2-22-19528/17 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

Kohtunik

Merit Helm

Otsuse tegemise aeg ja koht

24. aprill 2025.a, Tallinn

Tsiviilasja number

2-22-19528

Tsiviilasi

F.H, N.N hagi C.V vastu võla nõudes

Tsiviilasja hind

Hageja I hagihind – 33 371 eurot

Hageja II hagihind – 2 762,5 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja I: F.H (isikukood XXX)

Hageja II: N.N (isikukood XXX)

Hagejate lepinguline esindaja: Kaili-Helina Bull,

e-post xxx

Kostja: C.V (isikukood XXX)

Kostja lepingulised esindajad:

Sofja Pevzner-

Belošitski, Jelena Karžetskaja, e-post xxx

Asja läbivaatamine Istung 28.08.2024

RESOLUTSIOON

1. Võtta vastu hagejate 10.02.2025 hagist osalise loobumise avaldus.

2. Jätta hagi osaliselt läbi vaatamata ja lõpetada asjas osaliselt menetlus hagist osalise

loobumise tõttu järgmistes nõuetes:

hageja I põhinõue 9 165 eurot ja kuni kohtuotsuse jõustumiseni antud summalt

arvestatud viivisenõue;

hageja II viivisenõue kuni kohtuotsuse jõustumiseni 2 500 euro suuruselt

põhinõudelt.

3. Jätta hagi rahuldamata.

4. Jätta kostja menetluskulud võrdsetes osades hageja I ja hageja II kanda. Jätta

hageja I ja hageja II menetluskulud nende endi kanda.

5. Rahuldada kostja menetluskulude kindlaksmääramise avaldus 1 050 euro ulatuses.

6. Mõista hagejalt I kostja kasuks menetluskuludena välja 525 eurot.

7. Mõista hagejalt II kostja kasuks menetluskuludena välja 525 eurot.

8. Käesoleva otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb hagejal I ja hagejal II tasuda

kostjale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse § 113 lg

1 teises lauses ettenähtud suuruses.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul, alates otsuse

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse

avalikult teatavaks tegemisest.

Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 187 lg 6 peab

menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel

juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus

ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist.

Hageja nõue ja selle põhjendused

1. Hagejad esitasid kohtule järgmised nõuded (täpsustatud hagejate 10.02.2025 ja 04.04.2025

menetlusdokumentides):



Mõista kostjalt hageja I kasuks välja tagastamata laen 21 035 eurot.



Mõista kostjalt hageja II kasuks välja solidaarkohustuse täitmisest tulenev võlgnevus 4

582,50 eurot.



Mõista hageja I kasuks kostjalt välja viivis põhinõude summalt 21 035 eurot VÕS § 113 lg

1 teises lauses sätestatud määras, kohtuotsuse jõustumisest kuni nõude kohase täitmiseni.



Mõista hageja II kasuks kostjalt välja viivis põhinõude summalt 4 582,50 eurot VÕS § 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras kohtuotsuse jõustumisest kuni nõude kohase täitmiseni.

2. Hagi kohaselt olid hageja II ja kostja abielus kuni kohtuliku abielu lahutamiseni 16.09.2020

(Tallinna Ringkonnakohtu 16.09.2020 kompromissmäärus tsiviilasjas 2-19-17843). Hageja

I laenas abielu kestel kostjale ja hagejale II ühiseks kasutamiseks rahalisi vahendeid kokku

35 200 eurot (13.09.2013 laenulepingu alusel 15 000 eurot, 17.10.2014 laenulepingu alusel

15 200 eurot ja 11.07.2018 laenulepingu alusel 5 000 eurot.

3. Hageja II on laenatud vahenditest hagejale tagastanud kokku 5 000 eurot - 3 000 eurot

22.03.2022 ja 2 000 eurot 23.03.2022.

4. Kostja ja hageja II abieluvara koosseis ning abieluvarasse kuuluvad kohustused määrati

kindlaks tsiviilasjas 2-19-17843 toimunud kohtuvaidluse kestel. Selle käigus tuvastati, et

hageja laenatud rahalised vahendid on kostja ja hageja II solidaarkohustuseks hageja I ees.

Kohustuse olemasolu kinnitas kostja ka kohtuistungil. Tsiviilasjas 2-19-17843 sõlmitud

kompromissiga ei määratud kindlaks ühisvaras olevate kohustuste täitmise korda, seetõttu on

hageja seisukohal, et kohustuste eest hageja I ees vastutavad kostja ja hageja II

solidaarvõlgnikena ning hagejal I on õigus nõuda kohustuse täitmist kostjalt. Hagejal II on

õigus nõuda kostjalt kui solidaarvõlgnikult hageja II tasutud summast poolt

solidaarkohustuse täitmise arvel.

5. Kostja ei ole hagejate ees kohustusi vabatahtlikult täitma asunud.

Kostja vastuväited ja nende põhjendused

6. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

7. Kostja ei vaidle vastu, et hageja II ja kostja olid abielus kuni kohtulikult abielu lahutamiseni

16.09.2020. Samuti ei vaidle kostja vastu väitele, et 16.09.2020 kinnitas kohus abikaasade

kompromissilepingu tsiviilasjas nr 2-19-17843.

8. Tsiviilasjas 2-19-17843 16.04.200 toimunud kohtuistungil kostja, vastates kohtuniku

küsimusele: “Kas te võtate omaks, et hageja isa on andnud abikaasadele, ehk kostjale ja

hagejale, ühiselt need summad, mida hageja väidab”, vastas “Jah”.

9. Harju Maakohtu 27.05.2020 otsuses leidis kohus: “Kostja võttis omaks hageja 10.04.2020

avalduse faktiväited, et hageja isa on maksnud poolte ühisvarasse 30 200 eurot”.

10. Hageja II tasus 22.03.2022 ja 23.03.2023 oma isale kokku 5 000 eurot selgitusega: “N.N -

raha tagastus”

11. Kostja on seisukohal, et kohustuste osas on olemas jõustunud kompromissi kinnitamise

määrus, mille kohaselt laenukohustused on jäänud N.N kanda.

12. Kostja on seisukohal, et juhul, kui kohus leiab, et raha abikaasade ühisesse kasutusse

kättesaamine on tõendatud, tuleks seda käsitleda kingitusena. Kostja on oma seisukoha

tõendamiseks esitanud varasema kohtumenetluse dokumendid, sealhulgas hageja II

avaldused, istungite protokollid ja kohtuotsused. Hageja II ise on seda summat eelnevalt

käsitlenud kingitusena. Hageja II on varasemalt ise selgitanud, et sai kõnealuse raha

kingitusena oma isalt. Hiljem on ta aga oma seisukohta muutnud ning nimetanud need

summad laenurahaks, mille alusel on kunstlikult suurendanud oma nõuet kostja vastu.

13. 17.10.2014 on saanud hageja II oma isalt hagejalt I raha 15 200 eurot eesmärgiga, anda

omakorda edasi laenu oma äriühingule OÜ S auto ostmiseks. Antud ettevõte, mille

ainuomanikuks on hageja II, on soetanud 20.10.2014 aastal sõiduki Audi Q7. Nimelt sel

viisil kirjeldas asjaolusid hageja II, esitades 10.04.2020 täiendava seisukoha tsiviilasjas 2-

19-17843. 01.02.2017 tagastas OÜ S laenu hagejale II. Seega, hagejal II olid vahendid raha

isale tagastamiseks, kuid hageja seda ei teinud.

14. Hageja I ei andnud hagejale II ja kostjale laenu, vaid kinkis abikaasadele raha summas 30

200 eurot. Kostja on tsiviilasjas 2-19-17843 16.04.2000 toimunud kohtuistungil küsimusele

“Kas kostja vaidlustab hageja isa poolt laenude andmist?” vastanud: “Tegemist ei olnud

laenudega vaid kingitustega. Kõik laenulepingud tulid alles nüüd välja”. Selle alusel leidis

Harju Maakohus 27.05.2020 kohtuotsuses, et kostja ei vaidlustanud hageja faktiväiteid

hageja isa poolt ühisvarasse makstud raha summade osas, kuid ei nõustunud hageja

arvamusega, et nimetatud kolmandatel isikutel on õigus see raha abikaasadelt tagasi nõuda.

15. Väide sellest, et hageja I laenas hagejale II ja kostjale vahendeid summas 5 000 eurot, esitati

esmakordselt käesoleva menetluse raames. Hageja II ei ole selle laenu olemasolule eelmise

tsiviilasja nr 2-19-17843 raames tuginenud ega selle raha kätte saamist tõendanud.

16. Nii käimasoleva kui ka eelmise kohtumenetluse käigus esitas kostja laenulepingute ehtsuse

vaidlustamise vastuväite. Kostja on korduvalt rõhutanud, et laenulepingud tulid välja alles

kohtumenetluse käigus. Varem ei ole kostja neid kunagi näinud. Kogu raha, mis saadi

hagejalt I (30 200 eurot), oli kingitus, mitte laen.

17. Samuti ei ole hagejad suutnud tõendada laenu andmist summas 5 000 eurot. Hagejad ei ole

esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et 11.07.2018 oleks sõlmitud laenuleping summas 5 000

eurot. Laenulepingut ei ole kohtule esitatud. Hagi lisa 4 – pangakonto väljavõte – tõendab

üksnes seda, et hageja II sai hagejalt I ülekandega 5 000 eurot selgitusega „isa“. Lisana 5

esitatud pangakonto väljavõte näitab, et hageja II kandis 22.03.2022 ja 23.03.2023 oma isale

üle 5 000 eurot selgitusega „N.N - raha tagastus“. Need tõendid ei kinnita laenusuhte

olemasolu ja neid ei saa käsitleda laenulepingu kehtivuse tõendina.

18. Kui kohus siiski kvalifitseerib pooltevahelised suhted alusetu rikastumise sätete järgi, siis

esitab kostja aegumise vastuväide. TsÜS § 151 lg 1 järgi alusetust rikastumisest tuleneva

nõude aegumistähtaeg on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada

saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Esimene nõue summas 15 000 eurot on

aegunud 13.09.2016. Teine nõue summas 15 200 eurot on aegunud 17.10.2017. Kolmas

nõue 5 000 eurot on aegunud 11.07.2021.

Kohtu põhjendused

Hagejate nõudest osalise loobumise vastuvõtmine

19. Hagejad esitasid kohtule 10.02.2025 hagist osalise loobumise avalduse. Avaldusega loobub

hageja I kostja vastu osaliselt oma põhinõudest 9 165 euro ulatuses ja kuni kohtuotsuse

jõustumiseni lisanduvast viivisenõudest.

20. Hageja II on loobunud põhinõudele lisanduvast viivisenõudest kuni kohtuotsuse

jõustumiseni.

21. Kostja ei vaielnud nõudest loobumisele vastu, kuid palus vastavate nõuetega seonduvad

menetluskulud jätta hagejate kanda.

22. Vastavalt TsMS § 429 lg-le 1 võib hageja hagist loobuda kuni hagi kohta tehtud lahendi

jõustumiseni, esitades selleks avalduse. Kohus võtab hagist loobumise vastu määrusega,

millega ühtlasi lõpetab asja menetluse.

23. Kohus võtab loobumise vastu ja jätab hagi selles osas läbi vaatamata.

Hagi lahendamine

24. Kohus on pooltele õigussuhete õiguslikku kvalifikatsiooni (alternatiivsetel alustel) ja

tõendamiskoormist selgitanud enda 27.01.2025 määruses (tlk 85-87). Kohus lähtub otsuse

põhjendustes samadest õiguslikest käsitlustest, arvestades nii enne selgituste esitamist kui

peale seda esitatud tõenditest.

25. Pooled ei vaidle asjaolu üle, et hageja II ja kostja olid abielus kuni abielu kohtuliku

lahutamiseni 16.09.2020. Samuti ei vaidle pooled asjaolu üle, et 16.09.2020 kinnitas kohus

abikaasade (hageja II ja kostja) kompromissi tsiviilasjas nr 2-19-17843, millega pooled

jagasid ühisvara.

26. Pooled vaidlevad selle üle, kas kompromiss hõlmas ka käesoleva menetluse esemeks olevaid

summasid (st kas need õigused/kohustused on ühisvara jagamisel juba poolte vahel jagatud)

ning juhul kui need ei olnud kompromissiga hõlmatud, siis kas raha on üle antud laenu või

kinkena. Kostja on esitanud nõuete osas ka aegumise vastuväite.

27. Kostja on enda 10.02.2025 menetlusdokumendis esitanud väite, et käesoleva vaidluse

esemeks olev laenukohustus on Tallinna Ringkonnakohtu 16.09.2020 määrusega juba

jagatud (kohtumääruse põhjenduste p 10) ja hagejal II puudub õigus esitada kostja vastu

käesolevas asjas sama nõuet. Kohus selle seisukohaga ei nõustu ja jääb enda 19.02.2025

määruses esitatud seisukoha juurde. Esiteks – hageja I ei olnud vara jagamise kohtuasjas

(tsiviilasi nr 2-19-17843 menetlusosaliseks ja selles asjas sõlmitud kompromiss ei saanud

mõjutada tema õigusi. Teiseks, pooltele on täitmiseks kohustuslik ainult kohtulahendi

resolutsioon.

Tsiviilasjas nr 2-19-17843 tehtud Tallinna Ringkonnakohtu 16.09.2020 määruse (tlk 5-6)

resolutsioonis ei ole märgitud väidetavat laenukohustust hageja I ees. Seal on käsitletud

ainult laenukohustust AS Swedbank ees. Ilmselt on ringkonnakohus pidanud sama määruse

põhjenduste p 10 samuti silmas just seda kohustust.

28. Kostja leiab, et kuivõrd kompromissi tingimusi arutati Tallinna Ringkonnakohtu istungil

tsiviilasjas nr 2-19-17843, siis tahteavalduse tõlgendamiseks tuleb kasutada istungi

protokolli ning protokollist saab teha selge järelduse, et pooled on istungil arutanud kõiki

enda laenusuhteid, s.h kohustusi hageja I ees, ning need jäeti hageja II kanda. Esiteks märgib

kohus veel kord, et täitmiseks kohustuslik on ainult kohtulahendi resolutsioon. Teiseks ei ole

tsiviilasjas nr 2-19-17843 toimunud Tallinna Ringkonnakohtu istungi protokolli käesolevas

asjas tõendina esitatud ja kohus ei saa seda kui tõendit hinnata (ega tuvastada, mida istungil

arutati või mis arutamata jäeti). Kohus ei ole hagejate I ja II esitatud nõudeid käesolevaks

ajaks (resolutsiooniga) lahendanud ja kohtu hinnangul puudub alus käesolevas asjas sel

põhjusel hagi läbi vaatamata või rahuldamata jätta.

29. Järgnevalt lahendab kohus vaidluse selle osas, millise summa hageja I on hagejale II ja

kostjale üle andnud ja kuidas seda võlasuhet kvalifitseerida, samuti nõude aegumise

küsimuse.

30. Hagejad on esitanud väite, et hageja I on andnud hageja II ja kostja ühisvarasse 35 200

eurot. Kohus tuvastas, et tsiviilasjas 2-19-17843 16.04.2020 toimunud kohtuistungil kostja,

vastates kohtuniku küsimusele: “Kas te võtate omaks, et hageja isa on andnud abikaasadele,

ehk kostjale ja hagejale, ühiselt need summad, mida hageja väidab”, vastas “Jah” (tlk 15).

Harju Maakohtu 27.05.2020 otsuses leidis kohus: “Kostja võttis omaks hageja 10.04.2020

avalduse faktiväited, et hageja isa on maksnud poolte ühisvarasse 30 200 eurot” (tlk 11

pöördel). Enda esimeses vastuses hagile on kostja need asjaolud ka omaks võtnud (vt tlk 30

pöördel peatükk „Asjaolud, millele kostja ei vaidle vastu“). Raha saamist on kostja

kinnitanud kostja vastuses ka järgnevas sõnastuses: „Hageja I ei andnud hagejale II ja

kostjale laenu, vaid kinkis abikaasadele raha summas 30 200 eurot.“ Kohus loeb ülal

märgituga kostja poolt omaks võetuks asjaolu, et hageja I andis 30 200 eurot abikaasade

(hageja II ja kostja) ühisesse kasutusse nende abielu ajal. Täiendavalt 5 000 euro

ülekandmine 11.07.2018 on tõendatud pangakonto väljavõttega (tlk 9).

31. Seega tuvastab kohus kostja omaksvõtu ja tõendite alusel, et hageja I andis hagejale II ning

kostjale üle kokku 30 200 + 5 000 = 35 200 eurot. Järgnevalt analüüsib kohus, millisel

õiguslikul alusel on raha üle antud ja kas see kuulub tagastamisele.

32. Kuigi kohus tuvastas kostja omaksvõtu ja tõendite alusel, et abikaasad said hagejalt I 35 200

eurot, ei nõustu kohus väitega nagu kostja oleks omaks võtnud raha saamise laenuna. Samuti

ei nõustu kohus hagejate käsitlusega, et ühisvara jagamise menetluses antud omaksvõtt

summa laekumise osas poolte ühisesse kasutusse on käsitletav deklaratiivse

võlatunnistusena. Kostja ei ole ühisvara jagamise menetluses (ega käesolevas menetluses)

tunnistanud kohustust raha tagastada.

33. Pooled ei vaidle, et olid raha saamise ajal abielus ning neil oli varaühisus. PkS §-s 25 on

sätestatud, et varaühisuse puhul lähevad abikaasade ühisomandisse varaühisuse kestel

omandatud esemed ning abikaasade muud varalised õigused. PkS § 27 lg 1 kohaselt ei kuulu

ühisvara hulka kummagi abikaasa lahusvara. Kostja on esitanud väite, et raha anti sisuliselt

hageja I lahusvarasse või kasutati lahusvara suurendamiseks. Kohus on pooltele selgitanud,

et neid väiteid tuleb tõendada kostjal (vt kohtu selgitused, tlk 85-87). Kohtu hinnangul ei ole

kostja neid väiteid tõendanud. Seega tuleb lähtuda eeldusest, et raha anti abikaasade

ühisvarasse. Kohus leiab, et selles olukorras on poolte õigussuhteid võimalik kvalifitseerida

kolmel erineval alternatiivsel õiguslikul alusel – laenuna, kinkena või alusetu rikastumise

sätete alusel.

34. Esimese alternatiivina on seda võimalik kvalifitseerida hageja I nõude osas laenuna

VÕS § 396 mõttes ning hageja II osas regressnõudena VÕS § 69 lg-te 1 ja 2 alusel. Kohus

on pooltele selgitanud, et laenulepingu olemasolu, mille alusel kostja ja hageja II võtsid

kohustuse raha hagejale I tagastada, peavad tõendama hagejad. Hagejad on laenusuhte

tõendamiseks esitanud kohtule 13.09.2013 ja 17.10.2014 kuupäevaga laenulepingud

vastavalt 15 000 euro ja 15 200 euro laenamise kohta (tlk 7, 8). Asjas toimunud istungil

vaidlustas kostja hageja esitatud laenulepingute ehtsuse. Kostja on seadnud nende tõendite

ehtsuse kahtluse alla, põhistades, et dokumendid võivad olla vormistatud tagant järele.

Vastavalt TsMS § 277 lg-le 1 võib menetlusosaline esitatud dokumendi ehtsuse vaidlustada

ja taotleda, et kohus dokumenti tõendina ei arvestaks, kui ta põhistab dokumendi võltsituse.

Sama paragrahvi lg-s 4 on sätestatud, et kui dokumendi ehtsus on vaidlustatud, võib kohus

otsuse tegemisel jätta selle arvestamata või arvata dokumendi määrusega tõendite hulgast

välja.

35. Kohus selgitas juba asjas toimunud eelistungil, et tõendi ehtsuse (sh koostamise aja)

vaidlustamise korral tuleb dokumendi esitajal (st käesoleval juhul hagejatel) tõendada

dokumendi ehtsust. Kohus määras hagejale asjas toimunud eelistungil tähtaja (01.10.2024)

laenulepingute osas ekspertiisitaotluse esitamiseks (vastava soovi olemasolul). Hagejad

sellist taotlust kohtu määratud tähtaja jooksul ei esitanud. Eeltoodust tulenevalt määras

kohus 27.01.2025 määruses, et kohus ekspertiisi läbi ei vii.

36. Kuna tõendite võltsituse kahtlust ei ole ümber lükatud, jätab kohus need tõendid TsMS §

277 lg 4 alusel arvestamata. Muid tõendeid nendel kuupäevadel laenude (15 000 eurot ja 15

200 eurot) andmise kohta pooled esitanud ei ole. Hagejad on esitanud 5 000 euro laenamise

osas kohtule tõendina pangakonto väljavõtte, millest nähtuvalt on hageja I kandnud

11.07.2018 hagejale II üle 5 000 eurot. Kohus on juba asjas toimunud istungil selgitanud, et

ainuüksi ülekanne ei tõenda laenulepingu olemasolu ja teinud hagejatele ettepaneku oma

väiteid laenulepingu olemasolu osas tõendada. Hagejad seda teinud ei ole. Eeltoodust

tulenevalt leiab kohus, et raha (35 200 eurot) üleandmine laenuna on tõendamata.

37. Teise alternatiivina võib tegu olla kinkelepinguga VÕS § 259 lg 1 mõttes (nagu väidab

kostja). Kinkelepingu põhitunnusteks on kokkulepe, millega kinkija kohustub mingit hüve

üle andma, kohustuse võtmise vabatahtlikkus ning tahe teist lepingupoolt tasuta rikastada.

Seega ei saa näiteks üksnes põhjendamatu makse tegemisest järeldada, et pooled on

sõlminud kinkelepingu. Tuvastada tuleb ka tahe teist isikut tasuta rikastada (vt RKTKo 3-2-

1-145-16, p 13.1). Kostja on esitanud, väite, et raha anti kinkena ja seda kasutati hageja II

lahusvara suurendamiseks. Kohus on pooltele selgitanud, et selliseid väiteid peab tõendama

kostja. Kostja ei ole tõendanud, et raha on üle antud kinkena (st sooviga hagejat II ja/või

kostjat tasuta rikastada). Eeltoodust tulenevalt on raha üleandmine kinkena tõendamata.

Ainuüksi hageja II poolt tsiviilasjas nr 2-19-17843 antud vastuolulised selgitused (kus

hageja II nimetas saadud summasid kord laenuks, kord kingituseks), seda ei tõenda.

38. Kolmanda alternatiivina võib hageja I nõude näol tegu olla alusetu rikastumisega.

Soorituskondiktsiooni ehk kohustuse täitmisena saadu tagastamisele suunatud alusetu

rikastumise nõude eeldused on VÕS § 1028 lg 1 kohaselt järgmised: teisele isikule on

midagi olemasoleva või tulevase kohustuse täitmiseks üle antud (st esineb sooritus), mis on

tehtud ilma õigusliku aluseta, st kohustust, mida sooviti sooritusega täita, ei ole olemas, seda

ei teki või langeb see pärast soorituse tegemist ära. Nõude eelduste täitmise

tõendamiskoormis lasub seejuures isikul, kes alusetu rikastumise nõude esitab, st käesoleval

juhul hagejal I. V Riigikohtu praktika kohaselt peab hageja I tõendama, et ta tahtis kostja

rikastamiseks täita olematut kohustust või kohustust, mida ei tekkinud või mis langes hiljem

ära. Hageja I peab tõendama, milles sooritus seisnes ja milline kohustus on ära langenud või

tekkimata jäänud (RKTKo 2-16-10632, p 11.1). Saaja (kostja) võib seejärel esitada

vastuväite, mis välistab nõude maksmapaneku, eelkõige esitada mõne § 1028 lg-s 2 loetletud

vastuväite või § 1033 lg-st 1 tuleneva rikastumise äralangemise vastuväite (RKTKo 3-2-1-

131-15, p 14). Hageja II saab selles olukorras nõuda temale kui väidetavale

solidaarvõlgnikule langevat osa ületavas summas kostjale I tasutut.

39. Kostja omaksvõtu ja tõendite alusel tuvastas kohus, et hageja I andis 35 200 eurot üle hageja

II ja kostja ühisvarasse. Seega on tuvastatud soorituse tegemine ning hageja II ja kostja

rikastamine. Kohus ei tuvastanud, et raha üleandmiseks oleks olnud õiguslikku alust (laen

või kinge). Eeltoodust tulenevalt kuulub raha kostjale I tagastamisele. Hagejate väidete

kohaselt on hageja II tagastanud hagejale I saadud rahast 5 000 eurot + 9 165 eurot. Seega

on hagejal I õigus nõuda alusetu rikastumise alusel 35 200 – (5 000 + 9 165) = 21 035 euro

tagastamist. Eeldades, et raha anti kostja ja hageja I kui abikaasade ühisvara hulka, kohaldub

VÕS § 65 lg 1. Selles on sätestatud, et kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt

(solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt

võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Seega on hagejal I õigus nõuda kogu summa

(21 035 eurot) tasumist kostjalt.

40. VÕS § 69 lg-s 1 on sätestatud, et omavahelises suhtes peavad solidaarvõlgnikud kohustuse

täitma võrdsetes osades, kui seadusest, lepingust või kohustuse olemusest ei tulene teisiti.

Seega hageja I kui võlausaldaja ees vastutavad hageja II ja kostja küll terve summa ulatuses

(st 35 200 – 5 000 – 9165 = 21 035 euro ulatuses), kuid omavahelises suhtes vastutavad nad

algse võlgnevuse (35 200 eurot) eest võrdsetes osades ehk 17 600 euro ulatuses. Hageja II

saab selles olukorras nõuda temale kui väidetavale solidaarvõlgnikule langevat osa ületavas

summas hagejale I tasutut. Vaidlustamata asjaoludel on hageja II tagastanud käesolevaks

ajaks hagejale I 5 000 + 9 165 = 14 165 eurot ja see ei ületa temale langevat osa (17 600

eurot). Hagejal II puudub seega käesoleva aja seisuga kostja vastu nõue. Tema nõue tuleb

jätta rahuldamata.

41. Kostja on esitanud asjas aegumise vastuväite. TsÜS § 151 lg-s 1 on sätestatud, et alusetust

rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada

sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Sama paragrahvi lg 2

kohaselt aegub alusetust rikastumisest tulenev nõue, sõltumata sama paragrahvi lõikes 1

sätestatust, hiljemalt kümne aasta möödumisel alusetu rikastumise toimumisest. Hageja I sai

alusetust rikastumisest tulenevast nõudest teada vastavate ülekannete tegemise ajal – st

vastavalt 13.09.2013 summas 15 000 eurot, 17.10.2014 summas 15 200 eurot ja 11.07.2018

summas 5 000 eurot. Selle järgi oleksid nõuded aegunud vastavalt 13.09.2016 summas 15

000 eurot, 17.10.2017 summas 15 200 eurot ja 11.07.2021 summas 5 000 eurot. Hagi esitati

käesolevas asjas 31.12.2022, milliseks ajaks nõuded olid aegunud.

42. Hagejad tuginevad asjaolule, et aegumine on nõude tunnustamisega katkenud. TsÜS § 158

lg 1 sätestab aegumise katkemise alused. Aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku

poolt nõude tunnustamisega. Kostja on nõudeid 30 200 euro osas (2 esimest makset)

tunnustanud nii tsiviilasjas 2-19-17843 16.04.2020 toimunud istungil kui käesolevas

menetluses. Sellel ei ole aga õiguslikku tähtust, kuivõrd kostja on nõudeid tunnustanud peale

nende aegumist. Riigikohtu praktika kohaselt ei saa aegumine aegunud nõude

tunnustamisega TsÜS § 158 lg 1 mõttes katkeda. Nimelt on Riigikohus leidnud, et kui

tunnustatakse juba aegunud nõuet, ei saa aegumine TsÜS § 158 lg 1 järgi katkeda ega uuesti

alata, st katkeda saab aegumistähtaeg, mis ei ole võla tunnustamise ajaks möödunud (vt nt

RKTKo 3-2-1-146-13, p 24; RKTKo 3-2-1-169-15, p 10, RKTKO 3-2-1-129-16, p 48).

Asjas esitatud tõenditest ei nähtu, et pooled oleksid peale nõude aegumist sõlminud

sõnaselge kokkuleppe aegumise pikendamise kohta või kostja oleks tunnustanud enda

kohustust raha siiski, vaatamata nõude aegumisele, tagastada. Vastupidi – ta on algusest

peale üldse eitanud, et raha tagastamisele kuuluks. Seega on kostja I nõuded aegunud enne

hagi esitamist ja kohus jätab hageja I nõuded aegumise tõttu rahuldamata.

43. Kuivõrd kohus jätab põhinõuded rahuldamata, jätab kohus rahuldamata ka viivisenõuded.

Menetluskulud

44. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses.

45. Hagejad on osaliselt hagist loobunud. TsMS § 168 lg-s 4 on sätestatud, et kui hageja loobub

hagist või võtab selle tagasi, kannab ta kostja menetluskulud, välja arvatud juhul, kui ta

loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on nõude pärast hagi esitamist

rahuldanud. Hagejad ei ole hagist loobunud põhjusel, et kostja on nõude pärast hagi

esitamist rahuldanud. Kohus jätab menetluskulud nõuetest loobutud osas hagejate kanda.

46. Ülejäänud osas jättis kohus hagi rahuldamata. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab

hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus tegi otsuse hagejate

kahjuks, siis jätab kohus tulenevalt TsMS § 162 lg-st 1 menetluskulud hagejate kanda.

TsMS § 165 lg-s 1 on sätestatud, et kui otsus on tehtud kaashagejate või -kostjate kahjuks,

vastutavad kaashagejad või -kostjad menetluskulude eest võrdsetes osades, kui kohus ei

määra teisiti. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus menetluskulud võrdsetes osades hageja I ja

hageja II kanda.

47. Juhindudes TsMS § 174 lg-test 1 ja 2 ning § 177 lg 1 p-st 1 määrab kohus menetluskulud

kindlaks hageja menetluskulude nimekirja ja kohtutoimiku materjalide põhjal. Kostja esitas

kohtule 03.03.2025 menetluskulude nimekirja, milles teatas, et kostja menetluskulude

suuruseks on 1 050 eurot.

48. Menetluskulude kindlaksmääramise avaldusest nähtub, et kostjale on osutatud õigusabi 10,5

tunni ulatuses tunnihinnaga 100 eurot, millele ei lisandu käibemaks. Kohus on seisukohal,

et kostja menetluskulude kindlaksmääramise avaldus tuleb rahuldada täies ulatuses. Kohus

leiab, et kostja lepingulise esindaja tunnitasu suurus on põhjendatud ning vastab

kohtupraktikas aktsepteeritule. Kohus, kontrollinud kostja menetluskulude nimekirjas

märgitud kõigi õigusabitoimingute põhjendatust ja vajalikkust, leiab, et arvestades asja

olemust, vaidluse keerukuse astet, menetluses tehtud toiminguid (sh menetlusdokumentide

sisu) ning esindaja kvalifikatsiooni, on kõik menetluskulude nimekirjas toodud toimingud

on märgitud ulatuses täies osas põhjendatud ja vajalikud. Seega hindab kohus hüvitamisele

kuuluvate esindajate kulude (õigusabikulude) põhjendatud suuruseks 1 050 eurot.

49. Tulenevalt menetluskulude võrdsest jagunemisest hagejate vahel jätab kohus

menetluskuludest 1 050 : 2 = 525 eurot hageja I ja 525 eurot hageja II kanda.

50. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku

avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest

alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Antud

juhul on kostja vastava taotluse esitanud, mistõttu märgib kohus lahendis, et otsuse

jõustumisest kuni täitmiseni tuleb hagejatel tasuda kostjale hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

51. TsMS § 177 lg 3 kohaselt kohtulahend menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise

kohta toimetatakse menetlusosalistele kätte. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude

kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või

menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab

280 eurot. Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata

(TsMS § 178 lg 4).

/allkirjastatud digitaalselt/

Merit Helm

kohtunik