2-19-2439/76 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maris Kuurberg, liikmed Indrek Soots ja Neve

Uudelt

Otsuse tegemise aeg ja koht

23.04.2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-19-2439

Kohtuasi

N.F-i hagi R.Q vastu kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 25.11.2024 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

R.Q apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

5487,67 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja: N.F (isikukood XXX), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Vahur Kivistik

Kostja: R.Q (endiste nimedega /nimi/, /nimi/, isikukood

XXX), lepingulised esindajad Irina Kadõševitš ja Valdis

Härmsalu

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta R.Q apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta Harju Maakohtu 25.11.2024 otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta

maakohtu otsuse põhjendusi.

3. Jätta poolte apellatsiooniastmes kantud menetluskulud R.Q kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

2-19-2439

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. N.F (hageja) esitas 14.02.2019 R.Q (praeguse nimega R.Q, kostja) vastu hagi, milles palus

mõista kostjalt hageja kasuks välja 5000 eurot ning viivise seaduses sätestatud määras alates

28.11.2018 kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja

kanda.

2. Hagiavalduse kohaselt on pooled endised elukaaslased, kes elasid koos 2018. a veebruarist

kuni 20.11.2018. Hagejale teadaolevalt kuulus kostjale ilusalong. Kostja andis hagejale 18.10.

ja 23.10.2018 teada, et ilusalongis on kuumaveetoru katki läinud ja see oleks vaja ära

parandada, kuid tal ei ole selleks raha. Hageja pakkus kostjale rahalist abi, andes talle enda

pangakaardi ja selle PIN-koodid, et kostja saaks vajamineva summa välja võtta, eeldades, et

torude parandamine maksab ligikaudu paarsada eurot. Hiljem selgus, et kostjale ei kuulu

ühtegi ilusalongi ning et kostja on võtnud hageja pangakontolt välja sularaha kokku 5000

eurot: 24.10.2018 on võetud 3000 eurot ning sellele järgneval päeval 2000 eurot.

3. Hageja ei soovinud anda kostjale 5000 eurot ning ütles kostjale juba järgmisel päeval

suuliselt, et soovib raha tagasi. Soovi saada raha tagasi kordas hageja 28.11.2018 kostjale

saadetud tekstisõnumis.

4. Kostja käitus tahtlikult heade kommete vastaselt. Selleks, et saada endale hageja raha, lõi ta

hagejale ebaõige ettekujutuse raha kasutamise eesmärgist, tekitades selliselt hagejale tahtlikult

ja õigusvastaselt kahju võlaõigusseaduse (VÕS) § 1045 lg 1 p 8 mõttes. Hagejale tekkinud

kahju on kostja käitumisega põhjuslikus seoses VÕS § 127 lg 4 mõttes, sest hageja andis

kostjale enda pangakaardi ja selle PIN-koodid vaid seetõttu, et kostja tõi välja kiiret

lahendamist vajava probleemi. Õigusvastasust välistavaid asjaolusid VÕS § 1045 lg 2 mõttes

ei esine.

5. Kostja pidi aru saama, et tal ei olnud hageja nõusolekut 5000 euro võtmiseks, ta viis hageja

eksitusse raha kasutamise vajaduses ja eesmärgis. Ekslik on kostja vastuväide, et hageja

pangakontolt võetud 5000 eurot oli mõeldud perekondlike vajaduste katmiseks. Pooled ei

kogunud raha pulmade jaoks. Nad otsustasid abielluda alles siis, kui selgus, et kostja on rase.

Raha väljavõtmise ajal hageja kostja rasedusest ei teadnud. Pooled esitasid 16.11.2018 küll

abielu registreerimise avalduse, kuid abielu ei sõlmitud, sest neil tekkis tüli. Ebaõige on kostja

väide, et hageja oleks saanud raha pangakontolt väljavõtmise peatada. Hageja ei pea pidevalt

kontrollima pangakonto jääki.

6. Kuna kostjale pidi hiljemalt 28.11.2018 olema selge, et hageja nõuab temalt 5000 eurot

tagasi, muutus tol päeval kahju hüvitamise nõue sissenõutavaks. Sellest ajast alates arvestab

hageja ka viivist.

2-19-2439

Kostja seisukoht

7. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja ei vaidlustanud

seda, et ta võttis hageja nõusolekul tema pangakontolt raha, kuid tõi välja, et raha oli mõeldud

pulmade korraldamiseks ja erinevate sellega seotud kulude katteks. Ta viis raha koju ja pani

selle kappi. Novembris 2018, kui kostja oli juba rase, sai ta juhuslikult teada, et hageja pettis

teda teise naisega ja sellest tekkis poolte vahel tüli. Hageja peksis kostjat, võttis raha tagasi ja

lahkus.

8. Hageja ei ole tõendanud, et kostja võttis temalt raha ilusalongis torude parandamiseks ega

seda, et raha oli antud kohustusega see hiljem tagastada. Kostja oli 2017. aastal FIE-na /amet/

ning märtsist kuni 08.10.2018 /amet/. Raha väljavõtmise ajal oli ta töötu. Kuna kostja võttis

raha välja kahel päeval, oleks hageja saanud enda pangakontot kontrollida ja raha

väljavõtmise peatada.

Menetluse edasine käik

9. Harju Maakohus jättis 02.03.2020 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

10. Hageja esitas apellatsioonkaebuse. Tallinna Ringkonnakohtu 27.08.2020 otsusega jäeti

Harju Maakohtu 02.03.2020 otsuse resolutsioon muutmata, kuid muudeti osaliselt otsuse

põhjendusi.

11. Hageja esitas kassatsioonkaebuse. Riigikohtu 24.03.2021 otsusega tühistati Harju

Maakohtu 02.03.2020 ja Tallinna Ringkonnakohtu 27.08.2020 otsused ja saadeti asi uueks

läbivaatamiseks maakohtule.

11.1. Riigikohus tõi välja, et kohtud on tuvastanud, et pooled ei vaidle järgmiste asjaolude

üle:

-

pooled olid alates 2018. a veebruarist kuni 20.11.2018 elukaaslased ja elasid koos kostja

üüritud korteris;

-

pooltel oli plaanis abielluda ja nad olid 16.11.2018 esitanud abielu registreerimise

avalduse, valides abielu sõlmimise kuupäevaks 22.12.2018 ja plaanides valida

varaühisuse varasuhte, kuid abielu sõlmima nad ei ilmunud;

-

kostja palus hagejalt raha, hageja andis kostjale oma pangakaardi ja avaldas talle

24.10.2018 pangakaardi PIN-koodid;

-

kostja võttis 24.10.2018 hageja pangakontolt välja 3000 eurot ning 25.10.2018 veel 2000

eurot;

-

poolte kooselu lõppes 20.11.2018 toimunud tüliga.

11.2. Riigikohus leidis, et kohtud kohaldasid vääralt materiaalõigust ja rikkusid oluliselt

menetlusõigust, kui kvalifitseerisid hageja nõude õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise

nõudena VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8 mõttes, andmata esmalt hinnangut sellele, milline oli

pooltevahelise kokkuleppe sisu. Kohtute tuvastatud asjaoludel ei võtnud hageja kostja

pangakontolt sularaha välja hageja teadmata, vaid aluseks oli nendevaheline kokkulepe.

Pooled ei vaidle sisuliselt mitte selle üle, kas kostja võttis hageja pangakontolt raha

kokkuleppel hagejaga, vaid selle üle, milline oli nendevahelise kokkuleppe sisu, milliseks

otstarbeks ja kui palju võis kostja hageja pangakontolt raha välja võtta.

2-19-2439

11.3. Riigikohus selgitas, et olukorras, kus mõlemad pooled on tuginenud asjaolule, et kostja

võttis hageja pangakontolt raha nendevahelise kokkuleppe alusel, pidid kohtud andma esmalt

hinnangu pooltevahelistele lepingulistele nõuetele. Kohtud kohaldasid vääralt materiaalõigust

ja rikkusid selgitamiskohustust, kvalifitseerides hageja nõude õigusvastaselt tekitatud kahju

hüvitamise nõudena, jättes seejuures VÕS § 1044 lg 2 tähelepanuta. Kui hagejale tekkis kahju

lepingu rikkumise tõttu, välistab VÕS § 1044 lg 2 nõude alusena kahju õigusvastase

tekitamise sätted.

11.4. Kui võlasuhe tekkis VÕS § 3 p 1 mõttes lepingulisel alusel, siis tuleb kvalifitseerida,

millist liiki lepingu pooled sõlmisid, hinnata kokkuleppe sisu ning võimalikke õiguslikke

tagajärgi.

11.4.1. Poolte võlasuhte aluseks võib olla näiteks laenuleping VÕS § 396 lg 1 mõttes.

Laenuandjal on õigus nõuda laenu tagastamist kokku lepitud ajal või, kui pooled laenu

tagastamise aega kokku ei leppinud, siis pärast laenulepingu ülesütlemist VÕS § 398 lg 1

järgi.

11.4.2. Pooltevahelise võlasuhte aluseks võib olla ka kinkeleping VÕS § 259 lg 1 mõttes. Kui

hageja soovis kostjale raha kinkida, võib tal olla õigus nõuda rahasummat tagasi eelkõige

juhul, kui ta kinkelepingust VÕS §-de 267 ja 268 kohaselt taganeb, arvestades muu hulgas

VÕS §-s 270 sätestatud taganemise piiranguid. VÕS § 268 lg 1 kohaselt saab kinkelepingust

taganemise korral kingitud eseme alusetu rikastumise sätete alusel välja nõuda.

11.4.3. Kui pooltevahelise võlasuhte aluseks oli leping, võib hagejal olla õigus nõuda kostjalt

raha tagasi ka seetõttu, et ta on lepingu kehtivalt tühistanud. TsÜS § 90 lg 2 kohaselt peab

tühistatud tehingu alusel saadu tagastama vastavalt alusetu rikastumise sätetele. Kolleegium

jäi varem väljendatud seisukoha juurde, et nii lepingu tühistamise kui ka lepingust taganemise

avaldus võivad sisalduda hagiavalduses (vt RKTKo 26.10.2010, 3-2-1-76-10, p 12). Kui asja

uuel lahendamisel tuvastatakse, et poolte vahel oli leping, saab hinnata, kas hagejal on õigus

nõuda kostjalt raha tagasi, sest ta on kehtivalt lepingu tühistanud. Ringkonnakohus küll

käsitles osaliselt võimalikku pettust, kuid rikkus pooltevahelise õigussuhte kvalifitseerimata

jätmisel selgitamis- ja põhjendamiskohustust TsMS § 442 lg 8 mõttes. Asja uuel lahendamisel

saab anda selgitamiskohustuse täitmise järel hinnangu hageja kassatsioonkaebuse väitele, et

alternatiivselt tuleks hagi rahuldada TsÜS § 94 lg-te 1 ja 3 ning VÕS § 1028 lg 1 alusel.

11.5. Kui maakohus ei tuvasta asja uuel lahendamisel, et kostja võttis hageja pangakontolt

raha nendevahelise lepingu alusel, saab VÕS § 1044 lg-t 2 arvestades hinnata pooltevahelisi

lepinguväliseid võlasuhteid. Hageja nõude alustena võivad sel juhul kõne alla tulla kahju

õigusvastase tekitamise sätted VÕS § 1043 jj mõttes ning rikkumiskondiktsioon VÕS § 1037

lg 1 tähenduses. Juhul, kui hagejale tekkis kahju seetõttu, et kostja võttis tema pangakontolt

raha, ning sellise kahju tekkimine ei olnud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga VÕS §

127 lg 2 mõttes hõlmatud, saab kostja tegevus olla õigusvastane VÕS § 1045 lg 1 p 5 alusel.

Lisaks tuleb arvestada asjaomaste nõuete kohta kehtivaid tõendamiskoormise jaotuse reegleid

(vt nt RKTKo 17.06.2020, 2-18-7948/81, p 20; 10.12.2019, 2-16-10632/78, p-d 11.1‒11.4;

25.09.2019, 2-16-461/173, p 15; 19.12.2016, 3-2-1-122-16, p-d 11-13; 02.12.2015, 3-2-1-

131-15, p 14; 26.11.2014, 3-2-1-122-14, p 10; 15.05.2013, 3-2-1-57-13, p 14).

Harju Maakohtu 25.11.2024 otsus

2-19-2439

12. Harju Maakohtu 25.11.2024 otsusega hagi rahuldati ja mõisteti kostjalt hageja kasuks

5000 eurot ja viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 28.11.2018 kuni

põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 5000 eurot. Menetluskulud jättis

maakohus kostja kanda.

13. Maakohus, lähtudes Riigikohtu suunistest, selgitas uuesti välja asjaolud ja poolte

seisukohad seoses hageja pangakontolt raha võtmisega.

13.1. Hageja oli seisukohal, et kostja lõi talle pettuse teel ebaõige ettekujutuse abivajadusest

ja kasutas hageja vastutulekut ära raha omastamiseks. Hageja hinnangul kasutas kostja

eksitavaid asjaolusid (väidetav avariiolukord kostja ilusalongis) ajendina, et saada enda

käsutusse hagejale kuulunud raha 5000 eurot. Hageja hinnangul poolte vahel lepingulisi

suhteid raha kasutamiseks sõlmitud ei ole ja neid ei saa suhte olemusest tulenevalt järeldada.

13.2. Kostja hinnangul on pooltevahelise õigussuhte puhul tegemist mittetäieliku kohustuse

täitmisega hageja poolt VÕS § 4 lg 1 ja lg 2 p 2 mõttes. Kostja vastuväite kohaselt võttis ta

raha hageja pangakontolt hageja korraldusel ja tõi poolte ühisesse koju. Kostja ei saanud

hageja raha enda valdusesse, sest andis selle koos pangakaardiga üle hagejale. Raha jätsid

pooled kokkuleppel ühises elukohas asuvasse kappi riiulile, kuid pärast konflikti ei olnud raha

enam alles. Hageja täitis perekondlikku kohustust kui kõlbelist kohustust, kui palus kostjat

võtta hageja arvelt välja 5000 eurot pulmade korraldamisega seotud kulutuste tarbeks.

Kõlbelist kohustust võib täita, kuid vastavalt VÕS § 4 lg-le 3 täitmisena üleantut tagasi nõuda

ei saa.

14. Maakohus asus seisukohale, et poolte selgituste ja tõendite kohaselt ei kvalifitseeru poolte

vaheline võlasuhe laenulepinguks ega kinkelepinguks. Pooled ei ole ka väitnud, et nende

vahel oli laenusuhe (VÕS § 396 lg 1) või et hageja kinkis kostjale 5000 eurot (VÕS § 259 lg

1).

15. Maakohus tuvastas edasi, et hageja teadis sellest, et kostja on eeldatavalt rase, juba

03.10.2018. Maakohus ei pidanud usutavaks, et hageja sai rasedusest teada alles 02.11.2018.

Samas ei pidanud maakohus tõendatuks kostja väidet, et ta võttis kontolt sularaha välja

perekondlike kohustustega seoses, s.o pulmade korraldamise eesmärgil. Kostja ei ole raha

sellise kasutuse kohta tõendeid esitanud. Arvestades, et poolte kooselu lõppes tüliga, pulmi ei

toimunud ning ei ole tõendatud poolte kokkulepe pulmakulutuste kandmise kohta, asus

maakohus seisukohale, et hageja kontolt võetud 5000 eurot ei saa käsitleda mittetäieliku

kohustusena VÕS § 4 lg 1 ja lg 2 p 2 tähenduses.

16. Järgmisena hindas maakohus hageja väiteid pettuse teel raha omandamise kohta. Hageja

väitel teadis ta, et kostjal on ilusalong ning et kostja küsis raha ilusalongis torude

parandamiseks. Hageja viitas poolte asjaomasele vestlusele (häälsõnum ja

sõnumikirjavahetus). Hageja väitel eeldas ta, et remondiks läheb mõnisada eurot, kuid avastas

hiljem, et kostja oli võtnud 5000 eurot. Kostja väitel suhtlesid nad ka suuliselt ning need

sõnumid ei ole üldse selle rahaga seotud. Maakohus asus tõendeid hinnates seisukohale, et

kõnealused sõnumid tõendavad, et kostja soovis raha kuumaveeavarii likvideerimiseks, kuna

muidu tuleb tal ettevõte sulgeda. Kostjal mingit salongi ei olnud ning raha torude

parandamiseks ei kasutatud. Maakohus leidis, et kostja on selliselt käitunud VÕS § 1045 lg 1

p 8 mõttes heade kommete vastaselt, kuna on loonud hagejale ettekujutuse abivajadusest

seoses ettevõtlusega. Selliselt tekitas kostja hagejale kahju. Maakohus ei pidanud tõendatuks

kostja väidet, et tegelikult pani ta raha kodus riiulile ning hageja ise võttis selle sealt ära.

2-19-2439

17. Maakohus rahuldas hagi VÕS § 1043 alusel ja mõistis kostjalt hageja kasuks 5000 eurot.

18. Maakohus rahuldas ka hageja viivisenõude. Kostja võttis hageja pangakontolt 3000 eurot

24.10.2018 ja 2000 eurot 25.10.2018. Hageja nõudis raha tagasi 28.11.2018. Maakohus

mõistis 5000 eurolt põhivõlalt viivise VÕS § 113 lg 1 teise lause ja § 94 alusel välja alates

28.11.2018 kuni kohtuotsuse kohase täitmiseni, kuid mitte rohkem kui 5000 eurot.

Apellatsioonkaebus

19. Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi tervikuna

rahuldamata.

20. Maakohus on ebaõigesti järeldanud, et tegemist ei olnud mittetäieliku kohustusega.

Hageja ise andis oma pangakaardi ja PIN-koodid kostjale, et kostja saaks võtta arvelt välja

pulmadeks planeeritud rahasumma. Hageja pangakaart oli kostja käes 2 päeva ning hageja

mobiiltelefonile saabus pärast raha väljavõtmist SMS-teade.

21. Kostja lahkus hageja pärast töölt ning hageja hakkas täitma tulevase abikaasa ülalpidamise

kohustust, tagades kostjale rahalised vahendid pulmade korraldamiseks. Hageja teadis kostja

rasedusest juba 2018. a oktoobrikuu alguses. See, et pulmad jäid ära, ei ole oluline, sest

selleks ajaks oli kooseluline kohustus juba täidetud. Hageja ja kostja jätkasid kooselu pärast

raha väljavõtmist. Kui pooled ei oleks lahku läinud, siis ei oleks hageja raha tagasi küsinud.

Kõlbelist kohustust võib täita, kuid VÕS § 4 lg 3 kohaselt ei saa täitmisena üleantut tagasi

nõuda ega muid õiguskaitsevahendeid kohaldada.

22. Hageja on vande all kinnitanud, et nad planeerisid kostjaga pulmi, sh et hageja ostis

pulmadeks kingad ja triiksärgi. Samuti, et hageja investeerib pere tulevikku.

23. Maakohus on vääralt rahuldanud hagi VÕS § 1045 lg 1 p 8 alusel. Riigikohtu praktika

järgi pidi hageja tõendama, et kostjal oli algusest peale tahe teda kahjustada (RKTKo

05.06.2013, 3-2-1-62-13, p 17; 15.04.2015, 3-2-1-18-15, p 10; 02.11.2016, 3-2-1-101-16, p

16; 12.12.2016, 3-2-1-132-16, p 16).

Vastustaja seisukoht

24. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta see rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda.

25. Hageja ei nõustu kostja väitega, et ta andis oma pangakaardi ja PIN-koodid kostjale

pulmade planeerimiseks raha väljavõtmiseks ning et see oleks mittetäieliku kohustuse

täitmine. Hageja andis raha konkreetselt selleks, et kostja saaks remontida ilusalongis katki

läinud kuumaveetoru. Kostja oli teinud hagejale selgeks, et muidu peab ta kõik lahti laskma ja

ilusalongi sulgema. Kostja esitles seda sündmust kui teda isiklikult väga puudutavat olukorda.

Kostja lõi hagejale väära ettekujutuse oma ettevõtlusega seotud tegevusest ning selle

kiireloomulisusest.

26. Kostja viis hageja eksitusse rahavajaduse ja kasutusotstarbe osas, mistõttu on hagejalt raha

väljapetmine, endale võtmine ja jätmine tahtlik heade kommete vastane käitumine (RKTKo

06.06.2018, 2-16-14655, p 13.2).

27. Maakohus andis kostjale võimaluse tõendada, et ta võttis raha perekondlikeks

kohustusteks kasutamiseks, kuid kostja ei ole selliseid tõendeid esitanud. Kuna oktoobris ei

2-19-2439

olnud veel plaanis abielluda, siis ei ole usutav ka raha väljavõtmine selleks otstarbeks.

16.11.2018 esitasid pooled küll abielu registreerimise avalduse, kuid neil puudus kavatsus

pidada pulmapidu.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

28. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei anna alust maakohtu otsuse resolutsiooni

tühistamiseks, kuid maakohtu otsuse põhjendusi tuleb muuta (TsMS § 657 lg 1 p 2¹).

Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus jagab ka apellatsiooniastme

menetluskulud.

29. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust ulatuses, milles

see on vaidlustatud (TsMS § 651 lg 1). Kostja vaidlustas maakohtu otsuse tervikuna, seega

kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsust täies ulatuses.

30. Maakohus on tuvastanud ning pooled ei ole vaidlustanud järgmisi asjaolusid.

-

Pooled olid veebruarist 2018 kuni 20.11.2018 elukaaslased, st nende suhe kestis

ligikaudu kuus kuud. Pooled elasid kostja üüritavas korteris.

-

Kostja palus hagejalt raha, hageja andis kostjale oma pangakaardi ja avaldas 24.10.2018

kostjale uuesti pangakaardi PIN-koodi.

-

Kostja võttis hageja pangakontolt 24.10.2018 välja 3000 eurot ja 25.10.2018 2000 eurot.

-

16.11.2018 esitasid pooled abielu registreerimise avalduse ja valisid abielu sõlmimise

kuupäevaks 22.12.2018.

-

Poolte kooselu lõppes 20.11.2018 samal päeval toimunud konflikti tõttu.

31. Pooled on menetluse vältel olnud erineval seisukohal selles osas, miks andis hageja

kostjale oma pangakaardi ning võimaldas kostjal võtta enda pangakontolt raha. Hageja väitel

on kostja teda eksitanud ja petnud väites, et tema ilusalongis läks kuumaveetoru katki ning ta

vajab raha torude parandamiseks. Tegelikult kostja raha selleks otstarbeks ei vajanud ega

kasutanud. Kostja väitel andis hageja talle pangakaardi, et ta saaks võtta raha pulmade

korraldamiseks. Maakohus nõustus hagejaga ja leidis, et tõenditest kogumis nähtub, et kuigi

kostja väitis, et soovib raha kuumaveetorude parandamiseks, ei olnud kostjal tegelikult

ilusalongi ning raha ei kasutatud väidetud eesmärgil. Maakohus tuvastas, et poolte vahel ei

olnud lepingulist suhet ning rahuldas hagi VÕS § 1045 lg 1 p 8 alusel, kuna kostja käitus

heade kommete vastaselt. Kostja kordab apellatsioonkaebuses väidet, et tegemist oli

mittetäieliku kohustuse täitmisega (hageja andis raha pulmade korraldamiseks) ja seetõttu ei

saa raha tagasi nõuda.

32. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et on tõendatud, et hageja andis kostjale oma

pangakaardi kostja väite tõttu, et tal on kiiresti vaja raha seoses ilusalongis toimunud

kuumaveetoru lõhkemisega ning et selliselt viis kostja hageja eksitusse. Ringkonnakohus ei

nõustu aga maakohtuga õigussuhte kvalifitseerimise osas VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8

alusel. Riigikohus kohustas maakohut kontrollima, kas poolte vahel võib olla lepinguline

suhe, mh kas pooled on sõlminud laenulepingu või kinkelepingu (TsMS § 693 lg 2).

Maakohus leidis, et lepingulist suhet ei ole ja lahendas vaidluse VÕS § 1043 ja § 1045 alusel.

Ringkonnakohus leiab, et kuna poolte vahel oli kokkulepe raha väljavõtmiseks kostja poolt,

oli poolte vahel lepinguline suhe, mistõttu ei saanud hagi rahuldada õigusvastase kahju

tekitamise sätete alusel.

2-19-2439

33. Ringkonnakohus toob esmalt esile need faktilised asjaolud, mis on kohtu hinnangul

tõendatud. Seejärel hindab kohus pooltevahelise kokkuleppe sisu, kvalifitseerib selle

kinkelepinguks ning käsitleb kinkelepingust taganemist ja hageja nõuet.



Faktilised asjaolud

34. Ringkonnakohtu hinnangul on tõendatud, et kostja küsis hagejalt raha tema väidetavates

äriruumides kuumaveetorude katkiminekust tekkinud probleemi lahendamiseks. 18.10.2018

kostja poolt hagejale saadetud häälsõnumi väljakirjutisest nähtub, et kostja ütles hagejale, et

tüdrukud helistasid talle töölt ja seal oli kuumaveetoru katki läinud (I kd, tl 6). 23.10.2018

sõnumivahetuses kirjutab kostja hagejale, et nüüd tuleb kõik lahti lasta ja sulgeda; ainus

väljapääs on mingite (teiste) ruumide kasutusse võtmine ja selleks on vaja raha. Kostja mainis

edasi, et võimalus on võtta raha W-ilt. Kostja selgitas, et see on isik, kes saadab talle lilli, ning

kahtles, kas see hagejale meeldib (I kd, tl 7). Seejärel vastas hageja samale sõnumile, et

„teeme koos korda“ ning et võta raha nii palju, kui vaja on (I kd, tl 7). 24.10.2018 sõnumist

nähtub, et kostja püüab raha välja võtta, kuid PIN on vale. Hageja saadab õige PINi (I kd, tl

8). Vande all antud ütlustes kinnitas hageja samuti, et kostja selgitas rahavajadust ilusalongis

torude parandamisega. Hageja väitel selgitas kostja summa suurust sellega, et pärast torude

parandamist oli vaja maksta raha ka töötajatele ja osta keemiatooteid, kuna mingid aparaadid

jm olid rikutud (I kd, tl 124-125). Seega on tõendatud, et pärast asjaomaseid sõnumeid kostja

tööl lõhkenud kuumaveetorude ning „pinnaprobleemide“ kohta on hageja andnud kostjale

oma pangakaardi ning selle PIN-koodid koos lubadusega võtta tema arvelt raha probleemi

kordategemiseks.

35. Kohtu hinnangul eksitas kostja selliselt hagejat, kuna kostja ei ole tõendanud, et tal oli

kõnealusel ajal ilusalong, kus midagi oleks juhtunud, ega seda, et ta oleks raha kasutanud

mingite äriruumide kordategemiseks. Vastupidi, kostja kinnitas 27.01.2020 vande all antud

ütlustes, et ilusalong oli kinni pandud enne seda, kui ta tutvus hagejaga. Kostja kinnitas, et

raha oli mõeldud pulmade korraldamiseks. Samuti selgitas kostja, et loobus rasedusest

teadasaamisel oma tööst /asukoht/ (I kd, tl 126 ja pöördel). Asja uuel läbivaatamisel

maakohtus 20.09.2023 istungil esitas kostja teistsuguse versiooni, märkides, et ta soovis avada

terapeutilise kabineti ja võtta seal ühe ruumi üürile. Väidetavalt üüris ta seda ruumi koos

sõbrannaga. Seal ruumis läkski toru katki ning hageja pakkus, et ta võib sellest pulmadeks

mõeldud 5000 eurost võtta 200-300 eurot remondiks (I kd, tl 215). Kostja hilisemad väited

terapeutilise kabineti üürimise ja/või seal remonditööde tegemise kohta ei ole tõendatud ning

on ka otseselt vastuolus tema enda varem vande all antud ütlustega. Ka apellatsioonkaebuses

on kostja jäänud versiooni juurde, et ta töötas /amet/, kuid loobus tööst oktoobris 2018 (II kd,

tl 94 pöördel).

36. Kohtu hinnangul ei ole tõendatud kostja väited, et ta sai raha pulmade korraldamiseks. Ei

ole tõendatud, et pooled planeerisid abiellumist enne kostja rasedusest teadasaamist. Kostja

väitis 20.09.2023 istungil, et kui nad said teada, et ta on rase, oli neil hagejaga kokkulepe, et

pulmadeks kulutatakse 5000 eurot (I kd, tl 215 pöördel). Ringkonnakohus ei nõustu

maakohtuga, et oleks tõendatud, et sularaha küsimise ja väljavõtmise ajal oli teada, et kostja

on rase. Selles osas muudab ringkonnakohus maakohtu põhjendusi. Kostja ise on esitanud

seda välistavad tõendid. Kostja esitas 27.03.2019 vastuse lisana 5 enda 02.11.2018 alustatud

haigusloo, kus on kanne „v.m02.10.2018 Rasedustest positiivne“ (I kd, tl 41–43). 07.11.2023

istungil avaldas hageja, et on konsulteerinud naistearstiga, et „v.m“ tähendab viimast

menstruatsiooni. Kostja kinnitas seepeale, et viimane menstruatsioon oli 02.10.2018 ja selle

vastu ei ole neil ühtegi vastuväidet (II kd, tl 4 ja pöördel). Hageja esitas 20.12.2023 ka

/meditsiiniasutuse nimetus/ õiendi, kus on selgitatud, et meditsiiniterminoloogia ja praktikas

2-19-2439

kasutavate lühendite kohta, et „v.m“ tähendab viimase menstruatsiooni aega (II kd, tl 16).

Seega ei saanud kostja kuumaveetoruga seotud sõnumivahetuse (18.10 ja 23.10.2018) ega

raha väljavõtmise ajal (24.10.–25.10.2018) rasedustest veel teada ega sellega seoses pulmade

korraldamiseks raha vajada.

37. Lisaks märgib ringkonnakohus, et avaldus abiellumiseks esitati alles 16.11.2018 ja

pulmad pidid toimuma 22.12.2018. Kostja on tõendanud, et ta on teinud 10.11.2018 päringu

E. AS-ile (I kd, tl 92–93), 13.11.2018 päringu R. reisikonsultandile (I kd, tl 91–92) ning

saatnud 14.11.2018 kirja A.-T. OÜ-le (tl 94–95). Kleidi proovimine ja sõit Narva oli

planeeritud väidetavalt 30.11.2018 (tl 96–98). Kuigi hageja on vande all antud ütlustes

möönnud, et ta ostis pulmadeks jalatsid ja särgi, ei ole tõendatud, et ta oleks seda teinud enne

abiellumiseks avalduse esitamist (I kd, tl 125 pöördel). Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit

selle kohta, et enne novembri keskpaiga oleks hakatud tegema mis tahes pulmadega seotud

plaane. Kokkuvõtvalt puuduvad tõendid selle kohta, et 24.–25.10.2018 oleks planeeritud

pulmi ning kostja oleks vajanud selleks hagejalt sularaha. Kostja ei ole ka selgitanud, miks oli

vaja just sularaha pulmade planeerimiseks.

38. TsÜS § 94 lg 1 järgi on teisele isikule tahtlikult tegelike asjaolude teatamata jätmine, neist

ebaõige ettekujutuse loomine või teise isiku tahtlik eksimuses hoidmine eesmärgiga kallutada

teist isikut tehingut tegema, pettus. Kuna on tõendatud, et kostja küsis hagejalt raha seoses

oma väidetavates äriruumides toimunud kuumaveetoru lõhkemisega, kuid ei ole tõendanud, et

kostjal olid kuskil mingid äriruumid, kus oli vaja teha remonti või kus oleks tehtud remonti,

saab asuda seisukohale, et kostja lõi hagejale tahtlikult ebaõige ettekujutuse tegelikest

asjaoludest, et saada hagejalt luba võtta hageja arvelt sularaha.



Pooltevahelise kokkuleppe õiguslik kvalifitseerimine

39. Kuigi pooled eitavad lepingulise suhte olemasolu, siis poolte esitatud asjaolude kogumile

õigusliku hinnangu andmine ehk nõude kvalifitseerimine on kohtu ülesanne ja kohus ei ole

seejuures seotud poolte õiguslike seisukohtadega (RKTKo 14.06.2023, 2-20-4179, p 10;

24.03.2021, 2-18-18277, p 18). Eeltoodud faktilistest asjaoludest nähtuvalt oli poolte vahel

kokkulepe selles, et kostja võib kasutada hageja pangakaarti raha väljavõtmiseks vajalikus

summas. Sellises olukorras tuleb jaatada lepingulise suhte olemasolu poolte vahel (VÕS § 3 p

1, § 8).

40. VÕS § 29 lg 1 esimese lause kohaselt lähtutakse poolte ühisest tahtest. Käesoleval juhul ei

ole võimalik tuvastada poolte ühist tahet, kuna poolte põhjendused kokkuleppe sõlmimiseks

erinevad kardinaalselt. VÕS § 29 lg 4 järgi, kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa

kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda

samadel asjaoludel pidi mõistma. Seejuures võetakse VÕS § 29 lg 5 järgi arvesse mh lepingu

sõlmimise asjaolusid, sealhulgas lepingueelseid läbirääkimisi, lepingupoolte käitumist enne ja

pärast lepingu sõlmimist ja lepingu olemust ja eesmärki.

41. Käesoleval juhul nähtub, et hageja soovis anda kostjale vajaliku rahasumma, et kostja

saaks lahendada tööl tekkinud kuumaveetoru lõhkemisega seotud mured. Hageja andis selleks

kostjale oma pangakaardi ja selle PIN-koodid. Ei ole tõendatud, et poolte vahel oleks olnud

kokkulepe rahasumma suuruses. Vastupidi, hageja märkis kostjale 23.10.2018 saadetud

sõnumis, et võta nii palju, kui on vajalik (I kd, tl 7 pöördel). Kostja võttis kahe päeva jooksul

seejärel välja 5000 eurot. Hageja ei ole vaidlustanud kostja väidet, et ta sai raha

väljavõtmisest, st konkreetsetest summadest, kohe teada (I kd, tl 124 pöördel). Kuigi hageja

on väitnud, et kui ta nägi, kui palju kostja võttis, palus ta torude parandamisest üle jäänud raha

2-19-2439

tagastada, ei ole selline väide tõendatud. Seega saab lugeda tõendatuks, et hageja tahe oli anda

kostjale 5000 eurot selleks, et kostja saaks oma tööruumid töökõlblikuks teha. Poolte vahel

vahetatud sõnumitest ei nähtu ka seda, et raha oleks antud tingimusel, et see tuleb millalgi

tagastada. Seega ei saa pidada tehingut laenuks, vaid faktilistele asjaoludele vastab poolte tahe

sõlmida kinkeleping. Kinkelepinguga kohustub üks isik tasuta teisele isikule üle andma talle

kuuluva eseme ja tegema võimalikuks omandi ülemineku kingisaajale või tasuta varalisest

õigusest kingisaaja kasuks loobuma või muul viisil kingisaajat rikastama (VÕS § 259).

Eeltoodust tulenevalt lähtub ringkonnakohus sellest, et pooled sõlmisid kinkelepingu.



Kinkelepingust taganemine ja hageja nõue

42. VÕS § 268 lg 1 järgi, kui kinkeleping on täidetud, võib kinkija lepingust taganeda ja

kingitud eseme alusetu rikastumise sätete järgi kingisaajalt välja nõuda VÕS § 267 p-des 1–3

ettenähtud juhtudel, sh kui kingisaaja on oma käitumisega näidanud kinkija või tema lähedase

inimese vastu üles jämedat tänamatust (p 1) või kui kingisaaja jätab õigustamatult täitmata

kinkega seotud koormise või tingimuse (p 3). VÕS § 270 lg 1 sätestab taganemise ajaliseks

piiranguks ühe aasta, st kinkija võib kinkelepingust taganeda ühe aasta jooksul alates ajast,

mil ta sai teada või pidi teada saama oma taganemise õiguse tekkimisest. Seega peavad

kinkelepingust taganemise kehtivuseks olema täidetud nii selle formaalsed eeldused, eelkõige

olema esitatud vastaspoolele õigel ajal taganemisavaldus, kui ka sisulised (materiaalsed)

eeldused, st taganemiseks peab olema seda õigustav põhjus (VÕS § 267 p-de 1–3 loetelu).

43. Käesoleval juhul nõudis hageja kostjalt 5000 eurot tagasi esmalt 28.11.2018 sõnumis (I

kd, tl 10). Seejärel on hageja lepinguline esindaja esitanud kostjale 18.12.2018 nõudekirja

5000 euro tagastamiseks. Selles on tuginetud VÕS § 1045 lg 1 p-dele 7 ja 8 (I kd, tl 54–56).

22.11.2021 menetlusdokumendi p-des 17 ja 18 (I kd, tl 194 pöördel) märkis hageja, et juhul,

kui kohus peaks leidma, et poolte vahel on sõlmitud kinkeleping, siis tuleb hageja lugeda

28.11.2018 kirjavahetusega ja 18.12.2018 nõudekirjaga kinkelepingust taganenuks VÕS §

267 p-de 1 ja 3 alusel põhjusel, et kostja kahjustas hageja vara (kriipis hageja sõiduautot) ja

jättis täitmata väidetava kinkega seotud tingimuse, s.o ettevõttega seotud kulude kandmise ja

kuumaveetoru parandamise. Seega tugines hageja sellele, et kui kohus loeb pooltevahelise

suhte lepinguliseks suhteks, on ta kinkelepingust kehtivalt taganenud. Hageja märkis, et ta

palub sellisel juhul kostjalt VÕS § 268 lg 1 ja § 1028 lg 1 alusel välja mõista 5000 eurot ning

viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses.

44. Ringkonnakohus leiab, et hageja 28.11.2018 sõnumit saab pidada kinkelepingust

taganemiseks. Hageja märkis selles, et tal on „kinnitus sularaha sanktsioneerimata

väljavõtmise kohta [tema] kaardilt. Seetõttu [palub ta] viimast korda tagastada 5000 eurot

…“. Taganemist on kinnitatud 18.12.2018 nõudekirjas. Kuigi hageja on tuginenud

deliktiõigusele, on hageja tahe selge. Nõudekirjas on mh märgitud, et hiljem on selgunud, et

kostjale ei kuulu ühtegi ilusalongi ning kostja valetas nii ilusalongi kui katkiste torude kohta

selleks, et saada hageja pangakaart enda valdusesse ja omastada sealt raha. Seega on

taganemisel selgitatud, mis põhjusel kinkest taganetakse. VÕS konkreetsele sättele viitamata

jätmine ei tähenda, et hageja ei oleks kehtivalt lepingust taganenud. Taganemine on tehtud

ühe aasta jooksul kinkest, st seaduses sätestatud aja jooksul. Kinkelepingu regulatsioon ei

eelda, et enne taganemist tuleks täita veel mingeid muud tingimusi, sh anda teisele poolele

täiendav tähtaeg. Seega on taganemise formaalsed eeldused täidetud.

45. Ringkonnakohtu hinnangul olid täidetud ka taganemise materiaalsed eeldused ehk VÕS §

267 p-d 1 ja 3. VÕS § 267 p 1 nimetatud jäme tänamatus on hinnanguline kategooria, mis

2-19-2439

peab avalduma kingisaaja käitumises kinkija või tema lähedase suhtes (RKTKo 22.05.2017,

3-2-1-40-17, p 15). Käesoleval juhul võib nõustuda, et jäme tänamatus väljendub hageja

suhtes, kuna hageja soovis raha andmisega aidata kostjal ületada äritegemisega seotud

probleeme, kuid tegelikult kostjal selliseid probleeme ei olnud ning ei ole üldse teada, milleks

ta saadud 5000 eurot kulutas. Kostja tegu on selliselt nii objektiivselt hukkamõistetav (oma

lähedase petmine raha saamiseks) kui ka kinkija subjektiivse hinnangu kohaselt arusaadavalt

aktsepteerimatu (RKTKo 22.02.2007, 3-2-1-153-06, p 12). Kohtupraktikas on peetud

jämedaks tänamatuseks näiteks võrreldavat olukorda, kus jäeti täitmata kinkelepingu

sõlmimise eelduseks olnud lubadus (RKTKo 22.02.2007, 3-2-1-153-06, p 14). Ka praegusel

juhul ei kasutatud kinget otstarbeks, milleks seda küsiti ja milleks raha lubati kasutada.

Ringkonnakohus leiab, et taganemiseks annab sel põhjusel aluse ka VÕS § 267 p 3, kuna

kostja kingisaajana jättis õigustamatult täitmata kinkega seotud tingimuse, st tingimuse

kasutada raha eesmärgiks, milleks see anti.

46. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et poolte vahel oli sõlmitud kinkeleping,

millest hageja 28.11.2018 kehtivalt taganes. Hageja sai seega nõuda kostjalt VÕS § 1028 lg 1

alusel tagasi alusetult saadud 5000 eurot. Maakohus on hagi õigesti rahuldanud, kuid

maakohtu antud õiguslik kvalifikatsioon ja hagi rahuldamise põhjendused tuleb asendada

ringkonnakohtu eelnevalt esitatud põhjendustega.

47. Kuigi apellatsioonkaebuses ei ole kostja enam tuginenud väitele, et hageja ise võttis

korterist raha kaasa, märgib ringkonnakohus siiski järgmist. Ringkonnakohtu hinnangul oli

see kostja väide alusetu ja tõendamata. Kostja väitis maakohtus (samaaegselt väitega, et ta

kasutas raha pulmade planeerimiseks), et ta tõi raha koju ja pani sahtlisse, kust hageja selle ise

ära võttis. Seejuures väitis kostja, et hageja peksis teda 20.11.2018, mida tõendab

kriminaalasjas tehtud lahend. Tegelikult nähtub kostja esitatud 28.11.2018

kriminaalmenetluse lõpetamise põhistamata määrusest, et seal on „kahtlustatavaks“ märgitud

kostja ise (sel ajal nimega R.Q) (I kd, tl 37–38). Hageja on viidanud ka sellele, et

kriminaalasja menetluses ei väitnud kostja, et hageja oleks korterist raha ära viinud. Ka ei

vastanud kostja selle peale, kui hageja temalt 28.11.2018 sõnumis 5000 eurot tagasi nõudis

mitte seda, et hageja ise on raha ära võtnud, vaid et see oli võetud perekonna vajaduste

tarbeks (I kd, tl 10). Seega igal juhul oli kostja väide selle kohta, et hageja on 5000 eurot juba

tagasi saanud, tõendamata.

48. Maakohus rahuldas ka hageja viivisenõude VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras

põhinõudelt 5000 eurot, kuid mitte üle põhinõude suuruse. Maakohus luges 5000 eurot

sissenõutavaks alates 28.11.2018, mil hageja seda summat tagasi nõudma hakkas.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga.

III

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

49. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda (TsMS § 162 lg 1). Kuna ringkonnakohus ei

muuda maakohtu otsuse resolutsiooni hagi rahuldamise kohta, jääb menetluskulude jaotus

samaks.

50. Kuna ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata, muutes vaid maakohtu

otsuse põhjendusi õigusliku kvalifikatsiooni osas, jäävad apellatsiooniastme menetluskulud

samuti kostja kanda (TsMS § 171 lg 1).

2-19-2439

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Maris Kuurberg

Indrek Soots

Neve Uudelt