3-23-1839/28 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Monika Laatsit ja

Kaire Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

24. aprill 2025, Tallinn

Haldusasja number

3-23-1839

Haldusasi

Krediidiregister

OÜ

kaebus

Andmekaitse

Inspektsiooni 16. juuni 2023. a ettekirjutus-hoiatuse nr

2.1.-1/23/252-697-7 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 21. detsembri 2023. a otsus

Menetlusosalised

Kaebaja – Krediidiregister OÜ, esindajad N.O ja v.adv

Maarja Pild-Freiberg, nõustaja B.D

Vastustaja – Andmekaitse Inspektsioon, esindaja

Andres Kudrjavtsev

Kolmas isik – Y.K, esindaja Jaan Spaidel

Menetluse alus ringkonnakohtus

Andmekaitse Inspektsiooni apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

31. märts 2025

RESOLUTSIOON

1. Jätta Andmekaitse Inspektsiooni apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna

Halduskohtu 21. detsembri 2023. a otsuse haldusasjas nr 3-23-1839 resolutsioon

muutmata, täiendades halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse

põhjendustele.

2. Mõista Andmekaitse Inspektsioonilt Krediidiregister OÜ (registrikood 12400621)

apellatsiooniastme menetluskulude hüvitamiseks välja 1950 (üks tuhat üheksasada

viiskümmend) eurot.

3. Menetlusosaliste muud menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.

4. Otsuse avaldamisel asendada kolmanda isiku nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 26. mail 2025

(HKMS § 212 lg 1).

3-23-1839

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks

läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse

menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui

see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

(HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Y.K esitas Andmekaitse Inspektsioonile (AKI) 19.03.2023 kaebuse seoses tema

isikuandmete töötlemisega ja nende avalikustamisega kolmandatele isikutele Krediidiregister

OÜ peetavas maksehäireregistris (www.taust.ee). Kaebuse kohaselt avaldatakse www.taust.ee

andmeid kahe parkimistrahvi võlgnevuse kohta, mis on aegunud (sh kõrvalnõuded). Kaebaja

taotlusele vaatamata on maksehäireregister jätkanud andmete avaldamist.

2. Andmekaitse Inspektsioon kohustas 16.06.2023 ettekirjutus-hoiatusega nr 2.1.-

1/23/252-697-7 Krediidiregister OÜ-d hiljemalt 30.06.2023 lõpetama Y.K kohta Julianus

Inkasso OÜ 27.06.2019 esitatud maksehäire summas 106,22 eurot (seisuga 09.05.2023)

avaldamine temale kuuluvas maksehäireregistris ja kustutada nimetatud maksehäire andmed.

Ettekirjutuse õiguslikeks alusteks olid isikuandmete kaitse seaduse (IKS) § 10 lg 1 ja lg 2 p 3,

§ 56 lg 1 ja lg 2 p 8 ja § 58 lg 1 ning isikuandmete kaitse üldmääruse 1 (IKÜM) art 6 lg 1

esimese lõigu p f, art 17 lg 1 p-d c ja d, art 21 lg 1 ning art 58 lg 2 p-d a, b ja f. Ettekirjutus

sisaldas lisaks hoiatust, et kui ettekirjutus jäetakse määratud tähtajaks täitmata, määrab AKI

adressaadile IKS § 60 alusel sunniraha 25 000 eurot. Samuti hoiatati, et ettekirjutuse täitmata

jätmise eest võidakse algatada IKS § 69 alusel väärteomenetlus.

IKS § 10 lg 2 p 3 kohaselt ei ole lubatud võlasuhte rikkumisega seotud isikuandmeid töödelda

andmesubjekti krediidivõimelisuse hindamise või muul samasugusel eesmärgil, kui see

kahjustaks ülemäära andmesubjekti õigusi või vabadusi. Ka siis, kui maksehäirete

avalikustaja tugineb andmete avaldamisel IKÜM art 6 lg 1 esimese lõigu p-le f ehk õigustatud

huvile, nõuab see sisuliselt vähemalt samaväärsete meetmete võtmist kui IKS §-le 10 tuginev

võlaandmete töötlemine. Nii IKS § 10 kui ka IKÜM art 6 lg 1 esimese lõigu p-i f alusel isiku

võlaandmete maksehäireregistris avaldamisel ja kolmandatele isikutele edastamisel tuleb

hinnata võlgniku õigustatud huvide kahjustamise määra ehk iga kord konkreetse juhtumi

asjaoludele tuginedes kaaluda, kas vajadus isiku nõusolekuta isikuandmete edastamiseks

kolmandatele isikutele kaalub üles isiku õiguste ja huvide riive. IKÜM art 21 lg 1 kohase

vastuväite esitamisel on andmetöötlejal kohustus õigustatud huvide kahjustamise hetkeseis

veelkord üle hinnata. Pelgalt loetelu asjaoludest, mida võlaandmete avaldamisel kontrollitakse

1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27.04.2016 määrus (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete

töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta

(isikuandmete kaitse üldmäärus)

2(17)

3-23-1839

ning viide hindamismudelile, ei anna käesoleval juhul selgust, miks on jõutud kaebaja suhtes

just sellisele tulemusele, et tema võlaandmeid avalikustatakse edasi.

Andmetöötleja on seisukohal, et kaebaja maksehäire kuvamine on õigustatud kuni

26.06.2027, sest kaebaja on keeldunud võlgnevuse tasumisest ning ta ei ole mittetasumist

põhjendanud ega esitanud vastuväiteid. Samuti ei ole võlgnevus aegunud. IKS § 10 lg 2 p-st 5

ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg-st 1 tulenevalt võib võlaandmeid avaldada

maksimaalselt 3+5 aastat. Maksimaalne periood peab olema põhjendatud ning see on lubatud

vaid kõige tõsisemate rikkumiste korral, arvestades nii võlgnikku kui ka võlausaldajat

iseloomustavaid asjaolusid. Andmete edastamine võib-olla andmesubjekti õigusi ja vabadusi

ülemäära kahjustav ka siis, kui kohustuste rikkumisest ei ole möödunud rohkem kui 5 aastat,

sest võlaandmete puhul ei ole tegemist ainult majanduslike, vaid ka andmesubjekti eraelu

puutumatuse seisukohalt kaalukate asjaoludega. Konkreetne ajaperiood, mille jooksul

võlaandmeid avaldatakse, tuleb määrata iga juhtumi asjaolude pinnalt. Sealhulgas, kuid mitte

ainult tuleb arvestada järgmiste asjaoludega: kas tegemist on ainsa võlgnevusega, võlgnevuse

suurus (AKI ei pea põhjendatuks avaldada alla 100-euroseid võlgnevusi), kas võlausaldaja on

nõuet aktiivselt sisse nõudnud, kas võlgnevus võib olla aegunud jne.

Asjaolu, et kaebaja ei põhjendanud, kuidas võlaandmete avaldamine kahjustab tema õigusi ja

vabadusi ülemääraselt, ei vabasta andmetöötlejat IKS § 10 lg 2 p-st 3 ja IKÜM art 6 lg 1

esimese lõigu p-st f tulenevast kohustusest. Andmetöötleja ei ole piisavalt selgitanud ega

esitanud tõendeid, millistele konkreetse võlasuhte rikkumise (sh võlasuhte tekkimise) ja

kaebajat üldiselt kirjeldavatele omadustele tuginedes ning millistest võlaandmete

avalikustamise vajalikkuse kriteeriumitest lähtudes on ta jõudnud järeldusele, et tema

õigustatud huvi kaalub üles isiku õiguste riive. Andmetöötleja ei ole toonud välja ühtegi

erandlikku asjaolu, mis kinnitaks, et IKS § 10 lg-s 1 sätestatud eesmärgil on kaebaja andmete

niivõrd pika aja jooksul kolmandatele isikutele edastamine vajalik. Kui inimesel tegelikult ei

ole makseraskusi ega pidevalt tekkivaid võlgnevusi, on tema maksehäireregistris hoidmine ja

tehingupartnerite poolt teisiti kohtlemine põhjendamatu ja ülemääraselt kahjustav. AKI

hinnangul ei kaalu andmetöötleja õigustatud huvi siinsel juhul üles kaebaja õiguste

kahjustamist: tegemist on väikeste võlaga (võlgnevuse põhisumma on 60 eurot); võlgnevus on

tekkinud neli aastat tagasi; tegemist on kaebaja ainsa maksehäirega; planeeritav andmete

avalikustamise aeg ei ole põhjendatud ega proportsioonis kaebaja käitumist iseloomustavate

asjaoludega.

AKI-le teadaolevalt ei ole kaebaja osas varem maksehäireid avaldatud ja uusi maksehäireid ei

ole lisandunud. Seega ei ole tema maksehäire kuvamine maksimaalse aja ulatuses kindlasti

põhjendatud. Kaebaja võlaandmete avaldamine ei ole põhjendatud ka lühema perioodi

jooksul. Kaebaja kohta on avaldatud ainult üks maksehäire, nõude alguskuupäev on

27.06.2019, nõude summa on 106,22 eurot ja võlausaldaja ei ole nõude osas pöördunud ka

kohtusse. Samas ei ole nõue veel aegunud Soome võlgade aegumise seaduse § 10 p 3 alusel

ning nii Julianus Inkasso OÜ kui ka ParkkiPate Oy on kaebajale mitmel korral võlgnevust

meelde tuletanud. Tegemist on võlausaldajat iseloomustava asjaoluga, kuid samas on

aegumise küsimus vaid üks mitmest asjaolust, mida tuleb andmesubjekti ülemäärase

kahjustamise hindamisel arvestada. Kaalukam on see, et põhivõlg on alla 100 euro ja tegemist

on kaebaja ainsa võlgnevusega. Maksehäire andmete avalikustamise eesmärk ei kaalu üles

andmete avalikustamisega kaebajale osaks saavat pikaajalist õiguste ja vabaduste riivet.

Sedasorti väikese võlgnevuse olemasolu ei viita tõenäoliselt isiku puuduvale

krediidivõimelisusele. Parkimistrahvi osas avaldatud maksehäire ei kajasta otseselt isiku

maksevõimet. Reeglina on tegu alla 100-eurose üksiku võlgnevusega. Andmetöötleja on ka

ise leidnud, et parkimistrahve võidakse vaadata kui isiku hoolsuskäitumist iseloomustavat

3(17)

3-23-1839

näitajat, kuid see ei saa IKS § 10 lg 1 järgi eraldiseisvalt õigustada võlaandmete avaldamist.

Maksehäire avaldamise eelduste loetlemine ja andmetöötleja üldine õigustatud huvi analüüs ei

anna vastust, kuidas võlaandmete avaldamise vajadus kaalub konkreetsel juhul üles isiku

õiguste ja huvide riive. Pelgalt viide andmete õigsusele ja kohustuse tahtlikule rikkumisele ei

kujuta endast kaalumist. Hinnata tuleb konkreetse maksehäire avaldamise eeldusi sisuliselt.

Andmetöötleja jätkas 27.10.2022 vastuväitele vaatamata kaebaja võlaandmete avaldamist,

jättes esitamata kaebaja õigustatud huvi analüüsi ja hindamata kaebaja õigustatud huvide

kahjustamise ulatuse. Sellega rikkus andmetöötleja IKÜM art 21 lg-st 1 tulenevat

tõendamiskohustust, mis on andmete töötlemise ja avalikustamise jätkamise eelduseks.

Andmetöötleja ei ole täitnud ka IKÜM art 14 lg-test 1 ja 2 tulenevat teavitamiskohustust, sest

võlausaldaja saadetud teavitus (hagihoiatus) ei olnud selleks piisav. Teavitamiskohustust ei

saa lugeda täidetuks teabe avaldamisega www.taust.ee, sest teavitus peab olema tehtud enne

maksehäire avaldamist. Vastasel juhul ei oleks andmetöötlus isikule ettenähtav ega

läbipaistev.

3. OÜ Krediidiregister esitas Tallinna Halduskohtule 18.08.2023 kaebuse tühistada AKI

16.06.2023 ettekirjutus-hoiatus nr 2.1.-1/23/252-697-7.

4. Andmekaitse Inspektsioon palus vastuses jätta kaebus rahuldamata.

5. Kolmas isik Y.K kaebuse kohta kirjalikku seisukohta ei esitanud.

6. Tallinna Halduskohus rahuldas 21.12.2023 otsusega kaebuse, tühistas AKI

16.06.2023 ettekirjutus-hoiatuse ja mõistis vastustajalt kaebaja menetluskulude katteks välja

1805 eurot. Vaidlust ei ole selles, et kaebajal on IKÜM art 21 lg-st 1 tulenevalt kohustus

vastuväite saamise korral tõendada, et andmeid töödeldakse mõjuval õiguspärasel põhjusel,

mis kaalub üles andmesubjekti huvid, õigused ja vabadused. Kaebaja leidis kontrolli

tulemusel, et andmete jätkuv avaldamine on õiguspärane ja ei kahjusta andmesubjekti õigusi

ülemääraselt, kuid AKI ei ole sellega nõustunud. Kohtu arvates ei ole AKI piisavalt

põhjendanud oma seisukohta, et andmete jätkuv avaldamine kahjustab andmesubjekti

ülemääraselt. Esiteks ei ole andmesubjekt (ega ka AKI) välja toonud, milles tema õiguste

kahjustamise ülemäärasus seisneb. Kolmanda isiku esindaja väitis alles kohtuistungil, et pank

keeldus kolmandale isikule maksehäire tõttu liisingu andmisest. Samas on kolmanda isiku

ning Julianus Inkasso OÜ ja OÜ Krediidiregister vahel olnud mahukas kirjavahetus.

Üldpõhimõttena on võlausaldajal õigus teave võlgniku isiku ja maksehäire summa kohta

avaldada seaduses toodud tähtaja jooksul, milleks on IKS § 10 lg 2 p 5 kohaselt viis aastat

kohustuse rikkumise lõppemisest. See tähtaeg ei olnud ettekirjutuse tegemise ajaks

möödunud. Pelk asjaolu, et nõue on väike või tegemist on ainsa maksehäirega, ei viita

automaatselt andmesubjekti õiguste riive ülemäärasusele. Sellisel juhul poleks tegemist

andmesubjekti isikust lähtuva kaalumisega, vaid n-ö automaatrežiimiga, mis kohalduks

kõigile võlanõuetele.

Sekkumistaotluses käsitas kolmas isik oma õiguste riivena valeandmete esitamisest tingitud

mainekahju. Maine võimalik kahjustamine (sh ei ole tõendatud, et oleks avaldatud ebaõigeid

andmeid) ei ole midagi, mis viitaks andmesubjekti õiguste ülemäärasele kahjustamisele, kuna

teatav negatiivne maine on maksehäireregistris isikuandmete avaldamise paratamatu tagajärg,

see ei viita veel isiku õiguste intensiivsele kahjustamisele. Võlausaldaja saab kaaluda üksnes

neid asjaolusid, mida andmesubjekt ise välja toob. Kui andmesubjekt vaidleb nõudele vastu

ainult õiguslike argumentidega ning jätab enda isikut puudutavad põhjendused esitamata, ei

saa maksehäireregister neid kuidagi ka arvesse võtta. Ainuüksi see, et andmesubjekt nõuet ei

4(17)

3-23-1839

tunnista, ei saa olla alus, et maksehäire avaldamine registris lõpetada. Juhtumi asjaolusid

arvestades võib põhjendatud olla ka teabe jätkuv avaldamine, kui võlausaldaja leiab

vastuväite olevat põhjendamatu ning tal on olemas tõendid, mis tema seisukoha kinnitavad.

Siinsel juhul on Julianus Inkasso OÜ esitanud tõendid parkimistrahvi olemasolu kohta ja

ParkkiPate Oy volikirja, millega teda on volitatud võlgade sissenõudmiseks. Kolmas isik

esitas vastuväited 23.09.2022 võlausaldajale ja 27.10.2022 maksehäireregistrile, leides, et

nõue ei ole tõendatud ja see on Soome õiguse kohaselt ka aegunud. Julianus Inkasso OÜ on

vastuväitele vastanud, selgitades, et parkimistrahvi tegemise seisuga oli kolmas isik sõiduki

omanik või vastutav kasutaja ning Soome õiguse järgi aegumine katkeb, kui võlausaldaja

nõuab võlgnikult tasumist või tuletab võlgnevust muul viisil meelde. Parkimistrahv muutus

sissenõutavaks 28.06.2019 ning kolmandale isikule on meeldetuletused saadetud 19.11.2021

ja 13.01.2022 kirjalikult ning 25.04.2022 lühisõnumiga, mistõttu ei ole nõue aegunud.

Kolmas isik ega AKI ei ole sellele järeldusele usutavaid vastuväiteid esitanud. Väide, et

sõiduk võõrandati üle kahe aasta enne parkimistrahvi väljastamist, on tõendamata. Seega on

võlgnevus kehtiv ja aegumise argument ei saa kinnitada kolmanda isiku õiguste ülemäärast

kahjustamist. Samuti võimaldab IKS § 10 maksehäirete avaldamist ka aegunud nõuete osas

(vt Riigikohtu 12.12.2011 otsus nr 3-3-1-70-11, p 24; Tallinna Ringkonnakohtu 05.05.2011

otsus nr 3-10-1844, p 28). Varasema IKS-i regulatsioon ei ole selles aspektis põhimõtteliselt

muutunud. Seega on ka aegunud nõuete avaldamine üldjuhul õiguspärane ning lühemat

tähtaega õigustavad andmesubjektist lähtuvad asjaolud, mida ei ole praeguses asjas välja

toodud. Kolmandal isikul on ka varasemalt olnud maksehäireid seoses tasumata

parkimistrahvidega. Kuigi need andmed on registrist kustutatud, näitab see, et tegu pole

ühekordse eksimusega. Kaebaja ei pea kaaluma seda, kas parkimistrahvi osas avaldatud alla

100-eurone üksik maksehäire kajastab üldse isiku maksevõimet või mitte. Isik saab mõjutada

maksehäirete avaldamist sellega, et tasub nõude või kummutab nõude olemasolu usutavate

tõenditega. Sellistel juhtudel võib maksehäire avaldamine isiku õigusi ülemääraselt

kahjustada, vaatamata sellele, et info avaldamine võis olla algselt õiguspärane. Praegu sellist

olukorda ei esine.

Kaebaja ei ole vaielnud vastu AKI etteheitele, et ta ei ole korrektselt täitnud andmesubjekti

teavitamiskohustust. Samas on kaebaja andmesubjekti vastuväiteid analüüsinud ja avaldamise

jätkamise üle otsustamisel arvestanud. Andmesubjekti esialgu teavitamata jätmine ei muuda

andmete jätkuvat avaldamist õigusvastaseks. AKI ettekirjutus on kaalutlusvigadega ja tuleb

tühistada.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

7. Andmekaitse Inspektsioon palub 19.01.2024 apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus

tühistada ja uue otsusega jätta kaebus rahuldamata. Vaidluse all ei ole, et andmesubjekt esitas

kaebajale vastuväite enda isikuandmete töötlemise suhtes ja kaebaja kui vastutav töötleja võib

töödelda isikuandmeid edasi ainult juhul, kui ta tõendab, et isikuandmeid töödeldakse

mõjuval õiguspärasel põhjusel, mis kaalub üles andmesubjekti huvid, õigused ja vabadused

(IKÜM art 21 lg 1). AKI leidis ettekirjutuses, et kaebaja ei ole IKÜM art 21 lg 1 kohast

kaalumist teostanud ja andmetöötleja õigustatud huvi ei kaalu üles andmesubjekti õiguste

kahjustamist. Kohus on alusetult nõustunud kaebaja väitega, et andmesubjekti ülemäärase

kahjustamise hindamine ja kaalumine on toimunud. Kaebaja on samas üksnes loetlenud

maksehäire avaldamise eeldusi ja viidanud andmetöötleja üldisele õigustatud huvi analüüsile.

Kaebajal on kohustus tõendada, et andmesubjekti ülemäärast kahjustamist ei esine.

Konkreetsest olukorrast lähtuvat õiguspärast kaalutlusotsust ei saa teha ilma olulisi asjaolusid

teadmata. Seetõttu oli kaebajal andmesubjekti vastuväidet lahendades kohustus selgitada, mis

põhjustel andmesubjekt leiab, et võlaandmete jätkuv avaldamine kolmandatele isikutele

5(17)

3-23-1839

kahjustab tema õigusi. Praegusel juhul ei nähtu, mis asjaolusid kaebaja üldse arvesse võttis.

Ekslik on kohtu järeldus, et ainus negatiivne mõju oli mainekahju. Andmesubjektile ei olnud

üldse arusaadav, milles seisneb andmetöötleja kohustus (kuna kaebaja jättis IKÜM-st tuleneva

teavitamiskohustuse täitmata), ja seetõttu ei olnud tal ka võimalik andmetöötleja

kaalutlusotsusega tutvuda ning vajadusel täiendavaid asjaolusid või tõendeid esitada. IKÜM

art 21 lg 1 kohase kaalutlusotsuse tegemisel peab olema tagatud, et isikuandmete töötlemine

oleks õiglane ja andmesubjektile läbipaistev (IKÜM art 5 lg 1 p a). Kui andmesubjekt ei oleks

ka asjakohase selgituse peale muid asjaolusid või tõendeid esitanud, siis ei oleks

andmetöötleja tõesti saanud neid kaalumisel arvestada. Praegu ei ole andmetöötleja

(professionaalne maksehäireregister) isegi püüdnud olulisi asjaolusid välja selgitada.

AKI on vaidlustatud ettekirjutuses piisavalt selgitanud, milles seisneb andmesubjekti õiguste

ja huvide kahjustamise ülemäärasus. Andmesubjekti ülemäärane kahjustamine esines

sõltumata kohtuistungil ilmnenud liisingut ja sõiduki võõrandamist puudutavatest asjaoludest.

Isegi kui andmesubjekt ei oska vastuväites tuua välja asjaolusid, mis tema õigusi ja huvisid

ülemäära kahjustavad, ei tähenda see automaatselt, et andmesubjekti ülemäärast kahjustamist

IKS § 10 lg 2 p 3 tähenduses ei esine. Andmesubjekti õigusi ülemääraselt kahjustavad

asjaolud võivad ilmneda näiteks sarnaste vaidluste kohtupraktikast või tuleneda otse

seadusest. IKS § 10 lg-st 1 tulenevalt on maksehäire avaldamine ja kolmandatele isikutele

edastamine lubatud üksnes andmesubjekti krediidivõimelisuse hindamise või muul

samasugusel eesmärgil. Krediidivõime tähendab võimet täita oma rahalisi kohustusi (vt

võlaõigusseaduse (VÕS) § 4034 lg 1 p 1). Muu sarnane eesmärk võib olla lepingulistes

suhetes maksekäitumise hindamine. Andmetöötleja pidi siinsel juhul üksiku väikese ja neli

aastat vana võla maksehäireregistris avaldamisel tõendama, kuidas see täidab isiku

krediidivõimelisuse hindamise või muud samasugust eesmärki. Üksik parkimistrahvist

tingitud võlgnevus ei saa viidata andmesubjekti krediidivõimelisusele või püsivale

negatiivsele maksekäitumisele. Kui isikul tegelikult ei ole makseraskusi ega pidevalt

tekkivaid uusi võlgnevusi, siis on tema maksehäireregistris hoidmine ja tehingupartnerite

poolt teisiti kohtlemine põhjendamatu ja teda ülemääraselt kahjustav. Turuosalised on ka ise

seadnud endale miinimumsumma, mida maksehäireregistrisse võib sisestada (30 eurot). Seega

on nad samuti nõustunud, et iga väike võlgnevus ei ole veel maksehäire ja ei ole finantsilise

tervikpildi jaoks relevantne.

Maksehäire andmed ei ole ainult majanduslik teave, vaid tegemist on kaalukate asjaoludega

ka andmesubjekti eraelu puutumatuse seisukohalt. Praktikas ei teosta maksehäireregistrid

enne andmete väljastamist sisulist kontrolli, kas ja miks on taotlejal maksehäireandmeid vaja.

Seega on maksehäireandmed lihtsasti kättesaadavad suurele huviliste ringile. Sarnaselt

maksuvõlgade avalikustamisele (vt maksukorralduse seaduse (MKS) § 14 lg 5) ei peaks

maksehäireregistrisse jõudma väiksemad kui 100 euro suuruse põhivõlaga võlgnevused.

Sellised võlgnevused on liiga väikesed, et iseloomustada võlgniku püsivat negatiivset

maksekäitumist ja jätta temast pikaks ajaks muljet kui ebausaldusväärsest lepinguparterist.

Seda eriti olukorras, kus võlausaldaja peab majanduslikult ebamõistlikuks nõuda võlga sisse

kohtu kaudu ja kasutab maksehäireregistrit pigem õiguskaitsevahendina. Kokkuvõtlikult on

AKI hinnangul alla 100-euroste võlanõuete maksehäireregistris avaldamine võlgnikku

ebamõistlikult kahjustav. Ülemäärase kahjustamise hindamisel on lisaks oluline võlgnevuste

arv. Üksik võlgnevus ei iseloomusta inimese püsivat käitumist ja aastaid kestev maksehäire

avaldamine oleks sel juhul inimest ülemäära kahjustav. Kui maksehäire andmete avaldamine

saaks omada üksnes isikut stigmatiseerivat toimet, siis on tegemist andmesubjekti õiguste

ülemäärase kahjustamisega IKS § 10 lg 2 p 3 tähenduses. Tuleb arvestada, et maksehäire

avaldamise negatiivne mõju ei ole ainult majanduslik, vaid mõjutab isiku toimetulekut

laiemalt (nt töö saamisel, elamispinna üürimisel, teenuste tarbimisel). Selle tõttu tuleb

6(17)

3-23-1839

andmesubjektide õiguste riivet pidada väga intensiivseks. Praegusel juhtumil ei ole kaebaja

toonud välja ühtegi erandlikku asjaolu, mis kinnitaks üksiku 60-eurose maksehäire andmete

kolmandatele isikutele edastamise eesmärgipärasust ja vajalikkust. Asjakohane ei ole

halduskohtu argument, et kui lähtuda ainult võlgnevuse väiksusest, ei saakski midagi kaaluda,

sest seadusandja ongi teatud olukorrad lugenud andmesubjekti ülemääraselt kahjustavateks (vt

IKS § 10 lg 2 p-d 1–2 ja 4–5). Kuna praegusel juhul ei olnud maksehäire avaldamiseks

täidetud IKS §-st 10 tulenevad kriteeriumid, tuli võlanõude avaldamine lõpetada ja andmed

registrist kustutada. Õige ei ole arusaam, et kaebaja ei pea kaaluma, kas üksik väike

maksehäire kajastab otseselt isiku maksevõimet, sest andmetöötleja peab alati hindama, kas

edastatavaid andmeid saab üldse kasutada eesmärgil, milleks nende avaldamine on lubatud.

Asjakohatu on kohtu viide vanadele registrist kustutatud maksehäiretele, sest neid ei saa

igavesti kasutada võlgniku maksekäitumise iseloomustamisel ega ka andmesubjekti

ülemäärase kahjustamise hindamisel (vrd analoogia karistusregistriga).

8. Krediidiregister OÜ palub 23.02.2024 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata

ja halduskohtu otsus muutmata. AKI esitab tõlgendusi, mis ei tulene IKÜM-st ega Euroopa

Liidu kohtupraktikast ning ka AKI enda varasematest seisukohtadest (sh vaidlustatud

ettekirjutusest). Põhiliseks küsimuseks on, miks peaks olema põhjendamatu avaldada

võlgniku maksehäiret, kui andmed on õiged ja võlgnevus ei ole aegunud, kuid võlgnik lihtsalt

keeldub nõude tasumisest. Halduskohus leidis õigesti, et AKI-l puudus seaduslik alus

kohustada kaebajat eemaldama mh finantssektori ettevõtjatele vajalik informatsioon.

Kohtumenetluses esitatud uued argumendid tuleb jätta asja lahendamisel kõrvale (vt

Riigikohtu 29.11.2012 otsus nr 3-3-1-29-12, p 19). Vaidlustatud ettekirjutus ei sisalda

järgmisi käsitlusi: maksehäireregister on justkui haldusorgan haldusmenetluses; maksehäire

avaldamise õigusvastasuse tingis andmesubjekti vastuväidetega ebapiisav tegelemine; IKS §

10 eesmärk on kitsalt isiku krediidivõimelisuse tuvastamine; maksehäireregistris avaldatavad

andmed on lihtsasti kättesaadavad; maksehäiret tuleb vaadelda sarnaselt maksuvõlaga;

maksehäireregistri andmed sarnanevad karistusregistri andmetele. Kui kohus peab siiski

võimalikuks kontrollida ka AKI täiendavaid põhjendusi, siis kaebaja AKI uute argumentidega

ei nõustu ja need ei tugine ühelegi allikale.

Kaebajal oli kolmanda isiku maksehäire andmete töötlemiseks seaduslik alus ning

kohustamine lõpetada maksehäire andmete avaldamine oli alusetu. Kaebaja on tõendanud, et

maksehäire avaldamisega ei ole kolmandat isikut ülemääraselt kahjustatud ning seega võis ta

IKS § 10 ja IKÜM art 21 lg 1 kohaselt jätkata andmete avaldamist. Ebaõige on AKI arusaam,

et kui kaebaja ei ole teinud arusaamatutest nõuetest lähtuvat nn hindamist, siis on korrektsete

ja ühiskonnas vajalike andmete avaldamine (s.o väljendusvabaduse kui põhiõiguse

teostamine) lubamatu. See ei ole õige. Põhiseadusest tulenevate õiguste teostamine ei eelda

„vastavuskontrolli“ tegemist. IKÜM-st ei tulene, et eraisikust ettevõtja muutub

andmesubjektiga suheldes haldusorganiks. Ekslik on ka väide, et kaebaja ei tegelenud

andmesubjekti esitatud vastuväitega piisavalt ning ei võinud seetõttu tema isikuandmete

töötlemist jätkata. Andmesubjekt tugines oma vastuväites kolmele argumendile: 1) võlgnevust

ei eksisteeri või võlanõude andmed on valed; 2) võlgnevus on aegunud; 3) Julianus Inkasso

OÜ-l puudub volitus võlausaldajat esindada. Kõik need väited on tõenditega ümber lükatud ja

kaebaja on andmesubjekti vastuväidetega sisuliselt tegelenud. IKÜM art 21 lg-st 1 ei tulene

vastutavale töötlejale aktiivset kohustust andmesubjektilt küsida (või isegi välja pakkuda)

asjaolusid, miks võiks võlaandmete avaldamine teda hüpoteetiliselt kahjustada. Kaebajal on

IKÜM art 21 lg 1 kohaselt tõepoolest kohustus kaaluda, kas andmeid töödeldakse mõjuval

õiguspärasel põhjusel, mis kaalub üles andmesubjekti huvid, õigused ja vabadused, kuid

kaalumisel olulised asjaolud tuleb siiski välja tuua andmesubjektil endal (vrd Euroopa

Inimõiguste Kohtu (EIK) 04.07.2023 otsus kohtuasjas nr 57292/16, Hurbain vs. Belgia, p

7(17)

3-23-1839

232). Kaebajal ei olnud ka alust eeldada, et andmesubjektil võiks olla midagi veel lisada, eriti

kuna ta esitas pöördumise mh juristi vahendusel ja lõpuks koguni AKI vahendusel, kes oleks

saanud ise andmesubjektile anda vajalikke selgitusi ja juhiseid. Kaebaja esitas AKI menetluse

raames nii üldise õigustatud huvi analüüsi kui ka analüüsis põhjalikult konkreetselt kaebaja

olukorda. Kolmanda isiku poolt halduskohtu istungil esitatud täiendavad argumendid on

paljasõnalised ja ei ole eluliselt usutavad (nt pole arusaadav, miks olid sõiduki andmed

liiklusregistris endiselt muutmata, ning ükski liisinguettevõtja ei ole kolmanda isiku

maksehäire andmeid vaadanud).

AKI ei ole veenvalt põhjendanud, milles andmesubjekti õiguste ülemäärane kahjustamine

seisneb. Halduskohus leidis õigesti, et kaebaja kaalus kogumis kõiki relevantseid asjaolusid:

andmesubjektil oli tõendatult tekkinud võlgnevus; võlanõue ei olnud aegunud ja põhjendatuks

on loetud ka aegunud nõuete avaldamist; võlausaldajad ei ole olnud passiivsed, vaid Julianus

Inkasso OÜ on saatnud võlgnikule korduvaid meeldetuletusi; võlgnik ei ole võlgnevust

tasunud ja on teavitanud, et ei kavatsegi seda teha; pole teada, et andmesubjektile oleks

ebaõiglaselt või üldse keeldutud finantsteenuste osutamisest; rikkumine ei ole lõppenud ning

ettekirjutuse tegemise seisuga ei olnud maksehäiret avaldatud ülemäära pikka aega; tegemist

on põhiõiguse (info- ja väljendusvabaduse) teostamisega. Kaalumisel on täiendavalt

arvestatud andmesubjekti õigustega ja ka AKI toodud vastuargumentidega, sh võlgnevuse

suurus ja võlgnevuste hulk. Seadus ei kohusta maksehäiret eemaldama, kui võlgnevuse

summa on alla 100 euro. Tõese info avaldamine võlgniku enda käitumise tõttu ei võrdu

võlgniku kahjustamisega. Siinsel juhul on võlgnik ka varem jäänud lootma Soomes saadud

parkimistrahvide aegumisele. Kui kehtestada 100 euro piir, siis peaks paljude lepingute puhul

mööduma mitmeid kuid, enne kui võlausaldaja saaks isiku maksehäirest maksehäireregistri

vahendusel teada anda. AKI käitumine on lisaks vastuoluline, sest varasemalt on selgitatud, et

100 euro piir on ainult üks indikaator paljude seast, mis võib viidata maksehäire avaldamise

ülemäärasele kahjustamisele (vt AKI juhend).

Parkimistrahv ei ole võrdsustatav maksuvõlaga. Erinevalt maksuvõlainfost ei ole

maksehäirete info avalik, vaid kättesaadav ainult õigustatud huvi omavatele isikutele ja tasu

eest. Samuti ei ole tegemist maksuvõlgade sissenõudmisega, vaid maksehäirete avaldamise

eesmärk on anda krediidiandjatele isikust terviklik finantspilt, et tagada vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimine. Seadusandja ei ole IKS §-s 10 soovinud kehtestada mistahes

rahalist piiri. Seadus ei seo avaldamise lubatavust ka maksehäirete arvuga konkreetses

registris. Kolmandal isikul on ka varem olnud parkimistrahvi võlgnevusi, kuid 2016. a

maksehäired on võlausaldaja taotlusel eemaldatud, sest Soome õiguse kohaselt aegumine

lõpetab võlanõude. Krediidiotsuse tegijal on enamasti mitu infoallikat (sh võib andmesubjekti

maksehäireid olla avaldatud mõnes muus maksehäireregistris) ning maksehäireregistrile ei

saagi olla teada, milliseid asjaolusid võib isiku puhul veel esineda. Parkimistrahv on samuti

finantskohustus ja AKI väide, et väike võlgnevus ei ole isiku finantsilise tervikpildi jaoks

relevantne, on paljasõnaline. Maksehäirest ei saa teha ega ka tehta põhjapanevaid järeldusi

isiku maksevõime kohta. Kolmanda isiku andmeid ei ole vaadanud suur hulk isikuid või

isikud, kellel puudub õigustatud huvi. Võrdlus karistusregistriga on kohatu ja kaebaja ei

kavatse maksehäire andmeid avaldada igavesti, vaid lähtub nn 10+5 aasta reeglist, mis

tugineb Riigikohtu 12.12.2011 otsusele nr 3-3-1-70-11. See tähtaeg ei ole möödunud.

Maksehäire andmed ei ole eriliiki isikuandmed ja ei sisalda muud tundlikku teavet.

9. Kolmas isik Y.K ei ole apellatsioonkaebuse suhtes seisukohta esitanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8(17)

3-23-1839

10. AKI 16.06.2023 ettekirjutus-hoiatusega nr 2.1.-1/23/252-697-7 on kaebajat kohustatud

hiljemalt 30.06.2023 lõpetama kolmanda isiku maksehäire avaldamise maksehäireregistris

www.taust.ee ja kustutama nimetatud maksehäire andmed. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja

on ettekirjutuse 29.06.2023 täitnud (dtl 75, 77), kuid peab esitatud nõuet siiski õigusvastaseks.

Maksehäireandmete töötlemise õiguslik alus

11. Igasugune isikuandmete töötlemine peab olema kooskõlas IKÜM art 5 lg-s 1 sätestatud

isikuandmete töötlemise põhimõtetega ja vastama tingimustele, mis on nähtud ette IKÜM art

6 lg-s 1, mis sisaldab ammendavat ja piiratud loetelu juhtudest, mil isikuandmete töötlemist

saab pidada seaduslikuks (nt Euroopa Kohtu 03.04.2025 otsus kohtuasjas C-710/23,

Ministerstvo zdravotnictví, p 33; 09.01.2025 otsus kohtuasjas C-394/23, Mousse, p-d 22, 25;

07.12.2023 otsus liidetud kohtuasjades C-26/22 ja C-64/22, SCHUFA Holding, p 73;

22.06.2021 otsus kohtuasjas C-439/19, Latvijas Republikas Saeima, p-d 96, 99; 06.10.2020

otsus liidetud kohtuasjades C-511/18, C-512/18 ja C-520/18, La Quadrature du Net jt, p 208).

Küll aga tuleb täiendavalt silmas pidada, et kuigi IKÜM-i eesmärk on tagada isikuandmete

kaitset käsitlevate riigisiseste õigusaktide põhimõtteliselt täielik ühtlustamine, annavad

IKÜM-i teatavad sätted liikmesriikidele siiski võimaluse näha ette täiendavaid, rangemaid või

erandeid ettenägevaid riigisiseseid eeskirju, mis jätavad liikmesriikidele hindamisruumi nende

sätete rakendamisel (nt Euroopa Kohtu 19.12.2024 otsus kohtuasjas C-65/23, K GmbH, p 35;

30.03.2023 otsus kohtuasjas C-34/21, Hauptpersonalrat der Lehrerinnen und Lehrer, p 51;

28.04.2022 otsus kohtuasjas C-319/20, Meta Platforms Ireland, p 57). IKÜM art 6 lg-test 2 ja

3 tulenevalt on selliste täpsustuste vajadust seostatud peamiselt IKÜM art 6 lg 1 esimese lõigu

p-dega c ja e ning IX peatükis (art-d 85–91) sätestatud isikuandmete töötlemise

eriolukordadega.

12. IKS § 10 täpsustabki IKÜM art 6 lg 1 esimese lõigu p-i e ehk näeb ette täpsemad

reeglid isikuandmete töötlemiseks andmesubjekti krediidivõimelisuse (st finantsilise

usaldusväärsuse) hindamise või muul samasugusel eesmärgil (vt Riigikogu XIII koosseisu

679 SE seletuskiri, lk 18–19). Seadusandja on IKS § 10 kehtestamisega sisuliselt

määratlenud, et maksehäireregistrid täidavad võlasuhte rikkumisega seotud andmeid

töödeldes avalikes huvides olevat ülesannet. Kaebaja on kolmanda isiku maksehäirete

andmete töötlemise õigusliku alusena välja toonud nii IKS § 10 kui ka IKÜM art 6 lg 1

esimese lõigu p-i f. Ka vaidlustatud ettekirjutuses on õiguslike alustena märgitud nii IKS § 10

lg 1 ja lg 2 p 3 kui ka IKÜM art 6 lg 1 esimese lõigu p f. Iseenesest on õige, et võlasuhte

rikkumist kajastavate andmete maksehäireregistris avaldamise õiguslikuks aluseks saab olla

muu hulgas IKÜM art 6 lg 1 esimese lõigu p f ehk õigustatud huvi (nt Euroopa Kohtu

07.12.2023 otsus liidetud kohtuasjades C-26/22 ja C-64/22, SCHUFA Holding, p-d 76, 82–83;

Tallinna Ringkonnakohtu 14.12.2023 otsus nr 3-22-265, p 30; vrd ka Riigikohtu 12.12.2011

otsus nr 3-3-1-70-11, p 17).2 Samas on ilmne, et tegelikult on kaebaja maksehäirete

avaldamisel lähtunud esmajoones IKS §-st 10.

13. Pidades silmas, et IKS § 10 lg 2 p-s 3 sätestatud tingimus, et IKS § 10 lg-s 1 nimetatud

eesmärgil ei ole võlasuhte rikkumisega seotud isikuandmete kogumine ja kolmandale isikule

edastamine lubatud juhul, kui see kahjustaks ülemäära andmesubjekti õigusi või vabadusi, on

samasisuline IKÜM art 6 lg 1 esimese lõigu p-s f toodud piiranguga, et isikuandmete

2 AKI on maksehäirete avaldamise juhendis (31.10.2023 redaktsioon, lk 4) samuti selgitanud, et võlausaldaja

poolt maksehäireregistrile andmete edastamise aluseks on õigustatud huvi ehk IKÜM art 6 lg 1 esimese lõigu p f

ning maksehäireregister töötleb andmeid seejärel edasi kas IKÜM art 6 lg 1 esimese lõigu p-i f või IKS § 10

alusel

–

vt

https://www.aki.ee/sites/default/files/documents/2024-03/Makseh

%C3%A4irete_avaldamine_2023_2.0.pdf

9(17)

3-23-1839

töötlemine õigustatud huvi alusel ei ole lubatud, kui andmesubjekti huvid või põhiõigused ja -

vabadused on sellest kaalukamad, ning ka IKÜM art 21 lg-s 1 on vastuväidete esitamise õigus

ühetaoliselt reguleeritud nii IKÜM art 6 lg 1 esimese lõigu p-i e kui ka p-i f alusel toimuva

isikuandmete töötlemise suhtes, ei ole nende eristamisel siinsel juhul määravat tähtsust.

Kahtlust ei ole selles, et võlasuhte rikkumisega seotud isikuandmete töötlemise tingimused on

õigustatud huvi korral vähemalt sama ranged kui avalikes huvides oleva ülesande täitmise

korral. Kaebaja jaoks on soodsam lähtuda IKS §-s 10, sest seadusandja on selles andnud

mitmetes olulistes küsimustes täpsemaid suuniseid (mh ei ole maksehäireregistril vajadust

eraldi põhjendada, et isikuandmete töötlemine krediidivõimelisuse hindamise eesmärgil

toimub mõjuval õiguspärasel põhjusel). Kuivõrd asjas on vaidluse all üksnes maksehäire

andmete jätkuv töötlemine maksehäireregistri enda poolt (s.o andmete säilitamine kaebaja

andmebaasis, kust neid on võimalik päringu alusel väljastada), mitte võlausaldaja poolt

maksehäire andmete maksehäireregistrile edastamine ega ühegi konkreetse päringu alusel

kellelegi maksehäireregistrist andmete väljastamine, siis ei ole vaja analüüsida, millistest

õiguslikest alustest peaksid lähtuma andmete registrisse edastaja ja registriandmete kasutaja.

14. IKS § 10 alusel on võlasuhte rikkumisega seotud isikuandmete kogumine ja kolmandale

isikule edastamine ning edastatud andmete kolmanda isiku poolt töötlemine lubatud

järgmistel tingimustel:

1)

töötlemise eesmärk on hinnata andmesubjekti krediidivõimelisust või muu samasugune

eesmärk. Ühelgi juhul ei tohi töötlemine minna kaugemale sellest, mis on taotletud

üldise huvi eesmärkide saavutamiseks vajalik (nt Euroopa Kohtu 03.04.2025 otsus

kohtuasjas C-710/23, Ministerstvo zdravotnictví, p 37; 04.10.2024 otsus kohtuasjas C-

200/23, Agentsia po vpisvaniyata, p-d 110–111; 22.06.2021 otsus kohtuasjas C-439/19,

Latvijas Republikas Saeima, p-d 109–110);

2)

töötleja on kontrollinud edastatavate andmete õigsust;

3)

töötleja on kontrollinud õiguslikku alust isikuandmete edastamiseks;

4)

töötleja on registreerinud andmeedastuse;

5)

töötlemine ei kahjusta ülemäära andmesubjekti õigusi ja vabadusi. Seejuures on IKS §

10 lg-s 2 toodud eraldi välja, milliste andmete puhul (vt IKS § 10 lg 2 p-d 1 ja 2) ning

millistes olukordades (vt IKS § 10 lg 2 p-d 4 ja 5) oleks maksehäireandmete avaldamine

juba eelduslikult andmesubjekti õigusi või vabadusi ülemäära kahjustav. See ei välista,

et andmesubjekti õigusi ja vabadusi ülemäära kahjustavaks võib hinnata ka muude

andmete töötlemise või andmete töötlemise teistsugustel asjaoludel (IKS § 10 lg 2 p 3).

Andmesubjekti vastuväite lahendamine

15. Vaidlust ei ole selles, et kolmas isik pöördus enne AKI-le 19.03.2023 sekkumistaotluse

esitamist taotlustega kustutada tema maksehäire andmed Julianus Inkasso OÜ poole

23.09.2022 (dtl 115–116) ja Krediidiregister OÜ poole 27.10.2022 (dtl 89–90). Asjas ongi

üheks keskseks vaidlusküsimuseks, kas kaebaja on IKÜM art 21 lg 1 alusel esitatud

vastuväidet lahendanud nõuetekohaselt.

16. IKÜM art 21 lg 1 märgib: „Andmesubjektil on õigus oma konkreetsest olukorrast

lähtudes esitada igal ajal vastuväiteid teda puudutavate isikuandmete töötlemise suhtes, mis

toimub artikli 6 lõike 1 punkti e või f alusel, sealhulgas nendele sätetele tugineva

profiilianalüüsi suhtes. Vastutav töötleja ei töötle isikuandmeid edasi, välja arvatud juhul, kui

vastutav töötleja tõendab, et töödeldakse mõjuval õiguspärasel põhjusel, mis kaalub üles

10(17)

3-23-1839

andmesubjekti huvid, õigused ja vabadused, või õigusnõuete koostamise, esitamise või

kaitsmise eesmärgil.“

17. AKI on ettekirjutuses leidnud, et IKÜM art 21 lg 1 kohaselt tekib maksehäireregistril

andmesubjekti vastuväite saamisel igal juhul kohustus hinnata andmesubjekti õigustatud

huvide ülemäärast kahjustamist ning ta võib isikuandmeid edasi töödelda üksnes siis, kui ta

tõendab, et andmeid töödeldakse mõjuval õiguspärasel põhjusel, mis kaalub üles

andmesubjekti huvid, õigused ja vabadused. Kaebaja ei vaidlusta iseenesest seisukohta, et

tema kui vastutava töötleja ülesanne on andmesubjekti vastuväite esitamise korral tõendada,

et isikuandmete töötlemiseks esinevad IKÜM art 21 lg 1 tähenduses ülekaalukad õiguspärased

põhjused, mis kaaluvad üles andmesubjekti huvid, õigused ja vabadused (nt Euroopa Kohtu

04.10.2024 otsus kohtuasjas C-200/23, Agentsia po vpisvaniyata, p 120; 07.12.2023 otsus

liidetud kohtuasjades C-26/22 ja C-64/22, SCHUFA Holding, p 111). Kaebaja hinnangul on ta

eeltoodud kohustuse täitnud ning sellega nõustus ka halduskohus.

18. Ringkonnakohus selgitab esmalt, et vastutava töötleja IKÜM art 21 lg-st 1 tuleneva

kohustuse täitmine ei saa olla üksnes formaalne. Nagu eespool märgitud, siis võttes arvesse, et

seadusandja on IKS § 10 kehtestamisega lugenud isikuandmete krediidivõimelisuse

hindamise eesmärgil töötlemise iseenesest mõjuvaks õiguspäraseks põhjuseks, ei pea

maksehäireregister hakkama andmesubjekti vastuväite saamisel seda asjaolu enam tõendama.

Seda siiski eeldusel, et andmetöötlejaks on tõepoolest krediidi- ja finantseerimisasutuste või

muude krediidiandjate ja -vahendajate poolt reaalselt kasutatav maksehäireregister. Kaebaja

puhul ei ole alust selles kahelda. Maksehäireregistril on seega esmajoones kohustus hinnata,

kas krediidivõimelisuse hindamise eesmärk on konkreetse juhtumi asjaolusid arvestades

kaalukam kui andmesubjekti huvid, õigused ja vabadused. Iseenesest tuleb nõustuda, et oma

„konkreetset olukorda“ saab kirjeldada ja sellega seotud asjaolusid tõendada üksnes

andmesubjekt ise ning see ongi IKÜM art 21 lg-st 1 tulenevalt tema ülesanne. Sellele

vaatamata ei oleks isikuandmete töötlemisega riivatud põhiõiguste ja -vabaduste

tasakaalustatud ja tõhus kaitse (vt IKÜM põhjendus 4) ega isikuandmete töötlemise õiglus ja

läbipaistvus (vt IKÜM põhjendused 39, 58–60) tagatud siis, kui IKÜM art 21 lg-s 1 sätestatud

õiguse realiseerimine oleneb ainuüksi andmesubjekti võimest tuua vastuväites korraga ja

ammendavalt välja kõik olulised asjaolud. IKÜM art 12 lg 2 paneb vastutavale töötlejale

kohustuse aidata kaasa IKÜM art-te 15–22 kohaste andmesubjekti õiguste kasutamisele.

Euroopa Andmekaitsenõukogu (EDPB) 08.10.2024 suunistes3 (p 71) on samuti märgitud, et

vastuväite tagasilükkamiseks ei piisa pelgalt asjaolust, et andmesubjekt ei ole vastuväites enda

olukorda väga täpselt kirjeldanud, ning kui vastutaval töötlejal on selles osas kahtlusi, siis

võib ta paluda andmesubjektilt täpsustusi. Samuti on EDPB 28.03.2023 suunistes4 (vt p 35

alap b, lk 15–16) juhitud tähelepanu, et taotluse täielikuks lahendamiseks võib vastutav

töötleja paluda andmesubjektilt täpsustusi tema soovide kohta või lisateavet, jälgides samas,

et seeläbi ei hakataks andmesubjekti õigusi piirama. Ehkki viidatud suunised ei käsitle

praegusega identset olukorda, nähtub neist siiski üldisem arusaam, et vastutav töötleja peab

vastutama mh selle eest, et andmesubjektile IKÜM art-tega 15–22 ettenähtud õiguste

kasutamise võimalus ei jääks üksnes illusoorseks.

19. Eeltoodut arvestades tuleb analüüsida, kas kaebajal oli põhjust kahtlustada, et kolmas

isik ei olnud tegelikult teadlik sellest, mida tal tuleb vastuväite esitamisel välja tuua ja

3 Guidelines 1/2024 on processing of personal data based on Article 6(1)(f) GDPR, 08.10.2024 –

https://www.edpb.europa.eu/our-work-tools/documents/public-consultations/2024/guidelines-12024-processing-

personal-data-based_en

Suunised 01/2022 andmesubjekti õiguste kohta – õigus tutvuda andmetega, 28.03.2023 –

https://www.edpb.europa.eu/our-work-tools/our-documents/guidelines/guidelines-012022-data-subject-rights-

right-access_et

11(17)

3-23-1839

tõendada, või ei olnud ta muul põhjusel kõiki aspekte kohe välja toonud, ning kui selline

kahtlus pidi tekkima, siis kas kaebaja kui vastutav töötleja on aidanud nõuetekohaselt kaasa,

et kolmandal isikul oleks võimalik tõhusalt ja sihipäraselt realiseerida IKÜM art 21 lg-s 1

sätestatud vastuväite esitamise õigust. Maksehäireregistri pidaja ei saa lähtuda ainuüksi enda

ärihuvidest ega võlausaldajate huvidest, vaid tal on kohustus tagada andmetöötluse

seaduslikkus, õiglus ja läbipaistvus (IKÜM art 5 lg 1 punkt a ja lg 2). Seejuures ei ole alust

rääkida kaalutlusotsuse tegemisest, sest tegemist on hindamisotsusega (vrd Riigikohtu

20.06.2022 otsus nr 3-20-2474, p 17; 11.12.2020 otsus nr 3-20-1198, p 12). Andmesubjekti

võlasuhte rikkumist kajastavate andmete maksehäireregistris IKS § 10 alusel avaldamise

(kolmandatele isikutele edastamise) jätkamine saab olla üksnes kas õiguspärane või

õigusvastane, sõltuvalt hinnangust sellele, kelle huvisid ja õigusi tuleb konkreetsetel

asjaoludel ja vastuväite lahendamise aja seisuga pidada ülekaalukamateks (s.o rohkem

kaitsmist väärivateks). Samuti ei saa maksehäireregister kaaluda seda, kas avaldada

isikuandmeid suuremas või väiksemas ulatuses, vaid õiguspärane saab olla andmete

avaldamine ainult minimaalses mahus, mis on vajalik taotletava legitiimse eesmärgi

(krediidivõimelisuse hindamine) saavutamiseks (IKÜM art 5 lg 1 punkt c).

Hinnang Y.K 27.10.2022 vastuväite lahendamisele

20. Kolmas isik tugines Julianus Inkasso OÜ-le esitatud 23.09.2022 taotluses maksehäirete

andmete kustutamiseks (dtl 89–90) esmajoones argumendile, et nõuded on aegunud. Julianus

Inkasso OÜ 29.09.2022 teatest nähtuvalt kustutati võlausaldaja soovil kaks nõuet, kuid jätkati

13.06.2019 koostatud nn parkimistrahviga (eraõiguslik järelevalvetasu või leppetrahv) seotud

maksehäire avaldamist (Julianus Inkasso OÜ viitenumber 713641552 – nõude summa AKI

ettekirjutuses märgitud 09.05.2023 seisuga 106,22 eurot, sh põhivõlg 60 eurot, sissenõudmise

kulud 30 eurot, viivis 16,22 eurot). Krediidiregister OÜ-le esitatud 27.10.2022 vastuväites (dtl

115–116) leidis kolmas isik samuti, et vaidlusalune nõue on alusetu ja tõendamata ning

märkis, et ebaõigete maksehäireandmete avaldamine tekitab talle mittevaralist kahju. AKI-le

esitatud 19.03.2023 sekkumistaotluses (dtl 78–80) kordas kolmas isik varem maksehäire

avaldajale ja maksehäireregistrile esitatud vastuväiteid ning viitas enda õiguste

kahjustamisega seonduvalt üksnes ebaõigete andmete avaldamisega kaasnevale mainekahjule

(sh oli kolmas isik viidanud mainekahjule juba esimeses 22.08.2022 pöördumises Julianus

Inkasso OÜ poole – dtl 91). Halduskohtu 06.12.2023 istungil esitatud väide, et maksehäire

tõttu keelduti kolmandale isikule liisingu andmisest on jätkuvalt paljasõnaline ja tõendamata.

Eeltoodut arvesse võttes, kuigi ringkonnakohus nõustub iseenesest AKI-ga, et maksehäire

avaldaja ja/või maksehäireregister oleks pidanud andmesubjekti vastuväidete lahendamisel

pöörama senisest enam tähelepanu asjaolude väljaselgitamisele, millega kolmas isik seostas

enda õiguste ülemäärast kahjustamist, samuti tulnuks andmesubjektile täpsemalt selgitada

neid asjaolusid ja põhjuseid, miks on tema võlaandmete jätkuvat avaldamist hinnatud

õiguspäraseks (mh ei ole vastatud andmesubjekti väitele, et maksehäirete avaldamine

kahjustab tema mainet), ei ole alust arvata, et IKÜM art 21 lg-s 1 nõutud analüüsi tulemuste ja

n-ö lahenduskäigu kolmandale isikule esitamata jätmise tõttu jäid kaebajal andmesubjekti

õiguste kahjustamise hindamise seisukohalt olulised asjaolud välja selgitamata.

21. AKI 16.06.2023 ettekirjutuses ei ole seatud kahtluse alla seda, et kolmandal isikul

esines vaidlusalune 106,22 euro suurune maksehäire, mis oli seotud Soomes 13.06.2019

vormistatud nn parkimistrahviga, mis muutus sissenõutavaks 28.06.2019 (maksetähtpäev oli

27.06.2019). Soome võlgade aegumise seaduse5 § 4 järgi on nõuete üldine aegumistähtaeg 3

aastat. Sama seaduse § 10 lg 1 p-st 3 ja § 13 lg-st 1 tulenevalt aegumine katkeb ja algab uuesti

5 Laki velan vanhentumisesta – https://www.finlex.fi/fi/lainsaadanto/2003/728

12(17)

3-23-1839

mh juhul, kui võlausaldaja nõuab võlgnikult tasumist või tuletab võlgnikule võlgnevust muul

viisil meelde. Kaebusele lisatud Julianus Inkasso OÜ infosüsteemi andmed (dtl 20, 22) ja

ParkkiPate Oy 24.05.2021 volikiri (dtl 19) kinnitavad, et kolmandale isikule on võlgnevust

meelde tuletatud ja nõutud selle tasumist enne 3-aastase aegumistähtaja möödumist. Seetõttu

tuleb kaebajaga nõustuda, et võlanõuded ei pruugi olla Soome seaduse järgi aegunud.

Vastustaja ei ole samuti seda võimalust välistanud. Ringkonnakohus on samas seisukohal, et

võlasuhte rikkumisega seotud andmete IKS § 10 alusel avaldamise ülemäärast kahjustamist

hinnates ei olegi välisriigis tekkinud nõuete puhul asjakohane lähtuda asjaomase välisriigi

õiguses ettenähtud aegumise sätetest, vaid hoopis Eesti õigusest. Maksehäire avaldamise

puhul ei ole tegemist võlgnevuse sissenõudmisega, vaid potentsiaalsete võlausaldajate

teavitamisega asjaolust, mis omab tähtsust andmesubjekti krediidivõimelisuse hindamisel.

Seadusandja on sellisel eesmärgil võlaandmete töötlemise tingimuste IKS §-s 10

määratlemisel ilmselgelt lähtunud just ettekujutusest, kuidas on võlasuhtega seotud küsimused

reguleeritud Eesti õiguses. Kuigi aegumine ei ole käsitatav kohustuse rikkumise lõppemisena

IKS § 10 lg 2 p 5 tähenduses, tuleks kohtupraktika kohaselt üldjuhul lugeda andmesubjekti

õigustatud huve ülemäära kahjustavaks IKS § 10 lg 2 p 3 tähenduses ka maksehäire andmete

avaldamist enam kui 5 aastat pärast aegumist (nt Riigikohtu 12.12.2011 otsus nr 3-3-1-70-11,

p 22; Tallinna Ringkonnakohtu 31.01.2023 otsus nr 2-20-3112, p-d 65–66; 18.01.2023 otsus

nr 2-22-6314, p-d 47.1–47.3). Kohtute see hinnang lähtub samuti Eesti õiguses sätestatud

aegumise regulatsioonist. Kui välisriigis tekkinud nõuete puhul tuleks maksehäire avaldamisel

võtta aluseks aegumise regulatsioon konkreetses välisriigis, siis võiks see mh tuua kaasa

andmesubjektide põhjendamatult erineva (s.o ebavõrdse) kohtlemise. Kui võtta aluseks TsÜS

§ 146 lg 1 ja § 147 lg 1 ning arvestada ühtlasi, et kaebaja ei ole väitnud ja puuduvad ka

andmed, et võlgnevuse sissenõudmiseks oleks enne 3 aasta möödumist tehtud muid

toiminguid peale 19.11.2021, 13.01.2022 ja 25.04.2022 meeldetuletuste / tasumisnõuete

edastamise, ent sedalaadi toimingud TsÜS §-de 158–169 järgi aegumist ei katkesta ega peata,

siis oleks vaidlusalune parkimistrahv nii põhinõude kui ka kõrvalnõuete (vt TsÜS § 144) osas

aegunud alates 28.06.2022. Kaebaja on AKI-le esitatud 09.05.2023 seisukohas ka ise

märkinud, et ei plaani maksehäiret avaldada pikemalt kui 3+5 aastat (s.o kuni 26.06.2027).

22. Ringkonnakohus ei nõustu AKI-ga selles, et kaebaja ei ole üldse ära näidanud, millest ta

kolmanda isiku 27.10.2022 vastuväite lahendamisel lähtus. Küll on õige, et andmesubjektiga

peetud kirjavahetusest ei nähtu, milliseid asjaolusid kaebaja hindamisel arvestas ning kuidas

ta vastanduvaid huvisid ja õigusi väärtustas, ehkki just andmesubjekti tuleks IKÜM art 21 lg-s

1 ettenähtud hindamise resultaadist teavitada ja temale selle n-ö lahenduskäiku selgitada.

Seetõttu ei ole väidetavalt läbiviidud hindamisprotsess tagantjärele kontrollitav. Sellele

vaatamata on kaebaja järelevalvemenetluses AKI-le esitatud 09.05.2023 seisukohas (dtl 30–

33, 118–121) välja toonud vähemasti asjaolud, mida on kolmanda isiku maksehäire puhul

arvesse võetud: maksehäire info on tõene, võlgnevuste arv, võlgnevuse suurus, võlgnevuse

vanus, võlgnevus on jätkuvalt täitmata (võlgnik on tasumisest tahtlikult keeldunud),

võlgnevus ei ole aegunud, puudub teave andmesubjektile kahju tekkimise kohta. Selles

dokumendis ei ole samas kuidagi täpsemalt selgitatud, millise kaalu kaebaja ühele või teisele

asjaolule on omistanud ning kuidas kujunes tema hinnang (veendumus), et andmesubjekti

õiguste ülemäärast kahjustamist ei esine. Kaebaja poolt esitatud õigustatud huvi hindamise

analüüs ja selle täiendused (dtl 125–129) kajastavad maksehäireregistri tegevust üldiselt ning

ei anna seetõttu teavet konkreetse juhtumi kohta. Vaidlustatud ettekirjutuses ei ole AKI siiski

piirdunud pelgalt tõdemusega, et kaebaja on vastuväidet lahendanud puudulikult, vaid AKI on

andnud ettekirjutuse p-des 13–18 omapoolse sisulise seisukoha, kas kolmanda isiku

maksehäire andmete avaldamist tuleb pidada tema õigusi ülemäära kahjustavaks või mitte.

Seetõttu lähtub ka ringkonnakohus asja lahendamisel sellest, kas olemasoleva teabe põhjal oli

alust järeldada kolmanda isiku õiguste ülemäärast kahjustamist või mitte.

13(17)

3-23-1839

23. AKI on 16.06.2023 ettekirjutuses hinnanud vaidlusaluse maksehäire jätkuva avaldamise

kolmanda isiku õigusi ülemäära kahjustavaks eelkõige põhjusel, et võlgnevus on väike (sh

põhinõue 60 eurot) ja nõude aluseks on parkimistrahv ning kolmandal isikul muud

maksehäired puuduvad. AKI viitas ka asjaoludele, et võlgnevus tekkis 4 aastat tagasi (kuigi ei

ole aegunud) ning võlausaldaja ei ole püüdnud võlgnevust kohtu kaudu sisse nõuda (kuigi on

edastanud võlgnikule meeldetuletusi). Täiendavalt on märgitud, et planeeritav võlgnevuse

avalikustamise aeg (kuni 26.06.2027) ei ole kooskõlas kolmanda isiku käitumist

iseloomustavate asjaoludega. Halduskohus rõhutas vastupidisele tulemusele jõudes, et

avaldatud andmed olid tõesed, nõue ei olnud aegunud (sh on lubatud ka aegunud nõudega

seotud maksehäire avaldamine), kolmandal isikul oli ka varem olnud maksehäireid ja kolmas

isik ei ole tõendanud ühegi kahjuliku tagajärje tekkimist.

24. Kuigi ringkonnakohtu hinnangul tuleb vaidlusalust parkimistrahvi nõuet käsitada IKS §

10 kontekstis aegunud nõudena, ei välista see iseenesest sellega seotud maksehäire

avaldamist. Ringkonnakohtu arvates ei saa enne IKÜM § 10 lg 2 p-s 5 ettenähtud piirtähtaja

saabumist alust eeldada, et maksehäire jätkuv avaldamine kahjustab andmesubjekti õigusi

ülemääraselt. Sätet ei ole õige sisustada viisil, et maksehäirete avaldamine kuni 5 aastat pärast

kohustuse rikkumise lõppemist või nõude aegumist on lubatud vaid erandina, mida tuleb

üksikasjalikult põhjendada. Vastupidi, eraldi põhjendamist vajab hoopis see, kui maksehäire

avaldamine hinnatakse andmesubjekti õigusi ülemäära kahjustavaks juba enne seaduses

toodud piirtähtaja saabumist. Kui maksehäire tuleks kustutada viivitamata pärast sellega

seotud nõude tasumist või aegumist, siis jääks maksehäirete avaldamise eesmärk

(krediidivõimelisuse hindamine) osaliselt saavutamata, sest hindajal puuduks võimalus saada

teavet andmesubjekti varasema maksekäitumise kohta. Tõendatud on, et kolmanda isiku kohta

avaldatud maksehäire andmed vastasid tegelikult eksisteerivale võlgnevusele, mida oli

kolmandale isikule korduvalt meelde tuletatud, kuid ta ei ole võlgnevust siiski tasunud. IKS

§-s 10 toodud tingimustel õigete andmete maksehäireregistris avaldamisega kaasnevat

hüpoteetilist mainekahju ei saa iseenesest pidada andmesubjekti õigusi ülemääraselt

kahjustavaks. Selleks, et õiguspärast andmetöötlust hinnata andmesubjekti maine

kahjustamise tõttu ebaproportsionaalseks, peaksid esinema mingid asjaolud, millest nähtuvalt

on konkreetse andmesubjekti puhul maine kahjustamine mingil põhjusel tavapärasest oluliselt

intensiivsem ja samas ei saa andmesubjektilt eeldada selle talumist. Siinsel juhul puuduvad

igasugused tõendid, millest nähtuks kolmanda isiku maine intensiivset kahjustumist.

25. Võlasuhte rikkumisega seotud andmete maksehäireregistris avaldamise tähtajaga seoses

on AKI ettekirjutuses mh leidnud, et kaebaja planeeritav maksehäire avalikustamise aeg (kuni

26.06.2027) ei ole kooskõlas kolmanda isiku käitumist iseloomustavate asjaoludega.

Siinkohal jääb esiteks arusaamatuks, milliseid kolmanda isiku käitumisega seotud asjaolusid

on vastustaja silmas pidanud. Teiseks tuleb rõhutada, et võlaandmete avaldamise

lõpetamiseks ja andmete kustutamiseks kohustava ettekirjutuse koostamist ei saanud kuidagi

tingida kaebaja 09.05.2023 selgitused selle kohta, kui kaua plaanitakse vaidlusaluseid

võlaandmeid avaldada. Selleks, et kehtestada maksehäireregistrile konkreetsete isikuandmete

töötlemise keeld või kohustada isikuandmed kustutama, peaks isikuandmete töötlemine siiski

olema õigusvastane juba asjaomase haldusakti andmise ajal. AKI 16.06.2023 ettekirjutuse p-s

13 tehtud viited võlgnevuste kavandatavale avalikustamise ajale ei ole seetõttu asjakohased.

26. Andmesubjekti õiguste ülemäärast kahjustamist ei saa lisaks automaatselt järeldada mh

asjaoludest, et nõue on väike ja/või tegemist üksiku või juhusliku maksehäirega ning

varasemad või hilisemad maksehäired puuduvad. Sedalaadi reegleid saaks kehtestada üksnes

seadusandja (nt täiendades IKS § 10 lg-s 2 toodud loetelu). Samal põhjusel ei saa AKI-ga

nõustuda, et isegi kui tegemist on selgelt võlasuhte (nt parkimislepingu) rikkumist kajastavate

14(17)

3-23-1839

andmetega, siis juhul, kui nõude summa ei ole eriti suur (nt alla 100 euro), peab vastutav

töötleja hakkama eraldi põhjendama ja tõendama, kuidas aitab sellise väikese võlgnevuse

maksehäireregistris avaldamine hinnata andmesubjekti krediidivõimelisust. VÕS § 4034 lg 2

kohaselt peab krediidiandja võtma tarbija krediidivõimelisuse hindamisel isiku varalist seisu

ja maksevõimet kajastavate asjaolude kõrval mh arvesse tema varasemate maksekohustuste

täitmist (vt ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lg 1 p 3). Maksehäireregistril on

kohustus kontrollida, et avaldatavad andmed oleksid seotud võlasuhte rikkumisega, kuid

temalt ei saa nõuda otsustamist selle üle, milline tähendus või kaal peaks konkreetsetel

andmetel olema isiku krediidivõimelisuse hindamisel. Maksehäireregister ise

andmesubjektide krediidivõimelisust ei hinda ja samuti ei tee seda AKI. Seadusandjal oleks

mõistagi võimalik piirata IKS § 10 kohaldamist ning näha ette sätte rakendamine ainult

kindlat liiki võlasuhete rikkumisega seotud andmetele või teatud suurusega võlgnevustele,

kuid seni ei ole seda tehtud. Ka asjaolu, et finantsteenuste pakkujad ei ole pidanud

majanduslikult vm põhjusel otstarbekaks kajastada maksehäireregistris alla 30 euro suurusi

võlgnevusi, ei kinnita väikeste võlgnevuste avaldamise õigusvastasust. Viidatud summa on

lisaks märkimisväärselt madalam kui AKI välja pakutud 100 euro piir. Nõude väiksus ja

vanus, rikkumise laad, maksehäirete arv jms asjaolud võivad tekitada põhjendatud kahtluse

konkreetsete võlaandmete töötlemise proportsionaalsuses ning maksehäireregistril tuleb seda

andmesubjekti vastuväidet lahendades sisuliselt kontrollida, kuid andmesubjekti õiguste

ülemäärast kahjustamist ei saa siiski eeldada, eriti kui andmesubjekti vastuväited ei sisalda

mingeid n-ö elulisi asjaolusid, mis seonduvad nt võlasuhte tekkimise või rikkumise

asjaoludega või maksehäire avaldamisega kaasnenud kahjulike tagajärgedega. Halduskohus

on praeguses asjas lisaks õigesti märkinud, et kolmandal isikul on samalaadseid

parkimistrahvide võlgnevusi olnud ka varem ning tegemist ei olnud väga vanade andmetega,

sest asja materjalide kohaselt kustutati 2016. a nõuetega seotud maksehäirete andmed

kolmanda isiku 23.09.2022 pöördumisest ja nõuete aegumisest lähtudes alles 29.09.2022.

27. Kokkuvõtlikult leiab ringkonnakohus, et kuigi kaebaja ei ole lahendanud kolmanda

isiku vastuväidet piisava hoolsusega ning tema n-ö lahenduskäik ei olnud arusaadav ja

kontrollitav, siis olukorras, kus haldus- ega kohtumenetluses ei ole tuvastatud ühtegi sellist

asjaolu, millest võiks järeldada kolmanda isiku õiguste ülemäärast kahjustamist, on

halduskohus vaidlustatud ettekirjutuse õigesti tühistanud. Kui AKI hinnangul on tegelik

probleem selles, et maksehäirete andmetele on juurdepääs liiga lihtne või on see tagatud liiga

suurele isikute ringile, siis on tal võimalik teostada järelevalvet maksehäireregistrist andmete

väljastamise üle, kuid võlaandmete registrist väljastamisega seotud võimalikku probleemi ei

saa lahendada viisil, et nõuda registris töödeldavate andmete kustutamist. Samuti võib AKI

põhjendustest (nt paralleel maksuvõlgade avalikustamisega) järeldada, et vastustaja hinnangul

ei taga IKS § 10 praegusel kujul piisavalt tõhusalt andmesubjektide õiguste kaitset (nt IKS §

10 lg 2 p-s 5 märgitud 5 aastat on liiga pikk, kõigi võlasuhete rikkumiste andmed ei peaks

omama krediidivõimelisuse hindamisel tähtsust). Ringkonnakohus möönab, et maksehäirete

avaldamist reguleerivate sätete täpsustamist tuleks kaaluda, et tagada suurem õigusselgus nii

vastutavate töötlejate kui ka andmesubjektide jaoks ning vähendada seeläbi tekkivaid vaidlusi.

Kehtivat normistikku saab täpsustada siiski ainult seadusandja ning seda ei ole võimalik

asendada haldus- ega kohtupraktikaga. Mis puutub AKI kahtlusesse, et võlausaldajad

kasutavad maksehäireregistrit sisuliselt õiguskaitsevahendina, siis võib selline kahtlus olla

iseenesest põhjendatud, kui maksehäire avaldamine lõpetatakse pärast võlgnevuse (sh

aegunud nõude) tasumist (st sellisel juhul ei oleks äratuntav, kuidas seondub võlaandmete

avaldamine krediidivõimelisuse hindamise kui avalikes huvides oleva ülesande täitmisega),

kuid taolises olukorras peaks AKI tegema järelevalvet eeskätt maksehäire avaldaja üle (nt

Julianus Inkasso OÜ 30.09.2022 hagihoiatuses ja 11.10.2022 teates on mh välja toodud, et

15(17)

3-23-1839

maksehäire lõpetatakse võlgnevuse täielikul tasumisel – dtl 21, 95), isegi kui maksehäire

avaldaja (Julianus Inkasso OÜ) ja maksehäireregister (Krediidiregister OÜ) on seotud isikud.

Ettekirjutuse proportsionaalsus ja andmesubjekti teavitamine

28. Kuna AKI 16.06.2023 ettekirjutus on tühistatud, sest vaidlusaluse maksehäire

avaldamist ei olnud alust pidada kolmanda isiku õigusi ülemääraselt kahjustavaks, siis puudub

vajadus hinnata, kas vastustaja saanuks andmete kustutamiseks kohustamise (vt IKÜM art 17

lg 1 p-d c ja d, art 58 lg 2 p-d f ja g) asemel rakendada kaebaja suhtes mõnda vähem

koormavat, kuid kolmanda isiku õigusi sama tõhusalt kaitsvat meedet. Samas peab

ringkonnakohus vajalikuks juhtida AKI tähelepanu, et vaidlustatud haldusakti resolutiivosas

tehtud viited IKÜM art 58 lg 2 p-des a ja b sätestatud järelevalveasutuse volituste

rakendamisele jäävad täiesti arusaamatuks. Nimetatud sätted annavad AKI-le volitused teha

mh vastutavale töötlejale hoiatusi ja noomitusi, kuid ettekirjutus ei sisalda ühtegi hoiatust ega

noomitust. IKÜM art 58 lg 2 punkti a kohase hoiatusena ei ole käsitatav hoiatamine sunniraha

ja väärteokaristuse eest. Haldusakti ei tohiks koormata asjakohatute õiguslike alustega (nt

Riigikohtu 11.02.2009 otsus nr 3-3-1-79-08, p 28). IKÜM art 58 lg 2 p-d a ja b on

asjakohased õiguslikud alused siis, kui ettekirjutuse resolutiivosa sisaldab andmetöötleja

hoiatamist, et kavandatavad toimingud võivad rikkuda IKÜM-i sätteid, või temale IKÜM-i

rikkumise eest noomituse tegemist. Tegemist peaks olema eelkõige selliste olukordadega, kus

mingit konkreetset korraldust ei ole andmetöötlejale kas veel võimalik või enam põhjust anda.

29. AKI 16.06.2023 ettekirjutuses on leitud ka seda, et kaebaja ei ole nõuetekohaselt täitnud

IKÜM art 14 lg-test 1 ja 2 tulenevat teavitamiskohustust. Ettekirjutusest jääb samas

ebaselgeks, milline oli selle rikkumise tähendus kaebajale ettekirjutuse resolutsiooniga

pandud kohustuse (s.o töötlemiskeelu) seisukohalt, pidades silmas, et ilmselt olid IKÜM art

14 lg-tes 1 ja 2 toodud andmed kolmandale isikule hiljemalt AKI ettekirjutuse tegemise ajaks

teada (vt IKÜM art 14 lg 5 punkt a). Kuna IKÜM art 14 lg-te 1 ja 2 rikkumine ei oleks

eraldivõetuna saanud tingida maksehäirete andmete kustutamiseks kohustamist, vaid

kaebajale tulnuks vajaduse korral teha ettekirjutus viia isikuandmete töötlemine kooskõlla

õigusaktidega (IKÜM art 58 lg 2 punkt d), samuti ei ole kaebaja esitanud rikkumisele

vastuväiteid, siis ei pea ringkonnakohus vajalikuks kõnealust rikkumist eraldi käsitleda,

nõustudes vaidlustatud ettekirjutuse p-des 23–27 tooduga.

Kokkuvõte ja menetluskulud

30. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 4 alusel jääb AKI apellatsioonkaebus rahuldamata

ning Tallinna Halduskohtu 21.12.2023 otsuse resolutsioon muutmata, kuid ringkonnakohus

täiendab halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.

31. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kolmanda isiku menetluskulud hüvitab tema poole vastaspool samade reeglite järgi nagu

poolele (HKMS § 108 lg 8). HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks

esitada kohtule menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral

menetluskulusid välja ei mõisteta. HKMS § 109 lg-st 6 tulenevalt mõistab kohus välja üksnes

vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.

32. AKI oli apellatsioonkaebuse esitamisel vabastatud riigilõivu tasumisest ja ei ole

esitanud andmeid muude menetluskulude kandmise kohta. Kuna apellatsioonkaebus jääb

rahuldamata, siis jäävad AKI menetluskulud apellatsiooniastmes HKMS § 108 lg 1 alusel

tema enda kanda.

16(17)

3-23-1839

33. Krediidiregister OÜ on ringkonnakohtu menetluses kandnud esindajakulu 2847 eurot

(ilma käibemaksuta), mis vastab advokaadi 14,6 töötunnile hinnaga 195 eurot/tund (ilma

käibemaksuta). Esindajakulu kandmise kohustus seoses praeguse haldusasja lahendamisega

ringkonnakohtus on advokaadibüroo arvetega HKMS § 109 lg-le 11 vastavalt tõendatud.

Halduskohtus oli kaebaja esindajakulu seevastu 1785 eurot (vastas esindaja 10,2 töötunnile) ja

arvestades, et halduskohus pidas asjas samuti istungi ning vaidlusküsimused ei ole muutunud,

siis ei saa apellatsiooniastmes oluliselt suurema esindajakulu väljamõistmist pidada HKMS §

109 lg 6 tähenduses põhjendatuks (nt Riigikohtu 20.11.2024 otsus nr 3-21-2607, p 31;

28.09.2023 otsus nr 3-21-979, p 52). Siiski tuleb arvestada ka õigusteenuse tasu hinnatõusuga.

Ringkonnakohus peab eeltoodust lähtudes apellatsiooniastmes põhjendatuks mõista kaebaja

kasuks välja advokaadi 10 töötunnile vastava esindajakulu 1950 eurot (s.o 10 tundi × 195

eurot).

34. Y.K ei ole esitanud ringkonnakohtule andmeid apellatsioonimenetlusega seotud kulude

kandmise kohta. Kuna kolmas isik osales kohtumenetluses vastustaja poolel, siis jäävad

kolmanda isiku menetluskulud HKMS § 108 lg 8 teise lause alusel tema enda kanda.

35. Kuna otsuses on kajastatud kolmanda isiku eraelulisi andmeid, tuleb otsuse avaldamisel

kolmanda isiku nimi asendada tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

17(17)