3-22-997/29 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Veiko Vaske (eesistuja), Maret Altnurme ja Monika

Laatsit

Otsuse tegemise aeg ja koht

30.04.2025, Tallinn

Haldusasja number

3-22-997

Haldusasi

X. X kaebus nõudega kohustada Tallinna Vanglat

paigutama kaebaja kambrisse, mis vastab eluruumile

esitatavate nõuetele osas, mis puudutavad avatava

akna olemasolu ja õhuniiskust

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja X. X

Vastustaja Tallinna Vangla, esindaja Ave Kasvandik

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 15.07.2022 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X. X apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada X. X taotlus jätkata menetlust Tallinna Vangla tegevuse õigusvastasuse

tuvastamise nõudes.

2. Võtta asja materjalide juurde kaebaja apellatsioonkaebusele lisatud tervisekaardi

väljavõte (dtl 81–88).

3. Jätta rahuldamata kaebaja taotlus nõuda vastustajalt välja tõendid õhuniiskuse

mõõtmistulemuste kohta viimase kahe aasta jooksul.

4. Jätta X. X apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 15.07.2022

otsus muutmata.

5. Jätta apellatsiooniastme menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 30.05.2025 (HKMS §

212 lg 1). Teine menetlusosaline võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul

kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või

ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

(HKMS § 213 lg 1 punkt 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

3-22-2263

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X. X (kaebaja) esitas Tallinna Vanglale (vastustaja) 27.01.2022 avalduse (registreeritud

03.02.2022 numbriga 5-18/22/2956-1, dtl 20–21), nõudes kambri elamistingimuste vastavusse

viimist eluruumidele esitatavate nõuetega. Mh peab majandus- ja taristuministri 02.07.2015

määruse nr 85 (edaspidi määrus nr 85) kohaselt olema eluruumil vähemalt üks lahtikäiv aken,

mis annab võimaluse ruumi tuulutamiseks ning tagab ruumis piisava loomuliku valguse,

samuti peab õhuniiskus olema vahemikus, mis ei kahjusta inimese tervist, optimaalselt 40–

60%. 13.12.2021 toimunud mõõtmisel saadi aga kambri õhuniiskuseks 26%, kaebajal on

tekkinud terviseprobleemid.

2. Vastustaja vastas kaebajale 23.02.2022 kirjaga 5-18/22/2956-2 (dtl 27), et kambris on

tagatud sundventilatsioon ning avatava akna puudumine ei ole õigusvastane. Kaebaja esitas

seejärel vastustajale vaide (dtl 22–23), mille vastustaja jättis 13.04.2022 otsusega nr 5-

15/22/96-2 (dtl 1–2) läbi vaatamata põhjendusel, et märgukirjale esitatud vastuse peale vaide

esitamise võimalust ei ole seaduses ette nähtud. Vastustaja selgitas, et ka kohtupraktika

kohaselt ei pea vangla kambritel olema lahtikäivaid aknaid ning vangistusseaduse (edaspidi

VangS) § 45 lg-s 1 kirjeldatu on selles osas erisätteks muude eluruumidele esitatud nõuete

suhtes.

3. Kaebaja esitas 02.05.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille halduskohus võttis

menetlusse nõudena kohustada Tallinna Vanglat paigutama kaebaja kambrisse, mis vastab

eluruumile esitatavate nõuetele osas, mis puudutavad avatava akna olemasolu ja õhuniiskust.

Kokkuvõtlikult olid kaebaja halduskohtus esitatud seisukohad järgmised. Kambris peab olema

avatav aken ning kambri suhteline õhuniiskus peab jääma optimaalselt vahemikku 40‒60%,

ent kaebaja kamber neile tingimustele ei vasta, niiskus on talvel liiga madal ja suvel liiga

kõrge. 13.12.2021 toimunud mõõtmise tulemuse kohaselt oli tema kambri suhteline

õhuniiskus 26% ning 24.03.2022 toimunud mõõtmise ajal 20,4%. Kaebaja vaidleb vastu

vastustaja väitele, et 21.06.2022 toimunud mõõtmise tulemusel oli kaebaja kambri suhteline

õhuniikus 47,2%, kuna nimetatud päeval tema kambris mõõtmist ei teostatud. Kaebaja taotles

07.07.2022 menetlusdokumendis vastustajalt täiendavate tõendite ja teabe väljanõudmist

suhtelise õhuniiskuse mõõtmise tulemuste kohta kahe viimase aasta jooksul.

4. Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata.

Õigusaktidest ei tulene, et vangla kambril peaks olema avatav aken, kuna inimese

elutegevuseks vajalik õhuvahetus on tagatud sundventilatsiooniseadmete abil. Kambri aknad

on mitteavatavad julgeoleku kaalutlustel. Tallinna Vangla kõikides kambrites on

sundventilatsioon, mille kaudu puhutakse kambrisse päevasel ajal õhku 20 l/s, mis tagab

kahele inimesele kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga, kusjuures avatud eluosakonnas,

kus paikneb ka kaebaja, on võimalik paremaks õhuringluseks ja õhuniiskuse reguleerimiseks

kambri uks päevasel ajal avatuna hoida. Reaalne õhuniiskus ruumis muutub pidevalt ja sõltub

ruumis viibivate inimeste tegevusest. Eluruumile esitatavates nõuetes osutatud optimaalsetest

näitudest erinev õhuniiskuse näit ei tähenda automaatselt, et ruumis viibimine on tervist

kahjustav. Vastustaja teostas 21.06.2022 kaebaja kambris õhuniiskuse mõõtmise, mille

tulemusena oli õhuniiskus 47,2%.

5. Tallinna Halduskohus jättis 15.07.2022 otsusega kaebuse rahuldamata.

2(8)

3-22-2263

VangS § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseadustiku alusel

eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks

vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Eluruumile esitatavad nõuded on

kehtestatud määrusega nr 85, mille § 4 lg-s 1 on sätestatud, et eluruumis peab olema loomulik

või mehaaniline ventilatsioon, mis tagab inimese elutegevuseks vajaliku õhuvahetuse. Sama

paragrahvi lõikes 5 on sätestatud, et eluruumis peab siseõhu suhteline niiskus olema

vahemikus, mis ei kahjusta inimese tervist, väldib veeauru kondenseerumist ja ei tekita

niiskuskahjustusi, kusjuures eluruumi siseõhu optimaalne suhteline niiskus on 40–60%.

Tallinna Vangla hoone, kus kaebaja kamber asub, on ehitatud hiljuti ning see on saanud

kasutusloa. Vaidlust ei ole, et kambrites kasutatakse sundventilatsiooni, mis peab tagama

piisava õhu juurdevoolu määral, mis on elutegevuseks vajalik. See, et sisekliima ei ole

kaebajale meelepärane, on võimalik, ent selle näol on tegemist vangistusega paratamatult

kaasneva ebamugavusega, mis ei ole käsitatav iseenesest ebainimliku ega õigusvastase

kinnipidamistingimusena.

Kaebaja on vanglale esitatud avalduses küll väitnud, et liiga kuiva õhu tõttu on tal tekkinud

naha ja limaskestadega seotud terviseprobleeme, kuid tõendeid arsti poole pöördumise kohta

ei ole esitatud ning ei nähtu, et arst oleks tuvastanud väidetavad terviseprobleemid või veelgi

enam nende seotuse kambri sisekliimaga. Kaebaja kamber paikneb avatud osakonnas, kus on

uksi avatuna hoides võimalik kambri õhuvahetust suurendada.

VangS §-st 45 ei tulene nõuet, et õhuniiskus kambris või üldkasutatavates ruumides peab igal

ajal jääma eluruumidele esitatavaid nõudeid käsitlevas määruses nimetatud optimaalse

suhtelise õhuniiskuse piiridesse. Keskküttega ruumides on kütteperioodil õhuniiskuse langus

paratamatu. Vastustaja on osutanud hoonete sisekliima küsimusi uurinud akadeemik J.

Kuritski seisukohale, millest nähtub, et enamasti inimesed harjuvad kuiva õhuga kiiresti ning

ebamugavust hakkab tekitama sisekliima, kus suhteline õhuniiskus on väiksem kui 20%.

Kaebaja esitatud andmete pinnalt ei ole usutav, et Tallinna Vangla ruumides, kus kaebaja

viibib, oleks see pidevalt või sageli alla nimetatud määra. Kaebaja on osutanud 13.12.2021 ja

24.03.2022 toimunud mõõtmistele, mille kohaselt jäi asjasse puutuvates ruumides suhteline

õhuniiskus vahemikku 20,4–26%. Puudub alus arvata, et sellise suhtelise õhuniiskusega

ruumis viibimine oleks kinnipeetava tervist kahjustav või mistahes moel ebainimlik. Arst ei

ole tuvastanud kaebajal terviseseisundi halvenemist, mis saaks olla tingitud ruumi liigsest

kuivusest. Ei ole usutav, et ka 20–30% vahele jääva suhtelise õhuniiskusega ruumides

viibimine põhjustaks kaebajale kas mingisugust tervisekahju või selliseid ebameeldivusi, mis

ületaksid vangistusega paratamatult kaasnevate ebamugavuste lubatud määra.

Eeltoodust tulenevalt ei ole vaja nõuda vastustajalt ka täiendavate tõendite esitamist

õhuniiskuse mõõtmise tulemuste kohta pikema ajaperioodi jooksul. Vastustaja esitatud tõend

21.06.2022 mõõtmistulemuste kohta ei ole vaidluse lahendamise seisukohast oluline, sest

kaebus jääb rahuldamata nimetatud tõendist sõltumata.

Kaebaja seisukoht, et kambris peab olema avatav aken, ei ole põhjendatud. Kambri avatava

akna puudumisega seotud küsimust on kohtupraktikas korduvalt käsitletud. Haldusasjas nr 3-

19-884 tehtud kohtuotsuses on X. X Ringkonnakohus leidnud, et õigusaktidest ei tulene, et

kinnipeetavate kambri aknad peavad vanglas lahti käima. Ka Riigikohtu 21.04.2010 otsuse nr

3-3-1-14-10 p-s 18 selgitatakse, et VangS § 45 lg 1 sisustamisel saab arvestada Euroopa

Nõukogu Ministrite Komitee soovitusega nr REC(2006)2 kinnitatud "Euroopa

vanglareeglistikuga." Euroopa vanglareeglistiku p 18.2 alap a kohaselt peavad aknad kõigis

kohtades, kus vangid elavad, töötavad või kogunevad, olema nii suured, et vangid saaksid

normaaltingimustes ja loomuliku valgusega lugeda või töötada ning võimaldaksid värske õhu

juurdepääsu, välja arvatud piisava konditsioneerimissüsteemi korral. Ka Riigikohtu lahendist

3(8)

3-22-2263

ei järeldu, et kambris on avatav aken kohustuslik. Kuna VangS § 45 lg 1 ei nõua, et kambri

aken peab olema avatav, siis ei ole kambris lahtikäiva akna puudumine õigusvastane, kui

kambri õhuringlus tagatakse sundventilatsiooni kaudu.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. Kaebaja palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistada ja uue otsusega

kaebuse rahuldada.

Halduskohus on ebaõigesti leidnud, et kambris ei pea olema avatavat akent. Määruse nr 85 § 3

lg 3 järgi peab eluruumi igal toal olema lahtikäiv aken. Tallinna Vanglas on

sundventilatsioon, mitte konditsioneerimissüsteem, seega Riigikohtu lahendist nr 3-3-1-14-10

järeldub, et kambris on Euroopa vanglareeglistiku kohaselt avatav aken kohustuslik.

Apellatsioonkaebusele lisatud kaebaja haigusjuhtude väljavõttest nähtub, et kambris oleva

kuiva õhu tõttu pöördus ta pidevalt meedikute poole terviseprobleemidega. Määruse nr 85 § 5

lg-s 4 sätestatud optimaalsest suhtelisest õhuniiskusest väiksem või suurem õhuniiskus võib

kambris olla vaid lühiajaliselt. Kaebaja on osutanud 13.12.2021 ja 24.03.2022 toimunud

mõõtmisele, mille kohaselt jäi ruumides suhteline õhuniiskus vahemikku 20,4% kuni 26%,

mis on tema tervisele kahjulik. Kaebaja on pidevalt viibinud madala niiskustasemega kambris.

Halduskohus jättis vääralt rahuldamata kaebaja taotluse nõuda vanglalt välja viimase kahe

aasta õhuniiskuse näidud. Vanglas erineval ajal tehtud mõõtmised näitavad madalat

õhuniiskuse taset. Uste avamine ei suurenda õhuniiskuse taset. Vastustajalt tuleb välja nõuda

tõendid õhuniiskuse mõõtmistulemuste kohta viimase kahe aasta jooksul.

20.08.2023 avalduses taotleb kaebaja, kes on menetluse ajal üle viidud Viru Vanglasse,

menetluse jätkamist Tallinna Vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks, kuna soovib

tulevikus esitada kahju hüvitamise nõude.

7. Vastustaja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Halduskohus on põhjendatult lähtunud kehtivast kohtupraktikast ja Euroopa

vanglareeglistikust, mille kohaselt ei pea kambri aken olema avatav, kui värske õhk kambris

on tagatud sundventilatsiooniga. Tallinna Vanglas on värske õhk kambris

sundventilatsiooniga tagatud. Konditsioneerimissüsteemi all ei ole silmas peetud üksnes

konditsioneeri, vaid mis tahes õhu töötlemise seadet, milleks on ka sundventilatsioon.

VangS §-st 45 ei tulene nõuet, et õhuniiskus kambris või üldkasutatavates ruumides peab igal

ajal jääma määruse nr 85 § 4 lõikes 5 sätestatud optimaalse suhtelise õhuniiskuse piiridesse.

Õhuniiskus on erinevatel ajahetkedel kambris erinev ja kaebaja saab vajadusel ise õhuniiskust

kambris suurendada. Vastustajal ei ole võimalik esitada iga päeva ja iga ruumi kohta

õhuniiskuse andmeid, sest iga päev igas vangla ruumis õhuniiskust ei mõõdeta. Vastustaja

esitatud tõendid kinnitavad, et õhuniiskus kambrites, sh kaebaja kambris on olnud

eluruumidele kehtestatud optimaalse suhtelise õhuniiskuse normi piires.

Kaebaja ei ole põhistanud, miks ta ei oleks saanud oma tervisekaardi väljavõtteid

halduskohtule ise esitada, kui ta on tõendeid oluliseks pidanud, ega ole varem nõudnud, et

vastustaja need tõendid halduskohtule esitaks. Kaebaja ei ole 11.01.2022 pöördumises nr 5-

18/22/888-1 taotlenud Tallinna Vanglalt enda ümberpaigust seoses tervist kahjustavate

kambritingimustega. Kaebuses ei maini kaebaja samuti, et kambri tingimused tema tervist

kahjustavad. Kaebaja allajoonitud tervisekaardi sissekande põhjal ei saa teha järeldust, et

terviseprobleemi põhjuseks on olnud kambri kliima. Nt silmad võivad inimesel punetada mh

liigsest silmade pingutamisest (lugemine, televiisori vaatamine), kõrgenenud vererõhust,

allergiast, silma limaskesta põletikust; sõrmeotste kuivamist ja lõhenemist võivad mh

4(8)

3-22-2263

põhjustada dermatiit, kontaktärritus, liiga sage veega pesemine, ravimite kasutamine,

ebapiisav või vale nahahooldus vms; koorikud võivad ninna tekkida ka atroofilisest nohust,

nina limaskesta füüsilisest kahjustusest jne. Kaebaja küll arvab, et kõik tema hädad tulenevad

kambri kuivast õhust, kuid viiteid, et patsiendi terviseprobleemid on tingitud kambri kliimast,

meediku koostatud kokkuvõtetest ei tulene.

Vastustajal pole vastuväiteid kaebaja taotluse osas jätkata kohtumenetlust õigusvastasuse

tuvastamise nõudes.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus lahendab esmalt kaebaja taotluse menetluse jätkamiseks vangla tegevuse

õigusvastasuse tuvastamiseks (I), seejärel lahendab kaebaja tõenditega seonduvad taotlused

(II), käsitleb kaebaja etteheiteid halduskohtu otsusele (III) ning viimaks jaotab asjas

menetluskulud (IV).

(I)

9. Kaebaja taotlus vastustaja tegevuse õigusvastasuse tuvastamise jätkamiseks on

põhjendatud. HKMS § 152 lg 1 p 4 kohaselt lõpetab kohus määrusega haldusasja menetluse,

kui kaebuses vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud või kaebuses nõutav haldusakt

on antud või toiming tehtud, lg 2 kohaselt aga kohus menetlust ei lõpeta, vaid jätkab seda

õigusvastasuse tuvastamiseks, kui see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks ja kaebaja seda

taotleb. Kohtupraktikas on viidatud sätteid tõlgendatud laialt ning kohaldatud neid analoogia

korras ka juhul, kui kohustamiskaebuse esitaja õiguskaitsevajadus on ära langenud

(Riigikohtu 23.12.2024 määrus asjas nr 3-21-1862, p 9).

10. Kaebaja 28.09.2022 avaldusest järeldub, et ta on Tallinna Vanglast Viru Vanglasse ümber

paigutatud. Tallinna Vangla kambritingimustel puudub tema õigustele jätkuv mõju, st tal

puudub esitatud kohustamisnõuet õigustav seadusega kaitstav huvi ja õiguskaitsevajadus.

Samas on kaebaja kohtule kinnitanud, et ta soovib esitada vastustajale kahju hüvitamise

nõude, mistõttu on vastustaja tegevuse õigusvastasuse tuvastamine eelduslikult kaebaja

õiguste kaitseks tulevikus vajalik. Seega jätkab kohus HKMS § 152 lg 2 kohaselt haldusasja

menetlust vastustaja tegevuse õigusvastasuse tuvastamise nõudes.

(II)

11. Kaebaja on koos apellatsioonkaebusega esitanud uue tõendina oma tervisekaardi

väljavõtted. Vastustaja on tõendi asja materjalide juurde vastuvõtmise vastu, kuna kaebaja

oleks saanud esitada tõendi juba halduskohtule, kuid ei ole seda teinud ega põhistanud, miks

ta ei saanud tõendit varem esitada.

12. Kohtumenetluse pool peab tõendama asjaolusid, millel tuginevad tema väited (HKMS §

59 lg 1). HKMS § 62 lg 1 kohaselt tuleb tõendid või nende kogumise taotlus esitada kohtu

poolt eelmenetluses antud tähtpäevaks, hiljem esitatud tõendeid arvestab kohus ainult juhul,

kui see ei põhjusta menetluse viibimist või menetlusosaline põhistab, miks tõendit ei saanud

varem esitada. Nimetatud põhimõtteid on halduskohus kaebajale selgitanud 21.06.2022

määruses. Apellatsioonimenetluses on uute tõendite esitamine lubatud vaid erandjuhtudel.

HKMS § 182 lg 2 kohaselt tuleb uue tõendi esitamisel või tõendite kogumise taotlemisel

põhjendada, miks tõendit või taotlust ei saanud esitada halduskohtus, ja § 198 lg 3 kohaselt

tuleb põhistada uue tõendi esitamise lubatavust, põhjenduste puudumisel jätab aga kohus

tõendi tähelepanuta, välja arvatud juhul, kui tõend on ilmselt vajalik asja õigemaks

lahendamiseks. Kaebaja ei ole esile toonud ühtegi arusaadavat põhjust, mis oleks takistanud

oma tervisekaardi andmete esitamist halduskohtus. Seega on tõend esitatud ilma mõjuva

5(8)

3-22-2263

põhjuseta hilinemisega. Kohus võtab tõendi siiski uurimispõhimõttest juhindudes erandkorras

asja materjalide juurde, kuna see võib HKMS § 198 lg 3 mõttes olla ilmselt vajalik asja

õigemaks lahendamiseks. Täidetud on ka HKMS § 198 lg 3 teises lauses sätestatud tingimus,

et menetlusosalistel peab olema võimalus tõendi suhtes oma seisukoha avaldamiseks.

Vastustaja on vaielnud vastu mitte üksnes tõendi vastuvõtmisele, vaid on esitanud sellega

tõendatavate asjaolude kohta ka sisulised vastuväited.

13. Ringkonnakohus jätab rahuldamata kaebaja taotluse nõuda vastustajalt välja tõendid

õhuniiskuse mõõtmistulemuste kohta vangla S hoones viimase kahe aasta jooksul.

Ringkonnakohus nõustub sealjuures halduskohtu otsuse sellekohaste põhjendustega, et

kuivõrd kaebajal ei ole subjektiivset õigust nõuda mingisuguse kindla õhuniiskusega kambrit

ning esitatud andmete pinnalt pole usutav, et suhteline õhuniiskus võiks asjaomastes ruumides

olla kaebaja tervist kahjustav või inimväärikust alandav, ei ole vaja välja selgitada, milline

see täpselt mingisugustel konkreetsetel mõõtmishetkedel oli. Õhuniiskus kambrites võib

sõltuda erinevatest teguritest (sh kaebaja kontrolli all olev veekasutuse aktiivsus ja kambris

viibivate isikute aktiivsus) ning kaebaja taotletud tõendid ei näitaks tegelikku õhuniiskust

kaebaja kambris oleku ajal.

(III)

14. Ringkonnakohus on seisukohal, et halduskohtu otsus on õiguspärane ja selle

tühistamiseks ei ole alust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja

HKMS § 201 lg 4 alusel ei korda neid, vastates järgnevalt apellatsioonkaebuse väidetele.

15. Kaebaja on seisukohal, et VangS § 45 lg-st 1 tulenevalt peab kinnipeetava kamber

vastama nii määruse nr 85 § 3 lg-s 3 sätestatud avatava akna olemasolu nõudele kui olema § 4

lg-s 5 sätestatud optimaalse suhtelise õhuniiskusega. Asjasse puutuvaid norme koosmõjus

tõlgendades on halduskohus õigesti leidnud, et kumbki väide ei ole õige.

16. VangS § 45 lg 1 esimene lause koosneb kahest poolest: (i) kamber peab vastama

ehitusseadustiku alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis (ii) tagavad

kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja

temperatuuri. Kaebaja pakutud tõlgendus, et seeläbi on muudetud kohustuslikuks kõik

eluruumile kehtestatud nõuded, põhineb ainult lause esimesel poolel, muutes lause teise poole

sisutuks või pelgalt esimest poolt kirjeldavaks (fakt, et eluruumile kehtestatud nõuded tagavad

mh õhuhulka jne). Ehkki seadus ei loetle, millised konkreetsed määrusega nr 85 eluruumile

kehtestatud nõuded kuuluvad VangS § 45 lg 1 esimese lause esimeses pooles kasutatud

mõiste „üldised nõuded“ alla, tuleb kohtu hinnangul lause teises pooles loetletud eesmärke

mõista esimest poolt täpsustavas ja piiritlevas, st selgelt regulatiivses tähendus. Teisisõnu,

VangS § 45 lg 1 ei viita blanketselt kõigile eluruumi suhtes kehtivatele nõuetele, vaid

kohustuslikena tuleb käsitada selliseid nõudeid, mis tagavad kambris elutegevuseks vajaliku

õhuhulga ja -ringluse, valguse ja temperatuuri.

17. Määruse nr 85 § 3 lg-s 3 sätestatud eluruumis avatava akna olemasolu nõue ei ole ühegi

nimetatud eesmärgi saavutamiseks vältimatult vajalik ja käesoleva vaidluse kontekstis asjasse

puutuvat õhuringlust ja õhukvaliteeti on kahtlemata võimalik tagada ka sundventilatsiooni

abil. Eluruumides ette nähtud akna avamise võimalus tagab eluruumi kasutajale

valikuvabaduse ruumi täiendavaks tuulutamiseks ventilatsioonisüsteemi olemasolust ja

toimimisest sõltumatult, kuid taoline mugavus ei ole elutegevuseks vajalik ega kuulu VangS §

45 lg 1 esimeses lauses sätestatud eesmärkide hulka. Aknaga seotud nõudeid reguleerib

täiendavalt VangS § 45 lg 1 teine lause, ent seda üksnes ruumi piisava valgustatuse

seisukohast, mis ei sõltu mingil moel akna avatavusest.

6(8)

3-22-2263

18. Seega ei ole vastustajal ka abstraktset juriidilist kohustust tagada kaebajale kambris

avatavat akent ning selle puudumine ei ole õigusvastane ega saa rikkuda kaebaja õigusi.

Samale järeldusele on VangS § 45 lg 1 tõlgendades järjepidevalt jõutud ka varasemas

kohtupraktikas (vt Riigikohtu 21.04.2010 otsus nr 3-3-1-14-10, p 8; X. X Ringkonnakohtu

17.06.2021 otsus asjas nr 3-19-884, p 11; X. X Ringkonnakohtu 28.03.2018 määrus asjas nr

3-18-83, p 10; X. X Ringkonnakohtu 18.06.2015 otsus asjas nr 3-15-193, p 4).

19. Vastupidist järeldust ei saa teha ka Euroopa vanglareeglistiku põhjal, mille asjakohane p

18.2 alapunkt a on sõnastatud järgmiselt: „Kõigis hoonetes, kus vangidel tuleb elada, töötada

või koguneda, on aknad piisavalt suured, et vangid saaksid tavatingimustes loomuliku

valgusega lugeda või töötada ning võimaldaksid värske õhu juurdepääsu, välja arvatud piisava

konditsioneerimissüsteemi korral.“ Normist lähtub sarnaselt VangS § 45 lg 1 teise lausega

nõue, et vanglal peavad olema piisava valgustuse tagamiseks aknad, kuid erinevalt kaebaja

väitest ei tulene sellest abstraktset nõuet, et aknad peavad olema avatavad. Nõue, mis normist

tuleneb, on kohustus tagada värske õhu juurdepääs ja akende avamine on selleks vaid üks

võimalus. Nagu vastustaja on selgitanud, tagatakse piisav värske õhu juurdepääs Tallinna

Vanglas alternatiivsel meetodil sundventilatsiooni abil. Igati põhjendatud on vastustaja

seisukoht, et mõistet „konditsioneerisüsteem“ tuleb selles kontekstis mõista mis tahes õhu

töötlemise seadme tähenduses. Lähtudes sättes kirjeldatud eesmärgist tagada värske õhu

juurdepääs, tuleb piisava konditsioneerimissüsteemina mõista agregaati, mis tagab värske õhu

juurdepääsu sarnaselt avatud akendega. Seega on oluline just ventilatsiooni ehk õhuvahetuse

toimumine süsteemis olenemata sellest, kas see on ühendatud ka muul viisil õhu töötlemisega

(nt jahutamisega).

20. Kohus märgib ka, et isegi kui VangS ja Euroopa vanglareeglistiku sätetest saaks

grammatiliselt tuletada kohustuse, et kambri aken peab olema avatav, tuleb vanglate

projekteerimisel, ehitamisel ja käitamisel arvestada erinevate kaalukate huvide ja vajadustega.

Vastustaja on halduskohtule selgitanud, et kambrite aknad on mitteavatavad julgeoleku

kaalutlustel, mis on üks VangS läbivaid põhimõtteid. Olukorras, kus mõne eluruumile

kehtestatud nõude sõnasõnaline järgimine seaks ohtu vangla julgeoleku, kuid VangS § 45 lg 1

esimeses lauses sätestatud elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja -ringluse, valguse ja

temperatuuri tagamise eesmärke on võimalik saavutada muul moel, tuleb eelistada tõlgendust,

mis võimaldab viidatud eesmärkide tagamise vangla julgeolekut ohtu seadmata.

21. Vastustaja ei ole rikkunud kaebaja õigusi ka seoses kambri suhtelise õhuniiskusega.

Määruse nr 85 § 4 lg-s 5 on sätestatud, et eluruumis peab siseõhu suhteline niiskus olema

vahemikus, mis ei kahjusta inimese tervist, väldib veeauru kondenseerumist ja ei tekita

niiskuskahjustusi, kusjuures eluruumi siseõhu optimaalne suhteline niiskus on 40–60

protsenti. Halduskohus on põhjendatult leidnud, et VangS § 45 lg-st 1 koosmõjus määrusega

nr 85 ei tulene nõuet, et õhuniiskus kambris või üldkasutatavates ruumides peab jääma

nimetatud optimaalsesse vahemikku, ning eelkõige tuleneb määruse nr 85 § 4 lg-st 5 nõue, et

õhuniiskus ei tohi olla liiga kõrge.

22. Ehkki erinevalt akna avatavuse nõudest on tervist mittekahjustava suhtelise õhuniiskuse

nõue VangS § 45 lg-s 1 sätestatud eesmärkide saavutamiseks põhimõtteliselt vajalik ja

kohalduv, ei tulene õigusnormidest, et optimaalsest vahemikust kuivem õhk tuleks lugeda

kindlasti tervist kahjustavaks. Ka varasemas kohtupraktikas on leitud, et määruse nr 85 § 5

lg-st 4 tuleneb eluruumi sobivaim niiskustase, mitte aga minimaalselt nõutav niiskustase

(Tallinna Ringkonnakohtu 17.08.2022 otsus asjas nr 2-19-1965, p 62). Kohtud on

normilähedaseks niiskustasemeks vangla kambris pidanud 34% (Riigikohtu 17.06.2010 otsus

asjas nr 3-3-1-95-09, p-d 32‒33), 39,4% (Riigikohtu 04.04.2011 otsus asjas nr 3-3-1-7-11, p-d

6 ja 21‒22), 24,9–44,1% (Tallinna Ringkonnakohtu 27.02.2017 otsus asjas nr 3-14-50770, p

7(8)

3-22-2263

13) ja 36,1‒46,6% (Tallinna Ringkonnakohtu 04.10.2017 otsus asjas nr 3-14-51528, p-d 5 ja

1‒20).

23. Kaebaja kambris mõõdeti 13.12.2021 õhuniiskuseks 26% ja 24.03.2022 20,4%.

Nimetatud mõõtmised on tehtud kütteperioodil, mil suhtelise õhuniiskuse tase on madalam

kõigis keskküttega ruumides ning mõõdetud niiskustase ei olnud sedavõrd madal, et lugeda

seda õigusvastaseks mh varasemat kohtupraktikat arvestades. Ringkonnakohus nõustub

halduskohtu järeldusega, et puudub alus arvata, et sellise suhtelise õhuniiskusega ruumis

viibimine oleks kinnipeetava tervist kahjustav või mis tahes viisil ebainimlik.

24. Vastupidist ei nähtu ka kaebaja esitatud tõendist. Kaebaja tervisekaardi väljavõttelt on

näha, et mõnede haigusjuhtude anamneesis või ravipäevikus on vangla meditsiinitöötaja

fikseerinud kaebaja arvamuse, et probleem on põhjustatud kuivast õhust või ventilatsioonist,

kuid sellist seost ei ole ühelgi juhul objektiivselt tuvastatud. Mõnel juhul on samas fikseeritud

hoopis kaebusele vastava objektiivse leiu puudumine või kaebaja keeldumine ravist. Kohus

nõustub vastustaja seisukohaga, et kõigil kaebaja kirjeldatud tervisehädadel on ka muud

loogilised seletused peale liiga kuiva õhu. Ehkki mõned kaebaja tervisekaardil kirjeldatud

kaebused on olemuselt sellised, mille tekkimist teoreetiliselt võib õhu kuivus soodustada, on

tõendamata, et taoline põhjuslik seos tegelikult eksisteeriks. Seega puuduvad tõendid, et

kaebaja kambri suhtelise õhuniiskuse tase oleks kaebaja tervist kahjustanud või saaks seda

tõenäoliselt kahjustada. Vastustaja ei ole kaebuses esitatud asjaoludest lähtudes VangS § 45

lg-s 1 sätestatud kohustusi rikkunud.

(IV)

25. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja vastustaja ei ole esitanud taotlust

menetluskulude väljamõistmiseks, jäävad apellatsiooniastme menetluskulud HKMS § 108 lg

1 ja § 109 lg 1 kohaselt menetlusosaliste endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

8(8)