1-24-4227/21 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse kuulutamise aeg

28.04.2025

Kohtuasja number

1-24-4227

Kohtukoosseis

Ingrid Kullerkann, Tiit Lõhmus ja Ingeri Tamm

Kohtuasi ja menetlusliik

Kriminaalasi Aivi Zutsi süüdistuses KarS § 118 lg 1 p 2

järgi üldmenetluses

Vaidlustatud kohtuotsus

Tartu Maakohtu 08.11.2024. a otsus

Süüdistatav

Aivi Zuts, isikukood 46303016541; elukoht: XXX; Eesti

Vabariigi

kodanik;

emakeel:

eesti

keel;

keskeriharidusega; töökoht: Filmer OÜ, külaliskorterite

perenaine; kriminaalkorras karistamata; tõkendit ei ole

kohaldatud

Apellandid

prokuratuur, esindaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Ainar Koik;

kaitsja vandeadvokaat Kaire Hänilene

Teine apellatsioonimenetluse

pool

kannatanu R.R.

Menetluse liik

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 08.11.2024. a otsus osas, millega Aivi Zutsilt mõisteti

R.R. a kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis summas 2500 eurot.

2. Teha selles osas uus otsus ja mõista Aivi Zutsilt R.R. a kasuks välja mittevaralise

kahju hüvitis summas 500 eurot.

3. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.

4. Rahuldada kaitsja apellatsioon osaliselt.

5. Jätta prokuratuuri apellatsioon rahuldamata.

6. Määrata Advokaadibüroo Tarmo Pilv ja Partnerid vandeadvokaadi Kaire

Hänilene poolt Aivi Zutsile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest

makstava tasu suuruseks 512,40 eurot (sh käibemaks 92,40 eurot).

7. Jätta apellatsioonimenetluses tekkinud kulud summas 512,40 eurot (sh

käibemaks 92,40 eurot) Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebekord

Otsuse peale saab esitada 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest

kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise

õigus üksnes advokaadi vahendusel.

Süüdistus

1. Aivi Zutsi süüdistatakse KarS § 118 lg 1 p 2 järgi tervisekahjustuse tekitamises,

millega põhjustati tervisehäire, mis kestab vähemalt 4 kuud. Süüdistusteksti kohaselt noris ta

02.09.2023. a õhtul Võru maakonnas Võru vallas Meegomäe külas asuval tiigisaarel tüli

naabri ja tuttava R.R. aga teda solvates ja sõimates. Ise püsti seistes ja kätega vehkides ründas

ta korduvalt laua taga istuvas asendis olnud R.R. a, lüües talle vähemalt 2-3 korral nii lahtise

käe kui rusikaga tahtlikult pähe ja näkku. Sellega tekitas ta R.R. ale nii valu kui ka

tervisekahjustuse kestvusega vähemalt 4 kuud – vasaku silma võrkkesta rebendi ja irdumise

ning operatsioonide järgselt silma siserõhu tõusu.

Maakohtu otsus

2. Tartu Maakohtu 08.11.2024. a otsusega tunnistati A. Zuts süüdi KarS §-de 121 lg 1 ja

119 lg 1 järgi ning KarS § 63 lg 1 alusel karistati teda vangistusega 6 kuud. Mõistetud

karistust ei pööratud KarS § 73 alusel täitmisele tingimusel, et A. Zuts ei pane 1 aasta 6 kuu

pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.

3. R.R. a tsiviilhagi rahuldati osaliselt ning A. Zutsilt mõisteti tema kasuks välja

mittevaralise kahju hüvitiseks 2500 eurot ning varalise kahju hüvitiseks 391,68 eurot.

Menetluskulud summas 3268,68 eurot tuleb süüdistataval tasuda ositi 12 kuu jooksul.

4. Maakohus tuvastas, et süüdistatav ja kannatanu olid naabrid. Nende elukohtade

vahetus läheduses on tiik, mille keskel asub saar. See ei ole ühegi naabri omandis, kuid

süüdistatavale etteheidetavale sündmusele eelneval ajal kasutasid seda peamiselt A.J. , A.

Zuts ja R.R. . Saarel oli bangalo, lõkkease, grill ja suitsuahjud.

5. Süüdistatava ja kannatanu suhted olid pikka aega normaalsed, kuid 2023. aastal

hakkasid need halvenema. 02.09.2023. a õhtul olid tunnistaja A.J. ja kannatanu R.R. saart

koristamas, tegid grilli ja võtsid napsu. Millalgi käis sealt läbi purjus ja agressiivne A. Zuts.

Teist korda tuli süüdistatav sel õhtul saarele kella 21.30 paiku. Videofailidest nähtuvalt oli ta

kannatanu suhtes agressiivselt meelestatud ning nimetas teda sitanikatsiks, värdjaks, kuradi

tööliseks ning käskis korduvalt saarelt minema kaduda. Süüdistatava väitel käitus ka

kannatanu provotseerivalt. Olemasolevatest videosalvestistest see ei nähtu. Kindlasti mõjutas

kannatanu enda käitumist asjaolu, et erinevalt süüdistatavast teadis ta toimuva

videosalvestamisest. A.J. i kinnitusel viibis süüdistatav saarel 30–45 minutit. Seega ei kajasta

kannatanu tehtud videosalvestised kogu sündmust, vaid üksnes üsna väikest osa sellest.

6. Konflikti tekitas ja tüli hakkas norima just süüdistatav. Lisaks verbaalsele

agressiivsusele ründas süüdistatav kannatanut ka füüsiliselt, üritades teda kätega lüüa. Kohus

luges tõendatuks, et püsti seisev A. Zuts ründas kätega vehkides korduvalt istuvat R.R. a ja lõi

tahtlikult vähemalt 2–3 korral nii lahtise käe kui rusikaga R.R. ale pea, sh näo ja vasaku silma

piirkonda.

7. Süüdistataval on olnud õlavigastus ja 2022. aasta mais tema paremat õlga opereeriti.

See vigastus ei piiranud tema füüsilist võimekust oluliselt, kuid kohus pidas eluliselt

usutavaks, et süüdistatava parema käe löögis võis olla vähem jõudu kui täiesti terves käes.

8. Kannatanu ütluste kohaselt tundis ta A. Zutsi löökide ajal valu. Järgmisel päeval oli

silmas tunda midagi häirivat. Naabritega eelmise õhtu sündmustest rääkides ta seda teistele ei

kurtnud, kuna ei osanud seda A. Zutsi rünnakuga seostada. R.R. arvas, et puru või putukas on

silmas ja ostis silmatilku. Silmaarsti poole pöördudes selgus, et silma võrkkest oli irdunud.

Toimus kaks silmaoperatsiooni. Nägemisteravus on taastunud, kuid silma rõhu kontrolli all

hoidmiseks on vaja kasutada kahte sorti silmatilkasid. Enne 02.09.2023. a õhtul Meegomäe

saarel juhtunut tal vasaku silmaga probleeme ei olnud. 19.04.2024 koostatud ekspertiisiaktist

nr 24E-AO100032-01 nähtuvalt viibis R.R. silmaarsti vastuvõtul 06.09.2023 erakorralise

patsiendina ja kaebas selle üle, et vasakus silmas keskpunktis vasakul on „kaleidoskoop,

virvendab ja hägune“. Probleem on olnud alates 03.09.2023. R.R. al diagnoositi vasaku silma

võrkkesta rebend ja irdumine, operatsioonide järgselt tekkis silma siserõhu tõus.

9. Eksperdiarvamus tõendab, et R.R. al esinev kehavigastus ei ole eluohtlik, kuid koos

järgnenud tüsistustega põhjustab pikaajalise tervisekahjustuse kestusega vähemalt 4 kuud.

Ekspertiisiakti kirjeldavas osas on esitatud ülevaade R.R. a ravi käigust, mis seda järeldust

kinnitab. Kannatanu esmane arsti poole pöördumine toimus 06.09.2023. 07.09.2023 toimus

esimene silmaoperatsioon. 26.10.2023 toimus veel üks operatsioon (õli eemaldamine).

12.12.2023 tehti kindlaks silmarõhu tõus. Viimane ekspertiisiaktist nähtuv silmaarsti

vastuvõtul käimine on toimunud 30.01.2024, kuid ka siis on kindlaks tehtud edasipidine

raviga jätkamise ja täiendava kontrolli vajadus.

10. Tõendid on vastuolulised osas, kas 02.09.2023. a õhtul Meegomäe saarel sai vigastada

üksnes kannatanu või kasutas kannatanu füüsilist vägivalda ka A. Zutsi suhtes, kes samuti sai

vigastada. Süüdistatava ütluste kohaselt sai ta saarel vigastada, kui R.R. teda tiigi poole vedas

ja vastu lõkkekive viskas. Koju minna oli üle muru ja seal ta ei kukkunud. Põlvel oli haav,

otsaesisel ja küljel vigastus, selg oli valus. Ta tegi endast pilte, välja arvatud seljast. A. Zutsi

vigastusi nägi ka elukaaslane Valmer Filing. Peale seda, kui R.R. hakkas raha nõudma, läks

ka A. Zuts arsti juurde oma vigastusi fikseerima. Tunnistaja V.F. u ütluste kohaselt

03.09.2023. a õhtul koju tulles nägi ta oma naisel kehavigastusi – peal, seljal ja põlv oli lõhki.

V.F. tegi pildi A. Zutsi seljast. Süüdistatav on arstliku läbivaatuse käigus avaldanud, et teda

ründas naaber. Kohtu hinnangul juhtus saarel siiski veel midagi, millest tunnistaja A.J. ja

kannatanu R.R. ei ole mingil põhjusel soovinud kohtuistungil rääkida.

11. Isegi kui kannatanu kasutas süüdistatava suhtes füüsilist vägivalda, ei muuda see

olematuks asjaolu, et eelnevalt oli süüdistatav rünnanud ja löönud kannatanut. Samuti ei

muuda see süüdistatava käitumisele antavat õiguslikku hinnangut. A. Zutsi ütlustest tulenevalt

toimus väidetav tiigi poole vedamine ja tema vastu lõkkekive viskamine pärast seda, kui

kätega vehkimine oli ära olnud.

12. Löökidega tekitas A. Zuts R.R. ale valu ja vähemalt 4 kuud kestva tervisekahjustuse

vasaku silma võrkkesta rebendi ja irdumise ning operatsioonide järgselt silma siserõhu tõusu

näol. Et selliste löökide puhul tunneb teine inimene vähemalt valu või võib tekkida

silmavigastus, saab pidada võimalikuks ka objektiivse kõrvalseisja seisukohalt. Seega on

saabunud tagajärg süüdistatavale objektiivselt omistatav.

13. Süüdistatav on täitnud KarS § 118 lg 1 objektiivse koosseisu. Maakohtu arvates ei ole

täidetud KarS § 118 lg 1 subjektiivne koosseis, mis eeldab teo puhul tahtluse ja tagajärje

puhul vähemalt ettevaatamatuse tuvastamist (RKKKo 3-1-1-46-15, p 10). Tahtluse

tuvastamiseks peavad esinema selle intellektuaalne element ehk koosseisupäraste asjaolude

teadmine ja voluntatiivne element ehk koosseisupäraste asjaolude tahtmine. Tagajärje

ettenägemine ehk tagajärje saabumise võimalikuks pidamine on kaudse tahtluse

intellektuaalne element.

14. KarS § 118 lg 1 p-de 1-7 järgi saab karistada üksnes sellist raske tagajärje põhjustanud

isikut, kellel oli tahtlus tekitada kannatanule tervisekahjustus ehk põhikoosseisule (KarS §

121 lg 1 alt 1) vastav tagajärg. Tervisekahjustuse tekitamine KarS § 118 lg 1 tähenduses peab

vastama täiendavatele tingimustele. Nimelt on oluline, et toimepanija tahtlus hõlmaks just

selle tervisekahjustuse tekitamist, mis lõppastmes viis KarS § 118 lg-s 1 sätestatud

enamohtliku tagajärje saabumiseni. Vaid siis avaldub isiku teos selline ebaõigussisu, mis

õigustab võrreldes KarS §-de 117 ja 119 koosseisudega oluliselt raskemat karistust ettenägeva

sätte, s.o KarS § 118 kohaldamist. (RKKKo 1-17-5883, p 9; RKKK 1-17-105/35, p-d 10-12

koos viidetega; RKKKo 1-16-6512/64, p 8).

15. Seega peaks süüdistatavale etteheidetava teo kvalifitseerimiseks KarS § 118 lg 1 p 2

järgi tuvastama, et tema tahtlus ulatus sellise tervisekahjustuse tekitamiseni, mis põhjustas

kannatanu enam kui 4 kuud kestva tervisekahjustuse s.o vasaku silma võrkkesta rebendi ja

irdumise ning operatsioonide järgselt silma siserõhu tõusu. Tahtluse olemasolu hindamisel

tuleb muuhulgas arvestada teo välise avaldumisega, sh löögi suuna, sellesse rakendatud jõu,

löögijälgede olemasolu või puudumisega jne. Kuigi kohtupraktikas on üldtunnustatult loetud

pea nn elutähtsaks piirkonnaks, ei tähenda see vältimatult, et iga rusikalöök pähe oleks oma

väliselt avalduva ohtlikkuse astme poolest selline, et saaks n-ö automaatselt jaatada

tagajärjena saabuva tervisekahjustuse põhjustamise tahtlikkust (RKKKo nr 1-17-105/35, p

15).

16. A. Zutsi kinnitusel on tema pikkus 1,70 m ja kaal alla 60 kg, mis kohtuistungil nähtu

kohaselt ka nii võib olla. Seega on süüdistatav üsna kõhn naisterahvas, kes oli 2023. aasta

septembris 60-aastane. Süüdistatava näol pole ilmselgelt tegemist inimesega, kelle treenitusest

või kehaehitusest tulenevalt oleks tema löökide täpsus ja jõud eriliselt ohtlik. Tema parem

õlaliiges oli opereeritud, mis samuti annab alust arvata, et tema parema käe löök ei saa väga

tugev olla. Kannatanu näos pole olnud silmnähtavaid löömisele iseloomulikke jälgi nagu

tavapäraselt näkku löömisega kaasnevad (paistetus, verevalum vms), rääkimata silma

piirkonnas olevatest luumurdudest. Seega ei olnud süüdistatava löök või löögid silma

piirkonda tugevad. Süüdistatavat takistas kannatanu ründamisel ka aegajalt tunnistaja A.J. .

Seega ei saanud süüdistatav alati vabalt ja vahetult kannatanut rünnata, vaid pidi lööke tegema

kaugemalt ja löömiseks ebamugavamas asendis. Kannatanu kohtuistungil avaldatust tuleneb,

et vasaku silma piirkonda tabas teda kaks süüdistatava tehtud lööki, kuid ta ei oska öelda,

milline hoop täpselt silmavigastuse tekitas. Kannatanu silmas olev vigastus oli kõrvalseisjale

nähtamatu ning selle olemasolust ja tõsidusest ei saanud sündmuskohal ega järgneval päeval

aru isegi kannatanu.

17. Sellises olukorras ei ole piisavat alust jaatada süüdistatava kaudset tahtlust tekitada

kannatanule just raske silmavigastus s.o vasaku silma võrkkesta rebend ja irdumine ja ning

operatsioonide järgselt silma siserõhu tõus. Süüdistataval oli küll tahtlus kannatanut kätega

lüües talle valu põhjustada, kuid puudus tervisekahjustuse tekitamise suhtes kaudse tahtluse

intellektuaalne element, mis välistab süüdistatava vastutusele võtmise KarS § 118 lg 1 p 2

järgi.

18. Kohtu arvates täitis süüdistatav kannatanut korduvalt käega pea piirkonda ja näkku

lüües KarS § 121 lg 1 koosseisu, kuna löökidega põhjustas süüdistatav kannatanule valu, ning

valu tekitamist pidas ta võimalikuks ja möönis. Olukorras, kus tema tahtlus kannatanu

löömisel ei hõlmanud silmavigastuse põhjustamist, tuleb kõne alla tema vastutus KarS § 121

ja ettevaatamatusest toimepandud tagajärje järgi kvalifitseeritava kuriteo ehk antud juhul

KarS § 119 järgi ideaalkogumis (vt RKKKo nr 1-17-105, p-d 12, 15). Raske silmavigastuse

tekitas ta ettevaatamatusest. Süüdistatav oli kannatanule raske silmavigastuse tekitamise osas

hooletu KarS § 18 lg 3 mõttes, sest sellist tagajärge ei pidanud ta isegi mitte võimalikuks.

Samas hoolsuskohustust järgides ehk jättes kannatanu tervise kahjustamata, olnuks see

tagajärg tema jaoks siiski ettenähtav. Teise inimese tervise suhtes hoolas inimene kas ei lööks

teist inimest üldse või vähemasti lööks teda nii, et raske vigastuse saabumine on välistatud (nt

suunaks löögi mujale kui õrnadeks organiteks olevate silmade piirkonda).

19. Karistuse osas leidis maakohus järgmist. Süüdistatav lõi kannatanut vähemalt 2–3

korda. Süüd suurendab asjaolu, et A. Zuts on realiseerinud kaks süüteokoosseisu. Samas pole

tegemist jõhkra peksmisega – igasugused välised vägivalla tunnused kannatanul puudusid.

Raske tervisekahjustus võib seisneda palju raskemates seisundites kui käesoleval juhul

kannatanul tekkis. A. Zutsi karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad.

Süüdistatava kinnitusel on ta oma käitumise pärast kannatanu ees vabandanud. Ka

kohtuistungil A. Zuts tunnistas, et tema käitumine ei olnud ilus, kuid ta pidas silmas üksnes

sõnadega kannatanule haiget tegemist. Kuna kätega löömist ja tervisekahjustuse tekitamist ta

tunnistanud pole, ei saa kohtu arvates rääkida karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamlikust

kahetsusest.

20. Kuna tegemist on süütegude ideaalkogumiga, tuleb karistus mõista KarS § 63 lg 1

alusel. KarS §-de 121 lg 1 ja 119 lg 1 sanktsioonid on ühesugused ning mõlemad näevad ette

lisaks vangistusele ka kergemaliigilise karistuse s.o rahalise karistuse. Kuigi A. Zuts on varem

karistamata, on kohane karistusliik vangistus. A. Zuts on hukka mõistnud oma käitumise osas,

et kannatanuga tüli noris ja viimast verbaalselt ründas, samas füüsilist ründamist on ta

kategooriliselt eitanud. Seetõttu leiab kohus, et kuni käesoleva ajani pole süüdistatav täiel

määral aru saanud oma käitumise lubamatusest. Süüdistatava arusaama enda teo tähendusest

ning ka tagajärgedest suudab (sh õiguskorra huvisid silmas pidades) tagada vaid vangistus.

Süü suurust arvestades tuleb karistus mõista sanktsiooni keskmises määras.

21. Tsiviilhagi osas leidis kohus järgmist. Esineb VÕS §-s 1043 sätestatud kahju

hüvitamise alus. Nagu kohus eespool tuvastas, põhjustas süüdistatav ettevaatamatusest

kannatanule tervisekahjustuse, pannes sellega toime VÕS § 1045 lg 1 p 2 mõttes õigusvastase

teo. Esineb ka põhjuslik seos kahju tekitanud isiku teo ja kannatanul tekkinud kahju vahel.

Kui süüdistatav ei oleks kannatanut löönut, poleks kannatanul tervisekahjustust, sellega

seotud ravikulusid ja transpordikulusid tekkinud. Süüdistatav ei ole tõendanud VÕS § 1050 lg

1 kohaselt tal süü puudumist kahju tekitamisel. Kuna süüdistatava löökide tagajärjel sai

kannatanu tervisekahjustuse ning tekkis varaline kahju, on kannatanul tulenevalt VÕS § 128

lg-st 3 õigus varalise kahju hüvitamisele, samuti tulenevalt VÕS § 134 lg-st 2 õigus

mittevaralise kahju hüvitamisele.

22. Kohtuistungil täpsustas kannatanu, et varalise kahju nõudest moodustab

transpordikulude hüvitamise nõue 300 eurot (sh ka parkimine silmakliiniku juures) ja 200

eurot on ravimite ostmiseks tehtud kulutuste hüvitamise nõue.

23. Ekspertiisiakti kirjeldavast osast nähtub, et kannatanu pöördus 06.09.2023 silmaarsti

vastuvõtule PMA AS-i ning sai saatekirja silmakliiniku valvearstile. Seejärel pöördus ta

06.09.2023 SA-sse Tartu Ülikooli Kliinikum. Ka järgmised seitse korda (07.09, 11.09.,

18.10., 26.10., 30.10., 12.12.2023, 30.01.2024) on kannatanu käinud SA Tartu Ülikooli

Kliinikumi silmakliinikus, sh 07.09. ja 26.10.2023 silmaoperatsioonil. Ekspertiisiakti

kirjeldavast osast nähtuvalt viibis kannatanu silmaarstil viimati 30.01.2024 ning tal soovitati

vastuvõtule ja uuringutele tagasi pöörduda 3–4 kuu pärast (s.o hiljemalt 2024. aasta mai

lõpus). Kohtul puudub alus arvata nagu poleks kannatanu arsti ettekirjutusi järginud ning peab

eluliselt usutavaks, et kannatanu käis silmaarsti vastuvõtul millalgi ka 2024. aasta kevadel või

suve alguses (peale ekspertiisiakti koostamist 19.04.2024 ja enne hagiavalduse esitamist

1.07.2024). Kohtu hinnangul on ekspertiisiakti ja kannatanu ütlustega kogumis tõendatud, et

kannatanu käis ühel korral, s.o 06.09.2023 silmaarsti vastuvõtul dr Voronini juures PMA AS-

is ning üheksal korral silmaarstide vastuvõttudel ja operatsioonidel SA Tartu Ülikooli

silmakliinikus.

24. Kannatanu ütluste kohaselt seoses vaidlusaluse sündmusega müüs ta oma kodu

aadressil XXX maha ja kolis 2023.aasta oktoobris elama praegusesse elukohta aadressil XXX

. Kohtul puudub alus kahelda kannatanu ütlustes asjaolu osas, millal ta elukohta vahetas.

Arvestades süüdistatava elukohti ravi perioodil (Võru maakonnas) ja silmakliiniku asukohta

(Tartu linnas), ei saanud kannatanu silmakliinikusse minna jalgsi, vaid pidi silmaarsti

vastuvõttudele ja operatsioonidele sõitma mingisuguse transpordiga. Kohus luges kannatanu

ütlustega tõendatuks, et ta sõitis silmakliinikusse oma autoga ning transpordikulude tekkimine

on eluliselt usutav. Et SA Tartu Ülikooli Kliinikum juures on parkimine tasuline, on samuti

üldiselt teadaolev asjaolu. Seetõttu ei pea kohus põhjendatuks jätta kannatanu transpordikulud

hüvitamata ainuüksi põhjusel, et tal pole kütusetšekke ja parkimistasu kviitungeid kohtule

esitada.

25. Internetis on avalikult kättesaadav PMA AS veebileht https://pma.ee/team-member/dr-

jan-voronin/, millelt nähtub, et dr J. Voronin töötab silmaarstina Võru kliinikus. Kuna see

teave on igaühele ligipääsetav ja pärineb usaldusväärsest allikast, peab kohus võimalikuks

tugineda viidatud teabele KrMS § 60 lg 3 alusel (RKKKo 3-1-1-28-12, p 8.2).

26. Kohus luges kannatanu ütlustega tõendatuks, et ta sõitis Tartusse silmakliinikkuse

enda sõiduautoga Toyota RAV4 (2021. aasta), mis on 2-liitrise bensiinimootoriga. 100 km

kohta kulus 8 liitrit bensiini maksumusega 1,6 eurot 1 liiter. Kohus luges selle mõistlikuks

kütusekuluks ja üldiselt teadaolevaks, et bensiini hind 1,6 eurot liitri kohta ei ole viimase

aasta jooksul oluliselt muutunud. Kaardirakenduse Google maps (google.com/maps) kohaselt

on Meegomäelt SA Tartu Ülikooli Kliinikumi, sh silmakliiniku juurde maad ca 76 km (edasi-

tagasi 152 km) ja XXX lt ca 78 km (edasi-tagasi 156 km). Seega läbis kannatanu

silmakliinikusse edasi-tagasi sõitmiseks 1392 km (152 km x 3 + 156 km x 6). Arvestades, et

iga läbitud 100 km kohta kulus 8 liitrit bensiini maksumusega 1,6 eurot liitri kohta, on

kannatanul kulunud kütuse peale kokku 178,18 eurot (1392 km : 100 km x 8 l x 1,6 eurot).

27. Kannatanu ütluste kohaselt hõlmab transpordikulu hüvitamise nõue ka parkimistasu,

sest silmakliiniku ümbruses on parkimine tasuline. Parkimise maksumust ei ole kannatanu

osanud öelda. Ta tasus mobiilimaksega (parkimise alustamiseks saatis sõnumi).

Silmakontrollides käimise peale kulus umbes tund. Internetis on avalikult kättesaadav SA

Tartu Ülikooli Kliinikumi veebileht https://www.kliinikum.ee/patsiendile/parkimine/, millelt

on leitav info parkimiskorralduse ja parkimistasu kohta (kehtib alates 1.07.2024). Selle

hinnakirja kohaselt on enamikes parkimistsoonides 30 minuti maksumus 0,75 eurot, s.o 1

tunni maksumus on 1,50 eurot. Kannatanu nõuab parkimistasu eest hüvitist perioodi eest

september 2023 (mil toimus esimene visiit) – 1.07.2024 (hagiavalduse esitamiseni), kuid sel

perioodil kehtinud hinnakiri ei ole kliinikumi veebilehelt kättesaadav. Üldiselt teadaolevalt on

SA Tartu Ülikooli Kliinikumi ümbruses olnud parkimine tasuline juba aastaid. Kuna

parkimistasud tõusevad pigem aeglaselt, ei saanud kohtu arvates ka varem kehtiva hinnakirja

alusel olla parkimistasu palju väiksem. Kannatanu ütluste ja parkimise hinnakirja alusel

kogumis lugeda tõendatuks, et kannatanu on silmakliinikus käimisega seoses tasunud

parkimise eest kokku 13,50 eurot (9 x 1,5 eurot).

28. Seega on kannatanu transpordikulude hüvitamise nõue põhjendatud summas 191,68

eurot, millest 178,18 eurot on kütusekulu ning 13,50 eurot on parkimistasu, ning see tuleb

süüdistatavalt kannatanu kasuks välja mõista.

29. Kogumis kannatanu ütluste, Terviseportaali väljatrüki ning väljatrükkidega ravimite

maksumusest veebiapteekides luges kohus tõendatuks, et kannatanu on kuni hagi esitamisele

eelnenud ajavahemikul (september 2023 – 01.07.2024) tarvitanud silma raviks ravimeid ning

ravimite ostmise peale on kulunud igakuiselt mitukümmend eurot, s.o kokku isegi suuremas

summas kui on kannatanu nõutud 200 eurot. Kuna kannatanu nõuab 200 euro hüvitamist,

mõistab kohus ravimitega seotud kulude hüvitisena süüdistatavalt välja 200 eurot.

30. R.R. nõuab süüdistatavalt mittevaralise kahju 3000 euro hüvitamist. Ta on selle nõude

puhul arvestanud nii saamata jäänud töötasu kui hingeliste kannatustega. Pärast silmavigastust

oli tema igapäevaelu häiritud ja raskendatud, ei saanud teha tavapäraseid majapidamistöid. Nii

esimese kui teise silmaoperatsiooni järgselt pidi olema töölt eemal kuu aega (kokku 2 kuud).

Ta võis küll ringi liikuda, kuid operatsioonide järgselt ei tohtinud teha füüsilist tööd, raskeid

asju tõsta, kummardada ega muud moodi pingutada. Peale esimest operatsiooni kuni teise

operatsioonini ei näinud silmast midagi, kõik oli hägune. Peale teist operatsiooni nägemine

taastus. Esimese operatsiooni järgselt kuni käesoleva ajani peab ta tarvitama silmatilku, et

silmarõhku kontrolli alla hoida ja et silm ei muutuks häguseks. Silma on jäänud õli, mida

pandi esimese operatsiooni järgselt. Aeg-ajalt käivad mingid täpikesed silmas ringi, mis

häirivad tavaelu. Kord poole aasta järel peab käima kontrollis. Kui kõik on korras, lõpeb

tilkade panemine ära. Viimati käis kontrollis 1,5–2 kuud tagasi ja siis pikendati retsepte.

31. A. Zuts tekitas kannatanule löömisega vähemalt 4 kuud kestva tervisekahjustuse

vasaku silma võrkkesta rebendi ja irdumise ning operatsioonide järgselt silma siserõhu tõusu

näol. Silma opereeriti kaks korda ja kannatanul tuli mitmeid kordi käia arsti vastuvõttudel.

32. Kogus luges tõendatuks, et kannatanu pidi olema mõnda aega töölt eemal ning tema

igapäevane elu oli häiritud ja raskendatud. Üldiselt teadaolevalt on igasuguse operatsiooni

järgselt vaja taastumiseks aega. Silm ei ole veel päris terve, sest kannatanu peab jätkuvalt

tarvitama ravimeid ning kord poolaastas pöörduma silmaarsti vastuvõtule kontrolliks ja

edasise ravi üle otsustamiseks. Arvestades tervisekahjustuse raskusastet ja kannatanu

seisundit hiljem, mille tõttu ta ei saanud mõnda aega teha füüsilist pingutust nõudvaid

igapäevatoimetusi ning palgatööd, peab kontrollis käima ja tarvitama ravimeid siiani, ei saa

kannatanu valu ja kannatusi ning tema toimetuleku ja heaolu langust lugeda väga väikeseks.

Tervisekahjustuse tekkes ei saa kannatanule mingeid etteheiteid teha. Ekspertiisiaktis

kirjeldatud ravi käik ei viita kuidagi asjaolule, et kannatanu oleks peale silmavigastuse

saamist oma seisundit kuidagi halvendanud. Kannatanu on käinud peale vigastust regulaarselt

arsti vastuvõttudel, kasutab talle ettenähtud ravimeid.

33. Süüdistatav pole kannatanu löömist ja tervisekahjustuse tekitamist tunnistanud. Seega

ei anna süüdistatava suhtumine kannatanusse alust mittevaralise kahju hüvitist vähendada.

Kohus pidas põhjendatuks mittevaralise kahju hüvitist 2 500 eurot.

34. Kannatanu ütluste kohaselt oli tal süüdistatava poolt 02.09.2023 tekitatud

silmavigastuse ajal vabatahtlik õnnetusjuhtumi kindlustus. Kindlustus on talle kahjuhüvitisena

hüvitanud 2000 eurot. PZU Kindlustus AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaali 05.06.2024. a

vastusest nõudekirjale ja kahjujuhtumi nr 1244616 otsusest (tl 24-27) nähtub, et PZU

Kindlustus on kannatanule õnnetusjuhtumikindlustuse tingimuste alusel hüvitanud valuraha

2000 eurot. Õiguskirjandusele tuginedes leidis kohus, et süüdistatavalt kannatanu kasuks

väljamõistetavast mittevaralise kahju hüvitisest ei tule maha arvata kannatanule

õnnetusjuhtumikindlustuse alusel välja makstud hüvitist, sest tegemist on kannatanu

vabatahtlikult sõlmitud kahjukindlustusega, mille eesmärk ei ole mitte kahju tekitaja kahju

hüvitamise kohustuse vähendamine, vaid kannatanu abistamine. Seega tuleb süüdistatavalt

kannatanu kasuks välja mõista mittevaralise kahju hüvitis 2 500 eurot.

35. Kohus mõistis süüdistatavalt menetluskuludena välja 3268,68 eurot ja määras selle

tasumise ositi.

Apellatsioonid

Prokuröri apellatsioon

36. Otsuse vaidlustas ringkonnaprokurör Ainar Koik, kes leiab, et maakohus on eksinud

A. Zutsi käitumisele õigusliku hinnangu andmisel. Sellest tulenevalt ei vasta mõistetud

karistus kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule ning sundraha on välja mõistetud

ebaõigesti. Kannatanu poolt taotletud mittevaralise kahju hüvitise 3000 eurot asemel pidas

maakohus sõltuvalt kvalifikatsiooni kergemaks muutmisest põhjendatuks summat 2500 eurot.

Seoses apellatsioonis taotletava kvalifikatsiooni raskemaks muutmisega taotleb prokuratuur

ka mittevaralise kahju hüvitise suurendamist kannatanu poolt soovitud summani.

37. Prokurör nõustub kohtu käsitlusega, et teo kvalifitseerimiseks KarS § 118 lg 1 p 2

järgi peaks tuvastama, et süüdistatava tahtlus ulatus sellise tervisekahjustuse tekitamiseni, mis

põhjustas kannatanu enam kui 4 kuud kestva tervisekahjustuse s.o vasaku silma võrkkesta

rebendi ja irdumise ning operatsioonide järgselt silma siserõhu tõusu. Tahtluse olemasolu

hindamisel tuleb mh arvestada teo välise avaldumisega, sh löögi suuna, sellesse rakendatud

jõu, löögijälgede olemasolu või puudumisega jne. Samas kohtu märgitud „jne“ alla mahub ka

arvestamine ohvrit tabanud löökide arvuga ja sellega, et löögid tabasid silma piirkonda.

38. Kohus tõdes igati nõustumisväärselt, et „silm on väga õrn elund ja selle vigastamine ei

eeldagi tugevat lööki, millega kaasneks mingi väline vigastus“. Raskuspunkt ei seisne

süüdistatava vanuses, tema füüsilistes näitajates või jõuomadustes, ning see on kaugel

tagajärje „automaatsest jaatamisest“.

39. Kuna silmast vigastuste suhtes tundlikumat ja õrnemat elundit inimkeha välispinnal

polegi, siis seisneb selles juhtumi kvalifikatsiooniline raskuspunkt. A. Zutsi käitumises tuleb

jaatada minimaalselt kaudset tahtlust ehk et süüdistatav vähemalt pidas võimalikuks

süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ehk et ta võib oma korduvate käelöökidega

kannatanule näkku põhjustada kannatanule raske silmavigastuse ehk vasaku silma võrkkesta

rebendi ja irdumise, ning et ta vähemalt möönis seda ehk pidas seda võimalikuks.

40. Prokurör nõustuks maakohtu poolt valitud kvalifikatsiooniga, kui kannatanut tabanuks

näkku vaid üksainus A. Zutsi poolt tehtud ja kannatanule valu põhjustanud käelöök, kuid

maakohus tuvastas kaks lööki, lisaks nendele veel vähemalt ühe kannatanut näkku tabanud

käelöögi. Seega oli just vasakusse silma tabanud A. Zutsi käelöökide n.ö „tabavusprotsent“

suur. See räägib süüdistusversiooni kasuks ja on ühtlasi kaugel sellest, et olla spontaanse

kätega vehkimise juhuslik tulemus või tagajärg, mida A. Zuts lootis tähelepanematuse või

kohusetundetuse tõttu vältida. Prokuröri arusaamise kohaselt on A. Zutsi sellise käitumise

kohtuarstliku ekspertiisiaktiga tuvastatud tagajärg antud juhul eluliselt igaühe jaoks

ootuspärane või vähemalt arvestatava suure tõenäosusega saabuv, ehk iga rusikaga ja ka

üldiselt iga käega korduvalt teisele inimesele näkku lööja – oma vanusest jm füüsilistest

parameetritest olenemata, peab seda vähemalt möönma ehk võimalikuks pidama. Tegemist oli

A. Zutsi poolt kangekaelselt ja selgelt tahtlike käelöökide tegemisega vastu kannatanu nägu,

kus välispinnal asuvad üldteada olevalt väga õrnad ja mistahes vigastuste suhtes ülimalt

tundlikud elutähtsad organid ehk silmad. Ka vaid sõrmega silma tabamine võib kaasa tuua

pikaajalise tervisekahjustuse. Silm pole sedavõrd väikeste mõõtmetega elund, et saaks selle

tabamisel tõsimeeli rääkida õnnetust juhusest. Kaalumisel peaks olema mitte käelöögi tugevus

kannatanule koljuvigastuste põhjustamisel, vaid löökide arv ja täpsus vigastada saanud üsnagi

suuremõõtmelise silma suhtes.

41. Maakohtu istungil vahetult uuritud salvestustelt on näha ja kuulda, kuidas nii sõnades

kui tegudes agressiivne A. Zuts, lisaks korduvatele solvangutele, mõnitamistele ja

käelöökidele R.R. a näo suunas, ähvardas kannatanut ka mingi esemega lüüa (salvestis 1.mp4,

vaid mõned sekundid enne vasaku käe lööki R.R. a suunas, „ma tõmban sulle mingi asjaga“).

Videol näha olevalt oli tal ka juba käes mingi kastruli- või pajakaane sarnane ese. Ka see

väike detail tõendab, et A. Zutsil oli kätega R.R. a ründamisel tõsi taga ja ta kaalus selleks

lisaks kätele ka raskest materjalist eseme ründeks kasutamist. Seda asjaolu arvestades on A.

Zutsi käitumises pelgalt KarS §-de 121 lg 1 ja 119 lg 1 süüteotunnuste tuvastamine maakohtu

poolt põhjendamatult leebe ja materiaalõiguslikult vale õiguslik käsitlus.

42. Prokuröri arvates on õiglane karistusmäär A. Zutsi süüditunnistamisel KarS § 118

järgi sanktsiooni alammäära lähedane karistusmäär.

43. Arvestades süüdistatava kuni kohtumenetluse lõpuni kestnud suhtumist ehk juhtunu

eest endale vähimagi vastutuse mittevõtmist ja oma süü täielikku eitamist, tuleks talle mõista

lühiajaline šokivangistus.

44. Esimese astme kuriteo korral mõistetavast karistusest kasvõi osaliselt tingimisi

vabastamise korral rakendatakse kohtupraktika kohaselt käitumiskontrolli. Selle

kuriteosündmuse puhul ei esine mitte mingisuguseid erandlikke ja A. Zutsile soodsaid

asjaolusid, mis võimaldaksid tema suhtes kriminaalhoolduse ja käitumiskontrolli määramata

jätta.

45. Ainuüksi kriminaalhoolduse ja sellega seotud kontrollnõuete kohaldamine pole piisav.

Tegemist polnud lihtsalt purjusolekust ja sündmuse keerukusest tuleneva käitumisega A. Zutsi

poolt, vaid järjekindla väga raevuka sõnalise ründamise, solvamise ja mõnitamise taustal ka

korduvate tahtlike löökidega. A. Zutsi väitel oli see tingitud juba eelneva mitme kuu jooksul

kogunenud viha vallapääsemisega, mida ta ei suutnud talitseda. Süüdistatav ise vastas

seejuures maakohtus küsimusele, kas ta käsitletava sündmusega seoses tegi midagi valesti, et

ta „ei suutnud oma viha kontrollida“.

46. Prokurör taotleb sellist karistuses väljenduvat lahendust, mis suunaks A. Zutsi edaspidi

õiguskuulekale käitumisele, et temas kogunev viha mõne järgmise ettejääva ohvri vastu

samasugust või veelgi raskemat tagajärge kaasa ei tooks. Tal tuleks läbida viha ja

agressiivsust käsitlev sotsiaalprogramm ehk n.ö „viharavi“.

Kaitsja apellatsioon

47. Kaitsja vaidlustab süüdimõistva kohtuotsuse A. Zutsi süüdi tunnistamises ja

karistamises ning tsiviilhagi rahuldamises.

48. Kannatanu ütluste ja videosalvestistega ei ole tõendatud, et A. Zuts lõi kannatanut

tahtlikult vähemalt kahel kuni kolmel korral nii lahtise käe kui rusikaga pea, sh näo ja vasaku

silma piirkonda. Videosalvestisi ei saa lugeda objektiivseks ja usaldusväärseks tõendiks, kuna

videod on tehtud R.R. a initsiatiivil ja sellest, mida ta on soovinud filmida ning salvestada.

Kohtule on esitatud 4 videolõiku, millelt ei ole võimalik aru saada, millal ja millises

järjekorras need on tehtud. R.R. ei osanud selgitada, miks ta kogu aeg ei filminud.

49. Videosalvestistest on näha ainult A. Zutsi tegevus. Kuigi nii R.R. kui A.J.

tunnistavad, et R.R. lükkas A. Zutsi, siis sellist tegevust filmitud ei ole. Kannatanu ütles, et

tema ei ole A. Zutsi ähvardanud. A.J. aga tunnistas, et R.R. korra mainis, et ujuma tahad

minna või. Ka seda tegevust ei ole videol. Seega ei ole kohtule esitatud video põhjal võimalik

tegelikult saada täielikku ja objektiivset ülevaadet toimunust. Tegemist on R.R. a ühepoolse

initsiatiivi ja valikuga, mida filmida ja mida mitte ehk siis teisisõnu tema poolt ja tema

huvides konstrueeritud materjaliga.

50. Videost nr 4 on kuulda, et A.J. rahustab mõlemaid öeldes aitab, ärge karjuge. Videos

nr 3 on A. Zutsi ütlemisest aru saada, et ta teeb R.R. ale etteheiteid seetõttu, et see õelutseb ja

kakleb temaga. Seega ei ole kohtus uuritud tõenditega ümber lükatud A. Zutsi väide, et

kannatanu käitus tema suhtes provotseerivalt.

51. Salvestistelt ei nähtu, et süüdistatava löögid oleksid kedagi tabanud. Seda, et

süüdistatava löögid oleksid kannatanut tabanud, ei kinnitanud kohtus ka A.J. . Kuigi

salvestiselt on kuulda plaksu meenutav heli ning kellegi poolt öeldud Ai!, ei ole võimalik

nende helide alusel lugeda usaldusväärselt tõendatuks, et plaks tähendab, et löök tabas

kannatanut ja et Ai! oli öeldud seetõttu, et löök tabas ja tekitas valu. Videotelt on näha, et

meeste teatud tegevus ja väljaütlemised on teatraalsed – ilmselgelt kantud soovist, et asjad

saaksid talletatud nende huvidele vastavalt. A. Zuts märkis kohtus väga tabavalt, et kannatanu

ja tunnistaja käitusid nagu koolipoisid, sest nemad ju teadsid, et filmitakse. Seega võivad ka

need nö heliefektid ja nende saateks olevad demonstratiivsed häälitsused olla kantud soovist

näidata A. Zutsi halvas valguses.

52. Teiselt videolt nähtub, et A. Zuts teeb ühe rusikaga löögi. Samas ei nähtu, et see löök

kedagi oleks tabanud. Löögi toimumise ajal seisab A. Zutsi ees A.J. . Kui eelmise lahtise

käega löögi puhul tuvastas kohus löögi tabamise plaksu meenutava heliga ning Ai!

ütlemisega, siis sellele löögi sarnasele liigutusele ei järgne mingeid tajutavaid reaktsioone.

Seega puuduvad objektiivsed tõendid selle kohta, et videost nähtavad löögid oleksid üldse

kedagi tabanud, veel vähem selle kohta, kuhu need löögid tabasid.

53. Leides, et saarel toimus veel midagi, on kohus tuvastanud, et tunnistaja A.J. ja R.R.

ei ole kohtuistungil toimunud ristküsitluse käigus andnud kõikidele neile esitatud küsimustele

tõeseid vastuseid. Samalt tõendiallikalt saadud erineva teabe osaliselt usaldusväärseks

tunnistamine ja sellele konflikti teise osapoole süü tuvastamisel tuginemine peab olema pigem

äärmiselt erandlik ning võimalik üksnes juhul, kui tõeseks loetud osas kinnitavad ütlusi muud

vastuvaidlematult objektiivsed tõendid. Üldreeglina tuleks inimese ütlused, kes samade

sündmuste, asjaolude ja isikute osas on mistahes osas tabatud tõe moonutuselt, täielikult

kõrvale jätta tõendiallika ebajärjekindluse ja ebausaldusväärsuse tõttu. Huvipõhiselt

moonutatud ütlustele ei tohiks kunagi rajada kellegi süüdimõistvat kohtuotsust.

54. Kohus on jaganud sel õhtul saarel toimunud sündmused kunstlikult kaheks – R.R. a

suhtes vägivalla kasutamine ja A. Zutsi suhtes vägivalla kasutamine. Eluliselt on antud

juhtumis tegemist üksteisest ajaliselt ja ruumiliselt lahutamatute sündmustega, mis on

toimunud samade isikute juuresolekul/osavõtul. Kui kannatanu ei taha rääkida kõigest, mis

sellel õhtul saarel toimus, siis pole võimalik lugeda usaldusväärseks tema ütlusi õhtu

varasemate sündmuste osas, sh löökide tugevuse, arvu ning tabamiste kohta. On ilmne, et

R.R. kalkuleerib, mille tunnistamine on talle kasulik või mitte. Ütluste andmisel kalkuleerivat

ja asjaolusid valikuliselt esitavat isikut ei saa lugeda selliseks usaldusväärseks tõendiallikaks,

kelle väiteid kriitikavabalt aluseks võttes saaks teise inimene kuriteos süüdi tunnistada.

55. Kannatanu ütluste usaldusväärsuses annab alust kahelda ka see, et ta ei pöördunud abi

saamiseks ega vigastuste fikseerimiseks meditsiiniasutuste poole kohe ega isegi mõõduka aja

möödumisel, kohale ei ole kutsutud politseid ega tehtud hädaabikõnet. R.R. pöördus oma

silmavigastusega arsti poole neli päeva hiljem. Kannatanu enda ütlustest nähtuvalt tarbis ta ka

järgneval päeval alkoholi, mistõttu ei saa välistada mistahes õnnetust või silma juhuslikku

kahjustamist. Puudub objektiivne põhjus seostada R.R. a silmavigastust A. Zutsi käitumisega

pelgalt seetõttu, et sellest sündmusest on olemas videokaadrid, aga R.R. a arsti juurde

pöördumisele eelnenud nelja päeva jooksul toimunud muudest sündmustest mitte. Eluliselt on

märksa vähem usutav R.R. al esinenud tõsise silmavigastuse tekkimine naisterahva paarist

silmnähtavalt nõrgast löögist, pigem toksamisest, mis tema enda hinnangul isegi ei tabanud

ega olnud kaugeltki mõeldud valu või veel vähem vigastusi põhjustama.

56. Apellant ei nõustu kohtu seisukohaga, et kuna silma näol on tegemist õrna elundiga, ei

eeldagi selle vigastamine nii tugevat lööki, millega kaasneks mingi väline vigastus.

Teadupärast on kulm, põsesarn, silmakoobas ja silmalaud mõeldud anatoomiliselt silma

vigastuste eest kaitsma, mistõttu seni teadolevate raske silmakahjustuse kaasa toonud

vägivallategude korral esinevad alati ulatuslikud vigastused (haavad, hematoomid,

muljumised, kriimustused) vähemalt mõnel nimetatud näoosadest. Tõenäosuselt peaaegu

nullilähedane on olukord, kus isik saab väidetavast löögist raske silmasisese vigastuse, aga tal

ei esine näos kõige vähimatki nähtavat löögijälge.

57. Kaitsja palub ringkonnakohtul jätta otsustamisel kõrvale kõik, mis võib küll A. Zutsi

käitumise juures ebameeldivalt mõjuda – nagu see, kas on õige lahendada akumuleerunud

konflikte alkoholi tarvitanuna, häält tõstes või salvavat ja bravuurset kõnemaneeri kasutades.

Kõik see võib näida ja ollagi taunitav, aga karistusõiguslikku tähendust see ei oma.

Kriminaalmenetluses ei saa kellelegi ette heita ebaviisakust või heade kommetega vastuolus

olevat käitumist, vaid üksnes karistusseadustikus kuriteoks tunnistatud tegusid. Käesoleval

juhul on etteheidetavaks kuriteoks teise inimese teadlik ja tahtlik löömine ja sellega valu või

kehavigastuse põhjustamine ning kogu vaidlus saab taanduda üksnes küsimusele, kas A. Zuts

sellise teo toime pani ja süüdistuses kirjeldatud tagajärje põhjustas.

58. Puuduvad objektiivsed ja eluliselt tõsiseltvõetavat asjaolud, miks tuleks eelistada R.R.

a väiteid vigastuse saamise kohta A. Zutsi selgitustele. Kõiki eeltoodud asjaolusid arvesse

võttes ei ole võimalik asuda seisukohale, et väljaspool kahtlust oleks tõendatud A. Zutsile

etteheidetava kuriteo objektiivne koosseis ning saabunud tagajärge ei saa objektiivselt

süüdistatavale omistada.

59. Kuivõrd süü kannatanu löömises ei ole tõendatud, tuleb jätta R.R. a tsiviilhagi läbi

vaatamata. Juhul, kui ringkonnakohus ei nõustu apellandi seisukohaga A. Zutsi tegevuses

kuriteo objektiivse külje puudumise osas, vaidlustab apellant ka tsiviilhagi osalise

rahuldamise. Varalise kahju nõue on tõendamata. R.R. esitas hagiavalduse 01.07.2024, kuid

ei lisanud hagiavaldusele ühtegi tõendit kulude kohta. Vahetult enne kohtuliku uurimise

lõpetamist esitas R.R. väljatrüki apteekide lehelt kolme ravimi maksumuse kohta ning

väljatrüki terviseportaalist perioodi 06.10.2023 kuni 06.07.2024 kohta, kust nähtub

informatsioon väljaostetud ravimitest. Selliste dokumentide vastuvõtmisega rikkus kohus

kriminaalmenetluse norme, kuna KrMS § 238 lg 3 p 3 kohaselt võib kohus keelduda tõendi

vastuvõtmisest juhul, kui tõend esitatakse hilinenult. R.R. ei selgitanud kohtus, miks ta ei ole

esitanud neid tõendeid koos hagiavaldusega. Seega tulnuks need tõendid jätta vastu võtmata.

60. Kohus rahuldas R.R. a varalise kahju nõude ning luges tõendatuks parkimiskulu,

bensiinikulu ning ravimite ostmisega seotud kulude tekkimise. Samas ei ole nende kulude

tekkimise kohta kohtule esitatud ühtegi dokumentaalset tõendit. Varalise kahju hüvitise

kindlaksmääramisel on kohus arvestanud kannatanu R.R. a ütlusi, nõupidamistoas olles kohtu

poolt internetist otsitud andmeid ning Google Mapsi kaardirakendust.

61. Kohus ei saa varalise kahju hüvitamist puudutavat otsust teha ainult üldiselt

teadaolevatele asjaoludele tuginedes (auto vajab liikumiseks kütuse tankimist ja kliinikumi

juures on parkimine tasuline) ning järgides arutluskäiku, et teatud hinnad muutuvad aeglaselt

ja/või on viimase aasta jooksul sarnasesse hinnaklassi jäänud. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab

kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja

vastuväited. TsMS § 436 lg 3 kohaselt võib kohus tugineda otsust tehes üksnes tõenditele,

mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma

arvamust avaldada. Kuna R.R. ei ole tõendanud otsese varalise kahju tekkimist, ei ole kohtu

otsustus hagi osalise rahuldamise osas põhjendatud.

62. Kohus on arvestanud transpordikulude tekkimist ekspertiisiakti kirjeldavas osas

olevast informatsioonist. Kui ekspertiisiaktis on toodud välja kaheksal korral kliinikumis

käimise kuupäevad, siis kohus on lugenud tõendatuks veel ühe korra arsti vastuvõtul käimise

sellega, et kannatanul soovitati vastuvõtule ja uuringutele tagasi pöörduda 3-4 kuu pärast ja

kohtul puudub alus arvata nagu poleks kannatanu arsti ettekirjutusi järginud ning peab

eluliselt usutavaks, et kannatanu käis silmaarsti vastuvõtul millalgi 2024 kevadel või suve

algul. Tegelikult puuduvad igasugused tõendid selle kohta, kas ja millal käis R.R. 2024

kevadel või suvel arsti vastuvõtul ning millised kulud tal sellega kaasnesid.

63. Kuigi kohus võttis mittevaralise kahju suuruse määramisel arvesse, et kannatanu pidi

olema pärast operatsioone mõnda aega töölt eemal, tema igapäevane elu oli häiritud ja

raskendatud, ta peab seninini ja ka tulevikus käima regulaarselt silmakontrollis, osaline

sissetulekukaotus mõjub hingeliselt rusuvalt ja tekitab muret perekonna toimetuleku pärast, ei

ole kohtule esitatud ühtegi tõendit selle kohta, kas R.R. tegelikult oli mõnda aega töölt eemal

ning kas ja kui suures osas ta tulenevalt selles kriminaalasjas käsitletud sündmustega seoses

sissetuleku kaotas. Kohtuotsusest ei selgu, miks kannatanu väidet selle kohta, et ta ei suutnud

operatsioonide järgselt kuu aja jooksul oma töökohustusi täita, ei lükka ümber süüdistatava

ütlused, et tema elukaaslane nägi 1,5–2 nädalat pärast kannatanu silmaoperatsiooni R.R. a

isiklikku autot Vaiest OÜ õuel ning õhtul jälle kodus. Sellest tähelepanekust selgub, et R.R.

oli töökohustustest eemal oluliselt lühemat aega, kui tema poolt avaldatud kuu. Seega

puuduvad tõendid selle kohta, kas ja millisel määral R.R. sissetuleku kaotas ning seetõttu

tuleks vähendada mittevaralise kahju suurust.

64. VÕS § 140 lg 1 kohaselt võib kohus kahjuhüvitist vähendada, kui kahju hüvitamine

täies ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel

mõistlikult vastuvõtmatu. Seejuures tuleb arvestada kõiki asjaolusid, eelkõige vastutuse

iseloomu, isikutevahelisi suhteid ja nende majanduslikku olukorda, sealhulgas kindlustuse

olemasolu. Kuna sama sündmusega seoses on kannatanule hüvitatud valuraha 2000 euro

suuruses summas, siis tuleks seda kindlasti arvesse võtta kahjuhüvitise suuruse määramisel.

Kaitsja vastus prokuröri apellatsioonile

65. Kui ringkonnakohus ei peaks nõustuma apellandi seisukohaga A. Zutsi tegevuses

kuriteo objektiivse külje puudumise osas, tuleks lähtuda maakohtu argumentatsioonist, et R.R.

a löömine ei moodusta KarS § 118 lg 1 p-s 2 ettenähtud kuriteokoosseisu, vaid vastab KarS §-

des 121 lg-s 1 ja 119 lg-s 1 kirjeldatule.

66. Kõikide peapiirkonda ja/või näkku tehtavate löökide tagajärjeks ei ole kehavigastust.

Vigastused tekivad siiski tugevate või mõne abivahendi abil tehtud löökide tagajärjel.

Kohtupraktika pinnalt saab üldteadaolevaks lugeda, et sugugi mitte iga löök rusikaga,

rääkimata labakäega löögist, ei pruugi kehavigastust tekitada.

67. Prokurör on apellatsioonis leidnud, et maakohtu materiaalõiguslikult vale käsitlust

kinnitab salvestiselt nähtuv, kuidas A. Zuts ähvardas R.R. a ka mingi esemega lüüa ja tal oli

sel ajal käes kastruli- või pajakaane sarnane ese. Sellest seigast on prokurör teinud järelduse,

et „ka see väike detail raske asjaga tõendab, et Zutsil oli kätega R.R. a ründamisel tõsi taga ja

ta kaalus selleks lisaks kätele ka raskest metallist eseme ründeks kasutamist“. Kaitsja arvates

nähtub prokuröri poolt esile toodust sootuks vastupidine. Kui A. Zuts tahtnuks R.R. ale

kehavigastusi tekitada, oleks ta selleks kasutanud ka käes olnud vahendit. Kuigi mingi ese oli

A. Zutsil käes, ei kasutanud A. Zuts seda R.R. a löömiseks. Järelikult kinnitab see maakohtu

järeldust, et A. Zutsil puudus soov R.R. ale kehavigastuste tekitamiseks.

68. Inimesele mõistetav karistus ei saa olla sõltuvuses tema kaitsepositsioonist, vaid isiku

süüst. Süü eitamise eest karistamine on isegi prokuröri ettepaneku tasandil kohatu, reaalse

karistamise alusena oleks see konkreetselt õigusvastane. Kohus on pidanud A. Zutsi süüd

keskmiseks ning leidnud, et tegemist polnud märkimisväärselt jõhkra peksmisega. A. Zutsile

etteheidetava teo toimepanemisest on tänaseks möödunud ca 1,5 aastat. A. Zuts on 62-

aastane. Oma senise elu on A. Zuts elanud seaduskuulekalt: tal puuduvad kriminaalkaristused,

samuti ei ole tal karistusi väärtegude toimepanemise eest. Seega puuduvad alused A. Zutsile

šokivangistuse mõistmiseks ning tema suhtes KarS § 74 sätete kohaldamiseks.

Prokuröri vastus kaitsja apellatsioonile

69. Kaitsja apellatsioonis toodud väidetele on maakohus juba vastanud ja need

ammendavate põhjendustega kummutanud.

70. Puuduvad igasugused viited sellele, et kannatanu oleks salvestustega seoses midagi

monteerinud, lisanud või kustutanud. Samuti on täiesti subjektiivne ja meelevaldne kaitsja

arusaam, et „videotelt on näha, et meeste teatud tegevus ja väljaütlemised on teatraalsed“.

Prokuratuuri jaoks pole eluliselt usutav, et käsitletava sündmuse ajal olulisel määral kanget

alkoholi tarvitanud kannatanu ja tunnistaja A.J. i häälitsused oleksid olnud demonstratiivsed

või etenduslikud või kaitsja apellatsiooni käsituses „huvipõhiselt moonutatud ütlused“.

71. Seoses tsiviilhagi käsitlusega ei rikkunud maakohus kriminaalmenetluse norme –

maakohus andis võimaluse kannatanule tsiviilhagi tõendamiseks täiendavalt dokumente ja

põhjendusi esitada, ja seda võimalust kannatanu ka kasutas ning sellises kannatanu

kohtlemises pole midagi taunimisväärset. Samuti ei saa kohtupraktika kohaselt maakohtule

tsiviilhagi lahendamisel ette heita tuginemist nõupidamistoas leitud üldiselt teadaolevale ehk

igaühele internetist kättesaadavale teabele.

Ringkonnakohtu otsuse põhjendused

72. Esmalt vastab ringkonnakohus kaitsja apellatsiooni väidetele, et süüdistatava poolt

kannatanu löömine ei ole tõendatud (I). Seejärel analüüsitakse prokuröri seisukohta, et tegu

tuleks kvalifitseerida KarS § 118 järgi (II). Ringkonnakohus hindab, kas süüdistatavat on

koheldud karistusõiguslikult põhjendamatult leebelt (III) ning käsitleb tsiviilhagi

lahendamisega seonduvaid väiteid (IV). Lõpetuseks võetakse kokku apellatsioonimenetluse

tulem ning lahendatakse selle menetluse kuludega seonduvad küsimused (V).

(I)

73. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus rekonstrueerinud sündmuste käigu

ammendava põhjalikkusega ja käsilolevas otsuses seda kordama ei hakata. Puudub alus teha

etteheiteid tõendite analüüsile või nende pinnalt tehtud järeldustele. Seega keskendutakse

apellatsioonides esitatud väidetele vastamisele.

74. Juhtunu kohta on kannatanu poolt menetlejale üle antud 4 videosalvestist (tl 29-32).

Salvestistelt on näha alkoholijoobes ja räuskav süüdistatav, kelle vaenulikkus on suunatud

kannatanule. Sealjuures ütleb ta: sa ülbitsed veel vä? Ma tõmban sulle kuradi mingi asjaga…

(hoides samal ajal käes klaasist potikaant ja tõstes selle ähvardavalt üles). Süüdistatav küsib:

mida sa teed siin üldse? Miks sa siin oled üldse? Kao minema! /…/ See on minu saar. Sa oled

kuradi, kuradi tööline raisk ning lööb samal ajal lahtise vasaku käega kannatanu suunas.

Kostub plaks, mis tähendab, et löök läks millelegi või kellelegi pihta. Koheselt on kuulda ka

kannatanu poolt öeldud Ai!. Seejärel ütleb tunnistaja korduvalt, et A. Zuts lõpetaks sellise

käitumise ning: ja nii ei tohi teha, Aivi (1. videosalvestis plaadil). Järgmiselt salvestiselt on

taas näha, kuidas süüdistatav solvab kannatanut ja käsib tal saarelt minema minna. Kuulda on,

kuidas keegi meesterahvas ütleb, et Aivi sul on jälle rusikas püsti vä? mille peale süüdistatav

ütleb, et mis rusikas püsti, kurat? /…/ naerad veel mul näkku vä? Süüdistatav on nähtuvalt

ärritunud ning on näha, kuidas ta parem käsi on rusikas ja ta teeb löögiliigutuse. Näha on ka,

et süüdistatava parema käe neljandas sõrmes on sõrmus (2. videosalvestis). Järgmises

videoklipis ütleb süüdistatav taas, et ta on 40 aastat seal elanud ning, et kannatanu läheks

saarelt minema (3. videosalvestis).

75. Kaitsja hinnangul ei kinnita videolt kuuldav plaksu meenutav heli ja kellegi poolt

öeldud Ai! veel seda, et süüdistatava löök oleks kannatanut tabanud ja talle valu tekitanud.

Videol kuuldavad heliefektid ja nende saateks olevad demonstratiivsed ja teatraalsed

häälitsused on kaitsja sõnul kantud soovist näidata A. Zutsi halvas valguses. Kolleegium

kaitsja hinnanguga ei nõustu. Videolt on näha süüdistatava löögiliigutus, koheselt kuuldav

plaks, kannatanu Ai! ütlemine ning tunnistaja-poolne A. Zutsi korrale kutsumine. Kolleegium

ei tuvasta videosalvestiselt nähtu või kuuldu osas midagi teatraalset või lavastatut, vaid

nõustub maakohtu järeldusega, ent antud videolõik tõendab olukorda, kus A. Zuts lõi lahtise

käega R.R. a ning löök tabas kannatanut. Kannatanu reaktsioon löögile on tavapärane. Samuti

puudub igasugune alus arvata, et kannatanu või tunnistaja A.J. oleks konflikti olukorras

kasutanud mingeid heliefekte löögi heli tekitamiseks. See oleks tähendanud, et kannatanu

oskas juba lööki oodata ja oli valmis samal ajal käega vastu lauda või muud sellist lööma, et

heli tekitada. Esimeselt videoklipilt on näha, et konflikti hetkel seisab süüdistatav püsti ja

tõreleb kannatanuga, vaadates veidi alla poole – s.t, et kannatanu istus, nagu ta ka ise

kohtuistungil kinnitas. Rahulikult istumine ei ole rünnet kaitsvale inimesele omane. Pigem

saab sellest järeldada, et kannatanu ei pidanud süüdistatava käitumist ohtlikuks ega oodanud

lööki. Kannatanu enda sõnul olid A. Zutsi liigutused kiired ning ennast kaitsta ta eriti ei

jõudnud (dtl 28). Ootamatult tabanud löögile järgnenud reaktsioon on kolleegiumi hinnangul

eluliselt usutav.

76. Tuleb silmas pidada, et videosalvestised ei ole asjas ainsaks tõendiks. Süüdistatava

poolt kannatanu suunas tehtud lööke tõendavad nii kannatanu kui ka tunnistaja A.J. i ütlused.

Kannatanu sõnul tabasid teda vähemalt 3–4 A. Zutsi tehtud lööki. Rohkem oli lahtise käega

tabamusi, kui rusikaga. Kõik löögitabamused põhjustasid kannatanule valu – nii tabamuse

hetkel kui mõni koht tulitas ka edasi. R.R. a sõnul tabas rusikahoop tema vasakut silma ning

ka üks lahtise käega tehtud löök tabas silma piirkonda (dtl 28). Tunnistaja A.J. nägi, kuidas

süüdistatav kannatanu suunas lööke tegi. Tunnistaja aga ei näinud/ei oska öelda, kas mõni

löökidest ka R.R. a tabas. Küll aga tabas üks lahtise käega tehtud löök ka tunnistajat, kui ta

süüdistatavale ja kannatanule vahele läks (dtl 50).

77. Ka süüdistatav ei ole tabavate löökide tegemist kannatanu suunas välistanud.

Süüdistatava sõnul läks ta tol õhtul saarele ja küsis kannatanult, mis ta seal teeb. Seepeale

hakkas kannatanu teda provotseerima, öeldes, et kes sa üldse siin oled. Süüdistatava sõnul

läks tal silme eest mustaks, sest saare peal on tema rohkem ütleja kui R.R. . Süüdistatav

vehkis kätega A.J. i ja R.R. a vahel. Ta oli sel õhtul alkoholi tarvitanud ning tundis viha. A.

Zuts tahtis, et R.R. saarelt lahkuks. Süüdistatav ei tea, kellele ja kuhu ta kätega vehkides pihta

sai. Küll aga ei põhjustanud ta enda sõnul kannatanule silmavigastust, kuna tema löök ei

saanud kannatanut otse silma tabada, sest mingit jälge löögist hiljem ei olnud (dtl 65-72).

78. Kaitsja on videosalvestisi kritiseerinud, kuna neilt nähtub vaid A. Zutsi tegevus.

Lisaks pole teada, millises järjekorras need 4 videolõiku on tehtud. Kuna kannatanu ei

filminud enda sõnul kogu aeg, ei kajasta need kogu sündmust, vaid üsna väikest osa sellest.

Siingi nõustub kolleegium maakohtu seisukohtaga, et kindlasti mõjutas kannatanu enda

käitumist asjaolu, et erinevalt süüdistatavast teadis kannatanu toimuva videosalvestamisest.

Soovides naabritele näidata just süüdistatava ebaväärikat käitumist, oli kannatanu huvides,

et teda ennast videosalvestistest nähtuv halba valgusesse ei seaks. Tunnistaja A.J. i kinnitusel

viibis süüdistatav saarel 30-45 minutit. Seega ei kajasta kannatanu tehtud videosalvestised

kogu sündmust, vaid üksnes üsna väikest osa. Et ta kogu aeg ei filminud, on kinnitanud ka

kannatanu ise. Seega on võimalik, et kannatanu hoidis enda käitumist rohkem kontrolli all,

kuna teadis filmimisest. Ning on võimalik, et süüdistatav oleks samuti käitunud

reserveeritumalt, kui oleks teadnud, et teda filmitakse. Eeltoodu ei tee aga juhtunud

vägivallategu olematuks. Kuigi videosalvestised kajastavad vaid hetki pikemat aega kestnud

konfliktist, tõendavad need koosmõjus kannatanu ja tunnistaja A.J. i ütlustega, et A. Zuts

käitus tol õhtul saarel ärritunult ja oli füüsiliselt agressiivne.

79. Kuigi vahetult peale saarel juhtunut kannatanu oma tuttavatele tervise üle ei kurtnud ja

pöördus arsti poole mõned päevad hiljem, luges maakohus kannatanu ütluste ning

eksperdiarvamusega tõendatuks, et kannatanul kindlaks tehtud vasaku silma vigastuse

põhjuseks olid 02.09.2023 õhtul saadud löögid pea, sh näo ja vasaku silma piirkonda. Kaitsja

leiab, et puudub objektiivne põhjus seostada R.R. a silmavigastust A. Zutsi käitumisega

pelgalt seetõttu, et sellest sündmusest on olemas videokaadrid, aga R.R. a arsti juurde

pöördumisele eelnenud nelja päeva jooksul toimunud muudest sündmustest mitte. Eluliselt on

märksa vähem usutav tõsise silmavigastuse tekkimine naisterahva paarist silmnähtavalt

nõrgast löögist, mis tema enda hinnangul isegi ei tabanud ega olnud kaugeltki mõeldud valu

või veel vähem vigastusi põhjustama. Kaitsja märgib ka, et on peaaegu nullilähedane

tõenäosus, et isik saab löögist raske silmasisese vigastuse, aga tal ei esine näos kõige

vähimatki nähtavat löögijälge.

80. Ringkonnakohus nõustub, et täiskasvanud inimese rusikas on silmast suurem ning

tugevama rusikalöögi järel saaksid löögist kannatada ka silma ümbritsevad näo piirkonnad.

Maakohus on ammendava põhjalikkusega kirjeldanud, miks süüdistatava löök ei saanud olla

tugev (otsuse lk 13). Sellega on sisuliselt nõustunud ka prokurör, kes märkis, et küsimus ei

olegi löögi tugevuses. Nii prokurör kui maakohus on asjakohaselt selgitanud, et silmade puhul

on tegu väga õrna elundiga ning nende vigastamine ei eeldagi ilmtingimata nii tugevat lööki,

mis tekitaks ka välise vigastuse silma ümbrusesse.

81.

19.04.2024. a ekspertiisiaktist (tl 19-23) selgub, et võrkkest ehk reetina on silmamuna

sees asuv kiht, mis paikneb selle sisepinnal /…/. Peapiirkonda, eriti silma lähedusse suunatud

löökide ajal toimub klaaskehavedeliku kokku surumine ning paisumine (nn loksumine), mis

põhjustab reetina rebenemise. Seega võisid kannatanu vasaku silma reetina rebend ja

irdumine tekkida tömbi vägivallaga lähteandmetes toodud ja kannatanu poolt kirjeldatud ajal

ja viisil – 02.09.2023 löögist/löökidest kõva tömbi esemega, nt käe, rusika või mõne muu

sarnase esemega pea piirkonda. Seega selgub ekspertiisist, et silmavigastus põhjustati tömbi

esemega (kehaosaga) ning vigastuse tekkeks piisab ka löögist peapiirkonda, mitte

ilmtingimata täpselt silma. Kannatanu sõnul lõi A. Zuts teda rusikaga silma ja lahtise käega

silma piirkonda. Nagu juba eelnevalt tuvastatud, oli A. Zutsil rusikaga löögi tegemise ajal

veel ka sõrmus sõrmes, mis võib ka nõrga löögi rohkem traumeerivaks teha. Eeltoodu annab

alust järelduseks, et silmavigastuse tekkeks piisas ka sedavõrd nõrgast löögist, mis

väliseid/nähtavaid vigastusi ei tekitanud.

82. Kannatanu pöördus arstile 06.09.2023. Enda sõnul sai ta alles sündmusele järgneval

päeval (s.o 03.09) aru, et midagi häirib silmas, kuid arvas, et tegu on mingi putuka või puruga

ega seostanud seda siis veel eelmisel õhtul toimunuga. Silm häiris aga edasi, ka tööle minnes.

Apteegist ostetud silmatilgad ei aidanud ning alles seejärel otsustas kannatanu pöörduda

silmaarsti vastuvõtule (dtl 29). Tunnistaja A.J. i sõnul sai ta teada, et süüdistatava löögid olid

kannatanut siiski ka tabanud, alles siis, kui talle helistas esmaspäeval (s.o 04.09) R.R. ja

ütles, et silmaga on mingi jama, et silm on udune (dtl 30). Kaitseversiooni kohaselt sai R.R.

silmavigastuse tõenäoliselt mõnel kuriteosündmusele järgneval päeval. See tähendab sisuliselt

seda, et kannatanu esitas A. Zutsi peale valekaebuse. Ringkonnakohus on seisukohal, et kui

R.R. oleks kannatanu suhtes kriminaalmenetlust tahtnud, oleks tal olnud võimalik juba samal

õhtul politsei välja kutsuda, näidata salvestust räuskavast joobes süüdistatavast, väita, et

süüdistatav teda lõi, mille tagajärjel tundis valu. Seda eriti olukorras, kus ta kaitsja hinnangul

oli teadlikult otsustanud kannatanut filmida ja ise salvestisel teatraalselt/demonstratiivselt

käituda. Tegelikult nähtub kogutud tõenditest, et kannatanu hakkas kuriteosündmusega seoses

süüdistatava vastu pretensioone esitama alles siis, kui oli silmaarsti juures ära käinud.

83. Ringkonnakohus ei jaga kaitsja arusaama, et maakohus on 02.09.2023. a õhtused

sündmused kunstlikult kaheks jaganud. Väljaspool igasugust kahtlust on see, et salvestistelt

nähtuv toimus enne seda, kui kannatanu ja A.J. süüdistatavat väidetavalt tiigi poole vedama

hakkasid (dtl 66). Tõendid viitavad, et süüdistatav võis temal fikseeritud vigastused saada just

siis. See, kuidas süüdistatav oma vigastused sai, ei ole aga käesoleva vaidluse esemeks –

kohus arutab asja süüdistuse piires ja nende isikute suhtes, kes on kohtu alla antud.

Süüdistatav ei ole isegi mitte tõstatanud versiooni, et kannatanu R.R. oleks oma vigastused

saanud selle käigus, kui süüdistatavat tiigi poole lohistati. Seega leidis käsiloleva

kriminaalasja esemeks olev tegu (bangalos toimunu) aset ajaliselt varem ning kannatanu

agressiivne käitumine ei ole kuidagi põhjendatav sellega, et hiljem samal õhtul oli kannatanu

ka tema vastu väidetavalt vägivaldne. Kaitsja väitele, et kannatanu ütlused muudab

ebausaldusväärseks asjaolu, et ta ei räägi täit tõde seoses tiigi ääres toimunuga, on maakohus

juba vastanud (otsuse lk 11) ning ringkonnakohus nõustub sellega.

84. Kokkuvõtvalt jõuab ringkonnakohus maakohtuga samale järeldusele – A. Zuts on

täitnud talle etteheidetava kuriteo objektiivse koosseisu – süüdistatava löökide tagajärjel

tekkis R.R. al vigastus, mis põhjustas vähemalt neli kuud kestva tervisekahjustuse

(ekspertiisiakt, tl 22).

(II)

85. Maakohus leidis, et täidetud ei ole KarS § 118 lg 1 subjektiivne koosseis. Maakohtu

hinnangul oli süüdistataval küll tahtlus kannatanule kätega lüües valu põhjustada, kuid puudus

kaudne tahtlus tervisekahjustuse tekitamise suhtes, mis välistab süüdistatava vastutusele

võtmise KarS § 118 lg 1 p 2 järgi (otsuse lk 12-13).

86. Prokurör sellise käsitlusega ei nõustu, leides, et A. Zutsi käitumises on tuvastatav

minimaalselt kaudne tahtlus tekitatud vigastuse osas. A. Zuts pidas võimalikuks, et ta võib

korduvate käelöökidega kannatanu näopiirkonda põhjustada kannatanule raske

silmavigastuse. Igale keskmisele inimesele on arusaadav, kui õrna ja vigastuste suhtes

tundliku elundiga silma puhul tegemist on. A. Zuts lõi kannatanut korduvalt. Seda, et

süüdistataval oli kannatanu ründamisel tõsi taga, kinnitab ka olukord, kus ta ähvardas teda

pajakaanega lüüa.

87. KarS § 118 subjektiivse koosseisu täitmiseks peab süüdistataval olema vähemalt

kaudne tahtlus sellise tervisekahjustuse tekitamise suhtes (KarS § 121 I alternatiiv), mis

lõppastmes viis KarS § 118 lg-s 1 sätestatud enamohtliku tagajärje – tervisehäire, mis kestab

vähemalt neli kuud – saabumiseni (RKKK 1-17-5883, p 9). Teisisõnu saaks A. Zutsi teo KarS

§ 118 lg 1 p 2 järgi kvalifitseerida juhul, kui tal oli vähemalt kaudne tahtlus R.R. ale pea- või

silmavigastuse tekitamise osas. Ringkonnakohtu hinnangul sellist tahtlust tuvastada ei ole

võimalik.

88. Kuigi A. Zuts ise kannatanu tabamist otseselt omaks ei võta, saab teo subjektiivse

külje osas järeldusi teha süüdistatavat ja kannatanut iseloomustavate asjaolude ja salvestiste

koostoimes. Maakohus on asjakohaselt välja toonud süüdistatava füsioloogilised tunnused –

kaal alla 60 kg, kõhn, 60-aastane, parem õlaliiges opereeritud (otsuse lk 13). Nõustuda tuleb

järeldusega, et süüdistatava näol pole ilmselgelt tegemist inimesega, kelle treenitusest või

kehaehitusest tulenevalt oleks tema löökide täpsus ja jõud eriliselt ohtlik. Nagu eelmises

peatükis juba kirjeldatud, ei paistnud ka kannatanu A. Zutsi või tema rünnakut kartvat. Ehk

kannatanu ei võtnud süüdistatava vehkimist liiga tõsiselt. Videosalvestistelt nähtub, et

süüdistatav on ärritunud ning tema peamine soov on, et R.R. saarelt ära läheks. Oma soovi

selgeks tegemiseks otsustab ta kasutada ka käsi, kuivõrd kannatanu tema sõnadest end

heidutada ei lase. Löögid ei ole aga tugevad ning teada on, et teda üritas takistada ka A.J. . Ka

on teada, et süüdistatav oli tarvitanud alkoholi. Seega on pigem tegu olukorraga, kus A. Zuts

tahtis, et teda austataks, kannatanu temale vastu ei räägiks ja saare pealt lahkuks. Kannatanut

kätega lüües tahtis A. Zuts pigem seda, et teda kuulda võetaks. Endast oluliselt suurema

meesterahva suunas nõrkade löökide tegemisel ei pidanud A. Zuts isegi võimalikuks, et

tekitab sellega kannatanule tervisekahjustuse. Küll aga pidas süüdistatav võimalikuks, et R.R.

a lüües põhjustab ta viimasele vähemalt valu.

89. Seega on maakohus leidnud õigesti, et olukorras, kus süüdistatava tahtlus ei hõlmanud

tervisekahjustuse põhjustamist, vastutab ta KarS § 121 lg 1 II alternatiivi ja KarS § 119 lg 1

järgi ideaalkogumis (vt ka RKKK1-17-105, p-d 12 ja 15).

(III)

90. Maakohtu poolt teole antud kvalifikatsioonile vastavat karistuse liiki ja määra

apellatsioonides vaidlustatud ei ole. Prokurör leiab, et A. Zuts on toime pannud esimese astme

kuriteo ja seetõttu tuleks talle mõista nn šokivangistus ning ülejäänud osa karistusest jätta

tingimisi kohaldamata tema allutamisega käitumiskontrollile koos kohustusega läbida

sotsiaalprogramm. Prokuröri taotlust tegu ümber kvalifitseerida KarS § 118 lg 1 p 2 järgi edu

ei saatnud. Sellele vaatamata annab ringkonnakohus hinnangu mõistetud karistuse

individualiseerimise viisile.

91. Prokurör toob esile süüdistatava suhtumist – vähimagi vastutuse mittevõtmist ja oma

süü täielikku eitamist. Seda asjaolu on maakohus A. Zutsi karistamisel juba arvestanud. Nii

KarS 121 lg 1 kui ka KarS § 119 lg 1 näevad ette nii rahalise karistuse kui ka vangistuse.

Maakohus on süüdistatava suhtumist arvestades valinud raskema karistusliigi.

92. KarS § 73 lg 1 ja § 74 lg 1 sätestavad, et kohus võib jätta mõistetud karistuse

täielikult või osaliselt täitmisele pööramata, kui selle tingivad kuriteo asjaolud ja süüdlase

isik. Seega nähtub seadusest esmalt see, et isegi nimetatud tunnuste olemasolul ei pea

tingimata järgnema mõistetud karistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmine (…võib

jätta…). Sellest on välja loetav seadusandja tahe, et karistusest tingimisi vabastamine on

üldjuhul võimalik vaid väikese raskusastmega kuritegude puhul. Niinimetatud kergemate

süütegude kontekstis on seadust tõlgendatud siiski leevendavalt ning leitud, et seaduses

nimetatud alused ei pea esinema ühel ajal, vaid piisab ka ühest alternatiivist. See tähendab, et

süüdistatava karistusest tingimuslikku vabastamist saab kergemate kuritegude korral lugeda

seaduslikuks ka siis, kui kohtuotsuses on veenvalt põhjendatud kas kuriteo toimepanemise

asjaolusid või süüdlase isikut iseloomustavate tunnuste märkimisväärset eripära. Täielikult ei

ole siiski välistatud KarS §-de 73 ja 74 kohaldamine ka raskemate kuritegude puhul. Sellisel

juhul on lävend aga kohtupraktika kohaselt kõrgem, st siis võib mõistetud karistuse jätta

täitmisele pööramata vaid tingimusel, et kuriteo toimepanemist ja süüdlase isikut

iseloomustavad erandlikud asjaolud esinevad üheaegselt (RKKKo 1-23-52/69 p 23 koos

edasiste viidetega).

93. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et A. Zutsi suhtes saab karistuse

tingimuslikult kohaldamata jätta KarS § 73 sätteid kohaldades. Süüdistatav on 1963. aastal

sündinud ning mõne aasta pärast pensioniealine – seega on tegemist väljakujunenud

isiksusega. Karistusregistri andmed võimaldavad järeldada, et ta on seni elanud

õiguskuulekalt. Asjas tuvastatu kohaselt ulatus tema tahtlus KarS § 121 leebema alternatiivi,

s.o valu tekitava kehalise väärkohtlemiseni. Lisaks karistuse täitmisele pööramise ähvardusele

tuleb süüdistataval kahju hüvitada ja tasuda menetluskulud. Eelneva põhjal ei ole alust

järeldada, et süüdistatav võiks toime panna uusi kuritegusid. Seetõttu puudub põhjus allutada

A. Zutsi käitumiskontrollile või määrata talle prokuröri poolt taotletud viharavi läbimise

kohustust. Ringkonnakohtu hinnangul saab sellise isiku ja teo puhul karistuse eesmärk

tõenäoliselt täidetud ka vangistuse tingimusliku kohaldamata jätmise korral.

(IV)

94. Kannatanu varalise kahju nõude on maakohus lahendanud veatult, mistõttu

ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse põhjendusi ei korda ning vastab vaid

apellatsiooni väidetele.

95. Kaitsja hinnangul tulnuks kannatanul esitada tõendid koos hagiga, kuid kannatanu

esitas tõendid ravimite maksumuse kohta vahetult enne kohtuliku uurimise lõpetamist. Nende

dokumentide vastuvõtmisega rikkus kohus kriminaalmenetluse norme, kuna KrMS § 238 lg 3

p 3 kohaselt võib kohus keelduda tõendi vastuvõtmisest juhul, kui tõend esitatakse hilinenult.

Ilmselt on kaitsja pidanud silmas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TSMS), sest KrMS § 238

reguleerib lühimenetluses kohtulahendi tegemisega seonduvaid küsimusi. Tõendite

vastuvõtmise kord on sätestatud KrMS §-s 2861.

96. Kolleegium kaitsja seisukohta ei jaga. Sisuliselt väidetakse, et tsiviilhagi on võimalik

tõendada vaid koos hagiavaldusega esitatavate tõenditega. Selline väide ei päde ka

tsiviilkohtumenetluses. TsMS § 363 lg 1 p 3 alusel tuleb küll koos hagiavaldusega esitada

tõendid, kuid TsMS § 237 lg 1 kohaselt selgub lõplik tõendikogum eelmenetluses ning

arvestada võib ka hiljem esitatud tõendeid kui see ei põhjusta menetluse lahendamise

viibimist või hilinemiseks oli mõjuv põhjus.

97. Kriminaalmenetluses tsiviilhagi arutamine on kriminaalasja lahendamise osa ning selle

eesmärk on võimaldada kriminaalmenetluse esemeks oleva teoga rikutud kannatanu

hüveolukorra taastamine või heastamine. Seega tähendaks üldmenetluses arutatavas

kriminaalasjas tsiviilhagile tõendite lisamine süüdistatava süüküsimust puudutavate tõendite

(vähemalt osalist) kohtu ette jõudmist enne kohtuistungit. See ei oleks kriminaalasja kohtuliku

arutamise põhimõtetega kooskõlas. Nii sätestabki KrMS § 1541 lg 1 p 5, et tsiviilhagis tuleb

märkida tõendid, mis kinnitavad nõude aluseks olevaid asjaolusid ja millele kannatanu soovib

tugineda, sõltumata prokuratuuri esitatavast tõendikogumist. KrMS § 266 lg 7 kohaselt ei või

üldmenetluses kohtusse saadetavas kriminaalasjas tsiviilhagile ega avalik-õiguslikule

nõudeavaldusele tõendeid lisada.

98. Tsiviilhagi lahendamisel tuleb kriminaalasja menetleval kohtul järgida

selgitamiskohustust. Selgitamiskohustuse täitmine eeldab üldjuhul muu hulgas sedagi, et kui

kannatanu on jätnud viitamata tõenditele, millega ta mõnd oma põhiväidet tõendab, peab

kohus tulenevalt KrMS § 381 lg-st 6 ja TsMS § 351 lg-st 1 arutama menetlusosalisega

vaidlusaluseid asjaolusid ja laskma vajadusel täpsustada, milliste tõenditega kannatanu oma

põhiväidet tõendab. Selgitamiskohustusega võib kaasneda ka vajadus anda kannatanule

võimalus esitada nõude lahendamise seisukohalt olulise vaidlusaluse asjaolu kohta

täiendavaid tõendeid. Üldmenetluses saab täiendavaid tõendeid esitada kohtumenetluse käigus

(RKKKo 1-20-2438/33 p 37 ja 38 koos edasiste viidetega). Kohtumenetluse käigus ongi

kannatanu tõendeid esitanud.

99. Kaitsja heidab maakohtule ette sedagi, et parkimiskulu, bensiinikulu ning ravimite

ostmisega seotud kulud on loetud tõendatuks ilma, et kannatanu oleks selle kohta esitanud

ühtegi dokumentaalselt tõendit. Varalise kahju hüvitise kindlaksmääramisel on tuginetud

kannatanu ütlustele, nõupidamistoas olles kohtu poolt internetist otsitud andmetele ning

Google Mapsi kaardirakendusele. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool

hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.

TsMS § 436 lg 3 kohaselt võib kohus tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli

võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kaitsja esile toodu käsitatav menetlusõiguse rikkumisena.

100.

Kannatanu nõudis varalise kahju hüvitisena 500 eurot. Sellist nõuet on kohus KrMS §

381 lg 6 ja TsMS § 405 kohaselt õigustatud menetlema oma õiglase äranägemise kohaselt

lihtsustatud korras (RKKKo 1-20-2438/33). TsMS § 405 lg 1 kohaselt kohus menetleb hagi

oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes üldisi

menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat,

mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole. Muu hulgas võib sellise hagi menetlemisel

kalduda kõrvale tõendite esitamise ja kogumise vorminõuete kohta seaduses sätestatust ja

tunnustada tõendina ka seaduses sätestamata tõendusvahendeid, muu hulgas menetlusosalise

seletust, mis ei ole antud vande all (p 5) ja koguda tõendeid omal algatusel (p 8). Asjaolud, et

kannatanu elab Võru maakonnas, käis arstivisiitidel ning vajas ravimeid, olid kajastatud juba

hagiavalduses ning seda arutati ka menetluses. Seega ei olnud kohtu otsustus nende asjaolude

osas pooltele üllatuslik. Kohus tugines kannatanu selgitustele ning on haginõude väiksusest

tulenevalt lihtsustatud korras teinud kindlaks hageja nõude põhjendatuse.

101.

Kaitsja väited mittevaralise kahju hüvitise vales suuruses väljamõistmise kohta on

põhjendatud.

102.

Hagiavalduse kohaselt oli vigastuse järel kannatanu igapäevane toimetulek

raskendatud ja häiritud ning ta nõudis mittevaralise kahju hüvitamiseks 3000 eurot. Maakohus

tuvastas, et kannatanu pidi läbi tegema operatsioonid, millest taastumine võtab üldiselt

teadaolevalt aega, ta ei saanud mõnda aega teha füüsilist pingutust nõudvaid

igapäevatoimetusi ning palgatööd, peab kontrollis käima ja tarvitama ravimeid ning leidis, et

mittevaralise kahju hüvitamiseks kohane summa on 2500 eurot.

103.

Prokurör leiab apellatsioonis, et tegu on ebaõigesti kvalifitseeritud ning seetõttu tuleks

välja mõista hüvitiseks kannatanu taotletud 3000 eurot. Kaitsja leiab, et see summa on liiga

suur, sest tegelikult kannatanu nii kaua töölt eemal ei olnud. Ringkonnakohus ei nõustu

kummagi seisukohaga. Tegu on nõustumisväärselt kvalifitseeritud KarS § 121 lg 1 ja § 119 lg

1 järgi ja teo tõttu kannatanule tekkinud mittevaralise kahju hüvitamise suurus on määratud

õigesti. Hageja ei nõua saamata jäänud tulu, millisel juhul omaks töölt eemal viibitud aja

täpne kindlakstegemine tähendust. Kannatanu elukvaliteet halvenes mõneks ajaks ning tervise

taastamiseks olid vajalikud operatsioonid. 2500 eurot on hüvitamiseks kohane ja VÕS § 134

lg 2 tähenduses mõistlik summa. See arvestab nii rikkumise raskust kui ka kahju tekitaja

käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist (VÕS § 134 lg 5).

104.

Süüdistusaktiga koos esitas prokurör tõendid, et PZU Kindlustus on kannatanule

õnnetusjuhtumikindlustuse tingimuste alusel hüvitanud valuraha 2000 eurot ning pooled

vaidlevad, kas seda tuleks süüdistatavalt kahjuhüvitise välja mõistmisel arvestada.

105.

Kannatanu ülekuulamisest nähtub, et ta peabki oma mittevaralise kahju kogusuuruseks

3000 eurot ning seega ei ole haginõue kujunenud selliselt, et hinnangulisest kahjust on maha

arvestatud kindlustusandja poolt makstud summa ja ülejäänut nõuab ta süüdistatavalt. R.R.

selgitas, et [m]a ise kindlustuse raha üldse ei seostaks sellega, et Aivi sellega kuidagi seotud

oleks. Et tema sellest kergemalt pääseks. /…/ Ei ole mul keegi aidanud kindlustuse makseid

maksta (dtl 45). Teisisõnu leiab kannatanu, et kuna tema ise on kindlustusmakseid tasunud, on

ta kindlustuse poolt makstava hüvitise nö välja teeninud, ning seda ei peaks seostama A.

Zutsilt väljamõistetava mittevaralise kahju hüvitisega.

106.

Maakohus leidis, et õigusalases kirjanduses (Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud

väljaanne. Juura, 2016, P. Varul jt, § 127 lg 5, komm 4.12.) on leitud, et Kolmandate isikute

maksed, mis tehakse lepingust või seadusest tuleneva kohustuse alusel (nt

ravikindlustushüvitis, kahjustatud isiku poolt sõlmitud kahjukindlustuse hüvitis) ei kuulu

üldjuhul kasuna kahjuhüvitisest mahaarvamisele. Näiteks ravikindlustuse eesmärk ei ole mitte

kahju tekitaja kahju hüvitamise kohustuse vähendamine, vaid kannatanu abistamine. Sama

kehtib kahjustatud isiku enda poolt sõlmitud kahjukindlustuse kohta. /…/ Isiku surma või talle

tervisekahjustuse tekitamise korral ei kuulu kannatanu poolt sõlmitud elu- või

õnnetusjuhtumikindlustusest saadud hüvitised mahaarvatava kasu hulka. Eeltoodule

tuginedes leidis kohus, et süüdistatavalt kannatanu kasuks väljamõistetavast mittevaralise

kahju hüvitisest ei tule maha arvata kannatanule õnnetusjuhtumikindlustuse alusel välja

makstud hüvitist, sest tegemist on kannatanu vabatahtlikult sõlmitud kahjukindlustusega,

mille eesmärk ei ole mitte kahju tekitaja kahju hüvitamise kohustuse vähendamine, vaid

kannatanu abistamine.

107.

Maakohus on seda õiguskirjanduse seisukohta tsiteerinud poolikult. See jätkub

järgmiselt. Kui nimetatud juhtudel hüvitab kahju kindlustusandja, siis läheb kannatanu nõue

kahju tekitaja vastu talle üle regressi korras. Kui nimetatud juhtudel arvataks

kindlustushüvitis kahjuhüvitisest maha, siis ei oleks kannatanul ka kahju hüvitamise nõuet,

mis saaks regressi korras kindlustusandjale üle minna.

108.

Seega ei ole võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg 5 kohane õigusnorm arvestamaks seda,

et kindlustusandja on osa mittevaralisest kahjust hüvitanud. Samuti pole see kaitsja osutatud

VÕS § 140 lg 1, mille kohaselt võib kohus kahjuhüvitist vähendada, kui kahju hüvitamine

täies ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel

mõistlikult vastuvõtmatu. Nendel juhtumitel väheneks kahju põhjustaja hüvitamiskohustus.

109.

VÕS § 492 lg 1 kohaselt läheb kindlustusandjale tema poolt hüvitatava kahju ulatuses

üle kindlustusvõtjale või kindlustatud isikule kolmanda isiku vastu kuuluv kahju hüvitamise

nõue. Selle sätte kommentaaride kohaselt kindlustusandjale kahju hüvitamise nõude

ülemineku ehk subrogatsiooni üks eesmärk on vältida kindlustusvõtja rikastumist

kindlustuslepingu arvel. Kui kindlustusvõtja saaks kahjukindlustuslepingu alusel

kindlustushüvitise ja samal ajal säilitaks ka kahju hüvitamise nõude kahju tekitanud isiku

vastu, saaks ta sisuliselt kahekordse hüvitise (Varul, P., jt. Võlaõigusseadus III. Juura, 2021. §

492 komm 3.1.) (vt ka RKTK 2-21-4251/36 p 11.5.3). VÕS § 173 lg 1 järgi ei vaja seaduse

alusel nõude üleminek senise võlausaldaja (s.o R.R. a) tahteavaldust.

110.

Kannatanu mittevaralise kahju hüvitamise nõuet süüdistatava vastu ei ole maakohtu

poolt väljamõistetud ulatuses võimalik rahuldada seetõttu, et 2000 euro ulatuses on nõue PZU

Kindlustus AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaalile üle läinud. Seda nõuet saab A. Zutsi

vastu maksma panna kindlustusandja.

111.

Pooled on asjas tähtsust omavad asjaolud esile toonud ja õigussuhte kvalifitseerimine

on kohtu ülesanne. Maakohus on VÕS § 492 lg-t 1 kohaldamata jättes ebaõigesti kohaldanud

materiaalõigust. See toob kaasa maakohtu otsuse osalise tühistamise süüdistatavalt välja

mõistetud mittevaral ise kahju hüvitamise osas. Kannatanu sellekohane nõue kuulub

rahuldamisele summas 500 eurot.

(V)

112.

Kokkuvõtvalt leidis ringkonnakohus, et A. Zutsi poolt kuriteo toimepanemine on

tõendamist leidnud ning maakohus on kuriteo ka õigesti kvalifitseerinud. A. Zutsi tahtlus

ulatus vaid valu tekitava väärkohtlemiseni, mistõttu on ta toime pannud KarS § 121 lg 1 ja §

119 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. A. Zutsile mõistetud karistus vastab süü suurusele ning

muutmisele ei kuulu. Maakohtu otsus tuleb tühistada vaid süüdistatavalt mittevaralise kahju

väljamõistmise osas summas 2500 eurot. Ringkonnakohus teeb selles osas uue otsuse, mõistes

A. Zutsilt kannatanu R.R. a kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise summas 500 eurot.

113.

Juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-st 2 ja § 340 lg 2 p-st 5, tühistab

ringkonnakohus Tartu Maakohtu 08.11.2024. a otsuse A. Zutsilt välja mõistetud mittevaralise

kahju hüvitise 2500 eurot osas, tehes selles osas uue otsuse ja mõistes A. Zutsilt kannatanu

kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise summas 500 eurot. Muus osas jääb kohtuotsus

muutmata. Prokuratuuri apellatsioon jääb rahuldamata. Kaitsja apellatsioon rahuldatakse

osaliselt.

114.

Viimaks võtab ringkonnakohus seisukoha apellatsioonimenetluses tekkinud

menetluskulude osas. A. Zutsile riigi õigusabi korras määratud kaitsja vandeadvokaat K.

Hänilene esitas 02.01.2025 ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaks

määramiseks summas 380,64 eurot (sh käibemaks 68,64 eurot). Taotluse kohaselt kulus

kaitsjal maakohtu otsusega tutvumisele 65 minutit, nõupidamisele kliendiga 20 minutit ja

apellatsiooni koostamisele 175 minutit. 28.02.2025 esitas kaitsja teisegi taotluse summas

131,76 eurot (sh käibemaks 23,76 eurot). Taotluse kohaselt kulus kaitsjal prokuratuuri

apellatsiooniga tutvumisele 30 minutit ja sellele vastuse koostamisele 60 minutit.

Ringkonnakohtu hinnangul on taotlustes märgitud ajakulu põhjendatud ning mõlemad

tasutaotlused kuuluvad rahuldamisele.

115.

KrMS § 185 lg 1 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse § 337 lõike 1

punktides 2–4 või lõikes 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. Kuivõrd maakohtu

otsus tühistatakse osaliselt, jäävad menetluskulud summas 512,40 (380,64+131,76) eurot (sh

käibemaks 92,40 eurot) riigi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)