3-23-1168/29 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Monika Laatsit ja

Kaire Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

24. aprill 2025, Tallinn

Haldusasja number

3-23-1168

Haldusasi

Krediidiregister

OÜ

kaebus

Andmekaitse

Inspektsiooni 27. aprilli 2023. a ettekirjutus-hoiatuse

nr 2.1.-1/23/53-152-8 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 14. juuni 2024. a otsus

Menetlusosalised

Kaebaja – Krediidiregister OÜ, esindajad L.J ja v.adv

Maarja Pild-Freiberg, nõustaja N.S

Vastustaja – Andmekaitse Inspektsioon, esindaja

Andres Kudrjavtsev

Kolmas isik – N.I

Menetluse alus ringkonnakohtus

Andmekaitse Inspektsiooni apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

31. märts 2025

RESOLUTSIOON

1. Jätta Andmekaitse Inspektsiooni apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna

Halduskohtu 14. juuni 2024. a otsuse haldusasjas nr 3-23-1168 resolutsioon

muutmata, kuid muuta halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse

põhjendustele.

2. Mõista Andmekaitse Inspektsioonilt Krediidiregister OÜ (registrikood 12400621)

apellatsiooniastme menetluskulude hüvitamiseks välja 2320,50 eurot (kaks tuhat

kolmsada kakskümmend eurot 50 senti).

3. Menetlusosaliste muud menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.

4. Otsuse avaldamisel asendada kolmanda isiku nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 26. mail 2025

(HKMS § 212 lg 1).

3-23-1168

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks

läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse

menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui

see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

(HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. N.I esitas Andmekaitse Inspektsioonile (AKI) 18.01.2023 kaebuse seoses tema

isikuandmete töötlemisega ja nende avalikustamisega kolmandatele isikutele Krediidiregister

OÜ peetavas maksehäireregistris (www.taust.ee). Kaebuse kohaselt avaldatakse www.taust.ee

andmeid tasumata parkimistrahvide kohta, mille seostamine kaebajaga on alusetu. Taotlusele

vaatamata on maksehäireregister jätkanud andmete avaldamist.

2. Andmekaitse Inspektsioon kohustas 27.04.2023 ettekirjutus-hoiatusega nr 2.1.-

1/23/53-152-8 Krediidiregister OÜ-d hiljemalt 11.05.2023 lõpetama N.I kohta esitatud

järgmiste maksehäirete avaldamine temale kuuluvas maksehäireregistris ja kustutada

nimetatud maksehäirete andmed (summad 13.03.2023 seisuga):

1)

Julianus Inkasso OÜ 16.03.2019 esitatud maksehäire summas 82,69 eurot;

2)

Julianus Inkasso OÜ 15.08.2021 esitatud maksehäire summas 33,79 eurot.

Ettekirjutuse õiguslikeks alusteks olid isikuandmete kaitse seaduse (IKS) § 10 lg 1 ja lg 2 p 3,

§ 56 lg 1 ja lg 2 p 8 ja § 58 lg 1 ning isikuandmete kaitse üldmääruse 1 (IKÜM) art 6 lg 1

esimese lõigu p f, art 14 lg-d 1 ja 2 ning art 58 lg 2 p-d a, b ja f. Ettekirjutus sisaldas lisaks

hoiatust, et kui ettekirjutus jäetakse määratud tähtajaks täitmata, määrab AKI adressaadile

IKS § 60 alusel iga täitmata punkti eest sunniraha 25 000 eurot. Samuti hoiatati, et

ettekirjutuse täitmata jätmise eest võidakse algatada IKS § 69 alusel väärteomenetlus.

IKS § 10 lg 2 p 3 kohaselt ei ole lubatud võlasuhte rikkumisega seotud isikuandmeid töödelda

andmesubjekti krediidivõimelisuse hindamise või muul samasugusel eesmärgil, kui see

kahjustaks ülemäära andmesubjekti õigusi või vabadusi. Ka siis, kui maksehäirete

avalikustaja tugineb andmete avaldamisel IKÜM art 6 lg 1 esimese lõigu p-le f ehk õigustatud

huvile, nõuab see sisuliselt vähemalt samaväärsete meetmete võtmist kui IKS §-le 10 tuginev

võlaandmete töötlemine. Nii IKS § 10 kui ka IKÜM art 6 lg 1 esimese lõigu p-i f alusel isiku

võlaandmete maksehäireregistris avaldamisel ja kolmandatele isikutele edastamisel tuleb

hinnata võlgniku õigustatud huvide kahjustamise määra ehk iga kord konkreetse juhtumi

asjaoludele tuginedes kaaluda, kas vajadus isiku nõusolekuta isikuandmete edastamiseks

kolmandatele isikutele kaalub üles isiku õiguste ja huvide riive (vt Riigikohtu 12.12.2011

1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27.04.2016 määrus (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete

töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta

(isikuandmete kaitse üldmäärus)

2(17)

3-23-1168

otsus nr 3-3-1-70-11, p 21; 14.03.2008 otsus nr 3-2-1-5-08, p-d 25–26). IKÜM art 21 lg 1

kohase vastuväite esitamisel on andmetöötlejal kohustus õigustatud huvide kahjustamise

hetkeseis veelkord üle hinnata. Pelgalt loetelu asjaoludest, mida võlaandmete avaldamisel

kontrollitakse ning viide hindamismudelile, ei anna käesoleval juhul selgust, miks on jõutud

kaebaja suhtes just sellisele tulemusele, et tema võlaandmeid avalikustatakse edasi.

Kohustuse rikkumist ei saa eeldada ja võlaandmete avaldamiseks maksimaalse tähtaja jooksul

(10+5 aastat) peab andmetöötleja tuginema konkreetsetele faktidele, mis kinnitaksid võlasuhte

tahtlikku rikkumist. Selle tõendamise kohustus on võlausaldajal. Andmetöötleja lähtus üksnes

asjaolust, et kaebaja teadis trahvidest, kuid ei ole neid täielikult tasunud. Ainuüksi kohustuse

täitmata jätmine (sh tahtlikult) ei ole aegumise instituudi eesmärke arvestades piisav argument

(vt Riigikohtu 16.09.2009 otsus nr 3-2-1-79-09, p 11). Andmetöötleja ei ole piisavalt

selgitanud ega tõendanud, millistele konkreetse võlasuhte rikkumise (sh võlasuhte tekkimise)

ja kaebajat üldiselt kirjeldavatele omadustele tuginedes ning millistest võlaandmete

avalikustamise vajalikkuse kriteeriumitest lähtudes on ta jõudnud järeldusele, et tema

õigustatud huvi kaalub üles isiku õiguste riive. AKI hinnangul ei kaalu andmetöötleja

õigustatud huvi siinsel juhul üles kaebaja õiguste kahjustamist: tegemist on väikeste

võlanõuetega (mõlemal juhul alla 100 euro); 16.03.2019 parkimine toimus üle nelja aasta

tagasi; 15.08.2021 parkimistrahvi puhul on tasutud võlgnevuse põhiosa; planeeritav andmete

avalikustamise aeg 10+5 aastat ei ole proportsioonis kaebaja käitumist iseloomustavate

asjaoludega. Kaebaja maksehäire andmete avalikustamise eesmärk ei kaalu üles kahe alla

100-eurose parkimistrahvi (sh ühel juhul ainult kõrvalnõude) avalikustamisega kaasnevat

kaebaja õiguste pikaajalist riivet. Üle 10 aasta seatakse kaebaja usaldusväärsus tulevaste

tehingute osas kahtluse alla. Samas ei viita kahe sedasorti väikese võlgnevuse olemasolu

tõenäoliselt inimese puuduvale krediidivõimelisusele.

Kuna andmetöötleja ei ole esitanud tõendeid kohustuste tahtliku rikkumise kohta, siis tuleb

maksehäire avaldamisel lähtuda IKS § 10 lg 2 p-s 5 nimetatud maksimaalsest 5-aastasest

andmete avaldamise tähtajast ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg-s 1

ettenähtud 3-aastasest aegumistähtajast (3+5 reegel). See reegel näeb siiski ette võlaandmete

avaldamise maksimaalse tähtaja ning konkreetne ajaperiood, mille jooksul võlaandmeid

avaldatakse, tuleb määrata iga juhtumi asjaolude pinnalt. Kui inimesel tegelikult ei ole

makseraskusi ega pidevalt tekkivaid võlgnevusi, on tema maksehäireregistris hoidmine ja

tehingupartnerite poolt teisiti kohtlemine põhjendamatu ja ülemääraselt kahjustav. Konkreetse

ajaperioodi hindamisel võtab AKI arvesse järgmisi asjaolusid: 1) kas võlgniku kohta on

varem või hiljem avaldatud veel maksehäireid; 2) kas võlgnik on võlgnevuste osas makseid

teostanud; 3) põhivõla ja sellele lisanduvate intresside suurus (alla 100 euro või üle); 4) millal

võlgnevus tekkis (kas võlgnevus võib olla aegunud); 5) kas võlausaldaja on nõuet sisse

nõudnud (nt esitanud maksekäsu kiirmenetluse avalduse või hagi). AKI-le teadaolevalt ei ole

kaebaja osas varem maksehäireid avaldatud ja uusi maksehäireid ei ole lisandunud. Seega ei

ole kaebaja maksehäirete kuvamine maksimaalse aja ulatuses kindlasti põhjendatud.

Parkimistrahvide osas avaldatud maksehäired ei kajasta otseselt isiku maksevõimet. Reeglina

on need alla 100-eurosed üksikud võlgnevused. Andmetöötleja on ka ise leidnud, et

parkimistrahve võidakse vaadata kui isiku hoolsuskäitumist iseloomustavat näitajat, kuid see

ei saa IKS § 10 lg 1 järgi eraldiseisvalt õigustada võlaandmete avaldamist. Andmetöötleja ei

ole toonud välja ühtegi erandlikku asjaolu, mis kinnitaks, et IKS § 10 lg-s 1 sätestatud

eesmärgil on kaebaja andmete niivõrd pika aja jooksul kolmandatele isikutele edastamine

vajalik. Aegumine annab kohustatud isikule kestva vastuväite täitmisest keeldumiseks ja

andmetöötleja ei ole lisaks hinnanud võlausaldaja tegevust enne maksehäire avalikustamist.

Maksehäire avalikustamine ei saa olla võla tasumise sunnimehhanism, vaid on nii isiku enda

kui ka tulevaste laenuandjate kaitseks, et hinnata isikute maksevõimelisust. Kaebaja

3(17)

3-23-1168

survestamine täitma aegunud nõuet on käsitatav heade kommetega vastuolus oleva

käitumisena (vt Tallinna Ringkonnakohtu 26.07.2022 määrus nr 2-22-3662, p 8.1).

Asjaolu, et kaebaja ei põhjendanud, kuidas võlaandmete avaldamine kahjustab tema õigusi ja

vabadusi ülemääraselt, ei vabasta andmetöötlejat IKS § 10 lg 2 p-st 3 ja IKÜM art 6 lg 1

esimese lõigu p-st f tulenevast kohustusest. Andmetöötleja jätkas kaebaja 18.01.2023,

20.01.2023 ja 31.01.2023 vastuväidetele vaatamata tema võlaandmete avaldamist, jättes

esitamata kaebaja õigustatud huvi analüüsi ja hindamata kaebaja õigustatud huvide

kahjustamise ulatuse. Sellega rikkus andmetöötleja IKÜM art 21 lg-st 1 tulenevat

tõendamiskohustust, mis on andmete töötlemise ja avalikustamise jätkamise eelduseks.

Andmetöötleja ei ole täitnud ka IKÜM art 14 lg-test 1 ja 2 tulenevat teavitamiskohustust, sest

võlausaldajate saadetud teavitused ei ole selleks piisavad. Teavitamiskohustust ei saa lugeda

täidetuks teabe avaldamisega www.taust.ee, sest teavitus peab olema tehtud enne maksehäire

avaldamist. Vastasel juhul ei oleks andmetöötlus isikule ettenähtav ega läbipaistev.

3. OÜ Krediidiregister esitas Tallinna Halduskohtule 29.05.2023 kaebuse tühistada AKI

27.04.2023 ettekirjutus-hoiatus nr 2.1.-1/23/53-152-8.

4. Andmekaitse Inspektsioon palus vastuses jätta kaebus rahuldamata.

5. Kolmas isik N.I kaebuse suhtes oma seisukohta ei esitanud.

6. Tallinna Halduskohus rahuldas 14.06.2024 otsusega kaebuse, tühistas AKI

27.04.2023 ettekirjutus-hoiatuse ja mõistis vastustajalt kaebaja menetluskulude katteks välja

2501,50 eurot. Vaidlust ei ole selles, et kaebajal on IKÜM art 21 lg-st 1 tulenevalt kohustus

vastuväite saamise korral tõendada, et andmeid töödeldakse mõjuval õiguspärasel põhjusel,

mis kaalub üles andmesubjekti huvid, õigused ja vabadused. Kaebaja leidis kontrolli

tulemusel, et andmete jätkuv avaldamine on õiguspärane ja ei kahjusta andmesubjekti õigusi

ülemääraselt, kuid AKI ei ole sellega nõustunud. Kohtu arvates ei ole AKI piisavalt

põhjendanud oma seisukohta, et andmete jätkuv avaldamine kahjustab andmesubjekti

ülemääraselt. Esiteks ei ole andmesubjekt (ega ka AKI) välja toonud, milles tema õiguste

kahjustamise ülemäärasus seisneb. Kolmas isik ei ole ka kohtumenetluses omapoolseid

seisukohti esitanud. Ühtegi konkreetset väidet huvide ülemäärase kahjustamise kohta ei ole

kolmas isik välja toonud ka varasemas teabevahetuses Julianus Inkasso OÜ-ga ja OÜ-ga

Krediidiregister. Üldpõhimõttena on võlausaldajal õigus teave võlgniku isiku ja maksehäire

summa kohta avaldada seaduses toodud tähtaja jooksul, milleks on IKS § 10 lg 2 p 5 kohaselt

viis aastat kohustuse rikkumise lõppemisest. See tähtaeg ei olnud ettekirjutuse tegemise ajaks

möödunud. Arvestades, et kolmas isik ei ole võlgnevusi seniajani täies mahus tasunud, sai

kaebaja juhinduda otsuses nr 3-3-1-70-11 antud juhistest. Vaidlust ei ole, et kolmas isik on

olnud võlgnevustest teadlik, kuid ei ole neid tasunud ega neid ka vaidlustanud. Järelikult on

tegemist tahtliku rikkumisega. Julianus Inkasso OÜ-le esitatud vastuväide ei muuda nõudeid

õigusvastaseks ega kehtetuks. Tähtsust ei oma, et Julianus Inkasso OÜ ei ole pöördunud

kohtusse, sest nõude sissenõudmise aeg ja viis on võlausaldaja otsustada. Seejuures on

väikese nõude sissenõudmiseks kohtusse pöördumine ühiskonna seisukohast just kõige

raiskavam. Kui võlausaldaja valib nõutava tagasisaamiseks võlgniku ja tema võlgade

avaldamise maksehäireregistris ning see toimub seaduses ettenähtud piirides, ei ole tegemist

võlgade sissenõudmisega registri poolt. Pelk asjaolu, et nõue on väike või tegemist on ainsate

maksehäiretega, ei viita automaatselt andmesubjekti õiguste riive ülemäärasusele. Sellisel

juhul ei oleks tegemist andmesubjekti isikust lähtuva kaalumisega, vaid n-ö

automaatrežiimiga, mis kohalduks kõigile võlanõuetele.

4(17)

3-23-1168

Kolmandale isikule kaasnevaid ülemääraseid õiguste riiveid ei ole asjas välja toodud. Kolmas

isik käsitas sekkumistaotluses oma õiguste riivena tema andmete alusetut avaldamist ja sellest

tingitud mainekahju. Maine võimalik kahjustamine (sh ei ole tõendatud, et avaldati ebaõigeid

andmeid) ei ole midagi, mis viitaks andmesubjekti õiguste ülemäärasele kahjustamisele, kuna

teatav negatiivne maine on maksehäireregistris isikuandmete avaldamise paratamatu tagajärg,

see ei viita veel isiku õiguste intensiivsele kahjustamisele. Võlausaldaja saab kaaluda üksnes

neid asjaolusid, mida andmesubjekt ise välja toob. Kui andmesubjekt vaidleb nõudele vastu

ainult õiguslike argumentidega ning jätab enda isikut puudutavad põhjendused esitamata, ei

saa maksehäireregister neid kuidagi arvesse võtta. Ainuüksi see, et andmesubjekt nõuet ei

tunnista, ei saa olla alus, et maksehäire avaldamine registris lõpetada. Juhtumi asjaolusid

arvestades võib põhjendatud olla ka võlaandmete jätkuv avaldamine, kui võlausaldaja

hinnangul on vastuväide põhjendamatu ning tal on olemas tõendid, mis tema seisukoha

kinnitavad. Siinsel juhul on Julianus Inkasso OÜ esitanud parkimistrahvide olemasolu

tõendavad dokumendid. Kolmas isik ega AKI ei ole nõuetele usutavaid vastuväiteid esitanud.

AKI möönab isegi, et üks nõue ei ole aegunud ja mõlemad nõuded on kohaselt täitmata.

Praegusel juhul tuleb lähtuda 10-aastasest aegumistähtajast ja seega ei ole kumbki nõue

aegunud.

Kolmanda isiku väited, et nõuded on alusetud, on jäänud paljasõnalisteks. Kaebaja on

kolmanda isiku vastuväite alusel kontrollinud nõude põhjendatust ning piisavalt motiveerinud

seisukohta, et võlgnevused on kehtivad. Seega ei saa aegumise argument kinnitada kolmanda

isiku õiguste ülemäärast kahjustamist. IKS § 10 võimaldab maksehäirete avaldamist ka

aegunud nõuete osas (vt Riigikohtu 12.12.2011 otsus nr 3-3-1-70-11, p 24; Tallinna

Ringkonnakohtu 05.05.2011 otsus nr 3-10-1844, p 28). Varasema IKS-i regulatsioon ei ole

selles aspektis põhimõtteliselt muutunud. Seega on ka aegunud nõuete avaldamine üldjuhul

õiguspärane ja lühemat tähtaega õigustavad andmesubjektist lähtuvad asjaolud, mida ei ole

praegu välja toodud. Kaebaja ei pea kaaluma seda, kas parkimistrahvidega seoses avaldatud

reeglina alla 100-eurosed üksikud maksehäired kajastavad üldse isiku maksevõimet või mitte.

Isik saab mõjutada maksehäirete avaldamist sellega, et tasub nõude või kummutab nõude

olemasolu usutavate tõenditega. Sellisel juhul võib maksehäire avaldamine isiku õigusi

ülemääraselt kahjustada, vaatamata sellele, et info avaldamine võis olla algselt õiguspärane.

Praegu sellist olukorda ei esine.

Kaebaja ei ole vaielnud vastu AKI etteheitele, et ta ei ole korrektselt täitnud andmesubjekti

teavitamiskohustust. Samas on kaebaja andmesubjekti vastuväiteid analüüsinud ja avaldamise

jätkamise üle otsustamisel arvestanud. Andmesubjekti esialgu teavitamata jätmine ei muuda

andmete jätkuvat avaldamist õigusvastaseks. AKI ettekirjutus on kaalutlusvigadega ja tuleb

tühistada.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

7. Andmekaitse Inspektsioon palub 01.07.2024 apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus

tühistada ja uue otsusega jätta kaebus rahuldamata. Vaidluse all ei ole, et andmesubjekt esitas

kaebajale vastuväite enda isikuandmete töötlemise suhtes ja kaebaja kui vastutav töötleja võib

töödelda isikuandmeid edasi ainult juhul, kui ta tõendab, et isikuandmeid töödeldakse

mõjuval õiguspärasel põhjusel, mis kaalub üles andmesubjekti huvid, õigused ja vabadused

(IKÜM art 21 lg 1). AKI leidis ettekirjutuses, et kaebaja ei ole IKÜM art 21 lg 1 kohast

kaalumist teostanud ja andmetöötleja õigustatud huvi ei kaalu üles andmesubjekti õiguste

kahjustamist. Kohus on alusetult nõustunud kaebaja väitega, et andmesubjekti ülemäärase

kahjustamise hindamine ja kaalumine on toimunud. Kaebaja on samas üksnes loetlenud

maksehäire avaldamise eeldusi ja viidanud andmetöötleja üldisele õigustatud huvi analüüsile.

5(17)

3-23-1168

Kaebajal on kohustus tõendada, et andmesubjekti ülemäärast kahjustamist ei esine.

Konkreetsest olukorrast lähtuvat õiguspärast kaalutlusotsust ei saa teha ilma olulisi asjaolusid

teadmata. Seetõttu oli kaebajal andmesubjekti vastuväidet lahendades kohustus selgitada, mis

põhjustel andmesubjekt leiab, et võlaandmete jätkuv avaldamine kolmandatele isikutele

kahjustab tema õigusi. Praegusel juhul ei nähtu, mis asjaolusid kaebaja üldse arvesse võttis.

Ekslik on kohtu järeldus, et ainus negatiivne mõju oli mainekahju. Andmesubjektile ei olnud

üldse arusaadav, milles seisneb andmetöötleja kohustus (kuna kaebaja jättis IKÜM-st tuleneva

teavitamiskohustuse täitmata), ja seetõttu ei olnud tal ka võimalik andmetöötleja

kaalutlusotsusega tutvuda ning vajadusel täiendavaid asjaolusid või tõendeid esitada. IKÜM

art 21 lg 1 kohase kaalutlusotsuse tegemisel peab olema tagatud, et isikuandmete töötlemine

oleks õiglane ja andmesubjektile läbipaistev (IKÜM art 5 lg 1 p a). Kui andmesubjekt ei oleks

ka asjakohase selgituse peale muid asjaolusid või tõendeid esitanud, siis ei oleks

andmetöötleja tõesti saanud neid kaalumisel arvestada. Praegu ei ole andmetöötleja

(professionaalne maksehäireregister) isegi püüdnud olulisi asjaolusid välja selgitada.

AKI on vaidlustatud ettekirjutuses piisavalt selgitanud, milles seisneb andmesubjekti õiguste

ja huvide kahjustamise ülemäärasus. Andmesubjekti ülemäärane kahjustamine esines

sõltumata asjaolust, et kolmas isik ei ole kohtumenetluses omapoolseid seisukohti esitanud.

Isegi kui andmesubjekt ei oska vastuväites tuua välja asjaolusid, mis tema õigusi ja huvisid

ülemäära kahjustavad, ei tähenda see automaatselt, et andmesubjekti ülemäärast kahjustamist

IKS § 10 lg 2 p 3 tähenduses ei esine. Andmesubjekti õigusi ülemääraselt kahjustavad

asjaolud võivad ilmneda näiteks sarnaste vaidluste kohtupraktikast või tuleneda otse

seadusest. IKS § 10 lg-st 1 tulenevalt on maksehäire avaldamine ja kolmandatele isikutele

edastamine lubatud üksnes andmesubjekti krediidivõimelisuse hindamise või muul

samasugusel eesmärgil. Krediidivõime tähendab võimet täita oma rahalisi kohustusi (vt

võlaõigusseaduse (VÕS) § 4034 lg 1 p 1). Muu sarnane eesmärk võib olla lepingulistes

suhetes maksekäitumise hindamine. Andmetöötlejal oli praegusel juhul kahe parkimistrahvi

maksehäireregistris avaldamisel kohustud tõendada, kuidas see täidab isiku

krediidivõimelisuse hindamise või muud samasugust eesmärki. Üksikutest parkimistrahvidest

tingitud võlgnevus ei saa viidata andmesubjekti krediidivõimelisusele või püsivale

negatiivsele maksekäitumisele. Kui isikul tegelikult ei ole makseraskusi ega pidevalt

tekkivaid uusi võlgnevusi, siis on tema maksehäireregistris hoidmine ja tehingupartnerite

poolt teisiti kohtlemine põhjendamatu ja teda ülemääraselt kahjustav. Turuosalised on ka ise

seadnud endale miinimumsumma, mida maksehäireregistrisse võib sisestada (30 eurot). Seega

on nad samuti nõustunud, et iga väike võlgnevus ei ole veel maksehäire ja ei ole finantsilise

tervikpildi jaoks relevantne.

Maksehäire andmed ei ole ainult majanduslik teave, vaid tegemist on kaalukate asjaoludega

ka andmesubjekti eraelu puutumatuse seisukohalt. Praktikas ei teosta maksehäireregistrid

enne andmete väljastamist sisulist kontrolli, kas ja miks on taotlejal maksehäireandmeid vaja.

Seega on maksehäireandmed lihtsasti kättesaadavad suurele huviliste ringile. Sarnaselt

maksuvõlgade avalikustamisele (vt maksukorralduse seaduse (MKS) § 14 lg 5) ei peaks

maksehäireregistrisse jõudma väiksemad kui 100 euro suuruse põhivõlaga võlgnevused.

Sellised võlgnevused on liiga väikesed, et iseloomustada võlgniku püsivat negatiivset

maksekäitumist ja jätta temast pikaks ajaks muljet kui ebausaldusväärsest lepinguparterist.

Seda eriti olukorras, kus võlausaldaja peab majanduslikult ebamõistlikuks nõuda võlga sisse

kohtu kaudu ja kasutab maksehäireregistrit pigem õiguskaitsevahendina. Kokkuvõtlikult on

AKI hinnangul alla 100-euroste võlanõuete maksehäireregistris avaldamine võlgnikku

ebamõistlikult kahjustav. Paar üksiku võlgnevuse avaldamise eesmärk ei ole nii kaalukas, et

õigustada andmesubjektile kaasnevat pikaajalist õiguste ja vabaduste riivet. Kui maksehäire

andmete avaldamine saaks omada üksnes isikut stigmatiseerivat toimet, siis on tegemist

6(17)

3-23-1168

andmesubjekti õiguste ülemäärase kahjustamisega IKS § 10 lg 2 p 3 tähenduses. Tuleb

arvestada, et maksehäire avaldamise negatiivne mõju ei ole ainult majanduslik, vaid mõjutab

isiku toimetulekut laiemalt (nt töö saamisel, elamispinna üürimisel, teenuste tarbimisel). Selle

tõttu tuleb andmesubjektide õiguste riivet pidada väga intensiivseks. Praegusel juhtumil ei ole

kaebaja toonud välja ühtegi erandlikku asjaolu, mis kinnitaks kahe 40-eurose põhivõlaga

maksehäire andmete kolmandatele isikutele edastamise eesmärgipärasust ja vajalikkust.

Asjakohane ei ole halduskohtu argument, et kui lähtuda ainult võlgnevuse väiksusest, ei

saakski midagi kaaluda, sest seadusandja ongi teatud olukorrad lugenud andmesubjekti

ülemääraselt kahjustavateks (vt IKS § 10 lg 2 p-d 1–2 ja 4–5). Kuna praegusel juhul ei olnud

maksehäire avaldamiseks täidetud IKS §-st 10 tulenevad kriteeriumid, tuli võlanõuete

avaldamine lõpetada ja andmed registrist kustutada. Õige ei ole arusaam, et kaebaja ei pea

kaaluma, kas üksikud väikesed võlgnevused kajastavad üldse isiku maksevõimet, sest

andmetöötleja peab alati hindama, kas edastatavaid andmeid saab üldse kasutada eesmärgil,

milleks nende avaldamine on lubatud.

Halduskohus on ekslikult leidnud, et kuna kolmas isik oli võlgnevustest teadlik, kuid ei ole

neid tasunud, siis on tegemist tahtliku rikkumisega ja lähtuda tuleb 10-aastasest

aegumistähtajast. Tahtlikku rikkumist peab tõendama võlausaldaja ja selleks ei piisa

argumendist, et kohustus on jäetud täitmata (vt Riigikohtu 16.09.2009 otsus nr 3-2-1-79-09, p

11). Kaebaja ei ole tõendanud, et kolmas isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. Seetõttu on üks

võlanõuetest aegunud ning seda tuleb arvestada ka andmesubjekti ülemäärase kahjustamise

hindamisel. Kuigi aegunud nõude avaldamine võib samuti olla õiguspärane, on tegemist siiski

olulise asjaoluga. Halduskohus on kahetsusväärselt pidanud õigustatuks võlgnevuste

avaldamist maksehäireregistris eesmärgiga saavutada nõude täitmine. IKS § 10 sellisel

eesmärgil andmetöötlust ei võimalda. Maksehäire avalikustamine ei saa olla võla tasumise

sunnimehhanism. Halduskohus on lisaks mõistnud vastustajalt kaebaja kasuks välja ülemäära

suured ja ebavajalikud menetluskulud, jättes AKI vastuväited tähelepanuta.

8. Krediidiregister OÜ palub 13.09.2024 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata

ja halduskohtu otsus muutmata. AKI esitab tõlgendusi, mis ei tulene IKÜM-st ega Euroopa

Liidu kohtupraktikast ning ka AKI enda varasematest seisukohtadest (sh vaidlustatud

ettekirjutusest). Põhiliseks küsimuseks on, miks peaks olema põhjendamatu avaldada

võlgniku maksehäiret, kui andmed on õiged ja võlgnevus ei ole aegunud, kuid võlgnik lihtsalt

keeldub nõude tasumisest. Kohtumenetluses esitatud uued argumendid tuleb jätta asja

lahendamisel kõrvale (vt Riigikohtu 29.11.2012 otsus nr 3-3-1-29-12, p 19). Vaidlustatud

ettekirjutus ei sisalda järgmisi käsitlusi: maksehäireregister on justkui haldusorgan

haldusmenetluses; maksehäire andmete avaldamise õigusvastasuse tingis andmesubjekti

vastuväidetega ebapiisav tegelemine; IKS § 10 eesmärk on kitsalt isiku krediidivõimelisuse

tuvastamine; maksehäiret tuleb vaadelda sarnaselt maksuvõlaga; maksehäire mõjutab

kolmanda isiku toimetulekut. Kui kohus peab võimalikuks kontrollida ka AKI täiendavaid

põhjendusi, siis kaebaja AKI uute argumentidega ei nõustu ja need ei tugine ühelegi allikale.

Kaebajal oli kolmanda isiku maksehäire andmete töötlemiseks seaduslik alus ning

kohustamine lõpetada maksehäire andmete avaldamine oli alusetu. Kaebaja on tõendanud, et

maksehäire avaldamisega ei ole kolmandat isikut ülemääraselt kahjustatud ning seega võis ta

IKS § 10 ja IKÜM art 21 lg 1 kohaselt jätkata andmete avaldamist. Ebaõige on AKI arusaam,

et kui kaebaja ei ole teinud arusaamatutest nõuetest lähtuvat nn hindamist, siis on korrektsete

ja ühiskonnas vajalike andmete avaldamine (s.o väljendusvabaduse kui põhiõiguse

teostamine) lubamatu. See ei ole õige. Põhiseadusest tulenevate õiguste teostamine ei eelda

„vastavuskontrolli“ tegemist. IKÜM-st ei tulene, et eraisikust ettevõtja muutub

andmesubjektiga suheldes haldusorganiks. Ekslik on ka väide, et kaebaja ei tegelenud

7(17)

3-23-1168

andmesubjekti esitatud vastuväitega piisavalt ning ei võinud seetõttu tema isikuandmete

töötlemist jätkata. Andmesubjekt tugines oma vastuväites neljale argumendile: 1) tegemist ei

ole tema parkimistrahvidega; 2) tegemist on ammuse olukorraga; 3) võlgnevuste osas ei ole

tehtud kohtuotsust; 4) andmete avaldamisega on temale tekkinud mittevaraline kahju. Kõigile

neile väidetele on kaebaja (ning ka Julianus Inkasso OÜ) sisuliselt ja tõendatult vastanud.

IKÜM art 21 lg-st 1 ei tulene vastutavale töötlejale aktiivset kohustust andmesubjektilt küsida

(või isegi välja pakkuda) asjaolusid, miks võiks võlaandmete avaldamine teda hüpoteetiliselt

kahjustada. Kaebajal on IKÜM art 21 lg 1 kohaselt tõepoolest kohustus kaaluda, kas andmeid

töödeldakse mõjuval õiguspärasel põhjusel, mis kaalub üles andmesubjekti huvid, õigused ja

vabadused, kuid kaalumisel olulised asjaolud tuleb siiski välja tuua andmesubjektil endal (vrd

Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) 04.07.2023 otsus kohtuasjas nr 57292/16, Hurbain vs.

Belgia, p 232). Kaebajal ei olnud ka alust eeldada, et andmesubjektil võiks olla midagi veel

lisada, eriti kuna andmesubjekt pöördus ka AKI poole, kes oleks saanud ise andmesubjektile

anda vajalikke selgitusi ja juhiseid.

AKI ei ole veenvalt põhjendanud, milles andmesubjekti õiguste ülemäärane kahjustamine

seisneb. Halduskohus leidis õigesti, et kaebaja kaalus kogumis kõiki relevantseid asjaolusid:

andmesubjektil oli tõendatult tekkinud võlgnevus; üks võlgnevustest ei olnud aegunud ning

aegumine ei keela iseenesest maksehäire avaldamist; võlausaldajad ei ole olnud passiivsed,

vaid Julianus Inkasso OÜ on saatnud võlgnikule korduvaid meeldetuletusi; võlgnik ei ole

võlgnevust tasunud ja kolmas isik on teatanud, et ei kavatsegi seda teha; pole teada, et

andmesubjektile oleks ebaõiglaselt või üldse keeldutud finantsteenuste osutamisest;

rikkumine ei ole lõppenud ja ettekirjutuse tegemise seisuga ei olnud maksehäiret avaldatud

ülemäära pikka aega; tegemist on põhiõiguse (info- ja väljendusvabaduse) teostamisega.

Kaalumisel on täiendavalt arvestatud andmesubjekti õigustega ja ka AKI vastuargumentidega,

sh võlgnevuse suurus ja võlgnevuste hulk. Siinsel juhul ületavad kaks võlanõuet kokku 100

eurot. Seadus ei kohusta maksehäiret eemaldama, kui võlgnevuse summa on alla 100 euro.

Tõese info avaldamine võlgniku enda käitumise tõttu ei võrdu tema kahjustamisega. Kui

kehtestada 100 euro piir, siis peaks paljude lepingute puhul mööduma mitmeid kuid, enne kui

võlausaldaja saaks isiku maksehäirest maksehäireregistri vahendusel teada anda. AKI

käitumine on ka vastuoluline, sest varasemalt on selgitatud, et 100 euro piir on ainult üks

indikaator paljude seast, mis võib viidata maksehäire avaldamise ülemäärasele kahjustamisele

(vt AKI juhend).

Parkimistrahv ei ole võrdsustatav maksuvõlaga. Erinevalt maksuvõlainfost ei ole

maksehäirete info avalik, vaid kättesaadav ainult õigustatud huvi omavatele isikutele ja tasu

eest. Samuti ei ole tegemist maksuvõlgade sissenõudmisega, vaid maksehäirete avaldamise

eesmärk on anda krediidiandjatele isikust terviklik finantspilt, et tagada vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimine. Seadusandja ei ole IKS §-s 10 soovinud kehtestada mistahes

rahalist piiri. Seadus ei seo avaldamise lubatavust ka maksehäirete arvuga konkreetses

registris. Seejuures on kolmandal isikul kaks maksehäiret. Krediidiotsuse tegijal on enamasti

mitu infoallikat (sh võib andmesubjekti maksehäireid olla avaldatud mõnes muus

maksehäireregistris) ning maksehäireregistrile ei saagi olla teada, milliseid asjaolusid võib

isiku puhul veel esineda. Eesti finantssektoril on juba praegu liiga vähe infot kvaliteetsete

krediidiotsuste tegemiseks (vrd positiivse krediidiregistri loomise kavatsus). Parkimistrahv on

samuti finantskohustus ning paljasõnaline on AKI väide, et väike võlgnevus ei ole isiku

finantsilise tervikpildi jaoks relevantne. Üksikust maksehäirest ei saa teha ega ka tehta

põhjapanevaid järeldusi isiku maksevõime kohta. Kolmanda isiku maksehäirete andmeid ei

ole vaadanud suur hulk isikuid või isikud, kellel puudub selleks õigustatud huvi. Kaebaja ei

kavatse maksehäire andmeid avaldada igavesti, vaid lähtub nn 10+5 aasta reeglist, mis

tugineb Riigikohtu 12.12.2011 otsusele nr 3-3-1-70-11. See tähtaeg ei ole möödunud.

8(17)

3-23-1168

Maksehäire andmed ei ole eriliiki isikuandmed ja need ei sisalda muud tundlikku teavet.

Kaebaja ei avalda maksehäireid võlgade sissenõudmiseks. Kaebaja ei ole võlausaldaja ega

võlgade sissenõudja. Otsuse maksehäire avaldamise kohta teeb võlausaldaja. Kaebaja

menetluskulud halduskohtus olid tervikuna vajalikud ja põhjendatud.

9. Kolmas isik N.I ei ole apellatsioonkaebuse suhtes seisukohta esitanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. AKI 27.04.2023 ettekirjutus-hoiatusega nr 2.1.-1/23/53-152-8 on kaebajat kohustatud

hiljemalt 11.05.2023 lõpetama kolmanda isiku maksehäirete avaldamise maksehäireregistris

www.taust.ee ja kustutama nende maksehäirete andmed. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja on

ettekirjutuse 10.05.2023 täitnud (dtl 52, 130), kuid peab esitatud nõuet siiski õigusvastaseks.

Maksehäireandmete töötlemise õiguslik alus

11. Igasugune isikuandmete töötlemine peab olema kooskõlas IKÜM art 5 lg-s 1 sätestatud

isikuandmete töötlemise põhimõtetega ja vastama tingimustele, mis on nähtud ette IKÜM art

6 lg-s 1, mis sisaldab ammendavat ja piiratud loetelu juhtudest, mil isikuandmete töötlemist

saab pidada seaduslikuks (nt Euroopa Kohtu 03.04.2025 otsus kohtuasjas C-710/23,

Ministerstvo zdravotnictví, p 33; 09.01.2025 otsus kohtuasjas C-394/23, Mousse, p-d 22, 25;

07.12.2023 otsus liidetud kohtuasjades C-26/22 ja C-64/22, SCHUFA Holding, p 73;

22.06.2021 otsus kohtuasjas C-439/19, Latvijas Republikas Saeima, p-d 96, 99; 06.10.2020

otsus liidetud kohtuasjades C-511/18, C-512/18 ja C-520/18, La Quadrature du Net jt, p 208).

Küll aga tuleb täiendavalt silmas pidada, et kuigi IKÜM-i eesmärk on tagada isikuandmete

kaitset käsitlevate riigisiseste õigusaktide põhimõtteliselt täielik ühtlustamine, annavad

IKÜM-i teatavad sätted liikmesriikidele siiski võimaluse näha ette täiendavaid, rangemaid või

erandeid ettenägevaid riigisiseseid eeskirju, mis jätavad liikmesriikidele hindamisruumi nende

sätete rakendamisel (nt Euroopa Kohtu 19.12.2024 otsus kohtuasjas C-65/23, K GmbH, p 35;

30.03.2023 otsus kohtuasjas C-34/21, Hauptpersonalrat der Lehrerinnen und Lehrer, p 51;

28.04.2022 otsus kohtuasjas C-319/20, Meta Platforms Ireland, p 57). IKÜM art 6 lg-test 2 ja

3 tulenevalt on selliste täpsustuste vajadust seostatud peamiselt IKÜM art 6 lg 1 esimese lõigu

p-dega c ja e ning IX peatükis (art-d 85–91) sätestatud isikuandmete töötlemise

eriolukordadega.

12. IKS § 10 täpsustabki IKÜM art 6 lg 1 esimese lõigu p-i e ehk näeb ette täpsemad

reeglid isikuandmete töötlemiseks andmesubjekti krediidivõimelisuse (st finantsilise

usaldusväärsuse) hindamise või muul samasugusel eesmärgil (vt Riigikogu XIII koosseisu

679 SE seletuskiri, lk 18–19). Seadusandja on IKS § 10 kehtestamisega sisuliselt

määratlenud, et maksehäireregistrid täidavad võlasuhte rikkumisega seotud andmeid

töödeldes avalikes huvides olevat ülesannet. Kaebaja on kolmanda isiku maksehäirete

andmete töötlemise õigusliku alusena välja toonud nii IKS § 10 kui ka IKÜM art 6 lg 1

esimese lõigu p-i f. Ka vaidlustatud ettekirjutuses on õiguslike alustena märgitud nii IKS § 10

lg 1 ja lg 2 p 3 kui ka IKÜM art 6 lg 1 esimese lõigu p f. Iseenesest on õige, et võlasuhte

rikkumist kajastavate andmete maksehäireregistris avaldamise õiguslikuks aluseks saab olla

muu hulgas IKÜM art 6 lg 1 esimese lõigu p f ehk õigustatud huvi (nt Euroopa Kohtu

07.12.2023 otsus liidetud kohtuasjades C-26/22 ja C-64/22, SCHUFA Holding, p-d 76, 82–83;

Tallinna Ringkonnakohtu 14.12.2023 otsus nr 3-22-265, p 30; vrd ka Riigikohtu 12.12.2011

9(17)

3-23-1168

otsus nr 3-3-1-70-11, p 17).2 Samas on ilmne, et tegelikult on kaebaja maksehäirete

avaldamisel lähtunud esmajoones IKS §-st 10.

13. Pidades silmas, et IKS § 10 lg 2 p-s 3 sätestatud tingimus, et IKS § 10 lg-s 1 nimetatud

eesmärgil ei ole võlasuhte rikkumisega seotud isikuandmete kogumine ja kolmandale isikule

edastamine lubatud juhul, kui see kahjustaks ülemäära andmesubjekti õigusi või vabadusi, on

samasisuline IKÜM art 6 lg 1 esimese lõigu p-s f toodud piiranguga, et isikuandmete

töötlemine õigustatud huvi alusel ei ole lubatud, kui andmesubjekti huvid või põhiõigused ja -

vabadused on sellest kaalukamad, ning ka IKÜM art 21 lg-s 1 on vastuväidete esitamise õigus

ühetaoliselt reguleeritud nii IKÜM art 6 lg 1 esimese lõigu p-i e kui ka p-i f alusel toimuva

isikuandmete töötlemise suhtes, ei ole nende eristamisel siinsel juhul määravat tähtsust.

Kahtlust ei ole selles, et võlasuhte rikkumisega seotud isikuandmete töötlemise tingimused on

õigustatud huvi korral vähemalt sama ranged kui avalikes huvides oleva ülesande täitmise

korral. Kaebaja jaoks on soodsam lähtuda IKS §-s 10, sest seadusandja on selles andnud

mitmetes olulistes küsimustes täpsemaid suuniseid (mh ei ole maksehäireregistril vajadust

eraldi põhjendada, et isikuandmete töötlemine krediidivõimelisuse hindamise eesmärgil

toimub mõjuval õiguspärasel põhjusel). Kuivõrd asjas on vaidluse all üksnes maksehäire

andmete jätkuv töötlemine maksehäireregistri enda poolt (s.o andmete säilitamine kaebaja

andmebaasis, kust neid on võimalik päringu alusel väljastada), mitte võlausaldaja poolt

maksehäire andmete maksehäireregistrile edastamine ega ühegi konkreetse päringu alusel

kellelegi maksehäireregistrist andmete väljastamine, siis ei ole vaja analüüsida, millistest

õiguslikest alustest peaksid lähtuma andmete registrisse edastaja ja registriandmete kasutaja.

14. IKS § 10 alusel on võlasuhte rikkumisega seotud isikuandmete kogumine ja kolmandale

isikule edastamine ning edastatud andmete kolmanda isiku poolt töötlemine lubatud

järgmistel tingimustel:

1)

töötlemise eesmärk on hinnata andmesubjekti krediidivõimelisust või muu samasugune

eesmärk. Ühelgi juhul ei tohi töötlemine minna kaugemale sellest, mis on taotletud

üldise huvi eesmärkide saavutamiseks vajalik (nt Euroopa Kohtu 03.04.2025 otsus

kohtuasjas C-710/23, Ministerstvo zdravotnictví, p 37; 04.10.2024 otsus kohtuasjas C-

200/23, Agentsia po vpisvaniyata, p-d 110–111; 22.06.2021 otsus kohtuasjas C-439/19,

Latvijas Republikas Saeima, p-d 109–110);

2)

töötleja on kontrollinud edastatavate andmete õigsust;

3)

töötleja on kontrollinud õiguslikku alust isikuandmete edastamiseks;

4)

töötleja on registreerinud andmeedastuse;

5)

töötlemine ei kahjusta ülemäära andmesubjekti õigusi ja vabadusi. Seejuures on IKS §

10 lg-s 2 toodud eraldi välja, milliste andmete puhul (vt IKS § 10 lg 2 p-d 1 ja 2) ning

millistes olukordades (vt IKS § 10 lg 2 p-d 4 ja 5) oleks maksehäireandmete avaldamine

juba eelduslikult andmesubjekti õigusi või vabadusi ülemäära kahjustav. See ei välista,

et andmesubjekti õigusi ja vabadusi ülemäära kahjustavaks võib hinnata ka muude

andmete töötlemise või andmete töötlemise teistsugustel asjaoludel (IKS § 10 lg 2 p 3).

Andmesubjekti vastuväite lahendamine

2 AKI on maksehäirete avaldamise juhendis (31.10.2023 redaktsioon, lk 4) samuti selgitanud, et võlausaldaja

poolt maksehäireregistrile andmete edastamise aluseks on õigustatud huvi ehk IKÜM art 6 lg 1 esimese lõigu p f

ning maksehäireregister töötleb andmeid seejärel edasi kas IKÜM art 6 lg 1 esimese lõigu p-i f või IKS § 10

alusel

–

vt

https://www.aki.ee/sites/default/files/documents/2024-03/Makseh

%C3%A4irete_avaldamine_2023_2.0.pdf

10(17)

3-23-1168

15. Vaidlust ei ole selles, et kolmas isik pöördus enne AKI-le 18.01.2023 sekkumistaotluse

esitamist Krediidiregister OÜ poole 18.01.2023 taotlusega (dtl 88–89) viivitamata eemaldada

maksehäireregistrist www.taust.ee andmed tema maksehäirete kohta. Asjas on üheks keskseks

vaidlusküsimuseks, kas kaebaja on kolmanda isiku IKÜM art 21 lg 1 alusel esitatud

vastuväidet lahendanud nõuetekohaselt.

16. IKÜM art 21 lg 1 märgib: „Andmesubjektil on õigus oma konkreetsest olukorrast

lähtudes esitada igal ajal vastuväiteid teda puudutavate isikuandmete töötlemise suhtes, mis

toimub artikli 6 lõike 1 punkti e või f alusel, sealhulgas nendele sätetele tugineva

profiilianalüüsi suhtes. Vastutav töötleja ei töötle isikuandmeid edasi, välja arvatud juhul, kui

vastutav töötleja tõendab, et töödeldakse mõjuval õiguspärasel põhjusel, mis kaalub üles

andmesubjekti huvid, õigused ja vabadused, või õigusnõuete koostamise, esitamise või

kaitsmise eesmärgil.“

17. AKI on ettekirjutuses leidnud, et IKÜM art 21 lg 1 kohaselt tekib maksehäireregistril

andmesubjekti vastuväite saamisel igal juhul kohustus hinnata andmesubjekti õigustatud

huvide ülemäärast kahjustamist ning ta võib isikuandmeid edasi töödelda üksnes siis, kui ta

tõendab, et andmeid töödeldakse mõjuval õiguspärasel põhjusel, mis kaalub üles

andmesubjekti huvid, õigused ja vabadused. Kaebaja ei vaidlusta iseenesest seisukohta, et

tema kui vastutava töötleja ülesanne on andmesubjekti vastuväite esitamise korral tõendada,

et isikuandmete töötlemiseks esinevad IKÜM art 21 lg 1 tähenduses ülekaalukad õiguspärased

põhjused, mis kaaluvad üles andmesubjekti huvid, õigused ja vabadused (nt Euroopa Kohtu

04.10.2024 otsus kohtuasjas C-200/23, Agentsia po vpisvaniyata, p 120; 07.12.2023 otsus

liidetud kohtuasjades C-26/22 ja C-64/22, SCHUFA Holding, p 111). Kaebaja hinnangul on ta

eeltoodud kohustuse täitnud ning sellega nõustus ka halduskohus.

18. Ringkonnakohus selgitab esmalt, et vastutava töötleja IKÜM art 21 lg-st 1 tuleneva

kohustuse täitmine ei saa olla üksnes formaalne. Nagu eespool märgitud, siis võttes arvesse, et

seadusandja on IKS § 10 kehtestamisega lugenud isikuandmete krediidivõimelisuse

hindamise eesmärgil töötlemise iseenesest mõjuvaks õiguspäraseks põhjuseks, ei pea

maksehäireregister hakkama andmesubjekti vastuväite saamisel seda asjaolu enam tõendama.

Seda siiski eeldusel, et andmetöötlejaks on tõepoolest krediidi- ja finantseerimisasutuste või

muude krediidiandjate ja -vahendajate poolt reaalselt kasutatav maksehäireregister. Kaebaja

puhul ei ole alust selles kahelda. Maksehäireregistril on seega esmajoones kohustus hinnata,

kas krediidivõimelisuse hindamise eesmärk on konkreetse juhtumi asjaolusid arvestades

kaalukam kui andmesubjekti huvid, õigused ja vabadused. Iseenesest tuleb nõustuda, et oma

„konkreetset olukorda“ saab kirjeldada ja sellega seotud asjaolusid tõendada üksnes

andmesubjekt ise ning see ongi IKÜM art 21 lg-st 1 tulenevalt tema ülesanne. Sellele

vaatamata ei oleks isikuandmete töötlemisega riivatud põhiõiguste ja -vabaduste

tasakaalustatud ja tõhus kaitse (vt IKÜM põhjendus 4) ega isikuandmete töötlemise õiglus ja

läbipaistvus (vt IKÜM põhjendused 39, 58–60) tagatud siis, kui IKÜM art 21 lg-s 1 sätestatud

õiguse realiseerimine oleneb ainuüksi andmesubjekti võimest tuua vastuväites korraga ja

ammendavalt välja kõik olulised asjaolud. IKÜM art 12 lg 2 paneb vastutavale töötlejale

kohustuse aidata kaasa IKÜM art-te 15–22 kohaste andmesubjekti õiguste kasutamisele.

Euroopa Andmekaitsenõukogu (EDPB) 08.10.2024 suunistes3 (p 71) on samuti märgitud, et

vastuväite tagasilükkamiseks ei piisa pelgalt asjaolust, et andmesubjekt ei ole vastuväites enda

olukorda väga täpselt kirjeldanud, ning kui vastutaval töötlejal on selles osas kahtlusi, siis

3 Guidelines 1/2024 on processing of personal data based on Article 6(1)(f) GDPR, 08.10.2024 –

https://www.edpb.europa.eu/our-work-tools/documents/public-consultations/2024/guidelines-12024-processing-

personal-data-based_en

11(17)

3-23-1168

võib ta paluda andmesubjektilt täpsustusi. Samuti on EDPB 28.03.2023 suunistes4 (vt p 35

alap b, lk 15–16) juhitud tähelepanu, et taotluse täielikuks lahendamiseks võib vastutav

töötleja paluda andmesubjektilt täpsustusi tema soovide kohta või lisateavet, jälgides samas,

et seeläbi ei hakataks andmesubjekti õigusi piirama. Ehkki viidatud suunised ei käsitle

praegusega identset olukorda, nähtub neist siiski üldisem arusaam, et vastutav töötleja peab

vastutama mh selle eest, et andmesubjektile IKÜM art-tega 15–22 ettenähtud õiguste

kasutamise võimalus ei jääks üksnes illusoorseks.

19. Eeltoodut arvestades tuleb analüüsida, kas kaebajal oli põhjust kahtlustada, et kolmas

isik ei olnud tegelikult teadlik sellest, mida tal tuleb vastuväite esitamisel välja tuua ja

tõendada, või ei olnud ta muul põhjusel kõiki aspekte kohe välja toonud, ning kui selline

kahtlus pidi tekkima, siis kas kaebaja kui vastutav töötleja on aidanud nõuetekohaselt kaasa,

et kolmandal isikul oleks võimalik tõhusalt ja sihipäraselt realiseerida IKÜM art 21 lg-s 1

sätestatud vastuväite esitamise õigust. Maksehäireregistri pidaja ei saa lähtuda ainuüksi enda

ärihuvidest ega võlausaldajate huvidest, vaid tal on kohustus tagada andmetöötluse

seaduslikkus, õiglus ja läbipaistvus (IKÜM art 5 lg 1 punkt a ja lg 2). Seejuures ei ole alust

rääkida kaalutlusotsuse tegemisest, sest tegemist on hindamisotsusega (vrd Riigikohtu

20.06.2022 otsus nr 3-20-2474, p 17; 11.12.2020 otsus nr 3-20-1198, p 12). Andmesubjekti

võlasuhte rikkumist kajastavate andmete maksehäireregistris IKS § 10 alusel avaldamise

(kolmandatele isikutele edastamise) jätkamine saab olla üksnes kas õiguspärane või

õigusvastane, sõltuvalt hinnangust sellele, kelle huvisid ja õigusi tuleb konkreetsetel

asjaoludel ja vastuväite lahendamise aja seisuga pidada ülekaalukamateks (s.o rohkem

kaitsmist väärivateks). Samuti ei saa maksehäireregister kaaluda seda, kas avaldada

isikuandmeid suuremas või väiksemas ulatuses, vaid õiguspärane saab olla andmete

avaldamine ainult minimaalses mahus, mis on vajalik taotletava legitiimse eesmärgi

(krediidivõimelisuse hindamine) saavutamiseks (IKÜM art 5 lg 1 punkt c).

Hinnang N.I 18.01.2023 vastuväite lahendamisele

20. Kaebaja maksehäireregistris oli kolmanda isiku kohta avaldatud kaks maksehäiret:

–

16.03.2019 maksehäire summas 82,69 eurot (sh põhivõlg 40 eurot, sissenõudmiskulud

30 eurot, viivis 12,69 eurot) – AS Ühisteenused 02.03.2019 leppetrahvi otsus nr

0031047379 summas 40 eurot, mis muutus sissenõutavaks 17.03.2019 (dtl 10, 13–14);

–

15.08.2021 maksehäire summas 33,79 eurot (sh sissenõudmiskulud 30 eurot, viivis 3,79

eurot) – AS Ühisteenused 01.08.2021 leppetrahvi otsus nr 0031062286 summas 40

eurot, mis muutus sissenõutavaks 16.08.2021 (dtl 19–21). Kaebaja 13.03.2023

selgitustest (dtl 49–51) nähtuvalt tasus kolmas isik leppetrahvi otsuses märgitud

põhisumma 05.05.2022.

21. Kolmas isik tugines kaebajale 18.01.2023 esitatud pöördumises esmajoones asjaolule, et

ta ei tunnista nõudeid ja on esitanud Julianus Inkasso OÜ-le nende osas vastuväited, ning

viitas ka tema maine kahjustamisele. Kolmas isik jäi 20.01.2023 vastuses (dtl 88) varasema

seisukoha ja taotluse juurde, kuigi kaebaja selgitas 20.01.2023 kirjas (dtl 88), et kontrollis

andmeid ning need vastavad tegelikkusele ja kaebajale on kõik alusdokumendid edastatud.

Kolmas isik ei ole ka AKI järelevalvemenetluses väitnud oma õiguste ülemäärast kahjustamist

muudel põhjustel peale selle, et maksehäirete aluseks olevad nõuded on tema hinnangul

alusetud ja see kahjustab tema mainet. AKI on heitnud kaebajale muu hulgas ette

Suunised 01/2022 andmesubjekti õiguste kohta – õigus tutvuda andmetega, 28.03.2023 –

https://www.edpb.europa.eu/our-work-tools/our-documents/guidelines/guidelines-012022-data-subject-rights-

right-access_et

12(17)

3-23-1168

andmesubjekti vastuväite puudulikku lahendamist. Ringkonnakohus nõustub, et

maksehäireregister oleks pidanud andmesubjektile täpsemalt selgitama neid asjaolusid ja

põhjuseid, miks on võlaandmete jätkuv avaldamine tema hinnangul õiguspärane. Kaebaja on

20.01.2023 kirjas seda teinud üksnes osaliselt. Kaebaja on kolmandale isikule küll selgitanud,

et kontrollis avaldatavate võlaandmete õigsust, ja põhjendas lisaks, miks ei piisa vastuväitest,

et sõidukit mitu aastat tagasi tegelikult parkinud isikut oleks keeruline välja selgitada, kuid ei

ole mingil viisil võtnud seisukohta andmesubjekti väite osas, et maksehäirete avaldamine

kahjustab (ülemääraselt) tema mainet. Eeltoodule vaatamata, kuna kolmas isik ei ole ka

hiljem mingeid täiendavaid argumente välja toonud (sh kohtumenetluses), siis ei ole alust

arvata, et IKÜM art 21 lg-s 1 nõutud analüüsi tulemuste ja n-ö lahenduskäigu kolmandale

isikule esitamata jätmise tõttu jäid kaebajal andmesubjekti õiguste kahjustamise hindamise

seisukohalt olulised asjaolud välja selgitamata.

22. AKI 27.04.2023 ettekirjutuses ei ole seatud kahtluse alla, et kolmanda isiku

vaidlusaluste maksehäirete olemasolu on tõendatud. AKI arvates oli maksehäirete avaldamine

andmesubjekti ülemääraselt kahjustav järgmistel asjaoludel: mõlemad võlanõuded on

väikesed (alla 100 euro), üks nõue on aegunud ja võlausaldaja ei ole seda kohtu kaudu sisse

nõudnud ning teise nõude puhul on kolmas isik tasunud põhiosa, kumbagi maksehäiret ei saa

avaldada 10+5 aastat, kuna kohustuste rikkumist ei saa pidada tahtlikuks, kolmandal isiku

puuduvad muud maksehäired. Kaebaja on AKI-le esitatud 17.02.2023 ja 13.03.2023

seisukohtades (dtl 91–94, 105–108) välja toonud asjaolud, mida on kolmanda isiku õiguste

kahjustamise määra hinnates arvesse võetud, kuid ei ole samas kuidagi täpsemalt selgitanud,

millise kaalu kaebaja ühele või teisele asjaolule on omistanud ning kuidas kujunes hinnang

(veendumus), et andmesubjekti õiguste ülemäärast kahjustamist ei esine. Kaebaja esitatud

õigustatud huvi hindamise analüüs ja selle täiendused (dtl 96–100) kajastavad

maksehäireregistri tegevust üldiselt ning ei anna seetõttu mingit teavet konkreetse juhtumi

kohta. Vaidlustatud ettekirjutuses ei ole siiski piirdutud pelgalt tõdemusega, et andmesubjekti

vastuväite lahendamine oli puudulik, vaid AKI on andnud ettekirjutuse p-des 5–19 omapoolse

sisulise seisukoha, kas kolmanda isiku maksehäire andmete avaldamist tuleb pidada tema

õigusi ülemäära kahjustavaks või mitte. Seetõttu lähtub ka ringkonnakohus asja lahendamisel

sellest, kas olemasoleva teabe põhjal oli alust järeldada kolmanda isiku õiguste ülemäärast

kahjustamist või mitte.

23. Võlasuhte rikkumisega seotud andmete maksehäireregistris avaldamise tähtaja osas

tuleb esmalt rõhutada, et võlaandmete avaldamise lõpetamiseks ja andmete kustutamiseks

kohustava ettekirjutuse koostamist ei saanud kuidagi tingida kaebaja 17.02.2023 ja

13.03.2023 selgitustes märgitud plaan avaldada vaidlusaluseid maksehäireid vastavalt 10+5

reeglile kuni 16.03.2034 ja 15.08.2036. Selleks, et kehtestada maksehäireregistrile

konkreetsete isikuandmete töötlemise keeld või kohustada teda isikuandmed kustutama, peaks

isikuandmete töötlemine siiski olema õigusvastane juba asjaomase haldusakti andmise ajal.

AKI 27.04.2023 ettekirjutuse p-s 9 tehtud viited võlgnevuste kavandatavale avalikustamise

ajale ei ole seetõttu asjakohased. Selles osas, kas maksehäiretega seotud nõuete aegumisega

seoses on võimalik TsÜS § 146 lg-s 1 ettenähtud tavapärase 3-aastase aegumistähtaja asemel

siinsel juhul lähtuda TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud 10-aastasest aegumistähtajast, nõustub

ringkonnakohus AKI-ga, et kaebaja ei ole tõendanud, et kolmas isik on rikkunud oma

kohustusi TsÜS § 146 lg 4 tähenduses tahtlikult. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on

kohustuse tahtliku rikkumisega TsÜS § 146 lg 4 tähenduses tegemist siis, kui lepingupool

soovib õigusvastast tagajärge ja käitub tahtlikult heade kommete vastaselt, ning ainuüksi

kohustuse täitmata jätmine (ka tahtlikult) ei ole selle sätte kohaldamiseks piisav (nt Riigikohtu

08.12.2021 otsus nr 2-19-117829, p 15 ja seal viidatud varasemad lahendid). Kaebaja on

tuginenud üksnes sellele, et kolmas isik oli nn parkimistrahvidest teadlik (sh ühte võlgnevust

13(17)

3-23-1168

on ta põhinõude tasumisega ise tunnustanud), kuid on keeldunud nõuete täielikust tasumisest.

Seega viitab kaebaja kolmanda isiku poolt kohustuste tahtlikule täitmata jätmisele, kuid mitte

kolmanda isiku toimingutele, mida saaks pidada õigusvastase tagajärje soovimiseks ja

tahtlikuks heade kommete vastaseks käitumiseks. Sellises olukorras ei ole TsÜS § 146 lg 4

kohaldatav, vaid mõlema võlgnevuse puhul tuleb lähtuda 3-aastasest aegumistähtajast. Kuna

halduskohus leidis, et kohaldamisele kuulub 10-aastane aegumistähtaeg, kuid ei ole seejuures

arvestanud asjakohast kohtupraktikat, tuleb halduskohtu põhjendusi vastavas osas muuta.

24. Kui võtta aluseks TsÜS § 146 lg 1 ja § 147 lg 1 ning arvestada ühtlasi, et kaebaja ei ole

väitnud ja puuduvad ka andmed, et võlgnevuste sissenõudmiseks oleks tehtud muid

toiminguid peale meeldetuletuste / tasumisnõuete edastamise (dtl 15–17, 22–31), mis TsÜS §-

de 158–169 järgi aegumist ei katkesta ega peata, siis oli üks vaidlusalustest võlgnevustest nii

põhinõude kui ka kõrvalnõuete (vt TsÜS § 144) osas juba enne andmesubjekti 18.01.2023

vastuväite esitamist aegunud (alates 17.03.2022). Ehkki kohtumenetluse ajal on aegunud ka

teine võlgnevus (alates 16.08.2024), ei mõjuta see asja lahendamist, sest kohus hindab AKI

27.04.2023 ettekirjutuse õiguspärasust selle andmise hetke seisuga (HKMS § 158 lg 2 ls 2).

Ehkki aegumine ei ole käsitatav kohustuse rikkumise lõppemisena IKS § 10 lg 2 p 5

tähenduses, tuleks kohtupraktika kohaselt üldjuhul lugeda andmesubjekti õigustatud huve

ülemäära kahjustavaks IKS § 10 lg 2 p 3 tähenduses ka maksehäire andmete avaldamist enam

kui 5 aastat pärast sellega seotud nõude aegumist (nt Riigikohtu 12.12.2011 otsus nr 3-3-1-70-

11, p 22; Tallinna Ringkonnakohtu 31.01.2023 otsus nr 2-20-3112, p-d 65–66; 18.01.2023

otsus nr 2-22-6314, p-d 47.1–47.3). See tähtaeg ei olnud siinsel juhul kummagi võlgnevuse

puhul möödunud.

25. Ringkonnakohtu arvates ei saa enne IKÜM § 10 lg 2 p-s 5 ettenähtud piirtähtaja

saabumist alust eeldada, et maksehäire jätkuv avaldamine kahjustab andmesubjekti õigusi

ülemääraselt. Sätet ei ole õige sisustada viisil, et maksehäirete avaldamine kuni 5 aastat pärast

kohustuse rikkumise lõppemist või nõude aegumist on lubatud vaid erandina, mida tuleb

üksikasjalikult põhjendada. Vastupidi, eraldi põhjendamist vajab hoopis see, kui maksehäire

avaldamine hinnatakse andmesubjekti õigusi ülemäära kahjustavaks juba enne seaduses

toodud piirtähtaja saabumist. Kui maksehäire tuleks kustutada viivitamata pärast sellega

seotud nõude tasumist või aegumist, siis jääks maksehäirete avaldamise eesmärk

(krediidivõimelisuse hindamine) osaliselt saavutamata, sest hindajal puuduks võimalus saada

teavet andmesubjekti varasema maksekäitumise kohta. Tõendatud on, et kolmanda isiku kohta

avaldatud maksehäirete andmed vastasid tegelikult eksisteerivatele võlgnevustele, mida oli

kolmandale isikule korduvalt meelde tuletatud, kuid ta ei ole võlgnevusi siiski tasunud. IKS

§-s 10 toodud tingimustel õigete andmete maksehäireregistris avaldamisega kaasnevat

hüpoteetilist mainekahju ei saa iseenesest pidada andmesubjekti õigusi ülemääraselt

kahjustavaks. Selleks, et õiguspärast andmetöötlust hinnata andmesubjekti maine

kahjustamise tõttu ebaproportsionaalseks, peaksid esinema mingid asjaolud, millest nähtuvalt

on konkreetse andmesubjekti puhul maine kahjustamine mingil põhjusel tavapärasest oluliselt

intensiivsem ja samas ei saa andmesubjektilt eeldada selle talumist. Siinsel juhul puuduvad

igasugused tõendid, millest nähtuks kolmanda isiku maine intensiivset kahjustumist.

26. Andmesubjekti õiguste ülemäärast kahjustamist ei saa lisaks automaatselt järeldada mh

asjaoludest, et nõuded on väikesed ja/või maksehäired üksikud või juhuslikud ning varasemad

või hilisemad maksehäired puuduvad. Sedalaadi reegleid saaks kehtestada üksnes seadusandja

(nt täiendades IKS § 10 lg-s 2 toodud loetelu). Samal põhjusel ei saa AKI-ga nõustuda, et

isegi kui tegemist on selgelt võlasuhte (nt parkimislepingu) rikkumist kajastavate andmetega,

siis juhul, kui nõude summa ei ole eriti suur (nt alla 100 euro), peab vastutav töötleja hakkama

eraldi põhjendama ja tõendama, kuidas aitab sellise väikese võlgnevuse maksehäireregistris

14(17)

3-23-1168

avaldamine hinnata andmesubjekti krediidivõimelisust. VÕS § 4034 lg 2 kohaselt peab

krediidiandja võtma tarbija krediidivõimelisuse hindamisel isiku varalist seisu ja

maksevõimet kajastavate asjaolude kõrval mh arvesse tema varasemate maksekohustuste

täitmist (vt ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lg 1 p 3). Maksehäireregistril on

kohustus kontrollida, et avaldatavad andmed oleksid seotud võlasuhte rikkumisega, kuid

temalt ei saa nõuda otsustamist selle üle, milline tähendus või kaal peaks konkreetsetel

andmetel olema isiku krediidivõimelisuse hindamisel. Maksehäireregister ise

andmesubjektide krediidivõimelisust ei hinda ja samuti ei tee seda AKI. Seadusandjal oleks

mõistagi võimalik piirata IKS § 10 kohaldamist ning näha ette sätte rakendamine ainult

kindlat liiki võlasuhete rikkumisega seotud andmetele või teatud suurusega võlgnevustele,

kuid seni ei ole seda tehtud. Ka asjaolu, et finantsteenuste pakkujad ei ole pidanud

majanduslikult vm põhjusel otstarbekaks kajastada maksehäireregistris alla 30 euro suurusi

võlgnevusi, ei kinnita väikeste võlgnevuste avaldamise õigusvastasust. Viidatud summa on

lisaks märkimisväärselt madalam kui AKI välja pakutud 100 euro piir. Nõude väiksus ja

vanus, rikkumise laad, maksehäirete arv jms asjaolud võivad tekitada põhjendatud kahtluse

konkreetsete võlaandmete töötlemise proportsionaalsuses ning maksehäireregistril tuleb seda

andmesubjekti vastuväidet lahendades sisuliselt kontrollida, kuid andmesubjekti õiguste

ülemäärast kahjustamist ei saa siiski eeldada, eriti kui andmesubjekti vastuväited ei sisalda

mingeid n-ö elulisi asjaolusid, mis seonduvad nt võlasuhte tekkimise või rikkumise

asjaoludega või maksehäire avaldamisega kaasnenud kahjulike tagajärgedega.

27. Kokkuvõtlikult leiab ringkonnakohus, et kuigi kaebaja ei ole lahendanud kolmanda

isiku vastuväidet piisava hoolsusega ning tema n-ö lahenduskäik ei olnud arusaadav ja

kontrollitav, siis olukorras, kus haldus- ega kohtumenetluses ei ole tuvastatud ühtegi sellist

asjaolu, millest võiks järeldada kolmanda isiku õiguste ülemäärast kahjustamist, on

halduskohus vaidlustatud ettekirjutuse õigesti tühistanud. Kui AKI hinnangul on tegelik

probleem selles, et maksehäirete andmetele on juurdepääs liiga lihtne või on see tagatud liiga

suurele isikute ringile, siis on tal võimalik teostada järelevalvet maksehäireregistrist andmete

väljastamise üle, kuid võlaandmete registrist väljastamisega seotud võimalikku probleemi ei

saa lahendada viisil, et nõuda registris töödeldavate andmete kustutamist. Samuti võib AKI

põhjendustest (nt paralleel maksuvõlgade avalikustamisega) järeldada, et vastustaja hinnangul

ei taga IKS § 10 praegusel kujul piisavalt tõhusalt andmesubjektide õiguste kaitset (nt IKS §

10 lg 2 p-s 5 märgitud 5 aastat on liiga pikk, kõigi võlasuhete rikkumiste andmed ei peaks

omama krediidivõimelisuse hindamisel tähtsust). Ringkonnakohus möönab, et maksehäirete

avaldamist reguleerivate sätete täpsustamist tuleks kaaluda, et tagada suurem õigusselgus nii

vastutavate töötlejate kui ka andmesubjektide jaoks ning vähendada seeläbi tekkivaid vaidlusi.

Kehtivat normistikku saab täpsustada siiski ainult seadusandja ning seda ei ole võimalik

asendada haldus- ega kohtupraktikaga. Mis puutub AKI kahtlusesse, et võlausaldajad

kasutavad maksehäireregistrit sisuliselt õiguskaitsevahendina, siis võib selline kahtlus olla

iseenesest põhjendatud, kui maksehäire avaldamine lõpetatakse pärast võlgnevuse (sh

aegunud nõude) tasumist (st sellisel juhul ei oleks äratuntav, kuidas seondub võlaandmete

avaldamine krediidivõimelisuse hindamise kui avalikes huvides oleva ülesande täitmisega),

kuid taolises olukorras peaks AKI tegema järelevalvet eeskätt maksehäire avaldaja üle, isegi

kui maksehäire avaldaja (Julianus Inkasso OÜ) ja maksehäireregister (Krediidiregister OÜ)

on seotud isikud.

Ettekirjutuse proportsionaalsus ja andmesubjekti teavitamine

28. Kuna AKI 27.04.2023 ettekirjutus on tühistatud, sest vaidlusaluse maksehäire

avaldamist ei olnud alust pidada kolmanda isiku õigusi ülemääraselt kahjustavaks, siis puudub

vajadus hinnata, kas vastustaja saanuks andmete kustutamiseks kohustamise (vt IKÜM art 17

15(17)

3-23-1168

lg 1 p-d c ja d, art 58 lg 2 p-d f ja g) asemel rakendada kaebaja suhtes mõnda vähem

koormavat, kuid kolmanda isiku õigusi sama tõhusalt kaitsvat meedet. Samas peab

ringkonnakohus vajalikuks juhtida AKI tähelepanu, et vaidlustatud haldusakti resolutiivosas

tehtud viited IKÜM art 58 lg 2 p-des a ja b sätestatud järelevalveasutuse volituste

rakendamisele jäävad täiesti arusaamatuks. Nimetatud sätted annavad AKI-le volitused teha

mh vastutavale töötlejale hoiatusi ja noomitusi, kuid ettekirjutus ei sisalda ühtegi hoiatust ega

noomitust. IKÜM art 58 lg 2 punkti a kohase hoiatusena ei ole käsitatav hoiatamine sunniraha

ja väärteokaristuse eest. Haldusakti ei tohiks koormata asjakohatute õiguslike alustega (nt

Riigikohtu 11.02.2009 otsus nr 3-3-1-79-08, p 28). IKÜM art 58 lg 2 p-d a ja b on

asjakohased õiguslikud alused siis, kui ettekirjutuse resolutiivosa sisaldab andmetöötleja

hoiatamist, et kavandatavad toimingud võivad rikkuda IKÜM-i sätteid, või temale IKÜM-i

rikkumise eest noomituse tegemist. Tegemist peaks olema eelkõige selliste olukordadega, kus

mingit konkreetset korraldust ei ole andmetöötlejale kas veel võimalik või enam põhjust anda.

29. AKI 27.04.2023 ettekirjutuses on leitud ka seda, et kaebaja ei ole nõuetekohaselt täitnud

IKÜM art 14 lg-test 1 ja 2 tulenevat teavitamiskohustust. Ettekirjutusest jääb samas

ebaselgeks, milline oli selle rikkumise tähendus kaebajale ettekirjutuse resolutsiooniga

pandud kohustuse (s.o töötlemiskeelu) seisukohalt, pidades silmas, et ilmselt olid IKÜM art

14 lg-tes 1 ja 2 toodud andmed kolmandale isikule hiljemalt AKI ettekirjutuse tegemise ajaks

teada (vt IKÜM art 14 lg 5 punkt a). Kuna IKÜM art 14 lg-te 1 ja 2 rikkumine ei oleks

eraldivõetuna saanud tingida maksehäirete andmete kustutamiseks kohustamist, vaid

kaebajale tulnuks vajaduse korral teha ettekirjutus viia isikuandmete töötlemine kooskõlla

õigusaktidega (IKÜM art 58 lg 2 punkt d), samuti ei ole kaebaja esitanud rikkumisele

vastuväiteid, siis ei pea ringkonnakohus vajalikuks kõnealust rikkumist eraldi käsitleda,

nõustudes vaidlustatud ettekirjutuse p-des 25–30 tooduga.

Kokkuvõte ja menetluskulud

30. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 4 alusel jääb AKI apellatsioonkaebus rahuldamata

ning Tallinna Halduskohtu 14.06.2024 otsuse resolutsioon muutmata, kuid ringkonnakohus

muudab halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.

31. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kolmanda isiku menetluskulud hüvitab tema poole vastaspool samade reeglite järgi nagu

poolele (HKMS § 108 lg 8). HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks

esitada kohtule menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral

menetluskulusid välja ei mõisteta. HKMS § 109 lg-st 6 tulenevalt mõistab kohus välja üksnes

vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.

32. AKI oli apellatsioonkaebuse esitamisel vabastatud riigilõivu tasumisest ja ei ole

esitanud andmeid muude menetluskulude kandmise kohta. Kuna apellatsioonkaebus jääb

rahuldamata, siis jäävad AKI menetluskulud apellatsiooniastmes HKMS § 108 lg 1 alusel

tema enda kanda.

33. OÜ Krediidiregister on ringkonnakohtu menetluses kandnud esindajakulu 2320,50 eurot

(ilma käibemaksuta), mis vastab advokaadi 11,9 töötunnile hinnaga 195 eurot/tund (lisandub

käibemaks). Esindajakulu kandmise kohustus seoses praeguse asja apellatsioonimenetlusega

on advokaadibüroo arvetega HKMS § 109 lg 11 nõuetele vastavalt tõendatud. Taotletud

summa ei ületa esimese astme kohtu menetluses kantud esindajakulu suurust (2481,50 eurot,

mis vastas advokaadi 13,3 töötunnile) ning menetluskulu ei ole ka vaidluse iseloomu ja

16(17)

3-23-1168

tähtsust arvestades põhjust pidada ilmselgelt ülepaisutatuks, vaid see tuleb vastustajalt kaebaja

kasuks mõista välja tervikuna.

34. N.I ei ole esitanud ringkonnakohtule andmeid apellatsioonimenetlusega seotud kulude

kandmise kohta. Kuna kolmas isik osales kohtumenetluses vastustaja poolel, siis jäävad

kolmanda isiku menetluskulud HKMS § 108 lg 8 teise lause alusel tema enda kanda.

35. Kuna otsuses on kajastatud kolmanda isiku eraelulisi andmeid, tuleb otsuse avaldamisel

kolmanda isiku nimi asendada tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

17(17)