2-24-14228/10 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kairi Piirisild, Ele Liiv, Vallo Kariler

Määruse tegemise aeg ja koht

28. aprill 2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-24-14228

Kohtuasi

P.Q maksejõuetusavaldus

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 09.10.2024 määrus (menetlusse

võtmisest keeldumine)

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik P.Q määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad määruskaebuse

menetlemisel

Avaldaja P.Q (isikukood XXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 9. oktoobri 2024 määruse resolutsioon muutmata, kuid

muuta määruse põhjendusi.

2. Jätta P.Q määruskaebus rahuldamata.

3. Jätta määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud P.Q

kanda ja

menetluskulude rahaline suurus kindlaks määramata.

Edasikaebamise kord

2-24-14228

Määruse peale ei saa määruskaebust esitada (füüsilise isiku maksejõuetuse seaduse § 7 lg 2

koostoimes § 14 lg-ga 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. P.Q (avaldaja, võlgnik) esitas 20.09.2024 Harju Maakohtule maksejõuetusavalduse

pankroti väljakuulutamiseks ja kohustustest vabastamise menetluse algatamiseks.

2. Avalduse kohaselt ei suuda võlgnik täita laenukohustusi (ligikaudu 10 619,54 eurot) ja

tema maksejõuetus ei ole ajutine. Ta ei ole oma tänaste võimaluste juures võimeline kohustusi

täitma. Maksejõuetuse põhjus on läbimõtlematu laenamine ja laenuandjate poolt

vastutustundliku laenamise põhimõtte mittejärgimine. Kõik kohustused tulenevad kiir- või

tarbimislaenude lepingutest ja sisaldavad kõrget intressi ja kõrvalkohustusi. Võlgnik on töötu.

Tal on raske leida tööd, sest tal on maksehäired ja ta on alkoholi tarbimise tõttu korduvalt

viibinud ravil psühhiaatriakliinikus. Võlgnik saab regulaarset alkoholisõltuvuse ravi. Samuti

on võlgnik hasartmängusõltlane, kes on tänaseks seadnud endale piiranguid hasartmängudele.

Võlgnik on vallaline ja elab koos emaga, kes tasub kõik korteri ja elamisega kaasnevad kulud.

Võlgnikul puudub kinnisvara, tema nimele on registreerutud sõiduk, mis on teise isiku

kasutuses. Muu vara võlgnikul puudub. Täitemenetluste tõttu on arvelduskontod arestitud.

Võlgnik märkis, et ei ole vara tahtlikult raisanud, kuna tal on alkoholisõltuvus ja ta läbib

regulaarselt sõltuvusravi. Joobes olles käis võlgnik mängimas hasartmänge.

Maakohtu määrus ja põhjendused

3. Harju Maakohus keeldus maksejõuetusavalduse menetlusse võtmisest ning jättis

menetluskulud võlgniku kanda.

4. Määruse kohaselt võib kohus füüsilise isiku maksejõuetuse seaduse (FIMS) § 45 lg 3 p 4

kohaselt jätta võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamata, kui võlgnik on

viimase kolme aasta jooksul enne usaldusisiku nimetamist või pärast seda tahtliku või raske

hooletuse tõttu takistanud võlausaldajate nõuete rahuldamist,

seejuures loetakse

võlausaldajate huvide kahjustamiseks ka vara raiskamine. Võlgniku pangakonto väljavõttest

nähtub, et ajavahemikus 07.03.2022–22.08.2024 kulutas võlgnik hasartmängudele 2883,42

eurot. Võlgnik seadis endale piirangud hasartmängudele alles 06.09.2024.

5. Regulaarselt hasartmängudele kulutuste tegemine olukorras, kus isikul on täitmata

kohustusi, on vara raiskamine, mis takistab võlausaldajate nõuete rahuldamist. Seega esineb

FIMS § 45 lg 3 p-st 4 tulenev alus kohustustest vabastamise menetluse algatamata jätmiseks.

Asjaolusid, mis erandlikult õigustaksid sätte kohaldamata jätmist, ei ole esile toodud. Vahetult

enne maksejõuetusavalduse esitamist seatud hasartmängupiirang üksi ei ole piisav veenmaks,

et võlgnik on valmis pingutama tulu teenimiseks ja kohustuste täitmiseks võimalikult suures

ulatuses. Ainult see aga õigustaks kohtu sekkumist võlgniku ja võlausaldajate vahelistesse

õigussuhetesse kohustustest vabastamise menetluse läbiviimise kaudu.

6. Maksejõuetusavaldusega taotletavat eesmärki ei ole seega võimalik saavutada. Kohus ei saa

omal algatusel rahuldada taotlust ainult pankroti väljakuulutamise osas. Maksejõuetusavaldus

jääb seetõttu läbi vaatamata (FIMS § 18 lg 5, tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371

lg 2 p 2, § 372 lg 4 ja 477 lg 1).

Määruskaebus ja menetluse edasine käik

2-24-14228

7. Võlgnik palub maakohtu määruse tühistada ja teha uue määruse, millega võtta

maksejõuetusavaldus menetlusse.

8. Maakohus keeldus maksejõuetusavalduse menetlusse võtmisest ebaõigesti. Määrusest ei ole

võimalik üheselt aru saada, millisel alusel maakohus sellise lahendini jõudis. Viited TsMS §

371 lg 2 p-le 2 ja TsMS § 372 lg-le 4 on olulises ulatuses põhjendamata. Maakohus ei

lähtunud võlgniku huvidest ega hinnanud kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt.

Maakohus väljus kaalutlusotsustuse tegemisel seaduses sätestatud piiridest ja jättis

tähelepanuta, et võlgnik on raskes majanduslikus olukorras, millest ei ole ilma

maksejõuetusmenetluseta võimalik välja tulla.

9. Võlgnik ei ole vara tahtlikult raisanud. Võlgnikul on alkoholisõltuvus, mida iseloomustab

kontrolli kaotus alkoholi tarbimise üle. Arvestades võlgniku kontrollimatut seisundit, on ta

võtnud olemasolevate laenudele lisaks täiendavaid laene ja mänginud hasartmänge. Võlgniku

tegevust ei saa nimetada tahtlikuks teoks. Võlgnikul on tekkinud nn lumepalli efekt, kus juba

olemasolevaid laene tasutakse uute laenudega ja lõpuks sattus võlgnik makseraskustesse.

10. Laenuandjad on võlgnikule laenude väljastamisel tema seisundiga arvestamata jätmise

tõttu rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtteid. Maakohus ei küsinud täiendavaid

tõendeid sõltuvusravi, tervisliku seisu ja raske majandusliku seisu kohta. Kuna võlgnik ei tule

pikemat aega toime enda kohustuste täitmisega, saab ta esitada maksejõuetusavalduse.

11. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis rahuldamata ning edastas selle TsMS §

663 lg 5 kohaselt lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

12. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 21 (koosmõjus

§-ga 659) alusel jätta muutmata, kuid muuta tuleb maakohtu määruse põhjendusi.

Määruskaebus jääb rahuldamata.

13. Määruskaebemenetluses tuleb vastata peamiselt küsimusele, kas maakohus keeldus õigesti

maksejõuetuse avalduse menetlusse võtmisest põhjendusel, et esineb alus võlgadest

vabanemise menetluse algatamisest keeldumiseks.

14. Maksejõuetusavalduse menetlusse võtmisest keeldumist reguleerib FIMS § 14. Maakohus

keeldus avalduse menetlusse võtmisest FIMS § 14 lg 1 p 1 kaudu kohalduva TsMS § 371 lg 2

p 2 alusel, leides, et avaldajal ei ole võimalik avaldusega taotletavat eesmärki saavutada.

Täpsemalt leidis maakohus, et avaldajal ei ole võimalik saavutada maksejõuetusavalduse

eesmärki, kuna esinevad alused avaldaja soovitud kohustustest vabanemise menetluse

algatamata jätmiseks. Seega on praegusel juhul küsimus avalduse õiguslikus perspektiivis.

15. Pankrotiseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse 575 SE eelnõu seletuskirja kohaselt

peaks maksejõuetusavalduse menetlusse võtmise otsustamine olema reeglina pigem

formaalne. FIMS §-s 14 sätestatud avalduse menetlusse võtmisest keeldumise aluste eesmärk

on vältida eelkõige selliste avalduste menetlemist, mis on menetlust välistava puudusega.

Seetõttu ei saa üldjuhul jätta maksejõuetusavaldust selle perspektiivituse tõttu menetlusse

võtmata, kuna tavapäraselt tehakse alles pärast avalduse menetlusse võtmist kindlaks, millised

on avaldaja võlad ja varad (FIMS § 17) ning maksejõuetuse ületamise võimalused (FIMS §

18).

2-24-14228

16. Maksejõuetusavaldus võib olla TsMS § 371 lg 2 p 2 tähenduses perspektiivitu siis, kui

kohus ei saaks maksejõuetusavalduse sisulisel läbivaatamisel valida ühtegi FIMS § 18 lg-s 2

nimetatud menetlust võlgniku makseraskuste ületamiseks. Viidatud sätte kohaselt on kohtul

maksejõuetusavalduse läbivaatamisel võimalik kuulutada välja võlgniku pankrot vastavalt

pankrotiseaduse (PankrS) §-s 31 sätestatule; kuulutada välja võlgniku pankrot ja algatada

kohustustest vabastamise menetlus vastavalt PankrS §-s 31 ja FIMS §-s 45 sätestatule;

algatada võlgade ümberkujundamise menetlus vastavalt FIMS §-s 19 sätestatule; jätta avaldus

rahuldamata või lõpetada menetlus raugemise tõttu vastavalt PankrS §-s 29 sätestatule.

17. Maakohus selgitas õigesti, et ei saa otsustada ühegi § 18 lg-s 2 nimetatud menetluse

algatamist võlgniku tahte vastaselt (välja arvatud pankroti väljakuulutamine võlausaldaja

maksejõuetusavalduse alusel) (FIMS § 18 lg 3). Seetõttu tuleb perspektiivi hindamisel

arvestada, et avaldaja taotles just kohustustest vabastamise menetluse algatamist (vt ka

TrtRnKm 07.06.2024, 2-24-2451/29). Nii on ka füüsilise isiku maksejõuetuse seaduse eelnõu

seletuskirjas FIMS § 18 lg 3 kontekstis selgitatud, et kui võlgnik taotleb pankroti ja

kohustustest vabastamise menetluse algatamist, siis juhul, kui kohustustest vabastamise

menetluse algatamine ei ole võimalik, ei tohiks välja kuulutada ka võlgniku pankrotti. Seega,

kuna avaldaja esitas koos pankrotiavaldusega ka kohustustest vabastamise avalduse (dtl 4),

võib eeldada, et kohustustest vabanemine ongi tema eesmärk. Kui kohustustest vabastamise

menetluse algatamine ei ole aga võimalik, ei ole põhjendatud ka võlgniku pankrotimenetluse

läbiviimine.

18. Ringkonnakohus leiab, et siinsel juhul esinevad erandlikud asjaolud, mille tõttu on

maakohtu järeldus avalduse perspektiivituse kohta õige.

19. FIMS § 2 lg 1 järgi on selle seaduse eesmärk võimaldada makseraskustes füüsilisele

isikule maksejõuetusavalduse kaudu tema võlgade ümberkujundamine või kohustustest

vabastamine, tagades ühtlasi võlausaldajate kaitse. Füüsilise isiku maksejõuetusmenetluste

eesmärk on seega anda makseraskustes inimestele võimalus alustada nö puhtalt lehelt ja ilma

võlgadeta. Sama sätestab PankrS § 2, mille teise lause kohaselt antakse füüsilisest isikust

võlgnikule pankrotimenetluse kaudu võimalus vabaneda oma kohustustest. Selleks, et hinnata,

kas praegusel juhul on võimalik see eesmärk saavutada, ei ole vaja hinnata avaldaja vara ja

kohustuste olemasolu ega nende struktuuri, mis on tavapäraselt maksejõuetusavalduse sisulise

läbivaatamise küsimus. Seega ei ole avaldaja eesmärgi saavutamise perspektiivi hindamiseks

vajalik ka usaldusisiku nimetamine. Asjaolud, mis tingivad avaldaja eesmärgi saavutamise

võimatuse tulenevad selgelt avaldusest endast ja need ei sõltu avalduse esitanud isiku

majanduslikust olukorrast (vt ka TrtRnKm 07.06.2024, 2-24-2451/29, p 8).

20. Nimelt tõi avaldaja avalduses ja selle 06.10.2024 täpsustuses esile, et ta on alkoholi- ja

hasartmängusõltlane, kes on läbinud ja läbib regulaarselt sõltuvusravi ja on tänaseks seadnud

endale piirangud hasartmängudele. Maakohus leidis õigesti, et hasartmängudele regulaarselt

kulutuste tegemine olukorras, kus isikul on täitmata kohustusi, on vara raiskamine, millega

võlgnik takistab võlausaldajate nõuete rahuldamist. Need asjaolud annavad FIMS § 45 lg 3 p

4 kohaselt aluse jätta kohustustest vabastamise menetlus algatamata. Nimelt võib kohus selle

sätte kohaselt jätta võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamata, kui võlgnik on

viimase kolme aasta jooksul enne usaldusisiku nimetamist või pärast seda tahtliku või raske

hooletuse tõttu takistanud võlausaldajate nõuete rahuldamist, seejuures loetakse

võlausaldajate huvide kahjustamiseks ka vara raiskamine (vt ka kuni 30.06.2022 kehtinud

samasisulise PankrS § 171 lg 2 kontekstis TlnRnKm 31.05.2019, 2-16-5956/49). Õige ei ole

avaldaja seisukoht, nagu ei oleks võlgniku tegevus käsitatav tahtliku tegevusena või

minimaalselt raske hooletusena FIMS § 45 lg 3 p 4 tähenduses. Avaldaja selgitus, et ta enda

2-24-14228

tegevust ei kontrolli, ei anna alust jõuda teistsugusele järeldusele, vaid viitab pigem sellele, et

ta vajab ravi.

21. Kohustustest vabastamise menetluse üheks eesmärgiks on võimaldada uus majanduslik

algus eriti raskes majanduslikus seisus võlgnikule, kes annab endast parima võlausaldajate

nõuete rahuldamiseks (RKTKm 05.10.2016, 3-2-1-90-16, p 12). Avaldaja seisukohtadest

tuleneb, et ta möönab ka ise, et ei ole praegu sõltuvushaiguse tõttu võimeline kohustustest

vabastamise menetluses võlgnikule seaduses sätestatud kohustusi täitma (vt eelkõige FIMS §

47). Maksejõuetusmenetlus ega kohustustest vabastamise menetlus ei ole kohane meede

sõltuvushaigustest vabanemiseks ega aita iseenesest kaasa võlgniku makseraskuste

ületamisele. Samuti ei ole maksejõuetusmenetlus ega kohustustest vabastamise menetlus

vajalikud selleks, et saavutada tagajärjed, mis kaasnevad laenuandjate poolt vastutustundliku

laenamise põhimõtte rikkumisega, kuna need tagajärjed tulenevad seadusest (vt eelkõige

võlaõigusseaduse § 4034).

22. Arvestades avaldaja viidatud maksejõuetusmenetluse eesmärki (saavutada võlgadest

vabanemine), ei olnuks maakohtul võimalik teha ka ühtegi muud FIMS § 18 lg-s 2 nimetatud

otsust. Seejuures annavad vara raiskamisele viitavad asjaolud aluse keelduda ka võlgade

ümberkujundamise menetluse algatamisest (FIMS § 19 lg 3 p 4).

23. Vastuseks määruskaebuse muudele väidetele selgitab kolleegium järgmist. Kohus saab

keelduda avalduse TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel menetlusse võtmisest selle õigusliku

perspektiivituse korral, s.t olukorras, kus avalduse rahuldamine ei ole võimalik avalduses esile

toodud asjaoludel. Menetlusse võtmise staadiumis ei tuvastata asjaolusid ega hinnata tõendeid

(vt ka RKTKm 12.06.2024, 2-23-11584/18, p 9 ja hagita menetluse kontekstis RKTKm

23.10.2015, 3-2-1-73-15, p 18). Seetõttu tuleb maakohtu määrusest välja jätta põhjendused,

mis puudutavad avaldusele lisatud tõendite alusel tuvastatud avaldaja hasartmängusõltuvust

puudutavaid asjaolud. Samal põhjusel on asjakohatud ka määruskaebuse etteheited tõendite

kogumata jätmisele ja analüüsimata jätmisele. See maakohtu minetus ei ole aga viinud

ebaõige lahendi tegemiseni, kuna avalduse perspektiivituse tingivad asjaolud nähtuvad

avaldusest endast.

24. Eeltoodu tõttu on õige maakohtu järeldus, et avaldaja maksejõuetusavaldus on

perspektiivitu, kuna avaldajal ei ole võimalik sellega taotletavat eesmärki saavutada

kohustustest vabastamise menetluse algatamisest keeldumise aluse esinemise tõttu. Maakohtu

määrus jääb seetõttu muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Eeltoodu ei välista avaldajal

uue avalduse esitamist siis, kui siinses määruses käsitletud avalduse menetlemist takistavad

asjaolud on ära langenud.

25. Määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud jäävad kaebuse rahuldamata jätmise tõttu

TsMS § 171 lg 1 alusel avaldaja kanda. Kuna praeguses menetlusstaadiumis teisi

menetlusosalisi kaasatud ei ole, jätab kohus menetluskulude rahalise suuruse hüvitatavate

kulude puudumise tõttu kindlaks määramata.

(allkirjastatud digitaalselt)