3-24-1754/9 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-24-1754

Määruse kuupäev

26. aprill 2025

Kohtunik

Maria Lõbus

Kohtuasi

R.V (R.V) kaebus Tartu Vangla ja Osaühingu Makro Trade

Baltic tegevuse peale

RESOLUTSIOON

1. Tagastada R.V kaebus.

2. Jätta läbi vaatamata R.V taotlus riigilõivu tasumisest

vabastamiseks kaebuse esitamisel.

3. Jätta R.V riigi õigusabi taotlus rahuldamata.

4. Asendada

määruse avaldamisel kaebaja ja teiste

kinnipeetavate nimed tähemärkidega.

Edasikaebamise kord

Määruse resolutsiooni punktide 1 ja 3 peale võib esitada

määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul

määruse kättetoimetamisest arvates.

Muud selgitused

Määrus toimetatakse kaebajale kätte.

ASJAOLUD

1. R.V esitas Tartu Halduskohtule 10. juunil 2024 kaebuse ja 25. juunil 2024 kaebuse

täienduse, mille palub lisada haldusasja nr 3-24-1201 juurde või menetleda neid eraldi.

Kaebaja loetleb rida tema poolt Tartu Vanglale esitatud pöördumisi ja palub nendega

seonduvad materjalid vanglalt välja nõuda. Seejärel kirjeldab kaebaja vangla kauplusest

ostetud teleriga seonduvaid asjaolusid, heidab ette talle hügieenitarvete mitteväljastamist,

vangla kaupluse transporditasu väljastpoolt vanglat tasumise mittevõimaldamist, samuti seda,

et vangla ei ole vastanud teise kinnipeetava poolt esitatud pöördumisele, millele ka kaebaja

alla kirjutas. Kaebaja kirjeldab vanglale esitatud pöördumistele vastamisega seonduvat ja

heidab ette, et tema pöördumisi ei lahendata. Kaebaja viitab ka vabanemisfondis olevalt rahalt

intressi saamise soovile. Kaebuse lõpus märgib kaebaja, et prioriteetne on kullertasu

maksmisega seonduv teema ning toob eraldi välja ka hügieenitarvete väljastamise teema.

Kaebusele on lisatud kaebaja õiguskantslerile esitatud pöördumine, Osaühingule Makro Trade

Baltic esitatud pöördumine, e-poe kullertasuga seonduv L.R. pöördumine vanglale, kaebaja

pöördumine vangale seoses viidatud L.R. kirjaga ja Tartu Vangla vastus sellele, Tartu Vangla

vastus J.P. seoses raadiojaamade valikuga, Tartu Vangla vastus K.K seoses praepanniga,

kaebaja 19. jaanuaril 2024 vanglale esitatud vaie seoses L.R. pöördumisele vastuse

mittesaamisega ja vaide kohta tehtud Tartu Vangla 24. jaanuari 2024. a vaideotsus

nr 1-11/24/14-2, samuti Riigikontrolli 26. märtsi 2024. a vastus kaebaja pöördumisele.

3-24-1754

R.V kaebus registreeriti uue kohtuasjana nr 3-24-1754.

2. Tartu Halduskohus jättis 5. detsembri 2024. a määrusega R.V kaebuse käiguta.

Kaebajal tuli vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 38 lõike 1 punktile 5

kohtule lühidalt ja selgelt teatada, millise(d) nõude(d) ta kohtule esitab, välja tuua vangla

väidetava õigusvastase tegevuse sisu, esitada andmed riigilõivu tasumise kohta või taotleda

menetlusabi ning teatada menetlusvormi eelistus.

3. R.V esitas 9. detsembril 2024 avalduse, milles viitab oma terviseprobleemidele ning

palub selgitada kohtuasja nr 3-24-1201 sisu. Kaebaja palub korraldada kohtuistung videosilla

vahendusel. Kaebaja palub anda talle advokaat, kuna väidetavalt on kaebajal selline seisund,

kus ta ei saa aru, mida tuleb teha. Kaebajal on puuduv töövõime ja keskmine puue. Kaebaja

palub ka vabastust riigilõivust.

4. R.V esitas 14. detsembril 2024 avalduse, milles täpsustab oma kaebust praeguses

haldusasjas nr 3-24-1754 ning märgib, et soovib kindlasti advokaati. Kaebaja kirjeldab oma

kaebuse nõudeid järgnevalt.

1) Kaebaja palub tunnistada, et vangla pidi vastama mitte ainult L.R.le, aga ka talle. Kaebaja

väitel on varasemalt vastatud ka nendele kinnipeetavatele, kes pöördumistele on allkirja

andnud. Kaebaja palub kohustada vanglat talle vastama.

2) Kaebaja palub tunnistada, et Osaühing Makro Trade Baltic pidi vastama tema kirjale, mis

ta saatis posti teel. Kaebaja sõnul ei võta ettevõte vastu telefonikõnesid ega vasta posti, samuti

e-posti teel saadetud pöördumistele. Kaebaja palub kohustada Osaühingut Makro Trade Baltic

vastama tema kirjale ja vastu võtma kõnesid nii vanglast kui vabadusest helistajatelt. Kaebaja

viitab ka 26. septembri 2024. a pöördumisele ja palub kohustada vastama tema kirjale, milles

tegi ettepaneku, et teler Philips 24PHS5537 oleks vangla kaupluses müüa.

3) Kaebaja tellis vangla poest toidukausi, kuid talle toodi valet värvi kauss ja võeti ka

kullertasu kauba kohaletoimetamise eest. Kaebaja sõnul kirjutas ta eelnevaga seoses

Osaühingule Makro Trade Baltic, nõudes rohelist värvi kaussi, ning lisas, et võib nõustuda

valet värvi kausiga, kui talle kullertasu tagastatakse. Kaebaja ei saanud vastust.

4) Kaebaja arvates on vangla kaupluse hinnad lubatust kõrgemad ning ta märgib, et teler

Philips 24PHS5507 maksab vabaduses 135 eurot, kuid vanglas 240 eurot.

5) Kaebaja palub tunnistada, et vangla peab talle väljastama vajalikud hügieenitarbed ja

taotleb vangla kohustamist väljastada need talle. Kaebaja sõnul vastab vangla kõikidele tema

pöördumistele ja küsimustele seoses poega/kaubaga, et kaebajal ei ole õigust vastust saada,

kuna kaebaja ei käi poes ehk tema õigusi ei ole rikutud. Kaebaja sõnul õiguskantsler toetas

teda selles, et ta peab hügieenitarbeid saama, olenemata sellest, kas tal on raha kontol või

mitte. Kaebajal märgib, et tal on arvel raha teleri jaoks, mida tal ei ole veel õnnestunud osta.

6) Kaebaja palub tunnistada õigusvastaseks kullertasu nõudmise 5 eurot (17 eurot) iga kord,

olenemata ostu suurusest. Kaebaja arvates ei ole õige, et ta peab 1,5 eurot maksvate patareide

ostmisel tasuma kullertasu 5 eurot, vaid peab olema mingi piir. Kaebaja leiab, et kullertasu

maksmisest peaks olema võimalik vabastada või peaks olema võimalik tasuda seda

väljastpoolt vanglat sarnaselt kauba tellimisega pikaajalisele kokkusaamisele.

3-24-1754

7) Kaebaja palub tunnistada, et vabanemisfondi rahalt peab ta saama intressi või võimaluse

hoida seda raha pangas.

KOHTU SEISUKOHT

5. HKMS § 120 lõike 1 punktide 1 ja 8 kohaselt selgitab kaebuse saanud alluvusjärgne

kohus asjas välja vaidluse eseme ning kontrollib, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või

käiguta jätmiseks. Kaebaja on kohtule esitanud liitkaebuse, mille kõik nõudeid ei ole

omavahel seotud. Kohus kontrollib liitkaebuse lubatavust iga nõude osas eraldi vastavalt

HKMS § 37 lõikele 3.

6. Kaebaja teeb kaebuses esmalt etteheiteid Tartu Vanglale seoses vangla kaupluses

müügis oleva teleri Philips müügihinnaga, viidates seejuures võimalikule vajadusele liita

praegune kaebus kohtuasjaga nr 3-24-1201.

6.1. Kohtute infosüsteemist nähtub, et haldusasjas nr 3-24-1201 taotles kaebaja

halduskohtult Tartu Vangla kohustamist müüma talle teler Philips PHS 24 5507/12 hinnaga

ligikaudu 150 eurot (nõudma seda Osaühingult Makro Trade Baltic, lubama teleri ostmist otse

tavaelus tegutsevalt müüjalt vms). Seega on kaebaja juba eraldiseisva kaebusega vaidlustanud

vangla tegevuse seoses teleri Philips müügihinnaga ning kohus ei käsita seda praeguse

kaebuse alusena. Haldusasjaga nr 3-24-1201 liitmine ei ole ka võimalik, kuivõrd nimetatud

asjas on kohtumenetlus praeguseks lõppenud.

6.2. Isegi, kui kaebaja esitatud kohustamisnõuet teleri müügiks tema soovitud hinnaga

käsitada käesolevas asjas esitatud kaebuse ühe nõudena, siis kuuluks see nõue kaebeõiguse

ilmselge puudumise tõttu HKMS § 121 lõike 2 punkti 1 alusel tagastamisele samadel

põhjendustel, nagu seda tegi Tartu Halduskohus 12. septembri 2024. a määrusega asjas

nr 3-24-1201. Kaebuse tagastamine asjas nr 3-24-1201 jõustus Riigikohtu 26. novembri 2024.

a määrusega kaebaja määruskaebuse menetlusse võtmata jätmise kohta. Tartu Halduskohus

selgitas kaebajale 12. septembri 2024. a määruse punktis 6, et kaebajal võib vangistusseaduse

(VangS) § 48 lõike 1 alusel olla õigus nõuda Tartu Vanglalt varalise kahju (seaduses

sätestatut ületava juurdehindluse) hüvitamist, kui kaebaja on ostnud Osaühingu Makro Trade

Baltic käest teleri ning kaebaja suudab tõendada, et teleri hind oli turuhinnast kõrgem rohkem

kui 20%. Kohtule teadaolevalt ei ole kaebaja telerit vangla kauplusest ostnud ning kohus ei

pea põhjendatuks asuda käesoleval juhul asjas nr 3-24-1201 väljendatust teistsugusele

seisukohale.

7. Kaebaja on kaebuses esitanud erinevad nõuded Osaühingu Makro Trade Baltic tegevuse

peale.

7.1.

Kaebaja palub kohustada Osaühingut Makro Trade Baltic vastama tema kirjale, mis ta

saatis posti teel, samuti võtma vastu kõnesid. Kaebaja viitab ka 26. septembri 2024. a kirjale

ja palub kohustada vastama tema kirjale, milles tegi ettepaneku, et teler Philips 24PHS5537

oleks vangla kaupluses müüa.

HKMS § 4 lõike 1 kohaselt on halduskohtu pädevuses avalik-õiguslikus suhtes tekkinud

vaidluste lahendamine, kui seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda. Kohus leiab, et

esitatud nõuete näol ei ole tegemist avalik-õigusliku vaidlusega ning kaebus tuleb selles osas

3-24-1754

tagastada HKMS § 121 lõike 1 punkti 1 alusel, mille kohaselt tagastab kohus kaebuse

määrusega selle esitajale, kui vaidluse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses.

7.1.1.

Kaebuse lisast 2 nähtuvalt kirjutas kaebaja 22. jaanuaril 2024 Osaühingule Makro

Trade Baltic pöördumise, milles esitas küsimusi kaupluse sortimendi kohta, nimelt kas

kauplusesse tuleb müügile varasemalt müügis olnud Philipsi teleriga samaväärne teler.

Kaebaja kirjeldas oma kirjas, millistele tingimustele võiks kaubavalikusse kuuluv teler

vastata. Lisaks tõstatas kaebaja 22. jaanuari 2024. a kirjas transporditasu probleemi, väites, et

4,99 eurot on vanglas majandustöödel töötavate kinnipeetavate jaoks liiga suur tasu. Kaebaja

tegi ettepaneku võimaldada maksta transporditasu eest nii vangla kontolt kui vabadusest. 26.

septembri 2024. a kirjas on kaebaja samuti teinud ettepaneku talle sobiva Philipsi televiisori

müümiseks.

Kohtu hinnangul ei ole kaebaja 22. jaanuari 2024. a ja 26. septembri 2024. pöördumiste puhul

tegemist teabenõuetega avaliku teabe seaduse tähenduses. Tegemist on ettepanekutega muuta

sortimenti ja transporditasu maksmise korraldust. Halduskohus on varasemalt sarnastes

asjades, kus soovitakse teavet vangla kaupluses müüdavate kaupade ja nende omaduste või

hinna kohta, suunanud kinnipeetavat pöörduma teabevaldaja ehk Osaühingu Makro Trade

Baltic poole, kuna vangla ei ole soovitud teabe valdaja ning ühestki õigusaktist ei tulene

vangla kohustust ise soovitud teavet koguda (nt Tartu Halduskohtu 30. aprilli 2024. a määrus

asjas nr 3-24-913, punkt 9). Kohtu hinnangul ei ole poolte vahel tekkinud avalik-õiguslikku

suhet, kui kaebaja ei saanud vastust oma 22. jaanuari 2024. a ja 26. septembri 2024. kirjadele.

Tegemist on eraõigussuhtest tuleneva vaidlusega. Kaebaja kui tarbija õigusi võib olla riivanud

kaupleja tegevus (tarbijakaitseseaduse (TKS) § 4). TKS § 4 lõige 1 sätestab, et tarbijal on

õigus saada pakutava kauba või teenuse kohta ohutuse, samuti tervise, vara ja

majandushuvide kaitse seisukohalt vajalikku teavet. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et

kaupleja ja tootja on kohustatud andma tarbijale enne kauba omandamist või teenuse

kasutamist teavet kauba või teenuse omaduste ja kasutamistingimuste ning kauba

omandamiseks või teenuse kasutamiseks sõlmitava lepingu kohta ulatuses ja korras, mis

vastab võlaõigusseaduses või muus seaduses sätestatud lepingueelse teabe andmise

kohustusele ja TKS-is nimetatud tingimustele. Eraõigussuhtest tulenevad vaidlused

vaadatakse läbi tsiviilkohtumenetluses (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 1) ning

kohtusse pöördumisel on pädev asja lahendama maakohus (TsMS § 9 lõige 1). Seega, kui

kaebaja leiab, et Osaühing Makro Trade Baltic on talle kui tarbijale jätnud õigusvastaselt

küsitud teabe andmata, siis on kaebajal õigus pöörduda maakohtu poole.

7.1.2.

Kaebaja või kolmandate isikute poolt tehtud telefonikõnedele vastamata jätmise osas

on kohtu hinnangul samuti tegemist eraõigusliku vaidlusega. Halduskohus ei saa kohustada

osaühingut tarbija kõnedele vastama. Tegemist on eraõigusliku vaidlusega, mis tuleb

lahendada eraõiguse normide järgi. Praegusel juhul võib olla ettevõtja rikkunud

võlaõigusseaduse § 48 lõike 1 punktist 2 ja sama paragrahvi lõikest 21 tulenevat kohustust

võimaldada tarbijal ettevõtjaga kiiresti ühendust võtta ja temaga tõhusalt suhelda ettevõtja

pakutavate suhtlusvahendite kaudu.

7.2.

Kaebaja peab õigusvastaseks Osaühingu Makro Trade Baltic tegevust seoses talle

valet värvi toidukausi müümisega ja kauba asendamise ettepanekule vastamata jätmisega.

Kohus leiab, et tegu ei ole avalik-õigusliku vaidlusega ning kaebus tuleb selles osas tagastada

HKMS § 121 lõike 1 punkti 1 alusel, kuna vaidluse lahendamine ei ole halduskohtu

pädevuses.

3-24-1754

Kaebaja väitel müüdi talle valet värvi toidukauss ja tema ettepanekule asendada vale toode

õige tootega ei ole osaühing vastanud. Sellises olukorras on vaidlus müügilepingu täitmise

üle, st kas ostja sai asja, mille kohta müügileping sõlmiti. Kui ostja leiab ostetud asjal puudusi

ja esitab seoses ostetud esemega pretensioone ning soovib asja asendamist või müügilepingu

tagasitäitmist, siis tuleb need vaidlused lahendada müügilepingut reguleerivate sätete

kohaselt, st eraõiguse normide alusel (vt nt Tartu Halduskohtu 26. mai 2023. a määrus asjas

nr 3-23-1140). Tegemist on eraõigussuhtest tuleneva vaidlusega, mis vaadatakse läbi

tsiviilkohtumenetluses vastavalt TsMS §-le 1 ning kohtusse pöördumisel on pädev asja

lahendama maakohus (TsMS § 9 lõige 1). Seega, kui kaebajal on ostjana mingeid

pretensioone müüdava kauba osas (sh ostetud kauba värvile), siis tuleb kaebajal pöörduda

vaidluse korral maakohtu poole. Kaebajal on õigus pöörduda ka Tarbijakaitse ja Tehnilise

Järelevalve Ameti juures tegutseva tarbijavaidluste komisjoni poole (TKS § 3 punkt 1, § 40

lõige 3), kui kaupluse pidaja on talle saatnud kauba, mis ei vasta nõuetele.

7.3.

Kaebaja on vaidlustanud vangla kauplust pidava äriühingu e-poe tegevuse seoses

kaupade kättetoimetamise tasuga. Kohus selgitab, et kaebaja nõue seoses kauplusest tellimisel

kohaletoimetamise eest tasu maksmisega saab olla suunatud vangla vastu ja õige vastustaja

oleks Tartu Vangla.

Kohus leiab, et selle nõude osas tuleb kaebus tagastada HKMS § 121 lõike 2 punkti 21 alusel.

Kohtu hinnangul ei ole praegusel juhul kaebaja õigusi intensiivselt riivatud ja ei ole

tõenäoline, et kohus kaebuse rahuldaks.

7.3.1.

Riigikohus selgitas 31. märtsi 2025. a määruses asjas nr 3-24-660, et vangla peab

tagama kinnipeetavale sisseostude tegemise reaalse võimaluse, samuti peab ta kontrollima

teenuse osutamise vastavust vangistust reguleerivatele õigusaktidele (sh hindade kooskõla

VangS § 48 lõike 1 kolmanda lausega). Teadaolevalt müüb Tartu Vanglas kinnipeetavatele

kaupu eraõiguslik juriidiline isik Osaühing Makro Trade Baltic, kellega vangla on riigihanke

raames sõlminud selleks kontsessioonilepingu. VangS § 48 lõikest 1 tulenevalt lasub vanglal

avalik-õiguslik kohustus tagada kinnipeetavale sisseostude tegemise võimalus ning vangla

võib kaupu ise müüa või anda selle ülesande täitmise üle eraõiguslikule isikule (vt Riigikohtu

31. jaanuari 2013. a otsus asjas nr 3-3-1-48-12, punkt 9).

VangS § 48 lõike 1 kohaselt võib kinnipeetav oma isikuarvel oleva raha eest

sisekorraeeskirjades sätestatud korras osta toiduaineid, isikliku hügieeni tarbeid ja muid asju,

mille omamine vanglas on lubatud. Kaupu müüb vangla või eraõiguslik juriidiline isik,

kellega on sõlmitud vastav tsiviilõiguslik leping. Müüdava kauba hind ja kauba

kättetoimetamise kulu võivad olla turuhinnast kuni 20 protsenti kõrgemad.

7.3.2.

Kohus leiab, et kaebuse rahuldamine on vähetõenäoline. VangS § 48 lõikest 1

tuleneb, et vangla kauplusest tellimisel tuleb tasuda ka kättetoimetamise kulud, mistõttu

puudub kaebajal õigus nõuda seda, et ta ei peaks e-poest kauba tellimisel selle

kättetoimetamise eest üldse midagi tasuma. Olukorras, kus ostetava kauba hind on väiksem

kui kohaletoimetamise tasu, ei tähenda see asjaolu automaatselt, et nn kullertasu nõudmine on

õigusvastane. Erinevate kaupluste kodulehekülgedel avalikult kättesaadava informatsiooni

põhjal ei pea kohus kuigi tõenäoliseks, et vanglas e-poe kaudu tellimust tehes kauba hinnale

lisanduv umbes 5 euro suurune kohaletoimetamise tasu oleks VangS § 48 lõikes 1 sätestatud

turuhinna maksimaalsest 20%-sest juurdehindlusest suurem. Osas, milles kaebaja heidab

vanglale ette seda, et transporditasu eest ei võimaldata tasuda väljaspool vanglat viibivatel

isikutel (nt pereliikmetel), ei saa samuti vangla tegevust õigusvastaseks pidada. Kui

3-24-1754

pikaajalise kokkusaamise kulude eest võib justiitsministri 30. novembri 2000. a määruse nr 72

„Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE) § 412 lõike 3 järgi tasuda kokkusaaja ehk väljaspool

vanglat viibiv isik, siis sisseostude tegemisel ja transporditasu maksmisel sellist võimalust

õigusaktides ette nähtud ei ole. VSKE § 74 lõike 2 kohaselt tasub kinnipeetav sisseostu eest

oma isikuarvelt. See hõlmab ka sisseostu tegemisega vältimatult seotud kohaletoimetamise

eest tasumist. Sellist erisust ei saa pidada ebamõistlikuks, kuna pikaajalisel kokkusaamisel

osalev väljaspool vanglat viibiv isik kasutab ise vangla võimaldatud hüvesid, s.o ruume,

hügieenivahendeid, toitu jne. Kinnipeetava kauplusest tehtud sisseostude puhul see nii ei ole.

7.3.3.

Kohtu hinnangul ei ole praeguses asjas äratuntav kaebaja õiguste intensiivne riive.

Kaebajal on võimalik hoida kokku kohaletoimetamise tasu pealt oma oste ette planeerides, st

tellida korraga suurem kogus kaupa ja pigem harva, kui teha väikesi tellimusi sageli. Kaebaja

peab kauba tellimisel paratamatult arvestama, et ka väikese paki kohaletoimetamiseks on

teenuse pakkujal õigus tasu selle eest nõuda. Kaebajal on võimalik vanglas karistust kandes

oma kulusid optimeerida ka näiteks paki saamisega lähedastelt. Kohtupraktikas on arvestatud

asjaoluga, et 1. aprillist 2024 muudeti vangistusseadust selliselt, et alates nimetatud

kuupäevast on kinnipeetaval lubatud saada pakke, milline võimalus varasemalt puudus (vt

VangS § 281 lõige 1). Kuigi pakiga ei ole võimalik saata või tuua vanglasse kõiki

kinnipeetavale meelepäraseid asju (sh toiduaineid) (vt täpsemalt VSKE § 741 lõige 1), on

käesoleval ajal kinnipeetavatel võimalik saada vajaminevaid asju (nt hambahari, sokid,

aluspesu, ühekordsed raseerijad jne) lisaks e-poest tellimisele ka paki teel lähedastelt. Mis aga

puudutab toiduaineid, siis on kinnipeetavatele tagatud vanglas igapäevane toitlustus ning

kohtu hinnangul ei riiva kaebaja õigusi intensiivselt see, kui ta peab vanglas e-poest tellimuse

tegemisel tasuma selle kättetoimetamise eest umbes 5 eurot. E-kaubanduse puhul on kauba

kättetoimetamise tasu tavapärane ning vanglas kaupade ostmise puhul pole tegemist

kinnipeetavate õigusi ülemäära piirava erandiga; kinnipeetava õigusi ei riiva kauba

kohaletoimetamise eest tasu nõudmine intensiivselt (vt nt Tartu Halduskohtu 7. aprilli 2025. a

määrus asjas nr 3-25-551 (jõustumata); Tartu Halduskohtu 20. jaanuari 2025. a määrus asjas

nr 3-25-77).

7.4.

Kaebaja on vaidlustanud vangla kauplust pidava äriühingu e-poe tegevuse veel seoses

müügihindadega, avaldades kaebuses rahulolematust teleri hinna osas. Kaebaja ei ole

selgitanud, millised muud ostud, välja arvatud teleri osas, jäid tal reaalselt tegemata või mida

ta täpsemalt ei ole saanud osta, kuna kaupluses müüdavate kaupade hinnad on liiga kõrged.

Kohus mõistab seetõttu, et kaebaja soovib vaidlustada üksnes teleri liiga kõrget müügihinda.

Kaebaja ei ole rahul, millise hinnaga müüb Osaühing Makro Trade Baltic vangla kaupluses

telerit Philips PHS 24 5507/12. Selle nõude osas võttis aga kohus juba seisukoha käesoleva

määruse punktis 6. Kohus leiab, et kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda vanglalt või

teenust vahendavalt ettevõttelt teleri müümist talle meelepärase hinnaga 150 eurot.

8. Kaebaja taotleb kaebuses Tartu Vangla kohustamist esitada talle vastus taotlusele, mille

esitas vanglale kinnipeetav L.R. Kohus leiab, et selle nõude osas tuleb kaebus tagastada

HKMS § 121 lõike 2 punkti 1 alusel.

Kohtule esitatud materjalidest nähtub, et tegemist oli taotlusega, mille esitas Tartu Vanglale

30. oktoobril 2023 kinnipeetav L.R, kes palus selles taotluses, et vangla väljastaks talle

pangakonto numbri, kuhu ta saaks vabadusest tasuda vangla e-poe sisseostude transporditasu.

Tartu Vangla selgitas 18. jaanuari 2024. a vastuses nr 2-3/24/40-2 vastusena kaebaja 7.

jaanuari 2024. a selgitustaotlusele, et kinnipeetav L.R esitas vanglale tõepoolest taotluse,

millele olid kaaskinnipeetavad oma allkirjad andnud selle toetuseks. Kaebaja oli samuti

3-24-1754

allkirja andnud. Kuna taotluse esitas Tartu Vanglale kinnipeetav L.R, siis on ka tema see, kes

sellele pöördumisele vastuse sai. Vangla selgitas ka, et soovi korral saab L.R ise seoses oma

pöördumisega vangla poole pöörduda. Ka kohtule nähtub esitatud materjalidest, et kaebaja jt

kinnipeetavad on andnud kõnealusele taotlusele küll n-ö toetusallkirja, kuid taotlus on siiski

sõnastatud selliselt, et selle on esitanud kinnipeetav L.R ainuisikuliselt. Kohus nõustub Tartu

Vanglaga, et sellises olukorras ei ole kaebajal subjektiivset õigust nõuda, et vangla vastaks

kõikidele kinnipeetavatele, kes taotlusele toetusallkirja andsid.

9. Kaebaja leiab kaebuses veel, et ta peab vabanemisfondi hoiustatud rahalt saama intressi

või võimaluse hoida seda raha pangas. Kohus leiab, et ka selle nõude osas tuleb kaebus

tagastada HKMS § 121 lõike 2 punkti 1 alusel.

9.1.

Vastavalt VangS § 44 lõikele 1 kantakse kinnipeetavale laekuvad summad

kinnipeetava vanglasisesele isikuarvele. VangS § 44 lõike 2 kohaselt kinnipeetava isikuarvele

kantavatest summadest jäetakse 50 protsenti rahaliste nõuete täitmiseks, 20 protsenti

hoiustatakse vabanemistoetusena ja ülejäänud summad jäetakse kinnipeetavale vanglasiseseks

kasutamiseks vangla sisekorraeeskirjas sätestatud korras. Kui kinnipeetava vastu ei ole

rahalisi nõudeid või neid on vähem kui 50 protsendi ulatuses isikuarvele kantavast summast,

hoiustatakse ka need summad vastavalt täies ulatuses või ülejäänud osa ulatuses

vabanemistoetusena. VangS § 44 lõike 3 kohaselt vabanemistoetust hoiustatakse kuni

kolmekordse Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuutöötasu alammäära täitumiseni. VangS § 44

lõige 4 sätestab, et kinnipeetava soovil võib vabanemistoetust hoiustada käesoleva paragrahvi

lõikes 3 sätestatust suuremas summas, samuti kasutada tema vanglasiseseks kasutamiseks

jäetud summasid rahaliste nõuete täitmiseks, saata tema perekonnaliikmele või ülalpeetavale,

kanda tema arvelduskontole pangas või kasutada muul eesmärgil, mis pole vastuolus

seadusega või ei ohusta vangla julgeolekut. Kinnipeetaval ei ole õigust nõuda vabanemisfondi

kantud summa tagasikandmist oma vanglasisesele isikuarvele.

9.2.

Kaebaja on ka varasemalt halduskohtule esitatud kaebuses nõudnud, et

vabanemisfondis olev raha koguks intressi. Tartu Halduskohus leidis haldusasjas nr 3-16-

1611 tehtud 30. septembri 2016. a kaebuse tagastamise määruses, et kaebajal puudub

kaebeõigus, kuivõrd vangistusseadus ei näe riigile ette kohustust maksta kinnipeetavale

vanglas kasutamiseks jäetud või vabanemistoetusena hoiustatud rahalt intresse (kõnealuse

nõude osas jäi halduskohtu tagastamise määrus kõrgemates kohtuastmetes jõusse). Vastavat

vangistusseaduse regulatsiooni ei ole praeguseks muudetud. Seega leiab kohus, et kaebajal

puudub endiselt subjektiivne õigus nõuda, et hoiustatud vabanemistoetuselt makstaks intressi.

Samuti ei ole kaebajal subjektiivset õigust nõuda, et ta saaks hoiustada oma vabanemistoetust

krediidiasutuses arvelduskontol.

9.3.

Kohus viitas haldusasjas nr 3-16-1611 antud õiguskantsleri seisukohale (kättesaadav:

https://www.oiguskantsler.ee/sites/default/files/2024-

11/6iguskantsleri_seisukoht_oigusrikkumise_puudumise_kohta_vabanemistoetuse_intress_0.

pdf, mille kohaselt ei ole kinnipeetava õigusi rikutud, kui tema vanglasisesele isikuarvele

laekunud summadelt kinni peetud ja vabanemistoetusena hoiustatud summadelt ei maksta

vabanemistoetuse hoiustamise korra juures intressi). Õiguskantsler tõi välja, et vanglasisene

isikuarve ei ole kinnipeetavale krediidiasutuses avatud arvelduskonto võlaõigusseaduse

tähenduses. Kuna isikuarvena ei ole vangistusseaduses käsitletud arvelduskontot pangas, siis

on seaduse mõte olnud, et isikuarvel olevat raha hoiab vangla. Kuna riigil on kohustus tagada

kinnipeetavate isikuarvetel asuvate rahaliste vahendite olemasolu, säilivus ja õigusaktidest

tulenevatel reeglitel käsutamise võimalus, siis oleks isikuarvetel olevate rahaliste vahendite

3-24-1754

kohta riigi käes oleva muu rahaga võrrelduna erireeglite kehtestamine põhjendamatu.

Kokkuvõtlikult leidis õiguskantsler, et vabanemistoetuselt intresside mittemaksmine ja

mittearvestamine on põhjendatud, vajalik, otstarbekas ja proportsionaalne seatud eesmärgi

suhtes. Kohus ei näe põhjust asuda teistsugusele seisukohale. Kaebaja ei ole välja toonud, et

võrreldes varasemaga oleks asjas tähtsust omavad asjaolud (summade hoiustamise praktika,

õiguslikud alused, krediidiasutuste intressimäärad vms) oluliselt muutunud.

10. Kaebaja palub kaebuses veel kohustada Tartu Vanglat tagama talle hügieenivahendid.

Kohus leiab, et selle nõude osas tuleb kaebus tagastada HKMS § 121 lõike 2 punkti 21 alusel.

Kohtu hinnangul ei ole praegusel juhul kaebaja õigusi intensiivselt riivatud ja ei ole

tõenäoline, et kohus kohustamiskaebuse rahuldaks.

10.1.

Tartu Ringkonnakohus on 20. oktoobri 2014. a otsuses asjas nr 3-13-1836 leidnud,

et hügieenipakkide väljastamine ei ole kinnipeetavate põhiseadusest ega vangistusseadusest

tulenev õigus, vaid vangla vastutulek majanduslikult vähemkindlustatud kinnipeetavatele,

mille andmise tingimuste ja korra üle on seetõttu õigustatud otsustama vangla

administratsioon. Tartu Vangla kodukorra punkti 11.3.1 kohaselt võib vähekindlustatud

kinnipeetav, kes hügieenitarbeid ei oma ja kellel puuduvad vahendid nende soetamiseks,

nende saamiseks esitada taotluse, kui tema isiklikul arvel on taotluse esitamisele eelnenud

kolme kuu vabaks kasutuseks olnud rahasumma alla 15 euro, arvestades perioodi alg- ja

lõppsaldot. Tartu Vangla on haldusmenetluses selgitanud, et rahalise piiri kehtestamine on

vajalik selleks, et kinnipeetav oma rahalisi vahendeid kasutaks kaupluses eesmärgipäraselt ja

soetaks eelkõige ise vajalikud hügieenivahendid. Vastasel juhul kulutab kinnipeetav

kaupluses raha muudele esemetele, eeldades, et vangla tagab talle hügieenivahendeid.

10.2.

Viimati taotles kaebaja Tartu Vanglalt hügieenitarvete väljastamist 18. märtsil 2024.

Tartu Vangla jättis 22. aprilli 2024. a vastusega nr 6-25/24/12-2 selle kaebaja taotluse

hügieenivahendite väljastamiseks rahuldamata, kuna taotluse esitamise seisuga oli kaebaja

konto kolme eelneva kuu vabaks kasutuseks olnud rahasumma oluliselt suurem kui tasuta

hügieenitarvete väljastamiseks ettenähtud summa. Seda arvestades ei anna Tartu Vangla

kodukorra punkt 11.3.1 alust kaebajale vangla kulul hügieenitarvete väljastamiseks ning

kohus ei näe Tartu Vangla tegevuses õigusvastasust.

10.3.

Kuivõrd kaebaja enda vanglasisesel vabakasutuskontol oli piisavalt rahalisi

vahendeid hügieenitarvete ostmiseks, siis ei saanud vangla keeldumine tema õigusi

intensiivselt riivata ning kohtul puudub alus hügieenitarvete tagamiseks vanglale ettekirjutuse

tegemiseks. Kohus tegi ka ise päringu Registrite ja Infosüsteemide Keskuses kaebaja

vanglasisese konto seisu kohta, millest nähtub, et kaebaja vabakasutuskonto lõppjääk on

praeguse määruse tegemise seisuga 244,68 eurot. Seega ei ole kaebajal endiselt takistusi

hügieenitarvete soetamiseks. Kohus nõustub Tartu Vanglaga, et asjaolu, et kaebaja soovib

hoida oma isikuarvel raha televiisori ostmiseks, ei tähenda, et vangla ei tohi seda summat

hügieenitarvete väljastamisel arvesse võtta.

11. Eelnevat kokkuvõttes tagastab kohus R.V kaebuse HKMS § 121 lõike 1 punkti 1 ning

lõike 2 punktide 1 ja 21 alusel.

12. Kuna kohus tagastab kaebuse tervikuna, puudub vajadus kaebaja riigilõivust

vabastamise taotluse sisuliseks lahendamiseks ja kohus jätab selle taotluse läbi vaatamata.

3-24-1754

13. Kohus mõistab, et kaebaja on esitanud kaebuses riigi õigusabi taotluse esindaja

määramiseks käesolevas haldusasjas (riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 4 lõike 3 punkt 5).

Kohus leiab, et kaebaja riigi õigusabi taotlus tuleb jätta rahuldamata.

RÕS § 6 lõike 1 kohaselt võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku

seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või

suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda

pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. RÕS § 7 lõike 1 punkt 1 aga sätestab, et

riigi õigusabi ei anta, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Samuti sätestab RÕS §

7 lõike 1 punkt 5, et riigi õigusabi ei anta, kui asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma

õiguse kaitseks ilmselt vähene. Kui esinevad RÕS § 7 lõikes 1 sätestatud alused riigi õigusabi

andmisest keeldumiseks, siis sellisel juhul isiku majanduslik seisund asja otsustamist ei

mõjuta.

Kohtu hinnangul on kaebaja võimeline ise oma õigusi kaitsma. Kohtute infosüsteemi kohaselt

on kaebaja korduvalt pöördunud kaebuste ja muude avaldustega iseseisvalt kohtusse. See

kinnitab kohtu hinnangul tema võimekust ise oma õigusi kaitsta. Samuti saab sellest

järeldada, et kaebaja ei ole halduskohtumenetluses kogenematu isik. Tulenevalt

halduskohtumenetluses kehtivast uurimispõhimõttest on kohtul haldusasjades kohustus

kaebajat suunata ja abistada. Seetõttu ei ole esmatähtis, et kaebajal oleksid juriidilised

teadmised. Nagu kohus ka praeguses asjas tegi, siis vajadusel jätab kohus kohtule esitatud

kaebuse või muu avalduse käiguta ning selgitab seal esinevaid puudusi, andes ühtlasi tähtaja

puuduste kõrvaldamiseks. Halduskohtule esitatavas kaebuses piisab nõude esitamisest ning

asjaolude ja kaebaja seisukohtade arusaadavast kirjeldamisest. Antud juhul on kaebaja

esitanud kohtule arusaadavad nõuded. Kohus selgitab kaebuse menetlemiseks vajalikud

asjaolud ja õigusnormid ning asjakohase kohtupraktika välja enda initsiatiivil. Lisaks

eelnevale on kohtu hinnangul kaebajale riigi õigusabi andmine välistatud ka põhjusel, et

praeguse kaebuse eduväljavaadet on kohus hinnanud väheseks ning tagastab kaebuse. Seega

on kaebaja võimalused oma õiguste kaitseks vähesed.

Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kaebajale riigi õigusabi andmine ei ole vajalik ega

põhjendatud ning kaebaja taotlus riigi õigusabi saamiseks tuleb jätta RÕS § 7 lõike 1 punktide

1 ja 5 alusel rahuldamata.

14. Kohtumääruse avaldamisel asendab kohus kaebaja ja teiste kinnipeetavate nimed

tähemärkidega (HKMS § 175 lõige 3 ja § 178 lõige 3).

(allkirjastatud digitaalselt)