3-22-1418/25 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Tanel Saar, Maili Lokk

Otsuse tegemise aeg ja koht

24.04.2025, Tartu

Haldusasja number

3-22-1418

Haldusasi

P V S Põld OÜ kaebus Põllumajanduse Registrite ja

Informatsiooni Ameti 27.01.2022. a otsuse nr 12-6/22/141

osaliseks tühistamiseks, PRIA kohustamiseks lahendada

kaebaja taotlus vaidlustatud osas uuesti, PRIA 01.06.2022.

a vaideotsuse nr 12-1/22/389-5 tühistamiseks ning vaide

läbivaatamisel viivituse õigusvastasuse tuvastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 03.06.2024. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus P V S Põld OÜ apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja/apellant – P V S Põld OÜ, seaduslik esindaja

Janor Metsallik

Vastustaja – Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni

Amet

RESOLUTSIOON

1. Jätta P V S Põld OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu

03.06.2024. a otsus muutmata.

2. Jätta P V S Põld OÜ taotlus Euroopa Kohtult eelotsuse küsimiseks rahuldamata.

3. Jätta P V S Põld OÜ apellatsiooniastme menetluskulud tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast, s.o 24.04.2025, arvates (HKMS § 212 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. P V S Põld OÜ esitas 21.05.2021 PRIA-le pindalatoetuste taotluse ja maksetaotluse nr

110211109526 ning 15.06.2021

taotluse muudatusavalduse,

millega taotles ka

mahepõllumajandusliku tootmise jätkamise toetust 161,73 ha-le. Rühvelkultuuride

kasvatamise eest taotles P V S Põld OÜ sama toetust 22,75 ha-le.

2. PRIA viis 08.09.2021 P V S Põld OÜ juures läbi kohapealse kontrolli, mille kohta koostati

kontrollaruanne nr 210379.

3. PRIA määras 27.01.2022. a otsusega nr 12-6/22/141 P V S Põld OÜ-le 2021. a taotletud

mahepõllumajandusele ülemineku toetuse ja mahepõllumajandusega jätkamise toetuse

osaliselt. Rühvelkultuuride kasvatamise eest mahepõllumajandusega jätkamise toetuse osas

määrati toetusõigusliku pindala suuruseks 4,37 ha ning sellest tulenevalt vähendati taotletud

toetust 3859.80 euro võrra. Toetust ei määratud põldude nr 517, 518, 519 ja 522 eest, sest

kohapealses kontrollis põldudelt leitud kultuur kuulus taotletuga võrreldes madalamasse

toetusmääragruppi. Kuna taotletud ja kindlaksmääratud pindala erinevus toetusmääragrupis

oli suurem kui 50%, siis jäeti taotlus toetusmääragrupis rahuldamata. Lisaks määrati taotlejale

halduskaristus summa ulatuses, mis vastab deklareeritud pindala ja kindlaksmääratud pindala

vahele (3859 eurot 80 senti).

4. P V S Põld OÜ esitas 25.02.2022 PRIA 27.01.2022. a otsuse peale vaide. PRIA jättis P V S

Põld OÜ vaide 01.06.2022. a vaideotsusega nr 12-1/22/389-5 rahuldamata.

5. P V S Põld OÜ esitas 01.07.2022 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada

PRIA 27.01.2022. a otsus nr 12-6/22/141 osaliselt ning PRIA 01.06.2022. a vaideotsus nr

12-1/22/389-5 täies ulatuses, kohustada PRIA-t lahendama toetustaotlus vaidlustatud osas

uuesti ning tuvastada tema vaide läbivaatamisel PRIA viivituse õigusvastasus. Kaebaja

vaidlustas PRIA 27.01.2022. a otsust osas, milles talle jäeti toetus söödakultuuride

kasvatamise eest määramata ning määrati halduskaristused.

5.1. PRIA tuvastas valesti, et vaidlusalustel põldudel ei kasvatatud söödakultuure. PRIA

seadis toetuse määramise eelduseks põllukultuuride hea kasvamise PRIA kontrolli hetkel.

Maaeluministri 30.04.2015. a määrus nr 53 „Mahepõllumajandusele ülemineku toetus ja

mahepõllumajandusega jätkamise toetus“ (Määrus nr 53) sellist nõuet toetuse saamise

eeldusena ei sätesta. Kasvatamine seisneb peamiselt põllu külviks ettevalmistamises ja

kultuuride külvamises, vajadusel ka allakülvi tegemises. Kaebaja ei saa tagada, et kultuurid ka

hästi kasvaksid. Mahetoetuse määramisel ei ole õiguslikku tähendust sellel, kui hästi külvatud

kultuur põllul kasvama läks.

5.2. EL põllumajanduspoliitika raames makstavate toetuste eesmärk on kompenseerida

põllumajandusettevõtluse ebakindlusest, sh ilmast ja kliimast põhjustatud riskidest, tulenevaid

negatiivseid tagajärgi ning tagada põllumajandustootjate sissetuleku stabiilsus. Seepärast ei

saa olukorras, kus külvatud kultuur ei lähe hästi kasvama, toetuse maksmisest keelduda.

Mahetootmisega jätkamise toetus on oma olemuselt tegevuskulude toetus. Kui taotleja on

kulutused teinud ja mahetoodete kasvatamise nõudeid järginud, on tal õigus toetust saada.

5.3. Kaebaja valmistas oma põllud külviks ette, külvas põllukultuurid põldudele 15. juuniks ja

tegi allakülvi. Seda kõike tehes kasutas kaebaja kohalikele normidele vastavaid agrotehnilisi

võtteid. Seega täitis kaebaja kõik Määruses nr 53 toetuse saamiseks sätestatud nõuded.

5.4. Kaebaja hooldas kõiki põlde samade agrotehniliste võtetega. PRIA peab suutma

konkreetselt põhjendada, mida kaebaja jättis tegemata. Sellest, et kultuur on kehvasti kasvama

läinud, ei saa järeldada, et kaebaja on midagi valesti teinud.

5.5. PRIA seisukoht, et toetuse määramiseks peavad kultuurid olema põldudel enamuses, on

ebaõige. See seisukoht läheb vastuollu mahepõllumajandusega jätkamise toetuse kui ka

tegevuskulude toetuse olemuse ja eesmärgiga. Kultuuride ülekaalu hindamine ei saa toimuda

üksnes visuaalse vaatluse teel, sest see on liiga subjektiivne ja ei võimalda vaidluse korral

tegelikult eksisteerinud faktilisi asjaolusid välja selgitada. Kui kultuuride ülekaalu üldse

hinnata, siis tuleks seda teha süstemaatiliselt, mitte pildistada või vaadelda põldu üksikutes

suvalistes kohtades. Liblikõieliste allakülv ei muuda söödakultuuri külvamise fakti ja sellega

seotud kulutusi olematuks. Toetuse saamisel ei oma tähtsust, millised kultuurid ja millises

ulatuses põllul lisaks toetatavale söödakultuurile kasvavad.

5.6. Kultuuride osakaalu määramisel tuleks analoogia korras juhinduda EL määruse nr

639/2014 art-st 40. Söödanaeri ja söödakapsa kasvamist tuleks kontrollida vahetult enne saagi

koristamist ehk siis oktoobris või novembris. PRIA kontrolli ajal oli põhikultuur

heintaimedest madalam, kuid see ei ole toetuse andmisest keeldumise aluseks. Allakülv on

mahepõllumajanduses tunnustatud, levinud ja vajalik võte. Kui kaebaja on külvanud

põllukultuuri heintaimede allakülviga, tuleb põld lugeda põllukultuuri all olevaks, sõltumata

sellest, kas põhikultuur on ülekaalus.

5.7. Kaebaja kasvatas põldudel nr 518, 519 ja 522 söödakapsast. PRIA kontrolli ajal pidigi

söödakapsas olema alusrindes või allakülvi heintaimedega ühekõrgune. Ühelgi juhul pole

alust lugeda neid põlde püsirohumaadeks, sest söödakapsast ei leidu looduslikel karjamaadel

ning seda ei sisaldu karjamaadele mõeldud seemnesegudes (EL määruse nr 1307/2013 art 4 lg

1 punkt i).

5.8. Põllul nr 518 on PRIA fotod, millel on näha ohakaid, tehtud ühest ja samast kohast

erinevate nurkade alt. Nelja minuti jooksul tehtud fotodega ei ole võimalik kajastada 4,28 ha

suurust põldu tervikuna. Fotod ei võimalda väita, et põllul ei kasva söödakapsast või et see

kultuur pole põllul ülekaalus. Enamikelt fotodelt on näha, et põllul kasvab söödakapsas.

5.9. Kohapealse kontrolli toimumise aega ei lepitud kokku piisava ajavaruga ning kontrolli

tegemiseks ei planeeritud piisavalt aega.

5.10. PRIA vähendas õigusvastaselt põllu nr 519 pindala 3,38 ha-lt 3,23 ha-le. PRIA

kontrollaruande lisa kohaselt arvestati põllu nr 519 piiridest välja teeäärne kalle, mida ei

hooldata põllumajanduslikult. Tegelikkuses on tegemist kraaviga, mis tuleb lugeda

toetusõigusliku maa hulka.

5.11. Kuna PRIA tuvastas valesti, et kaebaja põldudel ei kasvanud söödakapsast ja

söödanaerist, määrati ka lisakaristused valesti.

5.12. PRIA oleks pidanud lahendama vaide hiljemalt 28.04.2022, kuid tegi seda alles

01.06.2022, viivitades õigusvastaselt 33 päeva.

5.13. Kaebaja esitas 26.03.2024 Euroopa Kohtult eelotsuse küsimise taotluse. Halduskohus

palus kohtuistungil kaebajal selgitada, millise EL õiguse normi kohta tuleks tema hinnangul

Euroopa Kohtult eelotsust küsida (vt istungi protokoll, 00:44:55–01:34:36). Kaebaja selgitas,

et vastust on vaja küsimusele, kas EL määrus nr 640/2014 art 19 võimaldab toetust andmata

jätta ja halduskaristust määrata. Kaebaja hinnangul oleks halduskaristust võimalik määrata

sama määruse art 28 alusel. Samuti peab kaebaja vajalikuks Euroopa Kohtult küsida, kas ja

millise normiga on kehtestatud nõuded põllukultuuri väljanägemisele ning millised karistused

võivad selliste nõuete rikkumisele järgneda.

6. Tartu Halduskohus jättis 03.06.2024. a otsusega kaebuse ja kaebaja taotluse Euroopa

Kohtult eelotsuse küsimiseks rahuldamata. Halduskohus põhjendas otsust järgmiselt.

6.1. Kohtu hinnangul tuleneb EL määruse nr 1305/2013 art 29 lg-test 1 ja 2 ning Määruse nr

53 § 4 lg 1 p-st 1, § 8 lg 1 p-st 1, § 11 lg-st 2 ja § 12 lg-st 1 nende koosmõjus, et

mahepõllumajandusega jätkamise toetuse saamiseks peab toetustaotluses märgitud

põllukultuur olema põllul valdavaks kultuuriks.

6.2. Nii EL määrustest nr 1305/2013 ja 1306/2013 kui ka Määrusest nr 53 tuleneb piisava

selgusega, et mahepõllumajandusega jätkamise toetuse eesmärk on toetada toetuskõlblike

põllukultuuride kasvatamist, mitte pelgalt nende kasvamist. See nähtub nii EL ühise

põllumajanduspoliitika rahastamise üldsätetest kui ka mahepõllumajanduse toetuse erisättest.

Ühise põllumajanduspoliitika määrused nägid ette toetuste määramise põllumajandusliku

tegevuse eest, mille hulka kuulub muu hulgas põllumajandustoodete kasvatamine või

tootmine (vt määruse nr 1305/2013 art 87, määruse nr 1306/2013 art 2 lg 1 punkt b ja määruse

nr 1307/2013 art 4 lg 1 punkt c i). Seega ei olnud maaelu arengu toetuste eesmärk toetada

üksnes põllumajandusega tegelemist, vaid sihipärast ja tõhusat tegevust, s.o

põllumajanduslikku tegevust EL määruse nr 1307/2013 art 4 lg 1 punkti c tähenduses.

Mahepõllumajanduse meetme kohast toetust võib EL määruse nr 1305/2013 art 29 lg 1

kohaselt anda üksnes põllumajandustootjale.

6.3. EL õiguse asjassepuutuvad sätted ei võimalda teha järeldust, et mahepõllumajandusega

jätkamise toetuse eesmärk on pelgalt põllumajandusega tegelemise ebakindlusest tulenevate

negatiivsete tagajärgede kompenseerimine ja põllumajandustootjale stabiilse sissetuleku

tagamine. Seoses EL määruse nr 1305/2013 art 29 lg-tega 2 ja 4 on määruse põhjenduses 23

selgitatud, et mahepõllumajandusega jätkamise toetuse eesmärk on vältida suure hulga

põllumajandustootjate tagasipöördumist tavapärase põllumajandusliku tootmise juurde.

Selleks peaksid toetused aitama katta lisakulusid ja võetud kohustuste tõttu saamata jäänud

tulu ning need peaksid katma üksnes selliseid kohustusi, mis on rangemad vastavatest

kohustuslikest standarditest ja nõuetest. Seega antakse mahepõllumajandusega jätkamise

toetust selleks, et kompenseerida kõrgematele nõudmistele vastava põllumajandusliku

tegevuse kulusid ja saamata jäänud tulu.

6.4. Mõistet „kasvatamine“, mis osutab põllumajanduslikule tegevusele EL määruse nr

1307/2013 art 4 lg 1 punkti c i tähenduses, on kasutatud erinevates vormides ka Määruse nr

53 § 4 lg 1 p-s 1, § 8 lg 1 p-s 1 ja § 11 lg-s 2. Samuti toetab järeldust, et

põllumajanduskultuuri kasvatamine peab olema sihipärane ja tõhus tegevus, Määruse nr 53 §

12 lg 1 p-s 1 sätestatud kohustus kasutada põllumajanduskultuuride külvamisel kohalikele

normidele vastavaid argotehnilisi võtteid – sellisel kohustusel puuduks mõte, kui külvamise

tulemus ei omaks toetuse andmisel tähtsust. Kuna toetust antakse toetustaotluses deklareeritud

põllukultuuri kasvatamise eest ning toetuse ühikumäärad on erinevad, peab taotluses märgitud

põllukultuur olema põllul ülekaalus võrreldes muu taimestikuga. Vastasel juhul poleks

toetusmeetme rakendamine eesmärgipärane.

6.5. Kohtupraktika kohaselt peab mahepõllumajandusega jätkamise toetuse saamiseks

toetustaotluses märgitud põllukultuur olema põllul valdav kultuur (vt nt Tartu

Ringkonnakohtu 30.04.2024. a otsus asjas nr 3-22-1598, p-d 22 ja 23; Tartu Ringkonnakohtu

07.12.2023. a otsus asjas nr 3-21-1011, p 9). Allakülvi kasutamine ei õigusta põllukultuuri

puudumist või vähest esinemist põllul. Toetuse saajal tuleb tagada, et allakülvi taimed ei

takistaks põllukultuuri taimede arengut ning et allakülvi taimed ei muutuks põllul valdavaks

(Tartu Ringkonnakohtu 30.04.2024. a otsus asjas nr 3-22-1598, p 23).

6.6. Toetusõiguslikkuse nõuete täitmise riski kannab toetuse taotleja. Kaebaja väide, et ta

hooldas kõiki põlde samade agrotehniliste võtetega, osutab pigem sellele, et ta jättis

hindamata, kas konkreetsel põllul on valitud põllukultuuri kasvatamiseks sobivad tingimused.

6.7. Põllupidajast sõltumatute asjaolude (vääramatu jõud, ilmastik jms) esinemist peab

tõendama toetuse taotleja. Kaebaja ei ole tõendanud oma väidet, et osadel põldudel läks

külvatud kultuur nigelalt kasvama või ikaldus temast sõltumatute asjaolude tõttu. Samuti ei

ole ta tõendanud, et ta kasutas vaidlusalustel põldudel asjakohaseid agrotehnilisi võtteid.

Seepärast lasub risk võimalike negatiivsete mõjutegurite eest, mis mõjutasid toetustaotluses

märgitud põhikultuuride kasvatamise tulemuslikkust, kaebajal.

6.8. Praeguses asjas on vastustaja läbi viidud visuaalne kontroll koos kontrolli käigus tehtud

fotodega piisav, et tõendada toetustaotluses märgitud põllukultuuri levikut põldudel. EL

määrus nr 809/2014 ega Määrus nr 53 ei sätesta kultuuride osakaalu hindamiseks

teistsuguseid meetodeid. Kaebaja viidatud EL määruse nr 639/2014 art 40 ei ole

mahepõllumajandusega jätkamise toetuse osas asjakohane, sest reguleerib otsetoetuste nõuete

reguleerimisalas kohalduvat põllumajanduskultuuride mitmekesistamise nõuet.

6.9. PRIA nõustus, et vaidluse lahendamisel ei ole oluline, kui suured olid toetustaotluses

märgitud kultuurid nendel põldudel kohapealse kontrolli ajal (istungi protokoll, 02:05:06).

Seepärast ei ole vaja vastata kaebaja väitele, et söödanaeri ja -kapsa kasvamist tuleks

kontrollida vahetult enne saagi koristamist. Määrus nr 53 ega EL määrus nr 809/2014 ei näe

ette kohapealse kontrolli tegemise aega. Praeguses asjas viidi kohapealne kontroll läbi

septembri alguses ning selleks ajaks oli selgunud ka hilise arenguga kultuuride arvukus.

6.10. PRIA fotodelt küll ei nähtu, millisest konkreetsest kohast vaidlusalustel põldudel on

fotod tehtud, kuid sama kehtib ka kaebaja esitatud tõendite kohta. PRIA tegi igast

vaidlusalusest põllust hulgaliselt fotosid ning on arusaadav, et need on tehtud erinevatest

kohtadest. Miski ei kinnita, et vastustaja oleks pildistanud põlde ebakohaselt või tegelikkust

moonutades.

6.11. Kaebaja esitatud tõendid ei väära vastustaja järeldust, et vaidlusalustel põldudel ei olnud

toetustaotlusel märgitud põllumajanduskultuurid võrreldes muude taimedega selges ülekaalus.

Vaidlust pole selles, et põldudel nr 518, 519 ja 522 oli söödakapsas kohati valdavaks

kultuuriks. Siiski kinnitavad vastustaja esitatud tõendid, et nimetatud põldudel esines rohkesti

alasid, kus söödakapsas ei olnud valdavaks kultuuriks, vaid kasvas kas ulatuslikult segamini

muu taimestikuga või pole need fotodel üldse tuvastatavad. Kuna vaidlusalused põllud olid

valdavas ulatuses umbrohtunud, ei loe kohus esitatud tõendite põhjal tuvastatuks, et need

põlluosad, millel söödanaerist või -kapsast leidus laiguti, oleksid moodustanud selgepiirilise

ala, mille oleks saanud põllust eraldi välja mõõta ja toetuse saamisel arvestada. Eeltoodust

tulenevalt loeb kohus tõendatuks, et kaebajal ei õnnestunud põldudel nr 517, 518, 519 ja 522

kasutada argotehnilisi võtteid, mis oleksid taganud põhikultuuri valdavuse kogu põllu

ulatuses.

6.12. Õigusaktid ei näe ette PRIA-le kohustust kontrolli toimumisest ette teatada.

6.13. PRIA vähendas põllu nr 519 pindala 3,38 ha-lt 3,23 ha-le, s.o 0,15 ha võrra. Põldude

kontroll-lehel on märgitud järgmist: „[m]assiivipiiri muudatus, välja teeäärne osa, mida ei

hoolda põllumajanduslikult, teeäärne kalle“. Kaebaja hinnangul on tegemist kraaviga, mis

tuleb arvestada toetusõigusliku maa hulka. Vastustaja esitatud fotolt

IMG_20220816_124148.jpg on näha, et põllu serval kasvab taimestik ning selle kõrgus on

sedavõrd ühtlane, et kraavi olemasolu pole tuvastatav. Kaebaja esitatud fotolt IMG_6312.jpg

on näha, et põllu ääres on nõgusam ala, kuid sellel puudub kraavile iseloomulik serv ja nõlv.

Kohus nõustub vastustaja järeldusega, et tegemist pole kuivenduskraaviga

põllumajandusministri 14.01.2015. a määruse nr 4 „Maa heas põllumajandus- ja

keskkonnaseisundis hoidmise nõuded“ (Määrus nr 4) § 3 lg 6 tähenduses ning vaidlusalust

maa-ala ei tulnud toetusõigusliku maa hulka arvestada.

6.14. Toetuse andmata jätmise ja halduskaristuse määramise aluseks on praeguses asjas kohtu

hinnangul EL määruse nr 640/2014 art 19 lg 2. Kaebaja väide, et EL määruse nr 640/2014 art

19 asemel on asjassepuutuv sama määruse art 28, on ekslik. Nagu nähtub EL määruse nr

640/2014 IV peatüki 2. ja 3. jao pealkirjade võrdlusest, reguleerib art 28 kliima- ja

keskkonnasäästlike põllumajandustavade toetusega seotud halduskaristusi. Kohtu hinnangul

on eelviidatud EL õiguse sätted selged (acte clair), mistõttu ei ole vaja nende kohta Euroopa

Kohtult eelotsust taotleda.

6.15. Kuna kaebaja ei täitnud vaidlusalustel põldudel põllukultuuride valdavuse nõuet, jättis

vastustaja nende põldude eest toetuse põhjendatult arvestamata. Kuna kaebaja ei toonud esile

asjaolusid, mis oleksid võimaldanud jätta halduskaristuse EL määruse nr 1306/2013 art 77 lg

2 alusel kohaldamata, nõustub kohus vastustajaga, et vääramatut jõudu ega muid vabandavaid

asjaolusid ei olnud võimalik halduskaristuse määramisel arvesse võtta. Kuna taotletud ja

kindlaksmääratud pindala erinevus oli toetusmääragrupis suurem kui 50% kindlaksmääratud

pindalast, oli EL määruse nr 640/2014 art 19 lg 2 kohaldamine õiguspärane. PRIA

27.01.2022. a otsus on vaidlustatud osas õiguspärane ning selle tühistamiseks puudub alus.

Seetõttu ei ole alust ka PRIA 01.06.2022. a vaideotsuse tühistamiseks ning kaebaja

kohustamiskaebuse rahuldamiseks.

6.16. Vaideotsuse lahendamisega viivitamise õigusvastasuse tuvastamine ei ole kaebaja

õiguste kaitseks vajalik. Kahtlemata riivab menetluslik viivitus isiku põhiõigust menetlusele.

Siiski ei takistanud vaide lahendamisega viivitamine kaebajal oma õiguste kaitseks kohtusse

pöördumast. Vastustaja vabandas kaebaja ees vaideotsuse viibimise pärast. Seega ei ole

vastustaja kaebaja õigusi vaide tähtaegselt lahendamata jätmisel intensiivselt riivanud.

Tuvastamiskaebuse rahuldamine ei muudaks kaebaja õiguslikku positsiooni ega annaks talle

oma õiguste kaitsel reaalset eelist. Pelgalt vaide mittetähtaegne lahendamine ei tingiks

vaideotsuse tühistamist, sest see ei mõjuta vaide sisulist õiguspärasust. Samuti ei annaks

vaideotsuse lahendamisega viivitamise õigusvastasuse tuvastamine kaebajale kindlust, et

vastustaja lahendab kaebaja vaided edaspidi kiiremini. Eeltoodust tulenevalt puudub kaebajal

tuvastamiskaebuse esitamiseks kaebeõigus. Kohus jätab tuvastamiskaebuse HKMS § 44 lg 1

ja § 38 lg 4 alusel rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

7. Kaebaja esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu

03.06.2024. a otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada.

7.1. Halduskohus on materiaalõigust vääralt kohaldanud. Kaebaja põllud on vääralt

kvalifitseeritud püsirohumaadeks. Määrus nr 53 ei sea rahastamiskõlblikkust sõltuvusse

põllukultuuri arengust. Euroopa Peadirektoraadi vastustest loeb välja, et kui külvatud kultuur

on põllul tuvastatud, siis ei ole tegemist üledeklareerimisega. Määruses nr 53 ei ole kirjas

tingimust, et kultuur peab olema valdav.

7.2. PRIA ja halduskohus on vääralt sisustanud põllumajandusliku tegevuse mõistet.

Halduskohtu väide, et kaebaja ei täitnud toetuse saamise eelduseks olevaid põllumajandusliku

tegevuse nõudeid, on põhistamata. Halduskohus eksis põhikultuuri määratlemisel. Põhikultuur

määruse tähenduses on põllumajanduskultuur, mis külvatakse, istutatakse või pannakse maha

hiljemalt 15. juunil ja mida kasvatatakse kasutades kohalikele normidele vastavaid

agrotehnilisi võtteid.

7.3. Halduskohus hindas vääralt EL määrust nr 1307/2013 ning Euroopa Liidu ühise

põllumajanduspoliitika rakendamise seadust (ELÜPS). Samuti jättis halduskohus täielikult

arvestamata Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi ning Euroopa Komisjoni

põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraadi seisukohtadega. Regionaal- ja

Põllumajandusministeerium kinnitas 12.04.2023. a kirjas nr 5.4-4/347-4, et kui kohapealses

kontrollis tuvastab PRIA taotlusel märgitud põllumajanduskultuuri, siis puudub tal õigus

põllumajanduskultuuri muutmiseks. Euroopa Komisjoni põllumajanduse ja maaelu arengu

peadirektoraat on vastuskirjas nr AGRI.C.1/ALR/mp(2024)158370 seisukohal, et kavade

puhul, millel pindala rahastamiskõlblikkus ei sõltu põllukultuuri arengust, ei tohiks

põllukultuuri seisund olla määrav tegur, et jätta kindlaksmääratud pindalast välja väiksema

kasvuga maa-ala.

7.4. Nii PRIA kui ka kohus on teadlikult teinud valeotsuse, määrates külvatud põllud

püsirohumaaks lihtsalt subjektiivse arvamuse põhjal. Materiaalõiguse tõlgendamisel on jäetud

kohaldamata proportsionaalsuse põhimõte, see on kaasa toonud kaebaja suhtes ebaõiglase

lahendi tegemise.

7.5. PRIA rikub EL määrust nr 809/2014, mis reguleerib muuhulgas nõudeid kontrolli

läbiviimiseks. Reeglistik näeb ette, et eksimuste korral tuleb koheselt need fikseerida ja

kontrollakti koopia anda viivitamatult taotlejale. PRIA seda nõuet ei täida.

7.6. Põhiseaduse §-s 23 sisaldub karistusõiguse olulisim põhimõte. Halduskohus kinnitas

PRIA poolt öeldut (istungi helisalvestis 0:50:40), et Määrus nr 53 ei sisalda sätet, et

mahepõllumajanduse jätkamise toetuse määramisel kehtib nõue, et toetust määratakse üksnes

siis, kui põhikultuur on kontrolli hetkel põllul valdav. Halduskohus ei toonud otsuses välja

Määruse paragrahve, mille vastu kaebaja on eksinud. Kaebajat ei tohi karistada, kui tegu ei

ole tunnistatud süüteoks kirjaliku ja enne teo toimepanemist jõustunud seadusega.

Halduskaristused ei ole proportsionaalsed. EL põhiõiguste harta art 49 toetab samuti

seisukohta, et kui pärast kuriteo toimepanemist nähakse seadusega ette kergem karistus,

kohaldatakse seda karistust.

7.7. Ei ole selge, kas PRIA on üldse pädev määrama suuri rahalisi halduskaristusi. Kaebaja

hinnangul puudub ametnikul halduskaristuse tegemise õigus. Kaebajale halduskaristuste

määramisel on Euroopa Liidu õigust vääralt kohaldatud – vaidluse asjaoludele kohaldatakse

norme, mis reguleerivad hoopis taotlusel valede andmete esitamist ja pindalaga seotud

rikkumisi.

7.8. Halduskohus on oluliselt rikkunud kohtumenetluse norme – kaebaja mitmed seisukohad

ja väited on jäänud sisuliselt hindamata ja kohtu poolt käsitlemata. Kaebaja

tõendusmaterjalidega ei ole üldse arvestatud või on nende tähtsust pisendatud.

7.9. Halduskohus tegi teadlikult valeotsuse, et põllul nr 519 olev kraav ei ole kuivenduskraav

Määruse nr 4 tähenduses. Maa-ameti kaardirakenduses on see märgistatud vooluveekoguna

ehk kraavina. Aastal 2023 vahetus selle põllu kasutaja, kes esitas PRIA-le taotluse kraavi

massiivile lisamiseks. PRIA rahuldas taotluse ning kraav on ka praegu PRIA avalikul

kaardirakendusel olemas.

7.10. Kaebaja palub kohtul pöörduda Euroopa Kohtu poole ja küsida eelotsust. Kaebaja

sõnastas apellatsioonkaebuses küsimused, mis puudutavad EL määruse nr 1307/2013 art 4 lg

1 p-de h ja i tõlgendamist, EL määruse nr 1305/2013 art 29 tõlgendamist ning EL määruse nr

640/2014 art-te 18, 19 ja 19a tõlgendamist.

7.11. Kaebaja palub kohtuotsuses taunida PRIA ja Tartu Halduskohtu praktikat, kus otsuste

tegemist pidevalt edasi lükatakse. Kaebaja põhiõigusi on rikutud. Kaebaja esitas kaebuse

01.07.2022, asi jõudis kohtuistungini alles 09.04.2024 ja esmase otsuseni 03.06.2024.

8. Vastustaja palus vastuses apellatsioonkaebusele jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

8.1. Põllukultuuri domineerimise nõue ei ole vastuolus Euroopa Liidu õigusega ega

Määrusega nr 53. Mahepõllumajandustootjatele makstavad toetused peaksid aitama katta

lisakulusid ja võetud kohustuste tõttu saamata jäänud tulu ning need peaksid katma üksnes

selliseid kohustusi, mis on rangemad vastavatest kohustuslikest standarditest ja nõuetest (EL

määrus nr 1305/2013 preambula p 23). Seetõttu on ka mahetoetuse saajatele ette nähtud

kõrgemad ühikumäärad kultuuride kasvatamise eest, kuna mahetootjatel tuleb puhaskultuuri

kasvatamiseks teha lisakulutusi. Selliste kulude tekkimist ei saa põhjendada üksnes

põllumajanduskultuuri tähtaegse külvamisega, vaid ka põllumajanduskultuuri nõuetekohase

hooldamisega õigete agrotehniliste võtetega viisil, mis tagab põllumajanduskultuuri

domineeriva seisundi toetustaotlusega hõlmatud põllul. PRIA ei kontrolli saagi koguseid, kuid

taotletud kultuur peab olema siiski selgelt tuvastatav põhikultuurina, mitte rohumaana, kui

taotleja soovib toetust saada kõrgemas ühikumääras põllukultuuri kasvatamise eest.

Mahepõllumajandusega jätkamise toetuse eesmärk ei saa olla toetada põllukultuuri

ühikumääras heintaimede kasvatamist.

8.2. PRIA ei rikkunud põldude püsirohumaaks arvestamise nõudeid. Kui PRIA tuvastab

eelnevalt püsirohumaana kvalifitseerunud põllul endiselt heintaimed, siis selline põld jääb

püsirohumaaks. Asjaolu, kas PRIA arvestab põllud rohumaadeks või püsirohumaadeks ei

mõjuta kaebajale vaidlusaluste põldude osas põllukultuuri eest toetuse arvestamata jätmist.

Kuna kaebajale ei rakendunud mahetootjana ka püsirohumaadega seotud ülesharimise

piirangud, siis ei ole ka sellest asjaolust talle kahju tekkinud.

8.3. Põllumajandustoetuste maksmist põllu eest, millel kasvavad valdavalt muud heintaimed

põllukultuuri asemel, ei näe ette meetme eesmärgid ning teiste taotlejatega võrreldes oleks

äärmiselt ebavõrdne maksta kaebajale toetust üksnes mingis koguses põllukultuuri seemne

soetamise ja maa ettevalmistamise eest.

8.4. Olukorras, kus ühe ja sama füüsilise isikuga seotud ettevõtetel on järjestikustel aastatel

erinevatel põldudel esinenud probleeme kultuuride kasvatamisel selliselt, et kultuurtaimede

üle domineerivad rohttaimed, tuleb tõdeda, et agrotehniliste nõuete täitmisel esineb

süsteemseid probleeme, mis ei saa sõltuda vaid ilmastikuoludest ega muudest taotlejast

mittesõltuvatest asjaoludest.

8.5. Kaebaja väidab alusetult, et halduskohus tema tõendusmaterjalidega ei arvestanud.

Halduskohus analüüsis ka kaebaja tõendusmaterjali põhjalikult, kuid esitatud tõendid ei

tõendanud põllukultuuride enamust vaidlusalustel põldudel.

8.6. Seoses Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi seisukohaga, et kui kohapealses

kontrollis tuvastab PRIA taotlusel märgitud põllumajanduskultuuri, siis puudub tal õigus

põllumajanduskultuuri muutmiseks, selgitab vastustaja järgmist. Kui kohapeal tuvastatakse

taotletust erinev põllumajanduskultuur, siis puudub taotlejal õigus taotlusel kultuuri

muutmiseks selles osas, milles rikkumine tuvastati (EL määrus nr 809/2014 art 3 lg 2). PRIA

aga võtab taotluse menetlemisel aluseks need kultuurid, mille kohapealne kontroll sellel

konkreetsel aastal tuvastas. PRIA ei muuda taotlust, kuid võtab otsuse tegemisel aluseks

kontrolli tulemusena kindlaks tehtud põllukultuuri. PRIA ei ole seega eiranud õigusaktides

sätestatut.

8.7. Euroopa Komisjon ei väida kaebaja viidatud vastuskirjas, et toetused tuleb määrata

põllukultuuri eest ka juhul, kui taotletud põllukultuuri ei kasvatata. Vastupidi, kirjas on asutud

seisukohale, et ala, kus põllukultuurid ei ole täielikult välja arenenud, ei tohiks tegelikult

arvesse võtta määratud ala osana. Samuti on kirjas täheldatud väiksema kasvuga ala, mida ei

saa samastada alaga, kus kultuuride asemel kasvavad valdavalt hoopis muud heintaimed.

PRIA ei ole mõõtnud ega eristanud väiksema ja kõrgema taimekasvuga alasid põldudel ega

ole sõltuvalt taimede kõrgusest deklareeritud aladest välja jätnud ühtegi põldu, millel

kultuurid valdavalt kasvasid.

8.8. Vastustaja ei nõustu kaebajaga, et halduskohus tegi teadlikult vale otsuse leides, et põllul

nr 519 olev kraav ei ole kuivenduskraav Määruse nr 4 tähenduses. Kohapealne kontroll ei

tuvastanud selles asukohas maaparandussüsteemi kuivenduskraavi. Vaidlus teekalde

toetusõiguslikkuse üle ei muudaks midagi sisuliselt, kuna põllu nr 519 põllukultuur ei olnud

toetusõiguslik ning kogu põld muutus seega abikõlbmatuks.

8.9. Apellatsioonkaebuses märgitud PS § 23, mis sätestab, et kedagi ei tohi süüdi mõista teo

eest, kui seda tegu ei tunnista kuriteoks seadus, mis oli jõus teo toimepanemise ajal, on

asjassepuutumatu. Kaebaja ajab segamini süüteod ja EL määruses nr 640/2014 sätestatud

halduskaristused. PRIA otsusega kohaldati halduskaristust deklareeritud ja kindlaksmääratud

pindala erinevuse eest.

8.10. Vastustaja ei pea vajalikuks Euroopa Kohtu poole pöördumist eelotsuse küsimiseks,

kuna põllukultuuride valdavuse nõude õigusnormid on piisavalt selged. Kaebaja esindaja on

samasisulise taotluse varasemalt esitanud ka kohtuasjades nr 3-21-706 ja nr 3-22-1598, kus

see jäeti rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Kaebaja vaidlustas käesolevas kohtuasjas PRIA 27.01.2022. a otsust osas, millega jäeti talle

määramata toetus söödakultuuride kasvatamise eest ning kohaldati halduskaristust.

Halduskohus jättis kaebuse rahuldamata. Ka esitatud apellatsioonkaebuse väited ja

põhjendused ei anna alust halduskohtu 03.06.2024. a otsuse tühistamiseks. Halduskohus on

põhjalikult selgitanud, miks on õige vastustaja seisukoht, et kaebaja ei täitnud vaidlusaluste

põldude osas mahepõllumajandusega jätkamise toetuse saamise tingimusi; miks on

deklareeritud kultuuri valdavuse nõude järgimine toetuse määramise eelduseks; miks

vastustaja esitatud tõendid on lubatavad ning kinnitavad vaidlusalustel põldudel deklareeritud

ja kindlaksmääratud kultuuride erinevust; miks kultuuride erinevuse tuvastamise tõttu

kaebajale määratud halduskaristus on õiguspärane; samuti miks kaebaja vaide lahendamisega

viivitamise õigusvastasuse tuvastamine kohtuotsusega ei ole põhjendatud. Ringkonnakohus

nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega, järgib neid ning jätab põhjendused kordamata

vastavalt HKMS § 201 lg-le 4.

Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.

10. Halduskohus selgitas põhjendatult, et mahepõllumajandusega jätkamise toetus on Euroopa

Liidu eelarvest Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi kaudu rahastatav ja Eesti riigi

eelarvest kaasfinantseeritav Eesti maaelu arengukavas 2014-2020 ettenähtud toetus. Toetuse

maksmise aluseks on EL määruse nr 1305/2013 art 29 ja asjakohased ELÜPS2014 sätted.

Toetusõiguslikkuse nõuded on siseriiklikult reguleeritud Määruses nr 53. Euroopa Liidu

õiguses toodud põllumajandusliku tegevuse liigitusest koostoimes siseriiklikus õiguses

sätestatud nõuetega konkreetset liiki põllumajanduslikule tegevusele ja selle tulemustele

järeldub, et maa toetusõiguslikkuse tingimuste kindlakstegemisel on oluline nii kaebaja

tegevuse iseloom kui ka tegevuse tulemus. Mahepõllumajandusele ülemineku toetust ja

mahepõllumajandusega jätkamise toetust antakse mahepõllumajandusliku tootmise ning

sellega seonduvate tegevuste elluviimise eest järjepidevalt viie järjestikuse kalendriaasta

jooksul toetusõiguslikul maal, mille kohta toetust taotletakse (Määrus nr 53 § 2 lg 1). Määruse

nr 53 § 8 lg-s 1 on täpsustatud, et toetusõiguslik on maa, millel kasvatatakse teravilja,

kaunvilja, rühvelkultuuri, õlikultuuri, kiukultuuri, muud tehnilist kultuuri (põllukultuuri) või

köögivilja, maasikat või lisas nimetatud ravim- või maitsetaimi (p 1), samuti põldtunnustatud

heintaimi (p 2) või kuni kolmel järjestikusel aastal heintaimi ja hiljemalt heintaimede

kasvatamise kolmandale järjestikusele aastale järgneval kohustuseaastal põllukultuuri (p 5)

ning ka p-des 2 ja 5 nimetamata rohumaa. Seejuures on toetuse ühikumäärad erinevad

sõltuvalt sellest, mida taotleja põllul kasvatab. Rühvelkultuuride gruppi kuuluvate

põllukultuuride kasvatamise eest makstud toetuse ühikumäär on üks kõrgemaid ning vastavalt

nn pikaajalise rohumaa eest makstud toetuse ühikumäär kõige madalam. Põldudel nr 517-519

ja nr 522 taotles kaebaja toetust just kõrgema ühikumääraga põllukultuuride grupis. Kaebaja

üheks põhiseisukohaks oli, et mahepõllumajandusega jätkamise toetuse saamiseks on piisav,

kui põld külviks ette valmistada ja seeme külvata, külvatud kultuuri valdavus ei ole toetuse

saamisel määrav.

10.1. Ringkonnakohus ei jaga kaebaja seisukohta, vaid on jätkuvalt 30.11.2022. a otsuse asjas

nr 3-20-769, 07.12.2023. a otsuses asjas nr 3-21-1011 ning 30.04.2024. a otsustes asjades

nr 3-22-1598 ja 3-21-706 ning 27.12.2024. a otsuses asjas nr 3-23-1532 väljendatud

seisukohtadel. Viidatud asjades oli vaidlus mahepõllumajandusele ülemineku/sellega

jätkamise toetuse üle sarnastel asjaoludel, s.o seoses sellega, et PRIA kohapealses kontrollis

tuvastas, et kaebaja toetustaotlusel deklareeritud kõrgema ühikumääraga põllukultuur ei olnud

mitmel põllul valdav, põldudel domineerisid heintaimed ja seetõttu oli tegemist rohumaadega.

Seega leiab ringkonnakohus endiselt, et tegevus, kus ettevõtja külvab küll

mahepõllumajandusega jätkamise toetuse saamiseks vajaliku põllukultuuri seemne maha, kuid

ei tee seda viisil, mis aitaks tagada põllukultuuri valdavuse põllul või jätab tegemata muud

toimingud, mis seda tagada aitaksid, ei ole käsitatav põllumajandusliku tootmisena. Sellisel

juhul on isiku tegevuse eesmärgiks pigem üksnes toetuste saamine, mitte niivõrd

põllumajanduslik tootmine. Kui põhikultuuri valdavuse nõudest loobuda, tekiks küsimus,

kuidas tuvastada, et tootja on üldse oma kohustusi täitnud. Tagantjärgi ei olekski siis võimalik

tuvastada, kas põllupidaja põldu haris ja seemet külvas, kui külvatud põhikultuuri ei peagi

põllul kontrolli ajal näha olema. On ilmne, et nii muutuks mahepõllumajandusega seotud

toetuste määramine ja nende saamise tingimuste täitmise kontrollimine keeruliseks. Taimede

valdavuse nõue on seepärast asjakohane nõue, sest aitab kohapealse kontrolli ajal veenvalt

kindlaks teha, kas põllupidaja on oma kohustused täitnud ja põldu vajalike võtetega harinud

või mitte.

10.2. Kaebaja toetusetaotluse muudatusest (lk 39-40, kd I) nähtub, et kaebaja märkis põldudel

517-519 ja nr 522 kasvatatavate kultuuridena muude rühvelkultuuride rühma kuuluva

söödakapsa ja söödanaeri. Asja materjalidest ei nähtu, et rühvelkultuuride gruppi arvatud

põllukultuuride kasvatamisel oleks eraldi ette nähtud grupina põllukultuuri kasvatamist

allakülviga, nagu kaebaja seda tegi. Ringkonnakohtu arusaamisel ei järeldu siit siiski, et

allakülvi kasutamine olnuks keelatud. Küll saab järeldada, et allakülvi kasutamine ei saa

õigustada põhikultuuri (antud juhul söödakapsas või söödanaeris) puudumist või vähest

esinemist põllul. Vaidlusaluste põllukultuuride osas on toetus seotud just konkreetse kultuuri

kasvatamise, mitte allakülvi taimede kasvatamisega põllul. Seega hõlmab toetatava

põllukultuuri kasvatamine muu hulgas nõuet, et toetuses märgitud põllukultuur oleks põllul

valdav. Muul juhul ei ole tegemist enam mitte põhikultuuri, vaid allakülvi kultuuride või

muude taimede kasvatamisega. Millisel viisil ja milliseid agrotehnilisi võtteid kasutades

kaebaja toetatavaid põllukultuure kasvatab, on kaebaja enda otsustada. Samas ei anna kehtiv

õigus kaebajale subjektiivset õigust nõuda, et toetust makstakse ka toetusetaotlusel märgitud

põllukultuuri, mis peaks olema ka põhikultuur põllul, kasvatamise eest ette nähtud

ühikumääras, kui see põllukultuur tegelikkuses ei ole põllul valdav. Ringkonnakohus mõistab

regulatsiooni koostoimes selliselt, et kaebaja kannab ise toetusõiguslikkuse nõuete täitmise

riski. Seega pidi kaebaja valima konkreetsel põllul kasvatamiseks sobiliku kultuuri ning

kasutama põllu külviks ettevalmistamisel ja külvil selliseid võtteid, mis annavad reaalse

võimaluse põhikultuuri domineerimiseks põllul. Vastavalt pidi kaebaja muu hulgas hindama,

kas vaidlusalustel põldudel on sobivad tingimused tema valitud põllukultuuride

kasvatamiseks, arvestades põldude varasemat kasutamist püsirohumaana, mullastiku

omadusi, umbrohtude levikut ja külvinorme ning sedagi, kas mahepõllumajanduse nõuete

tõttu üldse on võimalik nendes tingimustes põllukultuuri tulemuslikult kasvatada. Muu hulgas

pidi kaebaja seega tagama, et allakülvi taimed ei takistaks põhikultuuri taimede arengut ning,

et allakülvi taimed ei muutuks põllul valdavaks. Vaidlusaluste põldude osas PRIA poolt

tuvastatu, et põhikultuur oli põllul vähemuses ning heintaimede kasv ületas põhikultuuri

kasvu osutab, et kaebaja loodud tingimused ei olnud piisavad põhikultuuri edukaks

kasvatamiseks.

10.3. Seega oli PRIA ülesandeks rakendada siseriiklikus ja Euroopa Liidu õiguses sätestatud

järelmeid sellele, kui ta tuvastab, et deklareeritud toetusalune põllukultuur põllul tegelikult ei

kasva. Kui taotluses märgitud ja toetuse aluseks olevat põllukultuuri kasvatada ei õnnestu, siis

ei ole alust ka nimetatud põllukultuuri eest toetust saada. Ühestki õigusaktist ei tulene PRIA-

le kohustust maksta kaebajale toetust rühvelkultuuride ühikumääras aga üksnes rohumaaks

kvalifitseeruvate põldude eest. EL määrustest nr 1305/2013 ja 1306/2013 ja ka Määrusest nr

53 tuleneb üheselt, et mahepõllumajandusega jätkamise toetuse eesmärk on toetada

toetuskõlblike põllukultuuride kasvatamist, mitte pelgalt nende kasvamist. Seega ei saa

asjaolust, et Määruses nr 53 ei ole otsesõnu sätestatud söödakultuuride valdavuse nõuet,

tuletada seda, et PRIA on sel juhul taotluses märgitud toetatavate söödakultuuride valdavust

ebaõigesti nõudnud. Kui toetuse saamise aluseks olevat söödakultuuri tegelikult põllul

valdavalt ei kasvatata ning deklareeritud põld on suuremas osas tavaline rohumaa, siis jääb

kohtule jätkuvalt arusaamatuks kaebaja järjekindel soov saada toetust just söödakultuuri

kasvatamise eest ja seda söödakultuurile ettenähtud toetuse kõrgemas ühikumääras, mitte aga

rohumaa eest, milleks vaidlusalused põllud tegelikult kvalifitseeruvad.

11. Kokkuvõttes on vastustaja ja halduskohus seega põhjendatult leidnud, et kaebajal oli

Määruse nr 53 kohaselt mahepõllumajandusega jätkamise toetuse saamiseks nõutav tegeleda

vaidlusalustel põldudel toetusetaotluses näidatud põllukultuuri (söödakapsas, söödanaeris)

kasvatamisega selliselt, et see põllukultuur oleks põllul valdav ja selline olukord oleks

kohapealses kontrollis ka visuaalselt tuvastatav. Kui vastustaja tuvastas, et põldudel olid

enamuses heintaimed, siis oli põhjendatud asuda seisukohale, et põldudel ei ole kasvatatud

toetusetaotlusel näidatud põllukultuuri (söödakapsas, söödanaeris) ning vastavalt ei ole

toimunud põllumajanduslikku tootmist. Sellises olukorras oli igati põhjendatud käsitada

põlde nende tegeliku seisukorra kohaselt rohumaadena. Vastustaja ja halduskohus on

asjakohaselt selgitanud, et seejuures ei ole PRIA meelevaldselt muutnud kaebaja

toetustaotlust ega ise määranud kaebaja kasvatatavat põllukultuuri, vaid on üksnes

kontrollinud, kas toetustaotluses esitatud andmed vastavad tegelikkusele. Nagu juba märgitud,

ei ole kaebajal õigust saada toetust taotluses märgitud põhikultuuride (antud juhul

rühvelkultuurid söödakapsas ja söödanaeris) ühikumääras rohumaa põldude eest ja ta peaks

taotlema selliste põldude eest toetust lähtuvalt sellest taimestikust, mis põldudel domineerib,

antud juhul seega lähtuvalt rohttaimedest. Samuti on juba eelpool välja toodud, et kaebaja

ettevõtetega seotud kohtuasjades on jõustunud mitmed kohtulahendid, milles kohtud

üksmeelselt leidsid, et kui toetuse aluseks olev põllumajanduskultuur vastaval põllul valdavalt

ei domineeri võrreldes teiste heintaimedega, siis ei ole põld toetusõiguslik.

12. Erinevalt kaebajast ei leia ringkonnakohus, et põllukultuuri domineerimise nõue oleks

vastuolus Euroopa Liidu õigusega ja Määrusega nr 53. Mahetoetuse saajatele on ette nähtud

kõrgemad ühikumäärad kultuuride kasvatamise eest, kuna mahetootjatel tuleb puhaskultuuri

kasvatamiseks teha lisakulutusi. Selliste kulude tekkimist ei saa põhjendada üksnes

põllumajanduskultuuri tähtaegse külvamisega, vaid ka põllumajanduskultuuri nõuetekohase

hooldamisega õigete agrotehniliste võtetega viisil, mis tagab põllumajanduskultuuri

domineeriva seisundi toetustaotlusega hõlmatud põllul. Määruse nr 53 § 4 lg-st 1, § 8 lg-st 1

ja § 12 lg-st 1 ning EL määruse nr 1305/2013 art 29 lg-test 1 ja 2 tulenevalt on

mahepõllumajandusega jätkamise toetuse puhul oluline, millised põllumajanduskultuurid

kasvavad toetustaotlusel märgitud põldudel ja millises ulatuses, sest toetuse määramisel

lähtutakse olenevalt põllumajanduskultuurist erinevatest ühikumääradest ning toetuse

eesmärgiks olevate kulude hüvitamise kontekstis ei ole põhjendatud toetuse määramine

põldude eest, millel kasvatatav põllumajanduskultuur ei ole valdav. Taotletud

põllumajanduskultuur peab olema enamuses. PRIA ei kontrolli saagi koguseid, kuid taotletud

kultuur peab olema siiski selgelt tuvastatav toetusalusel põllul põhikultuurina, mitte ei tohi

taotlusalune põld välja näha tavalise rohumaana, kui taotleja soovib toetust saada kõrgemas

ühikumääras põllukultuuri kasvatamise eest.

12.1. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus samuti põhjendatult viidanud sellele, et

ühise põllumajanduspoliitika määrused näevad ette toetuste määramise põllumajandusliku

tegevuse eest, mille hulka kuulub muu hulgas põllumajandustoodete kasvatamine või

tootmine ning seega ei olnud maaelu arengu toetuste eesmärk toetada üksnes

põllumajandusega tegelemist, vaid sihipärast ja tõhusat tegevust, s.o põllumajanduslikku

tegevust EL määruse nr 1307/2013 art 4 lg 1 punkti c tähenduses. Vastasel juhul ei oleks

toetuse taotleja ka põllumajandustootja (EL määruse nr 1307/2013 art 4 lg 1 punkt a), samas

kui mahepõllumajanduse meetme kohast toetust võib EL määruse nr 1305/2013 art 29 lg 1

kohaselt anda üksnes põllumajandustootjale. EL määruse nr 1305/2013 art 29 lg 4 kohaselt

hüvitatakse selle toetusega toetusesaajatele võetud kohustustest tingitud lisakulud ning

saamata jäänud tulu. Mahepõllumajandusega jätkamise toetuse eesmärk on seega vältida

suure hulga põllumajandustootjate tagasipöördumist tavapärase põllumajandusliku tootmise

juurde ning selleks peaksid toetused aitama katta lisakulusid ja võetud kohustuste tõttu

saamata jäänud tulu ning need peaksid katma üksnes selliseid kohustusi, mis on rangemad

vastavatest kohustuslikest standarditest ja nõuetest. Ka ringkonnakohtu hinnangul nähtub

eeltoodust, et mahepõllumajandusega jätkamise toetust antakse selleks, et kompenseerida

kõrgematele nõudmistele vastava põllumajandusliku tegevuse kulusid ja saamata jäänud tulu,

mistõttu ei ole alust nõustuda kaebaja seisukohaga, et kõrgemas ühikumääras toetuse

saamiseks on piisav juba üksnes see, kui põllule lihtsalt seeme maha külvata.

13. Samuti ei ole alust nõustuda kaebaja arvamusega, et PRIA rikkus põldude püsirohumaaks

arvestamise nõudeid ja halduskohus kohaldas valesti EL määrust nr 1307/2013.

Kontrollaruande kohaselt on põllud nr 518, 519 ja 522 püsirohumaad, sest 2020. a olid põllud

püsirohumaad ja 2021. a kontrollis tuvastatud heintaimed ei katkestanud rohumaa vanust.

Püsirohumaaks loetakse sellist maad, millel on rohttaimi kasvatatud viis aastat või kauem

(EL määrus nr 1307/2013 art 4 punkt h). Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et kui PRIA

tuvastas eelnevalt püsirohumaana kvalifitseerunud põllul endiselt kasvamas valdavalt

heintaimed, siis ei ole sellist põldu alust lugeda põllumaaks, vaid selline põld jääb endiselt

püsirohumaaks. Samuti on vastustaja põhjendatult selgitanud seda, et asjaolu, kas PRIA

arvestas kõnealused põllud rohumaadeks või püsirohumaadeks, ei puuduta käesoleval juhul

kuidagi seda, et PRIA jättis kaebajale toetuse arvestamata vaidlusaluste põldude osas taotlusel

märgitud põllukultuuride (söödakapsas, söödanaeris) eest. Kuna vastustaja kinnitusel ei

rakendunud kaebajale mahetootjana ka püsirohumaadega seotud ülesharimise piirangud, siis

ei ole sellest asjaolust, et põllud nr 518, 519 ja 522 loeti püsirohumaadeks, kaebajale mingit

taotletava toetusega seonduvat täiendavat kahju tekkinud.

14. PRIA ja halduskohus ei ole samuti eiranud Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi

seisukohta 12.04.2023. a vastuskirjas nr 5.4-4/347-4, milles selgitati, et kui kohapealses

kontrollis tuvastab PRIA taotlusel märgitud põllumajanduskultuuri, siis puudub tal õigus

põllumajanduskultuuri muutmiseks. Juhul, kui kohapeal tuvastatakse taotletust erinev

põllumajanduskultuur, siis puudub taotlejal õigus taotlusel kultuuri muutmiseks selles osas,

milles rikkumine tuvastati (EL määrus nr 809/2014 art 3 lg 2). PRIA selgituste kohaselt võtab

ta igal konkreetsel taotlusaastal taotluse menetlemisel aluseks need kultuurid, mille

kohapealne kontroll sellel konkreetsel aastal taotlusalustel põldudel tuvastas. PRIA ei muuda

seega taotlusel märgitud põllumajanduskultuuri, vaid võtab taotletud toetuse osas otsuse

tegemisel aluseks kohapealse kontrolli tulemusena kindlaks tehtud põllukultuuri, mis

toetusalusel põllul valdavalt kasvab. PRIA ei ole selliselt toimides seega eiranud õigusaktides

sätestatut.

15. Kaebaja

poolt

viidatud

Euroopa

Komisjoni

vastuskirjas

nr AGRI.C.1/ALR/mp(2024)158370 ei väideta samuti, et toetus tuleb määrata põllukultuuri

eest ka juhtudel, kui taotluses märgitud põllukultuuri tegelikult taotluses märgitud põllul ei

kasvatata. Kirjas asuti nimelt seisukohale, et seda ala, kus põllukultuurid ei ole täielikult välja

arenenud, ei tohiks tegelikult arvesse võtta toetustaotluses määratud ala osana. Samuti on

kõnealuses kirjas viidatud väiksema kasvuga alale, mida ei saa samastada alaga, kus

kultuuride asemel kasvavad valdavalt hoopis muud heintaimed. Asja materjalidest nähtuvalt

ei ole PRIA mõõtnud ega eristanud väiksema ja kõrgema taimekasvuga alasid põldudel ega

ole deklareeritud aladest välja jätnud ühtegi põldu, millel taotluses märgitud kultuurid

(söödakapsas, söödanaeris) valdavalt kasvasid.

16. Seoses kaebaja väitega, et PRIA oleks pidanud eksimused fikseerima ja andma aruande

koopia kaebajale kohe üle kohapeal kontrollimise ajal, märgib ringkonnakohus, et ühestki

õigusaktist sellist nõuet ei tulene. Toetusesaajale tuleb edastada kontrollakti (aruande) koopia,

kuid see ei pea toimuma ilmtingimata kohapealse kontrolli ajal. Kontroll toimus 08.09.2021

ning kontrollaruandest nähtuvalt kaebajat või tema esindajat kontrolli teostamisel kohal ei

viibinud, kuigi kontrolli toimumisest oli teatatud ette 06.09.2021. Kontrollakt saadeti

kaebajale 05.10.2021. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kontrollakti saatmisega

ebamõistlikult viivitatud. 16.1. Nagu juba öeldud, ka sellist nõuet, et kui kohapeal leitakse

rikkumine, mis toob kaasa toetuse vähendamise ja lisakaristused, tuleb rikkumisega seotud

sanktsioonid kanda kohe kontrollaktile, ühestki õigusaktist ei tulene. EL määruse nr 809/2014

art 41 kohaselt esitatakse kohapealse kontrolli kohta kontrolliaruanne, mille alusel on

võimalik toimunud kontrollimise üksikasju üle vaadata ja teha järeldusi rahastamiskõlblikkuse

kriteeriumidele, siduvatele kohustustele ja muudele kohustustele vastavuse kohta.

Toetusesaajale antakse võimalus aruandele kontrolli käigus alla kirjutada siis, kui ta on

kontrolli teostamise ajal kohal, et oma kohalolekut tõendada ja lisada märkusi ning rikkumise

tuvastamisel antakse toetusesaajale kontrolliaruande koopia. Sama määruse art 72 lg 4 ls 1

kohaselt teavitatakse toetusesaajat kindlakstehtud rikkumistest kolme kuu jooksul pärast

kohapealse kontrolli tegemise kuupäeva. 16.2. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja sai

08.09.2021. a kontrollaruande koos lisadega kätte 05.10.2021 ja 24.01.2022, so enne

vaidlusaluse 27.01.2022. a PRIA otsuse tegemist, toimus ka kaebaja seadusliku esindaja

ärakuulamine kohapealse kontrolli tulemuste osas. EL määruse nr 809/2014 art-st 41 ei

saa seega järeldada, et vastustaja pidi kohapealse kontrolli teostamisel koheselt jõudma

selgusele küsimuses, kas PRIA 27.01.2022. a otsuses välja toodud rikkumised esinevad või

mitte. Viidatud määrusega ei ole vastustajale pandud ka kohustust kontrollaruande koopia

koheseks esitamiseks kaebajale kohapealse kontrolli käigus ja tuvastatud rikkumiste

märkimiseks juba kontrollaruandes.

17. Nõustuda ei saa kaebaja seisukohaga, mille järgi tegi Tartu Halduskohus teadlikult

valeotsuse, leides, et põllul nr 519 olev kraav ei ole kuivenduskraav Määruse nr 4 tähenduses.

Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja halduskohtuga, et tegemist ei olnud kraaviga, vaid

teekaldega, mis asus põllu nr 519 osas deklareeritud ala sees. Kontrollaruandest nähtuvalt

mõõtmisena saadud pindala erinevus põllul nr 519 oli 0,15 ha. Samas kehtis üldine nõue, et

põllumajandusmaa pindala määramisel võetakse aluseks põld pindalaga vähemalt 0,3 ha

(Määrus nr 53, § 5 lg 8). Alla 0,3 ha suurust maariba toetuse määramisel arvesse ei võeta.

Vaidlusel hooldamata teekalde 0,15 ha suuruse riba toetusõiguslikkuse üle oleks mõtet juhul,

kui põllul nr 519 tegelikult kasvav kultuur osutunuks toetusõiguslikuks. Nii see aga ei olnud,

sest põllul nr 519 ei kasvanud enamuses söödakapsas, vaid tegemist oli rohumaaga.

Kontrollaruande kohaselt tehti põllumassiivil nr 54653354509 asuva põllu nr 519 kohta

massiivipiiri muudatus, sest põllumassiivist jäeti välja hooldamata ja põllumajanduslikust

kasutusest väljas olev teekalle. Kohapealne kontroll ei tuvastanud selles asukohas

maaparandussüsteemi kuivenduskraavi olemasolu. Tegemist ei ole seega olnud

maaparandussüsteemi kuivenduskraaviga Määruse nr 4 § 3 lg 6 tähenduses, mida oleks

saanud maastikuelemendina toetusõigusliku ala sisse arvestada.

18. PRIA 27.01.2022. a otsusega kohaldati ka halduskaristust deklareeritud ja

kindlaksmääratud pindala erinevuse eest. PRIA pädevus halduskaristuste määramiseks

tuleneb Määruse nr 53 §-st 24, mille kohaselt PRIA otsustab toetuse vähendamise EL määruse

nr 1306/2013, EL määruse nr 640/2014, millega täiendatakse EL määrust nr 1306/2013 ühtse

haldus- ja kontrollisüsteemi osas, otsetoetuste, maaelu arengu toetuse ja nõuetele vastavuse

süsteemiga seoses kohaldatavatest maksetest keeldumise ja nende tühistamise tingimuste osas

ning kõnealuste toetuste ja süsteemiga seotud halduskaristuste osas (ELT L 181, 20.06.2014,

lk 48–73), ning komisjoni rakendusmääruses (EL) nr 809/2014 sätestatud alustel ja korras.

18.1. Kuna halduskaristuse näol ei ole tegemist karistusseadustiku mõistes süüteoga, siis on

asjakohatud kaebaja viited PS §-le 23 Euroopa Liidu põhiõiguste harta art-le 49, mis räägivad

kuritegude ja karistuste seaduslikkusest ja proportsionaalsusest. Nagu juba märgitud, on

EL määruses nr 640/2014 sätestatud halduskaristused, mille määramise pädevus on PRIA-l.

EL määruse nr 640/2014 art 18 lg 6 sätestab üheselt, et ilma et see piiraks artikli 19 kohaste

halduskaristuste kohaldamist, lähtutakse juhul, kui pindalatoetuskavade või -meetmete alusel

esitatud toetuse- ja/või maksetaotluste puhul selgub, et deklareeritud pindala ületab artikli 17

lg-s 1 osutatud põllumajanduskultuuri rühmale määratud pindala, toetuse arvutamisel

kõnealusele põllumajanduskultuuri rühmale määratud pindalast. Sama määruse art 17 lg 1

punkti e kohaselt eristatakse põllumajanduskultuuri rühmi pindalatoetusmeetme jaoks

deklareeritud pindala kohta, mille suhtes kohaldatakse erinevat toetusemäära.

18.2. Halduskaristused maaelu arengukava meetmete kohta on reguleeritud otsekohalduva

komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 640/2014 artiklis 19. Nimetatud määruse nr 640/2014

art 19 sätestab, et konkreetsele põllumajanduskultuuri rühmale arvutatakse toetus

kindlaksmääratud pindala alusel, mitte deklareeritud pindala alusel, ning kui pindalade

erinevus on üle 50%, siis toetust ei anta ja peale selle kohaldatakse lisakaristust. Kaebaja

deklareeris põllukultuure suuremal pinnal, kui tal need tegelikult kasvasid ning artiklis 19 ette

nähtud halduskaristuse kohaldamine oli õige. Kuna EL määruse nr 640/2014 art 19

regulatsioon ei jäta PRIA-le võimalust erinevate õiguslike tagajärgede vahel valida ega anna

õigust jätta nimetatud normi kohaldamata, siis polnud vastustajal üledeklareerimise olukorras

võimalik ka kaalutlusõigust rakendada ja halduskaristust rakendamata jätta või rakendada

seda väiksemas ulatuses. Proportsionaalsuse põhimõttega on komisjoni poolt EL määruse nr

640/2014 artiklis 19 juba arvestatud, mistõttu ei anna regulatsioon kaalutlusruumi. EL

määruse nr 640/2014 art 19 kohaselt kohaldatavad halduskaristused lähtuvad

proportsionaalsuse ja hoiatavuse põhimõttest, sõltudes eelkõige rikkumise raskusastmest

(pindala erinevuse suurusest) ning kohaldatavad halduskaristused peavadki olema sellised, et

tõkestada tahtlikku üledeklareerimist (EL määruse nr 640/2014 preambula p 19). Seega ei jäta

EL määruse nr 640/2014 art 19 PRIA-le võimalust erinevate õiguslike tagajärgede vahel

valida ja vastustajal polnud võimalik kaalutlusõigust rakendada, kui vastavalt art 19 lg-le 2 on

põllumajanduskultuurirühma taotletud ja kindlaksmääratud pindalade erinevus üle 50%. Ka

halduskaristust välistavad asjaolud käesoleval juhul puudusid (Määrus nr 53 § 25 lg 2, EL

määrus nr 640/2014 art 19 lg 2, EL määrus nr 1306/2013 art 77 lg 2).

19. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja väitega, mille kohaselt jättis halduskohus osad kaebaja

seisukohad hindamata ja ei arvestanud või lükkas tagasi kaebaja esitatud tõendusmaterjalid.

Vaidlustatud otsuse põhjendustest nähtuvalt analüüsis halduskohus kõiki kaebaja asjakohaseid

seisukohti. Samuti nähtub halduskohtu istungi protokollist ja ka vaidlustatud otsuse

põhjendava osa p-dest 24.2; 24.3.2; 24.3.3; 27.4 ja 27.5, et halduskohus arvestas ja analüüsis

otsuse tegemisel ka kaebaja poolt kaebuse lisadena esitatud videosalvestisi ja fotosid

põhjalikult, kuid nimetatud tõendid ei tõendanud taotluses märgitud ja toetuse aluseks olevate

põllukultuuride enamust vaidlusalustel põldudel.

20. Ka apellatsioonimenetluses väidab kaebaja endiselt, et tema õiguste kaitseks on vajalik

tuvastada PRIA poolt vaide lahendamisega viivitamise õigusvastasus. Halduskohus jättis

kaebaja tuvastamisnõude rahuldamata kaebeõiguse puudumise tõttu, leides, et viivituse

õigusvastasuse tuvastamine ei annaks kaebajale iseseisvalt õiguslikult kasulikku tagajärge.

Täpsemalt on HKMS § 47 lg-s 3 ette nähtud võimalus pöörduda põhiasjas kaebusega kohtusse

ka juhul, kui haldusorgan viivitab vaide lahendamisega. Teadaolevalt ei ole vaiete

lahendamisega viivitamine PRIA praktikale üldiselt omane või massiline. Kuigi kaebaja väitel

on vaidemenetlused veninud ka teistes tema esindatavate äriühingutega seotud vaidlustes, ei

ole ka ringkonnakohtul alust arvata, et vaiete menetlemine kestaks ka edaspidi igal juhul

(õigusvastaselt) pikka aega ning et kaebajal oleks arvestatav preventiivne huvi

vaidemenetluse pikaajalisuse õigusvastasuse tuvastamiseks. Tuvastamisnõude esitamiseks

nõutav preventiivne huvi, s.o soov vältida haldusorgani õigusvastast tegevust või tegevusetust

tulevikus, peab lähtuma isiku enda õiguste kaitse eesmärgist (HKMS § 44 lg 1). Seetõttu ei

saa üldjuhul põhjendada preventiivse huvi olemasolu sellega, et haldusorgan võib olla

käitunud õigusvastaselt suhetes kolmandate isikutega. Samuti tuleb arvestada seda, et ka

2022. a kehtinud ELÜPS-i redaktsiooni § 110 lg 3 nägi ette vaide lahendamise tähtaja

õiguspärase pikendamise võimaluse (üksikjuhtumi keerukuse või ühel ajal esitatud vaiete

paljususe tõttu oli õigus vaide lahendamise tähtaega pikendada, teavitades sellest vaide

esitajat). Seda PRIA ka tegi.

20.1. Kaebaja seisukohtadest ei ilmne, miks võib arvata, et kaebajal tuleb oma õiguste

kaitseks tulevikus vastustajale vaie esitada ning ka sel juhul viivitab vastustaja just kaebaja

vaide lahendamisega. Liiati on PRIA käesolevas asjas tunnistanud hilinemist kaebaja vaide

lahendamisega ning kohustust järgida seaduses sätestatud tähtaega. Nendel asjaoludel ei näe

ringkonnakohus, kuidas aitaks tuvastamisnõude sisuline lahendamine parandada kaebaja

õiguslikku positsiooni, s.h vähendada tõenäosust, et vastustaja ka tulevikus ei suuda kinni

pidada vaide lahendamiseks seaduses sätestatud tähtajast ja seda just kaebaja vaide

läbivaatamisel. Samuti ei saa vaide läbivaatamise viivitus mõjutada vaideotsuse kehtivust ega

sisu ning see ei saa olla haldusakti tühistamise aluseks. Tegemist ei olnud ka menetlusnõude

rikkumisega, mis võinuks mõjutada asja otsustamist (HMS § 58). Ka ei ole kaebaja

tõendanud, et vaide läbivaatamise tähtaja pikendamine oleks võinud mõjutada asja

lahendamist või on kaebajale kahju tekitanud. Kaebajal säilis kaebeõigus ning kaebaja on seda

võimalust ka kasutanud.

21. Kaebaja taotleb apellatsioonkaebuses Euroopa Kohtult eelotsuse küsimist seoses EL

määruse nr 1307/2013 art 4 lg 1 punktiga h ning punktiga i, EL määruse nr 1305/2013 art-ga

29 ning EL määruse nr 640/2014 art-ga 18, 19 ja 19a.

21.1. Vastuseks halduskohtule esitatud eelotsusetaotlusele märkis halduskohus vaidlusaluse

otsuse põhjendava osa p-s 29.2, et põllukultuuride valdavuse nõue mahepõllumajandusega

jätkamise toetuse saamiseks tuleneb EL määruse nr 1305/2013 art 29 lg-test 1 ja 2 ning

toetuse andmata jätmise ja halduskaristuse määramise aluseks on praeguses asjas olnud EL

määruse nr 640/2014 art 19 lg 2. Viimati nimetatu nähtub ka PRIA 27.01.2022. a otsusest.

Halduskohtu hinnangul on eelviidatud EL õiguse sätted selged (acte clair), mistõttu ei ole

vaja nende kohta Euroopa Kohtult eelotsust taotleda. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu

otsuse põhjendustega ja seega pole eelnimetatud sätete osas alust Euroopa Kohtult eelotsust

taotleda ka apellatsioonimenetluses. Halduskohus viitas oma otsuse tegemisel ka EL määruse

nr 1305/2013 art 29 lg-le 4, mille kohaselt hüvitatakse selle toetusega toetusesaajatele võetud

kohustustest tingitud lisakulud ning saamata jäänud tulu. Ringkonnakohtu hinnangul on ka

see EL õiguse säte selge, mistõttu ei ole vaja EL määruse nr 1305/2013 art 29 lg 4

tõlgendamiseks Euroopa Kohtult eelotsust taotleda.

21.2. Kuna EL määruse nr 1305/2013 art 29 lg-id 3, 5 ja 6 ega ka EL määruse nr 640/2014

art 19 lg-t 1 ei ole PRIA käesoleva vaidluse esemeks oleva otsuse tegemisel kohaldanud ja

need ei oma ringkonnakohtu hinnangul käesoleva vaidluse kontekstis ka teiste õigusaktide

tõlgendamisega seonduvalt sisulist tähtsust, siis ole EL määruse nr 1305/2013 art 29 lg-te 3, 5

ja 6 ega ka EL määruse nr 640/2014 art 19 lg 1 näol tegemist asjassepuutuvate sätetega ja

nendega seoses puudub vajadus Euroopa Kohtu poole pöörduda. Sama kehtib ka EL määruse

nr 640/2014 art 19a kohta, sest seda sätet kohaldatakse olukorras, kui tegemist on

halduskaristuste määramisega üledeklareerimisjuhtude korral, mis hõlmavad põhitoetuskava,

ühtse pindalatoetuse kava, ümberjaotavat toetust, noorte põllumajandustootjate toetuskava,

looduslikust eripärast tingitud piirangutega alasid, väikepõllumajandustootjate kava, Natura

2000 ja vee raamdirektiivi kohaseid toetusi ning looduslikust või muust eripärast tingitud

piirangutega alade puhul makstavaid toetusi. Käesoleval juhul ei ole olnud tegemist

halduskaristuste määramisega eelpoolnimetatud toetuste osas üledeklareerimise esinemise

tõttu.

21.3. EL määruse nr 640/2014 art 19 lg 3 räägib üksnes sellest, et kui lõigete 1 ja 2 kohaselt

arvutatud summat ei ole võimalik täielikult tasaarvestada rikkumise avastamisele järgneva

kolme kalendriaasta jooksul, siis tasumata jääk kustutatakse. Sellisena on see säte samuti

selge ja puudub vajadus eelnimetatud sätte tõlgendamise osas Euroopa Kohtult eelotsust

taotleda.

21.4. PRIA 27.01.2022. a otsusest nähtuvalt on rühvelkultuuride kasvatamise eest

mahepõllumajandusega jätkamise toetuse vähendamise aluseks olnud Määruse nr 53 § 24 ja

EL määruse nr 640/2014 art 18 lg 6 lõik 1, mille kohaselt ilma et see piiraks artikli 19 kohaste

halduskaristuste kohaldamist, lähtutakse juhul, kui pindalatoetuskavade või -meetmete alusel

esitatud toetuse- ja/või maksetaotluste puhul selgub, et deklareeritud pindala ületab artikli 17

lõikes 1 osutatud põllumajanduskultuuri rühmale määratud pindala, toetuse arvutamisel

kõnealusele põllumajanduskultuuri rühmale määratud pindalast. Sama määruse artikli 17

lõike 1 punkti e kohaselt eristatakse põllumajanduskultuuri rühmi pindalatoetusmeetme jaoks

deklareeritud pindala kohta, mille suhtes kohaldatakse erinevat toetusemäära. Eeltoodu

tähendab, et juhul, kui pindalatoetuskavade või -meetmete alusel esitatud toetuse- ja/või

maksetaotluste puhul selgub, et deklareeritud pindala ületab osutatud põllumajanduskultuuri

rühmale määratud pindala, lähtutakse toetuse arvutamisel kõnealusele põllumajanduskultuuri

rühmale määratud pindalast. Sama määruse art 19 lg 1 näeb ette, et kui toetuse saamiseks

deklareeritud pindala ületab kindlaksmääratud pindala, arvutatakse toetus kindlaksmääratud

pindala alusel, millest lahutatakse kahekordne leitud erinevus, kui see erinevus on suurem kui

3% või kaks hektarit, kuid mitte rohkem kui 20% kindlaksmääratud pindalast. Kui erinevus

on üle 20% kindlaksmääratud pindalast, siis asjaomasele põllumajanduskultuuri rühmale

pindalatoetust ei anta. Määruse nr 640/2014 art 19 lg 2 kohaselt kui erinevus on üle 50%, siis

asjaomasele põllumajanduskultuuri rühmale pindalatoetust ei anta ning peale selle

kohaldatakse toetusesaaja suhtes lisakaristust, mis on võrdne toetussummaga, mis vastab

deklareeritud pindala ja kindlaks määratud pindala vahele. Kuna kaebaja poolt taotletud ja

kindlaksmääratud pindala erinevus moodustas 18,38 ha (rühvelkultuuride

põllumajanduskultuuri rühmas taotles vaide esitaja toetust 22,75 ha-le), siis oli erinevus üle

50% ning PRIA jättis igati põhjendatult kaebaja toetustaotluse selles osas rahuldamata ning

rakendas lisakaristust, mis on võrdne toetussummaga, mis vastab deklareeritud pindala ja

kindlaks määratud pindala vahele (18,38 ha) summas 3859,80 eurot. EL määruse nr

640/2014 art 18 lg 6 lõik 1 on seega samuti selge säte, mistõttu ei ole vaja selle kohta Euroopa

Kohtult eelotsust taotleda. Kuna EL määruse nr 640/2014 art 18 lg-d 1-5 ja 7 ei ole olnud

PRIA 27.01.2022. a otsuse tegemise aluseks, siis ei ole nende puhul tegemist asjassepuutuvate

sätetega ja nende sätete tõlgendamiseks puudub vajadus Euroopa Kohtu poole pöörduda.

21.5. EL määruse nr 1307/2013 art 4 lg 1 räägib sellest, et käesolevas määruses kasutatakse

järgmisi mõisteid ning lõike 1 punktid h ja i sätestavad püsirohumaa mõiste - h maa, mida

kasutatakse rohu või muude rohttaimede kasvatamiseks kas looduslikul viisil (isekülvi teel)

või harimise teel (külvamise teel) ja mis ei ole olnud põllumajandusliku majapidamise

külvikorraga hõlmatud viis aastat või kauem, ning, kui liikmesriigid nii otsustavad, ka maa,

mida ei ole viis aastat või kauem küntud; see võib hõlmata muid liike, nagu karjatamiseks

sobivad põõsad ja/või puud, ning, kui liikmesriigid nii otsustavad, muid liike, nagu

söödaallikaks olevad põõsad ja/või puud, tingimusel et rohi või muud rohttaimed jäävad

valdavaks. Liikmesriigid võivad otsustada lugeda püsirohumaaks ka järgmise: i rohi või

muud rohttaimed” – kõik rohttaimed, mis tavapäraselt leiduvad looduslikel karjamaadel või

mis tavaliselt sisalduvad seemnete segudes, mis on mõeldud liikmesriigi karja- või rohumaade

jaoks, ükskõik kas neid kasutatakse karjatamiseks või mitte. Asja materjalidest nähtuvalt

(kontrollaruanne) luges PRIA kaebaja põllud nr 518, 519 ja 522 püsirohumaadeks, sest 2020.

a olid põllud püsirohumaad ja 2021. a kontrollis tuvastatud põldudel kasvavad heintaimed ei

katkestanud rohumaa vanust. Vastustaja viitas samuti sellele, et püsirohumaaks loetakse

sellist maad, millel on rohttaimi kasvatatud viis aastat või kauem (EL määrus nr 1307/2013 art

4 punkt h) ja kui kontrolli käigus tuvastatakse eelnevalt püsirohumaana kvalifitseerunud

põllul endiselt valdavas osas üksnes rohi või rohttaimede kasvamine, siis ei ole PRIA-l alust

sellist põldu lugeda põllumaaks (põllumajanduskultuuride tootmiseks haritav maa või kesa,

mida saab kasutada põllumajanduskultuuride tootmiseks), vaid selline põld jääb endiselt

püsirohumaaks. Vastustaja selgitas ka seda, et käesoleval juhul ei muuda asjaolu, kas PRIA

luges põllud nr 518, 519 ja 522 püsirohumaadeks või rohumaadeks, kuidagi kaebajale toetuse

arvestamata jätmist vaidlusaluste põldude osas põhjusel, et taotluses märgitud põllukultuuri

(söödakapsas) neil põldudel selliselt ei kasvatatud, et need oleksid moodustanud põllul

valdava enamuse. Kuna PRIA selgituste kohaselt ei rakendunud kaebajale mahetootjana ka

püsirohumaadega seotud ülesharimise piirangud, siis ei ole sellest, et põllud nr 518, 519 ja

522 loeti püsirohumaadeks, kaebajale mingisugust eraldiseisvat kahju tekkinud. Seega puudub

käesoleva vaidluse kontekstis igasugune sisuline tähendus ka sellel, kas eelnimetatud põlde,

kuhu kaebaja oli söödakapsast külvanud, saab EL määruse nr 1307/2013 art 4 lg 1 punktide h

ja i mõistes lugeda püsirohumaaks või mitte, mistõttu puudub ka EL määruse nr 1307/2013

art 4 lg-s 1 märgitud püsirohumaa mõiste tõlgendamiseks Euroopa Kohtult eelotsust taotleda.

22. Kaebaja palub apellatsioonkaebuses ringkonnakohtul taunida ka seda, et halduskohus

lükkas otsuse tegemise edasi. Kaebaja väidab, et sellega on rikutud tema põhiõigusi ja

ületatud on ka mõistlik menetlusaeg haldusasja lahendamiseks. Halduskohus teatas

09.04.2024. a kohtuistungil tõesti, et asjas tehakse otsus 08.05.2024, kuid muutis siis

vastavate määrustega korduvalt otsuse avalikult teatavakstegemise aega, põhjendades seda

kõnealuse asja mahukuse ja muude kiireloomuliste kohustustega ning tegi asjas otsuse

03.06.2024. HKMS § 173 lg-te 2-4 järgi on otsuse avalikult teatavakstegemise aja

muutmine lubatud ja kohus peab sellest menetlusosalistele teada andma, mida halduskohus ka

tegi. Seega ei ole tegemist kohtu õigusvastase tegevusega ja eeltooduga pole kuidagi rikutud

ka kaebaja põhiõigusi. Kui arvestada Tartu Halduskohtu töökoormust 2022. a ning kohtunike

arvu kohtus ja seda, et asjas vahetus R. Kogi pensionile mineku tõttu kohtunik ning

vaidlusaluse otsuse teinud kohtunikule jagati käesolev asi 2023. a oktoobris (tl 191, kd I), siis

ei ole alust pidada olukorda, kus kaebaja esitas halduskohtule kaebuse 01.07.2022 ja otsus

tehti 03.06.2024, so vähem kui kahe aastaga, mõistliku menetlustähtaja rikkumiseks.

23. Eeltoodu alusel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata. Samuti jääb rahuldamata kaebaja

taotlus Euroopa Kohtult eelotsuse küsimiseks.

24. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Vastustaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente

apellatsioonimenetluses. Tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest menetluskulusid

vastustaja kasuks välja ei mõisteta. Kaebaja apellatsioonimenetluse kulud (riigilõiv) jäävad

tema enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)