2-24-18246/63 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Neve Uudelt, Ele Liiv, Siret Siilbek

Määruse tegemise aeg ja koht

29.04.2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-24-18246

Kohtuasi

Harku valla avaldus E.I kinnisele ööpäevaringsele

erihooldusteenusele paigutamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 11.03.2025 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

E.I määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja Harku vald (Harku Vallavalitsuse kaudu,

registrikood 75014132), seaduslik esindaja ES

Puudutatud isikud:

1) E.I (isikukood XXX), riigi õigusabi korras

määratud esindaja vandeadvokaadi abi Marika

Suurpere

2) Sotsiaalkindlustusamet (registrikood 70001975),

lepinguline esindaja Kairi Saar

3) Sihtasutus Viljandi Haigla (registrikood

90004585), lepinguline esindaja Annika Viimsalu

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 11.03.2025 määrus muutmata.

2. Jätta määruskaebus rahuldamata.

3. Jätta määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

2-24-18246

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi

taotlusele esitada ka määruskaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Harku vald (avaldaja) esitas 03.12.2024 Harju Maakohtule avalduse E.I (puudutatud isik

I) kinnisele ööpäevaringsele erihooldusteenusele paigutamiseks.

1.1. Avalduse kohaselt toodi puudutatud isik I 25.11.2024 kiirabiga Sihtasutuse Viljandi

Haigla psühhiaatriakliinikusse, kus ta viibis tahtest olenematul vältimatul psühhiaatrilisel ravil

Tartu Maakohtu määruse alusel (tsiviilasi nr 2-24-17799). Haiglaravile eelnevalt oli

puudutatud isik I alustanud psühhootilistel ajenditel matka Paldiskist Jõgevale, mille käigus

tema kehaline tervis halvenes – kiirabi hinnangul esines kerge alajahtumine. Haiglaravi ajal

oli puudutatud isik I personali suhtes korduvalt verbaalselt agressiivne, ähvardav, ta ei allunud

kodukorrale ning üritas raviarsti lüüa rusikaga näo piirkonda ja sülitas meditsiinitöötajate

peale. Hoolimata alustatud ravist oli ta jätkuvalt agressiivne ja ähvardav. Puudutatud isikul I

diagnoositi raske psüühikahäire – maniakaalne skisoafektiivne häire (RHK-10 järgi F25.0) ja

alkoholi kuritarvitamine, millest tulenevalt ta ei suuda adekvaatselt hinnata oma tervislikku

seisundit, tegevuste tagajärgi ega ravivajadust.

1.2. Puudutatud isik I on 2018. aastast olnud Harki valla laste heaoluspetsialistide vaateväljas

oma ebaadekvaatse käitumise tõttu ning ta on vajanud ka politsei sekkumist. Puudutatud isik I

haigestus 2018. aastal, kui tal tekkisid lembeluulumõtted oma ülemuse suhtes ning laialdased

suhtumis-, tähendus-, seletus- ja kahjustusluulumõtted. Puudutatud isik I oli kõikuva

meeleoluga, käitus ebaadekvaatselt ja agressiivselt: karjus, märatses, hoidis elukaaslast

füüsiliselt kinni. Lisaks hakkas ta suurtes kogustes alkoholi tarbima ning tegi ettevalmistusi

enesetapuks, mistõttu ta hospitaliseeriti esmakordselt 13.03.2018 psühhiaatriakliinikusse.

1.3. Haigestumisest alates on puudutatud isik I viibinud korduvalt tahtest olenematul ravil,

mille foonil tema seisund stabiliseerus ja meeleolu paranes, kuid haiglast koju naastes

katkestas ta määratud toetusravi. Sellega kaasnes tervisliku seisundi halvenemine,

märatsemishood ja ohtliku käitumise süvenemine, mistõttu ta muutus ohtlikuks. 2024. aastal

oli puudutatud isik I mitmel korral tahtest olenematul ravil.

1.4. Puudutatud isik I pöördus 07.10.2024 avaldaja poole murega, et korteriomanik viskab ta

järgmisel päeval tänavale ja tal pole kuhugile minna. Kuuldes, et vallal ei ole koheselt vaba

sotsiaalpinda pakkuda, lubas ta tulla vallamaja ette telkima. 08.10.2024 hindasid

sotsiaalhoolekandespetsialistid kodukülastuse käigus puudutatud isiku I abi- ja toetusvajadust,

mille tulemusest nähtus, et ta vajab erakorraliselt toetust elupaiga üürimiseks ja

toetusmeetmeid psüühikahäirega toimetulemiseks. Olemasolevast elupaigast palus omanik

puudutatud isikul I lahkuda tekkinud kommunaalvõla tõttu. Puudutatud isiku I sõnul oli ühistu

arveid võltsinud.

1.5. Puudutatud isik I vabastas korteri ja läks telkima. 24.10.2024 läksid

sotsiaalhoolekandespetsialistid olukorda kontrollima. Puudutatud isik I väitis, et on skautide

ellujäämisõppustel ja ei tea, kui kaua õppus kestab. Ainsa toetusmeetmena oli isik valmis

vastu võtma iganädalast toiduabi. Halbadele ilmastikutingimustele vaatamata veetis isik telgis

ligikaudu kaks nädalat. Peale seda ööbis isik hostelis ja oli öömajas varjupaigateenusel, mille

2-24-18246

eest tasus avaldaja. Teenuseosutaja sõnul käitus puudutatud isik I üleolevalt ja muutus

korduvalt verbaalselt agressiivseks.

1.6. Puudutatud isik I käis 12.11.2024 vallavalitsuses sotsiaal- ja tervishoiuosakonna

spetsialistide vastuvõtul. Kohtumise käigus lepiti kokku, et puudutatud isik I otsib ajutiseks

elupaigaks üürikorteri ja avaldaja tasub esmased kulud. 14.11.2024 teatas puudutatud isik I, et

ta on sõlminud üürilepingu Paldiski linnas asuva korteri kasutamiseks. Avaldaja tasus

kokkulepitud summa üürileandjale. Alates 08.12.2024 on puudutatud isiku I elukohta

Paldiskis tehtud korduvalt politsei väljakutseid tema ebaadekvaatse käitumise tõttu. Sel

perioodil pöördus puudutatud isiku I õde häirekeskusesse ja palus teda kontrollima minna,

kuna puudutatud isik I väljendas suitsiidimõtteid. Ka puudutatud isiku I vend kinnitas õe

sõnu. Korteri omanik on avaldajale edastanud mitu kirja seoses puudutatud isiku I

ebaadekvaatse käitumisega ja palunud abi olukorraga toimetulemiseks, kuna naabrid kardavad

puudutatud isikut I.

1.7. Puudutatud isikut I on nõustatud taotlema sotsiaalse rehabilitatsiooni teenust ja toetavaid

erihoolekandeteenuseid. Üldhooldusteenust ei ole puudutatud isikule I pakutud, kuna teenus

ei vasta tema terviseseisundile ega abivajadusele (isik ei vaja isikuabiteenust ega

hooldustoiminguid). Puudutatud isik I on keeldunud varasematel aastatel talle ja perele

pakutud psühholoogilisest nõustamisest ja pereteraapiateenusest. 2024. aastal keeldus

puudutatud isik I kõikidest talle pakutud toetavatest teenustest põhjendusel, et ta ei ole haige,

ei vaja ravimeid ega muid toetusmeetmeid. Isikule tugimeetmeid pakkunud

sotsiaalhoolekandespetsialistidega on ta järjepidevalt käitunud üleolevalt ning nõudnud, et

nad esitaksid talle psühhiaatriakliiniku väljastatud tõendi, et neil ei ole diagnoositud

psüühikahäireid. Puudutatud isik I nõustus vabatahtlikult vastu võtma ainult toiduabi ja

rahalist toetust elupaiga saamiseks.

1.8. Puudutatud isiku I hinnangul ei ole tal psüühikahäireid ning ta ei vaja ravi ega ravimeid.

Avaldaja leiab, et ravi ja järelevalveta jätmisel ohustab puudutatud isik I psüühikahäirest

tuleneva ettearvamatu ja ohtliku käitumise tõttu iseenda ning teiste elu, tervist ja julgeolekut.

Sellele viitavad puudutatud isiku I paranoilised mõtted, luulud, ärrituvus ja konfliktsus. Ilma

toetusmeetmeid rakendamata on puudutatud isiku I ohtlikkus endale ja teistele lähitulevikus

pigem tõenäoline, kuna puudutatud isikul I puudub mõistmine oma tervislikust seisundist, ta

ei tarvita talle määratud ravimeid ning liigtarvitab alkoholi, mis muudab tema käitumise ja

ettearvamatuks ja ohtlikuks. Pärast tahtest olenematut ravi on puudutatud isik I lõpetanud

ravimite manustamise ja ei ole arsti poole pöördunud. Puudutatud isik I vajab järjepideva ravi

tagamiseks juhendamist ja järelevalvet, mis on tagatud teenusena erihoolekandeasutuses.

Puudutatud isiku I terviseseisundist lähtuvalt ei ole tõenäoline tema iseseisev toimetulek

vähem piiravamates tingimustes.

Puudutatud isikute seisukohad

2. Maakohus kuulas puudutatud isiku I ära 18.02.2025 tema viibimiskohas SA Põhja-Eesti

Regionaalhaigla (PERH) psühhiaatriakliinikus. Puudutatud isik I leiab, et ta on normaalselt

toimiv inimene ja teda ei peaks kinnisesse asutusse paigutama. Puudutatud isik I on teadlik, et

tal on diagnoositud skisoafektiivne häire, kuid tal on diagnoosidest ükskõik. Puudutatud isik I

kinnitas alkoholi ja sigarettide tarvitamist.

3. Puudutatud isikule I määratud esindaja palub jätta avalduse rahuldamata.

2-24-18246

3.1. Ekspert on puudutatud isiku I ohtlikkust hinnanud pinnapealselt. Puudutatud isiku I

käitumine võib tunduda bravuurikas ja ta julgeb oma arvamust julgelt väljendada. Võimalik,

et puudutatud isikul I esinevad aeg-ajalt vihapursked, ta võib olla konfliktne ning ebameeldiv.

Puudutatud isikul I on probleem alkoholi tarvitamisega, ta on sattunud eluraskustesse ning on

seetõttu pidevas stressis. Samuti tekitab temas trotsi asjaolu, et teda on korduvalt paigutatud

psühhiaatriakliinikusse. Samas ei esine niivõrd tõsist ohtu puudutatud isikule I endale ja

teistele, et ta tuleks paigutada kinnisesse asutusse.

3.2. Puudutatud isikule I ei ole pakutud meetmeid, mille riive tema vabadusele oleks väiksem.

Ekspertiisiaktist nähtuvalt suutis puudutatud isik I varasemalt ravimeid võtta ning regulaarselt

psühhiaatri juures käia. Pole välistatud, et piisava abi ja toetuse korral jätkab puudutatud isik I

ravi vabatahtlikult. Puudutatud isik I on pöördunud korduvalt ravile vabatahtlikult, mistõttu ei

saa väita, et tal puudub haigusteadvus täielikult. Puudutatud isik I selgitas ka esindajale, et ta

soovib jätkata ravi Tartu Ülikooli Kliinikus, kus lähenetakse tema probleemile süvitsi.

Puudutatud isiku I selgituste kohaselt on ta viibinud PERH-i psühhiaatriakliinikus neli korda

ja selle aja jooksul ei ole tema raviskeemi muudetud. Kasutatakse ravimeid, millised teevad

puudutatud isik I enesetunde halvaks, mistõttu ta ei soovi neid ravimeid vabatahtlikult võtta.

4. Sotsiaalkindlustusamet ei toetanud avaldust.

Avalduses on kirjeldatud mitmeid puudutatud isikut I ennast ja teisi ohustava käitumise

ilminguid. Ravita jäämisel on puudutatud isik I ohtlik eelkõige endale, kuna ta ei suuda oma

tegusid juhtida ega saa nende tagajärgedest aru, kuid ravimite võtmine on tagatud ka vähem

vabadust piiravate sotsiaalhoolekandeteenuste kaudu. Sotsiaalkindlustusamet leiab, et

puudutatud isiku I ohtlikkus endale ja teistele on leidnud küll kinnitust, kuid olukorda on

võimalik ennetada muude, vähem vabadust piiravate meetmetega. Puudutatud isiku I puhul ei

ole kasutatud ööpäevaringse toetusvõimalusega sotsiaalhoolekandelist abi. Eelnevalt tuleks

kasutada muid, vähem vabadust piiravaid meetmeid. Nendeks on väljaspool kodu osutatav

üldhooldusteenus, sotsiaalse rehabilitatsiooni ja erihoolekandeteenused. Kõikide teenuste

aluseks on teenusesaaja vaba tahe ja soov oma elus muutusi ellu viia.

5. Sihtasutuse Viljandi Haigla (puudutatud isik III) arvamuse kohaselt viibis puudutatud isik I

nende juures ravil esmakordselt 25.11.2024–06.12.2024 esialgu enda nõusolekul, kuid hiljem

vormistati otsus tahtest olenematu ravi kohta, kuna haiguse ägenemise tõttu oli puudutatud

isik I agiteeritud, ähvardas vägivallaga, püüdis personali rünnata ning vajas nii

medikamentoosse kui ka mehaaniliste ohjeldusmeetmete rakendamist. Puudutatud isiku I

seisundi stabiliseerimiseks taasalustati haiglaravi ajal meeleolu stabiliseerivat ja

antipsühhootilist ravi ning talle anti rahustit. Ravi foonil langes tahtest olenematu ravi

kohaldamise alus ära.

Puudutatud isikul I puudub haigusteadvus, ta on enda hinnangul terve ning ei ole nõus

ravimeid haiglaravi järgselt võtma. Hoolimata mitmest statsionaarsest ravist, on 2024. aastal

realiseeritud ainult 2024. a aprillis väljakirjutatud retseptid, millest korrektse raviskeemi

järgmisega jätkub ligikaudu kaheks kuuks. 2024. a juulis toimunud haiglaravi järgselt ei

realiseerinud puudutatud isik I talle väljastatud ravimeid. Puudutatud isik I nõustub küll

ambulatoorselt pöörduma psühhiaatri vastuvõtule, kuid keeldub jätkamast medikamentoosset

ravi ambulatoorselt. Stabiilse seisundi ja raviefekti tagamiseks ning haiguse ägenemiste

ennetamiseks vajab puudutatud isik I pikaajalist toetusravi kontrollitud keskkonnas. Ravimata

jätmisel on tõenäoline jätkuv haigussümptomaatika, sealhulgas psühhootiliste ja afektiivsete

sümptomite püsimine, mille tõttu võib puudutatud isik I potentsiaalselt muutuda agiteerituks,

2-24-18246

agressiivseks, käitumine võib muutuda ebaadekvaatseks ja sihipäratuks ning sellest tulenevalt

võib ta ohustada nii ennast kui ka teda ümbritsevaid inimesi.

Maakohtu määrus ja põhjendused

6. Harju Maakohus rahuldas 11.03.2025 määrusega avalduse ning otsustas paigutada

puudutatud isiku I kinnisesse asutusse ööpäevaringse tugevdatud järelevalvega

erihoolekandeteenusele alates 11.03.2025 üheks aastaks, s.o kuni 11.03.2026 (kaasa arvatud).

6.1. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt esineb puudutatud isikul I raske psüühikahäire –

maniakaalne skisoafektiivne häire (F25.0), mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada

ja seda juhtida. Seega vajab ta pidevat psühhiaatrilist ravi. Puudutatud isik I ei mõista oma

raskest psüühikahäirest tulenevalt ravivajadust, mistõttu ravi katkemisel tema seisund

halveneb. See puudutatud isiku I enese ja teiste elule ja tervisele ohtliku agressiivse

käitumiseni ning on ohuks tema toimetulekule. Puudutatud isiku I käitumine on püsivalt

mõjutatud meelepetetest ja luulumõtetest ning ta võib olla impulsiivne, agressiivne ja

ettearvamatu käitumisega. Puudutatud isik I vajab raske psüühikahäire tõttu ravi manustamist

kontrollitult ning jälgimist ravi regulaarsuse tagamiseks, mistõttu on vajalik tema ravi ja

viibimine tugevdatud järelevalvega ööpäevaringsel erihooldusteenusel. Eksperdi arvates pole

puudutatud isiku I puhul võimalik kohaldada muid abimeetmeid.

6.2. On alust arvata, et puudutatud isik I on hoolekandeasutusse ööpäevaringsele

erihooldusteenusele paigutamata jätmise korral nii käesoleval ajal kui ka lähemas tulevikus

ohtlik endale ja teistele. Isiku ohtlikkuse tuvastamine ei eelda, et ta oleks juba jõudnud enda

või teiste isikute elu või tervist kahjustada. Ohtlikkusele viitab puudulik haiguskriitika, kui

isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest. Ohtlikkus saab eelkõige väljenduda füüsilises ohus

isiku enda või teiste isikute elule või tervisele, mh kalduvuses vägivallale või suitsiidile.

6.3. Puudutatud isiku I psüühikahäire ei võimalda tal mõista oma haiguse olemust ega tegude

tagajärgi. Puudutatud isik I on ajendatud luulumõtetest, tal esinevad nii depressiivsed kui ka

maniakaalsed episoodid. Puudutatud isik I on korduvalt avaldanud suitsiidimõtteid.

Psüühikahäirest tingituna on ta üritanud ennast vigastada või ähvardanud sellega, ähvardanud

haigla personali vägivallaga ja üritanud neid rünnata. Samuti on ta olnud nii füüsiliselt kui ka

vaimselt vägivaldne nii enda laste kui ka oma lapse alaealise sõbra suhtes; puudutatud isiku I

mõlemad lapsed on vajanud psühholoogi abi. Lisaks on puudutatud isiku I puhul ohuteguriks

alkoholi kuritarvitamine, mis muudab tema käitumise veelgi ettearvamatumaks. Puudutatud

isikul I on olnud mitmeid kordi politseiga kokkupuuteid joobeseisundi tõttu. Ta käitub sageli

impulsiivselt, ei taju ohtu, samuti on ta korduvalt muutunud agressiivseks ja sattunud

konfliktsetesse olukordadesse. Probleemi põhjusena enda käitumist puudutatud isik I ei näe.

6.4. Puudutatud isik I on olnud psühhiaatriakliinikus statsionaarsel ravil seitsmel korral. 2024.

aastal oli puudutatud isik I tahtest olenematul ravil neljal korral. Puudutatud isik I läks

20.01.2025 vabatahtlikult ravile sihtasutusse Tartu Ülikooli Kliinikum (psühhiaatriaosakond)

ja lahkus ravilt 06.02.2025. Kohus kohaldas tsiviilasjas nr 2-25-2528 puudutatud isiku I

suhtes taas tahtest olenematut ravi (periood 17.02.2025–28.03.2025).

6.5. Muude abinõude kasutamine puudutatud isiku I suhtes ei ole võimalik. Tal puudub

haiguskriitika – milles veendus kohus ka tema ärakuulamisel – ning väljaspool haiglaravi ta

ravimeid ei tarvita. Puudutatud isik I ei läinud kokkulepitud visiitidele 11.09.2024 ja

20.11.2024 psühhiaatriakliinikusse. Puudutatud isik I on varem vabatahtlikult ravile läinud

(viimati 20.01.2025), kuid vabatahtlik ravi on jäänud lühiajaliseks ning seejärel on puudutatud

2-24-18246

isik I ikkagi suunatud tahtest olenematule ravile. Raviga puudutatud isiku I seisund paraneb

niivõrd, et tahtest olenematu ravi kohaldamise vajadus langeb ära, kuid lühiajalise ravi

jooksul ei ole luulumõtted taandunud ja ka tulevikus on see ilma pikemaajalise ravita

ebatõenäoline. Senise raviajaloo ja käitumise põhjal on tõenäoline, et psühhiaatriakliinikus

ravi vabatahtliku jätkamise korral jääks see lühiajaliseks, arvestades, et puudutatud isik I on

enda hinnangul terve ning ravile on ta enda sõnul läinud just selle kinnitamiseks.

6.6. Ööpäevaringsele järelevalvega teenusele suunamine on võimalik vaid puudutatud isiku I

nõusolekul. Isegi kui ta nõustuks asjaomase teenuse saamisega, oleks küsitav vabatahtlik

teenusele jäämine, kuivõrd puudutatud isik I peab ennast psüühiliselt terveks ja ravi

ebavajalikuks, ei ole sageli koostööaldis ja on haigla personali suhtes olnud agressiivne.

Seega ei ole muude meetmete kohaldamine võimalik. Puudutatud isiku I vaimne tervis on

viimase aasta jooksul halvenenud, millest on tingitud ka korduvad paigutamised tahtest

olenematule ravile. Tõenäosus, et puudutatud isik I vajab lähitulevikus uuesti tahtest

olenematu ravi kohaldamist, on seni teadaolevatel andmetel suur. Selliselt ei ole puudutatud

isikule I tagatud talle vajalik pikaajaline toetusravi kontrollitud keskkonnas. Lühiajalise

statsionaarsel ravil viibimise puhul ei ole tõenäoline luulumõtete ja sellest tulenevalt ka

ohtliku käitumise taandumine.

6.7. Piirangu kohaldamine on vajalik meede ning ühegi vähem vabadust piirava meetmega ei

ole võimalik puudutatud isikut I abistada. Rakendades ööpäevaringset erihooldusteenust

kohtumääruse alusel, on puudutatud isik I võimalik paigutada keskkonda, kust tal pole

võimalik omavoliliselt lahkuda ning lisaks regulaarsele ravile saab rakendada muid käitumist

korrigeerivaid meetmeid.

Määruskaebus

7. Puudutatud isik I esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määrus tühistada ja teha uus

määrus, millega jätta avaldus rahuldamata.

7.1. Puudutatud isik I ei nõustu maakohtuga, et tema hoolekandeasutusse ööpäevaringsele

erihooldusteenusele paigutamata jätmisel oleks ta ohtlik iseendale või teistele. Maakohus ei

ole määruses kirjeldanud konkreetseid ohtlikke olukordi.

7.2. Samuti ei nõustu puudutatud isik I psühhiaatrite hinnanguga tema ohtlikkuse kohta.

Puudutatud isik I võib küll käituda bravuurikalt ja olla verbaalselt agressiivne, kui tunneb, et

temaga käitutakse ebaõiglaselt, kuid ta ei ole suitsiidne ega füüsiliselt vägivaldne. Avalduses

on kirjeldatud küll mitmeid olukordi, kus puudutatud isik I on käitunud ebakohaselt, kuid

selline käitumine ei saa tingida tema kinnisese asutusse paigutamist. Maakohus ei saa enda

arvamuse põhjendamisel tugineda üksnes eksperdiarvamusele, vaid peab eksperdiarvamust

kriitiliselt analüüsima ja hindama koos teiste tõenditega.

7.3. Avalduse rahuldamiseks puudub alus, kuna puudutatud isikule I ei ole antud

ööpäevaringse toetusvõimalusega sotsiaalhoolekandelist abi. Seetõttu ei saa nõustuda

maakohtu seisukohaga, et muude abinõude kasutamine ei ole võimalik. Puudutatud isik I on

hetkel psühhiaatriakliinikust välja kirjutatud, kuna arst leidis, et tema seisund on stabiilne.

Uus kohtumine on kokkulepitud 07.05.2025. Puudutatud isikul I on olemas kindel elukoht

ning ta peab läbirääkimisi töökoha üle.

7.4. Puudutatud isik I ei vaidle vastu sellele, et tal esineb raske psüühikahäire.

2-24-18246

Menetlusosaliste seisukohad ja menetluse edasine käik

8. Avaldaja vaidleb määruskaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

9. Puudutatud isik II jäi oma varasemate seisukohtade juurde ning leiab, et avalduse

rahuldamiseks puudub vajadus.

10. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning

määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Määruskaebus tuleb

jätta rahuldamata ja maakohtu määrus TsMS § 657 lg 1 p 1 ja § 659 alusel muutmata.

12. Sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 105 lg 1 kohaselt paigutatakse täisealine isik

hoolekandeasutusse ööpäevaringset erihooldusteenust saama tema nõusolekuta, kui esinevad

kõik järgmised asjaolud: 1) täisealisel isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet

oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) täisealine isik on endale või teistele ohtlik, kui

ta jäetakse paigutamata hoolekandeasutusse ööpäevaringset erihooldusteenust saama; 3)

varasemate abimeetmete rakendamine ei ole osutunud küllaldaseks või muude abimeetmete

kasutamine ei ole võimalik. SHS § 105 lg 5 kohaselt võib kohus paigutada täisealise isiku

tema nõusolekuta hoolekandeasutusse hooldamisele kuni üheks aastaks kohtumääruse

tegemisest arvates. Kui nimetatud tähtaja möödumisel ei ole ära langenud käesoleva

paragrahvi lõikes 1 loetletud asjaolud, võib kohus täisealise isiku elukohajärgse valla- või

linnavalitsuse või seadusliku esindaja taotluse alusel pikendada täisealise isiku

hoolekandeasutuses nõusolekuta hooldamise tähtaega kuni ühe aasta kaupa. TsMS § 538 lg 2

järgi ei või isikut kinnisesse asutusse paigutada kauemaks kui üheks aastaks määruse

tegemisest arvates, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

13. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et asja materjalidest nähtuvalt on täidetud SHS §

105 lg 1 p-s 1 sätestatud eeldus. Psühhiaater JM 10.02.2025 arvamuse kohaselt esineb

puudutatud isikul I raske psüühikahäire – maniakaalne skisoafektiivne häire (F25.0), mis

piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida. Haigusest tulenevalt ei suuda

puudutatud isik I enda emotsioone, impulsse ja käitumist kontrollida. Ta võib käituda

ebaadekvaatselt, on ohtlik iseendale ja teistele ning võib sattuda ebaturvalisse situatsiooni (dtl

158). Raske psüühikahäire olemasolu puudutatud isik I määruskaebuses ei vaidlusta.

14. Riigikohus on rõhutanud, et isiku ohtlikkust tuleb hinnata pigem kõrgendatud standardite

kohaselt ning ohtlikkust ei saa põhjendada üldise isiku käitumist iseloomustava omadusena,

vaid seda tuleb analüüsida konkreetsel juhtumil eraldi ning tuvastada ohtlikkus lähituleviku

mõttes väga piiratud ajalise distantsiga ja et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui

tõenäoline. Isiku ohtlikkuse tuvastamine SHS § 105 kohaldamisel ei eelda, et ta oleks juba

jõudnud enda või teiste isikute elu või tervist kahjustada. Samas peab kohtutel olema

konkreetsete asjaolude põhjal piisavalt alust arvata, et isik võib lähitulevikus seda pigem

kindlasti kui tõenäoliselt teha. Isiku suutmatus iseseisvalt oma elu korraldada ning ravimeid

võtta ei tähenda tingimata tema ohtlikkust iseendale või teistele, kuid ohtlikkusele võib viidata

puudulik haiguskriitika, kui isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (RKTKm 14.02.2018,

2-24-18246

2-15-3662/92, p 14.1). Isiku ohtlikkus saab väljenduda eelkõige füüsilises ohus tema enda või

teiste isikute elule või tervisele, mh kalduvuses vägivallale või suitsiidile (RKTKm

02.03.2007, 3-2-1-145-06, p 19).

15. Isiku paigutamiseks hoolekandeasutusse ööpäevaringset erihooldusteenust saama tema

nõusolekuta ei piisa üksnes kaugemas minevikus toimunud sündmustega arvestamisest, vaid

hinnata tuleb vahepeal toimunud arenguid ja isiku enda suhtumise võimalikku muutumist ning

analüüsida ka eelmise kohtulahendi järel toimunut. Isiku kinnises asutuses viibimise

perioodiline kontroll ja seal viibimise pikendamise otsustamine kaotaks mõtte, kui iga kord

võetaks arvesse üksnes kaugemas minevikus toimunud samu sündmusi (RKTKm 07.06.2014,

3-2-1-33-14, p 16; RKTKm 30.04.2013, 3-2-1-44-13, p 16).

16. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et puudutatud isik I on hoolekandeasutusse

ööpäevaringsele erihooldusteenusele paigutamata jätmise korral nii käesoleval ajal kui ka

lähemas tulevikus ohtlik endale ja teistele. Ringkonnakohtu hinnangul väljendub isiku

ohtlikkus eelkõige füüsilises ohus teda ümbritsevate inimeste elule ja tervisele, ning

arvestades viimasel aastal aset leidnud sündmusi on isiku ohtlikkus teiste elule ja tervisele

lähitulevikus pigem kindel kui tõenäoline. Puudutatud isik I on ajendatud luulumõtetest, tal

esinevad nii depressiivsed kui ka maniakaalsed episoodid. Puudutatud isik I on korduvalt

avaldanud suitsiidimõtteid. Psüühikahäirest tingituna on ta üritanud ennast vigastada või

ähvardanud sellega, ähvardanud haigla personali vägivallaga ja üritanud neid rünnata. Samuti

on puudutatud isik I olnud nii füüsiliselt kui ka vaimselt vägivaldne nii enda laste kui ka oma

lapse alaealise sõbra suhtes. SA Viljandi Haigla psühhiaatriakliiniku 17.12.2024 arvamuse ja

10.02.2025 eksperdiarvamuse kohaselt ei võimalda puudutatud isiku I psüühikahäire tal

mõista oma haiguse olemust ega tegude tagajärgi. Nõustuda tuleb ka sellega, et puudutatud

isiku I puhul on täiendavaks ohuteguriks alkoholi kuritarvitamine, mis muudab tema

käitumise veelgi ettearvamatumaks. Seega on täidetud SHS § 105 lg 1 p-s 2 toodud eeldus.

17. Ringkonnakohtu hinnangul on täidetud ka SHS § 105 lg 1 p-s 3 sätestatud eeldus, mille

järgi ei ole varasemate abimeetmete rakendamine osutunud küllaldaseks ja muude

abimeetmete kasutamine ei ole võimalik.

17.1. Puudutatud isik I haigestus 2018. aastal ning haigushoos käitus ta agressiivselt lähedaste

suhtes ning tegi valmistusi enesetapuks (dtl 154). Avaldaja on selgitanud, et on puudutatud

isiku I perekonnaga tegelenud alates 2018. aastast ning puudutatud isiku I vaimse tervise

probleemid on tekitanud olukordi, kus ta on olnud nii füüsiliselt kui ka vaimselt vägivaldne

oma laste, laste isade ja laste sõprade suhtes (dtl 51).

17.2. Puudutatud isiku I elukohta Paldiski linnas on tehtud korduvalt politsei väljakutseid

tema ebaadekvaatse käitumise tõttu (dtl 16, 117–121). Puudutatud isiku I õde on pöördunud

häirekeskusesse ja palunud puudutatud isikut I kontrollima minna, kuna puudutatud isik I

väljendas suitsiidimõtteid (dtl 114). 2024. aastal viibis puudutatud isik I tahtest olenematul

ravil neljal korral. Viimasel juhul saabus isik raviasutusse alajahtununa. Haiglaravi ajal

Viljandi Haigla psühhiaatriakliinikus oli puudutatud isik I personali suhtes korduvalt

verbaalselt agressiivne ja ähvardav. Lisaks üritas ta raviarsti lüüa rusikaga näo piirkonda ja

sülitas teiste meditsiinitöötajate peale (dtl 95, 153).

17.3. Puudutatud isik I läks 20.01.2025 vabatahtlikult ravile Tartu Ülikooli Kliinikumi

psühhiaatriaosakonda, kuid 06.02.2025 lahkus ravilt. Puudutatud isik I hospitaliseeriti juba

17.02.2025 politsei ja kiirabi kaasabil PERH-i psühhiaatriakliinikusse. Ravi lõpetati

2-24-18246

10.03.2025. Avaldaja tõi esile, et puudutatud isiku I ebaadekvaatse ja ohustava käitumise tõttu

on politsei algatanud 2025. aastal isiku suhtes kriminaalmenetlusi (dtl 155 ja 237).

17.4. Toimiku materjalidest nähtub, et puudutatud isik I jätab haiguskriitika puudumise tõttu

pärast haiglast vabanemist ravimite tarvitamise unarusse, mis toob kaasa tema tervisliku

seisundi halvenemise. Puudutatud isik I kinnitas maakohtule ärakuulamisel alkoholi

tarvitamist (dtl 199).

17.5. Psühhiaater JM 10.02.2025 arvamuse järgi vajab puudutatud isik I regulaarseid

toetavaid teenuseid. Puudutatud isik I ei ole võimeline olukorra, ohtu ja riski tõsidust

adekvaatselt hindama. Tema iseseisev toimetulekuvõime on võimalik kontrollitud keskkonnas

ning järelvalve, kõrvalabi- ja suunamisega.

17.6. Arvestades, et puudutatud isikul puudub haiguskriitika, ta ei ole võimeline iseseisvalt

täitma ravisoovitusi ning esineb oht puudutatud isikut ümbritsevate isikute elule ja tervisele,

siis ei ole ringkonnakohtu hinnangul muude abinõude kohaldamine piisav ega võimalik.

Ringkonnakohus leiab, et puudutatud isiku seisundi stabiliseerumist ja paranemist väljaspool

kinnist hoolekandeasutust ei ole hetkel võimalik tagada. Puudutatud isik vajab pikaaegset

stabiilset keskkonda, kus talle on tagatud ravi- ja hooldusteenused, mis võimaldavad tema

tervislikku seisundit (sh agressiivsust ja ohtlikkust teiste inimeste suhtes) kontrolli all hoida.

Psühhiaater JM 10.02.2025 arvamuse järgi on puudutatud isiku I ravimata jätmisel tõenäoline

jätkuv haigussümptomaatika, sealhulgas psühhootiliste ja afektiivsete sümptomite püsimine,

mille tõttu võib puudutatud isik I muutuda agiteerituks, agressiivseks, tema käitumine võib

muutuda ebaadekvaatseks ja sihipäratuks, ning sellest tulenevalt võib puudutatud isik I

ohustada nii ennast kui ka teda ümbritsevaid inimesi (dtl 158–159). Skisoafektiivne häire on

kroonilise kuluga haigus, mille tõttu vajab puudutatud isik I pidevat psühhiaatrilist ravi.

18. Eeltoodud põhjendustest tulenevalt on SHS § 105 lg-s 1 sätestatud tingimused täisealise

isiku ilma tema nõusolekuta kinnisesse asutusse paigutamise pikendamiseks täidetud.

19. Määruskaebuse menetlemisest tingitud menetlusosaliste menetluskulud jäävad TsMS §

172 lg 1 alusel menetlusosaliste enda kanda ning puudutatud isikule riigi õigusabi korras

määratud esindaja tasu ja kulud TsMS § 172 lg 3 alusel Eesti Vabariigi kanda. Riigi õigusabi

korras määratud esindaja tasu taotluse on Harju Maakohus lahendanud 04.04.2025 määrusega.

(allkirjastatud digitaalselt)