3-25-524/25 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

KOHTUMÄÄRUS

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Janar Jäätma ja

Kristjan Siigur

Määruse tegemise aeg ja koht

29.04.2025, Tallinn

Haldusasja number

3-25-524

Haldusasi

Politsei- ja Piirivalveameti taotlus X-i kinnipidamise

ja kinnipidamiskeskusesse paigutamise loa saamiseks

Menetlusosalised

Taotleja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Katri

Bergmann

Puudutatud isik – X , riigi õigusabi korras määratud

esindaja advokaat Kristina Ivanova

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 05.03.2025 määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X-i määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Võtta menetlusse X-i määruskaebus Tallinna Halduskohtu 05.03.2025 määruse

peale haldusasjas nr 3-25-524.

2. Võtta asja materjalide juurde X-i 08.04.2025 määruskaebuse täienduse lisa

digitaalse toimiku lehekülgedel 112‒113 ja 25.04.2025 menetlusdokumendi lisa

digitaalse toimiku lehekülgedel 139‒141.

3. Jätta X-i määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 05.03.2025 määrus

haldusasjas nr 3-25-524 muutmata.

4. Määruse avaldamisel asendada puudutatud isiku nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 265 lg 5, § 235 lg-d

1 ja 3).

3-25-524

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) esitas 03.03.2025 Tallinna Halduskohtule taotluse loa

saamiseks X-i kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks välismaalasele

rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 362 lg 1 alusel kuni kaheks kuuks, kuna

isiku suhtes esineb VRKS § 361 lg-s 1 nimetatud põhimõte ja § 361 lg 2 p-des 4 ja

5 sätestatud kinnipidamise alused. Vastavalt VRKS § 361

lg-le 21

esinevad

väljasõidukohustuse ja sissesõidukeeluseaduse (VSS) § 68 p-s 6 nimetatud asjaolud.

Taotluse põhjenduste kohaselt saabus Armeenia kodanik X (puudutatud isik) 03.03.2025

lennuga Frankfurtist Eestisse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 604/2013

(Dublini III määrus) regulatsiooni alusel. Puudutatud isik saadeti Saksamaalt Eestisse,

kuivõrd Eesti välisesindus oli talle väljastanud Schengeni lühiajalise viisa EST100364468

(kehtiv kuni 05.12.2023). Puudutatud isikut sooviti Eestisse saata juba eelmise aasta sügisel,

kuid Saksamaa ametivõimudel ei õnnestunud isikut tabada. Isikuga vesteldes selgitas

viimane, et oli pärast viisa saamist lennanud Gruusiast Prantsusmaale ja sealt edasi

Saksamaale, kus isiku väitel pidi elama tema elukaaslane. Väidetavalt on elukaaslane rase.

Ametlikult nad abielus ei ole. 2024. a-l esitas puudutatud isik Saksamaal rahvusvahelise

kaitse taotluse. Tallinna Lennujaamas selgitas politseiametnik puudutatud isikule, et tal ei ole

Eestis viibimisalust ning ta kuulub väljasaatmisele Armeeniasse. Pärast seda teatas

puudutatud isik, et soovib siis rahvusvahelist kaitset Eestis ja et PPA ta tagasi Saksamaale

saadaks.

Puudutatud isik peeti 03.03.2025 kell 13.50 kinni VRKS § 361 lg 2 p-de 1, 3 ja 4 alusel ning

toimetati kinnipidamiskeskusesse.

PPA hinnangul esineb puudutatud isiku suhtes põgenemisoht, kuivõrd isik on PPA-le teada

andnud ja PPA järeldab ka isiku hoiakutest ning käitumisest, et ta ei soovi lahkumiskohustust

täita (VSS § 68 p 6). Põhjendatud ja vajalik on isiku kinnipidamine rahvusvahelise kaitse

taotluse menetlemise ajaks. Isikuga ei ole jõutud läbi viia VRKS §-s 15 loetletud toiminguid.

Ainuüksi isiku poolt kinnipidamisel antud selgitustele tuginedes ei ole võimalik hinnata, kas

ta kvalifitseerub rahvusvahelise kaitse saajaks. Puudub alus arvata, et vabaduses viibides

oleks isik ametivõimudele kättesaadav menetluses tähtsust omavate asjaolude

väljaselgitamiseni. Isik selgitas 03.03.2025 menetlustoimingutel, et ei soovi naasta

Armeeniasse. Tema soov on minna tagasi Saksamaale, kus väidetavalt elab tema elukaaslane.

Antud ütluste pinnalt ei ole võimalik järeldada, kas isik vajab rahvusvahelist kaitset.

Isik esitas viisa taotluses andmed, et soovib Eestis külastada enda sugulasi või sõpru.

03.03.2025 küsitlusel väitis isik, et maksis Eesti viisa eest 5000 eurot sularahas

saatkonnatöötajale. Viisataotluses nimetatud sõpru isik ei tea, samuti ütles isik, et tal ei ole

Eestiga mingit seost, tal ei ole siin ühtegi tuttavat ega sõpra. Isiku eesmärk ei olnud kunagi

külastada Eestit, vaid jõuda Saksamaale, kus ta esitas 2024. a-l rahvusvahelise kaitse taotluse.

Esimene üleandmine Eestile pidi toimuma 02.09.2024, kuid Saksamaa ametivõimudel ei

õnnestunud isikut tabada, kuna isik varjas ennast ametivõimude eest. Selle kohta küsides

vastas isik, et ta ei tahtnud Eestisse tulla, kuna tal pole siin midagi ja Saksamaal on

elukaaslane. Isiku ütlustest nähtub, et tema eesmärk on jõuda tagasi Saksamaale ning usutav

ei ole, et vabaduses viibides ootaks ta enda rahvusvahelise kaitse menetluse lõpuni ning

tulevikus võimalikku väljasaatmist. Selline isiku käitumine ja isiku hoiakud viitavad selgelt,

et isik ei austa Schengeni liikmesriikides, sh Eestis, kehtivat õiguskorda. Isik on hankinud

ebaseaduslikul teel Eesti

2(7)

3-25-524

Vabariigi viisa ning teadlikult seda väärkasutanud, kuna juba algselt oli tal plaan asuda elama

Saksamaale. On usutav, et vabaduses viibides ei asuks isik PPA-ga koostööle ja võib hakata

ennast varjama.

Esineb ka VRKS § 361 lg 2 p-s 5 nimetatud alus. Tallinna Lennujaama saabudes soovis isik, et

teda saadetaks kohe tagasi Saksamaale ning kui isikule selgitati, et Eestis on ta illegaal ja

kuulub väljasaatmisele Armeeniasse, esitas isik suuliselt soovi rahvusvahelise kaitse

saamiseks. Seega on ilmne, et isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse enda väljasaatmise

takistamiseks. Isiku soov jääda ebaseaduslikult Schengeni alale ning jõuda Saksamaale on

suurem kui soov teha PPA-ga koostööd rahvusvahelise kaitse menetluses.

VRKS §-s 29 sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik isiku suhtes tõhusalt kohaldada,

kuna isiku suhtes esineb põgenemisoht. Kinnipidamine ja kinnipidamiskeskusesse

paigutamine ei ole vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega. Isiku kinnipidamine aitab

tagada, et isik ei lahkuks Eestist, ta oleks kättesaadav rahvusvahelise kaitse taotluse

menetluses tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks ning menetlusotsuse tegemiseks.

2. Puudutatud isik palus 04.03.2025 kohtuistungil, et kohus lubaks tal minna

Saksamaale oma naise juurde, kes on rase. Isik soovib õppida ja töötada Saksamaal, tahab

seal elada ega taha Armeeniasse tagasi minna. Kuna isik teadis, et Saksamaal ebaseaduslikult

elada ei tohi, läks ta asüülilaagrisse, kus ütles, et tahab asüüli ja elas siis kolm kuud laagris.

Pärast seda üüris tema naine maja, kus nad elasid, kuni puudutatud isik saadeti Saksamaalt

Eestisse. Eesti viisa taotlemiseks ei olnud isikul mingeid erilisi põhjuseid. Kehtivad

reisidokumendid jäid Saksamaale.

3. Tallinna Halduskohus andis 05.03.2025 määrusega loa puudutatud isiku

kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kinnipidamise aluse

äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 05.05.2025 (k.a).

VRKS § 361 lg 2 p 4 eeldused on täidetud. Isik on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse

PPAle. PPA kinnitusel ei ole veel VRKS § 15 lg-s 1 toodud toiminguid teostatud. On ilmne, et

rahvusvahelise kaitse menetleja peab VRKS § 18 lg 2 kohaselt kontrollima esitatud andmete

õigsust, taotleja väidete usutavust ja muid asjaolusid ning tegema selleks vajalikke

menetlustoiminguid. Nimetatud menetlustoimingute sooritamiseks on vajalik isiku isiklik

osalus. VRKS § 361 lg 2 p 4 alusel kinnipidamist on kohtupraktikas peetud võimalikuks kuni

PPA rahvusvahelise kaitse tagasilükkamise otsuse tegemiseni (Tallinna Ringkonnakohtu

20.11.2023 määrus nr 3-23-246, p 9; 20.03.2023 määrus nr 3-22-1647, p 10). Isiku

rahvusvahelise kaitse taotluse osas ei ole veel otsust tehtud, mistõttu on VRKS § 361 lg 2 p 4

alusel kinnipidamine võimalik. Samuti on usutav, et PPA ei ole jõudnud VRKS § 15 lg-s 1

nimetatud menetlustoiminguid veel teha, arvestades, et isik peeti kinni 03.03.2025.

Asja materjalist nähtuvalt saadeti puudutatud isik Dublini III määruse alusel tagasi Eestisse

eesmärgiga menetleda tema rahvusvahelise kaitse taotlust. Kuigi 04.03.2025 kohtuistungil

selgitas PPA, et puudutatud isik saadeti Saksamaalt Eestisse kui illegaal, et hinnata, kas isik

soovib/vajab rahvusvahelist kaitset või mitte, ei saa sellest siiski järeldada, et puudutatud isik

saabus Eestisse kui ebaseaduslikult riigis viibiv välismaalane. Tegemist oli isikuga, kes oli

rahvusvahelise kaitse taotleja staatuses, vastaselt juhul ei oleks kohaldunud Dublini III

määruse regulatsioon. Puudutatud isik esitas Saksamaal rahvusvahelise kaitse taotluse. Samuti

oli talle varem väljastatud lühiajaline Eesti viisa (kehtivus 10.11.2023‒05.12.2023). Asja

materjalist ei nähtu, et isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse suhtes oleks tehtud lõplik

otsus, kuigi

3(7)

3-25-524

04.03.2024 kohtuistungil väitis PPA esindaja, et Saksamaal ei võetud isiku rahvusvahelise

kaitse taotlust vastu.

Eeltoodust tulenevalt ei ole tõendatud, et puudutatud isik oleks Eestis enne uue rahvusvahelise

kaitse taotluse esitamist kinni peetud tagasisaatmise ettevalmistamiseks ja/või väljasaatmise

läbiviimiseks. Puudutatud isik on kinni peetud rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel

tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks (VRKS § 361 lg 2 p 4). Kuigi praeguses asjas ei

ole VRKS § 361 lg 2 p-i 5 kohaldamise eeldused täidetud, on isik siiski 04.03.2025

kohtuistungil kinnitanud, et teadis, mis põhjusel ta Saksamaalt Eestisse saadeti ning ta ei

soovi Armeeniasse tagasi minna. Lisaks selgitas isik ainukese põhjusena, miks ta Saksamaal

asüüli taotles, et seal ei tohi ebaseaduslikult elada ja tahtis oma viibimise seadustada. Muid

põhjusi, miks isik asüüli taotles, isik kohtuistungil välja tuua ei osanud. See annab alust

kahtluseks, et isik teadis, et esineb oht tema väljasaatmiseks Armeeniasse ning selle

vältimiseks on esitanud Eestis uue rahvusvahelise kaitse taotluse.

Isiku suhtes esineb põgenemisoht (VRKS § 361 lg 21 koosmõjus VSS § 68 p-ga 6). Puudutatud

isik on nii küsitluse käigus PPA-ga kui ka 04.03.2025 kohtuistungil kinnitanud, et ei soovi

tagasi Armeeniasse minna. Seejuures on isik kinnitanud, et Eestiga puuduvad tal igasugused

seosed ning tema eesmärk on minna Saksamaale. Asja materjalist nähtub ühtlasi, et isik on

taotlenud Eesti lühiajalist viisat üksnes eesmärgiga pääseda Schengeni alale, mitte külastada

tuttavaid Eestis. Kahtlust, et isik asub ennast vabaduses olles varjama ega soovi teha PPA-ga

koostööd, kinnitab ka asjaolu, et Saksamaal ebaseaduslikult viibides ei õnnestunud Saksamaa

ametivõimudel anda isikut Eestile üle esimesel võimalusel (s.o septembris 2024), vaid alles

veebruaris 2025. Leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine eeldab isiku suhtes usaldust,

millele peaks alust andma isiku varasem käitumine.

Isiku kinnipidamine ja kinnipidamiskeskusesse paigutamine kuni kaheks kuuks ei ole

ebaproportsionaalne meede, arvestades, et eesmärk on tagada isiku kättesaadavus

rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemise ajaks. Tõhusamate alternatiivide puudumisel on

taotletav meede mõõdukas.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

4. Puudutatud isik palub 21.03.2024 määruskaebuses (täiendatud 08.04.2025) tühistada

Tallinna Halduskohtu 05.03.2025 määrus ja teha asjas uus määrus, millega jätta PPA taotlus

rahuldamata. PPA ei ole piisavalt põhjendatud vajadust menetlustoimingute tegemiseks

kinnipidamiseks. Isiku vältimatuks kinnipidamiseks ei esine vajadust ning kinnipidamine ei

ole proportsionaalne. VRKS § 361 lg 2 p-le 4 tuginemisel tuleb esile tuua, milliseid andmeid

on vaja täpsemalt kontrollida ja kuidas on need seotud rahvusvahelise kaitse menetlusega.

Praegusel juhul on vajadust toimingute tegemiseks põhjendatud üldsõnaliselt. Loataotlus ei

ole nõuetekohaselt põhistatud ja kohus ei saanud seda VRKS § 361 lg 2 p 4 alusel rahuldada.

Loataotlusest ei nähtu, kas ja milliseid menetlustoiminguid on PPA-l plaanis läbi viia ning kas

ja kuidas on need toimingud seotud rahvusvahelise kaitse menetlusega.

Põgenemisohtu ei esine. Põgenemisohtu ei saa järeldada isiku enda ütlustest. Nõuetekohane

põgenemisohu prognoos on tegemata. Seetõttu on ebapiisav kohtu käsitlus, mis puudutab

isiku suhtes leebemate järelevalvemeetmete kohaldamist. Puudutatud isiku abikaasa kinnitab,

et tal on rahalised vahendid, et tulla Eestisse koos lapsega ja osta/üürida endale elukoht, kus

nad saaksid elada puudutatud isikuga koos kindlaksmääratud elukohas kuni rahvusvahelise

kaitse otsuse tegemiseni. Seega on väidetav põgenemisoht maandatud. Isiku kinnipidamine on

4(7)

3-25-524

ebaproportsionaalne meede, mis riivab isiku õigust vabadusele ja perekonnaelu

puutumatusele. 5. PPA palub 14.04.2025 vastuses jätta määruskaebus rahuldamata.

Tuvastatud asjaolud kogumis õigustavad puudutatud isiku kinnipidamist. VRKS § 361 lg 2 p 4

kohaldamise eeldused on täidetud. Isiku suhtes esineb põgenemisoht (VSS § 68 p 6). Isiku

sihtriigiks ei olnud Eesti. Tema eesmärk oli jõuda Saksamaale, kus ta esitas 2024. a-l

rahvusvahelise kaitse taotluse. Isik saabus Schengeni alale 2023. a novembris Prantsusmaa

kaudu. Isik ei esitanud rahvusvahelise kaitse taotlust esimeses turvalises riigis (Prantsusmaa),

vaid liikus edasi Saksamaale, kus ta viibis samuti pikalt ebaseaduslikult (05.12.2023‒

02.01.2024) ning esitas rahvusvahelise kaitse taotluse, et saada sotsiaalseid garantiisid. Isiku

käitumine kogumis näitab, et ta kuritarvitab rahvusvahelise kaitse süsteemi. Ei ole usutav, et

vabaduses viibides ootaks isik enda rahvusvahelise kaitse menetluse Eestis lõpuni. Isiku

käitumine näitab, et ta ei austa Schengeni liikmesriikides kehtivat õiguskorda.

Puudutatud isiku etteheide, et PPA ei ole taotluses sisustanud tehtavaid toiminguid, ei ole

asjakohane. Isik peeti kinni 03.03.2025 ning PPA esitas taotluse kohtule samal päeval. PPA

taotluses on välja toodud, et selleks ajaks ei olnud jõutud läbi viia VRKS §-s 15 loetletud

toiminguid, sh taotluse vastuvõtmist. PPA ei ole sisustanud põgenemisohtu üksnes isiku

ütluste, vaid ka faktidega. PPA-le oli juba varem teada, et isik antakse Eestile üle ning viisa

(ebaseaduslikult) saamise asjaolud. Viisaga seoses oli alustatud kriminaalasja, kus isik

05.03.2025 üle kuulati. PPA jõudis temale kättesaadava info pinnal järeldusele, et isiku osas

esineb põgenemisoht ning paigutamine kinnipidamiskeskusesse on vajalik, et tagada

efektiivne ja kiire rahvusvahelise kaitse menetlus. Rahvusvahelise kaitse menetlus hõlmab

isikuga läbiviidavat intervjuud, tõendite läbivaatamist, telefoni läbivaatamist, päritolumaainfo

kogumist jne. Kõiki neid toiminguid on vaja isikuga läbi viia. Isik teeb PPA-ga koostööd

osaliselt. Nimelt andis isik loa enda telefoni läbi vaatamiseks ja tõendite kogumiseks, kuid

andis vale parooli, millega ei saa telefoni avada. Õiget parooli keeldub isik andmast ja ei

nõustu ka sellega, et PPA ise telefoni avaks. Seega takistab isik menetluse läbiviimist. Samuti

pole isik esitanud ühtegi asjaolu, miks ta vajab kaitset Armeenia eest. Isik soovib jätkuvalt

ainult enda üleandmist Saksamaale.

Kummastav on määruskaebuses toodu, et isiku elukaaslane võiks tulla Eestisse ja üürida siin

korteri. PPA-le teadaolevalt on ka kaebaja elukaaslane illegaal, kellele on väljastatud ajutine

viibimise alus Saksamaal (mitte Schengenis), kuna tema väljasaatmine käesoleval hetkel ei

ole võimalik. Tegu on Venemaa Föderatsiooni kodanikuga, kellel ei ole seaduslikku alust

Eestis viibimiseks ning Eestisse saabumisel oleks tegu illegaaliga.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus võtab määruskaebuse menetlusse (HKMS § 207 lg 1).

Määruskaebuse esitamine on lubatud (HKMS § 265 lg 5), määruskaebus on tähtaegne

(HKMS § 204 lg 1) ja vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele. Määruskaebuse

esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 6).

7. Puudutatud isik esitas koos 08.04.2025 määruskaebuse täiendusega ringkonnakohtule

puudutatud isiku abikaasa 03.04.2025 kinnituskirja koos tõlkega (dtl 112‒113) ning

25.04.2025 menetlusdokumendiga puudutatud isiku abikaasa Saksamaa elamisloa koos

tõlkega (dtl 139‒ 141). Ringkonnakohus võtab esitatud tõendid asja õigemaks lahendamiseks

asja materjalide juurde (HKMS § 203 lg 2, § 198 lg 3).

8. VRKS § 361 lg-te 1 ja 2 kohaselt on isiku kinnipidamine lubatav, kui on põhjendatud

kahtlus, et VRKS § 29 lg-s 1 loetletud järelevalvemeetmed ei ole VRKS § 361 lg-s 2

5(7)

3-25-524

sätestatud eesmärkide saavutamiseks tõhusad. VRKS § 361 lg 2 p-de 1–5 ja 7 kohaldamise

esmaseks eelduseks on vajadus tagada nendes sätetes nimetatud toimingute tegemine. PPA

taotles isiku kinnipidamist VRKS § 361 lg 2 p-de 4 ja 5 alusel. Halduskohus rahuldas PPA

taotluse puudutatud isiku kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks VRKS §

361 lg 2 p 4 alusel. Nimetatud sätte järgi võib rahvusvahelise kaitse taotlejat vältimatu

vajaduse korral kinni pidada rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavate

asjaolude väljaselgitamiseks, eelkõige juhul, kui on olemas põgenemise oht.

9. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et esineb VRKS § 361 lg 2 p-s 4 sätestatud

kinnipidamise alus, kinnipidamine sel alusel on proportsionaalne ning leebemad

järelevalvemeetmed ei oleks tõhusad. Isik saabus Eestisse Dublini III määruse regulatsiooni

alusel Saksamaalt 03.03.2025 kell 12.55 ning avaldas lennujaamas PPA ametnikule suuliselt

soovi rahvusvahelise kaitse saamiseks (03.03.2025 isiku kinnipidamise protokoll, dtl 14‒15;

03.03.2025 ettekanne, dtl 28). Isik peeti 03.03.2025 kell 13.50 kinni VRKS § 361 lg 1 ning lg

p-de 1, 3 ja 4 alusel. Taotlus isiku kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks

esitati kohtule samal päeval (03.03.2025). Eelneva tõttu on usutav, et PPA ei olnud

halduskohtule taotluse esitamise ajaks veel jõudnud VRKS § 15 lg-s 1 nimetatud toiminguid

teha. PPA on taotluses selgitanud, et ainuüksi isiku poolt kinnipidamisel antud selgitustele

tuginedes ei ole võimalik hinnata, kas isik kvalifitseerub rahvusvahelise kaitse saajaks. Seega

on vaja välja selgitada rahvusvahelise kaitse taotlemise asjaolud. Määruskaebuse vastuses on

PPA täiendavalt selgitanud, et isiku viisaga seoses on alustatud kriminaalasja ning isik on

05.03.2025 kuulatud nimetatud kriminaalasjas üle. Isikuga on vaja läbi viia intervjuu, vaadata

läbi tõendid, isiku telefon, koguda päritolumaa infot. Seetõttu pole alust pidada PPA-d

puudutatud isiku kinnipidamise ajal tegevusetuks.

10. Ainuüksi vajadus teha eespool nimetatud menetlustoiminguid ei tingi taotleja

kinnipidamiskeskusesse paigutamist. Kinnipidamiseks peab esinema põhjendatud kahtlus, et

isik võiks kinnipidamiseta Eestist lahkuda või asuda ennast PPA eest varjama, st isikust peab

lähtuma põgenemisoht (vt Riigikohtu 30.01.2018 määrus nr 3-17-792, p-d 18.1.–18.5 ja seal

viidatud kohtupraktika). Ringkonnakohus jagab halduskohtu seisukohta, et praegusel juhul

esineb puudutatud isiku suhtes põgenemisoht (VRKS § 361 lg 21 koosmõjus VSS § 68 p-ga 6).

Isik on PPA-le kinnitanud, et ta ei soovi tagasi Armeeniasse minna (03.03.2025 ettekanne, dtl

28). Sama on isik korranud halduskohtu 04.03.2025 istungil. Isik on kinnitanud, et tal puudub

Eestiga igasugune seos ja tal ei ole siin tuttavaid, Eesti viisa sobis lihtsalt reisimiseks

Euroopas

(03.03.2025 küsitluse protokoll, dtl 6‒10). Seega taotles isik Eesti lühiajalist viisat üksnes

eesmärgiga pääseda Schengeni alale. Põgenemisohtu kinnitab isiku soov minna tagasi

Saksamaale, kus elab tema elukaaslane. PPA on määruskaebuse vastuses välja toonud, et

puudutatud isik takistab menetluse läbiviimist – isik andis küll PPA-le loa enda telefoni

läbivaatamiseks ja tõendite kogumiseks, kuid andis telefoni avamiseks vale parooli ning

keeldub õiget parooli andmast ega nõustu ka sellega, et PPA telefoni ise avaks. Kahtlust, et

isik võib asuda end vabaduses viibides varjama ega soovi teha PPA-ga koostööd, kinnitab

asjaolu, et isiku Saksamaal ebaseaduslikult viibides nurjus esimene katse (02.09.2024) tema

Eestile üleandmiseks seetõttu, et isik varjas end ametivõimude eest. Ülaltoodut arvesse võttes

ei vähenda puudutatud isiku põgenemisohtu tema kinnitus, et isiku abikaasa võib tulla

rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemise ajaks Eestisse ja üürida või osta siin korteri, kus

nad saaksid koos puudutatud isikuga elada, samuti asjaolu, et abikaasale on Saksamaal

väljastatud elamisluba. PPA on määruskaebuse vastuses selgitanud, et kaebaja elukaaslane on

6(7)

3-25-524

Venemaa Föderatsiooni kodanik, kellel puudub seaduslik alus Eesti Vabariigis viibimiseks.

Asjaolud kogumis kinnitavad puudutatud isiku põgenemisohtu.

11. Põgenemisohust tulenevalt ei oleks leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine

põhjendatud, sest see võib osutuda ebatõhusaks (Riigikohtu 31.05.2017 määrus nr 3-3-1-93-

16, p 12). Ringkonnakohtu hinnangul ei saa puudutatud isiku kinnipidamist kuni 05.05.2025

pidada ebaproportsionaalseks, arvestades seejuures isiku senise kinnipidamise pikkust ja

rahvusvahelise kaitse menetluse staadiumi. Isik ei ole esitanud väiteid, mis annaks pidada

tema kinnipidamist vastuolus olevaks isiku turvalisuse või tervise kaalutlustega.

12. Eelneva põhjal jääb määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 05.03.2025

määrus muutmata. Avaldatavas kohtumääruses tuleb puudutatud isiku nimi asendada

tähemärgiga (HKMS § 178 lg 3 ja § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

7(7)