3-25-656/7 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

Tartu kohtumaja

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-25-656

Määruse kuupäev

28. aprill 2025

Kohtunik

Juhan Siider

Kohtuasi

X-i kaebus Viru Vangla keelamiseks võimaldada telesilla

vahendusel lühiajalisi kokkusaamisi üksnes vangistusseaduse §

25 lg-s 1 nimetatud isikutega

Menetlusosalised

Kaebaja X

Vastustaja Viru Vangla, volitatud esindaja Eve Kangro

RESOLUTSIOON

1. Lõpetada haldusasja nr 3-25-656 menetlus.

2. Jätta X-i taotlus Viru Vanglale rahatrahvi määramiseks rahuldamata.

3. Jätta kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv

Eesti Vabariigi kanda. Muud menetluskulud jätta poolte endi kanda.

4. Tühistada Tartu Halduskohtu 26. märtsi 2025. a määruse resolutsiooni punktiga 6

kohaldatud esialgne õiguskaitse.

5. Asendada avaldatavas kohtulahendis kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse resolutsiooni punktide 1-4 peale võib esitada määruskaebuse Tartu

Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates (halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 155 lg 5, § 204 lg 1, § 248 lg 4).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X (kaebaja) esitas Viru Vanglale 2024. a lõpus ja 2025. a alguses mitmeid taotlusi

võimaldada telesilla vahendusel lühiajalisi kokkusaamisi perekonnaliikmete ja teiste

isikutega. Viru Vangla rahuldas osad kaebaja taotlused, kuid jättis mitmed kaebaja taotlused

rahuldamata põhjendusel, et telesilla vahendusel võimaldatakse lühiajalisi kokkusaamisi

üksnes vangistusseaduse (VangS) § 25 lg-s 1 sätestatud isikutega.

2. Kaebaja esitas 14. jaanuaril 2025 Viru Vanglale vaide, milles vaidlustas asjaolu, et vangla

ei võimalda kaebajale telesilla vahendusel lühiajalisi kokkusaamisi advokaadiga, ametnikega

3-25-656

ja teiste lähedaste isikutega. Vanglal ei ole õigus lubada telesilla vahendusel lühiajalisi

kokkusaamisi üksnes VangS § 25 lg-s 1 nimetatud isikutega, vaid vangla peab lähtuma VangS

§ 24 lg-st 1. Vangla peab lõpetama telesilla vahendusel kokkusaamiste piiramise.

3. Viru Vangla tagastas 6. märtsi 2025. a otsusega nr 1-8/2-25/12-2 kaebaja vaide

haldusmenetluse seaduse (HMS) § 79 lg 1 p 1 alusel põhjendusel, et isikul puudub õigus vaiet

esitada. VangS § 24 lg 1 ei anna kaebajale õigust saada lühiajalist kokkusaamist telesilla

vahendusel, vaid loob selleks võimaluse, kui on olemas vastav võimekus. Käesolevalt on

telesilla vahendusel lühiajaliste kohtumiste võimaldamisega tegemist pilootprojektiga, mille

raames testitakse ja arendatakse telesilla tehnilist võimekult järk-järgult. Kuna kinnipeetava

vanglavälise suhtlemise eesmärk on soodustada kinnipeetava kontakte perekonna, sugulaste ja

teiste lähedaste inimestega, et vältida kinnipeetava sotsiaalsete sidemete katkemist, on

vanglateenistus loonud võimaluse telesilla vahendusel kokkusaamisteks lähedastega, kes on

loetletud VangS § 25 lg-s 1.

4. Kaebaja esitas 11. märtsil 2025 vanglale vaide seoses telesilla vahendusel kokkusaamiste

võimaldamata jätmisega. Kaebaja põhjendab, et talle ei võimaldatud lühiajalist kokkusaamist

telesilla vahendusel erinevate isikutega 11., 12., 22., 27. ja 28. veebruaril 2025 põhjendusel, et

isikud ei kuulu VangS § 25 lg-s 1 sätestatud isikute ringi. Vangla keeldumised on

õigusvastased ning vanglal tuleb kokkusaamised tagada.

5. Kaebaja esitas 17. märtsil 2025 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada

õigusvastaseks Viru Vangla tegevuse seoses kaebajale videosilla vahendusel VangS § 24 lg-s

1 sätestatud isikutega lühiajaliste kokkusaamiste võimaldamata jätmisega, kohustada vanglat

tagama kaebajale lühiajalised kokkusaamised videosilla vahendusel tuttavate ja sõpradega

vastavalt esitatud taotlustele, tunnistada õigusvastaseks kaebaja vaiete Justiits- ja

Digiministeeriumile edastamata jätmine, tühistada Viru Vangla 6. märtsi 2025. a otsus nr

1.8/3-25/12-2 ning kohustada vanglat edastama kaebaja vaided Justiits- ja

Digiministeeriumile. Lisaks taotles kaebaja esialgse õiguskaitse korras vangla kohustamist

keelata videosilla vahendusel VangS § 24 lg-s 1 sätestatud isikutega kokkusaamiste piiramine

või vangla kohustamist tagada kokkusaamised videosilla vahendusel VangS § 24 lg-s 1

sätestatud isikutega vastavalt esitatud taotlustele või muu kohtu valitud meetme kohaldamist.

Vanglal on alates 2024. a detsembrist olemas võimekus tagada lühiajalisi kokkusaamisi

videosilla vahendusel, kuid ametnikud võimaldavad selliseid kokkusaamisi üksnes VangS §

25 lg-s 1 sätestatud isikutega ning piiravad kinnipeetavate õigusi kohtuda videosilla

vahendusel sõprade, tuttavate, advokaatide ja reporteritega, mis ei ole lubatav. Kaebaja palus

end riigilõivu tasumise kohustusest vabastada.

6. Tartu Halduskohus andis 18. märtsi 2025. a määrusega Viru Vanglale tähtaja kaebaja

esialgse õiguskaitse taotluse kohta seisukoha esitamiseks. Samuti palus kohus vanglal esitada

kohtueelse menetluse materjalid.

7. Viru Vangla esitas 24. märtsil 2025 kohtule kohtueelse menetluse materjalid ning

seisukoha, milles palub jätta kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.

8. Tartu Halduskohus vabastas 26. märtsi 2025. a määrusega X-i riigilõivu tasumise

kohustusest kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel, tõlgendas esitatud kaebust ja

võttis menetlusse X-i kaebuse Viru Vangla keelamiseks võimaldada telesilla vahendusel

lühiajalisi kokkusaamisi üksnes VangS § 25 lg-s 1 nimetatud isikutega ning andis vastustajale

tähtaja kaebusele vastamiseks (resolutsiooni p-d 2, 3 ja 5). Sama määrusega rahuldas kohus

3-25-656

kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse ning keelas menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni Viru

Vanglal kaebajale telesilla vahendusel lühiajaliste kokkusaamiste võimaldamise üksnes

VangS § 25 lg-s 1 nimetatud isikutega (resolutsiooni p 6).

9. Kaebaja esitas 27. märtsil 2025 kohtule taotluse Viru Vanglale maksimaalses ulatuses

trahvi määramiseks, kuna vangla keeldub Tartu Halduskohtu 26. märtsi 2025. a määruse

resolutsiooni p 6 täitmisest. Kohus rahuldas kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse ning keelas

vanglal videokonverentsi teel kokkusaamiste piiramise. Vangla keeldub esialgse õiguskaitse

määruse täitmisest.

10. Tartu Halduskohus jättis 28. märtsi 2025. a määrusega rahatrahvi määramise taotluse

käiguta ja andis kaebajale tähtaja täiendavate selgituste ja tõendite esitamiseks. Kohus selgitas

esialgse õiguskaitse sisu ja ulatust ning palus kaebajal taotlust täiendada.

11. X esitas 28. märtsil 2025 avalduse, milles märkis, et esitas pärast esialgse õiguskaitse

määruse saamist koheselt telesilla teel lähedastega erinevatel päevadel kohtumise taotluse,

kuid kontaktisiku hinnangul ei ole kohe nende täitmine võimalik, sest see võtab aega.

12. Viru Vangla esitas 25. aprillil 2025 kohtule vastuse kaebusele, milles selgitab, et

võimaldab kinnipeetavatele alates 27. märtsist 2025 telesilla vahendusel lühiajalisi

kokkusaamisi VangS § 24 lg-s 1 ja § 26 lg-s 1 sätestatud isikutega ning seega ei esine enam

kaebaja õiguste rikkumise ohtu.

13. Tartu Halduskohus selgitas 25. aprilli 2025. a kohtunõudes kaebajale, et esineb alus

haldusasja menetluse lõpetamiseks, sest vangla on oma praktikat muutnud ja keelamiskaebuse

esitamise eesmärk on seeläbi saavutatud. Kohus palus kaebajal teatada, kas ta on menetluse

lõpetamisega nõus või soovib üle minna tuvastamisnõudele ning kui jah, siis tuleb kaebajal

selgitada, kuidas see on tema õiguste kaitseks vajalik. Ühtlasi selgitas kohus kaebajale

menetluse lõpetamise tagajärgi.

14. X esitas 28. aprillil 2025 vastuse kohtunõudele, milles leiab, et tuvastamisnõudele

üleminek on vajalik, sest vastustaja jätkab VangS §-s 24 sätestatud isikutega

videokohtumistele piirangute rakendamist. Kaebaja soovis 10. aprillil 2025 telesilla kaudu

kohtuda endale lähedase isikuga, kuid vastustaja keeldus taotluse rahuldamisest viitega

asjaolule, et on põhjust kahelda kokkusaaja maines. Kaebaja suhtleb nimetatud isikuga

igapäevaselt telefoni teel ning isikuga suhtlemine ei ole vastuolus vangistuse täideviimise

eesmärkidega. Kuna vastustaja jätkab kaebaja õigusi piiravat tegevust VangS § 24 lg-s 1

sätestatud isikutega telesilla teel kokkusaamisel, siis on põhjendatud ka kaebaja esitatud

trahvitaotlus.

KOHTU SEISUKOHT

15. HKMS § 152 lg 1 p 4 kohaselt lõpetab kohus määrusega menetluse, kui kaebuses

vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud või kaebuses nõutav haldusakt on antud või

toiming tehtud. HKMS § 152 lg 2 kohaselt ei lõpeta kohus menetlust nimetatud alusel, vaid

jätkab menetlust haldusakti õigusvastasuse või haldusakti andmata või toimingu tegemata

jätmise õigusvastasuse tuvastamiseks, kui see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks ja kaebaja

seda taotleb.

3-25-656

16. Kohtul ei ole alust kahelda vangla esitatud teabes, et pärast esialgse õiguskaitse

kohaldamist on vangla on oma praktikat laiemalt muutnud. Vastustaja selgitas, et alates 27.

märtsist 2025 võimaldatakse telesilla vahendusel lühiajalisi kokkusaamisi mitte üksnes VangS

§ 25 lg-s 1 nimetatud isikutega, vaid laiemalt. Seega on kaebaja oma eesmärgi saavutanud

ning keelamiskaebuse edasiseks menetlemiseks puudub vajadus. Pealegi ei saaks kohus

otsusega keelata tegevust, mida vastustaja kohtuotsuse tegemise ajal enam ei rakenda. Seega

esineb alus keelamiskaebuse menetluse lõpetamiseks HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel. Kohus ei

nõustu kaebajaga, et põhjendatud on üle minna tuvastamiskaebusele. Tuvastamisnõue ei saa

hõlmata esialgse kaebuse esemest laiemat olukorda ehk konkreetsete lühiajaliste

kokkusaamiste keeldumiste õiguspärasust. Kaebaja eesmärgiks oli saavutada olukord, kus

vangla ei erista telesilla kasutamise lubamisel VangS § 24 ja § 25 sätestatud isikute ringi.

Selle on kaebaja vangla praktika muutumisega saavutanud. Kui vangla on hiljem jätnud

kaebaja esitatud konkreetsete isikutega telesilla kaudu lühiajalise kokkusaamise avalduse

rahuldamata põhjendusel, et vanglal on põhjust kahelda isiku maines või muul sisuliselt

põhjusel (mitte isikute ringist tingitud), siis saab kaebaja vaidlustada konkreetsete taotluste

kohta tehtud otsuseid eraldi efektiivsema nõudega, milleks on kohustamisnõue. Kuna

keelamiskaebuse ese oli kaebaja soovitud tuvastamiskaebuse esemest oluliselt laiem, siis ei

ole tuvastamiskaebusele ülemineku võimaldamine selles asjas kaebaja õiguste kaitseks ka

vajalik. Kaebaja saab vaidlustada konkreetse avalduse kohta tehtava otsuse iseseisvalt.

17. Eelnevat arvestades lõpetab kohus HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel käesoleva haldusasja

menetluse. Vastavalt HKMS § 43 lg 1 p-le 2 ei ole menetluse lõpetamise korral samas asjas

halduskohtule kaebuse esitamine lubatud.

18. Haldusasja menetluse lõpetamisel otsustab kohus menetlust lõpetavas määruses ka

menetluskulude jaotuse (HKMS § 109 lg 2). Kuna kaebaja oli riigilõivu tasumisest vabastatud

ning muid kulusid pole pooled kandnud, siis jääb kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse

esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv Eesti Vabariigi kanda ning muud võimalikud

menetluskulud poolte endi kanda (HKMS § 108 lg 6, § 118 lg 2).

19. Kaebaja on esitanud kohtule taotluse vastustajale rahatrahvi määramiseks, kuna vastustaja

ei täida kaebaja hinnangul halduskohtu esialgse õiguskaitse määrust ning piirab kaebaja

telesilla vahendusel lühiajalisi kokkusaamisi lähtuvalt isikust. Vastustaja hinnangul tuleb see

taotlus jätta HKMS § 55 lg 2 alusel läbi vaatamata, sest kaebaja ei ole taotlust täiendanud.

Kohtu hinnangul saab taotluse lahendada sisuliselt, sest kaebaja on pärast 28. märtsi 2025. a

määruse kättesaamist esitanud samal päeval täiendava seisukoha, milles on taotlust piisavalt

täpsustanud ja toimunut kirjeldanud. Samuti on trahvitaotluse vajadust kaebaja selgitanud 28.

aprilli 2025. a seisukohas. Seega ei esine alust taotluse läbi vaatamata jätmiseks ning kohus

lahendab taotluse sisuliselt.

20. HKMS § 248 lg 1 kohaselt määrab kohus kohtulahendi või kohtu kinnitatud kompromissi

täitmata jätmise eest süüdiolevale menetlusosalisele rahatrahvi kuni 32 00 eurot. Vastavalt

HKMS § 248 lg-le 2 võtab kohus rahatrahvi määramisel arvesse kohtuotsuse jõustumisest

möödunud aega ja muid asjaolusid, mis omavad rahatrahvi ning selle suuruse määramisel

tähtsust. Esialgse õiguskaitse määruse täitmist saab kohus kontrollida ja otsuse teha põhiasja

menetlemisel.

21. Kohus ei nõustu kaebajaga, et esineb alus vastustaja trahvimiseks. Kohus keelas 26. märtsi

2025. a määruse resolutsiooni p-ga 6 esialgse õiguskaitse korras Viru Vanglal menetlust

lõpetava lahendi jõustumiseni kaebajale telesilla vahendusel lühiajaliste kokkusaamiste

3-25-656

võimaldamise üksnes VangS § 25 lg-s 1 nimetatud isikutega. Selle meetmega ei kohustanud

kohus vanglat võimaldama kaebajale telesilla vahendusel lühiajalisi kokkusaamisi kõikide

isikutega igal juhul, vaid keelas telesilla vahendusel lühiajalise kokkusaamise võimaldamise

otsustamisel täiendavate isikuliste piirangute rakendamise, s.t et vangla ei või keelduda

telesilla vahendusel lühiajalise kokkusaamise võimaldamisest põhjusel, et kokkusaamist ei

taotleta VangS § 25 lg-s 1 nimetatud isikuga. Vanglal on jätkuvalt kokkusaamise taotluse

lahendamisel võimalik lähtuda muudest lühiajalise kokkusaamise lubatavuse kriteeriumitest,

sh turvalise tehnilise võimekuse olemasolust, samuti teistest sisulistest tingimustest. Vangla ei

ole kohustatud võimaldama kaebajale telesilla vahendusel lühiajalisi kokkusaamisi

piiramatult.

22. Kohtu hinnangul ei ole vangla selles osas esialgse õiguskaitse meedet rikkunud. Kaebaja

on piirdunud abstraktse kirjeldusega, et talle ei võimaldatud ka pärast esialgse õiguskaitse

määruse jõustumist koheselt telesilla vahendusel soovitud isikutega kokkusaamist, kuid

esitatud põhjendused ei kinnita, et vastustaja jätkas telesilla võimaluse pakkumist üksnes

VangS § 25 nimetatud isikute puhul. Ka 28. aprillil 2025 vastuses viidatud 10. aprilli 2025. a

kokkusaamist puudutavas osas toob kaebaja ise välja, et väidetava keeldumise tingis asjaolu,

et vanglal oli põhjus kahelda kokkusaamisel osaleva isiku maines ehk rakendati VangS § 24

lg 1¹ sätestatud sisulist keeldumise alust, mitte ei lähtutud kitsalt VangS §-s 25 sätestatud

isikute ringist. Kohtule esitatud materjal ei kinnita kaebaja väidetu tõelevastavust, et vangla

rakendab jätkuvalt keelamiskaebuse esemeks olevat tegevust. Seega ei ole tõendamist

leidnud, et vastustaja oleks jätnud 26. märtsi 2025. a esialgse õiguskaitse määruse

õigusvastaselt täitmata ning eiraks seda. Seetõttu pole vastustajale rahatrahvi määramiseks

alust ja X-i taotlus jääb rahuldamata.

23. Kuna kohus lõpetab käesoleva haldusasja menetluse, siis tühistab kohus ühtlasi Tartu

Halduskohtu 26. märtsi 2025. a määruse resolutsiooni punktiga 6 kohaldatud esialgse

õiguskaitse. Esialgse õiguskaitse tühistamine jõustub koos menetlust lõpetava määrusega

(HKMS § 253 lg 3).

24. Kohtumääruse avaldamisel asendab kohus kaebaja nime tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

Juhan Siider