2-24-223/24 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Indrek Parrest, Andra Pärsimägi, Anneli Alekand

Otsuse tegemise aeg ja koht

24. aprill 2025, Tartu

Tsiviilasja number

2-24-223

Tsiviilasi

Tamme Inkasso OÜ hagi Janek Uibu vastu

võlgnevuse nõudes

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

9786,60 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 12. aprilli 2024 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Tamme Inkasso OÜ apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja) Tamme Inkasso OÜ (rk 12623462),

esindaja Priit Pööbo

Vastustaja

(kostja)

Janek

Uibu

(ik

XXXXXXXXXXX)

RESOLUTSIOON

1. Võtta tõendina asja juurde hageja 27. veebruaril 2025 esitatud e-kirjavahetus.

2. Jätta asja juurde võtmata hageja 27. veebruaril 2025 esitatud kostja kontoväljavõte

1. oktoobrist 2019 kuni 16. aprillini 2020.

3. Jätta maakohtu Viru Maakohtu 12. aprilli 2024 otsus muutmata, täiendades otsuse

põhjendusi.

4. Jätta Tamme Inkasso OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata.

5. Jätta apellatsioonimenetluse kulud Tamme Inkasso OÜ kanda. Hüvitatavad

menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Tamme Inkasso OÜ (hageja) esitas hagi Janek Uibu (kostja) vastu lepinguliste kohustuste

täitmiseks ja nõudis kostjalt põhinõude 7034,93 euro, intressi 1586,53 euro, viivise 2988,15

euro ja alates 5. jaanuarist 2024 põhinõudelt (7034,93 eurot) viivise 0,0657% päevas kuni

kohustuse kohase täitmiseni, kuid mitte suuremas summas kui põhinõue, ning sissenõudekulu

50 euro väljamõistmist. Menetluskulud tuleb jätta kostja kanda.

Berger Financial Group OÜ (laenuandja), Tuuliku Autoaed OÜ (müüja) ja kostja sõlmisid 6.

augustil 2019 järelmaksulepingu nr XXXXXXXXXXXX, mille alusel laenuandja laenas

kostjale 4900 eurot. Laen kanti otse müüjale, sest selle sihtotstarbeks oli müüjalt sõiduki ost.

Laenusaaja kohustus laenu põhisumma ja sellelt arvutatud intressid laenuandjale tagastama

hiljemalt 10. augustil 2023 vastavalt lepingu lisas 1 toodud maksegraafikule (iga kuu 10.

kuupäevaks 194,77 eurot). Intressiks oli kokku lepitud 36% aastas, so 0,1% päevas, intressi

periood oli üks kuu. Krediidi kulukuse määraga 46,06% aastas kujunes laenu brutosummaks

9540,30 eurot. Viivist kohustus kostja tasuma 0,099% nõuetekohaselt tasumata summalt

päevas.

Laenuandja, müüja ja kostja sõlmisid 17. aprillil 2020 järelmaksulepingu nr 212004170001,

mille alusel laenuandja laenas kostjale veel 4995 eurot. Laen kanti samuti otse müüjale.

Laenusaaja kohustus laenu põhisumma ja sellelt arvutatud intressid laenuandjale tagastama

hiljemalt 15. oktoobril 2023 vastavalt lepingu lisas 1 toodud maksegraafikule (iga kuu 15.

kuupäevaks 199,28 eurot). Intressiks oli kokku lepitud 32,2% aastas, so 0,089% päevas,

intressi periood oli üks kuu. Krediidi kulukuse määraga 41,108% aastas kujunes laenu

brutosummaks 8564,67 eurot. Viivist kohustus kostja tasuma 0,088% nõuetekohaselt

tasumata summalt päevas.

Kostja ei täitnud laenulepingutest tulenevaid kohustusi kohaselt, jättes maksed alates 10.

detsembrist 2021 tasumata. Laenuandja ütles 12. aprillil 2022 laenulepingud üles. 26. aprillil

2022 saabusid kõigi osamaksete tähtajad ja kostjal tekkis põhinõude võlgnevus 7034,93 eurot.

Kostja nõudele vastuväiteid esitanud ei ole. Laenuandja loovutas 16. mail 2022

laenulepingutest tulenevad nõuded koos kõrvalnõuetega hagejale. Hageja nõuab kostjalt

põhinõude, intressi, viivise ja sissenõudekulu tasumist.

2. Kostja sai hagiavalduse kätte ja küsis maakohtult selgitust, kuid hagile sisuliselt ei

vastanud.

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohus rahuldas 12. aprilli 2024 otsusega hagi osaliselt ning mõistis kostjalt välja

põhivõlgnevuse 1560,13 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 263,42 eurot,

sissenõudmiskulu 15 eurot ja viivise alates 6. jaanuarist 2024 võlaõigusseaduse (VÕS) § 113

lg-s 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt 1560,13 eurolt kuni põhinõude täitmiseni,

kuid mitte rohkem kui põhinõue. Maakohus jättis rahuldamata nõude põhivõlgnevuse 5474,80

euro, intressi 1586,53 euro, sissenõutavaks muutunud viivise 2724,73 euro ja

sissenõudmiskulu 35 euro välja mõistmiseks. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ja

määras kindlaks menetluskulude rahalise suuruse.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt tuleneb nõue tarbijakrediidilepingutest, mille puhul peab

kohus omal algatusel kontrollima laenuandja lepingueelsete kohustuste täitmist ja

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist ka ilma kostja vastuväiteta.

Hageja esitas kohtule krediidiinfo 6. augusti 2019 ja 17. aprilli 2020 päringud ning kostja

arvelduskontoväljavõtte (1. november 2019 – 16. aprill 2020). Krediidiinfo päringutest ei ole

võimalik tuvastada, kelle kohta on päringud tehtud. Tegemist ei ole asjakohaste tõenditega.

Kuna kontoväljavõte on alates 1. novembrist 2019, ei ole järelikult kostja krediidivõimelisust

enne järelmaksulepingu nr XXXXXXXXXXXX sõlmimist kontrollitud. Tegemist on

vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisega. Vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimiseks tuleb tarbija krediidivõimelisust hinnata enne iga uue krediidilepingu sõlmimist.

Hageja ei ole selgitanud, kuidas krediidiandja enne järelmaksulepingu nr

XXXXXXXXXXXX sõlmimist kostja krediidivõimelisust hindas. Kostja kontoväljavõttest

nähtuvalt töötas kostja XXX AS-is ja tema töötasu oli enne lepingu sõlmimist 862,06 eurot,

märtsis 2020 oli kostjal väljaminekuid 4025,65 euro ulatuses, mis ületab kontoväljavõttes

kajastuvaid töötasusid. See näitab seda, et kostja ei olnud krediidivõimeline. Hageja ei ole

tõendanud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist, millest maakohus järeldas

põhimõtte rikkumist (VÕS § 4034 lg 6).

Laenusummaks mõlemast laenulepingust kokku oli 9895 eurot (4995+4900). Lepingud öeldi

üles 26. aprillil 2022 ja nõuded loovutati hagejale 16. mail 2022. Kostja tasus lepingute alusel

kokku 8334,87 eurot. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral tuleb

tagasimaksed lugeda põhinõude katteks. Põhjendatud põhinõudeks on 1560,23 eurot

(4995+4900=9895; 9895-8334,87=1560,13). Maakohus jättis rahuldamata hageja põhinõude

5474,80 euro ulatuses (7034,93-1560,13).

Intressinõude jättis maakohus rahuldamata, viidates VÕS § 4034 lg-le 7, mille kohaselt

loetakse vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisel intressimääraks VÕS §-s 94

sätestatud intressimäär, mis ajal 1. aprillist 2021 kuni lepingute ülesütlemiseni oli 0.

Hageja ei arvutanud sissenõutavaks muutunud nõudeid ümber, mistõttu ei ole võimalik

hinnata, millises ulatuses on algsete laenusummade tagasimakse sissenõutavaks muutunud,

seega jättis maakohus viivisenõude 131,79 eurot rahuldamata. Põhjendatud on sissenõutavaks

muutunud viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras 263,42 eurot (põhinõudelt

1560,13 eurot aja eest 27. aprillist 2022 kuni 5. jaanuarini 2024). Maakohus jättis rahuldamata

sissenõutavaks muutunud viivise nõude 2724,73 eurot (2988,15-263,42).

Maakohus pidas põhjendatud ja tõendatud sissenõudmiskuluks 15 eurot kolme

meeldetuletuskirja eest ning jättis rahuldamata sissenõudmiskulude nõude 35 euro ulatuses.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu 12. aprilli 2024 otsuse

osalist tühistamist ning hagi täielikku rahuldamist, va sissenõudekulud 35 eurot.

Menetluskulud tuleb jätta kostja kanda.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on otsus vastuolus seaduse ja varasema

kohtupraktikaga. Maakohus ei hinnanud tõendeid igakülgselt, tegi hinnatud tõenditest valed

järeldused ja kohaldas valesti materiaalõigusena VÕS § 4034 lg-t 7.

Hageja möönab, et esimese laenulepingu puhul ei esitanud kostja kontoväljavõtet, kuid

kontoväljavõte ei ole ainukeseks laenusaaja maksevõime hindamise aluseks. Andmed, mille

alusel laenuandja otsustas laenu anda, jõudsid hagejani hilinenult, alles pärast maakohtu

otsuse tegemist. Laenuandja hindas kostja maksevõimet autoostu sissemakse suuruse,

maksehäirete registri, rahvastikuregistri ja pensionikeskuse päringute alusel ning tuvastas, et

kostjal puudusid kehtivad maksehäired. Varasemad maksehäired olid lahendatud. Kostja

antud taustaandmed olid õiged. Tema brutotöötasu oli üle 2900 euro kuus. Laenuandja

hinnangul võis kostja maksimaalne finantskohustuste ulatus kuus olla 945 eurot. Enne 16.

juulit 2021 ei tekkinud kostjal võlgnevust, vaid ta tasus kuus rohkem kui graafiku järgi pidi.

Maakohus tegi kostja kontoväljavõttest vale järelduse, et kostja töötasu enne lepingu

sõlmimist oli 862,06 eurot ning märtsis 2020 oli kostjal väljaminekuid 4025,65 euro ulatuses,

mis ületab kontoväljavõttes kajastuvaid töötasusid. Maakohus jättis arvestamata

töövõimetushüvitise. Kontoväljavõttest on näha, et kostja sissetulekud on suuremad kui

väljaminekud. Kostja sissetulek oli suurem kui 862,06 eurot ja märtsis 2020 ei olnud kostjal

väljaminekuid 4025,65 eurot. Laenuandja hinnangul oli kostja sotsiaalmaksuga maksustav

keskmine sissetulek viimase kuue kuu jooksul 1865 eurot. See tähendas, et tema maksimaalne

igakuine finantskohustus sai olla 839,25 eurot (45%). Olemasolevaid finantskohustusi oli ca

450 eurot kuus. Seega oli igakuine vaba limiit 389 eurot. Pakutava järelmaksu igakuine makse

oli 199,28 eurot. Pärast teise lepingu sõlmimist oli finantskohustuste summa 654 eurot kuus,

mis moodustas 35% kostja keskmisest netopalgast.

Hageja hinnangul kontrollis laenuandja piisavalt, et kostja ei jääks laenude võtmisel nö

laenuorjusesse ja seega ei eksinud vastutustundliku laenamise põhimõtte vastu. Laenuandja ei

saa näha ette muutusi laenusaaja maksevõimes. Lepingute sõlmimisel oli kostja

maksevõimeline, makseraskused tekkisid alles ca 12 kuud pärast teise laenulepingu

sõlmimist.

5. Kostja sai apellatsioonkaebuse ja hageja esitatud muud dokumendid kätte ning küsis

selgitust hageja tasutud riigilõivu ja menetluskulude nimekirja kohta, kuid ei vastanud

apellatsioonkaebusele sisuliselt.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu otsus

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata, kuid tuleb täiendada

kohtuotsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohtus kantud

menetluskulud jäävad hageja kanda.

7. Apellatsioonkaebusele lisas hageja esialgselt laenuandjalt saadud andmed kostja

krediidivõimelisuse kontrollimise kohta, mille ta sai laenuandjalt hilinenult, täpsustamata,

millal. Kaebuse täpsustusena esitas hageja laenuandja selgitused eraldi dokumendina ja taotles

selle tõendina vastuvõtmist.

Laenuandja selgitused esitas hageja MS Wordi dokumendina, millel ei ole kuupäeva,

dokumendile ei ole keegi alla kirjutanud, see ei ole ka ühegi äriühingu blanketil. Dokumendi

metaandmetest on näha, et selle on loonud hageja juhatuse liige Remo Reinsalu 10. mail

2024, seega pärast maakohtu otsuse tegemist. Eelnevast tulenevalt käsitab ringkonnakohus

dokumenti hageja täiendava selgitusena, mitte tõendina.

Lisaks esitas hageja ringkonnakohtule Hellika Luige ja kostja e-kirjavahetuse 12.–14.

jaanuarist 2021 ja 11. maist kuni 19. oktoobrini 2021 ning kostja kontoväljavõtte 1. oktoobrist

2019 kuni 16. aprillini 2020.

Hageja on maakohtus esitanud sama kontoväljavõtte ja Hellika Luige e-kirjad hagejale.

Kontoväljavõtet ei ole vaja teist korda asja juurde võtta, kuid kuna e-kirjad on maakohtule

esitatud osaliselt, võtab ringkonnakohus hageja 27. veebruaril 2025 esitatud e-kirjavahetuse

asja õigema lahendamise huvides asja juurde (TsMS § 652 lg 4). Kostja ei ole täiendavatele

tõenditele vastu vaielnud.

8. Hageja heidab maakohtule ette, et kohus on ekslikult järeldanud laenu andmisel

vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist, sest maakohus ei hinnanud tõendeid

igakülgselt ja tegi hinnatud tõenditest valed järeldused, mistõttu kohaldas maakohus valesti

materiaalõigusena VÕS § 4034 lg-t 7.

9. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 652 lg 5 järgi hindab ringkonnakohus uuesti

esimese astme kohtu menetluses kogutud, uuritud ja hinnatud tõendeid, kui pool vaidlustab

esimese astme kohtu otsuses vastava tõendi hindamise alusel tuvastatud asjaolu või vastava

asjaolu tõendamise menetluse menetlusnormide olulise rikkumise tõttu ja ringkonnakohus

peab tõendi uut uurimist ja hindamist vajalikuks.

10. Hageja meelest on maakohus teinud vale järelduse, et kostja töötasu enne laenulepingu

sõlmimist oli 862,06 eurot ning märtsis 2020 oli kostjal väljaminekuid 4025,65 euro ulatuses,

mis ületab kontoväljavõttes kajastuvaid töötasusid ning seetõttu ei olnud kostja

krediidivõimeline. Maakohus jättis aga tähelepanuta märtsi lõpus saadud töövõimetushüvitise

834,98 eurot, mis tähendab, et aprilli sissetulek oli kokku 1697,04 eurot. Lisaks olid kogu

väljavõttes kajastatud aja jooksul kostja sissetulekud suuremad kui väljaminekud (17 700 vs.

17 200 eurot).

Ringkonnakohtu hinnangul ei muuda see, et maakohtul jäi töövõimetushüvitis märkamata,

maakohtu lõppjäreldust valeks.

Laenuandja on kostja kontoväljavõtte järgi iseenesest korrektselt välja arvutanud, et kostja

sotsiaalmaksuga maksustav keskmine sissetulek oli 1865 eurot ja kui finantskohustusi võib

olla 45% sissetulekust, siis on see 839,25 eurot. Kostja olemasolevad kohustused olid ca 450

eurot kuus, mis jättis vabaks limiidiks 389 eurot. Pakutava järelmaksu kuumakse oli 199,28

eurot, mis tähendas, et pärast lepingu sõlmimist oli kostjal finantskohustusi kokku 654 eurot

ehk 35% keskmisest netopalgast (dtl 249).

Samas ei pööranud laenuandja tähelepanu kontol toimuvale sisuliselt. Väljavõttest on näha, et

kontojääk on aeg-ajalt isegi alla 10 euro, kuu teises pooles on kostjal palk tegelikult otsas ja

kostja kasutab kulutusteks raha, mis on laekunud kas tema enda teiselt kontolt, sh

krediitkaardilt, või eraisikutelt. Sisuliselt näitab kontoväljavõte, et kostjal ei jätku palgast

järgmise palgapäevani, vaid kuu teises pooles on kontol kuni paarsada eurot ja siis peab kostja

hakkamasaamiseks kasutama vahendeid, mida ei saa pidada igakuiseks püsivaks

sissetulekuks. Kui inimene selgelt näeb vaeva, et palgapäevani hakkama saada, ei ole mõistlik

talle laenu juurde anda.

Ülekanded enda teiselt kontolt ja sularahamaksed võivad küll tähendada, et kostjal oli veel

sissetulekuid, kuid need võivad ka tähendada, et kostjal oli täiendavaid kohustusi, nt

teenindati teiselt kontolt laene, mida uue laenu taotlemisel ei näidatud.

Ka hageja esitatud tabelist (dtl 323–324) on näha, et kuude kaupa on laekumised ja

väljaminekud enam-vähem võrdsed, mingit ülejääki ei ole. Nt oktoobris 2019 oli laekumisi

kokku 2123,34 eurot ja väljaminekuid 2163,20 eurot, novembris 2019 laekumisi 2219,10

eurot ja väljaminekuid 2181,03 eurot, detsembris 2019 laekumisi 2106,76 eurot ja

väljaminekuid 2016,62 eurot, jaanuaris 2020 laekumisi 2459,62 eurot ja väljaminekuid

2607,37 eurot, veebruaris 2020 laekumisi 2217,55 eurot ja väljaminekuid 2213,27 eurot,

märtsis 2020 laekumisi 4793,67 eurot ja väljaminekuid 4339,65 eurot ning aprillis 2020

laekumisi 1780,06 eurot ja väljaminekuid 1679,23 eurot. Sellise käibe pinnalt pidi laenuandjal

tekkima vähemalt põhjendatud kahtlus kostja krediidivõimelisuses.

Nõuetekohane hoolsus, millega krediidiandja peab täitma krediidivõimelisuse hindamise

kohustust, seisneb mh kohustuses selgitada välja, kas ja millist osa ebamäärase tähistusega

laekumistest tarbija pangakontole saab pidada laenutaotleja sissetulekuks ning millise püsiva

sissetulekuga saab laenutaotleja edaspidi arvestada. Laenuandja arvutustest sellist hinnangut

ei nähtu.

11. Hageja viitab, et laenuandja ei saanud ette näha makseraskuste tekkimist tulevikus ning

need tekkisid alles ca 12 kuud pärast teise laenulepingu sõlmimist.

Maksevõime olulist muutust ei saa laenuandja tõesti ette näha, kuid hageja väide ei ole päris

õige. Teise laenulepingu sõlmis kostja 17. aprillil 2020, esimene maksehäire tekkis mitte 16.

juulil 2021, vaid juba jaanuaris 2021, kui laenuandja saatis kostjale meeldetuletuse

võlgnevuse kohta ja kostja küsis maksepuhkust (dtl 289–291). See oli ca üheksa kuud pärast

teise laenulepingu sõlmimist. Järgmine teade võlgnevuse kohta saadeti kostjale mais 2021 (dtl

300) ja alles kolmas juulis 2021 (dtl 299).

12. Laenulepingud sõlmiti 6. augustil 2019 ja 17. aprill 2020.

Esimese lepingu puhul lähtus laenuandja sissemakse suurusest ning maksehäirete registri,

rahvastikuregistri (dokumentide kehtivus, laste arv) ja pensionikeskuse andmetest (dtl 317–

319). Õige on küll hageja viide, et kontoväljavõte ei ole ainus maksevõime hindamise alus,

aga ka maksehäirete puudumine ei välista, et inimesel igapäevaste kulutuste kõrvalt midagi

üle ei jää, mistõttu ei saa ka seda kasutada peamise laenu andmise kriteeriumina.

Pensionikeskusest nähtuv summa annab küll viite töötasu suurusele, kuid mitte kulude

suurusele ega iseloomule.

Ringkonnakohus nõustub lõppastmes maakohtu järeldusega, et kummagi laenulepingu puhul

ei kontrollinud laenuandja piisavalt kostja krediidivõimelisust – esimese lepingu puhul ei

kogunud piisavalt andmeid ja ning teise lepingu puhul tegi kontoväljavõttest ebaõiged

järeldused. Eelnevast tulenevalt kohaldas maakohus õigesti materiaalõigusena VÕS § 4034 lg-

t 7.

13. Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud

ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Kostja ei ole pidanud tasuma

riigilõivu, samuti ei ole tal menetluses olnud esindajat, menetluskulude nimekirja ei ole ta

esitanud, mistõttu kostjale hüvitatavad menetluskulud puuduvad.

(allkirjastatud digitaalselt)