3-23-869/31 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

T A R T U H A L D U S K O H U S

T a r t u k o h t u m a j a

KOHTUOTSUS

E E S T I V A B A R I I G I N I M E L

Kohtuasja number

3-23-869

Otsuse kuupäev

23. aprill 2025

Kohtunik

Karin Jõks

Kohtuasi

X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 27.02.2023.a

otsuse nr 15.3-3.2/92-1 tühistamiseks ja vastustaja

kohustamiseks

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja X, esindaja vandeadvokaat Keijo Lindeberg

Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Janika

Jürgen-Määr

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud kaebaja kanda. Jätta

menetluskulud vastustaja kasuks välja mõistmata.

3. Asendada otsuse avaldamisel kaebaja, tema

abikaasa ja laste nimed tähemärkidega.

Edasikaebamise kord

4. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse

Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse

avalikult teatavaks tegemisest arvates, s.o hiljemalt

23.05.2025. Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioon-

kaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei

taotleta selle lahendamist istungil.

Asjaolud ja poolte seisukohad

1. Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet tegi 27.02.2023 kaebaja X suhtes otsuse nr 15.3-

3.2/92-1 (dtl 14-37, edaspidi vaidlustatud otsus). Vastustaja

- keeldus kaebajale tähtajalise elamisloa andmisest,

- tegi kaebajale lahkumisettekirjutuse Eesti Vabariigist välja saatmiseks Venemaa

Föderatsiooni sundtäitmisega pärast tema vanglast vabanemist,

- kohaldas kaebajale sissesõidukeeldu kolmeks aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest.

Õiguslikuks aluseks tähtajalise elamisloa andmisest keeldumisel on järgmised välismaalaste

seaduse (VMS) sätted:

- § 124 lg 1 p 1: välismaalase Eestis viibimine võib kahjustada avalikku korda;

- § 124 lg 1 p 5: välismaalast on karistatud süüteo eest;

- § 124 lg 2 p 7: välismaalane on toime pannud kuriteo, mille eest talle on mõistetud

vangistus kestusega üle ühe aasta, ja tema karistatus ei ole kustunud;

- § 124 lg 2 p 9: välismaalast on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude

eest.

Kaebaja on Vene Föderatsiooni kodanik, tema tähtajaline elamisluba kehtis kuni 29.11.2022.

Eelnevalt on kaebajal olnud 9 tähtajalist elamisluba ajavahemikul 13.07.1995 kuni

25.10.2018. Kaebaja esitas 07.12.2022 tähtajalise elamisloa pikendamise taotluse.

Kaebaja on kriminaalkorras karistatud 8 korda, neist kehtivad on 3 ja arhiveeritud on 5.

Vanglakaristust kannab kaebaja viiendat korda. Kaebajat on väärteo korras karistatud 9 korda,

millest kehtivad on 3. Vaidlustatud otsuse tegemise ajal kannab kaebaja vangistust

20.01.2017.a otsuse alusel kohtuasjas 1-16-10095. Kaebaja tunnistati selles süüdi

karistusseadustiku (KarS) § 118 lg 1 p 1 (raske tervisekahjustuse tekitamine) ja KarS § 200 lg

2 p 7 (röövimine) alusel ja talle määrati karistuseks 6 aastat ja 10 kuud vangistust.

Vastustaja hinnangul võib pidada piisavalt tõenäoliseks, et kaebaja jätkab Eestis süütegude

toimepanemist, ning see oht on reaalne / tegelik ja piisavalt tõsine. Kaebaja on toime pannud

arvukalt süütegusid, kuriteod on ajas muutunud raskemaks. Kaebaja käitumine näitab tema

kriminaalset elustiili, ükskõikset suhtumist õiguskorda, impulsiivsust, hoolimatust teiste

isikute elu ja tervise suhtes. Kaebajat on karistatud isikuvastase vägivalla eest, see on

käsitletav raske kuriteona. Kaebaja on näidanud, et ta ei suuda vabaduses õiguskuulekalt

elada, s.h pannud uue kuriteo toime katseajal.

Kaebajale ei saa anda tähtajalist elamisluba erandina, kuna kaebajast lähtuv oht on sedavõrd

tõsine ja reaalne. Kaitsta tuleb Eesti kodanikke ja teisi Eestis viibivaid isikuid ning nende

vara.

Kaebajal on poeg W (sünniaasta 2003, Vene Föderatsiooni kodanik), poeg Y (sünniaasta

2012, Vene Föderatsiooni kodanik) ja tütar Q (sünniaasta 2014, Eesti Vabariigi kodanik).

Kaebaja sotsiaalvõrgustikuks on ka vanemad (Vene Föderatsiooni kodanikud), vanaema ja

kaks venda (mõlemad kriminaalkorras karistatud). Kaebaja perekonnaliikmetena saab

käsitleda tema alaealisi lapsi.

Kaebaja väljasaatmist ei välista see, et ta on sündinud Eestis ning omab siin

sotsiaalvõrgustikku. Avaliku korra tagamine ei ole võimalik nende isikute õigusi riivamata,

kes avalikku korda ohustavad. Kaebaja kohtus tütar Q vangistuse ajal viimati 2018. aastal.

Kaebajal ei ole 2022 ja 2023. aastal olnud vanglas kokkusaamisi. Kaebajale elamisloa

andmine ei tähenda, et laste parimad huvid on tagatud. Kaebaja vangistuste tõttu on lapsed

kasvanud isa kohalolekuta. Kaebaja saab Vene Föderatsiooni kodanikest lähedastega kohtuda

Venemaal. Kaebaja saab suhelda lähedastega kirja ja elektrooniliste sidevahendite teel.

Kaebajast lähtuv oht on suurema kaaluga kui otsusega kaasnev perekonna- või eraelu riive.

Kaebajal on kõik eeldused edukaks hakkamasaamiseks Vene Föderatsioonis. Vene

Föderatsioonil on kohustus kaebaja kui oma kodanik vastu võtta ja teda vajadusel aidata.

Õiguslikuks aluseks lahkumisettekirjutuse tegemisel on väljasõidukohustuse ja

sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 72 lg 2 p 4. Vastustaja tegi lahkumisettekirjutuse avaliku

korra ja julgeoleku kaitsmise eesmärgil, kuna kindlaks on tehtud kaebajast lähtuv vahetu ja

tegelik oht.

Õiguslikuks aluseks sissesõidukeelu kohaldamisel on VSS § 74 lg 2 ja 3. Vastustaja pidas

proportsionaalseks sissesõidukeeldu kestusega kolm aastat. Selle aja jooksul on kaebajal

võimalik näidata, et temast lähtuv oht on vähenenud.

2. Kaebaja esitas 05.03.2023 vaidlustatud otsusele vaide (dtl 185-187). Kaebaja viitas

muuhulgas sellele, et ta saab eluks olulist ravi.

Vastustaja jättis 17.03.2023.a vaideotsusega (dtl 40-45) vaide rahuldamata. Seoses kaebaja

raviga viitas vastustaja sellele, et ka Vene Föderatsioonis on olemas riikliku ravikindlustuse ja

tasulise ravikindlustuse võimalus.

3. Kaebaja esitas 20.04.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse. Kaebuse nõudeks on

vaidlustatud otsuse tühistamine ning vastustaja kohustamine kaebaja tähtajalise elamisloa

taotluse uueks läbivaatamiseks. Kaebus anti kohtualluvusel üle Tartu Halduskohtule.

Kohus ennistas 18.10.2023.a määrusega kaebetähtaja. Kohus peatas 16.05.2022 esialgse

õiguskaitse korras vaidlustatud otsuses sisalduva lahkumisettekirjutuse täitmise.

4. Kaebaja põhjendas kaebust järgmiselt. Kaebaja on 09.01.1976 Eestis sündinud Vene

Föderatsiooni kodanik, tal on Eestis kokku olnud 10 tähtajalist elamisluba, viimane neist

kehtis kuni 29.11.2022.

Vastustaja on vaidlustatud otsuses välja toonud kaebaja kriminaal- ja väärteokaristused, kuid

ainuüksi sellest ei ole võimalik teha tõsikindlat järeldust, et kaebaja on ohtlik avalikule

korrale. Vastustaja ei ole ohu prognoosimisel veenvalt selgitanud, miks ta on seisukohal, et

kaebaja hakkab toime panema samaliigilisi süütegusid. Vastustaja on võtnud arvesse vaid

negatiivseid asjaolusid, jättes kaebaja edusammud tähelepanuta. Kaebajat on iseloomustatud

ka positiivselt, tal ei olnud vangistuses distsiplinaarkaristusi, ta läbis sotsiaalprogrammid ja

osales nendes aktiivselt, töötas vanglas, õppis eesti keelt. Kaebajal on vaid kolm kehtivat

kriminaalkaristust. Arhiveeritud karistusandmetele tuginemine ei olnud lubatud. KrK

kehtivuse ajal toime pandud kuriteod ei ole ohuprognoosi tegemisel määravad. Kaebaja

tunnistab oma eksimusi ja on oma vigadest õppinud. Kaebaja on teinud konkreetseid plaane

oma tuleviku kohta (asuda tööle, tasuda võlgnevused, toetada lapsi, loobuda alkoholist).

Kaebajale ei saa ette heita tasumata võlgu, kuna kaebajal puudub vara nende tasumiseks.

Kaebaja jaoks on Eestis tähtajalise elamisloa saamine eluliselt määrava tähtsusega. Kaebajale

on määratud eluaegne ravi, mille raames tarvitab kaebaja tablette, mida Vene Föderatsioonis

ei ole (dtl 62).

Kaebajal on Eestis kokku kolm last, kellest kaks on alaealised. Üks alaealine laps on eluaegsel

ravil, mistõttu isikute Eestis viibimine on hädavajalik. Laste huvides on, et nende

kasvatamises osalevad mõlemad vanemad. Olenemata sellest, et kaebaja ei ole oma elu

jooksul olnud eeskujulik isa, ei ole temalt seda õigust ära võetud. Kaebajal puudub Venemaal

tugivõrgustik, tal ei ole seal lähedasi, töökohta ega vara.

Lahkumisettekirjutus ei ole piisavalt põhjendatud. Kaebajast tulenevaid asjaolusid ja ohtu

avalikule korrale omavahel kaaludes ei saa jõuda otsusele, et kaebajast tulenev oht on nii suur,

et tema puhul pole võimalik isegi anda vabatahtliku lahkumise tähtaega. Kolme aasta pikkune

sissesõidukeeld ei ole proportsionaalne, arvestades et kaebaja ei näe sel juhul kolme aasta

jooksul oma lapsi.

Kaebaja teatas 14.03.2025 esitatud täiendavas avalduses, et ta on 21.08.2024 sõlminud abielu

Z (varem z, dtl 285). Kaebaja esitas tõendina oma abikaasa e-kirja teel antud seletuse (dtl

284). Selle järgi kaebaja vabaduses viibides suhtles oma tütrega telefoni teel, kohtus temaga

isiklikult ja veetis temaga mitmel korral aega. Kaebaja suhtles ka oma pojaga, kuid vähem,

kuna tal on piirang. Kaebaja on valmis oma lapsi majanduslikult toetama, kuid ei saa seda

teha Eestis elamisloa puudumise tõttu, kuna ilma selleta on võimatu tööd saada. Kaebaja

abikaasal on diabeet ja kaasuvaid haigusi, mida saab Eestis kontrolli all hoida.

5. Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja jäi vaidlustatud otsuses toodud

seisukohtade juurde. Vastustaja tõi välja, et ta on otsuses põhjalikult käsitlenud kaebajast

tulenevat võimalikku ohtu avalikule korrale, s.h võtnud arvesse kaebajat positiivselt

iseloomustavad asjaolud. Kaebaja karistusandmed näitavad tema kriminaalset elustiili,

impulsiivsust ja hoolimatust teiste isikute tervise ja elu suhtes ning ükskõikset suhtumist Eesti

Vabariigi õiguskorda. Kaebaja on oma käitumisega näidanud, et ta ei ole suuteline vabaduses

õiguskuulekalt elama. Kaebajal on olnud korduvalt võimalusi oma käitumist muuta, kuid ta ei

ole seda teinud. Vastustajal on õigus tugineda arhiveeritud karistusandmetele. Venemaad ei

peeta riigiks, mille puhul võiks tekkida põhjendatud kahtlus, et seal pole võimalik saada

vajalikku arstiabi.

Kaebaja suhtes on praeguseks alustatud uued kriminaalasjad, 05.05.2024 KarS § 424 lg 2

tunnustel ja 18.06.2024 KarS § 214 lg 2 p 4 tunnustel. Kaebaja on vahistatud (kohtuasi 1-24-

6415). Kaebaja on vabaduses olles tõestanud oma öeldule vastupidist ning vastustaja järeldus

on saanud kinnitust. Kaebajast lähtuv oht on reaalne ning jätkuv. Kaebaja sõlmis uue abielu

vahistatuna vanglas viibides, seega pidi abikaasa olema teadlik kaebaja kuritegelikust

eluviisist ning pidi olema valmis abikaasa kodakondsusjärgses riigis elama.

Kohtu seisukoht

6. VMS § 124 lg 2 kohaselt keeldutakse tähtajalise elamisloa andmisest, kui

- p 7: välismaalane on toime pannud kuriteo, mille eest talle on mõistetud vangistus

kestusega üle ühe aasta, ja tema karistatus ei ole kustunud;

- p 9: välismaalast on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest.

Vaidlust ei ole selles, et kaebaja puhul on täidetud VMS § 124 lg 2 p 7 ja 9 kohaldamise

faktilised eeldused - kaebajale mõisteti 20.01.2017.a otsusega kohtuasjas 1-16-10095

karistuseks vangistus kestusega 6 aastat 10 kuud ja see karistus ei ole kustunud ning kaebajat

karistati kohtuasjades 1-16-10095 (otsus dtl 130-142), 1-16-2551 (otsus dtl 151-153) ja 1-15-

8610 (otsus dtl 154-162) tahtlike kuritegude eest. VMS § 124 lg 2 p 7 ja 9 ei näe ette

kaalumisvõimalust.

7. Kaebajale tähtajalise elamisloa andmine oleks võimalik olnud üksnes erandina VMS § 125

lg 1 p 2 või 4 alusel. See säte ütleb, et kui välismaalase suhtes ei esine muid VMS § 124

nimetatud ohu tõttu avalikule korrale ja riigi julgeolekule elamisloa andmisest keeldumise

aluseid, võib erandina anda tähtajalise elamisloa, kui

- p 2: välismaalane on toime pannud kuriteo, mille eest talle on mõistetud vangistus

kestusega üle ühe aasta, ja tema karistatus ei ole kustunud;

- p 4: välismaalast on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest.

Kohtu hinnangul on vaieldav, kas tähtajalise elamisloa andmine erandina on võimalik, kui

isiku suhtes esinevad mitmes VMS § 125 lg 1 alapunktis sätestatud asjaolud. S.o kas erandina

saab anda tähtajalise elamisloa isikule, kes on toime pannud kuriteo, mille eest talle on

mõistetud vangistus kestusega üle ühe aasta, mis ei ole kustunud, ning keda on samas ka

kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest. Sel juhul ei saa ju öelda, et ei

esine muid VMS § 124 nimetatud ohu tõttu avalikule korrale ja riigi julgeolekule elamisloa

andmisest keeldumise aluseid.

Kui erandi tegemine on ka selles olukorras põhimõtteliselt võimalik, siis on vastustaja kohtu

hinnangul piisavalt põhjendanud, miks kaebaja puhul erandi tegemiseks alust ei ole.

8. Kaebaja ei olnud vaidlustatud otsuse tegemise ajal ja ei ole kunagi olnud pikaajalise

elaniku staatuses. Kaebaja suhtes ei ole kohaldatav Euroopa Parlamendi ja nõukogu

25.11.2003.a direktiiv 2003/109/EÜ pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike

staatuse kohta. Kaebajal ei ole tugevdatud kaitset väljasaatmise vastu ehk kaebaja puhul ei ole

vaja kindlaks teha, kas temast lähtuv oht ületab kõrgendatud ohulävendi (oht avalikule korrale

ja julgeolekule on tegelik ja piisavalt tõsine).

Kaebajal on olnud üksnes tähtajalised elamisload. Kaebaja elamislubade andmete ning

karistusregistri ja kohtuotsuste andmete kõrvutamisel nähtub alljärgnev.

Elamisluba

Kohtuotsus kriminaalasjas

Vangistus

Sillamäe Linnakohtu otsus 30.05.1995 -

tingimisi vangistus 1 aasta 6 kuud

13.07.1995-13.07.2000

Sillamäe Linnakohtu otsus 24.11.1995 -

vangistus 1 aasta

Sillamäe Linnakohtu otsus 02.11.1998 -

vangistus 4 aastat

26.11.1996-

26.01.1997

13.11.1998-

13.11.2002

26.10.2001-25.10.2003

26.10.2003-25.10.2006

Narva Linnakohtu otsus 12.10.2004 -

vangistus 1 kuu 15 päeva

Narva Linnakohtu otsus 05.08.2005 -

vangistus 5 aastat

11.11-26.12.2004

05.08.2005-

16.03.2009 (vabastati

tingimisi enne

tähtaega)

26.10.2006-25.10.2008

26.10.2008-25.10.2009

Viru Maakohtu otsus 27.07.2009 -

vangistus 1 aasta 4 kuud 20 päeva

(liitkaristus)

26.10.2009-25.10.2010

07.10.2009-

27.02.2011

(karistus pöörati

uuesti täitmisele)

26.10.2010-25.10.2011

26.10.2011-25.10.2014

26.10.2014-25.10.2018

Viru Maakohtu otsus 17.12.2015 -

vangistus 8 kuud (tingimisi, hiljem

pööratud täitmisele)

Viru Maakohtu otsus 16.06.2016 -

vangistus 2 kuud (tingimisi, hiljem

pööratud täitmisele)

Harju Maakohtu otsus 20.01.2017 -

vangistus 6 aastat. Sellele liideti

varasemad kaks karistust kokku 10

kuud

05.09.2016-

05.07.2023

29.11.2019-29.11.2022

Kaebaja kohta võib öelda, et tema puhul vahelduvad süüdimõistmised kriminaalasjades ja

kaebajale tähtajaliste elamislubade andmine. Seejuures esinesid mitmete elamislubade

andmise ajal VMS § 124 lg 1 ja/või lg 2 sätestatud tingimused, mis oleksid andnud võimaluse

elamisloa andmisest keelduda (on toime pannud süüteo, on karistatud vangistusega üle 1

aasta).

9. Põhjendatud ei ole kaebaja etteheide arhiveeritud karistuste kasutamisele. Seda näeb ette

õigusnorm. Karistusregistri seaduse § 20 lg 1 p 4 sätestab, et registri arhiivis olevaid andmeid

on õigus saada muuhulgas politseiasutusel välismaalaste seaduses ning väljasõidukohustuse ja

sissesõidukeelu seaduses sätestatud menetluste läbiviimiseks. Riigikohus on selgitanud, et

elamisloa menetluses on need andmed asjakohased isiku varasema elukäigu arvesse

võtmiseks (26.01.2022.a otsus asjas 3-20-915 p 18).

Kaebaja viitas Riigikohtu 15.02.2023.a määrusele asjas 1-15-1446, kuid ka selle sisuks on, et

arhiveeritud andmeid on lubatud kasutada isikust lähtuvate riskide hindamisel. Praegusel

juhul näitavad kaebaja karistusregistri andmed kogumis, et kaebajat on kuritegude eest süüdi

mõistetud üle 20 aasta pikkuse ajavahemiku jooksul regulaarselt ning vangistuses viibimisele

ei ole järgnenud see, et kaebaja elab seaduskuulekalt ja ei kujuta endast ohtu avalikule

korrale.

10. Otsuse punktis 8 toodu näitab, et riik on kaebajat korduvalt usaldanud - kaebajat on

vabastatud tingimisi enne tähtaega, talle on karistusi määratud tingimisi ja talle on korduvalt

antud uusi tähtajalisi elamislubasid. Kaebajal on korduvalt olnud võimalus näidata, et ta on

muutunud ning on võimeline elama vabaduses nii, et ta ei kujuta endast ohtu avalikule korrale

ja teistele isikutele.

Viimastel aastatel on Viru Maakohus teinud 02.06.2023 kohtuasjas 1-16-10095 määruse,

millega jättis kaebaja suhtes kohaldamata karistusjärgse käitumiskontrolli (dtl 234-239).

Maakohus põhjendas, et uute kuritegude toimepanemise oht ei ole nii suur, et kaebaja suhtes

peaks kohaldama karistusjärgset käitumiskontrolli. Kohus tugines sellele, et kaebajal

puuduvad vangistuses kehtivad distsiplinaarkaristused, ta on vanglas töötanud, läbinud

sotsiaalprogramme, tal on vabanemisel olemas elukoht ja toetav sotsiaalvõrgustik,

vabanemisfondi on hoiustatud 1202,70 eurot, kaebajal on kavatsus asuda tööle ja toetada oma

lapsi. Maakohus järeldas sellest, et kaebaja on korrigeerinud oma käitumist õiguskuulekuse

suunas ja on vangistusest vabanedes motiveeritud õigusrikkumistest hoiduma.

Samuti kohaldas kohus käesolevas kohtuasjas 16.05.2022.a määrusega esialgset õiguskaitset

ning peatas vaidlustatud otsuses sisalduva lahkumisettekirjutuse täitmise, kuigi kohus möönis,

et kaebajast võib lähtuda oht avalikule korrale.

11. Paraku viibib kaebaja praegu taas vanglas. Viru Maakohus tegi 20.06.2024 määruse asjas

1-24-3614 (dtl 241-246), millega andis nõusoleku kaebaja vahistamiseks. Määruse põhjal

peeti kaebaja kinni 18.06.2024. Kaebajat kahtlustati KarS § 200 lg 2 p 4 järgi selles, et ta pani

18.06.2024 toime võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil

vägivalda kasutades. Kaebaja avaldas kohtuistungil, et tõusetunud kuriteokahtlus on osaliselt

põhjendatud, kuna ta lõi kannatanut, autovõtmed andis kannatanu talle hiljem vabatahtlikult.

Määrusest nähtub, et kaebaja oli alkoholijoobes ning sõitis minema autoga, mille võtmed ta

sai. Maakohus leidis, et kaebaja puhul esineb uute kuritegude toimepanemise oht. Maakohus

põhjendas, et kaebajal on kolm kehtivat kriminaalkaristust, neist viimane on määratud raske

tervisekahjustuse tekitamise ja röövimise eest, kaebaja pani asjas käsitletava teo toime vähem

kui aasta pärast vanglast vabanemist. Kaebaja ei ole muutnud oma käitumismustrit, ei järgi

ühiskonnas kokku lepitud reegleid ning oma eesmärkide saavutamiseks kasutas teise isiku

suhtes vägivalda. Kaebajale pidi olema arusaadav, et tema puhul on riskifaktoriks alkoholi

tarvitamine, sellele vaatamata kaebaja tarvitab alkoholi ning ei ole midagi ette võtnud selleks,

et saada vajalikku ravi. Maakohus leidis, et kaebaja õiguskuulekust ei ole võimalik tagada

mingi teise meetme abil peale vahistamise, kuna varasemalt ei ole olnud elukoht, ema ja

elukaaslase rahaline toetus ega alaealiste laste olemasolu tema õiguskuulekuse garantiiks.

Kaebaja vahistamist pikendati kuni 18.10.2024 (dtl 248-254). Kaebajale oli selle seisuga

esitatud kahtlustus ka KarS § 424 lg 2 alusel selles, et ta juhtis 05.05.2024 sõiduautot

joobeseisundis. Kaebaja kaotas kontrolli sõiduki üle, põhjustas liiklusõnnetuse (sõitis otsa

teisele sõidukile) ja lahkus sündmuskohalt. Kaebaja avaldas maakohtu istungil, et lisandunud

kuriteokahtlus on põhjendatud. Kaebaja vahistamist pikendati veelkord kuni 18.11.2024 (dtl

256-263). Kaebajale oli selle seisuga esitatud kahtlustus KarS § 215 lg 2 p 1, 2 ja lg 3 alusel

ka selles, et ta kasutas 05.05.2024 sõidukit, mida ta juhtis, omaniku tahte vastaselt, ei

tagastanud seda omanikule ja nõudis sõiduki tagastamise eest raha. Praeguseks on kaebaja

antud kohtu alla süüdistuses KarS § 201 lg 2 p 1, § 215 lg 3 ja § 424 lg 2 järgi (kohtuasi 1-24-

6415), tõkend vahistamine on jäetud muutmata (dtl 265-270).

Kohus selgitab, et kaebajat ei saa käsitleda süüdi olevana kuritegudes, milles kahtlustatavana

kaebaja vahistati kohtuasjas 1-24-3614 ja milles talle esitati süüdistus kohtuasjas 1-24-6415.

Otsuse punktis 11 toodut saab arvestada samal viisil kui otsuse punktis 10 toodud asjaolusid

ehk tõenditena selle kohta, millisena on kohtud erinevatel ajahetkedel prognoosinud kaebajast

lähtuda võivat võimalikku ohtu (vt selle kohta ka otsuse punkti 12 kolmandat lõiku).

12. Kohtu hinnangul on vastustaja õigesti prognoosinud, et kaebajast lähtub oht avalikule

korrale ja see oht on kõrge. Kaebaja on korduvalt toime pannud kuritegusid, s.h kasutanud

vägivalda. Kaebaja viimasel süüdimõistmisel kohtuasjas 1-16-10095 süüdistati teda ühes

raske tervisekahjustuse tekitamise episoodis ja ühes röövimise episoodis. Varasemal

süüdimõistmisel kohtuasjas 1-15-8610 süüdistati kaebajat ühe episoodina oma endise

abikaasa löömises ja ühe episoodina selles, et ta ähvardas oma endist abikaasat tapmisega.

Kohtuasjades 1-15-8610 ja 1-382/03 tunnistati kaebaja süüdi mootorsõiduki juhtimises

joobeseisundis. Kokku on kaebajal kolm kehtivat kriminaalkaristust. Kaebaja puhul on

riskiteguritena välja toodud oskamatus lahendada probleeme rahumeelselt, majanduslik

kitsikus ja alkoholi tarvitamine.

Kohus ei saa üheselt kindlaks teha, kas kaebaja korduvalt avaldatud kavatsused elada

seaduskuulekalt, avalikku korda ja teisi isikuid ohustamata on olnud siirad. Kaebaja

karistusregistri andmetest nähtub aga selgelt, et kaebaja võimalikud head kavatsused ei ole

teostunud. Otsuse punktis 8 ja 11 toodu kõrval on vähese kaaluga kaebaja kinnitused, et ta on

ennast muutnud ja kavatseb elada õiguskuulekalt. Samuti ei kaalu seda üles kaebaja hea

käitumine vangistuses.

Otsuse punktis 11 toodut ei saanud arvestada vaidlustatud otsuse tegemisel, s.h kaebajast

lähtuva võimaliku ohu prognoosimisel, kuna need sündmused toimusid pärast vaidlustatud

otsuse tegemist. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 2 näeb ette, et kohus

teeb asjaolud kindlaks kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Seda arvestades saab otsuse punktis

11 kirjeldatud sündmusi, mille toimumist kaebaja kinnitab, arvesse võtta käesoleva otsuse

tegemisel kaebajat iseloomustavate andmetena ning tähenduses, et need andmed näitavad

vaidlustatud otsuses tehtud prognoosi õigsust.

Aluse arvestada otsuse tegemisel punktis 11 toodut annab ka see, et kaebaja on esitanud

kohustamisnõude tema tähtajalise elamisloa taotluse uueks lahendamiseks. Otsuse punktis 11

sisalduv kaebaja tegevuse kirjeldus (osas, millega kaebaja nõustub), muudab väga vähe

tõenäoliseks, et kaebaja taotlust saaks selle uue läbivaatamise korral rahuldada.

13. Kohus peab tõenäoliseks, et kaebajal on pärast tema väljasaatmist sissesõidukeelu

kehtivuse ajal võimalik suhelda oma alaealiste lastega - tütar Q (sünniaasta 2014) ja poeg Y

(sünniaasta 2012) üksnes kirja ja elektrooniliste sidevahendite teel. Kaebajal ei ole

sissesõidukeelu kehtivusajal võimalik saada viisat Eestisse reisimiseks.

Q on Eesti Vabariigi kodanik. Olukorras, kus kestab Vene Föderatsiooni sõda Ukraina vastu,

ei pruugi lapse reisimine Venemaale kaebajaga kohtumiseks olla teostatav või mõistlik.

Y suhtes kaebajal hooldusõigusi ei ole, hooldusõigused kuuluvad täielikult lapse emale.

Lapsega suhtlemise kord on kohtulahendiga üksikasjalikult kindlaks määratud. Lapse

kohtumised kaebajaga on ette nähtud kaks korda kuus, kestusega 1-2 tundi, neutraalsel

territooriumil - õues, kohvikus, lugemissaalis jne (dtl 227-232). Selline suhtluskord ei ole

teostatav, kui kaebaja ei ela Eestis. Lapsega kohtumise uue korra kindlaksmääramine

olukorras, kus laps elab Eestis, kuid kaebaja mitte, võib osutuda keerukaks.

14. Kohtu hinnangul ei ole otsuse punktis 13 toodu piisav selleks, et õigustada vaidlustatud

otsuse tühistamist. Poeg ei elanud kaebajaga koos ning puuduvad tõendid selle kohta, et

kaebaja oleks pojaga kohtunud. Tütrega ei elanud kaebaja koos alates 2016. aastast.

Vastustaja esitatud andmetel kohtus kaebaja vangistuse ajal tütrega harva, viimati toimus

kokkusaamine 2018. aastal (dtl 172). Kaebaja ei ole nendele andmetele vastu vaielnud.

Kaebaja praeguse abikaasa kinnitusel kohtus kaebaja tütrega pärast vabanemist, kuid andmed

selle kohta on väga ebamäärased, s.h ei ole välja toodud kokkusaamiste aegu või kestusi.

Kohus kohaldas 16.05.2022.a määrusega esialgset õiguskaitset muuhulgas põhjendusel, et

kaebajal oleks võimalik koguda ja esitada käesolevas asjas tõendeid. Kohus selgitas, et

põhilisteks kaalumisel olevateks asjaoludeks on ühelt poolt kaebaja ohtlikkus ja teiselt poolt

kaebaja väljasaatmise mõju tema perekonnaelule (s.h lastele), kohtul ei ole tõendeid, mille

alusel kaebaja perekonnaelu riive intensiivsust hinnata ning kaebajal ei pruugi olla võimalik

esindaja vahendusel või välisriigist sidevahendite teel koguda tõendeid tema ja laste suhete

kohta, kaebaja rolli kohta laste elus, laste tervise jms kohta. Kohus viitas sellele, et kohaseks

tõendiks võib olla näiteks lastekaitse spetsialisti või psühholoogi arvamus. Kohus juhtis

10.03.2025.a määruses kaebaja tähelepanu sellele, et kaebaja ei ole mingeid tõendeid

esitanud. Kaebaja esitas pärast seda tõendina oma praeguse abikaasa e-kirja, isik ei ole

kummagi lapse ema. Muid tõendeid kaebaja ei esitanud.

Vastustaja välja toodud asjaolude ja asjas esitatud tõendite põhjal ei saa vaidlustatud otsuse

mõju kaebaja ja tema alaealiste laste suhetele pidada sedavõrd intensiivseks, et see kaaluks

üles kaebaja prognoositava ohtlikkuse avalikule korrale. Kaebajal säilib võimalus suhelda

lastega kirja ja elektrooniliste sidevahendite teel. Kaebaja rolli tütre kasvatamisel ei saa

pidada kaalukaks, poja suhtes kaebajal isikuhooldusõigust ei ole. Võimalus toetada lapsi

majanduslikult ei sõltu sellest, kus kaebaja elab.

15. Kaebaja suhted teiste lähedastega (s.h täisealine laps, vanemad, vennad) ei ole kaalult

võrdsustavad kaebaja ja tema alaealiste laste suhetega. Muid isikuid ei käsitleta kaebaja

perekonnaliikmetena VSS § 29 lg 4 tähenduses. Kaebaja täisealistel lähedastel, kes on Vene

Föderatsiooni kodanikud, säilivad võimalused kaebajaga kohtuda. Sarnaselt kaebaja alaealiste

lastega on ka teistel lähedastel võimalik suhelda kaebajaga kirja ja elektrooniliste

sidevahendite teel.

Vaidlustatud otsuse õiguspärasuse hindamisel ei saa arvesse võtta seda, et kaebaja on pärast

otsuse tegemist sõlminud uue abielu. Isegi kui seda asjaolu arvestada, siis tuleb nõustuda

vastustaja seisukohaga, et kaebaja abikaasa sõlmis abielu ajal, mil kaebaja suhtes oli juba

kehtestatud lahkumisettekirjutus ja sissesõidukeeld, ning ta pidi abielu sõlmides nende

asjaoludega arvestama.

16. Kaebaja ei ole tõendanud oma väidet, et Venemaal ei ole kaebajale kättesaadav talle

vajalik ravi ning see ohustab kaebaja elu või võib oluliselt kahjustada tema tervist. Kaebaja

esitatud tõend, mille 13.03.2023 andis Viru Vangla õde (dtl 62), eelnimetatut ei tõenda. Tõend

ütleb vaid, et kaebajal on diagnoositud haigestumine, mille vastu ta peab pidevalt tarvitama

ravi.

17. Vahekokkuvõttena esinesid kaebaja puhul VMS § 124 lg 2 p 7 ja 9 sätestatud

imperatiivsed alused tähtajalise elamisloa andmisest keeldumiseks ning vastustaja on kohastel

põhjendustel ja kaalutlusreegleid rikkumata leidnud, et tähtajalise elamisloa andmine

kaebajale erandina (VMS § 125 lg 1 alusel) ei ole võimalik.

Eeltoodut arvestades ei ole määravat tähtsust sellel, et vastustaja tugines ka VMS § 124 lg 1

punktidele 1 ja 5 ning esitas kaalutlused ja põhjendused nende sätete kohaldamisele (osaliselt

kattuvad need põhjendustega, miks kaebajale ei saa anda tähtajalist elamisluba erandina).

Kohus nõustub vastavate seisukohtadega vaidlustatud otsuses ja HKMS § 165 lg 2 alusel ei

korda neid.

18. Kohtu hinnangul ei olnud vastustajal kaalutlusõigust küsimuses, kas teha kaebajale

lahkumisettekirjutus. Kuna kaebajal puudus tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise tõttu

viibimisalus, siis tuli VSS § 7 lg 1 alusel teha kaebajale kui viibimisaluseta Eestis viibivale

välismaalasele lahkumisettekirjutus. Kaebaja viidatud VSS § 11 lg 31 reguleerib üksnes

ettekirjutuse tegemise korda ehk seda, et lahkumisettekirjutus võib sisalduda elamisloa

andmisest keeldumise otsuses. Kohtule ei ole äratuntav, kuidas oleks kaebaja olukorda

muutnud see, kui lahkumisettekirjutus oleks vormistatud eraldi dokumendina.

Vastustaja on kohaselt ja piisavalt põhjendanud, miks tehti kaebajale koheselt sundtäidetav

lahkumisettekirjutus. Lisaks tuleb arvesse võtta, et praeguse seisuga ei mõjuta kaebaja õigusi

see, kas ja milline tähtaeg määrati kaebajale vaidlustatud otsuses Eestist lahkumiseks. Kaebaja

on praeguseni Eestis ning tal on olnud piisavalt võimalusi oma lahkumiseks ettevalmistusi

teha.

Kohus märgib, et praeguseks on kaebajal tekkinud VMS § 43 lg 1 p 5 ja lg 3 sätestatud alus

Eestis viibimiseks, kuna kaebaja on vahistatud. Eeltoodu ei muuda seda, et vaidlustatud

otsuses tehti kaebajale lahkumisettekirjutus õiguspäraselt.

19. VSS § 74 lg 2 alusel tuli kaebajale kohaldada sissesõidukeeld viieks aastaks. VSS § 74 lg

3 andis vastustajale võimaluse kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks, kui

sissesõidukeelu kohaldamise tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades

ebaproportsionaalne. Vastustaja tegi seda ehk kohaldas sissesõidukeeldu kolmeks aastaks.

Kohtu hinnangul on otsuse punktis 8-15 toodud põhjendustel proportsionaalne määrata

sissesõidukeelu kestuseks kolm aastat. Kohus ei näe praeguse kohtuasja asjaoludel alust jätta

sissesõidukeeld kohaldamata humaansetel alustel (VSS § 74 lg 4).

20. Kokkuvõttes jätab kohus kaebuse rahuldamata. Kaebaja väited ei anna alust vaidlustatud

otsuse tühistamiseks. Sel juhul puudub võimalus kohustada vastustajat kaebaja tähtajalise

elamisloa taotlust uuesti lahendama.

Menetluskulud, muud taotlused. Selgitused

21. Kaebaja väitis 14.03.2025 kohtule esitatud avalduses, et ta esitab posti teel riigi õigusabi

taotluse, kuid ei ole seda teinud. Kohus ei uuri seda küsimust lähemalt, kuna kaebajale on

juba määratud riigi õigusabi ning kaebajat esindab käesolevas asjas riigi õigusabi korras

määratud advokaat.

22. Käesolevas asjas kohaldatud esialgne õiguskaitse lõpeb HKMS § 249 lg 4 alusel

kohtuotsuse jõustumisel. Kohus ei tühista esialgset õiguskaitset määruse resolutsioonis, kuna

see ei muuda olukorda - HKMS § 253 lg 3 alusel jõustuks ka sõnaselge esialgse õiguskaitse

tühistamine koos kohtuotsusega.

23. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Selle

sätte alusel on menetluskulude kandmine kaebaja kohustus. Vastustaja ei ole menetluskulude

nimekirja ja kuludokumente esitanud ning kohus jätab HKMS § 109 lg 1 alusel

menetluskulud välja mõistmata.

24. Kohus asendab HKMS § 175 lg 3 alusel omal algatusel kohtuotsuse avaldamisel kaebaja,

tema abikaasa ja laste nimed tähemärkidega.

/allkirjastatud digitaalselt/

kohtunik Karin Jõks