2-25-2779/5 · Pärnu Maakohus Rapla kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Pärnu Maakohus

Kohtunik

Siiri Malmberg

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

28. aprill 2025, Haapsalu

Tsiviilasja number

2-25-2779

Tsiviilasi

Tsiviilasja hind

Bondora AS hagi M. R. vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks

11 317,43 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Menetluse vorm

Hageja Bondora AS (registrikood 11483929), lepinguline

esindaja Elari Arjakas

Kostja M. R. (isikukood XXX)

kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Bondora AS hagi M. R. vastu osaliselt.

2. Mõista R. L. lt (isikukood XXX) Bondora AS (registrikood 11483929) kasuks välja

poolte vahel 25.05.2024 sõlmitud tarbijakrediidilepingu nr BL4601723 alusel

sissenõutavaks muutunud põhivõlg (osamaksed perioodil 13.11.2024 – 13.04.2025)

kokku summas 630,22 eurot.

3. Mõista M. R.-ilt Bondora AS-i kasuks välja lisaks kohtuotsuse resolutsiooni p-s 2

väljamõistetule käesoleva kohtuotsuse tegemise ajaks veel mittesissenõutavaks

muutunud põhivõlgnevus 7385,46 eurot, mis tuleb tasuda igakuiste maksetena

järgmise maksegraafiku alusel:

Makse tegemise tähtpäev

Tasumisele kuuluv summa

13.05.2025

110,66 eurot

13.06.2025

112,32 eurot

14.07.2025

114,00 eurot

13.08.2025

115,71 eurot

15.09.2025

117,45 eurot

13.10.2025

119,21 eurot

13.11.2025

120,99 eurot

15.12.2025

122,81 eurot

13.01.2026

124,65 eurot

13.02.2026

126,52 eurot

13.03.2026

128,42 eurot

13.04.2026

130,34 eurot

13.05.2026

132,29 eurot

15.06.2026

134,28 eurot

13.07.2026

136,29 eurot

13.08.2026

138,33 eurot

14.09.2026

140,41 eurot

13.10.2026

142,51 eurot

13.11.2026

144,65 eurot

14.12.2026

146,82 eurot

13.01.2027

149,02 eurot

15.02.2027

151,25 eurot

15.03.2027

153,52 eurot

13.04.2027

155,82 eurot

13.05.2027

158,16 eurot

14.06.2027

160,53 eurot

13.07.2027

162,94 eurot

13.08.2027

165,38 eurot

13.09.2027

167,86 eurot

13.10.2027

170,37 eurot

15.11.2027

172,93 eurot

13.12.2027

175,52 eurot

13.01.2028

178,15 eurot

14.02.2028

180,82 eurot

13.03.2028

183,53 eurot

13.04.2028

186,29 eurot

15.05.2028

189,08 eurot

13.06.2028

191,91 eurot

13.07.2028

194,79 eurot

14.08.2028

197,71 eurot

13.09.2028

200,67 eurot

13.10.2028

203,68 eurot

13.11.2028

206,74 eurot

13.12.2028

209,83 eurot

15.01.2029

212,98 eurot

13.02.2029

216,17 eurot

13.03.2029

219,41 eurot

13.04.2029

222,70 eurot

14.05.2029

226,04 eurot

4. Jätta rahuldamata Bondora AS viivisenõuded, intressinõue, laenu haldustasu nõue ja

võla sissenõudmiskulude nõue.

5. Jätta 70,83% menetluskuludest M. R. kanda ja 29,17% Bondora AS-i kanda.

2 (8)

6. Määrata M. R. hüvitatavate menetluskulude suuruseks 736,63 eurot ja mõista

nimetatud summa M. R.-ilt Bondora AS-i kasuks välja.

7. Menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi

jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõikes 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses.

8. Toimetada kohtuotsus pooltele kätte.

Edasikaebamise kord

Pooled võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme

kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada

kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil.

KIRJELDAV OSA

Hagiavalduse asjaolud ja hageja seisukohad

1. Hageja ja kostja sõlmisid 25.05.2024 tähtajalise tarbijakrediidilepingu nr BL4601723, mille

alusel sai kostja laenu 8500,00 eurot. Pooled leppisid kokku, et kostja tasub hagejale intressi

määraga 17,99% aastas, lepingu sõlmimise tasu oli 537,00 eurot, lepingu haldustasu on 4% aastas,

krediidi kogukulu oli 9037,00 eurot, viivisemäär oli 17,99% aastas, s.o 0,04% päevas. Leping oli

sõlmitud 60 kuuks. Krediidi kulukuse määr on 30,61%.

2. Kostja jättis lepingu alusel maksmata august 2024, september 2024, oktoober 2024, november

2024 ja detsember 2024 maksed. Hageja saatis 14.11.2024 kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse.

Kuna kostja ei tasunud võlgnevust ka talle selleks antud täiendava tähtaja jooksul, siis ütles hageja

lepingu üles 13.01.2025.

3. Lepingu kehtivuse ajal tasus kostja põhinõude katteks 219,57 eurot. Pärast lepingu ülesütlemist

ei ole kostja makseid teinud. Seega on hageja põhinõude suuruseks 8817,43 eurot. Lepingu

ülesütlemise avalduse päeval oli sissenõutavaks muutunud ja kostja poolt tasumata intress 648,48

eurot (maksegraafiku järgi intressimaksed 13.08.2024 – 13.12.2024). Kostja on jätnud tasumata

igakuise haldustasu summas 30,12 eurot, mis on arvestatud perioodi 13.08.2024 kuni 13.12.2024

eest (s.o 5 kuud). Sellest tulenevalt leiab hageja, et kostjalt tuleb lepingu ja seaduse alusel välja

mõista 150,6 eurot hageja kasuks välja mõista. Hageja taotleb võla sissenõudmiskulu

väljamõistmist kokku summas 15 eurot. Võla sissenõudmiskulu on tekkinud lepingu kehtivuse ajal.

Hageja on saatnud tasulisi meeldetuletuskirju 19.08.2024 (maksumusega 5 eurot), 13.09.2024

(maksumusega 5 eurot) ja 15.10.2024 (maksumusega 5 eurot). Lisaks nõuab hageja kostjalt viivist

lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast, s.o 14.01.2025 – 19.02.2025 määraga 17,99% aastas

tasumata põhivõlgnevuselt kokku summas 99,66 eurot. Lisaks nõuab hageja kostjalt edasiulatuva

viivise tasumist.

4. Laenutaotluses märkis kostja oma igakuiseks sissetulekuks töötasu summas 2300 eurot ja

igakuisteks elamiskuludeks 690 eurot. Kostja märkis, et tal ei ole ülalpeetavaid ja ta elab koos

vanematega. Tal on kõrgharidus. Ta töötab ABB AS-s, tööstaažiga kuni 1 aasta. Igakuised

kohustused puuduvad. Hageja tegi kostja kohta päringu krediidiinfosse ja analüüsis kostja

pangakontot. Hageja tuvastas, et kostja igakuine sissetulek on 1902,43 eurot, igakuised kohustused

on 0 eurot, elamiskulud on 690 eurot, kehtivate hageja laenude kuumaksed on 0 eurot, vaba raha

952,88 eurot.

3 (8)

5. Juhul, kui kohus on seisukohal, et hageja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis on

laenulepingu jäägiks 8015,68 eurot (hageja ei arvesta laenulepingu sõlmimise tasu, intressist ja

igakuisest haldustasust, samuti lepingu kehtivuse ajal tekkinud viivisenõudest. Kostja tegi lepingu

alusel viimase makse 11.08.2024. Juhul, kui arvestada kõik maksed laenu põhiosa maksete katteks,

siis saab maksegraafikujärgselt lugeda viimase makse tehtuks 13.11.2024 (osaline laekumine).

Sellisel juhul toimuks lepingu korraline ülesütlemine 14.01.2025, s.o esimesel võimalusel. Võib

eeldada, et hageja oleks lepingu üles öelnud esimesel võimalusel, kui lepingu ülesütlemise

eeldused on täidetud. Juhul, kui kohus on seisukohal, et hageja on rikkunud lepingu ülesütlemise

eeldusi, siis palub hageja mõista kostjalt välja sissenõutavaks muutunud võla ja ka tulevikus

sissenõutavaks muutunud põhivõla osamaksete eeldused vastavalt laenulepingu maksegraafikule.

Kuna kostja tegi viimase makse 11.08.2024, siis on alust eeldada, et kostja ei täida oma kohustusi

ka tulevikus. Hageja taotleb mõista kostjalt välja seadusjärgse viivise igalt osamakselt, mille kostja

jätab tähtaegselt tegemata.

6. Kohus võttis hagi menetlusse 25.02.2025 ja määras kostjale tähtaja hagile vastamiseks 14 päeva

kohtumääruse ja hagimaterjalide kättesaamisest. Kostja sai hagi menetlusse võtmise määruse ja

hagimaterjalid kätte 12.03.2025 e-posti teel (saates kättesaamise kinnituse e-posti aadressilt XXX).

Seega möödus hagile vastamise tähtaeg 26.03.2025. Kostja hagivastust ei esitanud. Kohus andis

kostjale täiendava tähtaja hageja 09.04.2025 seisukohale vastamiseks hiljemalt 24.04.2025, kuid

kostja ei esitanud seisukohta kohtu määratud tähtajaks.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

7. Kohus, tutvunud asja materjalidega ja hinnates kõiki tõendeid kogumis, on seisukohal, et hagi on

põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt

menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg

2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber

lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab

ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool

hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS §

231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab

selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu

kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.

TsMS § 436 lg 2 järgi kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 438

lg 1 kohaselt kohus otsustab otsust tehes, mis asjaolud on tuvastatud ja millist õigusakti tuleb asjas

kohaldada.

8. TsMS § 407 lg 1 sätestab, et kohus võib hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada

hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus

on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte

välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited

kostja poolt omaksvõetuks. Seega on tegemist kohtu õiguse, mitte kohustusega teha tagaseljaotsus.

Kuigi kostja ei ole käesoleval juhul hagile vastanud, on kohtu hinnangul vajalik teha asjas sisuline

otsus, kuivõrd kohus peab omal algatusel kontrollima lepingu kehtivust ex officio, mh

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist (Riigikohtu 24.11.2023 määrus nr 2-21-13098, p

13).

9. VÕS § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või

kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS

§ 1 lg 5 sätestab, et tarbija käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei

seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Kohus tuvastab, et pooled sõlmisid

25.05.2024 tähtajalise tarbijakrediidilepingu nr BL4601723, mille alusel sai kostja laenu 8500,00

eurot (dtl 10 - 44). Laen on kostjale välja makstud summas 8500 eurot 25.05.2024 (dtl 52). Kohtule

4 (8)

ei ole teada asjaolusid, mis annaksid aluse lepingu teistsuguseks kvalifitseerimiseks. Seega on

esialgne võlausaldaja kostjale temaga sõlmitud lepingu alusel reaalselt laenu andnud.

10. VÕS § 4062 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on tühine, kui tarbija poolt tasumisele

kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud

viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse

määra enam kui kolm korda. Käesolevas lõikes nimetatud keskmise krediidiasutuste poolt

eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määra arvutamisel ei võeta arvesse

hüpoteegiga tagatud tarbimislaene. Keskmise krediidi kulukuse määra avaldamise iga aasta 1.

jaanuariks ja 1. juuliks korraldab Eesti Pank oma veebilehel. Eesti Panga veebilehe andmetel oli

lepingu sõlmimise ajal, s.o 25.05.2024, kehtinud eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi

kulukuse määr 17,36%. Seega kolmekordne määr oli 52,08%. Lepingust nähtuvalt on kokkulepitud

krediidikulukuse määr 30,61% aastas (dtl 10). Krediidi kulukuse määr on arvutatud eeldusel, et

krediidisumma on 8500 eurot, krediidileping kehtib 60 kuud, intress on 17,99% aastas, lepingu

sõlmimise tasu suurus on 537 eurot, igakuine lepinguhaldustasu on 4% aastas (dtl 42). Kohtule ei

ole teada asjaolusid, mille alusel saaks järeldada, et krediidi kulukuse määr on lepingus märgitud

ebaõigesti.

11. Vastavalt VÕS § 4034 lg 6 sätestab, et krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu

sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis

analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 4034 lg - d 2–4 näevad

ette, et hindamine tuleb teha hoolsalt, küsides tarbijalt asjakohast teavet ja kasutades

andmekogusid, kusjuures teabe kogumise ja sellekohaste selgituste andmise kohustus on

krediidiandjal. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamisel peab krediidiandja lähtuma

VÕS § 4034 lg 4 kohaselt krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 50 lg-test 3 ja 4. Eeltoodud

sätted kehtisid ka kostjaga sõlmitud krediidilepingu sõlmimise ajal samas sõnastuses.

12. Riigikohtu 24.11.2023 määruse nr 2-21-13098 p-i 18 kohaselt peab krediidiandja omandama

teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta.

Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste näitajate kohta:

tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu,

dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised,

toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); tarbija varalised

kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade

ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud

kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); tarbija

varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); tarbija

varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste

võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Üldjuhul tuleb

krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto

väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See

tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et

tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Kohus peab

kontrollima vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist omal algatusel.

13. Kohus tuvastab hagile lisatud krediiditoimiku (Credit file) alusel, et laenutaotluses märkis

kostja, et ta elab oma vanematega, ta on vallaline, ülalpeetavad puuduvad, tal on kõrgharidus, tema

tööandja on ABB AS, kelle juures on kostja tööstaaž kuni 1 aasta. Tema igakuise sissetuleku

suurus on 2300 eurot, tal ei ole igakuiseid kohustusi, tema elamiskulud on 690 eurot. Hageja ei

teinud pensioniregistrisse päringut. EMTA andmetel oli kostja igakuise sissetuleku suurus

1905,51750 eurot. Kostja krediidivõimelisuse kontrolliks kasutatud pangakonto väljavõttelt ei

nähtunud igakuiseid regulaarseid sissetulekuid ega kohustusi. Krediiditoimikus on kostja

pangakonto väljavõte perioodi 28.02.2024 – 24.05.2024 kohta. Pangakonto väljavõttelt ei nähtu

kostja väidetud sissetulekute suurust ega elamiskulusid (bank statement). Pangakonto väljavõttelt

5 (8)

nähtub, et kostja on kulutanud regulaarselt arvestatavaid summasid väärtpaberite ostmiseks (nt

08.03.2024 summas 980,60 eurot, 11.03.2024 summas 998,93 eurot, 19.04.2024 summas 500

eurot). Pangakontolt nähtuvad ka mõned kanded eraisikute vahel. Eeltoodust järeldub, et hageja ei

ole esitanud kohtule tõendeid selle kohta, et ta oleks vastutustundliku laenamise põhimõtet

järginud, s.o hageja on esitanud väited, kuid mitte neid kinnitavaid tõendeid. Asjas ei ole tuginetud

asjaoludele ega neid kinnitavatele tõenditele, millest saaks järeldada, et kostja oleks tahtlikult

jätnud esitamata krediidiandja küsitud teabe või esitanud võltsitud andmeid.

14. VÕS § 4034 lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub vastutustundliku laenamise põhimõtet,

loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks sama seaduse § s 94 sätestatud intressimäär, kui see

ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Kostja poolt vaidlustamata asjaoludel ei ole

kostja lepingu alusel makseid teinud alates 13.08.2024. Hageja võlaarvestusest nähtub, et kostja

tegi lepingu alusel makseid kokku 484,32 eurot. Hageja 09.04.2025 võla ümberarvestusest nähtub,

et nõude ümberarvestamisel on hageja loobunud lepingu sõlmimise tasust, on loobunud

intressimäärast (st arvestanud intressimääraks 0%) ning samuti on hageja loobunud lepingu

igakuisest haldustasust ja võimalikest viivistest, mis on sissenõutavaks muutunud lepingu

kehtivuse ajal. Seega jäävad nimetatud nõuded rahuldamata. Eeltoodust tulenevalt nähtub, et

lugedes kogu kostja tasutud summa põhiosa maksete katteks, sattus kostja maksegraafiku järgi

võlgnevusse osaliselt 13.11.2024 maksega (osamaksest jäi tasumata 100,94 eurot, tasutud 0,27

eurot).

15. VÕS § 416 lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul

tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult

või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on

andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks

koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles

ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist

võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks.

Kostja jäi osaliselt võlgu 13.11.2024 makse, täielikult 13.12.2024 makse ja 13.01.2025 makse.

Kohus tuvastab, et hageja saatis 14.11.2024 kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse. Kuna kostja ei

tasunud võlgnevust ka talle selleks antud täiendava tähtaja jooksul, siis ütles hageja lepingu üles

13.01.2025. Kohtu hinnangul ei ole lepingu ülesütlemise avaldus kehtiv, kuna selle päeva seisuga

ei olnud kostja veel osaliselt/täielikult võlgnevuses kolme järjestikuse tagasimaksega. 13.01.2025

oli kolmanda makse tegemise tähtpäev. Vastavalt TsÜS § 137 lg-le 1 kui tähtpäeva saabumine on

määratud päevades või suuremates ajaühikutes arvutatava tähtajaga, möödub tähtaeg tähtpäeva

saabumise päeval kell 24.00, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus ei saa lugeda lepingut üles

öelduks alates 14.01.2025 (hageja esitas 09.04.2025 menetlusdokumendis vastava käsitluse).

Lepingu ülesütlemiseks on vajalik lepingu ülesütlemisele suunatud tahteavalduse esitamine, mis

vastab seaduse nõuetele nii vormilt kui sisult. Lepingut ei saa lugeda ülesöelduks kindlast

kuupäevast ilma nõuetele vastava tahteavalduseta, põhjusel, et mõistlikult võib eeldada, et

võlausaldaja soovib lepingu üles öelda esimesel võimalusel, kui selleks on materiaalsed eeldused

täidetud. Võttes arvesse eeltoodut on kohus seisukohal, et hageja ei ole lepingut kehtivalt üles

öelnud. Võttes arvesse eeltoodut on sissenõutavaks muutunud maksegraafikujärgsed maksed kuni

14.04.2025 kokku summas 630,22 eurot.

16. Hageja on taotlenud, et kohus mõistaks kostjalt välja tulevikus lepingu alusel sissenõutavaks

muutuvad maksed TsMS § 369 alusel. Kohtu hinnangul on TsMS § 369 kohaldamise eeldused

täidetud, kuna asjas tuvastatud asjaoludel tegi kostja viimase makse augustis 2024, samuti ei ole

kostja kohtumenetluses osalenud, mistõttu saab eeldada, et kostja vabatahtlikult oma kohustusi ei

täida. Kohus mõistab kostjalt välja põhiosamaksed, mis muutuvad tulevikus sissenõutavaks

perioodil 13.05.2025 – 14.05.2029.

17. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja

nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni

6 (8)

kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär,

millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui

seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja on

taotlenud, et kohus mõistaks kostjalt välja viivise seaduses sätestatud määras, arvestades iga

sissenõutavaks muutunud makse tegemise tähtpäevale järgnevast päevast. Tallinna

Ringkonnakohus on 07.10.2022 otsuses tsiviilasjas nr 2-21-119187 (p 13) asunud seisukohale, et

viivist on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral põhjendatud arvestada alates

ajast, mil tarbijale on tehtud teatavaks krediidiandja poolt uuesti määratud tagasimaksed, mis

arvestavad intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning tarbija satub nende tagasimaksete

tegemisega viivitusse. Praegusel juhul ei ole hageja kostjale uut tagasimaksegraafikut teatatud,

mistõttu ta ei ole saanud maksetega viivitusse sattuda. Seega jääb rahuldamata viivis juba

sissenõutavaks muutunud maksete osas. Kuna tulevikku suunatud maksed ei ole veel

sissenõutavaks muutunud, siis puudub hagejal nende osas kostja vastu viivisenõue. Kohus ei saa

kostjalt hageja kasuks välja mõista viivist, mille osas ei ole teada, kas vastav nõudeõigus tekib või

mitte.

18. Hageja palub kostjalt välja mõista vastavalt VÕS § 1132 lg 1 alusel võla sissenõudmiskulu

summas 15 eurot. VÕS § 4034 lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub vastutustundliku laenamise

põhimõtet, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks sama seaduse § s 94 sätestatud

intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija

krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Tallinna Ringkonnakohus on 16.03.2023 otsuses nr 2-18-

15885 (p 16.3) asunud seisukohale, et VÕS § 4034 lg 7 teine lause hõlmab ka sissenõudmiskulusid.

Eeltoodust tulenevalt jätab kohus rahuldamata hageja võla sissenõudmiskulude nõude summas 15

eurot.

19. TsMS § 173 lg 1 sätestab, et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise

rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt

hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

Kohus rahuldas hagi 70,83% ulatuses ja jättis hagi rahuldamata 29,17% ulatuses. Kohus jätab

menetluskulud 70,83% ulatuses kostja kanda ja 29,17% ulatuses hageja kanda.

20. Menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja

põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud

tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei

esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või

tsiviilasja materjalid (TsMS § 174 lg 1). Tsiviilasja materjalidest nähtub, et hageja menetluskuluks

on riigilõiv 840 eurot. Kohus on kontrollinud riigilõivu tasumist. Riigilõiv on vajalik ja

põhjendatud kulu, mis on hagimenetluse algatamise eelduseks. Kohus mõistab riigilõivu kostjalt

hageja kasuks välja. Hageja on kandnud kulusid lepingulisele esindajale. Lepinguline esindaja on

osutanud õigusabi hinnaga 120 eurot/tunnis. Hageja on kulutanud hagiavalduse kohtule

esitamiseks 1,5 tundi, s.o kokku 180 eurot. Kohus on seisukohal, et hageja lepingulise esindaja

tunnihind on mõistlik ja vastab mitteadvokaadist esindaja keskmise tunnitasu määrale. Kohus on

seisukohal, et ka osutatud õigusabi maht on mõistlik ja põhjendatud. Lisaks palub hageja mõista

TsMS § 172 lg 9 ja § 4842 alusel kostjalt välja 20 eurot kindlaksmääratud menetluskulu, mis on

tekkinud maksekäsu kiirmenetluses. Tegemist on vajaliku ja põhjendatud kuluga. Hageja on

kinnitanud, et kõik kulud on tekkinud seoses käesoleva kohtuasjaga. Kokku on hageja põhjendatud

ja vajalik menetluskulu 1040 eurot. Kostja ei ole menetluses osalenud ega ole seega

menetluskulusid kandnud. Kuna kohus jättis kostja kanda 70,83% menetluskuludest, siis on

põhjendatud kostjalt hageja kasuks välja mõista 736,63 eurot.

21. TsMS § 177 lg-le 2 märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramisel, et hüvitamisele

kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi

jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

7 (8)

(allkirjastatud digitaalselt)

8 (8)