3-25-781/11 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

3-25-781

TARTU HALDUSKOHUS

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-25-781

Määruse kuupäev ja koht

22.4.2025, Jõhvi

Kohtunik

Ülle Polluks

Kohtuasi

X kaebus Tapa Vallavolikogu 27.02.2025 otsuse nr

180 tühistamiseks

Resolutsioon

Menetlusosalised

1. Tagastada kaebus.

2. Jätta esialgse õiguskaitse taotlus läbi

vaatamata.

3. Tagastada kaebuse ja esialgse õiguskaitse

taotluse esitamisel tasutud riigilõiv kokku

summas 40 eurot X

4. Asendada avaldatavas kohtumääruses kaebaja

nimi tähemärgiga.

Kaebaja: X

Vastustaja: XXX

Edasikaebamise kord ja muud

selgitused

Määruse resolutsiooni punktide 1-2 peale võib

esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15

päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.

Muus osas on määrus lõplik. Määrus toimetatakse

kaebajale kätte.

Asjaolud

1.Tartu Halduskohtusse laekus 27.03.2025 X (kaebaja, vallavolikogu liige) poolt esitatud

kaebus Tapa Vallavolikogu 27.02.2025 otsuse nr 180 „Volituse andmine kontsessioonilepingu

sõlmimiseks“ tühistamiseks.

Kaebuse põhjenduste kohaselt piiratakse vaidlusaluse otsusega kaebaja õigusi, kuna

otsustamine toimus ilma analüüsita ja kahjustas otsustusprotsessi seaduslikkust ning volikogu

liikme õigust esindada vallaelanike huve informeeritult ja vastutustundetult.

Vaidlusaluse otsuse eelnõule ei olnud lisatud kohustuslikke lisasid ja rahalisi arvestusi. Samuti

puudusid volikogule 21.02.2025 esitatud materjalides kõik aktuaalsed andmed uuendatud

hinnapakkumise ja lepingutingimuste kohta.

3-25-781

Volikogu istungil ei ole esitanud uusi dokumente ega rahalisi aluseid, mistõttu ei saanud

volikogu liikmed teha selgelt ja kaalutletud otsust. Küsimustele lepingutingimuste ja

kohustuste kohta ei andnud volikogus sisulisi vastuseid. Selline olukord ei vasta hea halduse

ja menetlusnõuete standardile, nagu on rõhutanud ka Riigikohus.

Kaebaja õiguste rikkumine seisnes järgmistes konkreetsetes ja olulistes asjaoludes: 1)

kontsessiooni lepingu puudumine eelnõu juures; 2) lepingu mustandi sisuline tühjus; 3)

oluline rahaline kohustus lepingus; 4) puudusid muud rahalised selgitused ja hinnangud; 5)

teenuse maksumus on ebaproportsionaalselt kõrge; 6) otsustamiseks antud aeg vähem kui 30

minutit; 7) informatsiooni vähesus; 8) eelnõu täiendamise ettepaneku tagasilükkamine.

Kaebaja kinnitusel ei ole vaidluse keskmes mitte poliitiline otsus kui selline, vaid asjaolu, et

ei ole tagatud vajalikku informatsiooni, mille põhjal oleks olnud võimalik langetada

kaalutletud ja teadlik otsus.

2. Kohus kohustas 27.03.2025 Tapa valda esitama kohtule seisukoht kaebuse menetlusse

võtmise küsimuses.

3.Tartu Halduskohtusse laekus 3.04.2025 kaebaja esialgse õiguskaitse taotlus Tapa

Vallavolikogu 27.02.2025 otsuse nr 180 täitmise peatamiseks, osas, mis puudutab volituste

andmist kontsessioonilepingu sõlmimiseks ujula rajamiseks, kuni haldusasjas tehtava

kohtulahendi jõustumiseni.

4.Vastustaja vastas kohtunõudele 16.4.2025.

5. Kaebaja esitas täiendavad seisukohad 17.4.2025 ja 21.4.2025.

Kohtu sisukoht

6. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 1 p 8 sätestab, et kohus kontrollib, kas

ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. HKMS § 121 lg 2 p 1 sätestab, et

kohus võib tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt

kaebeõigus.

5. Haldusaja materjalide kohaselt on kaebaja Tapa Vallavolikogu liige.

Tapa Vallavolikogu võttis 27.02.2025 toimunud vallavolikogu istungil vastu otsuse nr 180

„Volituse andmine kontsessioonilepingu sõlmimiseks“. Protokolli päevakorra arutelu punkti 1

kohaselt andis Tapa Vallavolikogu 13.06.2024 otsusega nr 13 Tapa Vallavalitsusele volitused

viia läbi riigihange „Ujula spordi- ja vabaajakeskuse ja ehitustööde kontsessioon“. Eelnõuga

võttis volikogu vastu seisukoha, et Tapa valla osalus on 400 000 eurot aastas (lisandub

käibemaks).

6. Kohus märgib esmalt, et kohtupraktikast tulenevalt võib volikogu liige volikogu otsuse

vaidlustada üksnes juhul, kui see rikub tema subjektiivseid õigusi.1

Riigikohus on samuti rõhutanud, et kohaliku omavalitsuse korraldamise seadus (KOKS) § 17

lg 2 sätestab, et volikogu liige juhindub seadusest, valla või linna õigusaktidest ning valla- või

linnaelanike vajadustest ja huvidest. Nimetatud huvisid saab volikogu liige kaitsta hääletamise

teel volikogus.2 Kollegiaalorgani ja selle liikme sisesuhtest võrsunud vaidlust saab

halduskohus läbi vaadata vaid juhul, kui seadus selle selgelt ette näeb.3

1 RKHKm 3-3-1-74-08, p 12.

2 RKHKm 3-3-1-74-08, p 11.

3 RKHKm 3-17-2784/20, p 11.

3-25-781

Kirjeldatu alusel ja kehtiva õiguse kohaselt on kohalike omavalitsuste volikogude sisesed

õigusvaidlused halduskohtu pädevuses, kuid volikogu liikmel puudub nende vaidluste

algatamiseks kohtulik kaebeõigus (02.04.2019, 3-17-2352, p 9; 3-17-2890, p 9; RKHKm-d

12.03.2019, 3-17-2784, p 7; RKHKo 04.11.2004, 3-3-1-55-04, p 14).

Sama võib öelda ka volikogu liikme ja valla- või linnavalitsuse vaheliste õigusvaidluste kohta.

Seega volikogu liikme õigused ei ole subjektiivsed õigused, s.t õigused põhiseaduse § 15

lõike 1 ja halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 44 lõike 1 tähenduses. Neis sätetes

peetakse silmas vaid õigusi erinevate isikute vahelistes suhetes. Kollegiaalorgani (volikogu) ja

selle liikme (volikogu liikme) vahel sisesuhetes tekkinud õigusvaidluse saab halduskohus läbi

vaadata vaid juhul, kui seadus selle selgelt ette näeb.

Praegu seadus seda ei võimalda.

Õigusriigis (PS § 10) kehtib põhimõte, mille järgi kõigile, kellel on õigused ja kohustused,

tuleb tagada nende erapooletu rakendamine. Õigusriigi põhimõtte oluline osa on õiguskindlus,

mis muudab õiguskorra usaldusväärseks (RKÜKo 10.04.2012, 3-1-2-2-11, p 66). See

põhimõte kehtib ka avaliku võimu organisatsiooni sees. Õiguskord ei ole piisavalt

usaldusväärne, kui põhiseadusliku institutsiooni - kohaliku omavalitsuse - esinduskogu

liikmele seadusega ettenähtud õigust ei ole praktikas võimalik teostada, sest puudub

erapooletu organ, mis volikogu liikme staatusest tulenevaid õigusi suudaks maksma panna.

Halduskohus märgib, et volikogu töökorralduses kehtib ka demokraatia põhimõte (PS § 156)

ja selle üks osa on volikogu liikmete mandaatide võrdsus. Kui aga valla- või linnavolikogu

või -valitsus kahjustab volikogu liikme õigusi teadlikult, ei taga haldusorganisisene

kaebemenetlus volikogu liikme jaoks sageli piisavalt tõhusat kaitset, kuid käesoleval hetkel

see nii ei ole, sest seadus seda ei võimalda.

7. Kohus on seisukohal, et vaidlusalane Tapa Vallavalitsuse otsus nr 180 ei riku kaebaja kui

Tapa Vallavolikogu liikme subjektiivseid õigusi. Kohus selgitab, et volikogu liikme õigused

ei ole subjektiivsed õigused, s.t õigused põhiseaduse § 15 lg 1 ja HKMS § 44 lg 1 tähenduses.

Seega kaebaja poolt loetletud menetluslikud õigused nagu otsustamine volikogu istungil ilma

analüüsita, otsustusprotsessi seaduslikkuse kahjustamine, aga samuti volikogu liikme õiguse

piiramine esindada vallaelanike huve informeeritult ei ole kaebaja subjektiivsed õigused

HKMS § 44 lg-s 1 sätestatud tähenduses. Kaebaja subjektiivseid õigusi võiks volikogu otsus

rikkuda juhul, kui otsus on suunatud personaalselt tema isiklikku sfääri nt otsus volikogu

liikmelisust puudutavas osas jne.4 Seda antud juhul ei olnud. Kaebaja ainsaks vahendiks oli

vaidlusaluse otsuse poolt või vastu hääletamine volikogus. Seda õigust on kaebaja kasutanud.

8. Lähtudes eeltoodust tagastab kohus kaebuse halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) §

121 lg 1 p 1 alusel, kuna vaidluse lahendamine ei kuulu halduskohtu pädevusse.

9. Kaebaja taotles kohtult esialgse õiguskaitse korras Tapa Vallavolikogu 27.02.2025 otsuse

nr 180 täitmise peatamist halduskohtumenetluse läbiviimise ajaks.

10. HKMS § 249 lg 5 sätestab, et esialgse õiguskaitse määruse tegemiseks võib taotluse

esitada pärast haldusorganile vaide esitamist, koos kaebusega või pärast kaebuse esitamist.

HKMS § 249 lg 3 kohaselt jätab kohus esialgse õiguskaitse vajaduse äralangemisel taotluse

4 RKHKm 3-22-2094, p 10.

3-25-781

läbi vaatamata. Kohtupraktikas on siiski mööndud võimalust esialgse õiguskaitse

kohaldamiseks peale kaebuse tagastamist.

11. Kohus on seisukohal, et kaebajal puudub ilmselgelt kaebeõigus ja kaebus kuulub

tagastamisele, kuna vaidluse lahendamine ei kuulu halduskohtu pädevusse, siis ei näe kohus

kaalukat põhjust esialgse õiguskaitse taotluse sisuliseks läbivaatamiseks.

Samale seisukohale on asunud haldusasjas 3-19-1543 Tartu Ringkonnakohus.

„Ringkonnakohus leiab, et kui kaebuse lahendamine pole halduskohtu pädevuses, siis ei saa

halduskohus lahendada sisuliselt ka esialgse õiguskaitse taotlust. Ka esialgse õiguskaitse

kohaldamine ei kuulu sellisel juhul halduskohtu pädevusse. Efektiivse õiguskaitse põhimõte ei

õigusta ringkonnakohtu hinnangul selliste küsimuste lahendamist, mis halduskohtu pädevusse

ei kuulu. Seetõttu muudab ringkonnakohus halduskohtu määruse põhjendusi, mis seonduvad

esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisega. Kaebaja esialgse õiguskaitse taotlus tuleb jätta

läbi vaatamata“.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes HKMS § 249 lg-st 3, jätab kohus kaebaja esialgse

õiguskaitse taotluse läbi vaatamata.

12. Kuna kaebus tagastatakse ja esialgse õiguskaitse taotlus jäetakse läbi vaatamata, siis

tagastab kohus tasutud riigilõivu 40 eurot. Kaebajal tuleb teatada kohtule oma arveldusarve

number, kuhu riigilõiv kanda.

13. Kohus selgitab, et kohtumääruse avaldamisel asendab kohus kaebaja nime tähemärgiga

(HKMS § 175 lg 3 ja 178 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

Jõustus osaliselt Tartu Ringkonna 11.07.2025 lahendiga. (1. Jätta X määruskaebus

rahuldamata. 2. Tühistada Tartu Halduskohtu 22. aprilli 2025. a määruse resolutsiooni punkt

2, millega halduskohus jättis esialgse õiguskaitse taotluse läbi vaatamata. Muuta halduskohtu

määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele. Jätta esialgse õiguskaitse

taotlus rahuldamata. Ülejäänud osas jätta halduskohtu määrus muutmata.)