2-23-1619/30 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Liis Arrak, liikmed Gea Lepik ja Nele Seping

Otsuse tegemise aeg ja koht

25.04.2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-23-1619

Kohtuasi

Osaühing X hagi K.A vastu leppetrahvi saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 23.02.2024 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Osaühing X apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

10 000 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant) Osaühing X (registrikood XXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaadi abi Ivo Kallas

Kostja (vastustaja) K.A (isikukood XXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Martin Kruus

Menetluse liik

Asja läbivaatamine 08.04.2025 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta Harju Maakohtu 23.02.2024 otsus muutmata.

3. Jätta apellatsioonimenetluse kulud Osaühing X kanda.

4. Mõista Osaühing X-lt K.A kasuks välja apellatsiooniastme menetluskulude hüvitis

2030,08 eurot. Nimetatud summalt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni kohustuse

kohase täitmiseni maksta võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras viivist.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

2-23-1619

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Osaühing X (hageja) esitas 30.09.2022 Tööinspektsiooni Tallinna Töövaidluskomisjonile

(TVK) K.A (kostja) vastu avalduse leppetrahvi (10 000 eurot) saamiseks. Kostja vaidles

avaldusele vastu. TVK jättis avalduse 30.12.2022 otsusega töövaidlusasjas nr XXX

rahuldamata.

2. Hageja esitas 30.01.20023 Harju Maakohtule hagi, milles palus vaadata töövaidlusasjas

esitatud avalduse uuesti läbi, mõista kostjalt hageja kasuks välja leppetrahvi 10 000 eurot ja

jätta menetluskulud kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 14.06.2021 töölepingu, mille alusel asus kostja hageja

juures tööle personalivärbajana. Pooled leppisid töölepinguseaduse (TLS) § 23 lg 1 alusel

töölepingu p-s 6.2 kokku konkurentsipiirangus, mille järgi oli töötajal keelatud töölepingu

kehtivuse ajal ja kuue kuu jooksul pärast lepingu lõppemist hageja konkurentide juures

töötada, ning TLS § 26 lg 1 alusel töölepingu p-s 6.5 konkurentsipiirangu kohustuse

rikkumise korral makstavas leppetrahvis 10 000 eurot. Hageja maksis töölepingu p 6.4 järgi

kostjale piirangu eest iga kuu 500 eurot, mis oli 85% 2021. aasta töötasu alammäärast, s.o

õiglane hüvitis töökohavaliku piirangu eest. Hagejale sai teatavaks, et kostja asus töölepingu

lõpetamisele järgneval päeval tööle Osaühingusse Y, kelle põhitegevusala on sama mis

hagejal (ajutise tööjõu rent). Kostja ei teavitanud sellest hagejat. Hageja esitas 20.05.2022

kostjale nõudekirja ja tegi ettepaneku asja kokkuleppel lahendamiseks, kuid kostja ei

tunnistanud hageja nõuet ja pooled ei saavutanud kokkulepet. Kuna kostja rikkus

konkurentsipiirangut, on hagejal õigus nõuda kostjalt töölepingu p 6.5 alusel leppetrahvi 10

000 eurot.

Kostja vastuväited

3. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata või hagi rahuldamise korral

vähendada leppetrahvi mõistliku suuruseni (maksimaalselt 1000 eurot). Menetluskulud palus

kostja jätta hageja kanda või hagi rahuldamise korral poolte kanda vastavalt hagi rahuldamise

ulatusele.

Kostja kinnitas, et pooled sõlmisid 14.06.2021 töölepingu, mille alusel asus kostja hageja

juures tööle. Tööleping lõppes kostja algatusel 31.03.2022.

Kostja vastuväidete kohaselt ei leppinud pooled kokku konkurentsipiirangus. Kostja sai sellest

teada alles pärast töösuhte lõppemist. Tööleping sõlmiti hageja kasutatavatel tüüptingimustel.

Kostja sai hageja teiste töötajatega suheldes teada, et konkurentsikeelu punktid sisalduvad

samasugusena kõigis hageja sõlmitavates töölepingutes. Pooled ei rääkinud konkurentsi-

piiranguga seonduvat läbi. Hageja saatis lepingu teksti kostjale e-posti teel ning palus selle

allkirjastatuna tagastada. Hageja ei pööranud e-kirjas kostja tähelepanu lepingus sisalduvale

konkurentsikeelule. Pooled ei pidanud läbirääkimisi konkurentikeelu kohaldamise osas.

Kostja sai aru, et ta asub hageja juures tööle personalivärbaja ametikohale 1500 euro suuruse

brutopalga eest. Muid kokkuleppeid pooled ei sõlminud ja nende üle läbirääkimisi ei pidanud.

2-23-1619

Töölepingu lõpetamisel tasus hageja kostjale lõpparve ega teinud töölepingu lõpetamise

dokumendile märkusi konkurentsikokkuleppe jätkumise ega sellega seonduva hüvitise kohta.

Hageja kasutatav tüüptingimus, mis näeb ette töötajale konkurentsikeelu rikkumise puhuks

väga ulatusliku leppetrahvi, on tüüptingimusena tühine, sest kahjustab töötaja õigusi ning

peab seetõttu olema läbi räägitud.

Töölepingus ei sisaldu kokkulepet, et tööandja maksab töötajale hüvitist konkurentsipiirangu

järgimise eest pärast töösuhte lõppemist. Lepingus on üksnes kokkuleppe, et kostjale

makstakse töölepingu kehtivuse ajal konkurentsikeelu järgimise eest tasu 500 eurot, mis

sisaldub igakuises töötasus. Kostja ei saanud sellest aru. Konkurentsipiirangu eest tuli tasu

kokku leppida lisaks töötasule. Sellise suurusega hüvitis ei ole mõistlik. Hageja ei ole kostjale

ka igakuist hüvitist maksnud. Esimese makse tegi hageja alles mais 2022 selleks, et enda

põhjendamatut leppetrahvinõuet sisustada.

Kostja töö iseloomust tulenevalt ei olnud konkurentsipiirang põhjendatud. Kostja

tööülesanneteks oli hageja töötajate värbamine ja nendega lepingute sõlmimine. Kostja ei

puutunud kokku hageja klientidega, raamatupidamise andmetega või mistahes ärisaladusega.

Hageja juures töötades ei jõudnud kostjani teavet, mida oleks võimalik kasutada hageja

konkurendi juures töötades.

Maakohtu otsus ja põhjendused

4. Harju Maakohus jättis 23.02.2024 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulude hüvitise 2969,92 eurot koos

kohustusega tasuda sellelt alates otsuse jõustumisest kuni hüvitise tasumiseni seadusjärgses

määras viivist.

4.1. Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud:

-

pooled sõlmisid 11.06.2021 töölepingu, mille alusel asus kostja hageja juurde tööle

personalivärbaja ametikohale;

-

töölepingus sisaldus järgmine konkurentsipiirangu kokkulepe:



töötaja ja tööandja on kokku leppinud, et töötaja kohustub mitte osutama

lepingu kehtivuse ajal ning vähemalt kuus kuud pärast töösuhte lõppemist

tööandjale konkurentsi. Tööandjale konkurentsi osutamiseks loetakse muu

hulgas töötamist tööandja konkurendi juures, tööandja konkurendile teenuste

osutamist füüsilise isikuna või füüsilisest isikust ettevõtjana, tegutsemist

tööandja konkurendi juhtimis- või järelevalveorgani liikmena või tööandja

konkurendi juures majanduslike huvide omamist (sealhulgas aktsiate, osade

või muude väärtpaberite omamist, v.a börsil noteeritud äriühingute aktsiad,

osad või väärtpaberid) või muul viisil tasu eest või tasuta tegutsemist tööandja

faktilise konkurendina või tööandja konkurentide juures või konkurentide

kasuks. Konkurentsipiirang kehtib konkurentsi osutamisele Euroopa Liidu

territooriumil (leping p 6.2);



tööandja konkurentideks on kõik tööandjaga osaliselt või täielikult samal

tegevusalal, st tööjõu vahendamise ja tööjõurendi valdkonnas tegutsevad

äriühingud, füüsilisest isikust ettevõtjad ja muud füüsilised isikud, aga ka

tööandja kliendid ja partnerid. Kui töötajal tekib kahtlus, kas kolmanda isiku

näol on tegemist tööandja konkurendiga, peab ta arvamuse saamiseks

pöörduma tööandja poole (lepingu p 6.3);

2-23-1619



töötaja ei või ilma tööandja eelneva kirjaliku nõusolekuta töötada peale

töölepingu kehtivuse lõppu kuue kuu jooksul tööandja konkurendi juures,

samadel tingimustel, mis on toodud käesoleva töölepingu p-s 6.2. Töölepingu

konkurentsikeelu hoidmise eest saab töötaja 500 eurot kuus bruto alates tööle

asumisest ning see tasu sisaldub p-s 3.2 kokkulepitud töötasus (lepingu p 6.4);



kui töötaja rikub lepingu kehtivuse ajal ning vähemalt kuus kuud pärast

töösuhte lõppemist p-s 6.2 ja 6.4 toodud kohustust, hüvitab töötaja tööandjale

sellise tegevusega tekitatud kahju ning kohustub tasuma leppetrahvi 10 000

euro ulatuses (lepingu p 6.5);

-

hageja saatis 11.06.2021 töölepingu kostjale ja kostja tagastas 13.06.2021

allkirjastatud lepingu hagejale;

-

töölepingu p 3.1 järgi oli kostja töötasuks 1500 eurot kuus (bruto) ning tööandja

tegevusmahtude olulisel suurenemisel võisid pooled leppida kokku pärast katseaja

edukat läbimist töötasu suurenemises kuni 1875 euroni (bruto); töölepingu p 3.1 on

eksitav ning koosmõjus töölepingu p-ga 6.4 oli kostja töötasuks vastavalt 1000 eurot

(1500 eurot – 500 eurot (hüvitis konkurentsipiirangu järgmise eest)) või 1375 eurot

(1875 eurot – 500 eurot (hüvitis konkurentsipiirangu järgmise eest));

-

hageja tegi kostjale ajavahemikul 2021 september kuni 2022 märts väljamakseid

vahemikus ca 1200–1500 eurot;

-

pooled lõpetasid lepingu kokkuleppel alates 31.03.2022.

4.2. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuleb hagi jätta rahuldamata, sest töölepingus

sisalduv leppetrahvikokkulepe on tüüptingimusena tühine.

Töölepingu p-d 6.2–6.5, mis sisaldavad konkurentsipiirangu kokkulepet ja leppetrahvi, on

tüüptingimused VÕS § 35 lg 1 mõttes, ning on saanud töölepingu osaks VÕS § 37 lg 1

tähenduses. Kogu töölepingu (sh konkurentsipiirangu kokkuleppe ja leppetrahvi punktide)

ülesehitus näitab, et pooled ei sõlminud lepingut läbirääkimiste tulemusena, vaid tegemist on

hageja poolt eelnevalt korduvaks kasutamiseks väljatöötatud lepingu vormiga. Hageja

selgitas, et ta edastas töölepingu tutvumiseks kostjale ja kahe päeva pärast tagastas kostja

allkirjastatud lepingu. Hageja väidet kinnitab poolte kirjavahetus. Hageja ei ole tõendanud, et

ta oleks kostjaga konkurentsipiirangu kokkulepet eraldi läbi rääkinud. Hageja väide, et kostjal

oli võimalus soovi korral hagejale täiendavaid küsimusi esitada, ei asenda tööandja kohustust

töötajale kõiki töölepingu tingimusi selgitada ja töötajaga töölepingus välja toodud

tingimused läbi rääkida. Mainitud tööandja kohustus on eriti oluline konkurentsipiirangu

kokkuleppe osas, kuna selle kohaldamine piirab ulatuslikult töötaja õigust vabalt sissetulekut

teenida. Selline piirang võib kehtida nii töölepingu kehtivuse ajal (nt juhul, kui põhitöökoha

kõrvalt sooviks töötaja täiendavat sissetulekut teenida), kui ka pärast lepingu lõppemist.

Viimasel korral võib piirang töötaja jaoks eriti koormav olla, kuna tal võib teatud aja jooksul

olla keelatud töötada erialal, mis oli seni temale põhisissetuleku taganud. Kohtu ette toodud

asjaoludest ei nähtu, et kostjal oleks olnud võimalus konkurentsipiirangu kokkuleppe sisu (sh

leppetrahvi osas) mõjutada.

Leppetrahvikokkulepe on tüüptingimusena VÕS § 35 lg 5 alusel koosmõjus VÕS § 42 lg-ga 1

ja lg 3 p-ga 5 tühine, sest töötaja, keda saab pidada VÕS § 42 lg 3 tähenduses tarbijaks, peab

maksma ebamõistlikult suurt leppetrahvi. Töölepingu p 6.5 järgi hüvitab töötaja

konkurentsipiirangu rikkumise tõttu tööandjale tekitatud kahju ning kohustub tasuma

leppetrahvi 10 000 eurot. Töölepingus on pooled selgelt eristanud töötaja kohustust hüvitada

tööandjale konkurentsipiirangu rikkumisega tekitatud kahju ning maksta piirangu rikkumise

korral leppetrahvi. Seega leppisid pooled kokku leppetrahvis kui survevahendis, mis pidi

2-23-1619

töötajat panema konkurentsipiirangu kokkulepet pärast töösuhte lõppemist täitma. Leppetrahv

10 000 eurot, mis ületab hageja igakuist töötasu enam kui kümme korda (eeldusel, et hageja

töötasu on 1000 eurot (bruto)) või enam kui ca seitse korda (eeldusel, et hageja töötasu on

1375 eurot (bruto)), on surveabinõuna ebamõistlikult suur.

4.3. Lisaks ei ole konkurentsipiirangu kokkulepe TLS § 24 lg 1 p 3 ja lg 3 järgi kehtiv, sest

töölepingus puudub kokkulepe, mille järgi maksab tööandja hüvitist ka pärast töölepingu

lõppemist. Töölepingu p-dest 6.4, 6.2 ja 3 koosmõjus järeldub hüvitise tasumise kokkulepe

lepingu kehtivuse ajal. Ka juhul, kui pooled oleksid leppinud kokku pärast töölepingu

lõppemist makstavas hüvitises, ei oleks kostja töötasu suurust (1000 eurot (bruto) või 1375

eurot (bruto)) arvestades 500 euro (bruto) suurune hüvitis (ca 50% töötasust) olnud mõistlik

TLS § 24 lg 3 tähenduses. Konkurentsipiirang pärast töösuhte lõppemist võib oluliselt riivata

töötaja õigust valida uus töökoht. Töötajal võib teatud perioodi jooksul olla keelatud töötada

erialal, mis oli temale seni sissetuleku taganud ning millel töötamiseks on inimesel juba

omandatud oskused ja kogemus. Konkurentsipiirangu eesmärgiks ei tohiks olla põhjustada

sellist olukorda, kus töötaja peaks töölepingu lõpetamise järel asuma erialale, kus ta ei ole

varem töötanud. Seega võib konkurentsipiirangu rakendamine olla töötaja jaoks koormav.

Konkurentsipiirangu eest makstav hüvitis peaks olema võrreldav isiku töötasuga tööandja

juures, kellele ei tohi töötaja töösuhte lõppemise järel konkurentsi osutada. Sellisel juhul oleks

töötajale tagatud ka konkurentsipiirangu kehtivuse ajal varasemaga võrreldav sissetulek, mis

tasakaalustaks konkurentsipiirangust tulenevat töötaja õiguse riivet vabalt töökoht valida.

Hüvitis peab kompenseerima töötaja töökoha valiku piirangust tingitud sissetuleku

vähenemise. Vähenenud sissetulek on eelduslikult töötasu, mida töötaja kuni töölepingu

lõpetamiseni sai. Hüvitise ebamõistlikkust kinnitab ka see, et hüvitise suurus oli väiksem kui

töötasu alammäär 2022. aastal (654 eurot).

4.4. Arvestades seda, et hageja nõuab kostjalt leppetrahvi, mitte kahjuhüvitist, ei saa kohus

vastavalt hageja taotlusele mõista kostjalt hageja kasuks VÕS § 127 lg 6 järgi välja mõistlikku

hüvitist kohtu äranägemisel.

4.5. Hagi rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kostja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud on

2969,92 eurot, mis tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista. Kostja lepingulise esindaja

põhjendatud ajakulu TVK-s ja maakohtus oli 14,9 tundi. Kostjat esindanud vandeadvokaadi

tunnihind 192 eurot ja 195,2 eurot (koos käibemaksuga) ei ületa keskmist sarnase

õigusteenuse eest makstavat tasu. Kostjal tuleb TsMS § 177 lg 4 järgi maksta menetluskulude

hüvitiselt seadusjärgses määras viivist.

Apellatsioonkaebus

5. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uue

otsuse, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda koos kohustusega tasuda

menetluskulude hüvitiselt seadusjärgses määras viivist.

5.1. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt asus maakohus pelgalt töölepingu ülesehituse

põhjal ekslikult seisukohale, et tegemist oli tüüptingimustega.

5.2. Seda järeldades rikkus maakohus eelmenetluse ülesandeid, sest jättis pooltega arutamata

ja välja selgitamata töölepingu sõlmimise asjaolud ning selgitamata tõendamiskoormise

jaotuse, sh kummagi poole tõendatavad asjaolud. Kostja ei ole toonud esile ega tõendanud

asjaolusid, mis kinnitaksid, et tegemist oli tüüptingimustega. Pooled rääkisid kõikides

2-23-1619

lepingutingimustes lepingu sõlmimisele eelnenud tööintervjuul läbi. Hageja soovib tõendada

kostjaga töölepingu sõlmimisele eelnenud asjaolusid tunnistaja P.O ütlustega. P.O osales

tööintervjuul ning saab anda ütlusi läbirääkimiste sisu kohta.

Maakohus jättis hindamata poolte töölepingu sõlmimist puudutava e-kirjavahetuse sisu („kui

kõik sobib, palun saatke enda allkirjaga tagasi“), mille kohaselt andis hageja kostjale ka pärast

tööintervjuud täiendava võimaluse lepingu tingimusi muuta ja palus lepingu allkirjastada vaid

juhul, kui kõik tingimused sobivad, st kostjal oli mõistlik võimalus lepingutingimusi muuta.

Arvestades seda, et kostja asus hageja juures personalivärbajana tööle, pidi kostja oma

võimeid ja omadusi arvestades töölepingu tingimustest aru saama.

5.3. Maakohus asus vääralt ja vastuolus kohtupraktikaga seisukohale, et leppetrahvi suurus on

ebamõistlikult suur. Leppetrahv on kõiki asjaolusid ja piirangu rikkumisest tingitud kahju

ulatust arvestades mõistliku suurusega.

5.4. Juhul, kui maakohus pidas leppetrahvi ebamõistlikult suureks, tulnuks maakohtul seda

vähendada, mitte jätta hagi kogu ulatuses rahuldamata. Kostja esitas leppetrahvi vähendamise

taotluse ja pidas mõistlikuks leppetrahvi suuruseks 1000 eurot.

Vastustaja seisukoht

6. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

7. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel rahuldamata

ja maakohtu otsus muutmata, sest apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kahelda maakohtu

otsuse seaduslikkuses ja põhjendatuses. Ringkonnakohus nõustub TsMS § 654 lg 6 kohaselt

maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele

märgib ringkonnakohus täiendavalt järgmist.

8. Maakohus jättis õigesti hagi rahuldamata, sest töölepingu p 6.5, mis nägi ette leppetrahvi

maksmise kohustuse, oli tüüptingimusena VÕS § 35 lg 5 alusel koosmõjus VÕS § 42 lg-ga 1

ja lg 3 p-ga 5 tühine.

8.1. Maakohus järeldas töölepingu teksti hinnates õigesti, et tegemist oli VÕS § 35 lg 1

tähenduses tüüptingimustel sõlmitud konkurentsipiirangu ja leppetrahvi kokkuleppega.

8.1.1. See osa töölepingust vastas väliste tunnuste poolest hageja poolt välja töötatud ja

kasutatavatele tingimustele. Hageja ei ole ka eitanud, et tema koostas töölepingu teksti.

8.1.2. Õige on ka see, et hageja ei ole tõendanud, et vaidlusalused lepingutingimused olid

poolte vahel läbi räägitud. Seejuures ei ole põhjendatud hageja etteheited maakohtule seoses

eelmenetluse ülesannete ja selgitamiskohustuse täitmata jätmisega.

Kostja esitas juba TVK-le esitatud vastuses vastuväite, et hageja kasutatud tüüptingimus on

ebaseaduslik, ning põhistas, et talle teadaolevalt kasutab hageja samasisulist tüüpteksti kõigi

töötajate puhul sõltumata ametikohast (dtl 58–59), ning lisas TVK istungil, et selline

kokkulepe peab olema eelnevalt läbi räägitud (dtl 126). Hageja ei väitnud kostja vastuväidete

2-23-1619

kohta seisukohta esitades, et tegemist ei olnud tüüptingimustega, kuid märkis, et kostjal oli

võimalik esitada enne töölepingu allkirjastamist täpsustavaid küsimusi, kuid ta ei teinud seda

(dtl 61–62 ja 104–106). Kohtule esitatud hagiavalduse p 11 alapunktis (iv) märkis hageja

kokkuvõtlikult kostja TVK-s esitatud vastuväiteks mh „hageja tüüptingimustel töölepingusse

lisatud konkurentsipiirangu kokkulepe on tühine ning pooled ei ole neid tingimusi kunagi läbi

rääkinud“ (dtl 4), kuid ei väitnud, et tegemist ei olnud tüüptingimusega. Hageja väitis alles

25.05.2023 menetlusdokumendis, et tegemist ei ole tüüptingimustel sõlmitud kokkuleppega,

ning leidis, et kostja ei ole toonud esile ega tõendanud asjaolusid, mille alusel saaks tingimusi

pidada tüüptingimusteks. Mh märkis hageja, et ei ole eluliselt usutav, et pooled ei räägi enne

töölepingu sõlmimist tingimusi läbi, ning et kostja väited teiste töötajatega sõlmitud lepingute

kohta ei ole usutavad, sest hageja sõlmitud töölepingud on konfidentsiaalsed (dtl 172–173).

Seejärel tõi kostja 12.02.2024 menetlusdokumendis esile, et hageja ei ole esitanud tõendeid

selle kohta, et pooled oleksid tingimusi läbi rääkinud, ning vastavat asjaolu peab tõendama

tööandja, vastasel juhul eeldatakse, et tingimusi läbi ei räägitud (dtl 191).

Iseenesest on õige hageja väide, et maakohus ei ole pooltega tõendamiskoormist arutanud.

Samas, ei saa kohus selgitamiskohustust täites teha menetlusosalisele ettepanekut tuua esile

täiendavaid asjaolusid, millega põhistada, et tegemist ei olnud tüüptingimusega. Kohus

menetleb hagi TsMS § 5 lg 1 järgi poolte esitatud asjaolude alusel ning pooltel on TsMS § 5

lg 2 järgi võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata

või sellele vastu vaielda, seejuures määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude

põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

Siinses vaidluses tõi hageja maakohtus esile ja tõendas, et ta saatis töölepingu kostjale

allkirjastamiseks ja kostjal oli võimalik esitada vajadusel selle kohta küsimusi, kuid hageja ei

väitnud, et pooled pidasid sisuliselt läbirääkimisi, sh rääkisid konkurentsipiirangu ja selle

rikkumise tingimused enne lepingu allkirjastamist läbi ning kostja nõustus nendega. Sellised

väited esitas hageja alles apellatsioonkaebuses. Sellest tulenevalt ei olnud ka maakohtul

vajadust selgitada hagejale läbirääkimiste pidamist puudutavate asjaolude tõendamise

kohustust. Arvestades kostja esitatud vastuväiteid, pidi hagejale olema arusaadav, et tal tuleb

kostja vastuväite kummutamiseks esile tuua asjaolud, millest saab järeldada, et pooled pidasid

läbirääkimisi, ning kuna hagejat esindas TVK ja maakohtu menetluses advokaat, pidi talle

olema arusaadav, et esile toodud asjaolusid tuleb TsMS § 230 lg 1 järgi tal ka tõendada,

pidades mh silmas, et VÕS § 35 lg 2 järgi eeldatakse, et tüüptingimust ei olnud eraldi läbi

räägitud.

Eeltoodut arvestades ei rikkunud maakohus eelmenetlust läbi viies selgitamiskohustust,

mistõttu ei ole ringkonnakohtul TsMS § 652 lg 1 p 2 järgi alust arvestada hageja

apellatsioonimenetluses esitatud uusi faktilisi asjaolusid ega võtta TsMS § 652 lg 3 p 2 alusel

vastu neid kinnitavaid uusi tõendeid. Neil kaalutlustel jättis ringkonnakohus ka 08.04.2025

toimunud kohtuistungil hageja uute tõendite kogumise taotluse rahuldamata.

8.1.3. Hageja õigeaegselt esitatud asjaolude ja neid kinnitavate e-kirjade alusel asus maakohus

põhjendatult seisukohale, et neist ei saa järeldada läbirääkimisi.

Hageja väitis maakohtus üksnes seda, et ta saatis kostjale töölepingu e-kirjaga ning kostjal oli

võimalus selle sisuga tutvuda ning kostja nõustus töölepinguga, kui selle allkirjastas. Hageja

esindaja 11.06.2021 e-kirjast nähtub, et hageja palus saata allkirjastatud lepingu tagasi, kui

kõik sobib (dtl 81, pooled nõustusid ringkonnakohtu istungil ilma tõlketa tõendi

arvestamisega). Hageja lepingulise esindaja istungil antud selgituse kohaselt anti kostjale

sellega võimalus lepinguga tutvuda ja see tagasi saata alles siis, kui kõik sobib. Sellest ei saa

2-23-1619

aga järeldada, et pooled pidasid vaidlusaluste lepingutingimuste üle läbirääkimisi. Mh ei

nähtu e-kirjast sedagi, et hageja oleks osutanud sellele, et lepingus sisaldub

konkurentsipiirang ja selle rikkumise puhuks ettenähtud leppetrahvi kokkulepe. E-kirjas viitab

hageja üksnes töölepingule ja materiaalse vastutuse kokkuleppele. E-kirjas ei viita miski

sellele, et pooled oleksid eelnevalt konkurentsipiiranguga seonduvat arutanud või et hageja

oleks vähemalt palunud kostjal kaaluda, kas sellisel kujul konkurentsipiirang on talle sobiv.

Seega ei saa pelgalt sellest kirjavahetusest järeldada, et pooled arutasid vaidlusaluseid

lepingutingimusi ning need olid enne kostja poolt allkirjastamist läbi räägitud.

Kuigi hageja väitel oli kostjal võimalik küsida hagejalt täiendavaid küsimusi, ei saa sellisel

viisil saadetud töölepingust ja e-kirjast järeldada ka seda, et kostjal oli võimalik vaidlusaluseid

tingimusi sisuliselt mõjutada. Mh ei nähtu e-kirja tekstist, et hageja oleks olnud avatud

läbirääkimistele. E-kirja kohaselt palus hageja töölepingu allkirjastatult tagastada, kui kõik

sobib, kuid ei viidanud sellele, et juhul, kui miski ei sobi kostjale, on ta valmis tingimusi

arutama ja muutma. Asjaolu, et kostja asus hageja juures tööle personalivärbajana, ei tähenda

seda, et kostjal oli hagejaga töölepingu tingimuste läbirääkimisel tugevam positsioon kui

keskmisel töötajal ning see, et kostja pidi hageja hinnangul tema võimeid ja omadusi

arvestades töölepingu tingimusi mõistma, ei tähenda seda, et kostjal oli võimalik hageja

koostatud töölepingus sisalduvaid vaidlusaluseid tingimusi sisuliselt mõjutada.

8.2. Õige on ka maakohtu järeldus, et töölepingu p-s 6.5 sisalduv konkurentsipiirangu

rikkumise puhuks ettenähtud leppetrahv on kostjat ebamõistlikult kahjustav, sest see on VÕS

§ 42 lg 1 ja VÕS § 42 lg 3 p 5 tähenduses kõiki asjaolusid arvestades ebamõistlikult suur.

Töölepingu p 6.5 nägi ette, et kui töötaja rikub lepingu kehtivuse ajal ning vähemalt kuus

kuud pärast töösuhte lõppemist konkurentsipiirangut, hüvitab töötaja tööandjale sellise

tegevusega tekitatud kahju ning kohustub tasuma leppetrahvi 10 000 euro ulatuses.

Leppetrahv on VÕS § 158 lg 1 järgi lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole

kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Leppetrahvi

peamiseks eesmärgiks on võimaliku kahju hüvitamine lihtsustatud korras, seejuures tuleneb

nii VÕS § 161 lg-st 2 kui ka TLS § 26 lg-st 2, et kahju hüvitamist saab nõuda üksnes osas,

mida leppetrahv ei katnud. Teisalt võib leppetrahv olla kokku lepitud ka kohustuse täitmise

tagamiseks, st tegemist võib olla kohustuse täitmise sunnivahendiga, mis teenib

survefunktsiooni ja on suunatud rikkumise ärahoidmisele. Seejuures ei pea leppetrahv

tingimata otseselt seonduma tekkinud kahju või selle suurusega (vt ka VÕS I komm (2016), §

158, p 4.1.1–4.1.2, § 161, p 4.1).

Siinsel juhul tulenes töölepingu p-st 6.5 üheselt, et töötaja pidi hüvitama tööandjale

rikkumisega tekitatud kahju ja maksma leppetrahvi. Viidatud punkti sõnastusest ei tulene, et

leppetrahvi eesmärgiks oli kokkuleppeliselt miinimumkahju hüvitamine, ega see, et

konkurentsipiirangu rikkumisega tekitatud kahju oleks leppetrahviga hõlmatud. Seega ei

saaks hageja ja kostjaga sarnane mõistlik tööandja või töötaja mõista töölepingu p 6.5

selliselt, et leppetrahvi eesmärgiks oli hüvitada tööandjale rikkumisega põhjustatud kahju,

ning osas, milles leppetrahv seda ei kata, on tööandjal õigus nõuda täiendavalt kahju

hüvitamist. Kuigi hageja tõi esile, et leppetrahvi eesmärgiks oli kahju hüvitamine, ei ole

hageja toonud esile asjaolusid, millest seda järeldada saaks. Seega leidis maakohus õigesti, et

töölepingu p-s 6.5 kokkulepitud leppetrahvil sai olla üksnes survefunktsioon, mille

eesmärgiks on tagada konkurentsipiirangu järgimine ja rikkumise ärahoidmine. Sellest

tulenevalt ei ole tähtsust hageja väidetel, et arvestades rikkumisega põhjustatava kahju suurust

2-23-1619

oli leppetrahv mõistlik. Seejuures ei ole hageja oma väiteid lepingu sõlmimise ajal ettenähtava

kahju suuruse kohta ka täpsustanud ega tõendanud.

Arvestades seda, et pooled leppisid töölepingus kokku selles, et kostja asub hageja juures

personalivärbajana tööle töötasuga 1500 eurot kuus (bruto) ning tööandja tegevusmahtude

olulisel suurenemisel võisid pooled leppida kokku pärast katseaja edukat läbimist töötasu

suurenemises kuni 1875 euroni (bruto), kuid koosmõjus konkurentsipiirangu tasumise eest

ettenähtud hüvitisega 500 eurot (bruto) oli kostja töötasuks vastavalt 1000 eurot (bruto) või

1375 eurot (bruto), oli konkurentsipiirangu rikkumisel rakendatav leppetrahv 10 000 eurot

kostja töötasu ja konkurentsipiirangu talumise tasu suurust arvestades ebaproportsionaalselt

suur ning kostjat ebamõistlikult koormav. Sisuliselt nägi töölepingu p 6.5 ette selle, et töötaja

peab konkurentsipiirangu mistahes rikkumise korral maksma tööandjale leppetrahvi ligi

töötaja aastase algselt kokkulepitud netotöötasu ulatuses või ligi aasta ja kaheksa kuu eest

makstava hüvitise ulatuses. Selliselt on aga töötaja ja tööandja kohustused selgelt töötaja

kahjuks tasakaalust väljas ning konkurentsipiirangu täitmise tagamiseks ettenähtud leppetrahv

ebamõistlikult suur.

8.3. Olukorras, kus töölepingus sisalduv leppetrahvikokkulepe oli tühine, ei olnud maakohtul

õigust ega võimalust leppetrahvi VÕS § 162 lg 1 alusel vähendada. Kohus saab VÕS § 162 lg

1 alusel vähendada leppetrahvi mõistliku suuruseni vaid siis, kui leppetrahvi kokkulepe

kehtib. Kui leppetrahvi kokkulepe on tühine, ei ole sellel tsiviilseadustiku üldosa seaduse

(TsÜS) § 84 lg 1 esimese lause järgi algusest peale õiguslikke tagajärgi. Sellises olukorras ei

ole hagejal õigust nõuda VÕS § 108 lg 1 alusel töölepingu p-s 6.5 ettenähtud leppetrahvi

maksmise kohustuse täitmist ning kohtul ei ole võimalik leppetrahvi vähendada.

9. Ülaltoodud põhjendusi arvestades jätab kolleegium hageja apellatsioonkaebuse

rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Menetlusökonoomia kaalutlustel ei käsitle

kolleegium hageja apellatsioonkaebust lahendades kostja menetluses esitatud muid

vastuväiteid, mis võivad samuti anda alust jätta hagi rahuldamata.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

10. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata, jäävad

apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda ning ringkonnakohtul ei

ole alust muuta menetluskulude jaotust. Menetluskulude kindlaksmääramise kohta ei ole

apellant vastuväiteid esitanud.

11. Ringkonnakohus määrab apellatsioonimenetluse menetluskulude jaotuse alusel TsMS §

174 lg-te 1 ja 3 ning TsMS § 175 lg 1 järgi vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks

hüvitatavate menetluskulude suuruse.

Kostja esitatud menetluskulude nimekirja järgi on tema apellatsioonimenetlusega seotud

menetluskuludeks lepingulise esindaja kulud 2127,68 eurot (sh käibemaks). Nimekirjade

kohaselt kulus kostja lepingulisel esindajal apellatsioonimenetluse toimingutele kokku 10,9

tundi, sh 0,5 tundi hageja 06.03.2024 kompromissiettepanekule vastamiseks, 7,2 tundi

apellatsioonkaebusele vastuse koostamiseks, 2,7 tundi istungiks valmistumiseks ja istungil

osalemiseks ning 0,5 tundi menetluskulude nimekirja koostamiseks.

Kuna toimiku materjalidest ei nähtu, et hageja oleks teinud kostjale 06.03.2024

kompromissiettepaneku ja kostja oleks sellele vastanud, ei loe ringkonnakohus seda toimingut

siinse menetluse raames vajalikuks. Ülejäänud osas on kolleegiumi hinnangul kostja

2-23-1619

lepingulise esindaja tehtud toimingud ja toimingutele kulunud aeg olnud maakohtu otsuse,

apellatsioonkaebuse ja vastuse sisu ja mahtu, samuti ringkonnakohtu istungi kestust

arvestades põhjendatud ja vajalik. Seega on toimingutele kulunud põhjendatud ajakulu 10,4

tundi.

Menetluskulude nimekirja järgi on kostja esindaja tunnitasu 195,2 eurot (sh käibemaks), mis

ei ületa oluliselt vandeadvokaadi keskmist tasumäära sarnase keerukusega vaidluste puhul.

Kostja kinnitas TsMS § 174 lg 10 tähenduses, et ta ei saa käibemaksu tagasi arvestada, sest ta

ei ole käibemaksukohustuslane, mistõttu tuleb menetluskulud hüvitada koos käibemaksuga.

Seega on kostja apellatsiooniastme vajalikud ja põhjendatud kulud esindajale kokku 2030,08

eurot (10,4 tundi × 195,2 eurot/tund = 2030,08 eurot), mis tuleb hagejalt kostja kasuks välja

mõista. Vastavalt kostja taotlusele tuleb hagejal TsMS § 177 lg 4 järgi tasuda hüvitamisele

kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi

jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras viivist.

Menetluskulude jaotust ja hüvitatavate menetluskulude suurust saab TsMS § 178 lg 1 järgi

vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega jaotus ja menetluskulude

rahaline suurus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib TsMS § 178

lg 2 järgi edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma

kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)