3-24-775/37 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Einar Vene, Tiina Pappel, Maili Lokk

Otsuse tegemise aeg ja koht

24.04.2025, Tartu

Haldusasja number

3-24-775

Haldusasi

X.X. kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 04.03.2024. a

otsuse nr 1052277236 tühistamiseks sissesõidukeeldu

puudutavas osas

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 25.09.2024. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X.X. apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja/apellant – X.X. , esindaja advokaat Merili

Laansoo

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 25.09.2024. a otsus

muutmata.

2. Jätta kaebajale antud riigi õigusabi kulud riigi kanda. Apellatsioonimenetluses

tasutud riigilõiv jääb kaebaja enda kanda.

3. Asendada avaldatavas otsuses kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast, s.o 24.04.2025, arvates (HKMS § 212 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Peruu Vabariigi kodanik X.X. saabus 03.03.2024 Eestisse, et minna 04.03.2024 läbi

Narva piiripunkti edasi Venemaale Peterburgi. Dokumentide kontrollimisel selgus, et isik on

viibinud Schengeni liikmesriikide territooriumil seadusliku aluseta alates 06.12.2023 kokku

90 kalendripäeva.

2. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tegi 04.03.2024 X.X.-ile ettekirjutuse nr 1052277236

Eesti Vabariigist lahkumiseks seitsme päeva jooksul ja kohaldas tema suhtes Schengeni

sissesõidukeeldu kolmeks aastaks alates lahkumiskohustuse täitmise päevast. PPA määras

04.03.2024. a kiirmenetluse otsusega nr 10220162957162 talle seadusliku aluseta Eestis

viibimise eest karistuseks rahatrahvi 400 eurot.

3. X.X. esitas 14.03.2024 Tartu Halduskohtule kaebuse PPA 04.03.2024. a kiirmenetluse

otsuse nr 10220162957162 tühistamiseks ja PPA 04.03.2024. a otsuse nr 1052277236

tühistamiseks osas, millega kaebaja suhtes kohaldati sissesõidukeeldu. Kaebuse põhjenduste

kohaselt proovis kaebaja nõutud 90-päevase perioodi jooksul EL-st lahkuda, kuid kaebaja

sattus äärmiselt ebameeldivatesse olukordadesse (kaebajat rööviti 12.10.2023 Prahas, kaebaja

haigestus, kaebajal puudusid piisavad rahalised vahendid, kaebaja unustas mobiiltelefoni

restorani, mis tingis kaebaja lennult mahajäämise). Kaebajal ei ole varem seadusega

probleeme olnud. Kaebaja on alati austanud EL-s ettenähtud viibimise tähtaegu ega ole

rikkunud seadust. Kaebaja viibimine EL-s seadusliku aluseta ei olnud tahtlik. Kaebaja viibis

Eestis alla 24 tunni. Ettekirjutuse koostamisel ei selgitanud PPA kaebajale kaebaja õigusi ega

valikuid (õigus jääda 7 päevaks Eestisse, kaebeõigus). PPA dokumendid olid eestikeelsed

ning ingliskeelne suhtlus oli kehv. Schengeni tsooni sanktsioonide reeglite kohaselt ei tohiks

praegusel juhul sissesõidukeeld olla pikem kui üks aasta.

4. Tartu Halduskohus tagastas 18.03.2024. a määrusega kaebuse osas, milles kaebaja nõudis

PPA 04.03.2024. a kiirmenetluse otsuse tühistamist, kuna otsus on tehtud väärteomenetluses

ja seetõttu ei ole vaidluse lahendamine halduskohtu pädevuses.

5. Tartu Halduskohus jättis 25.09.2024. a otsusega kaebuse rahuldamata. Otsuse põhjendused

olid kokkuvõtlikult järgmised.

5.1. Asjaoludest tulenevalt pidas PPA proportsionaalseks kohaldada kaebaja suhtes

sissesõidukeeldu Schengeni alale kolmeks aastaks. PPA leidis, et kaebaja puhul ei esine

sissesõidukeelu lühendamise või kohaldamata jätmise aluseks olevaid asjaolusid, kuna

kaebajal puuduvad Eestis ja Schengenis perekondlikud ja majanduslikud sidemed. Kaebajal

Euroopas elavate sõprade olemasolu ei saa pidada niivõrd kaalukaks asjaoluks, mis tingiks

kaebajale sissesõidukeelu lühendamise. Kaebajal on kohustus kontrollida enda Schengenis

seaduslikku viibimisaega, sest seadusega on see kohustus pandud välismaalasele endale.

Seega pani kaebaja ise oma hoolimatu käitumisega ennast olukorda, kus PPA pidi kaebajale

koostama ettekirjutuse Eestist lahkumiseks ja kohaldama tema suhtes sissesõidukeeldu.

Vastustaja põhjendas sissesõidukeelu kohaldamise kestust vaidlustatud otsuses muu hulgas

asjaoluga, et kaebaja ei esitanud vastuväiteid sissesõidukeelu kohaldamise kohta. Praegusel

juhul ei esine asjaolusid, mis viitaksid sellele, et PPA oleks ilmselgelt kaalutlusreeglite vastu

eksinud.

5.2. Põhjendatud ei ole kaebaja väide, et sissesõidukeeldu oleks saanud kohaldada ainult

üheks aastaks.

5.3. Kaebaja on enne sissesõidukeelu kehtestamist ära kuulatud (vt 04.03.2024. a küsitluse

protokoll). Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et menetluse ajal ei selgitatud talle tema õigusi ja

kohustusi. 04.03.2024. a küsitluse protokollis on muuhulgas märgitud kaebaja kohustused

inglise keeles. Küsitluse lõppedes kinnitas kaebaja omakäeliselt protokollis „Kirjapandud ja

õigesti, minule tõlgitud inglise keelde.“ Samuti allkirjastas kaebaja isikuandmete ankeedi, mis

on täidetud tema ütluste alusel. Kinnitus andmete õigsuse kohta on ankeedil märgitud ka

inglise keeles.

5.4. Ettekirjutusega määrati kaebajale seitsmepäevane vabatahtlik lahkumise tähtaeg, mis ei

anna kaebajale seaduslikku alust Eestis viibimiseks. Kaebajal puudus õigus seitsme päeva

jooksul Eestis viibida.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. Kaebaja esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu

otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kaebaja leiab, et halduskohus

kohaldas otsuse tegemisel ebaõigesti materiaalõigust ja rikkus oluliselt menetlusõiguse

norme.

6.1. Kaebaja ei saa nõustuda halduskohtu hinnanguga, et ei esine asjaolusid, mis viitaksid

sellele, nagu oleks PPA ilmselgelt kaalutlusreeglite vastu eksinud. Kohus ei saa piirduda vaid

ilmselgete eksimuste hindamisega. Halduskohus jättis arvestamata ja hindamata asjaolud, mis

viitasid kaalutlusõiguse rikkumisele. Vaidlustatud ettekirjutuses on sissesõidukeelu

kohaldamist põhjendatud sedavõrd napilt ning eksitavalt on esitatud elulisi asjaolusid (nt kuigi

kaebaja viibis Eestis vähem kui 24h, on seda laiendatud kahele päevale), mistõttu on ilmne, et

PPA jättis kaalutlusõiguse teostamata. Kohaldati maksimaalse kestusajaga sissesõidukeeldu.

Samas on PPA möönnud, et kaebaja oli koostöövalmis ja lahkus vabatahtlikult Eestist. Jääb

arusaamatuks, miks on õigustatud maksimaalse kestusajaga sissesõidukeelu kohaldamine.

6.2. Kaebaja põhjendas, et seadusliku aluseta EL-s viibimine oli lühiajaline ning selleks

esinesid objektiivsed põhjused, mida kaebaja ise mõjutada ei saanud (asjade vargus ja

haigestumine). PPA ja kohus ei võtnud neid asjaolusid arvesse.

6.3. Halduskohus jättis tähelepanuta kaebaja viited, et PPA on samadele andmetele tuginedes

teinud kaks otsust: praeguses asjas vaidlustatud otsuse ja otsuse, millega määrati kaebajale

rahatrahv. PPA on hiljem rahatrahvi vähendanud ja kaebaja hinnangul viitab see, et PPA on

möönnud, et esines asjaolusid, mis tingisid algsest erineva otsuse tegemise.

6.4. Kaebaja ei nõustu halduskohtu käsitlusega otsuse p-s 21 ja jääb oma seisukoha juurde, et

talle ei ole piisavalt selgitatud tema õigusi. Hoolimata sellest, et kaebaja on inglise keeles

kirjutanud, et talle on vestlust tõlgitud, ei saa ta kinnitada, et see on tema sõnade järgi kirja

pandud, kuna kaebaja ei valda eesti keelt. Kaebaja toonitab, et kirjalikult olid inglise keelde

tõlgitud vaid tema kohustused, õigusi talle tutvustatud ei ole.

6.5. Kaebajale ei olnud halduskohtus tagatud piisav ärakuulamine ning ta ei ole saanud oma

õigusi teostada. Kaebaja märkis juba menetluse alguses, et soovib saada riigi õigusabi.

Halduskohus jättis selle (puudustega) taotluse tähelepanuta. Samas oli kohtule teada, et

kaebaja ei valda eesti keelt ega tunne Eesti õiguskorda, mistõttu tema võimalused oma õigusi

ammendavalt kaitsta ja oma seisukohti selgelt esitada on vägagi piiratud.

7. Vastustaja palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta kaebaja apellatsioonkaebus

rahuldamata. Halduskohus ei rikkunud menetlusõiguse norme ning kohaldas õigesti

materiaalõiguse normi. Halduskohus selgitas välja olulise tähtsusega asjaolud, hindas asjas

kogutud tõendeid ning leidis õigesti, et PPA otsus on õiguspärane.

7.1. Puudub vaidlus, et kaebaja viibis Schengeni liikmesriikide territooriumil alates

06.12.2023 kokku 90 kalendripäeva seadusliku aluseta. PPA andis kaebajale võimaluse

avaldada oma arvamust ja esitada vastuväiteid tema suhtes kohaldatava kolme aasta pikkuse

sissesõidukeelu osas. Kaebaja avaldas, et ta saab aru, et on rikkunud seadust ja kui karistuseks

peab olema sissesõidukeeld kolmeks aastaks, siis ta on sellega nõus. Küsitluse lõppedes

kinnitas kaebaja omakäeliselt protokollis „Kirjapandud ja õigesti, minule tõlgitud inglise

keelde.“ Kaebaja allkirjastas isikuandmete ankeedi, mis täideti tema ütluste alusel. Kinnitus

andmete õigsuse kohta on ankeedil märgitud ka inglise keeles.

7.2. PPA teostas kaebajale sissesõidukeelu kohaldamisel kaalutlusõigust, arvestades, et

kaebajal puuduvad perekondlikud ja sotsiaalsed sidemed Eesti Vabariigiga. Euroopas elavate

sõprade olemasolu ei saa pidada niivõrd kaalukaks asjaoluks, mis tingiks kaebajale

sissesõidukeelu lühendamise. PPA saab arvestada sissesõidukeelu kohaldamise kaalumisel

asjaoludega, kui kaebaja need PPA-le esitab. Kaebaja ei avaldanud PPA-le menetluses

selliseid asjaolusid, mis võiksid kaasa tuua sissesõidukeelu kohaldamata jätmise. PPA ei

rikkunud ettekirjutuse koostamisel kaalutlusõigust ja kaebajale kohaldatud sissesõidukeeld on

proportsionaalne.

7.3. Rõhutamist vajab, et kohus on kaebajale kohtuotsuses selgitanud, et lahkumisettekirjutuse

täitmisel on kaebajal võimalik VSS § 32 lg 12 alusel taotleda Siseministeeriumilt Schengeni

sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamist või peatamist, mis võimaldaks kaebuse lahendada

kohtuväliselt.

8. Vastustaja esitas täiendava seisukoha, milles selgitas järgmist.

8.1. Kaebajale sissesõidukeelu proportsionaalse hindamisel arvestas PPA, et kaebajale oli

teada, et ta viibib Schengenis seadusliku aluseta. PPA arvestas, et kaebaja röövimine toimus

väidetavalt oktoobris 2023, ehk ajal, millal kaebajal oli võimalik Schengenis viibida

seaduslikul alusel veel rohkem kui kuu aega. Kaebaja väitis, et peale röövimist läksid tema

plaanid segamini ja tal oli vaja aega oma asjade korraldamiseks. Kohustus kontrollida enda

Schengenis seadusliku viibimisaega on seadusega pandud välismaalasele endale. Seega oli

kaebajal piisavalt aega pöörduda ametivõimude poole, et Schengenis viibimine seadustada

oma asjade korda ajamise ajaks. Kaebajale sissesõidukeelu kohaldamisel leidis PPA, et

kaebaja asjade röövimise asjaolu on oluline, kuid mitte niivõrd kaalukas, et oleks takistanud

kaebajal pöörduda ametivõimude poole oma Schengenis viibimisaja pikendamiseks.

8.2. Lahkumisettekirjutuses on märgitud lisaks, et kaebaja tegi menetluse käigus koostööd ja

edastas ametnikele vajaliku informatsiooni. Kaebajal varasemad rikkumised puuduvad.

Välismaalase kaasaaitamiskohustus ja tõendamiskohustus tulenevad välismaalaste seaduse

§-dest 18 ja 19. Seadusest tulenevad kaebaja kohustused ei ole selliseks asjaoluks, mis annaks

alust sissesõidukeelu lühendamiseks või kohaldamata jätmiseks.

8.3. Lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise menetlus toimus pärast

piiripunktis dokumentide kontrollimisel viibimisaluse puudumise avastamist ajaliselt piiratud

olukorras, kus kaebaja ise avaldas soovi koheselt vabatahtlikult riigist lahkuda Venemaale.

Sellises menetluses tuleb napi ajaressursiga tagada tõendite kogumine ja selgituste saamine

ning isik ära kuulata, samuti anda kogutud tõenditele ja teabele hinnang ning otsustada

kohaldatava tagajärje üle. Kaebajale sissesõidukeelu kohaldamisel arvestati menetluse käigus

selgunud asjaoludega ja nende asjaoludega, mida kaebaja ise küsitluse käigus PPA-le esitas.

Haldusmenetluse ajal põhjendas kaebaja Schengenis seadusliku aluseta viibimist ainult

asjaoluga, et teda rööviti ja ta vajas aega oma asjade korda saamiseks. Haigestumist ja

rahaliste vahendite puudumist kaebaja küsitluse käigus ei väitnud.

8.4. PPA ei nõustu apellatsioonkaebuse p-s 2.5 toodud etteheidetega, et PPA on jätnud

kaalutlusõiguse teostamata; maksimaalse sissesõidukeelu kohaldamine on arusaamatu; PPA ei

ole arvestanud asjaoludena kaebaja asjade vargust ja haigestumist; halduskohus jättis

tähelepanuta kaebaja viited, et PPA on samadele asjaoludele tuginedes teinud kaks otsust –

ettekirjutuse ja väärteootsuse. PPA tõi ettekirjutuses välja kontrollimisel tuvastatud asjaolud.

Küsitluse käigus anti kaebajale võimalus selgitada Eestisse ja Schengeni viisaruumi

sisenemise asjaolusid. PPA pidas kaebajale sissesõidukeelu kohaldamisel oluliseks asjaoluks

kolme kuu pikkust seadusliku aluseta Schengenis viibimist. PPA teavitas kaebajat

kolmeaastase sissesõidukeelu kohaldamisest ning andis talle võimaluse esitada selle kohta

vastuväiteid.

8.5. Kaebaja nõustus tema suhtes kohaldatud kolmeaastase sissesõidukeeluga. PPA

konstateeris ettekirjutuses kaebaja nõusolekut, kuid kaebajale sissesõidukeelu

proportsionaalse hindamisel sellele ei tuginenud. Määravaks sissesõidukeelu

proportsionaalsuse hindamisel sai kaebaja pikaajaline (kolme kuu pikkune) seadusliku aluseta

Schengeni alal viibimine, kaebaja tegevusetus viibimisaja pikendamiseks seoses tekkinud

asjaoludega (kaebaja röövimine oktoobris 2023) ning selliste asjaolude puudumine, mis

annaksid alust sissesõidukeelu pikkuse vähendamiseks.

9. Kaebaja esitas 04. ja 14.04.2025 täiendavad seisukohad, milles märkis järgmist.

9.1. PPA eksis kaalutlusreeglite vastu. PPA pole otsust tehes arvesse võtnud olulisi asjaolusid,

mis olid PPA-le otsust tehes teada: i) kaebaja viibis Eestis viibimisaluseta väga lühikest aega;

ii) viibimistähtaja ületamise tingisid kaebajast mittesõltuvad põhjused, milleks olid tervislik

seisund, asjade vargusest tingitud rahalised probleemid. PPA otsus on ebaproportsionaalne,

kuna ei arvesta lisaks eeltoodud asjaoludele ka kaebaja koostöövalmidust.

9.2. PPA eksimise tingisid uurimispõhimõtte, selgitamiskohustuse ja põhjendamiskohustuse

rikkumine. PPA 04.04.2025 esitatud täiendavad selgitused kinnitavad eelnimetatud kohustuste

rikkumist. Kuigi PPA kinnitab, et selgitas välja kõik asjas tähtsust omavad asjaolud, siis on

ilmne, et seda kas ei tehtud või kui tehti, siis kõiki asjaolusid otsust tehes arvesse ei võetud.

Mõlemad olukorrad annavad aluse tunnistada haldusakt õigusvastaseks ja see tühistada.

9.3. Kuigi kaebaja tõi kaebuses välja takistused (röövimine, haigestumine ja puudulikud

rahalised vahendid), siis pole PPA kuni 04.04.2025 neile selgesõnaliselt vastu vaielnud. Alles

04.04.2025 asus PPA üllatuslikult väitma, et kaebaja pole haigestumist ja rahaliste vahendite

puudumist haldusmenetluses välja toonud. Ei ole eluliselt usutav, et kui PPA oleks oma

uurimiskohustust täitnud nõuetekohaselt ja uurinud, miks kaebaja on Schengeni ruumi jäänud

pikemaks kui viisavaba periood võimaldas, poleks kaebaja andnud samu selgitusi nagu ta

esitas halduskohtule. PPA ei täitnud uurimiskohustust nõuetekohaselt, kui jättis välja

selgitamata, mis olid need probleemid isiklike asjade korraldamisel, millele kaebaja küsitluse

ajal selgelt viitas. Kaebaja ei olnud tegevusetu ja oli asunud oma rahaliste võimaluste piires

tegutsema, et Schengenist lahkuda.

9.4. Kaebaja väljendas sissesõidukeelu kohaldamise osas nõusolekut vaid seetõttu, et arvas, et

selline karistus peab järgnema, kui isik ebaseaduslikult Eestis viibib. Kaebaja ei teadnud, et

sissesõidukeeld pole karistus, vaid tõkend. Seega pole hea halduse tavaga kooskõlas sellele

omistada niivõrd suurt kaalu, nagu PPA seda tegi. Kaebaja ei nõustu PPA väitega, et ekslikult

antud nõusolek ei olnud otsuse tegemisel määrav. Vaidlustatava otsuse põhjendused on

äärmiselt napid ning PPA selgitas, et napi ajaressursi olukorras tuuakse välja vaid olulisim.

Kuivõrd otsuses on nõusolek välja toodud, saab eeldada, et see oli oluline. PPA pole veenvalt

põhjendanud, et nõusolekut pole tegelikkuses arvestatud - tegemist on haldusaktis sisalduva

põhjendusega, millele PPA on läbivalt ka kohtumenetluses tuginenud.

9.5. Riigikohus on jaatanud küll võimalust haldusakti põhjendusi kohtumenetluses täiendada,

kuid seda siiski olukorras, kus haldusorganil on võimalik tõendada, et kohtumenetluses

esitatud põhjendustest juhinduti juba haldusakti andmise ajal. See põhimõte ei võimalda

haldusakti olemasolevaid põhjendusi uutega asendada.

9.6. PPA viide VSS § 32 lg-le 12 on asjakohatu. Haldusorgani käitumist ei muuda

õiguspäraseks see, et kaebajal on võimalus taotleda sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamist.

Samuti on kohtupraktikast teada, et tegelikkuses on tegu vaid väga erandliku alusega ning

sellele viitamine on illusoorne võimalus oma õiguste tagamiseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

11. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna apellatsioonkaebuses esitatud vastuväited alust

halduskohtu otsuse tühistamiseks ja kaebuse rahuldamiseks.

12. VSS § 7 lg 1 näeb ette, et viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele tehakse

ettekirjutus Eestist lahkumiseks. VSS § 7 lg 2 kohaselt tehakse lahkumisettekirjutusega

kindlaks, et välismaalane viibib Eestis ebaseaduslikult, pannakse välismaalasele kohustus

Eestist lahkuda, määratakse lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaeg, tehakse hoiatus

välismaalase suhtes sunniraha rakendamise kohta lahkumisettekirjutuse täitmata jätmise

korral, tehakse hoiatus lahkumiskohustuse sundtäitmise kohta ja vajaduse korral kohaldatakse

välismaalase suhtes sissesõidukeeldu. VSS § 74 lg 1 järgi kohaldatakse lahkumisettekirjutuses

välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kolmeks aastaks lahkumisettekirjutuse täitmise päevast

arvates. VSS § 74 lg 3 näeb ette, et kui sissesõidukeelu kohaldamise tähtaeg on kõiki tähtsust

omavaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne, võib lahkumisettekirjutuses kohaldada

sissesõidukeeldu lühemaks ajaks.

13. Praeguses asjas ei ole vaidlust selle üle, et vabatahtliku lahkumistähtajaga

lahkumisettekirjutuses kohaldatakse välismaalase suhtes üldjuhul sissesõidukeeldu kolmeks

aastaks. Kaebaja leiab, et PPA ei arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja sissesõidukeelu pikkust

oleks tulnud vähendada (VSS § 74 lg 3). Kaebaja on seisukohal, et PPA ei ole veenvalt

põhjendanud, miks maksimaalne sissesõidukeeld on proportsionaalne, ning halduskohus on

kaalutlusõiguse teostamise kontrollimisel eksinud. Vastustaja on veendunud, et ta ei rikkunud

kaalutlusõigust ja kaebajale kohaldatud sissesõidukeeld on proportsionaalne.

14. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et vastustaja rikkus uurimispõhimõtet ja

ei selgitanud välja kõiki asjas tähtsust omavaid asjaolusid. Ettekirjutusest nähtuvalt tuvastas

PPA, et kaebaja ei lahkunud Schengeni alalt õigeaegselt, kuna tal oli probleeme oma isiklike

asjade korraldamisega, oktoobris 2023 Prahas viibides teda rööviti, ta oli frustreeritud, et

reisiplaanid olid segamini, ja vajas aega oma asjade korda saamiseks. Küsitluse protokollist ei

nähtu, et kaebaja oleks haldusmenetluses välja toonud muid asjaolusid. Praeguse haldusasja

materjalidest nähtub, et haigestumist ja rahaliste vahendite puudumist nimetas kaebaja alles

halduskohtule esitatud kaebuses.

15. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga, et PPA pidi lisaks kaebaja poolt mainitule uurima

lisaks võimalikke täiendavaid asjaolusid. Vastustaja loetles ettekirjutuse põhjendustes kaebaja

poolt nimetatud asjaolud, mis takistasid kaebajal õigeaegselt Schengeni alalt lahkuda.

Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et PPA ei saanud sissesõidukeelu kohaldamisel

arvestada neid asjaolusid, millest kaebaja PPA-le teada ei andnud. Riigikohtu praktika

kohaselt saab kaalutlusõigust teostavalt haldusorganilt haldusmenetluse seaduse (HMS) § 4 lg

2 kohaselt nõuda üksnes selliste asjaoludega arvestamist, mis olid talle teada. Haldusorganil

on küll kohustus juhtumi asjaolud omal initsiatiivil välja selgitada (HMS § 6), kuid

uurimispõhimõte pole piiramatu. Asjaolu uurimiseks peab esinema mõistlik ajend (RKHKo

01.10.2019, nr 3-18-1891, p 19). Vastustaja selgitusi arvestades ei ole praegusel juhul

kaebaja poolt kohtumenetluses nimetatud asjaolude puhul tegemist selliste asjaoludega, mille

teadmine oleks välistanud kolmeks aastaks sissesõidukeelu määramise.

16. Otsuse õiguspärasust tuleb hinnata ettekirjutuse tegemise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2).

Kuna vastustaja on talle teada olnud asjaolusid sissesõidukeelu kohaldamisel silmas pidanud,

siis ei anna kaebaja väited alust pidada ettekirjutust vaidlustatud osas õigusvastaseks.

17. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et vaidlustatud ettekirjutuse põhjendused on napid,

kuid sellest ei saa siiski järeldada, et PPA on ilmselgelt kaalutlusreeglite vastu eksinud.

18. Vastustaja selgitas vastuses kaebusele, et haldusmenetluses küsitleti kaebajat eesmärgiga

tuvastada asjas tähtsust omavad asjaolud. Sissesõidukeelu määramisel leidis PPA, et kaebaja

puhul ei esine sissesõidukeelu lühendamise või kohaldamata jätmise aluseks olevaid

asjaolusid, kuna kaebajal puuduvad Eestis ja Schengenis perekondlikud ja majanduslikud

sidemed. Kaebajal Euroopas elavate sõprade olemasolu ei saa pidada niivõrd kaalukaks

asjaoluks, mis tingiks kaebajale sissesõidukeelu lühendamise. Apellatsioonimenetluses

selgitas vastustaja lisaks, et tema hinnangul on kaebaja asjade röövimise asjaolu oluline, kuid

mitte niivõrd kaalukas, et oleks takistanud kaebajal pöörduda ametivõimude poole oma

Schengenis viibimisaja pikendamiseks. Vastustaja lisas, et tema hinnangul peavad

sissesõidukeelu proportsionaalsuse hindamisel isikuga seotud asjaolud ja huvid olema

ülekaalukad võrreldes Eesti ning teiste Euroopa Liidu ja Schengeni konventsiooni

liikmesriikide huviga tagada neis riikides julgeolek ja turvalisus.

19. Ringkonnakohtu hinnangul on vastustaja poolt kohtumenetluses antud selgitusi arvestades

usutav, et PPA on sissesõidukeelu tähtaega kaalunud, kuid ei pidanud lühema tähtaja

kehtestamist põhjendatuks.

20. Ettekirjutuse põhjenduste kohaselt anti kaebajale enne sissesõidukeelu kehtestamist

võimalus esitada oma arvamus tema suhtes kolme aasta pikkuse sissesõidukeelu kohaldamise

kohta. Kaebaja oli sissesõidukeeluga kolmeks aastaks nõus. Ettekirjutuse põhjendustest võib

aru saada, et PPA on sissesõidukeelu kohaldamisel oluliseks pidanud seda, et kaebaja oli

haldusmenetluses sissesõidukeelu pikkusega (kolm aastat) nõus. PPA tõi põhjendustes välja,

et isik tunnistas, et ta on toime pannud rikkumise ja sai aru, et rikkumisele peab järgnema

karistus ning kui karistuseks peab olema sissesõidu keeld kolmeks aastaks, siis on ta sellega

nõus. Samas on PPA ettekirjutuse põhjendustes vahetult enne seda märkinud, et

sissesõidukeeld on tõkend, mille eesmärk on vältida ebasoovitava välismaalase Eestisse

saabumist ja Eestis viibimist. PPA selgitas ka vastuses kaebusele, et kaebaja suhtes

kohaldatud sissesõidukeeld ei ole mitte karistus, vaid tõkend eespool nimetatud eesmärgi

saavutamiseks (VSS § 6 lg 1). Seega tugines vastustaja kaebaja nõusolekule, mille aluseks oli

kaebaja ekslik arusaam.

Eeltoodut arvestades palus ringkonnakohus vastustajal selgitada, millise tähenduse ja kaalu

omistas PPA kõnealusele kaebaja nõustumisele sissesõidukeelu pikkuse proportsionaalsuse

hindamisel. Vastustaja selgitas, et ta konstateeris ettekirjutuses kaebaja nõusolekut, kuid

sissesõidukeelu proportsionaalsuse hindamisel sellele ei tuginenud. Määravaks

sissesõidukeelu proportsionaalsuse hindamisel sai kaebaja pikaajaline (kolme kuu pikkune)

seadusliku aluseta Schengeni alal viibimine, kaebaja tegevusetus viibimisaja pikendamiseks

seoses tekkinud asjaoludega (röövimine oktoobris 2023) ning selliste asjaolude puudumine,

mis annaksid alust sissesõidukeelu pikkuse vähendamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul on

neid põhjendusi arvestades usutav, et vastustaja ei ole kaebaja nõusolekule omistanud sellist

kaalu, mis osutaks olulisele kaalutlusveale. Ettekirjutuses korduv nõusolekule viitamine

osutab kohtu arvates pigem hooletusele põhjenduste vormistamisel. Seda järeldust ei muuda

ka asjaolu, et vastustaja on kohtumenetluses korduvalt kaebaja nõusolekut maininud.

21. Lahkumisettekirjutuses on märgitud, et kaebaja tegi menetluse käigus koostööd ja edastas

ametnikele vajaliku informatsiooni. Kaebajal varasemad rikkumised puuduvad. Vastustaja

selgitas, et välismaalase kaasaaitamiskohustus ja tõendamiskohustus tulenevad välismaalaste

seadusest (§-d 18 ja 19). Ringkonnakohus nõustub vastustaja põhimõttelise seisukohaga, et

kaebaja seadusest tulenevate kohustuste täitmine ei ole selliseks asjaoluks, mida on VSS § 74

lg-s 3 silmas peetud.

22. VSS § 74 lõike 1 järgi kohaldatakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kolmeks aastaks

lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates. Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu

seaduse ning Euroopa Liidu kodaniku seaduse muutmise seaduse (444 SE) seletuskirjas on

sellega seoses selgitatud, et Eesti seadusandja on kasutanud direktiivis lubatud võimalust

kohaldada sissesõidukeeldu kõikide välismaalaste suhtes, kellele on tehtud

lahkumisettekirjutus. Restriktiivsem poliitika tugineb rahvusvahelise õiguse põhimõttele,

mille kohaselt on riigil suveräänne õigus kontrollida välismaalaste riiki saabumist, riigis

viibimist ja riigist lahkumist. Sellest tulenevalt peab riigil olema võimalik piirata

välismaalase, kes on kuritarvitanud talle antud riigis viibimis- või elamisluba, riiki sisenemist

ning kohaldada talle sissesõidukeeldu. Sealjuures on haldusorganil kohustus jätkuvalt

kaaluda, kas välismaalase mõne põhiõiguse kasutamine ei eelda välismaalase riiki lubamist,

mis tingiks kehtivusaja lühendamise või kohaldamata jätmise.

Eeltoodut silmas pidades nõustub ringkonnakohus vastustajaga, et praeguses asjas ei nähtunud

selliseid asjaolusid, mis oleks andnud alust sissesõidukeelu tähtaega lühendada. Kaebaja ei ole

ka ise esile toonud asjaolusid, millest ilmneks sissesõidukeelu oluline negatiivne mõju tema

õigustele.

23. Kokkuvõttes nõustub ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga, et praeguses asjas ei saa

järeldada, et PPA on ilmselgelt kaalutlusreeglite vastu eksinud. Põhjendamiskohustuse

rikkumine on vormiviga, mis ei too praegusel juhul kaasa haldusakti tühistamist.

24. Sissesõidukeelu õigusvastasust ei kinnita ka kaebaja väited selgitamiskohustuse ja

ärakuulamiskohustuse rikkumise kohta. Kaebaja toonitab, et kirjalikult olid inglise keelde

tõlgitud vaid tema kohustused, õigusi kaebajale tutvustatud ei ole. Selgitamiskohustuse

täitmine vabatahtlikuks lahkumiseks antud tähtajaga seoses, millele kaebaja viitab, ei puuduta

praeguses asjas vaidlustatud sissesõidukeelu määramist. Väidetav kaebeõiguse selgitamata

jätmine ei ole takistanud kaebajal kohtusse pöörduda.

25. Apellatsioonkaebuse kohaselt jättis halduskohus tähelepanuta kaebaja viited, et PPA on

samadele andmetele tuginedes teinud kaks otsust: praeguses asjas vaidlustatud otsuse ja

otsuse, millega määrati kaebajale rahatrahv. PPA on hiljem rahatrahvi vähendanud ja kaebaja

hinnangul viitab see, et PPA on möönnud, et esines asjaolusid, mis tingisid algsest erineva

otsuse tegemise. Ringkonnakohus selgitab, et kuivõrd kaebaja suhtes algatatud

väärteomenetluses tegi rahatrahvi vähendamise otsuse Viru Maakohus, siis ei saa sellest

järeldada ei PPA seisukoha muutumist ega ka otsest mõju haldusmenetluses sissesõidukeelu

pikkuse kaalumisel tähtsust omavatele asjaolude hindamisele.

26. Halduskohtule esitatud dokumentidest nähtub, et kaebaja tugines sissesõidukeelu pikkuse

vaidlustamisel muu hulgas sellele, et talle kättesaadava info kohaselt määratakse tema

olukorras sissesõidukeeld reeglina 1 aastaks. Kaebaja esitas halduskohtule 26.04.2024. a

avalduse lisana nutitelefoni kuvatõmmise veebilehest aadressil schengenvisum.info (fail

schengeninfo.jpg), millel on järgmine eestikeelne tekst: „Sissesõidukeeld kestab tavaliselt 2

aastat. Mõnikord võib sisenemiskeeld olla lühem või pikem. Otsuses on märgitud, kui kaua

teie sissesõidukeeld kehtib. See sõltub teie olukorrast: • 1 aasta: kauem kui 3 kuni 90 päeva.

[...]“. Ringkonnakohus selgitab kaebajale, et selline teave sissesõidukeelu pikkuse kohta ei

oma praeguses asjas õiguslikku tähendust. Kuigi lehel olevat infot on võimalik kuvada

erinevate keelte hulgas ka eesti keeles, ei ole tegemist ametliku infoga, mis arvestaks lisaks ka

Eestis kehtivate õigusaktidega. Veebileht keskendub Madalmaadega seotud infole. Leht

sisaldab ka hoiatusklauslit, mille kohaselt on sellel veebisaidil olevad tekstid avaldatud ainult

informatiivsel eesmärgil ning neist ei saa tuletada mingeid õigusi.1

27. Seoses vastustaja viitega VSS § 32 lg-le 12 märgib ringkonnakohus järgmist. VSS § 32

lg-le 1² järgi võib Siseministeerium või selleks volitatud Siseministeeriumi valitsemisala

valitsemisasutus välismaalase põhjendatud taotluse alusel ja välismaalase esitatud

asjassepuutuvate tõendite olemasolul tunnistada lahkumisettekirjutuses kohaldatud Schengeni

sissesõidukeelu kehtetuks, kui välismaalane tõendab, et ta on lahkunud Schengeni

konventsiooni ja Euroopa Liidu liikmesriigi territooriumilt lahkumisettekirjutuses määratud

lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja jooksul. Seega on kaebajal kaebuse

1 Sama info nt inglise keeles: https://schengenvisum.info/en/who-are-we/disclaimer/

rahuldamata jäämisele vaatamata võimalik saavutada sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamine.

Vastustaja rõhutab siiski ekslikult, et kaebaja võimalus taotleda VSS § 32 lg 12 alusel

Siseministeeriumilt Schengeni sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamist võimaldaks kaebuse

lahendada kohtuväliselt. Ringkonnakohus selgitab, et tegemist on siiski eraldiseisva sättega,

mis kaebuse lahendamisse otseselt ei puutu. Kohus nõustub kaebajaga, et see säte ei võta

kaebajalt õigust saada kohtult kaitset ja taotleda väidetavalt õigusvastase haldusakti

kontrollimist.

28. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei olnud kaebajale halduskohtus tagatud piisav

ärakuulamine ning ta ei ole saanud oma õigusi teostada. Kaebaja märkis juba menetluse

alguses, et soovib saada riigi õigusabi, kuid halduskohus jättis selle taotluse tähelepanuta.

Asja materjalid kaebaja väidet ei kinnita. Halduskohus lahendas kaebaja taotluse riigi

õigusabi saamiseks 18.03.2024. a määrusega. Halduskohus jättis kaebaja taotluse rahuldamata

(määruse resolutsiooni p 5), leides, et kohtule esitatud pöördumised on selged ja arusaadavad,

mistõttu on kaebaja ise võimeline kaitsma oma õigusi. Halduskohus osutas, et selles osas on

määrus vaidlustatav ja selgitas edasikaebamise korda. Kaebaja määrust ei vaidlustanud.

29. Kõike eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuse

rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata.

30. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebaja tasus apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 20 eurot. Kuna ringkonnakohus jätab

kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata, siis jääb see kulu tema enda kanda. Kaebaja on

saanud menetlusabi korras riigi õigusabi selle hüvitamise kohustuseta. Need kulud jäävad riigi

kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 118 lg 3 ls 1).

31. HKMS § 175 lg 3 alusel asendab kohus avaldatavas otsuses kaebaja nime tähemärgiga.

(allkirjastatud digitaalselt)