3-24-713/30 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Madis Ernits, Tiina Pappel ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

29. aprill 2025, Tartu

Haldusasja number

3-24-713

Haldusasi

X.X.-i kaebus Sotsiaalkindlustusameti kohustamiseks

kaebaja riigieelarvelisele ööpäeva-ringsele erihooldus-

teenusele suunamiseks ja erihoolekandeteenusele suunamata

jätmisega põhjustatud kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 12. novembri 2024. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Sotsiaalkindlustusameti apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja X.X.

Esindaja Tartu linn

Vastustaja/apellant Sotsiaalkindlustusamet

Kaasatud haldusorgan Sotsiaalministeerium

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Sotsiaalkindlustusameti apellatsioonkaebus osaliselt, muuta Tartu

Halduskohtu 12. novembri 2024. a otsuse resolutsiooni punkti 3 ja sõnastada see

järgmiselt : „3. Mõista Eesti Vabariigilt Sotsiaalkindlustusameti kaudu X.X.-i kasuks

välja viimasele tekitatud varaline kahju neli tuhat ükssada kakskümmend kaheksa

(4128) eurot.

2. Ülejäänud osas jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning halduskohtu otsus

muutmata.

3. Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 29. mail 2025.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kaebaja seaduslik esindaja (eestkostja) Tartu Linnavalitsus esitas 4. novembril 2021

Sotsiaalkindlustusametile (SKA) taotluse riigieelarvest rahastatava erihoolekandeteenuse

saamiseks. Vastustaja rahuldas taotluse 2. veebruari 2022. a otsusega nr T00079263, tuvastades

kaebajal ööpäevaringse erihooldusteenuse vajaduse kuni 2. veebruarini 2026. Kaebajale

väljastati järjekorrateade J00009796, milles teatati, et kaebaja on võetud ööpäevaringse

erihooldusteenuse järjekorda.

Vastuseks järelepärimisele teatas SKA 25. juuli 2023. a kirjaga, et kaebaja on jätkuvalt teenuse

järjekorras 411. kohal.

2. 8. märtsil 2024 esitas kaebaja halduskohtule kaebuse SKA kohustamiseks kaebaja

riigieelarvelisele ööpäevaringsele erihooldusteenusele suunamiseks ja erihoolekandeteenusele

suunamata jätmisega põhjustatud kahju hüvitamiseks.

Sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) järgi on igal isikul, kes vastab riigi rahastatava

erihoolekandeteenuse saamise kriteeriumitele, õigus saada seda teenust seadusega sätestatud

ulatuses. Kui seaduseandja on andnud isikule õiguse, tuleb riigil see õigus ka reaalselt tagada.

Kaebaja on riigieelarvest rahastatavale erihoolekandeteenusele saamist oodanud alates 19. aprillist

2022, mis on oluliselt kauem kohtupraktikas mõistlikuks peetud ajast.

Vastustaja õigusvastase tegevuse tõttu pidi eestkostja paigutama kaebaja tavalisele ööpäevaringsele

üldhooldusele. Kaebaja viibib AS Lõuna-Eesti Hooldekeskus Kanepi Kodus üldhooldusteenusel

alates 19. aprillist 2022. Tal tuli üldhooldusteenuse eest tasuda kuni 30. juunini 2023 400 eurot

kuus, seejärel 31. detsembrini 2023 500 eurot kuus ning kuni 31. detsembrini 2024 520 eurot kuus.

Vastustaja õigusvastase tegevusetuse tõttu on 2024. aasta augusti seisuga tekkinud varaline kahju

13 280 eurot.

3. Vastuses kaebusele SKA vaidles kaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata.

SKA selgitas, et kaebaja on ööpäevaringset erihoolekandeteenust saama õigustatud isik, kuid kuna

erihoolekandeteenuse saamiseks ei ole vabu kohti, siis ei ole vastustaja kaebajale väljastanud

suunamisotsust. 24. aprilli 2024. a seisuga on ööpäevaringse erihooldusteenuse eelisjärjekorras 261

isikut ja tavajärjekorras 566 isikut. Kaebaja on 8. mai 2024. a seisuga tavajärjekorras 363. kohal.

Seadusandja on teadlikult loonud erihoolekandeteenustele saamiseks nn järjekorrasüsteemi.

Vastustaja poolt ööpäevaringse erihoolekandeteenuse tagamise probleem on pigem vajalike

teenuskohtade puuduses turul.

Nõustuda ei saa, et erihoolekande teenusele suunamise korral tuleks lugeda mõistlikuks ajaks kolme

kuud, kuna riigi eelarve koostatakse riigieelarve seaduse (RES) kohaselt ühe eelarve aasta kohta.

Kui kohus leiab, et SHS-is erihoolekande teenusele suunamise tähtaja kehtestamata jätmine ja

vastustaja eelarves piisavate rahaliste vahendite nappus rikub teenust saama õigustatud isikute

õigust ning ei ole kooskõlas põhiseadusega, siis HKMS § 17 lg 3 kohaselt on vastustajaks

Sotsiaalministeerium, kes antud küsimuses vastavalt oma põhimäärusele riiki esindab.

Vastustaja tegevus ei ole olnud õigusvastane ega süüline, kuna kõikide toimingute teostamisel on

lähtutud SHS-is sätestatust. Isegi juhul, kui kaebaja õigusi on rikutud, ei tähenda see, et vastustaja

käitumine oli õigusvastane ja süüline. RVastS § 13 lg 3 kohaselt vabaneb avaliku võimu kandja

vastutusest avalike ülesannete täitmisel tekitatud kahju eest, kui kahju tekitamist ei olnud võimalik

vältida ka avalike ülesannete täitmisel vajalikku hoolsust täielikult järgides.

4. Sotsiaalministeerium kaasatud haldusorganina nõustus vastustaja esitatud vastustega

kaebusele.

Isiku erihoolekandeteenuse järjekorda võtmise ja teenusele saamiseks ooteaja rakendamise puhul ei

ole tegemist riigi õigusvastase tegevusega, kuna isik võetakse erihoolekandeteenuse järjekorda

vastavalt kehtivale seadusele ja põhimõtetele. Kuivõrd seadus võimaldab erihoolekandeteenuse

järjekorra pidamist, siis on riigil õigus kasutada sellist ressursside jaotamise võimalust.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

5. Tartu Halduskohus 12. novembri 2024. a

otsusega

rahuldas kaebuse, kohustas

Sotsiaalkindlustusametit kaebaja riigieelarvelisele ööpäevaringsele erihooldusteenusele

suunamiseks 10 päeva jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest, mõistis Eesti Vabariigilt

Sotsiaalkindlustusameti kaudu kaebaja kasuks välja varalise kahju 14 320 eurot ning jättis kaebajale

antud menetlusabi kulud riigi kanda.

Halduskohus sedastas, et Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 28 teine lause sätestab, et Eesti

kodanikul on õigus riigi abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral. Abi liigid,

ulatuse ning saamise tingimused ja korra sätestab seadus.

Tartu Maakohtu 31. augusti 2021. a määrusega tsiviilasjas nr xxx on kaebaja eestkostjaks määratud

Tartu Linnavalitsus.

Vastustaja tuvastas 2. veebruari 2022. a otsuses T00079263 kaebaja abivajaduse hindamisel

ööpäevaringse erihoolekandeteenuse vajaduse ja rahuldas taotluse riigieelarvest rahastatava

erihoolekandeteenuse saamiseks. Erihoolekandeteenuse vajaduse hindamisel tuvastati kaebajal

ööpäevaringne erihooldusteenuse vajadus kuni 2. veebruarini 2026. Pärast 2. veebruari 2022. a

otsuse tegemist oli SKA-l kohustus suunata kaebaja riigieelarvest rahastatavale ööpäevaringsele

erihooldusteenusele. Vaidlust ei ole, et SKA ei ole seda toimingut sooritanud. 2. veebruari 2022. a

otsuse õigusliku alusena oli märgitud SHS § 76 lg 1 ja selle põhjendusest nähtus, et X.X. võeti

järjekorda põhjusel, et SKA-l ei olnud võimalik erihoolekandeteenust saama õigustatud isikule

suunamisotsust väljastada tulenevalt riigieelarves vastavate rahaliste vahendite puudumisest.

Õige on see, et järjekorras olemise minimaalset ega ka maksimaalset tähtaega õigusaktides

sätestatud ei ole. Õigusaktidega on reguleerinud vaid, et eelisjärjekorras olevatele isikutele tuleb

SKA-l teenus tagada kiiremini, kui tavajärjekorras olevatele inimestele. Selles olukorras on kaebajal

tulenevalt PS §-st 28, SHS § 71 lg-st 1 ning SKA 2. veebruari 2022. a otsusest subjektiivne õigus

nõuda, et riik osutaks talle ööpäevaringset erihooldusteenust mõistliku aja jooksul.

SHS § 71 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt väljastab SKA õigustatud isikule suunamisotsuse, kui

riigieelarves on olemas rahalised vahendid isikule erihoolekandeteenuse osutamiseks ning

erihoolekandeteenuse osutajal, kelle juurde isik soovib teenust saama minna, on olemas vaba koht.

Erihoolekandeteenuse järjekorda reguleerib sotsiaalkaitseministri määrus nr 70

„Erihoolekandeteenuse järjekorra pidamise kord ja nõuded“ (määrus nr 70). Määruse nr 70 kohaselt

on erihoolekandeteenusel eelisjärjekord ja tavajärjekord. Olles halduskohtu otsuse tegemise ajal

järjekorras ikka alles 330. kohal, ei ole kaebajal lootustki 2. veebruariks 2026 järjekorras esimesele

kohale jõuda. Seega on suur tõenäosus, et 2. veebruariks 2026 ei ole kaebajat ikka ööpäevaringsele

erihooldusteenusele suunatud. Vastustaja tegevusetus rikub kaebaja subjektiivset õigust

erihooldusteenuse saamisele ning see rikkumine on kestev.

Riik ei saa seaduses sätestatud kohustuse täitamata jätmist õigustada selliste asjaoludega nagu

reaalsete riiklikult rahastatavate erihooldusteenuse kohtade vähesus või üldine rahapuudus. Asjaolu,

et SHS § 71 lg 1 p-d 1 ja 2 seovad erihoolekandeteenusele suunamise riigieelarves rahaliste

vahendite olemasoluga ja vaba kohaga, ei tähenda, et see teenus võiks riigi poolt osutamata jäädagi.

Kuivõrd kaebajal tuvastati erihoolekandeteenuse vajadus, ning SKA pani kaebaja järjekorda,

väljastamata talle suunamisotsust, pakkus Tartu Linnavalitsus kaebajale alternatiivina kohaliku

omavalitsuse korraldatud ja rahastatud teenuseid.

Riigi viivitust õigustatud isiku ööpäevaringsele erihooldusteenusele suunamisel kahe aasta ja

üheksa kuu jooksul ei saa pidada mõistlikuks ajaks ning seetõttu on selline tegevusetus

õigusvastane.

Analoogses haldusasjas nr 3-12-2298 on kohtud leidnud, et kaebajal oli õigus teenusele hiljemalt

kolme kuu jooksul tema suhtes teenusvajaduse otsuse tegemisest. Seega on kaebaja seisukohal, et

tal oli õigus riigi rahastatavale ööpäevaringsele erihooldusteenusele alates maist 2022, s.o kolme

kuu möödudes vastustaja 2. veebruari 2022. a otsusega nr T00079263 temale erihooldusteenuse

määramisest. Vastavalt on kaebajale vastustaja tegevusetuse tõttu tekkinud varaline kahju:

- 2022. aastal (mai kuni detsember s.o 8 kuud × 400 eurot) = 3200 eurot (dtl 115);

- 2023. aastal (jaanuar kuni juuni s.o 6 kuud × 400 eurot; juuli kuni detsember s.o 6 kuud ×

500 eurot = 3000 eurot) = 5400 eurot (dtl 116);

- 2024. aastal (jaanuar kuni august s.o 8 kuud × 520 eurot) = 4680 eurot (dtl 117-118).

Seisuga august 2024 moodustas kahju seega kokku 13 280 eurot. Kohtuotsuse tegemise aja

seisuga lisandus veel kahe kuu (september, oktoober) tasu 1040 eurot (2 × 520). Halduskohtule

ei olnud teada, kas kaebaja oli tasunud juba ka 2024. a novembrikuu eest, seetõttu kohus seda

kahju hulka ei arvestanud. Varalise kahju suuruseks kujunes seega 14 320 eurot (13 280+1040).

Täidetud on kõik kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeldused ning Eesti Vabariigilt SKA

kaudu tuleb kaebaja kasuks välja mõista talle riigi õigusvastase tegevusetusega tekitatud varaline

kahju tervikuna.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

6. Vastustaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu otsuse tühistamist ja

uue otsuse tegemist, millega jätta kaebus rahuldamata.

Apellatsioonkaebuses selgitab vastustaja, et kaebaja ööpäevaringse erihooldusteenuse vajaduse

tuvastamisel ning kaebaja ootejärjekorda võtmisel rakendas ta SHS § 71 lg 1 p-e 1 ja 2 ning lg-eid

10 ja 11. Kaebust rahuldades ei ole halduskohus heitnud vastustajale ette nimetatud sätete

rikkumist.

Kohtuotsusest saab järeldada, et halduskohtu hinnangul SHS-i regulatsioon erihoolekandeteenuse

osas ei taga isikute põhiõiguste kaitset. Selles olukorras oleks kohus pidanud algatama

põhiseaduslikkuse kontrolli, mida ta teinud ei ole.

Halduskohus juhindus asja lahendamisel Tallinna Ringkonnakohtu otsusest asjas nr 3-12-2298,

jättes tähelepanuta, et kehtiv õigus on muutunud. Nimelt oli vastustajal võimalus osutada teenust ka

oma struktuuriüksuse kaudu, kuid praegusel ajal SHS näeb ette üksnes teenuse ostmise võimaluse

teenuspakkujatelt. Lisaks oli asjas nr 3-12-2298 teenuse mitteosutamise põhjuseks rahaliste

vahendite puudumine. Vaidlusalusel juhul on peamiseks põhjuseks vaba teenuskoha puudumine

tegevusloaga teenuseosutajate juures – st isegi rahaliste vahendite olemasolul ei ole vabu

teenuskohti.

Arvestades teenuskohtade puudust jättis halduskohus kohustamisnõude rahuldamisel analüüsimata

sarnases olukorras olevate isikute võrdse kohtlemise põhimõtte.

Juhul, kui SHS-is erihoolekande teenusele suunamise tähtaja kehtestamata jätmine ja vastustaja

eelarves piisavate rahaliste vahendite nappus rikub teenust saama õigustatud isikute õigust ning ei

ole kooskõlas põhiseadusega, siis HKMS § 17 lg 3 kohaselt on seaduse või seaduse andmata

jätmisega tekitatud kahju hüvitamise nõude puhul vastustajaks Sotsiaalministeerium. Kuna kahju on

tekkinud õiguslikust regulatsioonist, siis on vastustajaks Sotsiaalministeerium ka juhul, kui kaebuse

lahendamisel ei ole vajalik ühegi normi osas põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamine.

Ekslik on halduskohtu järeldus, et kaebajale on tekkinud kahju kokku 14 320 eurot. SHS § 73 lg-te

1 ja 2 järgi on ööpäevaringset erihooldusteenust saama suunatud isik kohustatud tasuma omaosaluse

toitlustamise ja majutamise eest.

RVastS § 13 lg 3 sätestab, et avaliku võimu kandja vabaneb vastutusest avalike ülesannete täitmisel

tekitatud kahju eest, kui kahju tekitamist ei olnud võimalik vältida ka avalike ülesannete täitmisel

vajalikku hoolsust täielikult järgides. Halduskohus ei ole selgitanud, milles seisnes vastustaja

hoolsuskohustuse rikkumine. SKA on tegutsenud kooskõlas sotsiaalhoolekande seadusega;

regulaarselt hinnanud isikute teenusevajadust ja pakkunud vabu kohti järjekorras järgmistele

inimestele viivitamatult; esitanud ettepanekud iga aasta eelarve koostamisel

Sotsiaalministeeriumile; sõlminud lepingud kõikide teenuseosutajatega, kes on avaldanud soovi

lepingu sõlmimiseks ööpäevaringse erihoolekandeteenuse osutamiseks.

7. Vastuses apellatsioonkaebusele kaebaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see

rahuldamata.

Kaebaja hinnangul ei saa halduskohtu otsuse põhjal teha järeldust, nagu puudutaksid kohtu

etteheited SHS-i regulatsiooni puudusi, mitte vastustaja õigusvastast tegevust tema enda haldusakti

täitmisel. Mõistetamatu on, miks peab vastustaja enda kohustuseks leida puuduolev teenuskoht, kui

seadus on suunamisotsuse andmise tähtaja sätestanud, aga ei näe kohustust ega vastutust olukorras,

kus seadus suunamisotsuse väljastamise tähtaega ei sätesta.

Kaebaja vajadustele mittevastaval teenusel viibimisega kaasnevaid võimalikke kokkuhoitud

kulutusi ei saa käsitada mahaarvatava kasuna VÕS § 127 lg 5 tähenduses ning selline

mahaarvamine oleks vastuolus avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamise eesmärgiga.

Seetõttu tuleb hüvitada kaebajal tekkinud kulud täies ulatuses.

Põhiseaduse §-des 28 ja 12 sätestatu mõtte ja eesmärgi kohaselt on kõigil ööpäevaringse

erihooldusteenuse järjekorras viibivatel isikutel võrdne õigus saada mõistliku aja jooksul neile

näidustatud teenusele, mitte oodata võrdselt ebamõistlikult pikka aega teenusele suunamist.

8. Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb Sotsiaalministeerium vastu apellatsioonkaebusele osas,

milles vastustaja leiab, et asjas on kohane vastustaja Sotsiaalministeerium.

Sotsiaalministeerium on seisukohal, et asjas ei ole vaidlusaluseks küsimuseks kahju tekitamine

õigusliku regulatsiooniga, vaid Sotsiaalkindlustusameti tegevus isikule erihoolekandeteenuse

tagamisel. Seega on SKA kohane vastustaja.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada kaebaja kasuks välja

mõistetud hüvitise suuruse osas. Ülejäänud osas ei ole alust apellatsioonkaebuse rahuldamiseks.

Halduskohus on põhjalikult selgitanud järeldust, et olukorras, kus vastustaja tuvastas kaebaja

ööpäevaringse erihoolekandeteenuse vajaduse, oli vastustajal kohustus suunata kaebaja teenusele

mõistliku aja jooksul. Kuna vastustaja on kohustust rikkunud, oli ta õigusvastaselt tegevusetu.

Vastustaja kohustus on jätkuv ning ühtlasi vastutab vastustaja kohustuse rikkumisega kaebajale

põhjustatud kahju eest. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ning jätab

põhjendused HKMS § 201 lg 4 järgi kordamata.

10. Apellatsioonimenetluses on vastustaja jätkuvalt seisukohal, et ta on täitnud SHS-s sätestatud

kohustusi kaebaja ööpäevaringsele erihoolekandeteenusele suunamisel ega ole seega olnud

õigusvastaselt tegevusetu. Halduskohus ei ole vastupidist järeldanud ega põhjendanud.

Ringkonnakohus vastustajaga ei nõustu.

11. Vastustaja viidatud normide kohaselt väljastab SKA õigustatud isikule suunamisotsuse, kui

riigieelarves on olemas rahalised vahendid isikule erihoolekandeteenuse osutamiseks ning

erihoolekandeteenuse osutajal, kelle juurde isik soovib teenust saama minna, on olemas vaba

koht (SHS § 71 lg 1 p-d 1 ja 2). Kui SKA-l ei ole võimalik erihoolekandeteenust saama

õigustatud isikule suunamisotsust väljastada tulenevalt sama paragrahvi lõike 1 punktidest 1 või

2, teavitab SKA isikut kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis taotluse rahuldamisest ja

isiku järjekorda võtmisest (SHS § 71 lg-d 10 ja 11). Halduskohus tõepoolest ei leidnud, et

vastustaja oleks eksinud kaebaja ööpäevaringse erihoolekandeteenuse järjekorda kandmisega

olukorras, kus kaebaja ööpäevaringse erihoolekandeteenuse vajaduse tuvastamise järel puudus

vaba koht, millele kaebaja teenust saama suunata. Sellest ei järeldu aga, et kaebajale

erihoolekandeteenuse suunamisotsuse väljastamata jätmine ei muutunud õigusvastaseks aja

möödudes, s.t et vastustaja kohustused piirduksid kaebaja järjekorda kandmise, järjekorra

pidamise ja vabade kohtade vabanemisel nende pakkumisega isikutele järjekorra alusel.

12. Vastavalt SHS § 70 lg-le 4 pidi SKA kaebaja SHS § 70 lg 1 alusel esitatud taotluse

lahendamisel otsustama kaebajale erihoolekandeteenuse osutamise või sellest keeldumise. Seda

vastustaja tegigi, märkides 2. veebruari 2022. a otsuse nr T00079263 resolutsioonis, et otsustas

rahuldada kaebaja taotluse riigieelarvest rahastatava erihoolekandeteenuse saamiseks (dtl 14).

Kaebaja taotluse rahuldamisel ja kaebajal ööpäevaringse erihoolekandeteenuse vajaduse

tuvastamisel otsustas vastustaja seega ka kaebajale teenuse osutamise. Asjas ei ole vaidluse all,

et kaebajal ongi tegelik vajadus ööpäevaringse erihoolekandeteenuse järele. Nii nähtub vastustaja

poolt läbi viidud kaebaja toetusvajaduse hindamise kokkuvõttest, et kaebajal on paljudes

valdkondades (näiteks suhete säilitamine, raviplaani järgimine, hoolitsemine füüsilise tervise

eest, hõive ja õppimisega seotud tegevused), kõrge toetusvajadus ning eluaseme säilitamise ja

rahaasjade korraldamise valdkonnas äärmuslik toetusvajadus. Kokkuvõtvalt ei suuda kaebaja

tagada iseseisvalt enda toimetulekut ning vajab oma elukvaliteedi tagamiseks toetust, kõrvalabi

ja juhendamist ning tema abi- ja toetusvajaduse saab tagada ööpäevaringse

erihoolekandeteenusega.

Ringkonnakohtu hinnangul leidis halduskohus põhjendatult, et seetõttu on kaebaja olukorras, kus tal

on PS § 28 lg-test 2 ja 4 tulenevalt õigus riigi abile. Riigikohus on korduval selgitanud, et Eesti

kodanikul on õigus riigi abile PS § 28 lg 2 ls-s 1 nimetatud riskide ning tulenevalt sama paragrahvi

neljandast lõikest ka puude riski realiseerumise korral1. Riigi antava abi liigid, ulatuse ning saamise

tingimused ja korra sätestab seadus. Praegusel juhul ongi SHS-s sätestatud erihoolekandeteenuse

saamise tingimused ja kord. PS § 28 lg-s 2 sätestatud põhiõiguste kaitseala riivatakse, kui riik jätab

abivajajale põhiseadusega nõutava piisava abi tagamata2. Põhiõiguse kaitseala õigusvastane riive

oleks vastuolus põhiseaduse asjakohase normiga. Seetõttu tuleb seadusega kehtestatud regulatsiooni

erinevate tõlgendusvõimaluste olemasolul põhiõiguse riivega seotud õigusnormide tõlgendamisel

eelistada põhiseadusega kooskõlas olevat tõlgendust. Vastavalt tuleb SHS asjakohaseid sätteid

tõlgendada põhiseadusega kooskõlaliselt, et vältida kaebaja PS § 28 lg-te 2 ja 4 kaitsealas olevate

õiguste riivet vastuolus põhiseadusega.

13. Ringkonnakohus mõistab SKA 2. veebruari 2022. a otsuse nr T00079263 õiguslikku

tähendust sarnaselt kaebaja ja halduskohtuga. SKA otsus on kehtiva haldusaktina siduv ja

täitmiseks kohustuslik nii kaebajale kui ka vastustajale (HMS 60 lg 2). Otsusega sai kaebaja

subjektiivse õiguse sellele, et talle osutatakse erihoolekande teenust. Nii haldusmenetluse kui ka

kohtumenetluse materjalidest ilmneb, et kaebaja eestkostja hinnangul on erihoolekandeteenus

kaebaja vajadustele sobiv sotsiaalhoolekande meede. Kaebaja subjektiivsele õigusele saada

teenust vastandub vastustaja kohustus korraldada kaebajale teenuse osutamine ja suunata kaebaja

teenusele.

14. SHS § 71 lg-d 1, 10 ja 11 näevad ette tingimused, millest sõltuvalt teeb vastustaja otsustuse

isiku erihoolekandeteenusele suunamiseks või tema erihoolekandeteenuse järjekorda võtmiseks.

Seega on seadusandja ette näinud menetluskorra, mille järgi ei tagata isiku

erihoolekandeteenusele suunamist koheselt erihoolekandeteenuse osutamise otsuse tegemise

järel. Suunamisotsuse tegemise tingimustena nimetab seadus rahaliste vahendite olemasolu

eelarves ja vaba koha olemasolu teenuspakkuja juures. Teisisõnu saab kaebaja realiseerida

1 Vt RKPSjK 31. jaanuari 2025. a otsus asjas nr 3-24-26 (p 50-52 ja seal viidatud praktika).

2 Sealsamas (p 53).

õiguse erihoolekandeteenuse saamiseks, vaba koha ja rahaliste vahendite olemasolu korral.

Olukorras, kus PS § 28 lg-te 2 ja 4 kaitsealas olev õigus erihoolekandeteenuse saamiseks ei ole

tingimuslik, ei saa aga SHS § 71 lg 1 p 1 ja 2 mõista selliselt, et toodud alustel võib SKA oodata

suunamisotsuse tegemisega kuitahes kaua kuni selleni välja, et tuvastatud erihooldusvajaduse

perioodi jooksul isik tegelikkuses teenust ei saagi. Selline tõlgendus oleks ilmses vastuolus PS §

28 lg-tega 2 ja 4, sest muudaks kaebajale tervise ja puude riski realiseerumise korral

põhiõigusena ette nähtud riigi abi näilikuks. Sel juhul riik vastustaja kaudu küll tunnustaks

kaebaja vajadust erihoolekandeteenuse järele ja määraks kaebajale teenuse, kuid kaebajal

puuduks tegelik juurdepääs teenusele. Seetõttu tuleb SHS § 71 lg-t 1 koostoimes SHS § 72 lg 1

ls-ga 1 (erihoolekandeteenust rahastatakse riigieelarvest SKA eelarve kaudu) ning SHS § 77

lg-tega 1 ja 3 (teenuse osutamiseks sõlmib SKA lepingud teenuse pakkujatega, avaldades teate

lepingu sõlmimise kavatsuse kohta oma veebilehel vajaduse korral mitu korda aastas) mõista

selliselt, et erihoolekandeteenuse osutamiseks on seadusandja riigile SKA kaudu ette näinud

kohustuse tagada tavaolukorras piisava arvu kohtade olemasolu ja eelarvevahendid

erihoolekandeteenuse osutamiseks isikutele, kelle vajadus on tuvastatud SHS § 70 lg-s 4

nimetatud otsusega. Seadusandja ei ole küll sätestanud erihoolekandeteenuse järjekorras olemise

minimaalset ega ka maksimaalset tähtaega, kuid on ilmne, et järjekorras olemise tähtaeg ei saa

olla sedavõrd pikk, et tegelikkuses isik ei saagi realiseerida õigust teenuse saamiseks. On

mõistetav, et erihoolekandeteenus nõuab olulises mahus avalike vahendite panustamist ning

nende säästliku kasutamise eesmärgil ei ole põhjendatud erihoolekandeteenuse rahastamine

sellises mahus, et sõltumata isiku spetsiifilistest vajadustest oleks võimalik suunata iga isik

teenusele koheselt erihoolekande vajaduse tuvastamise otsuse järel. Selle eesmärgiga on

selgitatav nii teenuse järjekorra süsteemi loomine üldiselt, kui eraldi veel eelisjärjekorra

sätestamine. Nendel asjaoludel tuleb nõustuda kaebaja ja halduskohtuga, et

erihoolekandeteenusele suunamise regulatsiooni eesmärgiks on küll tagada mõningane

paindlikkus erihoolekandele suunamise otsuste tegemisel, kuid SHS § 71 lg 1 ei anna SKA-le

võimalust viivitada suunamise toimingu tegemisega tähtajatult. Kaebajal on õigus nõuda SHS §

70 lg-st 4 tuleneva õiguse realiseerimist mõistliku tähtaja jooksul.

15. Halduskohus märkis põhjendatult, et kui SHS § 70 lg 6 kohaselt võib erihoolekandeteenuse

osutamise maksimaalne tähtaeg, mille jooksul isikul on õigus teenust saada, olla

erihoolekandeteenuse vajaduse väljaselgitamisel kindlaks määratud tähtaja pikkune, kuid ei tohi

üldjuhul ületada viit aastat ning prognoosi kohaselt ei ole isikul selle aja jooksul võimalik

riigieelarvest rahastatavat erihoolekandeteenust saada, siis ei saa seda olukorda kuidagi pidada

mõistlikuks. Kaebaja on psüühilise erivajadusega, puuduva töövõime, psüühikahäire ja

nägemispuudulikkuse tõttu raske puudega isik, kellel on diagnoositud traumajärgne ajukahjustus

ja vaimne alaareng. Seetõttu on tema jaoks ööpäevaringse erihoolekandeteenuse saamine

hädavalik ja teenuseta olemine avaldab negatiivset mõju kaebaja inimväärikusele.

Erihoolekandeteenuse vajaduse hindamisel tuvastati kaebajal erihoolekandeteenuse vajadus

neljaks aastaks ehk kuni 2. veebruarini 2026. Kaebajal sai viidatud õigusnormidele ja aktidele

tuginedes tekkida õiguspärane ootus, et riik täidab kaebaja õigusele vastava kohustuse mõistliku

aja jooksul.

Kuna käesoleva ajani ei ole vastustaja suunanud kaebajat erihoolekandeteenusele, siis on ta

rikkunud seadusest tulenevat kohustust.

16. Seega leidis halduskohus põhjendatult, et vastustaja on rikkunud kohustust suunata kaebaja

teenusele mõistliku aja jooksul erihoolekande teenuse määramise otsuse tegemisest. Kaebaja

subjektiivne õigus saada erihoolekande teenust ja vastustaja vastav kohustus tegutseda tuleneb

SHS regulatsioonist. SHS ei näe küll ette tähtaega, mille möödudes hiljemalt tulnuks kaebaja

teenusele suunata, kuid selles olukorras oli vastustajal kohustus suunata kaebaja teenusele

mõistliku aja jooksul. Halduskohus selgitas ja põhjendas, miks ta leidis, et kaebaja teenusele

suunamine pidi mõistlikult toimuma kolme kuu jooksul. Ringkonnakohus jagab halduskohtu

seisukohta, et kolm kuud oli mõistlik tähtaeg kaebaja teenusele suunamiseks, ega korda

asjakohaseid halduskohtu otsuse põhjendusi.

Asjaolust, et SHS regulatsioon sätestab kaebaja subjektiivse õiguse teenusele ja sellele vastava

vastustaja kohustuse suunata kaebaja teenusele mõistliku aja jooksul, järeldub seegi, et kaebuse

rahuldamiseks ei pidanud halduskohus jätma mõnda kehtiva õiguse sätet kohaldamata ega

tuvastama põhiseadusega vastuolus olevat lünka õiguskorras. Seetõttu ei olnud vajalik ka

põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamine.

17. Hinnang sellele, kas vastustaja on käitunud õigusvastaselt jättes kaebaja

erihoolekandeteenusele suunamata, ei sõltu sellest, kas teenusele suunamise otsus on jäänud

tegemata eelarveliste vahendite ebapiisavuse (SHS § 71 lg 1 p 1) või teenusepakkuja juures vaba

koha puudumise (SHS § 71 lg 1 p 2) tõttu. Mõlemad SHS § 71 lg-s 1 nimetatud alused on

olemuslikult sõltuvad riigi tegutsemisest ega ole seetõttu pikaajaliselt käsitatavad objektiivsete

takistustena teenusele suunamisel. Riigi tegevusest sõltub nii valdkonna rahastamine kui ka

isikute soov ja võimalus pakkuda erihoolekande teenust ja seega kokkuvõttes ka

erihoolekandeteenuse kohtade arv. Raske on näha, et isikute PS §-s 28 sätestatud põhiõiguse

piiramine saaks toimuda õiguspäraselt selliselt, et erihoolekandeteenuse vajaduse tuvastamise

järel tavajärjekorda kantud isikule ei ole teenus kättesaadav erihoolekande vajaduse tuvastatud

perioodi jooksul.

Samuti ei sõltu vastustaja rikkumine sellest, kas vastustaja vaidlusalusel ajal või ka varem

riigieelarve koostamise käigus on taotlenud piisavate rahaliste vahendite eraldamist

erihoolekandeteenuse kättesaadavuse piisavaks tagamiseks. Seadusandja on SHS-s ette näinud, et

erihoolekandeteenuse määramist ja osutamist korraldab SKA. Seetõttu on kaebajal õigus nõuda

vastava kohustuse täitmist just vastustajalt. Vastavalt on kohustuse rikkumine etteheidetav

vastustajale ning kaebaja saab nõuda õiguskaitsevahendite rakendamist kaebaja suhtes. Olukorras,

kus riik on võtnud endale seadusega kohustuse, kuid ei ole korraldanud enda tegevust selliselt, et ta

riigiasutuste kaudu või muul viisil suudaks täita kohustust nõuetekohaselt, saab lugeda asjakohase

haldusorgani tegevuse hoolsuskohustust rikkuvaks ka juhul, kui hoolsuskohustuse rikkumine

eraldivõetuna ei ole etteheidetav ühelegi haldusorgani teenistuses olevale ametnikule. Sel juhul on

tegemist nn organisatsiooni süüga, s.t haldusorgan või riik tervikuna on korraldanud oma tegevuse

ebakohaselt ja see puudus omistatakse haldusorganile, mille ülesandeks on selle avalik-õigusliku

kohustuse täitmine.

18. Siinkohal viitas halduskohus otsust põhjendades muu hulgas Tallinna Ringkonnakohtu

otsusele asjas nr 3-12-2298, milles kohus samuti leidis, et SKA-l on kohustus suunata

erihoolekandeteenuse järjekorda kantud isik teenusele mõistiku aja jooksul.

Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohtu viide asjakohane. Vaidluse asjaolud ja ka kohaldatud

õigus ei lange küll üks-ühele kokku praeguse asjaga. Sarnane on aga põhimõtteline küsimus sellest,

kas pärast isiku erihoolekande vajaduse tuvastamist ja talle teenuse määramise otsuse tegemist on

isikul subjektiivne õigus saada teenust ja SKA-l sellele õigusele vastanduv kohustus isik teenusele

suunata. Ringkonnakohus ei näe sellele küsimusele vastates erisust sõltuvalt sellest, kas viivitus

teenusele suunamisel on tingitud eelarveliste vahendite ebapiisavusest või vaba koha puudumisest.

Oluline ei ole seegi, et käesoleval ajal ei saa SKA enam ise teenust vahetult osutada, vaid teeb seda

teenusepakkujatega sõlmitavate lepingute kaudu. Igal juhul on jõustunud kohtuotsuses asjas nr 3-

12-2298 esitatud põhjenduste märkimine halduskohtu otsuses üksnes halduskohtu otsuse seisukohti

toetav asjaolu ega määra asja lahendamist. Kuna ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse

sisuliste põhjendustega, siis ei oleks alust halduskohtu otsuse tühistamiseks ka juhul, kui viide

asjale nr 3-12-2298 ei oleks kohane praeguse asja lahendamisel.

19. Ekslik on vastustaja arusaam nagu sõltuks kaebaja õigus saada talle määratud

erihoolekandeteenust sellest, kas vastava aasta riigieelarve seaduses on selleks ette nähtud

piisavad vahendid. Kaebajal tekkis subjektiivne õigus saada teenust mõistliku aja jooksul SKA

poolt antud haldusaktiga, s.o SKA 2. veebruari 2022. a otsusega nr T00079263. Riigieelarve

seaduses määratud sihipäraste vahendite suurus ei muuda kaebajale haldusaktiga antud õigust.

Kehtiv õigus ei näe ette võimalust, et kaebajale haldusaktiga antud õigus lõpeks või peatuks

sõltuvalt sellest, millised kulud näeb parlament ette riigieelarves konkreetseks aastaks. Nagu

ringkonnakohus eelnevalt selgitas väljendab riigieelarves erihoolekandeteenuse osutamiseks ette

nähtud vahendite hulk eelkõige seda, kas riik tervikuna teeb piisavalt endale SHS ja selle alusel

antud haldusaktidega võetud kohustuste täitmiseks.

20. Põhjendamatu on vastustaja väide, et kohustamisnõude rahuldamiseks pidanuks halduskohus

hindama ja põhjendama, kas kohtuotsuse jõustumise järel tekkiv olukord võib õigusvastaselt

riivata teiste erihoolekandeteenuse saamiseks järjekorda võetud isikute õigust võrdsele

kohtlemisele.

Vastuses apellatsioonkaebusele selgitab kaebaja asjakohaselt, et sarnases olukorras olevate isikute

võrdne kohtlemine on vastustaja ülesanne. Võrdsuspõhiõiguse järgimiseks ei ole aga kohane

kohelda erihoolekandeteenuse järjekorda kantud isikuid sarnaselt õigusvastaselt. Praeguses asjas

kaebuse lahendamisel pidi halduskohus lahendama küsimuse sellest, kas vastustaja on olnud

õigusvastaselt tegevusetu jättes kaebaja teenusele suunamata ja rikkunud sellega kaebaja

subjektiivset õigust. Vastus küsimusele ei sõltu sellest, kas vastustaja võib olla rikkunud ka teiste

erihoolekandeteenuse järjekorda kantud isikute õigusi. Halduskohus ei saanud jätta rahuldamata

kaebaja esitatud kohustamisnõuet põhjusel, et kaebuse rahuldamise korral satub kaebaja

soodsamasse olukorda, kui teised erihoolekandeteenuse üldjärjekorda või eelisjärjekorda kantud

isikud. Vastupidise seisukohaga nõustumisel kujuneks olukord, kus vastustajat ei saaks kohustada

täitma talle seadusega pandud ülesannet, kui ta on rikkunud kohustust paljude isikute suhtes. Selline

tõlgendus ilmselt ei tagaks isikute õiguste kaitset, kuna võimaldaks oma õiguse maksma panna

üksnes juhul, kui vastustaja rikub ühe (või väheste) isikute subjektiivset õigust. Kaebaja märgib

põhjendatult, et isikute võrdne kohtlemine ei saa seisneda nende õiguste ühetaolises rikkumises.

21. Kokkuvõttes leidis halduskohus seega põhjendatult, et vastustaja on rikkunud kaebaja

subjektiivset õigust ning kohustas vastustaja suunama kaebaja teenusele kümne päeva jooksul

kohtuotsuse jõustumisest.

22. Halduskohus rahuldas tervikuna ka kaebuses esitatud kahju hüvitamise nõude ning mõistis

vastustajalt kaebaja kasuks välja 14 320 eurot kulude katteks, mis kaebajal tekkisid

üldhooldusteenuse omaosaluse tasumisest.

Vastustaja hinnangul tulnuks kahju hüvitamise nõue SKA suhtes jätta rahuldamata, sest kahju on

tekkinud SHS regulatsioonist, mis ei taga kaebaja õigusi ja seega on kohaseks vastustajaks

Sotsiaalministeerium; lisaks ei võtnud halduskohus hüvitise määramisel arvesse, et kaebajal tulnuks

omaosalus tasuda ka ööpäevaringse erihoolekandeteenuse saamisel.

23. Ringkonnakohus selgitas eelnevalt, et SHS kehtiv regulatsioon koostoimes SKA 2. veebruari

2022. a otsusega nr T00079263 annab kaebajale subjektiivse õiguse saada erihoolekandeteenust.

Vastustajal oli seetõttu kohustus suunata kaebaja teenusele mõistliku aja jooksul. Kaebaja

teenusele suunamisega viivitamisega rikkus vastustaja kaebaja subjektiivset õigust. Vastavalt ei

ole tegemist õigustloova aktiga tekitatud kahjuga (RVastS § 14), vaid kahju tekitamisega

üldalusel (RVastS § 7 lg 1). Seega määras halduskohus põhjendatult kahju hüvitamise nõudes

vastustajaks SKA.

Halduskohus selgitas ja põhjendas, miks kahju hüvitamise nõude eeldused on täidetud ja nõue tuleb

rahuldada. Apellatsioonkaebuses vastustaja nendele põhjendustele vastu ei vaidle. Seetõttu

ringkonnakohus kahju hüvitamise aluste esinemist täiendavalt ei analüüsi, vaid nõustub selles osas

halduskohtu otsuse põhjendustega.

24. Vaidluse all ei ole, et Tartu Linnavalitsuse 9. aprilli 2013. a korralduse nr 384 „Omaosaluse

määra kehtestamine ööpäevaringse hooldusteenuse eest tasumisel“ alusel oli kaebaja kohustatud

tasuma alates 2022. aasta maist kuni 2024. aasta oktoobrini omaosaluse katteks kokku 14 320

eurot seoses viibimisega AS-is Lõuna-Eesti Hooldekeskus Kanepi Kodu üldhooldusteenusel

alates 19. aprillist 2022.

Apellatsioonkaebuses toob vastustaja välja, et tulenevevalt SHS § 73 lg-st 5 tulnuks kaebajal tasuda

omaosalus ka ööpäevaringsele erihoolekandeteenusele suunamise korral. Ringkonnakohus nõustub,

et ööpäevaringse erihoolekandeteenuse omaosalus on kulu, mille kaebaja säästis vastustaja

kohustuse rikkumise tõttu. Vastavalt tuleb see kulu arvesse võtta hüvitise suuruse määramisel. Nii

näeb RVastS § 7 lg 4 koostoimes VÕS § 127 lg-ga 5 ette, et hüvitisest tuleb maha arvata igasugune

kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema poolt säästetud kulud,

välja arvatud juhul, kui kasu mahaarvamine oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga. Nõustuda

ei saa kaebajaga nagu oleks ööpäevaringse erihoolekande omaosaluse kulude mahaarvamine

vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga. Varalise kahju hüvitamise eesmärk on asetada kaebaja

olukorda, milles ta oleks olnud, kui tema õigusi ei oleks rikutud.

Kaebaja selgitustel ta iseseisvalt hakkama ei saa. Kui talle ööpäevaringset erihoolekandeteenust ei

võimaldatud, oli ta sunnitud asuma ööpäevaringsele üldhooldusteenusele, mis tagab hädavajaliku,

aga tema tegelikele vajadustele ei vasta. Vajadustele mittevastaval teenusel viibimisega kaasnevaid

võimalikke kokkuhoitud kulutusi ei saa kaebaja hinnangul käsitada mahaarvatava kasuna VÕS §

127 lg 5 tähenduses. Selline mahaarvamine oleks vastuolus avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju

hüvitamise eesmärgiga.

25. Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu. Kaebaja tehtud kulutused üldhooldusteenusele ei ole

kaebaja kasu VÕS § 127 lg 5 tähenduses, vaid vastustaja õigusvastase tegevusetuse tulemusena

tekkinud kahju. Seega kahju ulatuse kindlakstegemisel saab kulutusi tervikuna arvesse võtta.

Kaebaja säästetud kulud on aga ööpäevaringse erihoolekandeteenuse omaosaluse tasu, mida tal

ei tulnud maksta põhjusel, et teda teenusele ei suunatud. Kui neid säästetud kulutusi kahju

ulatuse kindlaksmääramisel arvesse mitte võtta, siis hüvitise saamisel on kaebaja varaline

positsioon selgelt parem võrreldes olukorraga, milles ta oleks olnud, kui vastustaja oleks

suunanud kaebaja ööpäevaringsele erihoolekandeteenusele. Ringkonnakohus ei näe, et kaebaja

tervislik olukord ja erivajadused õigustaks rikastumist hüvitise arvel. Asjaolu, et kaebaja viibib

üldhooldusteenusel, mis vähemalt osaliselt ei vasta tema vajadusetele, samuti ei õigusta

kahjuhüvitise arvel rikastumist. Kui üldhoolduteenusel viibimise tõttu on kaebajal tekkinud

täiendav kahju, on kaebajal õigus nõuda selle hüvitamist. Samas kaebaja ei väida täiendava kahju

tekkimist ega nõua sellega seoses vastustajalt hüvitise maksmist. Seetõttu leiab ringkonnakohus,

et ööpäevaringse erihoolekandeteenuse säästetud omaosaluse kulude arvestamine ei ole

vastuolus avalik-õigusliku kahju hüvitamise kohustuse olemusega. Vastavalt tuleb kaebaja

kasuks välja mõistetud hüvitist vähendada säästetud kulude võrra.

26. Vastavalt SHS § 73 lg-tele 1 ja 2 ööpäevaringset erihooldusteenust saama suunatud isik on

kohustatud tasuma omaosaluse toitlustamise ja majutamise eest ja kui isiku omaosalus kaetakse

isiku riiklikust pensionist, kogumispensionist kogumispensionide seaduse tähenduses,

töövõimetoetusest töövõimetoetuse seaduse tähenduses, sotsiaalmaksuga maksustatavast tulust

sotsiaalmaksuseaduse tähenduses (edaspidi tulud), peab isikule pärast omaosaluse, tulumaksu,

töötuskindlustusmakse ja kogumispensioni makse tasumist jääma isiklikuks kasutamiseks

vähemalt 15 protsenti tema tuludest, mis tal oleks jäänud kasutamiseks pärast tulumaksu,

töötuskindlustusmakse ja kogumispensioni makse tasumist.

Vastustaja toob välja, et 2024. aasta riigieelarve seaduse kohaselt on ööpäevaringset

erihooldusteenust saama suunatud isiku omaosaluse maksimaalne maksumus 368 eurot

kalendrikuus, kui ööpäevaringset erihooldusteenust osutatakse hoolekandeasutuse ühes või igas

eraldiseisvas hoones korraga rohkem kui 12 isikule, ning ööpäevaringset erihooldusteenust saama

suunatud isiku maksimaalne omaosalus 433 eurot kalendrikuus, kui ööpäevaringset

erihooldusteenust osutatakse hoolekandeasutuse ühes või igas eraldiseisvas hoones kuni 12 isikule

või eraldi toimivates peresarnastes gruppides kuni kümnele isikule, kuid kõige rohkem 30 isikule

ühes hoones. 2023. a riigieelarve seaduses olid need summad vastavalt 320 eurot ja 376 eurot ning

2022. a riigieelarve seaduses vastavalt 269 eurot ja 316 eurot.

27. Praegusel ajal ei ole teada, kas vastustaja õiguspärase tegevuse korral oleks kaebajale

osutatud ööpäevaringset erihooldusteenust hoolekandeasutuse ühes või igas eraldiseisvas hoones

korraga rohkem kui 12 isikule või kuni 12 isikule. Olukorras, kus vastustaja ülesanne on

tõendada hüvitise vähendamise aluseks olevate asjaolude esinemist ning vastustaja ei ole väitnud

ega tõendanud, et kaebajale oleks kohaldunud kõrgem riigieelarve seaduses sätestatud

maksimaalse omaosaluse määradest, peab ringkonnakohus põhjendatuks lähtuda madalamast

määrast. Seega arvestab ringkonnakohus, et kaebaja säästis vastustaja õigusvastase tegevusetuse

tõttu ööpäevaringse erihoolekande teenuse omaosaluse tasuna 2022. aastal 269 eurot kuus, 2023.

aastal 320 eurot kuus ja 2024. aastal 368 eurot kuus. Kaebaja on üldhooldusteenuse eest tasunud

omaosalusena 2022. ja 2023. aasta esimesel poolaastal 400 eurot kuus ja teisel poolaastal 500

eurot kuus ning 2024. aastal 520 eurot kuus. Kaebaja säästetud kulud moodustavad igal kuul

vähem kui 85% kaebaja poolt samal ajal tegelikult makstud omaosalustasu suurusest. Seetõttu

saab eeldada, et ööpäevaringse erihoolekande omaosaluse tasumisel toodud määrades olnuks

täidetud SHS § 73 lg 2 nõue, et kaebajale peab jääma isiklikuks kasutamiseks vähemalt 15

protsenti tema tuludest. Eeltoodu alusel kujuneb hüvitise summa järgmiselt:

-

2022. aasta kaheksa kuu eest 8 kuud × 400 eurot – 8 kuud × 269 eurot = 3200-2152 = 1048

eurot

-

2023. aasta esimese poolaasta eest 6 kuud × 400 eurot – 6 kuud × 320 eurot = 2400-1920 =

480 eurot;

-

2023. aasta teise poolaasta eest 6 kuud × 500 eurot – 6 kuud × 320 eurot = 3000-1920 =

1080 eurot;

-

2024. aasta kümne kuu eest 10 kuud × 520 eurot – 10 kuud × 368 eurot = 5200-3680 = 1520

eurot.

Kokku moodustab kaebajale hüvitatav kahju 1048 + 480 + 1080 + 1520 = 4128 eurot. See summa

tuleb vastustajalt kaebaja kahjuks välja mõista. Ringkonnakohus muudab vastavalt halduskohtu

otsusega määratud hüvitise summat. Hüvitise täiendav vähendamine RVastS § 13 lg 3 alusel ei ole

põhjendatud. Riik käitus vähemalt hooletult jättes haldusaktiga kaebaja ees võetud kohustuse

täitmata. Nagu ringkonnakohus eelnevalt selgitas ei ole seejuures määrav, kas hooletus on

etteheidetav vahetult mõnele SKA ametnikule. Piisab sellest, et riik tervikuna on korraldanud oma

tegevuse selliselt, et SKA selle tulemusena jättis täitmata seadusest tuleneva kohustuse suunata

kaebaja ööpäevaringsele erihoolekandeteenusele.

28. Eeltoodu alusel tuleb apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt, s.o kaebaja kasuks välja

mõistetud hüvitise suuruse osas. Ülejäänud osas jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja

halduskohtu otsus muutmata.

29. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Menetlusosalised ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente

apellatsioonimenetluses. Tulenevalt HKMS § 109 lg 1 neljandast lausest menetluskulusid seetõttu

välja ei mõisteta.

30. Kaebuse väiteid ja vaidluse all olnud asjaolude iseloomu arvestades tuleb kaebaja isikuandmete

kaitseks otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)