3-24-3224/25 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Monika Laatsit, Villem Lapimaa ja Virgo Saarmets

Määruse tegemise aeg ja koht

24.04.2025, Tallinn

Haldusasja number

3-24-3224

Haldusasi

P.Z kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 26.11.2024

otsuse nr 4.2-1/10309-1 tühistamiseks ja vastustaja

kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – P.Z

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Irina

Punko

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 28.01.2025 määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Politsei- ja Piirivalveamet määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta menetlusse Politsei- ja Piirivalveameti määruskaebus Tallinna Halduskohtu

28.01.2025 määruse resolutsiooni punkti 3 peale.

2. Rahuldada Politsei- ja Piirivalveameti määruskaebus osaliselt.

3. Tühistada Tallinna Halduskohtu 28.01.2025 määruse resolutsiooni punkt 3. Teha

tühistatud osas uus määrus, millega mõista Politsei- ja Piirivalveametilt P.Z

menetluskulude katteks välja 1300 eurot.

4. Tagastada P.Z esialgse õiguskaitse taotluselt tasutud riigilõiv 20 eurot ja kanda see X

MTÜ kontole nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX AS-s SEB Pank.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 155 lg 5, § 235 lg-d

1 ja 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) väljastas 16.02.2023 P.Z-ile (kaebaja) relvaloa nr

DL50018191 kehtivusega kuni 10.01.2028 ja paralleelrelvaloa nr DL10015452 kehtivusega

kuni 21.12.2026. Kaebaja esitas PPA-le 24.07.2024 taotluse väljastada relvasoetamisluba.

2. PPA tunnistas 26.11.2024 otsusega nr 4.2-1/10309-1 kaebaja relvaloa nr DL50018191 ja

paralleelrelvaloa nr DL10015452 kehtetuks ning keeldus relvasoetamisloa väljastamisest.

3-24-3224

Kaebaja suhtes alustati 22.08.2024 väärteomenetlust relvaseaduse (RelvS) § 891 lg 1

tunnustel. Tema relvahoiutingimusi kontrollides tuvastati RelvS § 46 lg-te 1, 3 ja 6 nõuete

rikkumised. Kaebajat karistati 07.10.2024 väärteootsusega RelvS § 891 lg 1 järgi

kvalifitseeritud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 560 eurot, mille täitmise kohta info

puudub. Karistusregistri andmetel jõustus väärteootsus 23.10.2024. Seetõttu tuleb relvaluba

tunnistada RelvS § 43 lg 3 p 2 ja § 36 lg 1 p 7 alusel kehtetuks.

3. P.Z esitas Tallinna Halduskohtule 27.11.2024 kaebuse PPA 26.11.2024 otsuse

tühistamiseks ja PPA kohustamiseks lahendada kaebaja 24.07.2024 taotlus uuesti.

Kaebaja selgitas PPA-le haldusmenetluses, et on esitanud 07.10.2024 väärteootsuse peale

kaebuse ning väärteoasjas tehtud otsus ei ole jõustunud. PPA ei pidanud nende asjaolude

kontrollimist vajalikuks, rikkudes sellega uurimispõhimõtet (haldusmenetluse seaduse (HMS)

§ 6). Kuna väärteootsus ei ole jõustunud, siis ei saa väita, et kaebajat oleks väärteomenetluse

korras karistatud relva, tulirelva olulise osa või laskemoona soetamist, hoidmist, kandmist,

vedu või kasutamist reguleerivas õigusaktis sätestatud nõude rikkumise eest. Seega puudub

alus kohaldada kaebaja suhtes RelvS § 43 lg 3 p-i 2.

Kaebaja palus esialgse õiguskaitse korras peatada PPA 26.11.2024 otsuse kehtivus ning

keelata toiming, millega kohustati kaebajat andma relvad ja laskemoon üle PPA-le.

4. Tallinna Halduskohus kohaldas 27.11.2024 määrusega ajutist õiguskaitset ning peatas PPA

26.11.2024 otsuse kehtivuse kuni 27.12.2024. Halduskohus võttis 11.12.2024 määrusega

kaebuse menetlusse ning peatas esialgse õiguskaitse korras PPA 26.11.2024 otsuse kehtivuse

kuni kohtumenetluses lõpplahendi jõustumiseni.

5. PPA teatas 20.01.2025 vastuses, et tunnistas 13.01.2025 otsusega vaidlustatud haldusakti

kehtetuks. Lähtudes kohtu arvamusest, et registrikanded võivad olla ekslikud, tegi PPA

päringu Pärnu Maakohtu Kuressaare kohtumajale. Vastusest selgus, et kaebus esitati esialgu

kohtumajale, kelle alluvuses ei ole kõnealuse väärteoasja lahendamine. Pärnu kohtumaja

edastas väärteokaebuse lahendamiseks Kuressaare kohtumajale, kus see ootas menetlusse

võtmise otsustamist. Kuressaare kohtumajast kinnitati, et kaebus esitati tähtaegselt ja

09.01.2025 võttis kohus kaebuse menetlusse. Segadus tekkis mitme asjaolu kokkulangevuse

tõttu. PPA taotleb kohtumenetluse lõpetamist. Relvad on kaebajale tagastatud ja kaebaja

relvaluba on kehtiv. PPA on asunud menetlema kaebaja soetamisloa taotlust.

6. Tallinna Halduskohus lõpetas 28.01.2025 määrusega haldusasja menetluse HKMS § 152

lg 1 p 4 alusel (resolutsiooni p 1), tagastas kaebajale kaebuse esitamisel tasutud riigilõivu 20

eurot (resolutsiooni p 2) ning mõistis vastustajalt kaebaja menetluskulude katteks välja

1886,60 eurot (resolutsiooni p 3). Muus osas jäid menetlusosaliste menetluskulud nende endi

kanda (resolutsiooni p 4).

PPA on tunnistanud vaidlustatud haldusakti kehtetuks ja kinnitanud taotluse lahendamisega

jätkamist. Kaebaja on menetluse lõpetamisega nõus. Seega saab menetluse HKMS § 152 lg 1

p 4 alusel lõpetada.

Vastustajal lasub uurimise ja tõendite kogumise kohustus (HMS §-d 6 ja 38). Vastustajal oli

võimalik pöörduda täpsustava teabe kogumiseks nii kaebaja enda kui ka maakohtu poole.

Riigikohus on selgitanud, et kohtuotsuse jõustumise aeg tuleneb seadusest, mitte ametniku

ekslikust registrikandest. Kui puuduvad seaduses sätestatud eeldused kohtulahendi

jõustumiseks, ei saa kohus lugeda otsust jõustunuks, vaatamata selle kohta tehtud märkele.

Seda ei väära ka asjaolu, et ekslik märge otsuse jõustumise kohta on kandunud

karistusregistrisse (31.01.2017 otsus nr 3-1-1-110-16, p 10). See seisukoht on kohaldatav ka

siinses asjas. Vastustaja pidi kontrollima, kas karistusregistri kanne võib olla ekslik. Sellist

teabe kogumist ei saa pidada vastustajale ülemäära koormavaks. Kuigi vastustaja tugines

2(6)

3-24-3224

otsuse tegemisel imperatiivsele normile (RelvS § 36 lg 1 p 7), ei nähtu, et esines vajadus

viivitamatuks tegutsemiseks ilma asjaolusid välja selgitamata. Vastustaja ei tunnistatud

haldusakti kehtetuks ka kohe pärast kaebuse esitamisest teada saamist. Seega ei olnud

haldusakti kehtetuks tunnistamine tingitud mõnest muust asjaolust kui kaebuse esitamisest ja

kohtu korduvatest selgitustest.

Kaebaja menetluskulud on esialgse õiguskaitse taotluselt tasutud riigilõiv 20 eurot ja

õigusabikulud 1866,60 eurot. Kuigi tegemist on keskmisest lihtsama vaidlusega, ei saa pidada

menetluskulusid põhjendamatuks ega ülemääraseks (HKMS § 109 lg 6), arvestades eelneva

menetluse kulgu ja koos kaebusega esitatud esialgse õiguskaitse taotlust.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

7. PPA palub 12.02.2025 määruskaebuses tühistada halduskohtu 28.01.2025 määrus osas,

millega mõisteti PPA-lt välja 1866,60 eurot ja teha uus määrus, millega jätta menetluskulud

kaebaja kanda või vähendada PPA-lt väljamõistetavate menetluskulude summat.

PPA ei eksinud, kui tugines 26.11.2024 otsuse tegemisel karistusregistri andmetele.

Loamenetluses ei esitanud kaebaja PPA-le tõendeid väärteootsuse vaidlustamise kohta.

Karistusregistri seaduse (KarRS) § 3 p 3 ja § 5 lg 1 kohaselt on registri pidamise eesmärk

usaldusväärse teabe andmine isiku karistusandmete kohta, millel on õiguslik tähendus isiku

karistatuse ja kuriteo või väärteo korduvuse arvestamisel kuni andmete kustutamiseni.

Segadus tekkis mitme asjaolu kokkulangemise tõttu, milles puudub PPA süü.

Kohus pole sisuliselt analüüsinud kaebaja menetluskulude nimekirja. Tegu ei ole keeruka,

mahuka või paljusid menetlustoiminguid nõudnud õigusliku vaidlusega, mistõttu on

õigusabile kulunud aeg ja tunnihind ebaproportsionaalne. Esialgse õiguskaitse ja kaebuse

tekstid on sisult sarnased. Kaebusele koostamine ei saa olla keerukam ja ajamahukam kui

esialgse õiguskaitse taotluse koostamine. Üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks

menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab keskmist sarnase õigusteenuse eest

makstavat tasu. Kaebajale osutatud õigusabi tunnihind ületab keskmist hinda. Menetluskulu

nimekirja esitamisel ei ole selgitatud õigusabi tunnihinna kujunemist ja selle suuruse

põhjendatust.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Halduskohus lõpetas 28.01.2025 määrusega haldusasja menetluse ja tagastas kaebajale

kaebuse esitamisel tasutud riigilõivu 20 eurot (resolutsiooni p-d 1 ja 2), mõistis vastustajalt

kaebaja menetluskulude katteks välja 1886,60 eurot (resolutsiooni p 3) ja jättis muud

menetluskulud poolte endi kanda (resolutsiooni p 4). PPA taotleb määruskaebuses

menetluskulude kaebaja kanda jätmist või PPA-lt välja mõistetud menetluskulude

vähendamist. Seega vaidlustab PPA halduskohtu määruse resolutsiooni p-i 3.

9. Ringkonnakohus võtab määruskaebuse HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse.

Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 155 lg 5, § 203 lg 1),

määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52–54 ja 205

toodud nõuetele.

10. PPA määruskaebus tuleb osaliselt rahuldada.

11. HKMS § 108 lg 6 kohaselt kannab vastustaja menetluskulud, kui kohus lõpetab menetluse

HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel, välja arvatud juhul, kui kaebuses vaidlustatud haldusakti

kehtetuks tunnistamine või kaebuses nõutud haldusakti andmine või toimingu tegemine ei

olnud tingitud kaebuse esitamisest. Kui menetluse HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel lõpetamise

3(6)

3-24-3224

korral ei ole HKMS § 108 lg 6 kohaldatav, tuleb menetluskulud jagada vastavalt HKMS §

108 lg-s 4 sätestatule, et menetluse lõpetamise korral kannab menetluskulud kaebaja.

12. Seega kooskõlas HKMS § 108 lg-ga 6 ei pea vastustaja kandma kaebaja menetluskulusid,

kui kohtumenetluse ajal kaebuse eesmärgi saavutamine ei olnud seotud kaebuse esitamise,

vaid muude asjaoludega. Seejuures ei oma HKMS § 108 lg 6 kohaldamise seisukohast

tähtsust see, kas haldusorgan tunnistab vaidlustatud haldusakti kohtusse pöördumise tõttu

kehtetuks seepärast, et möönab haldusakti õigusvastasust, või muul põhjusel (nt otstarbekuse

kaalutlustel). Oluline on üksnes see, kas kehtetuks tunnistamise tingis kaebuse esitamine või

mitte. Selline põhjuslik seos võib puududa näiteks juhul, kui pärast kaebusega kohtusse

pöördumist on olulised asjaolud muutunud. Seos kaebuse esitamise ja haldusakti kehtetuks

tunnistamise vahel võib aga ilmneda mh siis, kui haldusorgan hakkab haldusakti

vaidlustamise tõttu asjaolusid täiendavalt uurima ning tunnistab haldusakti kehtetuks

asjaolude tõttu, mis eksisteerisid juba haldusakti andmise ajal ja mida haldusorgan oleks

haldusakti andmise ajal pidanud teadma, kuid uurimiskohustuse rikkumise tõttu ei arvestanud

nendega. Menetluskulude kandmisest vabanemiseks tuleb vastustajal ära näidata, et haldusakti

kehtetuks tunnistamine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest (vt Riigikohtu 05.11.2013

määrus nr 3-3-1-50-13, p 12; 10.01.2019 määrus nr 3-18-982, p 10; Tallinna Ringkonnakohtu

11.08.2020 määrus nr 3-19-1997, p 15; 07.02.2020 määrus nr 3-19-2125, p-d 13–14;

15.08.2019 määrus nr 3-18-1593, p-d 21–22; 03.05.2019 määrus nr 3-19-496, p 14;

25.03.2019 määrus nr 3-19-52, p 13; 28.09.2018 otsus nr 3-17-757, p 41; Tartu

Ringkonnakohtu 19.06.2020 määrus nr 3-18-1992, p 26).

13. Halduskohus leidis õigesti, et PPA 26.11.2024 otsuse kehtetuks tunnistamine oli

tingitud kaebuse esitamisest ja kohtu korduvatest selgitustest, mis puudutasid väärteootsuse

jõustumisega seonduvat. PPA ei ole ära näidanud, et kaebuse eesmärk saavutati mingil muul

põhjusel. Ringkonnakohus ei korda selles osas halduskohtu määruse põhjendusi (HKMS §

201 lg 4, § 203 lg 2) ja selgitab vastuseks määruskaebuse väidetele järgmist.

14. PPA väitis määruskaebuses, et tugines 26.11.2024 otsust tehes karistusregistri

andmetele, mille õigsust ta võis eeldada, ja märkis, et kaebaja ei esitanud haldusmenetluses

(sh 25.11.2024 vastuväidetes) ühtegi karistusregistri kannet ümberlükkavat tõendit.

Ringkonnakohtu hinnangul on PPA-l iseenesest õigus, et karistusregistri eesmärk on anda

usaldusväärset teavet isiku karistusandmete kohta ning neil andmetel on õiguslik tähendus mh

isiku karistatuse arvestamisel kuni andmete kustutamiseni (KarRS § 3 p 1 ja § 5 lg 1). Seega

võis PPA vaidlustatud haldusakti andmisel eeldada, et karistusregistrisse kantud andmed

kaebaja kehtiva väärteokaristuse kohta on õiged. Asja materjalide järgi on kaebaja siiski

vastuväites PPA 14.11.2024 kirjale teatanud, et seoses kohtule kaebuse esitamisega ei ole

07.10.2024 otsus väärteoasjas nr 2740,24,001327 jõustunud ning seetõttu ei esine RelvS § 43

lg 3 p-s 2 nimetatud alust temale väljastatud relvaloa kehtetuks tunnistamiseks. See

vastuväide on välja toodud ka PPA 26.11.2024 otsuses (alajaotuses „P.Z arvamus ja

vastuväited“, dtl 37). Uurimispõhimõttest tulenevalt on haldusorgan kohustatud välja

selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks

tõendeid omal algatusel (HMS § 6). Vaidlustatud otsusest ei nähtu, et PPA oleks täiendavalt

uurinud ja kontrollinud kaebaja väite paikapidavust, sh vajadusel nõudnud kaebajalt

täiendavaid selgitusi või tõendeid. Samuti pole 26.11.2024 otsuses põhjendatud, miks PPA ei

nõustu kaebaja vastuväitega. Otsuses on välja toodud vaid asjaolu, et karistusregistri andmetel

on väärteootsus 23.10.2024 jõustunud. Kaebajale ei saa ette heita tõendite esitamata jätmist

olukorras, kus PPA ei ole täitnud uurimiskohustust nõuetekohaselt.

15. Määruskaebuse esitaja leiab, et segadus tekkis mitme asjaolu kokkulangemise tõttu,

milles puudub PPA süü. Halduskohus ei olegi samas väitnud, et PPA on süüdi selles, et

kõnealusel väärteootsusel oli vale jõustumismärge, mille tulemusel oli vale ka karistusregistri

4(6)

3-24-3224

kanne, vaid halduskohtu etteheide puudutas PPA uurimiskohustuse ebapiisavat täitmist

kõnealuses loamenetluses. Halduskohus on õigesti välja toonud, et vastustaja ei asunud

tegutsema ka kohe pärast halduskohtule kaebuse esitamisest teada saamist, vaid alles pärast

kohtu korduvaid tähelepanujuhtimisi asjaolule, et väärteoasjas tehtud otsus ei pruugi olla

jõustunud (vt halduskohtu 27.11.2024 esialgse õiguskaitse määrus, p 6 (dtl 51); 04.12.2024 e-

kiri (dtl 65); 11.12.2024 menetlusse võtmise määrus, p 5, (dtl 88)).

16. Eelneva põhjal puudub alus arvata, et PPA oleks tunnistanud 26.11.2024 otsuse

kehtetuks ka juhul, kui kaebust poleks esitatud. Seega kooskõlas HKMS § 108 lg-ga 6 tuleb

kaebaja menetluskulud kanda vastustajal.

17. Kaebaja palus PPA-lt oma menetluskulude katteks välja mõista kaebuse ja esialgse

õiguskaitse taotluse esitamisel tasutud riigilõivu 20 + 20 = 40 eurot ja õigusabikulud 1866,60

eurot (sh käibemaks). Menetluskulude vastaspoolelt väljamõistmise eelduseks on

menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide esitamine ning kulude kandmise kohustuse

tõendamine (HKMS § 109 lg-d 1 ja 1¹). Kaebaja on esitanud asjakohased dokumendid (arve

koos spetsifikatsiooniga, riigilõivu tasumise maksekorraldused, vt dtl 102 jj). Kohus mõistab

välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud (HKMS § 109 lg 6).

18. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on PPA-lt ebaõigesti välja mõistnud esialgse

õiguskaitse taotluse esitamisel tasutud riigilõivu. Kui kohus lõpetab menetluse HKMS § 152

lg 1 p 4 alusel, tuleb tagastada kõik kaebaja poolt selles asjas tasutud riigilõivud, sh esialgse

õiguskaitse taotluse esitamisel tasutud riigilõiv (HKMS § 104 lg 5 p 4). Kuigi kohtupraktika

on olnud selles küsimuses ebaühtlane, on seadust selliselt kohaldatud ka nt Riigikohtu

28.10.2020 määruses nr 3-20-580 (p 14) ja Tallinna Ringkonnakohtu 05.11.2024 määruses 3-

24-1248 (p 6). Kuna Riigikohtu praktika on muutunud, siis ei ole enam asjakohane lähtuda

Riigikohtu 21.03.2011 määrusest nr 3-3-1-9-11 (p 10) ja 28.03.2013 määrusest nr 3-3-1-99-10

(p 11), mille kohaselt esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel tasutud riigilõiv ei ole

tagastatav, kui taotlus on sisuliselt lahendatud.

19. Ringkonnakohus märgib, et samast põhimõttest on kohtupraktikas lähtutud ka siis, kui

kohus otsustab riigilõivu tagastamise üle kaebusest loobumise või kompromissi kinnitamise

korral – HKMS § 104 lg 6 kohaldamisel on riigilõivu suuruse arvutamisel hõlmatud kõik

haldusasja menetluse käigus tasutud riigilõivud, sh esialgse õiguskaitse esitamisel tasutud

riigilõiv, sõltumata asjaolust, kas esialgse õiguskaitse taotlus on sisuliselt lahendatud (nt

Riigikohtu 07.11.2018 määrus nr 3-15-1699, p 7; Tallinna Ringkonnakohtu 04.07.2024

määrus nr 3-23-489, p 14; 30.03.2022 määrus nr 3-21-623, p 9; 04.11.2021 määrus nr 3-20-

979, p 12).

20. Seega ei olnud alust mõista esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel tasutud riigilõivu

välja PPA-lt, vaid see tulnuks kaebajale tagastada samamoodi kui kaebuse esitamisel tasutud

riigilõiv. Ringkonnakohus saab selle vea ise parandada.

21. Menetluskulude nimekirja kohaselt seisnes õigusabi osutamine kaebajale järgnevas:

nõupidamine kliendiga 0,4 tundi; tutvumine PPA 26.11.2024 otsusega ja selle õiguslik

analüüs 0,3 tundi; esialgse õiguskaitse taotluse koostamine, komplekteerimine ja kohtusse

esitamine 3 tundi; kaebuse koostamine, komplekteerimine ja kohtusse esitamine 4 tundi;

halduskohtu 27.11.2024 määrusega tutvumine 0,2 tundi, s.o kokku 8,3 tundi. Kaebaja esindaja

tunnihinda ei ole taotlusel ega arvel märgitud, kuid jagades kulude suuruse teenuse

osutamiseks kulutatud tundide arvuga, tuleb tunnihinnaks 184,34 eurot (ilma käibemaksuta).

22. PPA peab määruskaebuses ülemääraseks nii esindaja ajakulu kui ka õigusteenuse

tunnihinda. Ringkonnakohus leiab, et esindajakulu HKMS § 109 lg 6 tähenduses vajalikkuse

ja põhjendatuse hindamisel tuleb esmajoones võtta arvesse läbitöötamist vajavate materjalide

mahukust ja asja keerukust, samuti menetluse kestust ja kaalul olevaid huvisid. Üldjuhul ei

5(6)

3-24-3224

ole asjakohane ega vajalik üksikasjalikult hinnata, kui palju aega võis konkreetsel esindajal

kuluda ühe või teise menetlusdokumendi koostamiseks, vaid esindajakulude suurus tervikuna

ei tohiks vaidluse iseloomu ja tähtsust silmas pidades olla ilmselgelt ülepaisutatud (nt Tallinna

Ringkonnakohtu 14.02.2025 otsus nr 3-22-203, p 26 ja seal viidatud varasem kohtupraktika;

vrd ka Riigikohtu 17.04.2024 määrus nr 2-17-124505, p 12). Samamoodi ei ole reeglina

määrav see, kui suur on õigusteenuse osutamise tunnihind, sest sellest ei sõltu iseenesest

hinnang esindajakulu suuruse põhjendatusele tervikuna. Erandiks võib olla näiteks olukord,

kus arvel näidatud tunnihinda ei saa pidada tegelikuks (nt Riigikohtu 05.02.2013 otsus nr 3-3-

1-66-12, p 19). Õigusteenuse tasu tunnihind kujuneb turutingimustes nõudluse ja pakkumise

tulemusel ning kohus ei saa kirjutada esindajale ette, kui suur peaks olema tema tunnitasu

määr. Samuti ei ole kohtu ülesanne hinnata seda, kas esindaja poolt õigusteenuse eest

kliendile esitatud arved on mõistliku suurusega (see on õigusteenuse osutaja ja tellija vaheline

küsimus), vaid kohus hindab üksnes seda, millises ulatuses saab esindajakulu vastaspoolelt

väljamõistmine olla konkreetset asja (s.o selle mahtu, keerukust, menetluskäiku ja asja

tähendust menetlusosaliste jaoks) silmas pidades põhjendatud.

23. Ringkonnakohus nõustub siiski PPA-ga, et arvestades asja mahtu, keerukust ja

menetluse käiku ning selle tähendust kaebajale, ei olnud põhjendatud mõista kaebaja

õigusabikulusid vastustajalt välja täies mahus. Eelkõige ei võtnud halduskohus arvesse, et

kaebaja esindaja koostas, komplekteeris ja esitas kohtule samal päeval eraldi kaebuse ja

esialgse õiguskaitse taotluse, mille sisu kattus suures ulatuses ja lisad täielikult. Sellise topelt

tegevusega seotud kulusid ei ole põhjust jätta PPA kanda. Neil asjaoludel tuleb PPA-lt

kaebaja õigusabikulude katteks välja mõista 1300 eurot (sh käibemaks).

24. Eelneva põhjal rahuldab ringkonnakohus PPA määruskaebuse osaliselt, tühistab

halduskohtu 28.01.2025 määruse resolutsiooni p-i 3 ja teeb tühistatud osas uue määruse,

millega mõistab PPA-lt kaebaja menetluskulude katteks välja 1300 eurot. Esialgse õiguskaitse

taotluse esitamisel tasutud riigilõiv tuleb kaebajale tagastada, kandes selle kaebaja taotluses

märgitud pangakontole. Muud menetluskulud halduskohtus jäävad kooskõlas halduskohtu

28.01.2025 määruse resolutsiooni p-ga 4 menetlusosaliste endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

6(6)