3-22-1954/25 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Monika Laatsit, Villem Lapimaa ja Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

30.04.2025, Tallinn

Haldusasja number

3-22-1954

Haldusasi

X-i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 07.06.2022

otsuse nr 2022/720/659, 30.06.2022 otsuse nr 15.5-

4/369-2 ja Siseministeeriumi 15.08.2022 otsuse nr 2-

2/790-1 tühistamiseks ning Politsei- ja Piirivalveameti

kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja X, esindajad advokaat Gerli Helene

Gritsenko ja vandeadvokaat Allar Jõks

Vastustajad Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Mirja

Sarap, ning Siseministeerium, esindaja Merle Joll

Kaasatud haldusorgan Kaitsepolitseiamet, esindaja

Siim Jurkatam

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 24.04.2023 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X-i apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta asja juurde X-i apellatsioonkaebuse lisa 1 ja tagastada lisa 2.

2. Jätta X-i apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 24.04.2023 otsus

muutmata.

3. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus poolte endi kanda.

4. Kohtulahendi avaldamisel asendada kaebaja ja temaga seotud äriühingute nimed

tähemärkidega.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse

hiljemalt 30.05.2025

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

3-22-1954

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest, võib Riigikohus kassatsioonkaebuse

läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223

lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Pakistani Islamivabariigi kodanik X (kaebaja) omas Eesti pikaajalist viisat kehtivusega

02.12.2021–31.05.2022 ning lühiajalise töötamise registreeringut ettevõttes PT OÜ alates

20.05.2022. Kaebaja on Eesti e-resident ning ta on asutanud ettevõtte MST OÜ. Kaebaja

esitas Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) 27.05.2022 Eesti pikaajalise (D-liiki) viisa taotluse

lühiajalise töötamise eesmärgil.

2. PPA keeldus 07.06.2022 otsusega viisa andmisest välismaalaste seaduse (VMS) § 65 lg 2

p 7 alusel, s.o põhjusel, et on põhjendatud alus kahelda esitatud täiendavate dokumentide

ehtsuses või nende sisu õigsuses, avalduste usaldusväärsuses või isiku kavatsuses lahkuda

Eestist enne pikaajalise viisa kehtivusaja lõppu.

3. Kaebaja sai 07.06.2022 otsuse kätte 08.06.2022 PPA Tartu esinduses, kus kaebajat küsitleti

ja selle kohta koostati protokoll. Seejärel tegi PPA kaebajale 08.06.2022 ettekirjutuse, millega

kohustas teda Eestist lahkuma 10 päeva jooksul ning kohaldas kolme kuu pikkust

sissesõidukeeldu Schengeni alale. Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule kaebuse ettekirjutuse

tühistamiseks. Tartu Halduskohus jättis 24.03.2023 otsusega nr 3-22-1320 kaebuse

rahuldamata. See otsus jõustus 21.05.2024.

4. Kaebaja esitas PPA-le 20.06.2022 viisa andmisest keeldumise otsuse vaidlustamise

avalduse, mille PPA jättis 30.06.2022 otsusega rahuldamata. PPA ei avaldanud otsuse

aluseks olevaid asjaolusid VMS § 1008 lg 2 alusel.

5. Kaebaja esitas Siseministeeriumile 01.08.2022 teistkordse avalduse pikaajalise viisa

andmisest keeldumise otsuse läbivaatamiseks, mille Siseministeerium jättis 15.08.2022

otsusega rahuldamata. Siseministeerium kontrollis kaebaja avalduse ja sellele lisatud

dokumentide, PPA selgituste ja saadetud viisataotluse dokumentide ning Kaitsepolitseiameti

(KAPO) selgituste alusel taotleja pikaajalise viisa andmisest keeldumise asjaolusid, samuti

PPA otsuse ning viisamenetluse õiguspärasust ja otstarbekust. Siseministeerium tuvastas, et

PPA ja KAPO tegevus ning pikaajalise viisa andmisest keeldumise otsus on olnud

õiguspärased ja otstarbekad. Siseministeerium ei avaldanud otsuse aluseks olevaid asjaolusid,

otsuse tegemise põhjust ega sellega seonduvat teavet VMS § 10016 lg 2 alusel.

6. X esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada PPA 07.06.2022 ja

30.06.2022 otsused ning Siseministeeriumi 15.08.2022 otsus ning kohustada PPA-d kaebaja

viisataotlust uuesti läbi vaatama.

Kaebajale keelduti viisa andmisest VMS § 65 lg 2 p 7 alusel, kuid 08.06.2022 vestlusel ei

küsitud selles sättes loetletud aluste kohta ühtegi küsimust. Küsimused puudutasid hoopis

kaebaja tööandjat. Seega tõenäoliselt on viisa andmisest keeldumisel viidatud valele

õiguslikule alusele. Kaebaja tööandja usaldusväärsuses ei ole põhjust kahelda.

2(9)

3-22-1954

VMS § 65 lg 2 p-s 7 sätestatud tingimused viisa andmisest keeldumiseks ei ole täidetud. PPA

tuvastas 08.06.2022 ettekirjutuses, et viisa kehtivusest kauem Eestis viibimine ei olnud tahtlik

tegu. Kaebaja esitas PPA-le kõik seadusega nõutud dokumendid. Kaebajal on olemas seos

Eestiga, ta on asutanud siin ettevõtte, millel on potentsiaali edendada Eesti

ettevõtluskeskkonda, ja ta töötab teises Eesti ettevõttes. PPA tuvastas 08.06.2022

ettekirjutuses, et kaebaja on eeskujulik välismaalane, kellel puuduvad varasemad rikkumised

ja kelle töötamine on vormistatud nõuetekohaselt. PPA tuvastas ka kaebaja majandusliku

seose Eestiga.

PPA rikkus kaalutlusõigust (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 4), sest ei võtnud arvesse

kõiki olulisi asjaolusid (eeskätt neid, mis on tuvastatud 08.06.2022 ettekirjutuses). Tulemus

on ebaproportsionaalne. Ei saa välistada, et kaebajat diskrimineeritakse tema usu tõttu.

7. PPA palus jätta kaebus rahuldamata.

PPA vaidlusalused otsused on vormistatud ja põhjendatud nõuetekohaselt. Viisa andmisest

keeldumise aluseks oli KAPO seisukoht ja selles viidatud õiguslik alus, mis oli kantud

viisaregistrisse ja mille asjakohasuses ei olnud alust kahelda. Ka kaebaja vaidlustamise

avaldust lahendades tugines PPA KAPO seisukohale. Viisamenetluses ei ole kaebajale

küsimusi esitatud. Kaebaja viidatud küsitlemine toimus Eestist lahkumise ettekirjutuse

tegemisele suunatud haldusmenetluses. Need on erinevad menetlused, kus hinnatakse

erinevaid asjaolusid.

8. Siseministeerium palus jätta kaebus rahuldamata.

Viisa andmisest keelduti õiguspäraselt VMS § 65 lg 2 p 7 alusel. Kaebaja kahtlusel, et viisast

keelduti tema usuliste veendumuste tõttu, ei ole alust. Riigil on õigus ja kohustus kontrollida

välismaalase viibimist oma territooriumil. Kaebajal ei ole subjektiivset õigust saada viisat.

Kuna viisa on luba, mis võimaldab välismaalasel riigis viibida ajutiselt ja eesmärgipäraselt,

saab eeldada, et viisa andmisest keeldumine ei tekita välismaalasele intensiivseid, pikaajalisi

ja pöördumatuid tagajärgi. Riiki sisenemise piirangul on legitiimne eesmärk kaitsta avalikku

korda, julgeolekut ja ühiskondlikku turvalisust. Viisa andmisest keeldumine on prognoos, s.o

puudub kindel teadmine, kas oht tegelikult saabub või mitte (VMS § 15 lg 1). Seega on

haldusorganil viisa andmisest keeldumisel, sh tõendite kogumisel ja asjaolude hindamisel

ulatuslik otsustusruum. Siinsel juhul on viisast keeldumisel arvestatud kõiki olulisi kaebajaga

seotud asjaolusid ning tulemus ei ole meelevaldne.

9. KAPO toetas vastustajate seisukohta ja selgitas järgmist.

KAPO on haldusmenetluses põhjendanud, miks ta ei toetanud kaebajale viisa andmist.

Kokkuvõtlikult oli alus kahelda kaebaja usaldusväärsuses ja tema kavatsuses lahkuda Eestist

enne pikaajalise viisa kehtivuse lõppu. Kogutud andmed viitasid sellele, et kaebaja eesmärk

oli üksnes Schengeni viisa saamine ja Eestisse pääsemine ning Eestis viibimise õiguse

säilitamine, mitte (idu)ettevõtlusega tegelemine. Puudusid andmed, et kaebaja oleks reaalselt

tegelenud ettevõtlusega või olnud sellega seotud (peale ühe äriühingu asutamise, millel

puudub majandustegevus). Ka kaebuse väited kaebaja tööalase tegevuse kohta on väga

üldsõnalised. Eestis ettevõtlusega tegelemiseks ei pea kaebaja tingimata asuma Eestis.

Kaebaja on jätkuvalt Eesti e-resident. Seega ei ole piirangud kaebaja õigustele ülemäärased.

10. Tallinna Halduskohus jättis

20.04.2023 otsusega kaebuse rahuldamata ja

menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

Kaebaja viisataotlus jäi rahuldamata VMS § 65 lg 2 p 7 alusel. Viisa andmisest keeldumise

otsus tehti 07.06.2022 ja kaebaja sai selle kätte järgmisel päeval. PPA alustas kaebaja suhtes

ka Eestist lahkuma kohustamisele suunatud menetlust ning tegi selle tulemusel 08.06.2022

ettekirjutuse Eestist lahkuda ja kohaldas kolme kuu pikkust sissesõidukeeldu. Kaebaja on

3(9)

3-22-1954

vaidlustanud lahkumisettekirjutuse haldusasjas nr 3-22-1320. Ehkki kaebajaga on pärast PPA

07.06.2022 otsuse kätteandmist peetud vestlus, toimus see lahkumisettekirjutuse tegemise

menetluse raames. Küsitluse protokolli järgi on PPA ametnik kaebajale selgitanud, et tema

viisataotluse suhtes on tehtud keelduv otsus, mistõttu puudub tal nüüd seaduslik alus Eestis

viibida. PPA vaidlusaluse otsuse tegemise aega (07.06.2022) ja küsitluse aega (08.06.2022 kl

11.50) arvestades ei saanud viisamenetluses mingit tähtsust omada 08.06.2022 vestluse käigus

esitatud küsimused ja neile antud vastused, sh küsimused kaebaja tööandja, kaebaja usuliste

veendumuste vmt kohta. Samuti ei saanud viisamenetluses tähtsust omada asjaolu, et pärast

viisa andmisest keeldumist ei esitatud kaebajale enam küsimusi VMS § 65 lg 2 p-s 7

nimetatud aluste kohta. Seega on alusetu kaebaja väide, et esitatud küsimusi arvestades

pidanuks viisa andmisest keeldumise tegelik õiguslik alus olema VMS § 65 lg 2 p 8. Ka ei ole

asjakohased kaebaja viited tema usuliste tõekspidamiste arvesse võtmisest ja võimalikust

diskrimineerimisest viisamenetluses. Need väited tuleb jätta tähelepanuta.

Viisamenetlus ja lahkumisettekirjutuse koostamise menetlus on erinevad haldusmenetlused,

mille õiguslikud alused on erinevad. Lahkumisettekirjutuse tegemisel ja lahkumiskohustuse

määramisel võetakse arvesse teistsuguseid asjaolusid kui viisa andmise otsustamisel ning

asjaoludest, millega on võimalik põhjendada vabatahtliku lahkumiskohustuse määramist ja

sissesõidukeelu kohaldamise kestuse lühendamist, ei saa tuletada viisa andmise aluseid või

viisa andmisest keeldumise aluste puudumist VMS-i tähenduses. Lahkumisettekirjutuse

tegemisel ei saanud siduvalt tuvastada varem toimunud viisamenetluse jaoks olulisi

asjaolusid. Lisaks tuli viisamenetluses arvestada kooskõlastusasutuse seisukohaga (VMS § 82

lg 11).

VMS § 12 lg 2 järgi ei kohaldata viisamenetlustele HMS-i sätteid, kui VMS ei sätesta teisiti.

Seega ei kohaldu viisamenetlusele HMS §-s 56 reguleeritud põhjendamiskohustus. VMS § 66

lg 2, § 1008 lg 2 ja § 10016 lg 2 järgi ei avaldata välismaalasele ega muule isikule viisa

andmisest keeldumise põhjust ega sellega seonduvat teavet ning keelduva otsuse

vaidlustamise menetluses tehtud otsuse aluseks olevaid asjaolusid, otsuse tegemise põhjust

ega sellega seonduvat teavet. Välismaalase õigus nõuda haldusorganilt teavet teda puudutava

haldusakti aluseks olnud asjaolude ja kaalutluste kohta on eelnevast tulenevalt piiratud. VMS

§ 66 lg 1 järgi teavitatakse viisa andmisest keeldumise korral välismaalast keeldumise

õiguslikust alusest. Seega ei näe seadus ette isikule viisa andmisest keeldumise põhjuste

tutvustamise kohustust, isikut tuleb aga teavitada keeldumise õiguslikust alusest. Vaidlustatud

otsuse aluseks olnud asjaolude ja kaalutlustega tutvub kohus.

PPA on 19.10.2022 vastuses selgitanud, et tugines viisa andmisest keeldumise otsuse ja selle

peale esitatud vaidlustamise avalduse lahendamisel KAPO (kooskõlastusasutuse) seisukohale.

VMS § 82 lg 11 kohaselt on PPA kohustatud kooskõlastama Eestis viisa andmise valdkonna

eest vastutava ministri määratud asutusega. Siseministri 04.12.2015 määruse nr 69 „Viisa

andmise otsustamisel kooskõlastuse andmise kord ja tähtajad ning viisa andmise

kooskõlastamiseks ja Euroopa Liidu ühtses viisainfosüsteemis andmete töötlemiseks pädevad

asutused“ (määrus nr 69) § 4 lg 1 järgi oli viisa andmise kooskõlastamiseks pädev asutus

KAPO. VMS § 82 lg 3 kohaselt ei avaldata teavet viisa andmise kooskõlastamise kohta

välismaalasele ega muule isikule.

KAPO 11.11.2022 vastuses kaebusele on välja toodud peamised asjaolud ja kaalutlused.

KAPO on selgitanud, et viisa andmist ei kooskõlastatud, kuna oli alus kahelda isiku avalduste

usaldusväärsuses ning tema kavatsuses lahkuda Eestist enne varasema pikaajalise viisa

kehtivusaja lõppu. Seega on viidatud kahele VMS § 65 lg 2 p-s 7 sätestatud keeldumise

alternatiivile. KAPO on selgitanud, et kaebajale oli väljastatud iduettevõtlusega tegelemiseks

Eesti pikaajaline viisa, mis kehtis ajavahemikul 02.12.2021–31.05.2022 ning paljuski samal

eesmärgil taotles kaebaja ka uue viisa väljastamist. Menetluses kogutud andmed andsid

4(9)

3-22-1954

põhjendatud aluse arvata, et kaebaja eesmärk oli üksnes Schengeni viisa saamine ja Eestisse

pääsemine ning Eestis viibimise õiguse säilitamine, mitte (idu)ettevõtlusega tegelemine.

Samas puudusid andmed, et kaebaja oleks reaalselt ettevõtlusega tegelenud või sellega seotud.

Seega on kaebajale teada konkreetsed viisa andmisest keeldumise põhjused ja seda

täpsustavad selgitused ning ta on saanud selles osas esitada oma seisukoha.

Välimaalasel puudub üldine põhiõigus Eestis viibimiseks, elamiseks ja töötamiseks. Praegusel

juhul ei väida kaebaja, et koduriiki tagasipöördumisel esineks oht tema elule, tervisele või

inimväärikusele või riivatakse ebaproportsionaalselt tema õigust perekonnaelule. Tallinna

Ringkonnakohus on selgitanud, et kolmanda riigi kodanikele ei ole antud õigust siseneda

liikmesriikide territooriumile ega subjektiivset õigust viisale. Viisat ei käsitata õiguse, vaid

liikmesriigi territooriumil lühiajaliselt viibida soovivale isikule pandud kohustusena ehk liidu

territooriumile sisenemise eeltingimusena (loana). Seega on viisataotleja õiguslik positsioon

pigem nõrk (01.09.2022 otsus nr 3-21-1903, p 11). Viisaasjades piirdub kohtulik kontroll

haldusorgani kaalutlusruumi üle sellega, et tuleb kontrollida, kas vaidlustatud otsus põhineb

piisavalt kindlal faktilisel alusel, ning veenduda, et selles ei esine ilmseid vigu (samas, p 9).

Kontrolli eesmärk on vältida meelevaldseid otsuseid. Kui haldusasutus pole teinud ilmset

hindamisviga, peab kohus järeldama, et viisa andmisest keeldumise otsus on õiguspärane

(samas, p 12). Tegemist ei ole menetlusega, kus kõrvaldamata kahtlusi tuleks igal juhul

tõlgendada taotleja kasuks (samas, p 13). Viisa andmisest keeldumiseks ei pea seega esinema

väga kaalukaid põhjusi ning sisuliselt piirdub viisamenetluses kohtulik kontroll menetluslike

normide järgimise kontrolliga ja meelevaldsete otsuste välistamisega.

Tõendid ei kinnita kaebaja asutatud ettevõtte MST OÜ reaalset majandustegevust. Kaebaja on

esitanud kohtumenetluses üksikud ostuarved, mille tasumine ei ole tõendatud ja mis ei kinnita

ettevõtte tegelikku tegutsemist, sh tegutsemist tulu teenimise eesmärgil. Ka teatmik.ee

andmetel puudub ettevõttel jätkuvalt majandustegevus ning ettevõte pole määratletud

iduettevõttena kehtivas siseministri kehtestatud iduettevõtete nimekirjas ega Startup Estonia

hallatavas Eesti iduettevõtete andmebaasis (https://startupestonia.ee/startup-database).

Arvestades vastustajate selgitusi koos KAPO 02.08.2022 seisukoha ja sellel tugineva II astme

vaidemenetluse seletuskirja põhjendustega, tuginevad vaidlustatud haldusaktid asjakohasele

õiguslikule alusele ning haldusorganite järeldused ei ole olnud meelevaldsed.

Riigil on suveräänne õigus kontrollida välismaalaste sisenemist oma territooriumile ja nende

õigust seal viibida ning otsustada, kas ja millist tööjõudu ta riiki lubab. Ehkki viisa andmisest

keeldumine piirab välismaalase võimalusi reisida Eestisse ja siin viibida, on sel seaduslikud

eesmärgid avaliku korra, julgeoleku ja ühiskondliku turvalisuse kaitse, korratuse ärahoidmise

ning kaasinimeste õiguste ja vabaduste kaitse seisukohast. Viisarežiim on olemuselt ennetav

ja töötatud välja eesmärgiga kaitsta riiki selliste väljastpoolt tulenevate ohtude eest nagu

ebaseaduslik ränne ja inimkaubandus. Eesti riigiga vähesel määral majanduslikult seotud

välismaalase huvi Eestis viibida ja sissetulekut teenida ei ole kaalukas ning sellise võimaluse

puudumine ei riiva intensiivselt tema õigusi. Kaebajal on võimalik jätkata töötamist teda

palganud ettevõtte heaks ka väljaspool Eestit ning tegeleda ettevõtlusega Eestisse asumata.

Kaebajal ei ole subjektiivset õigust töötamise eesmärgil riiki sisenemiseks ega oma

viibimisaluse pikendamiseks. Üksnes tema varasemast viibimisalusest ei tulene õigustatud

ootust, et viibimisalust kindlasti pikendatakse või antakse uus viibimisalus. Välismaalasel

tuleb arvestada, et tähtajalise viibimisaluse igakordsel lõppemisel võib tal olla vajalik naasta

kodumaale. Arvestades eelnevat ning kaebaja kui välismaalase suhteliselt nõrka õiguslikku

positsiooni ja õiguste väheintensiivset riivet, oli viisa andmisest keeldumine proportsionaalne.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

5(9)

3-22-1954

11. X-i palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega

kaebus rahuldada.

Halduskohus jättis põhjendamatult tähelepanuta 08.06.2022 küsitluse protokolli. Enne

lahkumisettekirjutuse tegemist ei küsitud kaebajalt midagi asjaolude kohta, mille tõttu

keelduti talle viisa andmisest. PPA tuvastas lahkumisettekirjutuse tegemise menetluses, et

kaebaja on eeskujulik välismaalane, kellel puuduvad rikkumised, kelle töötamine on

nõuetekohaselt registreeritud ja kellel on Eestiga majanduslikud sidemed. Kuigi see teave ei

saanud mõjutada 07.06.2022 viisast keeldumise otsust, aitab see kontrollida kaalutlusõiguse

teostamise õiguspärasust. PPA tegi kaalumisvea, kui võttis viisast keeldumise otsuse aluseks

üksnes KAPO seisukoha, sest see ei olnud PPA-le siduv. PPA oleks pidanud ise tuvastama

kõik vajalikud asjaolud ja kaaluma erinevaid huve. On arusaamatu, kuidas kaks PPA

ametnikku on jõudnud kahes erinevas menetluses (s.o viisa- ja lahkumisettekirjutuse tegemise

menetluses) nii erinevatele seisukohtadele.

Viisa andmisest keeldumine oli meelevaldne. Kaebaja on Eestiga tihedalt seotud, ta on

sõlminud 22.03.2023 Eesti Islami Koguduses abielu Eestis elamisluba omava naisega ja neil

on sündimas ühine laps. Kaebaja soov on luua pere ja kasvatada last Eestis. Kaebaja naine on

samuti eeskujulik välismaalane. Kaebaja asutatud äriühing tegeleb reaalselt ettevõtlusega.

Viisa andmisest keeldumine riivab kaebaja põhiõigusi ja on ebaproportsionaalne.

12. PPA, Siseministeerium ja KAPO paluvad ühises vastuses jätta apellatsioonkaebus

rahuldamata. Nad jäävad oma varasemate seisukohtade juurde ja nõustuvad halduskohtu

otsuse põhjendustega. Apellatsioonkaebusele lisatud tõendid tuleb tagastada. Kui kohus võtab

need vastu, ei anna need alust apellatsioonkaebuse rahuldamiseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

I

13. Kaebaja esitas apellatsioonkaebusega uued tõendid: MST OÜ 2022. majandusaasta

aruande (koostatud 15.05.2023; lisa 1) ja allkirjadeta dokumendi, mille kohaselt kaebaja

sõlmis 22.03.2023 Eesti Islami Koguduses abielu Alžeeria kodanikuga (lisa 2).

14. Vastustajatel on õigus, et kohus kontrollib siinses asjas vaidlustatud haldusaktide

õiguspärasust nende andmise aja seisuga (HMS § 54, HKMS § 158 lg 2). Mõlemad tõendid

on hilisemad kui vaidlustatud haldusaktid, mistõttu ei saanud vastustajad nendega arvestada.

15. Ringkonnakohus võtab MST OÜ 2022. a majandusaasta aruande siiski asja õigemaks

lahendamiseks vastu (HKMS § 198 lg 3). Kaebajale oli varem väljastatud Eestis

(idu)ettevõtlusega tegelemise eesmärgil pikaajaline viisa kehtivusega 02.12.2021–31.05.2022,

kuid vastustajatel oli vaidlustatud haldusaktide andmise ajal kahtlus, et kaebaja ei kasutanud

viisat eesmärgipäraselt. See oli üks asjaolusid, mille põhjal vastustajad hindasid 27.05.2022

taotluse alusel alanud viisamenetluses kaebaja avalduste usaldusväärust (vt KAPO 11.11.2022

seisukoha p 11, dtl 195). Kaebaja poolt varasema viisa kehtivuse ajal asutatud äriühingu

majandusaasta aruanne võib seetõttu aidata ringkonnakohtul kontrollida kaebajale viisa

andmisest keeldumise põhjendatust (vrd Riigikohtu 15.11.2018 otsus nr 3-16-517, p 13).

16. Tõend 22.03.2023 Eesti Islami Koguduses Alžeeria kodanikuga väidetavalt sõlmitud

abielu kohta (mis ei ole Eestis abieluna kehtiv) ei seondu vaidlustatud haldusaktidega ja tuleb

tagastada (HKMS § 62 lg 2). Kaebaja taotles 27.05.2022 viisat Eestis lühiajalise töötamise

eesmärgil ning tugineb oma islami abielule uue asjaoluna alles apellatsioonkaebuses, s.o

vaidlustatud haldusaktide andmise ajal puudus kaebajal Eestiga selline isiklik seos. Seega ei

ole sellel tõendil asja lahendamisel tähtsust. Vajadusel saab kaebaja uute asjaolude ilmnemisel

esitada uue viisataotluse.

6(9)

3-22-1954

II

17. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

18. Eestis esitatud viisataotluse puhul otsustab viisa andmise või andmisest keeldumise

PPA (VMS § 821), kellel tuleb viisa andmine kooskõlastada valdkonna eest vastutava ministri

määratud asutusega, praegusel juhul KAPO-ga (VMS § 82 lg 11, määruse nr 69 § 2 lg 11). Kui

valdkonna eest vastutava ministri määratud asutus ei kooskõlasta viisa andmist, peab PPA

viisa andmisel oma otsust viisaregistris põhjendama (VMS § 82 lg 2).

19. PPA selgitas 19.10.2022 vastuses kaebusele, et tugines kaebajale viisa andmisest

keeldumisel KAPO seisukohale. PPA 19.10.2022 vastusest selgub, et KAPO andis oma

seisukoha kaebaja viisataotlusele viisaregistri vahendusel (VMS § 82 lg 4), märkides sinna

oma otsuse („ei“) ja selle õigusliku aluse (VMS § 65 lg 2 p 7), selgitamata PPA-le oma

seisukoha täpsemaid asjaolusid. Kuna KAPO jättis kaebaja viisataotluse kooskõlastamata,

keeldus ka PPA kaebajale 07.06.2022 otsusega viisa andmisest, sest usaldas KAPO

seisukohta. PPA 19.10.2022 vastusest saab järeldada, et see on viisamenetluses tavapärane

praktika.

20. Ringkonnakohus leiab, et VMS § 82 lg-tes 11 ja 2 ning §-s 821 sätestatut arvestades ei

saa KAPO kooskõlastuse andmisest keeldumine olla PPA-le asja otsustamisel siduv ega tuua

automaatselt kaasa viisa andmisest keeldumist. PPA-l endal tuleb välja selgitada asja

lahendamiseks vajalikud asjaolud (sh KAPO kooskõlastuse sisu) ning selle põhjal otsustada

viisa andmine või sellest keeldumine. PPA ei saa olla üksnes KAPO tehtud otsuse vormistaja,

sest viisa andmise otsustamise pädevus on PPA-l, mitte KAPO-l. Menetlustulemuse

õiguspärasuse eest vastutab PPA, mitte KAPO (vt ka 21.09.2005 algatatud VMS-i muutmise

seaduse eelnõu 729 SE seletuskiri, lk 5; 30.05.2016 algatatud VMS-i ja sellega seonduvalt

teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 252 SE seletuskiri, lk 11; vrd julgeolekuohu

tuvastamisega seoses ka Riigikohtu 01.10.2018 otsus nr 3-17-1026, p-d 32 ja 33). PPA

19.10.2022 vastusest saab järeldada, et kaebaja taotlust lahendades jättis vastustaja selle

kohustuse nõuetekohaselt täitmata, sest lähtus üksnes viisaregistrisse kantud KAPO otsusest

ja selles viidatud õiguslikust alusest, tutvumata KAPO kooskõlastuse andmisest keeldumise

aluseks olevate põhjendustega.

21. See ei anna siinse vaidluse asjaoludel siiski alust PPA 07.06.2022 otsuse tühistamiseks.

PPA on jäänud kohtumenetluses 07.06.2022 otsuses võetud seisukohale, et kaebajale viisa

andmisest keeldumine oli õiguspärane samadel põhjustel, mille tõttu KAPO keeldus kaebaja

viisataotlust kooskõlastamast. Ringkonnakohus nõustub selle järeldusega. Nagu eespool

märgitud, oli PPA kohustatud kooskõlastama kaebaja viisataotluse KAPO-ga. Viisa andmine

esitatakse ministri määratud asutusele kooskõlastamiseks koos kõigi andmetega, mis

välismaalane on viisa taotlemiseks esitanud, ja muu asjassepuutuva teabega (määruse nr 69 §

2 lg 2). Siseministeeriumi 17.10.2022 vastuse lisades 3 ja 4 (dtl 116–121), millele

halduskohus on piiranud kaebaja juurdepääsu, on välja toodud faktilised asjaolud ja tõendid,

millele tuginedes KAPO jättis kaebaja viisataotluse kooskõlastamata. Ringkonnakohtule ei

nähtu, et KAPO oleks jätnud mõne kaebaja viisataotluses välja toodud olulise asjaolu või

tõendi tähelepanuta. Seega tuleb järeldada, et ka PPA 07.06.2022 otsuse tegemisel, milles on

sisuliselt nõustutud KAPO seisukohaga, on arvestatud kõigi oluliste asjaolude ja tõenditega.

Samale seisukohale jõudis 15.08.2022 otsuses ka Siseministeerium, kes kuulas II astme

vaidlustusmenetluses ära nii PPA kui ka KAPO seisukohad. Asja lahendamisel saab arvestada

ka Siseministeeriumi otsuse põhjendustega (vrd Riigikohtu 22.09.2022 otsus nr 3-20-1548, p

15).

22. Ringkonnakohus leiab vastustajate ja KAPO menetlusdokumentides antud selgituste

ning Siseministeeriumi 17.10.2022 vastuse lisades 3 ja 4 toodud juurdepääsupiiranguga

7(9)

3-22-1954

dokumentide põhjal, et kaebajale viisa andmisest keeldumine ei ole meelevaldne ning

keeldumise põhjendused seonduvad vähemalt ühe VMS § 65 lg 2 p-s 7 nimetatud

alternatiiviga – on põhjendatud alus kahelda välismaalase avalduste usaldusväärsuses. Seega

on õiguspärane nii PPA 07.06.022 otsuse resolutsioon kui ka selle õiguslik alus. See otsus on

vormistatud ja põhjendatud VMS §-s 66 ettenähtud ulatuses. Seega hoolimata

menetlusvigadest ei ole PPA 07.06.2022 otsuse tühistamiseks alust. Kuna

vaidlustusmenetluses tehtud 30.06.2022 ja 15.08.2022 otsused ei riku iseseisvalt kaebaja

õigusi, pole alust ka nende otsuste tühistamiseks.

23. Kaebaja etteheide, et halduskohus jättis asja lahendamisel tähelepanuta 08.06.2022

küsitluse protokolli, ei ole põhjendatud. Iseenesest on nii välismaalase Eestisse saabumise,

Eestis ajutise viibimise, Eestis elamise, Eestis töötamise kui ka Eestist lahkuma kohustamise

menetlustel sarnane eesmärk – tagada, et välismaalaste Eestisse saabumine, Eestis ajutine

viibimine, Eestis elamine ja Eestist lahkumine oleks kooskõlas avalike huvidega ning vastaks

avaliku korra ja riigi julgeoleku kaitse vajadusele (VMS § 13 lg 1). Kõigis neis menetlustes

arvesse võetavad asjaolud ja kaalutlused ei pruugi siiski olla samasugused (VMS § 13 lg 2;

vrd viisa puhul VMS §-d 56, 62–625 ja 65 ning lahkumisettekirjutuse tegemisel ja

sissesõidukeelu kohaldamisel väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu kohaldamise seaduse

(VSS) §-d 4, 6, 68, 7–74).

24. Siinses asjas toimetas PPA kaebaja 27.05.2022 viisataotluse alusel esiteks VMS-i alusel

viisamenetlust, milles hinnati tulevikku suunatult kaebaja ajutise Eestis viibimise lubatavust

viisataotluses märgitud eesmärgil ja ajavahemikul ning mis lõppes 07.06.2022 viisa andmisest

keeldumise otsusega. Pärast selle otsuse kaebajale kätteandmist alustas PPA kaebaja kui

Eestis viibimisaluseta viibiva välismaalase Eestist lahkuma kohustamise menetlust VSS-i

alusel, mis päädis 08.06.2022 ettekirjutusega, millega mh kohaldati talle sissesõidukeeldu.

PPA ei saanud 07.06.2022 otsuse tegemisel arvestada selgitustega, mille kaebaja andis alles

järgmisel päeval. Lahkumisettekirjutuse tegemisel ei olnud aga vaja uuesti uurida ja hinnata

kaebajale viisa andmisest keeldumise asjaolusid. Seda on PPA kaebajale 08.06.2022 vestlusel

ka selgitanud. Selle vestluse eesmärk oli kaebaja ära kuulata otsustamaks, kas on alust

kaebajale tehtav lahkumisettekirjutus kohe sundtäita või milline tähtaeg määrata ettekirjutuse

vabatahtlikuks täitmiseks, samuti seda, kas ja milline sissesõidukeeld oleks asjaolusid

arvestades proportsionaalne. Seega sisuliselt küsitleti kaebajat 08.06.2022 eesmärgiga

otsustada selle üle, kui kiiresti tuli kaebajal Eestist lahkuda ning kas ja millist tõkendit tuli

talle kohaldada tulevikus Eestisse sisenemiseks. Kuigi üldistatult hinnati nii viisamenetluses

kui ka kaebaja Eestist lahkuma kohustamise menetluses mh kaebaja tegevust varasema viisa

kehtivuse ajal, on asja materjalide põhjal tuvastatav, et need haldusaktid põhinesid mõnevõrra

erinevatel faktilistel asjaoludel (vrd 08.06.2022 protokoll ja 08.06.2022 ettekirjutus, dtl 28–29

ja 45–48, ning viisamenetlust puudutavad juurdepääsupiirangutega dokumendid, dtl 116–

121). Viisamenetluses, erinevalt Eestist lahkuma kohustamise menetlusest, pidi PPA otsuse

tegemisel arvestama mh KAPO arvamusega. Kaebaja (suuline või kirjalik) ärakuulamine

viisamenetluses ei olnud vajalik, vaid viisa andmise või sellest keeldumise võis otsustada

viisataotluses toodud asjaolude ja sellele lisatud tõendite põhjal.

25. Kaebaja apellatsioonkaebuse lisa 1 ei mõjuta asja otsustamist. MST OÜ 2022. a

majandusaasta aruanne kinnitab pigem halduskohtu järeldust, et kaebaja asutatud ettevõttel ei

olnud sisulist majandustegevust, s.o kaebaja avaldused, et ta vajas viisat selleks, et tegeleda

Eestis ettevõtlusega, ei ole usaldusväärsed. Majandusaasta aruande osaks olev tegevusaruanne

on väga lakooniline ja selles on üksnes märgitud, et ettevõtte põhitegevusalaks on SaaS-i

(software as a service ehk tarkvara kui teenus) loomine teistele alustavatele ettevõtetele.

Majandusaasta aruande järgi on kaebaja andnud äriühingule suure laenu, mille tulemusel on

äriühingul võlg seotud osapoole ees, kuid puudub igasugune tulu. Kaebaja selgitused oma

8(9)

3-22-1954

ettevõtluse sisu kohta on üldsõnalised, sh selles osas, mida on äriühing reaalselt teinud

kaebajalt võetud laenuga. Vastustajad ja kaasatud haldusorgan märgivad õigesti, et kaebaja on

jätkuvalt Eesti e-resident, kellel on juurdepääs mitmesugustele ettevõtlusega seotud

teenustele, ja erialalt väidetavalt IT-spetsialist, kes eelduslikult saab teha ka kaugtööd. Seega

pole alust arvata, et viisa andmisest keeldumise tõttu tuleks kaebajal Eestis ettevõtlusega

tegelemine vältimatult lõpetada.

26. Muus osas nõustub ringkonnakohus halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid

(HKMS § 201 lg 4).

27. Menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1 alusel menetlusosaliste endi

kanda.

28. Kaebaja eraelu kaitseks tuleb kohtulahendi avaldamisel asendada tema nimi ja temaga

seotud äriühingute nimed tähemärkidega (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

9(9)