2-21-20188/54 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Indrek Parrest, Andra Pärsimägi, Anneli Alekand

Otsuse tegemise aeg ja koht

24. aprill 2025, Tartu

Tsiviilasja number

2-21-20188

Tsiviilasi

Tõnu Ojamaa ja osaühingu Inest Invest hagi

Farmbalt OÜ vastu 85 073,40 euro ja viivise

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

216 724,49 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 22. juuni 2023 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Farmbalt OÜ apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja) Farmbalt OÜ (registrikood

11476639), lepinguline esindaja vandeadvokaat Peeter

Viirsalu

Vastustajad (hagejad) Tõnu Ojamaa (isikukood

XXXXXXXXXXXX)

Osaühing Inest Invest (registrikood 10650644)

vastustajate lepinguline esindaja vandeadvokaat Karin

Ploom

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 22. juuni 2023. a otsus osas, millega maakohus mõistis

Farmbalt OÜ-lt Tõnu Ojamaa ja osaühingu Inest Invest kasuks solidaarselt välja

põhinõude suuremas summas kui 50 073,40 eurot ja sellele vastava viivise, samuti

menetluskulude jaotuse osas.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista Farmbalt OÜ-lt Tõnu Ojamaa ja

osaühingu Inest Invest kasuks solidaarselt välja põhinõue 50 073,40 eurot ja viivis 50

073,40 eurot.

3. Rahuldada Farmbalt OÜ apellatsioonkaebus osaliselt.

4. Jätta menetluskulud kõigis kohtuastmetes poolte endi kanda.

5. Lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt:

5.1. Rahuldada Tõnu Ojamaa ja osaühingu Inest Invest hagi Farmbalt OÜ vastu

osaliselt.

5.2. Mõista Farmbalt OÜ Tõnu Ojamaa ja osaühingu Inest Invest kasuks

solidaarselt välja 100 146,80 eurot, millest 50 073,40 eurot on põhinõue ja 50 073,40

eurot on viivis. Muus osas jätta Tõnu Ojamaa ja osaühingu Inest Invest nõuded

rahuldamata.

5.3. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Tõnu Ojamaa ja osaühing Inest Invest (hagejad) esitasid 28. detsembril 2021 hagi

Farmbalt OÜ (kostja) vastu renditasu ja viivise nõudes ning taotlesid menetluskulude jätmist

kostja kanda.

Hagejad ja kostja sõlmisid 1. septembril 2008 põllumajandusliku rendilepingu tähtajaga 30.

septembrini 2013, mille alusel andsid hagejad kostjale rendile põllumajandusmaa koos

päraldistega. Tartu Maakohus tuvastas tsiviilasjas nr 2-14-57506, et rendilepingu tähtaeg

pikenes 30. septembrini 2018 samadel tingimustel. Seega pidi kostja kuni 30. septembrini

2018 tasuma renti 665 555 krooni ehk 42 536,70 eurot aastas. Renditasu tuli tasuda järgneva

aasta 30. detsembriks. Kostja võlgneb hagejatele 2017. ja 2018. aasta renditasu kummagi

aasta eest 42 536,70 eurot, kokku 85 073,40 eurot.

Vastavalt rendilepingu p-le 7.1 on hagejatel viivisenõue 0,15% viivitatud summalt päevas

alates võlgnevuse 8. päevast. 2017. aasta renditasult on alates 7. jaanuarist 2019 kuni

hagiavalduse esitamiseni viivis 69 292,28 eurot ja 2018. aasta renditasult alates 7. jaanuarist

2020 kuni hagiavalduse esitamiseni 46 003,44 eurot. Hageja nõuab viivist põhivõlgnevuse

ulatuses, st kummagi rendiaasta eest 42 536,7 eurot, kokku 85 073,40 eurot. Põhinõue ja

viivis kokku on 170 146,80 eurot.

Kostja tasaarvestusnõuded on lahendatud Tartu Ringkonnakohtus otsusega tsiviilasjas nr 2-

19-6689. Otsus on jõustunud. Puudub alus, et asuda praeguses asjas teistsugustele

seisukohtadele. Seega tuleb kostja tasaarvestuse vastuväide jätta rahuldamata.

31. detsembril 2017 ei tasunud kostja 2017. aasta renditasu katteks 35 000 eurot. Selline

summa küll laekus, kuid kostja ei saanud VÕS § 88 lg 1 järgi määrata, et see on 2017. aasta

renditasu makse, sest kohustus ei olnud muutunud sissenõutavaks (VÕS § 88 lg 3). Hagejatel

oli põhjendatud huvi lugeda tasutu varasemate võlgnevuste katteks. Nõue ei ole eelnevast

tulenevalt aegunud.

Viivisenõue ei ületa põhinõuet, põhinõude ulatuses ei tule viivisenõuet põhjendada.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud

solidaarselt hagejate kanda.

Hagejate väide, et kostja on jätnud nii 2017. aasta kui ka 2018. aasta renditasu täies ulatuses

maksmata, ei ole õige. Kostja maksis 2017. aasta rendist 35 000 eurot. VÕS § 88 lg 1 järgi

määrab võlgnik, millise kohustuse ta täidab ning seda on kostja maksekorraldusel ka selgelt

määranud. Seega on 2017. aasta renditasust tasumata 7536,70 eurot (42 536,70 – 35 000). 9.

jaanuari 2019 avaldusega tasaarvestas kostja ülejäänud hagejate nõude oma 390 269,42 euro

suuruse nõudega. Sellega on hagejate renditasunõue lõppenud. Kuivõrd tasaarvestusolukord

esines nii 2017. aasta kui ka 2018. aasta renditasu sissenõutavaks muutumise hetkel, ei ole

kostjal kohustust tasuda ka viivist.

Rendilepingut tuleb erinevalt hagejate arusaamast tõlgendada nii, et renditasu maksmise

kohustus muutus sissenõutavaks vahetult pärast rendiaastale järgneva aasta algust

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 147 lg 1 mõttes. Seega muutusid 2017. ja 2018. a

renditasu nõuded sissenõutavaks vastavalt neile järgnevate aastate algusega. Hagejate nõuded

olid hagi esitamise hetkeks aegunud, kostja taotles aegumise kohaldamist.

Kostja vaidlustab viivisnõude suuruse ning taotleb selle vähendamist mõistliku suuruseni

(VÕS § 113 lg 8 koostoimes VÕS §-ga 162). Hagejad nõuavad viivist 0,15% päevas, s.o

54,75% aastas ehk peaaegu seitse korda üle seadusjärgse viivisemäära. Lisaks on nõutav

viivis objektiivselt väga suur summa. Hagejad ei ole esitanud asjaolusid, mis õigustaksid nii

suure viivise väljamõistmist.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 22. juuni 2023 otsusega hagi ja mõistis kostjalt hagejate kasuks

solidaarselt välja 170 146,80 eurot, millest 85 073,40 eurot on põhinõue ja 85 073,40 eurot

hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis. Lisaks mõistis maakohus

kostjalt hagejate kasuks solidaarselt välja põhinõudelt (85 073,40 eurot) viivise 0,15% päevas

alates 28. detsembrist 2021 kuni kohustuse täitmiseni. Menetluskulud jättis maakohus kostja

kanda ja määras kindlaks menetluskulude rahalise suuruse.

Hageja nõue tuleneb põllumajanduslikust rendilepingust (VÕS § 340 ja § 341). Maakohtu

hinnangul ei ole nõue aegunud. Rendilepingu p-st 2.4 tuleneb, et 2017. aasta renditasu muutus

sissenõutavaks 30. detsembril 2018 ja 2018. aasta renditasu 30. detsembril 2019. Hagejad

esitasid hagiavalduse 28. detsembril 2021, mis on TsÜS § 146 lg-s 1 sätestatud kolme aasta

jooksul.

Eelnevast ja VÕS § 88 lg-st 3 tulenevalt ei saanud kostja 31. detsembril 2017 määrata, et

tasub rendimakse, mis ei ole veel sissenõutavaks muutunud. Tasutud 35 000 eurot ei saa seega

pidada 2017. aasta renditasu osaliseks tasumiseks.

Maakohus arvestas, et pooled on juba läbinud kohtuvaidluse, kus kostja tugines samadele

tasaarvestatavatele nõuetele hagejate vastu. Kuna kostja tasaarvestuse materiaalsed eeldused

on täitmata, ei ole hagejate renditasunõue tasaarvestuse tagajärjel lõppenud. Maakohus ei

rahuldanud kostja taotlust kohtulahendi täitmise ajatamiseks.

Kostjal oli kohustus tõendada, et viivis on ebaproportsionaalselt suur. Viivise vähendamiseks

ei piisa üksnes kostja viitest, et hagejad peavad selgitama, miks nad nõuavad lepingus kokku

lepitud viivist.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja taotles 21. juulil 2023 esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistamist

ja hagi rahuldamata jätmist või alternatiivselt maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmist.

Juhul kui kohus ei jäta hagi rahuldamata, palus kostja ajatada raha maksmine.

Leides, et hagejate nõue ei ole aegunud, jättis maakohus kostja esitatud tõendid käsitlemata

ning tegi järelduse asjassepuutumatutele tõenditele ja asjaoludele tuginedes. Maakohus eksis,

leides, et kostja ei ole 2017. aasta renti osaliselt ära maksnud, kohaldades ebaõigesti

materiaalõigust ja rikkus oluliselt menetlusõigust. Põhjendavas osas kopeeris maakohus

ringkonnakohtu otsuse põhjendusi tsiviilasjas nr 2-19-6689, jättes õigusemõistmise ülesanded

olulisel määral täitmata.

Kostja esitas täiendava menetlusliku tasaarvestusavalduse nõude ja tasaarvestas hagejate

nõude kahju hüvitamise nõudega 37 632 eurot, alternatiivselt kulutuste hüvitamise nõudega

23 962 eurot tulenevalt sellest, et hageja Tõnu Ojamaa hävitas kostja talinisu XXXXXXX ja

XXXXXXX kinnisasjadel, mida tõendab Politsei- ja Piirivalveameti teatis.

Maakohus jättis põhjendamatult rahuldamata kostja taotlused otsuse täitmise ajatamiseks ja

viivise vähendamiseks ning mõistis õigustamatult välja edasiulatuva viivise. Hagejad nõudsid

viivist üksnes põhinõude ulatuses.

MENETLUSE EDASINE KÄIK

5. Tartu Ringkonnakohus tühistas 16. jaanuari 2024 otsusega maakohtu otsuse osas, millega

maakohus mõistis kostjalt hagejate kasuks välja viivise põhinõudelt alates 28. detsembrist

2021, ning lõpetas selle nõude osas menetluse seoses hagejate loobumisega hagist. Muus osas

jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, muutes osaliselt otsuse

põhjendusi.

6. Riigikohus 10. oktoobri 2024 otsusega tühistas Tartu Ringkonnakohtu 16. jaanuari 2024

otsuse osas, millega ringkonnakohus jättis muutmata Tartu Maakohtu 22. juuni 2023 otsuse

osas, millega maakohus mõistis kostjalt hagejate kasuks solidaarselt välja 2017. a maksega

tasutud rendi 35 000 eurot ja sellelt arvutatud viivise 35 000 eurot, ning menetluskulude

jaotuse osas. Tühistatud osas saatis Riigikohus asja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

VÕS § 88 lg 3 piirangu kohaldamiseks on vajalik tuvastada kahe kumulatiivse eelduse

olemasolu: täitmine peab olema ennetähtaegne ja võlausaldajal peab esinema õigustatud huvi

täitmisest keeldumiseks. Kohtud ei ole tuvastanud teist eeldust – õigustatud huvi täitmisest

keeldumiseks.

7. Asja uuel läbivaatamisel andis ringkonnakohus hagejatele võimaluse tõendada, et

ennetähtaegsel täitmisel esines nende jaoks oluline ja piisavalt kindlaks määratav negatiivne

mõju või oli neil oluline huvi kindlal ajal täitmise vastu.

8. Hagejad selgitasid, et rendimakse ennetähtaegsel tasumisel oli hagejatele oluline ja

piisavalt kindlaks määratud negatiivne mõju. 2016. a renditasu nõue muutus sissenõutavaks

31. detsembril 2017. Kui hagejad poleks lugenud 31. detsembri 2017 makset 2016. a rendi

võlgnevuse katteks, oleks hagejad pidanud alates 1. jaanuarist 2018 kasutama kostja vastu

õiguskaitsevahendeid: kohustuse täitmise nõue või üürilepingu erakorraline ülesütlemine.

Konkreetsete võlasuhte poolte vahel tähendanuks see aga ilma ühegi kahtluseta uue

kohtumenetluse algust, millega oleks kaasnenud sissenõudmiskulud (õigusabiarved). Selleks

ajaks oli poolte vahel toimunud juba viis kohtumenetlust, mis kõik olid seotud vaidlusaluse

rendilepinguga. 31. detsembril 2017 olid hagejad olukorras, kus neil oli valida, kas lugeda 31.

detsembri 2017 makse varasema võlgnevuse katteks või läbida uuesti sisuliselt sama

kohtumenetlus, mis oli vaid aasta varem lõppenud (rendilepingu ülesütlemise tühisuse

vaidlus) ning mis oli toonud kaasa õigusabikulud koos vastaspoolele hüvitatavate kuludega 31

833,19 eurot. Isegi kui vaidlus oleks lõppenud hagejate jaoks soodsalt, oleks see tähendanud

ikka kohtuvaidlust ja kulusid ning rendilepingu ülesütlemise puhul oleks hagejatel tulnud

tagastada ettemaks koos intressiga. Hagejad soovisid vältida kostja lepingurikkumisest

tulenevat negatiivset tagajärge – sissenõudmiskulude tekkimist.

9. Kostja hinnangul ei ole hagejad põhjendanud ega tõendanud oma õigust tugineda VÕS §

88 lg-le 3.

Hagejad ei ole tuginenud sellele, et 2017. a rendi maksmise kohustuse ennetähtaegsel

täitmisel oleks hagejatele olnud mingi konkreetselt määratav negatiivne mõju. Hagejad on

hoopis tuginenud sellele, et 2016. a rendi maksmise kohustuse rikkumisel kaasneksid neile

negatiivsed tagajärjed. Samas oli 2017. aasta rendi maksmise kohustuse ennetähtaegne

täitmine hagejatele kasulik, sest nad said 2016. aasta rendivõlgnevuse eest nõuda olulises

ulatuses viivist, mida nad ei oleks saanud, kui kostja ei oleks VÕS § 88 lg 1 kohaselt

määranud, et täidab vaidlusaluse maksega 2017. aasta rendi maksmise kohustust.

Riigikohtu juhiseid ei ole võimalik tõlgendada viisil, et VÕS § 88 lg 3 tähenduses esineb

õigustatud huvi ka siis, kui negatiivsed tagajärjed kaasnevad mingisuguse teise kohustuse

rikkumisega, mille täitmist võlgnik VÕS § 88 lg 1 alusel ei määranud. Olulised negatiivsed

tagajärjed peavad tulenema just kohustuse ennetähtaegsest täitmisest.

VÕS § 88 lg-s 1 kirjeldatud olukord eeldab, et võlgnikul on võlausaldaja ees mitu kohustust.

Kui võlgnik määrab, millise ta neist täidab, jääb mõni teine paratamatult täitmata. Kui see

tähendaks „õigustatud huvi“ VÕS § lg 3 mõttes, muutuks lg 3 sisutühjaks, sest „võlausaldaja

jaoks konkreetselt määratav negatiivne mõju“ esineks alati.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS)

§ 657 lg 1 p 2 alusel osaliselt tühistada osas, milles maakohus rahuldas hagejate põhinõude

suuremas summas kui 50 073,40 eurot ja sellele vastava viivisenõude. Ringkonnakohus teeb

tühistatud osas uue otsuse, millega jätab hagejate nõuded vastavas ulatuses rahuldamata.

Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

Ringkonnakohus jätab menetluskulud kõigis kohtuastmetes poolte endi kanda.

Hagiavalduses taotlesid hagejad kostjalt 2017. ja 2018. aasta rendi väljamõistmist (2 x 42

536,70 eurot) koos põhivõlgnevusega sama suure viivisega. Kostja esitas nõudele aegumise,

osalise tasumise ja tasaarvestuse vastuväited. Maakohus leidis, et nõue ei ole aegunud ja

nõudest 35 000 eurot ei ole tasutud ning ringkonnakohus leidis, et kostja ei saa

tasaarvestatavatele nõuetele enam tugineda, sest need on lahendatud tsiviilasjas nr 2-19-6689.

Otsus on jõustunud osas, mis puudutab aegumise ja tasaarvestuse vastuväiteid.

Ringkonnakohus vaatab uuesti läbi 35 000 euro tasumise vastuväite.

Juhindudes TsMS § 654 lg-st 2² esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures

kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

12. Vaidlust ei ole enam selle üle, et rendilepingu järgi oli 2017. aasta rendi maksmise

tähtpäev 30. detsember 2018 ning kostja tasus rendimaksest 35 000 eurot 31. detsembril 2017,

mis oli ennetähtaegselt.

VÕS § 88 lg 1 alusel võib võlgnik mitme kohustuse puhul määrata, missuguse kohustuse

täitmiseks on raha üle kantud. VÕS § 88 lg 3 keelab määrata, et täideti kohustus, mille

täitmist ei või võlausaldaja veel nõuda ja mille ennetähtaegse täitmise vastuvõtmisest

keeldumiseks on võlausaldajal õigustatud huvi. Esimene tingimus on täidetud ning hagejad on

seisukohal, et neil oli ka õigustatud huvi rendimakse ennetähtaegse täitmise vastuvõtmisest

keeldumiseks, et vältida vanemate võlgade sissenõudmiseks kohtumenetluse alustamist.

13. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hagejad põhjendanud ega tõendanud õigustatud huvi

rendimakse ennetähtaegsest tasumisest keeldumiseks. Hagejate tõlgenduses asendub VÕS §

88 lg-s 1 sätestatud võlgniku õigus määrata, millise kohustuse ta täitis, võlausaldaja õigusega

määrata kohustuste täitmise järjekord. See ei ole seaduse mõte, sest võlausaldajale läheb

järjekorra määramise õigus VÕS § 88 lg 4 järgi üle alles siis, kui võlgnik ise järjekorda ei

määranud. Praeguses asjas määras võlgnik, millise kohustuse ta täidab.

Õigustatud huvi ennetähtaegse täitmise vastuvõtmisest keeldumiseks peab olema konkreetse

kohustuse täitmisest tulenev negatiivne tagajärg. Raha maksmise puhul saaks see olla

kaotatud intressinõue või muu finantskasu saamata jäämine, kuid selle ohu kõrvaldab VÕS §

84 lg 4. Riigikohtu sõnastuses on nõutav „mingi konkreetselt määratav negatiivne mõju või

oluline huvi kindlal ajal täitmise vastu“. Raha laekumisega kokkulepitust varem võiksid

kaasneda näiteks maksukohustused. Tõenäolisem on negatiivne tagajärg mitterahalise

kohustuse täitmise puhul, nt kauba ladustamiseks ruumi puudumine või teenuse osutamine

sobimatul ajal. Seetõttu nentis ka Riigikohus, et „üldjuhul ei ole võlausaldajal õigustatud huvi

rahalise kohustuse ennetähtaegse täitmise vastuvõtmisest keelduda“. Et ühe rahalise

kohustuse täitmise puhul jääb vahendite nappuse tõttu täitmata teine rahaline kohustus, ei ole

täidetud kohustuse vastuvõtmisest tulenev negatiivne tagajärg. Teine kohustus on jätkuvalt

täitmata ja võlausaldajal on õigus nõuda intressi ja viivist kas kokkuleppe või seaduse järgi.

Riigikohus leidis, et ainuüksi võlausaldaja soov arvestada tasutud raha varem sissenõutavaks

muutunud kohustuse katteks ei saa olla piisav, et jaatada võlausaldaja õigustatud huvi

kohustuse täitmise vastuvõtmisest keeldumiseks.

Kuna hagejatel ei olnud õigustatud huvi rendimakse ennetähtaegsest vastuvõtmisest keelduda,

ei tekkinud VÕS § 88 lg-s 6 nimetatud olukorda, kus täidetuks loetaks esimesena

sissenõutavaks muutunud kohustus.

14. Kostja on eelnevast tulenevalt tasunud 2017. aasta rendist 35 000 eurot, mille võrra tuleb

kostjalt välja mõistetavat summat vähendada.

Ühe aasta rent oli rendilepingu järgi 42 536,70 eurot. Hageja nõuab kahe aasta – 2017 ja 2018

– rendimaksete väljamõistmist, kokku 85 073,40 eurot (2 x 42 536,70). Kuivõrd kostja on

2017. aasta rendist tasunud 35 000 eurot, tuleb kostjalt välja mõista 50 073,40 eurot (85

073,40 – 35 000).

15. Seoses põhinõude osalise rahuldamisega tuleb vähendada kostjalt välja mõistetavat

viivist. Viivisenõude esitasid hagejad põhinõude ulatuses.

Ka vähendatud põhinõude puhul ületab lepingujärgne viivis hagiavalduse esitamise ajaks

põhinõuet. Viivis lepiti kokku rendilepingu p-s 7.1, määraga 0,15% päevas ja koos 7-päevase

viivisevaba ajaga. 2017. a rendi maksmata osa 7536,70 eurot (42 536,70 – 35 000) muutus

sissenõutavaks 30. detsembril 2018, viivist sai nõuda alates 8. päevast ehk alates 7. jaanuarist

2019. Hagi esitamise ajaks sissenõutav viisi on viivisekalkulaatori järgi 12 277,28 eurot.

2018. a rent 42 536,70 eurot muutus sissenõutavaks 30. detsembril 2019, viivist sai nõuda

alates 7. jaanuarist 2020, mis kuni hagi esitamiseni on 46 003,44 eurot. Kostjalt tuleb seega

mõista välja viivis rahuldatud põhinõude ulatuses, mis on 50 073,40 eurot.

16. Hagejate põhinõude osalise rahuldamise tõttu tuleb muuta ka menetluskulude jaotust.

TsMS § 163 lg 1 järgi kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega

või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

Hagejate nõue rahuldati 59% ulatuses, kaebemenetluses oli kostja edukas osaliselt.

Praegusel juhul tuleb arvestada ka TsMS § 163 lg-ga 2, mis sätestab, et kui hagi rahuldatakse

osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks

pool, võib kohus jätta menetluskulud tervikuna või suuremas osas poole kanda, kes

kompromissiga ei nõustunud. Säte kohaldub ka juhul, kui kompromissettepaneku on teinud

kohus TsMS § 4 lg 4 järgi ja üks pooltest on sellega nõustunud (RKTKo 20. detsember 2022

nr 2-19-2709/212, p 12).

Maakohus tegi pooltele 21. juunil 2023 ettepaneku kohtuvaidluse lõpetamiseks

kompromissiga selliselt, et kostja tasub hagejatele kahes osas 95 000 eurot ja menetluskulud

jäävad poolte endi kanda. Kostja oli kohtu ettepanekuga nõus, kuid hagejad mitte. Hagejate

kasuks kokku väljamõistetud summa 100 146,80 eurot (2 x 50 073,40) on samas suurusjärgus,

mida pakkus kompromissina maakohus. Ringkonnakohus leiab, et eeltoodust tulenevalt ei ole

kostja suhtes õiglane jaotada menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega, mistõttu

jätab ringkonnakohus menetluskulud kõigis kohtuastmetes poolte endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)