2-23-12726/27 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Iris Kangur-Gontšarov, Mati Maksing ja Indrek Soots

Otsuse tegemise aeg ja koht

17.04.2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-23-12726

Kohtuasi

E.I hagi Swedbank AS-i vastu lepingu kehtivuse

tuvastamise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 04.12.2023 kohtuotsus

Kaebuse esitaja ja liik

Swedbank AS-i apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

3500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja E.I (isikukood XXX), lepinguline esindaja

advokaat Artur Maljukov

Kostja Swedbank AS (registrikood 10060701),

lepinguline esindaja KR

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 04.12.2023 otsuse resolutsioon muutmata, kuid täiendada

otsuse põhjendusi.

2. Jätta Swedbank AS-i apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud Swedbank AS-i kanda.

4. Määrata kindlaks E.I menetluskulude rahaline suurus ja mõista Swedbank AS-ilt

E.I kasuks välja menetluskulud 1195,60 eurot.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

2-23-12726

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. E.I (hageja) esitas 07.09.2023 Harju Maakohtule Swedbank AS-i (kostja) vastu hagi, mida

täpsustas 13.09.2023, ja milles palus tuvastada, et kostja 20.07.2023 ülesütlemisavalduse

alusel ei ole lõppenud hageja ja kostja vahel sõlmitud järgmised lepingud: a) arvelduskonto

leping, mis on seotud arvelduskonto nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX kasutamisega; b)

teleteenuste leping nr 2449215; c) deebetkaardileping kaardi nr 5167371021469203

kasutamiseks; d) e-arve püsimakselepingud nr 3660430, 3641886 ja 3641877. Hageja palus

jätta menetluskulud kostja kanda.

2. Hagiavalduse kohaselt on hageja ja AS Eesti Hoiupank, kelle õigusjärglane on kostja, vahel

30.03.1996 sõlmitud arvelduskonto ja maksekaardi leping. Lepingu kohaselt osutab kostja

hagejale arvelduskonto nr-ga XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX (ja maksekaardi) teenust

ehk põhimakseteenuseid. 20.07.2023 teavitas kostja hagejat, et kostja ütleb hagejaga sõlmitud

lepingu alates 03.08.2023 üles, mille tulemusena suletakse hageja kõik arveldusarved ning

lõpetatakse hagejale kõikide põhimakseteenuste osutamine. Lepingute ülesütlemise teates

viidatud rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse (RahaPTS) § 20 lg 1 p 4, p 6,

lg 2, lg 4 ja § 42 lg 1 ning üldtingimuste p 8.1.4, 9.2.1.3, 9.2.1.4, 9.2.14, 9.2.15, 11.2.5 ja 11.3

kohaldamiseks ei ole alust.

3. Kostja 20.07.2023 ülesütlemisavalduses esitatud üldsõnalised põhjendused, et kostja ei

suuda täita seadustes nõutavaid hoolsusmeetmeid, ei saa olla aluseks hageja sõlmitud

lepingute üles ütlemiseks. Kuna hageja ja kostja vahel on kehtiv ärisuhe, siis tuleb lähtuda

reeglitest (hoolsusmeetmetest), mis kohalduvad kehtiva ärisuhte raames. Hageja kontole

02.09.2020 kantud 1 521 844,52 euro päritolu tuvastamisel on kostja lähtunud ebaõigetest

andmetest. Kostja 30.06.2023 päringus küsitud andmed viie suvalise tehingu kohta, mis on

toimunud ajavahemikul 2006–2009, ei ole olnud seotud hagejale 02.09.2020 tehtud

ülekandega. Kostja ei saa põhjendada hagejaga lepingute ülesütlemist asjaoluga, mis ei ole

kuidagi seotud hagejaga, vaid kolmanda isikuga.

4. Kostja ei saa hagejaga sõlmitud lepinguid 20.07.2023 üles öelda ka seetõttu, et ta ei ole

seda teinud mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta ülesütlemise aluseks olnud asjaoludest

ehk kostja 30.06.2023 kirjas viidatud 13–17 aastat tagasi tehtud tehingutest, teada sai. Kostja

ei ole teavitanud hagejat ega kolmandaid isikuid mõistliku aja jooksul, et kostja arvates on

tegemist ebaharilike tehingutega. Mõistlikkuse ja hea usu põhimõttest lähtuvalt ei saa hagejale

ette heita võimetust teatud teavet või dokumente esitada tehingute kohta, millest on

möödunud juba ca 15 aastat ja isegi rohkem. Hagejaga sõlmitud lepingute ülesütlemine kostja

poolt on vastuolus hea usu põhimõttega ja/või heade kommetega ka seetõttu, et hageja kontole

kanti rahalised vahendid, mille osas oli hageja eraldi enne kande tegemist kostjaga ühendust

võtnud ning saanud kinnitust, et vastavate rahaliste vahendite hageja kontole kandmisel ei ole

probleeme, kostja nendes rahalistes vahendites probleemi ei näe, kiidab vastava ülekande

heaks ja see ei too kaasa hagejaga ärisuhte lõpetamist.

2-23-12726

Kostja vastuväited

5. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

6. Hageja ja kostja vahel olid sõlmitud järgmised lepingud: arvelduskonto leping,

arvelduskonto nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX; teleteenuste leping, leping nr 2449215;

deebetkaardi kasutamise leping, kaardi nr 5167371021469203; E-arve püsimakselepingud nr-

tega 3660430; 3641886; 3641877. Kostja ja hageja vahel oli perioodil 30.03.1996–03.08.2023

ärisuhe. Samas perioodil 25.03.2021–17.04.2023 kostja hagejale finantsteenust ei pakkunud,

kuna kostja oli pooltevahelise ärisuhte korraliselt lõpetanud. 17.04.2023 taastas kostja

hagejaga ärisuhte hageja taotluse ja Riigikohtu tsiviilasjas nr 2-21-3552 tehtud otsuse alusel,

kus tegemist oli analoogsetel asjaoludel lepingu lõpetamisega, ning Riigikohus leidis, et

korraline ülesütlemine tarbijaga, kellele laieneb põhimakseteenuste pakkumise kohustus, on

tühine.

7. Kostjal on õigus ise valida, millal ja millises ulatuses hoolsusmeetmeid rakendada

(RahaPTS § 20 lg 6) ja arvestades, et kostja ei olnud hagejale ajaperioodil 25.03.2021–

17.04.2023 finantsteenust pakkunud, siis oli RahaPTS regulatsioonist lähtuvalt ootuspärane ja

kostjale kohustuslik, et hoolsusmeetmeid kohaldatakse ulatuses, mis sarnaneb uue ärisuhte

loomisega. Kuna hageja arvelduskontol oli ligikaudu 1,3 miljonit eurot, mis pärines justkui R

OÜ ärisuhte lõpetamisest tekkinud kontojäägi kandmisega osaühingu osaniku ehk hageja

kontole, siis soovis kostja aru saada hageja kontol oleva vara esmasest päritolust. Kostja palus

30.06.2023 päringus hagejalt selgitusi ja võimalusel tehingutega seotud dokumente R OÜ ja

viie päringus toodud vastaspoolega toimunud tehingu osas.

8. Hageja edastas kostja päringutele üldsõnalised vastused, et osadele esitatud küsimustele ei

ole tal möödunud aja tõttu võimalik ammendavalt vastata ega palutud dokumente esitada.

Kostja tegi omalt poolt analüüse, et ka ilma dokumentideta tuvastada, et R OÜ-lt laekunud

vara osas oleks selle esialgne päritolu selge ja arusaadav. Kostjal oli kahtlus, et hageja kontole

laekunud vara päritolu R OÜ-st tuleneb laekumistest täiesti läbipaistmatu taustaga

ettevõtetest, kelle esindajateks on tuntud variisikud ning kelle osas esinevad rahapesuga

seotud meediakajastused. Vara päritolu läbipaistmatus kandus konto jäägi ülekandmisega

omakorda üle ka hageja vara ja rikkuse päritolule. Kõikide asjaolude tulemusel ei olnud

kostjal võimalik rakendada talle õigusaktidest tulenevaid kohustuslikke hoolsusmeetmeid,

mille tõttu oli kostja sunnitud seaduse alusel hagejaga sõlmitud lepingud erakorraliselt üles

ütlema.

9. 20.07.2023 saatis kostja hagejale lepingu ülesütlemise teatise, sest hageja osas ei olnud

võimalik kohaldada hoolsusmeetmeid, sh ei olnud võimalik veenduda hageja rikkuse ja vara

päritolus. RahaPTS § 42 lg 1 p 1 ei võimalda olukorras, kus isiku kontol oleva vara esialgne

päritolu ei ole selge, ärisuhteid jätkata. Olukorras, kus kohustuslikke hoolsusmeetmeid ei ole

võimalik kohaldada, ei tohi kohustatud isik sellise isiku või vara jätkuvat osalemist

finantssüsteemis aktsepteerida, sest tal esineb RahaPTS alusel imperatiivne ärisuhte

lõpetamise kohustus. Seadusest tuleneva kohustuse täitmist lõpetada kliendiga ärisuhe ei saa

pidada hea usu põhimõttega vastuolus olevaks käitumiseks.

10. RahaPTS alusel lepingute ülesütlemisel ei kehti võlaõigusseaduse ülesütlemise tähtajana

mõistlik aeg. Kostja alustas hagejale uuesti teenuse pakkumist 17.04.2023 ning teavitas

teenuse lõpetamisest 20.07.2023. Kostja ei ole oma analüüsiga ületanud mõistlikku tähtaega.

Asjaolu, et hageja varade ja rikkuse päritolu on seotud tehingutega, mis on tehtud ka 17 aastat

tagasi, ei välista kostja kohustust hageja varade ja rikkuse osas hoolsusmeetmeid kohaldada.

2-23-12726

Maakohtu otsus ja põhjendused

11. Harju Maakohus rahuldas 04.12.2023 otsusega hagi ja tuvastas, et kostja 20.07.2023

ülesütlemisavalduse alusel ei ole lõppenud hageja ja kostja vahel sõlmitud järgmised

lepingud: a) arvelduskonto leping, mis on seotud arvelduskonto nr

XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX kasutamisega; b) teleteenuste leping nr 2449215; c)

deebetkaardileping kaardi nr 5167371021469203 kasutamiseks; d) e-arve püsimakselepingud

nr 3660430, 3641886, 3641877. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ja määras

hagejale hüvitavate menetluskulude suuruseks 3780 eurot.

12. Maakohus tuvastas ja pooled ei vaielnud selle üle, et hageja ja kostja õiguseellane AS

Eesti Hoiupank sõlmisid 30.03.1996 arvelduskonto ja maksekaardi lepingu, mis

võlaõigusseaduse (VÕS) § 7101 lg 2 tähenduses on põhimakseteenuste leping. Lepingu

kohaselt osutas kostja hagejale arvelduskonto ja maksekaardi teenust ehk põhimakseteenuseid

VÕS § 709 lg 151 tähenduses. Vaidlust ei olnud ka selles, et hageja sai 20.07.2023 kostjalt

teate, milles kostja teavitas hagejat, et alates 03.08.2023 ütleb kostja hagejaga sõlmitud

lepingu erakorraliselt üles, mille tulemusena suletakse hageja arveldusarve kostja juures.

Kostja tugines RahaPTS § 42 lg 1 ning kostja üldtingimuste p-dele 9.2.1.3, 9.2.1.4, 9.2.14 ja

9.2.15, kui ütles alates 03.08.2023 erakorraliselt üles poolte vahel sõlmitud järgnevad

lepingud: 1) arvelduskonto lepingu, arvelduskonto nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX

(kostja lähtus arvelduskonto lepingu tingimuste p-dest 13.4 ja 13.6); 2) teleteenuste lepingu,

lepingu nr 2449215 (kostja lähtus teleteenuste lepingu tingimuste p-st 11.4); 3)

deebetkaardilepingu, kaardi nr 5167371021469203 (kostja lähtus deebetkaardi lepingu

tingimuste p-st 11.4); 4) e-arve püsimakselepingud, lepingute nr-d 3660430; 3641886;

3641877 (kostja lähtus e-arve püsimakse lepingu tingimuste p-st 8.3).

13. Kostja heitis hagejale ette, et R OÜ varade osas, mis olid kantud hageja arvelduskontole,

esinesid mitmed asjaolud, mis muudavad varade esialgse allika ja päritolu tuvastamise

võimatuks. Kostja väitel on tema poolt tehtud analüüsiga tuvastatud, et aastatel 2006–2010

olid R OÜ suurimateks koostööpartneriteks Ühendkuningriigis registreeritud ettevõtted, kellel

olid läbipaistmatu ja negatiivse taustaga täis- ja usaldusosanikud. Kostja väitis, et need

ettevõtted olid avalike allikate põhjal asutatud samal ajavahemikul ehk 2007 aasta esimeses

pooles ning äriregistrist kustutatud kannete lõppemise ajal ehk 2010 või 2011. Kostja tugines

ka sellele, et läbi aastate on R OÜ teenuseid kasutanud mitmed offshore jurisdiktsioonides (nt

Panama, Seišellid, Briti Neitsisaared) registreeritud ettevõtted, kelle kohta kas ei ole võimalik

leida mingit taustainfot või on paljud ettevõtted juba äriregistrist kustutatud. Kostja leidis, et

hageja vara ja rikkuse ebaselge päritolu tuleneb väga mitmetest vastaspooltest, kellega R OÜ,

OÜ H ja L OÜ tihedalt ning suurtes mahtudes arveldasid. Seejuures viitas kostja R OÜ osas

tehingutele ajavahemikus 27.04.2006–23.12.2010, OÜ H osas tehingutele ajavahemikus

07.02.2005– 06.12.2010 ja L OÜ osas tehingutele ajavahemikus 05.06.2007–17.11.2017.

Kõrge riskiga vastaspoolte meediakajastus on samuti seotud suurte rahapesu skandaalidega,

mis on omakorda seotud Venemaa oligarhide poolt pestud rahadega ning kirjeldatud põhjuste

tõttu on ka R OÜ osas avaldatud meediakajastus läbipaistmatute omandistruktuuride ja

rahapesuskeemidega seose tõttu. Kostja tehtud analüüsi pinnalt on küsitavad äriühingute

arvelduskontodele laekunud varade päritolu ja allikad, mis tehingute summadest ning

sagedusest lähtuvalt muudab omakorda läbipaistmatuks äriühingute rikkuse. Selline

läbipaistmatus kandus R OÜ kontojäägi ülekandmisega omakorda üle ka hageja vara ja

rikkuse päritolule. Kostja leidis, et RahaPTS § 42 lg 1 p 1 ei võimalda olukorras, kus isiku

kontol oleva vara esialgne päritolu ei ole selge, ärisuhteid jätkata ning kostja täitis lepingute

ülesütlemisega seadusest (RahaPTS § 42 lg 1 p 1) tulenevat kohustust.

2-23-12726

14. RahaPTS § 42 lg 1 p 1 sätestab, et kohustatud isikul on keelatud luua ärisuhet või

võimaldada tehingu tegemist või lõpuleviimist juhuti või ärisuhte raames, kui ta ei suuda täita

RahaPTS alusel nõutavaid hoolsusmeetmeid.

15. Pooled vaidlesid hagejaga ärisuhte lõpetamise (lepingute ülesütlemise) formaalsete ja

materiaalsete eelduste olemasolu üle. VÕS § 196 on sätestatud lepingu erakorralise

ülesütlemise alused. VÕS § 196 lg 1 kohaselt võib kumbki lepingupool kestvuslepingu

mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt

lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda

lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni

(erakorraline ülesütlemine).

16. Lepingu ülesütlemise kehtivuseks vajaliku formaalse eeldusena peab eelkõige olema

esitatud vastaspoolele õigel ajal ülesütlemisavaldus. VÕS § 196 lg 3 järgi võib ülesütlemiseks

õigustatud isik lepingu üles öelda üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta ülesütlemise

aluseks olnud asjaoludest teada sai.

17. Pooled ei vaielnud selle üle, et poolte vahel oli ärisuhe alates 30.03.1996 kuni ärisuhte, s.o

lepingute erakorralise ülesütlemiseni 03.08.2023. Samuti puudus vaidlus, et kostja alustas

hageja suhtes makseteenuste osutamise lepingute ülesütlemiseni viinud hoolsusmeetmete

kohaldamist pärast seda, kui kostja taastas 17.04.2023 hagejaga ärisuhte lähtudes Riigikohtu

22.03.2023 otsusest tsiviilasjas 2-21-3552, mille kohaselt on tühine lepingu korraline

ülesütlemine tarbijaga, kellele laieneb põhimakseteenuste pakkumise kohustus.

18. Kostja kinnitusel alustas ta hageja suhtes makseteenuste osutamise lepingute

ülesütlemiseni viinud hoolsusmeetmete kohaldamist pärast hagejaga ärisuhte taastamist

17.04.2023 seetõttu, et hageja arvelduskontol oli suurem summa, mille esialgsest päritolust

soovis kostja jätkuvalt aru saada. Hagivastuse kohaselt kohaldas kostja kohaldas hageja suhtes

hoolsusmeetmeid, muu hulgas küsiti perioodil 30.06.2023–07.07.2023 hagejalt täiendavaid

selgitusi. Kostja märkis, et hageja edastas kostja päringutele vastused, aga tõi ka selgitused, et

osadele esitatud küsimustele ei ole tal möödunud aja tõttu võimalik ammendavalt vastata, see

tähendab palutud dokumente esitada. Kuna hageja oli ise ning hageja esindatud ettevõtted olid

varasemalt samuti kostja kliendid, siis pidi kostja arvestama ka nende ärisuhete raames

kogutud teabega.

19. Maakohu leidis, et iseenesest võib olla põhjendatud isiku vara ja rikkuse päritolu

kontrollimiseks n-ö ajas tagasi minna ning uurida ka neid ettevõtteid, kellelt füüsilise isiku

vara pärineb. Maakohus ei nõustunud siiski kostjaga, et sellisel viisil hoolsusmeetmete

rakendamine panga poolt saaks olla ajaliselt piiramatu. RahaPTS alusel hoolsusmeetmete

kohaldamisel ning RahaPTS alusel lepingute ülesütlemisele kohaldub VÕS § 196 lg 3

mõistliku aja põhimõte.

20. VÕS § 196 lg 3 sätestatud mõistliku aja põhimõtet tuleb vaadelda alates 27.11.2017

jõustunud RahaPTS kontekstis. Kuna 27.11.2017 jõustunud RahaPTS ei sätesta, et seadusel

oleks tagasiulatuv jõud, siis ei ole põhjendatud järeldada, et kostjal on piiramatu kohustus

kohaldada hoolsusmeetmeid tagasiulatuvalt oma klientide kogu ärisuhte kestvuse perioodile

ka enne seaduse jõustumist. Seda kinnitab ka RahaPTS § 100 esimene lause, milles on

sätestatud, et kohustatud isik kohaldab vajaduse korral ühe aasta jooksul seaduse jõustumisest

arvates RahaPTS 3. peatükis nimetatud hoolsusmeetmeid (mille hulka kuulub ka ärisuhte

lõpetamise õigus) olemasolevate klientide suhtes. Seega on ka seadusandja soovinud

RahaPTS sätestatud hoolsusmeetmete kohaldamist (mille hulka kuulub ärisuhte lõpetamise

2-23-12726

õigus) 27.11.2017 seisuga olemasolevate klientide suhtes piirata maksimaalselt ühe aastaga

alates RahaPTS uue versiooni jõustumisest 27.11.2017.

21. Kõik hagejaga seotud äriühingute läbipaistmatu rikkusega seotud tehingud nn offshore

ettevõtetega leidsid aset enne RahaPTS jõustumist 27.11.2017. Põhjendamatu on kostja

seisukoht, mille kohaselt olevat olnud ootuspärane ja kostjale kohustuslik, et

hoolsusmeetmeid hageja suhtes kohaldati ulatuses, mis sarnaneb uue ärisuhte loomisega.

Kuna tuvastatud asjaoludel oli kostja ja hageja vahel ärisuhe perioodil 30.03.1996–03.08.2023

ning hagejaga seotud äriühinguid puudutavad ning kostja jaoks küsitavaks jäänud tehingud

tehti perioodil 13–18 aastat tagasi, siis puudub igasugune mõistlik põhjus selleks, miks hakkas

kostja hoolsusmeetmeid hageja vara päritolu ja hagejaga seotud äriühingute suhtes kohaldama

alles pärast hagejaga ärisuhte taastamist 17.04.2023. Kostja on hagivastuses kinnitanud, et

hageja oli ise ning hageja poolt esindatud ettevõtted olid varasemalt samuti kostja kliendid.

Seetõttu ei ole mõistlikult arusaadav, miks aktsepteeris kostja pikkade aastate kestel nii hageja

kui ka temaga seotud ettevõtete tegevust ja esitas alles 30.06.2023 hagejale päringu seoses R

OÜ raha päritoluga ligikaudu 14–17 aasta vanuste tehingute osas.

22. Põhjendamatu on kostja arusaam, nagu saaks sellist erakordselt pikka hoolsusmeetmete

kohaldamisega hilinemist õigustada asjaolu, et kostja hagejale perioodil 25.03.2021–

17.04.2023 finantsteenust ei pakkunud. Vaidlus puudub selles, et kostja taastas 17.04.2023

hagejaga ärisuhte lähtudes Riigikohtu 22.03.2023 otsusest tsiviilasjas 2-21-3552, mille

kohaselt on tühine lepingu korraline ülesütlemine tarbijaga, kellele laieneb põhimakseteenuste

pakkumise kohustus. Kostja on kinnitanud, et kostja ja hageja vahel oli perioodil 30.03.1996–

03.08.2023 ärisuhe. Asjaolu, et kostja perioodil 25.03.2021–17.04.2023 ei osutanud hagejale

finantsteenust õigusvastaselt (lähtudes tühisest lepingu ülesütlemisest) ei saa tõlgendada

hageja kahjuks ja kostja õigusvastasest tegevusest ei saa tulla kostjale mingeid täiendavaid

õigus, sh hoolsusmeetmete kohaldamise osas.

23. Kostjal oli võimalus hoolsusmeetmeid kohaldada mh alates RahaPTS uue versiooni

jõustumisest 27.11.2017 ning ka varasemalt. Seega oli kostjal võimalus ja kohustus kohaldada

hoolsusmeetmeid seoses hageja ja temaga seotud äriühingute vara osas juba sellel ajaperioodil

(13–18 aastat tagasi), millega seotud tehingute läbipaistmatust kostja praegu hagejale ette

heidab. Hageja on kostjalt 21.08.2020 üle täpsustanud otsuse R OÜ rahade ülekandmise

küsimuses, millele kostja vastas 24.08.2020, et otsus on olemas ja rahad kantakse üle. Seega

kostja aktsepteeris 2020. aasta augustis äriühingust R OÜ hageja arvele rahaliste vahendite

kandmist, millest võib järeldada, et kostja teostas ka siis oma hoolsuskohustust seoses raha

päritoluga. 2020. aasta augustis ehk ligi 3 aastat enne hagejaga makseteenuste lepingute

erakorralist ülesütlemist ei viidanud kostja probleemidele hageja vara ja rikkuse päritolu ning

allika osas ega hoolsusmeetmete kohaldamise võimatusele.

24. Seetõttu on kostja hageja suhtes hoolsusmeetmete kohaldamisega aastaid hilinenud ja

kostja ilmselgelt ei ole järginud hageja suhtes hoolsusmeetmete kohaldamiseks ja kostjaga

makseteenuste osutamise lepingute erakorraliseks ülesütlemiseks RahaPTS § 100 ja VÕS §

196 lg 3 sätestatud tähtaegu. Kostjal puudus õigus hagejaga sõlmitud makseteenuste lepinguid

üles öelda olukorras, kus kostja ei täitnud oma hoolsusmeetmeid kostjast endast tulenevatel

asjaoludel. Mõistlikkuse ja hea usu põhimõttest lähtuvalt ei saa hagejale ette heita võimetust

esitada teatud teavet või dokumente tehingute kohta, millest on möödunud 14 aastat või isegi

rohkem. Kostja pole hagejaga makseteenuste lepingute ülesütlemisel järginud lepingute

ülesütlemise formaalseid nõudeid ja seega ei too lepingute ülesütlemine kostja 20.07.2023

avalduse alusel kaasa sellega taotletud tagajärge.

2-23-12726

25. Kostjal puudus õigus lõpetada hageja kui tarbijaga põhimakseteenuste lepingud RahaPTS

§ 42 lg 1 p 1 alusel üksnes seetõttu, et kostja väidetavalt ei suutnud täita RahaPTS alusel

nõutavaid hoolsusmeetmeid. Kostja ei ole põhjendanud hageja kui tarbijaga

põhimakseteenuste lepingute lõpetamist rahapesu kahtlusega, samuti ei ole kostja tuginenud

sellele, et hageja ei järginuks rahapesu ja terrorismi rahastamist või kuritegude ennetamist ja

uurimist käsitlevaid õigusakte.

26. Kuna maakohus leidis, et hagi kuulub rahuldamisele seetõttu, et kostja ei ole hagejaga

sõlmitud põhimakseteenuste lepinguid üles öelnud mõistliku aja jooksul, siis ei pidanud

maakohus vajalikuks hinnata poolte väiteid ja tõendeid selle kohta kas kostjal oli võimalik või

mitte teostada hageja vara ja rikkuse tuvastamisel hoolsusmeetmeid. Samuti ei pidanud

maakohus vajalikuks hinnata poolte väiteid lepingu ülesütlemise põhjendamiskohustusest ega

selle kohta, kas hagejat ja temaga seotud äriühinguid oleks alust kahtlustada rahapesus.

Apellatsioonkaebus

27. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Harju Maakohtu 04.12.2023

otsus ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Kostja palub menetluskulud jätta

hageja kanda.

28. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud RahaPTS § 42 lg-tes 1 ja 4 ning §-s 100 sätestatut ja

on VÕS § 196 lg 3 kohaldamisel lähtunud valedest eeldustest ning jätnud arvestamata

RahaPTS § 19 lg-s 1 ning §-s 20 sätestatu. Maakohtu otsus on ebaõige ega ole kooskõlas

rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise üldiste põhimõtetega ning seadusandja tahtega.

29. Kostjal on kohustus sõlmitud ärisuhted erakorraliselt lõpetada, s.o lepingud erakorraliselt

üles öelda RahaPTS § 42 lg 1 p 1 kohaselt, kui hageja varade ja rikkuse päritolu ning allikat ei

ole võimalik tuvastada, s.o kui kostjal on võimatu kohaldada seadusest tulenevaid

hoolsusmeetmeid. Hoolsusmeetmete kohaldamise võimatuse tõttu ei vastanud hageja ka

kostja kehtestatud ning ülesütlemise teate esitamise hetkel kehtinud üldtingimuste p-dele

9.2.1.3, 9.2.1.4, 9.2.14 ja 9.2.15.

30. RahaPTS § 100 eesmärk ei ole olnud piiritleda olemasolevate ärisuhete puhul 27.11.2017

jõustunud RahaPTS-is toodud hoolsusmeetmete kohaldamist ühe aastaga ehk kuni

27.11.2018. Vastava sätte eesmärk oli tagada, et täiendavate nõuete jõustumisel vaatavad

kohustatud isikud ühe aasta jooksul üle juba sõlmitud ärisuhted ning kohaldavad

hoolsusmeetmeid ulatuses, milles 27.11.2017 jõustunud RahaPTS sätestas varasemast

karmimad nõuded.

31. RahaPTS alusel lepingute ülesütlemisel ei kehti VÕS § 196 lg 3 mõistliku aja põhimõte.

Kuna kostja alustas hagejale uuesti teenuse pakkumist 17.04.2023 ning teavitas teenuse

pakkumise lõpetamisest 20.07.2023, siis ei ole kostja oma analüüsiga ületanud mõistlikku

tähtaega (kuigi mõistliku aja põhimõte ei kehti RahaPTS § 42 kontekstis). Asjaolu, et hageja

varade ja rikkuse päritolu on seotud tehingutega, mis on tehtud ka 17 aastat tagasi, ei välista

kostja kohustust hageja varade ja rikkuse osas hoolsusmeetmeid kohaldada.

32. Maakohus on jätnud arvestamata RahaPTS § 14 lg-s 3, § 19 lg 1 p-s 3, § 20 lg-s 4 ning §

23 lg-s 2 sätestatud põhimõtted. Hoolsusmeetmete kohaldamine peab toimuma läbivalt kogu

ärisuhte perioodi, mille raames toimub pidev asjaolude, andmete ning dokumentide

ajakohastamine ja üle kontrollimine. RahaPTS § 20 lg 6 kohaselt määrab kohustatud isik

hoolsusmeetmete kohaldamise ulatuse, täpse viisi ja vajaduse ise. RahaPTS § 10 lg 3 kohaselt

2-23-12726

määrab kohustatud isik, milliste isikute puhul ta kohaldab tugevdatud hoolsusmeetmeid,

sealhulgas hindab kohustatud isik selliste isikutega kaasnevaid riske ning määrab nende

riskide maandamiseks asjakohased meetmed. RahaPTS § 19 lg 1 p 3 kohaselt tuleb

igakordselt hoolsusmeetmeid uuesti kohaldada olukorras, kus kohustatud isikul tekib kogutud

teabe kontrollimise või asjakohaste andmete ajakohastamise käigus varem kogutud

dokumentide või andmete piisavuse või tõelevastavuse osas kahtlus. Vastav säte ei sisalda

endas ajalist kriteeriumit, et millise aja jooksul andmete piisavuse või tõelevastavuse osas

kahtlus tekkima peab. Rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise eesmärkidega oleks

vastuolus olukord, kus kohustatud isik ei analüüsiks uute asjaolude tekkimisel oma klientide

osas tuvastatud uusi või täiendavaid asjaolusid ainuüksi põhjusel, et varasemalt arusaadavad

tehingud, mille osas sai kohustuslikus ulatuses hoolsusmeetmeid kohaldada, toimusid

minevikus.

33. RahaPTS § 19 lg 1 p-d 1 ja 3 ning § 20 lg 4 sätestavad kohustatud isikule kohustuse

ärisuhte loomisel ning ärisuhte jooksul tuvastada asjakohasel juhul kliendi rikkuse päritolu.

Vastavalt RahaPTS § 20 lg 6 määrab rikkuse päritolu kohta teabe kogumise vajaduse

kohustatud isik. RahaPTS § 37 lg 2 p 1 sätestatu kohaselt on suuremale riskile viitavad

asjaolud muu hulgas ka suuremahulised tehingud. Tarbija puhul üle ühe miljoni euro suurune

vara kogum viitab olemuselt ebatavaliselt suurele rikkusele, mis toob kaasa suurema riski

maandamise kohustuse.

34. Rikkuse päritolu tuvastamise eesmärk ongi koguda teavet ning ammendavalt mõista isiku

kulmineerunud vara esialgset päritolu. See tähendab, et eesmärgiks on mõista, kas rikkuse

päritolu esialgne allikas ning selle legaalsus on läbipaistev ja arusaadav, ehk tuvastada, kas

rikkuse päritolu osas on võimalik kohaldada hoolsusmeetmeid. Tegemist ei ole seega

hoolsusmeetmete tagasiulatuvalt kohaldamisega üksikute tehingute mõistes, vaid tegemist on

konkreetsel ajahetkel isiku rikkuse päritolu tuvastamise kohustusega, mis eeldabki ajalooliste

asjaolude analüüsi ja hindamist. Maakohtu otsus ei ole kooskõlas rikkuse päritolust aru

saamise kohustusega.

35. RahaPTS § 23 lg 2 p 2 sätestab, et ärisuhte seire, mis on üks kohustuslikest ning üks

peamistest hoolsusmeetmetest, sisaldab endas ka kohustust hoolsusmeetmete kohaldamise

käigus kogutud asjaomaste dokumentide, andmete või teabe regulaarset ajakohastamist.

Vastavat kohustatud isiku kohustust ei ole maakohus ühelgi juhul oma lahendi koostamisel

arvesse võtnud. RahaPTS § 23 lg 2 p 2 sätestab otsesõnu seadusandja tahte varasemalt

kohaldatud hoolsusmeetmete ülevaatamiseks ja ajakohastamiseks, mida apellant on vastustaja

osas ka täitnud. Asjaolu, et maakohus ei ole seda asjaolu oma otsuse koostamisel arvesse

võtnud tähendab, et maakohtu otsuse aluseks esitatud põhistused ei ole täpsed.

36. Kostja ei vaidle vastu maakohtu tuvastatule, et tsiviilõiguslikult oli poolte vahel

30.03.1996–03.08.2023 lepinguline suhe, aga RahaPTS § 3 p 4 alusel on ärisuhe

kestvuslepingu alusel majandustegevuses klientidele finantsteenuste osutamine. Olukorras,

kus kostja hagejale perioodil 25.03.2021–17.04.2023 finantsteenust ei pakkunud, ei saa

järeldada, et poolte vahel oli ärisuhe. RahaPTS § 19 lg 1 p 1 kohaselt tuleb hoolsusmeetmeid

kohaldada mh ärisuhte loomisel. Arvestades, et poolte vahel tekkinud olukord on analoogne

uue ärisuhte loomisega, sest perioodil 25.03.2021–17.04.2023 poolte vahel faktilist ärisuhet ei

olnud, siis kostja kohaldas hoolsusmeetmeid analoogselt ärisuhte loomise protsessidele, mille

üheks osaks on ka rikkuse päritolu tuvastamise kohustus (RahaPTS § 20 lg 4).

37. Maakohus ei analüüsinud vaidluse põhiküsimust, kas hoolsusmeetmete kohaldamisel on

võimalik tuvastada hageja vara ja rikkuse päritolu. Kostja esitatud asjaolud ja tõendid

2-23-12726

kinnitavad, et hageja arvelduskontole kantud algne varakogum moodustus suures osas

ebaselgest varast, mis pärines tihedast, pikaajalisest ja suuremahulisest arveldamisest

isikutega, kelle osas esines negatiivne meediakajastus, muu hulgas viidati meedias ka

rahapesule ja kuritegelikule tegevusele ning kelle tegelikke kasusaajaid ei ole võimalik

tuvastada. Kuna kostjal oli võimatu tuvastada hageja vara ja rikkuse päritolu, siis oli kostjal

õigus hagejaga sõlmitud lepingud RahaPTS § 42 lg 1 p 1 alusel üles öelda.

Vastustaja seisukoht

38. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub selle jätta rahuldamata ja

menetluskulud kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

39. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2¹ alusel jätta muutmata, kuid täiendada tuleb kohtuotsuse

põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

40. Kolleegiumi arvates ei ole alust kohaldada materiaalõigust teisiti, anda tõenditele

teistsugust hinnangut ega asuda nõude põhjendatuse osas maakohtu järeldustega võrreldes

erinevale seisukohale. Kuna ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsusega, välja

arvatud osas, milles ringkonnakohus täiendab maakohtu otsuse põhjendusi, siis ei pea

kolleegium TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi korrata.

41. Ringkonnakohus võtab TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi apellatsioonkaebuse läbivaatamisel

aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud ja ringkonnakohus ei tuvasta

neid uuesti. Kostja on apellatsioonkaebuses korranud oma varasemas menetluses antud

selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Asjaolu, et kostja ei

nõustu maakohtu järeldustega, ei tähenda, et maakohus on teinud järeldused menetlusõiguse

norme oluliselt rikkudes. Kolleegiumi hinnangul ei anna apellatsioonkaebuse väited alust

maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohus on õigesti tuvastanud, et kostja ei ole

pooltevahelisi põhimakseteenuste lepinguid üles öelnud mõistliku aja jooksul, kuid maakohus

on pooltevaheliste lepingutega seoses jätnud tuvastamata, millisest ajast tuleb arvestada

mõistlikku aega ja mis on mõistlik aeg. Selliselt on maakohus rikkunud TsMS § 442 lg-st 8

tulenevat kohtuotsuse põhjendamise kohustust, kuid see ei ole viinud ebaõige lahendini.

Ringkonnakohus saab maakohtu menetlusõiguslikud rikkumised kõrvaldada ja täiendab

vastavalt maakohtu otsuse põhjendusi. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib

ringkonnakohus järgmist.

42. Maakohus tuvastas ja pooled ei vaielnud selle üle, et hageja ja kostja õiguseellane AS

Eesti Hoiupank sõlmisid 30.03.1996 arvelduskonto ja maksekaardi lepingu, mis on VÕS §

7101 lg 2 tähenduses tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuste leping. Pooled ei vaielnud selles,

et lepingu kohaselt osutas kostja hagejale arvelduskonto ja maksekaardi teenust ehk

põhimakseteenuseid VÕS § 709 lg 151 tähenduses. Maakohus tuvastas ja vaidlust ei olnud ka

selles, et kostja esitas 20.07.2023 hagejale teate, mille hageja sai samal päeval 20.07.2023

kätte, et alates 03.08.2023 ütleb kostja hagejaga sõlmitud põhimakseteenuste lepingu(d)

erakorraliselt üles. Põhimakseteenuste lepingu erakorralise ülesütlemise tulemusena

lõpetatakse hagejale kui tarbijale kõikide põhimakseteenuste osutamine ning suletakse kõik

hageja arveldusarved kostja juures. Pooled ei vaielnud selles, et kostja tugines lepingu(te)

ülesütlemisel RahaPTS § 42 lg-le 1 ning kostja üldtingimuste p-dele 9.2.1.3, 9.2.1.4, 9.2.14 ja

2-23-12726

9.2.15. Lepingute ülesülemise teates on kostja märkinud ülesülemise põhjusena, et kostjal kui

kohustatud isikul puudub arusaam hageja vara päritolust, mistõttu ei ole võimalik järgida

kohustuslikke hoolsusmeetmeid. Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses jätkuvalt selle üle,

kas kostjal oli eeltoodust tulenevalt õigus hagejaga sõlmitud põhimakseteenuste lepingud

erakorraliselt üles öelda.

43. Tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingut ei ole võimalik korraliselt üles öelda, kuid

erakorraliselt on see võimalik RahaPTS § 42 lg-st 4 tulenevalt RahaPTS § 42 lg-s 1

kirjeldatud olukorras (RKTKo 22.03.2023, 2-21-3552, p 21; 16.02.2022, 2-18-5450, p 15).

44. RahaPTS § 42 lg 1 p 1 kohaselt on kohustatud isikul keelatud luua ärisuhet või

võimaldada tehingu tegemist või lõpuleviimist juhuti või ärisuhte raames, kui ta ei suuda täita

RahaPTS alusel nõutavaid hoolsusmeetmeid. RahaPTS § 42 lg 4 järgi, kui kohustatud isikul

on RahaPTS § 42 lg-tes 1–3 sätestatud olukorras kliendiga ärisuhe, loetakse kliendi poolt

hoolsusmeetmete rakendamiseks vajaliku teabe või dokumentide andmisest keeldumine

oluliseks lepingu rikkumiseks ning kohustatud isikul on kohustus ärisuhte aluseks olev

kestvusleping etteteatamistähtaega järgimata erakorraliselt üles öelda ja teavitada kliendiga

seoses kahtlasest tehingust Rahapesu Andmebürood RahaPTS §-s 49 sätestatud korras.

Ärisuhe loetakse lõppenuks ülesütlemisteate esitamisega kliendile, mille järgi piirab

kohustatud isik teenuse osutamise kliendile täielikult.

45. Kostja üldtingimuste p 9.1 järgi võib pank lepingu koheselt ühepoolselt üles öelda

mõjuval põhjusel (erakorraline ülesütlemine). Üldtingimuste järgi on mõjuva põhjusega

tegemist eelkõige siis, kui klient või temaga seotud juriidiline isik on rikkunud kohustust,

mille täpne järgimine on lepingu täitmise jätkamisel panga huvi püsimise eelduseks, millised

kohustused on näiteks: kogu teabe ja dokumentide esitamine, mida pank peab vajalikuks

kliendiga seotud informatsiooni tegelikkusele vastavuse tuvastamiseks (p 9.2.1.3); oma

majandustegevuse (sh seotud isikute omandisuhete), raha või muu vara päritolu seaduslikkust

tõendavate piisavate andmete ja dokumentide esitamine panga nõudel (p 9.2.1.4); klient ei

esita või keeldub esitamast pangale piisavalt andmeid või dokumente „tunne oma klienti“

põhimõtte täitmiseks (p 9.2.14); pangal ei ole kliendi suhtes võimalik täita õigusaktides

sätestatud hoolsusmeetmeid (p 9.2.15). Seega ka kostja üldtingimuste p-d 9.2.1.3, 9.2.1.4,

9.2.14 ja 9.2.15 kordavad RahaPTS § 42 lg-s 4 ja lg 1 p-s 1 sätestatud põhimõtet, et kui pank

ei suuda täita nõutavaid hoolsusmeetmeid, ja klient ei esita või keeldub esitamast pangale

piisavalt andmeid või dokumente, siis on pangal kui kohustatud isikul õigus leping

erakorraliselt üles öelda.

46. Pooled vaidlevad eelkõige selle üle, kas RahaPTS § 42 lg 4 alusel lepingu erakorralisele

ülesütlemisele kohalduvad ka VÕS-s sätestatud lepingu erakorralise ülesütlemise üldnormid,

mille kohaselt võib lepingu üles öelda vaid mõistliku aja jooksul ülesütlemise asjaoludest

teada saamisest.

47. VÕS § 196 lg 1 järgi võib kumbki lepingupool kestvuslepingu mõjuval põhjusel

etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki

asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni

kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni (erakorraline ülesütlemine).

VÕS § 196 lg 3 kohaselt võib ülesütlemiseks õigustatud isik lepingu üles öelda üksnes

mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta ülesütlemise aluseks olnud asjaoludest teada sai.

48. Kolleegium ei nõustu kostjaga, et RahaPTS § 42 lg 4 alusel on kohustatud isikul õigus

lepingu erakorraliseks lõpetamiseks ka peale VÕS § 196 lg-s 3 ette nähtud mõistlikku aega.

2-23-12726

RahaPTS § 42 lg-s 4 reguleeritud olukordade puhul, milles on välja toodud konkreetsed

alused lepingu ülesütlemiseks, ei ole asendatud VÕS §-s 196 erakorralise ülesütlemise

üldnorme. Kuivõrd RahaPTS § 42 lg-s 4 on konkreetselt välja toodud, missugusel juhul on

õigus leping üles öelda, siis selliselt on täiendatud VÕS § 196 lg-s 1 sätestatud üldnormi

lepingu erakorralise ülesütlemise aluste kohta. Lisaks on RahaPTS reguleeritud, et kohustatud

isikul on lepingu erakorralise ülesütlemise korral kohustus teavitada kliendiga seoses

kahtlasest tehingust Rahapesu Andmebürood RahaPTS §-s 49 sätestatud korras. Olukorras,

kus RahaPTS § 42 lg-s 4 ei ole öeldud, et see asendab VÕS §-s 196 sätestatud üldnormid, sh

normi lepingu ülesütlemise mõistliku aja kohta, siis ei ole võimalik tõlgendada RahaPTS

selliselt, et üldnorme, sh VÕS § 196 lg 3 ei peaks kohaldama ka RahaPTS § 42 lg 4

erakorralise ülesütlemise puhul.

49. VÕS § 196 lg-s 3 sätestatud regulatsioon piirab ajaliselt ülesütlemise õiguse kasutamist ja

sunnib ülesütlemist kavandaval poolel otsuse lepingu täitmise jätkamise kohta kiiresti vastu

võtma (VÕS I komm (2016), § 196, p 6). Arvestades RahaPTS § 1 lg-s 1 sätestatud eesmärke

ettevõtluskeskkonna usaldusväärsuse ja läbipaistvuse suurendamiseks tõkestada Eesti

Vabariigi rahandussüsteemi ning majandusruumi kasutamist rahapesuks ja terrorismi

rahastamiseks, on seda enam oluline, et lepingu erakorraline ülesütlemine RahaPTS sätestatud

alustel toimuks võimalikult kiiresti. Asjaolust, et RahaPTS § 42 lg 4 järgi on kohustatud isikul

muuhulgas kohustus kliendiga ärisuhe lõpetada RahaPTS § 42 lg-tes 1–3 sätestatud olukorras,

ei ole aga võimalik järeldada, miks kohustatud isik ei peaks seda tegema mõistliku aja jooksul

ülesütlemise aluseks olnud asjaoludest teada saamisest.

50. Käesoleval juhul ei pea kostja hageja antud teavet piisavaks, et täita temalt nõutavaid

hoolsusmeetmeid. Kuna poolte vahel on sõlmitud põhimakseteenuste leping(ud) ja kostjal kui

kohustatud isikul on selle lepingu alusel tekkinud ärisuhte raames kohustus kohaldada

RahaPTS sätestatud hoolsusmeetmeid kogu ärisuhte jooksul, siis on põhjendatud järeldada, et

juhul kui nende hoolsusmeetmete kohaldamisega kaasnevaks tagajärjeks on lepingu

erakorraline ülesütlemine, siis saab seda õigust siiski kasutada mõistliku aja jooksul pärast

seda, kui saadakse teada ülesütlemise aluseks olnud asjaoludest. Kostja kartusest, et mõistliku

aja põhimõtte kehtimisel võib tekkida olukord, et kohustatud isikul kindla aja jooksul

ebatavalisele tegevusele reageerimata jätmine ohverdab finantssüsteemi usaldusväärsuse

tervikuna ja võimaldab selle kuritarvitamist ainuüksi kohustatud isiku ajalise minetuse tõttu

ning on vaid tagantjärgi hinnatav, ei ole põhjendatud järeldada, et RahaPTS § 42 lg 4 välistab

VÕS § 196 lg 3 kohaldamise. Õiguskirjanduse kohaselt võib ülesütlemistähtaja mõistlikkus

varieeruda sõltuvalt lepingu liigist ja ülesütlemise asjaoludest, mh vajadusest asjaolusid

hinnata, asjatundjaga konsulteerida jne, reeglina ei saa see olla kuudepikkune (VÕS I komm

(2016), § 196, p 6). Kuivõrd ülesütlemistähtaja mõistlikkust saab igal konkreetsel juhul

hinnata, siis ka RahaPTS sätestatud eesmärkidest ja käesoleva vaidlusaluse

põhimakseteenuste lepinguga seotud asjaoludest on võimalik hinnata, mis on mõistlikuks

ajaks ülesütlemise aluseks olnud asjaoludest teada saamisest, mille jooksul on õigus leping

erakorraliselt üles öelda.

51. Kolleegium nõustub maakohtuga, et mõistliku aja põhimõtet RahaPTS kontekstis aitab

sisustada RahaPTS § 100, mille kohaselt kohaldab kohustatud isik vajaduse korral ühe aasta

jooksul seaduse jõustumisest (seadus jõustus 27.11.2017) arvates RahaPTS 3. peatükis

nimetatud hoolsusmeetmeid olemasolevate klientide suhtes. Olukorras, kus kostja heidab

hagejale ette vara ja rikkuse päritolu läbipaistmatust, mis kanti hageja arvelduskontole R OÜ

arvelduskontolt kostja juures ja kostjal oli RahaPTS § 100 alusel selgelt antud võimalus ja

määratud tähtaeg kohaldada R OÜ kui kostja kliendi osas hoolsusmeetmeid, on põhjendatud

järeldada, et kostjal oli sama vara suhtes võimalus rakendada kõiki hoolsusmeetmeid. Kostjal

2-23-12726

oli võimalus R OÜ-lt küsida teavet ja dokumente ning teha nende pinnalt järeldusi

hoolsusmeetmete kohaldamise võimalikkusest või võimatusest. Maakohus on RahaPTS § 100

eesmärki tõlgendades pidanud mõistlikuks, et kui RahaPTS jõustumisel 27.11.2017 oli

kostjale kui kohustatud isikule teada asjaolud, millest tulenevalt oli kostjal kohustus

klientidega olemasolevate ärisuhete raames kostjal teadaolevate andmete pinnalt kohaldada

täiendavaid karmimaid hoolsusmeetmeid, siis pidi kostja seda tegema ühe aasta jooksul

seaduse jõustumisest ehk kuni 27.11.2018. Selliselt on sisustatud mõistlikku aega, s.o

ülesütlemistähtaega, asjaoludest teada saamisest, mille jooksul hoolsusmeetmete kohaldamise

korral oleks olnud muuhulgas õigus kliendiga sõlmitud lepingu ülesütlemiseks. Kolleegiumi

arvates saab käesoleval juhul mõistlikuks ajaks RahaPTS kontekstis samuti pidada ühte aastat

tähtaega asjaoludest teada saamisest, millise aja jooksul oli kostjal võimalik hoolsusmeetmete

kohaldamise võimatuse tõttu leping erakorraliselt üles öelda.

52. Vaidlust ei ole selles, et kostjal tekkinud kahtlused, et ta ei suuda täita RahaPTS nõutavaid

hoolsusmeetmeid, puudutasid kostja ja R OÜ vahelise ärisuhte lõpetamise tõttu tekkinud

kontojäägi 1 521 844,52 euro kandmist hageja kui R OÜ osaniku arvelduskontole. Pooled ei

vaielnud selle üle, et 30.06.2023 päringus hagejale soovis kostja hagejalt teavet ja dokumente

R OÜ arvelduskontolt kostja juures hageja arvelduskontole kostja juures 02.09.2020 kantud 1

521 844,52 euro algse päritolu tuvastamiseks. Esitatud asjaoludest tulenevalt oli kostjal

võimalus teha päringuid juba varasemalt R OÜ-le, et välja selgitada vara päritolu ajal, mil

raha oli R OÜ arvelduskontol ja millise raha väidetav läbipaistmatus kandus hageja

arvelduskontole kantud raha päritolule. Kuid sellest kostja varasemast kohustusest kohaldada

või mitte kohaldada hoolsusmeetmeid ei saanud kostjal tekkida õigust ega kohustust hagejaga

sõlmitud lepingute ülesütlemiseks.

53. Pooled ei vaielnud selle üle, et enne hageja arvelduskontole raha üle kandmist 02.09.2020

palus hageja kostjalt eraldi 21.08.2020 kirjaga kinnitust R OÜ-lt hageja arvelduskontole

ülekande võimalikkusest, millele kostja vastas 24.08.2020, et otsus raha ülekandmiseks on

olemas ning raha kantakse üle. Seega pidi kostja igal juhul olema ka enne 02.09.2020 teadlik,

et hageja arvelduskontole kantakse raha R OÜ arvelduskontolt, kostjal vastuväiteid ei ole,

ning raha kantakse üle summas 1 521 844,52 eurot. Kuna kostja oli teadlik, et hageja

arvelduskontol on 02.09.2020 rahasumma 1 521 844,52 eurot, siis sama rahasumma tõttu

kostja kliendile kohaldatavate hoolsusmeetmete täitmise võimatuse tõttu põhimakseteenuste

lepingu ülesütlemiseks oli kostjal hoolsusmeetmete täitmise võimalikkuses või võimatuses

veenduda juba enne või hiljemalt 02.09.2020. Juhul kui kostja ei olnud eelnevalt mistahes

põhjusel pidanud vajalikuks tuvastada raha algset päritolu R OÜ arvelduskontol, siis oli

kostjal võimalik hoolsusmeetmete kohaldamise raames tuvastada sama 1 521 844,52 euro

päritolu, mis laekus hageja 02.09.2020 arvelduskontole, hageja vara ja rikkuse tuvastamise

kaudu. Kahtlemata pidi kostja juba ülekande teostamisel märkama, et üle kantud summa

viitab ebatavaliselt suurele rikkusele (RahaPTS § 37 lg 2 p 1). Kostjal oli võimalik hageja

kontole 02.09.2020 üle kantud 1 521 844,52 euro päritolu tuvastamiseks koguda teavet ja

nõuda dokumente (RahaPTS § 20 lg 6). Selliselt oli kostjal võimalik täita kõiki RahaPTS

sätestatud kohustusi kliendi rikkuse päritolu tuvastamiseks, sh hoolsusmeetmete täitmise

raames öelda leping üles.

54. Kolleegium ei nõustu kostjaga, et käesoleval juhul saab lepingu erakorralise ülesütlemise

asjaoludest teadasaamiseks, millest arvestada mõistlikku aega, pidada 17.04.2023, mil kostja

otsustas arvelduskontole 02.09.2020 üle kantud 1 521 844,52 euro kui hageja vara ja rikkuse

algset päritolu hakata alles välja selgitama poolte vahel väidetava uue ärisuhte raames. Kostja

käsitlus, et pooltel ei saanud ärisuhet 25.03.2021–17.04.2023 olla, sest sel ajavahemikul oli

pooltevaheline leping lõppenud lepingu korralise, kuid tühise ülesütlemisavaldusega, ei ole

2-23-12726

õiguslikult võimalik. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 84 kohaselt ei ole tühisel tehingul

algusest peale õiguslikke tagajärgi. Seega ei saanud tühisel lepingu ülesütlemisavaldusel olla

mingeid õiguslikke tagajärgi, mistõttu ei saanud ka pooltevaheline põhimaksteenuste leping

lõppeda ega saanud olla lõppenud kostja väidetud perioodil. Samas kostja justkui ka ei

vaidlusta, et poolte vahel oli põhimakseteenuste leping kehtiv ka ajavahemikul 25.03.2021–

17.04.2023, kuid kostja ei nõustu, et samal oleks saanud poolte vahel olla ärisuhe. RahaPTS §

3 p 4 kohaselt on ärisuhe kestvuslepingu alusel majandustegevuses klientidele finantsteenuste

osutamine. Asjaolust, et kostja ise ei pidanud vajalikuks hagejale finantsteenuseid osutada

(kuigi kostjal oli lepingust tulenevalt kohustatud hagejale osutama põhimakseteenuseid), ei

ole võimalik järeldada, et poolte vahel polnud ärisuhet, sest see loodi või taasloodi

17.04.2023. Ärisuhe RahaPTS § 3 p 4 järgi saabki tekkida üksnes põhimakseteenuste lepingu

alusel. Kostja tegevusest ärisuhte raames ei ole võimalik tuvastada ärisuhet eraldiseisvalt

poolte vahel sõlmitud lepingust või tuvastada mitut ärisuhet sama lepingu raames.

55. RahaPTS § 19 lg 1 p 1 kohaselt tuleb hoolsusmeetmeid kohaldada ärisuhte loomisel.

RahaPTS § 19 lg 1 p 3 järgi tuleb hoolsusmeetmeid muu hulgas kohaldada ka

hoolsusmeetmete kohaldamisel kogutud teabe kontrollimise ja ajakohastamise korral, samuti

andmete piisavuse või tõelevastavuse kahtluse korral. RahaPTS § 23 lg 2 p 1 ja 2 sätestab

kohustuse kohaldada hoolsusmeetmete hulka kuuluvat ärisuhte seiret kogu ärisuhte kestvuse

jooksul, seal hulgas tuleb hinnata ärisuhte raames tehtud tehinguid, et tagada tehingute

analüüs ning nende vastavus kohustatud isiku teadmisele kliendist ja tema kliendi- ning

riskiprofiilist. Kolleegium ei nõustu, et kostja saab RahaPTS § 20 lg 1 p-des 1–5 nimetatud

hoolsusmeetmeid rakendada sõltuvalt sellest, kas isikute vahel on kehtiv ärisuhe või mitte (s.o

vaid enne ärisuhte loomist), kuna muidu kaotaks RahaPTS § 19 lg 5 igasuguse mõte.

RahaPTS §-s 20 on nimetatud hoolsusmeetmed ja §-s 19 on reguleeritud hoolsusmeetmete

kohaldamise kohustus. RahaPTS § 19 lg 5 sätestab, et kohustatud isik kohaldab RahaPTS §

20 lg 1 p-des 1–5 nimetatud hoolsusmeetmeid enne ärisuhte loomist või ärisuhte väliselt enne

tehingu tegemist, kui RahaPTS ei ole sätestatud teisiti. Kuigi RahaPTS § 19 lg-s 5 on

nimetatud olukorrad, mil kohustatud isik peab igal juhul kohaldama hoolsusmeetmeid, siis ei

ole võimalik sellest järeldada, et välistatud on samade hoolsusmeetmete kohaldamine muus

olukorras. RahaPTS § 20 lg 6 esimene lause lubab kohustatud isikul rakendada kliendi suhtes

kõiki RahaPTS §-s 20 lg-s 1 sätestatud hoolsusmeetmeid määrates nende kohaldamise ulatuse

ja täpse viisi ning RahaPTS §-s 20 lg-tes 3 ja 4 nimetatud vajaduse, lähtudes varem hinnatud

või konkreetse ärisuhtega või juhuti tehtava tehingu toimingu või isikuga seonduvatest

rahapesu ja terrorismi riskidest. RahaPTS § 20 lg 6 teise lause kohaselt tuleb kohustatud isiku

hoolsusmeetmete kohaldamise hindamisel arvestada võlaõigusseaduse sätestatud mõistlikkuse

põhimõtet. Seega on seadusandja hoolsusmeetmete kohaldamise ulatuse ja täpse viisi jätnud

siiski kohustatud isiku määrata, kuid tal tuleb arvestada nende kohaldamisel

võlaõigusseaduses sätestatud mõistlikkuse põhimõtet.

56. Olukorras, kus kostjal kui kohustatud isikul on õigus määrata nii hoolsusmeetmete

kohaldamise ulatus ja viis, kuid kostjal on kohustus arvestada ka võlaõigusseaduses sätestatud

mõistlikkuse põhimõtet, ei saa pidada mõistlikuks hoolsusmeetmete kohaldamist viisil, et

kostja jätab endale õiguse otsustada hoolsusmeetmete kohaldamiseks mistahes ajahetke,

millega siduda lepingu erakorralise ülesütlemise õigus või kohustus. Kuna kostjale olid juba

02.09.2020 teada asjaolud seoses hageja vara algse päritolu ja selle tuvastamiseks

hoolsusmeetmete kohaldamise vajadusega, siis ei saanud samad asjaolud kostja jaoks

17.04.2023 olla uuteks asjaoludeks, millest alates hakata lugema mõistlikku aega lepingu

ülesütlemiseks. Kostja väidab vaid, et ta asus hageja suhtes kohaldama hoolsusmeetmeid,

mida kohaldatakse ärisuhte loomisel, kuid kostja ei ole esile toonud mistahes asjaolu, et

kostjale oleksid saanud teatavaks 17.04.2023 uued asjaolud, mis õigustaksid hageja vara ja

2-23-12726

rikkuse päritolu tuvastamist sellest ajast alates. Asjaolust, et RahaPTS § 23 lg 2 p 2 kohaselt

tuleb kostjal kui kohustatud isikul ärisuhte jälgimise (ärisuhte seire) raames hoolsusmeetmete

kohaldamise käigus kogutud asjaomased dokumendid, andmed või teave regulaarselt

ajakohastada (sh RahaPTS § 14 lg 3 järgi), ei ole samuti võimalik iseenesest arvata, et kostjale

said 17.04.2023 teatavaks uued asjaolud. Kostja esitatud väidetest ja tõenditest ei ole võimalik

järeldada mistahes asjaolusid, mille puhul peaks arvama, et käesoleval juhul peaks mõistlik

aeg lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks olema pikem kui üks aasta. Kostja üldsõnalistest

väidetest kohustatud isiku minetustest kohaldada temalt oodatavaid hoolsusmeetmeid või

andmete ajakohastamisest ja kontrollimisest ei ole võimalik iseenesest järeldada mõistliku

ülesütlemistähtaja alguseks 17.04.2023.

57. Pidades mõistlikuks ajaks ühte aastat, et kohaldada hoolsusmeetmeid hageja vara ja

rikkuse päritolu tuvastamiseks, sh kohaldada täiendavaid vajalikke hoolsusmeetmeid vara

suhtes, milline vara (raha) asus enne R OÜ arvelduskontol, kuid mis kanti hageja

arvelduskontole 02.09.2020, siis põhimakseteenuste lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks oli

kostjal õigus vaid kuni 02.09.2021. Seega kostjal ei olnud õigust poolte vahel sõlmitud

lepinguid erakorraliselt üles öelda alates 03.08.2023.

58. Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses jätkuvalt selle üle, millal ja missuguses ulatuses

on kostja kohustatud kohaldama hoolsusmeetmeid hageja suhtes ning kas kostja kohaldamata

jäänud hoolsusmeetmete tagajärjel oli kostjal õigus hagejaga sõlmitud põhimakseteenuste

lepingud üles öelda. Kuna maakohus on õigesti tuvastanud, et kostja erakorraline

põhimakseteenuste lepingute ülesütlemine ei ole formaalsetel põhjustel kehtiv, siis ei pea

ringkonnakohus menetlusökonoomiast tulenevalt vajalikuks hinnata poolte väiteid ja tõendeid

selle kohta, kas materiaalsetel põhjustel oleks kostjal olnud õigus hagejaga sõlmitud leping

üles öelda.

59. Samas, arvesse võttes, et kostja on edutult üritanud hagejaga sõlmitud lepinguid üles öelda

korraliselt ja erakorraliselt, peab ringkonnakohus vajalikuks rõhutada, et RahaPTS sätestatud

hoolsusmeetmete kohaldamine on kahtlemata kostja otsustada ning hoolsusmeetmete

kohaldamine ei ole seotud vaid ärisuhte alustamisega (vastupidist ei ole ka maakohtu otsusest

võimalik järeldada). Kohustatud isiku hoolsusmeetmete kohaldamine ei ole ka RahaPTS

alusel arvestades seaduse eesmärke siiski piiramatu ning kõigi hoolsusmeetmete kohaldamisel

tuleb arvestada ka võlaõigusseaduses sätestatud mõistlikkuse põhimõtet (RahaPTS § 20 lg 6).

Lepingu erakorralise ülesütlemise kohustus RahaPTS § 42 lg 1 p 1 olukorras (ei suuda täita

RahaPTS seaduse alusel nõutavaid hoolsusmeetmeid) on kohustatud isikule vaid üheks

hoolsusmeetmeks teiste hoolsusmeetmete kõrval (keelatud on ka võimaldada tehingu tegemist

või lõpuleviimist juhuti või ärisuhte raames). RahaPTS § 42 lg 4 järgi lepingu erakorralise

ülesütlemise kohustus muuhulgas RahaPTS § 42 lg 1 p 1 olukorras olles (kohustatud isik ei

suuda täita RahaPTS seaduse alusel nõutavaid hoolsusmeetmeid) peab klient (hageja) olema

keeldunud ka hoolsusmeetmete rakendamiseks vajaliku teabe või dokumentide andmisest.

Olukorras, kus hoolsusmeetmete rakendamiseks vajalikku teavet ja dokumente küsitakse

hagejalt seoses 13–17 aastat tagasi toimunud tehingutega, on usutav, et hagejal ei ole kostja

küsitud konkreetsete tehingute kohta esitada dokumentaalseid tõendeid. Kohtu järeldust ei

muuda asjaolu, et kostja jaoks oli selge, et vaidlusaluste tehingute puhu võib olla tegemist

läbipaistmatute tehingutega, sest neid tehti äriühingutega, kelle osas esines negatiivne

meediakajastus viidetega rahapesule ja kuritegelikule tegevusele või äriühingutega, kelle

tegelikke kasusaajaid ei ole võimalik tuvastada. Mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saa olla

hagejale etteheidetav, kui hagejal ei ole vastuseid kõigile kostja esitatud küsimustele 13–17

aastat tagasi toimunud tehingute suhtes, hageja käsitlusega vara päritolu kohta kostja ei nõustu

ning hagejal ei ole ka võimalik esitada dokumentaalseid tõendeid kostja kahtluste ümber

2-23-12726

lükkamiseks. Kolleegium märgib, et kuigi kostja on väitnud, et hoolsusmeetmete kohaldamine

on muuhulgas oluline seoses rahapesu kahtlusega, siis ei ole kostja teinud hagejale etteheiteid,

et hageja arvelduskontole üle kantud raha puhul võib olla tegemist rahapesu kahtlusega.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

60. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonkaebuse esitamisest

tingitud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt

määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja

põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, milles kulud tekkisid.

Maakohus on oma otsuses hageja menetluskulud kindlaks määranud, mistõttu määrab

kolleegium TsMS § 174 lg 3 järgi kindlaks ka hageja apellatsiooniastme menetluskulud.

61. Apellatsioonimenetluses on hageja palunud mõista kostjalt välja hageja kasuks lepingulise

esindaja tasu 1195,60 eurot (7 tundi tasumääraga 140 eurot/tund, millele lisandub käibemaks).

62. Hageja menetluskulude nimekirjas välja toodud ajakulu on kohtuotsusega tutvumiseks,

analüüsimiseks ja seisukoha kujundamiseks 0,5 tundi, apellatsioonkaebusega tutvumiseks,

analüüsimiseks ja seisukoha kujundamiseks 1 tund, apellatsioonkaebusele vastuse

koostamiseks 5 tundi, avalduse ja menetluskulude nimekirja koostamiseks 0,5 tundi.

Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et hageja lepingulise esindaja ajakulu tuleb vähendada.

Kuna hagejal tuli esitada vastus apellatsioonkaebusele eelkõige arvestades

apellatsioonkaebuses esitatud väiteid, siis ei ole kolleegiumi arvates selleks kulunud aeg 5

tundi põhjendamatult suur. Põhjendamatuks ei saa pidada ka ajakulu 0,5 tundi menetluskulude

nimekirja koostamiseks, missugune aeg on väikseim, kui menetluskuludele kulunud aega

arvestada poole tunni täpsusega. Arvestades menetlustoimingute ja -dokumentide sisu ja

mahtu ning tsiviilasja keerukust, on kolleegiumi arvates menetluskulude nimekirjas

väljatoodud ajakulu põhjendatud ja vajalik. Põhjendatud ja vajalikuks esindajakuluks tuleb

lugeda 7 tundi. Võttes arvesse hagejale õigusteenuse osutamise ajal keskmist sarnase

õigusteenuse eest makstavat tasu saab vandeadvokaadi abist esindaja puhul pidada

põhjendatuks 140 eurot (millele lisandub käibemaks). Hageja on kinnitanud, et ta ei ole

käibemaksukohustuslane ega saa tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada (TsMS § 174

lg 10) .

63. Seega tuleb kostjalt välja mõista hageja kasuks menetluskuludena 1195,60 eurot (7 tundi x

140 eurot + käibemaks 22%).

64. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab

vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus

kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)