3-25-996/5 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

X.X. HALDUSKOHUS

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-25-996

Määruse kuupäev

24. aprill 2025

Kohtunik

Maria Lõbus

Kohtuasi

X.X. kaebus Viru Vangla kohustamiseks parandada vangiregistris

ebaõiged andmed ja Viru Vangla 9. aprilli 2025. a vaideotsuse nr 1-

8/3-25/45-2 tühistamiseks

RESOLUTSIOON

1. Tagastada X.X. kaebus.

2. Võtta asja materjalide juurde

X.X.

vanglasisese

vabakasutuskonto väljavõte ajavahemiku 10. detsember

2024 kuni 9. aprill 2025 kohta.

3. Vabastada X.X. esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel

riigilõivu tasumise kohustusest.

4. Jätta X.X. esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.

5. Asendada määruse avaldamisel kaebaja nimi tähemärgiga.

Edasikaebamise kord

Määruse resolutsiooni punktide 1 ja 4 peale võib esitada

määruskaebuse X.X. Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates.

Muud selgitused

Määrus toimetatakse kätte kaebajale.

Määrus edastatakse

teadmiseks ka Viru Vanglale.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vanglas kinni peetav X.X. (kaebaja) esitas 28. jaanuaril 2025 Viru Vanglale taotluse,

milles palub Viru Vangla 28. jaanuari 2025. a vastuse nr 2-2/3-25/875-1 punktile 2 viidates

eemaldada vangiregistrist ebaõige ja kompromiteeriv teave, et ta kujutab endast ohtu

ametnikele.

Viru Vangla 28. jaanuari 2025. a vastuse nr 2-2/3-25/875-1 kohaselt teostas vangla kaebaja

karistusandmete osas kontrolli ja viis vangiregistris sisse järgmised muudatused:

1) Tallinna Linnakohtu 2. märtsi 2001. a otsusega nr 1/2-2495/2000 õigeks mõistetud

kriminaalkoodeksi (KrK) § 139 lõike 3 punkti 1 osas, s.o salajane vargus suures

ulatuses süüdistuses süütõendite puudumise tõttu.

2) Harju Maakohtu 11. novembri 2002. a otsusega nr 1/1-411/02 süüdi mõistetud KrK §

195 lõike 2 osas, s. o vastuhakk avalikku korda kaitsvale üldsuse esindajale või teisele

isikule, kes tõkestab huligaanset tegevust.

3-25-996

2. Viru Vangla jättis 4. märtsi 2025. a vastusega nr 6-7/3-25/327-2 kaebaja taotluse

rahuldamata. Vangla selgitas, et 28. jaanuari 2025. a vastuskirjas nr 2-2/3-25/875-1 välja

toodud muudatused on vangiregistrisse sisse viidud. Harju Maakohtu 11. novembri 2002. a

otsusest nr 1/1-411/02 nähtub, et kaebaja on süüdi mõistetud KrK § 195 lõike 2 osas, s.o

vastuhakk avalikku korda kaitsvale üldsuse esindajale või teisele isikule, kes tõkestab

huligaanset tegevust. Kõnealusel juhul oli tegemist turvafirma töötajaga, kelle pädevusse

kuulub teatud juhtudel ka avaliku korra kaitse (Riigikohtu 17. septembri 2009. a otsus asjas nr

3-1-1-69-09); tegemist oli ametnikuga, kes kaitses avalikku korda ja tõkestas huligaanset

tegevust. Lisaks selgitas vangla, et vangiregistrisse kantavate karistusandmete aluseks on

kohtuotsus, mitte vastuskirjad.

3. Kaebaja esitas 9. märtsil 2025 vanglale eelnimetatud vastuse peale vaide, milles viitab

Riigikohtu seisukohale 17. septembri 2009. a lahendis ja leiab, et vangla ametnik on valesti

kohaldanud materiaalõigust, sisestanud vangiregistrisse andmeid, mida tema suhtes tehtud

kohtuotsus ei sisaldanud, ning keeldub nende kustutamisest. Vangiregistrisse tehtud kanne,

nagu oleks ta ametnikele ohtlik, on ebaõige ja 4. märtsi 2025. a vastus nr 6-7/3-25/327-2

põhjendamatu ning rikub kaebaja õigusi ja vabadusi. Kaebaja taotleb vangla vastuse

tühistamist ning vangiregistrist ebaõige ja kompromiteeriva teabe, et ta kujutab endast ohtu

ametnikele, eemaldamist.

4. Viru Vangla lahendas 9. aprilli 2025. a otsusega nr 1-8/3-25/45-2 kaebaja vaide, jättes selle

rahuldamata haldusmenetluse seaduse (HMS) § 72 lõike 1 punkti 3 alusel.

5. Kaebaja esitas 10. aprillil 2025 X.X. Halduskohtule kaebuse, milles palub tühistada Viru

Vangla 9. aprilli 2025. a vaideotsus nr 1-8/3-25/45-2 ning teha vanglale ettekirjutus kustutada

vangiregistrist ebaõiged ja kaebajat kompromiteerivad andmed, mille kohaselt kaebaja

kujutab endast ohtu ametnikele. Kaebuse kohaselt olid Viru Vangla registris järgmised

ebaõiged ja kaebajat kompromiteerivad andmed: 1) asjaolu, et kaebaja on kriminaalasjas

karistatud suures ulatuses salajases varguses; 2) asjaolu, et kaebaja on kriminaalasjas

karistatud huligaansuse eest, mis sisaldas vastuhakku võimuesindajale; 3) asjaolu, et kaebaja

viibib vangistuses teist korda. Kaebaja leiab, et ebaõigete andmete kasutamine rikub tema

subjektiivseid õigusi, nt riskide hindamisel ja kajastamisel, iseloomustuses maakohtule, rikub

süütuse presumptsiooni, õigust heale haldusele jne.

Kaebaja taotleb kaebuses kohaldada ka esialgset õiguskaitset ja sulgeda isikuandmed, mille

õigsus on vaidlustatud, kuni andmete õigsus on kindlaks tehtud. Vangiregistrisse tehtud

kanne, et kaebaja on ametnikele ohtlik, on ebaõige. Kaebaja soovib piirata ebaõigete andmete

töötlemist kohtuliku uurimise ajaks. Kaebaja hinnangul suurendab ebaõige teave kunstlikult

tema riskihindamist.

Kaebuses on esitatud taotlus riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks.

6. Viru Vangla esitas 16. aprillil 2025 vastusena kohtunõudele Harju Maakohtu 11. novembri

2002. a otsuse kriminaalasjas nr 1/1-411/02. Vangla on seisukohal, et kaebaja esialgse

õiguskaitse taotlus on lubatav, kuid vangla ei pea kaebust perspektiivikaks ega näe, et esialgse

õiguskaitse kohaldamata jätmisega kaasneks kaebajale raske tagajärg. Vangla palub jätta

kaebaja esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.

Vangla selgitab, et kohtuotsus nr 1/1-411/02 jõustus 22. novembril 2002. Kohtuotsuses

kaebaja poolt toimepandud teo kirjeldusest nähtub, et isik ründas turvameest ja tema tegu on

3-25-996

kvalifitseeritud KrK § 195 lõike 2 järgi, mis muuhulgas sätestab kuritahtliku huligaansusena

vastu hakkamise võimuesindajale või avalikku korda kaitsvale üldsuse esindajale.

Vangistusseaduse (VangS) § 53 lõige 1 punkt 7 kohustab vanglat kandma kinnipeetava kohta

jõustunud kohtuotsuste andmed vangiregistrisse ja arvestama nendega. Samuti tuleneb

justiitsministri 14. mai 2008. a määruse nr 21 „Kinnipeetava individuaalse täitmiskava

koostamise ja rakendamise juhend“ § 3 lõige 4 punktidest 1, 9, 10 vanglale kohustus hinnata

kriminogeenseid riske, mis soodustavad uue kuriteo toimepanemist või mis viitavad sellele, et

isik võib endale ja teistele ohtlik olla, ning analüüsib riskihinnangus kinnipeetava

kuritegelikku käitumist, hoiakuid ja ohtlikkust. Sätestatu kohustab vanglat kõige muu hulgas

arvestama ka Harju Maakohtu 11. novembri 2002. a kohtuotsusega asjas nr 1/1-411/02.

KOHTU SEISUKOHT

7. Kohus otsustab esmalt kaebuse tagastamise (I) ning lahendab seejärel kaebaja esialgse

õiguskaitse taotluse (II).

I

8. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 120 lõike 1 punktide 1 ja 8 kohaselt selgitab

kaebuse saanud alluvusjärgne kohus asjas välja vaidluse eseme ning kontrollib, ega ei esine

alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. Vastavalt HKMS § 2 lõikele 4 tõlgendab

kohus menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest.

9. Kaebaja on kohtule esitanud kaebuse Viru Vangla kohustamiseks parandada vangiregistris

ebaõiged andmed ja tühistada Viru Vangla 9. aprilli 2025. a vaideotsus nr 1-8/3-25/45-2.

Kaebaja ei ole nõus vangla hinnanguga, et ta on ohtlik ametnikele, kuna teda ei ole mõistetud

süüdi vastuhakus võimuesindaja vastu. Vangla hinnang tuleneb Harju Maakohtu 11. novembri

2002. a otsusest kriminaalasjas nr 1/1-411/02, mida vangla tõlgendab kaebaja sõnul valesti.

Ülejäänud kaebuse faktilise põhjenduse punktides 1 ja 3 välja toodud asjaoludes kohtu

arusaamisel vaidlus puudub, kuna vangla on kaebaja soovitud parandused teinud. Kaebuses

on märgitud, et vangla tegi vangiregistris paranduse kaebaja vanglas viibimise osas (esimest

korda) 21. juuni 2024. a vaideotsusest nr 6-12/24/102-2 nähtuvalt. Samuti puudub vaidlus, et

kaebaja mõisteti Tallinna Linnakohtu 2. märtsi 2001. a otsusega nr 1/2-2495/2000 õigeks

süüdistuses salajane vargus suures ulatuses süütõendite puudumise tõttu. Kohus mõistab

seetõttu, et kaebaja nõuab käesolevas asjas esitatud kaebusega vangiregistrisse kantud

andmete, mis puudutavad talle antud hinnangut, s.o ametnikele ohtlik, parandamist ja ta on

esitanud kohtule oma õiguste kaitseks kohustamiskaebuse vastavalt HKMS § 37 lõike 2

punktile 2. Kaebaja soovib lisaks vaidlustada ka Viru Vangla 9. aprilli 2025. a vaideotsust nr

1-8/3-25/45-2, millega jäeti rahuldamata tema vaie nr 1-8/3-25/45-1. HKMS § 45 lõikest 4

tulenevalt on lubatav vaidlustada vaideotsust koos vaide esemeks olnud toimingu

vaidlustamisega.

10. Kohus leiab, et X.X. kohustamiskaebus tuleb tagastada HKMS § 121 lõike 2 punkti 21

alusel, mis näeb ette, et kohus võib tagastada kaebuse, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on

väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Kohtu

hinnangul on nimetatud sättes toodud eeldused praegusel juhul täidetud.

10.1.

Vaidlust ei ole selles, et kaebaja mõisteti Harju Maakohtu 11. novembri 2002. a

otsusega kriminaalasjas nr 1/1-411/02 süüdi KrK § 195 lõike 2 järgi. Kohtule on esitatud

3-25-996

koopia nimetatud otsusest, milles on kirjeldatud kaebaja toime pandud süütegu. Süüdistus

esitati nimelt selles, et kaebaja koos kahe teise süüdimõistetud isikuga käitusid 9. juunil 2001

kella 3 ajal Loksal AS-i Flatol bensiinitankla juures väljakutsuvalt, tungisid üheskoos kallale

AS ESS Lääne-Virumaa turvamehele ja vaatamata hoiatuslasule püstolist Taurus jätkasid

kannatanu peksmist käte ja jalgadega pea ja keha piirkonda, võtsid kannatanult ära

mobiiltelefoni, millelt murdsid ära antenni, ja rahakoti ning raadiojaama Motorola, millised

viskasid eemale. Kaebaja tunnistas end kriminaalasjas süüdi ja talle mõisteti karistus

kooskõlas lihtmenetluse kokkuleppega. Eelnevale tuginedes, tuleb Harju Maakohtu 11.

novembri 2002. a otsuse resolutsioonist ja kohtu seisukohast nii kaebajal kui vanglal kinni

pidada. Vangla on õigesti märkinud 4. märtsi 2025. a vastuses, et vangiregistrisse kantavate

karistusandmete aluseks on kohtuotsus, mitte vastuskirjad. See tähendab, et asjasse puutub ja

õiguslikku tähendust omab üksnes kohtuotsus, mitte ametniku tõlgendus sellest. Kaebaja ei

saa ka ise tagantjärele anda tema suhtes süüdimõistvale otsusele teistsugust õiguslikku

hinnangut kui maakohus, kuid kaebaja võib oma argumendid esile tuua, kui vangla tugineb

nimetatud kohtuotsusele mingis menetluses, näiteks enne tähtaega vabastamise menetluses.

10.2.

Kohus leiab, et Viru Vanglale kaebuses nõutud ettekirjutuse tegemiseks ei ole alust.

Kohus nõustub vangla seisukohaga andmete parandamise aluse mitteesinemise kohta. Vangla

on adekvaatselt põhjendanud, miks vangiregistrisse andmete kandmine on õiguspärane ning

miks nende muutmiseks alust ei ole. Vangiregister on riigi infosüsteemi kuuluv

kinnipeetavate, vahistatute, arestialuste ja kriminaalhooldusaluste andmekogu (Vabariigi

Valitsuse 1. märtsi 2018. a määrusega nr 19 vastu võetud „Kinnipeetavate, vahistatute,

arestialuste ja kriminaalhooldusaluste andmekogu põhimäärus“ § 1). Nimetatud määruse nr 19

§ 16 lõike 1 alusel kannab volitatud töötleja (vangla) vangiregistrisse andmed ja dokumendid,

mis on seotud eelvangistuse, vangistuse, aresti või kriminaalhoolduse täideviimisega või selle

ettevalmistamisega, määruse lisa 1 kohaselt. Määruse nr 19 lisa 1 punkti 8.1 järgi on

vangiregistrisse vajalik kanda andmed kriminogeensete riskide hindamise kohta. Eraldi on

vaja välja tuua kinnipeetava ohtlikkuse andmed (punkt 8.1.13). Kohus mõistab, et hinnang

kaebajale, et ta on ohtlik ametnikele, on antud riskihindamise käigus. Vangla on adekvaatselt

selgitanud, et justiitsministri 14. mai 2008. a määruse nr 21 „Kinnipeetava individuaalse

täitmiskava koostamise ja rakendamise juhend“ (määrus nr 21) § 3 lõige 4 punktidest 1, 9, 10

tulenevalt peab riske hindav ametnik andma hinnangu asjaoludele, mis soodustavad uue

kuriteo toimepanemist või mis viitavad sellele, et isik võib endale ja teistele ohtlik olla, ning

analüüsima riskihinnangus kinnipeetava kuritegelikku käitumist, hoiakuid ja ohtlikkust.

Kriminogeensete riskide hindamine toimub täitmiskava koostamise käigus (määruse nr 21 § 3

lõige 1). Kuritegelikku käitumist saab hinnata isiku varasemate süütegude põhjal. Sätestatu

kohustab vanglat kõige muuhulgas arvestama varasemate kinnipeetava suhtes tehtud

kohtuotsustega. Seega ei saa vanglale ette heita õigusvastast tegevust kaebaja karistusandmete

vangiregistrisse kandmisel ning riskihindamise käigus kaebaja ohtlikkuse hindamisel.

10.3.

Kohus leiab, et kaebaja õigusi võis vangla tegevus riivata üksnes väheintensiivselt.

Kohtupraktikas on juurdunud seisukoht, et täitmiskavasse ja selle alusel vangiregistrisse

kantud väidetavad ebaõiged andmed ei ole eraldiseisvalt vaidlustatavad (Riigikohtu

halduskolleegiumi 10. aprilli 2019. a määrus asjas nr 3-18-111, p 13; halduskolleegiumi 17.

juuni 2010. a otsus asjas nr 3-3-1-95-09, p-d 19 ja 26; X.X. Halduskohtu 21. jaanuari 2019. a

määrus asjas nr 3-19-58, p 12; halduskohtu 4. oktoobri 2019. a määrus asjas nr 3-19-1857, p-d

6-7; X.X. Ringkonnakohtu 28. märtsi 2018. a määrus asjas nr 3-18-111, p-d 7-10 jne). Kui

vangla tugineb haldusaktides või toimingutes individuaalses täitmiskavas ning selle alusel

vangiregistrisse kantud väidetavalt ebaõigetele andmetele, saab kaebaja osutada tema õigusi

3-25-996

riivavale ebaõigele faktiväitele või väärtushinnangule vastava vangla toimingu või haldusakti

vaidlustamise raames.

Kohtu hinnangul puudub kaebuses märgitud andmetel kaebajale otsene iseseisev reguleeriv

mõju ning selles osas on tegemist väheintensiivse riivega. Sellisele seisukohale on

halduskohus asunud ka varasemalt X.X. sarnastel asjaoludel esitatud kaebuse osas (vt X.X.

Halduskohtu 11. juuli 2024. a määrus asjas nr 3-24-1994, punkt 12).

11. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kuna kaebaja õiguste riive ei ole olnud intensiivne

ning kaebuses esitatud kohustamisnõude rahuldamine oleks ebatõenäoline, siis tuleb kaebus

HKMS § 121 lõike 2 punkti 21 alusel tagastada.

12. Kaebaja on esitanud menetlusabi taotluse kaebuse esitamisel riigilõivu tasumise

kohustusest vabastamiseks. Kuna kohus tagastab kaebuse tervikuna, siis puudub vajadus

lahendada kaebaja taotlust riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks ning kohus jätab sel

põhjusel taotluse läbi vaatamata.

13. Kaebaja on soovinud vaidlustada ka Viru Vangla 9. aprilli 2025. a vaideotsust nr 1-8/3-

25/45-2 osas, milles jäi rahuldamata tema vaie nr 1-8/3-25/45-1. Kuna kohus tagastab kaebuse

põhivaidluses, kohaldub vaideotsuse vaidlustamisele HKMS § 45 lõikes 4 sätestatud

kaebeõiguse piirang. HKMS § 45 lõige 4 sätestab, et vaideotsuse peale võib ilma vaide

esemeks oleva haldusakti või toimingu vaidlustamiseta esitada kaebuse, kui see rikub kaebaja

õigusi, olenemata vaide esemest. Kaebusest ei nähtu, et vaideotsus saaks praeguses asjas

rikkuda eraldiseisvalt, st vaide esemest sõltumata kaebaja õigusi. Ka kaebaja ise ei ole

kaebuses sellele tuginenud ega esitanud vaideotsusele iseseisvaid vastuväiteid. Kohtu

hinnangul vaidlustas kaebaja vaideotsuse seetõttu, et ta ei nõustu selle lahendusega ehk vaide

rahuldamata jätmisega. Kohus leiab seetõttu, et kaebajal puudub kaebeõigus vaideotsuse

iseseisvaks vaidlustamiseks ning kaebus tuleb selles osas tagastada HKMS § 121 lõike 2

punkti 1 alusel.

II

14. Kaebaja on esitanud ka esialgse õiguskaitse taotluse. Kohus mõistab, et kaebaja palub

HKMS § 251 lg 1 p 2 alusel keelata vanglal kohtumenetluse ajal ebaõigeid andmeid töödelda.

15. Kuigi kohus tagastab kaebuse, peab kohus võimalikuks lahendada kaebaja esialgse

õiguskaitse taotluse sisuliselt. Kaebuse tagastamise korral on esialgse õiguskaitse

kohaldamine võimalik, sest kaebuse tagastamise määrus jõustub alles pärast

edasikaebevõimaluste ammendumist (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 17. mai 2017. a määrus

asjas nr 3-3-1-88-16, punkt 15).

16. Riigilõivuseaduse § 60 lg 6 kohaselt tasutakse halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse

esitamisel riigilõivu 20 eurot. Kaebaja on riigilõivu tasumisest vabastamiseks esitanud

menetlusabi taotluse, mille lahendamiseks võtab kohus haldusasja materjalide juurde HKMS

§ 62 lg 2 alusel väljavõtte tema vanglasisesest vabakasutuskontost ajavahemiku 10. detsember

2024 kuni 9. aprill 2025 kohta. Kaebaja vanglasisese isikukonto väljavõttest nähtuvalt ei ole

tema sissetulekud asjakohasel ajavahemikul piisavad, et riigilõivu tasuda (HKMS § 112 lg 1 p

1, Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2016. a otsus asjas nr 3-3-1-35-15). Kuigi esialgse

õiguskaitse taotluse eduväljavaated on kasinad, peab kohus menetlusökonoomia põhimõttest

lähtuvalt mõistlikuks vabastada kaebaja HKMS § 110 lg 1 p 1 alusel täielikult riigilõivu

tasumisest esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel.

3-25-996

17. HKMS § 249 lg 1 kohaselt võib kohus kaebaja põhjendatud taotluse alusel või omal

algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui

vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või

võimatuks. HKMS § 249 lg-st 3 tulenevalt arvestab kohus esialgse õiguskaitse määruse

tegemisel avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiive ja

esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi. Esialgse õiguskaitse kohaldamisel peab

isikut ähvardama tagajärg, mille kõrvaldamine põhiasjas tehtava hilisema kohtulahendiga on

võimatu või ebamõistlikult raske (Riigikohtu halduskolleegiumi 27. juuni 2017. a määrus

asjas nr 3-3-1-19-17, punkt 15). Kohtu hinnangul puudub kaebajal esialgse õiguskaitse

vajadus. Kui vangla tugineb mingi toimingu tegemisel või haldusakti andmisel kaebuses

kirjeldatud väidetavalt ebaõigetele andmetele, siis on kaebajal võimalik osutada

valeandmetele konkreetse kaebaja õigusi riivava vangla tegevuse vaidlustamisel ning seeläbi

oma õigusi efektiivselt kaitsta. Esialgse õiguskaitse vajadust ei tingi pelgalt asjaolu, et kaebaja

ei nõustu tema kohta vangiregistrisse märgitud hinnanguga, et ta on ohtlik ametnikele.

Seetõttu jätab kohus kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.

18. Kohtumääruse avaldamisel asendab kohus kaebaja nime tähemärgiga (HKMS § 175 lõige

3 ja § 178 lõige 3).

(allkirjastatud digitaalselt)