2-24-2619/39 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Margit Jäätma, Triin Uusen-Nacke, Kersti Kerstna-Vaks

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. aprill 2025, Tartu

Tsiviilasja number

2-24-2619

Tsiviilasi

J.V hagi V.S vastu varalise ja mittevaralise kahju

hüvitamise nõudes

Apellatsioonkaebuse hind

5672,79 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 16. oktoobri 2024 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

J.V apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

8. aprill 2025

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): J.V (isikukood XXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaadi abi Kristjan Kers

Vastustaja (kostja): V.S (isikukood XXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Arvo Kivar

RESOLUTSIOON

1. Viru Maakohtu 16. oktoobri 2024 otsus tühistada V.S-ilt välja mõistetud varalise ja

mittevaralise kahju hüvitise ning viivise suuruse osas, samuti menetluskulude jaotuse

osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista V.S-ilt J.V kasuks välja

varalise kahju hüvitisena 1253,81 eurot, mittevaralise kahju hüvitisena 2500 eurot,

samuti viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhivõlgnevuselt 3753,81

eurot alates 15. veebruarist 2024 kuni põhivõlgnevuse tasumiseni ja jätta

menetluskulud maakohtus 80% ulatuses V.S ja 20% ulatuses J.V kanda. Ülejäänud

osas jätta maakohtu otsus muutmata.

2. Sõnastada kohtuotsuse tervikresolutsioon järgmiselt:

2.1. Jätta vastu võtmata 13. septembril 2024 hageja esitatud kirjalikud ütlused.

2.2. Hagi rahuldada osaliselt.

2.3. Välja mõista V.S-ilt J.V kasuks varalise kahju hüvitisena 1253, 81 eurot ja

mittevaralise kahju hüvitisena 2500 eurot.

2.4. Välja mõista V.S-ilt J.V kasuks viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras põhivõlgnevuselt (3753,81 eurot) alates 15. veebruarist 2024 (hagi

esitamisest) kuni põhivõlgnevuse tasumiseni.

2.5. Jätta menetluskulud maakohtus 80% ulatuses V.S kanda ja 20% ulatuses J.V

kanda.

3. J.V apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus 80% ulatuses V.S kanda ja 20% ulatuses J.V

kanda.

5. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul

kohtuotsuse jõustumisest.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. J.V (hageja) esitas 15. veebruaril 2024 Viru Maakohtule V.S (kostja) vastu

hagiavalduse, milles palus kostjalt välja mõista kahju õigusvastase tekitamise eest

mittevaralise kahju hüvitise kohtu õiglasel äranägemisel, samuti varalise kahju

hüvitise 188,59 eurot ravikulude eest ning 1980 eurot kohtueelsete õigusabikulude

eest.

Hagiavalduse kohaselt jalutas hageja 10. juulil 2023 ajavahemikus kell 21:00-21:30 avalikus

kohas Kreutzwaldi 30, Rakveres oma koera (rihmastatuna), kui kostja koeral tekkis hageja

koeraga tüli (koerad läksid omavahel kaklema). Kakluse käigus ründas kostja rihmastamata

ja suukorvita koer ka hagejat, mille tagajärjel sai hageja tervisekahjustusi – käe III sõrme

distaalne faalanksi osaline amputatsioon, vasaku kõrvalesta rebitud haav, lisaks mitmed

hammustused ning haavad vasemal küünarvarrel ja käelabal.

Hageja pöördus vahetult pärast intsidenti erakorralise meditsiini osakonda, kus haavad

puhastati, haavadesse jäeti dreenid ning suuremad haavad õmmeldi ja korrastati.

Amputatsioonikönt korrastati ning suleti, lisaks teostati teetanuse vaktsineerimine, kirjutati

välja retsept antibiootikumiraviks ning väljastati saatekiri kiireks kirurgi vastuvõtuks haavade

sidumiseks ja kontrolliks.

Viga sai ka hageja koer, kelle vigastused tuvastas loomaarst kaks päeva hiljem.

Terve see kogemus oli hageja jaoks väga traumeeriv ning põhjustas hagejale kujuteldamatult

suuri füüsilisi ja vaimseid kannatusi. Lisaks pidi hageja käima pidevalt kirurgi vastuvõtul

haavu ümber sidumas ning taluma edaspidi arme oma kehal, kätel ja näol (kõrvapiirkonnas).

Hagejal on erinevate medikamentide ja sidumisvahendite jms, samuti koera ravimise peale

kulunud kokku 188,59 eurot.

Hageja hindas temale tekitatud mittevaralise kahju suurust vähemalt 10 000,00 eurole, kuid

palus mõista kostjalt välja mittevaralise kahju hüvitise kohtu õiglasel äranägemisel. Kostja

koera rünnakust tekkinud hingeline trauma jääb hagejat saatma tema elu lõpuni, armid ning

muljumised ei kao, samuti ei kasva tagasi tema sõrme ots. Kostja koer seadis hageja elu

reaalselt ohtu.

Hageja kulu kohtueelsete õigusabikulude eest 1980 eurot oli vajalik, sest hageja lootis asja

kohtuväliselt lahendada. Hageja on teinud omaltpoolt kõik mõistlikult võimaliku, et

kohtuvaidlust vältida.

Hageja pole kordagi kostjale helistanud, teda ähvardanud ega midagi välja pressinud. Kostja

pole üles näidanud kaastunnet ega pakkunud abi, vaid on asunud hagejat alusetult

süüdistama, ründama ja tema kohta valesid avaldama. Ka hageja väidetav alkoholijoove ei

saanud käesolevat intsidenti tekitada. Kaitse, paanika, šokk, hirm jms on rünnaku puhul igati

inimlik. Kui kostjaga kaasas olnud koerad oleksid olnud rihmastatud, oleks arutlusel olev

intsident olemata olnud.

2. Kostja hagiga ei nõustunud ja palus jätta see rahuldamata. Hageja nõue põhineb väitel, et

kostja koer tekitas hagejale kehavigastusi. See asjaolu on tõendamata ja ei vasta tegelikkusele.

Kostja koos elukaaslasega viisid oma kaks koera jalutama. Pärast auto parkimist asus kostja

autost võtma koera jalutusrihma, kui koerad sel hetkel autost väljusid. Kostja auto läheduses

jalutas hageja oma suure ja agressiivse koeraga ning kostja koer läks teda uudistama. Kostja

9- aastane malamuudi tõugu koer oli sotsiaalne ja sõbralik, hageja koer ründas kostja koera.

Kostja ja tema elukaaslane jooksid koheselt koerte juurde. Üks kostja koer õnnestus koerte

vahelisest rüselusest kohe eemaldada. Teist kostja koera ei olnud võimalik eemaldada, sest

hageja lebas kostja koera peal, hoides ning sikutades enda koera samal ajal koonust. Hageja

koer pures kostja koera. Hageja surus käed oma koera lõugade vahele, et koera suud avada.

Kostja ja tema elukaaslane hõikasid hagejale, et ta seda ei teeks ning koerad vabastaks, kuid

hageja jätkas oma tegevust. Rihmast tõmmates oleks hagejal olnud lihtsam ja ohutum oma

koera rüselusest eemaldada, kuid hageja seda ei teinud.

Kostja helistas ise kiirabisse ja kutsus abi. Kostja koos elukaaslasega saatsid hageja tema

koju. Hageja jätkas alkoholi tarbimist. Kohaletulnud kiirabile teatas hageja elukaaslane, et

hageja on alkoholijoobes. See selgitab ka hageja ilmselgelt ebaadekvaatset käitumist.

Hageja koer oli tunduvalt suurem, 1 aasta vanune, 50 kg raske. Hageja koeral peale intsidenti

vigastusi ei olnud. Kostja koer oli vana, haige ning kaalus 37 kg. Kostja koera koon, pea ja

kõrv olid katki puretud. Järgmistel päevadel muutusid haavad veelgi halvemaks. Arvestades,

et kostja koer oli kõvasti vigastatud, haige, vana ning vigastustest taastumine oli vaevaline,

pani veterinaar ta kuu aega hiljem magama.

Ravikulu 188,59 eurot on tõendamata. Põhjendamata on hageja nõue kohtueelsete

õigusabikulude hüvitamiseks. On tõendatud, et kostja otsis ise korduvalt hagejaga kontakti abi

pakkumiseks ja tema käekäigu kohta uurimiseks nii telefoni teel kui ka tänaval kohtudes.

Hageja keeldus sellest järjepidevalt. Hageja on kasutanud õigusabi selleks, et oma

põhjendamata, tõendamata ning kunstlikult tekitatud ja paisutatud nõuet kostjale

väljapressival viisil esitada.

Mittevaralise kahju hüvitise määramisel tuleb arvestada hageja hooletut käitumist iseendale

kahju tekitamisel, rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist

kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Hageja tervisekahjustus on vähene, kostja on teinud

kõik endast oleneva, et kahju tekkimist ära hoida,

MAAKOHTU OTSUS

3. Viru Maakohus rahuldas 16. oktoobri 2024 otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja

kasuks välja 223,50 eurot, sellest ravikulude hüvitisena 23,50 eurot ja mittevaralise kahju

hüvitisena 200 eurot. Hageja kohtueelsete õigusabikulude hüvitise nõude jättis maakohus

rahuldamata. Maakohus jättis hageja menetluskulud 12,5% ulatuses kostja kanda ja kostja

menetluskulud 87,5% ulatuses hageja kanda.

Poolte vahel puudub vaidlus, et 10. juulil 2023, kell 21:00–21:30 leidis avalikus kohas

Kreutzwaldi 30, Rakveres aset sündmus, kus poolte koerte kakluse tagajärjel sai hageja

tervisekahjustusi – käe III sõrme distaalse faalanksi osaline amputatsioon, vasaku kõrvalesta

rebitud haav, mitmed hammustused ning vasemal küünarvarrel ja käelabal haavad.

3.1. VÕS § 1056 lg 1 kohaselt vastutab kahju põhjustamise korral eriti ohtlikule asjale või

tegevusele iseloomuliku ohu tagajärjel kahju tekitamise eest, sõltumata oma süüst, ohu allikat

valitsenud isik. VÕS § 1060 kohaselt vastutab loomapidaja looma poolt tekitatud kahju eest.

Pooli tuleb käsitleda suurema ohu allika valdajatena, kes vastutavad süüst olenemata neile

kuuluvate koerte riskikäitumise eest. Koerapidamisele iseloomulikuks riskiks on koera

ettearvamatu käitumine, mille tõttu võib koer rünnata inimest või mõnda teist looma.

Maakohus nõustus kostjaga, et hageja ei ole oma väidet, et just kostja koerad hageja koera

ning hagejat ennast esimesena ründasid, tõendanud. Esitatud tõenditest nähtub vaid, et poolte

koerad läksid omavahel kaklema.

Puudub vaidlus, et hageja koer oli nõuetekohaselt rihmastatud, kostja koerad aga

rihmastamata, suukorve poolte koertel ei olnud. Kostja, lastes koerad autost ilma rihmata

välja, ei võtnud tarvitusele kõiki abinõusid, mis vähendaksid koerapidamisega seotud

iseloomuliku riski realiseerumist. Kostja pidi olema piisavalt hoolas, et vältida olukorda, kus

temale kuuluv loom või teine loom või inimene satuks ohtu. Avalikus kohas viibides ei

saanud kostja eeldada, et seal ei võiks viibida teisi inimesi või koeri, sh suuremaid ja

agressiivsema iseloomuga koeri. Koera rihmastamise üheks eesmärgiks on koerast tuleneva

ohu ja ettearvamatu käitumise vältimise vajadus.

Maakohus leidis, et kui kostja koerad oleksid olnud nõuetekohaselt rihmastatud, ei oleks

tekkinud olukorda suure tõenäosusega juhtunud. Kostja tegevuse (tegevusetuse) ja tekkinud

kahju vahel on põhjuslik seos, kostja on vastutav tekkinud olukorra eest.

Maakohus leidis, et ka hageja rikkus oma hoolsuskohustust sellega, et hüppas kaklevate

koerte vahele ja lebas nende peal. Hageja oleks pidanud oma koera rihmast ära tõmbama ning

mitte seadma oma tervist ja elu ohtu. Tunnistaja ütlustest nähtub, et hageja oli sündmuse

hetkel alkoholijoobes, mis võis maakohtu hinnangul olla põhjuseks hageja põhjendamatule

käitumisele. Eelnevast tulenevalt leidis maakohus, et tekitatud kahju kuulub poolte vahel

jagamisele.

3.2. Maakohus leidis, et hageja ravikulud on põhjendatud 47,01 euro ulatuses (haigla

vastuvõtutasu 3*5 eurot, ravimid 17,23 eurot ja 14,78 eurot) ja arvestades süü jaotust poolte

vahel, tuleb sellest kostjalt välja mõista pool, st 23,50 eurot.

Hageja koera ravikulu 126,80 eurot ei pidanud maakohus põhjendatuks. Eluliselt ei ole

usutav, et hageja koeral kaks päeva hiljem tuvastatud nahapõletik saab kuidagi olla 10. juuli

2024 sündmusega seotud. Hageja koera vigastused ei ole tõendatud.

Hageja mittevaralise kahju hüvitamiseks mõistis maakohus kostjalt välja 200 eurot. Maakohus

leidis, et iseenesest puudub vaidlus, et hagejale on intsidendi tagajärjel tekkinud mh püsiv

kehavigastus, mis võib mingil määral tema elukvaliteeti mõjutada, samuti puudub alus väita,

et hagejale ei ole sündmuse tagajärjel tekkinud hingelist traumat. Kohtu hinnangul ei ole aga

hagejale tekkinud kehavigastus, s.h sõrmeotsa osaline amputeerimine ja läbielamised siiski

sellised, mis tooksid kaasa tema elukorralduse olulise või pikaajalise muutuse või muud

negatiivsed tagajärjed, mis tingiksid keskmisest suurema hüvitise määramise. Lisaks on

eelnevalt tuvastatud, et hagejale tekitatud tervisekahjustused on suuresti hageja enda hooletu

ja ebamõistliku käitumise tagajärg. Olukorras, kus hageja ise üritas koeri kätega lahutada,

ning hageja koer hoidis kostja koera peast kinni, ei ole ka üheselt arusaadav, milline koer

hagejat vigastas. Arvestades tunnistaja antud ütlusi, on pigem siiski eluliselt usutav, et

hagejale tekitas tervisekahjustusi tema enda koer.

3.3. Hageja kohtuvälise õigusabi kulude 1980 eurot hüvitamise nõude jättis maakohus

rahuldamata, sest kohtueelse õigusabi kasutamine ei olnud maakohtu hinnagul vajalik. Hageja

oleks saanud ka ise oma õigusi kaitsta ning kostjaga mõistlikes ravikuludes ja mittevaralise

kahju hüvitamises kokkuleppele jõuda.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu

otsuse osas, millega hagi jäeti rahuldamata ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada hagi

varalise kahju hüvitamise nõuetes täies ulatuses ning mittevaralise kahju hüvitamise nõudes

mõista kostjalt välja tunduvalt suurem hüvitis. Alternatiivselt palub hageja tühistada

maakohtu otsuse ja saata tsiviilasi maakohtule uueks läbivaatamiseks.

4.1. Maakohus on TsMS § 436 lg-t 1 ja § 442 lg-t 8 rikkudes ning VÕS § 139 lg-t 1 ja § 127

lg-t 2 ebaõigesti kohaldades leidnud, et 200-eurone mittevaralise kahju hüvitis on asjaolusid

arvestades õiglane ja kohane, kuna asjas on tõendamist leidnud asjaolu, et hageja oli temale

põhjustatud kahjus suuresti ise süüdi.

Sedavõrd madala hüvitise väljamõistmine ei ole kooskõlas Riigkohtu praktikaga. Asjas

kogutud tõenditest ei nähtu, et hagejal oleks esinenud „enesekahjustamise tahtlus“. Pigem

võib möönda, et kahjustused (koerte kakluse vahele minemine) oli tingitud äärmisel juhul

hooletusest ning hageja ei näinud ette, et koerte vahele sekkumine võinuks hagejale sedavõrd

suuri kahjustusi ja kannatusi põhjustada. Maakohus leidis otsuses ka seda, et väiksema

hüvitise väljamõistmist õigustab see, et hageja oli sündmuse hetkel alkoholijoobes. Hageja

sellega ei nõustu. Isegi kui hageja oli sündmusele eelnevalt alkoholi tarvitanud, siis

tagantjärele ei ole võimalik tuvastada, kas või kui suurt rolli see hagejale tekkinud kahju osas

kaasa mängis.

Maakohus märkis õigesti, et kui kostja koerad oleksid olnud nõuetekohaselt rihmastatud,

oleks tekkinud olukord suure tõenäosusega olemata olnud. Hageja arvates on see põhiline

asjaolu, mis õigustanuks maakohtul suurema hüvitise väljamõistmist.

Maakohtu järeldus, et hageja tekitas endale ise kahju, hüpates koerte rüselusele vahele, on

tõendamata. Maakohus tugines tunnistaja A.A. ütlustele, kuid neist nähtub, et tunnistaja (ega

ka kostja) ei näinud intsidendi asetleidmist vahetult pealt. Tunnistaja ja kostja jõudsid

sündmuspaigale alles siis, kui intsident oli jõudnud juba aset leida, ning asusid seejärel

tagajärgedega tegelema – rihmasid tooma ning kostja koeri ära tõmbama. Tunnistaja ütlustest

ei tulnud välja põhiasi, et kes keda ründas ja kes keda ei rünnanud. Kuna maakohus jättis

hageja menetlusõigust rikkuvalt vande all ülekuulamata, taotles hageja enese vande all

ülekuulamist ringkonnakohtus.

4.2. Maakohus oleks pidanud mõistma kostjalt välja kõik ravikulud, sh hageja koera ravile

kulunud 126,80 eurot. Maakohtu seisukoht, et nahapõletik on suviti koertel sagedasti esinev

tervisehäda, pole tõendamist leidnud ja kostja pole menetluses sellist vastuväidet ka esitanud.

Eluliselt on usutav, et hageja käis koera arsti juures ravimas just seetõttu, et hageja koer sai

kostja koertelt vigastada. Eluliselt ei ole usutav, et hageja koeral ei tekkinud rüseluse käigus

vigastusi või et hageja koer tekitas need enesele ise.

Maakohtu seisukoht kohtueelsete õigusabi kulude vajalikkuse osas on vastuolus valitseva

kohtupraktikaga. Käesolev menetlus on ilmseks tõestuseks sellest, et hageja ei oleks ilma

vastavate õigusteadmisteta lepingulise esindajata kostjalt midagi saanud. Kohtueelsete

õigusabikulude nõude esitamisel tuleb tõendada kahju hüvitamise üldiseid eeldusi VÕS § 115

lg 1 järgi.

5. Kostja leidis vastuses apellatsioonkaebusele, et apellatsioonkaebuses esitatud seisukohad ei

anna alust hagi ega apellandi taotluste rahuldamiseks.

Hagejal oli võimalus valida, kas nõuda kohtu kaudu mittevaralise kahju hüvitamiseks temale

sobivat hüvitise summat või jätta hüvitise suurus TsMS § 366 alusel kohtu valida. Hageja tegi

menetluses valiku viimase alternatiivi kasuks. Kuivõrd maakohus on mittevaralise hüvitise

osas hageja nõude rahuldanud ning ei ole selles osas otsuse tegemisel rikkunud seaduse

nõudeid, ei ole apellatsioonimenetluses võimalik rahuldada hageja soovi kohtu äranägemisel,

kuid hagejale sobiva suurema ja avaldamata suuruses, hüvitise väljamõistmiseks.

Kohtumenetluses on täielikult tõendamata hageja nõude rahuldamise kõige olulisem eeldus –

et hagejat ründas ja hagejale tekitas tervisekahjustusi kostja koer. Hageja sai tervisekahjustusi

üksnes omaenese vaba valiku ja tegevuse tulemusel. Hageja sekkumine ei lõpetanud rüselust

ega lahendanud midagi. Küll aga suurendas hageja sekkumine vigastada saamise riski, mis ka

hageja jaoks realiseerus.

Asjas on tõendatud, et hageja tarbis alkoholi. Üldteada on tõsiasi, et alkoholi tarvitanud isiku

riski hindamise võime on eluohtlikult väär. Maakohtu otsuse põhjendustest ei selgu, miks

maakohus ei pidanud võimalikuks lahendada asja nii, nagu tegi seda Harju Maakohus

tsiviilasjas nr 2-20-13636, kus kohus jättis rahuldamata kõik hageja (kannatanu) nõuded, mis

tulenesid kostja koera poolt hageja ründamisest.

Kohtupraktika ja regulatsioon sarnastes asjades ei toeta oluliselt suuremate hüvitiste

väljamõistmist, kui maakohus seda tegi. Näiteks liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) § 32 lg

2 ja § 32 lg 3 p 1 järgi eeldatakse, et kerge tervisekahjustuse või kehavigastuse korral on

mittevaralise kahju suurus 100 eurot, tervishoiuteenuse osutaja kohustusliku

vastutuskindlustuse seaduse (TOKVS) § 19 lg 4 kohaselt väikese tervisekahjustuse või

kehavigastuse korral mittevaralise kahju hüvitist ei maksta.

Hagiavaldus mittevaralise kahju tekkimise eest hüvitise saamiseks tuleb jätta täielikult

rahuldamata. Kuna hageja on apellatsioonkaebuses palunud tühistada maakohtu otsuse osas,

milles kohus hagi osaliselt rahuldas, kuulub ringkonnakohtus hindamisele maakohtu otsus nii

hagi rahuldatud kui ka rahuldamata jäetud osas.

Hageja ravikulude nõue tuleb jätta täielikult rahuldamata. Isegi kui asuda seisukohale, et

hageja on selles osas nõude esitanud, on hageja sellest nõudest 27. augusti 2024 kohtuistungil

loobunud.

Hageja hüvitise nõue kohtueelsete õigusabikulude eest hüvitise saamiseks on täielikult

põhjendamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et hageja apellatsioonkaebus on põhjendatud osaliselt. Maakohtu

otsus tuleb tühistada hagi rahuldamise ulatuse ja menetluskulude jaotuse osas.

Ringkonnakohus saab teha TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistatud osas ise uue otsuse, millega

mõistab kostjalt hageja kasuks välja varalise kahju hüvisena 173,81 eurot, kohtueelsete

õigusabikulude hüvitisena 1080 eurot ja mittevaralise kahju hüvitisena 2500 eurot. Viivist

tuleb arvestada põhinõudelt 3753,81 eurot. Ringkonnakohus muudab ka menetluskulude

jaotust ja jätab poolte menetluskuludest 80% kostja ja 20% hageja kanda. Ülejäänud osas jääb

maakohtu otsus muutmata.

7. Maakohus tuvastas ja asjas ei ole vaidlust selles, et poolte koerad läksid 10. juunil 2023

avalikus kohas Rakveres, Kreutzwaldi 30 omavahel kaklema, mille tagajärjel sai hageja hagis

nimetatud kehavigastused. Vaidlust ei ole ka selles, et hageja koer oli rihmastatud, kostja kaks

koera rihmastatud ei olnud. Kõikidel koertel puudusid suukorvid.

Maakohus tuvastas, et pooli tuleb käsitleda suurema ohu allika valdajatena. Kostja jättis

koerad rihmastamata, millise tegevuse (tegevusetuse) ja hagejal tekkinud kahju vahel on

põhjuslik seos ning kostja vastutab tekkinud olukorra eest VÕS § 1056 lg 1 ja § 1060 järgi.

8. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust

ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud (TsMS § 551 lg 1). Maakohtu

otsust ei ole vaidlustatud osas, milles maakohus tuvastas kostja õigusvastase käitumise ja

mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõlana (kahjuna) 223,50 eurot, samuti viivise sellelt

rahasummalt alates 15. veebruarist 2024 (hagi esitamisest) kuni põhivõla tasumiseni.

Maakohtu otsus on selles osas ka jõustunud (TsMS § 456 lg 4 teine lause). Seega on

põhjendamatud kostja väited vastuses apellatsioonkaebusele, et ringkonnakohtus kuulub

apellatsioonkaebuse alusel maakohtu otsus kontrollimisele nii hagi rahuldatud kui

rahuldamata jäetud osas. Maakohtu otsust tema vastu esitatud hagi rahuldamise osas sai kostja

vaidlustada üksnes apellatsioonkaebuse või vastuapellatsioonkaebuse esitamisega, mida

kostja ei ole teinud. Neil asjaoludel ei saa ringkonnakohus jätta hagi täielikult rahuldamata.

9. Hageja on vaidlustanud maakohtu otsuse tema kasuks välja mõistetud varalise ja

mittevaralise kahju hüvitise suuruse, samuti menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus

kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust selles osas.

10. Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks

esimese astme kohtu tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused

vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või

ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist

vajalikuks (TsMS § 652 lg 1 p 1). Apellatsioonkaebuses heidab hageja maakohtule ette

tõendite ebaõiget hindamist nii hagejale kahju põhjustanud sündmuse käigu tuvastamisel kui

ka varalise ja mittevaralise kahju suuruse hindamisel.

Asja materjalidest on teada ja selles ei ole vaidlust, et koerte kaklust, mille käigus tekkis

hagejal tervisekahjustus, nägid kas osaliselt või täielikult pealt kolm isikut: hageja, kostja ja

kostja elukaaslane. Viimase isiku kuulas maakohus kostja taotlusel üle tunnistajana.

Maakohus tuvastas sündmuse (koerte kaklus) käigu üksnes tunnistaja ütluste alusel, jättes

tähelepanuta hageja väited, et tunnistaja ja kostja sündmuse algust ei näinud, kuivõrd nad

viibisid sel ajal sündmuskohast 50 m eemal kaubiku juures.

Hagejal on hagi aluseks olevate asjaolude tõendamiskoormis. Hageja soovis sündmuste käiku

tõendada muude tõendite puudumisel enda vande all antud seletusega, mis on lubatud tõendi

liik (TsMS § 229 lg 2). Maakohus jättis hageja selle taotluse rahuldamata, leides, et tõendeid

on piisavalt.

Ringkonnakohus märgib, et tõendite esitamisel ja kogumisel on kohtul väga oluline roll.

Kuigi tõendite esitamine on menetlusosaliste kohustus (TsMS § 230 lg 1), on tõendi

uurimiseks vajalik, et kohus tõendi vastu võtaks. Kohus saab uurida ja otsuses hinnata ainult

neid tõendeid, mis on kohtu poolt eelnevalt vastu võetud (TsMS § 238). Maakohus jättis

hageja tõendamiskoormusega tõendite vastuvõtmisel arvestamata.

11. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus tuvastatud asjaolude alusel on selge, et hageja oli

ainus isik, kes kahju tekitanud sündmuse juures algusest lõpuni viibis, tuleb hageja üle kuulata

vande alla kohtu algatusel. TsMS §-s 2681 sätestatud võimaluse eesmärgiks on muu hulgas

vältida olukorda, kus tõendamiskoormuseta poolel oli kaasas keegi, keda saab tunnistajana üle

kuulata, TsMS § 268 võimaldaks tal samas aga välistada tõendamiskoormusega poole vande

all ülekuulamise, saades seega põhjendamatu eelise menetluses (Tsiviilkohtumenetluse

seadustik I. Kommenteeritud väljaanne, § 2681 komm 3.1).

Kuivõrd maakohus on tõendite kogumisel ja uurimisel rikkunud menetlusnorme, rahuldas

ringkonnakohus hageja taotluse ja kuulas poolte võrdsuse tagamiseks vande all üle mõlemad

pooled. Kostja ei ole vaidlustanud maakohtu järeldust, et kuivõrd kostja jättis koerad

rihmastamata, vastutab ta hagejale tekitatud kahju eest. Samas on pooltel vaidlus hageja kahju

suuruse üle, mistõttu tuleb ringkonnakohtul uuesti tuvastada koerte kakluse käik ja hageja

ning kostja käitumine kakluse kestel.

12. Hageja vande all antud seletuse kohaselt jooksid mõlemad kostja koerad hageja koera

kallale, üks nendest ründas hageja koera, haaras kõrist kinni. Hageja kaitses oma koera, et ta

pureda ei saaks. Hageja koeral oli kaelarihm, jalutusrihm ja ka traksid, millest hageja koera

kinni hoidis ja oli oma koera peal. Hageja ei saanud oma koera teisest koerast lahti tõmmata,

kuna teine koer oli tema küljes hammastega kinni. Kuna kostja koeral ei olnud rihma, siis ei

saanud kostja oma koera kohe kaklusest eemaldada ja ta sai oma koera ära võtta alles siis, kui

talle rihm toodi. Rihmad olid autos, auto oli 50 meetri kaugusel. Kõik hageja vigastused

tekkisid koerte tõrjumisel. Hageja ei eita, et ta oli sel õhtul tarvitanud alkoholi (paar purki

lahjat longerot).

13. Kostja andis vande all seletuse, et koerad eemaldusid kaubiku juurest enne, kui ta jõudis

neile rihma panna. Kaubik oli pargitud nii, et kaubiku juurest ta ei näinud, kuidas sündmus

algas. Kostja ja tema elukaaslane jooksid koertele järgi. Vahe oli 50–60 meetrit.

Sündmuskohale jõudes nägi kostja, et üks tema koertest Hunt oli hageja koera hammaste

vahel ja hageja koer hammustas Hundi koonu. Hageja ise oli oma koera all selili vastu maad

ja hoidis oma koeral ümber kere kinni, klammerdus koera külge. Teist kostja koera hoidis

kinni tema elukaaslane. Kostja ei suutnud ilma rihmata oma koera kaklusest ära tõmmata, see

õnnestus alles siis, kui ta kaubiku juurest kaelarihma tõi. Kui kostja esimest korda kohale

jooksis, siis tal rihma ei olnud, see oli maha visatud kaubiku juurde. Rüseluse ajal kostja ja

elukaaslane hüüdsid hagejale, et viimane tuleks sealt ära, et siis on lihtsam koeri kätte saada,

kuid hageja ei kuulanud neid ja ära ei tulnud. Elukaaslane vaatas pärast hageja koera üle,

koeral vigastusi ei olnud, koer oli suur ja paksu karvaga.

14. Ringkonnakohus märgib, et poolte ja tunnistaja ütlustest saab selgelt järeldada, et kostja

koerad olid rihmastamata ja eemaldusid kaubiku juurest enne kostjat ja tunnistajat. Koerte

kakluse algust kostja ja tunnistaja ei näinud, mistõttu ei saa nad ka anda selle kohta ütlusi.

Hageja vande all antud seletusega loeb ringkonnakohus tuvastatuks, et kostja koer või koerad

ründasid hageja koera esimesena. Hageja vande all antud seletus ei tõenda, et kostja koerad

ründasid ka teda, seega on vastav hageja väide hagiavalduses jäänud kohtumenetluses

tõendamata.

Ringkonnakohus märgib, et alates ajast, mil kostja ja tunnistaja jõudsid kaubiku juurest

sündmuskohale, on poolte vande all antud seletused sündmuse käigu osas suuremas osas

kokkulangevad. Erinevus seisneb eelkõige selles, et hageja seletuse järgi ründas kostja koer

tema koera ja hoidis hageja koerast kinni (ja hageja kaitses oma koera), kuid kostja seletuse

kohaselt hoidis hageja koer kinni kostja koerast (Hunt). Ka tunnistaja ütluste kohaselt hoidis

hageja koer kostja koera koonust kinni. Samuti kinnitasid nii kostja kui tunnistaja, et koeral

Hunt olid suured vigastused, mille tõttu käidi ka veterinaari juures. Kuivõrd hageja külastas

kaks päeva pärast rüselust koeraga loomaarsti, kes hageja koera koonul ja näos vigastus ei

tuvastanud, leiab ringkonnakohus tõendeid kogumis hinnates, et vähemalt teatud aja hoidis

hageja koer kakluse ajal kostja koera koonust kinni.

Pooled ega tunnistaja ei ole andnud täpseid ütlusi hageja kehavigastuste tekkemehhanismi

kohta, kuid vaieldamatu on see, et need tekkisid hageja sekkumise tõttu koerte kaklusesse ja

selle käigus. Ringkonnakohus märgib, et asja lahendamisel ei oma tähtsust, milline koer just

hageja vigastused põhjustas ning seda ei ole võimalik asjas kogutud tõendite alusel täpselt

tuvastada. Maakohtu seisukoht, et see pidi olema hageja enda koer, on oletuslik ega põhine

tõenditel. Koerte kaklus sai tuvastatud asjaoludel võimalikuks üksnes seetõttu, et kostja

koerad olid rihmastamata ja eemaldusid kostja nähtavusalast. Hageja soov kaitsta selles

olukorras oma koera ei olnud õigusvastane. Kostja enda seletuse kohaselt võimaldas koerte

kakluse lõpetada üksnes koera rihmastamine ja rihmast koera tõmbamine. Seega on hagejal

tekkinud kahju põhjuslikus seoses kostja õigusvastase käitumisega.

15. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga, et hagejal tekkinud varaline kahju

kuulub poolte vahel jagamisele, kuivõrd hageja on enda tegevusega endale kahju tekitamist

soodustanud. Ringkonnakohus on eelnevalt juba tuvastanud, et selline maakohtu hinnag

hageja tegevusele ei ole kooskõlas uuritud tõenditega. Ringkonnakohus leiab, et kostja on

vastutav kogu hagejale tekitatud ja tõendatud varalise kahju eest, sest asjas ei ole tuvastatud

selliseid asjaolusid, mis annavad aluse VÕS § 139 sätete kohaldamiseks.

VÕS § 139 lg 3 järgi isiku tervise kahjustamise korral võib kahjuhüvitist sama paragrahvi lg 1

nimetatud alusel vähendada üksnes juhul, kui kahju tekitamisele aitas kaasa kahjustatud isiku

tahtlus või raske hooletus. Maakohus ei ole otsuses märkinud, et peab hageja käitumist koerte

kakluse ajal tahtlikuks või raskelt hooletuks. Selliseid asjaolusid ei ole välja toodud ka kostja

vastuväidetes hagile või apellatsioonkaebusele ning seda ei saa ringkonnakohus järeldada ka

uuritud tõenditest. Asjaolu, et hageja ei toiminud kostja rihmastamata koeri tõrjudes vastavalt

kostja ja tunnistaja juhistele ega tõmmanud oma koera rihmast eemale, kuna kostja koerad

olid rihmastamata, ei ole käsitletav tahtluse või raske hooletusena endale kahju tekitamisel.

Mittvaralise kahju hüvitise väljamõistmisel VÕS § 139 nagunii ei kohaldu, kuigi kannatanu

omaosalust saab arvestada mittevaralise kahju hüvitise määramisel VÕS § 134 lg 5 kohaselt

(vt RKTKo 3-2-1-54-07 p-d 11 ja 14; 3-2-1-85-08 p 14).

16. Ringkonnakohus rahuldab hageja varalise kahju nõude osaliselt ja mõistab kostjalt hageja

kasuks välja varalise kahjuna 173,81 eurot. Kulu on põhjuslikus seoses kostja poolt

loomapidaja kohustuste rikkumise ja hagejal kahju tekkimisega. Hageja nõue jääb 14,78 euro

ulatuses rahuldamata arvutusvea tõttu. Hageja on kahju arvestuses käsitlenud ühte arvet (salv,

side, tampoonid dtl 29–30) kaks korda.

Maakohus pidas hageja põhjendatud kuludeks vastuvõtu tasu 3x5, kokku 15 eurot ja ravimite

kulu 17,23 + 14,78, kokku 32,01 eurot. Kostja ei ole maakohtu otsust nende kulude

põhjendatuse osas vaidlustanud. Ringkonnakohus peab põhjendatuks ka hageja koera

ravikulusid 126,80 eurot (dtl 25). Maakohus jättis selle kulu kostjalt välja mõistmata põhjusel,

et tunnistaja ütluste kohaselt ei olnud hageja koeral pärast sündmust ühtegi nähtavat vigastust

ning eluliselt ei ole usutav, et hageja koeral kaks päeva hiljem tuvastatud nahapõletik saab

olla seotud 10. juuli 2023 sündmusega.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on hageja koera vigastuste hindamisel eksinud tõendite

igakülgse ja täieliku hindamise nõude vastu (TsMS § 232 lg 1). Ringkonnakohtu istungil

andis hageja vande all ütlusi, et järgmisel päeval pärast sündmust oli tema koera esimene käpp

paistes ja ta lonkas, mistõttu hageja läks koeraga arsti juurde. Arst ajas karva ära ja uuris

koera. Veterinaari 12. juuli 2023 arvega nr RA - 11230007505 on tõendatud, et hageja koer

käis veterinaari vastuvõtul, kus koeral puhastati ja pügati nahapõletiku kolle ja määrati ravi,

kulu 126,80 eurot. Asjaolu, et tunnistaja ja kostja hageja koeral välisel vaatlusel vigastusi ei

tuvastanud, ei tõenda, et hageja koer ei saanud koerte kakluse käigus veterinaari poolt 12.

juulil 2023 tuvastatud vigastust. Maakohtu hinnang, et nahapõletik on koertel suvel levinud, ei

põhine tõenditel.

17. Maakohus on otsuses viitega kohtuistungi protokollile (dtl 124) põhjendatult märkinud, et

hageja jäi kohtuistungil seisukohale, et ta nõuab tema koerale tekitatud ravikulu hüvitamist.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja ei ole hagist koera ravikulu osas loobunud.

Kostja vastupidine seisukoht vastuses apellatsioonkaebusele ei ole põhjendatud. Kostja viide

TsMS § 652 lg-le 7 ei ole asjakohane, kuivõrd tegemist ei ole ei asjaolu omaksvõtu ega hagi

õigeksvõtmisega, mis peaks kehtima ka apellatsioonimenetluses.

18. Riigikohtu praktika kohaselt on kohtueelsed õigusabikulud VÕS § 128 lg 3 ja VÕS § 115

lg 1 alusel kahjuna põhimõtteliselt hüvitatavad ja üldjuhul tuleb pidada professionaalset

õigusabi kohtueelses vaidluses mõistlikuks ja tehtud kulusid hiljem hüvitatavateks (RKTKo

14.10.2014, 3-2-1-84-14, p 24; RKTKo 05.11.2008, 3-2-1-79-08, p 18; RKTKo 09.02.2011,

3- 2-1-138-10, p 29; RKTKo 03.04.2013, 3-2-1-19-13, p 11).

Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga, et hageja poolt kohtueelse õigusabi

kasutamine ei olnud praegusel juhul, arvestades kostja käitumist ning hagejale igakülgse abi

pakkumist, põhjendatud. Maakohus tuvastas tunnistaja ütluste alusel, et pärast juhtunut kutsus

kostja hagejale kiirabi, saatis hageja koduni ja soovis hagejaga suhelda ja olukorda lahendada.

Neid asjaolusid tõendab ka kostja vande all antud seletus ning kostja hoolivat suhtumist

sündmuse järel ei ole eitanud ka hageja ise. Samas ei saa ainuüksi sellisest kostja käitumisest

järeldada, et hageja kohtueelselt õigusabi ei vajanud ning oli võimeline ise enda õigusi

kaitsma.

Maakohtu otsusest ei nähtu, millist nn lahendust kostja hagejale enne hageja 11. septembri

2023 nõudekirja pakkus. Maakohus on jätnud menetlusnorme rikkudes tõendina hindamata

kostja 28. septembri 2023 vastuse hageja nõudekirjale (dtl 41–43), milles kostja eitas enda kui

loomapidaja vastutust hagejal tekkinud kahju eest. Kostja väitis vastuses hageja nõudekirjale,

et koerad hakkasid kohtudes mürama ja teineteist ei rünnanud (asjas on tuvastatud, et kostja

sündmuse algust pealt ei näinud), hoopis hageja ise otsustas koerte müramisele vahele

sekkuda ja jõudu kasutada. Kostja heitis vastuses hagejale ette ka alkoholi tarbimist ning oma

koera suukorvistamata jätmist, vaikides maha oma koerte rihmastamata jätmise. Selline kostja

seisukoht kohtueelses menetluses on vastuolus nii ringkonnakohtu tuvastatud asjaoludega

hagejale kahju põhjustanud sündmuse kulgemise osas, kui ka kostja väidetega

kohtumenetluses, et ta soovis asja kohtuvälist lahendust. Jättes kostja vastuse hageja

nõudekirjale hindamata, jõudis maakohus ebaõigele järeldusele, et hageja oleks saanud ka ise

oma õigusi kaitsta ning kohtueelse õigusabi kasutamine ei olnud vajalik.

19. VÕS § 128 lg 3 järgi on varaliseks kahjuks ka kahju hüvitamisega seotud nõuete

esitamiseks vajalikud mõistlikud kulud. Hageja nõuab kohtueelse õigusabikuluna kostjalt

1980 euro (sh käibemaks) välja mõistmist. Selle kahju tõendamiseks esitas hageja õigusabi

osutaja aruande. Advokaadibüroo EMERALDLEGAL osutas hagejale õigusabi 9h 10 min

ulatuses tunnihinnaga 216 eurot/h käibemaksuga ja koostas hageja nimel nõudekirja kostjale

(ajakulu 3h 50 min), samuti tegi päringu Eesti Energiale valvekaamaera salvestiste saamiseks

ja muid toiminguid (sh suhtles kliendiga ja analüüsis õiguspraktikat, dtl 31).

Ringkonnakohus leiab, et hageja kohtueelne õigusabikulu ei olnud kogu ulatuses vajalik ja

mõistlik. Nõudekirja koostamise seisuga oli hageja kohtueelse õigusabi kulu suurus 1080

eurot (dtl 36). Ringkonnakohus leiab, et pärast kostja 28. septembri 2023. aasta vastust (milles

kostja oma vastutust ei tunnistanud ja kompromissi ei pakkunud) oli hagejal piisav alus

pöörduda hagiga kohtu poole, kohtueelsete kulude suurendamine selles olukorras ei olnud

mõistlik. Ringkonnakohus peab põhjendatuks välja mõista kostjalt hageja kasuks kohtueelsete

õigusabikuludena 1080 eurot. Õigusabi on osutatud keskmisele tunnitasule lähedase määraga

ja nõudekirja koostamiseks vajalikus ulatuses. Kulu on põhjuslikus seoses kostja poolt

loomapidaja kohustuste rikkumise ja hagejal kahju tekkimisega.

20. Hageja vaidlustab maakohtu otsust ka kostjalt tema kasuks välja mõistetud mittevaralise

kahju suuruse osas.

20.1. Hageja jättis mittevaralise kahju hüvitise suuruse TsMS §-s 366 ette nähtud võimalust

kasutades märkimata, paludes enda kasuks välja mõista hüvitise kohtu õiglasel äranägemisel.

Maakohus mõistis kostjalt hagejale mittevaralise kahju hüvitisena välja 200 eurot.

Riigikohus on varasemas praktikas (näiteks RKKKo nr 1-20-2338/33; RKTKo nr 3-2-1-18-

13, p 22; nr 3-2-1-142-16, p 15) asunud seisukohale, et selline haginõue piirab kannatanu

võimalust vaidlustada kohtu määratud mittevaralise kahju hüvitise suurust. Hagejal on õigus

vaidlustada kohtuotsus hüvitise ebaõiglasele suurusele tuginedes juhul, kui kohus on hüvitise

määramisel oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme, sealhulgas näiteks juhul, kui kohus on

selgelt rikkunud diskretsiooni piire ja mõistnud välja ilmselgelt sümboolse hüvitise. Kostja

leiab, et hagejal puudub õigus tema kasuks välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitise

suuruse vaidlustamiseks.

20.2. Ringkonnakohus märgib, et rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse

otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Just seetõttu

võimaldabki TsMS § 366 nõuda kohtult mittevaralise kahju hüvitamist õiglase hüvitisena

kohtu äranägemisel. Kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitise suurused peavad

vastama ühiskonna üldisele heaolu tasemele ning üldiste võrdsuspõhiõiguste tagamiseks

olema sarnastel asjaoludel võrreldavad. VÕS § 130 lg 2 puhul tuleb rahalise hüvitise suuruse

määramisel arvestada erineva isikukahju (nt erineva tervisekahjustuse) tekkimisel selle

tagajärgi kannatanule, st eeldatavat „valu suurust“ (vt RKTKo nr 3-2-1-19-08, p-d 13 ja 14; nr

3-2-1-85-08, p 13).

Kohtul tuleb mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise määramisel kohtuotsuses määrata

kindlaks kahju arvestamise meetod ja esitada kohtulahendis kaalutlused, kuidas kohus on

konkreetse kahju suuruseni jõudnud. Maakohtu otsus sellele nõudele ei vasta. Maakohus

leidis, et hageja kehavigastus ei toonud kaasa tema elukorralduse olulist või pikaajalist

muutust või muud negatiivset tagajärge, mis tingiksid keskmisest suurema hüvitise

määramise, samuti võttis maakohus arvesse hageja enda hooletut ja ebamõistlikku käitumist.

Millisest võrreldavast keskmisest hüvitisest maakohus seejuures lähtus, maakohtu otsusest ei

nähtu.

Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd maakohus on tuvastanud hagejale kahju tekitanud

sündmuse asjaolud ebaõigesti, rikkus maakohus hageja tervisekahjustusi arvestades kohtu

diskretsiooni piire ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja ilmselgelt sümboolse hüvitise.

Seega on hagejal õigus vaidlustada maakohtu otsus ka mittevaralise kahju hüvitise suuruse

osas.

20.3. VÕS § 128 lg 1 järgi kuulub hüvitamisele mittevaraline kahju, milleks sama paragrahvi

lõike 5 järgi on eelkõige kahjustatud isiku füüsiline ja hingeline valu ning kannatused. VÕS §

134 lg 2 järgi tuleb isikule tervise kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse

olemasolu korral kahjustatud isikule maksta mittevaralise kahju hüvitiseks mõistlik

rahasumma. Osundatud sätte alusel hüvitise saamiseks ei pidanud hageja tõendama midagi

muud peale selle, et kostja vastutab tema tervise kahjustamise eest. Hüvitise suurus oleneb mh

tervisekahjustuse raskusest (vt ka RKTKo 2-21-5449 p 15). Samas peab kohus arvestama ka

rikkumise raskust ja ulatust, kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast

rikkumist (VÕS § 134 lg 5).

Praegusel juhul tuleb kohtul arvesse võtta kõiki negatiivseid mittevaralisi tagajärgi, mis on

põhjuslikus seoses loomapidaja riskivastutuse alusega, milleks praegusel juhul on kostja kui

loomapidaja hoolsuskohustuse täitmata jätmisest tulenev hageja tervise kahjustamine. Asjas ei

ole vaidlust, et koerte tüli käigus, enda koera kaitsmise eesmärgil sai hageja järgmisi

tervisekahjustusi: käe kolmanda sõrme distaalse faalanksi osaline amputatsioon, vasaku

kõrvalesta rebitud haav, lisaks mitmed hammustused ning haavad vasemal küünarvarrrel ja

käelabal. Hageja väitel oli kogemus talle väga traumeeriv, põhjustas suuri füüsilisi ja

vaimseid kannatusi.

Ringkonnakohus leiab, et hageja käitumine enda koera kaitsmisel ei olnud kahju põhjustanud

sündmuse kaaspõhjuseks. Samuti ei nõustu ringkonnakohus kostja väitega vastuses

apellatsioonkaebusele (p 11.33), et hagejal endal kahju tekkimine on täielikult hageja enda

käitumise tagajärg.

Hagejale põhjustas kahju kostja kui loomapidaja hoolsuskohustuse rikkumine (kostja koerad

olid rihmastamata), mistõttu realiseerus risk ja poolte koerad läksid kaklema, ning hageja asus

kakluses põhjendatult kaitsma enda koera, mille käigus tekkis hagejal tervisekahjustus.

Tervisekahjustusega tekitatud mittevaralise kahju suuruse kindlaksmääramisel ei oma

tähtsust, milline koer täpselt hagejat vigastas, sest koerte kakluse põhjuseks oli ikkagi kostja

õigusvastane käitumine. Kostja vande all antud seletusega on tõendatud, et koerte lahutamine

oli võimalik kohe siis, kui kostja oma koera Hunt rihmastas ja kaklusest välja tõmbas.

Ringkonnakohtul puudub alus eeldada, et kakluse lõpetamisele oleks aidanud kaasa mõni muu

viis, mida kostja ja tunnistaja oma ütluste kohaselt hagejale soovitasid, mistõttu

ringkonnakohus ei nõustu kostja seisukohaga, et hageja ise aitas oma käitumisega kaasa temal

tervisekahju tekkimisele või suurenemisele.

Ringkonnakohus leiab, et kostjale ei ole eraldivõetuna ette heidetav ka see, et ta läks koeraga

kodu lähedale (kodust 400 m) jalutama õhtusel ajal, olles eelnevalt tarvitanud alkoholi (hageja

seletuse kohaselt kaks purki lahjat alkoholi). Koerte kakluse ja hagejale kahju põhjustas kostja

poolt loomapidaja hoolsuskohustuse rikkumine, hageja ei pidanud koeraga jalutama minnes

eeldama, et ta satub koos oma rihmastatud koeraga koerte kaklusesse. Asjas puuduvad

tõendid, et hageja sai oma koera kaitstes koerte kakluses rohkem vigastusi, kui ta oleks

saanud siis, kui ta ei oleks eelnevalt alkoholi tarvitanud.

20.4. Kostja on hageja kehavigastuse raskusastme kindlaks tegemiseks viidanud põhjendatult

liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) § 32 lg-le 2 ja tervishoiuteenuse osutaja kohustusliku

vastutuskindlustuse seaduse (TOKVS) § 19 lg-le 2, mis mõlemad näevad ette kehavigastusega

tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise. Põhjendamatu on aga kostja seisukoht, et hageja

tervisekahjustusi tuleb käsitleda kergetena, mille esinemise korral eeldatakse LKindlS § 32 lg

3 p 1 järgi mittevaralise kahju suurust 100 eurot ning TOKVS § 19 lg 4 järgi mittevaralise

kahju hüvitist üldse ei maksta.

Nii LKindlS alusel kehtestatud Rahandusministri 25. novembri 2024 määruse nr 24 lisa

„Tervisekahjustuste raskusastmete tunnused“ p 3 järgi kui ka TOKVS alusel kehtestatud

Terviseministri 21. oktoobri 2024 määruse nr 37 lisa „Tervisekahjustuste ja kehavigastuste

raskusastmed ja iseloomulikud tunnused“ p 3 järgi tuleb ühe sõrme täielik või osaline kaotus

kvalifitseerida keskmise raskusega raskemaks tervisekahjustuseks. Keskmise raskusega

raskema tervisekahjustuse korral on mittevaralise kahju minimaalne hüvitis LKindlS § 32 lg 2

p 3 järgi 3000 eurot ja TOKVS § 19 lg 3 p 2 järgi 2000 eurot.

20.5. Riigikohtu analüüsis „Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded tsiviilasjades 2020.–2022.

aastal“ leidis tuvastamist, et kehavigastuse või tervisekahjustuse korral oli sel perioodil kõige

suurem välja mõistetud hüvitis 12 000 eurot ning väikseim 100 eurot. Keskmine hüvitis oli

1752 eurot, mediaan 1000 eurot.

Ringkonnakohus märgib, et mittevaralise kahju hüvitised peavad vastama ühiskonna üldise

heaolu tasemele ning olema üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi

säilitamiseks sarnastel asjaoludel võrreldavad (RKTK nr 3-2-1-18-13 p 26; 3-2-1-80-13 p 20).

Seda seisukohta ei tule aga mõista nii, et varasem kohtupraktika seab mittevaralise kahju

hüvitisele jäiga ülem- või alampiiri, millest kohus ei tohi kohtuasja asjaoludest ja enda

siseveendumusest lähtuvalt üle astuda. Muidu ei saakski kohtupraktika sellisel juhul edasi

areneda. Mittevaralise kahju hüvitised peavad käima kaasas nii elukalliduse tõusu kui ka

üldise heaolu kasvuga, samuti arvestama võimalike muutustega ühiskonna

väärtushinnangutes. Seega on varem mittevaralise kahju eest välja mõistetud hüvitiste

suurused küll üks tegur, mida kohus peab koos kõigi teiste asjakohaste kaalutlustega

arvestama, kuid sellel ei ole esimust teiste kaalutluste ees (RKKK nr 1-22-5835 p 32).

20.6. Ringkonnakohus leib, et loomapidaja vastutuse hindamisel saab kohus arvestada sellega,

et muudel juhtudel samaväärse raskusega kahju tekitamise korral on seadusandja tahteks

maksta mittevaralise kahju hüvitisena kannatanule ühe sõrme osalise kaotuse korral, mida

tuleb hinnata keskmise raskusega raskemaks tervisekahjustuseks, vähemalt 2000 eurot.

Käesolevas asjas sai hageja lisaks sõrme osalisele kaotusele ka muid tervisekahjustusi (sh

vasaku kõrvalesta rebitud haav, haavad vasemal küünarvarrel ja käelabal), millega kogumis

ringkonnakohus arvestab. Ringkonnakohus võtab arvesse, et kostja käitus vahetult pärast

kahju põhjustanud sündmust hageja suhtes kaastundlikult ja hoolivalt (kutsus kiirabi, saatis

koduni, pakkus transporti, käis sündmuskohal sõrmeotsa otsimas jms), kuid ainuüksi kostja

hooliv käitumine ei saa olla aluseks vabastada kostja üldse hagejale tekitatud mittevaralise

kahju hüvitamisest. Ringkonnakohus peab tuvastatud asjaoludega kooskõlas olevaks

mittevaralise kahju hüvitise suuruseks 2500 eurot, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja

mõista.

21. Ringkonnakohus ei saa käesoleva asja lahendamisel juhinduda Harju Maakohtu

seisukohast tsiviilasjas nr 2-20-13636. Viidatud tsiviilasjas leidis tuvastamist, et hageja

sisenes kostja loata läbi värava kostja talu territooriumile, kus kostja koer teda hammustas

ning hageja teadis enne talu territooriumile sisenemist, et tegu on eramaaga, kus elab koer, kes

võib võõraid rünnata. Praegusel juhul jalutas hageja oma rihmastatud koeraga avalikus kohas,

kui kohtuti kostja rihmastamata koertega ja koerad kaklema hakkasid. Seega ei ole nende

kahe tsiviilasja asjaolud võrreldavad.

22. Kui kõrgema astme kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks

läbivaatamiseks saatmata, muudab ta vajaduse korral vastavalt menetluskulude jaotust (TsMS

§ 173 lg 3).

Ringkonnakohus leiab, et menetluskulud nii maa- kui ka ringkonnakohtus tuleb jaotada TsMS

§ 163 lg 1 alusel võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Ringkonnakohus rahuldab hagi

osaliselt, jättes osaliselt rahuldamata hageja kohtueelsete menetluskulude nõude 900 euro

ulatuses. Seetõttu peab ringkonnakohus põhjendatuks jätta 80% menetluskuludest kostja ja

20% hageja kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)