2-21-13358/154 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kairi Piirisild, Ele Liiv, Heli Käpp

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. aprill 2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-13358

Kohtuasi

V.M-i hagi Compensa Vienna Insurance Group, ADB

Eesti filiaali vastu kahjuhüvitise ja viivise

väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 19. jaanuari 2024 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Compensa

Vienna

Insurance

Group,

ADB

apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

5780 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja: V.M (isikukood XXX, lepinguline esindaja

vandeadvokaat Olavi-Jüri Luik

Kostja: Compensa Vienna Insurance Group, ADB Eesti

filiaal (registrikood 12970620), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Marika Mugur

Istungi toimumise aeg

2. aprill 2025

RESOLUTSIOON

1. Keelduda V.M-i apellatsioonkaebuses esitatud fotode, mis on nimetatud käesoleva

otsuse punktis 32, vastuvõtmisest.

2. Tühistada Harju Maakohtu 19. jaanuari 2024 otsus osas, millega maakohus mõistis

Compensa Vienna Insurance Group, ADB Eesti filiaalilt V.M-i kasuks välja

mittevaralise kahju hüvitise 1000 eurot ületavas osas ja teha tühistatud osas uus

otsus, millega määrata väljamõistetava mittevaralise kahju hüvitise suuruseks 1000

eurot. Jätta maakohtu otsus muus osas muutmata, kuid muuta ja täiendada selle

põhjendusi.

2-21-13358

3. Harju Maakohtu 19. jaanuari 2024 otsuse resolutsioon kehtib järgmises sõnastuses:

3.1. Hagi rahuldada.

3.2. Mõista Compensa Vienna Insurance Group, ADB Eesti filiaalilt V.M-i kasuks

välja mittevaralise kahju hüvitis 1000 eurot ja sellelt arvestatud viivis

võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 5. oktoobrist

2021 kuni kohustuse täitmiseni.

3.3. Mõista Compensa Vienna Insurance Group, ADB Eesti filiaalilt V.M-i kasuks

välja varalise kahju hüvitis 2000 eurot.

3.4. Jaotada maakohtus kantud menetluskulud järgmiselt:

3.4.1. Jätta V.M-i tasutud riigilõiv 100% ulatuses ja tema esindaja kulud 80%

ulatuses Compensa Vienna Insurance Group, ADB Eesti filiaali kanda.

3.4.2. Jätta Compensa Vienna Insurance Group, ADB Eesti filiaali

menetluskulud tema enda kanda.

4. Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt.

5. Jätta apellatsioonimenetluse kulud menetlusosaliste endi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. V.M (hageja) esitas 26.08.2021 Harju Maakohtule hagi Compensa Vienna Insurance

Group, ADB (kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt hagejate kasuks välja mittevaralise

kahju hüvitise kohtu äranägemisel ja varalise kahju hüvitise 2000 eurot, samuti viivise

mittevaralise kahju hüvitiselt alates 05.10.2021 kuni kohustuse täitmiseni. Menetluskulud

palus hageja jätta kostja kanda.

2. Hagiavalduse kohaselt põhjustas kostja poolt kindlustatud sõiduauto juht liiklusõnnetuse,

mille tulemusel sai õnnetuses osalenud mootorratast juhtinud hageja eriti raske

tervisekahjustuse. Hagejal oli kodarluu üla- ja alaotsa murd, küünar- ja kodarluu diafüüsi

murd, sõrmesidemete traumarebend ja marrastused paremal puusal. Hagejale on tehtud neli

operatsiooni: 28.08.2020 erakorraline operatsioon, mille käigus opereeriti hageja mõlemasse

kätte plaadid ja kruvid, mis segasid ja tekitasid ebamugavust; oktoobris 2020 eemaldati

parema käe randmest fikseerivad vardad; novembris 2020 eemaldati vardad. Neljas,

2-21-13358

26.05.2021 operatsioon toimus pärast seda kui jaanuaris 2021 oli hageja parem käsi paiste

läinud ja märtsis toimunud arsti vastuvõtul selgus, et parema käe luu ei olnud kokku

kasvanud. Luu otste vahele oli tekkinud ebaliiges ja plaat, mis luid koos hoidis, oli

purunenud. Viimasest operatsioonist taastumine võtab aega 4–6 kuud ja randme funktsiooni

taastamine võib võtta kuni ühe aasta. Hageja ei ole tänaseni täielikult paranenud – kummagi

käe liikuvus randmest ei ole täielikult taastunud, vasaku käe keskmine sõrm on kõver ja kätt

rusikasse surudes ei kõverdu. Tegemist on eriti raskete vigastustega. Hageja käib siiani

taastusravis. Täielik taastumine ei ole kindel.

3. Kostja kindlustusandjana hüvitas hagejale 05.10.2020 otsuse alusel mittevaralise kahju

2600 eurot. Kostja välja makstud kahjuhüvitis on põhjendamatult väike ja ei vasta kahju

ulatusele ega kindlustuspraktikale. Liikluskindlustusseaduse (LKindlS) § 32 lg-s 3 nimetatud

eelduslik hüvitis ei kompenseeri hageja mittevaralist kahju täies ulatuses. Hagejale tekkinud

mittevaraline kahju on hinnanguliselt 25 000 eurot ja võib suureneda, kui tekib vajadus

täiendavateks operatsioonideks. Kostja keeldus täiendava hüvitise maksmisest ebaõigesti.

4. Kostja jättis arvestama, et hagejale on tehtud neli operatsiooni, millest igaüks tekitas

ebamugavust ja valu ning millega kaasnes taastumisperiood; et hageja ravi kestab siiani; et

tekkinud tüsistuste (mitte ravivea) tõttu ei ole hageja randmeliigese terviklikkuse taastamine

võimalik; et hageja sõltus esimesed kolm kuud ainult oma abikaasast ja häiritud oli terve pere

elu; et hageja on sunnitud loobuma endale olulistest hobidest (mootorrataste ehitamine ja

nendega sõitmine, Kreeka-Rooma maadlus ja jäähoki) ja häiritud on ka muud füüsilised tööd

ja tegevused.

5. Hüvitist suurendab ka kindlustusandja ebaeetiline käitumine. Kostja on süstemaatiliselt

mõnitanud ja irvitanud hageja üle, nimetades teda terveks ja süüdistades arste raviveas.

Seejärel väitis kostja, et ei ole ravivea väidet esitanudki või et LKindlS §-s 32 sätestatust

suuremaid hüvitisi sisuliselt ei makstagi. Kostja väide, et tüsistus ei ole liiklusõnnetusega

seotud, on kannatanu mõnitamine. Kostja kiusab kannatanut tahtlikult. Kostja teadlikult

survestas hagejat nõustuma kohtupraktikale mittevastava pakkumisega. Kindlustusandja peab

omal algatusel hüvitama kogu tekkinud kahju ja ei tohi kuritarvitada oma majanduslikku

võimu. Kindlustusandjalt hüvitise väljamõistmisel tuleb arvestada punitiivse komponendiga.

6. Hagejale tekkis otsene varaline kahju 2000 eurot, sh õigusabikulud 1800 eurot seoses

kostjale kohtueelse nõudekirja esitamisega ja kostja raviviga puudutavate väidete

ümberlükkamiseks tehtud ekspertiisikuluga 200 eurot.

Kostja vastuväited

7. Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

8. Hagejale ei tekkinud liiklusõnnetuse tagajärjel eriti rasket tervisekahjustust

karistusõiguslikus tähenduses. Hageja oli töövõimetuslehel umbes 2,5 kuud ja jätkas siis

töötamist senise tööandja juures senisest suurema töötasuga. Hageja vigastused ei olnud

eluohtlikud. Tal ei tekkinud püsivat funktsioonihäiret ega töövõime kaotust. Hageja

toimetulek ja elukvaliteet ei ole halvenenud. Kostja hüvitas hagejale viivitamatult kõik

ravikulud. Hageja asus nõudma täiendavalt mittevaralise kahju hüvitist 30 000 eurot enam kui

7 kuud pärast esialgse otsuse tegemist. Kostja selgitas, et nõue ei vasta senisele

kohtupraktikale, kuid oli valmis tasuma hagejale täiendavalt 2400 eurot.

2-21-13358

9. Kostja hüvitas hageja mittevaralise kahju suuruses, mis on kooskõlas LKindlS §-s 32 ja

LKindlS lisas „Tervisekahjustuste ja kehavigastuste liigitus raskusastmete kaupa“ sätestatud

eelduslike kahjuhüvitisega ja kohtupraktikaga. Seaduses ette nähtud hüvitiste suurused

peegeldavad seadusandja arusaama liiklusõnnetuse tõttu tekkiva mittevaralise kahju suurusest

ja selle eesmärk on tagada kahjustatud isikute võrdne kohtlemine. Hageja ei ole tõendanud, et

temale liiklusõnnetusega vahetult põhjustatud tervisekahju oleks oluliselt raskema iseloomuga

tervisekahjustuse ja kehavigastuse liigituse tabelis sätestatust. Hageja arvamus, nagu tuleks

mittevaraline kahju hüvitada mitu korda, pärast iga arstil käiku, ei ole kooskõlas seadusega.

10. Kostja ei ole kahju tekitanud ega seda suurendanud. Viited Saksa õiguskirjandusele ja

kohtupraktikale ei ole asjakohased. Eesti õigus ei näe ette karistuslikku kahjuhüvitist. Kohane

õiguskaitsevahend on viivisenõue. Igal juhul ei pidanud kostjale olema ettenähtav, et ta oleks

pidanud kandma hagejale hüvitise, mis erineb seaduses sätestatust. Kostja ei käitunud

jõhkralt, üleolevalt, kannatanut alandavalt ega meelitanud teda nn loobumislõksu.

11. Kostjal on kohustus hüvitada hagejale kindlustusjuhtumi tagajärjel tekitatud kahju üksnes

LKindlS-s sätestatud alustel ja ulatuses. Seadusest ei tulene kohustust hüvitada kohtueelseid

kulusid. Seaduses sätestatud suuruses mittevaralise kahju hüvitise tasumine ei ole LKindlS

§-st 39 tuleneva kohustuse rikkumine. Hageja 14.05.2021 utopistlik kohtueelne nõue ning

kostja esindaja petturiks ja valetajaks nimetamine ei olnud suunatud edasiste vaidluste

ärahoidmisele. Igal juhul on tõendamata, et hageja oleks õigusabikulusid kandnud.

Maakohtu otsus ja põhjendused

12. Maakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja mittevaralise kahju

hüvitise 7400 eurot ning viivise sellelt alates 05.10.2021 VÕS § 113 lg-s 2 sätestatud määras

kuni kohustuse täitmiseni, samuti varalise kahju hüvitise 2000 eurot. Maakohus jättis hageja

tasutud riigilõivu 100% ulatuses ja hageja õigusabikulud 80% ulatuses kostja kanda ning

kostja menetluskulud tema enda kanda. Maakohus märkis, et määrab menetluskulude rahalise

suuruse kindlaks pärast asjas tehtud lahendi jõustumist.

13. Maakohus tuvastas, et 27.08.2020 toimus Tallinn-Rapla-Türi tee 34 km liiklusõnnetus,

kus aeglustusrajal vasakpöörde sooritamist oodanud sõiduki (registreerimisnumber 000XXX)

juht ei märganud vastassuunas kedagi liikumas ning alustas vasakpööret. Kui sõiduk oli

vastassuunavööndis, sõitis tema parema esiotsa pihta hageja juhitud mootorratas

(registreerimisnumber 00XX). Teise sõiduki juhi suhtes alustati väärteomenetlus. Otsus

väärteoasjas on jõustunud. Õnnetuses oli vastutav teise sõiduki juht, kelle vastutus oli

kindlustatud kostja juures. Hageja sai õnnetuses järgmised kehavigastused: kodarluu üla- ja

alaotsa murd, küünar- ja kodarluu diafüüsi murd, sõrmesidemete traumarebend, marrastused

paremal puusal, luumurd mõlemal käel. Tegemist on teise juhi kui suurema ohu allika valdaja

poolt tekitatud kahjuga (VÕS § 1057) ning vastavalt LKindlS § 8 lg 1 p 3 on tegemist

liikluskindlustuse kindlustusjuhtumiga. Kostjal kindlustusandjana tekkis LKindlS § 23 lg 1 p

1 alusel hageja kui kannatanu ees kahju hüvitamise kohustus. Kostja hüvitas hagejale

mittevaralise kahju 05.10.2020 otsusega kooskõlas LKindlS § 32 lg-ga 1 ja lg 3 p-ga 4, mille

kohaselt makstakse mittevaralist kahju raske tervisekahjustuse või kehavigastuse korral

eelduslikult 2600 eurot.

14. Hageja nõue mittevaralise kahju hüvitamiseks seaduses sätestatust suuremas ulatuses on

põhjendatud. LkindlS § 32 lg-s 3 nimetatud hüvitised on üksnes eelduslikud.

2-21-13358

15. Hageja kätest tehtud röntgenfotodelt on võimalik ka eriteadmiseta aru saada, et hagejal oli

mõlema käe luumurd. Sellest saab mõistlikult järeldada, et hageja ei saanud teha toimetusi,

mida on vaja kätega või käte abil teha. Seda kinnitas ka hageja vande all antud seletus. Hageja

tööandja kinnitas, et töö korraldati ümber nii, et käelised tööd jagati ümber teiste töötajate

vahel. Hageja naasis tööle novembris 2020. Mittevaralise kahju tekkimist ei välista see, kas ja

milline oli hageja töötasu pärast õnnetust. Hageja käis veel 2021. a kätega füsioteraapias ja sai

massaaži. Mais 2021 tehtud käte röntgenülesvõtetest nähtub, et plaat, mis on luu küljes, on

murdunud, hageja käsi on piltlikult moondunud (tekkinud ebaliiges).

16. Hageja vande all antud seletused, hageja dokumentaalsed tõendid (K.K arvamus, OÜ O

kiri, V.T e-kiri, dr I.K arvamus, L.R arvamus, uuringuakt, hageja kätest tehtud röntgenfotod,

Mistra-Autex vastus, andmed) ja tunnistaja I.K ütlused kogumis tõendavad, et hagejal tekkis

raske tervisekahju, mille käigus tekkis tüsistus ja parema käe ebaliiges, käte (sh sõrme)

liikuvuse piirang ja häiritus, mis kõik kokku vajas mitut operatsiooni, taastusravi ning mille

tulemusel ei ole hageja mõlema käe funktsioonid ikkagi täielikult taastunud. Samuti

kinnitavad tõendid, et ravi ei pruugi olla lõppenud. Hageja on pidanud mitme aasta jooksul

taluma õnnetuse tagajärjel kannatusi, valu, mis seostuvad nii vigastuse endaga kui tüsistusega

ning samal ajal on olnud piiratud ka tema igapäevased toimetused (kodused tööd, abistamine).

Õnnetuse järgselt oli hageja abivajav, kuna tal oli mõlema käe murd. Kuigi hageja ei kaotanud

jäset ega ole töövõimetu ega eluliselt abivajav, on käte liikuvuse piirangud põhjustanud talle

igapäevases elus takistusi, sealjuures oli tema eelmises töökohas käega seotud töö ümber

jagatud teiste töötajate vahel. Kohtlik ekspertiis ja ekspert J.T ütlused kinnitavad sama. Need

ei kinnita kostja väiteid tervenenud isikust või kehavigastustest, mille mõju oleks lõppenud

või et õnnetusel ei oleks negatiivset tagajärge või oleks tehtud ravi käigus raviviga. Tõendid

kogumis kinnitavad, et hagejal tekkis õnnetuse tõttu raske kehavigastus, mis ei taastunud

kergelt. Hagejal tekkisid komplikatsioonid, sh ei ole hageja käte (ühel käel ka sõrm)

funktsioonid täielikult taastunud ja see piirab tema igapäevaseid kätega seotud toiminguid

ning põhjustab füüsilisi kannatusi (ebamugavus, valu, paistetus).

17. Mittevaraline kahju on tervik, kuid kahju suurus ei pruugi selguda kohe. Käesoleval juhul

selgus hageja mittevaralise kahju suurus (ulatus) aja jooksul (tüsistuse teke, ebaliiges jms,

nagu mitu operatsiooni, ravi). See, et hagejale ei ole määratud töövõimetust või osalist

töövõimetust, ei võimalda järeldada, et hageja kehavigastusest tekkinud mittevaraline kahju

oleks väiksem ja ei õigustaks suuremat hüvitist kui 2600 eurot.

18. Tõendid ei kinnita hageja väidet, nagu oleks kostja teda kiusanud või temasse halvustavalt

suhtunud. Asjaolu, et kostja ei pidanud hageja väiteid ja nõudeid õigeks ja arvas, et tegemist

on ka raviveaga, oli teisel arvamusel nõudest ning pakkus kompromissiks täiendava 2400

eurot, ei võimalda järeldada kiusu ega halvustavat suhtumisest hagejasse. Need väited ei anna

alust hüvitist suurendada.

19. Hagejale on tekkinud mittevaraline kahju, mis lükkab ümber LKindlS § 32 lg 3 p-s 4

märgitud eelduse hüvitise suuruse kohta. Vääriline hüvitis tekkinud kahju eest on kokku 10

000 eurot, arvestades LKindlS § 32 lg 1 ja 2 ning VÕS § 132 lg 1 ja 2. Kuna kostja on

hüvitanud sellest 2600 eurot, tuleb täiendavalt hüvitada 7400 eurot. Kuna põhinõue on

põhjendatud, on põhjendatud ka viivisenõue. Tõendatud ei ole hageja väide, et tal tekkis eriti

raske kehavigastus, kuid see ei muuda mittevaralise kahju ulatust ja hüvitise määra.

20. Hüvitise määramisel ei saa arvestada kostja viidatud teiste riikide kohtupraktikaga ega

poolte viidanud kohtupraktikaga, kuna see tuleb otsustada iga kord, hinnates üksiku isiku

puhul vastavaid konkreetseid asjaolusid. Kohtupraktika hüvitiste suuruse kohta võib ajas ka

2-21-13358

muutuda. Kostja väited võrdsuspõhimõttest hüvitiste määramisel ei ole põhjendatud ja selle

kohta esitatud tõendeid kohus ei hinda. Hageja kirjavahetusel dr I.Kga ei ole tõenduslikku

sisu.

21. Kuna hageja nõue mittevaralise kahju hüvitise saamiseks on põhjendatud (VÕS § 127 lg 1

ja § 128 lg 3), on põhjendatud ka varaline nõue kohtueelsetele õigusabikuludele ja dr. I.Ki

arvamuse saamisele. Puudub alus kahelda selles, et hagejal on tekkinud kohustus temale

esitatud arve tasuda. Õigusabile kohtueelselt kulunud aeg 7,5 tundi on põhjendatud ja vastab

asja mahule. LkindlS ei välista sellise kulu hüvitamise nõuet.

22. Arvestades, et hageja hindas mittevaralist kahju kaks korda suuremaks kui kohus selle

määras (25 000/10 000), ja kostja on mittevaralise kahju osaliselt hüvitanud, on ebaõiglane

jätta kõik kulud kostja kanda.

Apellatsioonkaebus

23. Kostja palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega maakohus hagi rahuldas ja osas,

millega kohus jättis menetluskulud kostja kanda. Kostja palub saata asi tühistatud osas tagasi

esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks või teha uus otsus, millega jätta hagi

rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

24. Maakohus rikkus menetlusõiguse norme, kuna jättis suure osa tõenditest sisuliselt

hindamata. Samuti ei hinnanud kohus tõendeid kogumis ega kõrvaldanud tõendite vahelisi

vastuolusid. Maakohus rajas otsuse hageja väidetele, jättes tähelepanuta kostja viited hageja

väidete ja tõendite vastuolulisusest. See viis asjaolude ebaõige tuvastamiseni.

25. Maakohus ületas hüvitise suuruse määramisel diskretsiooni piire ja eiras

võrdsuspõhiõigust. Maakohus jättis arvestamata VÕS § 134 lg-st 5 ja LkindlS § 32 lg-st 2

tulenevad põhimõtted ega tuvastanud hüvitise suurust mõjutavaid asjaolusid. Hüvitist ei või

määrata suva alusel.

25.1. Hageja töövõime ja elukvaliteet ei ole vähenenud. Väiteid ega tõendeid hageja tööalase

olukorra või elukvaliteedi halvenemise kohta ei ole esitatud. Hageja sai ametikõrgendust, asus

juhtivale kohale ja tema sissetulek on suurenenud. Hageja oli pärast liiklusõnnetust

töövõimetuslehel umbes 2,5 kuud. Pärast lisaoperatsiooni oli hageja töövõimetuslehel veel

alla kuu aja. Hagejal ei tekkinnud püsivat funktsioonihäiret ega töövõime kaotust, ta ei vaja

elu lõpuni igapäevast kõrvalabi lihtsates kodustes toimingutes. Töötervishoiuarst tuvastas, et

hageja töövõime ei ole halvenenud ja ka hageja ise hindas oma töövõimet heaks. Maakohus

jättis tähelepanuta hageja eelnevad kaebused ja terviseprobleemid.

25.2. Liiklusõnnetusel ei olnud püsivat või ulatuslikku mõju hageja igapäevaelule. Vigastusest

tulenev häiritus on iseenesest tavapärane. Kohus viitab tegevuse piiratuse osas hageja

selgitustele, kuid ei tuvastanud asjaolusid tõendite kogumi alusel. Kohtu järeldused on

ebamäärased ja ebaõiged. Juba kolm päeva pärast liiklusõnnetust sõi hageja iseseisvalt, tema

vasak ranne oli kipsis kuus päeva ja parem käsi neli nädalat. Hageja kirjutas e-kirju juba

17.09.2020. 13.10.2020 oli hageja käte liikuvus veel minimaalselt piiratud, oktoobris 2020 ei

vajanud ta enam kõrvalist abi. Hageja kolis Tallinnast (ja arstiabist) eemale maale ja sõidab

igapäevaselt autoga. 03.12.2020 on hageja märkinud, et on tegelenud igapäevategevustega ja

harjutuste tegemise soiku jätnud. Seda kinnitab ka hageja istungil antud selgitus. Ta oskas

välja tuua vaid paar üksikut juhtumit aastas, mil talle on tundunud, et vigastus häirib ta elu.

11.03.2021 epikriisist võib järeldada, et hageja käed olid funktsionaalselt kasutatavad ja tema

2-21-13358

igapäevased tegevused ei olnud piiratud. 16.03.2021 kaebas hageja arstile valu suuremal

koormusel, kuid käsi oli funktsionaalselt kasutatav. 26.05.2021 hindas hageja enda valu 10

punkti skaalal 0 punktiga. Operatsiooni järel vajas hageja lühiajalist abi vaid riietumisel,

muuga sai ise hakkama. Käsi oli kipsis veel 4 nädalat ja edasi tuli tegeleda teraapiaga.

Teraapial ei ole olulist negatiivset mõju inimese heaolule ja toimetulekule.10.08.2021 oli ka

parem käsi funktsionaalselt taastunud ja liikuvuse piiratus oli minimaalne. Juba 05.07.2021

oli sõrmede painutus/sirutus normis. Oktoobris 2021 on epikriisi märgitud, et hageja tuleb

toime kergemate igapäevaste tegevustega, väldib rasket füüsilist tööd kätega ning

sporditegevusi, murd oli luustunud. Liikuvus randmest hea. Valu ei olnud. Arst lubas anda

kätele koormust. Ka EKEI kinnitas, et oktoobris oli käe liikuvus sajaprotsendiliselt taastunud.

EKEI arvamusest tuleneb, et hageja igapäevaelu oli õnnetuse järel häiritud, kuid mitte, et see

on piiratud.

25.3. Hageja subjektiivsed kaebused on muutlikud ja ebausaldusväärsed. Maakohus märkis

ebamääraselt, et hageja käte funktsioonid ei ole täielikult taastunud. Selline järeldus on

vastuolus hageja raviinfoga. See, millele hageja viitab kui funktsioonihäirele või kestvale

kahjustusele või kahjustunud tervisele, on vasaku käe keskmise sõrme mõningane piiratud

sirutus-painutus ja asjaolu, et parema käe pöialt ei saa maksimaalselt painutada-oponeerida.

Need on raviga korrigeeritavad. Hageja raviarst ei usu, et plaat põhjustaks kaebusi, kuid kui

põhjustab, võib selle eemaldada. Hageja poolt EKEI-le räägitu on vastuolus hageja poolt

kohtuistungil räägituga. Hageja ei saa süsteemset ravi, ei kasuta valuvaigisteid ega muid

vaevuseid leevendavaid abinõusid.

25.4. Hageja ravi on lõppenud. Kohtu eeldus, nagu ei saaks kestva kahjustuse korral hinnata

ravi lõppenuks, ei ole õige. EKEI tuvastas, et hageja käe liikuvus oli 26.10.2021 taastunud ja

pärast seda hageja õnnetusega seoses arsti juures ei käinud. Käeteraapia lõppes 14.10.2021,

siis toimus lõpphindamine ja kodukava kordamine. Seega ei ole hagejal pidevat ja olulist

häirivat terviseprobleemi.

26. Maakohus jättis ebaõigesti arvestamata, et mittevaralise kahju hüvitiste suurused peavad

olema sarnastel asjaoludel võrreldavad. Maakohtu otsus on seetõttu olulises ulatuses

põhjendamata. Maakohus ei ole LkindlS § 32 lg-s 3 sätestatud eelduslikust hüvitise suurusest

suurema hüvitise väljamõistmist sisuliselt põhjendanud. Hagejale hüvitati mittevaralise

kahjuna 2600 eurot, mis LKindlS lisaks oleva tabeli kohaselt hüvitabki keerukama või pikema

paranemisega luumurruga kaasneva mittevaralise kahju. Seega ei anna hüvitise

suurendamiseks alust see, et hageja parema randme paranemine võttis vasakust enam aega, et

tekkisid ravitüsistused või minimaalne jääkkahjustus. Makstud hüvitis hõlmab ka

komplikatsioone.

27. Maakohtu välja mõistetud hüvitis on liialt kõrge ja ebaõiglane isikute suhtes, kes on

saanud ja saavad tulevikus oluliselt väiksemaid hüvitisi. Valdavalt on käeluumurru eest

saadav hüvitis 1500 eurot. See hõlmab vigastusi, mille puhul tuleb teha operatsioon.

Käeluumurdude puhul, mille järel ei saa kätt enam kasutada, on hüvitis olnud 3000 – 5000

eurot. 10 000 euro suuruseid hüvitisi on määratud eluohtlike vigastuste korral, millel on

pikaajaline või kestev mõju edasisele elukvaliteedile. Maakohtu määratud hüvitis ei vasta

üldisele heaolu tasemele.

28. Maakohus eksis asja lahendamisel VÕS § 128 lg 3 ja LKindlS § 24 kohaldamisel, kui

mõistis kostjalt hageja kasuks välja varalise kahju 2000 eurot. LKindlS ei sätesta

kindlustusandjale kohtueelsete õigusabikulude tasumise kohustust. Kostja ei ole oma

seadusest tulenevaid kohustusi rikkunud. Hageja asus nõudma täiendava mittevaralise kahju

2-21-13358

hüvitisena 30 000 euro maksmist 7 kuud pärast hüvitamise otsuse tegemist tippadvokaadi

vahendusel. Kostja pakkus hagejale õigusrahu huvides 2400 eurot. See, et hageja soovib saada

kümme korda suuremat hüvitist, ei õigusta advokaadi kulude hüvitamist. Kuigi maakohus

nõustus, et hageja vigastused ei õigusta 32 600 euro suurust hüvitist, ei arvestanud ta seda

varalise kahju hüvitise väljamõistmisel. Hageja nõuab selliste kulude hüvitamist, mis on

kantud enne kostjale lisanõude esitamist. Nende kulude kandmine ei ole tingitud kostja

käitumisest. Kuni 14.05.2021 puudus kostjal hagejaga vaidlus. Samuti ei olnud hageja kirjad

suunatud edasiste vaidluste ärahoidmisele. Hageja kulud ja nende kandmise kohustuse

tekkimine on tõendamata. Arvet või muud kuludokumenti hageja ei esitanud. Maakohus ei

põhjendanud, miks kuulub tõendi saamise kulu hüvitamisele menetluskulude hüvitamise

regulatsiooni väliselt varalise kahjuna.

29. Maakohus eksis ka menetluskulude jaotamisel. Kuna hagi tuli jätta rahuldamata, tuleb

menetluskulud jätta hageja kanda. Alternatiivselt tuleb menetluskulude jaotamisel arvestada,

et kostja pakkus korduvalt hagejale hüvitisena täiendava 2400 euro tasumist, s.o mittevaralise

kahju hüvitist kokku 5000 eurot. Hageja nõudis kohtueelselt 30 000 eurot, millest kohus pidas

põhjendatuks 7400 eurot. Kohtu põhjendused ja järeldus 100% riigilõivu ja 80%

õigusabikulude kostja kanda jätmisel on omavahel vastuolus. Kohus nõustus, et hageja soovis

põhjendamatult suurt hüvitist. Kulud tulnuks jätta hageja kanda või minimaalselt 2/3 ulatuses

hageja kanda või poolte endi kanda.

Vastustaja seisukoht

30. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

31. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS)

§ 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, millega maakohus mõistis kostjalt hageja mittevaralise

kahju hüvitamiseks välja enam kui 1000 eurot. Muus osas jääb maakohtu otsus muutmata,

kuid TsMS § 657 lg 21 alusel tuleb muuta ja täiendada selle põhjendusi. Apellatsioonkaebus

rahuldatakse osaliselt.

32. Hageja esitas vastuses apellatsioonkaebusele uued tõendid, nimelt fotod 27.02.2024

menetlusdokumendi leheküljel 13 (parempoolne foto puusa haavast), leheküljel 15 (ülemine

vasakpoolne foto röntgenuuringust ja alumine foto puusahaavast), leheküljel 16 (vasakul

tulbas kaks ülemist ja alumine vasakpoolne, paremal tulbas keskmine) ja leheküljel 17 fotod

(sõrmede kõverdumisest) (vt ka hageja 03.04.2025 teade). Ringkonnakohus tuvastab esimese

astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja kogub uusi tõendeid üksnes seaduses sätestatud

juhtudel (TsMS § 652 lg 3). Uue tõendi esitamise lubatavust peab pool oma kaebuses

põhjendama (TsMS § 652 lg 4). Hageja ei selgitanud apellatsioonkaebuse vastuses ega

ringkonnakohtu istungil, miks ta ei esitanud neid fotosid juba maakohtu menetluses. Hageja

möönis ringkonnakohtu istungil ka ise, et fotod, mida maakohtu menetluses ei esitatud, tuleb

jätta tähelepanuta. Kohus keeldub nimetatud tõendite asja materjali juurde võtmisest, kuna

nende vastuvõtmiseks puudub seadusest tulenev alus. Kooskõlas TsMS § 652 lg-ga 1 võtab

ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme

kohtus tuvastatud faktilised asjaolud ja esitatud tõendid.

2-21-13358

33. Ringkonnakohus käsitleb esmalt (I) mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramise

põhimõtteid, (II) tuvastab asjaolud, mis siinsel juhul kahjuhüvitise suurust mõjutavad ja (III)

määrab kahjuhüvitise suuruse. Seejärel käsitleb kohus (IV) hageja kohtueelsete

õigusabikulude hüvitamise nõuet, teeb kokkuvõtte (V) ja viimaks (VI) hindab menetluskulude

jaotamise küsimust.

I

34. Hageja nõuab kostjalt kui liiklusõnnetuse põhjustanud isiku kindlustusandjalt

tervisekahjustuse tekitamisega seotud mittevaralise kahju hüvitist. Seejuures on kostja

tasunud hagejale mittevaralise kahju hüvitisena 2600 eurot, mis vastab LKindlS § 32 lg 3 p-s

4 (siin ja edaspidi viide kuni 31.03.2022 kehtinud redaktsioonile) nimetatud mittevaralise

kahju eelduslikule suurusele. Pooled vaidlevad ka apellatsioonimenetluses selle üle, kas

siinsel juhul esinevatel asjaoludel on põhjendatud määrata suurem mittevaralise kahju hüvitis.

Hageja palus, et kohus määraks õiglase hüvitise kohtu enda äranägemisel (TsMS § 366).

Maakohus leidis, et põhjendatud mittevaralise kahju hüvitis olnuks 10 000 eurot.

Ringkonnakohus sellega ei nõustu.

35. VÕS § 134 lg 2 näeb ette, et isiku tervise kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamise

kohustuse olemasolu korral tuleb maksta kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks

mõistlik rahasumma. Liiklusõnnetusega põhjustatud tervise kahjustamise ja kehavigastuse

tekitamise puhuks näeb mittevaralise kahju hüvitamise kohustuse ette LkindlS § 32. Seejuures

peab kahjustatud isik, s.o antud juhul hageja, tervisekahjustuse tekkimise korral tõendama

neid asjaolusid, mille esinemisega seadus seob mittevaralise kahju hüvitamise nõude (antud

juhul tervisekahjustuse tekitamine), mitte mittevaralise kahju (füüsilise ja hingelise valu ning

kannatuste) olemasolu (vt ka RKTKo 10.05.2017, 3-2-1-37-17, p 14 ja RKTKo 20.06.2013,

3-2-1-73-13, p 13). Ka õiguskirjanduses on selgitatud, et kehavigastuse ja tervisekahjustuse

tekitamise korral tuleb mittevaralise kahju, st füüsilise ja hingelise valu tekkimist eeldada ning

mittevaralise kahjuhüvitise saamiseks ei pea kannatanu tõendama midagi muud peale selle, et

kahju tekitaja vastutab talle kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise eest (VÕS I komm

(2016), § 134, p 4.2.1). Liiklusõnnetuste puhuks on seadusandja LKindlS § 32 lg-s 3

sätestanud konkreetsed summad, mis kindlustusandjal tuleb sõltuvalt tervisekahjustuse või

kehavigastuse raskusest kannatanule maksta. Selles lõikes nimetatud summad on aga

eelduslikud, s.t seadus ei välista, kui asjaolud selle tingivad, nimetatust suurema summa

maksmise kohustust (vt ka RKKKo 22.04.2024, 1-22-5835/33, p 46). Seega, kuigi hageja ei

pidanud tõendama mittevaralise kahju olemasolu, tuli tal tulenevalt üldisest

tõendamiskoormisest (TsMS § 230 lg 1) esile tuua ja tõendada kahjuhüvitise suurust

mõjutavad asjaolud.

36. Kuna mittevaralise kahju suurust ei saa rahaliselt mõõta, otsustab kohus rahalise hüvitise

suuruse VÕS § 127 lg 6, TsMS § 233 lg 1 ja TsMS § 366 kohaselt diskretsiooni alusel. Õige

ei ole kostja seisukoht, nagu saaks LKindlS § 32 lg-s 3 sätestatust kõrgema hüvitise välja

mõista üksnes siis, kui hageja tõendab, et temale liiklusõnnetusega vahetult põhjustatud

tervisekahju erineb või on olulisel määral raskema iseloomuga, kui seaduse lisas toodud

tabelis märgitu. Hüvitise suuruse üle otsustamisel on tervisekahju vaid üks asjaolu teiste

hulgas. LkindlS § 32 lg 2 kohaselt võetakse hüvitise suuruse määramisel lisaks

tervisekahjustuse ja kehavigastuse raskusastmele arvesse ka tekkinud funktsioonihäire

sügavust ning ravi ja töövõime kaotuse kestust. Lisaks tuleb hüvitise suuruse määramisel

arvestada mittevaralise kahju hüvitise suurust puudutavaid üldsätteid, eelkõige VÕS § 127 lg

6 esimest lauset ja § 134 lg-d 2 ja 5. LKindlS § 32 lg 3 ei ole nende suhtes erisäte ega piira

kahjuhüvitise määramisel kohtu diskretsiooni (vt ka RKKKo 22.04.2024, 1-22-5835/33, p

2-21-13358

46). VÕS § 134 lg 2 kohaselt tuleb kahjustatud isikule maksta mõistlik rahasumma. VÕS §

134 lg 5 kohaselt arvestatakse mittevaralise kahju hüvitise määramisel ka rikkumise raskust ja

ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Seega

oleneb hüvitise suurus küll kehavigastuse või tervisekahjustuse raskusest, kuid lisaks võib

kahjustatud isik suurema rahalise hüvitise saamiseks tõendada muid negatiivseid mittevaralisi

tagajärgi, mis tekkisid kehavigastuse tõttu. Rahalise hüvitise suuruse määramisel arvestatakse

erineva tervisekahjustuse tekkimisel selle tagajärgi kannatanule, st tema eeldatavat "valu

suurust“ (VÕS I komm (2016), § 134, p 4.2.1). Mittevaralise kahju hüvitis väljendab teatud

ulatuses alati lisaks kompensatsioonilisele eesmärgile ka ühiskonna hukkamõistu rikkuja

õigusvastasele teole ja on leevenduseks kannatanule talle isikliku õiguse rikkumisega

tekitatud ülekohtu eest (RKTKo 26.06.2013, 3-2-1-18-13, p 29).

37. Eeltoodut arvestades on õige kostja seisukoht, et mittevaralise kahju suurust ei määrata

suva alusel. Ka kohtu diskretsiooniõigusel põhinev otsus peab olema nõuetekohaselt

põhjendatud ja tuginema asjas tuvastatud asjaoludele. Siinsel juhul ei ole maakohtu otsus

nõuetekohaselt põhjendatud ja see ei vasta TsMS § 442 lg-st 8 tulenevatele nõuetele.

Maakohtu kaalutlused hüvitise suuruse määramisel ei ole selged ega jälgitavad. Eelkõige ei

selgu maakohtu otsusest, millistel tuvastatud asjaoludel maakohus leidis, et need õigustavad

seaduses sätestatud eelduslikust hüvitise summast suurema hüvitise määramist ja millised

asjaolud õigustavad hüvitist maakohtu määratud summas.

38. Samuti on õige kostja etteheide, et maakohus jättis asja lahendamisel ebaõigesti

arvestamata poolte väidetega, mis puudutavad hüvitise suurust teistes sarnastes tervisekahju

asjades. Riigikohtu järjepideva praktika kohaselt peavad kohtute väljamõistetavad

mittevaralise kahju hüvitiste suurused vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ja olema

üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ning kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks sarnastel

asjaoludel võrreldavad (vt RKKKo 22.04.2024, 1-22-5835/33, p 32 ja seal viidatud tsiviil ja

kriminaalkolleegiumi praktika). Seega on mittevaralise kahju eest varasemas praktikas välja

mõistetud hüvitiste suurused üks tegur teiste hulgas, mida kohus peab koos kõigi teiste

asjakohaste kaalutlustega arvestama. Maakohus, jättes hüvitise suuruse määramisel

võrdsuspõhiõigusega arvestamata, ületas hüvitise määramisel diskretsioonipiire.

39. Asjaolude tuvastamata jätmine ja võrdsuspõhiõigusega arvestamata jätmine on

menetlusõiguse normi oluline rikkumine (TsMS § 656 lg 1 p 5), kuna maakohtu otsus on

hüvitise määramise osas seetõttu asjakohaselt põhjendamata. Ringkonnakohus kõrvaldab

maakohtu eksimuse.

40. Hageja nõude lahendamiseks tuli seega esmalt kindlaks teha konkreetse juhtumi asjaolud,

mis mittevaralise kahju suurust mõjutavad ja seejärel võrreldes neid teiste sarnaste

juhtumitega, määrata mittevaralise kahju hüvitis, arvestades ka elukalliduse tõusu ja üldise

heaolu kasvu. Ringkonnakohtu istungil nõustusid pooled, et mittevaralise kahju hüvitise

suuruse määramisel omavad tähtsust järgmised asjaolud: millise kehaosa vigastusega on

tegemist, vigastuse ulatus, vigastuse eluohtlikkus, vigastuse püsivus, ravi keerukus ja

paranemise kestus, kannatanu osavõtlikkus ravist ja abi otsimine, juhtumi asjaolud, sh

rikkumise raskus, laad, kannatanu enda osa kahju tekkimises, teo toimepanija käitumine ja

suhtumine, kaasnevad elumuutused (mõju näiteks ametitegevusele), tekkinud funktsioonihäire

ja selle püsivus. Kostja leidis, et arvestada tuleb ka valu intensiivsust ja suurust ajateljel.

Hageja valu arvestamisega ei nõustunud, leides, et seda ei ole võimalik objektiivselt hinnata

(kohtuistungi protokoll, ajamärge 00:17:05–00:27:01). Kolleegiumi hinnangul on valu

olemasolu asjaolu, mida saab hüvitise suuruse määramisel arvestada. Asjaolu, kas kannatanu

valu üle kaebab või ei kaeba, on objektiivne ja tõendatav meditsiinidokumentidega. Valu

2-21-13358

intensiivsusest annab aimu ravi, mis valu vastu võib olla määratud, samuti ravi kestus. Samuti

võib mittevaralise kahju ulatuse hindamisel omada tähtsust, kas valu põhjustas ainult

tervisekahju põhjustanud sündmus või toob õnnetusest tingitud tervisekahju kaasa kroonilise

valu. Kirjeldatud hüvitise põhjendatud suurust mõjutavad asjaolud on olulised võrdleva

kohtupraktika hindamisel. Konkreetsed asjaolud, mida hageja soovis, et kohus hüvitise

suuruse määramisel arvestaks, pidi kohtu ette tooma hageja.

41. Pooled vaidlevad ka selle üle, millised asjaolud saavad olla iseseisvalt täiendava kahju

nõude esitamise aluseks. Nimelt tugineb hageja nõue mh asjaolule, et pärast esialgse

kahjuhüvitise määramist 05.10.2020 on tekkinud asjaolud, mida kostja ei saanud hüvitise

määramisel arvestada, s.o hagejal tekkis tüsistus ja tal oli veel mitu operatsiooni. Samuti tõi

hageja esile, et käib seniajani (26.08.2021 hagiavalduse esitamise seisuga) taastusravis.

Kolleegiumi hinnangul ei ole kahjuhüvitise ümbervaatamine lähtuvalt uutest ilmnenud

asjaoludest välistatud. Seda ei välista ka kahju ühtsuse printsiip, mille kohaselt kahju

hüvitamise nõue tekib ja muutub sissenõutavaks kogu tulevikus tekkiva kahju osas korraga (vt

nt RKTKo 26.06.2024, 2-20-7210/87, p 11). Iseenesest on õige kostja seisukoht, et

kahjuhüvitis määratakse ühekordse maksena ja hagejal ei ole õigust täienda mittevaralise

kahju hüvitise nõuet pelgalt pärast igat uut protseduuri või operatsiooni. Siiski on hagejal

võimalik tugineda sellele, et asjaolud, mis olid esialgselt hüvitise määramise aluseks, on

muutunud. Hageja nõude hindamisel tuleb tuvastada, kui suur on hagejale tekkinud

mittevaraline kahju kogumis, koos pärast esialgse hüvitisotsuse tegemist selgunud

asjaoludega. Kui välja makstud kahjuhüvitis juba hõlmab kogu tekkinud kahju, sh hiljem

selgunud asjaolud, nagu leiab kostja, tuleb hagi jätta rahuldamata.

II

42. Pooled kinnitasid ringkonnakohtu istungil, et maakohtu poolt tuvastatud asjaolude üle,

mis on märgitud siinse otsuse punktis 13, pooled ei vaidle. Kohus võtab need asja

lahendamisel aluseks (TsMS § 652 lg 1 p 1). Kohus lähtub hüvitise suuruse määramisel seega

järgmistest asjaoludest. Hageja on kannatanu, kes sai mootorratturina kokkupõrkes

sõiduautoga järgmised kehavigastused: kodarluu üla- ja alaosa murd, küünar- ja kodarluu

diafüüsi murd, sõrmesidemete traumarebend, marrastused paremal puusal. Luumurrud olid

mõlemal käel. Hageja kandis õnnetuse toimumise ajal mootorratturi kaitsevarustust. Hageja

viidi sündmuskohalt kiirabiga haiglasse. Epikriisi kohaselt oli hageja haiglasse saabudes

keskmise raskusega üldseisundis ja adekvaatselt kontaktne (kd I tl 10 pöördel). Hageja ei

olnud pärast liiklusõnnetust eluohtlikus seisundis. Seda, et vigastused ei olnud eluohtlikud,

kinnitab ka 28.04.2023 kohtlik ekspertiisiakt (kd III tl 11–16). Vaidlust ei ole ka selle üle, et

liiklusõnnetus toimus teise sõiduki juhi süül. Nimelt sõitis teise sõiduki juht maanteel

vasakpöörde sooritamisel hooletusest ette peateel otse liikunud hagejale. Kuigi hageja on

vastuseks kostja väidetele ette heitnud ka seda, et õnnetuse põhjustanud juht ei ole hageja ees

kunagi vabandanud, ei oma teo toimepanija käitumise ja suhtumise hindamisel tähtsust

ainuüksi sõnalise vabandamise fakt. Väärteo protokolli kohaselt pani õnnetuse eest vastutav

juht teo toime hooletusest, tal puudusid varasemad karistused ja ta kahetses juhtunut (kd I tl

91–92). Hageja ei ole väitnud, et ta oleks jäetud pärast liiklusõnnetuse toimumist abitusse

seisundisse. Kostja kindlustusandjana kvalifitseeris hageja kahjustused raske kehavigastusena

LKindlS § 32 lg 3 p 4 tähenduses ja maksis 05.10.2020 otsuse alusel hagejale 2600 eurot (kd I

tl 9). Raskete tervisekahjustustena selle punkti tähenduses olid LKindlS § 32 lg 5 ja seaduse

lisa kohaselt muuhulgas aeglustunud paranemisega luumurd; luumurd, millega kaasneb

närvide või veresoonte vigastus; liigese nihestusmurd; luumurd, mis on tüsistunud

mädapõletikuga; luumurru tagajärjel tekkinud liigesejäikus ja liigesepurustus; jäsemete

hulgimurrud või liittraumad, mis haaravad ka teisi organisüsteeme.

2-21-13358

43. Hageja tugines hüvitisnõude esitamisel järgmistele tema tervisekahjustust puudutavatele

asjaoludele: õnnetuse tagajärjel oli hagejal mõlema käe kodarluu murd, ühe käe küünarluu

murd ja sõrmesidemete traumarebend. Hagejale teostati 28.08.2020 operatsioon, mille käigus

opereeriti tema mõlemasse kätte fiksatsiooniplaadid ja kruvid. 13.10.2020 püüti eemaldada

parema käe randmest fikseerivad vardad, kuid kuna see ebaõnnestus, toimus sama protseduur

uuesti 22.10.2020 (vt ka ekspertiisiakti lk 8, kd III tl 11–16). 26.05.2021 toimus neljas

operatsioon. Viimane operatsioon osutus vajalikuks, kuna hageja parema käe luu ei olnud

kokku kasvanud, vaid luu otste vahele oli tekkinud ebaliiges ja plaat, mis luid koos hoidis, oli

purunenud. Hageja käsi oli selle tulemusel moondunud (fotod kd I tl 20 pöördel ja 21). Lisaks

on menetluses esile toodud, et pärast õnnetust oli hageja vasak käsi kipsis kuus päeva, pärast

mida kandis ortoosi ja parem käsi U-kipsis neli nädalat, pärast mida pidi kandma ortoosi.

Pärast ebaliigese operatsiooni oli parem käsi kipsis veel neli nädalat, millele järgnes

raviteraapia (kd I tl 71 ja 234; kd II tl 141). Töövõimetuslehel oli hageja pärast liiklusõnnetust

kuni 16.11.2020 (s.o 2,5 kuud) ja pärast ebaliigese operatsiooni veel 3,5 nädalat (kd I tl 94).

Nende asjaolude üle pooled apellatsioonimenetluses ka ei vaidle. Pooled vaidlevad hageja

kahjustuste ulatuse ja püsivuse üle.

44. Maakohus leidis, et hageja mõlema käe funktsioonid ei ole täielikult taastunud ja tema

ravi ei pruugi olla lõppenud. Maakohtu järeldus on üldsõnaline ega tugine konkreetsetel asjas

esitatud tõenditele. Maakohtu järeldusest ei selgu, millised funktsioonihäired hagejal on,

millise iseloomuga ja kui püsivad need on, ja millist ravi hageja veel vajab. Seega ei ole

maakohus tuvastanud hageja tegelikku tervisekahjustust ega asjaolusid, mis omavad

kahjuhüvitise suuruse määramisel tähtsust. Samuti ei ole maakohus vastanud poolte esitatud

väidetele. Ringkonnakohus hindab seetõttu järgnevalt poolte väiteid ja tõendeid, mis

puudutavad hageja tervisekahjustust.

45. Hagejat ei saa lugeda täielikult paranenuks. Kuigi iseenesest on õige kostja viide, et

kohtuarst-ekspert M.V märkis oma 10.11.2021 uuringus, et tema käsutuses olevate

tervishoiuteenust osutavate dokumentide põhjal oli käe liikuvus 26.10.2021 taastunud (kd I tl

146–148), ei saa sellest kostja soovitud järeldusi teha. M.V järeldus tugineb ilmselt akti

kirjeldavas osas viidatud SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla 26.10.2021 ambulatoorsele

epikriisile nr 516466056. Ekspert on teinud epikriisist järgmise väljakirjutise: 5 kuud tagasi

opereeritud parema kodarluu distaalse murru ebaliiges. Kontrollröntgen: murd luustunud.

Liikuvus randmest hea. Valu ei ole. Aegajalt kerge kõditamise tunne velaarselt randmeliigese

piirkonnas pöidla painutamisel. Kontrollid siin lõpetatud. Koormus vaba käele. Samale,

26.10.2021 epikriisile viitab ka kohtulik ekspertiisiakt oma kirjeldavas osas (lehekülg 7), kuid

kohtuarst-eksperdid ei järelda sellest, et hageja oleks terve.

46. Kohtuarst-eksperdid kinnitasid, et hagejal on jäänud vigastustest kestev kahjustus, mille

paranemise prognoos ei ole määratav (ekspertiisiakti küsimuse nr 2 vastus). Ekspertiisiakti

kirjeldavas osas selgitatakse, et hageja ülajäsemete funktsioonihäire püsib ja tervisekahjustusi

ei saa hinnata paranenuks ega ravi lõppenuks (akti lk 9 ülal). Kohtuarst-ekspert J.T selgitas

18.09.2023 maakohtu istungil, et viide kestvale kahjustusele tähendab objektiivselt seda, et

hagejal oli kohtuarstlikul läbivaatusel parema käe sirutus- ja painutusvõime randmeliigesest

piiratud, ei olnud võimalik painutada paremat pöialt ega vastandada seda väikesele sõrmele.

Samuti ei ole võimalik normaalne liikuvus vasaku käe kolmandast sõrmest. Subjektiivselt

kaebas hageja kohtuarstlikul läbivaatusel kiskumistunnet plaadi piirkonnas ja seda, et parem

käsi ei kannata koormust. Kohtuarst-ekspert selgitas, et paremas käes on plaadi tõttu

tõenäoliselt tekkinud närvide pitsumine, mis väljendub öösiti, kui seal on mingi surve ja see

ilmselt tekitab ebamugavast ja suremistunnet (kohtuistungi protokoll ajamärge 03:24:12).

Sama kinnitab ka ekspertiisiakti kirjeldav osa, milles on esile toodud, et hagejal on püsima

2-21-13358

jäänud mõlema randmeliigese funktsioonihäire (paremal rohkem), esineb valu ja

ebamugavustunne randmete piirkonnas, eriti füüsilisel koormusel; parema randme

painutamisel tekib „kiskumistunne“ parema küünarvarre alumises kolmandikus

painutuspinnal murru fiksatsiooniplaadi piirkonnas, mõlema käe sõrmede funktsioon on

häiritud, eriti vasaku käe kolmandal sõrmel ja parema käe pöidlal. Hagejal on pikk

pöidlapainutaja lihas / selle kõõlus tõenäoliselt liitunud fiksatsiooniplaadiga ja murru

piirkonnaga, mis põhjustab funktsioonihäiret ja kaebusi (ekspertiisiakt lk 8). Sisuliselt sama

selgitas 18.09.2023 kohtuistungil dr I.K öeldes, et hageja taastusravi ja füsioteraapia on

suunatud funktsiooni säilitamisele ja parendamisele, kuid õnnetuseelset seisundit ei saa

taastada. 100% taastumine ei toimu iial (ajamärge 00:54:05).

47. Kolleegiumi hinnangul ei saa M.V uuringuaktist järeldada, et hageja on paranenud.

Kõnealuse epikriisi nr 516466056 (kd II tl 30 – 30 pöördel) kohaselt hindas arst parema käe

paranemist pärast neljandat, kodarluu ebaliigest puudutavat operatsiooni, ja arst kontrollis

eelkõige murru luustumist ja randme liikuvust 5 kuud pärast operatsiooni, mis oli hea.

Epikriisist ei nähtu, et hinnatud oleks hageja seisundit tervikuna, sh randmeliigese absoluutset

liikuvust ning parema pöidla ja vasaku käe kolmanda sõrme liikuvust, mille kohtuarst-ekspert

hageja 18.01.2023 ülevaatamisel tuvastas. Iseenesest kinnitab ka ekspertiisiakti hageja

läbivaatuse kirjeldus (ekspertiisiakti lk 3), et hageja saab randmeliigesega liigutusi teha

kõikides suundades, kuid ekspert tuvastas lisaks, et maksimaalse sirutuse ja painutuse korral

tekib valu ja ebamugavustunne randmetes ning parema käe pöidla ja vasaku käe kolmanda

sõrme liikuvus on piiratud. Dr I.K demonstreeris käte funktsioonihäiret maakohtule

18.09.2023 kohtuistungil (ajamärge 00:39:33) ja hageja isiklikult ringkonnakohtule

02.04.2025 istungil. Erinevalt ekspertiisiaktist ei nähtu uuringuaktist, et M.V oleks hageja

isiklikult üle vaadanud. Tema hinnang tugineb andmetele tervise infosüsteemist ja on seega

nendega piiratud. Seega ei ole aktid omavahel sisulises vastuolus, vaid kirjeldavad erinevaid

asju.

48. Eksperdi tuvastatud asjaolud ei ole vastuolus ka AS Arstikeskus Confido kokkuvõttega

(ekspertiisiakti kirjeldava osa lk 7) ega hageja poolt 09.03.2022 kohtuistungil avaldatuga.

Töötervishoiu arst on küll märkinud, et randme liikuvus normis ja valuvaba, kuid viitab samas

ka parema randme jäikusele äärmistes asendites ja koormusel tekkivatele kaebustele. See on

kooskõlas isiku kohtuarstliku läbivaatuse kirjeldusega. Kostja väited selle kohta, kas, mis

tegevustel ja kui palju on hageja erinevatel arstivisiitidel valu tundnud, ei ole kahjuhüvitise

suuruse määramisel oluline, kuna hageja ei ole hagiavalduses sellistele subjektiivsetele

kaebustele tuginenud. Hageja ei ole väitnud, et tal oleksid valud või kroonilised valud või et ta

oleks saanud valuravi. Hageja tugineb eelkõige sellele, et tema käed ei tööta korralikult, et

talle on tehtud neli operatsiooni, millest viimane tüsistuse tõttu, et talle on vaja teha veel kaks

operatsiooni (artrolüüs ja plaatide eemaldamine) ja et tervisekahjustus on püsiv. Eksitav on

kostja viide terapeudi P.L 05.07.2021 hinnangule, et sõrmede painutus/sirutus norm (kd I tl 71

ja tl 234). Samas dokumendis kirjeldab terapeut, et probleem on pöidla liikuvuse piiratuses.

Eriti sirutamine toimub suurte raskustega. Terapeut tegeles just hageja parema käega pärast

ebaliigese operatsiooni.

49. Lisaks on hageja kirjeldanud kiskumistunnet ja ebamugavust parema käe

randmepiirkonnas, kus asub fiksatsiooniplaat. 26.10.2021 epikriisis märkis arst, et ei usu, et

selles oleks süüdi plaat, kuna see ulatub väga minimaalselt üle kodarluu velaarsest tipust

randmeliigese juures, kuid lisas, et kui kaebus süveneb, võib mõelda plaadi eemaldamisele.

Muidu see plaanis ei oleks (kd II tl 30 – 30 pöördel). Seega arst möönis võimalust, et kaebusi

võib põhjustada plaat. Seda, et fiksatsiooniplaat võib ebamugavusi tekitada, st hagejal võib

olla sellega kaasnevaid kaebusi, kinnitab ka ekspertiisiakt (ekspertiisiakti küsimuse nr 13

2-21-13358

vastus). Hageja ei ole plaate tänaseni eemaldanud, kuid väitis ringkonnakohtu istungil, et on

pöördunud selleks arsti vastuvõtule. Kuigi tõenditena esitatud terviseportaali väljavõtetest ei

nähtu hageja pöördumiste sisu, nähtub neist, et hageja on perearstiga konsulteerinud seoses

käe traumaga ja suunatud perearsti poolt hagejat opereerinud dr T vastuvõtule (kd IV tl 11–

12, visiit tänase seisuga veel toimumata). Need tõendid kinnitavad seega kaudselt seda, et

hageja kätega seotud kaebused püsivad ja on põhjustanud vajaduse arstidega täiendavalt

konsulteerida.

50. Eeltoodust tulenevalt kinnitavad asjas kogutud tõendid, et hagejal on liiklusõnnetuse

tagajärjel funktsioonihäire, mis seisneb parema käe randmeliigese sirutus- ja painutusvõime

piiratuses, parema pöidla painutamise ja selle väikesele sõrmele vastandamise võimatuses

ning vasaku käe kolmanda sõrme liikumise piiratuses. Hageja funktsioonihäirete paranemise

perspektiiv ei ole teada. Ükski asjas esitatud tõend ei võimalda järeldada raviviga või hageja

enda süüd tüsistuse ja funktsioonihäirete tekkimisel ja püsimisel. Samuti esineb hagejal

paremal käel ebamugavus randmepiirkonnas, mis on ilmselt tingitud fiksatsiooniplaadist.

51. Eeltoodu kinnitab ühtlasi, et hageja ravi ei ole lõppenud. Õige on kostja osundatu, et

raviarsti 26.10.2021 märkmete kohaselt on viimase operatsiooni järgselt kontrollid lõpetatud

ja käele on lubatud anda koormust (kd II tl 30 – 30 pöördel). Samuti lõppes käeteraapia.

Terapeudi 14.10.2021 lõpphinnangu kohaselt on hageja käe funktsioon paranenud, liikuvus

suurenenud, valu ja turse vähenenud ja ta tuleb toime kergemate igapäevategevustega, kuigi

väldib veel rasket füüsilist tööd kätega ja sporditegevusi. Hageja pidi jätkama harjutustega

iseseisvalt (kd I tl 234–235). Sellest ei järeldu aga, et hageja oleks terve ja ravi lõppenud.

Kohtuarst-ekspert selgitas, et kuna funktsioonihäire püsib, ei saa hinnata ravi lõppenuks

(ekspertiisiakti küsimuse nr 5 vastus). Seega, kuna hagejal on säilinud funktsioonihäired ja

(ilmselt) fiksatsiooniplaadist tingitud ebamugavus, võib ta seoses juhtumiga vajada veel

arstiabi. Nii on talle pakutud nii artrolüüsi kui ka fiksatsiooniplaatide eemaldamist.

52. Õige ei ole kostja seisukoht, nagu ei oleks need funktsioonihäired olulised, kuna on

korrigeeritavad, kui hageja seda vaid soovib. Iseenesest on õige, et hageja avaldas mais 2021

oma arstile, et ei soovi hetkel vasaku käe kolmanda sõrme liikuvuse parandamiseks artrolüüsi

(kd I tl 34 pöördel). Sellest ei saa aga teha kostja soovitud järeldusi. Samas, viidatud epikriisis

on arst märkinud, et artrolüüsiga kaasnevad omad riskid. Ekspert J.T selgitas 18.09.2023

istungil, et artrolüüs võib teha olukorra paremaks, jätta samaks või teha hullemaks. Ükski arst

ei saa öelda, ka see läheb edukalt ja kas sellest lõpuks kasu on (ajamärge 03:34:33).

Tõenäosust, kas artrolüüs teeb asja hullemaks või ei, ei osanud ekspert öelda, kuid selgitas, et

üldjuhul arstid ja füsioterapeudid ning ortopeedid seda ei soovita, kuid antud juhul on

küsimus konkreetses patsiendis (ajamärge 04:03:29). Asjaolust, et teoreetiliselt on olemas

protseduur, mis võib hageja vasaku käe keskmise sõrme funktsioonihäire parandada, ei saa

järeldada, et häire kestab üksnes hagejast tingitud põhjusel. See, et tekkinud ja teadmata

paranemisprognoosiga häiret oleks võimalik proovida parandada protseduuriga, millest ei

pruugi olla abi ja mis võib teha olukorra ka hullemaks, suurendab isiku läbielamisi, mitte ei

vähenda neid. Samamoodi kaasnevad täiendavad läbielamised fiksatsiooniplaatide kätest

eemaldamisega, mida arstid ette ei võtaks, kui hagejal kaebusi ei esineks.

53. Samuti tuleb kahjuhüvitise suuruse määramisel arvestada, et hagejal läks käsi jaanuaris

2021 paiste ja arstivisiidil selgus, et plaat, mis luid kokku hoidis, oli purunenud ja tekkinud oli

ebaliiges. Selle lahendamiseks toimus operatsioon alles 26.05.2021, s.o kaheksa kuud pärast

õnnetust. Hageja kirjeldas ebaliigese tekke mõju 18.09.2023 ülekuulamisel, selgitades, et talle

mõjus kergendavalt see, et esialgu said kõik operatsioonid tehtud ja kõik oli korras, kuid siis

läks parem käsi paiste ja kõik hakkas otsast pihta (kohtuistungi protokoll ajamärge 04:08:38).

2-21-13358

Ebaliigesest ja fiksatsiooniplaadi purunemisest tingitud operatsiooni järgselt oli hageja käsi

uuesti kipsis neli nädalat ja algas uus taastusravi, mis lõppes sügisel 2021, s.o enam kui aasta

pärast liiklusõnnetust (kd II tl 30 – 30 pöördel). Seega tõi tüsistus kaasa paranemisprotsessi

teist korda läbielamise ja raviperioodi olulise pikenemise. See kõik suurendab isiku

läbielamisi, mis nähtub ka hageja avaldatust.

54. Hageja leiab õigesti, et hüvitise suuruse määramisel tuleb arvestada ka sellega, et hagejal

olid korraga vigastatud mõlemad käed. Hagejal diagnoositi nimelt mõlema ülajäseme mitut

piirkonda haaravad murrud (kd I tl 10 pöördel). LKindlS lisa loetelu käsitleb küll

luumurdusid, sh murrud, millega kaasnevad närvide vigastused, tüsistused ja jäsemete

hulgimurdusid, kuid näidisloetelu ei arvesta mitme ülajäseme üheaegse keerulise vigastusega,

nagu oli hagejal (hulgikillustunud murrud (kd I tl 51 pöördel). Hageja vigastused olid seega

ulatuslikumad, tekitades ka rohkem ebamugavusi. LKindlS § 32 lg 1 teine lause ei välista

selle arvestamist mittevaralise kahju hüvitise määramisel. See ei anna siiski alust summeerida

LKindlS

§

lg-s 3 nimetatud hüvitist pelgalt korrutades seda vigastatud jäsemete arvuga. Vigastuse

ulatuslikkus on üks asjaolu mitmest, mis mõjutab kahjuhüvitise põhjendatud suurust. Hageja

kirjeldas seoses mõlema käe vigastusega oma läbielamisi 18.09.2023 istungil, viidates, et

õnnetuse hetkel oli tema peres kaks üheaastast tütart ja üks kolmeaastane ning hageja oli

olnud ainus, kes tööl käis. Mõlema käe vigastuse tõttu ei saanud hageja kodus abiks olla.

Samuti märkis hageja, et alguses olid häiritud kõik tegevused, sh söömine, hammaste

pesemine ja enda pesemine (ajamärge 04:08:38).

55. Õige on kostja seisukoht, et nii maakohtu järeldused kui ka hageja selgitused õnnetusest

tingitud igapäevaste ebamugavuste kohta on ebamäärased. Hageja selgitas üldsõnaliselt, et kui

käed olid kipsis või ta käis taastusravil, ei saanud koduseid igapäevaseid asju teha. Siinsel

juhul viibis hageja pärast õnnetust haiglas neli päeva, tema vasak käsi oli kipsis kuus päeva ja

parem käsi 4 nädalat. 31.08.2020 õendusanamneesi kohaselt vajas hageja pärast õnnetust abi

nii kehahoolduse, riietumise kui ka söömise/joomisega, kuigi osaliselt sai alates 30.08.2020

(kolm päeva pärast õnnetust) söömise/joomisega hakkama ka iseseisvalt (kd II tl 133).

Viimast kinnitab ka osakonna jälgimisleht (kd I tl 165). Seega on haigla dokumenteeritud

andmetega osaliselt vastuolus hageja poolt kohtuistungil selgitatu, nagu ei oleks hageja

söömisega iseseisvalt hakkama saanud. Hageja menetluses antud selgitustest jääb siiski

ebaselgeks see, millist ajaperioodi hageja abivajadust kirjeldades silmas peab. On ilmne, et

ajal, mil hagejal olid mõlemad käed kipsis, vajas ta igapäevaste toimingute tegemisel abi.

Ebamugavust põhjustab iseenesest ka ühe käe kips. Asjaolu üle, et liiklusõnnetus põhjustab

igal juhul ebamugavust, valu ja läbielamisi ning sõltuvalt vigastuse keerukusest ka

abivajadust, pooled ei vaidlegi. Siinsel juhul omab tähtsust aga see, et 22.10.2020

õendusanamneesi kohaselt hageja enam mingit kõrvalist abi ei vajanud (kd II tl 107). Seega

oli hageja isiklik toimetulek hea vähem kui kaks kuud pärast õnnetust. Tööle naasis ta 2,5

kuud pärast õnnetust. Eeltooduga on kooskõlas ka käeteraapia 03.12.2020 epikriis (dtl 60),

mille kohaselt hageja kinnitas, et on viimasel ajal tegelenud igapäevategevustega ja harjutuste

tegemise soiku jätnud. See kinnitab, et hageja sai naasta oma tavapärase elurütmi juurde.

56. Hageja ei ole tuginenud sellele, et tal esineks funktsioonihäirete tõttu tegevuspiiranguid ja

mõju toimetulekule. Hageja kirjeldas 09.03.2022 kohtuistungil üldsõnaliselt vaid seda, et tal

ei olnud töö käigus võimalik teatud protseduurilisi liigutusi teha ja töö arvuti hiirega on

ebamugav. Samas tõendas hageja ka seda, et tööandjal oli võimalik tema töö ümber

korraldada selliselt, et käelisi oskusi nõudvaid tööülesandeid täidavad teised töötajad (kd I tl

225). Seda, et funktsioonihäire töö tegemist piiraks või tema sissetuleku teenimist mõjutaks,

hageja esile ei too. Hageja töövõimet ei ole piiratud. Kostja viited sellele, et hageja töötasu on

2-21-13358

hiljem tõusnud, on samas asjakohatud, kuna see ei vähenda hageja mittevaralise kahju

hüvitise suurust. Kohus ei saa tuvastada asjaolu, et hageja elukorraldus on häiritud, M.V

uuringuakti alusel. Nimelt märkis M.V vastuseks hageja esindaja küsimusele, et hageja

igapäevane elukorraldus on seoses saadud vigastustega häiritud (kd I tl 146–148, vastus

küsimusele nr 2). Sellest ei nähtu aga, mille kohta järeldus käib ja kas see on meditsiiniline

hinnang või eluline järeldus ning millel põhineb. Samuti ei saa hageja läbielamisi ja

tegevuspiiranguid tuvastada dr I.Ki tunnistajana antud ütlustest (18.09.2023 istungi protokoll,

ajamärge 00:56:57). See, milles konkreetselt seisneb tervisekahjustusest tingitud

elukorralduse häiritus või piiratus, tuli esile tuua hagejal endal. Hageja ei ole seda teinud.

Maakohtu järeldus, nagu oleks hageja igapäevased toimetused piiratud ja nagu oleks käte

liikuvuse piirangud põhjustanud igapäevases elus (pikaajalisi) takistusi, on sisustamata ega

tugine asjas esile toodud asjaoludele ega tõenditele. Eeltoodust tuleneb, et hagejal ei esine

funktsioonihäirest tulenevaid püsivaid elukorralduslikke piiranguid ega elumuutusi. Ta ei ole

abivajav. Samuti ei ole hageja väitnud, et ta peaks õnnetuse tagajärjel tarbima mingeid

ravimeid. Hageja tunnetab siiski ebamugavust, nagu käte väsimine füüsilise koormuse korral,

parema käe pigistusjõu vähesus võrreldes vasaku käega ja öösel käed surevad (kohtuarstlik

läbivaatus kd III tl 12). Ka ringkonnakohtu istungil märkis hageja, et füüsiline töö on

ebamugav ja tal teeb meele halvaks, et ei saa teha enam kõike nii nagu varem (kohtuistungi

protokoll ajamärge 00:32:34–00:36:05).

57. Hüvitise suuruse määramiseks tuleb markeerida ka asjaolu, et kriminaalmenetlust juhtunu

suhtes ei algatatud, s.t hageja vigastusi ei käsitatud raske tervisekahjustusena

karistusseadustiku (KarS) § 423 lg 1 tähenduses. Kriminaalmenetluse alustamata jätmine

iseloomustab eelkõige toime pandud teo asjaolusid. Mh seda, et tegu ei kvalifitseeritud KarS §

422 alusel sõidukijuhi poolt liiklusnõuete ja sõiduki käitusnõuete tahtliku rikkumisena näiteks

joobeseisundis. Võrreldavate kaasuste hindamisel tuleb arvestada ka seda, et kui tegu sai

kriminaalõigusliku hinnangu KarS § 423 alusel, olid kannatanu tervisekahjustused algusest

peale raskemad.

58. Kokkuvõtvalt järelduvad eeltoodust järgmised asjaolud, mida kohus mittevaralise

kahjuhüvitise suuruse hindamisel arvestab:

-

hageja sai tervisekahjustusi 27.08.2020 liiklusõnnetuses;

-

hageja kandis mootorratturi kaitserõivastust;

-

liiklusõnnetuse eest vastutab teise sõiduki juht, kes pani teo toime hooletusest, oli varem

karistamata ja kahetses juhtunut, kuid ei ole hageja ees isiklikult vabandanud;

-

õnnetuse eest vastutava juhi tegu kvalifitseeriti väärteona;

-

hagejale osutati pärast õnnetust abi ja ta toimetati haiglasse;

-

hageja viibis haiglaravil neli päeva;

-

hageja sai õnnetuses järgmised kahjustused: mõlema käe luumurrud (kodarluu üla- ja

alaosa murd, küünar- ja kodarluu diafüüsi murd), sõrmesidemete traumarebend ja

marrastused paremal puusal;

-

hageja kätele teostati esmalt kolm operatsiooni (fiksatsiooniplaatide paigaldus ja kaks

varraste eemaldamise protseduuri);

-

hageja vasak käsi oli kipsis kuus päeva ja parem käsi neli nädalat;

-

hageja viibis töövõimetuslehelt 2,5 kuud;

-

hagejal diagnoositi seitse kuud pärast õnnetust ebaliiges ja fiksatsiooniplaadi purunemine,

s.o tüsistused, mille tõttu viidi läbi neljas operatsioon, pärast mida oli hageja haiguslehel

veel 3,5 nädalat;

-

hageja tüsistused ei seondu hageja tegevuse või tegevusetusega ega raviveaga;

-

hagejal on säilinud funktsioonihäired: parema käe randmeliigese sirutus- ja painutusvõime

piiratus, parema pöidla painutamise ja selle väikesele sõrmele vastandamise võimatus ning

2-21-13358

vasaku käe kolmanda sõrme liikumise piiratus, lisaks on hageja parema käe surumisjõud

vasakust nõrgem;

-

hageja tunnetab ebamugavust ja vigastuste mõju füüsilise koormuse korral;

-

hageja täieliku paranemise perspektiiv ei ole teada ja on pigem ebatõenäoline; kuigi

vasaku käe sõrme parandamiseks on olemas protseduur, ei ole selle edulootus määratav;

-

fiksatsiooniplaat põhjustab paremal käel ebamugavust ja hageja planeerib operatsiooni

mõlema käe plaatide eemaldamiseks;

-

hageja ei kannata püsiva valu all ega võta regulaarselt ravimeid;

-

hageja töövõimet ei ole piiratud;

-

kehavigastus ei ole toonud kaasa olulisi elukorralduslikke muudatusi;

-

hagejal ei ole õnnetusest tingitud olulist elukvaliteedi langust.

III

59. Kolleegium nõustub hagejaga, et nendel asjaoludel on hageja mittevaraline kahju suurem

kui LKindlS § 32 lg-s 3 nimetatud eelduslikud summad. Riigikohus on selgitanud, et LKindlS

§ 32 lg-s 3 sätestatud summasid tuleb mõista kui minimaalseid hüvitisi sellistel juhtudel, mil

peale kannatanu teatud raskusastmega tervisekahjustuse pole tuvastatud ühtegi asjaolu, mis

võiks anda alust suurema hüvitise määramiseks (RKKKo 22.04.2024, 1-22-5835/33, p 46 ja

RKTK 31.05.2007, 3-2-1-54-07, p 13). Siinsel juhul esinevad asjaolud suurema hüvitise

määramiseks. Nimelt ei ole kõik mittevaralise kahju hüvitise suurust puudutavad asjaolud

hõlmatud oktoobris 2022 tehtud esialgse hinnanguga hüvitise põhjendatud suurusele. Samuti

ei saa hüvitise suurust õigustada ainuüksi LKindlS lisas toodud kehavigastuste ja

tervisekahjustuste näitlikustava loeteluga, nagu soovib kostja, kuna tuvastatud asjaolud

väljuvad selles toodust. Eelkõige tingivad selle järelduse järgmised asjaolud: hagejal

diagnoositi hulgimurrud mitte ainult ühel, vaid kahel käel; enam kui pool aastat pärast

õnnetust, kui hageja oli juba paranemas, tekkis ravitüsistus, mis tõi kaasa uued

raviprotseduurid, sh operatsiooni ja taastusravi ning et hagejal on teadmata paranemise

perspektiiviga funktsioonihäired. Kostja arvestas esialgse kahjuhüvitise määramisel asjaoluga,

et hageja vigastusi ei peetud raskeks karistusõiguslikus tähenduses ja et nende paranemise

ajaks loeti eelduslikult neli kuud (kd I tl 92 pöördel). Kostja ei arvestanud püsivate

funktsioonihäirete tekkimise ega plaadi purunemise ja ebaliigese tekkega, ravi pikenemisega

ning sellega kaasnenud tagajärgedega hageja läbielamistele. Asjaolu, et jääkkahjustus on dr

I.Ki sõnul traumade puhul paratamatu (18.09.2023 kohtuistungi protokolli ajamärge

01:57:59), ei võimalda jõuda siinsel juhul teistsugusele järeldusele. Seega jõudis maakohus

lõppastmes õigesti järeldusele, et hagejale väljamakstavat mittevaralise kahju hüvitist tuleb

suurendada.

60. Maakohtu järeldus, nagu oleks mittevaralise kahjuhüvitise põhjendatud suurus 10 000

eurot, on aga nõuetekohaselt põhjendamata. Kohtuotsusest ei selgu, millistel asjaoludel

maakohus sellisele järeldusele jõudis. Kolleegiumi hinnangul on see summa ebaõiglaselt suur,

võrreldes teiste sarnases olukorras olnud kannatanutega. Hageja mittevaraline kahju on ülal

tuvastatud asjaoludel ja arvestades ka LKindlS § 32 lg-s 3 ja seaduse lisas sätestatut ning

võrdsuspõhiõigust, 3600 eurot.

61. Riigikohtu õigusteabe- ja koolitusosakonna 2020. a valminud kohtupraktika

kordusanalüüsis „Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded kriminaalasjades 2018.– 2020.

aastal“ (analüüsid kättesaadavad Riigikohtu kodulehel) on uuritud, kui suuri hüvitisi (ja

milliste süütegude eest) maa- ja ringkonnakohtud kriminaalasjades ajavahemikul 01.06.2018

kuni 31.05.2020 välja mõistsid. Analüüsist selgub, et märgitud ajavahemikul oli kohtute poolt

2-21-13358

KarS § 423 järgi kvalifitseeritud kuritegude puhul välja mõistetud keskmine hüvitis 6443

eurot, mediaan 5500 eurot. Suurim hüvitis oli 15 000 eurot, väikseim 500 eurot. Raske

tervisekahjustuse puhul oli keskmine hüvitis 5933 eurot, mediaan 5500 eurot. 2023. a

valminud kohtupraktika kordusanalüüsi „Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded tsiviilasjades

2020.–2022. aastal“ kohaselt oli kehavigastuste tekitamise või tervise kahjustamise korral

tsiviilasjades määratud mittevaralise kahju hüvitis keskmiselt 1752 eurot, mediaan 1000 eurot.

Suurim hüvitis oli 12 000 eurot, väikseim 100 eurot. Tsiviilasjade kohta esitatud üldistavad

andmed ei anna aga iseseisvalt alust hüvitise suuruse üle otsustamiseks, kuna suur osa

kaasustest ei ole siinse juhtumiga võrreldavad. Näiteks sisaldab tsiviilasjades arvestatud

keskmine ka tagaseljaotsustega välja mõistetud summasid. Hüvitise suuruse määramisel ei saa

lähtuda iseseisvalt ka kostja viidatud asjaolust, et Eesti Liikluskindlustuse Fondi andmetel on

tavaline mittevaraline hüvitis käeluumurruga päädinud liiklusõnnetuse puhul 1500 eurot (kd II

tl 213). Antud juhul ei ole tegemist tavalise käeluumurru olukorraga.

62. Kuigi kostja leiab, tuginedes eksperdi arvamusele, et eri kehapiirkondade luumurrud ei ole

meditsiiniliste ja anatoomiliste piirangute ning kaasnevate tagajärgede ja eluliste tegevuste

piirangute osas omavahel objektiivselt võrreldavad (kd III tl 11 – 16 pöördel, eksperdile

esitatud küsimus nr 16), ei välista see muude kehapiirkondade vigastustega lõppenud

õnnetuste võrdlusmaterjalina kasutamist. Peale kehavigastustega hõlmatud kehapiirakonna

võrdlemise tuleb võrrelda ka muid kaasuse asjaolusid (vt käesoleva otsuse p 40) ja arvestada

kaasuste erinevusi hüvitise suuruse kohandamisel siinsele kaasusele.

63. Õige ei ole ka hageja seisukoht, nagu peaks kohus hüvitise suuruse määramisel lükkama

ümber hageja poolt tõendina esitatud arstide arvamused võrreldavate vigastustega

kindlustusjuhtumite kohta (I.K võrdlev hinnang-ekspertiis, kd I tl 32–33; L. Rips

ekspertarvamus, kd I tl 51–52). Mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramine on kohtu

kohustus. Tegemist on õigusliku hinnanguga, mida ei saa anda arst ega muu asjatundja. Küll

aga saab kohus arvestada tõenditest nähtuvat hageja käsitlusena õiguslike asjaolude kohta.

Seejuures tuleb pidada silmas, et kohus ei ole menetlusosalise õigusliku põhjendusega seotud

(TsMS § 436 lg 7 ja § 652 lg 8). Kohus kohaldab õigust ise.

64. TsMS § 233 lg 1 kohaldamise osas on Riigikohus läbivalt rõhutanud, et kohtute

väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused peavad üldise võrdsuspõhiõiguse

tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad

(vt RKTKo 3-2-1-18-13, p 26; 3-2-1-85-08, p 13; 3-2-1-159-14 p 13). Mittevaralise kahju

hüvitise summa ei tohi olla ebaõiglaselt suur võrreldes teiste sarnaste juhtumitega, kuid ei tohi

olla ka pelgalt sümboolne. Konkreetses kohtuasjas tulevad hüvitise määramisel

võrdlusbaasina arvesse eelkõige juhtumid, mis on mittevaralise kahju hüvitist mõjutavate

asjaolude poolest lahendatava kohtuasjaga olulisel määral sarnased. Sarnasus saab tuleneda

konkreetsetest asjaoludest. Asjaolude võrreldavuseks ei piisa, et mõlemal juhul on kannatanud

saanud tervisekahju. Samuti peab võrreldavate kaasuste valim olema esinduslik.

65. Seda, et maakohtu hinnang ei vasta üldisele võrdsuspõhiõigusele, mille järgi peavad

mittevaralise kahju hüvitised olema sarnastel asjaoludel võrreldavad, ilmestavad järgmised

kaasused, milles on sama suur hüvitis välja mõistetud eluohtlike tervisekahjustuste eest ja/või

kahjustuste eest, millel oli oluline mõju kannatanu edasisele elule. Kuigi ka nendes kaasustes

mõisteti kannatanule hüvitisena välja 10 000 eurot, ei ole need siinsel juhul tuvastatud

asjaoludega võrreldavad:

-

kriminaalasjas 1-20-2281 mõistis maakohus hüvitiseks 10 000 eurot kannatanule, kellel

oli eluohtlik tervisekahjustus, s.o hulgaliselt luumurde ja soolekinnisti veresoonte

2-21-13358

vigastus. Kahjustusega kaasnes oluline elukvaliteedi langus, sh liikumis- ja

tegevuspiirangud;

-

kriminaalasjas 1-19-6138 mõistis ringkonnakohus hüvitiseks 10 000 eurot kannatanule,

kellel oli vasaku sääreluu murd, parema labakäe murd, marrastused, nahaalused

verevalumid, põrutushaavad ning peaasju vapustus. Kahjustustega kaasnes elukvaliteedi

langus. Kannatanul on liikumisraskused ja ta ei saa tegeleda tavapäraste asjadega;

-

kriminaalasjas nr 1-14-9883 mõistis kohus kannatanule mittevaralise kahju hüvitise 10

000 eurot olukorras, kus möödasõitu sooritanud vastassuunavööndis liikunud sõiduki

kokkupõrke tagajärjel põhjustati teise sõiduki juhtinud isiku surm ja kaasreisija

eluohtlikud vigastused.

66. Samuti ei ole võrdlusena kohased hageja viidatud kriminaalasjad 1-20-7325 ja 1-20-1414.

-

Kriminaalasjas nr 1-20-7325 määras maakohus mittevaralise kahju hüvitiseks 10 000

eurot kannatanule, kes sai liiklusõnnetuses raske tervisekahjustuse ja kaotas töövõime.

Kannatanu parema jala laba oli kildudeks. Pärast operatsiooni pidi ta kandma ortoosi, mis

põhjustas aga suurt valu, kuna üks kruvi oli jalast väljas. Kannatanule tehti

kordusoperatsioon ja ta määrati kolmeks nädalaks voodirežiimile. Kannatanu ei saanud

jalale toetuda ja tema igapäevased protseduurid olid raskendatud. Arstide hinnangul oli

tegemist püsiva tervisekahjustusega, kannatanu jääb lonkama. Kuna töötamine oli

välistatud, sattus kannatanu pere keerulisse majanduslikku olukorda. Kannatanu ei käinud

enam iseseisvalt kodust väljas ja juhtunuga kaasnes psüühilise tervise kahjustumine.

-

kriminaalasjas nr 1-20-1414 määras maakohus liiklusõnnetuses tervisekahjustuse saanud

kannatanule mittevaralise kahju hüvitise 14 000 eurot. Õnnetuse põhjustanud

liiklusseaduse rikkumised olid tahtlikud. Kannatanule põhjustati nimmelüli lülikeha

kompressioonmurd ning vasaku käe kolmanda ja neljanda sõrme lähimise lüli murd.

Kannatanu oli haiglas küll viis päeva, kuid seejärel 6 kuud haiguslehel ja pidi olema kodus

pikali. Ta naasis küll tööle, kuid ei saanud töötada täiskoormusega. Kannatanu sõltub

kõrvalisest abist, kuna ei saa tõsta raskusi. Õnnetuse tagajärjel on intiimelu võimatu, kuna

tekitab valu, mis tõi kaasa lahkumineku elukaaslasest. Kannatanul oli valu seljas ja kaelas,

mille tõttu, samuti keha liikuvuse tagamiseks, pidi ta lisaks füsioteraapiale ja

ravivõimlemisele vees tegema igapäevaselt võimlemisharjutusi. Tal ei ole võimalik pikalt

istuda ja magamine on häiritud. Vajab regulaarset massaaži ja kasutab valuvaigisteid.

Hobidest pidi kannatanu tervislikel põhjustel loobuma.

-

Samuti ei ole siinse asjaga võrreldav tsiviilasi nr 2-12-24958, milles määrati mittevaralise

kahju hüvitis 15 000 eurot kannatanule, kes bussi järsu pidurdamise tõttu kukkus ja sai

lülisamba teise nimmelüli kompressioonmurru. Seejuures bussijuht, teades, et inimene

kukkus, ei andnud abi ega kutsunud kiirabi, vaid jätkas sõitu mööda marsruuti, tehes

peatusi sõitjate, kes pidid kannatanust üle astuma, peale ja maha laskmiseks. Kannatanu

kaotas osaliselt töövõime ja talle määrati keskmine puue. Ta kannatas pidevat valu, sh

talle jäi püsiv seljavalu. Samas ei saanud hageja maksaprobleemide tõttu valuvaigisteid

võtta. Kannatanu oli emotsionaalselt häiritud. Ta ei saanud pikalt istuda, tal oli raskusi

toidu valmistamisel, kodu koristamisel ja raskuste tõstmisel.

-

Kriminaalasjas nr 1-16-128 mõistis kohus jalakäiale, kes ülekäigurajal auto alla jäi, välja

mittevaralise kahju hüvitise 9500 eurot. Kannatanul olid ka aastaid pärast õnnetust

koljusisese vigastuse jääknähud. Ta kannatas peavalusid, iiveldust, pearinglust,

tasakaalukaotuse, parema kõrva kurtuse ja vilina all kõrvus. Ta kaotas haistmismeele ja

maitsemeele. Talle määrati raske puue, millest tulenevalt vajas igapäevast kõrvalabi ja

juhendamist.

2-21-13358

Siinsel juhul ei ole hageja nende kaasustega võrreldavaid läbielamisi, igapäevaelu muudatusi

ega psüühilise tervise kahjustumist esile toonud. Ta ei ole kaotanud tööd ega töövõimet, ei ole

olnud voodirežiimil, ei lonka (nähtav füüsiline tagajärg) ega kirjelda kaasnevaid vaimse

tervise, majanduslikke ega isikliku elu probleeme. Samuti ei sõltu hageja kõrvalabist, tema

liikumine ja magamine ei ole piiratud, ta ei kannata pideva valu all. Samuti ei kirjelda hageja,

et oleks pidanud taluma alandust. Nendes kaasustes kirjeldatud asjaoludest nähtuvad

hingelised läbielamised, mis on oluliselt suuremad hageja esile toodust, mistõttu oli

arusaadavalt ka mittevaralise kahju hüvitis kõrgem.

67. Hagejale määratav hüvitis ei saa jääda ka 5000 euro juurde, kuna on tuvastatud asjaoludel

kergem, kui nendes liiklusõnnetuses kannatada saanud juhtumitel, mille puhul on hüvitised

jäänud suurusjärku 3000 – 7800 eurot.

-

Kriminaalasjas nr 1-18-7603 määrati 18.06.2019 mittevaralise kahju hüvitise suuruseks

5000 eurot kannatanule, kes sai kaasreisijana liiklusõnnetuses järgmised eluohtlikud

vigastused: ninaluude murd, vasaku rangluu murd, põrutushaav vasakul õlal, vasakpoolse

IX roide murd, põrutuskolded vasakus kopsus, vasakul vaagnaluu killuline nihkumisega

murd, maksa vigastus ning nahamarrastused ja nahaalused verevalumid vasakul puusal.

Õnnetuse põhjustanud juht oli joobes ja ületas kiirust, s.t pani toime liiklusnõuete tahtliku

rikkumise. Kannatanu viibis haiglaravil 4 kuud ja talle tehti mitmeid operatsioone. Ta pidi

liikuma tugiraamiga ja hiljem karguga. Tema elukvaliteet on oluliselt langenud.

-

Kriminaalasjas 1-17-6824 mõisteti 03.01.2018 jalakäiale, kellele tagurdas otsa

mootorsõiduk, raske tervisekahjustuse eest mittevaralise kahju hüvitis 5000 eurot.

Kannatanul olid mõlema kodarluu kaugmise otsa liigesesisesed killulised murrud,

rindkere, küünarliigeste, vasaku põlveliigese ja vasaku õlaliigese põrutus, pindmine

peavigastus ja lülisamba kaelaosa pehmete kudede kahjustus. Kannatanu vajas lisaks

taastusravile ka psühholoogilist abi seoses hirmuga autode ees.

-

Kriminaalasjas nr 1-20-2438 määrati 23.09.2021 6000 euro suurune hüvitis jalakäiale, kes

sai ülekäigurajal teed ületades sõiduautolt löögi, mis põhjustas eluohtliku

tervisekahjustuse. Kannatanul oli luumurde keha eri piirkondades (roided, lülisammas,

vaagnaluu, küünarvarreluu, hüppeliiges). Pärast haiglast välja saamist sõltus ta mitmeid

kuid lähedaste abist. Kannatanu kasutas taastumisel rulaatorit ja potitooli. Talle määrati

raske puue. Kannatanu elu muutus kardinaalselt ja elukvaliteet langes kogu eluks. Tal on

valus käia, üks käsi ei kannata koormust ja ühel küljel magamine on raskendatud. See

raskendab ka enesehoolt, toidu valmistamist ja koduste tööde tegemist. Lisaks on tal

peavalud. Selles asjas sõiduki juht siiralt kahetses juhtunut.

-

Tsiviilasjas nr 2-23-7499 määrati mittevaralise kahju hüvitis 7800 eurot kannatanule, kes

mootorratturina põrkas kokku sõiduautoga. Kannatanu sai roidemurrud, kopsupõrutuse,

rangluumurru ja reieluumurru ning oli ajutiselt töövõimetu. Vasaku reieluumurru

paranemine oli komplitseeritud ja pikaajalise kuluga, põhjustades pikaajalist valu ja

kannatusi. Hageja elu on olnud häiritud, tema kehal on välimust moonutavad armid.

Hageja ei suuda pikaajaliselt kõndida, joosta saab üksnes mõned sammud. Vigastatud jala

funktsionaalsus on häiritud ja see teeb püsivalt valu. Seejuures loeti, et kannatanu osa

kahju tekkimisel oli 20%.

-

Kriminaalasjas nr 1-20-2933 mõisteti jalakäiale, kellele sõitis otsa jalgrattur, mittevaralise

kahju hüvitis 3000 eurot. Kannatanu elukvaliteet on õnnetuse tagajärjel langenud, ta ei saa

ühte kätt kasutada ja tema tavapärane elukorraldus on muutunud. Vajab abi igapäeva

toimingutega nagu söögi tegemine ja koristamine. Kannatab igapäevase valu all, tarbib

valuvaigisteid ja peab kandma ortoosi. Selles asjas arvestas kohus, et kannatanu vasaku

käe jõudlus oli langenud juba enne kahjujuhtumit operatsiooni ja sellest tuleneva

lümfiringe puudulikkuse tõttu, mistõttu oli talle määratud osaline töövõime. Samuti oli teo

2-21-13358

toime pannud isik avaldanud puhtsüdamlikku kahetsust ja valmisolekut kahju hüvitama.

Seega olid selles asjas tagajärjed kannatanule suuremad, eelkõige seoses funktsioonihäire

ulatuse, valu ja abivajadusega. Samas esinesid asjaolud, mis andsid aluse kahjuhüvitist

vähendada.

Hagejale ei ole määratud puuet, tal ei olnud eluohtlikku vigastust. Õnnetuse põhjustanud juht

ei pannud toime tahtlikku rikkumist. Hageja igapäevaelu ei ole oluliselt häiritud – tal ei ole

probleeme enesehoole, toidu valmistamise ega koduste tööde tegemisega. Ta ei kannata

valude ega psühholoogiliste tagajärgede all. Hagejal ei ole seega selliseid püsiva iseloomuga

ja igapäevaelu häirivaid vigastusi, nagu võrreldavatel juhtudel. Kuigi ka hagejal on varem

olnud luumurd paremal käel (2012. a), kinnitas hageja, et see paranes hästi ja hiljem

probleeme ei põhjustanud (ekspertiisiakt kd III tl 12 kohtuarstliku läbivaatuse kirjeldus).

Siinses asjas ei ole esile toodud, et hagejal esineks kaebusi, mis võiksid seonduda varasemate

vigastustega.

68. Asjakohased ei ole ka hageja üldised viited suurimatele hüvitistele, mis on kohtupraktikas

ja kindlustuspraktikas välja mõistetud. Samuti ei hinda kohus hageja viidatud

kindlustusjuhtumeid, milles kohtumenetlust ei ole toimunud. Ainuüksi see, et kellelegi on

makstud kindlustushüvitist 25 000 eurot, ei anna alust määrata sellises suuruses hüvitist

hagejale.

69. Ringkonnakohus, hinnates eeltoodud kaasustes kirjeldatud asjaolusid ja kõrvutades neid

siinse juhtumiga, leiab, et hagejale tasutava mittevaralise kahju hüvitise õiglane suurus on

kokku 3600 eurot. Kuna siinse kaasuse spetsiifiliste asjaoludega piisavalt esinduslik kogum

võrreldavaid kaasusi puudub, määrab kohus õiglase mittevaralise kahju hüvitise suuruse,

arvestades ülal kirjeldatud raskemates kaasustes kirjeldatud asjaolusid ja hüvitiste suurusi,

kohandades hüvitist siinse kaasuse asjaolude raskusele. Eelkõige arvestab kolleegium, et

hagejale tekkis esialgsest suurem mittevaraline kahju põhjusel, et tal tekkis pool aastat pärast

õnnetust, kui ta subjektiivselt tajus, et kõik oli juba paremini, ravitüsistus ning läbi tuli elada

uus operatsioon ja sellele järgnenud ravi. Kolleegium ei nõustu, et see tüsistus oleks hõlmatud

LKindlS § 32 lg 3 p-s 4 nimetatud hüvitisega põhjusel, et seaduse lisas olevas loetelus on juba

arvestatud luumurruga, mis on tüsistunud mädapõletikuga. Asjas ei ole esile toodud

asjaolusid, millest saaks järeldada, et põletiku ja ebaliigese tekkimisega kaasnevad tagajärjed

oleksid samastatavad. Samuti arvestab kohus, et hagejal olid mitte ainult hulgimurrud, aga

kahjustada said tema mõlemad käed ja et hagejal on püsivad funktsioonihäired. Nimelt on

hagejal vasaku käe keskmise sõrme funktsioonihäire ja parema käe pöidla funktsioonihäire.

Kuigi arstid kinnitavad, et täielikku paranemist ei toimu, ei ole hageja samas esile toonud, et

need funktsioonihäired omaksid tema igapäevaelule erilist mõju. Hageja väidab küll ka

apellatsioonimenetluses, et kõver sõrm on eluliselt ja tööalaselt suur probleem, sest takistab

igapäevaseid tegevusi, kuid ei ole samas selgelt esile toonud, millised tema

igapäevategevused on tegelikult takistatud ja mil määral. Hageja väited on jäänud

üldsõnaliseks ja liiklusõnnetusega seostamata. Hageja ei osanud oma väiteid oluliselt

täpsustada ka ringkonnakohtu istungil suunavate küsimuste toel. Hageja on töövõimeline, ta ei

ole abivajav ja talle ei ole määratud puuet. Ta ei kaeba valu üle ega tarvita tablette. Samuti ei

kaeba ta psühholoogiliste kahjustuste üle. Kahtlust ei ole iseenesest selles, et liiklusõnnetus ja

selles saadud kahjustused on põhjustanud hagejale läbielamisi, kuid ainuüksi see ei õigusta

suurema hüvitise väljamõistmist. Kolleegiumi hinnangul ei ole 3600 euro suurune hüvitis ka

sümboolne, vaid vastab siinsel juhul tuvastatud asjaoludele, kõrvutatuna teiste tervisekahju

juhtumitega. Samuti on see kooskõlas Riigikohtu õigusteabeosakonna analüüsiga, mille järgi

on liikluskuriteo korral hüvitiste mediaan 5500 eurot, kuid tsiviilasjades 1000 eurot. Siinsel

juhul ei olnud tegemist kuriteoga. Ka see kinnitab, et väiksem hüvitis on proportsionaalne ja

2-21-13358

vastab ühiskonna ootustele. Ülal kirjeldatud kaasute kohandamisel ja hüvitise ajakohastamisel

tuleb arvestada, et kahjujuhtum toimus augustis 2020. Hüvitise väljamaksmise viivituse

hüvitab hageja seadusjärgse viivise väljamõistmisele suunatud nõue, mille maakohus samuti

rahuldas.

70. Ekslik on hageja väide, nagu tuleks hüvitist suurendada kindlustusandja tegevuse tõttu.

Esmalt märgib kolleegium, et ei nõustu käsitlusega, nagu oleks kindlustusandja käitumine üks

osa kindlustushüvitise määramisel arvesse võetavatest komponentidest. Liikluskindlustuse

andja vastutab kindlustatud isiku poolt riskivastutuse alusel põhjustatud kahju eest LKindlS §

2, § 7 lg 1 ja § 26 (ja ka VÕS § 510) järgi LKindlS §-des 28 jj ettenähtud ulatuses (vt ka

RKTKo 19.03.2013, 3-2-1-7-13, p 26). Kindlustusandja peab seega maksma hüvitise kahju

põhjustanud isiku asemel, arvestades kahju põhjustanud isiku tegu ja käitumist. Kui kahju on

põhjustanud kindlustusandja enda tegevus, saab tegemist olla iseseisva kahju hüvitamise

nõudega, mitte osaga kahju põhjustanud isiku kohustusest. Maakohus leidis õigesti, et

ainuüksi asjaolust, et kostja hageja nõudega ei nõustunud, ei saa järeldada hagejale täiendava

kahju tekitamist. Kuna hageja neid maakohtu järeldusi ei vaidlustanud, siis arvestades TsMS

§ 651 lg-s 1 sätestatut ringkonnakohus sellel pikemalt ei peatu.

IV

71. Maakohus leidis õigesti, et kostja vastutab hageja ees ka nõude kohtueelse

maksmapanemisega kaasnenud varalise kahju eest. Hageja nõuab kostjalt nimelt kohtueelsete

õigusabikulude hüvitamist (kokku 1800 eurot) ja kohtueelselt tõendi kogumise kulu

hüvitamist (200 eurot). Vastuseks kostja väidetele märgi kolleegium järgmist.

72. Maakohus selgitas õigesti, et LKindlS § 24 sätestatu hageja nõuet ei välista. Nimetatud

sätte esimese lause järgi hüvitab kindlustusandja kindlustatud isiku asemel kahjustatud isikule

kindlustusjuhtumi tagajärjel tekitatud kahju üksnes samas seaduses sätestatud alustel ja

ulatuses. Seega osundab viidatud säte sama seaduse § 23 lg-s 1 märgitud alustele, §-s 25

sätestatud kindlustussummadele, §-s 33 toodud kahjuvälistustele ning liikluskindlustuse

seaduses täpsustatud nõuete ulatusele. Seega peab kindlustusandja üldjuhul hüvitama

igasuguse kahju, mille eest kindlustatud isik võlaõigusseaduse järgi vastutab, kui seda

kohustust ei ole liikluskindlustuse seaduses eraldi välistatud, piiratud või täpsustatud (vt ka

LKindlS-Komm (2017), § 24, lk 98 ja TrtRnKo 16.03.2022, 2-20-7042/86, p 12.2).

73. Eeltoodu ei välista seega kindlustusandja vastutust tema enda tegevusega tekitatud kahju

eest. VÕS § 115 lg 1 ja § 128 lg 3 kohaselt on kohtueelsed õigusabikulud ja dokumentaalse

tõendi saamise kulu käsitatavad kohustuse (siinsel juhul raha maksmise kohustuse)

rikkumisega seoses tekkinud otsese varalise kahjuna. Nii sätestab VÕS § 128 lg 3, et otseseks

varaliseks kahjuks on muu hulgas ka kahju kindlaks tegemise ja kahju hüvitamisega seotud

nõuete esitamisega seotud kulud, s.o nii tõendi saamise kui ka õigusabi kulud. Seega käsitas

maakohus hageja nõudeid õigesti VÕS § 127 lg 1 ja § 128 lg 3 alusel. Seejuures on ekslik

kostja seisukoht, nagu tulnuks dokumentaalse tõendi saamise kulu käsitada mitte kahjuna,

vaid kohtukuluna osana menetluskuludest. Kostja viidatud TsMS § 143 p 2 käsitleb asja

läbivaatamisel kantud dokumentaalse tõendi saamise kulusid. Enne kohtusse pöördumist

kantud tõendi kogumise kulu ei ole kohtukulu TsMS § 138 lg 2 tähenduses (vt ka TsMS

komm (2016), § 138, p 3.2).

74. Samuti on õige maakohtu järeldus, et kostja on oma kohustust rikkunud. Kuna hagi tuleb

rahuldada ja määrata hagejale tekkinud mittevaralise kahju hüvitiseks suurem summa, kui

kostja oli nõus välja maksma, on kostja oma seadusest tulenevaid kohustusi rikkunud ja

2-21-13358

vastutab ka sellega seoses tekkinud kahju eest. Nimelt tuleb kindlustusandjal tasuda

kahjustatud isikule viivitamata LKindlS § 32 ja § 39 alusel mittevaralise kahju hüvitis. Kuna

kostja seda ei teinud, ei ole õige seisukoht, nagu ta ei oleks oma kohustusi rikkunud. Kostja

vastutust ei välista ka asjaolu, et ta maksis esialgu välja 2600 eurot ja pakkus vastusena hageja

esindaja nõudekirjale kokkuleppe korras 2400 euro tasumist. Vaidlust ei ole selles, et pärast

uute asjaolude selgumist kostja täiendavaid makseid mittevaralise kahju terviklikuks

hüvitamiseks teinud ei ole, mis tähendab, et tal on hageja ees kehtiv kohustus. Varalise kahju

hüvitamise nõude seisukohast ei oma tähtsust ka kostja viide, et hageja teavitas teda oma

tervisega seonduvatest komplikatsioonidest 14.05.2021, s.o 7 kuud pärast esialgse

mittevaralise kahju hüvitise väljamaksmise otsuse tegemist. Vaidlust ei ole selleski, et hageja

esitas oma nõude aegumistähtaja jooksul.

75. Professionaalset õigusabi kohtueelses vaidluse staadiumis on peetud üldjuhul mõistlikuks

ja sellega seotud kulusid ka hüvitatavateks, kui kulud on olnud mõistlikult vajalikud. Nimelt

võib kohtueelsetele läbirääkimistele advokaadi kaasamine aidata kaasa kokkuleppe

saavutamisele. Samuti aitab see pooli valmistuda kohtuvaidluseks, aidates teha kohtusse

nõuete esitamiseks vajalikke või vähemalt mõistlikke kohtuväliseid toiminguid (vt ka RKTKo

09.02.2011, 3-2-1-138-10, p 29). Kohtuväliste õigusabikulude hüvitamiseks pidi maakohus

seega kõigepealt hindama, kas õigusabi kasutamine oli mõistlikult võttes vajalik, st kas ilma

selleta oleks hageja saanud oma õigusi tõhusalt kaitsta. Kui õigusabi kasutamine oli vajalik,

tuli maakohtul hinnata ka seda, kas hageja kantud kulud on mõistliku suurusega (RKTKo

28.09.2020, 2-16-8751, p 28; RKTKo 03.04.2013, 3-2-1-19-13, p 11). Eeltoodu tõttu ei ole

asjakohane kostja viide TsMS §-le 163, mis käsitleb menetluskulude jaotust hagi osalise

rahuldamise korral. Kohtueelsetele õigusabikulude nõudele tsiviilkohtumenetluse seadustiku

menetluskulude jaotust puudutavad sätted ei kohaldu.

76. Maakohus leidis õigesti, et siinsel juhul oli advokaadi kasutamine põhjendatud. Hageja ei

oleks ilma advokaadita saanud oma õigusi tõhusalt kaitsta. Seda ei saa järeldada ainuüksi

sellest, et poolte vahel ei olnud advokaadi poolt nõudekirja esitamise hetkel veel vaidlust

tekkinud ega sellest, et tehniliselt on kannatanul võimalik kirjutada kindlustusandjale ka

isiklikult. Ilma õigusabita ei oleks hageja saanud oma õigusi suhtluses kostjaga tõhusalt

kaitsta. Kostja väide, et advokaat ei aidanud siinsel juhul kaasa vaidluse lahendamisele, lähtub

ekslikust eeldusest, et hageja nõue on tervikuna põhjendamatu. Hageja nõude põhjendatust ei

muuda kostja viited hageja esindaja emotsionaalsele sõnakasutusele.

77. Maakohus hindas oma otsuses ka osutatud õigusabikulu mahtu ja advokaadi töötasu määra

põhjendatust. Maakohtu järeldused on seejuures jälgitavad ja loogiliselt põhjendatud. Kostja

seisukoht, nagu ei oleks 13.05.2021 esindaja tehtud toimingud põhjuslikus seoses tekkinud

kahjuga, on ekslik. Need toimingud olid vajalikud 14.05.2021 esitatud nõudekirja

ettevalmistamiseks. Hageja VÕS § 115 lg 1 alusel esitatud nõude rahuldamine ei eelda, et

hageja oleks hoiatanud kostjat nõude esitamisest isiklikult ette. Samuti ei ole õige etteheide,

nagu oleks kahju tekkimine tõendamata. Maakohus järeldas asjas esitatud tõenditest –

kohtueelne kirjavahetus ja dr I.Ki arvamus ning nende eest esitatud arved (kd I tl 60 ja 61) –

õigesti, et hageja tõendas kahju tekkimise tõenditega kohustuse olemasolu kohta. Kas hageja

on talle esitatud arved juba tasunud või mitte, kohustuse olemasolu ei muuda. Samuti ei sõltu

kohtueelsete õigusabikulude vajalikku ja põhjendatus antud juhul sellest, et hageja

mittevaralise kahju hüvitamise nõue rahuldatakse väiksemas ulatuses, kui hageja ise oma

nõude ulatuseks hindab (vt ka RKTKo 19.12.2018, 2-17-284/42, p 66).

V

2-21-13358

78. Kokkuvõttes on kostja apellatsioonkaebus põhjendatud osaliselt. Ringkonnakohus tühistab

maakohtu otsuse osas, millega maakohus mõistis kostjalt hageja mittevaralise kahju

hüvitisena välja enam kui 1000 eurot (põhjendatud mittevaralise kahju hüvitis kokku 3600

eurot, millest on maha arvestatud kosja poolt juba tasutud 2600 eurot) ja teeb vastavalt uue

otsuse. Maakohtu otsustus hagi rahuldamise kohta seejuures ei muutu.

79. Maakohtu otsus jääb muutmata osas, millega maakohus rahuldas hageja varalise kahju

hüvitamise nõude ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 2000 eurot. Apellatsioonkaebus jääb

selles osas rahuldamata.

80. Samuti parandab ringkonnakohus ilmse ebatäpsuse maakohtu lahendi resolutsioonis, s.o

viite viivisemäärale VÕS § 113 lg-s 2. Nimetatud säte viivisemäära ei sätesta. Seadusjärgne

viivisemäär, mille kohaldamist on hageja palunud, on sätestatud VÕS § 113 lg 1 teises lauses.

VI

81. Kostja etteheited maakohtu määratud menetluskulude jaotusele ei ole põhjendatud.

Menetluskulude jaotamine on kohtu kaalutlusotsus, mille tulemus sõltub konkreetsetest asjas

tähtsust omavatest asjaoludest. Kaalutlusõiguse eesmärk on tagada kõiki asjaolusid arvestades

menetluskulude õiglane jaotamine, arvestades võimalikult suures ulatuses seda, missugusel

määral saavutas hageja kohtusse pöördumisega taotletud eesmärgi (RKTKo 20.12.2022, 2-19-

2709/212, p 12–13).

82. Maakohus kohaldas menetluskulude jaotuse määramisel TsMS § 162 lg-t 4 ning jättis

kostja kanda hageja tasutud riigilõivu ja 80% hageja õigusabikuludest. Kostja menetluskulud

jäid kostja enda kanda. Maakohus, hinnanud konkreetse asja asjaolusid, leidis, et hageja

kulude tervikuna väljamõistmine kostjalt oleks äärmiselt ebaõiglane. Maakohtu otsustus

menetluskulude jaotamise kohta ei ole vastuoluline, nagu leiab kostja. Maakohtu järeldused

on jälgitavad ja loogiliselt põhjendatud.

83. Hageja maakohtu otsusele apellatsioonkaebust ei esitanud ja menetluskulude jaotust ei

vaidlustanud. Kostja viitab oma apellatsioonkaebuses tema pool menetluses tehtud

kompromissettepanekutele ja TsMS § 163 lg-le 2, mis võimaldab jätta menetluskulud

tervikuna või suuremas osas poole kanda, kes menetluses esitatud kompromissiga ei

nõustunud. Kostja jätab aga tähelepanuta, et nii maakohtu kohaldatud TsMS § 162 lg 4 kui ka

kostja viidatud TsMS § 163 lg 2 kohaldamine on maakohtu kaalutlusotsus. Kostjal ei ole

seega võimalik TsMS § 163 lg 2 kohaldamist nõuda. Kuna ringkonnakohus ei tuvastanud

maakohtu menetluskulude jaotamisel kaalutlusvigu, ringkonnakohus maakohtu määratud

menetluskulude jaotust ei muuda. Asjaolusid, mis annaksid aluse jätta menetluskulud

hoolimata hagi rahuldamisest hageja kanda või veel suuremas ulatuses poolte endi kanda, ei

esine. Kuna käesoleva otsuse tulemusel ei muuda ringkonnakohus maakohtu järeldust selle

kohta, et hagi kuulub rahuldamisele, ei tulene vajadust muuta menetluskulude jaotust ka

TsMS § 173 lg-st 3.

84. Apellatsioonimenetluse kulud jäävad hoolimata kaebuse osalisest rahuldamisest TsMS §

171 lg 1 koosmõjus § 163 lg-ga 1 menetlusosaliste endi kanda. Kuigi hageja nõue on

suunatud rahalise kohustuse täitmisele ja kostja vastuväited, sh apellatsioonkaebus, sellest

kohustusest vabanemisele, tuleb siinsel juhul arvestada ka sellega, et hageja esitas oma nõude

TsMS § 233 lg 1 ja § 366 alusel, paludes hagejale makstava hüvitise suuruse määrata kohtul

oma siseveendumuse alusel. Seetõttu ei ole hageja nõude ega apellatsioonkaebuse

rahuldamise täpset ulatust võimalik hinnata. Hageja nõue kuulub rahuldamisele ja seda

2-21-13358

järeldust apellatsioonkaebuse osaline rahuldamine ei muuda. Seetõttu ei ole

apellatsioonimenetluse kulude osaliselt hageja kanda jätmine põhjendatud. Menetluskulude

osaliselt hageja kanda jätmine ei oleks õiglane arvestades ka menetluse tulemust. Nimelt ei

tohiks menetluskulude jaotus muuta hageja jaoks kohtumenetluses oma õiguste eest seismist

sisutühjaks ja tuua sisulise võidu asemel kaasa tegelikult kahju.

85. Kuna maakohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määranud, ei tee seda ka

ringkonnakohus. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus pärast

käesoleva otsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 174 lg 4).

(allkirjastatud digitaalselt)