvi omama relvaseaduse (RelvS) § 43 lg 31 tähenduses;

2) A.K tuikus 24. mail 2022 avalikus kohas ja oli oht, et ta võib kukkuda. Kontrollimisel

selgus, et isik oli joobes ja politsei toimetas ta koju. Ta oli 2018 joobes ja kaotas baaris

rahakoti. Politsei sai 2017 väljakutse aadressile Mahtra 1, Tallinn. A.K oli joobes ega tahtnud

söögikohast lahkuda ning ta toimetati jaoskonda. Ta oli 2009 joobes Pirita teel, takistas

jalgrattateel jalgratturi sõitmist ning viimane kukkus. Ta oli 2008 kannatanu Koplis tekkinud

konfliktis, oli väliste alkoholijoobe tunnustega. Tal tekkis 2007 Tallinnas Sepa tänaval

konflikt teise isikuga ning väidetavalt lõi ta teist isikut rusikaga näkku. Ta oli kahtlustatav,

menetlus lõpetati. Ta toimetati 2006 raviasutusse, kuna ta oli saanud noahaava seljale, kopsu

piirkonda, oli alkoholijoobes. Ta tuigerdas 2005 avalikus kohas joobnud olekus. Tal oli 2004

konflikt isikuga, kes möödasõidul porilombist pritsis teda. A.K toimetati kainenema.

Ta sõimas 2002 ebatsensuursete sõnadega kasiino töötajaid. Samal aastal oli A.K süüdistatav

seoses vargusega ja ka selles, et lõi teist isikut ja võttis temalt ära passi, mobiiltelefoni,

pangakaardi, sularaha ja autojuhiload;

3) jahiseltsist saadud iseloomustus tema kohta on positiivne;

4) tema käitumine ei ole olnud vastutustundlik ega relvaomanikule kohane. See on olnud

ennast ja teisi ohustav. Ta on alkoholi tarvitanuna sattunud korduvalt

konfliktsituatsioonidesse ja olnud ise nii kahtlustatav kui ka kannatanu vägivallakuritegudes.

Talle on korduvalt kutsutud politsei joobes oleku ja ebaadekvaatse käitumise tõttu. Ka on

tema käitumise tõttu saanud viga näiteks jalgrattur. 24. mail 2022 leidis aset juhtum, kus A.K

tuikus avalikus kohas, oli silmnähtavalt tugevas alkoholijoobes ja ei olnud võimeline ise koju

minema. See olukord näitab üheselt, et A.K tarvitab jätkuvalt alkoholi, satub alkoholi

tarvitanuna abitusse seisundisse ja on selliselt ohuks nii iseendale kui teistele. Isik, kes

tarvitab alkoholi ja kes käitub alkoholi tarvitanuna ettearvamatult või kes satub alkoholi

tarvitamise tulemusena abitusse seisundisse, ei ole relvaomanikuna usaldusväärne. Sellise

isiku puhul ei ole välistatud, et ta võib alkoholi tarvitanuna käia ettearvamatult ümber ka

tulirelvaga. Kuna isik ise eitab alkoholi tarvitamist ja ei näe endal süüd üheski talle

etteheidetud teos, siis on oht, et ta võib sellist ennast ja teisi ohustavat käitumist jätkata.

Arvestades isiku varasemat tausta, sh viiteid agressiivsele käitumisele ja korduvaid

konfliktsituatsioonidesse sattumisi, samuti asjaolu, et isik tarvitab endiselt alkoholi, ei ole

välistatud, et mõnes järgmises konfliktsituatsioonis, olles taas tarvitanud alkoholi, võib A.K

vääralt kasutada ka tulirelva, kui see peaks juhtuma tal käeulatuses olema. Ka on oht, et isik

võib alkoholi tarvitanuna näiteks tulirelva ära kaotada ning see võib sattuda kolmandate

isikute kätte, kes ei oska või ei taha sellega ohutult ümber käia.

2(8)

3-22-1539

2. A.K esitas 18. juulil 2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 17. juuni 2022. a

otsuse tühistamiseks.

PPA otsuses on toodud välja PPA andmebaasis kajastatud 11 juhtumit. Kõik juhtumid peale

viimase jäävad aega, mis eelnes kaebajale relvaloa väljastamisele. Enamik juhtumitest leidsid

aset aastatel 2002 kuni 2009. Arutatavas asjas on PPA tühistanud relvaloa pärast seda, kui isik

tuikus avalikus kohas ja oli oht, et ta võib kukkuda. Ainuüksi eeltoodust tulenevalt on

tegemist täiesti arusaamatu otsusega. Senise kohtupraktika näitel peavad etteheidetavad teod

ja rikkumised olema piisavalt tõsised, et need annaksid aluse relvaloa kehtetuks

tunnistamiseks. Kui näiteks tulirelva kasutatakse põhjendamatult konflikti olukorras,

ähvardatakse kedagi, juhitakse mootorsõidukit juhtimisõigust omamata. Sellistel juhtudel on

tegemist süstemaatilise käitumisega või isikuomadustega, mis annavad aluse pidada relvaloa

omajat ohtlikuks. On normaalne, et vabal ajal inimesed mõnikord tarvitavad alkoholi ning

käivad pidutsemas, mistõttu ka joobeseisundis satutakse avalikku ruumi ja mõnikord ka

tuikudes. Selles, et inimesed vahel alkoholi tarvitavad ja n-ö „rihma lõdvaks lasevad“, ei ole

midagi taunimisväärset, ebaseaduslikku või ohtlikku. PPA on ekslikult jõudnud järeldustele,

et kaebaja on enda või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu sobimatu

relva omama. Sellest tulenevalt on otsus õigusvastane.

3. PPA palus jätta kaebus rahuldamata.

RelvS § 36 lg 4 p 3 kohaldamisel on kaalumise aluseks isiku eluviis või käitumine, et anda

hinnang sellele, kas esineb küllaldane alus järeldada, et isik võib ohustada enda või teiste

isikute turvalisust ja on seetõttu sobimatu relva omama. RelvS ei nõua, et PPA peaks

tuvastama, kas ja miks on relvaomanikul probleemid alkoholi tarbimisega. PPA hindab, kas ja

kuidas alkoholi tarvitamine mõjutab relvaomaniku käitumist ja eluviisi ning sellest lähtuvaid

ohte temale endale ja teistele. PPA kahtlused isiku, kes on mitmel korral õigusvastaselt

käitunud, usaldusväärsuse suhtes on asjakohased ja põhjendatud. Kaebaja vastutustundetu ja

kaaskodanikele ohtlik käitumine ei ole ajas muutunud. Isikule, keda ei saa seetõttu usaldada,

ei saa usaldada ka relva, sest puudub kindlus selles, et vastutustundetu isik relva õiguspäraselt

käsitleb. Relvaloa kehtetuks tunnistamiseks ei pea veenvalt põhjendama seda, et isik suure

tõenäosusega asub edaspidi käituma viisil, mille tulemusena võivad realiseeruda

mingisugused konkreetsed relvast lähtuvad ohud. Relvaloa kehtetuks tunnistamiseks piisab

sellest, kui varasema käitumise pinnalt ei ole põhjust isikut relvaloa kui eriõiguse andmiseks

piisavalt usaldusväärseks pidada. PPA väljavõttest nähtub, et 7. augustil 2023 tõstis

turvatöötaja bussist välja isiku, kes kaotas pidevalt teadvust ning kes oli oletatavalt tarvitanud

narkootikume. Tegemist oli kaebajaga, kes viidi kainestusmajja. A.K hakkas koheselt PPA-ga

koostööd tegema, andis oma andmed ning läks iseseisvalt koju. Tõend kinnitab PPA

seisukohtade ja prognoosi objektiivsust kaebaja käitumise ja eluviisi hindamise osas. Kaebaja

viib jätkuvalt ennast seisundisse, milles võib ohustada ennast ja teisi.

4. Tallinna Halduskohus jättis 27. oktoobri 2023. a otsusega kaebaja kaebuse

rahuldamata.

RelvS § 43 lg 31 kohaldamisel on kaalumise aluseks isiku eluviis või käitumine, et anda

hinnang sellele, kas esineb küllaldane alus järeldada, et isik võib ohustada enda või teiste

isikute turvalisust ja on seetõttu sobimatu relva omama. Kaebaja väitel ei viibinud ta 24. mail

2022 avalikus kohas tugevas alkoholijoobes, vaid ta oli joonud ühe klaasi õlut (dtl 82).

Vastustaja on esitanud väljavõtte oma andmebaasist, millest nähtuvalt on kaebaja kohta tehtud

nimetatud kuupäeval järgmine kanne: „Mees päikese käes, tuigub, võib kukkuda ja ennast

vigastada. Palutakse politseil kontrollida“ (dtl 92). Arvestades kaebajaga seotud varasemaid

3(8)

3-22-1539

juhtumeid ja samuti asjaolu, et ka 2023. a on kaebaja kohta PPA andmebaasis järgmine

kanne: „Turva tõstis bussist välja isiku, kes kaotab pidevalt teadvust. Oletatavalt tarvitanud

narkootikume“ (dtl 93), ei ole kohtul alust kahelda kaebaja kohta 24. mail 2022 tehtud kande

õigsuses. Uus kanne ei olnud küll kaevatava otsuse aluseks, kuid kinnitab praeguse vaidluse

kontekstis kaebaja suhtes tehtud prognoosotsuse õigsust. Vastustaja on õigesti leidnud, et

kaebaja on oma käitumise tõttu sobimatu relva omama. Relv on kõrgendatud ohu allikas ja

selle käitlejale on seatud kõrgendatud nõudmised. Avalik huvi on suunatud sellele, et

tulirelvad oleksid vaid selliste isikute valduses, kes vastavad kõrgendatud nõudmistele.

Kaebaja sellistele nõudmistele ei vasta. Isik, kes viib ennast seisundisse, milles võib ohustada

ennast ja teisi, pole relvaomanikuna usaldusväärne. Kaebaja soov omada relva ei kaalu üles

selliste põhiseaduslike alusväärtuste kaitsmise vajadust nagu inimeste elu ja tervis.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

5. A.K

palub 27. novembril 2023 Tallinna Ringkonnakohtule esitatud

apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 27. oktoobri 2023. a otsus ja teha uus

otsus, millega kaebus rahuldada.

Tallinna Halduskohus on vaidlustatud otsuse tegemisel oluliselt rikkunud

põhjendamiskohustust. Kohtuotsuse põhjendustes ei ole vastatud kaebaja argumentidele,

mistõttu kaebajale on jäänud mulje, et kohus ei ole analüüsinud ega hinnanud kaebuse

põhjendusi. Kohtu siseveendumuse kujunemine ei ole kaebajale jälgitav ja arusaadav.

Tallinna Halduskohus on otsuses muu hulgas viidanud kahele juhtumile, mis on PPA

andmebaasi kantud. Tegemist on PPA enda n-ö juhtumite kirjeldustega, mitte faktiliselt

tuvastatud sündmustega. Tallinna Halduskohus on otsuses küll sedastanud, et uus kanne ei

olnud kaevatava otsuse aluseks, kuid on välja toonud, et see kinnitab vaidluse kontekstis

kaebaja suhtes tehtud prognoosotsuse õigsust. Kuna kohus on sellele otsuse põhjendustes

viidanud, on ta kaebaja hinnangul sellega otsuse tegemisel arvestanud. Kuna vaidluse all on

PPA 17. juuni 2022. a otsus, tuleb vaidlusalust otsust ehk haldusakti õiguspärasust hinnata

otsuse tegemise aja ehk 17. juuni 2022 seisuga.

Relvaluba väljastati 31. juulil 2019. PPA otsuses on välja toodud PPA andmebaasis A.K-ga

seoses kajastatud 11 juhtumit. Kõik juhtumid peale viimase jäävad aega, mis eelnes relvaloa

väljastamisele. Enamus juhtumitest leidsid aset aastatel 2002 kuni 2009. Viimane ja ainukene

juhtum, mis on leidnud aset pärast relvaloa väljastamist, oli 24. mail 2022. PPA kirjelduse

kohaselt tuikus A.K avalikus kohas ja oli oht, et ta võib kukkuda. Pärast seda tühistas PPA

relvaloa. Ainuüksi eeltoodust tulenevalt on tegemist arusaamatu otsusega. PPA etteheide ja

otsuse põhjendused ei põhine ühelgi süüteol.

PPA on vaidlustatud otsuses sedastanud, et PPA Põhja prefektuur ei pea A.K joodikuks, vaid

isikuks, kelle käitumine alkoholi tarvitades muutub ettearvamatuks. PPA-l ei ole võimalik

midagi sellist väita ilma vastavasisuliste tõenditeta. PPA ametnik, kes on koostanud

vaidlusaluse haldusakti, ei saa anda mingisuguseid meditsiinilisi hinnanguid, sest tal

puuduvad selleks vastav pädevus ja teadmised.

PPA pole väitnud, et kaebaja oli 24. mail 2022 joobes. Küll aga väidab PPA, et kaebaja viis

end teadlikult terviseseisundisse, millega kaasneb kriitikameele alanemine, ruumi- ja

suunataju vähenemine ning et see väljendab hoolimatust ja vastutustundetust enda ja teiste

suhtes. Tegemist on meelevaldse põhjendusega.

4(8)

3-22-1539

Kaebaja on 24. mai 2022. a juhtumi asjaolusid selgitanud. PPA väidab, et kõik isikud, kes

ükskõik mis koguses alkoholi tarvitavad, on sobimatud seaduse kohaselt relva omama.

Alkoholi tarvitamine ei ole keelatud. Alkoholi tarvitamine ei tähenda, et inimene viib ennast

teadlikult seisundisse, millega väljendab hoolimatust ja vastutustundetust enda ja teiste suhtes.

Viidatud vahejuhtum ega ka ükski teine PPA otsuses sedastatud asjaolu, mille tõttu kaebaja

relvaluba on kehtetuks tunnistatud, ei ole seotud relva kasutamisega. Isikule etteheidetavad

rikkumised peavad olema seotud relva kasutamisega (asjad nr 3-20-107, 3-17-2282 ja

3-17-2178).

6. PPA palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Rahulolematus kaebuse lahendamise tulemusega ei ole samastatav materiaal- või

menetlusõiguse rikkumisega. Apellatsioonkaebuse rahuldamise aluseks ei ole halduskohtu

otsuse maht, vaid selle sisu. HKMS § 165 lg 2 lubab kohtul mitte korrata haldusakti

põhjendusi. Apellant sisuliselt kordab kaebust, kuid see ei põhjenda ega veena, miks

halduskohus pidi apellandiga nõustuma. Kõnealusel juhul tuli kohtul hinnata, kas PPA

kogutud tõendid apellandi õiguskuulekuse kohta ning nende põhjal tehtud prognoos ja

järeldus on õiguspärased. Selleks uuris kohus piisava põhjalikkusega haldusaktis käsitletud

rikkumisi. Pidades apellandi tegusid piisavalt tõsisteks ja ohtlikeks, mis seavad kahtluse alla

tema sobivuse omada relvi, ongi kohus andnud kaebusele vastused. Halduskohus ei ole

põhjendamiskohustust rikkunud. Ebaõige on apellandi väide, justkui kohus arvestas tõendiga,

mida ei eksisteerinud haldusakti andmise ajal. Nimetatud juhtum leidis aset peale haldusakti

andmist, järelikult ei saa seda pidada haldusakti osaks ja kohus ei ole seda ka selliselt

käsitlenud. Kohus on selgelt märkinud, et uus tõend kinnitab PPA prognoosotsust, mitte ei

tõenda iseseisvalt haldusakti õiguspärasust.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks pole alust.

Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

8. PPA ja halduskohus ei ole RelvS § 43 lg 31 kohaldamisel eksinud. Kui RelvS § 43 lg 3

näeb ette imperatiivsed alused relvaloa kehtetuks tunnistamiseks, sh relvaloa omaja

mittevastavus relvaloa omamiseks esitatavatele nõuetele, relvaseaduse korduvad rikkumised,

karistatus teatud liiki süütegude eest jne, siis sama paragrahvi lõiked 31, 32 ja 33 sätestavad,

millisel juhul võib PPA relvaloa kehtetuks tunnistada kaalutlusõiguse alusel. RelvS § 43 lg 31

sätestab, et PPA võib tunnistada relvaloa kehtetuks, kui loa omaja on enda või teise isiku

turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu sobimatu seda liiki relva soetama või omama.

RelvS § 43 lg 33 kohaselt võib loa kehtetuks tunnistada juhul, kui loa omajat on karistatud

korduvalt toimepandud süüteo eest ja tema karistusandmed ei ole karistusregistrist kustutatud.

Vaadeldes RelvS § 43 sätteid nende koosmõjus, võib järeldada, et enda või teise isiku

turvalisust ohustav eluviis või käitumine hõlmab ka muid asjaolusid peale karistatuse

korduvalt toimepandud süüteo eest. RelvS § 43 lg-s 31 peetakse silmas laiemalt loa omaja

isiksuseomadusi ja süstemaatilist käitumist, mis annavad aluse prognoosida temast lähtuvat

ohtu iseendale või teistele, kui ta saab relva jätkuvalt omada ja kasutada. Haldusorgan saab

isikust lähtuva ohu prognoosimisel üldjuhul lähtealuseks võtta isiku varasemat käitumist, sh

isiku suhtumist varem toimunusse.

5(8)

3-22-1539

9. PPA tunnistas kaebaja relvaloa kehtetuks pärast 24. mail 2022 aset leidnud juhtumit,

kus kaebaja tuikus avalikus kohas ning oli tugevas alkoholijoobes ega olnud võimeline ise

koju minema. Lisaks nimetatud sündmusele võttis PPA kaebaja käitumise kirjeldamisel

arvesse varasemat üheksat andmebaasis olevat kaebajaga seotud juhtumit. Nende hulgas on

isiku- ja varavastaseid süütegusid, milles kaebaja on olnud nii kahtlustatav kui ka kannatanu.

Samuti on registreeritud kolmandate isikute teavitusi kaebaja konfliktse ja agressiivse

käitumise kohta. Tegemist on asjaoludega, mida PPA-l oli lubatud RelvS § 43 lg 31

kohaldamisel arvesse võtta. Apellatsioonkaebuses esitatud väide, et enamik kaebajaga seotud

juhtumitest toimus 2009 ja varem, ei muuda PPA kaalutlust ekslikuks. RelvS § 43 lg 31

võimaldab isiku eluviisi ja käitumise hindamisel isikut iseloomustavate andmetena kasutada

isiku varasemat käitumist, mis on politseile teada. Asjaolu, et vahepealsel ajal, s.o alates 2009.

a kuni 2017. a ei olnud A.K-l politseiga kokkupuuteid, ei tähenda, et ta oleks oma elustiili

muutnud, kuivõrd alates 2017. a on taas leidnud aset sündmused, kus A.K on alkoholijoobest

tingituna korduvalt olnud abitus olukorras (kaotanud endale kuuluvaid isiklikke esemeid, pole

olnud suuteline iseseisvalt koju minema) ja on sattunud konfliktisituatsiooni. Kokkuvõtlikult

järeldub A.K kohta PPA andmebaasist nähtuvatest kannetest, et joobeseisundis olles kaebaja

tülitab ja ründab teisi isikuid, kaotab isiklikke esemeid, eirab lahkumisnõuet ega ole

võimeline joobe tõttu iseseisvalt koju minema.

10. PPA on õigustatud tuginema ka sündmustele, mis leidsid aset enne relvaloa andmist

ning relvaloa andmine 31. juulil 2019 ei saanud välistada selle kehtetuks tunnistamist 17.

juunil 2022, peale viimase intsidendi toimumist. Relvaloa omaja isiksuseomadustele ja

käitumisele tuleb anda terviklik hinnang kõigi oluliste asjaolude kogumis ja nende koosmõjus

ning relvaloa andmine ei tähenda, et hiljem oleks keelatud tugineda loa andmisele eelnenud

isikut negatiivselt iseloomustavatele asjaoludele. Relvade käsitsemise ohutus ning relvaloa

omaja ja teiste inimeste turvalisus on õigushüved, mis võivad üles kaaluda isiku õigustatud

ootuse talle väljastatud relvaloa säilitamiseks. PPA võib RelvS § 43 rakendamisel

õigushüvesid ja asjaolusid kaaludes vajadusel korrigeerida oma hinnangut isiku relvaloa

väljastamisele eelneva käitumismustri sobivuse osas relva omamiseks, seda nii koosmõjus

relvaloa omaja hilisemate tegudega kui ka juhul, kui relvaloa väljastamine võis nt algusest

peale olla ekslik. Kaebaja varasemat käitumist hinnati vaidlustatud otsuses nimetatud viimase

sündmuse valguses ja nende alusel kogumis saab järeldada, et kaebaja jätkas ka vaidlustatud

otsuse tegemise ajal käitumisega, mis ohustab nii teda ennast kui ka teisi. See suurendab

tõenäosust, et kaebaja käitumine ka tulevikus on sama mustriga.

11. Kui isik ei suuda lahendada erimeelsusi pidevalt konfliktidesse laskumata, on

õiguskorra ja teiste inimeste turvalisuse huvides, et sellise isiku valduses relvi ei oleks. A.K

seisukohad on vastuolulised: ühelt poolt on ta alkoholi tarvitamist eitanud ja teisalt leidnud, et

asjaolu, et ta tarvitab mõnikord alkoholi, ei saa olla relvaloa kehtetuks tunnistamise aluseks.

Ringkonnakohtul pole põhjust kahelda politseiandmebaasi kantud kaebajaga seotud juhtumite

kirjelduste õigsuses. RelvS § 43 lg 31 rakendamine ei eelda, et isiku eluviisi ja käitumise

ohtlikkus oleks mingil kindlal viisil, nt kohtuotsustega tõendatud. Kaebaja kohta tehtud

kanded kogumis kinnitavad nende usutavust.

12. Kaebaja on seisukohal, et PPA-l ei ole õigust anda meditsiinilisi hinnanguid A.K

alkoholi tarbimise harjumuse kohta, mistõttu on kaebaja arvates rikutud haldusakti

põhjendamiskohustust. PPA ei ole A.K-le ette heitnud alkoholi tarvitamist kui sellist, vaid on

näinud probleemi selles, millistesse olukordadesse kaebaja süstemaatiliselt satub, kui ta on

joobeseisundis. Kuna kaebaja võib oma käitumisega ohustada enda või teiste isikute

turvalisust, on PPA põhjendatult leidnud, et ta ei ole usaldusväärne ja on seetõttu sobimatu

relva omama.

6(8)

3-22-1539

13. Asjakohatud on kaebaja viited vabal ajal politseiametnike alkoholi tarbimise kohta,

kuna erinevalt politseiametnikest saab kaebaja relva kaasas kanda kogu aeg. Politseiametnike

õigus käidelda teenistusrelva piirneb teenistusülesannete täitmisega. Just sellepärast ongi PPA

näinud ohtu olukordades, milles A.K on joobes olnud. Kaebaja rõhutab, et lubamatu on

tunnistada relvaluba kehtetuks pelgalt sellepärast, et ta tuikus avalikus kohas ja võinuks

kukkuda, kuid PPA ei ole probleemi näinud mitte kaebaja võimalikus kukkumises, vaid

seisundis, milles kaebaja oli järjekordse joobe tõttu ning mis moodustas mustri tema varasema

käitumisega sarnastes situatsioonides. Ringkonnakohus jagab PPA seisukohta, et kaebaja

puhul ei ole välistatud, et ta võib alkoholi tarvitanuna tulirelvaga ettearvamatult ümber käia.

14. RelvS § 43 lg-t 31 kohaldades tuleb PPA-l relvaloa kehtetuks tunnistamisel hinnata

isikut ja tema tegusid, võttes muu hulgas seisukoha, kas need võivad viidata teiste isikute

turvalisust ohustavale eluviisile või käitumisele. Isiku eluviisi hindamisel omab muu hulgas

tähtsust ka see, kas esineb teavet, et sarnane käitumine võib olla isikule loomuomane.

Ringkonnakohus leiab, et PPA on kaalutlusõigust õiguspäraselt teostanud, ei ole lähtunud

asjakohatutest kaalutlustest ega jätnud vajalikke asjaolusid tähelepanuta. Kaebajat

iseloomustavast teabest nähtub, et ta läheb tekkinud konfliktidega kaasa, leides, et need tuleb

lahendada kasvõi vägivalda kasutades. Arvestades isiku varasemat tausta, sh viiteid

agressiivsele käitumisele ja korduvaid konfliktsituatsioonidesse sattumisi, samuti asjaolu, et

isik tarvitab endiselt alkoholi, ei ole välistatud, et kui kaebaja on järjekordselt joobeseisundis,

võib ta kasutada relva, ehkki objektiivne vajadus enda või vara kaitsmiseks puudub.

Kirjeldatud asjaoludest nähtub, et kaebaja ei kontrolli joobeseisundis olles enda käitumist.

Kui sellisel isikul on kehtiva relvaloa tõttu võimalus kasutada joobeseisundis relva, võivad

sellega kaasneda pöördumatult kahjulikud tagajärjed ümbritsevatele isikutele. Seetõttu on

niisugust käitumist arvestades relvaloa kehtetuks tunnistamine põhjendatud. PPA ei pea

tõendama ega saagi tõendada, et kaebaja on edaspidi relvaga ringi käies ohtlik, vaid piisab, et

asjaoludest tulenevalt saab sellise ohu realiseerumist pidada tõenäoliseks. Säärane prognoos ei

eelda, et senised isikut puudutavad juhtumid oleksid olnud seotud relva kasutamisega. Ka ei

pea see olema seotud vahetult ettenähtavas tulevikus aset leidva intsidendiga, vaid võib olla

üldisemat laadi, kuna kõiki elus ettetulevaid situatsioone pole võimalik ette näha. Lisaks

esineb tõsiseltvõetav oht, et isik võib alkoholi tarvitanuna tulirelva ära kaotada ning see võib

sattuda kolmandate isikute kätte, kes ei oska või ei taha sellega ohutult ümber käia.

15. Viited 7. augustil 2023 aset leidnud juhtumile, mil turvatöötaja tõstis A.K bussist

välja, kuna ta kaotas pidevalt teadvust, pärast mida viidi kaebaja kainestusmajja, ei olnud küll

vaidlustatud otsuse aluseks, kuid viitavad sellele, et kaebaja pole oma varasemast elustiilist

loobunud. Ka relvaloa kehtetuks tunnistamine ei motiveerinud kaebajat oma eluviisi muutma.

16. Eelnev kogumis lubab järeldada ka seda, et kaebaja võib joobes olekus relva ära

kaotada või et relv kui suurema ohu allikas muutub tema valduses olles kättesaadavaks

kolmandatele isikutele.

17. Paika ei pea kaebaja väide, et senine kohtupraktika eeldab relvaloa kehtetuks

tunnistamisel oluliselt raskemaid asjaolusid kui need, mida praeguses asjas kaebajale ette

heidetakse. Kaebaja välja toodud kohtupraktika ei hõlma kõiki lahendeid. Kaebaja enda poolt

näiteks toodud haldusasjas, kus relvaluba tunnistati kehtetuks seetõttu, et isikul oli 4 kehtivat

väärteokaristust, ei ole objektiivselt võttes tegemist kõige rängemate asjaoludega (haldusasi nr

3-20-1675). Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et kaebaja viidatud varasemates

haldusasjades on tegemist erisuguste olukordadega, mille tehiolud ei ole võrreldavad praeguse

7(8)

3-22-1539

haldusasjaga. Seetõttu ei tingi viited varasemale kohtupraktikale kõnealuses asjas kaebuse

rahuldamist.

18. Relvaloa kehtetuks tunnistamine ei ole eluaegse mõjuga. Vaidlustatud otsus ei välista

tulevikus uue relvaloa taotlemist ja andmist, kui kaebaja parandab oma käitumist ja eluviisi.

Kui kaebaja käitub edaspidi korrektselt, ei saa vastustaja uue loa väljastamisest keelduda

pelgalt viitega 17. juuni 2022. a otsusele. Relvaloa kehtetuks tunnistamise või uue relvaloa

taotlemisega isikule kaasnevad kohustused ja ebameeldivused ei kaalu üles selliste

põhiseaduslike alusväärtuste kaitsmise vajadust nagu inimese elu ja tervis (Riigikohtu 18.

juuni 2019 otsus haldusasjas nr 5-19-26, p 50).

19. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud

apellatsiooniastmes (1342,30 eurot, dtl 174) tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja

ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud

menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1)

(allkirjastatud digitaalselt)

8(8)