3-23-916/13 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Janar Jäätma ja

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

29.04.2025, Tallinn

Haldusasja number

3-23-916

Haldusasi

R.H kaebus Maksu- ja Tolliameti 27.01.2023

vastutusotsuse nr 13-7/01241-4 ja 27.03.2023

vaideotsuse nr 6-1/5322-2 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – R.H , esindaja vandeadvokaat Erik Lepikson

Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, esindaja Indrek Lind

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 17.08.2023 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

R.H apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta R.H apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 17.08.2023

otsus haldusasjas nr 3-23-916 muutmata.

2. Jätta menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.

3. Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja ja äriühingute nimed ning e-posti

aadressid tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 29.05.2025 (HKMS §

212 lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse

läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223

lg 1).

3-23-916

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maksu- ja Tolliamet (MTA) kohustas 26.01.2023 vastutusotsusega nr 13-7/01241-4

R.H tasuma Y OÜ (endise ärinimega OÜ Q) maksuvõlg kogusummas 64 417,41 eurot

(põhivõlg 50 541,41 ja intress 13 876 eurot).

Maksuhalduril puudub alus kahelda deklareeritud andmete alusel tasumisele kuuluva

maksukohustuse õigsuses ning lähtub sellest, et Y OÜ poolt maksustamisperioodidel märts

2020 kuni november 2021 TSD ja KMD maksudeklaratsioonidel kajastatud, kuid tasumata

maksukohustused kogusummas 50 541,41 eurot, on õiged. Seega on äriühingul kehtiv

maksuvõlg, mille sissenõudmisele on suunatud vastutusmenetlus.

R.H rikkus tasumiskohustust tahtlikult võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lg 5 mõistes. R.H oli

Y OÜ juhatuse ainuliige perioodil 20.02.2012‒30.12.2022 ning osanik kuni 27.12.2022.

Maksuhaldur väljastas R.H-le 12.09.2022 korralduse nr 13-7/01241-1 teabe andmiseks ja

dokumentide esitamiseks, kuid kaebaja jättis korralduse täitmata. 30.12.2022 sai äriühingu

juhatuse liikmeks F, kes on seotud 312 äriühinguga. Majandusaasta aruandeid esitas R.H , kes

oli ka LHV Pank AS-i pangakaardi valdaja ja internetipanga allkirjaõiguslik isik ning kellel

oli e-maksuameti kasutajaõigus. R.H-l on varasem kogemus ettevõtjana. R.H tutvus MTA

12.09.2022 korraldusega e-maksuameti vahendusel. R.H jättis täitmata ka 26.02.2021

korralduse nr 9-1/0307 Y OÜ maksuvõla tasumata jätmise põhjuste väljaselgitamise kohta.

Y OÜ LHV Pank AS-i arvelduskontolt kanti äriühingu igapäevase majandustegevusega

seotud kulutusi ja tasuti arveid, mh maksti töötajatele töötasu. Arvelduskontolt võeti ka suures

summas välja sularaha ning tehti ülekandeid R.H pangakontole selgitusega „R.H kassa“

kokku 166 028,50 eurot. On välistatud, et äriühing oleks suuremas osas kaupade ja teenuste

eest tasunud sularahas. Äriühingu arvelduskontolt võeti raha kassasse ning tehti ülekannetena

R.H arvelduskontole iga kuu ulatuses, mille arvelt oleks olnud võimalik täielikult tasuda Y

OÜ maksuvõlg. Ajatamise graafiku alusel tasus ettevõte vaid kaks esimest makset, kuid samal

ajal tehti ülekandeid R.H kontole.

Kui R.H ei oleks juhatuse liikmena rikkunud tasumiskohustust ehk viinud äriühingust välja

rahalisi vahendeid olukorras, kus äriühingul oli kehtiv maksuvõlg ning sõlmitud ajatamise

graafik, oleks ettevõttest välja viidud rahaliste vahendite arvel olnud võimalik maksukohustus

täita. R.H tekitas teadlikult olukorra, kus maksukohustused jäid tasumata. Nõuetekohase

majandustegevuse korraldamisel oleks saanud maksuvõla tasuda. Seega esineb toime pandud

rikkumise ja maksuvõla vahel põhjuslik seos.

2. R.H esitas vastutusotsusele 20.03.2023 vaide, mille MTA jättis 27.03.2023

vaideotsusega rahuldamata.

3. R.H esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse 27.01.2023 vastutusotsuse ja 27.03.2023

vaideotsuse tühistamiseks.

Kaebajale ei ole vastutusotsuse projekti kätte toimetatud, mistõttu ei ole talle võimaldatud olla

enne vastutusotsuse koostamist ära kuulatud. Rikutud on maksukorralduse seaduse (MKS) §

13 lg-t 1. MTA 12.09.2022 korralduse lisaks oleva maksukohustuslase teabe andmise

2(9)

3-23-916

protokolli esitamine ei taganud kaebaja ärakuulamist ja kaebaja ei pidanud selle põhjal aru

saama vastutusotsuse koostamise võimalikkusest. MTA on kaebajat informeerinud

võimalusest vabatahtlikult tasuda maksuvõlg äriühingu eest ning vältida vastutusotsuse

tegemist, kuid ei ole kinnitanud vastutusotsuse väljastamise kavatsust. Protokolli küsimus 22

ei ole käsitatav ärakuulamisena. Kuna MTA koostas täiendava vastutusotsuse projekti, on

ilmne, et ka MTA ei pidanud protokolli ärakuulamisõiguse tagamiseks piisavaks. MTA on ise

olnud seisukohal, et ärakuulamisõigus on tagatud läbi vastutusotsuse projekti

kättetoimetamise.

Vastutusotsuse projekti ei saa lugeda kättetoimetatuks MKS § 55 alusel Ametlikes

Teadaannetes avaldamisega. Puudusid Riigikohtu 04.12.2019 määruses nr 3-19-207 toodud

eeldused. Ei ole tõendatud, et kaebaja ei ela MTA-le teadaoleval aadressil. Kaebaja elas

vastutusotsuse projekti koostamise ajal ja elab tänaseni MTA-le teadaoleval aadressil.

Riigikohtu lahendist nr 3-19-207 tuleneb, et kui kaebaja oleks ka teadlikult ja tahtlikult

hoidunud kõrvale vastutusotsuse projekti kättesaamisest (mis ei vasta tõele), siis ei mõjuta see

kuidagi MKS § 55 regulatsiooni ega võimalda dokumenti avalikult kättetoimetatuks lugeda.

Maksuhaldur on vaide läbivaatamisel ning vaideotsuse tegemisel ebaõigesti kohaldanud MKS

§ 102 lg 1 p-i 2. Maksuhaldur on vaideotsuses asunud seisukohale, et kaebaja on protokollis

esitatud küsimustele vastamata jätmisel olnud vähemalt hooletu, mistõttu ei saa vaidele lisatud

arveid asja materjalide juurde võtta ega nendes märgitu tõttu maksukohustust vähendada.

MTA ei ole põhjendanud, et arvete hilisema esitamise on põhjustanud kaebaja tahtlus või

hooletus. MTA ei ole järginud MKS §-st 11 tulenevat uurimispõhimõtet, vaid on üksnes

eeldanud, et tõendid on esitatud hilinenult hooletusest tingituna. Kaebajal esinesid

objektiivsed takistused. Kaebajal ei olnud vastutusotsuse tegemisele eelnenud menetlusest

võimalik aru saada, et tema suhtes vastutusotsuse koostamine on üldse võimalik, mistõttu ta ei

olnud teadlik ka võimalikest riskidest, mis võivad kaasneda vastamata jätmisega.

Kaebaja on kõik OÜ-d Q puudutavad dokumendid andnud üle Y OÜ-le (hilisem omanik) juba

2022. a septembri algul ehk enne protokolli koostamist. Kuna Y OÜ soovis ettevõtte

omandada, nõudis ta enne omandamist kõiki OÜ Q raamatupidamise dokumente, hindamaks

ettevõtte majanduslikku seisu. Pärast protokolli kättesaamist pöördus kaebaja Y OÜ poole

dokumentide saamiseks, kuid viimane keeldus dokumente väljastamast ja lubas osaluse

omandamise järgselt kõik dokumendid MTA-le ise esitada. Pärast vastutusotsuse saamist

pöördus kaebaja materjali tarnijate poole dokumentide saamiseks ning sai suurema osa

dokumentidest kätte ja edastas need vaide lisadena MTA-le, kes neid vastu ei võtnud.

MTA väidab, et isegi kaebaja poolt käesolevas menetluses esitatud dokumentidega

arvestamisel ei oleks MTA teinud teistsugust vastutusotsust. Samas MTA ei tea, kuidas oleks

kaebaja end korrektse menetluse puhul kaitsnud. Lisaks ei ole kaebaja käesolevas menetluses

esitanud kõiki tõendeid ja argumente, mis puudutavad vastutusotsuse sisulist õiguspärasust.

Seda on võimalik teha korrektse menetluse läbiviimisel MTA poolt, kus kaebaja sooviks üle

kuulata oma koostööpartnerite esindajad. Praegune kohtumenetlus ei ole koht haldusakti

sisulise õiguspärasuse üle vaidlemiseks. Vaidlus on menetlusnormide rikkumise üle

ärakuulamisõiguse tagamata jätmisel.

4. MTA palus jätta kaebuse rahuldamata.

Ärakuulamisõigust ei ole rikutud. Kaebaja tutvus MTA 12.09.2022 korraldusega e-

maksuameti kaudu 12.09.2022. Kaebaja võttis korraldusega seonduvalt MTA-ga 20.09.2022

ühendust e-posti aadressilt XXX. MTA-le saadetud kirjast ei nähtu, et kaebajale ei oleks olnud

arusaadav, mida MTA temalt soovib. Samuti ei ole kaebaja oma kirjas näidanud, miks tal ei

ole dokumente esitada. Vastupidi, kaebaja märkis, et loodab jõuda esitada vajalikud

3(9)

3-23-916

dokumendid 10.10.2022. Nimetatust saab üheselt järeldada, et kaebaja oli teadlik, mille kohta

ja milliseid dokumente temalt küsitakse, kuid jättis sellegipoolest dokumendid esitamata ja

korralduse täitmata.

MTA koostas kaebajale 08.12.2022 vastutusotsuse projekti, mida üritas kaebajale kätte

toimetada e-maksuameti kaudu, e-posti teel ning posti teel väljastusteatega (tagastati

hoiutähtaja rikkumise tõttu). Pärast seda avaldas MTA vastutusotsuse projekti 16.12.2022

Ametlikes Teadaannetes. Kuna kaebaja vastutusotsuse projektile vastuväiteid ei esitanud,

väljastas MTA 27.01.2023 vastutusotsuse. Kaebaja kinnitas e-posti aadressilt XXX

vastutusotsuse kättesaamist.

Vastustajal on põhjendatud kahtlus, et kaebaja on teadlikult eiranud MTA teavitusi ja vältinud

talle saadetud dokumentide vastuvõtmist. Kaebaja viidatud Riigikohtu lahendis nr 3-19-207

oli vaidluse all kaebuse tähtaegsus, mitte haldusakti sisuline õiguspärasus. Isegi kui

vastutusotsuse projekti MKS § 55 alusel kättetoimetatuks lugemisel esineb mingeid menetlus-

või vormivigu, ei anna need alust õiguspärase haldusakti tühistamiseks.

MTA on koos vaidega esitatud dokumendid jätnud põhjendatult vastu võtmata. HKMS § 158

lg 1 kohaselt hinnatakse haldusakti õiguspärasust selle andmise aja seisuga. Kaebaja ei ole

käesoleva ajani adekvaatselt selgitanud, miks ta jättis ilma igasuguse põhjenduseta täitmata

12.09.2022 korralduse teabe andmiseks ja dokumentise esitamiseks. Tõsiseltvõetav ei ole

kaebaja põhjendus, et talle ei olnud arusaadav, milliseid dokumente ta maksuhalduri kahtluse

kummutamiseks esitama peab. Ilmselgelt oli kaebajale pärast 12.09.2022 korralduse saamist

teada, et on alustatud menetlust, mis võib päädida vastutusotsuse koostamisega. Seega juba

ainuüksi HKMS § 158 lg-s 2 sätestatut arvestades ei saa kaebaja poolt kohtumenetluses

esitatud dokumendid seada kahtluse alla vastutusotsuse õiguspärasust. Usutav ei ole kaebaja

kohtumenetluses esitatud põhjendus, mille kohaselt olid raamatupidamisdokumendid antud

septembris 2022 äriühingu hilisemale omanikule. Sellele ei viidanud kaebaja ka oma

10.10.2022 vastuses. Isegi kui kaebaja poolt esitatud dokumente saaks sisuliselt hinnata, ei

kinnita need kuidagi kaebaja versiooni Y OÜ väidetava rahakasutuse kohta. Hulgaliselt esineb

välisriikide poolt väljastatud arveid, kuid puuduvad andmed arvete tasumise kohta, sh ei nähtu

tasumisi pangakontolt. Ei ole usutav, et tarnijad vormistaksid oma kinnitused identselt.

Vastutusotsuse tegemise eeldused on täidetud. Kaebaja tegevus Y OÜ juhatuse liikmena oli

tahtlik VÕS § 104 lg 5 mõistes.

5. Tallinna Halduskohus

jättis

17.08.2023 otsusega

kaebuse rahuldamata ja

menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

Ärakuulamisõigust ei ole rikutud. MTA koostas 12.09.2022 korralduse nr 13-7/01241-1 teabe

andmiseks ja dokumentide esitamiseks. Korralduse lisaks on protokoll, milles on toodud

täpsemalt küsimused, millele maksuhaldur soovib kaebaja vastust ning dokumendid, mille

esitamist maksuhaldur kaebajalt ootab. 12.09.2022 korralduses on sõnaselgelt välja toodud, et

korralduse väljastamisega algatab maksuhaldur kaebaja kui maksukohustuslase

maksukohustuse eest vastutava isiku suhtes vastutusotsuse koostamisele suunatud

maksumenetluse MKS § 40 lg 1 ja § 96 lg 1 alusel, mille potentsiaalse tulemusena nõutakse

kaebajalt sisse OÜ Q maksukohustused summas 50 542,17 eurot. Korralduse lisaks oleva

protokolli küsimused on otseselt suunatud teabe ja dokumentide saamisele, mis on

maksukohustuse tekkimise aluseks ja mille osas kavatseb MTA teha vastutusotsuse. Muu

hulgas on kaebajalt nõutud teavet ja dokumente sularaha väljavõtmise ja kasutamise kohta,

kaebaja isiklikule kontole tehtud ülekannete ja nende kasutamise kohta ettevõtte

majandustegevuse tarbeks jms. Samuti on protokolli küsimustes 21 ja 22 tehtud otsesed viited

võimaliku kaebaja vastutuse kohta. Kaebaja pidi nimetatud dokumentidega tutvudes üheselt

4(9)

3-23-916

mõistma, et tema suhtes on algatatud menetlus, mis võib päädida vastutusotsuse

koostamisega, ja maksuhalduri kahtluste kummutamiseks tuleb tal esitada maksuhalduri poolt

nõutud dokumendid ja anda teavet. Kohtumenetluses esitatud väide, et kaebaja ei saanud

korralduse saamisel aru, et tema suhtes on algatatud vastutusotsuse tegemisele suunatud

menetlus, on otsitud ning ei vasta tegelikkusele. Kaebaja teadmist kinnitab tema käitumine

korralduse ja protokolli saamise järgselt. Kaebaja on kõnealuse korralduse vastu võtnud e-

maksuameti kaudu 20.09.2022. Oma e-posti aadressilt XXX saadetud vastuses palus kaebaja

dokumentide esitamise tähtaega seoses raamatupidamise eest vastutava isiku puhkusega

pikendada kuni 10.10.2022. MTA-le saadetud vastusest ei nähtu ühtegi vihjet selle kohta, et

kaebajale ei olnud arusaadav, millist teavet MTA temalt soovib. Samuti ei ole kaebaja oma

20.09.2022 kirjas viidanud hiljem kohtumenetluses esitatud põhjusele, et tal ei ole võimalik

dokumente esitada, kuna need on antud juba septembris 2022 ettevõtte potentsiaalsele uuele

omanikule. Kaebaja vastusest nähtub, et talle on dokumentide esitamise kohustus arusaadav

ning ta soovib dokumente esitada pärast seda, kui raamatupidamise eest vastutav isik on

puhkusel naasnud 10.10.2022. Sellele vaatamata jättis kaebaja 12.09.2022 korralduse täitmata

ning nõutud dokumendid ja teabe edastamata.

12.09.2022 korralduse ja protokolli koostamise järgselt koostas MTA vastutusotsuse projekti.

Vastutusotsuse projekti resolutsiooni avaldamise eeldused väljaandes Ametlikud Teadaanded

(MKS § 55) ei olnud täidetud. Vastustaja tegi esmalt vastutusotsuse projekti kaebajale

kättesaadavaks e-maksuametis, kuid kaebaja seda e-maksuametis vastu ei võtnud. Järgnevalt

saatis MTA vastutusotsuse projekti 09.12.2022, 16.12.2022 ning 09.01.2023 e-posti

aadressidele XXX ning YYY. Kaebaja ei kinnitanud vastutusotsuse projekti kättesaamist.

Seega ei saa vastutusotsuse projekti lugeda kaebajale kättetoimetatuks e-maksuameti ega e-

posti teel. Maksuhaldur püüdis vastutusotsuse projekti kaebajale kätte toimetada

maksuhaldurile teadaoleval kaebaja elukoha aadressil Tallinn, XXX, mis kaebaja enda

kinnituse kohaselt on tema elukoht. Kiri tagastati hoiutähtaja möödumisel. Seega oli MTA-le

teada kaebaja elukoha aadress, millele vastutusotsuse projekt ka edastati (MKS § 531 lg 1).

Lisaks ei ole täidetud tingimus, et menetlusosaline ei ela või ei asu registrisse kantud või

maksuhaldurile teadaoleval aadressil, kuna nii kaebuses kui menetlusdokumentidel on kaebaja

oma elukohaks märkinud Tallinn, XXX. Seega ei ole täidetud MKS § 55 kohaldamise

esimene eeldus, mistõttu ei olnud vastutusotsuse projekti kättetoimetamine Ametlike

Teadaannete kaudu õiguslikult lubatav, ning vastutusotsuse projekti ei saa lugeda kaebajale

kättetoimetatuks Ametlike Teadaannete kaudu. Kuna vastutusotsuse projekti kaebajale kätte ei

toimetatud, ei saanud ta sellele vastuväiteid esitada.

Olenemata eeltoodust ei jäetud kaebajat õigusvastaselt menetlusse kaasamata. Kaebajal on

olnud võimalik esitada oma seisukoht, arvamus ja tõendid 12.09.2022 korralduse ja protokolli

täitmise raames. Kaebaja seda võimalust ei kasutanud, mis oli tema teadlik tegevus. Seega ei

ole vastutusotsuse projekti kätte toimetamata jätmine ning sellega kaasnenud tagajärg, mille

tulemusel ei saanud kaebaja esitada enne vastutusotsuse koostamist oma arvamust ja

vastuväiteid, selliseks menetlusõiguse normi rikkumiseks, mis tooks kaasa vastutusotsuse

tühistamise. Olukorras, kus kaebaja pidi juba tulenevalt 12.09.2022 korraldusest teadma tema

suhtes algatatud menetlusest ja oma õiguslikest võimalustest menetluses, on kaebaja jätnud

vastutusotsuse projekti vastu võtmata teadlikult, lootes seeläbi vältida vastutusotsuse tegemist.

Vastutusotsuse projekt saadeti kaebaja e-posti aadressile, mille kaudu ta oli varem MTA-ga

suhelnud. Ei ole usutav, et kaebaja ei oleks märganud MTA e-kirja olukorras, kus temalt oli

juba 12.09.2022 korraldusega nõutud teavet ning viidatud vastutusotsuse tegemise

võimalusele. Ehkki vastutusotsuse projekti kättetoimetamisel esines MKS § 55 kohaldamise

tingimuste osas menetlusvigu, ei saa need olla aluseks vastutusotsuse tühistamisele.

5(9)

3-23-916

Vastustaja ei ole ebaõigesti kohaldanud MKS § 102 lg 1 p-i 2. Riigikohus on otsuse nr 3-3-1-

47-07 p-s 13 leidnud, et olukorras, kus maksukohustuslane jätab maksumenetluses tõendi

maksuhaldurile tahtlikult esitamata, jääb see asjaolu hiljem arvesse võtmata ning

maksukohustust ei saa hiljem muuta. Sisuliselt nõustus kolleegium nimetatud kohtuasjas

niisuguste maksukohustust vähendavate tõendite kogumata jätmisega, mis esitatakse

pahatahtlikult alles vaide- või kohtumenetluses. Selliste tõendite vastuvõtmine ning selle

tulemusel maksuotsuse tühistamine muudaks Riigikohtu hinnangul sisutühjaks MKS-s ja

maksuseadustes maksukohustuslasele seatud nõuded deklareerimise ja maksuarvestuse kohta

ning annaks võimaluse korrata maksumenetlust, kuni maksu määramise aegumistähtaeg

saabub. Tulenevalt Riigikohtu 15.12.2016 otsuse nr 3-3-1-56-16 p-des 21‒22 märgitust

laieneb piirang sellistele tõenditele või tõendiallikatele, mis ei saanud olla maksuhaldurile

muul viisil teada või kättesaadavad. MKS § 104 lg-s 2 sätestatut arvesse võttes on MKS § 102

lg 1 laiendatav ka vastutusotsusele. Maksuhaldur on nõudnud kaebajalt asjakohaste

dokumentide esitamist ning on järginud MKS §-s 11 toodud uurimispõhimõtet. Sularaha

kasutamist tõendavaid dokumente, sh arveid, ei olnud maksuhalduril võimalik saada teistelt

isikutelt peale kaebaja. Maksuhaldurile ei olnud vastava teabe puudumise tõttu teada

võimalikud kaebaja koostööpartnerid ja tarnijad, kelle poole oleks olnud vastava teabe

olemasolul võimalik pöörduda. Kuivõrd vastav teave ja dokumendid olid olemas vaid

kaebajal, siis on nende esitamata jätmine tingitud kaebaja tahtlusest.

Usutav ei ole kaebaja põhjendus, mille kohaselt ei saanud ta tõendeid maksuhaldurile nõutud

ajal esitada, kuna oli dokumendid juba septembris 2022 andnud üle ettevõtte omandamisest

huvitatud isikule. Nimetatust tulenevalt ei ole usaldusväärsed kaebaja poolt koos kaebusega

esitatud tõendid, millega kaebaja soovib tõendada dokumentide üle andmise fakti. Kaebaja

väide ei ole usutav ka sisuliselt. Ettevõtte omandamisest huvitatud isiku jaoks on oluline

ettevõtte väärtus, mille oluliseks osaks on ettevõtte varad ja kohustused. Sellise ülevaate

annab ettevõtte bilanss ja majandusaasta aruanne, mitte ostuarved ja sularaha kasutamist

tõendavad dokumendid. Ei ole usutav, et ettevõtte omandamisest huvitatud isik nõudis

vastavate dokumentide esitamist. Eeltoodust järelduvalt ei ole kaebaja toonud välja mõjuvaid

põhjuseid, mis takistasid tal dokumentise esitamist vastutusmenetluses. Seega ei täitnud

kaebaja vastutusmenetluses kaasaaitamiskohustust nõuetekohaselt ja maksuhalduri poolt

nõutud dokumendid jäeti MTA-le esitamata teadlikult.

Eeltoodust tulenevalt ei saa kaebaja kohtumenetluses tugineda tõenditele, mille kaebaja esitas

kohtule kaebuse lisadena 4 ja 7. Kohus ei hinda sisuliselt, kas nimetatud dokumentide

esitamisel vastutusmenetluses oleks olnud võimalik teha teistsugune vastutusotsus. Kaebaja

on vaidlustanud vastutusotsuse põhjusel, et rikutud on menetlusõiguse norme.

Vastutusmenetluses ei ole rikutud menetlusõiguse norme määral, mis võis tuua kaasa ebaõige

vastutusotsuse tegemise. Ainus menetluslik rikkumine oli vastutusotsuse projekti kaebajale

kätte toimetamata jätmine, mis ei too aga kaasa vastutusotsuse tühistamist, kuivõrd kaebajal

oli võimalus esitada oma väited ja tõendid juba MTA 12.09.2022 korralduse täitmise raames.

Kuivõrd kaebaja ei vaidlusta vastutusotsuses toodud põhjendusi sisuliselt ning kaebaja ei saa

vastutusotsuse vaidlustamisel tugineda vaidlustusele ja kaebusele lisatud tõenditele (kaebuse

lisad 4 ja 7), siis ei analüüsi kohus vastutusotsuse põhjendusi, nõustudes vastutusotsuses

põhjendustega neid kordamata (HKMS § 165 lg 2). Kuna MTA on õigesti jätnud arvestamata

kaebaja poolt koos vaidega esitatud tõenditega ning õigesti kohaldanud MKS § 102 lg 1 p-i 2,

jääb rahuldamata ka vaideotsuse tühistamise nõue.

6(9)

3-23-916

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. R.H palub 18.09.2023 apellatsioonkaebuses (ja 07.04.2025 täiendavas seisukohas)

tühistada Tallinna Halduskohtu 17.08.2023 otsus ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada

kaebus, ning jätta menetluskulud vastustaja kanda.

MTA 12.09.2022 korralduse sõnastus ja selles toodud andmed ei taganud kaebajale

ärakuulamisõigust. Korralduse järgi on selle eesmärk välja selgitada OÜ Q maksuvõla

tekkimise põhjused ning maksuvõla tasumise kohustuse täitmise eest solidaarselt vastutavad

isikud. Selline eesmärgikirjeldus ei ole piisav, et kaebajat informeerida tema suhtes

vastutusotsuse tegemise võimalikest põhjendustest ja sisust. Korralduses ei ole märgitud,

millise sisuga kaebaja õigusi puudutav haldusakt võidakse anda ning millised oleksid sellise

akti andmise peamised põhjused. Korraldus ei sisalda hilisemas vastutusotsuses toodud

põhjendusi ega motiive. Korraldust lugedes ei saanud kaebaja teada, et tema suhtes

potentsiaalselt tehtav vastutusotsus on tingitud MTA ebaõigest arusaamast, et kaebaja on

ettevõtte rahalised vahendid omastanud, tekitades seeläbi olukorra, kus maksuvõla tasumine

pole võimalik. Seega ei taga korraldus Riigikohtu 31.10.2018 otsuse nr 3-15-2023 valguses

ärakuulamisõigust. Ärakuulamisõiguse rikkumine on sisuline rikkumine, mis otseselt mõjutab

haldusmenetluses tehtavat otsust. Kaebaja on eraisik, kel puuduvad õigusalased teadmised.

Tavainimesele ei ole korraldust lugedes arusaadav edasise menetluse kulg.

MTA 12.09.2022 korralduse sõnastus on eksitav. Näiteks on korralduses märgituga

„Menetluse algusjärgus on otstarbekam tasumisgraafikus kokku leppida, hoides sellega kokku

nii Teie kui MTA ressurssi“ mõista antud, et menetluse jooksul dialoog jätkub ja kaebajale

avaneb võimalus saada teada talle süüks pandavate asjaolude täpsem kirjeldus ja motiiv, mis

võimaldaks kaebajal oma õigusi kaitsta. Ainsaks korralduse täitmata jätmise tagajärjeks on

sunniraha või rahatrahvi määramine, võimaliku vastutusotsuse tegemist korraldus vastamata

jätmise tagajärjena ette ei näe.

Vastustaja ja kohtu tõlgendus, justkui oleks menetlust alustav teabe nõudmise korraldus

sisuliselt samaväärne dokument vastutusotsuse projektiga, on väär. Maksu- ja vastutusotsuste

puhul on tavapärane praktika koostada esmalt otsuse projekt, mis võimaldab

maksukohustuslasel aru saada, mida talle täpselt ette heidetakse ja millises ulatuses, millised

on arvutuslikud alused maksusummani jõudmiseks jne. Nii MTA kodulehe kui vaidlusaluse

vastutusotsuse kohaselt tagab ärakuulamisõiguse vastutusotsuse projekti kättetoimetamine.

Kuna vastutusotsuse projekti ei ole kaebajale edastatud, siis ei ole ärakuulamisõigust tagatud.

Kohtu järeldus, et kaebaja pidi korraldust lugedes aru saama vastutusotsuse tegemise

võimalikkusest, ei ole ärakuulamisõiguse tagamiseks piisav. Ärakuulamisõiguse tagamiseks

peab isik lisaks vastutusotsuse tegemise faktile saama teada ka vastutusotsuse peamised

põhjendused ja motiivid.

7. MTA palub 20.10.2023 vastuses (ja 14.04.2025 seisukohas) jätta apellatsioonkaebus

rahuldamata. Vastustaja jääb varem esitatud seisukoha juurde. Kaebajale ei saanud 12.09.2022

korralduse pinnalt olla arusaamatu, millistele küsimustele MTA vastuseid ootab ja milliseid

dokumente soovib ning et kõnealuse korraldusega alustati kaebaja suhtes vastutusotsuse

koostamisele suunatud maksumenetlust. Kaebajat ei jäetud õigusvastaselt menetlusse

kaasamata. Kaebaja ärakuulamisõigust ei ole rikutud. Isegi kui esines menetluslik rikkumine,

ei too vastutusotsuse projekti kätte toimetamata jätmine kaasa vastutusotsuse tühistamist, kuna

kaebajal oli võimalus esitada oma väiteid ja tõendeid juba MTA 12.09.2022 korralduse

täitmise raames.

7(9)

3-23-916

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust halduskohtu otsust muuta ega tühistada.

9. Apellatsiooniastmes käib vaidlus üksnes küsimuses, kas kaebaja on vastutusmenetluses

nõuetekohaselt ära kuulatud ja kui ei, kas see toob kaasa vastutusotsuse tühistamise.

10. Halduskohus on õigesti tuvastanud, et maksuhaldur ei ole kaebajale vastutusotsuse projekti

kätte toimetanud, kuna kaebaja ei võtnud projekti vastu e-maksuametis, ei kinnitanud selle

kättesaamist e-kirja teel, ei käinud projektil järel postiasutuses ning MKS § 55 eeldused

dokumendi kättetoimetatuks lugemiseks selle avaldamisel Ametlikes Teadaannetes ei olnud

täidetud. Sellist seisukohta toetavad selgelt Riigikohtu 04.12.2019 määruses nr 3-19-207

väljendatud seisukohad, mis on asjakohased ka praeguse vaidluse lahendamisel.

11. MTA saatis vastutusotsuse projekti mh kaebaja e-posti aadressile XXX, milliselt oli ta

varem kinnitanud MTA 12.09.2022 korralduse kättesaamist (dtl 272) ja hiljem ka

vastutusotsuse kättesaamist (dtl 386). Puudub mõistlik põhjus, miks ei pidanud kaebaja saama

samalt e-posti aadressilt kätte vastutusotsuse projekti. Ainus loogiline järeldus on, et kaebaja

soovis nii vältida projekti kättetoimetatuks lugemist. Ka Riigikohus on ülal viidatud määruse

p-s 18 märkinud, et MKS § 55 regulatsioon võimaldab pahatahtlikult kõrvale hoida

maksuhalduri dokumentide vastuvõtmisest ning võib teha asjatult kulukaks ja aeganõudvaks

dokumendi kättetoimetamise isikule, kes selle vastuvõtmist oma elukohas väldib. Seega tuleb

tõdeda, et ehkki maksuhalduril ei õnnestunud kaebajale vastutusotsuse projekti nõuetekohaselt

kätte toimetada, oli kaebaja projektist suure tõenäosusega siiski teada saanud. Seda asjaolu on

võimalik võtta arvesse hinnangu andmisel küsimusele, kas kaebajale tagati nõuetekohaselt

võimalus olla ära kuulatud.

12. Iseenesest on õige, et ärakuulamise võimaldamine on oluline vastutusmenetluse nõue.

Asjakohane on ka viide Riigikohtu 31.10.2018 otsusele nr 3-15-2023, mille p-s 12 selgitati, et

ärakuulamisõiguse tõhus realiseerimine eeldab, et menetlusosalisele on piisavalt täpselt teada,

mille kohta ta võib arvamuse ja vastuväited esitada, st millise sisuga tema õigusi puudutav

haldusakt võidakse anda ning millised on akti andmise peamised põhjused. Samuti peab tal

olema võimalus esitada haldusorganile küsimuse õigeks otsustamiseks vajalikke andmeid.

13. OÜ Q juhatuse liikmena oli kaebaja teadlik äriühingu maksuvõla olemasolust. Selle

likvideerimiseks oli äriühing kaebaja juhtimisel leppinud maksuhalduriga kokku maksuvõla

ajatamise graafiku (dtl 300), mida äriühing ei täitnud. Seega ei olnud maksuvõla suurus ja

olemus vaidluse all ega kaebajale üllatuslik. Kaebaja kaasati vastutusmenetlusse MTA

12.09.2022 korraldusega (dtl 19), milles selgitati, et korralduse väljastamisega algatati kaebaja

kui maksukohustuslase suhtes vastutusotsuse koostamisele suunatud maksumenetlus MKS §

40 lg 1 ja MKS § 96 lg 1 alusel, mille potentsiaalse tulemusena nõutakse kaebajalt sisse OÜ Q

poolt deklareeritud, kuid tasumata maksukohustused kogusummas 50 542,17 eurot ning

maksuvõlalt arvestatud intressid maksustamisperioodide 03.2020 kuni 11.2021 osas. Seega

selgus kaebajale korraldusest ühemõtteliselt, et vastutusmenetluse tulemusena võidakse tema

suhtes koostada vastutusotsus OÜ Q maksuvõla tasumiseks. Kaebaja on ettevõtluses kogenud

isik, mistõttu ei saa ta tugineda teadmiste või oskuste puudumisele vastavas valdkonnas.

Elementaarne maksuseaduste tundmine ja maksuhalduri selgesõnalisest korraldusest

arusaamine (või vajadusel professionaalse abi kasutamine) kuulub ettevõtja tavapärase

hoolsuskohustuse hulka.

14. Korralduse lisana esitati kaebajale 24 küsimust (dtl 14 jj), millest nähtus selgelt

maksuhalduri fookus mh äriühingu kontolt sularaha väljavõtmise ja kaebaja kontole

ülekannete tegemise põhjendatusel (küsimused 10‒12) ehk teisisõnu kaebaja poolt ettevõttest

8(9)

3-23-916

raha väljaviimisel. Kaebajale oli seega maksuvõla olemasolust ja MTA 12.09.2022

korraldusest ning täiendavatest küsimustest tulenevalt Riigikohtu otsuse nr 3-15-2023 p 12 ja

seal viidatud varasemate lahendite tähenduses „piisavalt täpselt“ teada, millisel alusel ja

millise sisuga vastutusotsus võidakse tema suhtes teha, ning tal oli võimalik korraldusele

vastata ning vajaduse korral ise dokumente esitada. Ehkki vastutusotsuse projektiga tutvudes

oleks antava haldusakti sisu olnud kaebajale veel mõnevõrra selgem, ei anna see siiski

(arvestades, et vastutusotsuse projekt oli kaebajale suure tõenäosusega teada ning maksuvõla

olemuses ja suuruses vaidlus puudus) alust asuda seisukohale, et ärakuulamisõigust oleks

rikutud määral, mis ainuüksi seetõttu tooks kaasa vastutusotsuse tühistamise.

15. 12.09.2022 korraldus ei olnud eksitav. Sellega algas vastutusmenetlus ning nii oligi

viidatud korralduses sellele kui menetluse algusjärgule. Kuna kaebaja korraldust ignoreeris,

sai maksuhaldur sellest loogiliselt järeldada, et ta vastuväiteid ega tõendeid esitada ei soovi.

Sellele järgnes vastutusotsuse projekti koostamine. Nii ei olnud vastutusotsuse projekti

koostamine „karistus“ korraldusele vastamata jätmise eest, vaid menetluse loogiline jätk.

Sunniraha või rahatrahvi kohaldamine maksukohustuslase suhtes ei ole maksuhalduri

kohustus, vaid võimalus juhuks, kui on vajadus sundida maksukohustuslast korraldust täitma.

Kuna praegusel juhul oli vastutusotsuse projekti koostamiseks vajalikud andmed

maksuhalduril olemas, puudus maksuhalduril vajadus kohustada kaebajat ennast õigustavaid

selgitusi ja andmeid esitama, kui ta seda ise teha ei soovinud.

16. Ehkki kaebaja ei ole apellatsioonkaebuses vaidlustanud halduskohtu ülejäänud seisukohti,

märgib ringkonnakohus siiski, et nõustub ka nendega neid kordamata (HKMS § 201 lg 4).

17. HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1 alusel jäävad menetlusosaliste apellatsiooniastme

menetluskulud nende endi kanda.

18. Kohtuotsuse avaldamisel tuleb kaebaja ja äriühingute nimed ning e-posti aadressid

asendada tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

9(9)