2-17-7335/48 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maris Kuurberg, liikmed Indrek Soots ja Neve

Uudelt

Otsuse tegemise aeg ja koht

23.04.2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-17-7335

Kohtuasi

K.P hagiavaldus W.Q vastu kahjuhüvitise, intressi ja

viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 08.11.2024 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

K.P apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

72 556,16 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja: K.P (isikukood XXX), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Nigul Saar

Kostja: W.Q (isikukood XXX), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Keijo Lindeberg

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta K.P apellatsioonkaebus rahuldamata ja Harju Maakohtu 08.11.2024 otsuse

resolutsioon muutmata, kuid muuta kohtuotsuse põhjendusi.

2. Jätta poolte ringkonnakohtu menetluses kantud menetluskulud K.P kanda.

3. Määrata kindlaks W.Q ringkonnakohtus kantud menetluskulud 963,80 euro

ulatuses ning mõista need K.P-lt W.Q kasuks välja. Nimetatud summalt (963,80

eurot) tuleb K.P-l maksta alates otsuse jõustumisest kuni kohustuse kohase

täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

2-17-7335

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. 10.05.2017

esitas K.P (hageja) hagi W.Q (kostja) vastu 17 403,27 euro põhivõla, 5973,46

euro viivise ja 78,83 euro intressi nõudes.

1.1. Algse hagiavalduse

kohaselt määras X.Q 17.10.2013 notariaalselt tõestatud testamendiga

oma pärijaks hageja ning annakusaajateks erinevate annakuesemete osas hageja (sh raha 35

000 eurot), kostja (sh R kinnistu koos kohustustega) ja kostja venna Z.Q.

1.2. Harju Maakohtu 21.11.2023 määrusega määrati kostja tsiviilasjas nr 2-13-54775 esialgse

õiguskaitse korras X.Q eestkostjaks. Eestkostja ülesandeks oli eestkostetava elu korraldamine,

talle inimväärsete elutingimuste, toimetulekuks vajaliku kõrvalabi, sotsiaalteenuste ja ravi

tagamine.

1.3. X.Q suri 28.11.2013.

1.4. Harju Maakohus algatas hageja avalduse alusel 06.11.2015 tsiviilasjas nr 2-15-14839

perekonnaseaduse (PKS) § 193 lg 1 alusel eestkoste järelevalvemenetluse. Hagejale olid

teatavaks saanud võimalikud kostja kuritarvitused eestkostetava raha käsutamisel ja raha

omastamisel ligikaudu 60 000 euro ulatuses. Harju Maakohus tegi 20.05.2016 kohtuasjas nr

2-15-14839 kostjale ettekirjutuse tagastada X.Q kontole 60 000 eurot. Kostja kohtu korraldust

ei täitnud ja raha ei tagastanud. Harju Maakohus lõpetas 03.05.2017 eestkoste

järelevalvemenetluse. Kohus sedastas määruses, et eestkoste järelevalvemenetluses ei toimu

raha väljamõistmist puudutatud isikult ja menetlusosaliste õiguste kaitse kohane viis on

hagimenetluse korras lepinguvälisest kohustusest tuleneva nõude esitamine.

1.5. Hageja väitel vähenes eestkostetava X.Q vara kaks päeva enne tema surma 60 000 euro

võrra rahaülekande tõttu ajutise eestkostja ehk kostja enda kontole. Kostja kandis 26.11.2013

eestkostetava X.Q kontolt enda kontole 40 000 eurot selgitusega „ülekanne“ ja 27.11.2013

enda kontole 20 000 eurot selgitusega „ülekanne“. Seetõttu ei olnud pärandi avanemise hetkel

28.11.2013 X.Q kontol summat, mille X.Q oli hagejale annakuna määranud. X.Q kontol oli

28.11.2013 seisuga 10 131,64 eurot. Hageja ei saanud iseendale annakut täita suuremas

summas, kui kontol olnud raha seda võimaldas. Seetõttu teostas hageja võlaõigusseaduse

(VÕS) §-st 110 tulenevat kinnipidamisõigust ega andnud kostjale ja Z.Q esemelisi annakuid.

1.6. Harju Maakohtu 21.11.2016 otsusega tsiviilasjas nr 2-14-21828 lahendas kohus kostja ja

Z.Q hagi hageja vastu ning määras annakusaajatelt annaku vähendamisest (pärimisseaduse

(PärS) § 58 lg 2) tuleneva rahalise hüvitise suuruse ja kohustas hagejat andma tahteavaldus

annakuesemete omandi üleminekuks. Kohus määras kostja poolt maksmisele kuuluvaks

hüvitiseks 5821,11 eurot ja Z.Q poolt maksmisele kuuluvaks hüvitiseks 1644,28 eurot, st

hageja kasuks mõisteti kohtuasjas nr 2-14-21828 välja kokku 7465,39 eurot. Kohtuotsus

jõustus 28.04.2017. Hagejal oli õigus saada pärandvarast annakuna 35 000 eurot. Hagejal on

2-17-7335

testamendiga määratud rahaannakust saamata 17 403,27 eurot. Kostja on põhjustanud hagi

esitamise seisuga hagejale kahju või omandanud alusetult pärandvarasse kuuluma pidanud

raha, mistõttu on hagejal kostja vastu nõue 17 403,27 eurot.

1.7. Kostja rikkus seaduses sätestatud keeldu hoida enda ja eestkostetava vara eraldi ning

mitte kasutada eestkostetava vara oma huvides ja kohustust kasutada eestkostetava vara vaid

kohtumääruses toodud ülesannete täitmiseks. Kahjuks on pärandvara hulgas sellise

rahasumma puudumine, mille hageja oli õigustatud saama 35 000 euro suuruse annakuna.

Kostja tegu oli VÕS § 1045 lg 1 p 7 tähenduses õigusvastane. Kostja pidi kahjust teada saama

hiljemalt 16.05.2014, kui hageja, kostja ning Z.Q pidid notar Maive Ottase juures sõlmima

hageja poolt annakute üleandmise ja hagejale rahalise hüvitise maksmise kokkuleppe, mida

kostja vastuseisu tõttu ei sõlmitud. Hageja nõue võib olla kvalifitseeritud ka kui alusetu

rikastumise nõue vastavalt VÕS §-le 1037, sest kostja on pööranud eestkostetava vara ilma

seaduse või lepingulise aluseta enda omandisse.

1.8. Kostja on kohustatud andma hagejale üle omastatud rahast saadud kasu, st intressi VÕS

§-s 94 sätestatud määras. Pärandi avanemise ajast 29.11.2013 kuni hagi esitamiseni on

arvestuslik intress 78,83 eurot. Viivitus on kestnud kuni hagi esitamiseni 10.05.2017.

Arvestuslik viivis on 5973,46 eurot.

2. 29.03.2018 kuni 01.11.2023 oli menetlus peatatud teises tsiviilmenetluses nr 2-16-11915

otsuste jõustumiseni. Tsiviilasjas nr 2-16-11915 jäeti rahuldamata kostja hagi hageja vastu

17.10.2013 testamendi tühisuse tuvastamiseks.

3. 15.11.2023 esitas hageja nõude suurendamise avalduse

, millega suurendas põhinõuet 42

596,73 euro võrra, st kokku 60 000 euroni.

3.1. Hageja väitel tegi ta hagiavalduses nõude suuruse arvestamisel vea, kui esitas põhivõla

nõue 17 403,27 eurot. Tegemist on eksliku mahaarvamisega. Teised annakusaajad olnuks

testamendi kohaselt õigustatud rahaannakule juhul, kui pärandvaras on annakukorraldusele

vastav summa. Pärandi avanemise päeval ei olnud pärandvaras Swedbank AS-is pärandaja

pangakontol summat, mis ületanuks 35 000 eurot, mistõttu ei tekkinud pärijal rahaannaku

väljaandmise kohustust testamendis nimetatud teistele annakusaajatele. Pärandvaras olev

tagasinõudeõigus 60 000 eurot on iseseisev pärandvaras olev nõudeõigus ega seondu

testamendis oleva rahaannaku korralduste täitmisega. See nõue on mis tahes

reservatsioonideta läinud üle pärijale. Hageja suurendas hagi põhinõuet ja palus kohtul

kostjalt hageja kasuks välja mõista põhinõudena 60 000 eurot.

3.2. Hageja väitel sai ta X.Q pangakonto väljavõtte selle koostamise päeval 21.05.2014. X.Ql

ei olnud võimalik kontol toimunud raha liikumist ise tuvastada, sest tema tervislik seisund ei

võimaldanud internetipanka kasutada. Pärandaja suri 28.11.2013 ega saanud võimalikust

rikkumisest ja kahjust enne oma surma teada. Hagi aegumise kulgemise alguseks tuleb lugeda

hageja teadasaamine ning aegumise alguseks seega 21.05.2014. Hagi aegumine peatus

06.10.2015, kui hageja esitas avalduse hagita menetluses nr 2-15-14839.

3.3. Hagi tuleb rahuldada deliktiõiguslikul alusel (VÕS § 1043). Deliktiõigusliku nõude

eelduseks olev kostja tegu on tõendatud eestkostetava pangakonto väljavõttega. Kostja teo

tagajärjel vähenes X.Q vara vähemalt 60 000 euro ulatuses. Kostja teo õigusvastasus tuleneb

teo tagajärjest, kahjustatud on kannatanu omand või sellega sarnane õigus. Samuti tuleneb teo

õigusvastasus käitumisnormi rikkumisest (PKS § 179 lg 5). Seadusest tulenevat

hoolsusstandardit saab sisustada PKS §-s 183 toodud eestkostetava kohustuste täitmisega vara

2-17-7335

valitsemisel. Kostja on hoolsuskohustusi rikkunud. Ilma eestkostetava konto käsutamiseta ei

oleks eestkostetava vara samas summas vähenenud ega kahju selles suuruses tekkinud. Kostja

poolt kahju tekitamise õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad.

Kostja vastuväited

4. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

5. Hagi on aegunud. Hageja teadis kõigist hagis nimetatud asjaoludest juba 10.11.2013, kui

toimus kohtumine hageja, kostja, Z.Q ja X.Q vahel. X.Q avaldas 10.11.2013 kohtumisel tahet

kostja poolt X.Q Swedbank AS-is olevate fondiosakute müümiseks, deposiithoiuste

lõpetamiseks, saadavatest vahenditest 60 000 euro kandmiseks kostja arvelduskontole ning

kinnisasja renoveerimistöödeks kasutamiseks. X.Q oli 60 000 euro kasutamise eesmärgist

teadlik 10.11.2013.

6. Hageja pidi X.Q konto seisust teadma juba vahetult pärast pärimistunnistuse saamist.

Swedbank AS esitas juba 17.12.2013 pärimisasja menetlenud notarile arved X.Q

arvelduskonto saldo kohta ja väärtpaberikonto väljavõtte. Pärimistunnistus väljastati

30.04.2014. Hageja lasi end vahetult pärast pärimistunnistuse saamist kanda registrisse

äriühingu osanikuna, kuigi see oli kostjale ja tema vennale määratud annak. Sellises olukorras

ei ole eluliselt usutav, et hageja ei tundnud huvi arvelduskonto vastu.

7. Kostja ei ole kuritarvitanud enda õigusi X.Q eestkostjana. Kostja ei ole omastanud 60 000

eurot. Kohus lõpetas eestkoste järelevalve menetluse 03.05.2017 määrusega, millega ei

tuvastanud ühtegi kostja eksimust.

8. Hageja suurendas 15.11.2023 menetlusdokumendis põhinõuet 60 000 euroni. Hageja

algselt esitatud 17 403,27 euro tasumise nõuet ületav nõue on igal juhul aegunud. Hageja

algne nõue oli suunatud testamendiga määratud rahaannakust saamata või hageja kasuks välja

mõistmata põhinõudele 17 403,27 eurot (35 000 - (10 131,34 + 7465,39)). Viimases

menetlusdokumendis esitas hageja teisele isikule alusetult üleantu pärandvarasse tagastamise

nõude 60 000 eurot. Kostja väitel on hageja muutnud hagi alust ja kostja ei andnud selleks

nõusolekut.

9. Lisaks oli X.Q pangakontolt kostja kontole 60 000 euro kandmine X.Q soov. Seega ei

tekkinud X.Ql kahjuhüvitise tasumise või alusetult üleantu tagastamise nõudeõigust kostja

vastu, mistõttu ei saa hageja olla neid pärijana omandanud. X.Q teadis tehingust 10.11.2013,

mil ta avaldas soovi selle tegemiseks. Seega on hageja nõuded aegunud.

10. Aegumine ei ole peatunud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 160 lg 2 p 3 alusel.

Sellisel alusel aegumise peatumine eeldab, et hageja oleks astunud samme, mis on suunatud

enda nõude maksmapanemisele. Hageja esitas 06.10.2015 tsiviilasjas nr 2-13-54775 avalduse,

kus taotles, et kohus paneks X.Q eestkostjale W.Q kohustuse esitada eestkostja aruanne koos

tehtud kulutuste alusdokumentidega. Sellise taotluse esitamine ei too kaasa aegumise

peatumist TsÜS § 160 lg 2 p 3 alusel, sest hageja ei esitanud rahalist nõuet kostja vastu.

11. 15.11.2023 nõude suurendamine on arusaamatu ning vastuolus X.Q testamendiga. Hageja

oli teadlik 60 000 euro kasutamisest kinnistu renoveerimiseks, kuna kuulis sellest 10.11.2013

kohtumisel. Seega oli nõue hagi esitamise ajal 10.05.2017 aegunud. 15.11.2023 nõude

suurendamise ajaks oli nõue aegunud, sest see esitati enam kui 10 aastat pärast seda, mil

hageja sai teada kinnistul paikneva hoone renoveerimise plaanidest, ligi 10 aastat pärast X.Q

2-17-7335

surma, üle 9 aasta pärast hageja poolt X.Q arvelduskonto väljavõtte saamist, üle 6 aasta pärast

algse hagi esitamist. Tegemist ei ole ka nõude suurendamisega, kuna nõue on esitatud algse

hagiga võrreldes teisel alusel. Nii nõude ese kui ka alus on erinevad ning selline nõue oli hagi

täienduse esitamise igal juhul aegunud.

12. Hageja ei ole hagi alusena esitanud kostjale etteheidet, et kostja oleks jätnud suvila

renoveerimata. Seetõttu ei pidanud kostja esitama kohtule tõendeid selle kohta, et suvila on

renoveeritud.

Maakohtu otsus ja põhjendused

13. Harju Maakohtu jättis 08.11.2024 otsusega hagi 60 000 euro, viivise ja intressi nõudes

rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Maakohus määras kindlaks kostja

menetluskulud ning mõistis need hagejalt välja.

14. Maakohus luges 30.04.2014 pärimistunnistusega tõendatuks selle, et hageja on X.Q

testamendijärgne pärija. Hagejale on X.Q pärandi avanemisega 28.11.2013 läinud üle kõik

X.Q õigused ja kohustused, sealhulgas X.Q võimalikud kahju hüvitamise ja alusetu

rikastumise nõuded kolmandate isikute vastu.

15. Kostja määramine X.Q eestkostjaks nähtub Harju Maakohtu 21.11.2013 määrusest

tsiviilasjas nr 2-13-54775, mille resolutsiooni p 2 kohaselt määrati W.Q X.Q ajutiseks

eestkostjaks (tl 6). Eestkoste seadmise menetluse lõpetamine on tõendatud Harju Maakohtu

03.12.2013 määrusega samas tsiviilasjas (tl 7 pöördel).

16. Pooled ei vaidle, et kostja kandis X.Q arvelduskontolt enda arvelduskontole 60 000 eurot

(26.11.2013 40 000 eurot ja 27.11.2013 20 000 eurot) ajal, kui oli X.Q ajutine eestkostja.

17. Maakohus märkis, et kuna hagejale kuulub valikuõigus, kas esitada kostja vastu alusetu

rikastumise nõue või õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõue (RKTKo 17.06.2011 3-2-

1-47-11 p 14), selgitas kohus menetluses välja, et hageja tugineb kostja deliktivastutusele (tl

80 pöördel – 81; vt ka RKTKo 19.05.2009 3-2-1-46-09 p 12). Seetõttu kohaldas maakohus

hageja nõudele seaduses õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise kohta sätestatut.

18. Kohus leidis seejärel, et kuigi hageja esitas alternatiivse nõude põhinõudelt arvestatud

intressi tasumiseks, siis kuna hageja ei tugine alusetule rikastumisele ja õigusvastaselt

tekitatud kahju hüvitamise kohta sätestatust ei tulene kannatanu õigust nõuda kahju tekitajalt

intressi tasumist, jätab kohus intressinõude rahuldamata.

19. Edasi hindas maakohus hageja nõuet VÕS § 1045 lg 1 p 5 ja p 7 alusel, lähtudes VÕS §

127 lg-test 1 ja 4. Kohus märkis, et deliktivastutusele tuginedes oli hagejal kohustus tõendada:

a) kannatanu omandi rikkumist (VÕS § 1045 lg 1 p 5) või seadusest tuleneva kohustuse

rikkumist (VÕS § 1045 lg 1 p 7); b) kannatanule kahju tekkimist ja kahju suurust; c)

põhjuslikku seost rikkumise ja kahju vahel.

20. Kuna kostja kandis X.Q arvelduskontolt enda arvelduskontole 40 000 eurot 26.11.2013 ja

20 000 eurot 27.11.2013, siis kujutas X.Q arvelduskontol oleva rahasumma vähenemine X.Q

varalises sfääris negatiivset varalist diferentsi. Seetõttu oli võimalik täita X.Q 17.10.2013

testamendiga tehtud korraldust anda hagejale annakuna üle 35 000 eurot üksnes 10 131,64

euro ulatuses. Seega tekkis X.Qle VÕS § 127 lg 1 mõttes kahju 60 000 eurot ja see oli seotud

kostja tegevusega raha ülekandmisel (VÕS § 127 lg 4). Kannatanu pangakontolt raha enda

2-17-7335

pangakontole kandmine ilma õigusliku aluseta ja kannatanu nõusolekuta rikub kannatanu

omandit ning on seega VÕS § 1045 lg 1 p 5 järgi õigusvastane tegevus.

21. Maakohus märkis edasi, et Harju Maakohtu 21.11.2013 määrusega tsiviilasjas nr 2-13-

54775 tehti kostjale kui X.Q ajutisele eestkostjale ülesandeks X.Q elu korraldamine, talle

inimväärsete elutingimuste, toimetulekuks vajaliku kõrvalabi, sotsiaalteenuste ja ravi

tagamine (tl 6). Kostja ei ole põhjendanud vastuväiteid hagile sellega, et ta kandis 60 000

eurot enda pangakontole X.Q elu korraldamiseks vms. Seega puudus kostjal õigus kanda X.Q

arveldusarvelt enda arveldusarvele 60 000 eurot.

22. VÕS § 1045 lg 2 p-s 2 on sätestatud, et kahju tekitamine ei ole õigusvastane, kui

kannatanu nõustus kahju tekitamisega, välja arvatud juhul, kui nõusoleku andmine on

vastuolus seaduse või heade kommetega. Kostja väitel oli kõnealuste kannete tegemise

aluseks X.Q soov. Kui X.Q sellist soovi avaldas, on see käsitletav VÕS § 1045 lg 2 p-s 2

nimetatud nõusolekuna. Maakohus hindas järgmisi tõendeid.

22.1. Kostja tõendas oma väidet X.Q soovi kohta tunnistaja Z.Q ütlustega. Maakohus märkis,

et kuna käesolevas tsiviilasjas ei otsustata tunnistaja õiguste ja kohustuste üle, siis ei ole Z.Q

asja lahendamise suhtes rahaliselt hinnatavaid huve. Siiski on tunnistaja kostja vend ning

kostja ja tunnistaja on ühiselt esitanud hageja vastu nõude X.Q pärandvarast annaku

üleandmiseks kostjale ja tunnistajale (tl 15 pöördel – 21; HMKo 21.11.2016, 2-14-21828).

Seega on hageja ja tunnistaja varalised huvid seonduvalt X.Q pärandvaraga olnud

vastandlikud ning kostja ja tunnistaja huvid on olnud kokkulangevad. Tunnistaja avaldatust

nähtub ka negatiivne hoiak hageja suhtes. Kohus märkis, et võtab seda tunnistaja ütluste

usaldusväärsuse hindamisel arvesse.

22.2. Tunnistaja andis 08.08.2024 järgmised ütlused: „Olen saatnud 23.05.2016 kohtuasjas 2-

15-14839 digitaalselt allkirjastatud kinnituse selle kohta, mis juhtus 10.11.2013 PERH-i Õ

ravikorpuses. See oli 2013. aasta isadepäev. Sõitsin koos venna ja vennanaisega Tartust

Tallinnasse. Tulime sel päeval isadepäeval isa vaatama. Eeldasin, et tegemist on ühega

viimastest isadepäevadest, kus ta oma lastega kokku saab. Saime pärastlõunat Õ korpuses

kokku. Sellel päeval olid haiglas veel hageja ja tema tütar. Ühel hetkel olime me neljakesi

ühes palatis, kus isa viibis, mina vend W.Q, isa ja hageja. Isa avaldas seal mitmeid mõtteid

meie kõigi kuuldes. [---] Ühe olulise asjana ütles ta, et ta tahab jätkuvalt, et tema

pangakontodel olevatest rahalistest vahenditest kantakse W.Q pangakontole 60 000 eurot,

mida W.Q isa sellel päeval ja ka varem avaldatud soovi alusel saaks kasutada Valgamaal

asuva R kinnistul asuva suvemaja renoveerimiseks. [---] Tegelikult oli probleem, lihtne oleks

olnud see makse ära teha, isa oleks ID-kaardi pannud arvutisse ja selle makse ise ära teinud,

aga tema ID-kaart oli kadunud. [---] Siis lepiti meie nelja vahel kokku, et isa juurde

kutsutakse esimesel võimalusel notar, kes saaks tõendada isa soovi, et W.Q-le antaks volitus,

et ta saaks isa soovi täita ja kanda see 60 000 eurot W.Q pangakontole kinnistu

renoveerimiseks. Sel päeval midagi rohkem ei toimunudki. W.Q jäi suhtlema ja suhtles

rohkem K.P-ga ja tema tütrega, mind seal juures ei olnud“ (tl-d 131-132).

22.3. Maakohus leidis, et tunnistaja ütlustes puuduvad sisulised vastuolud, mis annaksid alust

pidada ütlusi ebausaldusväärseks. Tunnistaja võimalik negatiivne hoiak hageja suhtes ei anna

selleks alust. Tunnistaja ütlustest nähtuvalt viibisid 10.11.2013 toimunud kostja, tunnistaja ja

X.Q vestluse juures hageja koos tütrega. Eeltoodut arvestades ei pea kohus usutavaks, et

tunnistaja andis teadvalt valeütlusi, sest hageja vande all antud seletuse ja hageja tütre

ütlustega oleks võimalik tõendada ütlustes sisalduvate väidete ebaõigsust. Hageja ei ole aga

soovinud esitada tõendeid 10.11.2013 toimunud hageja, kostja, tunnistaja ja X.Q kohtumise ja

2-17-7335

sellel arutatu kohta. Samuti ei ole hageja taotlenud enda vande all ülekuulamist TsMS § 268

või 2681 alusel, et ümber lükata kostja väited X.Q poolt 10.11.2013 avaldatu kohta. Seetõttu

tuleb kohtul tunnistaja ütluste usaldusväärsust kontrollida dokumentaalsete tõendite põhjal,

mis sisaldavad teavet 10.11.2013 toimunu kohta.

22.4. Maakohus viitas kostja tsiviilasjas nr 2-15-14839 13.04.2016 antud selgitustele: „10.

novembril 2013 viibis X.Q ravil PERH Õ ravikorpuses. Sellel päeval toimus minu ja isa

vaheline vestlus, mille käigus kordas X.Q enda poolt korduvalt 2013. aastal väljendatud tahet,

et kasutaksin tema Swedbanki arvelduskontodel olevaid rahalisi vahendeid, osakuid ja

deposiithoiuseid tema omandis oleva R kinnistu ja kinnistul asuva suvemaja

renoveerimistöödeks. Vestluse käigus selgitas X.Q, et tal on Swedbankis fondiosakuid, mis

tuleks müüa ja deposiithoiuseid, mis tuleks lõpetada, et kasutada sellest saadavatest

vahenditest 60 000 eurot renoveerimistöödeks. X.Q palus mul nimetatud rahasumma kanda

eraldi minu arvelduskontole. Ülejäänud Swedbankis olevate hoiuste kohta kinnitas X.Q, et see

peab jääma tema pangakontole. [---] 10. novembril oli X.Q valmis nimetatud tehinguid ise

Internetipangas e-maksena teostama, kuid haiglas viibimise ajal oli kaduma läinud tema ID-

kaart (asukohast ei olnud teadlik haigla personal, pojad ega tema elukaaslane). [---]

Ülekannete teostamise näol oli tegemist sõlmitud kokkuleppe täitmisega, mitte kokkuleppe

sõlmimisega. Tegelikult toimus tehingu tegemine (suulise kokkuleppe sõlmimine), mille

juures viibis ka K.P , 10. novembril 2013“ (tl-d 56f-56e).

23. Maakohus asus kokkuvõttes seisukohale, et tunnistaja ütlused on kooskõlas kostja

seletustega tsiviilasjas nr 2-15-14839. Nii tunnistaja ütlustest kui ka kostja teises kohtuasjas

esitatud seletuskirjast nähtub, et X.Q avaldas 10.11.2013 soovi, et tema Swedbank AS-i

pangakontol olevast rahast kantakse kostja pangakontole 60 000 eurot ning et ülekande

tegemist takistas ID-kaardi kadumine. Nähtub, et vestluse juures oli ka hageja. Maakohus

leidis, et tunnistaja ütlustega ja kostja 13.04.2016 kirjaga on tõendatud X.Q poolt 10.11.2013

soovi avaldamine, et tema pangakontolt kantakse kostja pangakontole 60 000 eurot. Seega

andis X.Q VÕS § 1045 lg 2 p-s 2 nimetatud nõusoleku, mis välistab kostja poolt X.Q

arveldusarvelt kostja arveldusarvele 26.11.2013 40 000 euro ja 27.11.2013 20 000 euro

kandmise õigusvastasuse.

24. Kuna kostja ei ole põhjendanud ülekannete tegemist eestkostja ülesannete täitmisega, ei

kujutanud kostja tegevus endast VÕS § 1045 lg 1 p 7 järgset kahju õigusvastast tekitamist.

Eelnevast tulenevalt ei ole hagejal õigust nõuda kostjalt õigusvastaselt tekitatud kahju 60 000

eurot hüvitamist ning kahjuhüvitiselt arvestatud viivise tasumist.

25. Kohus oli seisukohal, et isegi juhul, kui kostja oleks X.Qle õigusvastaselt kahju tekitanud,

oleks kostjal õigus kahjuhüvitise nõude täitmisest keelduda, sest hageja nõue on aegunud.

Kuna kohus kvalifitseeris hageja nõude õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõudena,

lähtus kohus aegumise arvestamisel TsÜS § 150 lg-st 1. Kohus lähtus hageja väidetust, et

hageja sai kostja rahaülekannetest teada 21.05.2014 (tl 80 pöördel, konto väljavõte tl-d 56e-

56f pöördel). Kostja ei ole tõendanud, et hageja sai rahaülekannetest teada muul ajal. TsÜS §

150 lg 1 järgi pidi nõue aeguma 21.05.2017, millal möödus kolm aastat ajast, millal hageja sai

teada kostja tehtud rahaülekannetest pangas.

26. Hageja esitas 10.05.2017 kostja vastu 17 403,27 euro tasumise nõude (tl-d 1-4) ja

suurendas 15.11.2023 kohtule esitatud avalduses nõuet 42 596,73 euro võrra 60 000 euroni

(tl-d 56a-56c). Maakohus leidis, et 26.11.2013 ja 27.11.2013 rahaülekannete tegemisel

põhineva kahjuhüvitise nõudmiseks on hageja esitanud TsÜS § 160 lg 2 p 1 mõttes kaks

hagiavaldust: hagi 17 403,27 euro tasumise nõudes 10.05.2017 ning hagi ülejäänud 42 596,73

2-17-7335

euro tasumise nõudes 15.11.2023. TsÜS § 160 lg 2 p 2 kohaselt peatus õigusvastaselt

tekitatud kahju 17 403,27 eurot tasumise nõude aegumine hagi esitamisega 10.05.2017, mil

jäi nõude aegumiseni seitse päeva. Hageja esitas 42 596,73 euro tasumise nõude pärast

21.05.2017, mistõttu oli nõude kohtule esitamise ajaks 15.11.2023 TsÜS § 150 lg-s 1

sätestatud aegumistähtaeg möödunud.

27. TsÜS § 160 lg 4 sätestab, et kohtumenetluse peatamise korral lõpeb nõude aegumise

peatumine kolme aasta möödumisel poolte või kohtu poolt viimase protsessitoimingu

tegemisest. Menetluse jätkamisel peatub aegumine uuesti. Kohus peatas 29.03.2018

määrusega menetluse asjas, milles kohus oli menetlusse võtnud hageja nõude kostja vastu 17

403,27 eurot tasumise nõudes. Kolm aastat menetluse peatamisest möödus 29.03.2021. Alates

30.03.2021 jätkus 17 403,27 euro tasumise nõude aegumine. Nõue aegus 06.04.2021, mil

möödus seitse päeva nõude aegumise jätkumisest. Kohus jätkas menetlust 01.11.2023

määrusega, see tähendab pärast nõude aegumist.

28. Hageja 42 596,73 euro tasumise nõue aegus 21.05.2017, sest nõude aegumine ei olnud

eelnevalt peatunud ning seda ei peatanud ka hagiavalduse esitamine 10.05.2017 17 403,27

euro tasumise nõudes. Nõude osalise aegumise vältimiseks tulnuks hagi esitada kogu nõude

täitmiseks.

29. Maakohus ei nõustunud hagejaga, et nõude aegumine peatus TsÜS § 160 lg 2 p 3 alusel

06.10.2015, kui hageja esitas Harju Maakohtule avalduse eestkoste järelevalveks. Maakohus

selgitas, et TsMS § 160 lg 2 p-s 3 nimetatud avaldus maksekäsu kiirmenetluses või muus

hagita menetluses peatab nõude aegumise siis, kui avalduse esitamisega soovitakse nõuet

maksma panna ning saada sundtäidetav kohtulahend, mis kohustab võlgnikku või puudutatud

isikut täitma oma kohustus avaldajale. PKS § 193 lg 1 ja § 194 järgi selgitatakse

järelevalvemenetluses välja eestkostja tehtud toimingute sisu ning hinnatakse, kas eestkostja

on oma ülesandeid kohaselt täitnud. Eestkostja ülesannete rikkumise korral saab tagajärjeks

olla eestkostja vabastamine. Eestkostja üle teostatava järelevalve sisuks ei ole eestkostetava

või tema õigusjärglase rahaliste nõuete maksmapanek eestkostja suhtes. Järelevalve

teostamise tulemusel ei ole võimalik saada sundtäidetavat täitedokumenti, mis kohustab

eestkostjat eestkostetavale või tema õigusjärglasele oma kohustusi täitma.

30. Maakohus leidis, et kuna kostja ei ole X.Qle õigusvastaselt kahju tekitanud, samuti on

hageja nõue kostja vastu aegunud, on hagi õiguslikult põhjendamata ning tuleb jätta

rahuldamata.

31. TsMS § 162 lg 1 alusel jättis maakohus menetluskulud hageja kanda. Maakohus määras

kindlaks kostja menetluskulud 4374,75 euro ulatuses ning mõistis need hagejalt välja. Samuti

mõistis kohus hagejalt kostja kasuks välja menetluskuludelt (4374,75 eurolt) viivise VÕS §

113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni põhinõude täitmiseni.

Apellatsioonkaebus

32. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse resolutsiooni p

2 tervikuna, samuti menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise. Hageja ei vaidlusta

maakohtu otsuse resolutsiooni p 1 (kostja vastuväite rahuldamata jätmine).

33. Hageja hinnangul on maakohus kohaldanud vääralt materiaalõigust ning rikkunud

menetlusõiguse norme.

2-17-7335

34. Maakohus leidis, et puudub kahju tekitamise õigusvastasus, kuna pärandaja raha

ülekandeks oli olemas pärandaja soov (otsuse p 16), samuti, et esitatud nõue on aegunud.

Hageja leiab, et otsuse põhjendused aegumise kohta TSÜS § 160 lg 4 alusel on üllatuslikud,

kuna kostja tugines aegumisele alates 10.11.2013, s.o päevast, kui kostja sõlmis pärandajaga

väidetava võlaõiguskokkuleppe R suvila renoveerimiseks 60 000 euro eest. Maakohus tugines

aga TsÜS § 160 lg-le 4, st siinse menetluse peatamisele, mis tõi kaasa aegumise peatumise

lõppemise 3 aasta möödumisel viimase protsessitoimingu tegemist.

35. Maakohus kohaldas ka materiaalõigust vääralt. Maakohus kvalifitseeris nõude deliktilise

kahju hüvitamise nõudena ja lähtus aegumise arvestamisel TsÜS § 150 lg-st 1. Sellistelt

arvestas kohus, et kui hageja sai teada raha ülekandmisest kostja arvelduskontole 21.05.2014,

siis aegus nõue 21.05.2017. Hageja leiab, et kohus tuvastas õigesti, et hageja sai nimetatud

kandest teada 21.05.2014, kuid kohaldas vääralt TsÜS § 150 lg 1. Maakohus ei võtnud

arvesse, et kostja sai pärandajalt X.Qlt 60 000 eurot ajal, mil ta oli eestkostja. Isegi kui

kokkulepe 60 000 ülekandmiseks kostjale oli sõlmitud enne eestkoste seadmist, siis toimus

täitmine eestkoste ajal, st selle kande tegemiseks oleks pidanud toimuma kohtu kontroll või

olema määratud erieestkostja. Hageja tugineb sellele, et võimaliku lepingu teine pool ei

saanud vastusooritust. Vastusoorituse andmata jätmine on oluline lepingurikkumine.

36. Eelnevast tulenevalt tulnuks aegumisele kohaldada TsÜS § 150 lg-t 2, mille kohaselt oleks

kostja igal juhul pidanud välja andma alusetult saadu alusetu rikastumise sätete järgi. Sel

juhul oleks tegemist hoopis seadusest tuleneva nõudega TsÜS § 149 alusel, mis aegub 10

aastaga. 15.11.2023 ei olnud 10-aastane tähtaeg möödas.

37. Hageja ei nõustu ka sellega, et tema algselt kohtule esitatud nõue ning 15.11.2023

suurendatud nõue aeguksid erinevalt. Raha saamisele suunatud nõue ei ole osadeks jagatav,

seega ei ole ka aegumise mõttes tegemist erinevate nõuetega. Maakohus ei võtnud hageja

nõude suurendamise avaldust menetlusse kui uut nõuet, vaid kui juba menetluses olnud raha

maksmisele suunatud hagi nõude suurendamist.

38. Hageja ei nõustu ka sellega, et aegumist ei peatanud TsÜS § 160 lg 2 p 3 alusel hageja

poolt hagita menetluses kohtule esitatud avaldus, milles ta taotles eestkoste järelevalvet.

39. Hageja leiab, et kui tema poolt oli nõue valesti kvalifitseeritud, siis oleks pidanud kohus

nõude ise kvalifitseerima (TsMS § 346 lg 7). Kui maakohus luges tunnistaja Z.Q ütlustega

tõendatuks, et hageja oli teadlik 10.11.2023 60 000 euro tehingust kostja ja pärandaja vahel,

mille sisuks oli pärandajale X.Qle kuulunud R kinnistul asuva suvila renoveerimise kohustus

kostja poolt, siis ei ole tõendatud, et kostja täitis oma kohustust. Ei ole tõendatud, et kostja

renoveeris suvilat 60 000 euro eest ja andis sellisena käsundiandjale üle. Seetõttu alustaski

hageja eestkoste järelevalvemenetluse (tsiviilasi nr 2-15-14839) ja taotles, et kohus kohustaks

kostjat tagastama 60 000 eurot kas hageja kontole või Riigi Tugiteenuste Keskuse

deposiitarvele. Tegemist oli X.Q kui ühe lepingupoole õigusjärglase taotlusega saada tagasi

ettemaksu summa, kuna kohustus ei olnud täidetud. Hagejal oli õigus saada tagasi kogu

lepingutasu, kuna käsundiandja oli lepingu üles öelnud ja kostja oli kohustatud lepingu alusel

saadu tagastama. Eeltoodust tulenevalt on võimalik hagi rahuldada ka VÕS § 189 lg 1

(lepingust taganemine) alusel, st tagasitäitmissuhtena.

Vastustaja seisukoht

40. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta see rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda.

2-17-7335

41. Maakohtu otsus ei ole üllatuslik. Kostja taotles aegumise kohaldamist ning palus teha selle

kohta ka vaheotsuse. Nõude aegumine on olnud üks peamisi küsimusi, mida arutati.

Maakohus kohaldas TsÜS § 160 lg-t 4 õigesti ning võttis aegumisena arvesse perioodi pärast

seda, kui menetlus oli olnud kolm aastat peatatud (viimasest protsessitoimingust 29.03.2018

möödus kolm aastat 29.03.2021).

42. Maakohus on õigesti tuvastanud, et kostja täitis pärandaja korralduse 60 000 euro osas.

Korralduse andmise juures viibis ka hageja ise. Hageja ei ole taotlenud enda vande all

ülekuulamist, et tõendada vastupidist, ega esitanud muid tõendeid. Seega faktiliselt on hageja

nõustunud sellega, et 60 000 euro kandmine kostja arvelduskontole toimus X.Q korraldusel

selleks, et kostja renoveeriks R kinnistul asuva hoone.

43. Kostja ei nõustu hageja väitega, et X.Q ei saanud vastusooritust. 60 000 euro eest pidi

toimuma R kinnistu renoveerimine, kuid ajakava osas kokkulepe puudus. Kinnistu päris

annakuna kostja. Seega on arusaamatu, millise vastusoorituse pidi pärandaja või tema pärijaks

olev hageja saama. Raha tuli kasutada elamu renoveerimiseks, mis pärast X.Q surma läks

kostja ainuomandisse.

44. Kuna kostja vastu ei ole esitatud nõuet seoses sellega, et kinnistu on renoveerimata, ei ole

kostja sellekohaseid tõendeid esitanud. Ehitusregistrist kui avalikust registrist nähtub siiski, et

R kinnistul asuva elamu kohta on projekteerimistingimuste taotlus esitatud 07.09.2017,

ehitusteatised on esitatud 17.01.2018 ja 26.06.2018 ning kasutusteatis 31.12.2019. Kostja

leiab, et avalikest registritest nähtavaid andmeid saab lugeda üldtuntuks ja neid ei pea

tõendama (TsMS § 231 lg 1). Praegusel juhul nähtuvad eelnevalt märgitud andmed

ehitusregistrist. Seega on tõendatud, et renoveerimine lõppes hiljemalt 31.12.2019, st aastaid

enne 15.11.2023 nõude suurendamist.

45. Algse nõude ja nõude suurendamise osas nõustus kostja maakohtuga. Tegemist oli kahe

selgelt erineva nõudega, mis aegusid iseseisvalt. Hagejat esindas vandeadvokaat, kes on

kummagi nõude puhul esile toonud, millisel õiguslikul ja faktilisel alusel nõuded esitatud on.

Etteheited kostjale, s.o hagi alus, olid mõlema nõude puhul erinevad.

46. Kostja ei nõustu, et eestkoste järelevalvemenetlus oleks suunatud täitedokumendi

saamisele TsÜS § 160 lg 2 p 3 tähenduses. Seega ei peatunud aegumine järelevalvemenetluse

ajaks.

Asja edasine käik

47. 04.03.2025 kirjas selgitas ringkonnakohus pooltele, et seaduse kohaldamine ja nõude

kvalifitseerimine on kohtu kohustus ja kohus ei ole seejuures seotud poolte väidetega (TsMS

§ 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause, § 442 lg 8 esimene lause; RKTKo 24.03.2021, 2-19-

2439, p 14). Kohus märkis, et kuigi maakohus lähtus asja lahendades hageja taotluse kohaselt

seaduses õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise kohta sätestatust, siis apellatsioonkaebuses

on hageja seadnud kahtluse alla maakohtu poolt materiaalõiguse kohaldamise. Hageja on

apellatsioonkaebuses põhimõtteliselt möönnud kostja ja eestkostetava X.Q vahel eksisteerinud

lepingulist suhet ning väitnud, et tema on käsundiandja õigusjärglasena lepingu üles öelnud,

mistõttu peab kostja lepingu alusel saadu tagastama. Ringkonnakohus selgitas, et kuna hageja

on toonud esile võimaliku pooltevahelise lepingulise suhte, siis tuleb ringkonnakohtul seda

hinnata. Kui kostja ja X.Q vahel oli lepinguline suhe VÕS § 3 p 1 tähenduses, siis sõltuvalt

sellest, mis lepinguga oli tegemist, võib leping olla üle läinud hagejale kui X.Q

üldõigusjärglasele. Kohus selgitas, et peab kvalifitseerima, millist liiki lepingu kostja ja X.Q

2-17-7335

10.11.2013 sõlmisid, hindama selle kokkuleppe sisu ning võimalikke õiguslikke tagajärgi.

Kohus andis poolte võimaluse selgitada, milline oli kostja ja X.Q tahe tehingu tegemisel

(VÕS § 29).

48. Hageja oma 14.03.2025 vastuses märkis, et tema nõue võib olla kvalifitseeritud nii

lepinguvälise kui ka lepingulise suhtena ning selgitas lepingulise suhte kohta järgmist.

48.1. Kui kostja väidab, et kandis X.Q ajutise eeskostjana 60 000 eurot enda arvele

kokkuleppe alusel, mille vastusoorituseks pidi olema X.Qle kuuluva vara parendamine, siis

hageja on selle lepingu 06.10.2015 üles öelnud, st enne selle täitmist kostja poolt. Hageja

peab lepingu ülesütlemiseks 06.10.2015 avalduse esitamist tsiviilasjas nr 2-13-54775, kus ta

taotles eestkoste järelevalvet. Hageja oli selles menetluses puudutatud isik, kostja aga

pärandaja eestkostja ja aruandekohustusega isik. VÕS § 630 lg 1 alusel võib kumbki pool

käsunduslepingu igal ajal üles öelda ja võib seda teha vabalt valitud vormis (RKTKo 3-2-1-

138-10). Kuna hageja avaldas teises menetluses puudutatud isiku rollis soovi eestkostja ehk

kostja poolt enda kontole kantud 60 000 euro tagasikandmiseks hageja kontole või Riigi

Tugiteenuste Keskuse kontole, siis tuleb seda tõlgendada nii, et ettemakstud raha

tagasiküsimine vabastab ta lepingu täitmisest. Kostjal ei olnud õigust jätta raha suvila

remontimiseks endale.

48.2. Kostja väide, et kuna ta sai annakuna endale suvila, mille renoveerimiseks ta sai X.Qlt

60 000 eurot, ei tähenda, et kostja oleks saanud pärandi avanemisel annakueseme omanikuks.

Ainult hageja sai 28.11.2013 pärandi avanemisel pärandaja üldõigusjärglasena testamendi

alusel kogu pärandvara omanikuks, sh selle vara omanikuks, mis oli näidatud

annakukorralduses. Seega sai hageja R kinnistu ja sellel paiknevate hoonete omanikuks alles

25.05.2017 registrikande tegemisega. Selleks hetkeks oli hageja käsunduslepingu üles öelnud

ja kostja võlgnes hagejale 60 000 eurot. See, et kostja täitis kohustuse hiljemalt 31.12.2019, ei

oma seega tähendust.

48.3. Hageja välistab kostja esitatud asjaolude õigusust eeldades kinkelepingu sõlmimise.

Kostja on viidanud vastusoorituse tegemise kohustusele, seega ei vasta asjaolud kinkele.

48.4. Vastuseks kostja 14.03.2025 väidetele märkis hageja 21.03.2025 seisukohas, et ei ole

välistatud, et tegemist oli kinkelepinguga, st sihtotstarbelise kinkega, kuid sellisel juhul on

kinkeleping tühine, kuna ei vasta VÕS § 261 lg-s 1 ette nähtud kirjaliku vormi nõudele.

49. Kostja selgitas 14.03.2025 vastuses, et tema ja X.Q sõlmisid 10.11.2013 kokkuleppe,

mille kohaselt kohustus X.Q maksma talle 60 000 eurot ja kostja kohustus korraldama 60 000

euro kandmise X.Q kontolt enda kontole. Seejuures lubas kostja, et kasutab 60 000 eurot R

kinnistul asuva hoone renoveerimiseks. Kuna oli teada, et X.Q pärandab R kinnistu kostjale,

siis võib eeldada, et X.Q oli kindel, et kostja kui kinnistu tulevane omanik teab ise kõige

paremini, kuidas on õige hoone renoveerida. Hoone on renoveeritud.

49.1. Kostja selgitas, et projekteerimistingimuste taotlus esitati alles 07.09.2017 põhjusel, et

enne seda oli hageja, kostja ja kostja venna vahel pooleli vaidlus tsiviilasjas nr 2-14-21828,

milles nõuti hagejalt annakute üleandmist. Projekteerimistingimuste taotluse pidi esitama

kinnistu omanik, kuid kuni kohtuotsuse jõustumiseni asjas nr 2-14-21828 oli omanikuks X.Q.

See tähendab, et kostjal ei olnud võimalik enne seda teha ühtegi toimingut kinnistu

omanikuna.

2-17-7335

49.2. Kostja on tõendanud 10.11.2013 sõlmitud kokkulepet enda ja Z.Q ütlustega. Tegemist

oli pereliikmete vahelise kokkuleppega ning pooled ei mõelnud sel hetkel sellele, millise

tehingu liigiga on tegemist. Arvestades siiski kokkuleppe sisu, vastab see kõige rohkem

kinkelepingule. Üheselt oli selge, et X.Q annab kostjale 60 000 eurot ning kuna X.Q ei saanud

ise kannet teha, lepiti kokku, et selle teeb kostja.

49.3. Kokkulepped kinnistu renoveerimise kohta olid üldine arutelu – sel ajal ei olnud teada,

milline on vajalike ehitustööde maht, ajakava ja eelarve. Seega on kokkulepet keeruline

käsitleda käsunduslepinguna, kuna võimaliku käsundi sisu oli liiga ebamäärane.

49.4. Lisaks on oluline, et ühelt poolt oli teada, et X.Q pärandab R kinnistu kostjale, ning

teiselt poolt võis X.Q tervisliku seisundi põhjal eeldada, et sellel kinnistul asuva hoone

renoveerimine lõpeb alles pärast X.Q surma. Sel ajal oli ebarealistlik eeldada, et X.Q võiks

elada veel aasta või kauem, kuid hoone renoveerimine on selgelt pikem protsess.

49.5. Kokkuvõttes võib järeldada, et X.Q soovis, et kostja saaks 60 000 eurot, mida kasutada

hoone, mis pärast tööde tegemist asub kostjale kuuluval R kinnistul, renoveerimiseks.

Tunnistaja Z.Q sõnul rääkis X.Q juba enne 10.11.2013 kokkulepet, et soovib anda kostjale

selleks 60 000 eurot. Seega oli X.Q tahe anda kostjale 60 000 eurot, mitte tellida kostjalt selle

raha eest teenust. X.Q tahe vastab kinkelepingule. Tegemist oli sihtotstarbelise kinkega.

49.6. Vastuseks hageja väidetele märkis kostja 21.03.2025 seisukohas, et jääb selle juurde, et

tegemist oli kinkelepinguga. Lisaks leidis kostja, et igal juhul puudub hagejal kostja vastu

nõue, kuna maakohus on tsiviilasjas nr 2-14-21828 tehtud lahendiga mh kostjalt hageja

kasuks hüvitise välja mõistnud ning hüvitise suuruse arvutamisel lähtunud samadest

asjaoludest, millel põhineb ka käesolevas tsiviilasjas esitatud nõue. Seega on kogu hagejale

potentsiaalselt tekkida võinud kahju hüvitatud ja täiendavaid rahalisi nõudeid hagejal kostja

vastu olla ei saa.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

50. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei anna alust maakohtu otsuse resolutsiooni

tühistamiseks, kuid maakohtu otsuse põhjendusi tuleb muuta (TsMS § 657 lg 1 p 2¹).

Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus jagab ka apellatsiooniastme

menetluskulud ja määrab need kindlaks.

51. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese

astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes vaidlustatud osas. Hageja on

vaidlustanud maakohtu otsuse osas, milles hagi jäi tervikuna rahuldamata (resolutsiooni p 2

koos alapunktidega) ning menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise (resolutsiooni p-d 3–

6). Maakohtu otsuse resolutsiooni p 1 kostja vastuväite rahuldamata jätmise kohta on

jõustunud.

52. Hageja leiab, et maakohus on vääralt jätnud rahuldamata tema hagi 60 000 euro, viivise ja

intressi saamiseks, olles rikkunud nii materiaalõiguse norme kui ka menetlusnorme.

Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus jätnud õigesti hagi rahuldamata, kuid on lahendanud

hageja nõude vääralt õigusvastaselt tekitatud kahju sätete alusel, samuti eksinud aegumise

regulatsiooni kohaldamisel.

2-17-7335

53. Ringkonnakohus märgib, et seaduse kohaldamine ja nõude kvalifitseerimine on kohtu

kohustus ning kohus ei ole seotud poolte väidetega, vaid lähtub nõude kvalifitseerimisel

poolte esile toodud faktilistest asjaoludest (TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause, § 442

lg 8 esimene lause; RKTKo 24.03.2021, 2-19-2439, p 14). Kuigi hageja tugines maakohtus

õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise kohta sätestatule, on ta seadnud

apellatsioonkaebuses kahtluse alla maakohtu poolt materiaalõiguse kohaldamise. Seejuures ei

ole hageja sisuliselt vaidlustanud kostja väidetut ja maakohtu tuvastatut, et 10.11.2013

leppisid kostja ja X.Q kokku, et X.Q annab kostjale 60 000 eurot, millega kostja saab

renoveerida talle testamendi alusel annakuna jääval R kinnistul oleva hoone. Maakohus

tuvastas nii kostja teises tsiviilasjas esitatud seletuskirja (tl 56d–56e) kui ka kostja venna

08.08.2024 istungil tunnistajana antud ütluste (tl 131–132) alusel, et selline kokkulepe

eksisteeris. Kuigi ka hageja ise oli 10.11.2013 jutuajamise juures, ei taotlenud hageja enda

vande all ülekuulamist, et tõendada kokkuleppe puudumist. Apellatsioonkaebuses pidas

hageja kostja ja X.Q vahel eksisteerinud lepingulist suhet käsundiks. Hageja hinnangul kandis

kostja 10.11.2023 käsunduslepingu alusel X.Q arvelduskontolt enda arvelduskontole 26.11 ja

27.11.2013 kokku 60 000 eurot, kuid ei täitnud lepingut ega renoveerinud kokkulepitud

objekti 60 000 euro väärtuses. Hageja väitel ei saanud seega X.Q ega tema üldõigusjärglaseks

olev hageja 60 000 euro eest vastusooritust. Hageja väitis, et on käsundiandja õigusjärglasena

(pärijana) 10.11.2023 lepingu 06.10.2015 tsiviilasjas nr 2-15-14839 eestkoste järelevalve

avaldusega üles öelnud ning kostja peab lepingu alusel ettemaksuna saadud 60 000 eurot

tagastama. Kuna kostja ei olnud hoonet selleks ajaks renoveerinud, oli hagejal õigus leping

üles öelda ning hilisem renoveerimine ei puutu asjasse.

54. Niisiis tuginesid pooled asjaolule, et kostja kandis X.Q arvelduskontolt enda

arvelduskontole 60 000 eurot kostja ja X.Q vahel 10.11.2013 sõlmitud kokkuleppe alusel. Ka

ringkonnakohtu hinnangul tõendavad eelnevalt esile toodud faktilised asjaolud, et kostja ja

tema isa vahel oli 60 000 euro ülekandmiseks kokkulepe, st lepinguline suhe VÕS § 3 p 1

tähenduses. Sellest, kuidas täpsemalt kvalifitseerida kostja ja X.Q vahelist 60 000 euro

andmise suhet, sõltub see, kas ja millised õigused läksid selle lepinguga seoses üle hagejale

kui pärijale, sh kas hageja sai lepingu üles öelda või sellest taganeda. Kui hagejale on

tekkinud kahju lepingu rikkumise tõttu, välistab VÕS § 1044 lg 2 nõude alusena kahju

õigusvastase tekitamise sätete kohaldamise.

55. Ringkonnakohus andis pooltele täiendavalt võimaluse seisukohtade esitamiseks selle

kohta, milline lepinguline suhe kostja ja X.Q oli. Hageja kordas esmalt apellatsioonkaebuses

märgitut, et tegemist oli käsundiga, st 60 000 eurot anti kostjale X.Qle kuuluval kinnistul

asuva hoone renoveerimiseks. Hageja on enda sõnul selle tähtajatu lepingu üles öelnud enne

lepingu täitmist kostja poolt (VÕS § 630 lg 1, § 186 p 6) (tl 180–182). Kostja selgitas, et

poolte tahe oli, et kostja saaks renoveerida talle annakuna jäetaval kinnistul oleva hoone.

Tegemist ei olnud käsundiga, kuna kokkuleppe sisu oli selleks liiga ebamäärane. Sel hetkel ei

olnud teada, milline on vajalike ehitustööde maht, ajakava ja eelarve. Veelgi enam, X.Q

tervislikku seisundit hinnates ei saanud eeldada, et kinnistul asuv hoone jõutakse renoveerida

enne X.Q surma. Seega oli X.Q tahe anda kostjale 60 000 eurot, mitte tellida selle eest

teenust. Tegemist oli kinkega (tl 177–179). Vastuseks kostja seisukohale leidis hageja, et ei

ole välistatud, et tegemist oli kinkega, st pärandaja tahe võis olla suunatud kinke kaudu kostja

rikastamisele 60 000 euro ulatuses, kuid sellisel juhul on kinkeleping vorminõude rikkumise

tõttu tühine ja raha tuleb ikkagi hagejale kui pärijale tagastada (TsÜS § 83 lg 1, § 84 lg 1,

VÕS § 1028) (tl 186–187).

2-17-7335

56. Käesoleval juhul on hageja seega samadele asjaoludele tuginedes viidanud käsundile ja

kinkele, kostja üksnes kinkele. Mõlemad kinnitavad, et raha kostjale andmise soov oli seotud

raha kasutamisega R kinnistul asuva hoone renoveerimiseks.

56.1. VÕS § 619 järgi kohustub käsunduslepinguga üks isik (käsundisaaja) vastavalt lepingule

osutama teisele isikule (käsundiandja) teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja aga maksma

talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud. VÕS § 621 lg 1 järgi peab käsundisaaja

käsundi täitmisel järgima käsundiandja juhiseid. VÕS § 628 lg 4 kohaselt võib käsundisaaja

enne käsundi täitmisele asumist nõuda käsundiandjalt mõistlikus ulatuses ettemakset tasu ja

hüvitamisele kuuluvate kulude eest. Käsundusleping eristub töövõtulepingust sellega, et

käsunditäitja peab tegutsema eesmärgi saavutamise nimel, töövõtuleping on suunatud

tulemuse saavutamisele. Käsunduslepingule on iseloomulik asjaolu, et käsunduslepinguga

silmas peetud eesmärgi saavutamine ei sõltu ainuüksi käsundisaaja tegevusest, vaid muudest

asjaoludest, mida käsundisaaja mõjutada ei saa. Käsunduslepingu kui kestvuslepingu saab

üles öelda, töövõtuleping ei ole kestvusleping ning sellest saab taganeda.

56.2. VÕS § 259 lg 1 järgi kohustub üks isik (kinkija) kinkelepinguga tasuta teisele isikule

(kingisaaja) üle andma talle kuuluva eseme ja tegema võimalikuks omandi ülemineku

kingisaajale või tasuta varalisest õigusest kingisaaja kasuks loobuma või muul viisil

kingisaajat rikastama. Kinkelepingu esemeks võib seejuures olla igasugune varaline eelis või

hüve ning kuigi kinkelepinguks ei loeta lepingut, mille järgi kohustub kinkija teist poolt

rikastama ainult vastusoorituse tingimusel, siis võib kingisaaja omandada ka kinkelepingust

koormisi või kohustusi, ilma et see muudaks kinkelepingu tasuliseks lepinguks (RKTKo

09.12.2009, 3-2-1-119-09, p 14). Koormiste või kohustustega kinkeleping erineb tasulisest

lepingust eelkõige selle poolest, et kinkija kohustub ise ühepoolse tahteavaldusega kingisaajat

rikastama tingimusel, et kingisaaja soovitud eesmärgi saavutamiseks pärast kinke saamist

midagi teeb või jätab tegemata. Seejuures ei ole kingisaaja koormised või kohustused ja

kinkija kohustus anda kinkelepingu ese kingisaajale üle vastastikused kohustused ega kujuta

endast vastutasu kinke eest, vaid tingimus, mille puhul on kinkija nõus teist isikut rikastama.

Erinevalt vastutasust saab kohustuste või koormiste täitmist nõuda enamasti alles pärast kinke

üleandmist (RKTKo 3-2-1-119-09, p 14).

57. VÕS § 29 lg 1 esimese lause kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel poolte ühisest

tahtest. Käesoleval juhul ei ole enam võimalik tõsikindlalt tuvastada poolte ühist tahet, kuna

X.Q on surnud. Seega tuleb lepingut tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik

isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma (VÕS § 29 lg 4). Seejuures tuleb VÕS § 29 lg 5

järgi võtta arvesse lepingu sõlmimise asjaolusid, sealhulgas lepingueelseid läbirääkimisi,

lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist ja lepingu olemust ja eesmärki.

58. Ringkonnakohus leiab, et kõiki asjaolusid kogumis hinnates tuleb nõustuda kostjaga, et

tegemist oli kinkelepinguga, mitte käsundiga (ega ka töövõtuga). Kuigi poolte vahel puudub

vaidlus, et 60 000 euro andmise soov, mida X.Q väljendas hageja ja kostja juuresolekul

11.10.2013, oli seotud R kinnistul asuva hoone renoveerimisega, ei ole asjaoludest tuvastatav,

et tegemist oleks olnud konkreetse käsundiga, sh konkreetsete juhistega, mis mahus, kuidas ja

millal hoone tuleb renoveerida. X.Q soov, et hoone antud raha eest renoveeritakse, oli küll

põhimõtteline, kuid mitte käsundilaadne korraldus ega tellija korraldus töövõtjale. Kuigi

tegemist oli n-ö sihtotstarbeliselt antud summaga, on oluline, et tegemist oli hoonega, mis

asus kinnistul, mille X.Q oli otsustanud jätta 17.10.2013 tehtud notariaalse testamendiga

annakuna kostjale (tl 8 pöördel – 10). Seega on tuvastatav X.Q soov, et lõppastmes jääb

kinnistu koos sellel oleva hoone ja hoonele tehtavate parendustega kostjale. Nagu eespool p-s

2-17-7335

56.2 märgitud, võib kinge olla seotud kohustusega, et kingisaaja midagi teeb. See on

loogiliselt tuletatav ka VÕS § 267 p-st 3 (ja § 268 lg-st 1), mille kohaselt võib kinkelepingust

taganeda muu hulgas siis, kui kingisaaja jätab õigustamatult täitmata kinkega seotud koormise

või tingimuse. Prevaleeriv kinkesuhte kvalifitseerimisel on see, et kinkija soov on teist poolt

rikastada. Praegusel juhul saab eelneva põhjal asuda seisukohale, et X.Q soovis kostjat 60 000

euro võrra rikastada (VÕS § 259 lg 1) ja tegemist ei olnud ettemaksuga käsundi täitmiseks

(VÕS § 619, § 628 lg 4).

59. Hageja on õigesti märkinud, et VÕS § 261 lg 1 kohaselt peab kinkija avaldus endale

kinkelepingust tulenevate kohustuste võtmiseks olema tehtud kirjalikult. VÕS § 261 lg 2

kohaselt loetakse kinkelepingust tuleneva kohustuse täitmisega kinkeleping aga kehtivaks ka

juhul, kui vorminõuet ei ole järgitud. Käesoleval juhul jäi kostja ja tunnistajana ütlusi andnud

Z.Q sõnul raha kohene ülekandmine 10.11.2013 selle taha, et X.Q ID-kaart oli kadunud (tl

56d, 131 pöördel). Kostja ei ole seda väidet vaidlustanud. X.Q seisundis toimus seejärel

halvenemine ning 21.11.2013 Harju Maakohtu määrusega määrati kostja X.Q ajutiseks

eestkostjaks. Asjaomane määrus jõustus 25.11.2013, misjärel sai kostja juurdepääsu X.Q

Swedbank AS-is olevale kontole ning täitis X.Q 10.11.2013 võetud kohustuse ja kandis X.Q

arvelduskontolt kahe päeva jooksul (26.11.2013, 27.11.2013) enda arvelduskontole 60 000

eurot. Kostja on selgitanud, et 26.11. ja 27.11.2013 ülekannetega täideti 10.11.2013

kinkelepingust tulenev kohustus. Seega on kinkeleping täidetud ning selle saab lugeda

kehtivaks.

60. Hageja on lisaks väitnud, et kui tegemist oli käsunduslepinguga, siis ütles ta selle

06.10.2015 üles. Kuna tegemist on kinkelepinguga, mis ei ole kestvusleping, siis tuleb kõne

alla kinkelepingust taganemine. Ringkonnakohus leiab, et hageja ei ole 10.11.2013

kinkelepingust kehtivalt taganenud. Kinkelepingust pärast selle täitmist taganemise alused on

sätestatud VÕS §-des 267 ja 268. VÕS § 270 lg 1 järgi võib kinkija kinkelepingust taganeda

ühe aasta jooksul alates ajast, mil ta sai teada või pidi teada saama oma taganemise õiguse

tekkimisest. VÕS § 270 lg 2 kohaselt, kui kinkija sureb enne nimetatud üheaastase tähtaja

möödumist, läheb taganemisõigus tähtaja ülejäänud ulatuses üle tema pärijatele. Pärijad

võivad kinkelepingust taganeda sama tähtaja jooksul üksnes juhul, kui kingisaaja põhjustas

kinkija surma tahtlikult ja õigusvastaselt või takistas teda lepingust taganemast.

61. Käesoleval juhul avaldas X.Q kinke tegemise soovi 10.11.2013, raha kanti kokkuleppe

täitmiseks üle 26.11. ja 27.11.2013 ning X.Q suri 28.11.2013. Seega teoreetiliselt läks

taganemisõigus üle hagejale, kuid hageja kui pärija taganemise õiguse kasutamise eelduseks

on see, et kingisaaja põhjustas kinkija surma tahtlikult ja õigusvastaselt või takistas teda

lepingust taganemast. Käesoleval juhul sellised asjaolud puuduvad.

62. Lisaks märgib ringkonnakohus, et 06.10.2015 ei oleks hageja igal juhul saanud lepingust

enam taganeda, kuna üheaastane tähtaeg oli möödunud. Lisaks ei nõustu ringkonnakohus

hagejaga, et eestkoste järelevalve menetluses esitatud avaldus saaks olla käsitatav lepingu

ülesütlemise või sellest taganemisena. Tegemist ei olnud tahteavalduse tegemisega tehingu

teisele poolele.

63. Kuigi ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et X.Q ja kostja vahel oli käsund ning et

hagejal oli õigus leping üles öelda, kuna kostja vastusooritust ei teinud, märgib

ringkonnakohus raha n-ö sihtotstarbelise kasutamise kohta järgmist. Kostja on selgitanud, et

kuna hageja ei andnud pärast X.Q surma 28.11.2013 talle R kinnistut annakuna üle, sai ta

kinnistu omanikuks alles siis, kui kohtuvaidlus tsiviilasjas nr 2-14-21828 annakute

2-17-7335

üleandmiseks lõppes. Kõnealuses asjas jõustus Harju Maakohtu 21.11.2016 otsus 28.04.2017

(tl 15 pöördel – 21 pöördel). Kostja kanti kinnistusraamatusse seejärel 25.05.2017. Kuna

projekteerimistingimuste avalduse pidi esitama kinnistu omanik, ei olnud kostjal võimalik

seda esitada enne enda kinnistusraamatusse omanikuna kandmist. Kostja esitas

projekteerimistingimuste taotluse 07.09.2017, ehitusteatised on esitatud 17.01.2018 ja

26.06.2018 ning kasutusteatis 31.12.2019. Kostja viitas ehitisregistri kui avaliku registri

andmetele (tl 171, 177 pöördel – 178). Kohus on ehitisregistri andmeid kontrollinud ja

tuvastanud, et kostja väited on korrektsed. Kuigi see ei oma käesoleva vaidluse lahendamisel

tähtsust, saab asuda seisukohale, et kostja on kasutanud kingitud raha hoone renoveerimiseks

ja teinud seda kohe, kui asjaomased toimingud juriidiliselt võimalikud olid.

64. Kuna kohus on tuvastanud, et X.Q ja kostja vahel oli kinkesuhe, ei ole alust hinnata

hageja nõuet alternatiivselt õigusvastaselt tekitatud kahju sätete alusel (VÕS § 1044 lg 2).

65. Mis puudutab küsimust, kas käsitleda hageja 2023. a esitatud nõuet nõude suurendamisena

või hagi muutmisena, samuti seonduvat nõuete aegumise küsimust, siis käesoleva vaidluse

seisukohalt ei oma need aspektid enam sisulist tähtsust. Seetõttu ringkonnakohus neid

küsimusi pikemalt ei käsitle, kuid märgib lühidalt järgmist.

65.1. Hageja tugines 10.05.2017 hagiavalduses sellele, et temal jäi kostja tegevuse tõttu

annakuna saamata 17 403,27 eurot (tl 1–5). 15.11.2023 haginõude suurendamise avalduses

tugines hageja sellele, et temal kui X.Q pärijal ja üldõigusjärglasel on õigus nõuda tagasi kogu

õigusvastaselt X.Q omandist välja läinud 60 000 eurot. Hageja suurendas seetõttu oma nõuet

42 596,73 euro võrra (tl 56a–56c). Ringkonnakohtu hinnangul on selgelt tegemist kahe

erineval alusel esitatud nõudega, seega tuleb 15.11.2023 esitatud avaldust pidada hagi

muutmiseks, mitte haginõude suurendamiseks (vrd TsMS § 376 lg 1 ja lg 4). Kuigi kostja

vaidles hagi muutmisele vastu, võttis maakohus selle menetlusse ning kostja ei ole maakohtu

otsust selle nõude läbivaatamise osas ka vaidlustanud.

65.2. Eelnevast tulenevalt, kuna tegemist oli erinevate nõuetega, siis põhimõtteliselt tuli

hinnata nende aegumist eraldi. Hageja on apellatsioonkaebuses vaidlustanud maakohtu poolt

aegumise kohaldamise, leides, et maakohus on tuginenud valedele TsÜSi sätetele.

Ringkonnakohus märgib, et kuna kohus on juba tuvastanud, et hagejal ei ole kostja vastu

nõuet, siis ei ole põhjust aegumist käsitleda. Ringkonnakohus märgib siiski, et kui hagejal

oleks olnud kostja vastu omandiõigusest tulenev väljaandmisnõue või perekonna- või

pärimisõigusest tulenev nõue, siis selliste nõuete aegumistähtaeg on 30 aastat nõude

sissenõutavaks muutumisest (TsÜS § 155).

65.3. Eelnevast tulenevalt ei käsitle ringkonnakohus hageja apellatsioonkaebuse väiteid

aegumise peatumise ja arvestamise kohta hagita menetluses (TsÜS § 160 lg 2 p 3). See

küsimus ei ole käesoleva asja lahendamisel relevantne.

66. Eeltoodust tulenevalt on maakohus õigesti jätnud hagiavalduse rahuldamata, kuid

ringkonnakohus asendab maakohtu põhjendused nõude kvalifitseerimise ja sellest tulenevate

tagajärgede kohta enda käesolevas otsusest toodud põhjendustega.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

67. Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda (TsMS § 162 lg 1). Kuna ringkonnakohus ei

muuda maakohtu otsuse resolutsiooni, ei ole alust menetluskulude jaotuse muutmiseks.

2-17-7335

68. Kuigi hageja on üldsõnaliselt vaidlustanud ka menetluskulude kindlaksmääramise ulatuse,

ei ole ta apellatsioonkaebuses mingeid konkreetsemaid etteheiteid maakohtule teinud.

Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu maakohtu otsusest, et maakohus oleks menetluskulude

kindlaksmääramisel oma diskretsiooniõigust ületanud, mistõttu puudub alus maakohtu otsuse

selles osas tühistamiseks.

69. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad ringkonnakohtus kantud

menetluskulud samuti hageja kanda.

70. Lähtudes sellest, et maakohus määras kostja menetluskulud kindlaks, teeb seda ka

ringkonnakohus (TsMS § 174 lg 3). Kostja apellatsiooniastme menetluskuludeks on

menetluskulude nimekirja järgi tasu esindaja õigusabi 5 tunni ja 16 minuti eest kokku 963,80

eurot koos käibemaksuga. Vandeadvokaadist esindaja tunnihind oli asjaomasel perioodil 150

eurot, millele lisandub käibemaks.

71. Kostja lepingulise esindaja ajaaruande kohaselt on apellatsiooniastmes tehtud järgmised

toimingud:

(i)

11.11.2024 – maakohtu otsusega tutvumine, e-kirjavahetus kliendiga, 28 min

(ii)

12.11.2024 – e-kirjavahetus kliendiga, 5 min

(iii)

28.11.2024 – vastaspoolele kompromissiettepaneku saatmine, 3 min

(iv)

11.12.2024 – e-kirjavahetus vastaspoole ja kliendiga, 2 min

(v)

12.12.2024 – hageja apellatsioonkaebustega tutvumine, e-kirjavahetus kliendiga, 12

min

(vi)

27.01.2025 – apellatsioonkaebusele vastuse koostamine, e-kirjavahetus kliendiga, 1 h

34 min

(vii)

13.03.2025 – kohtu kirjaga tutvumine, e-kirjavahetus kliendiga, vastuse koostamine, 1

h 8 min

(viii)

14.03.2025 – e-kirjavahetus kliendiga, vastuse täiendamine ja kohtule esitamine, 11

min

(ix)

21.03.2025 – vastaspoole seisukohaga tutvumine, kohtule lõppseisukoha koostamine,

e-kirjavahetus kliendiga, 1 h 33 min

72. Hageja kostja menetluskuludele vastuväiteid ei esitanud.

73. TsMS § 175 lg 1 järgi mõistab kohus menetluskulud välja põhjendatud ja vajalikus

ulatuses. Selle sätte järgi on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude

põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kaalutlusotsus. Põhjendatud ja vajaliku

menetluskuluna TsMS § 175 lg 1 tähenduses saab vastaspoolelt välja mõista lepingulise

esindaja kulu ulatuses, mis vastab nõutava kvalifikatsiooniga ja hoolsalt tegutseva esindaja

menetlusosalise esindamiseks vajalike menetlustoimingute tegemiseks tavapäraselt vajaliku

ajakulu ja põhjendatud tunnitasu määra korrutisele. Seejuures võimaldab TsMS § 175 lg 1

arvestada menetlusosalise esindamiseks vajalike menetlustoimingute tegemiseks tavapäraselt

vajaliku ajakulu hindamisel menetluse ja asja liiki, asja keerukust ja mahukust,

menetlusdokumentide sisu ja mahtu. Lisaks vajalikkusele ja põhjendatusele peavad tsiviilasjas

õigusabiga seoses sooritatud toimingud olema nähtavad, kontrollitavad või menetluslikust

olukorrast tulenevalt kohtule usutavad. Viidatud sätte järgi tuleb arvestada ka esindaja

põhjendatud tunnitasu suurust. Üldjuhul ei ole põhjendatud ja vajalik tunnitasu, mis ületab

oluliselt sarnase õigusteenuse keskmist turuhinda (vt nt RKTKm 29.09.2021, 2-14-63261, p

14; RKTKm 21.06.2021, 2-17-13164, p-d 9 ja 10).

74. Ringkonnakohus leiab, et kõik kostja loetletud toimingud on põhjendatud ja vajalikud

ning toimingutele apellatsiooniastmes kokku kulunud aeg 5 tundi ja 16 minutit on mõistlik.

2-17-7335

Samuti on vandeadvokaadi tunnihind 150 eurot ilma käibemaksuta põhjendatud ning vastab

õigusteenuse keskmisele turuhinnale. Kostja on kinnitanud, et ta ei ole

käibemaksukohustuslane. Eeltoodust tulenevalt tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista

kokku 963,80 eurot koos käibemaksuga.

1. Kostja taotluse kohaselt tuleb hagejal TsMS § 177 lg 4 järgi tasuda hüvitamisele

kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi

jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Maris Kuurberg

Indrek Soots

Neve Uudelt